Teemad

MärksõnaEesti ajalugu

Eesti ainestik Vennaste Uniteedi arhiivis Herrnhutis Saksamaal

Prindi

R. Põldmäe

1

Loe ka: Aira Võsa. "Vennastekoguduse mõju eestlaste eneseteadvusele: kolm palvekirja aastatest 1845-1846"

Vennastekoguduse ajaloo uurimine on meil jäänud üsna unarusse. Selle mõjurikka usulise ja haridusliku liikumise kohta pole uuemal ajal ilmunud ühtegi ulatuslikumat kokkuvõtet, mis suudaks asendada või nimetamisväärselt täiendada Th. Harnack’i vananenud teost „Die lutherische Kirche Livlands und die herrnhutische Brüdergemeinde” (ilmunud 1860) või sellele vastuseks kirjutatud herrnhuutlase H. Plitt’i apoloogiat „Die Brüdergemeinde und die lutherische Kirche in Livland” (ilmunud 1861). Vennastekoguduse omaaegset suurt mõjukust on pidanud arvestama hakkama ka vanema eesti kirjandusloo uurijad, sest paljude, võib-olla poolesaja teose väljaandjaiks on olnud herrnhuutlased, ja Eesti Kultuuriloolisse Arhiivi on ilma erilise kogumiseta kujunenud terve eriarhiiv vennastekoguduse käsikirjalistest materjalidest. Enamasti puuduvad aga teoste ja käsikirjade kohta lähemad selgitusandmed, seetõttu peab ka ainult kirjandusloolise huviga uurija pöörduma algallikate juurde.

Kuid kodumaal kättesaadavad allikad vennastekoguduse kohta on äärmiselt puudulikud. Peale mainitud käsikirjade võib andmeid leida eri koguduste, konsistooriumide jt. arhiividest, kuid need ei anna pidevat ülevaadet ulatuslikust ja pikaajalisest liikumisest. Vennastekogudust juhiti väljastpoolt, see oli meie valitseva kirikuga ebasõbralikus vahekorras ja aastakümneid täiesti ebaseaduslikus põrandaaluses asendis, seetõttu pole meie kirik ega ilmalikud ametivõimud kunagi teadnud liikumise täit ulatust ega juhtimise tegelikku käiku, pealegi kui vastavaid materjale on alati teadlikult varjatud. Meil on kindlasti eksisteerinud ka üksikute diakonaatide-ringkondade arhiivid ja arvatavasti Baltimaade vennastekoguduse üldarhiiv, kuid need pole kunagi olnud avalikkusele kättesaadavad ja lõpuks on läinud täiesti kaotsi. Maailmasõja ajal toimus herrnhuutlaste-sakslaste väljasaatmine Vene riigist, liikumise likvideerimine ja osaline varanduste konfiskeerimine, millistes raskustes on vist kaduma läinud viimsed arhiivmaterjalid. Igatahes Saksamaale pole neist sel ajal midagi sattunud. Ainult Läti Riigiarhiivis näib leiduvat mõningaid osasid, samuti on üksikuid katkendeid kokku tulnud EKlA-sse. Sellega on kaotatud väga rikkalik uurimisainestik, mis võis sisaldada korraldusi, eeskirju, ametlikke ja isiklikke kirjavahetusi, elulugusid, jutlusi, käsikirjalist lugemismaterjali jne., mille kunagisest olemasolust on küllalt selgeid tõendusi. Võimalik, et kaotust saaks osaliselt tasa teha edaspidiste otsimistega, sest mitmed asjaosalised isikud on praegu veel elus. Isegi iga palvemaja juures on leidunud oma kirjakogu, mis oleks tähtis vähemalt kohalike olukordade selgitamiseks.

Meiepoolsete materjalide puudulikkusest hoolimata leiame vennastekoguduse ajaloo uurimiseks siiski väga rikkalikult ainestikku, mis on koondunud Vennaste uniteedi arhiivi Herrnhutis Saksamaal. Möödunud aasta kevadel avanes nende ridade kirjutajal võimalus Õpetatud Eesti Seltsi ja Alexander von Humboldt-Stiftung’i stipendiaadina töötada ligi neli kuud selles arhiivis ja saada enam-vähem täielik ülevaade sealsest eesti ainestikust, kuigi pearõhk oli asetatud kirjanduslooliste küsimuste uurimisele.

Vennaste uniteedi arhiiv Herrnhutis (Archiv der Brüder-Unität zu Herrnhut) on üsnagi materjalirohke, seejuures rahuldavalt korraldatud ja uurijaile soodsalt kättesaadav. Selle eest võlgneme tänu ka pietistide ja herrnhuutlaste erilisele kalduvusele - võimalikult palju kirjas fikseerida oma tundeid ja mõtteid, neid läkitada teistele hardaks lugemiseks ja hoolikalt säilitada ning korraldada nii privaatseid kui ametlikke kirjakogusid. Nõnda pani vennastekoguduse keskarhiivile esialgselt aluse juba krahv Zinzendorf XVIII sajandi esimesel poolel ja 1760-ndail aastail arendasid tema järglased arhiivi täielikumalt välja, nii et sama sajandi esimese veerandi lõpul alustatud vennastekoguduse ajaloolised materjalid on enam-vähem algusest peale säilitatud.

