Prantsusmaa ja Euroopa

Prindi

Matsi pilk

1

Prantsuse vaimulaad

Johannes Semper

Loomingust nr. 8/1933

Olen teadlik selles, kui hõlpsasti võib rahva omapära iseloomustades sattuda libedale teele. Juhuslikest, ajutistest nähteist võidakse paisutada üldistusi, mis hiljem osutuvad sootu vildakaks. B. Goltzi teosest mitmesuguste rahvaste iseloomust (Der Mensch und die Leute, 1858) võime näit. lugeda, kuidas prantslased on barbarid, kes on toime tulnud verise revolutsiooniga, kelle keel on frivoolne, küüniline ja pedantne, kes ise on isiksuseta, klatšihimulised ja edevad ning kes sarnanevad hiinlastele, kuna mõlemad loomaliku julmuse kõrval siiski austavad vanemaid ja surnuid. Lisaks muule see rahvas olla naiselik, mida tõendavat seegi, et prantsuse naised armastavad meeste töid. Enam kui pool sajandit hiljem leiab O. Grautoff, et prantslase naiselikkus ühes ta kiidetud altruismi ja südamepehmusega on vaid kaval mask, mille taga peitub tõeline pale: mehelikkus, eneseteadvus, tülinorimisvaim, saagihimu ja kallalekippumislust. Ent sääl tuleb Raiküla krahv ja Darmstadti tarkusefilosoof ja peab just sakslasi endid naiselikuks rahvaks, mida tõestavat juba see alatine mehisuse toonitamine, mis sakslasele omane, samuti kui naise halvustamine (mees põlastab oma naiselikkust naise alahindamise näol), mis omadused täiesti võõrad on tõeliselt mehelikule inglasele. Ka ei olla sakslane mingi organiseerija, küll aga organiseeritav, käskimisele alistuv ja käskimist austav rahvas.

Ei maksa meenutadagi sõjaaegseid rahvaste karakteristikaid, kuid isegi niisugused suurused, nagu M. Barres või M. Scheler, esimene sakslaste, teine inglaste kohta, on avaldanud vaateid, mis hiljem üle lugedes pigemini paljastavad autori naeruväärsust kui tunnistavad vaatlemise objektiivsust.

Ent hoolimata kõigest, vaistu rakendamisest ja üldistamistest sel alal ometi mööda ei pääse. Eksisammud jäävad siin ikka võimalikuks. Kindlat struktuuri otsima minnes nii fluiidses aines kui seda on rahva psüüh, võib hämaras kergesti käe alla sattuda mõni juhuslik pide ning õigest teest kõrvale meelitada. Käesoleva iseloomustuskatse puhul annab küll kindlust asjaolu, et vaadeldav kultuur ise on küps, sajandeis kujunenud, ning et ta põhijooni on kergem tabada. Veelgi enam: kui nii erinevaist rahvusist uurijad nagu sakslased (Wechssler, Curtius, Klemperer jt.), hispaanlane (Madariaga) ja inglane (Nicolson) jõuavad prantslase põhiomaduste kohta ühele ja samale arvamusele, päälegi erinevailt lähtekohilt, siis peab selle arvamuse tõenäolisuse aste olema küllalt suur. Lisaks siinmainituile on allpool silmas hoitud ka tulusaid tähelepanekuid prantslasilt endilt läbi mitmete sajandite, millest muide tähelepanu teenib mme de Staeli põhjalik ja esimene sedalaadi katse võrrelda sakslaste ja prantslaste kultuuri (De l’Allemagne, 1810).

Päris ühtlane pole prantsuse vaimulaad kaugeltki mitte. Selles leidub eripäraseid sugemeid nii ajaloolisest kui geograafilisest vinklist vaadatuna. Me ei tea, mis jälgi prantslase hinge põhja on jätnud too eelajalooline vanim kultuurikiht, mille väliseks tunnuseks on säilinud kindluskõrgustikud, koopad, vallid ja müürid, ei seda, mis sinna on settinud dolmenide ja menhiride järgust, ega seda, mida sinna on lisanud ibeerlaste ja liguurlaste veri. Küll saab aga oletusi teha gallialaste pärimustest prantslases: siit peetakse põlvnenuks „gallia vaim” (esprit gaulois) oma sära ja sädelusega, oma elavuse ja rõõmsusega kuni etsiva pilkeni. Ka vana keltluse vaimu on taga otsitud praeguses prantslases, ning E. Schure katsub suure visadusega elustada nende müstilise, kombeid, pärimusi ja uskugi, igatahes suurema veenvusega kui meil taaralased oma usku.

Jättes kõrvale vägipulgavedamise sakslaste ja prantslaste vahel küsimuses, kui palju germaanlaste (frankide) veri kaasa on mõjunud või koguni otsustav olnud prantsuse kultuuri loomisel, oleme jõudnud vähemalt ühele kindlale ja vastuvaidlematule väitele, et prantslased on rooma kultuuri ainsad pidevad jätkajad uues ajas. Seda pole isegi mitte itaallased.

Rooma riikluse, õiguse, moraalivaadete, aga ka retoorika ja kirjanduse edasikandjaina puudub prantslastel päris uue rahva ürgsustunne. Kui selle rahva kultuuri juured ulatuvad aastatuhandete hämarikku, siis on rahvas ise natsioonina palju noorem, tõuna aga hoopis ebamäärane. Nii puudub tal ühtlane ja legendaarseks tõstetud algus, ega ole olemas „vanu prantslasi”, nagu on olemas „vanad germaanlased”, küll aga sügavale juurdunud pärimused ja tugeva sisendusjõuga kultuur. Selle kultuuri assimileerimisvõimet suurendab asjaolu, et see ei sihi niipalju prantsuse omapärasusse kuivõrd üldinimlikkusse. Mitte siis prantsuse vere, vaid prantsuse kultuuri võimsuse arvele tuleb panna nähtus, et välismaalased kergesti Prantsusmaal aklimatiseeruvad ja varsti ehtprantslasiks võivad saada, kusjuures endise algupära kaotamine on seda hõlpsam, et selle asemele ei astu niivõrd võõras hingelaad kui üldinimlikku suunatud vaimulaad.

Ses vaimulaadis mängib pääosa aru ja taip (niihästi „esprit geometrique” kui „esprit de finesse”, kui Pascali sõnu tarvitada). Aru kui inimomaduste tipu väärikuses pole prantslaste hulgas lahkarvamusi. Kallaletung inimvaimule ja mõistuse alahindamine on neile arusaamatu. Sellises halvastamises prantslane tunneb võõrast orientalismi ja „barbaarsust”. Ei tundmust, kirge, saatust, tõugu ega verd saa ta ühele pulgale sääda aruga. Ta loomule on võõras sakslase meeliskelu irratsionaalsuse, ürgjõu ja aloogilisuse ümber, samuti ta ei mõista venelase enesemadaldamist ega laia loomuse kultust, üldse kõike seda, kuhu mõistus, terve taip ega inimese kujundustahe päris lähedale ei pääse, ehk olgu siis, et see kõik on kuidagi pühendet traditsiooniga.

Aga Rousseau? võidakse vastu väita. Ent Rousseau oli šveitslane, kelle noorust polnud vormimas prantsuse tavaline hariduskäik, kelle vaated paljuski võõraks jäid pärisprantslasile. Mis aga sellest suurmehest võtta andis, see assimileeriti prantsuse oma traditsioonidega.

Niisugust assimileerimist võib leida nii enne kui pärast Rousseaud. Liitus ju nõnda prantsuse vaimuarengusse Montaigne’i ladinsus, Ronsard’i itaalialikkus, Corneille hispaanilikkus, romantikute anglosaksipärasus. Sümbolismigi võõrapärasus ei takistanud seda voolu suubumast üldkirjanduslikku traditsiooni.

Ekslik oleks mõistuse ja taibu domineeringust välja lugeda prantslase tundmuselagedust. Küll käib tal tundmuse eel ja järel kontrolliv aru, nagu ütleb Madariaga. Enesevalitsemine on talle vääruslikum minnalaskmisest, selge teadvus alistumisest tumedusele, teadvusetusele ja ettenägematule. Ta ei respekteeri salapärast, müstilist, irratsionaalset inimhinges. Kõik see paistab talle liiga kaootilisena. Ise asi, kui ta saab seda tumedust läbi valgustada, analüüsida, käsitsetavaks teha ja oma tahte järele koolutada.

Samalaadne põhisuhtumine ka looduse vastu. Sõna „nature” tähendas 17. s. klassikute suus ainult inimese loomust. Loodusekirjeldused olid kirjanduses veel hüljatavad. Kuhu inimese tahe ja tegu juurde ei küündinud, sääl algas inimesele vaenulik valdkond. Lissaboni maavärisemine pani Voltaire’i usu maailma hästisäetusse kõikuma. Looduse ürgjõud ei saa prantslasele kunagi päris imetlusesemeks. „Hümne ööle” ei saaks ta ka meelsasti kirjutada. Pascaliga koos ta tunneks pigemini hirmu kui panteistlikku joovastust otsatuse ees. Loodus jääb talle eekätt mõistuse proovikiviks, tunnetuse ja teo esemeks, ülesandeks. Pole sugugi veider ta kalduvus kunstlikku kõrgemaks pidada loomulikust. Kõiges kunstlikus on ju näha inimese ümbervormimistahet ja maitset, looduslik ja loomulik-loomalik on kunstlikus kuidagi murtud, võidetud, taltsutet. Mitte asjata pole Pariis puudri, mingi, huulepulga, iluinstituutide linn. Mitte juhuslikult pole Gautier, Baudelaire, Huysmans kujutlenud kunstlikke maastikke ja isegi paradiise.

Küllalt huvitav on jälgida, kuidas esimeses loodust kirjeldavas romaanis Paul ja Virginie eksootilist ümbrust ei kujutata niipalju ilutsemisobjektina kui ülesandena. Paul istutab oma asusaarel taimi ja rajab teid. Sääl ristitakse nimedega muruplatse, puid ja maaribasid. Lõigutakse puudesse ladinakeelseid tsitaate Virgiliusest. Sedasama kordab meie päevil J. Giraudoux oma eksootilises Suzanne’is. Tema nais-Robinson inimesetul saarel kesk Vaikset Ookeani ristib ojasid, neemi ja kaljusid nimedega nagu: Claudel, Mallarme, Rimbaud! Ja kui sel eksootilisel saarel, täis igasugu linde ja loomi, orav üle Suzanne’i alasti keha libiseb, saab ta nii rõõmsaks, sest ,„lõpuks riivas teda üks neid olevusi, kes inimesele enam annab kui kübaraid ja kamme, üks neid olevusi, kes on määratud kaunistama mitte üksi meie pääd, vaid meie keha”. See on muidugi tahtlik ja irooniliselt-liialdav, kuid küllalt kujukas näide prantslase vaimusuunast, kanda oma tsiviliseeritust igal pool kaasas. Ehtprantsuslik reisija on siis Barres, kes Kreekas viibides huvitus ainult sellest, mis sääl Prantsusmaad meelde tuletas. Wechssler ütleb Descartes’i ja Kanti võrreldes, et prantslane otsib maailmas ennast, sakslane aga endas maailma. See ei osutu siis õigeks tähelepanekuks üksi filosoofias.

Prantslase aru-primaadist on mõistetav ka see lõbu, mida talle valmistab mõtete loogiline areng, viibimine põhjuste-järelduste vallas, tõe eraldamine teadmatusest, selguse sissetoomine hämarasse. Descartes peab isegi tõeks ainult seda, mis on selge ja are (distinct). Skolastiline filosoofia on eriti tugev olnud Prantsusmaal, kus harrastati mõtte arendamist kindlate raamide vahel kuni lõpuni, ka kui lähtekoht ise võis vale olla ja definitsiooni puudulikkus järeldused viltu vedada. Kolme sajandi kestes juurutati koolide kaudu retoorikat (veenmistaiet) rahvasse ja selle mõju on tunda isegi veel tänapäev, kuigi retoorika-õpetus ise koolidest juba ammu on kadunud.

Bon sens”, arukus, terve mõistus, on üks sagedaimini korratud mõisteid Prantsusmaal, juhis mitte ainult ratsionalistidest filosoofidele, vaid ka kirjanikele, eriti klassitsismi aegu, kus Boileau selle lõpuks kindla nõudena oma Art poetique’is fikseeris. Paul Valery’gi luulet, täis küll keerulisi mõttekäike ja vihjeid, juhib sama „bon sens”, ning see luuletaja viib meie päevil viimaste konsekventsideni klassitsismi mõistuslikkuse, kuna ta põlastab alaväärtuslikuks kõike inspiratsioonist tulnut, kõike, mille eest ta oma teadvust, arukust ja tahet ei saa vastutavaks teha.

Prantslane armastab mõisteid defineerida ja mõtteid formuleerida. Mitte asjata pole prantsuse keel saanud diplomaatide ja lepingute keeleks. Tervelt kaheksa põhisäädust on prantslane endale kirja pannud 1789. aastast pääle. Kuskil mujal pole sõnade funktsioonid loogiliselt nii kindlaks määratud, sünonüümid nii pretsiseeritud, kui prantsuse keeles. Ebamäärast, udust ja segast väljendust ta ei armasta ning ta stiili päänõudeid on selgus. Antitees, mõtete vastusääd, see maksiimide, aforismide ja lööklausete selgroog, pole tal ainult hää traditsioon antiiksusest, vaid ka teadlikult kultiveeritud stiilivõte. Antiteetiline mõttekäik on sadenenud isegi keeles eneses, sääl, kus eitust tarvitatakse jaatuse funktsioonis („je n’ignore pas”, „ne que” = ainult jne.).

Muide, saksameelne Wechssler peab antiteesi mittesaksapäraseks ja odavaks stiilivõtteks, kuna sakslane ei armastavat teravaid kontraste, vaid tegevat need ikka inimlikult pehmeks, ka Nietzsche pidavat antiteesi kitsaks väravaks, mille kaudu eksitus meelsaimini tõe juurde hiilib, ning Th. Mann nägevat selles tardust, viljatust ning eluvaenu. Kuid kes on Saksas suurimaid antiteesi tarvitajaid kui Nietzsche? Ka Wechssler ise on selle võtte võlust nii pimestunud, et ta ei näe, kuidas ta enda uurimus esimesest leheküljest viimseni on rajatud samale antiteesile (saksa vaim: prantsuse esprit).

Prantslaste viljeldet mõtteteravus ja -selgus märgib ühtlasi kalduvust analüüsida, lahutada, eristada, alaosadeks jaotada. Vahenditut taipu ei peeta otsustamisel viimseks tõendiks, intuitiivne käsitus nõuab järelekatsumist. Muidu kirjanduses väga armastet psühholoogilised analüüsid muutuvad seetõttu sageli loogilisteks analüüsideks.Ei tule ses ühenduses unustada, et huvi hingetoimete vastu on Prantsusmaal kaua seotud olnud retoorikaga. Üks retoorikuid, Jouvency, peab näit. loogiliste veenmisvõtete kõrval tarvilikuks analüüsida ka tõendeid, mis liigutavad hinge, mis vastavad kombeile, eale, vaimulaadile. Retoorika käsiraamatute lõpus leidus tavaliselt päätükk „Kirgedest”, milles õpetatigi arvestama ja kasutama inimese hingeseisundeid.

Mitte üksi mõistete ümber ei tõmba prantslane teravaid piirjooni, ka elust armastab ta läbi ajada sihte ja vahesid. Oma riigigi ta on jaotanud kunstlikesse departemangesse, lähtudes geomeetriast, mitte aga ajaloost: piirid ei jookse sääl kaugeltki keelemurdeid ja kujunenud regioone pidi, vaid sageli just nende kiuste.

Mõistust harrastav Prantsusmaa on annud hulga esmajärgulist matemaatikuid, eriti 16. ja 17. sajandil. Aga ka terve rida silmapaistvamaid prantsuse filosoofe on ise olnud matemaatikud, nagu Descartes, Pascal, d’Alambert, või saanud tugeva matemaatilise hariduse, nagu Condorcet, Comte jt. Aga ka niisugune poeet, kui Paul Valery, on tegelenud enne oma luule õitseaega aastakümneid matemaatikaga. Jah, prantsuse värss ise rajaneb just silpide arvu lugemisel. Nagu Madariaga tabavalt märganud, maksab sääl geomeetria-vaim ka õiguses, sest õigus, le droit, on puhtgeomeetriline mõiste, üle kantud inimeste vahekorda.

Geomeetriline elukäsitus tingib ka selge joone, silueti, kontuuri eelistuse. A. Gide lausub selle kohta: „Meie juures pole miski väärt ilma kontuurita”. Saksa draama- ja romaanikirjanikud ei pakkuvat inimesi piirjoontega, nad ei oskavat joonistada, ei oma kujusid ega iseendid. „Kultuuri suur instrument aga on joonistus, mitte muusika. Muusika hajutab isiku, joonistus aga pretsiseerib, ning tema kaudu tekib kriitika, kiitika aga on igasuguse kunsti alus.” Prantsusmaa aga olla „Euroopa ja kogu maailma suur joonistuse kool”.

Isegi inimomadused ja -voorused joonistuvad prantsuse kujutlusse mingite isikutena. Mõistus võtab prantsuse revolutsioonis naise kuju. Prantsusmaa ise personifitseerub „Marianne’iks”. Voorus, Ilu, Tõde, Õiglus moonduvad hõlpsasti isikuiks ning Kreekast ja Roomast laenatud jumalate-allegooriad on visad veel tänapäevgi kaduma lüürikast ja kõnemehe paatosest.

Matemaatilise mõttesuunaga rahvusena prantslased tunnevad juba vähem huvi ajaloo ja ajalooliste distsipliinide vastu. Kaua aega oli prantsuse kool päämiselt ainult vanade keelte, matemaatika ja retoorika teenistuses. Kirjandus ajalugu näit. hakati õpetama alles läinud sajandi keskpaigas. Kirjanduslikku minevikku tunti ju nagu olevikku, klassilised draamad, millede aja- ning kohaühtlus sageli tähendas kindla aja ja koha puudumist, pakkusid kirgi ja kirevõitlusi ning ikka üldinimlikke väärtusi, mis ajas ei tohtinud vananeda. Suured moralistid, esseistid, filosoofid esitasid tõdede formulatsioone, mida võis vääratada ainult loogika, mitte aeg. Kultuuriaardeid ei tunta Prantsusmaal tänapäevgi niivõrd ajaloolise muutlikkuse nähteina kui igaveste väärtustena. Montaigne, Racine, Pascal on tänapäevasele prantslasele sama kaasaegsed kui A. France või J. Cocteau. Tsitaadid vanadest ja uutest filosoofidest või kirjanikest parlamendikõnedes pole ka mingiks harulduseks.

Selle kõigi sajandite ühevõrdseks ja kaasaegseks austamine näitab muidugi prantslaste suurt konservatismi. Kuidas, võidakse küsida, eks oli Prantsusmaa moodide maa? Eks tule ju siit uued kleidilõiked, uued kirjandus- ja kunstivoolud, eks ole siit pärit igasugu -ismid? Keyserling vastab sellele õieti, et prantslane on muutlik väikeses ja suures tagurlik.

Kus alalhoiuvaim on paindumatu, sääl võivad ka murrangud olla õige järsud ja hoolimatud. Ka sisevastuoludest hinges ei saa sääl puudust olla, kus traditsioonide austus kokku põrkab mõistuse kaine otsustusega, komme ja pärimus otstarbekohasusega. Siin on kolm võimalust. Kõigepäält võib traditsioonide austus mõistusest tugevam olla ning siis jääb viimasele üle ainult kõiki pärimusi hääks kiita. Sellesuunalise traditsionalismi teadliku alustajana tuleb nimetada klerikaalset reaktsionääri J. de Maistre’i ja ägedat rojalisti ja keskaja pooldajat L. de Bonaldi, kelle meelest inimest ei tohi juhtida mõistus ega teadus, vaid paavst ja autoriteet. Seda tagurlikku elusuhtumist leidub Prantsusmaal tänapäev kasvõi Action Francaise’i näol. Teine võimalus on see, kui traditsionalism ja mõistus kõrvu ja rahus elavad, nagu klassitsismis. Kolmas võimalus on radikaalne ratsionalism, opositsioon aja, ümbruse ja pärimuste vastu ideede nimel. Siia kuulub valgustusjärk oma antidogmatismiga ja vaadetega, et kirik on ühendamatu mõistusega (Bayle), oma võitlusega fanatismi ja sallimatuse vastu usus (Voltaire). Ka prantsuse revolutsiooni Vabadus, Üheõiglus ja Vendlus kuuluvad siia.

Võib õige olla, et prantslastel puudub eriline tung metafüüsilistesse kaugustesse, ja et otsatusunistused on ta hingele võõrad. Kuid sellega ühenduses on ka väidetud, et ta ei tunne üldse kauguseiha ega kalduvust reisida. See väide on küll vaieldav. Muidugi saksalist rändlinnuliikumist siin pole, kuid rännulust ja reisikirjandus pole seepärast veel väike. Tõsi küll, prantslane jääb ka reisil ikka prantslaseks ega paindu ennastunustavalt hindama võõraste maade iseäraldusi, välja arvatud vahest mõned üksikud.

Ei saa tähele panemata jätta prantslaste kalmistute ja surnute austust, mida M. Barres oma sugereeriva lausega „la terre et les morts” (maa ja surnud) on tahtnud prantslastele koguni juhiseks teha. Mitte ainult Napoleoni sarkofaag Invaliidide Doomis ega tundmatu sõduri haud Võiduvärava all, mitte ainult Pantheon oma kuulsustekirstudega ei veetle tuhandeid harduses kummardama, vaid iga kalmistu, mis tavaliselt asub ikka linna keskpaiga läheduses, evib suurema kui mujal tähtsuse. Ka matusetalitus on prantslastel seotud keerukate, kuid jäigaks tardunud kommetega.

Kultuuri vanaduse tunnuseks on vahest ka see, et prantslane austab täiskasvanut, elatanut, ironiseerib kõige naiivse üle, ei tunne peagu sugugi noorsooliikumist (selle eest küll hiigla respekti lapsevankri ees), ning ta „mon vieux” on meelitussõna, mitte pilkav nagu meie „vana”.

Tardumust võib leida eriti riigiaparaadist, bürokratism on ootamatult suur, formalism lokkab sel maal enam kui mujal. Seda kohtab viisakuse reegleis, koolis ja kohtus, kirjas ja kõnes. Monsieur või madame’i ärajätmine kõnetusel või isegi kirjutamisel kolmandastki isikust võib tunduda ebaviisakusena, kirja lõpp oma tõlkes nii keeruka lausega kui „võtke vastu, mu härra, mu väga distingeeritud tunnete avaldus” või muu sarnasega on otse obligatoorne. Koolis maksab üleriiklik tunniplaan. Üldse valitseb kogu maal tsentralisatsioon. Pariis on Prantsusmaa ajuks ja närvikava keskuseks. Provintsi peetakse igas suhtes teisejärguliseks. Regionalistlik kirjandus, hoolimata teoreetilistest eestvõitlustest, peab paremalgi juhul leppima pilguga üle õla. Selle eest akadeemiasse vastu võetud autor, teinekord tõeliselt keskpärasus ise, saab üldsuse silmis tunnustet kuulsuseks. Kõik kirjastused avanevad autorile, kes oma nime järele tohib kirjutada: de l’Academie francaise.

Teatud konservatism ja jäikus avaldub ka selles, et prantslane peab loomulikuks tema keele mõistmist võõra poolt ega andesta hästi, kui seda vallatakse puudulikult. Kuivõrd suur vahe itaallasega, kes katsub võõra soovidest aru saada instinktiga, enne kui see saab suudki lahti teha, ja kes oma žestidega või oma võõrkeele oskusenatukesega kohe appi ruttab!

Nii Keyserling kui Curtius on prantslast kujutanud aednikuna, kes oma piiratud maailmas tahab elada mugavuses ja rahus. - „Tuleb harida oma aeda”, - nii lõpeb tähendusrikkalt ka Candide. Prantslast on nähtud tüüpilise väikekodanlasena ,kelle ideaaliks on korjata raha (ta kokkuhoidlikkus on ju tuntud), et vanu igi oleks võimalik nautida elamisrahu. Sõna „väike” on lemmiksõnaks (Petit Journal ja Petit Parisien on loetavamaid lehti). Arukus, mõõdukus, ettevaatlikkus, mõistlikkus pole üksi ta voorusteks igapäevases elus, peenendet kujul nad avalduvad ka kõigil vaimuloomingu aladel. On vägagi mõistetav, miks näit. niisugune vool, kui ekspressionism, prantslastesse ei nakanud. Sest juba ekstaatiline tundepurse iseenesest paistab talle kahtlasena, kuna see ei hooli mõistuse ega vormi taltsutusest ; iga kuju võtmata asi, vormi lõhkuv jõud ja ürgsus tundub talle barbaarsena ja toorena, peagu alaväärtuslikuna.

Prantslase hoidumine fantastilisest, kõrglendudest, lähedaltunne maale ja oma aiale märgib ära ta reaalsusetunnet. Prantslase aru ei kaldugi niipalju eluvõõraisse deduktsioonidese kui enda korrigeerimisse tõelisega. Prantsuse filosoofid, ütleb Guizot, esindavad haruldast segu spekulatsioonist ja praktilisest intelligentsist; nad mõtisklevad sügavalt ja julgelt, otsivad puhast tõde, ka ilma rakendamisväljavaadeteta; kuid nad säilitavad alati välisilma tunde, faktide taju, mille keskel elavad; nad tõusevad väga kõrgele, kuid maad silmist ei kaota. Sellal kui sakslased oma filosoofilistes mõttelendudes kaovad arutlustesse arutluste eneste pärast, sellal kui Kant näit. oma eluajal Königsbergist välja ei saanud, oli Descartes ühtlasi elu- ja teadusemees, võttis lahinguist osa ja tundis huvi Pariisi suurilma vastu. Isegi oma mõistuspuhtamais mõttesüsteemides on prantslased veel eluga seotud. Nad on pigemini aristotellikud kui platoonikud. Mõistus, see võime eraldada tõde väärast, nagu Descartes defineerib, on tal alati ühenduses elu praktikaga, maitsega, peene tundega, mõõdukusega. Oma vaimuläheduses on prantslane elulähedane.

Sellega ühenduses tuleb märkida ka prantslase kalduvust konkreetsusesse, meelte austust. Inglismaalt sisse toodud valgustusfilosoofia võtab siin materjalistlikuma kuju. Siin on puhtsensualistlike süsteemide tekkekoht (Condillac). Ka entsüklopedistid olid sensualistid ja materjalistid. Prantsuse teadus on tugev just füüsika-matemaatika alal ja arstiteaduses. Puht vaimuteadus on prantslase olemusele võõram. Ta pole loonud metafüüsilisi süsteeme, mis tõde otsiksid sõnamatusest, otsatusest, või maailma olemust tahtest või tungist. Loomulik, et muusikal ei ole ta vaimusüsteemis seda suurt liitosa tähtsust, mis sakslastel. Muusikat võidakse palju uurida, aga siis, nagu Descartes seda tegi, matemaatika seisukohast.

Sünnipärane reaalsuselähedus on prantslases tekitanud erilise huvi memuaaride, kirjade ja üldse teatmekirjanduse vastu. Pole ime ka see, et Prantsusmaa on realismi ja naturalismi sünnimaa.

Võib öelda, et kui saksa teadusmees läbi oma teadusprillide mõne fakti tabab, siis kaob ta sellega ära oma kabinetti arutlema ja juurdlema, prantslane aga kannab oma mõistust iga hetk kaasas nagu oma harilikemat omadust, ta ei eraldu, vaid jääb asja lähedale. Ehk piklikumalt: kui üks haarab kondi ja poeb ära, et seda varjus närida, kannab teine oma erksust alati kaasas, nagu kass, kes valmis iga hetk hiirt tabama ja sellega mängima. Sakslane armastab koera, prantslane kassi. Koer rahuldab sakslase käskijainstinkti, lõbutunnet truudusest, sõnakuulelikkusest, alamusest. Kass aga meenutab graatsiat, tarkust, individualismi. Kõige kitsikumail inflatsiooniaastail loeti Berliinis 600.000 koera, kes maksu alla käisid. Pariisis aga ei peeta üksi kassinäitusi, ei kirjutata üksi romaane ja luuletisi kassidest (Colette’i äsja ilmunud romaanis La Chatte minnakse kassi pärast, keda armastatakse, isegi abielust lahku), vaid kassiharrastajail on isegi oma ajakirjad.

Meeltest asub esikohal silm. Pariis on maalikunstnikkude ja joonistajate Meka. Prantslase piirjoone-armastusest oli juttu juba eespool. Kirjandus pakuks siin palju näiteid. Kõnelemata realismist ja naturalismist, mille aluseks elulise tõe täisvalguses nägemine, on ka prantsuse romantism annud nii tugeva nägelise meelega kirjanikke kui Chateaubriand’i ja Hugo. Pole haruldane nähtus, et kirjanik on olnud ühtlasi kujutav kunstnik (Fromentin, Gautier, Goncourt’id, mme de Noailles, J. Cocteau jt.).

Teatraalselt nägeliseks tehtud jumalateenistus on suuremaks teguriks katolitsismi püsimisel, kuna silmale mitte midagi ütlev kalvinism Prantsusmaal pinda pole leidnud. Realistliku konkreetsuse ja loogikaselguse tarve on lasknud sajandeist üles äratada suure skolastiku Thomas Aquinost ja luua nii tugeva filosoofilise voolu kui neothomism.

Arukuse, mõõdukuse ja meelte pidev koostöö on prantslases kasvatanud hää maitse. Muide, prantslane on loomult epikuurlane, vastand sakslasele, kes tööd teeb juba töö enese ja kohustuse pärast. Prantslane peab selleks ergutusi otsima. Koolis märgitakse iga nädala lõpul üles parimad õpilased. Kirjanduslikke auhindu jagatakse Prantsusmaal rohkem kui kuskil mujal. Sõna „grand prix” tuntakse meilgi. Töö ei paista prantslasele elusihina, vaid abinõuna, ja seda taotseb ta teha „doucement”. Elu maitsmine tähendab kõigi meelte mõõdukat rahuldamist, kus söömine-joomine ei mängi mitte kõige viimast osa. Dejeuner ja diner - lõuna ja õhtusöök - on prantslasele ääretu tähtsad toimingud, milles ta ei lase ennast kuidagi häirida. Vist harva leidub prantsuse romaane, kus ei sööda või kus vähemalt ei vihjata söögiaegu ajamõõtjana. Ka kõige lihtsam tööline restoranis einet võttes peab saama vähemalt viis-kuus eraldet toidukäiku: külm eeltoit, supp, praad, aedvili, juust või puuvili. Sinna juurde vähemalt pool liitrit veini. Toidukäikude arv peab olema suur, kui ka igast ainult natuke keeleärritust saaks. Ühe portsjoniga ei tea prantslane midagi pääle hakata. Prantslane sööb ja joob maitstes, „täisvõtmine” on traditsioonilises veinimaas võõras. Jook on pigemini keelelõbu, ning napsude (aperitif) mitmekesisus kõrtsi riiulil on tähtsam kui nende kvantum. Prantsuse kööki peetakse maailmas esimeseks ja Prantsusmaa on annud niisuguse ainulaadse maitsmisfilosoofi kui Brillat-Savarin.

Prantslase loomule on orgiad täiesti võõrad, olgu joomise või armastuse alal. Nautlemise toorest massist ta suurt ei hooli, alles kultiveerituna evib see väärtuse. Keyserling väidab, et ainult Prantsusmaal osatakse tõesti armastada ja et sääl armastus tähendab keha, hinge ja vaimu võrdset toimlemist. Väljend „faire l’amour” (armastust teha) iseloomustab prantslase käitlemisviisi: armastust ei tule jätta lihtsaks toortoiduks, vaid valmistada suupäraseks. Armastustehnikas oleks prantslasel küllalt veel Van de Veldelegi õpetada.

Prantslane eelistab oskust jõule. „Toores”, „barbaarne”, ütleks ta muusikakunstniku kohta, kes kõik oma deemonid lahti laseb ja ettekande hoogu ülemaks peab selle korrektsusest. Kire taltsutatus on hää tooni aluseks, mis käitlemises tähendab viisakust, galantsust, takti. Siia kuulub ka kergus, lõbusus ja ladusus vestluses, mida nii omaseks peetakse prantslastele. Lõpuks ka naeratus lahkusest ja viisakusest ning tunnusena, et ennast asjadest kõrgemal tuntakse olevat.

Prantslane, kelle aru on alati herk ja valvas hindama asja, mõtet või tegu, näeb väga ruttu koomikat. Ta ise kardab näida naeruväärsena. Mme de Stael ütleb: „Hirm naeruväärsuse eest on sageli takistusi teinud talendi originaalsusele; ka on ta poliitilises karjääris kahju toonud tegevusinnule, kuid arendanud prantslase vaimus harukordselt tähelepandavat vaateteravust”. Prantslase ettevaatlik ja kahtlev pilk, ta krititsism ja skepsis pole aga juurdlevat ega pessimistlikku laadi, vaid alati kaasavirvendav üleoluharjumus. Descartes’i väites cogito, ergo sum on küllalt iseloomulik see, et just kahtlemine kutsub esile olemise jaatuse. Elamisrõõm tekiks nagu kahtlemisrõõmust. Voltaire sai võiks-öelda oma pessimismist jagu just oma skeptitsismi abil. Kriitiline meel, iroonia on seks vürtsiks, ilma milleta elu prantslasele maitseks läägena. Naiivsus tähendab talle saamatust, peagu harimatust. Kui ta irooniat miski pehmendab, siis mitte sentimentaalsus, vaid galantsus. Seepärast on pehme huumor talle enam-vähem võõras, küll aga vaimukus, esprit kitsamas mõttes, mis tähendab alatist löögivalmisust, teravmeelsust, paiga ja hetke kohast nalja.

Pole ime, et see rahvas on annud Moliere’i ja loonud õige rohke komöödiakirjanduse, seevastu aga võrdlemisi kehva tundmuslüürikat. Südameluule kipub siin paari heitma emfaasiga, tahtlikult paisutet paatosega. Kui lüürilisemail rahvail tundmusega kaasa heljuv tume­dus on endastmõistetav, nõuab mõistuslik Mallarme seda tumedust teadlikult. Dadaistide, sürrealistide luule, mille jälgedes praegune prantsuse lüürika liigub, on eeskätt aloogilisuse, mitte tundmusluule. Prantslane eelistab tundmuskirjandusele mõttelise sisuga kirjandus­iike, nagu seda on esseed, maksiimid, arvustused, päevikud, memuaarid, romaniseeritud biograafiad jne.

Nüüd aga peatume pisut prantslastele omistet „ordre’il”, korral. Kes Prantsusmaal reisinud, võib kahtlema hakata selle olemasolus. Tõepoolest, jälgitagu ainult Ordnungi ja ordre’i vahet Berliin-Pariisi kiirrongis! Üle piiri tulles torkab vägagi silma lohakus vagunis ja väljas, ning puhtus ja kord jätab palju soovida. Teine vastuoksus tabab sind Pariisis. Traditsioonidega läbi imbunud maas arvad rahva nördimuse tõusvat üle piiri, kui sünnib midagi traditsioonide, moe- või maitsevastast, aga ei: Pariisis võid käia, sukk ühes, saabas teises jalas, sind ei panda tähelegi. Kinod võid täis suitsetada, restoranis liigsed jäänused laualt maha pühkida, maa-aluses raudtees keelatud uksest sisse lipsata, kohvikus perekondlikke stseene teha: keegi ei pane seda pahaks, keegi ei hakka hõlmast kinni. „Polizeilich verboten” taoline hirmutussilt, mille ees Saksas isegi täisjoonu ennast sirgeks tõmbab, ei mõjuks siin põrmugi. Prantslasel on olemas isegi pilkenimi nende jaoks, kes liiga agarasti kõiki ettekirjutusi ja saadusi kipuvad täitma. Ta ise koguni nimme astub kasvõi sammu kõrvale jalakäijaile ettemärgitud käigust üle tänava, nagu seda M. Bedel oma Eestis peetud kõneski seletas. Milleks? Selleks, et näidata oma vabadust, individuaalsust, iseseisvust ja ükskõiksust ettekirjutuste vastu. Kuhu jääb aga siis see kiidetud prantsuse „ordre” ? Tabava vastuse annab O. Schmitz: „Sakslased peavad suurt korda asjades, vähem aga mõtetes; prantslastele on omased kõigepäält selged mõtted, kuid asjad jätavad nad sageli kirjeldamata lohakusse”. Madariaga ütleb sedasama pisut teisiti: prantslane on enam enese kui ilma isand. H. Nicholson aga: prantslasel on küll distsipliini, mitte aga korda.

Prantslase mõtlemisviis erineb tõepoolest tunduvalt sakslase omast. Sakslase mõttemaailmas leidub sageli udu, ta elutunne on lähedal tundmuslikule põhjale, irratsionaalsusele, ta keel paindlik uusi mõisteid moodustama vanade mõistete kokkuõmblemise kaudu. Ta oskab luua uusi filosoofilisi süsteeme, mis seniolnuist erinevad päämiselt uue žargooniga (võrdle näit. Heideggeri uuesti loodud mõistet „Sich-vorweg-schon-sein-in (der-Welt)”!). Raske mõtte jaoks leidub sakslasel veel raskepärasem väljendus. Tarvitseb lugeda vaid tüüpilise saksa professori teost.

Prantslane seevastu katsub uusi mõtteid viia juba tuntud nimetajale, neologisme ta peagu ei tarvita, kuna keel pole selleks aldis. Prantsuse teadlane ja filosoof katsub ennast väljendada nii selgelt ja napilt, et ta jääks arusaadavaks võhikulegi. Prantsuse vaimu põhitendents on selgus, nagu seda tõestab ka selle maa keele, stiili ja kirjanduse ajalugu. On küll olnud aegu, kus teose kompositsioonis on valitsenud ebaselgus (Rabelais, Montaigne, Regnier), kuid mida lähemale uude aega, seda enam on retoorika alusnõuded läbi löönud ka teoste ülesehituses. Praeguse prantsuse romaani üheks omaduseks loetakse just kompositsiooni selgust.

Keel ise on üks selgemaid. Ta ülesehituslaad on analüütiline, võiks-öelda demokraatlik, sest ka alistet lauseosa ei kaota oma tavalist sõnajärjestust, iga samm lauses edasi on mõistetav ka ilma selleta, mis eespool tulemas, sellal kui saksa nn. sahtlisüsteemis mõte saab selgeks alles siis, kui käes on perioodi pää ja saba, s.o. kogu lause sõnademass. Kaunis kindlaks kujunenud sõnajärjestus prantsuse lauses ei lase ennast teiseks painutada ka afekti mõjul. See näitab ühelt poolt teatud tardust, isegi puudulikkust, kuid prantslased ise on uhked, et ka siin nende kired võitu ei saa mõistusest. Rivarol näit., peatunud keeltel, kus tundmused tavalise sõnajärje lauses segi paiskavad, lausub lõpuks, et prantsuse keeles see on teisiti, sest siin jääb süntaks väärdimatuks ka neile, kes oma kired on lahti päästnud. „Sellest see imeteldav selgus, meie keele igavene alus. See, mis pole selge, pole ka prantsuslik”. Kreeka ja ladina keel oma keerukuse tõttu sobivat ju väga oraakleile, prantsuse keele selgus aga oleks nood hoopis jänni jätnud.

Prantsuse keel on küll võrdlemisi ratsionaliseeritud, väheste väljavõtetega, kuid arengus väga aeglaselt edasiliikuv keel, ja täis mitmelaadilisi vastuoksusi. Tendents selgusele avaldub vahel nii tugevalt, et unub lühikus („mis see on?” asemel ütleb prantslane: „mis on see, mida ta on seesugusena?” - qu’est-ce que c’est que ca?). Ning meie agar keeleuuendaja koristaks ammu teelt seesugused sõnapeletised kui „quatre-vingt-dix-neuf” (neli-kakskümmend-kümme-üheksa) 99 asemel. Traditsioon on siin vorme kinnistanud enne, kui mõistus on jaole saanud. Hoopis vähese mulla lõhnaga, enam mõtete kui tundmuste teenistuses oleva keelena evib prantsuse keel omadusi, mis ta on teinud nii universaalseks.

Suuri lahkuminekuid on avaldet selle kohta, kas prantslased on laadilt kinnised või avalikud ja seltskondlikud. Keyserling näeb neis kinnisust, Wechssler ja Curtius aga nende suurt seltskondlikkust, nende vestlus- ja vaidluslusti. Näib õigus olevat mme de Staelil, kes ütleb, et prantslane ei süvenda oma õnnetustunnet, nagu sakslane ja inglane, vaid katsub sellest kaugeneda, et seda tundma õppida. Ta katsub vesteldes näida hoolimatu oma õnnetuse vastu. „Soov lahke näida annab talle tõuke olla rõõmus, olgu hingeseisund milline tahes; näoilme avaldab tagasimõju sellele, mida tuntakse, ning see, mida tehakse teisele meeldimiseks, nüristab varsti eneseski keerelnud tunded.” Prantslase siirus algab võib-öelda säält, kus ta oma tundmusi hakkab taltsutama.

Tundmuste otsekohesust ja ehtsust varjab ja väljendab siin ühtlasi teatud deklamatoorsus ja paatos. Tundeavaldust hinnatakse õieti alles siis, kui see on võtnud kunstilise kuju. Mida pateetlikumasse-kunstlikumasse, mida deklamatoorlikumasse vormi on suletud klassilise draama värss, seda enam teatris taskurätikuid ja ninanuuskamisi. Vihjetega ja puudulikult formuleeritud tundmus ei nakka prantslasele nii kergesti. Ta saab liigutet siis, kui talle tundmus on hästi serveeritud.

Selle serveerimisnõude alla käib õieti kõik: armastus, söök, elu, isegi surm. Kui meil kunagi vaidluskorras kerkis küsimus Kristuse poosist ristisambas (H. Raudsepp), siis alles prantslased mõistaksid seda õieti hinnata. Võetagu näiteks Rolandi laul. Mitmes päätükis järgimööda kirjeldatakse Rolandi poosi surres, kuidas ta lamab kõhuli, parem käsi välja sirutet, eriti rõhutatakse aga seda, et ta nägu oli pöördud vaenlaste poole. Nähtavasti näo vaenlase poole pööramine surres oli sõjamehe uhkeks kombeks, sest ka Montaigne jutustab kaptenist, kes surres annud käsu ennast sääda puu alla nii, et nägu oleks vaenlase poole. (Esseed, I, 3).

Lõpuks tähendatagu sellele, et Prantsusmaa on kirjanduskultuuri maa par excellence. Kirjanduslikest suursündmusist võetakse kõikjal osa, ja esindavat nime kirjandusilmast käsitellakse sama austusega kui mõnda riigimeest. Pantheonis asetsevad suurte riigimeste kõrval suurte kirjanikkude sarkofaagid. Kuskil mujal ei tea poliitikat ja kirjandust nii lähedas ühenduses olnud ja olevat kui siin. Võiks terve rea nimesid loetella poliitika teenistuses olnud kirjanikest: nii oli Chateaubriand saadik ja välisminister, B. Constant liberaalse partei juht, Lamartine saatkonna atašee, parlamendi ja ajutise valitsuse liige, kõnelemata V. Hugo poliitilisest tegevusest eriti pärast 1848. a. Või kui siirduda tänapäeva: Claudel on saadik, Morand, Giraudoux välisministeeriumi teenistuses jne. Lisagem siia kirjanikkude poliitikategevus väljaspool valitsuslähedust (France, Barbusse, Rolland, nüüd ka Gide, L. Daudet, Maurras jt.). Kuigi vaated poliitikas või­vad diametraalselt vastupidiseks erineda, muutuvad kõik kirjanikud üksmeelseks, kui vaja on mõnele kirjanikule appi tõtata. Tuletan meelde näit. rojalisti L. Daudet vangistamist mõni aasta tagasi, tema legendaarset vabastamist vanglast, põgenemist Belgiasse: kõik kirjanikud ruttasid talle amnestiat nõudma, kaasa arvatud ka tema ägedaimad poliitilised vastasrindlased. Teisest küljest, ka poliitikamees peab oma auks vabal ajal tegeleda kirjandusega. Clemenceau enne oma surma andis välja kaheköitelise filosoofilise teose, aga juba varem ta oli kirjutanud esseid, jutustisi, isegi ühe romaani ja draama. Jaures oli filosoof ja ajaloolane, Barthou on avaldanud kirjandusajaloolisi teoseid, sotsalistide juht L. Blum osa võtnud kirjandusliikumisestki, radikaalsotsialistide juht Herriot kirjutanud tüseda töö Beethoveni üle ning alles hiljuti Guerneseys materjale kogunud V. Hugo paguaja kohta.

Kirjandus, nii vana kui uus, on rahva üldvara, mida suures aus peetakse. M. Boisson’i statistika järele seisavad Pariisi 900 raidkuju hulgas kirjanikud arvult esikohal. Poliitilises päevalehes võib sageli juhtkirja kohal leida arutlust mõne kirjandusliku või stiili küsimuse kohta. Kui hiljuti ühelt hukkuvalt laevalt vette hüpanud kaptenile soovitet riideid seljast visata, tsiteerinud ta vastuseks Paul ja Virginie’st koha, kus Virginie pigemini upub kui end riietest vabastab.

