Teemad

Zarathustra eeskõne

Prindi

Friedrich Nietzsche

1

Kui Zarathustra oli kolmkümmend aastat vana, jättis ta oma kodumaa ja oma kodumaa järve ning läks mägedesse. Siin nautis ta oma vaimu ja üksindust ega väsinud sellest kümnel aastal. Viimaks aga muutus teiseks ta süda, - ja ühel hommikul ta tõusis koidukumal, astus päikese ette ja kõneles talle nõnda:

“Sina suur taevatäht! Mis oleks sinu õnn, kui sul poleks neid, kellele sa särad!

Kümme aastat tõused sa siia üles mu koopa juurde: sul saaks oma valgusest ja oma teekonnast küll ilma minuta, mu kotkata ja mu maota.

Kuid me ootasime sind igal hommikul, võtsime sinult su külluse ja õnnistasime sind selle eest.

Vaata! Ma olen oma tarkusest küllastunud nagu mesilane, kes on kogunud liiga palju mett, ma vajan käsi, mis sirutuksid välja.

Ma tahaksin ära kinkida ja välja jagada, kuni kord jälle rõõmsaks saavad targad inimeste keskel oma rumalusest ja vaesed oma rikkusest.

Seetarvis pean ma sügavusse laskuma: nagu teed sinagi õhtul, kui lähed mere taha ja viid allilmalegi valgust, sa ülirikas taevakeha!

Pean nagu sinagi looja minema, nagu nimetavad seda inimesed, kelle juurde alla minna ma tahan.

Siis õnnista mind, sina rahulik silm, kes sa kadeduseta võid näha suurimatki õnne!

Õnnista peekrit, mis valmis on üle voolama, et kullana voolaks tast vesi ja kannaks kõikjale su õndsuse helki!

Vaata! See peeker tahab jälle saada tühjaks, ja Zarathustra tahab saada jälle inimeseks."

-  Nõnda algas Zarathustra loojak.

Loe ka: Eduard Parhomenko. "Zarathustra ahvidele."

1

2016-08-20