Teemad

Kolmas Rooma - piiririik

Prindi

Ivar Tamm

1

Venemaaga on lugu alati nii - pilk puhkab peal ja vesi tuleb silma, aga kui vaatad terasemalt, mille peal su pilk puhkab, võid okselegi hakata.

Viktor Pelevin

Kui eestlased kujutlevad ennast piiririigina, on nad võrdluses Venemaaga pehmelt öeldes üle pingutanud. Eesti võib piiririik olla samas tähenduses, nagu on see riibutud liivast riba, kuhu peaksid jääma rikkujate jalajäljed.

Venemaa seevastu eksisteerib läbi ajaloo ukselävel: üks jalg tares ja teine tanumal (ja see pole põrmugi mugav positsioon, sest uks, paraku, kipub prõmmima - veidikeseks pärani ja siis jälle hooga kinni!).

Kui nüüd füsioloogiliselt raskesti talutavast võrdluspildist konkreetsemaks minna, siis tuleb kõigepealt liikuda ajas tagasi.

Alustuseks NSV Liidu lagunemise järgsesse perioodi. Aega, mil pärast esialgsete kobrutuste pidi jälle küsima küsimuste küsimuse: miks ikkagi Venemaa ei suuda saada normaalseks riigiks?

Aega, mil meile tegi külma või kõrvetavat dušši Žirinovski tohutu valimisedu. Ja juba sellal oli aimata, et ehkki see kloun Vene riiki valitsema ei hakka, kummitab siiski mingit laadi kavalam fašism. Vene Pinocheti saabumisele segas siis aga vahele Jeltsini alkohooliku-autokraatias kehastunud kaos. (Paljud joodikud suudavad kavaluse ja õigel hetkel tehtud pingutuste abiga pikka aega olukorda kontrollida, kuid lõpuks veab paigastjoodud psüühika ikkagi alt).
Aastal 2004 saame jälgida, kas Putin viib kaua oodatud-kardetud asja lõpuks täide.

Kuid põhiküsimus on siiski mujal. Põhiküsimus on Venemaa pidevas seesmises võimetuses otsustada, kas ollakse Euroopa või Aasia, kas ehitatakse turumajandust või feodalismi, on käsil tee demokraatiasse või diktatuuri, kas koloniseeritakse või dekoloniseeritakse? Küsimusi kuhjub, vastuseid mitte. Ja sellel on põhjus.

Moskva on meie põlisvaenlane nr. 1.

Hüpates umbes tuhatkond aastat tagasi ja hakates siis piki ajajoont meie suunas liikuma, võime näha, kuidas keset lõputuid, vahel lumiseid, vahel poriseid lagendikke asunud kärbsemust nimega Moskva on aina laienenud. See, et Jermak & co vallutuskäigul läbi Siberi jalutasid, oli vaid sellesama ooperi jätkuosa.

Moskva asetseb geograafiliselt impeeriumi loomiseks äärmiselt sobivas kohas, tuhatkond kilomeetrit ümberringi pole võimsaid looduslikke tõkkeid. Impeeriumid aga kipuvad just ületamatutele looduslikele takistustele põrgates kokkuvarisema (nii Rooma kui Inkade Nelja Ilmakaare Riik said sama saatuse osaliseks: oikumene oli vallutatud ja kandva idee kadumine viis hukule).

Moskval oli võimalik laieneda maailma suurimal tasandikul, kus impeeriumi uued osad lisandusid sageli küll moskoviitide kavala poliitika tulemusena, ja muidugi ka tänu konkurentide sisemisele nõrkusele, kuid laias laastus ikkagi pooljuhuslikult.

Kolmanda Rooma missioon, nagu ka järgnevad ideoloogiad, on olemasolevale impeeriumile tagantjärgi külgepoogitud. Laienemise aluseks pole ka mingi vene rahva eriline kihk naabritega võidelda: venelaste agressiivsus on omapärane, pigem on see reaktsioon välistele ärritajatele. Seda kinnitab ka tõik, et venelased ei sõdi üldiselt väljaspool Venemaa piire kuigi edukalt, iseasi on muidugi see, et ksenofoobiast ja sisemisest ebakindlusest tingituna on vaja neid piire aina kaugemale nihutada.