Tihedatoimses kultuurimaas nagu Prantsusmaa on peagu tundmatu see kultuuriväsimus ja kultuurineuroos, mida kohtame vahel teistes Euroopa riiges, kasvõi näit. Saksas ja vahest säält kaudu osalt ka meil. Ma mõtlen primitiivsuse iha, ürgsuse vastusäädu mõistusele, teatud kvietismi ja vegeteerumist kui ideaali, „tsivilisatsiooni” ja masinakultuuri hädaohu kartust, vaimukriisi otsimislusti, spenglerlikku kultuurihukkumismeeleolu jms., mis paratamatud kaasnähted on kõigile värskeile ja vähejuurdunud kultuuridele.

Sajandeis kõvenenud, luusse ja lihasse kasvanud tugev vaimsus ühes vormitungiga on prantslase teinud teiste rahvaste kultuuri juhtijaks. Seda ta oli alates 17. sajandi keskpaigast kuni 19. sajandi alguni. Teatud määral kestab ta mõjuvõim edasi veel tänapäev. Seda soodustab mitu asjaolu, milledest mitte viimasel kohal ei seisa selle kultuuri võrdlemisi universaalne laad mõistuse esikoha tõttu. Võiks koguni öelda, et prantsuse kultuuri omapärasuseks on ta suur universaalsus. Selles on inimese kui mõistuse ja tahte kandja austust, individualismi, vabadusearmastust ja demokratismi, lugupidamist võõraste rahvaste iseseisvusest. Siin puuduvad igasugu rassieelarvamused. Selle kultuurikäsituse aluseks on inimese vastusääd loodusele inimeses ja loodusele ta ümber, tahe rippumatuks saada tumedaist jõududest eneses ja enda ümber, saatusest.

Sellal kui inimkonna ühtlus järjest küsitavamaks tehakse tollimüüridega ja autarkilise suunaga poliitikas, samuti kui rassivaenu õhutamisega, sellal kui riigid ja rahvad teineteisest järjest enam isoleeritakse, kannab prantsuse kultuuri juba Roomast juurdunud humanism, rõhutades enam seda, mis kõiki inimesi ühendab, kui seda, mis neid eraldab.

Ses suhtes on tal veel edaspidi täita oma missioon.

Meditatsioonid esimesest filosoofiast

René Descartes

Märkasin juba mitu aastat tagasi, kui palju eksiarvamusi ma olen nooruses tõe pähe omaks võtnud ja kui kahtlane on kõik, mis ma nende peale hiljem olen ehitanud, ning taipasin, et kui ma tahan teadustes lõpuks midagi kindlat ja püsivat paika saada, pean ma järelikult kord elus kõik maatasa tegema, et hakata uuesti peale esimestest alustest; aga see töö tundus tohutu, ja ma ootasin, et jõuaks kätte sedavõrd küps iga, et pole enam tulemas paremat aega teaduste kallale asumiseks. Sellepärast ma viivitasin nii kaua, et nüüd jääksin süüdi, kui ma raiskaksin tegutsemiseks järelejäänud aja arupidamisele. Niisiis, täna just olengi sobivalt vabastanud vaimu kõigist muredest, varunud häirimatu jõudeaja ja tõmbunud üksindusse ning asun viimaks tõsiselt ja vabalt nende oma arvamuste kallale, et nad ühekorraga kõrvaldada.

Selleks ei ole mul aga tarvis näidata, et nad kõik on väärad, millega ma vist iial hakkama ei saakski; vaid kuna mõistuski (ratio) kinnitab, et ma pean sama hoolikalt hoiduma nõustumast arvamustega, mis ei ole täiesti kindlad ja kaheldamatud, kui ilmselt vääratega, siis piisab kõikide arvamuste tagasilükkamiseks sellest, kui ma leian igas arvamuses mingi põhjuse kahelda. Ja seetõttu pole tarviski iga arvamust eraldi läbi vaadata, mis oleks lõputu töö; vaid kuna aluste õõnestamisel variseb iseenesest kokku kõik, mis nendele on rajatud, ründan ma kohe põhialuseid, millele tugines kõik see, mida ma kunagi uskuma jäin.

Muidugi olen ma saanud kõik, mida olen senini pidanud läbinisti tõeseks, kas meeltest või meelte kaudu, neid aga olen ma mõnikord tabanud pettuselt, ja elutarkus ütleb, et kes on meid kordki tüssanud, seda ei tohi kunagi täielikult usaldada.

Aga võib-olla on nii, et kuigi meeled petavad meid vahel mõne pisikese või kaugema asja puhul, jääb ikkagi väga palju muud, milles lihtsalt ei saa kahelda, kuigi seegi on võetud meeltest: et ma olen praegu siin, istun kamina juures, mul on talvekuub seljas, ma puudutan kätega seda paberit jms. Või jälle, kuidas saaks eitada, et needsamad käed ja kogu mu keha on minu omad? Kui ma just ei võrdle ennast mingite hullumeelsetega, kelle ajusid pehmendab nii kangekaelne musta sapi aur, et nad vankumatult väidavad end olevat näiteks kuningad, olles tegelikult väga vaesed, või purpurisse rüütatud, olles alasti, või et neil on pea asemel savinõu, või et nad on ise kõrvitsad, või klaasist puhutud; aga need on ju hullud, ja ma ei paistaks ise vähem pöörasena, kui ma nende näite enesele üle kannaksin.

Tore küll - nagu ma ei olekski inimene, kel kombeks öösel magada ja näha unes kõike sedasama või mõnikord vähemgi usutavaid asju kui nood ärkvelolijad! Tõepoolest, kui sageli paneb uni mind uskuma neid tavalisi asju, et ma olen siin, mul on kuub seljas, ma istun kamina juures, kuigi ma tegelikult laman alasti linade vahel! Aga vähemalt praegu vaatlen ma kindlasti ärkvel silmadega seda paberit, see pea, mida ma liigutan, ei ole uinunud, seda kätt sirutan ja tunnen ma tahtlikult ja teadlikult: magajale ei tuleks need asjad ette nii aredatena. Muidugi, nagu ma ei mäletaks, et mind on unes teinekord petnud ka taolised mõtted!; ja kui ma selle üle paremini järele mõtlen, näen ma selgesti, et kunagi ei saa kindlate tunnuste järgi eristada ärkvelolekut unest nii selgesti, et ma jahmatusest kangestun, ja see kangestus ise peaaegu kinnitab mu arvamust, et ma magan.

No olgu, oletame, et me näeme und, ja ei pea paika need seigad, et me teeme silmad lahti, liigutame pead, sirutame käsi, ja võib-olla ka see, et meil on niisugused käed ja üldse niisugune keha; ikkagi tuleb vähemalt tunnistada, et see, mida unes nähakse, on justnagu maalid, mida ei ole saadud vormida teisiti kui tõeliste asjade sarnasteks; ja et seetõttu on olemas vähemalt need asjad üldse - silmad, pea, käed ja üldse keha, on olemas mingid asjad, mis ei ole kujuteldavad, vaid tõelised. Tõepoolest, ka maalikunstnikud, isegi siis, kui nad püüavad kujutada väga ebatavalise kujuga sireene ja saatüreid, ei suuda ju anda neile täiesti uut kuju, vaid ainult segavad kokku erinevate loomade kehaosi, või kui nad ehk mõtleksidki välja midagi niivõrd uut, et sellesarnast pole iial nähtud, seega midagi täiesti fantastilist ja ebatõelist, siis peavad ikkagi vähemalt värvid, millest nad selle kokku panevad, olema tõelised. Ja samamoodi, olgugi et ka need asjad üldse - silmad, pea, käed jms - võivad olla kujuteldavad, peab ikkagi paratamatult tunnistama, et vähemalt mingid muud asjad, mis on veel lihtsamad ja üldisemad, on tõelised, ning neist, justnagu tõelistest värvidest, kujunevad kõik need asjade pildid - olgu siis tõesed või ebatõesed -, mis on meil mõtetes.

Seesugune paistab olevat kehaline loomus üldse, ja selle ulatuvus; samuti ulatuvate asjade kuju; samuti kvantiteet, ehk nende suurus ja arv, samuti koht, kus nad asuvad, ja aeg, mille jooksul nad kestavad, jms.

Seetõttu me ehk ei eksi, kui me siit järeldame, et füüsika, astronoomia, meditsiin ja kõik teised teadused, mis sõltuvad liitsete asjade vaatlemisest, on kindlasti kahtlased; kuna aga aritmeetika, geomeetria ja teised taolised, mis käsitlevad vaid kõige lihtsamaid ja väga üldisi asju ning hoolivad vähe sellest, kas need on looduses olemas või mitte, sisaldavad midagi kindlat ja kaheldamatut. Asi on selles, et, olgu ma siis ärkvel või nähku und, kaks pluss kolm on ikka viis, ja ruudul ei ole rohkem külgi kui neli; ja tundub võimatu, et nii ilmsed tõed satuksid vääruse kahtluse alla.

Aga ikkagi on minu vaimus juurdunud üks vana arvamus, et on olemas Jumal, kes on kõikvõimas ja kes on mind loonud niisuguseks, nagu ma olen. Aga kust ma tean, et ta ei ole teinud nii, et ei ole üldse mingit maad, mingit taevast, mingit ulatuvat asja, mingit kuju, mingit suurust, mingit kohta, ja sellegipoolest tundub see kõik mulle olemas olevat täpselt samamoodi nagu nüüdki? Ja isegi nii, et samuti nagu mina mõnikord otsustan, et teised eksivad asjade suhtes, mida nad arvavad väga hästi teadvat, nõnda eksin mina iga kord, kui ma kaks ja kolm kokku liidan, või loendan ruudu külgi või kui võib kujutleda midagi veel lihtsamat? Aga võib-olla Jumal ei ole tahtnud, et ma niiviisi eksiksin. Öeldakse ju, et ta on ülimalt hea; aga kui see oleks tema headusega vastuolus, et ta oleks mind loonud niisuguseks, et ma alati eksin, siis oleks sellega vastuolus ka sündida lasta, et ma eksin mõnikord: seda viimast ei saa siiski öelda.

Prantsuse stiili iseäraldustest

Joh. Aavik.

Noor-Eesti numbrist 1910/1911

Ühe rahva hing ei ilmu mitte ainult tema kirjanduse sisus, s. o. selles kujutatud aadetes, elus ja meeleoludes, vaid ka vormis, keelelises ja tehnilises väljendamiseviisis, stiilis.

Ja siin on prantslased midagi loonud, mis ainult neile omane olles neid teistest rahvastest eraldab. Prantslastel, kui kellelgi, on oma isiklikult rahvuslik, omapärane stiil. Nagu loomulik, peegeldab see stiil Gallia geniuse häid ja halbu omadusi.

On üleüldiseks tõeks saanud, et prantslased lõbusalt ja vaimukalt jutustada oskavad; on alati kiidetud nende stiili selgust, täpipäälsust ja eleganti lihtsust. Kuid sagedasti võib seda ka ehk liiga suure kerguse, liiga kena olla tahtmise või kunstliku ilukõne pärast laita. Prantslane ei vaata elu mitte nii tõsiste silmadega nagu näit. sakslane või inglane või üleüldse kõik põhjamaade rahvad. Tema võtab asjad ja olud ennemini otsekui nalja ja pidu seisukohalt. Sellest see siis vist ka tuleb, et maailm kõigi traagiliste ja koomiliste nähtustega temale sagedasti ainult teatud tundmuste aineks on, milledest ta kunstnikuna ja filosofina maitseb. Tüüpilist prantslast karakteriseerib üleüldse miskisugune sensualne epikurealikkus, intellektualne ja kunstiline ilutsemine, „dilettantismus”, see viimane selles kitsamas ja suursugusemas tähenduses, mille see sõna enesele Prantsusemaal Renani läbi on saanud. „Dilettant” Prantsuse mõttes tahab kõigist nähtustest, kõigist teadustest ja kunstidest maitsta, ilma et ta õieti millessegi täiesti süveneks ; nendega tegemist teha tahab ta ainult omaks lõbuks, isesuguse mõistusliku uudishimu pärast, et uusi, enne aimamata tundmusi ja meeleolusid kogeda. Kuidas on talle tähtsam kui m i s, koor tähtsam kui sisu. Kui niisugune meelelaad enesega puudusi ja nõrkusi kaasa toob, siis on sel ka omad väärtused : pääliskaudsuses on see mitmekülgsem ja mõnikord ka arusaavani, eelarvamistest vaba, võimeline nähtusi ja nüanssisid käsitama, mis teiste poolt tähelepanemata jäävad.

Niisugusest „dilettantlikust” psühholoogiast saab oma seletuse ka see iseäraline tähelepanek, mida prantslased üleüldse välimusele omastavad. Ja tõepoolest, mitte kusagil mujal ei ole kirjanikud nii eneseteadlikult ja nii suure hoolega stiili harinud. Stiililised ja puhtasti vormilised küsimused on Prantsusemaal alati suurt huvitust äratanud, mitte ainult kirjanikkude, vaid ka suure publikumi keskel. 16. aastasajast saadik on Prantsuse keele etümologia, stiili ja hääldamise asjaolud läbirääkimise ja vaidluse aineks olnud, mitte ainult teaduslikkudes ja spetsialistide ringkondades, vaid ka salongides ja kuningakodades, kus naiste maitse sagedasti otsustavalt mõjus.

Prantsuse kirjakeel on otsatu eneseteadlikult arendatud ja selle läbi liigagi kunstlikuks ja raskeks tehtud; see on täis kõikesugu, mõnikord täitsa omavolilikult ja ekslikult väljamõeldud „seadusi”, millede alla nüüd sundus on heita. Ka niisugune suurvaim nagu Racine ei häbenenud mitte oma värsimõõdulisi näidenid Vaugelas’ õigekeelsuse märkuste (Siemarques) järel parandada. Kusagil ei ole uuendused keele ja stiili küsimustes nii suurt meelte ärevust äratanud kui Prantsusemaal. Klassitsismuse ja romantismuse kokkupõrkamine, mis peaaegu veriseks lahinguks puhkes Victor Hugo näidendi premiääris, sündis pääasjalikult vormiliste uuenduste pärast. Üksi mõningad traditsionaalsest versifikatsionist lahku minevad vabadused, mida romantikerid julgesivad tarvitada, olivad vanameelsetele koledus.

Mis Prantsuse versifikatsionisse puutub, siis ei ole vististi mitte ühelgi teisel rahval nii kunstlikku ja keerulist. Selle kohta on olemas terve kirjandus nii õperaamatuid kui teaduslikka uurimisi. Prantslane peab luulelise inspiratsioni kõrval alati algebrataolisi seadusi ja ortografilisi asjaolusid silmas pidama, mis kõrvale enam midagi ei tähenda, vaid ainult mõistuse teel tähelepandavad on. Nii peab luuletades häälikuid ja silpisid arvesse võtma, mida sugugi enam ei hääldata, riimide eest hoidma, mis 14. ja 15. aastasaja keele järel riimid ei oleks, s. o. lõpukokkukõlasid kirjutama mitte ainult kõrva, vaid ka silma jaoks. Võimatu on sel luuletada, kes põhjalikult keerulist õigekirjutust ei tunne. Kõige selle taga­järjel on Prantsuse luulekeel, samati nagu Prantsuse keel üleüldse, midagi otsatu kirjanduslikku ja kunstlikku, mille eeltingimiseks on teatud määr kulturi nii kirjaniku kui lugeja poolt.

Kuid ometi on neist tehnilistest raskustest hoolimata Prantsuse keeles lõpmata palju luuletusi kirjutatud, ja missugusid! Mäletan, Voltaire lausub ühe oma Shakespeare’i-tõlke eeskõnes, et Prantsusemaal tunnistust ja imetlust ära teenib ainult see kirjanduslik töö, milles raskusi on olnud võita. Niisuguse raskuste äravõitmise olivad enesele püüdsihiks asetanud parnasslased, kellede vormikultur otsekui jumalateenistuseks muutus. Annab ju ka Theophile Gautier ühes omas kuulsas luuletuses nõu: „vesta, viili, ihu; töö saab seda ilusam, mida rohkem vastupanekut sellele vorm teeb.” Sama luuletajaterühma poolehoidja Jose-Maria Heredia, see „sonettide treial”, võis sagedasti kuude kaupa ühe soneti kallal töötada; võrdlemisi väike kogu Les trophees on tema terve elutöö. Need sonetid on karakteristlikud terve Prantsuse luule kohta. Need on hiilgav näitus sellest lahkuminevusest, mis Romani ja Germani vormi-instinkti vahel valitseb.

See lahkuminevus ei ole sugugi väike ja tähtsuseta; see tuleb kummagi tõu psühologilistest põhjusomadustest ja ilmub harilikult päris loomusunniliselt, ilma et kunstnik või kirjanik selle kohta eneseteadlik oleks. Ladina tõu kunstivormi karakteriseerib iseäralik selgejooneline stiil ja kokkukõlaline kompositsion. Mis germanlaste vormi-intuitsionisse puutub, siis on sakslased, kes muidu mõttevõime energias sagedasti teistest üle käivad, just stiililiste võimete poolest prantslastest taga. Niisugune vedel ja vormita roman nagu Frensseni Törn Uhl ei võiks Prantsusemaal iialgi nii kärarikast succes’d saavutada kui Saksamaal.

Kõne all olevad vormiomadused tulevad kõige hiilgavamal viisil nähtavale just eelnimetatud Heredia kuulsates sonettides, mis pääasjalikult mitmesugusid silmapilkusid ja aineid ajaloost, Greeka mütologiast alates kuni keskaja lõpuni käsitab. Nendes on iga joon, iga epiteet ja võrdlus, iga sõna ja iga riim otsekui kuldkaaluga kaalutud ja ühtlasi on silmas peetud, et tervest luuletusest ühtlane ja kokkukõlaline kunstitöö sünniks. Ja on ju iseloomuline küllalt niisuguste „raskete” kunstipüüete kohta sonetivorm ise, see neljateistkümneveeruline luuletus, mille kahe esimesel stroofil samad lõpukokkukõlad peavad olema. Sest see nõuab iseäralikku valimise, kitsendamise ja koondamise võimet, et mõtet ilma kahjuta nii kitsastesse, kuid elegantidesse raamidesse võiks suruda. Sellepärast on sonett, mida põhjamaade luules võrdlemisi vähe on kultiveeritud - muu seas on ka Soome luuletajad selle eest pääle V. A. Koskenniemi väga vähe hoolitsenud - Prantsusemaal õieti harilik, tarvitatud ja lugupeetud luuletusevorm.

Kui läinud aastasaja viimase veerandi alguses parnasslaste vormikunst omakorda konventsionalseks ja ametlikuks hakkas tarduma, ilmus osalt Baudelaire’ilt tõukust saades uus vool, mis ühtlasi vastukaaluks äärmisele ja ühekülgsele naturalismusele oli. See uus vool, mis ebamäärased nimetused nagu dekadentismus ja sümbolismus on, peaaegu põlgab parnasslaste klassilikku vormipuhtust. Sest ütleb ju ise Verlaine, selle kirjandusliku kooli põhjendaja ja pääedustaja, omas „Luuleõpetuses” : „katkesta kõne kael”. Teine kuulus sümbolismuse edustaja Stephane Mallarme, kes küll nii otsatu vähe on kirjutanud, ei julgenud mitte ainult Prantsuse versifikatsioni seadusi rikkuda, vaid ka Prantsuse süntaksi seaduste üle astuda, mida omal ajal tuisulised romantikeridki puutumatuks olivad pidanud.

Kuid sellegipärast ei jäänud vormiküsimus kaugelt mitte kõrvale. Vastuoksa, see sai sümbolistide silmis veel suurema tähtsuse ja nende töödes veel teravama loomu. Sümbolistid asetasivad enestele õieti veel raskemaid ja keerulisemaid ülesandeid. Nende pääasjalik tähelepanemine pöördus vormi tundelise, nii ütelda sisemise mõju pääle, mida kõige päält pidi kätte püütama. Nad ei pannud rõhku versifikatsioni klassilise veatuse pääle, sest nad vihkasivad selle kuiva ja tehnilist reeglipärasust. Jätkates romantikeride tööd püüdsivad nad ikka julgemalt ajaloolisi, Malherbe’i seatud luuletehnika seadusi kõrvale lükata. Et luulekeelt paindlikumaks teha, hakkasivad nad paljaid „kõrvariimisid” tarvi­tama, s. o loomulikka lõpukokkukõlasid, ja silpide arvust hoolimata algatasivad nad nõnda nimetatud vers libre - „vaba värsi” - liikumise, mis, iseloomulik küll, vastu ja poolt ägedaid, sagedasti liiga pedantilisi vaidlusi on äratanud, mida kuni kõige viimaseni ajani on jätkunud. Kuid ometi ei ole see vers libre, mida on tarvitanud Mallarme, Jules Laforgue, Gustave Kahn, Viele-Griffin, Verhaeren, Rene Ghil j. t., püsivust ja kaugemale ulatavat mõju saavutanud; mitmed sümbolistlikud luuletajad, nagu näit. Henri Regnier on lõpuks endise klassilise vormi juurde tagasi pöörnud.

Tähtsam ja püsivam on sümbolistliku liikumise teine külg. Lõpukokkukõlad, rütmus, üksikud sõnad, silbid, isegi tähed saivad teatud mõttes enne kuulmata tähtsuse. Nende ülesandeks ei olnud mitte ainult mõisteid väljendada, millede sümboliks nad olivad, vaid nad saivad selle kõrval veel iseseisva tähenduse: oma kõlaga, oma loodiga ebamäärasid, muusikalisi, õrnu, peeneid meeleolusid suggereerida, mida sõnadega ära määrata ei saa, aga mis ometi sõnastatud sisu parallelselt saadavad ja täiendavad. Verlaine nõuab omas „Luuleõpetuses” (Art poetique): „muusikat kõigepäält.” Ehk sarnast küll ka endistel luuletajatel leiame, nii eneseteadlikult ja meelega sünnib see alles sümbolistlikus luules. Ei ole kunagi enne nii kaugele mindud vormi-suggestioni ja tundenüansside maiustamises kui siis, tunne õheneb ja peeneneb vahel nii raffineeritud varjunditeks, et see enam meeltega mõistetavgi ei ole; nagu liiga õhukuseks puhutud seebimull hääbub see olematusesse. Karakteristlik sümbolismuse esimeste aegade liialdusele on Rimbaud’ kuulsaks saanud sonett, milles vokaalidele mitmesugusid eri värvivastavused antakse: „A. on must, E valge, I punane, U roheline, O sinine.” Keegi teine sümbolist jälle, kes iseäranis vaprana eestvõitlejana ja teoretikerina on tuttavaks saanud, nimelt Rene Ghil, ei ole Rimbaud’ antud seletustega. mitte täiesti rahul, nendes vigasid märgates. Tema järele on I ennem sinine, O punane, U kollane. Ühtlasi proponeerib ta vokalidele järgmised mänguriistad vastavaks: A-le oreli, E-le kandle, I-le viiuli, O-le pasuna, U-le flööte. Nagu näha, ripub siin kõik suuremalt jaolt isiklikust maitsest ära. Muidu aga ei ole värvide sobitamine kuulumõjudega sugugi mitte nii naivne ja täitsa tuulest tõmmatud nagu võiks arvata. Tõendatakse, et niisugusid isikuid on, kes värvilise kuulmise omavad, s. o. kellede kuulutunnetega enam või vähem võimsad värvitunded ühinevad. See kõik ei takista ometi eelpool kirjeldatud sümbolistide liialdusi vähe veidraks ja fantastiliseks pidamast. Kuid igatahes, kõik halpimised ja liialdused välja arvatud, on sümbolismus luulele võit olnud, see tähendab pääle vormi hingestamise, et samm edasi on astutud ikka isikulisema ja intimsema luule poole.

*

Niisama suure hoolega kui luuletajad on stiili kallal Prantsuse proosakirjanikud töötanud.

Stendhal, kes muidu ütles, et ta stiilist ei hooli, on ühe legendi järel iga hommiku paari lehekülge seadustekogu Code Civil lugenud, et säält oma lausetele selle teravuse ja täpipäälsuse omandada, mida tema hingeteadlikkudes analüüsides kiidetakse. Balzac, keda küll halvaks stilistiks peetakse, tegi tekstis lõpmata korrektuurisid, nõnda et nende arv kord 13 tõusis, mis lõbu temalt terve honorari viis. Tuttav on, missugust otsatut tuska Flaubert kannatas, et oma stiili ideaalselt laitmatuks saada, missuguse ahastuse ja kangekaelsusega ta vahel sõna otsis, mis täiesti mõtet või aimet vastaks, ja lauseid silus, neist kõiki sõnade, jah, koguni häälikutegi liiga lähesid kordamisi välja tõrjudes ja neid nii kokkukõlaliseks ja rütmiliseks tehes kui iganes võimalik. Temal oli tõepoolest stiil kõik kõiges. Buffoni lauset parodeerides ütleb Brandes, et Flaubert stiil on, kes inimeseks on saanud. Ja Flaubert ise on ütelnud, et maailm selle jaoks olemas on, et seda hää stiiliga võiks kujutada.

Kindlasti ei või mingi keel kaunim olla ega mingi stiil peenemat kunstimõnu anda kui Prantsuse proosastiil, kui see meistri sulest on sündinud ja oma kõige suursugusemas kujus ilmub, vabana sellest pääliskaudsest, liig kergemeelsest ja frivolist lisamaigust või konventsionalsest ilukõnest, millesse see muidu kalduv on langema. Siis on see täpipäälne ja selge, sätendab vaimurikkusest, või õhkub üllatavat peensust tabavate, mõnikord paradoksaliste epiteetidega, mis kord plastilisi piltisid, kord jälle hääbuvaid meeleolusid esile nõiuvad. Leidub vaevalt muud keelt, kus üksikutel sõnadel nii suur tähendus oleks ja kus nendega nii haruldasi ja peeni nüanssisid taotataks. Prantsuse stiili ülevus tuleb osalt just sõnadest, keele Ladina elemendist. Ladina-Greeka sõnad, juba oma kuju poolest nii plastilised ja kokkukõlalised, on aastasadade jooksul otsatu täpipäälsed ja kindlad tähendused saanud ; need tunduvad iseäranis aristokratlikult ja suursuguselt, sest et nad paljude kulturimõistete sündimisetundisid on näinud. Samade mõistete nimetused teistes mitte-Romani keeltes on sagedasti ainult tõlked, jäljendused, sõnatõusikud, mis kunagi originali ülevust ei saavuta.

Muidu vangub Prantsuse stiil üleüldse kahe vastupidise äärmuse, lihtsuse ja liialdatud kunstlikkuse vahel. Mõnikord esinevad need mõlemad omadused kõrvustikku samas stiilis: lihtsus lauseehituses ja fraseologia varades, kuid raffinement võrdlustes, epiteetides, metonümides, mis põhjamaade keelte seisukohalt vaadates liialdatult tunduksivad või liiga küllalist mõju avaldaksivad. Et nii vanas ja haritud kulturikeeles, kus pea iga ütlust juba lugemata kordi on tarvitatud, banalsuste eest hoida ja värsket proosastiili pakkuda, on viimase ajajärgu kirjanikud sagedasti kõige julgemaid ja võimatumaid ütlusi ja võrdlusi välja mõtelnud või neologismusi, arhaismusi, murrakut ja tehniliste teaduste ametisõnu tarvitanud. Väga iseloomulik selle poolest on Huysmans’i stiil. Tema töödest võib põimida lõpmata hulga kõikesugu iseäralikka ja ootamatuid võrdlusi ja epiteetisid, mis algupärasuses ja julguses eneseväärilisi otsida saavad ning ühtlasi väga tabavad ja võimsad on. Nii kõneleb ta „kassilisest analüsist”, „üüritud proosast”, mille ta ütleb mõningatel kirjanikkudel olevat, ühe katoliku papi jutluste „rasvast ja vaselinist”, „võrgutavatest silmapilkudest kloostrites”, „aperativlikkudest ja astringeerivatest lugemistest”, „tahtmise raksatustest”, mida Edgar Poe kujutavat; Mallarme luuletused olevat temale kirjanduse buljong ja kunsti sublimat; A reboursi kangelane des Esseintes, kes nooruses kõlbusevastast elu on elanud, mõnikord „püherdab endiste kloakide mälestustes”. Huysmansi stiil on igatahes üks läinud aastasaja lõpu algupärasematest ja huvitavamatest mitte ainult Prantsuse, vaid terves maailma kirjanduses.

Lõpuks peab üleüldisele Prantsuse stiili ülistusele ometi mõningaid kitsendusi tegema: eelpool kirjeldatud stiiliomadusi ei tohi mitte ilmatingimata kõikide Prantsuse kirjanikkude kohta üleüldistada. Nende hulgas võib ka niisugusid leida, kellede stiil sugugi edustav või tüüpiline ei ole. Nii ei võiks Zola stiilist kinnitada, et see oma olemuse poolest prantsuslik oleks; see on selleks liiga raske ja osalt kohmakas, ilma selle elegantsita, vaimukuseta ja kerguseta, mida prantslaste kohta olulikuks peetakse. See tuleb ehk osalt ka sellest, et Zola mitte sündinud prantslane, vaid itallase poeg on. Tõesti tüüpiline prantslastele on näit. Voltaire’i, Maupassant’i, Anatole France’i stiil. Nende meisterlikkus ei ilmu mitte ainult keeles, vaid terves jutustusetehnikas.

Katoliiklik Prantsusmaa (keskaeg)

Aleksander Aspel

Teosest „Prantsusmaa ja Euroopa“, 1935

Lääne-Euroopa rahvaste iseseisev ajalugu algab kas Rooma vallutusega või ristiusu vastuvõtmisega. Rahvad, kes jäid kõrvale Rooma mõjust, jäid barbariteks, kuni nendeni jõudis ristiusu kirik. Hoolimata oma aasialisest algupärast jäi see kirik siiski rooma kultuuri pärijaks. Ladina kultuuri piirkonnas arenedes muutus ta ka ise sisemiselt. Esialgseist orjade ja rõhutud klasside tumedaist kogudusist kasvas suur kirikuorganisatsioon (-korrastus), mis jälgis Rooma riikliku organisatsiooni eeskuju, taotles samuti maailmavalitsust ja võttis lõpuks üle ka ladina kultuurilise pärandi, kuni ladina keeleni, mis sai uue kiriku ametlikuks keeleks. Võiduka katoliku kiriku peaks sai Rooma piiskop - paavst.

Nii osutus kirik ladina kultuuri osaliseks edasiandjaks barbaritele. Seepärast oli ka ta levik hõlpsam seal, kus Rooma oli juba teed rajanud, ja seepärast on veel tänapäeval katoliku kiriku mõju neil mail tugevam kui mujal. Teisalt püsis ta ka ise ladina maadel „antiiksemana” kui mujal, s. t. et seal ilmneb see, mis katoliikluses on rooma pärand, tugevamini kui ta kristlik iseloom: jumalateenistused on pidulikumad, kiriklik kunst ise lähem antiikkunsti vormitundele, kiriku poliitika ilmlikum.

Gallia võttis ristiusu vastu juba varakult. II sajandil p. Kr. olid uuel kirikul Gallias juba tugevad keskkohad, mille mõju suurenes järjest. Prantsuse rahvas tänapäevses tähenduses sündis aga alles pärast germaani sissetungi - V sajandil. Mitmest rahvast, kes sel sajandil vallutasid Gallia eri osad, etendasid peaosa frangid. Vallutusega üheaegselt võtsid viimased vastu ka ristiusu ja ladina riikliku korrastuse jäänused. Nii lõppes frankide relvadevõit alistumisega gallo-romaani kõrgemale kultuurile. Selle asemel et võitjaina võidetuid alistada, frangid lihtsalt liitusid maa seniste elanikega - tekkis ühise usu alusel kahest rahvast uus tervik: La France, Prantsusmaa. Lõuna pool toimus sama liitumine burgundlaste ja gallialaste ning lääne-gootide ja gallialaste vahel. Nii kasvas ladina aluselt uus Frangi riik, mida ei ühendanud veresugulus ega keel, vaid ühine usk, mille võim kasvas päev-päevalt. Selle sideme piirides võis päriselanikkude ladina vaim ja neist tugevasti erinev võitjate oma kujundada sünteesi, mis sisaldas mõlemad eelmised ja oli ühtlasi midagi uut.

See uus süntees oli keskaja kristlik kultuur. See vallutas varem või hiljem küll kogu Euroopa, kuid ta esimesteks kandjateks olid frangid. Nende vägevaim valitseja, Karl Suur, on keskaja silmapaistvaim valitsejakuju. Ta tahtis ristiusu alusel luua uue maailmariigi, mis oleks ühendanud kogu Euroopa, nähes samal ajal endas Rooma keisrite järeltulijat. Ta tahtis uuesti elustada ka ladina kultuuripärimusi, mis vahepeal olid alatistes sõdades ja üldises toorenemises peaaegu hävinud. Tule ja mõõgaga õnnestuski tal luua suurriik, kuhu kuulusid praegune Prantsusmaa, suurem osa Saksamaast ja Itaalia. Paavst kroonis ta Rooma keisriks, andes nii välisegi au temale kui Rooma maailmariigi pärijale. Uue Frangi riigi pealinnaks sai Aachen, mis asus selle laialdase riigi keskel. Euroopa ühinemine oli selles riigis teostunud ja ristiusk ühes rooma kirjanduslike riismetega andis sellele suurele koondisele ühise kultuurilise aluse.

Karli nõrga järeltulija all see suurriik jagunes aga kolme ossa, mille all Euroopa kannatab veel praegugi. Verduni leping aastast 843 lõi Frangi suurriigi asemele kolm riiki: Prantsusmaa ja Saksamaa ning nende vahele Lotringi (kuhu kuulusid praegune Belgia, Luxemburg, Reinimaad ja Elsass-Lotring). Viimane jäi igaveseks tüliõunaks kahe eelmise vahele.

Järgnevail sajandeil Saksa riik killunes sisemiste võitluste ja keisrikrooni pärilustülide tagajärjel lugematuiks osadeks, mis ei lasknud seal algaval keskaja kultuuril nii ühtlaselt areneda kui Prantsusmaal, kus esialgsest anarhiast varsti kasvas võrdlemisi kindel riiklik tervik. Nii võis Prantsusmaa pühenduda vabamalt iseoma kultuuri ülesehitamisele.

Prantsusmaal teostus see ladinluse, kristluse ja germaani elemendi süntees, mis tõstis selle maa juba keskajal Euroopa kultuuri juhiks. Kui euroopluse all mõista ladina pärandi ristlemist kristliku vaimsusega, siis on Prantsusmaa esimene euroopalik rahvus. Väliselt oli ladina pärand varasema keskaja alatiste sõdade ja rüüstamiste tagajärjel küll pea täiesti hävinenud. Suurest kreeka-ladina kirjandusest tunti veel ainult üksikuid autoreid (Homerost, Virgiliust, Sokratest) ja neidki puudulikult. Hariduse ainsaiks hooldajaiks olid vaimulikud, rüütlite kirjaoskus oli haruldus.

Kuid seda kultuurikaotust ei tule siiski mõista täieliku pimedusena või lõpliku kaotusena, pigem varjusurmana, mille tingisid ühiskondlikud olud. Võrreldes ladina mõjust puutumata jäänud maadega, oli prantsuse kultuurielu sel süngelgi ajal kõrgem; kloostrid hoolitsesid vanade raamatute eest, neid kopeeriti suurima hoole ja aukartusega, raamatud ise olid väärtuslikumaks kingiks, mida nii piiskopid kui ilmlikud valitsejad üksteisele annetasid; ja olude lahenedes mõeldi kohe koolidele, kus õpetati grammatikat, kõnekunsti, loogikat (mis moodustasid nn. trivium’i) ja aritmeetikat, geomeetriat, astronoomiat ning muusikat (mis moodustasid quadrivium’i). Selle õpetuse põhi oli pärit vanadelt roomlastelt. Austus, mida ilmalikud ja kiriklikud isandad tundsid selle pärandi vastu, tõendab veel kord, et germaani metslaste toorus ja ristiusu mõistusevaen ei suutnud isegi kõige pimedamal keskajal lõplikult hävitada kord ärganud aru otsimisjanu ja tegutsemistahet. Otse selle vastu, kirik ise asus lõhutud paganliku kultuuri pinnalt ehitama uut kultuurihoonet, kus mõistusele ei jäänud mitte kõrvaline osa.

See uus areng hakkab silma paistma juba X sajandil, millal tekkisid kuulsad Reimsi, Chartres’i, Angers’i, Laon’i, Pariisi, Cluny’ ja Bec’i koolid. Kuivõrd tugev oli õpilaste haridusejanu, seda võib järeldada paari endise õpilase kirjast. Üks kirjutab Chartres’i kooli kuulsale õpetajale Fulbert’ile: „Nagu hirv igatseb allikate puhast vett, nii tahaksin veel täielikumalt endasse võtta teie õpetust ja neid sõnu, mis on mulle kallimad kui kuld, hõbe ja koguni elu.” Teine kurdab oma eemalolekut hariduseallikast nii: „Iga mälestus, mis temast jäänud, suurendab mu kurbust. Olin tema kaaslane, istusin sageli tema kõrval, jõin ahnelt neid kuldsõnu, mis langesid ta mahedailt huultelt.” 1071. aastal, kui Canterbury pear piiskop, endine Bec’i kooli juht Lanfranc tuli paavsti audientsile, läks viimane ise talle vastu, öeldes üllatunud juuresolijaile : „See austus pole määratud mitte Canterbury peapiiskopile, vaid Bec’i kooli õpetajale, kelle jalgade ees ma olen istunud ühes teiste õpilastega.”

Teadagi oli õpetus, mida koolid andsid, üsna pinnaline ja puudulik. Ta ei arendanud õpetaja iseseisvat mõtet ega õpilase sünnipäraseid omadusi. Õpilase töö piirdus ladina värsside jäljendamisega ja kõnekunsti harjutustega. Ladina autorite tundmises ei tehtud veel kuigi suuri edusamme. Kasutati peamiselt ladina kultuuri langusaja kirjanikke. Kõige loetavam ja imeteldavam neist oli Boetius, kes oma teostes andis pinnalisel kujul edasi kõiksugu teadmisi. Filosoofia piirdus loogika harjutustega. Võeti üks väide ja tehti sellest lugematuid abstraktseid järeldusi, mis olid paljaks mõtte- ja sõnamänguks. Elu tähelepanek ja tema mõistuslik vallutus, see ladina kultuuri tugevuse alus, oli alistunud ristiusu dogmaatikale, mis arvas oma usutraditsioonides peituvat kogu tõde. Neist puudustest hoolimata ometi harisid koolid vaimu, harjutasid teda tegutsema ja valmistasid nii ette täielikku uuestisündi.

Esimese võidu saavutas elustuv mõte Prantsusmaal XI ja XII sajandi skolastilise filosoofiaga. Oleme harjunud skolastikas nägema viljatut vaidlust tühjade mõistete ümber. Kooliraamatud toovad ikka näiteks küsimuse, kui palju kuradeid võib tantsida ühel nõelaotsal. Skolastilise filosoofia peaesindajad käsitlesid tõeliselt suurimaid küsimusi, mida inimaru kunagi on puudutanud: küsimust, kust tulevad üldideed, nn. universalia’d, kuidas nad tekivad meie mõistuses, millised on nende vahekorrad ja kas nad vastavad tõelusele. Siin pole koht jälgida lahendusi, mis jaotasid skolastikuid kahte suurde rühma: realistideks ja nominalistideks. Igatahes jõudsid juba skolastikud mitme tõeni, mis pole tänapäevalgi iganenud. Ent siinkohal huvitab meid eriti vaimne alus, millel arenesid skolastikute vaidlused; See alus oli valjult mõistuslik ja loogiline; siin jõudis keskaja mõte esimest korda välja oma lapsekingadest ja kasutas varasemaid loogikaharjutusi terve mõttesüsteemi ehitamiseks, mis pidi seletama inimese vaimuavaldusi endid. On tähelepandav, et skolastikud ei kohkunud tagasi isegi usutõdede kriitikast. Nominalistid jõudsid kolmainsuse eitamiseni ja mõnigi neist pidi kannatama ametliku usu tagakiusamist.

Skolastika tähendas mõistuse esmast vabastumist. Kriitika, vaimuedu esimene tingimus, oli uuesti sündinud. Sädelevamaid prantsuse skolastikuid Abélard (1079-1143), kes on Héloise’i armastajana sama kuulus kui terava mõtlejana, määratles ise oma meetodit teoses „Sic et Non” (Jah ja ei), mis on pikk rida poolt- ja vastuväiteid kõigi teoloogia põhiküsimuste kohta. Ta kirjutab: „Esitan need vastuolud selleks, et nad ergutaksid mu noori lugejaid otsima seda, niis on tõde, et nad teeksid nende vaimu teravamaks selle uurimuse mõju kaudu.” Need sõnad tunduvad otse uskumatuina, tulles XII sajandi algusest, keskaja südamest, mida oleme harjunud nimetama pimedaks. Kuivõrd tugev oli Abélard’i aru usaldus, seda tõendagu teine tsitaat, mis näitab ühtlasi, et tolerants, maailmavaateline sallivus, kuulus juba siis avara vaimu juurde: „Ära kasuta kunagi sundust, et oma lähemat viia enda usuni: inimese vaimu peab määratlema ainult ta enda valgus. Asjatult püüad saavutada vägivallaga petlikku pooldust, sest usk ei tule jõust, vaid mõistusest.” Nii arvasid skolastikud võivat isegi usutõdesid loogiliselt tuletada. Abélard’i mõtteid jagasid mitmed teisedki skolastikud. Ja nende õpilased kandsid ärganud vaimu laiadesse hulkadesse. Abélard’i õpilasi üksi loeti tuhandeid.

Käsikäes lahenevate ühiskondlike oludega, linnade tõusuga, ristisõdade avardava mõjuga (need algatati muide samuti Prantsusmaal), viis see XIII saj-l suure vaimse õitsenguni, mida võib võrrelda Itaalia renessansiga XIV ja XV sajandil. Nii tõusis Prantsusmaa juba XIII saj. kogu Euroopa vaimuelu juhiks. Üks tolleaegne kardinal võis öelda liialduseta: „Gallia on kolle, kus küpseb kogu maailma vaimne leib.” Pariisi voolasid kokku kõigi maade õpihimulised, et nautida õpetust, mis sel sajandil sai uue elustava tõuke vana-kreeka filosoofi Aristotelese teoseist. Prantsuse õpetlased tutvusid selle vahepeal ununenud filosoofiga uuesti Hispaania kaudu, kus araabia mõttetargad levitasid tema õpetust.

Aristotelese paganlik mõistus oli teadagi vastand kiriku ilmutususule. See ei takistanud aga skolastikuid tema õpetusi seletamast kristlikus vaimus ja neist tuge otsimast kirikudogmadele. Aquino Thomas, üks Pariisi kuulsamaid teolooge, suutis osavate mõttekäändude abil Aristotelese filosoofiat tõepoolest rakendada kiriku teenistusse ja leiab veel tänapäevalgi katoliku kiriku ringkonnis innukaid austajaid. Teised, kes jäid ustavamaks kreeka filosoofi mõttele, pidid juba siis tunnustama, et mis usu järgi on tõde, pole seda mitte alati aru järgi; vastuolu puhul aga nad soovitasid ettevaatlikult eelistada usu käske.

XIII sajand nägi Prantsusmaal aga veelgi suuremat sammu mõistusliku eluvallutuse poole. Inglise munk Roger Bacon levitas Pariisist oma õpetust, mis loobus skolastikute abstraktseist arutlusist ja kirjatähe austusest, nõudes kõigepealt elu enda vaatlust, tajutavaid ja ilmseid fakte (tõsiasju), et neist järeldada üldseadusi ja leida varjatud põhjusi. See juhtis vaimu tegelema ka praktiliste teadustega, milledel seisis ees kuulsusrikas tulevik.

Filosoofilise mõtte kõrval, mis oli suletud vaimulikkude ringi ja avaldus ainult ladinakeelseis teoseis, arenes aga samal ajal sama kiiresti prantsuskeelne ilmlik kirjandus. Esimene prantsuskeelne ürik on nn. Strasbourgi vanne aastast 842. Tõeliselt aga algas prantsuse kirjandus XI saj. rüütlieepostega, milledest vanim ja kuulsaim on „Rolandilaul”. XII sajandil liitus eeposega hoovkondlik lüürika ja rüütliromaan, mis tõlgitsesid järjest keerukamal kujul hoovkonna peenutsevat tundelaadi, kus seikluslustil ja daamide austusel oli tähtis koht.

XIII sajandil rikastus prantsuse kirjandus uue tugeva vooluga, milles avaldus sama terav kriitiline aru kui samaaegses filosoofias. Nn. Roosiromaan, pikk allegooriline õpetuspoeem, kajastas eriti oma teises osas otseselt tolleaegse linnakodanluse eluvaadet, mis rüütlikirjanduse peenutsustele asetas vastu oma praktilise arukuse, teadusehimu ja põlguse niihästi isandate kui munkade jõudeelu vastu. Isegi kuningat öeldakse olenevat rahva armust ja õpetlaste väärtus asetatakse kõrgemale vürstide aust. Rebaseromaanid, mis sel sajandil loodi, piitsutasid loomajuttude kujul sageli üsna toorel viisil ühiskondlikke paiseid (sealt Saksa kaudu ka meie „Reinuvader Rebane”), samuti kui nn. fabliaux’d, lühijutud ja farsid, naljamängud, mis piitsutasid keigarlikust rüütlist kuni ahne kaupmeheni ja rumala talupojani kõiki inimeste varjukülgi. Rutebeuf, silmapaistvaim prantsuse luuletaja keskajal, lõi XIII sajandil oma realistlikud laulud, kus kujutas suure avameelsusega niihästi iseoma viletsat elu kui kogu ümbruse pahesid. Seni alanduses ja pimeduses hoitud rahva silmad sel sajandil järsku avanesid. Kriitilise mõistusega käsikäes vallutas kirjanduse ka elurõõmus nali, mis sageli läks rõvedusteni. Isegi jutlustajad pidid oma kõnesid vürtsima tabava nalja, kasulikkude õpetuste ja anekdootidega, et mitte igavaks muutuda. „Meie ülesanne, ütleb üks neist, on haukuda Issanda kojas.” Ajaloolased väidavad, et nad „haukunud” tõepoolest meeleldi, eriti rikaste, võimukandjate ja koguni ülemate vaimulike vastu.