Arhiiv sisaldab hiiglaainestiku Saksa- ja paljude naabermaade kiriku- ja kultuuriloo kohta, kuid kahjuks on liiga väheselt leidnud kasutamist. Ka puuduvad arhiivi korraldamiseks vajalised materiaalsed võimalused, sest väike vabakirik saab seda minimaalselt toetada, teaduslikel asutustel ja riigil aga puudub praegu elavam huvi usuajalooliste küsimuste vastu. Nõnda on vennastekoguduse ajaloo uurimine Saksamaal üsna vähe edenenud, nii et puudub isegi korralikum Zinzendorfi monograafia, kõnelemata muudest küsimustest ja perioodidest. Nende põhiprobleemide selgusetus avaldab tunduvat mõju ka naabermaade, kaasa arvatud Eesti ala uurimistööle. Näiteks pole herrnhuutlikust kirjandusest spetsiaalselt peaaegu midagi uuritud ja püüdes seda ka ainult meie ala ulatuses selgitada peaks täiesti esmakordselt käsitlema kõige üldisemaid küsimusi. Muidugi osutub see meie uurijaile enamasti üle jõu käivaks, seetõttu peavad paljudki probleemid jääma mõneks ajaks lahendamata.

Eesti ainestik moodustab arhiivis koos Läti ja Venemaa omaga eri osakonna, millest on kerge ülevaadet saada. Muidugi leidub meie materjali ka teistes, eriti keskorganite osakondades, kuid neil pole nii olulist tähendust, arvestades eriosakonna suurt ulatust ja materjalide põhilist iseloomu. Enamasti leidub siin algmaterjal, millele on rajatud keskorganite menetlus.

Kõige varasema perioodi kohta Baltimail on XVIII sajandi arhivaar E. v. Ranzau koostanud paarisajaleheküljelise käsikirja „Kurze Historische Nachricht von dem Anfang und Fortgang des Gnaden-Reichs Jesu Christi in Esthland”. Ülevaade oleks varem väärinud trükkimist, sest see sisaldab rohkesti faktilisi andmeid, mis saadud arhiivist ja jäänud üldsusele tundmatuks. Kuid praegu tundub see liiga vanamoelisena, kriitikata kuhjatud materjalikoguna, mida on kerge asendada uuemate uurimustega.

Vennastekoguduse algus Baltimail on jäänud seni üsna ebaselgeks, kuid arhiivimaterjalid võiksid seda küllaldaselt valgustada. Eelnenud pietistliku perioodi kohta käivat kirjavahetuslikku materjali on prof. O. Sild kasutanud teoses „August Hermann Francke mõjud meie maal”. Lisandusi võib sealt saada näit. eestikeelse piibli tõlkimise küsimusele, ulatusliku pietistliku liikumise kohta Urvastes jne. Hea läbilõike pietismist kui vennastekoguduse eelkäivast kiriklikust voolust annab Tallinna pa’stori A. A. Vierorth’i käsikiri „Unparteysche Gedanken”, nagu sama pastori väga ulatuslik kirjavahetus pietistide ja herrnhuutlastega võiks paljugi valgustada selleaegseid, kirikuolusid.

Herrnhutismi sissetungist ja levimisest Baltimail kõnelevad mitmesuguste juhuslike allikate kõrval kõige olulisemalt Christian Davida reisupäevik 1729. ja 1730. aastal, Joh. Nitschmann’i ja Joh. Fr. Francke ülevaated, J. Marrasch’i „Kurtze Relation von dem Anfang und Fortgang der Erweckung in Liefland”, Michael Petersena reisupäevik jne. Lätimaa pastor Blaufusz on 1750-ndail aastail herrnhutismi ajaloo Baltimail kokku võtnud pikka klassilise värsimõõduga poeemi, mis on isegi huvitav kunstiteosena, kuid näitab ka head ajaloolist orientatsiooni ning on uurimisele vähemalt illustratsioonina arvestatav. Eraldi mainimist väärib ka Saaremaa mõisniku v. Ekesparre 1792. a. koostatud ülevaade herrnhutismi algusest Saaremaal, mis valgustab Halle pietismi ettevalmistavat osa, suurt herrnhuutlikku ärkamist superintendent Eberhard Gutsleffi juhtimisel, usuliialduslikke nähtusi, järgnevat tagakiusamist Saaremaal, Gutsleffi traagilist vangistust ja surma, liikumise taasvirgumist 1760-ndail aastail Jakob Marrasch’i juhtimisel jne. Ülevaate koostaja on olnud umbes pool sada aastat tähtsamaid vennastekoguduse toetajaid ja organiseerijaid Saaremaal, seetõttu tundub tema kirjeldus kõigiti asjatundlikuna.

