Vaimu kriisist

Prindi

Paul Valéry

1

Ühel määratul Elsinori terrassil, mis ulatub Baaselist Kölnini, mis riivab Nieuport’i liivaluiteid, Somme’i soid, Champagne’i kriidimurde, Elsassi graniite, - vaatab nüüd Euroopa Hamlet miljoneid kummitusi.

Kuid ta on vaimne Hamlet. Ta mõtiskleb tõdede elu ja surma üle. Talle on kummitusteks kõik meie vaatekohtade vastandlused; tema süümepiinaks on kõik meie aupaistetegurid; ta on rõhutud avastuste, teadmiste koorma all, võimetu end taas koguma selle piiritu aktiivsuse jaoks. Ta mõtleb tüütusele, mida tooks mineviku taasalusta­mine, meeletusele, mida tähendaks aina tahta uuendada. Ta kõigub kahe kuristiku vahel, sest kaks ohtu ei lakka ähvardamast maailma: kord ja korratus.

Kui ta haarab kätte kolba, siis on see kolp kuulus. - Whose was it? - See siin oli Leonardo. Ta leiutas lendava inimese, kuid lendav inimene pole täitnud täpselt just leiutaja kavatsusi: meie teame, et lendaval inimesel, kes on istunud oma suurele luigele (il grande uccello sopra del dosso del suo magno cecero), on meie päevil muid tegevusi kui käia mäeharjadelt lund korjamas, et heita seda põuakuumuse päevil linnade sillutisele... Ja too teine kolp on Leibnizi oma, kes unistas üleilmlisest rahust. Ja see oli Kant, Kant, kes tekitas Hegeli, kes tekitas Marxi, kes tekitas...

Hamlet ei tea, mis õige peale hakata kõigi nende kolpadega. Aga kui ta nad jätaks sinnapaika!.. . Kas ta lakkaks olemast ise ? Ta kohutavalt selgenägelik vaim vaatab maastikku sõjast rahuni. See üleminek on tumedam, on ohtlikum kui üleminek rahust sõjale; kõik rahvad on sellest segadusse sattunud. „Ja mina,” ütleb ta endamisi, „mina, euroopa intellekt, mis saab minust? Ja mis asi on rahu? Rahu on võib-olla asjade kord, kus inimestevahe­line loomupärane vaen avaldub loomingu näol, selle asemel, et ilmneda hävituses, nagu sünnib sõjas. See on loova võistluse ja tootmisvõitluse aeg. Aga Mina, kas ma pole väsinud tootmast? Kas ma pole lõpuni kulutanud oma äärmiste püüdluste iha ja kas pole ma juba liialt maitsnud tarku se­gusid? Kas pean kõrvale jätma oma rasked ülesanded ja ülimad au­ahnused? Kas pean järgnema liikumisele ja toimima nagu Polonius, kes juhib praegu üht suurt ajalehte? nagu Laertes, kes on kusagil lennuväes? nagu Rosenkrantz, kes teeb mine tea mis mõne vene nime all.

Jumalaga, kummitused! Maailm ei vaja teid enam. Ega mind. Maailm, kes ristib edu nimega oma tendentsi saatusliku täpsuse poole, püüab ühendada eluhüvedega surma paremusi. Veel valitseb teatud ähmasus, kuid vähe aega veel, ja kõik selgub; näeme viimaks ilmuvat loomaliku ühiskonna imesündi, täiuslikku ja lõplikku sipelgapesa.”

*

Praegune hetk toob aga kaasa selle pühiküsimuse: kas Euroopa säilitab oma eelisasendi kõigis eluharudes?

Kas Euroopa saab selleks, mis ta on tõeliselt, see tähen­dab: Aasia mandri väikeseks maaninaks?

Või jääb Euroopa selleks, mis ta näib, see tähendab: maise universumi väärtuslikuks osaks, maakera pärliks, ühe suure keha ajuks?

Lubatagu mul selle alternatiivi kogu ranguse tabamiseks arendada siin midagi põhiteoreemi taolist.

Vaadelge üht planisfääri. Sel planisfääril asustatavate maade üldhulka. See tervik jaguneb piirkondadeks, ja igaühes neist piirkon­dadest on oma teatud rahvastikutihedus, inimkvaliteet. Igale neist piirkondadest vastab ka oma looduslik rikkus, - enam või vähem vil­jakas maapind, enam või vähem väärtuslik maapõu, enam või vähem niisutatud maa-ala, mis on paremini või halvemini rakendatav trans­pordiks, jne.

Kõik need omadused lubavad igal ajastul liigitada kõnealuseid piirkondi, nii et igal ajastul on elava maakera seisund de­fineeritav ta pinna asustatud piirkondade vahel valitseva ebavõrdsuste süsteemi abil.

Igal hetkel oleneb järgneva hetke ajalugu sellest antud eba­võrdsusest.