Kahe sajandi jooksul (umb. 1050-1250) oli niiviisi tagasi võidetud suur osa sellest, mida eelmised viissada aastat olid vaimu alal kaotanud. Prantsuse kultuur pühitses kõigil aladel esimest suurt võitu, mida kiriku vali käsi ei ulatanud enam tumestama. On iseloomulik sellele maale, et ta uuestisündinud mõtet kandis enne kõike kaine ratsionalism, loogiline arukus ja selgusetahe, mis tuletab elavalt meelde ladina vaimu põhiomadusi. Võime oletada, et ladina ununenud pärand oli põhielamusena tallel selle rahva alateadvuses, et olude lahenedes uuesti ilmuda päevavalgele.

Kuid ladina mõistuslikkuse järel oli vahepeal läbi elatud tundelist usuindu. Isegi XII ja XIII sajandil elas müstiline kõrvalvool, mis oma maailmapõlgusele otsis lunastust usus kõrgemasse tõelusse, mida võis tunnetada ainult tundeekstaasi kaudu. Bretagne’i poolsaarelt, kus oli võrdlemisi puhtana säilinud veel vana kelti rass, ilmus samal ajal ka ilmlikku kirjandusse tugev tundeline vool. Salapärased jõud, võlujoogid, imeloomad, müstiline Püha Graal etendasid selles olulist osa kõrvuti tulise armuigatsusega. Muinaskuningas Arthur, tuntud muinasrüütlid Tristan, Lancelot, Perceval (saksa Parzival) ja võlur Merlin olid bretooni romaanide peategelased.

Oleks ebaõiglane alahinnata selle kõrvalvoolu tähendust prantsuse vaimuelus. Mitme rassi ühinemisest tekkinud rahvas peitub alati vanu mälestusi, mis parajal hetkel võivad ilmuda üllatusena päevavalgele. Pealegi oli Prantsusmaa ladina kultuuri kõrval endasse sulatanud ristiusu vaimu, mis tasakaalustas eelmist ja andis järjest uut jõudu vastasvooludele. Sellega seletub vahest see kahepalgelisus ja muutlikkus, mis on omane prantsuse ajaloolisele arengule. Ta on ühtlasi alalhoidlikumaid maid Euroopas ja paik, kus on teostunud maailma tähtsaimad uuendused. Tema vastuvõtlikkust „uutele mõtetele” ongi seletatud ta rasside rohkusega, mis lubab kõige erinevamaid mõjusid tunda omadena. Põhjarannikul elavate normannide kaudu on ta inglaste sugulane; tugev germaani element lähendab teda sakslastele; bretooni keltide sugulased elavad Iirimaal, Wales’is, Šotimaal; Lõuna-Prantsusmaal leidub kreeklaste, roomlaste, araablaste, ibeerlaste jälgi. Need sugulused äratavad ka võõraste mõtete puhul vanu mälestusi, mis peituvad rahva hinges.

Kui Prantsusmaa täna on ristisõdade ja skolastika, homme absolutismi, ülehomme revolutsiooni ja Napoleoni aeg, siis võiks nende nähtuste osalist seletust otsida tema põhilisest mitmekesisusest.

Kuid samal ajal on ta alalhoidlikem maa, enne kõike oma esimese kultuurielamuse, antiikpärandi tõttu, mis juurdub nii sügaval, et mõjutab kõike, mis sel maal toimub. Ta on võimeline kõike uut endasse vastu võtma ja ümber töötama, kaotamata seejuures iseennast.

Läbi kõigi muutuste on antiikpärand püsinud ikka võidukana. Feodalism, absolutism, keisririik on viinud ikka jälle tagasi antiik-vabariikliku tasakaalumõtte juurde; gootika, barokk, romantika on suubunud ikka jälle klassikasse, mis toetus otseselt antiikajale. Prantsuse kultuuri enda piirkonnas on need voolud olnud vastuolus, kuid võrreldes neid samade vooludega teistel maadel, on nad kõik klassilisemad, kokkukõlalisemad, ühtlasemad, mõõdukamad.

See maksab ka gootika kohta, milles keskaja vaim leidis oma täiuslikuma kehastuse. See kunstistiil tekkis Prantsusmaal XII sajandi lõpul ja levis sealt kiiresti üle kogu Euroopa. Eelkäinud romaani stiiliga võrreldes kajastab see uus kunstivool ilmekalt seda vaimu vabastust, mis sel ajajärgul avaldus, nagu eelpool nägime, ka teistel vaimualadel. Gootika lõhkus romaani katedraalide rasked müürimassid ja asendas need hiigelakendega, mille värviliste klaaside kaudu voolas kõrgetesse kirikulöövidesse kõigis toonides heitlev valgus. Romaani kiriku süngete silindervõlvide asemele ilmusid peentele tugedele toetuvad ristvõlvid, mis sirutusid kergelt kõrgusse. Tumeduse asemele ilmus rõõmus valgus, raskuse asemele vaba tõusutunne. Selles sirutuses kõrgusse, taeva poole, on võidud näha keskaja taeva - igatsuse avaldust ja usu dünaamilist pinget. Kuid samal ajal tähendas gootika ka maiste varade uuestileidmist. Gooti ornamentides ja skulptuurides, mis kujutavad õisi ja taimi, loomi ja inimesi, on kivistunud kõige elavam looduseimetlus. Tema klaasmaalingud reedavad värvirõõmu ja tema fassaadide pitsiline vormirikkus rõõmu joonte ja pindade elavusest.

Ristiusu jumalaigatsus ja uueaegne elurõõm, milles võisime näha antiikvaimu uuestisündi, leidsid selles kunstivoolus ühise kehastuse, sünteesi, mis sai keskaja ja kogu kristliku kultuuri sümboliks.

Prantsusmaale aga on iseloomulik, et gootikagi avaldus seal mõõdukamana, harmoonilisemana, antiikaja vaimule lähedasemana kui mujal. Pariisi Jumalaema kiriku tasakaal ja rahulik seis tuletab meelde kreeka templeid, Reimsi katedraali skulptuuride puhul on arvatud, et nende loojaile olid tuttavad antiikaja eeskujud, Chartres’i katedraali värvilised aknad on oma kokkukõlas ületamatud. Amiens’i katedraali löövi kõrgusetõus on tasandatud löövi laiusega. Prantsusmaa andis klassikalisima gootika.

Kui otsida aga „gootilisemat” gootikat, siis tuleb pöörduda Saksamaa ja Hispaania poole. Seal kasvas gooti vaim ääretusse, mis prantsuse antiiksemale elutajule tundus võõras, vastumeelne ja barbaarne. Seal tõusevad katedraalide tornid, mis Prantsusmaal on enamasti horisontaalselt lõpetatud või lõpetamata jäetud, teravalt lõpmatusse; tornikeste, sakkide, skulptuuride ehted fassaadidel ja külgedel ei tunne piire. Kui Sevilla linn otsustas ehitada oma katedraali, siis tahtis ta püstitada „nii suure ehitise, et järelpõlved oleksid öelnud, et hullumeelsed on teinud selle plaani”. Miski pole prantsuse mõttele võõram kui selline otsus. Ja see vaim, mis katedraalides omandas välise kuju, iseloomustab ka prantsuse kirikut. Ristiusk ise jäi sel maal heledamaks ja rõõmsamaks kui Hispaanias, Saksas ja põhjamail. Algkristlaste müstiline usuind on kajastunud seal ainult nõrga kõrvalvooluna; seal pole leidnud pinda Hispaania sünge fanatism ega põhjamaade karmus. Kirik ei jäänud seal nii paganlikuks nagu Itaalias, vaid leidis omapärase ühenduse ladina vaimu pärandiga, kus kummagi osa oli peaaegu tasakaalus. Suured prantsuse kirikuvürstid olid ühtlasi ilmlikud poliitikud, kes juhtisid maa saatust. Prantsusmaa ei andnud fanaatilisi Loyola’sid, ekstaatilisi Theresa’sid ega müstilisi Franciscusi - tema katoliiklikud suurmehed olid skolastik Thomas Aquino’st, poliitikud Richelieu ja Mazarini. Keskajal austas ta enne kõike Jumalaema: naist - ema, kes on kõige vähem jumalik ja kõige inimlikum, elulähedasem kuju ristiusu müütoses.

Ja Prantsusmaa kaitsepühakud vastavad samuti sellele vaimule: nad pole müstilised unistajad, teoloogid ega inimkonna õnnestajad, vaid teoinimesed, inimesed, kelle usujõud leidis rakendust ühiskondlikus elus. Nad on võitlejad usu ja kõigepealt Prantsusmaa eest. Püha Louis (Prantsuse kuningas XIII saj.) ja Jeanne d’Arc (Orleans’i neitsi) on Prantsusmaa usulised sümbolid.

Püha Louis oli „kartmatu ja laitmatu rüütel”, ristisõdade kangelane ja usu kaitsja, kuid samal ajal Prantsuse kuningas, kes lükkas kindlalt tagasi paavsti liialdatud nõudmised ega kannatanud kiriku vahelesegamist ilmalikku kohtupidamisse. Ta mõistis tamme jalal kohut ja oli vaeste kaitsja lääniisandate ülekohtu vastu. Ta põhjendas muide ka teise koja, millest hiljem arenes parlament. Ta oli usklik kristlane, kuid mitte fanaatiline; tema suurus seisab - ehtprantsuslikult - mitte üleinimlikkusse paisutatud ühekülgses andekuses, vaid kooskõlastatud püüete ja annete sünteesis. Ka tema oli „klassikaline” inimene, sest klassikalise all mõistame kooskõla, arukat mõõdukust ja tasakaalu.

Jeanne d’Arc’i kuulutas katoliku kirik alles hiljuti pühakuks. Preestrite mõjul põletati ta omal ajal ketserina, kuid rahvas pidas teda ta ilmumisest peale jumalasaadikuks. Tema talupoeglik päritolu ja kõigest imeusust hoolimata terve mõistus viisid teda rahvale lähedale. Temagi oli teoinimene. Ta vabastas XV sajandil Prantsusmaa Inglise ülemvalitsuse alt. Rahvas järgnes talle vaimustusega. Kunagi poleks ta osutanud sellist usaldust kõrgest soost daamile või teovõimetule unelejale. Jeanne d’Arc on kaine rahva kaitsepühak ja rahva sümbol, kes päästab enese iseenda jõul.

Gootika kaudu mõjutas Prantsusmaa keskajal kogu Euroopat. Prantsusmaa, Saksamaa, Inglismaa, Itaalia, Hispaania moodustasid gootika mõjul vabatahtliku ühendi, mis oli seda püsivam, et ei põhinenud mitte materiaalsel, vaid vaimsel alusel.

See oli võimalik aga ainult sellepärast, et prantsuse vaimuga oli gootikas liitunud see, mis tas seni puudus. Skolastilise ratsionalismiga seltsis metafüüsiline tung: staatilisele, rahulikule, arukale elutundele lisandus liikuv, dünaamiline hingejõud. Ainult see ühendus võis anda kogu Euroopale vastuvõetava kultuuri, sest suur osa Euroopast oli antiikaja mõjust jäänud puutumata ja võõrastas selle kainet mõistuslikkust.

Praegu mõistame gooti kultuuri all kogu hilisema keskaja vaimuelu. Arhitektuurist on see nimi kandunud üle ka teistele vaimualadele, sest pea kõiki keskaja vaimusuundi võib piltlikult tagasi viia gooti katedraalide omadustele. Et veelkord kokku võtta: rahva usuind peegeldub nende pingelises kõrgussetungis, klassikaline arukus nende kindlas tasakaalus, skolastiline mõtteosavus nende leidlikus konstruktsioonis, rüütliluule peensus nende ornamentika mängluses ja kodanliku realismi elulähedus nende skulptuurides. Ka kelti võlumaailma ja keskaja müstikute jälgi on nähtud gooti ehitiste tundelises pinges.

Võime öelda, et Prantsusmaal sündinud gooti vaim lisas prantsuse enda kultuurile uusi elemente, milleta ta poleks arenenud selleks, milleks ta sai. Antiikpärandiga Prantsusmaal ühinedes andis gootika sünteesi, mida on nimetatud kogu Euroopa vaimuks, sest siin liitusid esimest korda tervikuks tähtsamad euroopa elemendid: klassikaline minevik, kristlik olevik, germaani ja koguni kelti pärimused.

Tähtsamaks aga kui Prantsusmaal kujunes see uus vaim teistel maadel. Saksamaale jäi ta sügavaimaks elamuseks, mille juurde selle rahva kultuur alati tagasi pöördub kui oma esimese kultuurielamuse juurde, nähes selles enda täiuslikku kehastust. Seal kaotas gootika oma antiikse tasakaalu ja arenes neisse äärmustesse, milles sakslased ise näevad puhtaimat gootikat ja tõendust, kui põhiliselt lähedane oli gootika nende vaimu erilaadile. Seepärast ongi öeldud, et prantsuse ja saksa vaimu vastuolu põhjeneb saksa gooti ideaali ja prantsuse antiiksuse ideaali vastuolul. Hoolimata gooti kultuuri tugevast osast Prantsusmaal jäi ta ustavamaks klassikale. Inglismaal pole gootika tänapäevalgi surnud. Ta ei arenenud seal tundelisse äärmusse, kuid lõi omapärase voolu, mis on jäänud inglise kultuuri püsivaks omandiks. Hispaanias, kus keskajal töötasid sageli saksa ehitusmeistrid, paisus gootika kuni vormide märatsuseni. Nn. „leegitseva gootika” iseloomulikumaid näiteid võib kohata Hispaanias. Ainult Itaalia jäi selle voolu vastu üsna külmaks. Antiikkultuuri mõju, mis XIII sajandil hakkas eriti silmapaistvalt elustuma, tõrjus seal tagasi isegi mõõduka kompromissi gootikaga. Siin oli ka kirik ikka veel mõistliku inimese eluase, kuigi tore, mitte aga taevasse tungija sümbol. Gooti mõju avaldus seal ainult lühikest aega ja pealiskaudselt. See-eest aga vallutas gootika kogu Põhja-Euroopa. Selle piirkonna karmides oludes ta lõi veelkord uue kooli, kus ta algupärase vormielavuse aset täitsid külmad müürimassid. Võime omiski vanemais kirikuis näha selle voolu karmi tõsidust, mida elustab siiski teravkaarte, võlvide ja tornide kõrgussetung. Võiksime neis hooneis näha ka esimest, kuigi väga kaudset kokkupuudet enda ja prantsuse kultuuri vahel.

Gootika oli niiviisi esimene Prantsusmaa suur kink Euroopale. Rahvaste elus on ajastuid, kus nad töötavad enne kõike enda jaoks, siis omakorda ajajärke, kus nad teenivad eeskätt teisi (millest nad ei tarvitse muidugi alati teadlikud olla). Antiikne Prantsusmaa töötas endale, gooti Prantsusmaa aga Euroopa jaoks, kinkides talle esimese laialdase kultuuriterviku, kus tipustus kogu keskaja vaimuelu.

Gootika ajajärgul oli Prantsusmaa Euroopa vaimseks juhiks, XV ja XVI sajandi renessanss aga andis juhi õigused Itaaliale. XV saj. nõrgestasid 100-aastase sõja segadused tugevasti Prantsuse kultuurielu, mis ei suutnud enam sammu pidada Itaalia otsustava pöördega antikaja pärimuste poole. Antiikmälestuste lõplik uuestiäratus jäi niiviisi Itaalia eesõiguseks, kuigi Prantsusmaa juba XIII sajandil oli teel selle poole. Renessansi kultuur loodi lõuna pool Alpe ja Prantsusmaa võttis ta valmiskujul vastu, et teda alles siis oma näo järgi ümber sulatada.

Teadagi ei tähendanud renessanss Prantsusmaale täiesti uut leiutist. Ta oli rohkem vanade mälestuste elustamine kui järsk lõige oma kultuurikehasse, millisena ta tundus Saksas, kus ta mõju pealegi oli palju nõrgem.

XV sajandi lõpu sõjakäigud üle Alpide viisid Prantsusmaa tihedasse ühendusse Itaaliaga ja nii võis renessansi kultuur, mida iseloomustasid antiikaja elurõõm, ilukultus ja isiku iseseisev tegutsemistahe, seal kiiresti koduneda. XVI sai. keskpaiku oli renessanss vallutanud kogu prantsuse vaimuelu. Kolm suurt kirjanikku ehtisid seda uut aja­järku: Rabelais, Ronsard ja Montaigne. Igaüks neist kehastas eri tendentsi selles elurikkas sünteesis, mida me õigusega nimetame vaimu uuestisünniks. Rabelais seiklusromaanid kajastasid uue elutunde vabaduseiha ja ülevoolavat elurõõmu; Ronsard’i lüürika äratas ladina luule eeskujul ilumeele ja puhta kunsti elamused; Montaigne’i mõtiskelud ja eluvaatlused avasid tee uueaegsele kriitilisele arule, mis sealtpeale on toitunud abstraktsete arutluste asemel enne kõike tajutavaist tõsiasjadest, välistest ja siseelulistest tähelepanekutest. Skolastikute üldideede asemel pöördusid renessansi mõtlejad ikka enam elu mitmekesisuse ja erinähtuste poole, mis üksi võisid anda usaldatava aluse suurematele sünteesidele. Taeva asemel pöörduti maa poole. Algas see laialdane tõeluse vallutusprotsess, mille keskel me elame veel praegugi.

Prantsusmaa ei jäänud puutumata ka suurtest ühiskondlikest ja poliitilistest pööretest, mis iseloomustasid renessansi ajajärku. Tekkis kaks uut suurriiki : Hispaania, Ameerika avastamise tagajärjel ja Saksa keisririik, millega abielu kaudu liitus Burgund. Nende jõudude kõrval kaotas Prantsusmaa oma poliitilise esikoha. Lõpuks tõi usupuhastusliikumine sinnagi kodusõja, mis ei lõppenud aga riigi lõhestumisega nagu Saksas, vaid - jällegi ehtprantsuslikult - aruka kokkuleppega. Henri IV, kes oli ise protestant,- astus katoliiklaste meeleheaks katoliku usku, kuid andis ühtlasi Nantes’i ediktiga protestantidele usuvabaduse ja üheõigusluse. Ka 30-aastane sõda, millest Prantsusmaa võttis osa, lõppes talle õnnelikult, Üldiselt oli kogu renessansiaeg (XVI sajand ja XVII sajandi esimene pool) Prantsusmaale sisemise kindlustumise ja koondumise ajajärguks. Kogu maa alistati järk-järgult kuninga keskvõimule. (Peetagu meeles, et varem olid „vasallid“, üksikute maakondade isandad, sageli palju võimsamad kui kuningas!) Kogu riigiaparaat ning vaimne elu keskendusid ikka enam riigi pealinna, Pariisi.

Nüüd vallutas ka prantsuse keel lõplikult kõik kihid peale kiriku, mille ametlikuks keeleks jäi endiselt ladina keel. On iseloomulik, et ladina kirjanduse ja antiikkunsti imetluse ajal Prantsusmaa enne kõike iseoma isiksust kindlustas. Euroopa ühiskultuuri aeg oli möödas. Algas dünastiliste vastuolude ajajärk, võitlusajastu eri kuningakodade vahel. Prantsusmaa muutus nn. absoluutseks monarhiaks. Ja renessansisajandile järgnenud „suurel sajandil“, nagu prantslased nimetavad XVII sajandit, avaldus see uuendus kultuuri näol, mis polnud enam üldeuroopalik süntees nagu gootika, isegi mitte enam antiikkultuuri eri haru (kuigi antiiksus etendas selles tähtsat osa), vaid puhtprantsuslik saavutus. See oli hoovkondlik, absolutistlik kultuur, milles kogu ajajärgu püüded nii täiuslikult kehastusid, et kõik teised maad teda hakkasid jäljendama, tõstes Prantsusmaa uuesti, pärast võrdlemisi lühikest vaheaega, kogu Euroopa vaimseks juhiks.

Kuid vaevalt võiks väita, et see mõju oleks suutnud välismail sügavale tungida ja luua ühist euroopa meelsust. Gootika omandati teiste maade poolt mitte võõrkehana, vaid sugulasnähtusena, mida enda kohaselt kujundati ümber ja tunnustati lõplikult omaks. Kogu rahvas tundis igal maal seda lõpuks enda loominguna. „Suur sajand” aga ja selle kultuur olid ja jäid aristokraatlikuks. Ühiskonnaklasside vastuolud olid vahepeal märgatavalt teravnenud ja ainuvalitsuslik kord suurendas neid vastuolusid veelgi. Uus prantsuse kultuur üldiselt võttes, jäi ainult ülimuskihi kultuuriks, kuigi tema loojaks olid suurel määral kodanikuseisusest pärinevad mõtlejad ja kunstnikud. Seepärast levis ta ka välismail peamiselt kõrgemas seltskonnas: teiste maade hoovkonnad ja aadel kujundasid end prantsuse eeskuju järgi. Prantsuse keel, kunst, maitse ja vaim määrasid kõigi maade seltskondliku tooni, „suurseltskond“ muutus ja jäi prantsuslikuks kuni XIX sajandini; õpetlasi, kodanlust ja rahvast mõjutas see aga võrdlemisi vähe. Tekkis teistest ühiskonnakihtidest eraldunud „hoovkondlik internatsionaal”, mille välised vormid ja mõttelaad olid prantsuslikud. Prantsuse mõju tungis sel ajajärgul esimest korda kuni kauge Venemaani. Ainult Holland ja Inglismaa jäid sellest puutumata. Seal oli juba siis idanemas uus kodanlik kultuur.

Mujal aga oli kuningate ja hoovkondade mõju nii tugev, et nad suutsid prantsuse ilme anda kogu oma ajajärgule. See on seda tähelepandavam, et samad valitsejad olid sageli Prantsuse kuninga Louis XIV poliitilised vastased. See tõendab, kui palju avaram oli selle aja kultuurikäsitus: sõdadel ja poliitikal polnud mingit tegu kultuuriküsimustega. Preisi kuningas Friedrich Suur nägi veel XVIII sajandil prantsuse kultuuris mitte ainult kõrgeimat, vaid ainsat kultuuri, mis siiski ei takistanud teda sõdimast selle maa vastu. Maailmasõjas aga peeti vastase kultuuri tunnustamist isamaa reetmiseks!

Milline oli selle „Suure sajandi“ vaim? Ta püstitas ise endale mälestusmärgi, lõi endale igavese sümboli: Versailles’ lossi. Selles hiigelehitises leidis prantsuse vaim veelkord võimaluse avalduda kogu oma rikkuses. Kivi keeles väljendas see ehitis kogu oma ajastu kunstitahte ja kultuuri ilme.

See, milles XVII sajandi vaim kehastus, polnud enam jumalatempel, vaid kuningaloss. Kuningas, maine valitseja, oli astunud jumala asemele. Juba see viitab tagasi antiikajale, kus caesar’eid ülistati valguse jumalaiks. Louis XIV kandiski „roi soleil“ (päikesekuninga) nime. Samal ajal võis see kuningas öelda: L’état, c’est moi (riik olen mina). - On peaaegu võimatu uskuda, et selline võimukeskendus ja selle kandja jumaldus olid võimalikud alles nii hiljuti, vaevalt kolmesaja aasta eest. Kuid peame mõistma, et kuningal enne seda oli olnud ja oli veelgi suur ajaloolis-riiklik ülesanne: ühendada üksteisele vaenulikud maa-aadli ja ülimusringid ja keskendada kogu maa poliitilised kui ka majanduslikud ja kultuurilised jõud ühesihiliseks. Kuningas oli jumalik.. mitte isikuna, vaid kui täieliku korra sümbol, nii nagu mõistus kehas oli Jumala sümbol. Teadagi avaldus see kuninga jumaldus täielikul kujul kitsamates hooviringides, kuid see polnud täiesti võõras ka laiematele hulkadele, eeskätt jõukamale linnakodanlusele, kelle poolehoidu Louis XIV oma majandusministri Colbert’i kaudu oskas võita. Alles ta valitsuse lõpupäevil nähti, et selle piiramatu isevalitsuse tulemuseks oli rahva tühjakskurnamine, vaesus ja nälg. Tema surma tervitas rahvas suure juubeldusega, isegi hoovkond tundis kergendust. Kuid oma valitsuse kõrgajal pimestas ta kõiki oma hiilgusega.

Versailles’ loss, mille ta ehitas, jäi tema ja kogu ainuvalitsusliku monarhia sümboliks. Kakskümmend aastat kestis kuninga enda poolt juhitud ehitus. 70 miljonit franki (tol ajal määratu summa!) neelas ta rahas, ja ehituse juures hukkunud tööliselusid loeti tuhandetega, sest ehitati soisel alal, kus levisid igasugused tõved.

Tulemuseks oli täiuslik teos, oma aja ideaali võimas kehastus. See oli perspektiivi, sümmeetria ja geomeetrilise tasakaalu meistriteos, valjult plaanikindel ehitus, mis ei jätnud midagi juhuse hooleks. Täiesti mõistuslik, fantaasiatu, ebaromantiline. Rikkalikest ornamentidest ja ehteist hoolimata kaine: ratsionalistlik. Nagu katedraalide kuju ja põhiplaan sümboliseerisid Kristust, nii sümboliseeris Versailles kuningat. Kõik lossi ümbruse jooned jooksid kokku ühte punkti, ühest keskusest lähtudes oli mõeldud kogu see hiiglakavand: kuninglikust magamistoast. (Tolle aja ja Louis XIV isiku kohta on iseloomustav, et see keskpunkt oli just magamistuba ja mitte troonisaal. Napoleon oleks eelistanud trooni!) Selle toa keskel asetses kuldne ase tõusva päikese kujutisega ja selles kuningas, kelle hommikune ärkamine oli kogu hoovkonnale tõeline päikesetõus, millega kaasa elamine tähendas suurimat au ja õnne. Lossi ilustused, maalingud ja skulptuurid, seinte nikerdatud raamid ja tubade sisustus teenisid kõik kuninga austamise ülesannet. Kuninga maitse määras stiili üldidedest kuni pisiasjadeni, laemaalinguist kuni uksepidemeteni. Ta maitse oli pidulik, suurejooneline, toredust taotlev, kuid mitte liialdav, mitte ülemäära vormiküllane, - detailide (üksikasjade) paljuses ei unustanud ta kunagi majesteetlikku üldjoont. Nagu hoovkonnaelus nii oli ses lossis kõik reeglipärane, korraldatud, alistatud etiketile. Ei rõõmus ega ka sünge: jahe ja väärikas. Majesteetlik suurus valitses kogu seda ehitiste rühmkonda, mis moodustasid peaaegu uue linna. Ja määratu loss ise võis ainult raamiks olla kuningale ja suurele hoovkonnale, pidudele ja vastuvõttudele. Praegu mõjub ta tardununa.

Loss oli aga ainult osa Versailles’ määratust plaanist. Selle ees laius linn, mille peatänavad jooksid kokku lossieelsele platsile, suundudes kuninga magamistuppa. Lossi taga oli määratu park nöörsirgete alleede, purskkaevude ja kanalitega. Kõikjal lossi ümber valitses sama vali kord, sümmeetria, suurejooneline toredus nagu lossis endas. Loodus oli painutatud pisiasjadeni korratahte teenistusse. Puudelegi anti geomeetrilised vormid, määratu hulga purskkaevude vesi hakkas kohisema, nii kuidas ja siis, kui kästi, muruplatsidele anti kindel geomeetriline kuju, puud olid rivistatud aedniku plaani järgi. Selles aias ei tunne end mitte väga vabana, selles peab ka ise olema „korralik“, kuid selles tunneb inimene end looduse tõelise valitsejana - ja võib nautida oma riigi määratut toredust.

Sama vaim, mis kõneleb Versailles’s, avaldus teistelgi kultuurialadel. Ka kirjanduses pani end maksma hoovkondlik iluideaal, suurejooneline korra tahe, selgusenõue ja arukas mõõdukus. Ei tule siiski arvata, et see oleks tähendanud orjalikku kiidulaulu kuningale. Kriitilise aru pärimused olid sel maal selleks liiga tugevad. Valitseva seltskonna elutunne oli lihtsalt kaasa haaranud ka selle ajajärgu kirjanikud ja mõtlejad. Võime kõnelda üldisest ratsionalistliku aja vaimust, mille üheks avalduseks oli ka kuningas.

Descartes andis sellele ajavaimule filosoofilise põhjenduse oma teostes, mis algatasid uueaegse filosoofia. Ja on iseloomulik, et ta lähtus kahtlemisest, kriitikast, et leida lõpuks alus, milles enam ei saanud kahelda. Ja selle põhitõe leidis ta inimese mõttest Cogito, ergo sum (mõtlen, järelikult olen [olemas]). Mõttel, inimese arul ja tahtel nägi ta olevat võimu mitte ainult maailma tunnetada, vaid seda ka muuta oma tõeteadvuse kohaselt. Nii on siis siingi esile tõstetud ratsionalistlik kainus ja arukas tahe.

XVII sajandi kuulsad tragöödiakirjanikud Corneille ja Racine kandsid selle ideaali oma teostesse. Valjud kompositsiooni käsud, mis Boileau sõnastas oma „Luulekunstis“, määrasid nende tragöödiate ehituse, sõnastusstiil järgis seltskondliku sündsuse reegleid ja nende teoste kangelased olid tugeva tahte ja üleva väärikuse kehastused. Kõige selle all valitses aga üldinimlik tõepära, psühholoogiline üldmaksvus, kus renessansi ja kristliku vaimsuse elukogemused korraldati tüüpideks, esinduskujudeks, kelle menetlusviisid võisid maksta hingeeluliste seadustena. Ka siin avaldus arukas korraldus, süstematiseerimine, erakordse taltsutus.

Kuivõrd elavana kirjanduses püsis sel ajajärgul kriitiline aru, seda ei tõenda keegi paremini kui Jean Baptiste Molière, maailma suurimaid komöödiakirjanikke, kelle teosed otseselt ründasid kaasaja seltskonda. Ka vormi alal ei austanud nad alati hoovkondliku sündsuse reegleid. Tema „Misanthrope“, „Naeru­väärsed kenitlejad“, „Tartuffe“, mis pilkasid üldinimlikke pahesid (variserlust, edevust, umbusku, ihnust jne.) ei halastanud ka oma aja seltskonnale. Sellegipärast leidis Molière just kuningas oma kaitsja, koguni katoliku vaimulike vastu. See võiks tõendada, kui sügavale sel maal oli juurdunud terava vaimu austus.

Prantsusmaa ongi võitnud oma suurimad loorberid pilke ja sädeleva vaimukuse kaudu. Molière, Voltaire, Anatole France on prantsuse esprit (esprii, vaimu) kuulsaimad esindajad. Kui Versailles sümboliseeris XVII sajandi kuninglikku väärikust, siis peetakse Pariisi prantsuse vaimukuse koldeks ja esindajaks. Pariisi rahvalik pilkeosavus on saanud peaaegu vanasõnaks. Ka Molière elas Pariisis, sel ajal kui hoovkond pidutses Versailles’s. Tema värssides on katsutud näha eelkaja Pariisi hilisemast kättemaksust Versailles’le. Kuid see laskis end oodata veel palju aastakümneid.

Versailles surus kõigele oma templi Louis XIV surmani. Kõik Euroopa valitsejad kuni Saksa pisivürstideni ja poolaasialiku Vene tsaarideni jäljendasid Versailles’ ehitusi ja hoovkonnaelu, kusagil ei saavutatud aga enam teistkordselt algupärandi majesteetlikku täiust. See jäi prantsuse kultuuri ainusaavutuseks. Kogu seda ajastut nimetatakse prantsuse klassika ajajärguks, seega osutades selle aja teoste eeskujulikule täiuslikkusele ja ühtlasi kõnesoleva voolu ühendusele antiikaja kõrgkultuuriga. Renessanss oli avastanud klassikalise antiigi kunsti- ja kirjandusvarad. Neis nägid ka XVII sajandi kunstnikud ja kirjanikud igavesi eeskujusid, kuid selle kauge mõju sulatasid nad ümber oma aja kohaseks uusvooluks, kus antiikajale võõras hoovkondlik eluideaal etendas olulist osa.

Louis XIV surmaga (1715) lõppes Prantsusmaal kõrgklassika ajajärk. Selle ajastu meistriteosed mõjusid küll veel edasi ja hoidsid järglasi klassika kunsti ideaali läheduses; ka monarhia kestis veel kolmveerand sajandit, kuid samal ajal algas muutus, mis viis lõpuks kuningriikluse hävinguni.

Selle hävingu algidusid ja põhjusi võib näha juba Louis XIV valitsussüsteemis endas. Nii paradoksselt kui see ka ei kõla, võiksime öelda, et juba Louis XIV ise valmistas ette Prantsuse Suurt Revolutsiooni.

Kuninga suuruseiha viis teda järjest uutesse sõdadesse, mis ta valitsuse lõpu poole lõppesid Prantsusmaale õnnetult. Sõjad vapustasid Colbert’i hoolikat majandussüsteemi; et määratuid kulusid katta, kurnati rahvas paljaks. Rahvas jäi vaeseks, samuti ka aadel, kellelt hoovkonna hiilgav elu nõudis hiiglakulutusi. Louis XIV kaotas protestantidele antud usuvabaduse. Nii muutus ta oma valitsuse lõpul põlatavamaks meheks riigis. Ta arvas ainult oma mõistuse ja tahte järgi võivat koolutada kogu riiki ja kõiki kodanikke. See ei jätnud lõpuks välja kutsumata vastutahet, mis laienes iga päevaga. Äärmusse viidud keskendus, pisiasjadeni ette määratud ja sunniviisiliselt piiratud riiklik korraldus tardus lõpuks mehaaniliseks kohusetäitmiseks, mis ei suutnud sammu pidada areneva eluga. Rahvas oli sundusest väsinud, kõigil aladel hakkasid elustuma uued mõtted ja liikumised, mis jäid riigi juhtkonnale täiesti võõraks. Esialgse kuninga- ja rahvatahte võrdlemisi ilmse liidu asemel haigutas lõpuks nende kahe vahel põhjatu kuristik. See kõik aitas rajada teed revolutsioonile.

Kuid Louis XIV poliitikas on nähtud revolutsiooni ettevalmistust veel teises mõttes. Versailles’ hoovkonda nimetatakse õigusega prantsuse aadli hauaks. Hoovkondlasteks muutudes kaotasid aadlikud selle iseseisvuse, mis neil oli maal oma lossides elades. Louis XIV viis lõpule selle aadli kuninga võimule alistamise poliitika, mis algas juba keskajal. Samal ajal vabanes maarahvas hertsogite ja krahvide otsesest rõhumisest. Ta sai paljude väikeste türannide asemele ühe suure ja oli esialgu tänulik.

Lõpuks algatas päikesekuningas poliitilise ühetaolisuse arengu Prantsusmaal, sest kuninga ees olid kõik alamad ühesugused: nimelt mitte midagi väärivad! Kui feodaalriiki on võrreldud püramiidiga, mis tõuseb aste-astmelt ja nii, et madalam oleneb ikka järgmisest ülemast, siis võiks absoluutset monarhiat võrrelda lameda pinnaga, kust tõuseb üksainus kõrge post - kuningas ning kõik. Aadlikud kaotasid selle korra all oma sõjaväe pidamise õiguse ja muutusid linna asudes lihtsalt rikkaiks kodanikeks, kelle ülesanne oli ainult käske täita ja endid ning hoovkonda ehtida.

On ilmne, et rahval oli hõlpsam kukutada üht türanni, kelle langemisega ta sai kätte kogu keskendatud riigiaparaadi.

Absoluutne monarh Louis XIV oli niiviisi iseoma tahte vastu uueaegse rahvariigi teerajajaid.

Nii oli selle ajajärgu nägu õigupoolest kahe poolega: üks oli tagasi pööratud endise poole, teine vaatas tulevikku. See ajastu lõi antiikpärandit omamoodi tõlgitsedes puhtprantsusliku vormi- ja korrakultuuri, kunsti-, mõtte- ja seltskonnalaadi, mis erineb oluliselt samal ajal mujal valitsevast barokkvaimust. Ta püstitas riigi, mille ühtlus ja vali keskendus on ainulaadsed. Ta tõi kõigil aladel esile suurmehi, kes olid loojad selles vaimus. Ta mõjutas kogu Euroopa valitsevaid klasse, kuid ka ainult neid. Ta levitas hoovkondlikku tsivilisatsiooni, mis siiski ei tunginud teiste rahvaste südamesse. Teised jäljendasid prantslasi, kirjutasid prantsuskeelseid kirju, kõnelesid ja luuletasid prantsuse keeli, kandsid prantsuse rõivaid, kõndisid ja istusid prantsuse etiketi järgi, kuid see mõju ei kandnud väljaspool Prantsusmaa piire toitvat vilja. Tema tõeline õpetus - selge ja suurejoonelise ühtluse ülesehitus - jäi teistele võõraks. Kuid ta poliitiline mõju ja eeskuju, mis eelpool lühidalt piiriteldud, rajas välismail teed samale hilisemale arengule nagu oma kodumaalgi. Ja sellest kasvas uus - demokraatlik Euroopa.

Molière ja meie

Gustav Suits.

Looming 1925

Aja suunade ja maitsete ristluses on silmapaistval kohal jälle n. n. klassiline kirjanik. Kes ütleb klassiline kirjanik, see mõtleb enne kõike mõnda möödunud ajajärgu eeskujulikku väljendajat, ammuimetletud sõnakunstnikku. Mineviku pühitsus peab harilikult olema kooliski õpetataval ja seletataval kirjanduslikul eeskujul, ja rahvaste nooruse luulevarasid on alati hinnatud noorsoo kasvatuses.

Uut, heitlevat, pealetungivat kirjandust piirab igal pool taandunud õitseaegade kultus.

Nii suuremais kui vähemais Euroopa mais võib praegu tähele panna isesugust nähtust: mida vähem kusagil kalduvust tuntakse hellitada kaasaegset kirjanduslikku loomingut, seda meelsamini kallistatakse mineviku klassiliseks peetud pärandust. See kalduvus on ka meil allakriipsutatud. Käesoleva silmapilgu peremehed Eestis hoolitsevad ilmselt parema meelega rahvusliku ärkamise esemteoste ja nende eelkäinud imetluste uute kooliväljaannete eest kui vastsete varade juurekasvu eest. Nad toetavad pigem - otsekohe või kaudselt - tõlkelaenude tegemist maailmakirjandusest kui oma kodukasvanud klassika tasapinna tõstmist.

Seda tõendab iseseisva Eesti tänine kultuurpoliitika.

Ärgem kahetsegem vana ja tuntud oma uuestielustamist, kui sellega maitset ei rikuta ja mõtet ei ahendata. „Ajaviitest peeruvalgusel”, „Emajõe ööbikust”, „Kroonu onust” võib tuletada viljakat klassilugemist. Aga kunstilise kavatsuse suuruselt, stiili puhtuselt ja mõtte tarkuselt igamatuks klassikaks pakuvad Eesti luulekunsti viletsused paraku veelgi vähem erandeid kui suuremate ja õnnelikumate rahvaste kirjandused. Kirjandusajaloolasena rõõmustan selle huvi ja selle toetuse üle, mis meil nüüd on suundunud esimesejärguliste võõraste autorite ligendamisele ajast ja ruumist. Loodan, see kõik on omane avardama arusaamist kirjandusliku pärimuse ja uusloomingu vastastikku väärtusist.

Läinud aastal on meie võõrsilt laenatud maitsengute hulka liidetud korraga kolm teost ühe Prantsuse klassiku teatrist - ta 300 aasta taguse sündimise ja ta 250 aasta taguse surma kohalik mälestuskaja. Oh farsside „Arst vastu tahtmist” ja „Georges Dandin” tootja, vanamoelise, aga siiski aegumatu karakterkomöödia „Ihnuse” autor, see oli su esimene õigejooneline ja kultuurne eestistus! Vähe varem oli Molière’i „Ihnuse” koomika meie juure murdunud Saksa ja Vene moonutavate vaheastete kaudu; tema „Tahtmata kosimise” kerge nalja juhuslik ülekanne oli samuti sumbunud odavas ajaviites.

Sõnadel „klassik” ja „klassiline” ei ole iseenesest muud tähendust kui et keegi oma väärtustega on hinnatud esimesse klassi kuuluvaks, ülemasse järku kuuluvaks. Kirjanduslikus väärtushinnangus põlveneb kõnealune klassivahetegemine antiikmaailma grammatikute koolist. Tinglik ja muutlik eesõigustus!

Ühe teose, luuletaja, ajajärgu superioriteedi pidevus - see on kauase imetluse, väitluse ja harjumuse järeldus. See on tulemus, milles hindajate esialgne loomulik valik lõpuks segineb päritud eelarvustega. „Kas teie usute tõepoolest, et on palju vabadust Kreeka, Ladina või koguni Prantsuse klassikute kiituses,” küsib Anatole France, ise meie päevade Prantsuse klassikuks kutsutud. Aga sama autor konstateerib, et näiline üksmeel ka teatud põliseid autoreid eelistades lähemal vaatlusel osutab mitu meelelahku. (La vie littéraire, IV, eessõna.)

Iga püsiva kirjanikukultuse moodustab niihästi see, mis autor oma teoseisse on pannud, kui ka see, mis muutustealune järelmaailm ta loomingust on välja lugenud. Molière, Prantsuse klassilise komöödia meister, kuulub nende suurte surnute valimikku, kelle elutöö on omandanud haruldase vastupidavuse aja survele. Aga nagu Camille Desmoulins Molière’i on soodustanud isemoodi ja Napoleon isemoodi, nii on selle Louis XIV käestandmatu õuekoomiku hinnang kuni tänapäevani vaheldunud ühiskondlikkude seisukohtade ja isikuliste kalduvuste järel. Ühed taotlevad ühe, teised teise poole annekteerimist Prantsuse klassitsismi hiilgavast artistilisest pärandusest. See tuli viimati iseloomulikult nähtavale Molière’i 300 aasta veetmisel Prantsuse kolmandas vabariigis, Poincaré kabineti valitsuspäevil.

Molière’i kehalikkude jäänuste kalmuküngas on ammu tundmatuks maandunud. Ka tema sünnipäev ei ole täpselt teada; ainult ristimispäev. Isegi Molière’i nimi, teame seda kõik, on pseudonüüm. Aga kuulsa komöödiameistri kolmesaja-aastast uuestisündimist pidutseti 1922 jaanuarikuul Pariisis kõige ametliku aupaiste ja poolametliku entusiasmiga. Järgnegu mõningad mälestusandmed.

President Millerand’i eesistumisel avati jubileeumi pidustused 14. jaanuaril Sorbonne’is. Kohal olid vabariigi valitsuse liikmed, ülikooli ja teatrite asemikud, välisriikide saadikud, 44 eri riigi kirjanduse, kunsti ja teaduse edustajad. Kõneles vabariigi haridusministeeriumi nimel Bèrard, Pariisi ülikooli nimel Appel, Comédie Françaises nimel Fabre, Prantsuse akadeemia nimel de Flers. Parajasti valitsusohjad haaranud Poincaré kabineti haridusminister Leon Bèrard tuletas meele võhiku kimbatust sarnasest kirjanikust kõneleda, kellest eriteadlased juba kõik on öelnud. Ameti poolest üldlausete oraatoriks pandud, tahtis Bèrard rõhutada Molière’i kultuse katkematut ajaloolist traditsiooni Prantsusmaal. Kui ka ministrid ise vähe tungi tunnevad rahvale anda naeru ainet, on igal valitsusel tähtis hea tuju toetamine riigis. Sellepärast võlgnevad kõigi aegade võimupidajad koomilisele luuletajale. See on kahtlemata üheks põhjuseks, miks eri valitsussüsteemide edustajad kolmesaja aasta kestes on soodustanud Molière’i komöödiat.

Järgmisel päeval oli välismailt kutsutud külaliste vastuvõtmine Hôtel de Ville’is. Pariisi linnapea tervitus võõrastele, „liitlastele ehk sõpradele, kes maailma neljalt nurgalt pilgrimteekonnale tuues on koondunud selles linnas, kus 300 aastat tagasi sündis üks neist meestest, keda kogu inimkond austab”. Tõepoolest kuulubki Molière nende harvade maailmaklassikute seltskonda - neid ei ole tosinat - kes oma teostega on kasvanud üle oma aja ja rahvuse piiride, kes on omandanud üldinimliku tähenduse. Aga inimsuse ulatus oli nüüd Pariisis teataval kombel ometi päevapoliitikaga piiratud. See oli piiratud sama äärjoonega, mis iseloomustab maailmasõja äsjaste võitjate lavastatud rahvasteliitu. Nii ei olnud piduperemehed Molière’i mälestuse ümber vennastuvate muulaste hulka kutsunud ka ühtegi sakslast, sellest hoolimata, et Rheinitaguse vaenurahvuse vastuvõtlik kokkupuude Prantsuse klassilise komöödia peamehega oli alganud juba viimase eluajal.