Nii ongi moskoviitide riik tekkinud väikerahvaid alla kugistades ja ka mitme Vene riigi varemetest: esialgse Kiievi-Venemaa ja Novgorodi vabariigi asemele moodustus teisi õgiv monstrum - Kolmas Rooma.
Kolmas Rooma on teise Rooma, rääkimata esimesest, nurisünnitis. Üle võeti peamiselt vaid laienemiskihk, samas on vastamata jäänud põhiküsimus: milleks? Küll on külgepoogitud erinevate kõige õigemate uskude levitamist: õigeusu, kommunismi, nüüd siis demokraatia, aga see ei veena. Niipea, kui see ei veena enam ka venelasi, ongi impeeriumi seesmine elujõud ammendunud.

Venemaa “muutuste keerises”

Venemaa ees seisavad teatavasti praeguses “läänlaste” juhitavas perioodis kolm ülesannet: demokraatia, turumajandus ja dekolonisatsioon. Vähemalt juhul, kui soovitakse saada Lääne sarnaseks kaasaegseks riigiks. Nagu on osutanud Rein Taagepera, on kõigi kolme samaaegne saavutamine ülejõukäiv ülesanne.
Alternatiivid on aga nirud. Nõnda võib diktatuur anarhiaga võrreldes tuua lühiajalist majanduslikku leevendust, kuid pikemaajaliselt tingib mandumise. Revanšistlik diktatuuripoliitika võiks kaasa tuua territoriaalse paisumise, ent kuna hiigelpindala on osa probleemist, siis raskused hoopis kasvaksid. Lisaks moonutab revanšism majandusprioriteete ja pingestab demokratiseerumist.
Venemaa pole suutnud enda tohutut potentsiaali rakendada, ega hakka sellisel juhul suutmagi.

Meile sobiks muidugi Venemaa tükeldamine. Paljud hirmud, mis valitsesid maailma juhtivpoliitikute seas enne NSV Liidu lagunemist: ebastabiilsuse hüppeline kasv, laiaulatuslikud relvastatud konfliktid, tuumarelvade sattumine mitme järglasriigi kätte, majandussidemete katkemine, on osutunud ülepaisutatuteks.

Juhul, kui see protsess läheks sama libedalt, kui NSV Liidu kadumine, saaks meie naabriks näiteks traditsiooniliselt demokraatlikum Loode-Venemaa pealinnaga Piiteris. Mis astuks peagi Euroopa Liitu. Majanduslik, rahvuslik, kultuuriline kasu meile oleks ilmselge. Euroopa suurriigid on samakeelseteks, kuid poliitiliselt iseseisvateks riikideks saanud impeeriumite tee läbinud ja sellest on nii nad ise kui ka nende naabrid vaid võitnud.

Kuid reaalsem on siiski Moskva püüd impeerium iga hinna eest koos hoida. Seda toetab ka status quo säilimist sooviv rahvusvaheline avalikkus, sealhulgas kohe kindlasti omaenese piiride pärast muretsevad suurriigid.

Tulevates sündmustes sõltub kõik sellest, kui tugev on regionalism tegelikult Venemaal. Juhul kui Putini kehastatav imperiaalne surve on võimsam, surutakse riik mõneks ajaks ühtsemaks, juhul kui tugevamad on majanduslik-poliitilised ja rahvuslikud vastuolud, lendab katlal kaas lihtsalt ühel hetkel pealt.

Muidugi on riigi kooshoidmiseks hädavajalik mingi ühtne idee, seletus, milleks see tegevus ikkagi vajalik on.

Vene idee: saamatus.