Vaadelgem nüüd mitte enam seda teoreetilist liigitust, vaid lii­gitust, mis valitses veel eile tõeliselt. Silmame õige tähelepandavat seika, mis on meile väga tuttav:

Väike Euroopa piirkond seisab sajandeid selle liigituse eesotsas. Hoolimata oma pisikesest ulatusest, - ja kuigi maapõuerikkus pole siin erakordne, - ta valitseb üldpilti. Missuguse ime tõttu? Kaht­lemata peab ime pesitsema ta rahvastiku kvaliteedis. See kvaliteet peab tasa tegema vähema arvu inimesi, vähema arvu ruutmiilisid, vä­hema arvu maagitonne, mis on määratud Euroopale. Asetage ühele kaaluvaagnale India impeerium, teisele Ühendatud Kuningriik. Vaa­dake: kergeima raskusega koormatud vaagen kaalub alla!

Kas pole see õige erakordne tasakaalu rikkumine ? Kuid ta järel­dused on veelgi erakordsemad: nad lasevad meil ette näha progressiivset muudatust vastupidises sihis.

Väitsime äsja, et inimese kvaliteet pidi olema Euroopa eelisasendi määrajaks. Ma ei saa eritella üksikasjuni seda kvaliteeti; kuid ma leian üldjoonelise vaatluse kaudu, et tegev ahnus, tuline ja kasupüüdetu uudishimu, mingi õnnelik ühendus kujutluslennu ja loogilise ranguse vahel, isesugune pessimismivaba skepsis, isesugune mittealistuv müstitsism... on euroopa psüühi teguvõimsamad iseloomu­jooned.

*

Üksainus näide sellest vaimust, kuid esmajärguline näide, - ja esmajärgulise tähtsusega: Kreeka, - sest Euroopasse tuleb paigutada kogu Vahemere rannik: Smürna ja Aleksandria on Euroopa samuti kui Ateena ja Marseille - Kreeka pani aluse geomeetriale. See oli meeletu ettevõte: meie vaidleme veelgi selle pöörasuse võimalikkuse üle.

Mis oli tarvis, et teostada seda fantastilist loomingut? Mõelge sel­lele, et ei egiptlased, ei hiinlased, kaldealased ega hindud ei jõudnud selleni. Mõelge sellele, et on tegemist erutava julgustükiga, tuhat korda väärtuslikuma ja positiivselt poeetilisema võiduga kui Kuld­villaku leidmine. Pole olemas lambanahka, mis vääriks Pythagorase kuldset haru.

See on üritus, mis nõudis omavahel kõige üldisemalt mittekohanevaid omadusi. Ta vajas vaimuargonaute, karastunud tüürimehi, kes ei lasknud end oma mõtteisse ära kaduda, ega end kõrvale juhtida oma muljeist. Ei neid kandvate eelduste haprus ega järelduste subtiilsus või lõpmatus, mida nad oma uurimisteekonnal kohtasid, ei suutnud neid eksitada. Nad olid otsekui sama kauged muutlikest neegreist ja määratlematuist fakiiridest. Nende saavutuseks oli tavalise keele nii delikaatne, nii ebatõenäoline kohandamine täpse arutlusega; väga keerukate motoorsete ja visuaalsete operatsioonide eritlus; nende operatsioonide vastavus keelelistele ja grammatilistele omadustele; nad usaldasid end sõna hooleks, et lasta end juhtida selgenägelike pimedatena ruumi avarusse ... Ja see ruum ise sai sajandist sajandisse üha rikkamaks ja üllatavamaks loominguks, seda mööda, kuis mõte end paremini õppis valitsema ja hakkas rohkem usaldama seda imetaolist mõistust ja algset mõttepeenust, mis andsid talle kätte võrratuid tööriistu: definitsioone, aksioome, lemme, teoreeme, probleeme, porisme, jne....

Vajaksin tervet raamatut, et kõnelda sellest nii, nagu peaks. Aga ma tahtsin ainult mõne sõnaga täpsustada üht euroopa geeniuse ise­loomulikumat akti. See näide ise viib mind pingutuseta tagasi mu teesi juurde.

*

Ma oletasin, et nii kaua tähelepandud ebavõrdsus Euroopa kasuks pidi iseenda mõjul muutuma üha kasvades ebavõrdsuseks vastu­pidises suunas. Seda nimetasingi põhiteoreemi nõudliku nimega.

Kuidas tõestada seda lauset? - Võtan sama näite: kreeklaste geo­meetria, ja ma palun lugejat vaadelda läbi aegade selle distsipliini mõju. Näeme teda vähehaaval, väga aeglaselt, aga väga kindlalt oman­davat niisugust autoriteetsust, et kõik uuringud, kõik saavutatud kogemused püüavad vastupanematult laenata temalt ta ranget hoiakut, ta kaalutult täpset „mateeria” kokkuhoidu, ta automaatset üldmaks­vust, ta peeni meetodeid, ja seda lõpmatut ettevaatlikkust, mis lubab talle pööraseimaid julgustükke ... Moodne teadus on sündinud sel­lest suurestiililisest kasvatusest.