Aga ka Molière’i mälestamise entente cordiale on avaldanud eri häälestust. Kui austamise ja tänu tribuuti toovad muulased Molière’i on ülistanud Euroopa draama suurena edasiviijana ja äratusteandjana nii mitme muu rahvuse näitekunstile, ei ole Prantsuse rahvuslik eneseküllasus neil pidupäevil suutnud varjata ka oma hellitatud eesõiguse uhkust Molière’i kohta. See kuulsa kirjaniku kallistamise kiivus on ajakirjanduses kurioosumiteni ulatanud. Vastates inglastele, kes Molière’is tunnustasid euroopalist geeniust, mõnasid Prantsuse äärmised marurahvuslased : „Ärgem pangem sarnast tunnustust inglastele pahaks. Aga Molière on prantslane, me hoiame teda !”

Loomulikult tõttasid Prantsuse pealinna näitelavad suurt jubileeumi omalt poolt pidutsema ja kasutama Comédie Française’ist kuni Folies-Bergères’ini. On ju ka Molière’i mitmeväärtuslikud teosed avanud avara välja nende miimilise tõlgitsemise aktiivsusele, mõtestatud ja ihutud karakterkomöödiast kuni commedia dell’arte laadi laadafarsi vallatlemiseni. Molièr’i majaks kutsutud Comédie-Française oli piduetenduseks uuesti harjutanud oma peaautori kõige harvem mängitud väärtnäidendi Don Juan ou le festin de pierre. Kui uuemal ajal on käsitletud Molière’i sisetõuget selle hispaanlastelt, itaallastelt laenatud motiivi ümbertöötamiseks, siis on harilikult öeldud: legendaarse kurikuulsusega ümbritsetud naistehukutaja kujul on Molière tahtnud nuhelda oma enese noore ja eblaka madaami suurtsugu võrgutajaid; sellest autori kiivus Don Juani jultunud kiimlemise kontrasteerimiseks ta petliku paistega, sellest silmakirjaliseks vagatsejaks heitnud himude egoisti põrgu saatmine. Aga katoliiklised naistekohtunikud on Molière’i Don Juani tugevasti ja kestvalt attakeerinud jumalavallatute kelmuste näitelavale asetamise pärast. Kes teab, on praeguse pariislase esivanemaid teiselt küljelt jälle tagasi tõuganud ka Don Juani lapidaarne põrgu saatmine.

Nüüd oli sõna „klassiline” ometi ka selle Molière’i ebapopulaarse karakterkomöödia helgitanud pühaduse tähendusega. Ainult näitlejad - enne muid peaosa tõlgitseja Duflos - said ajakirjandusest kuulda rahulolematute häälte teravusi etenduse puhul. Kirjutati Molière’i pahastipidelemisest ta enese majas; kas põhjusega või põhjuseta, see ei allu eemalt otsustamisele. Aga pidutsetava rahvuskoomiku liikuva ja heitliku vaimu mitmel tasapinnal mängivad lapsed, päeva puhangus näitelavale keeritatud, kandsid mälestushelevust ka Prantsuse provintsi päramisteni kolkadeni.

Prantsuse kirjandusajalooline eruditsioon ei ole oma piduliku tähtpäevaga seotud vahikorda täites küll tootnud iseäranis sõredaid lisandusi Molière’i uurimisse. Aga ka Prantsuse raamatutarku on sel puhul läbistanud uus hoog Molière’i-küsimusi käsitleda. Hoolimata kauaaegse uurimistöö otsiskelust ja leidustest on eriti Molière’i noorussaatuses palju kuni tänini jäänud selgitamatu hämara peitu. Selle hämara valgustamisele ja maksvate traditsioonide sõelumisele on pühendatud jubileumi silmapaistvam uurimus: Jeunesse de Molière (Molière’i noorus), Pariisi ülikooli professor Gustave Michaut hoolas kriitiline teos. Kui ka Michaut’l ei ole õnnestanud kindlaks määrata kõiki vajatud eluloolisi andmeid, koondab ja eritleb ta kõiki saadavaid sugemeid ja täpsustab tarvitatavaid hüpoteese. (Muu seas lükkab nimetatud õpetlane ümber selle kerge käega tehtud oletuse, nagu oleks Molière’i L’Avarei (Ihnuse) isikuajalooliseks eelduseks just autori isa olnud). Michaut „Molière’i noorus” on esimene osa teoksil olevast monograafiast. E. Rigal’i Molière’i järel tõotab see saada üheks kõige instruktiivsemaks.

Prantsuse kultuursed ajakirjad on avaldanud rea sarnaseid vähemaid etüüde, mis ühelt või teiselt vaatekohalt pretendeerivad uuendada ja süvendada kalliks peetud klassiku käsitust. Üks näide mitme asemel : Gabriel Brunet artikkel Le comique de Molière (Mercure de France, 15. jaan. 1922). Artikli kirjutaja katsub siin Molière’i koomika seletamiseks sobitada - meil nii vähe tuntud - Prantsuse moodsa filosoofi Jules de Gautier’ teooriat bovarysmist. Kunstlik sõna- ja tähendus-moodustus Flaubert’i romaani Madame Bovary järel, laiendatud osutama juhmi ja edeva inimeselooma kui niisuguse üldtendentsi: ennast millegiks muuks pidada ja teiseks näidata kui selleks, mida tõepoolest ollakse. Mõeldagu eriti Molière’i Tartuffe’i või ta Le bourgeois gentilhomme‘i (Kodanik aadelimehena).

Kas on mul siin tarvis jälgida Prantsuse igapäise ajakirjanduse mälestuslausete tulva? See ripub juba publitsistliku töö enese laadist, et korratakse enam või vähem ilukõneliselt maksvaks tunnistatud tõdesid, teisendatakse ja värskendatakse mõne algupärase käänuga päevakohaseid tunnussõnu. Esiletõstmist väärib ajalehes Le Gemps avaldatud statistika Molière’i eri komöödiate arvulisest menust Comédie-Française’i näitelaval, a. 1680 saadik. Sellest Molière’i surmajärgsest daatumist kuni jaanuarikuuni 1922. on nimetatud teater andnud 21.584 etendust oma põhjapaneva geeniuse repertuuarist, s. o. läbikaudselt ligi 100 etendust aasta kohta. Huvitav, et 241 a. kestes kõige rohkem on etendatud seda Molière’i komöödiat, mille kallal autor kõige kauem on töötanud ja mida talle elus ja surmas kõige rohkem on pahaks pandud - karakterkomöödiat silmakirjalisest vagatsejast Tartuffe ou l’imposteur (Tartuffe ehk petis), 2202 korda. Sellele järgneb juhmide ja kriukaliste lõustadega jantlev komet Le médecin malgré lui (Arst vastu tahtmist), samalt näitelavalt 1702 korda sugupõlve sugupõlve järel lõbustanud. Edasi võistlevad alanevas astmestikus; L’Avare (Ihnus) 1601 etendusega, Le Misanthrope (Inimesepõlgaja) 1302 etendusega, L’Ecole des maris (Abielumeeste kool) 1247 etendusega, L’Ecole des femmes (Naiste kool) 1244 etendusega. Le Malade imaginaire (Väärhaige) 1236 etendusega, Georges Dandin 928 etendusega, Les Précieuses ridicules (Kenitavad hälbid) 722 etendusega.

Need arvud kõnelevad väänutamatut keelt. Need tõendavad vastuvaidlematult: Molière’i teater, selle tegeliku teaterinimese näitemängude toodang, oma ülemaks poeetikaks kord asetud kuningaõuele ja linnale meeldimise, on autori kodumaal moodustanud läbi aastasadade väga meelsa maitsengu allika. Tähelepandav, et Molière’i mängimine viimaseil aastail on pigemini tõusmas kui kahanemas. Comédie-Française’i affišidel esines Molière’i nimi 1921. a. 112 korda.

Nõnda siis: Molière’i pidutsemine ei olnud igatahes mitte surnud kuulsuse kunstlikuks ülespuhumiseks. Ametliku ja poolametliku entusiasmi piirid jooksid siin kokku Prantsuse rahvuse eri kihtides elava kaldvustikuga. Kuidas on Molière’i mälestades reageerinud need, kelle tunnussõnad on kõige rohkem edasi rõhutatud, kelle meelsus kõige vähem tagasi pöördud? Niivõrra kui olen võinud jälgida Prantsuse sotsialistlikku ajakirjandust, ei ole ka uue ühiskondliku paleuse häälekandjad soovinud Molière’i teatri kolikambri heitmist. Tõsi, Prantsuse sotsialistide meeltelahud ei ole tahtnud jagada kodanlistele vabariiklastele ja monarhistidele omast Molière’i-vaimustust. Louis XIV õuekoomiku väljapääsematus kuninga meelsuse ja sugueluintriigide ringist ei vasta enam tänapäise tõsieludraama ideelisele tähtsusele ja suurusele. Molière’i ei tule ei inimesena ega kirjanikuna võtta kui absoluutset täiustippu. Teda tuleb hinnata suhtes ta ajaümbrustiku ideoloogiliste pealeehitustega, suhtes aga ka ta võrratute artiliste võimetega. Nagu iga tõeline kunstnikuloomus on ka Molière küllalt kannatada saanud vana ühiskonnakorra ebakangelaste ja konventsionaalsete valede all. Ta on ka küllalt püsivat ilmet annud oma läilusele tüütavate ja õuekeigarite, tühiste ja kenitavate naishalpide, silmakirjaliste kombe ja tervise parandajate, kodanliste mammonaorjade kohta. Naergem nende tõusikute järeltulijate üle, keda Molière juba oma aadelimeest ahvivas monsieur Jourdainis on välja naernud! Elavad kirjanikud pööravad neist ära. Nii jääb neile järele surnuid jumaldada.

Aga Molière’i armastada - nii lausus juba Sainte-Beuve - see tähendab hoiduda kõige inimliku liigse imetluse ja ebajumaldamise eest.

Nimetamist teenib siin veel kaks mälestusnäitust ; üks neist Comédie-Française’i, teine Bibliothèque Nationale’i korraldatud. Esimeses olid koondatud need Molière’i ainelise vallasvara riismed, ainult õige vähesed, mida kas Comédie-Française’i muuseumis või muis erakogudes alal hoitud: kaks tugitooli ja neist üks see, milles ta on mänginud oma viimast osa Väärhaiges; kübar, mida ta samas osas kannud; edasi ta teoste käsi­kirjade puudusel (need on jäljetult kadunud) mõned dokumendid ja kvii­tungid, mis ta nimekirjutusega varustatud. Nende Molière’i sureliku isiku kasinate tunnismärkidega ühendatud kunstiteoseid kaks Mignard’i maalitud portreed; Houdoni valatud büst; Ingres’i kompositsioon Louis XIV ja Molière’ist ja viimaks rida ta näidendite haruldasi väljaandeid.

Bibliothèque Nationale oli oma varadest esile tõstnud järgmise valiku: 4 Molière’i nimekirjutust (umbes 15 teadupärast oleva kohta) kõikide Molière’i komöödiate originaaltrükid; iseloomulikumad gravüürid Molière’ist (nende hulgas Molière’i oma meelsa ja mitmes näidendis teisendatud peiarteenri Sganarelle’i rüüs); gravüüre ta sõpradest, kaastöölistest ja kaasvõitlejaist nagu Boileau, La Fontaine, Corneille, Lulli, Quinault.

Prantslased on ajalooliselt elanud rahvas. Kujutlen, et need Molière’i elulooliste attribuutide kasinad jäänused ja Prantsuse suurepärase haridusloo tummad pildistused mõtisklevale vaatlejale on sisendanud kõige vahenditumaid meelekujusid kuningas-päikese ja ta õuekoomiku klassilisest osade vaheldusest.

2

Prantslased ise armastavad rõhutada, et Molière on kõige prantsuslikum nende 17. aastasaja kirjanikkest. Sellest ta meeldivus ja menu, nii suur juba ta eluajal. Tuletagem meele mõningaid tõsiasju.

Kui kuninga tubade möbleerija Jean Poquelini üle käte läinud poeg Jean-Baptiste, kakskümmendüks aastat vana, komödiantide seltskonnas hakkas kaasa mängima, siis võttis ta enesele katteks Molière’i varjunime, et oma vanemate sugunimele mitte häbi teha. Auväärse Collège de Clermonti kasvandik, juristiks või kaupmeheks määratud, jälgis ta meelsamini epikurealise filosoofi Gassendi õpetusi ja põlatud näitlejatega jantimist kui miskisugusesse kodanlisse kutsesse kiindumist. Teaatrisse ja näitlejanna Béjart’isse ihastunud, oli ta vanal kometimaal leidnud oma päriselemendi.

Aga Molière’i tee viis Prantsuse kaasaegsete teatriharjumuste segadusest võidule alles mitmete heitluste kaudu ja eri sugemete assimileerimise tulises protsessis.

Vana-Prantsuse jämekoomiline jantlemine ei olnud laatadel, turgudel ja sildadel heitnud rahvast lõbustamast. Keskaja müsteeriumide näiteseltskonnal - Confrérie de la Passion - oli korraldatud teatrietenduste monopol. Aga sestsaadik kui parlamendi dekreet (1584) oli müsteeriumide etenduse ära keelanud, olid vaimuliku näitelava pärijad jäänud peaaegu ilma repertuaarita. Need liturgiliste näidendite asjaarmastajad-käsitöölised olid küll õnne katsunud ka ilmalikkude jantidega; aga elukutseliste turuveiderdajate menu ja Itaalia artistide külaskäiguetendused olid võhikvendade teatri kuivale jätnud. Lõbustusi otsiv ja valiv Pariis oli 16. ja 17. aastasaja vahetusel eriti vaimustatud Itaalia elavast mängust püsivate lustiliste figuuride, improviseeritud naljade ja sekeldustega, lipilapilistega nagu Arlecchino rüüd. Itaalia renessanssis tihenenud antiikse miimi rahvalikkest riismetest, oli commedia dell’ arte 1570 Catherine de Medicis kannul Pariisi tulnud ja ka provintsi ulatunud. Milliste veidrate võtete ja pähepistetega ka need näitlejad vallatlesid, ikka tegutses itaallaste elurõõmsal scenariol kaks lustilist armastajat mõne tüssatud Pantalone või Polichinelle kulul, kelmide teenijate Arlecchino või Scapino vahelesegamises, üllatuste, äravahetamiste ja jälletundmiste leidlikus intriigis. Loondlemist lisasid episoodiliselt ebatohtri või hoopleva sõduri tüübid.

Ka keskaegsete traditsioonide kantud jämekoomiline Prantsuse laadafarss perekondliku ulaelu stseenidega, vaimulikkude ja kohtunikkude mõnitamisega oli ikka rohkem allunud itaallaste mängitatud lustiliste figuuride veetlusele, peenemate armuintriigide kujutlusele, parema lavastuse mõjule. Aga üldiselt oli Prantsuse teater kaootilisse seisukorda jäänud veel sellegi järel, kui Confrérie oma saali Hôtel de Bourgougne’is oli aastasaja vahetusel välja üürinud Valleran-Lecomte’i rändavale näiteseltskonnale. Arenenud Prantsuse pealinna esimeseks korraliseks näitelavaks, oli see näiteseltskond maitsnud ka Louis XIII protektsiooni.

Hôtel de Bourgogne’i teater oli viljelnud koduse miimlemise ilmalikke pärimusi ja pakkunud mitmeilmelisi jäljenduslaenusid võõrsilt. Itaalia näitlejailt õppimine, Itaalia näitekirjanduse kasutamine, Itaalia renessanssi viidatud eeskujude prantsustamine oli sellejuures saanud möödapääsematuks. Burleski proloogi ja veiderdava farssi vahele lülitud Alexandre Hardy tragöödiasepitsustega oli esimest korda laiema üldsuse poole pöörnud ka Kreeka-Rooma eeskujudega liituv prantsuskeelne draama. Prantsuse renessanssidraama oli küll juba 1552 alganud Jodelle’i antikiseeriva tragöödiaga (Cléopâtre) ja ta õpetatud itaallaste kombel Plautust jäljendava komöödiaga (Sugene). Aga Plejaadi rühma kirjanduslik, näitelavatu ja eluvõõras teatripööre oli jäänud erudiitide ja koolipoiste juhusliku harrastuse asjaks. Kui Itaalia renessanssi õhutatud antiiksuskooli tooteid ka Prantsuse lossides oli vahetevahel pidulikkudel puhkudel lavastatud, oli noid ebadramaatilisi harjutusi üldiselt veelgi hõredamalt etendatud kui loetud. Prantsuse 16. aastasaja kuningad ja feodaalsed aristokraadid olid rohkem huvitatud olnud ususõdadest, kodusõdadest ja metsikuist orgiaist kui kunstide hooldamisest. Käsitööliste-asjaarmastajate lavastatud piiblidraama, kirikust väljunud, oli veidernaljakaks moondunud, ära keelatud, ära elanud - elukutselised janditegijad olid jäänud rahvast lõbustama. Kui siis Les Confrères de la Passion oma suure saali näiteseinad olid üle annud esimese ilmaliku ja elukutselise rahvateatri ettevõttele Pariisis, siis oli sellega tekkinud ka uue näitelavalise repertuaari nõudmine.

Sõbrustades Jodelle’i, Jean de Taille’i, Scaligeri püüdmustega oli Hôtel de Bourgogne’i dramaturg Hardy, ise vanu keeli oskamatu, tõugatud reeglivabama ja lopsakama näitelavalise toimingu poole. Dido, Coriolanuse või Aleksandri lugusid oma eelkäijailt laenates ei olnud ta küll vältinud renessanssidraamale omaseid retoorilisi paisutusi, suursõnalisi monolooge, pikki jutustusi. Aga ta oli loobunud antiikse koori jäljendamisest jäljendamise pärast, ta oli kõiges oma kohmakuses taotlenud sündmuste järkjärgulist arengut; ta oli seotud kõnes peetud jutlemist hakanud siduma ja asendama tegevusega. Tol Prantsuse hilisrenessanssi „geniaalsuseta Shakespeare’il” oli järeljätmata tulnud varustada kärsitu üldsuse uudishimu. Rahvalikud vaatajad ei olnud veel vallandunud sellest maitsest, mida varem müsteerium ja moraliteet oli rahuldanud. Nii oli Hardy oma ebaklassilist eeskava täiendanud herooiliste traagikomöödiatega ja traagikoomiliste pastoraalidega, kaudsete laenudega mõningate Itaalia autorite allikaist (Tasso, Bandello) ning eriti Hispaania (Cervantes, Montmayor) halenaljakate juhtumisromaanide ja fantastiliste novellide sugemetest. Romaanitaoline traagikomöödia ei olnud piiratud ei aja ega koha ühtlusega. Selle huugav huvi oli üllatavate avantüüridega sekeldamises, mis harilikult lõppesid kuriteoliste karistamise ja hullutuste õnneliku lahendusega. Niisugune oli ka rahvusliku comedia espailola väline joonistus. Ja Hispaania rahvateatri kuulsuse tõus oli Lope de Vega ja Francisco de Rojase kangelastele mitmete nimede all rännaku avanud Prantsuse reeglivabale näitelavale pärast Hardyt.

Püreneide tagune mõttekujutlus oli mantlit ja mõõka ka näitemängus kannud mitte ilma rüütliliku rühita. Kui Itaalia commedia prantslastele oli õpetanud galanti meelte tiiru ja perekondliku proosa kergemeelset travesteerimist, siis oli Hispaania comedia osutanud: üleval armukihkude romaneski, keerulist, hukatuseni ägedat võitlust usuliste tunnete ja aumõistetega; all madalamaid graciosos ja graciosas pikareskide vastumängude teenistuses. Hôtel de Bourgogne’i näitelava tegelased olid sunnitud oma saali jagama hellitatud Itaalia komödiantidega, kellest kõige kuulsam oli Les Gelosi (Meeldimishimulised) nimeline seltskond. Aga juba oli prantsuskeelsest teatrist huvitatud hulgaga seginema hakanud ka suursugu aumehi, seltskonnadaame, kodanlisi haritlasi, kirjamehi. Mida kaugemale üksteist erutavate mõjude all oli astutud üle 17. aastasaja künnise, seda ärksamaks oli virgunud Prantsuse ülemklassi ilmalik haridustahe, seda elavam huvide pöördumine kirjanduse ja kunsti poole. See areng oli oluliselt põhjendatud Prantsuse ühiskonna sotsiaalpoliitilise ja sotsiaalmajandusliku ürgliikumisega. Raudse kardinaali Richelieu hooldatud, oli Prantsusmaa ajalugu jõudnud feodaalsete mässude mahasurumise, usuvõitluste taltsutamise, absolutistlik-aristokraatliku koonduse astmele. Seda protsessi saatsid hariduselulised moondused ja tihenemised.

Sellal kui Prantsuse töötav rahvas oli orjusse suletud, jämetraagilisse ja jämekoomilisse vangistatud, oli jõudeeluline koorekiht mahti saanud mõnuleda ja iseäratseda, maneere ihuda, sõnalisi väljendusi peenendada, maitset kenitada. Juba enne seda kui Louis XIV oma õue ümber koondas kogu rahvuse sünnipärase aristokraatia ja vaimse valimiku, oli alganud aristokraatia liginemine kirjanikkele ja kunstnikkele. Järelduseks oli olnud vastastikku kohanemine italianiseerivas galandis moodsuses ja hispaniseeriva estilo culto jäljendamises. Vulgaarse vältimisega affekteeritud pealinna kirjanduslik seltskond oli enesele Itaaliast ja Hispaaniast ergutavaid ebaeeskujusid leidnud (Marini, Gongora). Pinnalises ülipeensuses halpimine oli Louis XIII kasvava despotismi ümbruskonnas võtnud kenitavalt romaneske ilmeid nii riidemoodide kui kirjanduslikkude pretensioonide, nii elukommete kui kõnekäändude alal. Pealinna markiiside, markiide ja nende tundearistokraatlikkude kaaslaste préciosité ja honnêteté oli viinud naeruväärt ekstravagantsideni liiategi provintsis. Aga poleeritud seltskonna ja kirjanduslikkude salongide sünd oli tõuke annud ka haritud kunstimaitse distsiplineerimisele, tähelpanekute ja eritelude peenendamisele, sõnaväärtuste õilistamisele. Nii oli teatavat viljakat kokkupuudet romaneski liialduse ja klassitsistliku pedantismi vahel edustanud markiis de Rambouillet keskne salong, kus üksteist kohtasid madaam de Sévignè, La Fayette, Malherbe, Voiture, Mairet, Corneille. Üheks selle kolde lemmikharrastuseks oli olnud teater.

Oli sugenenud Prantsuse hilisrenessanssi veel vankuva maitse seaduseandmine, ja siin oli valjuks sõnade ja silpide türanniks tõusnud Malherbe. François de Malherbe, laulik-pedant Henri IV ja Louis XIII õues, oli oma klassitseerivate ideede üldsuses nõudnud Prantsuse luulekeele puhastust liigseist võõrsõnust, murdesõnust, jämerahvalikkest käändudest. Ta oli siduvamalt kui keegi muu enne teda asunud piirama keskajast päritud luulelisi korratusi ja vararenessanssilise Plejaadi pillatud luulevormide mitmekesisust. Malherbe’iga oli n. n. aleksandriin (kuuejalgne jamb), üks vanemaist värsimõõtudest, nüüd esmakordselt piinlikult täpsustatud hääldamise, silpide, tsesuuride ja riimide suhtes, ülendatud valitsevaks Prantsuse eeposes ja draamas.

Tuttav on Prantsuse klassitsismi pärastise kirjandusliku ülemkohtuniku Boileau kiitus eelkäinud sundmääruste andjale: „Enfin Malherbe vint . . . Viimati tuli Malherbe . . . Õieti kohandatud sõnaga õpetas ta võimu ja heitis muusa reeglite kohuse alla.” (Boileau, L’art poétique, esimene laul.)

Kui ka Malherbe’i teooriad mitte otsekohe kõike Prantsuse kunstilist sõna ei olnud vallanud - satiiriline Mathurin Régnier kaitses kiivalt loomuliku vabadust sunduse vastu - oli tihenenud keelepuhtuse ja väljendussisalduste sidevuse nõue.

Juba oli rida näitekirjanikke, nagu Rotrou, Mairet, Desmarets, katsunud rahuldada nõudlikuma üldsuse maitset. Väljudes Ariosto ja Honoré d’ Urfé lambrisromaanikangelaste dramatiseerimisest oli Rotrou antikiseeriva pastoraali ja sentimentaalitseva rüütliluule kummalist segu komplitseerinud Hispaania traagikomöödiast omandatud kire ja au võitlustega. Aga ta oli Lopelt või Rojaselt laenatud intriigile juba osanud anda teatava keskenduse ja selguse. Ta oli värsistanud peenele seltskonnale omast keelt ja ta oli seda teinud äärmistesse liialdustesse langemata. Kuuldes väljuva klassitsismi mõjuvõimsat kutset oli Mairet jõudnud traagikomöödia lahutamisele tragöödiaks ja komöödiaks: 1634 oli ta tootnud esimese näitelavamenulise konventsionaalse tragöödia Sophonisbe, milles läbiviidud antiiksuskooli ammune soov, aja, koha ja toimingu ühtlus. Numiidia kuningas Massinissa vallutab Cirta, võtab naiseks kuninganna Sophonisbe ja sureb ühes temaga: õige romanesk intriig - aga see kõik kahekümnenelja tunni kestes! Antiikse poeetika nimel nõutud ja Richelieu autoriteediga toetatud traagilise puhtaksviljelemine oli edendanud ka prantsuskeelse reeglipärase komöödia enesemääramist. 1630. ümber olid Rotrou ja Mairet juba teadlikult taotlenud pateetilisest eristunud naljakate sekelduste mängu. Jämedate farsside ja intriigkometite kõrval oli juba Louis XIII ajal hakanud sigima sarnaseid kirjanduslikke komöödiaid, mille sihiks oli lõbustada aulist ja valgustatud seltskonda, les honnêtes gens. Siin tuleb enne muid nimetada Desmarets de Saint-Sorlini Les Visionnaires (1640), mis ekstravagantidest halpidest pila tehes osutab karakterkoomika algmeid.

Viimatinimetatud autor oli Richelieu ametliku kirjandusliku salongi osaline, Prantsuse akadeemia liige. Prantsuse akadeemia oli kuninga käsukirjaga 1635 asutatud; aga selle patenteeritud kirjandusliku korpuse tõeline algataja oli kardinaalminister. Absolutistlikult keskendatud riigi organiseerija, ise mitte ilma kirjandusliku auahnuseta, ajas Richelieu energiliselt ka kirjanduse ja teatri regleerimist. Absolutism ja klassitsism moodustasid niiviisi juba Louis XIII ajal mõjuvõimsa liidu Prantsuse geeniuse kujundamiseks. Aristokraatlikus kõrge ja madala eraldamises korda, meelte tiirus aru, kirgede ja tunnete liialdustes loomulikku kainust (bons sens), mitmekesisuses enesekoondust, ühtlust, selgust! Molière’i nooruses jätkus veel segadus juhtumisromaani taolise vaatemängu ja koondatud näitelavalise toimingu vahel, võitlus Kreeka-Rooma teatrikunsti õitsengust tuletatud nõuete, Itaalia ja Hispaania mõjude, omast keskajast ja renessanssist põlvenevate pärimuste vahel. Aga ajalooliselt oli see võnkumine „korraliste” ja „korratute” vahel juba 1640 ümber otsustatud. Üheks kaasamõjuvaks osateguriks korralise teatri mõjulepääsemises oli olnud näitlejate isekeskine võistlus; mitmete luhtaläinud katsete järel oli andelisel ja valgustatud teatrijuhatajal Mondoryl õnnestanud Pariisis asutada teist näitelava, Le Théâtre du Marais. Sel näitelaval mängiti juba Corneille’i nooruskomöödiaid. Siin etendati 1636 ta pöördeline tragöödia Cid, mitte küllalt klassitsistlik kaasaegse Prantsuse akadeemia arvustuses, Prantsuse klassilise tragöödia esisammas pärastises akadeemilises hinnangus.

Voltaire’i hiilgava eksituse jäljil on Prantsuse 17. aastasajast kaua kirjutatud ja kõneldud kui Louis XIV aastasajast. Aga lähemal vaatlusel osutub see ülisuureks liialduseks ka ajalugu kuninganimede ja nende valitsusaegade järel mõõtes. Igal Prantsuse elualal teostati juba Louis XIII päevil reeglipärast korda, tundearistokraatlikkude iseäratsemiste ja lihtrahvalikkude kõrvalekaldumiste mahasurumist. Aga 17. aastasaja algupoolel ei olnud sundus veel kütkestanud kõiki vabadusi. Siis tegeles Prantsuse loomingulise energia tulemusrikas vallandustung ja koonduskäsk ühtlasi. „Aastasada jäi suureks, kui Louis XIV end ümbritses talentidega, kelle võimine siis juba oli nähtavale ilmunud, kui ta neid hakkas hooldama. Aga ei sündinud enam uusi suurvaime” (Ramaud). Ka Molière’i noorus ja õppeaastad sattusid õnneks ühte selle pakatamisajajärguga, kus absolutism ja klassitsism veel ei olnud absorbeerinud Prantsuse rahvuse loomingulist aktiivsust.

3

Vaadake, millised olid need ühiskondlikud ajujõud ja esteetilise elu komplikatsioonid, mis kas kaudselt või otsekoheselt mõjutasid Jean-Baptiste Poquelini Molière’iks kujunemist. Üks Confrérie de la Passion’i osanikkest, oli noore Jean-Baptiste’i vanaisa teda juba varakult viinud Hotel de Bourgogne’i etendustele. Sünnipärane koomiku loomusund oli teda tõmmanud Itaalia lavakunsti lustiliste imbroglio’de ja koduste turujantide vaatemängule. Ta vastupanematu miimiline tung otsis enesele varsti ka aktiivset enese­väljendust: see oli armuihastuses seotud üsna keskpärase näitlejanna Madeleine Bejart’i auahnusega kolmandat teatrit - L’ilustre Theatre - asutada Pariisis. Me teame väga vähe selle 1644-1645 aasta kestes hiilgavalt läbi kukkunud ettevõtte kunstikavatsustest. Aga mõningate repertuaariliste andmete põhjal võime oletada, et huviosaliste konventsionaalseks peamääraks oli püüdmus üldsust vallutada tragöödiaga. Kaugel oma koomika pärastisest näitelavalisest triumfist ja oma elu lõpupoole kasvavast seesmisest tumemeelsusest, algas noor ja elurõõmus Molière mõne Tristan l’Hermite’i pateetilise ja õõnsa La Mort de Seneque või La Mort de Chrispe kaasanäitlemisega. See lähtekoht osutus petlikuks ja kestmatuks. Võõriti hinnatud võimed ei viinud ihatud õnnestumisele: sööstsid noore Molière’i võlatorni, heitsid pealinnast Kesk- ja Lõuna-Prantsusmaale, rahutuisse rännakuisse, eneseleidmise õpeaastaisse.

Kuidas on läbi ettenägematute käändude läinud ka sõredate loovate vaimude eneseleidmine! Kui Prantsuse klassitsismi jõulisem koomiline geenius veel ka pärast provintsist tagasipöörmist taotles tragöödiat mängida, oli sama klassitsismi tragöödiapaleuse esimene suurjooneline täitja - vastuoksa - oma kuulsuse provintsist algatanud komöödiaga. Pierre Corneille, kohmakas normandlane, vagune perekonnaisa oma hispaniseeriva mõttekujutluse taga, igav ja saamatu seltskondlikus elus, oli debüteerinud komöödiaga Melite (1629). Veel sellegi järel kui ta Prantsuse reeglite järel oli kohandanud rea rüütliliku suurmeelsuse ja galantsuse tragöödiaid, millest Guillen de Castro eeskuju inspireeritud Cid oli üldsuse poolt hästi innukamalt vastu võetud kui akadeemia poolt, pretendeeris see pateetiliseks ja liigutavaks loodud kirjanik naeru erutada. Aga ta komöödiais on nii vähe koomilist, et need juba ta eluajal jäid Molière’i hullutleva mõttekujutluse varju.

Ometi avas Corneille oma komöödiate püüdmuses tegelasi nende seisuse ja hariduse kohaselt lasta kõneleda tee elavamale karakteristikakunstile. Hispaanlaselt Alarcõnilt laenatud intriigiga tegutsev Corneille’i karakterkomöödia Le Menteur („Valetaja”, 1643) ei ole noorele Molière’ile vist mitte väheseks äratuseks olnud. Juba Voltaire ja Francois de Neufchäteau rõhutasid väidet, et Corneille on olnud kirjutama hakanud Molière’i lähemaks kasvatajaks ja et esimese Le Menteur ennustab teise nooruskomöödiat L’Etourdi („Ennatu”, 1653). Nimetatud pilanäidendi intriigi omandanud itaallaselt Barbierilt kuulub Molière oma koomiliste tegelaste haledasse läigatavate apostroofidega kui ka nende piltlikus ja värvikas keeles värsistatud dialoogidega veel Louis XIII. ajajärku, Prantsuse hilisrenessanssi ajajärku. Ta kuulub sinna Dufresne’i rändava näiteseltskonna dramaturgina, hoolitsedes külades, lossides ja linnades vastuvõetava repertuaari eest. Ta omandab oma repertuaari vallasvara nagu kõik muud ta ajajärgus, kust leiab. Ta toodangus on algusest saadik esialal Itaalia autorite teaterteostest üle võetud intriigide jäljendused.

Armuintriigide romantikaga ümbritsetud Napolis mängibki ta esimene suurem dramaatiline saavutus provintsis, prints de Conti ja Languedoc i maapäevade ees etendatud L’Etourdi, Itaalia commedia erudita eeskujul viieks vaatuseks arendatud keeruliste sekeldustega, aleksandriinis värsistatud. Algusest peale peab loobuma sellest eelarvusest nagu oleks Prantsuse klassilise komöödia meister enne kõike rippuv antiiksest karakterkomöödiast ja nagu ei hoolitseks ta intriigi eest selle kõrgema otstarbe asetuse pärast.

Sarnase eksliku käsituse võiks saada veel Molière’i L’Avare’i („Ihnuse”) mullu ilmunud eestikeelse tõlke eessõnast: „Kuna meie ajal näitemäng üles ehitatakse mingisugusele intriigile, oli Molière’il iseloom, karakter see kondikava, mille najal kogu tegevus püsis ja arenes. Tema ainus püüd on antud iseloomu võimalikult reljefselt esile tuua.” Ei, see idee Molière’ist ja ta teatrist on liiga abstraktne. See vastab klassitsimi akadeemilise kooli käsitusele. Aga ometi tunnistab ka prof. Gustave Lanson oma tuhandeaastalise Prantsuse kirjanduse ajaloos: „Kui Molière on ainulaadiline, siis sellepärast, et ta on kõige vähem akadeemiline koomilistest autoritest” (Histoire de la littérature française, lhk. 513).

Tõepoolest on Molière’i kui tegeliku teaterinimese ülemaks poeetikaks algusest saadik olnud üldsusele meeldimine. Oma üldsuse hulka tahtis ta juba provintsis lugeda ka peenemat seltskonda, ja nii sai juba varakult ta iseenesest mõistetavaks auahnuseks arvestada selle seltskonna maitset. Nii sulges ta juba oma nõudlikumaid nooruskatseid Malherbe’i konstitueeritud aleksandriini vormisse, andis neile kolme ühtluse tegumoe, jälgis Corneille edasiviidud keelelist väljenduskunsti. Aga tolleagne ülem seltskond oli vaid pinnaliselt peeneks viljeldud: ülemad ja alamad olid jäänud kireva meelte tiiru, endisest tuttavate halenaljakate avantüüride, jämeduseni rahvalikkude üleannetuste sõbraks. „Tahaksin teada,” kirjutas Molière 1663 a., siis juba Palais-Royali teatrisse päästetud näiteseltskonna direktor Pariisis, „tahaksin teada, kas kõigi reeglite suureks reegliks ei ole meeldivus, ja kas mitte selle sihi tabanud teaterteos ei ole käinud õiget teed” (Critique de L’ecole des Femmes, sts. VII). Provintsis debüteerinud suurkoomiku esimesed värsidraamad tahavad üldsuse huvi ilmselt vallata huugava intriigi pöörasustega. Ses suhtes erineb noor Molière vaevalt teistest Itaalia renessanssidraama laenulistest 1650. ümber, nagu Boisroberi või Scarron. Molière’i unarule jäänud L’Etourdi („Ennatu”) samati kui Le dépit amoureux („Armutuli”) sisaldavad eneses kõik, millega tolleaegne läbikaudne teatrimaitse oli harjunud: ihneid ja kitsarinnalisi isasid, armunud poegi, kavalate ja rahaahnete teenijate leidlikke võtteid tõrksate vanade tüssamiseks, ümberriietumisi hoolealuste iluduste juure tungimiseks, ennatuid ebaõnnestamisi, võistlejate vahelehaaramisi, ärasegamisi, armutülisid, õnnelikke jälleleidmisi - Plautuse antiiksete mängufiguuride kaudseid ja šabloonilisi teisendeid õige rabavate väliseffektide ürguses. Peksmise etendust antakse „Ennatus” enam kui ühes etteastes (eriti neljanda vaatuse sts. VII. peiarteenri Mascarille’i, orjakaupleja Trufaldini ja armastaja Lélie vahel). „Armutülis” kõlistab Luciîe’i isa Albert Métaphraste’ile niikaua hobueesli kella kõrva sisse, kuni lobisev pedant appi hüüdes põgeneb (teine vaatus, sts. IX).

Kes Molière’i loomingut vähegi tunneb, see teab, et ka kommete ja karakterite tähelepanusse süvenenud komöödia meister oma küpsemas eas, kuninga ja pealinna ees mängides, on tootnud üliliikuvale sündmustikule rakenduvaid teoseid. Tuletatagu meele ainult Le médecin malgré lui („Arst vastu tahtmist”, 1666), Georges Dandin (1668), Les fourberies de Scapin („Scapini kelmused”, 1671). „Arst vastu tahtmist” algab teatavasti Sganarelle’i ja ta naise Martine’i vahelise tüli, kisa, rüselemise, peksmise, naabrite kokkujooksmisega. Veel liikuvam ja liialdatum on „Scapini kelmustes” ängatud situatsioonide koomika. Kas see ei ole intriigkometi tipp, kui peiarteener Scapin oma noore peremehe Léandre’i jõhkrale isale ette petab, et vaenlased teda otsivad ja et ta ainukene pääsemine on kotti peitu pugeda. Scapin ise aimab valevaenlaste häält järele ja tarvitab juhust vihatud vanameest kotis läbi kolkida. (Les fourberies de Scapin, kolmas vaatus, sts. II).

Nii erines Molière veel oma elu lõpupoolegi 1660 a. klassitsimi koolist, oma kuulsate nooremate kaasaeglaste Racine’i ja Boileau viljeldud maitsest. Eriti „Scapini kelmused” teenisidki Boileau otsekoheselt väljen­datud laituse ta Art poétique’is: Boileau kahjatses, et Molière nimetatud näidendis oma Terentiuselt laenatud aine on ühendanud Pont-Neuf’i rah­valiku jantija Tabarini tempudega: Dans ce sac ridicule où Scapin l’enveloppe

Je ne reconnois plus l’auteur du Misanthrope.

(Naeruväärt kotis, kus teda Scapin peidab, ei tunne ma Misanthrope’i autori).

Molière ei ole oma teatri poeetikat mitte ainult tuletanud Rooma kantud uue Attika komöödia kirjanduslikkest teisenditest. Liikumisega valdava miimi arendamises on ta algusest peale olnud Itaalia commedia de’Larte õpilane ja kuni oma elu lõpuni selle Prantsuse üldsuse soodustuse pärast võistleva lustilise ja populaarse kunstiteatri laenuline. Kui ta juba provintsist pealinna tulles oli õppinud viljelema niisugust vaatemängu, kus kriukaline ja liikumisnobe intriig liitub lõbusalt tabava tunnete väljendamisega ja loomulikult arvustava mõttega, siis on ta sellega osutunud Vana-Prantsuse farssi ainulaadiliseks pärijaks, täitjaks ja viimistlejaks. Ja selles põhjenebki ta ainulaadiline tähendus Prantsuse 17. aastasaja klassitsismis. Itaallaste ja nende jäljendajate populaarses teatris oli elav sõna heidetud tühisuseni veidernaljaka liikumise valitsuse alla. Prantsuse keskajast põlvenev jämekoomiline farss oli avaldanud kalduvust resoneerimiseks, aga oli oma toimingult jäänud katkeliseks ja arendatatuks. Alles Molière’i eneseteostus, keskteel Ladina rahvaste ürgepookide ja haritud ajajärkude vahel, oli kutsutud Gallia vaimus ühendama ja ülitama Prantsuse, Itaalia ja Hispaaniagi erilisi koomilisi elemente.

Prof. Lansoni õpetatud teenuseks on olnud lähemalt selgitada Vana-Prantsuse rahvaomase farssi tähtsat osa Prantsuse klassilise rahvuskomöödia loomingus (Revue de Paris, mai, 1900). Juba Molière’i järelejäänud ühevaatuslikud noorusjandid proosas - La jalousie barbouillé ja Le médecin volant - juurduvad Vana-Prantsuse visandliku turufarssi pärimustes. Need on ta hiljem ümbertöötatud ja ümbernimetatud farssitaoliste komöödiate Geroges Dandin ja Le médecin malgré lui prototüübiks. Rändavana komödiandina oma nooruses kümmekond aastat mööda Lõuna-Prantsusmaad veetes oli kuninga tubade möbleerija poeg Itaaliale lähedas iharas, naeru ja mängu himulises Languedoc’is sattunud elavamasse kokkupuutesse rahvaliku Gallia vaimuga kui ükski ta noorematest kaasaeglastest. Milliseid iseloomulikke jooni ilmutab siis see mainitud Gallia vaim, see mitte harva võõriti mõistetud esprit gaulois? See keskajast saadik tihenenud Prantsuse rahvustemperamendi läbikaudne iseärasus koondub Hippolyte Taine ja Joseph Bédier definitsiooni mööda järgmises. Rõõmus ja kriukaline teravmeelsus, kerge, nobe, irooniline; tagamõtteline ilma metafüüsilise tagamõtteta; kaine tõsielulise pilguga frondeeriv üleva paistesse peidetud nõrkuste vastu; loomulikus kinni mõnitavani ropenduseni ; vallatlev künismini; hullutusteski arukas ja selge.

4

Esile kerkides jahikuningas Louis XIII ehitushimulise poja, liignimega Louis le Grand, valitsuse tõusus ulatab Molière’i koomiliste kujude saabumine kaugele üle selle aja. Molière’i loomingu lättesooned hoovavad kaugelt tagapoolt. Tema teatri mõjuvõimsus on pikkunud kaugele ettepoole.

Aga Prantsuse kõige koondusvõimsama isevalitseja kirjanduse ja kunsti patronaat on soodustanud ja kütkestanud ka Molière’i geeniuse arengut.

Renessanssi haridusideaalide innustatud, suurelise suveräänsustundmuse läbitungitud, hellitas Louis XIV juba varakult soovi mängida uut Augustust. See soovunistus kasvas käsikäes kardinal Mazarini kavakindla sise- ja välispoliitikaga, Prantsuse feodaalsete rüütlite ja linnakodanikkude võimu murdmisega, kolmekümneaastase sõja vallutustega, Prantsuse tööstuse ja kaubanduse võidukäiguga. Louis XIV isiklik valitsus tahtis Prantsusmaast luua muistse Rooma impeeriumi taoliselt koondatud, levitatud ja valgustatud riiki.

Absoluutne kuningavõim paleustas kogu Prantsuse riigi ja rahvuse aupaistet. Noore kuninga auahnuseks ei olnud mitte ainult hiilgada enese ümber keerleva aristokraatiaga: juba raudne kardinal Richelieu oli absolutismi tõusu ühendanud kirjanduse, kunsti ja teaduse sihilise hooldamisega. Heldena ja uhkena keskendas nüüd kunstisõbraliku Mazarini suveräänne kasvandik maitseväärtusi loovaid isikuid oma tujude ja kavatsuste täitmisele. Kuninga enese Pariisi paleekonda majutatud akadeemia valvas Prantsuse keele ja kirjanduse soovitavat korrektsust, ohjendas üle keskaja ja algelise renessanssi suunduva Prantsuse vaimsuse rakendust.

Louis XIV ajal sai valitsevaks absolutismiga kohandatud klassitsism Prantsuse kirjanduses ja kunstis. Seda on kutsutud ka pseudoklassiliseks, ebaklassiliseks barokiks. Klassitsism - see nimetus ei märgista mitte ainult vanade Rooma ja Kreeka klassikute, s. o. esimesejärguliste autorite, teoskonnast abstraheeritud stiilivormide ja kompositsioonireeglite jäljendamist. Klassitsism - see ei tähenda mitte ainult hoolitsetud ja mõõtupidavat luulekeelt, irratsionaalsete kujutlussisalduste loogilist koondust, tüübilise selgitust, traagilise ja koomilise stiili lahutust, dramaatilise toimingu kokkusurutud ühtlust. Varasema renessanssi piiramatu antiiksusimetluse asemel iseloomustab Prantsuse klassitsismi tunnussõna omandada eeskujuks kõlbulist: see tähendab tegelikult antiikse paganushariduse ühede poolte esiletõstmist, teiste mahasurumist. Nagu Rooma veendunud vabariiklase Cicero ilukõne eeskujud teenisid katoliku kiriku ja isevalitsuse ülistust, nii oli lugu ka luulekunstis viljeldud jäljenduslaenudega. Igasugune poliitilise vabadusmõtte ümberriietuski oli Prantsuse geeniusele keelatud, igasuguste antikiseerivate ja mütologiseerivate kujutluste tagasikutsumine heaks kiidetud moodsa monarkia ihade ja huvide meelitamiseks. Pseudoklassiline barokk!