Eriti rikkalikult leidub andmeid vennastekoguduse algusest ja arengust Urvaste kihelkonnas. Seal kujunes liikumine väga ulatuslikuks ja sai juhtivaks kogu Lõuna-Eestile. 1741. aastast alates on Urvastes peetud erilist vennastekoguduse päevikut, mis ulatub katkendlikult umbes kümnele aastale. Eriti huvitav on päeviku eessõna, mis suure põhjalikkusega selgitab eelkäivat pietistlikku liikumist ja Urvaste vennastekoguduse asutamist. Puhtpäevikuline osa on küll katkendlikum, kuid pildistab üksikasjalikult vennastekoguduse erikorralduste ülekandmist meie talupoeglikesse usuringidesse. Neid andmeid täiendavad veel Joh. Chr. Quandt’i kirjad ja päevikud, tema poegade elulood jne.

Vennastekoguduse tegelaste ülekuulamiste ja tegevuskeelu kohta 1743. aastast alates leidub arhiivis väljavõtteid ametlikest aktidest, mille originaalid on enamasti säilinud meiepoolseis arhiivides, eriti Läti Riigiarhiivis. Palju haruldasemad on rikkalikud allikad järgneva keeluaja tegevuse kohta, mille selgitamiseks pole meie uurijail seni olnud peaaegu mingit tugipunkti. Keeluaja algust valgustab eriti Urvaste herrnhuutlane M. Er. Hasse, kes esitab rohkesti ka muid andmeid ja iseloomustusi eestlase elu kohta XVIII sajandi keskel. Arhiivis leidub ka eestikeelne lauluraamat „Common Prayer” (1747), mille autor näib olevat Hasse ja mis on jäänud meile seni tundmatuks. 1750-ndaist aastaist alates on Baltimaade vennastekoguduse üldjuht Peter Hesse teinud korduvalt kokkuvõtteid oma reisudest salaja tegutsevaisse kogudustesse. Juba neist algusaegadest leidub arhiivis ka eestlaste- kirju juhtivaile herrnhuutlastele, mis enamasti on tõlgitud saksa keelde, kuid mitmed esinevad ka eestikeelses originaalkujus ja on omaette haruldased kirjanduslikud dokumendid. Neid leidub ka hilisemaist perioodidest. Siiski on keeluperiood 1743. aastast alates 1750-ndate aastate lõpuni esindatud kõige katkendlikumalt, sest tegevus oli kauaks ajaks segi löödud ja keskasutustega kaotatud pidevam kontakt.

Täielikum materjal algab jälle 1750-ndate aastate lõpul, mil hakati tagasi võitma kaotatud positsioone ja saavutama uusi võite. Liikumine toimus nn. „vaikse käigu” (stiller Gang) põhimõttel: see ei tohtinud millegagi avalikkusele silma paista ega segavaks saada, kuid toimus küllalt intensiivselt ja tõmbas kaasa suuri rahvahulki. Kõige aktiivsem oli tegevus Lõuna-Eesti ringkonnas, mida juhtis energiline herrnhuutlane Chr. M. Königseer, kes on välja andnud ka paar eestikeelset raamatut. Osalt oma kirjanduslike kalduvuste tõttu on ta iga aasta koostanud väga üksikasjalikke tegevusaruandeid oma ringkonna kohta. Vajaliku materjali hankimiseks organiseeris ta eestlasi kaastöölisteks, kes saatsid pidevalt ülevaateid sündmustest oma ümbruse usuringides. Need algmaterjalid ühendas Königseer ringkonna aastapäevikuks, mis sellises ulatuses ja laadis on nii meie maal kui ka väljaspool ainulaadseks nähtuseks.

Päevikud sisaldavad rohkesti eestlaste ja sakslaste elulugusid, mis isiklike ja genealoogiliste faktide kõrval pakuvad üldise tähtsusega andmeid. Kuid ka muudes päeviku osades leidub rikkalikult faktilist andmestikku. Esimeses järjekorras näitavad need vennastekoguduse enda arengukäiku: uus tõus pärast rasket lüüasaamist, maa-alaline levimine järk-järgult, usuliste traditsioonide ülekandumine ja ümberkujunemine, omapärase kirjandusliku süsteemi väljaarendamine, vennastekoguduse suhe mõisnike ja pastoritega jne. Nende küsimuste käsitluse kõrval esitatakse üsna rohkesti ka sotsiaalsete vahekordade kriitikat, kirjeldatakse pärisorjust, talupoegade rahulolematust ja tegelikke rahutusi, vaesust, nälga, haigusi, hädasid huntidega, joomispahet, kasvatuse puudulikkust, võitlust ebausuga ja vanade rahvakommeteega jne., mis võiksid väärtuslikuks lisandiks olla paljude eriküsimuste uurimisele. Neist päevikuist ja hilisemaist aastaülevaateist on pidevalt tehtud väljavõtteid vennastekoguduse käsikirjalise ajakirja „Gemein-Nachrichten” jaoks, millega on tutvustatud meie maad, rahvast ja olusid juba XVIII sajandil.