Aga vaevalt oli ta sündinud, vaevalt oli ta ära proovitud ja tasu leidnud materiaalsete rakenduste kaudu, kui meie teadus, mis oli saa­nud võimuvahendiks, konkreetse valitsuse vahendiks, rikkusekannustuseks, planetaarse kapitali kasutamisaparaadiks, - lakkab olemast „omaette sihiks” ja kunstiliseks tegevuseks. Teadmine, mis oli tarbi­misväärtus, saab vahetusväärtuseks. Teadmise kasulikkus teeb tead­misest kaubaartikli, mis pole ihaldatav enam mõnede väga vali­tud asjaarmastajate, vaid kõikide poolt.

Seda kaupa valmistatakse niisiis üha käsitlushõlpsamal ja tarvituskõlvulisemal kujul; teda jaotatakse üha arvukamale ostjaskonnale; ta saab kaubanduse asjaks, lõpuks asjaks, mis on jäljendatav ja toode­tav ligikaudu kõikjal.

Tulemus: ebavõrdsus, mis valitses maailma eri piirkondade vahel mehaanikakunstide, rakendusteaduste, sõja ja rahu teaduslike vahen­dite vaatekohalt, - ebavõrdsus, millel põhjenes Euroopa eelisasend, - ähvardab järk-järgult kaduda.

Niisiis maailma asustatavate alade liigitus püüab muutuda sääraseks, et materiaalne toorsuurus, statistika elemendid, arvud, - rahvas­tik, pindala, toorained - määravad lõpuks ainu­üksi seda maakera osakondade jaotust.

Ja järelikult, kaaluvaagen, mis kaldus meie poole, kuigi näi­sime kergemana, hakkab meid tasapisi üles tõstma, - nagu oleksime rumalalt lasknud minna teisele vaagnale selle saladusliku täiteosa, mis oli meiega. Oleme tuulispäiselt annud proportsio­naalsed jõud massidele!

*

Seda arenevat nähet võib muide lähendada teisele nähtele, mida võib tähele panna iga rahva rüpes ja mis seisab kultuuri levimises ja üha suuremate isikuliikide jõudmises kultuurini.

Püüda ette näha selle leviku järeldusi, uurida, kas ta peab või mitte paratamatult kaasa tooma taseme langust, tähendaks puudutada üht vaimse füüsika peenelt-keerukat probleemi.

Selle probleemi veetlus spekulatiivsele vaimule tuleb kõigepealt ta sarnasusest füüsilise hajuvusnähtega, - siis aga varsti selle sarna­suse äkilisest muutumisest sügavaks erivuseks, niipea kui mõtleja tuleb tagasi oma esimese objekti juurde, milleks on inimesed, aga mitte molekulid.

Vette langenud veinitilk värvib seda vaevalt ja ähvardab pärast roosat vinetust kaduda. Niisugune on füüsiline nähe. Aga oletage nüüd, et mõni aeg pärast seda kadumist ja läbipaistvuse uuestiilmumist meie silmaksime ses nõus, mis näis uuesti muutuvat puhtaks veeks, siin ja seal tumedaid ja puhtaid veinitilku, - missugune üllatus!...

See Kaana fenomen pole võimatu vaimses ja sotsiaalses füüsikas. Siis kõneldakse geeniusest ja asetatakse see vastu hajumisele.

*

Äsja vaatlesime imelikku kaalu, mis liikus vastupidises suunas raskusele. Praegu vaatame üht vedelikusüsteemi, mis just kui ise­endast muutub homogeensest heterogeenseks, sisimast segunemisest ilmseks eralduseks ... Need paradoksaalsed pildid annavad lihtsaima ja kõige praktilisema kujutluse osast, mida etendab maailmas see, mida nimetame - juba viis või kuus tuhat aastat : vaimuks.

*

Aga kas Euroopa vaim - või vähemasti see, mis temas on hinna­lisimat - on täielikult hajutatav? Kas tuleb võtta maakera eksplua­teeritavaks muutmise nähet, tehnikate võrdsustumisnähet ja demo­kraatia nähet, mis lasevad oletada deminutio capitis’t Euroopas, kui saatuse absoluutseid otsuseid? Või on meil mingisugust vabadust selle asjade ähvardava salaliidu vastu?

Võib-olla luuaksegi see vabadus teda otsides. Aga selliseks otsin­guks tuleb mõneks ajaks jätta tervikute vaatlus ja uurida mõtlevas indiviidis isikliku elu võitlust sotsiaalse eluga ...

Varem ilmunud Looming nr. 9/1938

1

2016-08-31

MärksõnaEuroopa ajalugu

MärksõnaGlobaliseerumine

MärksõnaKant

MärksõnaLeibniz

MärksõnaMarx