Ka Molière, allongeparukat kandva Augustuse teenistuses, on oma ülemat käskijat vahetevahel lõbustanud lausa ebaklassiliste sepitsustega. Temagi on lavastanud silmakirjalise Muinas-Kreeka iharuses ilutsevaid karjastekomöödiaid. Ta on teatraalses antiiksuses mängitanud suurtsugu armastajate herooilisi asendeid ja galante kõnekombeid. Need on olnud Lulli muusika ja balletiga koosimetletud värsimängud konventsionaalses õuemaitses. Mõne Molière’i comédie-ballet’i aine nagu Les amants magnifiques, on kuninga enese algatatud. Pärastises väärtushinnangus on need Molière’i teatri tseremoniaalsed elemendid isegi Comédie-Francaise’i laval kõrvale jäänud. Aga terve tosin kergeid õuearistokraatlikke vahemängusid ka Molière’i sulest, balletti ja pantomiimi ka ta tuumakamate originaalide vahepalaks. Viimasel ajal on Molière’i lavastustes ometi uuesti elustatud ka neid muusikalisi ja koreograafilisi esitusi, nii iseloomulikke Prantsuse pseudoklassilisele teatrile.

Üle selle veetliku moeorjuse on Molière absolutismi ja klassitsismi kunstikorras püstitanud oma püsivama kuulsuse, oma tüseda näitelavalise koomika.

Molière’i Pariisi periood on lähedalt seotud Louis XIV päikesepaistelise algupoolega. Louis XIV, Maria de Médicis pojapoeg, oli ablaste kehalikkude ja vaimsete isudega maitseinimene. Klassitsistlikus moesuunas jälgis ta oma tuju ja aru. See renessanssi valitsusideaalide täitja Prantsusmaal ei olnud mitte ainult innukas muusika ja tantsu armastaja. Ta oli kirglikult huvitatud teatrist. Palgates näitlejaid ja näitekirjanikke oma pidude meeleülenduseks moondas ta neile jagusasti vabadusi lisaväärtuste loominguks. Kui meelitlevad õuekirjanikud Louis XIV on ülistanud kuningas-päikeseks ja uueks Apolloks, on nii mõnedki järgnenud arvustajad mõnitades eitanud ta igasugust kirjandusest ja kunstist arusaamist (Saint-Simon). Kumbki äärmine vaade ei pea paika. Seda illustreerib noore Louis XIV suhtumine ka Molière’i teatrikunsti ja ta teoste loominguga.

Kuningliku mööblihankija poeg oli 1658. a. viimati julenud oma näiteseltskonnaga provintsist tagasi pöörda. Ta oli väljaspool pealinna juba saavutanud laialist tunnustust. Aga Pariisis tuli tal võistlusse astuda Hotel de Bourgogne’i eesõigustatud vanateatri ja Itaalia väledate komejantidega. Seal sai ta - tänu provintsis kohatud prints Conti soovitusele - loa Louvre’i aiasaalis noore valitseja ees katseks mängida. Katse oleks läbi kukkunud, kui see oleks piirdunud ainult Corneille’i tragöödia Nicomède’i ettekandega. Aga tagatipuks palus Molière voli esitada ühe oma provintsifarssidest Le docteur amoureux („Armunud tohter”, mille tekst hiljem kaotsi jäänud). Kuningas naeris täiest kõrist. Järelduseks oli uuele näiteseltskonnale antud soodustus Petit-Bourboni saali jagada itaallastega. See otsustas Molière’i vastuvõtu Pariisis. See oli ta tee ja tõusu lähtekohaks pealinnas ja kuningaõues.

Kui noor absoluutne riigipea, Prantsuse varade ja maitsesuunadegi ülem käsutaja, ise oleks kõike rahvalikku põlates hellitanud ainult aristokraatlikku eristumist, oleks ta koomilises teatrikunstis tunnustanud vast lüürilist pastoraali või peeneksviljeldud karakterkomöödiat, kirjanduslikku ja eluahert. Aga maitseinimesena ei olnud vähekirjanduslik majesteet veel pedant. Tema sundimatut mõttekujutlust huvitas Gallia vaimu ja Itaalia elurõõmu paaritatud ürgsus, sellest ürgsusest ilmunud leidlik armujani, kodanliste suhete pahupidipöörmises vallatlev künismini, mitte ilma hästikavatsetud kompositsioonita ja kriukalise moraalita kõige selle juures.

5

Kõnelda tõelisest Molière’ist - see ei tähenda mitte joonistada tema kui Prantsuse teatri rahvuspühimuse kuju. See tähendab tõlgitseda ühe alt ülespüüdva teatriinimese, auahnuse ja loova vaimu heitlust oma koha pärast päikese all. See tähendab meele tuletada üht oma ja võõrast tihendava koomilise kunstniku eneseteostust kitsa ühiskondliku karakteriga suuruse säras.

Esialgu kuninga venna (Monsieur) näiteseltskonna tiitliga austatud, mängis Molière Pariisis ja Versailles’is vaheldamisi kuni ta sai kuningliku õuenäitleja nimetuse ja 6000 liivrit aastapajukit. Iseloomulik on 1663. a. maksmapandud pajukileht: see käsitab Prantsuse kirjanduse esimesejärguliste nimede kõrval nagu Corneille, Molière, Racine rea teisejärgulisi nagu Quinault, Ch. Perrault, hulga tühiseid nagu Chapelain, Colin, de Pure j. t. Aga kas demokraatlik kordki annet ja tööd suurema tähelepanuga hindab!

Võis nüüd igatahes kasvada Molière’i õhinal loodud teoskond, ülemate ja alamate peahuviosaliste nõuete järele kohandatud, lähemate ja kaugemate eelkäijate alusvaradest omapäraste momentidega ümberkujundatud. Edenesid aastast aastasse Molière’i loomingus rahvalik-kodanlise ja absolutistlik-ülimusliku maitse ristsed. Vastas Molière’i enese kodanline algupära ühes ta rahvaliku elukogemusega meelsalt kuningas-päikese tugeva koomika armastusele. Sõbrustas Boileau, Prantsuse klassitsismi tõusva maitsekohtuniku, kaine mõistuse poeetikaga.

Juba Boileau kirjanduslikkude ja seltskondlikkude satiiride eel pöördusid Molière’i kommetekomöödiad tundearistokraatlikkude iseäratsemiste ja keelekenitluste vastu. Juba oma esimese kõrgema seltskonna kommete-kometiga sööstis Molière naeruvääristama rüütliromantiliste kaunishingede jampsi: Les précieuses ridicules - «Kenitlevad hälbid”, 1659. Sellega algaski Molière’i kõmuline menu Pariisis. Provintsist pealinna tiivaripsutama ja peenutlema tulnud preilite paar lükkab tagasi kahe korraliku herrasmehe kosimise - nende halpide südame võidab kaks armastusrüütliks ümberriietunud teenrit! Ei olnud palju tarvis hellikute ülimussalongide pahanduseks. Kas julges see komödiant ka suurtsugu herraseid narrida, kui ta oma teatrivõtetega nii ülemeelikult teenri moondas markiiks?

Ainuvõimuline isevalitseja jälgis ometi oma maitseloogikat, ning selle huvides oli Molière’i koomiliste kujude loomingut toetada teendristatud aristokraatide ja kõigi muude absolutismile alistatavate aupaistete vastu. Nii sündis Louis XIV. otsekohesel näpunäitel veelgi põhjalikum ja peitmatum markiide nuhtlus dramaatilises värsis Les Fâcheux („Tüütud”), 1661. Kriukalisem oli selle vastu paganakristliku kuninga sallitud näitelavaline satiir kiriklikkude vagatsejate kulul, kes tema mitmekuninganna pidamise pärast nurisesid. Molière’i suure elumehe karakterkomöödia Don Juan, 1664, on oma usulis-moraalseis puudutustes julgelt libertinistlik ; intriigi lahenduses jäljendab see Hispaania originaali karistavat mõttekujutlust ; võib olla, väljendab rabav lahendus ka Molière’i enese pahandatud ägedust oma noore naise võrgutajate aadressil. Aga on tarvis Jumala imetegu suurtsugu vabamõtleja ja naistehukutaja põrgusaatmiseks!

Siis väärvaga petis Tartuffe, 1664-1669 kolmes teisendis kujundatud, atakeeritud ja ümber töötatud: selle kiimalise ja saagiahne sakramendivenna intriigidele teeb lõpu kuninga kohtuteener Loyal. Kaitses absoluutse võimu kroonikandja oma näitelavalist liitlast ka jesuiitide ja jansenistide, nende kõige vimmalisemate, üheaegse pahameele tormi vastu. Paarkümmend aastat hiljem, kui Louis XIV vastolude loodusseaduse käigus oli ise sattunud ühe oma sohikuninganna lastekasvataja (pärastine madaam de Maintenoni) vagatseva katolitsismi mõju alla, oleks Molière enam vaevalt võinud oma Don Juani või Tartuffe’i tüübistada. Aga veel lõbutseti ja moraliseeritigi Prantsuse hilisrenessanssi pidude ja pillamiste päikesepaistes. Absolutismi vastavuseks Prantsuse majanduslikus elus oli merkantilism, omane lisama linnakodanikkude jõukust ja kirgede mängu. Ihnsa rikka kodaniku Harpagoni vastolu ta pillava pojaga, võistlus isa ja poja vahel sama noore tüdruku pärast - see on Molière’i kol­manda tähendusrikka peateose L’Avare („Ihnuse”) aineks, 1668. Pariislased oskasid Molière’i proosat seekord paremini hinnata kui õuekondlased, ja kodanlisse realismi kalduv klassitsismi maitsekohtunik Boileau oli antiikse ihnustüübi uuestikarakteriseerimisest otse vaimustatud.

Nii mõnedki kaasaegsed ja hilisemad moliéristid on Louis XIV. haruldases õuekoomikus ja Pariisi lõbustusmeistris püüdnud näha eriti teenuslikku moralisti, valdavat kommete parandajat, suurt pahede piitsutajat. See vaatekoht on vaevalt ilma vastuvaidlusteta omaks võetav. Kõige vähem oleks türannilise Louis XIV. tujude ja tahete täitjale kohane olnud mingi valju voorusõpetaja osa. Tolle ajajärgu kõige suurpiirdelisem ja vägevam moralist oli kahtlemata Pascal. See vaimulikkude ja ilmalikkude võimumeeste vihkaja, vaeste ja rõhutute meeleskandja, teaduslikkude juurdluste ja igavikuintuitsioonide erak oli sulgunud Port-Royali kloostrisse. Lahti-õuestunud ajamuulasena lõpetas omi päevi herooiliste vabaduskirgede ülistaja ja väitleva tahtedialektika teritaja Prantsuse esiklassitsistlikus draamas, vana traagikoomiline Corneille. Eemal kuningaõuest veetis vaese boheem­lase ulaelu La Fontaine, kelle libertinistlik meelelaad oli Molière’i taoline, aga kelle valmides vihjati tulega mängivat sotsiaalset tagamõtet.

Molière’i koomiline kujude looming piirdus selle vastu targu perekondliku ja seltskondliku eraeluga. Ta mõttekujutlus loondles kõige sagedamini suguliste suhete ümber. Ta teater keerles kosjasobituste, näimise, tüssavate ja tüssatud abielulõustade ringis. Sarnane teater oli nii iharale absoluutsele riigipeale kui koduste kimplemiste sompu ahendatud üldsusele meelt mööda. Molière oli meister oma kitsasse teatriperspektiivi koondama Gallia vallatusse rahvavaimu põhjavaid ja renessanssi vallaliste kommetega ilmestatud sugupoolte sekeldusi. Tema enese temperamendis ei olnud mingit hõõguvat moralisti kutset. Absolutismi ja klassitsismi türannia haaras ümber ka ta meeltetiirus kasvanud mõtiskleja kalduvusi.

Tänapäev tundub tõeline Molière igatahes vähemana pahede piitsutajana kui see ehitud vaimukangelase kuju, mis temast on klišeestunud. Molière’i mõjuvõimsust ei tule mitte moraalsest vägimehisusest otsida. Niivõrra kui Molière moraliseerib, edustab ta peajoontes klassitsismi keskpäraseid ideid.

6

Ühendades samas isikus teatrijuhataja, näitleja ja näitekirjaniku pani Molière suurt rõhku oma teoste näitelavalisele menule. Ta ei ole oma teoseid mitte esimeses joones kirjutanud lugemiseks, vaid mängimiseks. Ta sõna ja lauset ei ilmesta mitte raamatuline, vaid kõneldud tegumood. Ja koomilise sõnakunsti sidestamises vastava miimilise toiminguga on Molière võrratu meister.

Ta on sama väle epigrammitaoliste sõnasähvatuste leidmises kui kepihoopide jagamises. Ta on sama osav oma peiaritega vigurdamises kui kirgede valitsetud karakterite ja kainusest kõrvalekalduvate kommete kujutluses traagilist riivavate rõhkudega. Ta ei karda vulgaarseidki võtteid tarvitada, kui need kaasa aitavad kujude tüsedusele ja naerulaginale. Aga mitte vähem meister kui burleskis liialduses on ta peenes iroonias, väitlevas dialoogis, naerukssaava tõsimeele vaatemängus. Itaalia komejantide võistlevat lõbustusrepertuaari Itaalia keelele ja meelelaadile nii lähedal Lõuna-Prantsusmaal tundma ja kasutama õppinud, oli Molière laadamängudest peenenud commedia dell’ arte vibavaid välisvõtteid täitnud Vana-Prantsuse farssi targutava teravmeelsuse, Ladina rahvuste renessanssi kirjandusest laenatud sugemete, oma enese inimesetundmise ja hingemomentidega. Igieeskujuks paleustatud Rooma komöödiast päris ta ühtlustatud toimingu metoodi ja omandas äratusi nii kommete kui karaktertüüpide tähistamiseks. Plautuse vaimus on antud vigurielementide segu tõsieluga, Terentiuse koolist kodundatud iseloomuliste ja hingeeluliste poolte eritelu, kummagilt kirgede konflikti läbikaudne mõistlik lahendus.

Molière on tõeline Prantsuse komöödia looja nagu Corneille on kogu Prantsuse teatri tõeline looja, lausub Emile Faguet Molière’i teoste hiljutise Nelson-väljaande eessõnas. Aga Molière’i kujundatud konfliktide mõistlikke lahendusi enesele ikka juhiseks võtta, arendab Faguet ka oma vastuväitlevat mõtet, see tähendaks heaks kiita keskpärast moraali, jälgida kainusega riietunud egoismi, karta viltu libastada millegi algupärase või ideaalse õhinaga. Vastates Rooma ja renessanssi-komöödia praktilise elutarkuse õpetustele, ei tõuse Molière’i teatri moraalsed tuletused harilikult üle Prantsuse 17. aastasaja keskmise kodaniku bon sensi. Faguet kinnitab seda huvitavalt kokkuvõetud näidetega. Pead enne mõtlema, kui tegutsed, sest muidu saad naeruväärseks (Etourdi); pead hoiduma liialdatud tunderomantika eest, sest muidu saad naeruväärseks (Précieuses); sa ei pea mitte mõistlikke inimesi tüütama tühja lobisemise ja tuuletallamisega, sest muidu saad naeruväärseks (Fâcheux); sa ei pea enesele mitte noort tüdrukut naiseks võtma üle oma ea ja seisuse, sest muidu saad naeruväärseks (George Dandin); sa ei pea mitte oma seisusest välja püüdma, sest muidu saad naeruväärseks (Bourgeois gentilhomme); kes loomuliku naise meelt segab õpetatud tarkusega, saab naeruväärseks (Femmes savantes); kes enesele liialdatud surmahirmus haigust ette petab, saab naeruväärseks ja väärarstide katsejäneseks (Malade imaginaire); kes lihtsüdamlikult usub kõiki taeva nimel kõnelejaid, saab naeruväärseks ja väärvagade saagiks (Tartuffe); kes jõleduse pärast vabamõtlejat mängib ja naisi hukutab, saab tõesti jõledaks (Don Juan). Kui Molière’i võtta voorusõpetajana, siis ei leia meie temal palju kõrgelennulisi ideid.

Molière’i komöödia oli määratud liikuma madalama ja maisema piirkonnas kui ta noorema kaasaeglase Racine’i õrn ja ülev kirgede tragöödia. Nõudis ju klassitsismi teooria ja praktika koomilise lahus viljelemist traagilisest. Molière’i ametiks oli hirmu ja kaastundmuse asemele lõbusaid meeleliigutusi lavastada, pisarate asemel naeru äratada, tõsiseidki konflikte veidernaljakaiks virildada. Molière’i Misanthrope („Inimesepõlgaja”, 1666) naeruvääristub oma tõeotsimisega kergemeelse ja jõleda ülimusseltskonna keskel. Ka selle traagiliselt varjundatud võitluse koomilisest lahendusest võiks tuletada moraaliõpetuse : „Ärge otsige liiga kangekaelselt tõtt, muidu saate naeruväärseks.” Aga tõepoolest on petlikke ja valelikke seltskonnainimesi põlgava Alceste’i ägeduste konkreetne eritelu autorit rohkem avatlenud kui maksva seltskonnamoraali tuletus. Tõepoolest saadavad Alceste’i tundelist veendumusvõitlust rikutud õueelu vastu autori ilmsed sümpaatiad:

Trop de perversité règne au siècle où nous sommes,

Et je veux me tirer du commerce des hommes !

(Liiga palju loomuvastast ja kõlvatut valitseb meie aastasada, ja ma tahaksin ära minna nende inimeste askeldustest. Misanthrope, V, 1 sts.).

Molière’i pealiskaudsed kaasaegsed on omamoodi märkinud ta kõrvalekaldumisi klassitsistliku komöödia harjumuspärasest kavast. Just neid Molière’i teoseid, mille tegelastesse autor on sisendanud oma isikupäraseid õrnusi, kannatusi ja mõtiskeluid, on laidetud: ei tea, kas naerda või nutta! Pärastine väärtushinnang on otsustanud vastuoksa.

Aga ka kõige suuremad kunstnikud on ikkagi tingitud selle ühiskondliku ümbrusega, millesse on sattunud nende eneseteostuse saatuslik määrus. Juba Molière’i kaasaeglased on imestanud ta psühholoogilise peensusega eritletud karakterkomöödiate vaheldumist jämetoimsete farssidega. Molière ise on oma „Inimesepõlgajale” järgnenud farssi Le médecin malgré lui („Arst vastu tahtmist”, 1666) kohta lausunud: sekelduskomet pidi tagasi tooma selle üldsuse, mis „Inimesepõlgaja” etenduselt lahkus! „Võib olla, see on inimlikule loomusele häbiks, et Le médecin malgré lui üleval peab Le Misanthropes, kirjutas hiljem Voltaire; „aga komöödiat vaatama minnakse ju rohkem naermiseks kui õpetuse saamiseks.”

Ei ole siiski kindlapiirilist vahet valitud ja valimatu üldsuse poole pöörnud Molière’i vahel. Ka oma tõsisemaisse karakterkomöödiaisse on see lõbustusmeister, mõtiskleja ja vaatleja harilikult ikka seganud tüseda annuse janti. Kui Molière sellega jälgis antiiksest paganusharidusest põlvenevaid ja klassiliseks hüütud eeskujusid, siis ei sündinud see mitte juhusliku moe pärast: Prantsuse absolutismi ja klassitsismi ajajärgu üldine vaimne ja aineline laad erines vähem vana Rooma elust kui meie päevade elust. Teiste sõnadega: valgustatud Rooma ja Pariisi aastasadade tagune toredus põhjas ilmselt veelgi algelisemasse metsikusse kui uueaegse ühiskonna inimsus. Molière ei oleks oma kuningas-päikest ega Pariisi üldsust mitte küllalt huvitanud, kui ta ei oleks rahuldanud alamais ja ülemais veel nii elavaid animaalseid loomusunde ka ropuvõitu naljade, karjumiste, kepihoopide või klistiiripaneku näitlustega.

Ärgu arvatagu, nagu tähendaks kõik see, mida on harjutud klassiliseks kutsuma, uueaegsele inimesele tingimata esimesejärgulist ja võrratut. Nii mõnestki Molière’i komöödia omal ajal rabavast võttest on hilisemad sugupõlved juba ära võõrdunud. Meie päevil võõristab juba edenenud rahvalik maitse liigürgsete jandielementide näitlust. Seda tõendab muu seas Romain Rolland Pariisi haridustahtelise töörahva kohta. (R. Rolland, Le Théâtre du peuple, 1903.)

Mida haritum maitse, seda paremini suudab see siiski ka Molère’ist aru saada! Mida avaram silmaring, seda ümberhaaravam vaade ühtlasi Molière’i teatri ajaloolistesse teenustesse ja praegustesse väärtustesse. Tahate Molière’i loomingut õieti hinnata? Siis ei jäta teie tähele panemata olulist. Teie ei otsi olematut. Aga teie peate arvestama Molière’i teostes kinnipeetud kiirte murdumisi läbi mitmete olude, maade ja peade.

7

Kokkupuude Molière’i teatriga on enam kui paarisaja aasta kestes mõjutanud üksteise vastu heitlevate rahvuste ja rahvaklasside dramaatilise kunsti edasiharunemisi. Väljaspool Prantsusmaad on Molière’i sündimise kolmesaja aasta tseremoniaali vist küll Ladina hõimlaste piirkonnas peetud kõige uhkemate aktustega. Prantsuse kuulsa näitekirjaniku farsside poolitaalsus ja Itaalia hilisema karakterkomöödia poolprantsustumine Goldoni ja Chiari päevist saadik olid sealpool Apenniine soetanud eriti soodsa kohtamismeeleolu. Aga ka Lope de Vega ja Calderóni pärijate juures on Molière’i teatrikunst edendanud tõsielu tähelpanekute, konkreetsete tüüpide ja loomulikku mõttekujutluse mängu. Kui hispaanlased meele tuletavad oma klassitsiste, siis nimetavad nad oma 18. aastasaja lõpu moliériseerivaid teatrikirjanikke Ramón de Cruzi ja Leandro de Morantinit. Aga kuskil Hispaania kuningriigi pindalal ei mälestatud seda Prantsuse kirjandusliku kiirguse tunast aupäeva tervitatud soojema ja pidulikuma säraga kui separatistliku Kataloonia pealinnas Barcelonas.

Molière’i kolmesada aastat mälestati 1922. a. nii või teisiti Kristiaaniast Konstantinoopolini. Berliin andis õige omamoodi näite Prantsuse karakterkomöödia looja käsitlusest. Seal tõlgitseti silmakirjalist vagatsejat Tartuffe’i meie päevisse tähendavas lavastuses. Kostüümid, jutustatakse, olid ülimoodsad. Tartuffe esines redingotis, Cleante suitsetas paberossi, Elvire oli riietunud täjnapäiselt, kuninga käskjalg kandis tsilindrit. Põhja rahvuste ringis pöörasid Molière’i tähtaastale kõige elavamat ja sõbralikumat tähelpanu Skandinaavia maad. Molière’i omandamine ei olnud sealgi mitte ainult piirdunud Prantsuse koomilise geeniuse teoste tõlkimisega või ta lavastuste tüüpide ja repliikide tungimisega üldisse teadvusse. Põlveneb ju Molière’i komöödia koolist Taani-Norra algupärase draama põhjendaja, kogu Skandinaavia draamakirjanduse varasem meister Ludvig Holberg. Mälestasid kaasa ka soomlased tunnistades, et Holbergi ja Molière’i kool veel 19. aastasaja teisel poolel ei olnud heitnud väärtuslikku uudisvilja kandmast : Aleksis Kivi.

Omapärase kõrvalekaldumise sellest euroopalisest ulatusest näis moodustavat meie kääbusrahvus Läänemere ja Soome lahe vahel, hiljuti oma iseseisvuse tunnustuse saavutanud, oma valitseva kihi mõttekujutluses Lääne-Euroopa hariduselu eelvahiks määratud lähema Ida vastu. Aga kui Lääne dramaturgidest just Molière 18. aastasajast saadik küll tõlkes, küll originaalis, küll ümbertöötustes mõju on avaldanud Vene teatri arengusse, kui Vene algupärane komöödia õitsele puhkedes esile on lükanud Gribojedovi ja Gogoli, kes Molière’i pärimustes on kasvanud ja neid omamoodi edasi arendanud, ei olnud Eesti draama ja hariduselu kuni siiamaani Molière’ilt otseteed midagi suutnud omandada. Sellepärast ei avaldanudki Molière’i kolmsada aastat meil vähematki muljet. Meie ajalehed nimetasid vaevalt seda sündmust. Meie kõrvalist omariiklist ringi askeldasid hoopis muud mõtted: Eesti iseseisvuse sündimise ime, sõjaliste ja kaubanduslikkude suhete sõlmimine, diplomaatiline kroonika.

Imelikud Lääne-Euroopa hariduselu eelvahid, mõtles vast keegi. Täidavad oma vastusrikkaid kohustusi ka ilma Lääne hariduselu pärimuste austuseta!

Aga kui tullakse küla tänavast, Balti provintsi alevist või Vene pealinnast, siis ei sõlmita mitte üle öö Eesti-Prantsuse kultuurilisi suhteid. Vastsündinud Prantsuse instituudi juhatus Tartus tegi siiski 1922. a. detsembrikuul katse Molière’i õhtut improviseerida ka eestlaste maal! Mälestame: lühike eestikeelne tervitus, üks prantsus- ja teine venekeelne kõne Molière’ist, Tallinna Vene näiteseltskonna etendatud jubilaari komöödia. Aga all saalis haigutas Eesti seltskonna, üldse seltskonna asemel piinlik tühjus. Ei teadnud, kas nuheldi sellega õhtu algatajate väärkujutlust eestikeelsest ülikoolilinnast; või jälle olid need tühjad toolide read arusaamatuse tunnistuseks Prantsuse 17. aastasaja klassikust.

Kui keegi oleks Molière’i mälestuse konventsionaalse pidustamise asemel veel 1922. a. Eesti keeles tahtnud süveneda selle klassiku teostesse, siis oleks ta oma üllatuseks ja pahanduseks pidanud küsima: kas siis Eesti keeles tõepoolest ei leidu midagi muud Molière’ist kui ta „Ihnuse” lihtlabane tõlge venekeelse vaheteksti järele? Aga kõige hoolsama otsiskelu tulemuseks oleks ikkagi jäänud üksainus: „Ihnus. Moljeeri naljamäng, Vene keelest P. Toom”, ilmunud 1911. Eeskujuks on olnud ühe Читальная народной школы moondatud väljaanne. Eessõnast loeme: „Et naljamängu meie rahva näitelava jaoks kohaseks teha, oleme mõnda selles kirjatöös muuta julenud; siiski oleme püüdnud Moljeeri iseloomud puutumata hoida.” Aga juba tegelaste nimede saksikuks eestistamine annab äbariku mulje, juba siin kaob piir lubatud ja lubamatu vahel. Nii on rahvaliku arusaadavuse huvides Vene-Balti provintsis Molière’i ihnus Harpagon ristitud Kasperiks, Harpagoni lastest Cleante Leoks, noor neiu Marianne koguni (jah, tõesti) Mooritseks! Kas meil siin selle „Ihnuse” eestikeelse tõlkega on tegemist, mis vanas „Vanemuises” juba 1886. a. Wiera lavastusel esimest korda ette kanti, selle kohta puuduvad asitõendused. Juba elukutseliste näitlejatega töötaval «Vanemuise” näitelaval ega mujal tõusu ajajärku jõudnud Eesti teatris seda P. Toomi tõlget igatahes ei ole lavastatud.

Vana „Vanemuise” akrobaatiliste aiapidude vahel etendatud Molière’i moonutise pealkirjaks oli „Ihnuskael”, tegelaste nimestikus kohtame: Harpa, poeg Willem, teener Aadolf, kaardimoor Kärt jne.

Oma õnnetus ajaloo käigus ja kõrvalises maailmanurgas oleme nõnda siis aastasadasid maha jäänud ka Prantsuse kirjanduse ja kunsti kõige populaarsemate andide otsekohesest omandamisest. Meie esimene rahvalik ärkamine rahvuse tähe all ei ole vanem kui poolsada aastat. Aga kes siis ärkavale Eestile asus teatrit tegema, see ei küsinud repertuaari ja nõu mitte Molière’ilt. See pööras Körneri ja Kotzebue poole. Halb ajalooline saatus on Eesti teatri esimese asjaarmastuse heitnud Saksa teisejärgulise ja veelgi odavama lustmängu laenuliseks, Eesti kometi hälli on kiigutanud eriti Kotzebue vaim ; Kotzebue ise debütteeris omal ajal just Balti-Saksa seltskonna lõbustusmeistrina Tallinnas. Kotzebued on kutsutud „Saksa Molière’iks”, ja talle on sellega antud liiga palju au. Aga niivõrra kui ta pinnaline sulg joostes koomilisi võtteid, lõuste, sekeldusi ja olukordi on kahmanud Molière’i varaaidast, on Molière vast selle lamestava vaheastme kaudu omajagu mõjutanud meie algelist dramaatikat. Tuleks muuseas lähemalt uurida Kunderi „Kroonu onu” allikaid.

Takistuseks Molière’i repertuaari teel Eesti käsitööliste ja väikekodanlaste näitelavale pääsemiseks ei olnud mitte ainult keel, liiatigi Molière’i värsidraamade keel. Peakärbiseks olid meie tunased äärmiselt kitsad ja madalad olud. Ka Molière’i kergemate jantide stiil ei oleks meil siis ilma moonutuste ja kaotusteta olnud läbiviidav. Kui paljud oleks meil näit. Molière’i „Tahtmatus kosilases” (Le mariage force) aru saanud väitlevate doktorite õpetatud oskussõnust ja ladinakeelseist lauseist. Kes oleks taibanud kõige lihtsamagi võõrsõna pedandi tähendust! Kes oleks osanud meil õieti naerda Molière’i „Kodanikule aadelimehena”! Kust oleks võetud sellesse kuuluvad lauljad, moosekandid, tantsijad, tantsjannad, rikkalikud kostüümid ja dekoratsioonid! Kes oleks meil siis hästi jagu saanud neist hoopis teiste hariduspärimuste tasapinnal turnitavaist Molière’i tegelastest, nende dialoogidest ja monoloogidest!

A. Wiera lavastatud „Ihnuskaela” esietenduse kohta 6. juulil 1886 võime tagant järele lugeda sama aasta „Oleviku” 29-st numbrist: «Kõigest näitlemisest oli näha, et niisugune tükk rohkem harjutust nõuab. Lõpupoole tuli ka osavamate näitlejate suust arusaamata ütelusi, mida meie lihtsamate ja lühemate tükkide juures ei ole harjunud kuulma.”

8

Veel 1922. a. Molière’i eestikeelse repertuaari ja ta mängustiili omandamise suhtes nii lagedad, rikastas järgmine aasta meid ometi äkki kahe Molière’i kergema näidendi-farssi tõlke ja lavastusega. See hiline edusamm Molière’i loomingu tutvustamiseks Eestis sattus ühte autori isikulise saatuse teise mälestusdaatumiga. Oli parajasti 250 aastat möödunud sellest, kui Molière 17. veebruaril 1673 oma „Väärhaiget” etendades hinge heites. Õnnelik juhus Prantsuse instituudile Tartus 19. aprillil 1923 ühendada üht prantsus- ja teist eestikeelset mälestuskõnet Tallinna kadunud Draamateatri külaskäiguetendusega „Arst vastu tahet” ja „Georges Dandin”.

Seekord oli „Vanemuise” saal murdu täis.

Tõsi küll, ka Tallinna Draamateater ei leidnud võimalikuks meie mahajäänud maailmanurgas algust teha raskema Molière’iga. Aga näitejuht P. Sepp oli oma mõjualusele lavale hea mõnu ja menuga kohandanud kergemat Molière’i M. Sillaotsa tõlkes. Niipalju kui lausutud sõna võis lennult kinni püüda - ladusas ja usaldatavas tõlkes, mis nüüd juba iseenesest mõistetavalt originaali järel oli tehtud. See ringreis oli asjatundliku näitejuhi ja kutselise näiteseltskonna esimene katse Molière’i kodundada Eestis. Olgugi arkaailised kujutlussisaldustes, mängustiilis ja kostüümis, osutus, et vähemalt need Molière’i pinnalised, aga leidlikud kometid ei ülitanud meie tänapäise teatriüldsuse vastuvõtu võimet. Aasta algusest 5-6 korda sama Molière’i eeskava Tallinnas, võõrustas Draamateater oma ringreisil igal pool väljamüüdud saalis ja kaasakistud üldsuse ees. Igal pool peale Petseri.

Samal aastal on Eesti nõudlikumal näitelaval viimaks etenduskõlbuliseks saanud ka Molière’i „Ihnus”, ainukene autori peateostest, mida meil juba varem on kodundada katsetatud. Selle Molière’i komöödia uuestitõlkimiseks on nähtavasti hoogu annud mälestusaasta ühes maailmakirjanduse õpetuse tarvetega meie koolides. Kirjastajaks oligi teatavasti Eesti Kirjanduse Seltsi koolikirjanduse-toimkond, tõlkijaks Reinhold Kask. Tõlge on rõõmustaval kombel kirjanduslik ja kõnekeelne ühtlasi. Nõnda võisid sama aasta 2. oktoobril ka „Estoonia” teatri tegelased meie värske rahvusriigi pealinnas esimest korda jõudu pingutada selle koolilugemiseks tõlgitud teose kunstinõudeliseks lavastamiseks. Nende ridade kirjutajal ei olnud juhust „Ihnuse” etendust „Estoonias” isiklikult kuulda ja näha. Aga mul on juhus vastastikku asetada kaks Eesti keelkonda istutatud „Ihnuse” etenduse arvustust meie eilselt ja tänaselt arenemisastmelt.

Molière’i „Ihnust” on ühes mulle tundmatus tõlkes ka Peterburi Eesti asunduse asjaarmastajad paarkümmend aastat tagasi etendanud. Mitte ilma segatud muljeta teadustas siis nimetu ajalehekirjasaatja Eesti Kooli Seltsi näitemänguõhtust 15. apr. 1902: „Prantsuse kuulus kirjanik ei põlga midagi ära, mis aga vaatajate naeruerkusid vähegi kõdistada aitab; ja kui muu nali ei mõju, siis laseb tükkide tegelasi teineteist vemblaga läbi tuuseldada.” Aga keiserliku teatri näitleja Martinoffi juhatatud Eesti asjaarmastajad on lisaks kahemõtteliste liialdustega allakriipsutanud „näituseks seda kohta esimeses vaatuses, kus tüki peategelane, ihnus vana­mees (hra Eres), kartes, et tema teenril korda on läinud midagi ära näpata, viimase püksitaskud hoolega läbi sorib ja selle juures taskute ligemas ümbruses ringi kobab”. Sarnast koomikat võidi arvustaja meelest vahest mõnisada aastat tagasi vaimurikkaks pidada. Aga ka meieaegsed naiivsed vaatajad - „need ei pääse naerutuhinast lahti, kuni vahetekk langeb”. („Postimees” nr. 87, 1902.)

Meie võime juba neist vihjetest aimata, et Molière’i „Ihnust” ka meie pealinnaliste asjaarmastajate näitelaval ei ole käsitatud esimeses joones mitte karakterkomöödiaks. Karakterite kujundamine on nähtavasti jäänud näidendi vigurielementide varju, mida pealegi on rõveduseni edasi liialdatud. Mitte midagi hirmsa ihnuse kire hingelisest iseloomustamisest, Harpagoni hulluseni vaevatud kartustest ja äritustest. Selle vastu tõendas H. Raudsepa arvustus „Ihnuse” esietendusest „Estoonias” lugupeetavat püüdu Molière’i näidendisse hingeeluliselt süveneda. „Kui ka meie „Estoonias” vast veel ei näinud klassilist Molière’i teatrit sellele ajajärgule vastavas seltskondlikus toonis ja konversatsiooni kerguses” - „meie saime ometi Harpagoni”. Hra Tondu on oma Harpagoni osast paiguti suutnud luua midagi „tondilikku”, „viirastuslikku”. „Esimest korda meie näitelaval võisime tunda, miks Molière on kirjanik, kes on kestnud aastasadasid.” («Vaba Maa” nr. 228, 1923.)

Kui takistatud, visa ja aeglane on meie arenemine olnud Molière’i valdamiseks! Kui nobe ja rutuline edu, tahaks rõõmustada. Esiotsa on Eesti teatri kokkupuude ja saavutused ometi alles Molière’i proosaga piiratud. Eesti teatrielu ei ole enesesse veel jõudnud vastu võtta peenemat ja taidurlikumat osa Molière’i toodangust: Molière’i dramaatiline värss ootab alles Eesti keele tõlkijat. Soome kirjanduses on sarnaste Molière’i värsikomöödiate nagu Tartuffe või Les femmes savantes luulelised tõlked olnud tähelpandavaiks sündmusteks. Tänu O. Mannise tõlkimiskunstile on Soome värss painutatud Prantsuse aleksandriini seaduste alla nii hästi, et klassitsistliku värsimõõdu kõlavorm, rütm ja helisevad riimid oma õigustesse pääsevad ka selles ümberistutuses. Kes lükiks meil samasuguse oskusega Molière’i Misanthrope’i või Tartuffe’i Shakespeare’i Hamleti või Schilleri Orleansi neitsi vahele? Kes võrduks meil Soome vana Adolf Lindforsi miimilisele võimisele Molière’i kujusid uuesti luues?

Ma ei räägi Pariisi Comédie-Francaise’ist, selle põlise „Molière’i maja” saavutustest, tähtedest, ansaamblist, ajakoloriidist, mida kõike mul hiljuti juhus oli maitsta.

Voltaire

Aleksander Aspel

Teosest „Prantsusmaa ja Euroopa”, 1935

Valgustusaeg algas „salongides“. Valgustatud mõtte kandjail, filosoofidel, õnnestus oma esimesi pooldajaid võita aristokraatlikust seltskonnast. Paljud aristokraadid ise algatasid niiviisi võitluse, mis hävitas lõpuks neid endid. Galantses seltskonnas ärkas ühiskondlik südametunnistus, teadvus üldinimlikust kõlblusest, mis mõistis kohut selle seltskonna enda üle. See seltskond oli ise vabastunud juba igast sundusest ja oli nüüd valmis sama vabadust tooma ka teistele, esialgu küll nägemata, et tema vabadus põhines just rahva enamiku orjastusel ja et rahvas vabanedes pidi kõrvaldama aristokraatia võimu samuti, nagu viimane oli juba kõrvaldanud kuninga ja kiriku võimu omalt turjalt. Aadel oli vaba, samuti vabad olid rikkad kodanlased, sest raha eest võisid nad osta aadlitiitli, eesõigused ja maksuvabaduse, kõik teised aga olid orjastatud. Kõigepealt oli vaja vabastada nende vaim, edasi anda neile tõed, mida juhtivad mehed olid leiutanud. Tol ajal polnud veel kõne- ega kirjavabadust, parlamenti ega ajakirjandust; rahva vaimne vabastus jäi üksikute meeste teha, kes lõid terve liikumise ja olid küllalt vaimustatud ning ebaisekad, et võtta enda kanda kõik sellega seotud hädaohud. Prantsusmaa andis need ja mõjutas nii uuesti otsustavalt kogu

Euroopa arengut tänapäevani. Pariisi salongidest lähtunud valgustusideed kõigi oma järeldustega Prantsusmaal on selle maa suurimaks kingiks Euroopale uuemal ajal.

Valgustusmõtted said esimese tõuke õieti Inglismaalt, kuid see ei vähenda Prantsusmaa teeneid. Inglismaal oli uueaegne demokraatia juba teostunud, ilma et see oleks mõjutanud mandri riike. Inglismaa oli juba ammu muutunud omaette mandriks, kes arenes iseteed, puudutamata Euroopat. Tema huvid olid merel, kust ta oli osanud kõrvaldada kõik võistlejad. Siseriigis oli ta juba mõne aja eest teostanud need uuendused, mis mandririikidel seisid alles ees: vana korra kuningas oli tapalavale saadetud juba 1649, kiriku võim oli murtud, asemele oli seatud parlamentaarne riigikord konstitutsioonilise kuningaga, oli maksma pandud ühine õigus kõigile, kõne-, kirja- ja südametunnistuse vabadus. Mandrile tungis kõigi nende uuenduste mõju aga alles prantsuse mõtlejate Montesquieu ja Voltaire’i kaudu, kes elasid mõnda aega Inglismaal ja tulid tagasi kindla otsusega seal nähtut teostada ka Prantsusmaal.

See oli tol ajal kuulmatu nõue. Tänapäeval on need riikliku elu põhialused niivõrd endastmõistetavad, hoolimata ajutistest kõrvalekaldumistest, et me ei oska seda edusammu enam õieti hinnata ega tänu tunda meeste vastu, kes selle edusammu võimaldasid. Tõeliselt valitsesid riiklikus elus kuni valgustusajani veel keskaegse feodaalkorra tingimused. Eks ole meile üheõiguslus seaduse ees endastmõistetav? - Sama endastmõistetav oli enne Voltaire’i vastupidine olukord. Eks ole selge, et suurema sissetuleku ja suurema varanduse eest peab maksma suuremaid makse? Tol ajal oli see revolutsiooniline mõte! Aadel, vaimulike seisus, rikkad olid kõigist olulistest maksudest vabad; igal seisusel olid eri maksukohustised ja vaesemail olid need kõige rõhuvamad. Tänapäeval näeme riigivõimu alust rahva tahtes, tol ajal oli võim „Jumala armust“ valitseja eraomand. Kõik, mida kuningas, aadel ja kirik tegid, oli õige; kes neid arvustas, oli jumalapilkaja. Usuvabadus näis riigi julgeolekule vastuvõtmatu mõttetusena, kirjutatud ja kõneldud sõna vabadust peeti hullumeelseks utoopiaks. Ühel pool olid kõik õigused, teisel, rahva poolel kõik kohustused ja ainult sõnakuulmise õigus. Ja vahend, millega rahvast hoiti kuulekuses, oli nagu ikka: teadmatus.

Selle korra surmavaenlane oli kahtlus: kahtlemine selle „jumaliku“ korra õigluses, kahtlemine, kas ta üldse on jumalik, kahtlemine kiriku-usus, mis seda õpetas. Valgustusaja mõtlejad: Montesquieu, Voltaire, Diderot, D’Alembert jt. juhtisidki masse selle skepsise poole, mis vana lõhkudes valmistas teed uuele arengule. Rahvas pidi hakkama kahtlema oma valitsejais, nagu valitsev kiht ise juba ammu oli teadlik oma võimu põhimõtete alusetusest. Silmapaistvaimal kujul avaldus see uus vaimulaad „Suures entsüklopeedias”, mille koostamisest võtsid osa kõik selle ajastu juhtivad vaimud. See teos pidi kõigi asjade kohta avaldama ainult tõde, mitte seda, mida kirik õpetas tõena, vaid vastupidist tõde, mis toetus ainult mõistusele, tunnetusele, vaatlusele, tõsiasjadele, teaduslikule uurimusele, mis oli kõigist eelarvustest vaba mõtte tõde. Esimest korda oli siin kokku võetud kogu uueaegne ratsionalistlik teadmetevara, mis oli kiiresti kasvanud renessansist peale. Otsestel kogemustel ja mõistuslikul eritlusel põhjenev uurimustöö, millele renessansiaeg pani aluse, kandis selles teoses oma esimest rikkalikku vilja.

Kolm korda keelati „Entsüklopeedia” ilmumine, kuid seda innukamalt jätkasid filosoofid ja nendega liitunud aristokraadid Diderot’ juhatusel oma tööd, nähes selles kogu oma elu ülesannet. 1751-80 ilmusid lõpuks kõik suurteose köited. Kunagi pole trükitud sõnale ja vaimsetele relvadele osutatud suuremat täht­sust kui valgustusajal ja kunagi pole see usaldus hiilgavamalt täitunud. „Entsüklopeedias“ võiksime näha selle ajajärgu sümbolit, kui samal ajajärgul poleks elanud mees, kes kehastas veelgi elavamalt valgustusaja mõtet. See mees oli Voltaire.

Voltaire (õige nimega Arouet) oli esimesi entsüklopedistide seas, kuid oma suurima võitluse võitles ta üksinda ja teiste abita. Ebaõiglus, sallimatus ja ebausk on need jõud, mille vastu ta võitles kogu eluaja kõigi vahenditega. See juhtmõte, mis läbistab kõiki ta väga mitmekesiseid teoseid ja kogu ta vaheldusrikast elu, see paindumatu idealism katab kõik ta inimlikud ja kunstilised nõrkused.

Tema tragöödiad, mida kaasaegsed ülistasid, on täna­päeval unustatud, samuti ta eepos: „La Henriade“, luuletused ja pilkepoeem „La Pucelle”, kuid neidki hingestas juba vabaduse ja õiglase sallivuse ideaal ja vaen selle vastaste vastu. Tänapäevani on aga püsinud elavaina tema filosoofi­lised jutustused. Neis ründas ta kogu oma sädeleva vaimukuse ja terava irooniaga kaasaja ühiskondlikku väärust ja õpetusi, mis tundusid ta loogilisele mõttele vastuvõtmatuma. Kuid mitte ainult ta ilukirjanduslik looming, vaid kogu ta isik mõjutas sügavalt kaasaega. Kunagi enne teda pole ühel kirjanikul olnud sellist poliitilist ega moraalset võimu, kunagi pole vaimule osutatud sellist tähtsust nagu Voltaire’ile. Peaaegu kõik kirjutised pidi Voltaire avaldama varjunime all ja sageli välismail; kui nad Prantsusmaal päevavalgele ilmusid, keelati ja põletati nad kohe - nii väga kardeti ta mõju. Ta ise pidi suurema osa elust elama maapaos; alles 84-aastase raugana pöördus ta üldiselt tunnustatuna tagasi Pariisi, et seal surra.