Energilise vennastekoguduse juhi Chr. M. Königseer’i tegevus Lõuna-Eestis tuli avalikuks 1767. aasta lõpul ja tekitas kohtuprotsessi, mille kohta leidub rohkesti andmeid. Küsimus kääris paar aastat ja lõppes K. üleviimisega Saksamaale. See oli raskeks löögiks kogu liikumisele Baltimail, mida võib võrrelda 1743. aasta murranguga. Mitme aasta kestel oli herrnhuutlaste tegevus täielikult katkestatud, seetõttu leidub tühik ka arhiivimaterjalides. Kulus vähemalt 4-5 aastat, kuni tegevus hakkas uuesti toibuma. Hakati jälle koostama aastapäevikuid, kuid need polnud enam sellise ulatusega kui Königseer’i ajal. Tema järglastel puudus selleks vajaline huvi ja võime, samuti hõrenes eestlastest kaastööliste võrk. Siiski võib rohkesti andmeid saada vennastekoguduse järjest kasvavast mõjust j.a levimisest, koolide asutamisest, nende suhetest vennastekogudusega jne. Ka esiletungiva ratsionalistliku voolu kohta leiame andmeid, enamasti küll negatiivses laadis, sest vennastekogudus jäi sellega vaenusuhtesse. Nõnda võime rohkesti täiendusi saada ratsionalismi laadist ja mõjust ning levikust pastorite ja mõisnike seas. Silmapaistvamad ratsionalistid (Kanepi pastor Roth, Vastseliina Marpurg, O. W. Masing jt.), kes on olnud ühtlasi teenelised kirjandus- ja kultuuritegelased, leiavad sagedasti hindamist, kuid antakse nende kohta ka objektiivsemaid isikuloolisi ja maailmavaatelisi andmeid. Talupoegade rahutused 1784. a. ümber kajastuvad elavalt vennastekoguduse allikais, sest nad avaldasid mõju usuliikumise järjekordseks pidurdamiseks, kuna rahutuse tekitajaid otsiti vennaste pooldajate seast.

Aastail 1793-94 külastas vennastekoguduse keskjuhatuse ülesandel Baltimaid Joh. Chr. Quandt, Urvaste pastori poeg, kelle ametlikud visitatsiooniaruanded annavad tabava läbilõike kogu vennastekoguduse olemusest Baltimail. Kuid energiline Quandt, kes pääses rahvale eriti lähedale oma eesti keele oskusega, tekitas omalt poolt suurt elavust kogudustes ja andis tõuget mõnelegi uuele algatusele. Tema alustas suurema lõunaeesti-murdelise lauluraamatu väljaandmist, mis tõmbas aktiivselt kaasa ka mitmeid eestlasi. Nõnda saame ilmeka pildi vennastekoguduse avardumisest ja juhtiva positsiooni võitmisest Lõuna-Eestis juba XVI li sajandi lõpul, mitte ainult Aleksander I valitsuse ajal, nagu tavaliselt arvatakse.

Vennastekogudus ei suutnud oma populaarsusele vaatamata Baltimail ühtlaselt levida, vaid kujundas teatavad tsentrumid, millest kiirgas mõjutusi ümbruskonda. Lõuna-Eesti kõrval kujunes varakult teiseks peatsentrumiks Põhja-Läänemaa ja saarte rajoon. 1740-ndail aastail algas seal liikumine elavalt, kuid likvideeriti üsna põhjalikult. Siiski ei kustunud süüdatud tuli, vaid hõõgus tuha all edasi ja leegitses kohe uuesti, kui avanesid soodsamad võimalused. Uut elavust tekitas herrnhuutlane Jakob Marrasch, kes tegutses 1747. a. alates Läänemaal koduõpetajana, 1751. a. asus Hiiumaale samasse ametisse, kuid hooldas juba järjekindlamalt eesti ja rootsi vennastekogudusi, kuni 1766. a. asus Saaremaale ja tegutses sajandi lõpuni sealsete vennastekoguduste organiseerimise ja juhtimisega. Marrasch ja tema tähtsam toetaja mõisnik v. Ekesparre on koostanud mitmeid ülevaateid Saaremaalt ja 1756. a. alates on M. pidevalt kirjutanud aastaaruandeid, mis kajastavad üksikasjaliselt tegevust saartel ja Läänemaal. Need näitavad vennastekoguduse algust Sõrves, veidi hiljem ka Pühas ja Valjalas, millistest tsentrumitest tungis järjest kaugemale ja vallutas viimaks kogu Saaremaa, nii et XVIII sajandi lõpul olid ainult paar idapoolset kihelkonda väiksemal määral puudutatud. Samuti võib levimist jälgida Hiiu- ja Läänemaal, muuhulgas ka rannarootslaste seas, kus vennastekogudus etendas küllaltki tähtsat osa.