Vene idee otsimine on venelaste lemmikmänge. Fjodor Mihhailovitš Dostojevski on oma teostes piisavalt kirjeldanud venelase sogases ajus tekkivaid mullistusi. Ühest küljest on paljud kirjeldatavad meemid üldinimlikud, aga teiseltpoolt ikka eksisteerib ka suur vene hing. Müstilisest Venemaast on loodetud maailmale lunastajat. Pärast XX sajandi pahupidi eugeenikat on tohutu vaimse potentsiaali esilekerkimine muidugi kaheldavamaks muutunud, aga samas on ühtsel Venemaal oma ajalooline roll täiesti olemas.

Moskoviitide impeerium on süvaökoloogiline.

Keynes’st saati on selge, et majanduskasvu peatada ei saa, tegemist pole mitte voorusega, vaid selle nähtuse põhimõttelise, elu ja surma küsimusega. Me kas elame üha intensiivsemas kapitalismis või me elame majanduskriisis. Kolmandat teed pole, see ei vii isegi kolmandasse maailma.

Ja nüüd tuleb Püha Venemaa, moskoviitide moodustise maailmaajalooline tähtsus: selleks on Hiina ja USA (Jukose afäär) eemalehoidmine Siberi loodusrikkustest. Kusjuures, nagu enamasti ikka, saadakse parimad tulemused mitte planeeritult, vaid puhtjuhuslikult. Vene “pohhuism” on ökoloogiline pääsetee, tulemuseks on koer-heintel-riik, mida iseloomustab totaalne ebaefektiivsus kõiges, peale kärnakeeramise.

Jungi sõnutsi, liikudes Euroopas läänest itta vähenevad efektiivsus ja tervemõistuslikkus (asjad, mis on tulemuse saavutamisel palju rohkem seotud, kui võiks arvata: mõelda kasvõi natside efektiivsele sõjamasinale, mis totrate ideede käsutuses purunes jäägitult). Inglismaa ja Prantsusmaa arukusest läbi Saksa tööka, kuid ajaloos aeg-ajalt arutu kultuuri jõuame Venemaale, kus inimesed ei saa päeva jooksul midagi tehtud, sest ei viitsi hommikul voodist välja ronida.

Aga Venemaa teises otsas tuleb vastu uus energiakeskus. IMF ootab Hiinalt 2004 aastal 9% majanduskasvu, kuid prognoose korrigeeritakse pidevalt veelgi võimsamate tulemuste suunas. Hiina on saamas maailma suurimaks eksportööriks, USA kaubandusdefitsiit Hiinaga oli möödunud aastal 124 miljardit dollarit, Euroopa Liidul ulatus see 55 miljardi euroni. Eesti lisab puudujäägile 2003 seisuga u 230 miljonit eurot.
Hiina on praegu ka USA suurim otseinvesteerigute sihtmärk, üldse investeerivad Lääne firmad iga päev Hiina majandusse kahe miljardi krooni suuruse summa.

Majanduskasv suurendab isu tooraine järele ja seda nii võimsalt, et on üleilmselt kergitanud toorainehindu. 2001. aasta oktoobrist saati on need rohkem kui kahekordistunud. 2003. aastal tarbis Hiina 27% maailma terasetoodangust, 31% kivisöest ja 40% tsemendist. 2004. aasta kaheksa esimese kuuga on Hiina naftaimport kasvanud ligi 40%, võrreldes eelmise aasta sama perioodiga. Hiina importis naftat jaanuarist augustini 79, 9 miljonit tonni. Kokku planeeritakse importida 2004 aastal 110 miljonit tonni.

Lühidalt on selge, et kui “kollase hädaohu vaikne marss” õnnestub, s.t. Hiina saaks Siberi loodusvaradele küüned taha, lisaks veel ka Lääne kapitalistid, oleks puhtbioloogilistel põhjustel ajalugu lõppenud.

P.S. Soome ökoprohvet Pentti Linkola väitel on planetaarne ökokatastroof juba pöördumatult toimunud.

1

2004-09-15

MärksõnaEnergiasõjad

MärksõnaHiina

MärksõnaMeem

MärksõnaVenemaa