Kuid see alatiselt jälitatud mees oli kogu Euroopa vaimu juht. Preisi kuningas Friedrich Suur oli ta õpilane, Vene keisrinna Katariina otsis ta õpetust, Austria keiser Joseph II on temata mõeldamatu. Revolutsiooni mõte oli Voltaire’ile veel täiesti võõras, ta lootis, et valgustatud valitsejad ise parandavad ka rahva olukorda ja viivad vaimuvalguse kõigisse kihtidesse. Nii mõjutas ta otseselt ainult oma aja haritud kihte, kuningaid ja aadlit. Ülimuskihi buduaaridest tegi ta vaimuvabaduse templid. Ta istutas neisse skepsise, arvustusvaimu, tõe- ja õiglusetahte. Nii oli ta vaim ühtlasi lõhkuv ja ülesehitav. Eriti ägedalt astus ta välja oma aja kohtute ülekohtu vastu. Ta võitles väsimatult süütult karistatud Calas’i, rüütel de la Barre’i, Sirveu ja paljude teiste eest, tõustes seega kogu Euroopa südametunnistust esindavaks kohtunikuks. See võitlus, kus ta kogu seltskonna õiglusetunde äratas iganenud kohtukorralduse ja kiriku tagakiusamispoliitika vastu, ehib tänapäevani Voltaire’i kuulsust kõrgelt kõlbelise aupaistega.

Vaimuinimesena ta oli idealist, kuid mitte üliinimlike kõrguste, vaid praktilise arukuse ja materiaalse tõeluse poole suundunud utilitarist, kes elu väärtusi nägi maistes õnnedes. Ta „Candide” lõpeb üleskutsega: „On vaja harida oma aeda.“ Mõistuslikult korraldatud töökas elus nägi ta inimese õnne. Renessansiga alanud loodusteaduste uus areng oli juba XVIII sajandil saavutanud silmapaistvaid tulemusi. Ta pakkus teadmisi, mis lubasid „oma aeda“ senisest paremini harida. Kuid see eeldas veelkord rahva haridusliku taseme tõstmist. Rahvamajanduslikud huvid ühinesid kultuuriliste huvidega. See valgustusaja praktiline üldhüve ideaal kajastus Voltaire’is sama ilmekalt kui selle ajajärgu kriitiline vaim. Voltaire oli kirjanik ja mõtleja, kellele kunst ja mõtlemine polnud mitte omaette sihiks, vaid abinõuks teisi mõjutada, tegutsemisvahendiks, mis pidi aitama maailma muuta arukamaks, õiglasemaks ja paremaks. Kuid see­juures ei kaotanud ta mõõgaks muutunud sulg kunagi peent graatsiat ega sädelevat elavust. Kõlbelise tõsiduse üle säras alati see sõnaosavus ja vaimukas pilge, mida peetakse prantsuse vaimu üheks põhiomaduseks. Voltaire jutlustas ja reformis maailma oma lugejaid ja kuulajaid lõbustades.

Ta oli ka uueaegsete ajakirjanike eelkäija kuigi sel ajal polnud veel ajakirjandust tänapäevases mõttes. Oma elu viimased 20 aastat Šveitsi-Prantsuse piiril Ferney’s elades, läkitas ta sealt väsimatult järjest uusi raamatukesi kogu maailma, piitsutades neis kõiki oma aja ühiskondlikke ja vaimseid paiseid ja luues niiviisi seda avalikku arvamist, mida tänapäev esindavad ja loovad ajalehed. Ajakirjanduses ja tema vabaduses täitus hiljem Voltaire’i põhiigatsus, sest need tähendasid vaimu vabadust.

Voltaire’is on nähtud õigusega kodanluse esiletungi XVIII sajandi teisel poolel. Ideed, mida ta esindas, olid lõpuks selle tagaplaanile surutud ühiskonnakihi elulised ideed: vabastus vanadest sundustest, üheõigusluse nõue, praktiline elumoraal. Kuid Voltaire oli ühtlasi enam. Ta esindas vaba vaimu julgust ja võimeid, mis on jäänud eeskujuks hilisemaile põlvedele, kus vaimuinimesed pidid üldinimliku õigluse au kaitsma uues ühiskonnas. Emile Zola „J’accuse” (Süüdistan) süütult sunnitööle mõistetud Dreyfus’i kaitseks käesoleva sajandi künnisel, toetus Voltaire’i eeskujule. Voltaire’ist peale on prantsuse vaimuinimesed olnud ikka jälle tunnustatud kohtunikeks maa valitsejate üle, kelle teenriteks nad olid enne teda. Voltaire’i kaudu asetus Prantsusmaa vaim sellele kohale, mis talle kuulub ja mille ta oli Euroopas kaotanud vana Ateena langusega. See oli Voltaire’i suurim teene ja Prantsusmaa and Euroopale XVIII sajandi teisel poolel.

Voltaire’i kõrval oleks ebaõiglane mainimata jätta ta kaaslast Montesquieu’d. Kui Voltaire rajas teed üldisele vabastusele, siis Montesquieu põhjendas oma teosega „Esprit des lois“ (Seaduste vaim, 1748) uueaegse riigiteooria. Ka tema sai vaimse tõuke Inglismaalt, kus oli teostunud see demokraatlik riigivõimu jaotus kolme ossa: seadusandlikuks, täidesaatvaks ja kohtuvõimuks, milles ta näitas iga õigusliku riigi põhitingimusi. Need kolm võimu pidid olema iseseisvad ja ühtlasi üksteist kontrollima, et mitte üksiku tahte meelevald ei pääseks riiki omis huvides juhtima: pou­voir arrête pouvoir, võim ohjendab võimu.

See nõue oli määratu edusamm ajajärgul, kus valitsejad võisid rahvaga veel oma tujude järgi mängida. Montesquieu teaduslikult avar riigiõiguse käsitlus levis kõrvuti Voltaire’i teostega üle Euroopa, äratades riigiõiguslikke mõtteid kõikjal ja harides neid edasi seal, kus nad juba olid tekkinud. Isegi Inglismaal, kuhu ta ei toonud oluliselt uut, olevat parlamendi esimehe laual järjekindlalt seisnud Montesquieu teos. Et seal polnud kirjapandud põhiseadust, siis vaadatud põhimõtteliste vaidluste puhul, mis Montesquieu küsimuse kohta ütleb. Selle mõtleja loogilised järeldused pole kaotanud oma tõeväärtust tänini, kuigi Maailmasõjale järgnenud kriisi ajal on ununud selle vere ja vaevaga kättevõidetud vabaduse väärtus mõnelgi maal (Venes, Itaalias, Saksas jm.). Kui aga parlamendid ongi vahel halvasti kasutanud oma õigusi, kui demokraatlikus süsteemis on selgunud mõningaid pahesid, siis ei tähenda see veel, et kogu see süsteem poleks olnud edusamm. Kui ajakirjandus sageli on olnud vaid äriasi, siis ei tähenda see sõnavabaduse enda pahelisust; kui teadused veel pole jõudnud maa­ilma viimsete saladusteni, siis ei tohi ometi eitada kogu teaduslikku mõtet ja end tagasi soovida lapseikka; lühidalt, kui inimesed igat uut vabadust ka kurjasti tarvitavad, siis ei tule veel vabaduse põhimõtet jalge alla tallata - see on prantsuse mõõdukuse ja arukuse suur õpetus, millest ta on kinni pidanud praeguseni. Ja hoolimata oma mõistuslikust ühekülgsusest ja paljudest puudustest jääb seepärast valgustusaeg selleks suureks edusammuks, millele võis toetuda hilisem ühiskondlik areng ja kogu XIX ning XX sajandi määratu teaduste edu.

Antiikprantsuslik ratsionalism, selge ja kaine mõistus pühitses selle vooluga oma täielikku võitu. Vastates ajajärgus peituvaile tarvidustele vallutas ta kiiresti kõigepealt Prantsusmaa ja siis kogu Euroopa, tungides sügavamale kui rokokoo, sest ta ei piirdunud ainult aristokraatliku seltskonnaga, vaid haaras kõiki, kelle haridus temani küündis. Saksamaal sünnitas ta suure liikumise, mille mõju ulatus XVIII sajandi lõpul ja XIX-nda algul ka Läänemere idarannikule. Üks valgustatumaid päid balti aadlis, Garlieb Merkel, julges esimesena häält tõsta Baltimaade orjastatud maarahva kaitseks ja sai nii kogu XIX sajandi estofiilsuse algatajaks; Lääne-Euroopa ideedega kokku puutunud pastorid hakkasid viimaks siinselegi rahvale jumalariigi kõrval esimest korda ka maapealsetes asjades teed juhatama. Torma pastor Eisen Schwarzenberg läks kokkupõrgeteni maa isandatega. Kanepi praosti Philip v. Roth’i nädalaleht suleti võimude poolt. Juba tekkis siingi uusi koole, mis olid küll viletsad, kuid juhatasid vähemasti kirjatähtede juurde. Alles Prantsusmaalt pärineva valgustusaate mõjul tekkis meilgi ilmalik jutukirjandus, mille sihiks oli tõsta maarahva mõistust ja elutaset. Nii valmis Lääne-Euroopa vabadusliikumise valguses meiegi maarahva enesetunde ärkamine. Kuni XIX sajandi südameni, Faehlmanni ja Kreutzwaldini võib jälgida valgustusaja õpetuste kauget kaja. Võime siis omagi rahvusliku ärka­mise ja vabaduse eest tänada kõigepealt Prantsusmaad, eriti Voltaire’i ja Rousseau’d, kelle aatepommide all purunesid esmalt saksa ja siis ka vene feodaalsed eelarvamused ja sunnivormid.

Rousseau

Jean Jacques Rousseau oli Voltaire’i kaasaegne. Nad surid ühel aastal: 1778. Kuid vaimselt kuulus Rousseau teise põlve. Ta algatas voolu, mille mõju järelmaailmas jäi võistlema valgustusaja ratsionalismiga ja mõjutas ligikaudu sama sügavalt kui eelmine niihästi Prantsusmaa kui Euroopa vaimset arengut. Rousseau oli sama leppimatu vana korra ja vaimu vastane kui Voltaire. Ta nägi samuti oma aja ühiskondliku olukorra ebaõiglust ja püsimatust, ka tema tahtis seda parandada, kuid ta eitas niihästi Voltaire’i meetodit kui ta ideaali. Valgustusliikumine, mida esindas Voltaire, nägi lõppsihti hariduses ja lootis selle kaudu kõrvaldada kõik pahed: ebausu ja ülekohtu. Valgustatud valitsejad pidid teostama reformid, mis oleksid rahvale võimaldanud õiglase elujärje ja kõrge hariduse. Haritud rahvas oleks lõpuks osanud kõrvaldada lõplikult kõik väärnähtused, määrates oma kooselu mõistuse selgete käskude järgi. Arukalt valitsetud rahvale, kes jaguneb aruka korra järgi klassidesse, mille vastuolud kõigile kättesaadav haridus oleks tasandanud, tuli anda paras määr vabadusi ja selge, mõistusepärane õiglus - nagu Inglismaal. See Voltaire’i ideaal on jäänud meie päevini vabameelse liikumise aluseks ja kajastub kõigi tõsiselt demokraatlikkude parteide kavades.

Rousseau põlgas seda puhtratsionalistlikku õpetust. Ta nägi mõistuses endas, eriti ta kõrgsaavutustes, teaduses ja kunstis, inimlike pahede juurt ja inimkonna põhivaenlast. Ta väitis, et inimene on loomult hea, kuid (ainult) mõistuse teenistuses oma loomuliku lihtsuse kaotanud seltskond hukutab inimese. Ta ülistas nn. looduslikku olukorda, kus inimesed olid vabad, head ja õnnelikud. Tsivilisatsiooni põhipahet nägi ta inimeste üheõiglusetuses, mis põhineb omandi ebasarnasusel. Mida kõrgemale tsivilisatsioon areneb, seda teravamaks muutuvad need vastuolud rahva eri kihtide vahel, rikkad jäävad ka hariduse ainuomanikeks, materiaalsete erivustega liituvad vaimlised vahed.

Kunst ja teadus on rikaste ebaõiglase külluse kaasnähtused ja see kõik elab masside viletsusest. Kuid ka Rousseau nägi võimatust tagasi pöörata algelise loodusliku olukorra juurde. Selle asemel nõudis ta uut ühiskonnakorda, kus seisuslikud ja varanduslikud vaheseinad oleksid kaotatud. See ühiskond pidi toetuma ka uuele kasvatussüsteemile, mille põhimõtteid Rousseau selgitas oma romaanis „Emile“ (1762). Lapses tuli arendada enne kõike loomulikke omadusi, terveid instinkte ja tunded, hoides temast eemale seltskonnas valitseva „hariduse” hukutavat mõju. Alles siis kui ta isiksus looduselähedases olukorras oli küllalt tugevaks kasvanud, võidi asuda vaimu harimisele. Sugude vahekord pidi muutuma loomulikuks ja avameelseks, perekond ja enne kõike emakohused pidid olema pühad. Niiviisi vabaduses kasvanud, lihtsalt õnnelikud inimesed oleksid moodustanud ka õiglase ühiskonna omavahelise vaba kokkuleppe alusel. Igaüks oleks nõustunud üldsuse heaks ohverdama osa oma individuaalsest tahtest. Ja see ühine kokkulepe, „sotsiaalne kontrakt“, oleks määranud valitsemiskorra ning valitsuse.

Kogu võim võis lähtuda ainult rahvast ja riik pidi olema rahva jaoks, mitte vastupidi nagu seni.

Rousseau kuulub valgustusaega oma terava mõistusliku analüüsiga. Ta oli kõigest erivusest hoolimata oma aja laps. Ilma valgustusaja mõttekoolita oleks ta ühiskonnaarvustus olnud võimatu. Ka ei eitanud ta lõplikult hariduse tähtsust, ta võitles ainult aru ühekülgse ülistuse vastu. Oma kuulsas armastusromaanis „Uus Heloise“ (1761) laskis ta Helo’ise’il arukalt võita oma südame kalduvuse, mis oli vastuolus perekonna huvidega. Tema hariduseprogramm „Emile’is“ tähendas suurt edusammu võrreldes senise ühekülgse raamatuliku ja eluvõõra õpetusviisiga. Ta nõudis ladina autorite tardunud lugemise asemel ka praktiliste teaduste õpetamist ja elavamat ning vabamat pedagoogikat - kõik põhimõtted, mille eest tänapäeva õpetusmeetodid võlgnevad Rousseau’le tänu kogu maailmas.

Rousseau ühiskonnaõpetusele lähevad aga tagasi ka uueaegse sotsialismi ja kommunismi põhimõtted. Nad sisalduvad selles väites, et kõige ebaõigluse ja pahe juur on eraomanduses ja et kasvatuse teel saab luua uue inimkonna, kes ise endale kindlustab õiglase ühiskonnakorra. Nõudes, et kogu riigivõim peab tulema rahvast endast, sisalduvad hilisemad üldise valimisõiguse ja demokraatliku rahvariigi ideed. Nii täiendas Rousseau oluliselt valgustusaja ühiskondlikku mõtet, jättes pärandi, mille ulatus ja mõju polnud vähem Voltaire’i ja Montesquieu omast.

Kuid mõistuslikes teooriais avaldus ainult osa Rousseau’d. Veelgi suurem oli ta tundeline mõju, mis kajastus juba ta kaasajal. Rousseau oli enne kõike tundeinimene. Ta heitlik elukäik, mida ta on pihtinud oma kuulsais „Konfessioonides”, oli täis joobumisi armastusest, sõprusest, loodusest. Ta oli ise temperamendilt keset kunstlikku seltskonda see vaba looduseinimene, kelle õigusi ta kaitses oma teostes. Pole tähenduseta, et ta oma vaateidki avaldas enamasti romaanides. Ta oli poeet, kes oma mõtteile andis tundelise jõu. Ja sellega oli ta kaine valgustusaja ürgvaenlane.

Rousseau on selle tundelise reaktsiooni juht, mis tõusis XVIII sajandi lõpul senise mõistuse ainuvalitsuse vastu. Rousseau’ga murdub esimest korda päevavalgele jälle see osa prantsuse rahva hingest, mis oli võõras antiikpärandile. Rousseau määratus tundejõus, tema lürismis, luules ja musikaalsuses on ta suurim jõud ja see seletab ka tema edu kaasajal. Salongide vaimukas seltskond oli sisemiselt kokku kuivanud, ta vaim, ta skepsis olid muutunud talle endale igavaks - oldi blaseerunud ja tüdinud. Seepärast leidsid Rousseau mõtted koguni oma aja aadliseltskonnas vaimustatud pooldajaid. Seltskond võttis nad kohe omaks, et neid omal viisil teostada.

Sai heaks tooniks „loomulik“ olla. Daamid imetasid oma lapsi ise (meelsasti seltskonnas ja ooperis), rõivastus muutus lihtsamaks, kanti puuvillaseid riideid siidi asemel, klassikaliselt korrapäraste iluaedade asemele loodi nn. „inglise“ aedu, mis olid ebasümmeetrilised, just kui looduse loodud. Selle aristokraatliku loomulikkusemängu sümboliks võib pidada Marie-Antoinette’i „küla“ Trianoni pargis Versailles’ kõrval, kus kuninganna mängis piimatüdrukut, kus oli keelatud hoovkondlik tseremoniaal, kus sellisel meeldival kombel arvati teostavat Rousseau nõudeid.

Rousseau avastas esimesena „metsiku looduse“, mäestike, metsade, vete majesteetluse, õhu ja kauge silmapiiri tundeväärtuse, terve looduse võimsuse. Selles templis mõtles ta oma uuestisündinud inimkonna unelmat. Seltskond tegi aga sellest karjasemängusid ja kunstlikke külasid. Tema tunde jõust ja tulisest igatsusest sai sentimentalism, kahvatu härdus ja teeseldud lihtsameelsus.

Oma tõelised järglased aga leidis Rousseau alles hiljem. Oma lürismi (isikupärase tundluse), oma looduseaustuse ja puhta eluõnne igatsusega sai Rousseau romantilise voolu esiisaks. Kõik hilisemad hingejõule apelleerivad voolud on sisaldunud juba Rousseau’s: Tolstoi radikaalne kõlbluseõpetus, saksa hiljutine ekspressionism, kõik tundelised liikumised idealistlikust noorsooliikumisest kuni lõunamere saarte ihalemiseni.

Otsene mõju, mida ta avaldas näit. Schillerile („Röövlid“) ja Goethele („Wertheri kannatused”) kahvatub selle suure üldmõju kõrval, mida ta veel kaua ja osalt praegugi avaldab kogu Euroopale. Ja mitte asjata ei alga praegused antidemokraadid, „uusklassikud“ jt., oma rünnakut just Rousseau kriitikaga.

Juba oma eluajal mõjutas ta kodanlust ja lihtrahvast enam kui suurseltskonda, kes jäi talle sisemiselt kaugeks. Ta sai vaeste ja tagakiusatute apostliks ja revolutsiooni puhkemises etendas temalt päritud entusiasm kindlasti suurt osa. Suure Prantsuse Revolutsiooni tuline usk inimlusse ja tahe inimkonda õnnestada on Rousseau usk ja tahe. Kuid Rousseau vaim juhtis ka terroriaegseid metsikuid tapatalguid. See oli mõistuse kontrolli alt vallandunud tundemäratsuse tulemus. Revolutsioon algas Voltaire’i vaimus, kuid pöördus ikka enam Rousseau jälgedesse. Robespierre, üks revolutsiooni juhtidest, oli tuline Rousseau aus­taja. Kuid ta esindas äärmuslikult ainult üht poolt Rousseau pärandis.

Voltaire ja Rousseau oma loomingu ja selle mõjuga on pärast gootikat olnud Prantsusmaa hiilgavamad suurnimed ja nende vabadusaated selle maa uus võrratu kink kogu maailmale.

Marseljees

Suur Revolutsioon, mis puhkes 1789. a., teostas osa Voltaire’i ja Rousseau’ mõtteist. Ta ei loonud ise uusi mõttesüsteeme, kuid ta tähendus on selles, et ta valgustusaja ideid rakendas tegelikkuses. Ta tähendas idee võitu võimu üle, ja tõendas, et elujõuline ideaal võib leida vahendeid enese teostamiseks praktilises maailmas. 1789. a. revolutsiooni võib nimetada Prantsusmaa teiseks „ristisõjaks“, sest nagu esimene nakatas seegi; teisi rahvaid oma eeskujuga. Ta ei leppinud ainult Prantsusmaa olukorra muutmisega, vaid kuulutas kogu maailmale uut inimsusevangeeliumi ja oli valmis seda läbi viima. Uus tõde, mida ta oma õpetajate Voltaire’i ja Rousseau vaimus kuulutas, oli enne kõike see, et riigivõim pole Jumalast antud üksikisiku eesõigus, et ta kuulub rahvale, kel on õigus oma soovide kohaselt luua riike ja valitsusi. Alguses arenes revolutsioon selle uue teadvuse alusel võrdlemisi mõõdukais piirides. Põhimõtteliselt olid revolutsionäärid nõus isegi kuninga säilitamisega ainult uue põhiseaduse alusel, mis kuninga üle oleks asetanud rahva esinduskoja. Kuid see rahva ülemvõimu mõte oli vana korra esindajaile nii koletislikult uus, et nad oma käitumisega lõhkusid viimsed sillad endi ja võiduka revolutsiooni vahel. Nad otsisid välisriikidelt tuge iseoma rahva vastu. Aristokraadid põgenesid üle piiri, et luua emigrantide sõjaväge, kes pidi relvadega lämmatama hädaohtliku liikumise. Kogu Euroopa isevalitsejad toetasid seda ettevõtet, sest oli ilmne, et rahva võit Prantsusmaal oleks tähendanud vürstide jumaliku autoriteedi hävingut ka mujal.

Selle välise vastase ees, kes tuli appi kõrvaldatud sisemisele vastasele, ühines kogu Prantsusmaa enneolematu südidusega. Revolutsioon oli kogu rahva asi, tema kaitsmises nägi kogu maa ühist eluhuvi. Lugematute hulkadena voolas vabatahtlikke noore vabariigi kaitseväkke. Kõiki hingestas tuline vaimustus ja varsti saavutasid need emigrantide elukutseliste sõdurite poolt vihatud rahvahulgad otsustavaid võite.

Selle võitlusega oli kaasa tulnud hoopis uus, seni vaevalt kusagil ilmnenud nähtus: rahvuslik ühistunne ja iseteadvus, rahvuslus, millel tulevikus tuli rahvaste vahekordades etendada määravat osa.

XVIII sajand ei tundnud veel seda vaimset hoiakut. Kogu Euroopas valitses prantsuse kultuur ja poliitilised huvid ei mõjutanud kultuuriteadvust. Paljud prantslased tervitasid näit. Friedrich Suure võite Prantsuse sõjaväe üle, nähes selles valgustuse võitu, ja sama Friedrich Suur oli läbi imbunud prantsuse kultuurist, põlates saksa vaimu kui barbaarsust. Sõdasid peeti kuningate omavaheliseks arveteõienduseks ja oli tavaline, et ühest rahvusest aadlik teenis palgasõdurina teise riigi sõjaväes, kes võitles ta enda sünnimaa vastu. Palgasõdureid värvati kõigilt maadelt ja sageli müüsid neid maa isandad ise kõliseva kulla eest.

Sellesse olukorda tõi Prantsuse revolutsioon järsu pöörde. Oma ühise vabaduse eest sõtta minnes, mindi välismaalaste vastu. Revolutsioon, vabadus, inimõiguste võit - see kõik oli üle öö muutunud rahva teadvuses prantsuse rahva võiduks. Tõsi küll, revolutsiooni ideed kõnelesid kõigi inimeste õigustest ja eeldasid kõigi maade rahva vabastumist, kuid seni kui see polnud teostunud, oli tarvis kaitsta uut varandust oma saavutusena, tuli võidelda Prantsusmaa eest, kes kehastas vabadust. „Marseljees“, türannide vastu sõtta minevate isamaapoegade laul, mis ilmekalt peegeldab seda rahvuslikku ja revolutsioonilist vaimustust, on jäänud sealt peale Prantsuse vabariigi hümniks.

Revolutsiooni levik teistesse maadesse oleks viinud võib-olla Euroopa ühendriikideni, kus ärganud rahvuslikkus oleks sama kiiresti tasandunud. Kuid ajaloo käik võttis teise pöörde. Revolutsiooni mesinädalaile järgnes Prantsusmaal terror, mida põhjustas suurel määral ka sõda välismaaga. Terrorile järgnes varsti Napoleoni diktatuur. Viimase sõjapoliitika lõi teistelgi maadel soodsa pinna kord ärganud rahvusliku teadvuse arenguks.

Nii osutus rahvusluse mõte uueks Prantsuse kingiks Euroopale. See sündis aga ajajärgul, kus ta kultuuriline mõju hakkas langema. Napoleoni sundpoliitika ühelt poolt, ärkav rahvustunne teiselt poolt pöörasid XIX sajandi alguses rahvaid prantsuse keelest ja kultuurist eemale. Ainult Venemaa aristokraatia ja haritud kihtide seas see püsis endisel kujul.

Teadagi jahutas ka revolutsioon ise välismaa aadli vaimustust prantsuse kultuuri kohta, mille vaba vaim oli näidanud neile oma kurja palet.

Kuid selle esialgse tõkestuse põhjal oleks ekslik alahinnata Prantsuse revolutsiooni saavutusi. Tõeliselt järgnes ta eeskujule varem või hiljem enamik Euroopa maid. Ta oli Euroopa arengus astmeks, mis tähendas suurt edusammu endisega võrreldes. Kui Prantsusmaa Euroopa mandril selle sammu esimesena astus, siis kiirendas ta kõigist vahepealsetest tagasitõmbumistest hoolimata üldist arengukäiku. Ta näitas teostatuina uusi tõdesid ja jättis mälestuse, mis hõõgus kuni plahvatusteni. Kuid ta kandis ka esimesed rasked ohvrid selle edusammu altarile. Kogu rahva ennastsalgava kangelasteona oli see võib-olla Prantsusmaa suurim teene Euroopale.

Ta pühkis keskaja jäänused inimsuse arenguteelt. Ja nii algame ajaloos kõige uuemat aega Prantsuse revolutsioonist. Mainisime juba kuninga absoluutse autoriteedi hävitamist. Selle sümboliks sai Louis XVI-nda hukkamine 1793. a., milleni viis käremeelse voolu esiletung ühelt poolt ja noore revolutsiooni nõrkus teiselt poolt. Nagu inimeste juures üksikult nii osutab ka riikide elus toorus ja vägivald ta sisemist nõrkust. Tõeliselt oleks revolutsioon võinud leppida ka dekoratiivse kuningaga, nagu on näit. Inglismaal, kelle kuningavõim on palju väiksem Ameerika Ühendriikide presidendi omast. Revolutsiooni tõeline vaenlane oli ainuvalitsuslik süsteem, mille ta asendas parlamentaristliku süsteemiga. See oli saavutus, mille suunas hiljem arenesid kõik Euroopa maad.

Kogu rahva huvid ühinesid selles uuenduses. Arenevat kaubandust ja tööstust takistas vana aristokraatliku süsteemi koormustepoliitika, mis võttis rahvamassidelt ostujõu. Kuningad ei hoolitsenud küllaldaselt välisturgude eest; kaubanduslik vabadus oli tundmatu asi. Vaesemaid kihte rõhus maani vana korra kaudsete maksude süsteem, ta ei saanud rahuldada oma vajalikumaidki elutarbeid, kõnelemata ligipääsust haridusele. Kohtukorraldus, mis igale seisusele jagas eri õigust, rõhus kõiki alamaid.

Revolutsioon kõrvaldas need arengutakistused ühes vana poliitilise süsteemiga. Ta hüüdsõnaks oli Liberté, Egalité. Fraternité (Vabadus, Ühetaolisus, Vendlus), mis on Prantsuse vabariigi deviisiks jäänud tänapäevani.

Tõeliselt suutis ta küll teostada ainult esimest nõuet neist kolmest. Ta andis rahvale poliitilise vabaduse, üheõigusluse seaduste ees, kuid ei suutnud kaotada lõplikult varanduslikke vaheseinu, mis takistasid põhilist kodanike üheväärsust ja nende vendlust. Ent juba õiguslik üheväärsus tähendas ka laiadele massidele suurt võitu, seda enam et sellega liitus vabanemine maksukoormaist ja hariduse kätte­saadavus ka vaeseile. Oli avatud arengutee kõigile, kuigi raha võim teiselt poolt piiras selle tee käidavust.

Nii teostus õieti Voltaire’i vabadusprogramm ja Rousseau’ ühetaolisuse- ning vendlusenõuded pidid alistuma paratamatusele. Lõpuks oli samm väikese aristokraatliku kihi valitsusest kuni vennaliku ühiskonnani liiga suur, et seda oleks võidud korraga astuda. Tegelikult saavutati valitseva kihi laiendus. Uus, avardatud võim õiglasemail aluseil läks jõuka kodanliku klassi kätte, kuigi varanduseta massid kaitsesid revolutsiooni seespool oma ühetaolisuse igatsust viimse võimaluseni. Robespierre ja Marat olid nende juhid. Kui nende kava jäi teostamata, siis võib põhjusi näha nende põhimõtete vastvõtmatuses rahva suurele osale, kuid vahest ka teostamisviisides. 1793. aastal oli võim tegelikult nende käes, kuid siis osutus, et nende siht polnud niipalju üheõiguslus kui kõrgemal seisjate hävitus, mitte ühetaolisus, vaid teatav, kui tarvitada moodsat sõna, proletariaadi diktatuur. Mitte rahva ühise tahte võitmine vennalikult, vaid terrori kaudu teisitimõtlejate kõrvaldamine. Rousseau sihi nimel loobuti lõpuks Rousseau vaimust. Terroriaja äärmused meenutavad ainult veel kaudselt Rousseau vaimu üht poolt, ta tundesiirust ja entusiasmi. Tulemuseks oli rahva soov saavutada inimlikum olukord, nõusolek lõpuks mis­tahes korraga, mis läks niikaugele, et võis tulla Napoleoni sõjaväeline diktatuur.

On tähelepandav, et Prantsuse revolutsioonis kohtame juba pea kõiki neid ühiskondlikke voole ja probleeme, mis hilisemas Euroopa arengus on etendanud olulist osa. Ta oli lahinguväli, kus algasid võitlused, mis pole veel praegugi lõppenud. Nüüdisaegsed vabameelsed parteid ulatuvad tagasi žirondistideni, jakobiinide pärand elab edasi sotsialistides ja äärmisel kujul kommunistides, diktatuuri traditsioonid küünivad Napoleoni. Lahendusedki, mida ühiskondlikele keerdküsimustele praegu antakse, leiti üldjoontes juba siis.

See määratu pööre, mille ta teostas, pani kõik liikuma, pani kõiges kahtlema ja kõike uuesti korraldama. Kõigil aladel algas temaga uusim aeg, esitati küsimused, mis köidavad riike ja inimesi tänapäevani.

Teda on üldse võimatu eitada või jaatada, võib ainult öelda, et temaga andis Prantsusmaa kogu Euroopa jaoks vanale surmahoobi, et avada teed uuele arengule.

Suur Prantsuse revolutsioon universaalajaloolise nähtusena

P. Tarvel

Akadeemiast nr. 7/1939

Revolutsioonid kui ühiskondliku olustiku järsud ja murrangulised ümberkujundused mõjutavad sügavasti riiginduse arengut ja rahvaste mentaliteeti. Tavaliselt siirdub nende puhul poliitiline võim ühelt sotsiaalselt klassilt teisele ja senistes omandisuhetes toimuvad kardinaalsed ümberpaigutused. Sageli kerkivad nendega seoses esile uued vaimsed väärtustesüsteemid, mille seisukohalt hinnatakse ja reformitakse konkreetset tegelikkust. Revolutsioonid raiuvad järsu resoluutsusega läbi poliitilise ja ühiskondliku elu lootusetult sassiläinud keerdsõlmed, vabastavad rahvaste jõud neid ähvardavast tardunud stagnatsioonist ja avavad sellega tee hoogsamale ja tulemusrikkamale arengule. Õhku puhastava ja värskendava äikesena teostavad revolutsioonid lühikese ajavahemiku kestes, hoogsas ja tormilises tempos selle, mis asjade harilikus käigus oleks arenenud tunduvalt suurema aeglusega, osade kaupa, katkendlikult ja süsteemitult. Sellega moodustab revolutsiooniline areng loomuliku ja vajaliku täiendi evolutsioonilisele arengule. Kuigi tuleb üldiselt eelistada viimast ja pooldada tekkinud keerdsõlmede kannatlikku lahtiarutamist, ei saa ometi silmi kinni pigistada tõsiasja suhtes, et mõnigi kord Gordioni sõlmede lahtiraiumine on paratamatu ja inimkonna üldhuvide ja üldarengu seisukohast vägagi positiivne toiming.

Eelöeldu kehtib ka Suure Prantsuse revolutsiooni kohta, mis on maailmaajaloos põhjalikumaid revolutsioonilisi murranguid, nii-öelda revolutsioon par excellence. Võimsa jõupingutusega purustas see revolutsioon, mille 150-ndat tähtpäeva käesoleval aastal pühitseb kogu kultuurmaailm, vanad pehkinud õiguslik-poliitilised eluvormid ja hoogustas sellega inimkonna loovate jõudude vabamat avaldumist kõigil elualadel, ülesanded, mille kallal Suure revolutsiooni ajal töötati, pole praegugi veel vajaliku täiuslikkusega lahendatud. Ka nüüdisaegsed generatsioonid tunnevad enda üle heljuvat ta võimsat hingeõhku ja elavad ta kestvate mõjuavalduste atmosfääris.

Tõelised revolutsioonid ei teki äkki, üle öö; neid ei põhjusta pinnatute teoreetikute eluvõõrad utoopiad ega vastutustundeta poliitiliste intrigaanide auahned taotlused, nagu varem arvati ja nagu praegugi mõned ühiskondliku aatlemise alal kanapimedad elemendid kipuvad tõendama. Nad küpsevad ja valmivad aastakümnete, isegi sajandite kestes ja purskuvad siis neid varjava koore alt äkki esile nii, nagu uued tuld purskavad mäed, mis tekivad varjatud telluursete jõudude toimel. Ka Suur revolutsioon, mis rabas ja üllatas kaasaegseid otsekui mingi ürgjõuline loodusnähtus, hõõgus kui tuli tuha all juba pikemat aega: teda valmistas ette kogu uusaegne ajalooline areng Lääne-Euroopas, nagu mingisse fookusse jooksid temasse kokku eelmiste ajastute tähtsamad arenemisteed.

Ta peamiseks põhjuseks olid Euroopa rahvaste riiginduses ja ühiskondlikus struktuuris tekkinud vastuolud õigusliku korra ja tõeliste sotsiaalsete vahekordade, riigiasutuste ja rahvaste kultuuriteadvuse, ühesõnaga võimu ja vaimu vahel. Kehtiv õiguskord ja riigindus vastasid järjest vähemal määral tegelikele ühiskondlikele jõusuhteile ja haritud rahvakihtide kultuuriteadvusele. Uue aja esimestel sajanditel olid Euroopa rahvad siirdumas keskaegselt feodaliseerunud ühiskonnalt uueaegsele demokratiseerunud ühiskonnale, kuid linnakodanlus ja laiemad töötavad rahvakihid olid veel kaua liiga nõrgad selleks, et ise poliitilist võimu teostada. Et samal ajal nõrgenesid poliitiliselt ka senised eesõigustatud seisused - aadel ja vaimulikud, kes olid feodaalse ja seisusliku monarhia ajastuil üsna väljapaistvalt osa võtnud riigielu juhtimisest, siis võisid seni oma õigustes ja võimu käsitsemises piiratud monarhid endilt ajutiseks maha raputada ühiskondliku järelevalve ning kontrolli, ühe juhtiva ühiskonnaklassi puudumise tõttu võiski XVII ja XVIII sajandil kujuneda uus poliitiline riigivorm - piiramatu absolutism, mis suhtus kõigisse rahvastikuelementidesse kui riigivõimu ees ühevõrra õigusteta alamaisse, koheldes neid mitte õiguste subjektina, vaid lihtsa võimutsemisobjektina.

Nii tõusis absoluutse monarhia ajastul riigi ülimaks eesmärgiks maine jumal - kuningas, kuna riikide valitsemisel arvestati esijoones, sageli ainuüksi, kuningate vägevust ja kuulsust, ta dünastia ainelisi ja muid huve. Välispoliitikas kerkis Vestfaali rahu järel dünastiline tegur rõhutatult esikohale, tõrjudes kõrvale konfessionaalsed ja üldpoliitilised momendid. Seega said riigi asjad valitsejasugude perekonnaasjadeks ja konfliktid dünastiate pärandite pärast arenesid riikidevahelisteks sõdadeks (Hispaania, Poola ja Austria pärilussõjad). Välispoliitika ainsaks juhtivaks printsiibiks oli oma dünastia kasu, vahendiks hoolimatu, jultunud intriig, ainsaks seaduseks toores jõud. Iga valitseja vaatas oma naabermaadele kui täiesti loomulikele omandamisobjektidele, mille puutumatust ei suutnud kaitseda ükski leping ega pühalik tõotus. Seejuures ei tulnud kellelegi pähe arvestada rahvaste endi õigusi ja soove: dünastiad vahetasid omavahel maid ja lõikasid ning tükeldasid riike otsekui „hollandi juustu” (ühe XVIII sajandi tegelase sõnade järgi)

Samasugune omavoli süsteem tekkis neil ajul ka sisepoliitiliste suhete alal. Riigirahvastikus nägid võimud igavesti alaealist, kelle „piiratud alamamõistus ei tohtinud poliitilistes küsimustes vähimalgi määral kaasa rääkida. Tõrkumatult sõna kuulda, makse maksta ja riigiisale sõdureid anda - selles seisis absolutistliku riigi alama õige voorus. Nii kõrvaldas absolutism riigiasjade juhtimisest täielikult vabad ühiskondlikud jõud ja nivelleeris kõik rahvakihid ühesuguses õigusetuses keskvalitsuse ja ta kohapealsete käsutäitjate ees. „Eraisikuile pole lubatud võimusid solvata” (insulter les puissances), väitis Preisi valgustatud monarh Friedrich II. Ja sellist solvamist nähti iga tagasihoidlikumaski püüdes esitada valitsejale ühe või teise rahvakihi kõige truualamlikumad soovid! Absolutism oli täidetud suurima umbusklikkusega ühiskondlike jõudude vabade eneseavalduste suhtes. Võimutsev bürokraatia arvas ise paremini teadvat, mis rahvale vaja, ja pidas enda ainuõiguseks teostada riigipea suveräänset tahet ilma seltskonna kaasabita. Aja jooksul tõusis bürokraatia kõikvõimsaks poliitiliseks teguriks, kes sageli tegelikult hoidis isegi riigiasjadesse vähe pühendatud kuningad oma hooldamise all ja juhtis omapead kogu valitsemistööd.

Siiski polnud bürokraatlike jõudude poolt teostatud nivelleerimistöö täielik, sest seniste privilegeeritud seisuste eesõigusi sotsiaalses ja kultuurielus ei julgenud monarhid kuigi resoluutselt vapustada. Talumaadel lasusid endiselt keskaegse senjöriaalrežiimi aegadest pärinevad feodaalsed koormused aadli heaks ja katoliiklikes riikides ka kiriku kümnis. Kesk- ja Ida-Euroopas jõudis pärisorjus ühes teoorjusega alles XVIII sajandil oma arengu haripunkti. Kõikjal seisis aristokraatia valitsejaile lähemal kui teised kihid ja mõjustas telgitaguste õukonnainfriigidega enda huvides riigiasjade käiku. Nii ei puudunud vana korra ajal mitte ainult poliitiline vabadus, vaid ühtlasi sotsiaalne võrdsus.

Kuid samal ajal olid piiramatu võimuga monarhid sunnitud ajama sellist majanduspoliitikat, mis õõnestas olulisel määral vana korra alused ja kaevas lõpuks neile endile haua. Järjest suurenevate sõjavägede ja arvuka ametnikekihi ülalpidamiseks pidid nad tõstma oma maade majanduslikku kandejõudu ja arendama energiliselt rahvastiku kaubandus-tööstuslikku aktiivsust. Kaubanduskapital kasvas merkantilistliku majanduspoliitika toetusel Lääne-Euroopas jõudsasti ja revolutsioneeris ka seniseid tööstusvorme. Inglismaal alates XVIII sajandi keskpaigast toimuv tööstuslik revolutsioon valmistas teed kõrgkapitalismile, milleni küll jõuti alles järgneval sajandil. Kõik see soodustas kodanlike keskkihtide tugevnemist ja iseteadvumist. Juhtivais Lääne-Euroopa riikides tõusis kodanlus XVIII sajandil kõige elujõulisemaks sotsiaalseks klassiks. Ta ei leppinud enam senise tagasihoidliku kohaga ühiskondliku hierarhia redelil, vaid hakkas nõudma oma majanduslikule osatähtsusele vastavat poliitilist erikaalu riigielus; ta taotles poliitilisi vabadusi, sotsiaalset võrdsust, konstitutsioonilist režiimi ja majandusliku reglementatsiooni kaotamist. Absolutistlik riik oli aga liiga tihedasti seondunud feodaalse aristokraatiaga ega tihanud anduda uute tõusvate ühiskonnakihtide teenistusse. Hangunud oma bürokraatlikus rutiinis ja seisuslikes traditsioones, ei suutnud ta otstarbekalt lahendada elu arenemisel esile kerkivaid aktuaalseid ülesandeid.

Nii valdas XVIII sajandil Lääne-Euroopa riike raske sisekriis. Revolutsioon valmis seniste eluvormide varjul kogu sajandi kestes, kodanluse ainelise jõu tõustes ja vana korra kõdunedes ning laostudes. Ta puhkes lõpuks seal, kus kodanlus oli oma kultuuriliselt tasemelt küpseim ja kus ancien regime’i kõdunemine ilmnes kõige drastilisemal kujul, nimelt Prantsusmaal.

Jõukate ja iseteadvate kodanlike kihtide püüdlusi kajastas tabavalt võimas universalistlikult häälestatud kultuuriliikumine, nn. valgustus. Juba XVII sajandil olid loodusteadused üle elanud „Suure uudumise (The great renewal, nagu seda kutsub oma samanimelises teoses amee­rika ajaloolane Preserved Smith). Mehhanistlik, loodusteaduslik tunnetus Newtoni gravitatsiooniteooria ja teiste selliste saavutuste näol andis maailmavaatelistele otsinguile kindlama teaduspärase aluse, mida nad ei olnud omanud endisil suuril kultuuritõusu aegadel, näit. ei antiikses Kreekas ega humanismi ajastul. Toetudes täppisteaduste erakordseile saavutistele vabanes teaduslik ja filosoofiline aatlemine XVIII sajandil kirikliku hooldamise alt. Valgustusfilosoofid ründasid erakordse ägedusega sallimatuid ja vaba mõtte vastu vaenulikke kirikuid ja arvustasid peene irooniaga kristlikele ilmutususundeile omast dogmatismi ja traditsioonilist teoloogilist moraali. Niiviisi juhtisid nad haritud seltskonna huvid eemale teoloogilistest vastuoludest ja rajasid aluse maise elu suuremaks väärtustamiseks.

Seejärel suundusid, eeskätt XVIII sajandi teisel poolel, valgustatud pead poliitiliste teooriate alale, andes poliitilist võimu taotlevaile keskkihtidele rea süsteemi järjestatud ideid talumatuks muutunud olusuhete ümberkorraldamise kohta. Kuna vana korda pooldavad elemendid toetusid ajalooliselt pühitsetud traditsioonidele, rajasid uuendusi taotlevad teoreetikud oma nõudlused üldisele, universaalsele loodusõigusele, mis osutus nende käes võimsaks relvaks mineviku tülika pärandi vastu võitlemisel. Loodusõigus arvati koosnevat kõikjal ühevõrra kehtivaist ja kõigi inimeste suhtes ühevõrra kohustuslikest õiguslikest põhinormidest. Ta eelduseks oli juba antiikajas) pärinev usk inimiseloomu stabiilsusse ja ühetaolisusse ning veendumus, et kõrgeimad inimideaalid on ühesugused ja muutumatud. Loodusõigusliku mõtlemisviisi najal tuletati mõistuse põhimõtteist ideaalne ja ratsionaalne riiklik õiguskord, mis pidi kindlustama ühiskonna hüveolu ja üksikisiku vabadused. Inimkonna kõlbelise uuestisünni ja ühiskonna poliitilise reformi taotlused leidsid ideelise ühtluse ja vaimse keskpunkti õpetuses inimese ja kodaniku loomulikest, loovutamatuist vabadustest kui riigivõimu teotsengute paratamatust piirist. Loodusõigus moodustas Archimedes’e punkti, millele toetudes valgustajad ründasid vana korra kindlaimaidki kantse. Esijoones nõuti siiski elust väljakasvanud konkreetseid reforme, kuna radikaalsemad revolutsioonilised teooriad esinesid pigemini puhtabstraktsete arutlustena ja mõnikord ainult sädeleva mõttemänguna.