Marrasch’i aastaaruanded sisaldavad rohkesti andmeid ka väljastpoolt vennastekoguduse piire. Nõnda kõneldakse rootslaste rahvuslikest olukordadest, suhetest eestlastega, Hiiumaa rootslaste väljarändamisest 1780-ndail aastail jne. Ka eestlaste kohta leiame huvitavat materjali. Nõnda kurdetakse pidevalt Hiiumaa ülerahvastumisest XVIII sajandil ja sellest tingitud maa- ja tööpuudusest, mis sundis rahvast välja rändama või ajutiselt väljastpoolt tööd otsima. Suveti käisid hiidlased mandril ja Saaremaal heina tegemas, kraavi kaevamas ja ehitustööl, talveti valmistasid aga puunõusid, mida käisid paljudes maakondades müümas. Siirduti ka Saare- ja Läänemaa randadesse kala püüdma. Kuna J. Marrasch oli Hiiumaal pannud tugeva aluse vennastekogudusele, siis kandsid hiidlased usulist mõju ka mujale, ja aruannetes on sagedasti juttu nende äriliste reiside ühendamisest usukuulutamise ülesannetega.

Saaremaa aruandeis kõneldakse ka vennastekoguduse kokkupõrgetest talurahva ilmalike eluharjumustega, mis tekitasid pinevat võitlust. Pidevalt kirjeldatakse rannaalade, eriti Kihelkonna rahva seadusvastast tegevust laevahukkudel, randaaetud varanduste varastamist ja vägivaldset riisumist, mille vastu vennastekogudus astus ägedasse võitlusse ja suutis enamasti pahet hävitada. Nõnda hakkas Kihelkonnal pärast vahelduvaid edusamme ja tagasilangemisi see komme lõplikumalt kaduma 1730-ndail aastail, ja rahvas kaldus teise äärmusse - ehitas kihelkonda lühikese ajaga kuus palvemaja! Kuid 1790-ndail aastail valitsesid merel suuremad tormid ja järgnevad laevakahjud tõmbasid ka kõige usklikumad talupojad endisse kiusatusse.

Aruanded kõnelevad ilmekalt saarte rahvastiku suurest vaesusest, näljast, põgenemistest ja väljarändamistest. Marrasch kirjeldab üksikasjaliselt ka rahva ebausku. Rikkalike andmete põhjal võib veenvalt selgitada vennastekoguduse hävitavat mõju vanale rahvalaulule Saaremaal, kus see on palju varem välja surnud kui mujal Eestis.

Marrasch on saartel ja Läänemaal arendanud ka rahva kirjaoskust, välja kujundanud vennastekoguduse omapärase käsikirjalise kirjandusliku süsteemi ja tegev olnud mõne eestikeelse teose trükkimisel. Ka on talupojad püüdnud tema aruannetele kaastööd teha, kuid see pole võtnud sellist ulatust kui Lõuna-Eestis. Siiski on Marrasch’i aruanded peaaegu niisama sisukad kui Königseer’i päevikud, pakkudes rohkesti andmeid vennastekoguduse ajaloole kui ka muudele uurimisaladele.

Paralleelselt Saaremaaga on J. Marrasch XVIII sajandil koostanud aruandeid ka Läänemaa ringkonna kohta, kuid väiksemas ulatuses. Üksikute aastate kohta on Läänemaa aruandeid koostanud ka mõned teised herrnhuutlased, kuid üldiselt jääb see ala XVIII sajandil andmetevaeseks.

Aruandeid leidub ka Virumaa Jõepere vennastekoguduse kohta aastaist 1773-97. See ringkond on olnud eelastmeks ulatuslikumale vennastekoguduse tegevusele kogu Põhja-Eesti mandril. Erilist huvi pakuvad Jõepere ringkonna materjalid F. R. Kreutzwaldi eluloo uurimisele, sest nad valgustavad sealse mõisaomaniku Vietinghofi ja paljude talupoegade tegevust, mis ümbritses tulevase lauluisa kodu, vanemaid ja veidi hiljem kasvavat noorukit ennast. Kõneldakse ka talupoeglikest vennastekoguduse juhtidest, näit. Kulli Jürist, kes on olnud seotud Kreutzwald’i perekonnaga ja kelle kirjanduslikud katsetamised on arvestamist leidnud eesti kirjandusloos. Jõepere - sellega ühtlasi Põhja-Eesti ringkonna - päevikud on katkestatud 1797. -1804. aastani, sest herrnhuutlasi ei viibinud enam kohal ja liikumise juhtiv keskkoht hakkas nihkuma mujale.