XVIII sajandi ideestik polnud järelikult selline pinnatu, eluvõõras ja elukauge nähtus, nagu seda mõned uurijad (H. Taine jt.) on kirjeldanud, vaid omas suurt aktuaalset sisu ja sügavat elulist mõtet. Ta kujunes haritud kodanlike kihtide elukäsitusena ja moodustas loomuliku reaktsiooni vabadust ja võrdsust eitava ancien régime ‘i vastu. Ta taunis teravasti selle pahesid ning puudusi, esitas aga samal ajal kaineid ja kaalutud parandusettepanekuid viimaste kõrvaldamiseks. Nii seisis valgustusfilosoofia mõlema jalaga tugevasti Lääne-Euroopa tõeliste olusuhete pinnas. Ta optimistlikult elujaatav mentaliteet oli täielikus kooskõlas varakapitalistliku ajastu kodanlike kihtide idealistliku eluvaatega. XVIII sajandi kodanlus oli veel vaba kitsarinnalisest ja lamedast mammonismist, mis on vohanud ja lokanud hilisemal, kõrgkapitalistlikul ajastul, näit. eriti varjamatult juulimonarhia ja Napoleon III ajal. Seetõttu võisidki kodanlikud elemendid Suure revolutsiooni ajal lausa erakordset saavutada: Peter Kropotkini õige märkuse järgi on ikka vaja kas või noaotsatäis ideaali, et suured pöörded võiksid õnnestuda, ühtlasi oli valgustusfilosoofia oma loodusõigusliku hoiaku tõttu rõhutatult universalistlik ja kosmopoliitlik. Ta poolt propageeritavad tõed pidid eranditult kehtima kõigi rahvaste kohta. Hoolimata sagedaist sõdadest riikide vahel suhtusid eri rahvaste haritud kihid üksteisesse veel heatahtliku sallivusega ja moodustasid mingi riikide piire ületava klassi „valgustatud peade vabariigi”, kus valitses ühine mentaliteet, nn. euroopa vaim (l’esprit européen). A. Mathiez’ tabava märkuse järgi (töös „La Revolution et les etrangers”) ei eksisteerinud internatsionaal neil ajul kongresside resolutsioones ega parteide doktriines, küll aga eksisteeris ta hingedes ja südameis.

Seetõttu võis Prantsusmaal puhkenud revolutsioon leida väga laia kõlapinna teisteski Euroopa maades. Valgustusajastul oli Prantsusmaa saavutanud Euroopa kultuurielus samasuguse vaieldamatu esikoha, nagu tal oli juba olnud XII ja XIII sajandil, gootika ja skolastika ajastul. Kui Versailles’ õukonnaelu oli alates Louis XIV-ndast avaldanud sügavat muljet teiste riikide valitsevaile kihtidele, vallutasid vaimukusest sädelevad prantsuse valgustusfilosoofid eeskätt haritud keskkihtide, aga sageli ka aristokraatide südamed kaugel väljaspool Prantsusmaa piire. Nii kujunes Euroopas prantsusliku hoiakuga ja prantsuse keelt kõnelev kosmopoliitlik vaimuaristokraatia, kes oli tihedais suhteis prantsuse kultuurieluga, saades siit alatasa uusi mõjutusi.

Prantsusmaal haarasid uued ideed üsna laialisi rahvastikuelemente üle kogu maa. Väga mitmesuguste teede ja kanalite kaudu tungisid nad pealinnast provintsidesse, kus tekkis rida kirjanduse- ja teadusehuvilisi ringe. Nii polnud Prantsusmaa enne revolutsiooni puhkemist enam ämblik hiiglasuure peaga (Pariis) ja pikkade ülikõhnade jalgadega (provintsid), nagu teda XVIII sajandi esipoolel oli iseloomustanud markii d’Argenson. Siin leidus kõikjal uusi ideid innukalt jälgivaid, juurdlevaid ja kriitilisi päid. Isegi suur osa aadlikke oli langenud nende ideede mõju alla. „llma mingi ettenägelikkuseta (kõneleb üks neist - Segur - oma memuaarides) nautisime meie ühtaegu aadliseisuse paremusi ja plebeilise filosoofia võlusid ... Et ehituse välisvormid säilisid puutumatuina, siis ei näinud me, et seda seestpoolt õõnestati. On teatav nauding allapoole laskuda juhul, kui arvad võivat uskuda, et sa igal hetkel võid vabalt oma suva järgi ülesse tagasi tõusta.” Eriti populaarseks muutusid moodsad ideed aristokraatia keskel seejärel, kui Prantsuse valitsus abistas sõjaliselt Inglise asumaid, kes olid Põhja-Ameerikas emamaast lahku löönud. Inglise kolonistide võitlus „türannia” vastu õhutas Prantsusmaalgi opositsiooni „ministrite despotismi” vastu. Asjaasutatud P.-A. ühendriikide saadik Benjamin Franklin külvati Pariisi kõrgema seltskonna poolt üle erakordsete tähelepanuavaldustega ja muutus otsekui mingiks legendaarseks kujuks, rahvaste vabaduse sümboliks. Chateaubriand’i sõnade järgi olevat siis olnud parimaks tooniks olla ameeriklane (s. t. vabariiklane) pealinnas ja inglane (s. t. konstitutsioonilise monarhia pooldaja) õukonnas.

Moodsaist ideedest pealiskaudselt riivatud, samal ajal aga kangekaelselt oma eesõiguste küljes rippuvad aristokraatlikud kihid andsidki esimese tõuke Suure revolutsiooni puhkemiseks. Oma hoogsa väliskaubanduse tõttu oli Prantsusmaa XVIII sajandil rikkamaid Euroopa maid. Siiski muutus ta rahanduslik seisund valitsuse saamatu ja pillava ühepäevapoliitika tagajärjel P.-Ameerika iseseisvussõja järel lausa katastroofiliseks, nii et kerkis esile isegi riigipankroti hädaoht. Kui selle vältimiseks püüti maksustada ka eesõigustatud seisusi, asusid need opositsiooni ja nõudsid „despotismi” piiramist, loomulikult nende endi kaudu ja nende endi huvides. Nad ei taibanud, et seisusliku monarhia restaureerimiseks olid ajad juba ammu möödas, ega osanud karta, et nende aktsioon võiks aidata võimule kolmanda seisuse, s. t. kodanluse koos laiemate rahvakihtidega. Nii aga tegelikult juhtuski. Mõõga- ja mantliaadli liit vaimuliku seisusega heidutas kuningas Louis XVI valitsust, kes otsis endale seljatuge kolmandalt seisuselt ja andis üle pika aja jälle kokku kutsutavate generaalstaatide valimistel hääleõiguse erakordselt laialistele rahvakihtidele. Kodanlus ja talupojad hakkasid aga poliitilise reformi - kuningavõimu piiramise - kõrval nõudma ka sotsiaalseid reforme - kodanlikku võrdsust, kõigi seisuslike eesõiguste kaotamist, kirikumaade riigistamist jne. Et nende nõuete teostamine oleks tähendanud aristokraatia täielikku kokkuvarisemist, lähenesid kodanluse iseseisva väljaastumise läbi hirmutatud privilegeeritud seisused nüüd jälle monarhile ja moodustasid koos viimasega generaalstaatide kokkutuleku järel ühisrinde kodanluse võimutaotluste vastu. Kui generaalstaadid kuulutati kodanluse algatusel suveräänse võimuga asutavaks koguks, asus kuningas reaktsiooniteele ja hakkas koondama Versailles’sse sõjavägesid.

Sellega oli saabunud otsustav hetk. Kui Prantsuse valitsusel koos eesõigustatud seisustega oleks õnnestunud juba eos lämmatada algav revolutsioon ja hajutada asutav kogu, oleks Prantsusmaal ja kogu Euroopas konservatiivsed jõud võinud veel kaua võimul püsida. Äkki kerkis aga esile uus tegur, keda võitlevad pooled polnud seni kuigi tõsiselt arvestanud, nimelt revolutsioneerunud laiad rahvamassid. Neisse olid valgustusajastu ideed jõudnud tungida vaid väga vähesel määral. Nad olid hoopis rohkem huvitatud oma igapäevasest leivast ja oma viletsa ainelise seisundi parandamisest kui Prantsuse riiginduse reformimise üksikasjadest. Kuid nad tundsid ühtlasi aristokraatia vastu otse instinktiivset viha ja olid valmis selle kihi likvideerima hoopis suurema järjekindlusega, kui seda soovisid aadlile oma elustiililt lähemal seisvad jõukad kodanlikud elemendid. Töötuse, elukalliduse ja nälja mõjul Pariisis tekkinud massidekäärimised arenesid ärevas poliitilises õhkkonnas otsus­tavaks revolutsiooniliseks aktsiooniks.

Relvastudes ja kroonuladudest laskemoona otsides olid Pariisi rahvamassid sattunud konflikti ühe vangla, nimelt Bastille’ komandandiga, kes oli lasknud neid tulistada. Ägeda rünnaku järel Bastille vallutati 14. juulil 1789 rahvahulkade poolt ja ta komandant surmati. Sellest sündmusest dateeritaksegi tavaliselt Suure revolutsiooni algust. Tõeliselt ei oleks Pariisi rahva viha tarvitsenud langeda just sellele vanglale, mis ei olnud määratud lihtrahvasse kuuluvate isikute jaoks. Bastille’sse kui parimasse ja mugavamasse vanglasse paigutati eeskätt aadlikke ja erilise kuningliku armu alusel ka literaate kolmandast seisusest. Tähtsamail vangidel olid siin kaasas oma teenrid ja lemmikloomad (koerad, kassid, tuvid). Vangidele pakutavad veinid olid heas kuulsuses; suhtlemine teiste vangidega oli teoorias keelatud, praktikas aga enamasti lubatud, nii et siin erisugupoolte vahel tekkis isegi armuromaane. Alates aastast 1720 ei tarvitatud Bastilles’s enam tortuuri: hoolimata põhjalikest otsinguist ei leidnud vangla vallutajad siit ei laipu, ei luukeresid ega piinamisriistu. Viimaseil aegadel oli siin ka vangide arv tublisti kokku kuivanud. Võitjad kohtasid vaid seitset vangi, kellest neli olid vekslivõltsijad, kaks vaimuhaiget ja üks oma perekonna nõudel siia toodud brutaalne sadist; seega puudusid poliitilised vangid täielikult.

Siiski tuleb Bastille’ vallutamist pidada esmajärguliseks maailmaajalooliseks sündmuseks. Bastille’ kindlus oma kaheksa torniga, laiade ja sügavate kraavidega ja kahuritega valitses Pariisis Saint-Antoine’i lihtrahva korterlat ja hoidis seda vajalikus kuulekuses. Laiemad rahvakihid ei tundnud oma kogemuste najal Bastille’ siseolusid, kuid vihkasid ta süngeid müüre ja uskusid ta kohta käivaid veel süngemaid lugusid. Ja kas ei peitunud oma sügav mõte juba selleski tõigas, et rahvas hävitas just selle vangla, mille režiimi tal endal polnud võimalustki tunda saada? Ja et ta hävitas ta seepärast, et seda vanglat peeti meelevaldse despotismi kantsiks, mis sümboliseeris juba oma olemasoluga ancien régime’lie iseloomulikku isiksuse rõhumist, kontrollimatut ja ohjendamatut oma­voli, isikuõiguste ja -vabaduste tallamist? Bastille’ vallutamine oli miljonjalgse deemose esimene jõuline ja edukas aktsioon, ta õnnestunud debüteerimine Euroopa ajaloo näitelaval. Seni olid anarhilised massiliikumised ilma erilise vaevata võimude poolt maha surutud, seekord aga saavutas ootamatu ja üllatuslik massiaktsioon otse erakordseid tulemusi. Ära­hirmutatud Louis XVI loobus otsekohe kontrrevolutsioonikatseist, tunnustas asutava kogu suveräänset võimu ja leppis kodanliku rahvuskaardi loomisega Pariisis, kust valitsuse väed viidi täielikult ära.

Tunnustades rahvamässu ja ta tulemusi keeldus Prantsuse monarh sellega avalikult oma piiramatust võimutäiusest ja alistus suveräänsele rahvale kui riigielu põhiküsimuste kõrgeimale otsustajale. Selle kaudu sai monarhistlik põhimõte kogu Euroopas äärmiselt ränga hoobi, millest ta enam kunagi ei suutnud täielikult toibuda. Nii oli vanale korrale omane piiramatu ja kontrollimatu režiim andnud endale ise vaesusetunnistuse. Kuninga võimu pankroti üheks otseseks tulemuseks oli üldine hoogus revolutsioonilaine kogu maal. Senised võimukandjad (intendandid, määratud linnavalitsused jne.) kukutati ja asendati rahva poolt valitud võimudega. Teade Bastille’ vallutamisest vapustas kiiresti leviva elektrisädemena kogu maa ja aitas luua tähtsad rahvusliku energia koondised vabalt organiseerunud kommuunide näol. Siitpeale muutus Prantsusmaa autonoomsete kommuunide föderatsiooniks. Sellele kommunaalsele revolutsioonile järgnenud laiaulatuslik agraarliikumine sundis asutavat kogu asuma senjöriaalse režiimi jäänuste likvideerimisele. Need massiliikumised halvasid vanade võimude tegevuse, julgustasid ja toetasid kodanlust ta reformitöös ja õhutasid teda teostama radikaalseid murran­guid senises poliitilises ja ühiskondlikus korras.

Ilma laiade rahvamasside spontaanse ja jõurikka aktiivsuseta oleks Suur Prantsuse revolutsioon jäänud samuti pinnale peatuma, nagu revolutsioonid Saksa riikides „hullul aastal” (1848-49). Kodanlike kihtide küpse poliitilise mõtte ja laiade töötavate rahvahulkade jõulise revolutsioonilise aktsiooni kooskõlalise ja rööbitise tegevusega ongi seletatavad Suure revolutsiooni olulised poliitilised saavutused.

Rahvahulkade toetusel võis asutav kogu, hoolimata endiste ees­õigustatud kihtide avalikust ja kuningas Louis XVI enam-vähem varjatud opositsioonist, kahel järgneval tegevusaastal uuendada senise riiginduse ja kummutada seisusliku korra, mis asendati seisustevaba, kodanlikule võrdsusele toetuva klassikorraga. Sellega saavutasid loodusõiguse humaansed põhimõtted esmakordselt suure elulise tähenduse ja mitmedki valgustatud aatlejate teooriad teostusid konkreetses tegelikku­ses. Punase joonena läbistavad asutava kogu reformiseadusandlust isikuvabaduse, kodanliku võrdsuse ja rahvasuveräänsuse ideed.

Põhja-Ameerika ühendriikide tekkimisel olid selle eri osariigid paigutanud oma uute põhiseaduste algusse deklaratsioonid oma kodanike põhiõiguste ja oma riiginduse aluspõhimõtete kohta. Sedasama otsustas teha ka Prantsuse asutav kogu; ta avaldas veel enne uue põhiseaduse koostamist revolutsiooni sotsiaalpoliitilise programmina oma kuulsa Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni. Kuna ameeriklased olid koostanud oma deklaratsioonid endi koduseks tarvituseks, ei piirdunud prantslased sellega, vaid otsustasid deklareerida oma põhimõtted niiviisi, nagu nende eelkäijad, valgustusfilosoofid, olid püstitanud oma teooriad - tervele maailmale, kogu inimkonnale. „Me tahame koostada deklaratsiooni kõigile inimestele, kõigile aegadele, kõigile maadele”, väitis üks asutava kogu kõnelejaid. Revolutsioonilised seadusandjad tundsid olevat endile pöördunud kogu maailma pilgud ja olid sügavasti veendunud oma ürituse ajaloolises suuruses ja tähtsuses. Siira innukusega kuulutasid nad poliitilistest ja sotsiaalseist vastuoludest lõhestatud maailmale oma maist evangeeliumi, mis pidi rajama alused üldisele hüveolule, õiglusele ja rahule.

Olevas usus intellekti vägevusse väitsid nad oma deklaratsioonis, et ideed juhivad inimkonna elu ja arengut: ühiskondliku elu puuduste ja valitsuste rikete ainsaks põhjuseks olevat inimõiguste mitteteadmine, unustamine või põlgamine. Seetõttu püüti „raiudes vasktahvleile inimeste õigused kõrvaldada Prantsuse riigikorra puudused ja teha võimatuks nende tekkimine tulevikus”. „Kõrgeima Olendi palge ees ja kaitse all” kuulutati välja inimese ja kodaniku loomulikud ja loovutamatud õigused, nimelt vabadus, omand, julgeolek ja õigus rõhumisele vastu hakata. Inimesed sündivat vabadeks ja oma õigustelt võrdseiks, kuna sotsiaalsed erinevused olevat ainult niivõrd lubatavad, kuivõrd nad põhinevad üldisel kasul. Individualistliku isikuvabaduse idee seisukohalt rõhutab deklaratsioon eriti isikupuutumatust ja võimalikult täielikku mõttevabadust: „mõtete ja vaadete vaba vahetamine on inimese kallimaid õigusi; seetõttu võib iga kodanik vabalt kõneleda, kirjutada ja oma teoseid trükkida, vastutades samal ajal ettenähtud juhtumeil selle vabaduse kuritarvituse eest”. Seevastu puudub deklaratsioonis koosolekute ja ühingute vabadus ning usundilisel alal kõneldakse vaid ususallivusest. Ühtlasi rõhutatakse kindlail sõnul rahva kõrgeima võimu põhimõtet: „iga suveräänsuse põhimõte asetseb oluliselt rahvas; ükski asutus ega ükski isik ei või teostada võimu, mis ei lähtu selgel kujul rahvast”. Sellise käsituse järgi on õigeks suverääniks kogu rahvas, kes delegeerib oma võimu teostamise vastavaile esindajaile. Kui viimased täidavad oma ülesandeid halvasti, on rahval õigus rõhumisele vastu astudes nad kõrvaldada.

Kuigi deklaratsioon ei loonud inimõigustele vajalikku kohtulikku kaitset, nagu seda olid näit. inglased teinud oma Habeas corpus act’iga, on ta ajalooline tähtsus ülisuur. Formuleerides oma lühikeste ja tabavate valemitega inimõigused, äratas ta seniseis rõhutud ja passiivseis alamais eneseväärtuse tunnet ja aitas neist kasvatada iseteadvaid kodanikke. Tema põhimõtteile rajatud reformid avasid vaba tee rahvas peituvaile individuaalseile jõududele, mis siitpeale võisid kasvada, areneda ja tegutseda, tundmata seniseid kammitsaid. Kuna mujal ranged seisuslikkuse raamid tõkestasid rahvastikuenamuses kätkevat energiat, olid Prantsusmaal kõrvaldatud tammid ja paisud selle võimsa veevoolu eest. Isiku vabastamises ja ta loovutamatute õiguste kuulutamises tuleb näha Suure revolutsiooni olulisemaid tagajärgi, hoolimata sellest, et individualistlik režiim osutus alguses kasulikumaks rikkamaile ja seetõttu sotsiaalselt tugevamaile ühiskonnaelementidele. Pikapeale avasid liberaalsed vabadused ka laiemaile ja kehvemaile rahvakihtidele teatavad võimalused organiseerumiseks ja oma huvide tõhusaks kaitsmiseks. Kodanlik võrdsus rajas vaba tee kõigi rahvakihtide ettevõtlikkusele ja algatusvaimule, õhu­tas kõiki energilisemale ja hoogsamale tegutsemisele. Nii kujunes 1789. a. põhimõtete alusel XIX sajandi jooksul uus ühiskond, kes suutis luua tunduvalt rohkem ainelisi rikkusi ja arendada võrdlematult kõrgema vaimse ja tehnilise kultuuri, kui seda olid jaksanud teha eelmised, individuaalsete jõudude tõkestamisele rajatud seisuslikud režiimid.

Deklaratsiooni põhimõtete alusel lõi asutav kogu Prantsusmaast konstitutsioonilise monarhia, kus teostati üsna avar, ent siiski mitte üldine valimisõigus, administratiivne detsentralisatsioon ja kiriku allutamine riigivõimule ühes kiriku hiiglamaaomandi riigistamisega. Ulatuslike reformide kaudu kindlustati haritud ja jõukaile kodanlikele keskkihtidele esivõim poliitilisel ja majanduslikul alal. Mõnevõrra kasulikuks osutusid need reformid siiski ka teistele endise kolmanda seisuse elementidele. Talleyrand’i poolt redigeeritud proklamatsioonis prantsuse rahvale (veebr. 1790) iseloomustab asutav kogu ise oma reformitööd järgmiselt, inimõigusi ignoreeriti, need on nüüd kehtima pandud. Rahval puudus õigus anda seadusi ja määrata makse; see õigus on talle antud. Meie avalik õigus koosnes lõpmatuist eesõigustest; need on kõrvaldatud. Prantsusmaa senised jaotused (administratiivseiks, kohtu- ja kirikuringkondadeks) on kõrvaldatud, et välja juurida vanade eelarvamuste jäänused ja asendada provintsipatriotism tõelise isamaa-armastusega. Me lõpetame oma töö seadustega hariduse ja rahvusliku kasvatuse kohta, et asetada uus põhi­seadus uute, kasvavate generatsioonide kaitse alla. Millise auväärse pä­randi võite teie edasi anda järelmaailmale! Teie olete tõusnud riigikodanikeks, te pääsete vabalt kõigisse ameteisse, te olete kõik võrdsed seaduste ees, te võite vabalt tegutseda, kõneleda, kirjutada, ilma kellelegi aru andmata.” Siin loendatud paremustes võiski prantsuse rahva enamik näha revolutsiooni olemust, selle peamist sisu. Asutava kogu reformide kaudu olid prantslased muutunud vabadeks kodanikeks ja seondunud oma isamaaga tihedate sidemete kaudu. Nad olid tõusnud oma kuninga eripalgelistest alamaist iseteadvaks riigirahvaks, natsiooniks. Nad püüdsid ühtlasi endi poolt saavutatud paremusi kättesaadavaks teha teistelegi rahvaile.

Suure revolutsiooni hüüdsõnade universaalsus ja ta põhimõtete abstraktsus tegid ta taotlused arusaadavaiks ja vastuvõetavaiks naaberrahvaile ning võimaldasid prantsuse ideedele erakordselt suure löögijõu ja laia levimisala. Pidades end mõistuse, õigluse ja edu eestvõitlejaks, arendas prantsuse revolutsiooniaegne generatsioon innukat propagandat humanitaarse kosmopolitismi vaimus, ühes lendkirjas (aug. 1790) rõhutab poeet Andre Chenier seda mõttesuunda haruldase selgusega. „Meie keskel toimuv revolutsioon on niiöelda rase maailma saatustest (grosse des destinees du monde). Teised rahvad on pööranud meile oma pilgud ja ootavad meie sisevõitluste tulemusi kannatamatu ja kärsitu huviga. Ja tõepoolest: meie kaudu teostab inimkond praegu suurt katset. Kui meie asi õnnestub, siis muutub kogu Euroopa saatus; inimesed taastavad oma õigused, rahvad saavad tagasi neilt röövitud suveräänsuse; võib-olla lepivad kuningad Prantsuse eeskujul ära oma rahvastega ja kutsuvad nad osa võtma riigivalitsemisest. Ja võib-olla, õpetatud meie kogemuste kaudu, suudavad teised, meist õnnelikumad rahvad rajada endile õiglase ja vaba põhikorra, ilma et neil tarvitseks üle elada selliseid segaseid ja rahutuid aegu nagu meie.”

Prantslaste siiras ja vankumatu usk oma tsivilisatoorsesse missiooni äratas teistes rahvais täit usaldust ja laialist sümpaatiat, sest kõikjal kannatati nendesamade vana korra pahemusfe all, mille vastu prantslased olid alustanud energilist võitlust. Kuna kodanlikud elemendid jagasid täiel määral Prantsuse kodanluse püüdeid ja ihkasid samuti aristokraatia mõjuvõimu murdmist, sümpatiseerisid mõnel pool isegi XVIII sajandi ideestikust nakatunud aadlikud prantslaste poolt üritatud võitlusele kuningliku despotismi vastu. Sellega ongi seletatav see lausa harukordne vastukaja, mida Bastille’ langemine äratas kogu Euroopas. Kõikjal tervitati seda sündmust varjamata heameelega ja mõnikord otsese juubeldamisega. Peterburis olevat (Segur’i teatel) prantslased, venelased, taanlased, sakslased, inglased, hollandlased olnud otsekui hullunud rõõmust: nad õnnitlenud, sülelenud ja suudelnud ühtteist tänavail, nagu oleks nad ise vabanenud mingeist raskeist ja rõhuvaist ahelaist. Mainzi kuurvürsti nõunik, šveitsi ajaloolane Johannes Müller nimetas 14. juulit ilusaimaks päevaks Rooma riigi langemisest saadik. Taanlane Steffens kõneleb oma mälestustes vaimustatud sõnul neist kustutamatuist muljeist, mida avaldanud teade Prantsuse despotismikantsi vallutamisest: „Nii algas revolutsioon mitte üksi Prantsusmaal, vaid ka kogu Euroopas. Ta sirutas oma juured miljoneisse hingedesse. Neis esimesis vaimustushetkedes oli midagi puhast ja püha, mis kunagi ei unune. Lõpmatu lootus vallutas me südamed.” Eriti tugev oli Suure revolutsiooni mõju saksa filosoofiliselt orienteeritud haritlaskonnale. Isegi juhtivad filosoofid sattusid ta valdava mõju alla. Vana tasakaalukas Königsbergi tark, Immanuel Kant, tervitas entusiastlikult revolutsiooni puhkemist ja jäi ta ürituse veendunud pooldajaks hiljemgi, kui enamik saksa intelligente oli revolutsiooni äärmuste (kuninga hukkamise, terrori jne.) mõjul juba hakanud sellesse eitavamalt suhtuma. Revolutsiooni ideede mõju leiame näit. ta töös igavese rahu kohta. Hegel istutas Tübingeni üliõpilasena innukalt vabaduspuid revolutsiooni mälestuseks, kuna Fichte võttis ühes töös, mis moodustab Suure revolutsiooni esimese filosoofilise tõlgenduse avarate perspektiivide seisukohalt, prantslaste radikaalsed püüdlused otsustavalt ja julgelt oma kaitse alla. „Kunagi ei seisnud rahvasteliidu ideed oma teostumisele lähemal, vähemalt mõtleva eliidi ridades, kui sellel uue maailma kirgaval koidikul, mis järgnes Bastille’ vallutamisele” (Mathiez).

Euroopa haritud kihtide keskel sai viisiks külastada isiklikult vabaduse maad ja hingata vabaduse õhku. Nii koondus revolutsiooni esimesil aastail suurel arvul „vabaduse palverändureid” Pariisi kui inimsõprade Mekasse; mitmed neist jäid siia püsivalt elama, omandasid Prantsuse kodanikuõigused, pääsesid riigi- ja sõjaväelistesse ameteisse või isegi rahvaesindajaiks. Samal ajal valiti Prantsuse seadusandlike kodade poolt Prantsuse aukodanikeks rida välismaalasi, kes olid „hästi teeninud vabaduse asja” ja sellega kaasa aidanud rahvaste üldisele vabanemisele.

Siiski jäi üldine rahu ja vendlus saabumata; just vastupidi: Suure revolutsiooni mõjul sattusid Euroopa rahvad raskete ja pingutavate sõdade keerisesse, mis kestis üle paarikümne aasta. Prantsuse kodanlus oli asjatult lootnud, et aristokraatia lepib oma positsioonide kaotamisega ja et kuningas muutub siiraks uue korra pooldajaks. Prantsuse emigreerunud aadlikud leidsid toetust teiste maade eesõigustatud kihtide poolt. Ka valitsejad, kelle võim toetus esijoones jõule ja traditsioonidele, tundsid end tõsiselt ohustatud olevat Suure revolutsiooni humanitaarsest propagandast. Kuulutades prantsuse rahva kõigi rahvaste sõbraks ja kaitsjaks ja pakkudes neile abistavat vennakätt „türannide” vastu võitlemisel, sundisid Prantsuse „patrioodid” monarhe koonduma neid kõike ähvardava ühise hädaohu vastu. Nii vallandus alates 1792. aastast terav sõjaline konflikt Prantsusmaa ja Vana-Euroopa vahel, kuna kõigis sõdivais riikides tekkis omakorda sisekonflikt eesõigustatud kihtide ja vabadust ning võrdsust taotlevate rahvakihtide vahel. Seega omandasid revolutsioonisõjad suurel määral klassidevahelise sotsiaalse võitluse ilme.

Võitlus uue ja vana korra pooldajate vahel osutus siiski tunduvalt raskemaks ja kestvamaks, kui esimeses revolutsioonituhinas oli arvatud. Vana korra esindajate käes olid riikides olulisemad võimu- ja jõuressursid. Samal ajal olid Kesk- ja Lõuna-Euroopa mail kodanlikud kihid majanduslikult nõrgemad, vähearvulisemad ja vähem haritud kui Prantsusmaal ja nende alade poliitiline killustumus takistas hoogsat ning koordineeritud revolutsioonilist ekspansiooni, ühtlasi ei tekkinud teistes maades niivõrd jõulist ja ulatuslikku laiade rahvamasside aktsiooni, nagu see esines Prantsusmaal. Siiski ei suutnud Vana-Euroopa ühendatud jõud vallutada revolutsioonilist Prantsusmaad ja restaureerida siin ancien régime. Prantsusevastane koalitsioon pidas sõda vanade meetoditega ega julgenud apelleerida uutele jõududele; sageli kartsid monarhid oma alamaid rohkem kui vaenulikke vägesid. Koalitsiooni kuuluvate riikide väed asetsesid hajuli, ei suutnud pidada omavahel vajalikku kontakti, liikusid aeg­laselt ja hoidusid suurtest lahinguist. Seevastu oli Prantsuse uus rahvuslik sõjavägi, kus igaühele oli avatud tee tõusuks, täidetud erakordse revolutsioonilise entusiasmiga ja harrastas kiireid ning purustavaid lööke. Kõigil neil põhjustel ei suutnud saagiahned ja ühtteist umbusaldavad liitlased jagu saada Prantsuse revolutsioonilisest armeest, kes okupeeris rea naaberalu. Belgias, Madalmaadel, Reini vasemal kaldal, Šveitsis ja Põhja-Itaalias teostati Prantsuse vägede kaitse all samalaadilisi reforme, nagu need olid läbi viidud Prantsusmaal. Nii tungisid revolutsioonisõdade ajal ja nende sõdade kaudu Prantsuse mõjud sügavale naabermaadesse ja mõjutasid nende olukordi.

Revolutsioonisõjad aitasid olulisel määral kaasa rahvusteadvuse ja rahvuslike tunnete arenemisele Lääne-Euroopas. Prantsusmaal kujunes suurelt osalt vabatahtlikest koosnevas sõjaväes võimas rahvustunne, mis astus senise provintsipatriotismi asemele. Kui Euroopa monarhiate poolt alustatud pealetung ohustas revolutsiooni saavutust, kummutasid prantslased, hoolimata oma senisest kuningriiklusest, 1792. aastal monarhia ja lõid „ühe ning jagamatu” vabariigi, mis algul kavatseti rajada laiale demokraatlikule alusele. See nn. teine revolutsioon teostas üldise valimisõiguse ja andis võimu laiade kihtide huve arvestatava radikaalse väikekodanliku haritlaskonna kätte. Erakordselt raskeis välis- ja kodusõja tingimustes loodud revolutsiooniline valitsus heitis ajutiselt „katte vabaduse kujule, restaureeris jälle sõjapidamiseks vajaliku tsentralisatsiooni ja rakendas kõik demokraatlikult häälestatud elemendid riigikaitse teenistusse, ühtlasi pühiti terrori süsteemi kaudu otsekui raudse luuaga prantsuse ühiskonnast endise feodaalse maailma jäänused niivõrd põhjalikult ära, et hiljem järgnenud reaktsioonid osutusid täesti jõuetuks vana korda restaureerima. Neil raskete sise- ja välisheitluste aegadel tumestasid 1789. a. üllaid põhimõtteid teravad huvide, arusaamiste ja kirgede võitlused erisuundade vahel. Väikemaaomanike ja käsitööliste demokraatia, mida taotles Robespierre oma pooldajatega, püüdes kõrvaldada liiga suuri varanduslikke erinevusi, ei leidnud Prantsuse ühiskonnas küllalist kõlapinda ja 1794. a. haaras mõõdukam jõukas ja haritud kodanlus uuesti võimu. Kõigile, üksteisele järgnenud sisepoliitilistele suundadele Suure revolutsiooni ajal oli aga omane tahe kindlustada 1789. aastal saavutatud võitu eesõigustatud kihtide - aadli ja vaimulike - üle ja kodanlikku võrdsust. Asutava kogu tööd jätkates ruineerisid järgnevad seadusandlikud kojad täielikult mässulise prantsuse aristokraatia, kaotasid lõplikult feodaalkoormused ja müüsid enampakkumise teel kiriku ja emigreerunud aadli maaomandi, mis rahakursi languse tõttu siirdus üliodavalt linnakodanluse ja jõukamate talupoegade kätte. Eesõigustatud seisuste hiiglavaranduste siirdumine endise kolmanda seisuse erikihtide omandiks oli Suure revolutsiooni olulisemaid tagajärgi ja aitas stabiliseerida kodanlikul võrdsusel baseeruvat uut ühiskonda. Need revolutsiooni saavutised jäid vankumatult püsima, kuna poliitilised vabadused läksid Napoleon I tsesaristliku diktatuuri ajal varsti kaotsi ja restaureeriti laiemas ulatuses alles hiljem aastakümneid kestnud sisevõitluste järel.

Heatahtlik ja omakasupüüdmatu suhtumine teistesse rahvastesse asendus revolutsioonisõdade karmis tõelisuses järkjärgult hoopis realistlikuma välispoliitilise suunaga. Kui monarhid taotlesid Prantsusmaa tükeldamist, hakkasid prantslased nõudlema loomulikke piire (kuni Reini jõeni ja Alpideni), jätkates selles suhtes endiste Prantsuse kuningate välispoliitilisi traditsioone. Kui võõrrahvad ei osutanud kuigi tõhusat toetust võitluses vana korra jõudude vastu ja jäid sageli saamatuks ning loiuks, teostasid Prantsuse kindralid nende aladel ise teatavad reformid (kodan­liku võrdsuse, feodaalkoormuste ja kirikukümnise kaotamise jne.), hakkasid aga ühtlasi vastutasuks neid koormama kontributsioonidega ja rekvisitsioonidega Prantsuse vägede heaks. Humanitaarne vabastamispropaganda muutus niiviisi üleolevaks hooldamiseks ja lõpuks hoolimatuks ekspluateerimiseks ning sõjaliseks diktatuuriks. Kui revolutsioon oli alguses sisendanud rahvaisse lootusi vabanemiseks senise surve alt, aitasid Prantsuse röövpoliitika ja sõjaline ike hiljem tugevdada nende patriootlikke tundeid ja liita neid võitluseks ühise rõhuja vastu. Seega kujunes Suure revolutsiooni ajastu uusima aja rahvuslike liikumiste lähtekohaks.

Suure revolutsiooni vaimne pärand on viljastanud kogu hilisemat arengut poliitilisel, sotsiaalsel ja rahvuslikul alal. Ideed, mille lipukirja all alustati XVIII sajandi lõpul hoogsat võitlust, mõjutasid ka XIX sajandil inimkonda üsna sügavasti ja teostusid üha suuremal määral riiginduses ning ühiskondlikus elus. Ent Maailmasõja järel, mil senised ühiskondlikud klassid sõjaaegse hiiglavapustuse survel segi paisati, on märgata teatavat reaktsiooni Suure revolutsiooni liberaalse ja demokraatliku ideestiku vastu. Hingelise tasakaalu kaotanud pärastsõjaaegne generatsioon on hakanud otsima pääsu ideist ja meetodeist, mis meenutavad Suurele revolutsioonile eelnenud vana korra omi. Mitte ilmaaegu ei ole Mirkine-Guetzevitch nimetanud nüüdisaegsete totaalriikide režiimi neoabsolutistlikuks! Mõnedki mineviku eluvormid, mida peeti lõplikult põrmu varisenuks, on ootamatult surnuist üles ärganud, et üllatada kummitustena praegust inimkonda, eriti selle ajalooliselt koolitatud päid. Juba XIX sajandi keskpaiku rääkis Tocqueville (töös „L’ancien régime et la revolution”) tavadest, harjumustest ja institutsioonidest, mis äkki kaovad, et tulevikus samavõrd äkki ja ootamatult vaatepiirile ilmuda, „otsekui mõned jõed, mis endid maa alla peidavad selleks, et kaugemal uuesti päevavalgele tulla, näidates neidsamu voogusid uutele kallastele”. Kas ei esine nüüdisajal see nähtus veelgi laiema) ja ilmekamal kujul kui varemini?

Vaevalt tohiks aga sellest järeldada, et inimkonna uusim areng on alates Suurest revolutsioonist sattunud täielikult ummikusse ja et vanker tuleb ümber keerata. „1789. aasta ideed” on oma triumfikäigus XIX sajandi kestes osutanud nii suurt loovat jõudu ja nii suurel määral vabastanud ühiskondlikke energiaid ning edasi viinud üldist kultuuri, et täiesti asjata oleks rääkida nende lõplikust pankrotist. Eriti on praegustel rasketel ja kriitilistel aegadel, mil vägisi õhupuudus ähvardab kätte tulla ja see­tõttu vabaduse väärtust jälle hakatakse positiivsemalt hindama, seda enam põhjust meenutada ja rõhutada 1789. a. ideid, neid vanu, ent siiski igavesti noori põhimõtteid, mille nimel rahvad pidasid saatuslikku ja tulemusrikast võitlust Suure revolutsiooni dramaatilistel aegadel.

Võidukaar

Aleksander Aspel

Teosest „Prantsusmaa ja Euroopa”, 1935

Terrorile järgnes Direktoorium, mis ei suutnud veel üldist kaost korraldada, kui vabariiklik kindral Napoleon ilma pingutuseta haaras kogu riigivõimu enda kätte. Maa oli väsinud ja võttis selle diktatuuri vastu rahulikult. Oleks olnud arusaadav isegi tagasipöördumine „vana korra“ juurde (mida Bourbon’id tegidki pärast Napoleoni langust), kuid Napoleon nägi selle asjatust. „Vana kord“ oli sama surnud kui revolutsioon. Tuli luua midagi täiesti uut, mis ühtlasi oleks vastanud rahva hingelaadile. Seda uut nägi ta Vana-Rooma impeeriumi idees. Ta tahtis olla uueaegne Caesar, kes elustab ja teostab uuesti Rooma maailmariigi mõtte. Ta oli vaimult roomlane, mitte prantslane; ka rahvuselt oli ta Korsika saarelt pärit pool-itaallane. Ja selle hiigelunelma teostamiseks ei puudunud tal geniaalsust.

Ladina mõtte- ja tundeilmale alati lähedal seisnud Prantsusmaal leidis tema kava vaimustatud poolehoidu. Ta võitis eilsed revolutsionäärid oma uuendustepoliitika poole, mis austas revolutsiooni edusamme, ja köitis alalhoidlikud kihid valju korra maksmapanekuga kogu riigis. Revolutsioonisõdades ärganud rahvuslikku vaimustust kasutas ta sõdadeks naabermaadega, kes nägid temas revolutsiooni edasikandjat. Neist sõdadest Austria ja Preisi vastu tuli ta alati tagasi võitjana. Võiduvaimustus kattis ohvrid, mida maa iga uue sõjaga pidi kandma.

Napoleon vallutas Austrialt Itaalia, lõi Reiniäärseist maadest uue riigi, mis seisis ta ülemvalitsuse all. Austriale ja Preisile võis ta dikteerida oma käske. Ta mõju ulatus Skandinaaviasse, kuhu valiti vabanenud troonile uueks kuningaks Napoleoni marssal Bernadotte, praeguse Rootsi kuninga esiisa. Ta ise oli end vahepeal lasknud paavstil kroonida keisriks, kuid kroonimishetkel oli ta haaranud krooni paavsti käest ja pannud ise endale pähe. Paavst pidi teda tunnustama, kuid tema ei tahtnud Roomast oleneda. Järk-järgult oli ta Prantsusmaal uuesti sisse seadnud kõik autoriteedi toed, kuid uuel kujul: ta keisrivõim ise erines vanast kuningavõimust; ta andis kirikule tagasi selle õigused, kuid jättis ühtlasi enda alamaks; ta tõi tagasi aadli, kuid enda loodud sõjaväelise aadli. Siiski, oma keiserliku paiste kindlustamiseks tegi ta suure kummarduse vanade kuningakodade ees: ta lahutus oma endisest naisest Josephine’ist ja nais Austria keisri tütre Marie-Louise.

Püsivamad ja Prantsusmaale õnnelikumad kui ta võidukad ja verised sõjad olid ta sisepoliitilised teened. Ta riigimehelik andekus avaldus neis sama silmapaistvana kui ta strateegiline osavus. Ta lõi suure seadusteraamatu Code Napoléon’i, mis jäi paljude teiste eeskujuks ja on kehtimas Prantsusmaal veel praegugi. Ta lõi ka uue koolikorralduse, mille põhimõtted maksavad samuti tänapäeval. See oli ehitatud klassikalise hariduse alusele ja määras ladina vaimu kogu rahva kasvatajaks. Ta lõi Prantsuse riigipanga ja stabiliseeris sellega riigi rahanduse; ta lõi ka Légion D’honneur’i (Auleegioni), mis oli üks ta süsteemi põhitugesid. Ta taipas, kui tähtsat osa võivad etendada auahnus ja kuulsusejanu. Auleegioni märgiga sidus ta endaga oma maa aktiivseima elemendi, kuid jagas tunnustust ka erapooletuile vaimutegelastele, kes olid kandnud oma kivi Prantsusmaa kuulsusehoonesse.

Gloire“ - „kuulsus“, õieti „kuulsusesära“, et edasi anda kogu selle sõna hiilgust, oli Napoleoni valitsusaja lemmiksõna, mis pimestas kogu rahvast ja levitas ühtlasi vaenu väljaspool keisririiki. Rooma keisrite eeskujul laskis Napoleon ehitada võidukaari, igavesi auväravaid, mis pidid jäädvustama keisri hiilgavaid võite. Võidule marssivate ja võidult tagasi pöörduvate vägede kujutised, lahingute ja marssalite nimed kehastavad neil selle ajajärgu pateetilist kuulsusetahet .

Raske on eraldada, kui suurt osa tõeliselt auahnus etendas Napoleoni poliitikas ja kui palju see oli vaid tahtlikult õhutatud meeleolu, et rahvast sundida andma oma viimset energiat. Kindlasti hõljus tal mõttes ka ühendatud ja õnnelik suurriik - Euroopa riik (või, tarvitades uut sõna - Pan-Euroopa), kus vanad vaheseinad oleksid arukalt olnud tasandatud ja valitsenud ülesehitav rahu. Kuid selle ideaali teostamist lükkas ta järjest edasi, sest ta riigi piirid tundusid iga uue võidu järel veel liiga kitsaina. Ta ei leppinud enam Karl Suure mõjualaga, vaid tahtis oma riiki laiendada isegi väljapoole vana Euroopa piire. See tõi hävingu. Napoleoni võim murdus Venemaa ja eriti Inglismaa vastu.

Juba vabariikliku kindralina nägi Napoleon oma peavastast Inglismaas. Ta katsus teda halvata seal, kus see maa oli kõige tundlikum: ta tahtis vallutada India. Selleks vajas ta kõigepealt Egiptust, Süüriat ja Konstantinoopolit. Ta vallutaski direktooriumi ajal Egiptuse, kuid see jäi poolikuks võiduks, mille kuulsusevilja ta kasutas Prantsusmaale tagasi pöördudes võimu haaramiseks.

Inglismaa oleks võib-olla leppinud suure Euroopa keisririigiga, kuid maailmariigi vastu, mis tahtis püstituda ta enda varemeil, pidi ta võitlema viimse hingetõmbeni. Ja ta võitis selles heitluses.

Ekslik oleks pidada Napoleoni ainult Prantsuse keisriks. Muidugi oli Prantsusmaa talle lähem kui teised rahvad, kuid ta ei samastanud end kunagi Prantsusmaaga. Prantsusmaas nägi ta oma riigi südant, kuid ühtlasi ainult üht selle riigi rahvaist. Oma tulevases riigis ei mõelnud ta isegi riigikeelena ainult prantsuse keelt, vaid kavatses juba varakult selle kõrvale võtta itaalia keelt. Alles selle suurriigi mõtte nurjumine liitis teda viimaks lõplikult ainult Prantsuse ajalooga.

Ükski pole raskemini tema all kannatanud kui prantsuse rahvas. See maa jooksis alatistes sõdades sõna otseses mõttes verest tühjaks. Kuulsuse vastukingiks olid lesed, vaeslapsed, lugematud invaliidid ja riigi välise mõju kaotus. Kuid ühelegi teisele ei andnud Napoleon ka enam kui Prantsusmaale. Ta leidis eest riigi varemeis ja jättis maha riigikorralduse, mille tähtsaimad alused: kool, haridus, kohtud, püsivad veel praegu. See ülesehitav töö, mida ta tegi riigi seespool, elas temast kauemini ega kao nii pea. Võib­olla aitab see üles kaaluda osa ta parandamatust hävitustööst.

Ta ise suri 1821. a. üksikul ookeanisaarel Inglise vangina. See traagiline epiloog on suurendanud ta kuulsuse paistet. Kuid inimlikult traagiline oli lõpuks kogu ta saatus. Ta ei saavutanud oma sihti, vaid otse vastupidist. Ta ei põhjendanud uut valitsejate suguvõsa: ta ainus poeg suri Austria keisrikoja vangina; Prantsusmaa võim murti, isegi ta endisi maaalasid piirati; Inglismaa tõusis tema kaudu võimsaks maailmariigiks ja ühendatud Euroopa asemel äratas ta kõigil mail rahvusliku iseteadvuse, mis viis teravamate vastandlusteni, kui olid kõik varasemad - ja püsivad tänini.