Kõige tähtsam periood meie maa vennastekoguduse ajaloos on olnud XIX sajandi esimene veerand, mis langeb enam-vähem kokku Aleksander I valitsusaja soodustava suunaga. Kuid mujalgi tõusid pärast suuri sõdu ja kannatusi esikohale usulised, küsimused, mis andsid suure tõusu ka vennastekogudusele paljudes maades. Lõuna-Eestis tekkis sajandite vahetusel mõneaastane paus, sest ei suudetud kohe täita lahkunud ringkonnajuhi kohta. Seetõttu puuduvad ka päevikud ja aruanded aastaist 1798-1805. Siis asus kohale diakon J. Foerster, kelle juhtimisel tõusis tegevus kulminatsiooni. Tema koostas ka aastaülevaateid, mis oma sisurikkusega on väärtuslikuks allikaks meie kultuuriloo paljudele küsimustele. Foerster arendas uuesti välja eestlastest kaastööliste kaadri, kellelt sai huvitavaid kohasõnumeid, elulookirjeldusi, reisikirju jne. Mitmed nendest isikutest tõusid ka avalikult esile: koostasid iseseisvalt trükiteoseid ja olid kaastöölisteks estofiilsetele kirjameestele, näit. O. W. Masing’ule „Maarahva Nädalalehe” toimetamisel. Foerster ise on välja andnud trükitud lauluraamatuid ja muid vaimulikke teoseid, kasutades seejuures ka oma eestlastest-kaastööliste abi. Silmapaistvamaks tegelaseks tõusis Tartu eestlasest kaupmees Aleksander Raudjal, kes tõlkis raskeid teoloogilisi teoseid eesti keelde, oli keeleliseks nõuandjaks ja õpetajaks paljudele herrnhuutlastele ning võitis oma suure populaarsusega „rahva piiskopi” hüüdnime. Oma venna Gustaviga toetas tema ka aineliselt vennastekogudust, nii et Tartu linna palvemaja ehitati peamiselt nende rahadega. A. Raudjal omas suurt populaarsust ka Saksamaa herrnhuutlaste seas, seetõttu on ametlikud aruanded järjekindlalt tema kohta andmeid toonud. Sel perioodil oli Lõuna-Eesti vennastekogudusel tihe ühendus ka piibliseltsidega, millede eesotsas seisis Kanepi pastor Roth. Vennastekoguduse talupoeglike juhtide aktiivsus ja kõrgem hariduslik tase võimaldas nendel ka piibliseltsides tõusta mõõtuandvaile kohtadele. Väärtuslikke teateid leiame aruandeist ka vennastekoguduse muusikalise tegevuse kohta, mis seni on jäänud täiesti ebamääraseks küsimuseks. Palvemajades asutati juba XIX sajandi alguses lastekoore, organiseeriti orkestreid, õpetati nooditundmist, soetati oreleid ja levitati instrumentidel mängimise oskust. 1820-ndail aastail on Tartu ümbruses teotsenud herrnhuutlane Schmidt, kes oma erakooliga on palju kaasa aidanud kunstmuusika algete levitamisele rahva seas.

Sajandite vahetusel ja XIX sajandi esimesel poolel on herrnhuutlane Werner energiliselt tegutsenud Läänemaal ja seda oma aruannetes asjalikult kirjeldanud. Edukaks usutööks on ta püüdnud mõista rahva vaimseid eeldusi ja üldist usulist karakterit, samuti uurinud rahva muinasusundi püsimise põhjusi, ilmalike kommete traditsioonitugevust ja kristliku õpetuse läbitungimise võimet neist takistusist. Werner on paremini kui ükski kaasaeglane analüüsinud ka rahva ürgset lõbutsemisjanu, mis alati võis läbi murda kõige tugevamast kristliku moraali kaitsest. See juhtus eriti hilissügisel pulmapidude perioodil, mis olid üheks kardetavamaks vaenlaseks, herrnhuutlikule usutööle. Kirjeldatakse ka viinajoomise tugevat kombesundust, mille vastu üksikud ei suutnud võidelda, seni kui vennastekogudusel polnud valitsevat enamust. Werner on hästi analüüsinud, ka rahva majanduslikke ja sotsiaalseid olusid ning nende osa usulis-eetilise maailma arengus. Temal on isiklikult kokkupuuteid olnud ka Läänemaa rahvaprohvetitega, nn. „taevakäijatega”, mille kohta toob huvitavat lisavalgust.

Kirjandusloo uurijale on erilise tähtsusega herrnhuutlase Schreiher’i aruanded Saaremaalt aastaist 1810-1820. Ta oli fanaatiline kirjandusharrastaja, kes andis välja ligi 10 eestikeelset teost, mida levitas odavalt ja osalt tasuta. Seda võimaldas mingi privaatne kirjastuskapital, mille olid kokku pannud Šveitsis Baseli linnas mõned haridusesõbrad eriti eestlaste jaoks. Ühe aastakümne kestel on ta levitanud 20 000-30 000 eestikeelset raamatut, millel võis olla suur osatähtsus meie kirjanduse kehvuses XIX sajandi alguses. Ka piibliseltside tegevust on Schreiber toetanud ja esitab sellest huvitavaid andmeid. Tema on koostanud ka algupäraseid eeskirju ja manitsusi liigjoomise, hukkunud laevade röövimise ja muude pahede vastu, missuguseid dokumente peaks veel otsima Saaremaa palvemajadest.

Schreiber’i järglane Knothe ja kaasaeglane Lechler Hiiumaal on oma aruandeis vähe andmeid esitanud. Kuid herrnhuutlane Georg Manike kirjeldab samadelt aladelt talurahva vabastamise probleemistikku, esitab lausa dramaatilisi lugusid rahva ebausust ja puudutab „taevakäijate” tegevust.

Põhja-Eesti mandril pani vennastekogudusele tugevama aluse herrnhuutlane Genge. Tema aruanded aastaist 1802-1824 on andmete rohked. Alul tuli tal võidelda suurte raskustega, kuid lõppeks levis vennastekogudus peaaegu igasse Põhja-Eesti kihelkonda. Nõnda süüdistati vennastekogudust osavõtus Kose Uuemõisa rahutustest 1805. aastal ja ähvardati kogudust likvideerida. Kuid sõbralikud mõisnikud, nende seas krahv P. v. Mannteuffel, kellega Genge’1 oli rohkesti kokkupuuteid, kõrvaldasid ähvardava hädaohu. Genge kirjeldab oma otseste muljete põhjal eestlase elumaja, toitlust, tööd, haridust, iseloomu jne. Tal oli tihedaid suhteid ka juhtivate kirikutegelastega (Keila pastor Holtz, Glanström’id Järvamaal, Henning Peetris jt.), kellest esitab mitmesuguseid andmeid. Genge järglane Kersten kirjeldab lühemalt Põhja-Eesti olusid ajajärgust 1827-1859.

Vennastekogudus puudus XVIII sajandil peaaegu täiesti Viljandi- ja Pärnumaal. Alles XIX sajandi alguses hakkas sinna mõjusid ulatuma peamiselt Tartu ümbrusest. Siis tekkis järsk murrang, nii et ajavahemikul 1810-1820 vallutas vennastekogudus peaaegu kõik sealsed kihelkonnad. Loodi uus ringkond ja toodi sellele 1820. aasta paiku juhiks herrnhuutlane Kessler. Algavat tegevust kirjeldavad nii Tartumaa kaasaegsed aruanded kui ka Kessler’i hilisemad ülevaated. Need näitavad uue koguduse sensatsioonilist mõju, haruldaselt kiiret levimist ja rahva suurt aktiivsust palvemajade, liikumise tugipunktide rajamisel. Kuid Viljandimaalgi tekkis usumäratsuslikke häireid „taevakäijate” ja muude rahvaprohvetite näol, kellest antakse konkreetseid andmeid, sest aruannete koostajad on nendega isiklikult kokku puutunud. 1840-ndail aastail on vennastekogudus Viljandimaal tekitanud elava liikumise muusika alal, mis näis ühenduses olevat meie esimeste laulukooridega.

Lõuna-Eesti viimaseks tähtsamaks herrnhuutlaseks oli M. H. Windekilde, kes on kirjutanud aruandeid aastate 1826-1855 kohta. Ta oli haritud teoloog, elas Tartu linnas ja kuulus meie maa väljapaistvamate tegelaste hulka. Tema aruanded puudutavad näit. Tartu ülikooli ringkondi ja on kirjutatud teaduslike traktaatide laadis. Tema ajal sattus vennastekogudus eriti Lõuna-Eestis valju tagakiusamise alla ja suruti talurahva juhtiva vaimuliikumise osast palvemajade tähtsuseta separaatsusse. Selleaegsed aruanded kajastavadki peamiselt tegevuse piiramise käike, herrnhuutlaste võitlust selle vastu, juhtivate usumeeste, peamiselt Tartu ülikooli usuteadlaste suhtumist herrnhuutlusse, teoreetilisi analüüse jne. 1840-ndail aastail tungis Lõuna-Eestisse vene usk ja tekitas suurt pinevust. Vennastekoguduse materjalid, peamiselt Lõuna-Eesti aruanded, võiksid sellest anda veel mõningaid lisandusi meie senistele teadmistele. Vennastekoguduse osa usuvahetuslikus liikumises oli osalt soodustav, kuid juhtide poolt teadlikult pidurdatud. Ringkonna diakon Windekilde tegutses aktiivselt liikumise vastu, koostas selleks eri eeskirju, korraldas nõupidamisi ja käis üksikjuhte kohal selgitamas. Ta liikus agaralt rahva seas ja sai vahenditult andmeid, mida esitab rohkesti aruandeis. Ka Tartu ülikooli venestamist kuraator Craffström’i juhtimisel ja muid poliitilisi sündmusi puudutavad tema aruanded. Leidub ka tabavaid iseloomustusi eestlaste eluviiside, majanduse, hariduse, vaimsete omaduste jne. kohta. Windekilde oli tegev ka eestikeelse kirjanduse väljaandmisel, seetõttu puudutab ta oluliselt eesti keele ja kirjanduse küsimusi.

Vennastekoguduse eri ringkondade aruanded jätkuvad ka pärast 1850. aastat. Kuid allakirjutanul polnud võimalik neid põhjalikumalt läbi töötada, sest kirjanduslikud küsimused, mis olid uurimisel peamiseks eesmärgiks, ei ulatu ajaliselt kaugemale. Ka muutuvad aruanded lühemaks ja piirduvad sündmustega vennastekoguduses, mille tähtsus vähenes järjest tegevuse piiramisega ja eestlaste tegevusalade diferentseerumisega. Aruandeid pole esitatud enam iga aasta, vaid tegevusperioodide kohta ja nõndagi lünklikult.

Aruannete kõrval on tähtsamaks allikamaterjaliks meie herrnhuutlaste kirjavahetus keskorganitega Saksamaal. Kahjuks puudub selle kirjakogu teine pool - ametlikud kirjad meie maale, mis on nähtavasti kaotsi läinud. Kirjavahetust leidub väheselt XVIII sajandist, kuna pideva ühenduse pidamist takistasid kehvad postiolud ja tegevuskeelud. Ka asendasid kirju päevikud ja aruanded, millega esitati nii ülevaade tegevusest kui kavatsused edaspidiseks tööks. Pidevam kirjavahetus on alanud 1790. a. paiku. Sel ajal juhtis Baltimaade vennastekoguduse tegevust ja kirjavahetust Joh. Chr. Quandt. Oma kohaliku päritolu tõttu tundis ta meie maa vastu rohkem huvi kui tavaliselt, seetõttu kujunes tema kirjavahetus väga üksikasjaliseks ja ületas tavalised asjaajamise piirid. Ta nõutas kohtadelt täpseid andmeid mõisnikkude, pastorite ja ka alamrahva kohta. Ta oli tegev ka mitme eestikeelse raamatu väljaandmisel ja korrespondeeris aastate kaupa nende ettevalmistuste üle. Eriti andmeterohked on Quandt’i ja teiste kirjavahetused vennastekoguduse kõrgperioodist aastail 1810-1820. Kirjavahetuses tekkis tagasiminek Quant’i surmaga 1822. aastal. Hilisemad kirjad piirduvad rohkem usuasjadesse puutuvate küsimustega ega paku palju teiste alade valgustamiseks.

Lõpuks sisaldavad mitmesuguseid andmeid ka vennastekoguduse omapärased elulookirjeldused. Aastaaruandeis, päevikuis ja iseseisvate kirjeldustena leidub arhiivis rohkesti ka meie maal tegutsenud herrnhuutlaste, kohalike sakslaste ja eestlaste elulugusid. Et aga elulugude erikogu sisaldab vähemalt 10 000 elulookirjeldusi ja need on korraldatud ainult alfabeetselt, siis pole kerge meie materjali terves ulatuses kätte saada. Elulood on lühikesed ja katkendlikud XVIII sajandil, kuid muutuvad ulatuslikumaks XIX sajandi alguses, sisaldades rohkesti andmeid isikute kohta ja puudutades palju muidki küsimusi. Ka eestlaste elulugusid esineb XVII sajandist alates peamiselt küll aruannetes, kuid üksikuil juhtudel ka iseseisvate kirjeldustena. Need valgustavad mõnikord eestlase tundeid, usuelu ja vaimumaailma sellises intiimses laadis, mida võib vaevalt loota muudest allikaist.

Nõnda oleme üldjoontes iseloomustanud eesti vennastekoguduse ajaloo uurimise materjale ja esialgselt viidanud neile paljudele probleemidele, mis kerkivad uurimisel esile ja nõuavad lahendamist. Nagu sellest lühikesest ülevaatest nähtub, on vennastekogudusel olnud tihedaid ühendusi mitme haridus- ja kultuuriloo alaga, seetõttu võiksid mitme eriala uurijad neist allikaist saada väärtuslikku lisamaterjali. Õieti ei suudakski ühe eriala uurija tühjendavalt ära kasutada seda ulatuslikku ainestikku ega oleks võimeline rahuldavalt lahendama kõiki küsimusi, millel on olnud kokkupuuteid vennastekogudusega. Seetõttu peaks soovima vähemalt ajaloolaste, usuteadlaste ja kirjandusloolaste pidevamat koostööd, et mitmekülgselt selgitada seda tähtsat, kuid seni üsnagi hämaraks jäänud peatükki meie rahva XVIII ja XIX sajandi ajaloos.

Ajaloolisest Ajakirjast nr. 2/1940

1

2016-09-11

MärksõnaUsk ja uskmatus