Napoleoni poliitilises testamendis seisab lause: „Sõda on anakronism (ajast ja arust). Kes teda Euroopas veel soovib, soovib kodusõda.“ Kuid mees, kes jättis selle rahusoovi, oli sama, kelle kogu elu oli ainult sõda ja kes selle soovi täitumisele asetas tõkked, mille kõrvaldamiseks ei jätkunud XIX sajandist ega käesoleva sajandi seniseist aastaist. Enne teda olid vaid kuningakodade-vahelised tülid - rahvaste vaen on suurel määral tema sünnitus. Võitlus Napoleoni vastu oli Saksamaale vabadusvõitlus ja Venemaalegi „isamaaline sõda“. Ta hävitas ka prantsuse kultuuri üldmaksvuse Euroopas, millest oleks võinud kasvada ühine Euroopa kultuur.

Nii saavutas ta kõik selle, mida ta tahtis kõrvaldada, ja kaotas kõik, mida soovis (välja arvatud Prantsusmaa siseriiklik ülesehitus). Pärast surmagi pole ta jäänud rahvaste lepitust soovivate vaimude, vaid militaristide ja võimujanuste ebajumalaks. Temas ei nähta mitte ehitavat, vaid hävitavat geeniust. Ta on jäänud Prantsuse väepealikuks. Ta siht inimkonda liita hävines ta enda vägivallas.

1841 toodi Napoleoni jäänused St. Helena saarelt ja sängitati Pariisi, Invaliidide kirikusse auhauda. Kannatused ja hävingud olid ununenud. Napoleon oli saanud prantslaste rahvuskangelaseks. Ta jäi selle küll hävitava, kuid siiski „särava kuulsuse“ sümboliks, mille austust ta oli ise istutanud prantsuse rahvasse.

Prantsuse romantismi teerajajad: Chateaubriand ja madam de Staël. Prantsuse realism: Comte, Balzac.

Harald Paukson

Teosest „Romantika ja realism”, 1933

Saksamaal anti romantilisele tundmusele sügavaim kuju. Maa, kus puudus poliitiline elu, kus selle eest aga oli palju mahti mõelda ja unistada üksinduses, - selline maa oli heades tingimustes romantiliste ideaalide arendamiseks. Just selle tõttu oli saksa romantism oma iseloomult nii abstraktne ja elutu. Teisiti arenesid lood naabruses, Prantsusmaal, kus 18. sajandi lõppu ja 19-nda algust märgivad suured poliitilised vapustused. Sellepärast omandab seal ka romantiline liikumine peaaegu esimestest sammudest alates reaalsema sisu, sulab ühte sotsiaalsete ja poliitiliste unistustega. Prantsuse romantikud esinevad tihti rahvaliikumiste juhtidena. Saksamaa võttis 19. sajandi vastu poolunes, ja ainult mõtte tippudel vaieldi klassikalise ja romantilise kunsti üle. Prantsusmaal lõppes eelmine sajand pöördelise sündmusega: 9. novembril 1799 kukutas kindral Bonaparte vabariikliku valitsuse, mis oli tuntud direktooriumi nime all, ja kuulutas enda esimeseks konsuliks; nelja ning poole aasta pärast võttis ta endale keiser Napoleon I tiitli. Napoleon kõigutas kogu Euroopat oma vallutussõdadega. Auahnena ja valitsemishimulisena ta siiski pani maksma Prantsusmaal endal ja neis maades, kuhu ta ilmus, palju liberaalseid korraldusi, mis oli loonud Prantsuse revolutsioon. 1812. aastal algatas õnnetu sõjakäik Venemaale tema languse. Revolutsioon ja Napoleoni keisririik avaldasid tugevat mõju kirjandusele. Kadus kiht, mis oli kandnud senist kirjandust - õukond ja aristokraatia oma peene suuremaa ilmaeluga, etiketiga ja kunstliku keelega. Pseudoklassitsistlike luuletajate asemel vallutasid seltskonna tähelepanu hiilgavad advokaadid, tulised kõnemehed, ajakirjanikud ja demagoogid. Kuid Napoleon, saanud keisriks, astus ka mõned sammud hävitatu jaluleseadmiseks. Kirik, mille revolutsioon oli kõrvaldanud, seati uuesti ausse. Tõsi, endist võimu ei saadud vaimulikele enam tagasi anda. Paavsti saadik sõidutati Pariisi öösel: kardeti pilkeid ja haavusi rahva poolt; pidulikul jumalateenistusel Pariisi Jumalaema peakirikus suutsid kindralid vaevu hoiduda naeratustest. Kuidas see ka polnud, kuid kirik tuli tagasi. Revolutsioonidest väsinud rahvas, vahelduvate ideede tormist väsinud mõte otsekui pöördusid mineviku poole, otsisid lohutust vanus katoliiklikes uskumusis.

Kõik see sündis Prantsusmaal mõni aasta pärast seda, kui Tieck ja Wackenroder Saksamaal samuti olid pööranud oma pilgud keskaja poole. Kuid seal see pööre mineviku poole sündis vaikuses, siin - kesk poliitilisi ja sotsiaalseid tragöödiaid. Seal kõik sai abstraktse või esteetilise laadi, siin - päevaküsimuste iseloomu. Prantsuse romantism osutas algusest peale poliitilist ja ühiskondlikku värvingut. Tema peamised esindajad olid nii või teisiti kogenud poliitilise võitluse lööke.

Prantsusmaal võitis reaktsioon, pärast seda kui Preisi ja Vene väed olid vallutanud Pariisi ja esimeseks korraks kukutanud Napoleoni, ja kui tema sajapäevane vastuhakk oli purunenud Waterloo lahingus. Napoleon vangistati teiskordselt ja lõplikult, nüüd juba Püha Helena saarele, kus ta suri a. 1821. Prantsuse troonile seati endise, revolutsionääride poolt surmatud kuninga vend, Louis XVIII, kellele a. 1824 järgnes jällegi vend, Charles X. Algas reaktsioon, kuid polnud enam võimalik tagasi tuua minevikku tema puutumatul kujul. Naasid markiid ja krahvid, kes olid pagenud välismaile revolutsiooni ajal; kuid nende mõisad ja lossid olid juba võõrastes kätes; algatati protsesse endiste revolutsionääride ja Napoleoni kindralite vastu, paljud mõisteti surma või vaevlesid vanglais. Jesuiidid ja aadel nõudsid vanade eesõiguste jalaleseadu, miljard franki jagati laostunud aristokraatidele, tasuks revolutsiooniajal kaotatud varanduste eest; ajakirjandust kiusati julmalt taga. Rahvas kääris, ja kui Charles X minister Polignac avaldas kuulsad dekreedid, et maha tallata vabaduse viimsed jäänused, siis puhkes 1830. a. juulis uus revolutsioon, ja kuningas oli sunnitud põgenema Prantsusmaalt. Seekord kõrvaldati lõplikult Bourbonide valitsejasugu, mis oli oma saatuse sidunud katoliku kiriklusega ja aadliga, ning troonile tõsteti Louis Philippe, Orléans’i hertsog. Tema valitsusaega (1830-1848) nimetatakse juuli- ehk kodanlikuks monarhiaks. Tõepoolest, seekord loovutas vana aadlik Prantsusmaa lõplikult võimu suurkodanlusele, pankureile ja tööstureile. Valitses tõeline kuningas-suurkodanlane, kes enam polnud kuningas „jumala armust”, vaid väga hästi mäletas, kellele ta võlgnes oma trooni eest. Vanad ülimuskonna salongid sulgusid, kuningakoja hiilgus kadus, Louis Philippe meeleldi ilmus tänavale, et suruda käsi kaupmestel ja pankureil. See oli hall valitsemine, ilma suuruseta, iluta ja kuulsuseta.

Sellised olid lühidais joontes need sündmused, mille ajal arenes prantsuse romantika. Tema algus peitub ses kirjanduses, mis tekkis pagulaste, emigrantide seas, keda olid kodumaalt välja tõrjunud revolutsioon ja sellele järgnenud vapustused. Aristokraatide seas, kes olid välja aetud oma sugukonna pesadest, kes olid vihased usku hävitavale haridusele ja uutele, sünnieesõigusi tühistavaile ettevõtlikele inimestele, - seal sündisid teosed, mis idealiseerisid vana katoliiklik-feodaalset korda. Nende seas leidus kibestunud fanaatikuid, kes kutsusid tagasi inkvisitsiooni ja surmanuhtluse juurde, ja tõelisi luuletajaid, kes laulsid müstilise tundmuse ja katoliku jumalateenistuse ilust. Reaktsiooni suurim luuletaja, prantsuse pärisromantismi tõeline eelkäija on François René de Chateaubriand, vana aadlisugukonna võsu.

Ta sündis 1768. aastal Bretagne’is, ses Prantsusmaa kolkas, kus kõneldi õudusega haridusest ja vabamõtlejaist, kus pühalt säilitati patriarhaalseid suhteid aadli ja talupoegade vahel, kus austati kirikut ja põlvitati kuninga ees, kus puhkes kuulus mäss kuninga kasuks, kui revolutsioon oli ta troonilt heitnud. Siin, vanas feodalismi ja katoliikluse pesas, kasvas see haiglane laps. Naasnud kolledžist suvevaheajaks koju, poisike hulkus kurvana mööda lossi tühje tube või keset soid ning metsi, mis ümbritsesid lossi, ja õhtuti kuulas isa samme, kes jalutles edasi-tagasi saalis. Nagu kild keskaega oli siin säilinud keset tormilist olevikku. Kõik kandis siin ettekujutust minevikku, kõik meelitas unistuste poole, ja poisike andus neile ühes oma armastatud õega. Unistustes ta suudles kauneid naisi, kes silmitsesid teda muistseilt portreedelt. Edasi ta astub, nagu aadlik kunagi, rügementi, leiab juurdepääsu hoovkonda, kus näeb hukatusele määratud valitsejasoo viimset hiilgust. Revolutsiooni ajal ta sõidab Ameerikasse. Siis me näeme teda pagulaste armees, hiljem Londonis, suures kitsikuses. 1798. aastal pöörab ema surm ta usu poole, ja samal aastal, kui Napoleon tõi katoliku kiriku tagasi Prantsusmaale, ta kirjutab oma peateose Kristluse geenius, leegitseva hümni katoliiklusele. Nii naasis katoliku kirik mitte üksi ellu, vaid ka luulesse. Raamat äratas tähelepanu. Napoleon hellitab Chateaubriand’i, kuid viimane ütleb end keisrist peagi lahti ja saab ta vaenlaseks. Pärast Bourbonide naasmist ta teeb poliitilist karjääri, on saadikuks, hiljem ministriks, avaldab rea töid. Juulimonarhia ajal ta eemaldub uuesti riiklikust tegevusest, tundes end endise valitsejasoo teenijana. Ta sureb 1848, juulimonarhia languse aastal, ja testamendis soovib, et ta maetaks kodumaal, kaugel uuest proosalisest inimkonnast, et igavesti kuulda lainete laulu, mis uinutasid teda juba hällis.

Chateaubriand on prantsuse romantismi, teerajaja. Ta tegi kuulsaks usu ja luule. Nad sulavad tema juures kooskõlaliseks tervikuks. Oma Kristluse geeniuses ta laulab ditürambe ristiusule, kuid ta ei ülista teda mitte filosoofina, vaid luuletajana. Ta ei pöördu mitte mõistuse, vaid südame ja tundmuse poole. Ta isegi ei märka, et keskaegse uskliku kristlase silmis tema tõestused võinuksid näha jumalateotustena. Ta ülistab ristiusku tema jumalateenistuse ilu pärast, nende uute hingeliste elamuste pärast, mis see kultuur on avanud kunstile. Ühe sõnaga, ristiusku ei kummardata mitte kui igavest ilmtingimatut tõde, vaid kui ilu ja luule allikat.. Looduse ülevad pildid, kokkukõla, kord ja otstarbekus, mida Chateaubriand avastab - mõnikord naiivselt - looduses, see on talle Jumala olemasolu ning vägevuse tõestuseks.

Et veel eredamalt esitada ristiusu headtegevat mõju inimhingele, selleks Chateaubriand põimib oma teosesse jutustusi kannatavaist ja mäslikest inimesist, kes otsivad lohutust usus. Parim neist jutustustest on René.

René - loo kangelase sündimine maksis tema ema elu. Lapsena ta oli jäetud üksi, täielikust meeleheitest hoidis teda armastatud õde Amélie. Jõudnud elu teadlikku ikka, ta otsib, kahtleb ega leia endale paika. Ta asub reisima, kuid pärast pikki rände pageb üksindusse.

Selles ta leiab algul rõõmu, kuid peagi tuleb tühjusetunne tagasi. Ta tahab lõpetada elu enesetapuga ja kirjutab nukra kirja Amélie’le. Õde aimab ta hirmsat kavatsust, ruttab tema juurde ja võtab talt vande, et ta loobub oma roimlikust mõttest. Nad elavad üheskoos. Rõõm ja rahu naasid René südamesse. Kuid kord, astudes Amélie tuppa, ta leiab selle tühjana. Õde on jätnud talle kirja, milles palub vennalt andestust; ta on otsustanud pühenduda Jumalale ja on lahkunud salaja, kuna ei usaldanud enda kindlust ja kartis venna palveid. René sõidab meeleheitel talle järele. Ta leiab Amélie kloostrist ja näeb pealt talitust, kus õde pöetakse nunnaks. Äkki ta kuuleb surnukatte alt, millega õde on kaetud, hirmsaid palvesõnu: „Halastaja Jumal, tee, et ma ei tõuseks sellelt surnulaudiselt, ja külva üle oma heldusega mu vend, kes ei jaganud mu roimlikku kirge.“ Selgub, et Amélie ei armastanud venda sugugi mitte õeliku armastusega. Endine meeleheide vallutab René, ja uuesti hulgub ta mööda maailma üksikuna ning kurvana, kuni juhuslik surm vabastab ta kannatustest.

Chateaubriand’i mõte on arusaadav. Oli tarvis näidata seda suurt rahustavat mõju, mida usk sisendab mäslikesse hingedesse, olgu need haaratud kas või kõige roimlikumaist kirgedest. Tõepoolest, keegi ei osanud sellise luulelise jõuga kujutada „imelisi unistusi, millesse uputab kodukiriku kella heli; see sisaldab endas: usu, omaksed, kodumaa, hälli ja haua, mineviku ja tuleviku“. Need on pidulikud hümnid usu ja kloostriüksinduse auks. „Kui ma“, kirjutab Amélie René’le, „kuulen tormide lajatusi ja kui merelind peksab tiibadega vastu mu akent, mina, vaene taevane tuvike, mõtlen, kui õnnelik ma olen, et leidsin varjupaiga tormide eest. Siin on püha mägi, kõrge hari, kus on kuulda maa viimne müha ja taeva esimene laul; siin usk magusalt hällitab tundelist hinge: kõige kirglikuma armastuse asendab ta mingi põletava süütusega, milles on ühendatud armuke kui ka neitsi; ta puhastab ohked, moondab sureliku leegi taevaseks leegiks, ta segab imeliselt oma rahu süütuse rahutuste ja iha­ruse jäänustega südames, mis otsib unustust, ja kustuva elu jäänusega.“

Kuid Chateaubriand ei vastanud küsimusele, miks René ei leidnud rahustust kloostris, miks see mäslik kangelane lõpetas oma elu meeleheites ja rändudes. Suur ja tõele ustav kunstnik nagu oleks aimanud, et ei leia ega saa leida pääsmist usus uue inimese vapustatud hing; luuletaja osutus tõele ustavamaks kui mõtleja, ja mitte kõigile ei saanud tervendavaks tema tõde. Chateaubriand on romantismi teerajaja luule ja usu kultuses, oma armastuses katoliikliku keskaja vastu, oma võõrdumuses elu uutest puhanguist, oma kalduvuses unistustele, oma fantaasia rikkuses, oma müstilistes sööstudes lõpmatu poole. Temas on teatavat sarnasust saksa romantikutega, kuigi ta arenes täiesti sõltumatult neist. Kuid temas on ka omapära­seid jooni. Tema romantism sulab ühte niinimetatud „maailmamure“ meeleoluga. Tema René ei leia endale lõpuks rahuldust milleski: ei kunstis ega religioonis, mille embustes otsis pääsu saksa romantism. René on see kangelane, kes sai nii tüüpiliseks 19. sajandi algusele, tollele murranguajale kõigis Euroopa kirjandustes. Ta on üha kurb, kõik kõneleb talle elu tühisusest. Oma titaanlike nõuetega, otsi­des täiuslikku ideaali, ta ei saa kohastuda ühegi tegevusega. Ta ei märka ise, kuidas ta muutub täiesti kõlbmatuks elu jaoks. Selle tüübi parim kujutaja on inglise luuletaja Byron. Samu jooni näeme eriti vene kirjanduses - Puškin’i Eugen Onegin’is ja Lermontov’i Meie aja kangelases, Petšorinis, üldse kogu lõpmatus reas kirjanduslikke „ülearuseid inimesi“, hulkureid, kes ei leia rakendust oma jõududele.

Prantsuse romantismi eelkäijate seas peab kõrvuti Chateaubriand’iga nimetama proua de Staël’i (1766-1817). Mis Chateaubriand’il oli luule, see sai tema juures kirjanduslikuks teooriaks.

Ta oli kuulsa õpetatud rahandustegelase, pärastise rahaministri Necker’i tütar ja lapsepõlvest peale võttis osa oma ema salongist, kus äratas külastajate tähelepanu oma teadmishimulise mõistusega. 1786. aastal ta läks mehele parun de Stael’ile, rootsi saadikule, ja avas oma salongi. Revolutsiooni tervitas ta rõõmuga, kuid terror kohutas teda. Kesk revolutsiooni torme tal tuli kaks korda maha jätta Pariis. Napoleon leidis temas leppimatu vaenlase. Tema hiilgav salong sai keskuseks, kust juhiti võitlust Bonaparte’i vastu. Viimane ajas ta 1803. aastal Pariisist välja. Proua de Staël sõitis Saksamaale. Siin ta tutvus kõigi kuulsate saksa kirjanikega: Goethega, Schilleriga, ja vendade Schlegelitega. Ta võlus kõiki oma mõistuse ja annetega, oma teravmeelsete ja hiilgavate kõnelustega. Ta kutsus A. Wilhelm Schlegeli õpetajaks oma pojale ja kirjutas tema mõju all raamatu Saksamaa üle, mis mängis tähtsat osa romantiliste ideede arengus Prantsusmaal. Juba enne seda ta oli kuulsaks saanud oma romaanidega Delphine ja Corinne. Pagedes Napoleoni tagakiusamiste eest proua de Staël käis Itaalias, Venemaal, Rootsis ja Inglismaal. Prantsuse väljaanne raamatust Saksamaa üle põletati. Selles raamatus ta tahtis teataval määral esitada prantslastele Saksamaad maana, mis on kaugele ette jõudnud filosoofia ja kunstilise loomingu alal. Saksamaal jäi talle paljugi mõistmatuks, kuid paljut taipas ta imestusväärse erksusega. Veel varem ta oli avaldanud raamatu Kirjanduse üle. Juba siin on ta romantismi eelkäija. Tõsi, ta hindab kõrgelt prantsuse klassikuid, samuti kui Schlegelid pidasid lugu Goethest ja saksa klassikuist. Kuid ta räägib juba ühekülgsusest, mida sisaldab klassitsismi ihalemine, ja juhib tähelepanu ristiusku rahvaste uute kirjanduste ilule ning rikkusele. Ta pole mitte ainult romantismi eelkäija; tema kirjanduslikes vaateis võib tabada ka realismi idusid, kirjanduse teaduslikku mõistmist - kuna ta uurib kirjanduslikke nähteid seoses kommete ja seadustega; ta tunneb, et kunstiteosed ei ilmu esile kunstniku hingest (nagu mõtlesid saksa romantikud), vaid et nad on suurel määral ühiskondliku elu tooted, sõltudes ühiskondlikest suhteist.

Vaatamata tema vaadete avarusele võib proua de Staëli lugeda prantsuse romantismi eelkäijaks, kuna ta kriipsutas alla romantilise kirjanduse kui voolu tähtsust, mis avardab luule vaatepiiri, mis viib ühe­külgselt klassitsismilt rahvusliku ajaloo ja usu ainetele, - mis vabastab luuletaja loova vaimu klassitsismi kitsendavatest reeglitest. Lõpuks, ta juhtis eriti energiliselt oma kaasmaalaste tähelepanu Shakespeare’ile ja Goethele, ning üldse aitas kujundada mõistet euroopa kirjandusest kui mingist tervikust. Temas polnud seda müstitsismi, mis on nii iseloomustav saksa romantikuile, seda tungi lõpmatusse, mis sunnib unustama tegelikkuse. Ta kaldub praktilisema maailmavaate poole. Tema väitis Prantsusmaal vahest enne kõiki teisi, et kirjandus on ühiskonna peegeldis. Nagu öeldud, kogu romantism oli Prantsusmaal oma iseloomult maisem, elulisem ja jaatavam kui Saksamaal, ja Prantsusmaal tuli loomulikumalt toime üleminek romantilisest luulest realistlikule ja sotsiaalsele luulele.

Prantsusmaa andis ka selle mõtleja, keda võiks nimetada realistiks filosoofias. See filosoof on Auguste Comte, 1798-1857. Tema lõi n. n. positivistliku filosoofia, mis astus järsult vastu romantikute ilmavaate aluseks olevale müstilisele filosoofiale. Positivism loobub tunnetamast mingit kõrgemat tahet, mis valitseb maailma; ta loobub ka oletusest, nagu elaksid maistes asjades endis mingid saladuslikud jõud. Ta arvestab vaid nähtavaid, s. o. aistitavaid fakte, ja kogemuse abil õpib tundma nende faktide omavahelisi suhteid. Kui me tunneme nähete ajalisi suhteid, kui me kogeme, et teatud fakt alati eelneb teisele faktile, siis meil on käes kõige tähtsam, mida võib saada ükskõik millisest teadmisest. Me omandame oskuse näha ette fakte, ja omandame võimu nende üle. Nii siis positivism õpetas, et kõigis meie tegudes, kogu meie elus, on meil küllalt neist teadmistest, mida annab meile teadus nähtavast maailmast. Positivism kõrvaldas tarvitusest kaks algust, mil põhines kogu romantika: nimelt üleaistilise, ebamaise maailma, ja teiseks saladuslikud teed sellesse maailma tungimiseks.

Realism oli õieti positivism kirjanduslikus loomingus. Realist kujutab iga nähet neilt külgedelt, millelt saab selgeks selle fakti suhe teiste faktidega; asi pole talle mitte avauseks nähtamatusse, vaid osake nähtavast maailmast. Põhimõtteliselt ta püüab arvestada kõiki fakte, mida vaid võib tähele panna, ja selgitada nende faktide seotust. Ta pürib teadlase objektiivsusele, jääb aga ka subjektiivseks nagu teadlane, kelle tähelepanuala tahes-tahtmata on piiratud.

Prantsuse realismi isaks on harjutud pidama Honoré de Balzac’i (1799-1850). Ta sündis Tours’is. Tema isa oli terve ja võimas loomus, kogu eluaja tegeles inimtõu parandamise küsimustega, kunagi ei ravinud end, ei maksnud ühtki sou’d apteekrile, ja elas 90 aastani. Poeg päris palju jooni oma kõvalt isalt, sellelt vaistlikult materialistilt. Ta saabus varakult Pariisi, leidis end hiigellinnas, ilma toetuseta, varuks vaid unistused kuulsusest ja rikkusest. Tema kohta ei või tarvitada tüüpilist lauset, mida kohtame peaaegu iga kirjaniku eluloos: „ta tundis varakult oma kutsumust“. Tõsi, Balzac juba vara otsustas pühenduda kirjandusele, kuid see tuli tal peaaegu ärilisest arvestusest, peaaegu teadvusest, et kirjandus on tema jaoks lühim tee karjäärile. Ta katsetas igasugu vahendeid rikastumiseks, asutas oma trükikoja ja ekspluateeris müütilisi hõbedakaevandusi Sardiinias. Ka kirjandusega ta tegeles käsitöölisena - töötas 16-17 tundi päevas, kirjutas alati tellimise peale, suure kiiruga, kuna elas oma kirjanduslikust toodangust, alati kannatas puudust ega pääsnud iialgi võlgadest. See oli inimene, kes kogu eluaja mõtles oma majandusliku seisukorra parandamisest. Suurt mõju avaldasid Balzac’ile loodusteaduse edusammud. Ta oli Saint-Hilaire’i, Darwini eelkäija õpilane. Saint-Hilaire näitas, et kõik loomaliigid põlvnevad ühest üldtüübist, ja et need eri liigid on tekkinud ümbritseva keskkonna mõjul. Selle vaate kandis Balzac loodusest üle ühiskonnale. Ühiskondlikud tõud ja liigid tekivad sõltumuses kasvatuslikest, perekondlikest jm. tingimustest. Samuti keskkonna, ümbruse mõjul sõdur, ametnik, parasiit, poliitikategelane - need on samasugused inimese eri liigid, nagu valaskala, lehm, eesel, vares jne., on eri liigid looma üldtüübist. Ta püüdis läheneda oma kunstilises loomingus veel enam teadusele kui Dickens. Ta imbus sedavõrd läbi teadusliku liigitamise vaimust, et kogus kokku kõik oma romaanid ja ühendas nad otsekui ainsa juhtega: ta muutis tegelaste nimesid juba kirjutatud romaanides, nii et ühed ja samad kangelased tulevad ette terves reas teoseis. Tänu sellele tekkis otsekui määratusuur uurimus, grandioosne kogum dokumente kaasaegse prantsuse ühiskonna kohta. Kahe-kolme tuhande elava kujuga ta andis tõepärase kirjelduse kogu omaaegsest Prantsusmaast, kuigi nimetas oma romaanidekogumi Inimlikuks komöödiaks. Üks Balzac’i armastatumaid tüüpe on Rastignac; see esineb paljudes ta romaanides. Balzac kaldub hindama madalalt inimese loomust. Elu kujundab egoiste. Ühiskondliku elu tingimused ei paku viljakat pinda heade instinktide ja omaduste kasvuks. Rastignac, vaene üliõpilane, vana perekonna võsu, on tulnud Pariisi otsima õnne. Romaanis Isa Goriot on kujutatud selle loomult hea ja ausa noormehe saatust. Näidatakse, et uusaegne elu, mida kannab saagitsemise ja julma võistluse põhimõte, viib noormehe kõlbeliselt hukatusse, kuid selle eest varustab teda omadustega, mis teevad ta tugevaks võistluses konkurentidega. Rastignac satub suurilma salongidesse, temas areneb aegamisi kadedusetunne. Ta tahab elada nagu kõik, riietuda sama toredasti kui teised salongide külastajad; ta riisub oma ligimesi ja teeb ühe kompromissi teise järel. Me näeme noori seltskonnadaame, kes lähevad oma isa surma päeval ballile ja kardavad valada kas või ühtainust pisarat surnu pärast, et mitte rikkuda jumet. Näeme kõikjal alasti egoismi võitu. Ärakaranud sunnitööline Vautrin avab Rastignac’ile elu saladuse. „Kiiresti rikastuda - see on ülesanne, mida praegusel hetkel püüavad lahendada 50 tuhat noormeest, kes viibivad kõik teie seisukorras. Teie olete üks sellest arvust. Kujutlege jõupingutusi, mis teil tuleb teha, ja võitluse julmust, mis teil ees seisab. Teil ei jää muud kui õgida üksteist nagu ämblikud potis!... Pole põhimõtteid, on vaid sündmused, pole seadusi - on olemas ainult olukorrad, ja tark inimene seab end nende järgi, et võida kaubelda omal kombel... Pahed on praegu võimul, aga anded on harvad. Ausus ei kõlba kuhugi. Kahurikuulina peab lendama sellesse inimmassi või hiilima temasse nagu katk... Pole olemas pattude kahetsust; voorus on jaotamatu. Seadus mää­ab kahekuuse vangistuse moodsele härrale, kes ühe ööga võtab lapselt poole tema varandusest - ja sunnitöö näljarotile, kes varastab tuhat franki. Seal on teie seadused! Põlake ometi inimesi ja otsige seaduste võrgus suuremaid silmi, millest läbi ronida. Suurte, ilma nähtava põhjuseta tekkinud varanduste kogu saladus tingimata peitub mõnes roimas-mis unustatud, kuna on puhtalt läbi viidud.“

Kunstnik võib tõepäraselt kujutada ainult olevikku

Anatole France

Koguteosest “Valik prantsuse esseid”, 1938

Lucien Muhlfeld’ile

Me ei saa täpselt esile manada seda, mida pole enam olemas. See, mida nimetame lokaalkoloriidiks, on unelm. Kui mõtleme, et üks maalija näeb suurimat vaeva, püüdes ligikaudu tõenäoliselt kujutada mõnd stseeni Louis Philippe’i ajast, siis kaotame lootuse, et ta võiks anda meile vähimatki kujutlust mõnest Louis Püha või Augustuse-aegsest sündmusest. Näeme õige suurt vaeva vanade relvade ja vanade kohvrite kopeerimisega. Endise aja kunstnikud ei vaevanud end selle asjatu tõetruudusega. Nad laenasid legendaarsetele või ajaloolistele sangaritele oma kaasaegsete rõivad ja kuju. Nii maalisid nad loomulikult oma hinge ja oma aega. Kas saab kunstnik teha rohkem? Iga nende kuju oli keegi nende seast. Need kujud, keda hingestab nende elu ja nende enda mõte, jäävad igavesti liigutavaks. Nad kannavad tulevikku tunnistusi kogetud tunnetest ja tõelistest elamustest. Arheoloogilised maalingud on tunnistuseks ainult meie muuseumide rikkusest.

Kui tahate maitsta tõelist kunsti ja tunda mõne pildi ees avarat ja sügavat elamust, siis vaadake üht Ghirlandajo freskot Santa-Maria-Novella kirikus Firenzes, „Püha neitsi sündimist”. Vana maalija näitab meile sünnitaja tuba. Oma voodis ülesnõjatuv Anna pole ei ilus ega noor; kuid näeme kohe, et ta on hea perenaine. Ta on oma voodi peatsisse paigutanud ühe moosipurgi ja kaks granaatõuna. Voodi taga seisev teenija ulatab talle kandikul üht vaasi. On just pestud last, ja vaskvaagen on veel toa keskel. Nüüd joob väike Maria ühe kauni imetaja piima. See on linnadaam, keegi noor ema, kes on soovinud oma rinda graatsiliselt pakkuda sõbratari lapsele, et see ja ta enda laps, samust allikaist elu juues, talletaksid sellest sama maitse ja et nad siis veresidemete tõttu teineteist vennalikult armastaksid. Tema juures temaga väga sarnane noor naine, või pigem tütarlaps, kes on võib-olla ta õde, rikkalt rõivastatud, lahtise otsaesise ja palmikutega meelekohtadel nagu Emilia Pia, sirutab väikese lapse poole oma mõlemad käed, selle veetleva liigutusega, mis reedab emavaistu ärkamist. Kaks suursugust katselist, Firenze moe järgi rõivastatud, astub tuppa. Neile järgneb teenijatüdruk, kes kannab pea peal arbuuse ja viinamarju, ja see antiikselt drapeeritud, haarava iluga kuju, kelle piha ümber on põimitud lehviv särp, ilmub sellesse kodusesse ja jumalakartlikku stseeni nagu ma ei tea milline paganlik unelm. Jah! ja ses soojas toas, neil lembeil naisenägudel näen Firenze elu kogu kaunidust ning kogu esirenessansi õitsengut. See kullasepa poeg, see eelkäija meister on oma suvise koiduna kirkal maalingul ilmutanud selle kombeka aja saladuse, kus tal oli õnn elada ja mille veetlus oli nii suur, et selle kaasaegsed ise hüüdsid: „Head Jumalad! oo õnneküllast aega!“

Kunstnik peab armastama elu ja meile näitama, et see on ilus. Ilma temata kahtleksime selles.

Sugupõlvede konflikt Prantsusmaal

Julien Benda

Akadeemiast nr. 2/1939

Prantsusmaal valitseb vastuolu kahe generatsiooni, maailmasõjaeelse ja pärastsõjaaegse vahel. Esimese moodustavad need, kes sõja puhkemisel olid kolmekümneaastased või vanemad, kelle ideaalid järelikult olid juba fikseeritud. Teise kuuluvad need, kes siis olid kahekümneaastased või nooremad ja kes seega lõid oma väärtuste süsteemi parast katastroofi.

Minult võidakse kohe küsida: Kas need kaks rühmkonda on tõepoolest vastuolus? See paistab kahtlane, kui märkame, et paljud, keda noor generatsioon jumaldab - Barrès, Maurras, Claudel, Pèguy, Bergson, Nietzsche, Marx - kuuluvad teie vanasse generatsiooni ja mõnikord koguni veel vanemasse. Muidugi. Aga kui vana generatsioon oli kord ise noor, ta ei pidanud neid mehi oma õpetajaiks (kui ma tohin üldistada) ; ta soosis pigemini hoopis vastupidise filosoofilise kallakuga mehi, kellest Ernest Renan ja Anatole France olid kaks silmapaistvamat. Võiks öelda, et vanem sugupõlv, filosoofilisest vaatepunktist nänituna, oli Dreyfus’i afääri põlvkond ja mitmes aspektis (kuigi mitte kõigis) võiks tema tüüpiliseks esindajaks pidada Romain Rοlland’i. Mulle öeldakse seepääle, et mõned noored ikka veel imetlevad Renani ning France’i. Ent selliseid on vähe ja üldiselt kaldub noorpõlv neid hülgama. Anatole France’i tänapäevane ebapopulaarsus noorte prantslaste enamiku juures on üldtuntud. Ja teiseks teab iga prantsuse elu tundja, et noored on pidevalt ette heitnud vanale generatsioonile otse võitlusvõimetuks muutvat kriitilise vaimu ebajumaldamist.

Mulle on öeldud, et eksisteerib veel kolmas generatsioon, keda pärastsõjaaegsest põlvest eraldab täieline ükskõiksus ideoloogiliste küsimuste suhtes ja ainuline huvi päevast päeva eksisteerimise vastu. Aga see põlvkond ei huvita ideaaliloolast lihtsalt sel põhjusel, et tal puuduvad ideaalid. Selliseid gruppe on alati leidunud.

Konflikti sügavaim põhjus: vana generatsioon oli õnnelik, noor pole seda

Seda konflikti näib mulle adekvaatselt seletavat fakt, et mõlemad kõnealused generatsioonid elasid erinevais majanduslikes tingimusis. Vanem põlvkond oli õnnelik - isegi erakordselt õnnelik, riskin ma öelda; noorem seevastu on õnnetu raskelt kannatades rõhuvate elutingimuste all.

Siinkohal tahaksin teha mõne äärmärkuse ühele viimaseil ajul nii sagedaseks muutunud väitele, nimelt et tsivilisatsioon polevat iial olnud rohkem ohustatud kui tänapäeval. Tõepoolest on ta korduvalt olnud lõpmatult rohkem ähvardatud kui praegu. Christopher Dawson’i teoses „Euroopa kujunemine” (The Making of Europe), mida ma väga soovitan kõigile, kes huvitatud inimsuse katsumustest, me näeme, et pärast Rooma langemist ja Karl Suure keiserriigi tükeldumist maailm koges kõigi õiguslikkude süsteemide kokkuvarisemist, igasuguse ühiskondliku korra hävingut ja nii suurt individuaalse julgeoleku kadu, mida me kaasaja halvimailgi hetkil vaevalt aimame. Stendhal, oma talendiga tabavais lauseis, ütleb kusagil „Keskaegne inimene ihaldas ainult kaht asja: et teda maha ei löödaks ja, teiseks, head, sooja vammust.” Kuigi teine neist soovidest on ikka veel väga tugev, julgeolek tapmise eest on aga muutunud üsna üldiseks. Meie aeg pole koguni ajaloo kõige halvem. Seda võin ma ju usaldada oma lugejaile, s. o. mõtlevaile inimesile, aga seda ei või öelda igaühele. Keskmine inimlikkus näib vajavat hädaajul oma julguse kindlustamiseks usku, et ta elab kõige traagilisemas ajastikus, mida inimkond iial talunud. Lisaks sellele noorpõlv ei tea midagi ega hooli midagi kümnenda sajandi inimeste või Rooma langemise kaasaelajate olukorrast; noorus võrdleb oma saatust ainult nende võrdlemisi hiliste ajajärkudega, millest ta on kuulnud kõnelevat vanemaid. Ja selle võrdluse tõttu noorus peab end õnnetuks. Selleks on tal kahtlemata õigus.

Vanem põlv oli õnnelik kahe asjaolu tõttu, mille kadumise pärast jäi järele nii nimetada moodne maailm. Esiteks ei kasvanud vanem generatsioon pidevas hirmus ähvardava sõja eest. 1880. a. paiku oli kättemaksu meeleolu Prantsusmaal peaaegu täiesti välja surnud. Veel enam räägib selle väite kasuks, et viieteistkümne aasta jooksul, 1890. a. kuni 1905. a., Delcasse’ ametist lahkumiseni Saksamaa survel, vanem põlv võis naiivselt, kuid siiralt uskuda, et sõdade ajad on üldiselt möödas. Paljud minu kaasaegsed mäletavad meie hämmastuse suurust, kuuldes 1899. a. Inglise sõjakuulutusest Transvaalile. Samuti me mäletame, kuis olime sel ajal veendunud, et Dreyfusi vastased ei lase surra Saksamaa sõjatonti ainult oma asja huvides. Sellisest asjaolude seisundist johtus meie meelerahu, mis, nagu mul vaevalt on vaja rõhutada, praegusel generatsioonil puudub.

Teiseks õnnelikuks tingimuseks, mis kehtis minuvanuste meeste nooruses, oli tõelise julgeoleku ja ehtsa stabiilsuse tunne vähemalt praktilistes seikades. Poliitilisel alal oli rahvas äsja läbi teinud kaks suurt tuleproovi - kuueteistkümnenda mai ja Βοulanger’i afääri. Ta oli välja tulnud võidukalt ja tal ei paistnud enam olevat midagi väga tõsist karta.

Kui me noort vabariiki talutavaks pidasime, meil pruukis ainult teda eksisteerida lasta. Majanduslikul alal arvas keskmine keskklassi perekond, nagu seda oli minu oma, et tema laheda olukorra, oma ja esivanemate töö tulemuse õigustatuses iialgi ei hakata kahtlema ja Guesde’i ning Marxi sarnaste meeste ähvardused kapitalistliku süsteemi vastu jäävad ainult kirjanduslikeks suleharjutusiks. Pole vaja seletada, et selline poliitilise ning majandusliku julgeoleku olukord oli täiesti vastupidine tänapäeva noorte prantslaste omale.

Edasi võiks kontrasti kirjeldada järgmiselt. Meie, vanema põlve inimesed, kasvasime täiesti välja arenenud ühiskonnas, mida meie arvates tuli ainult oma viisi säilida lasta, sel ajal kui meie, kui meil oli õnn kuuluda priviligeeritud klassidesse, pühendasime end kunsti, kirjanduse ning filosoofia esteetilistele taotlustele. Tänapäeva noorus seevastu kasvab maailmas, mille varisemist ja pisiasjadeni ümberehitamise vajadust ta usub (ma ei ütle, et tal oleks selleks õigus, aga ta usub).

Selline olukorra erinevus näib mulle küllaldaselt seletavat noore generatsiooni kogu moraalset hoiakut, tervet tema väärtuste süsteemi, nagu see vanemate omale vastu asetub.

Noorpõlve poliitiline usutunnistus

Märgakem kõigepealt nooruse sallimatust selle skeptitsismi vastu, mis iseloomustas minu põlve poliitilist mõtlemist. Meie, enne sõda kasvanud, põlgasime poliitikat, mitte ainult omaaegset, vaid kõigi aegade poliitikat: me pidasime väärituks poliitilist tegevust üldse. Renani ning France’i õpilastena mu kaasaegsed uskusid, et poliitika jääb alati soolapuhumiseks ning empiiriliseks lappimistööks, mille olemusega ei sobi tõeline intellektuaalne distsipliin. Poliitika ei väärinud seepärast tähelepanu tõsiselt inimeselt, kes oma austava huvi varus mittepoliitiliste harrastuste jaoks. Tänapäeva noorsoo suhtumises pole jälgegi sellest eemalehoidmisest. Nad vaenustavad demokraatiat seda enam, mida rohkem see paistab neile sümboliseerivat poliitilist skeptitsismi. Neid valitseb sügav usk organismidesse, mida nad püüavad luua, olgu siis fašismi või kommunismi. Ja vastavalt sellele nende loov tahe vihkab neid, kes samu hädavajadusi tajumata austasid teisi väärtusi möödunud päevil.

Noorte vaen demokraatia vastu johtub eriti sellest, et Kolmas Vabariik on nii sageli olnud suurte rahandusskandaalide (näit. Panama afäär, Humberti ning Stavisky’ afäärid) näitelavaks. Ei saa salata, et fašistliku või kommunistliku korra prestiiž noorte keskel on tingitud osalt faktist, et nad arvavad neid režiime võrdlemisi vabad olevat raha ülemvalitsuse alt. Mulle tuletatakse muidugi meelde, et demokraatlikud riigid mõlemal pool Atlandi ookeani on püüdnud niisamuti kärpida raha võimu, eriti, et Prantsusmaal sooritati vaevarikas katse piiri panna kuulsa „kahesaja perekonna” mõjule. Jah, aga neile pingutusile langes osaks hirmus vastupanu ja vähemalt Prantsusmaal nad on lõplikult kokku varisenud. Seepärast küsib noorpõlv mõnigi kord, kas rahandusringkondade huvide kestev võimutsemine ja selle piiramiskatsete ebaõnnestumine pole demokraatia sünniomased iseloomujooned; lühidalt, nad küsivad, kas demokraatia pole samatähenduslik plutokraatiaga. Ma ei ütle, et see arvamus oleks õige või vale, ma juhin ainult talle tähelepanu.

Mööda minnes võiks tähendada, et ühele noorterühmale, Maurras’ jüngritele, demokraatia hukkamõistmine ülaltoodud põhjustel, on ainult kavalaks võtteks selle režiimi halvustamisel, mida nad põlgavad hoopis muudel põhjustel. Ancien règime’i ajal, mida Maurras’ pooldajad nn kalliks peavad, oli küllalt rahanduslikke skandaale (Fougult’ ja Collier’ afäärid näiteks) - selle režiimi ajal, mis muide mainitud, erines demokraatiast peamiselt selliste väikeste rühmkondade allasurumisega, nagu seda on Maurras’ oma.

Mõlema generatsiooni suhtumisviis tõe küsimusse

Ühes punktis on generatsioonide vastuolu eriti silmatorkav: iseküsimuses. Vanem generatsioon austas ja ikka veel austab objektiivset tõtt - tõtt tõe enda pärast, hoolimata praktilisist järeldusist. Renani Pustel de Coulanger’i ja Gaston Paris’ avaldised sellel teemal on saanud kuulsaks. Oma esimesel loengul College de France’is 1870. a. detsembris, (ajal, mil prantslasele loeti teeneliseks tõtt austada natsionalistlikke kaalutlusi arvestamata), Gaston Paris deklareeris: ,,Ma väidan absoluutselt ning reservatsioonideta, et teadusel pole muud eesmärki kui tõde ta enda pärast, hoolimata sellest, kas tõe praktilisest rakendamisest johtuvad tagajärjed on head või halvad, õnnelikud või kahetsusväärsed.” Ta lisas, et inimene, kes ükskõik mis põhjusel - patriootilisel, sotsiaalsel või moraalsel - lubab endale väiksemagi kõrvalekaldumise tõest, ei või aset leida vaimu templis.

Tänapäeva noored mehed seevastu jälestavad objektiivset tõtt. Nad nõuavad, et tõde teenigu nende tegevuskavasid, või nad hüüavad pigemini tõeks seda, mis on kasuks nende plaanidele.

Mõned Charles Marras’ õpilased vaidleksid siin vastu, et ma esitan vääralt nende vaatekohta, et nad austavad ainuüksi tõde taotlevat arukust, et selles seisnebki nende meistri kogu doktriin, nagu seda väljendab L’Avenir de l’intelligence. Nad unustavad lisada, et nende jaoks, tõde kujutab täpselt seda ühiskonnatüüpi, mida nad ihkavad, ja nende originaalsus seisneb selles, et nad ühel alusel füüsika raskusjõu või optika seadustega tõeks kuulutavad poliitilisi põhimõtteid, mis tõepoolest pole muud kui isiklikud eelistused. Kuigi noor generatsioon ei taha seda alati möönda, võiksime öelda, et noored inimesed, fašistid ning kommunistid ühtviisi on „pragmatistlikud”. Selle põhjust ei pruugi otsida kaugelt. Sugupõlv, kes elab korraldatud ühiskonnas, mille ta usub samasuguseks jäävat ka saabuvail aastail, võib lubada endale luksust armastada tõtt ta enda pärast, tulemuse üle muretsemata. Seevastu generatsioon, kel tuleb luua oma moraalne ilmastik - või kes vähemalt mõt­leb, et ta seda peab tegema - ei või nii toimida ja peab seepärast haarama relvad nende vastu, kes ülistavad vaimu, mis pole ainuüksi praktiline.

Noore generatsiooni suhtumine isikuvabadusse

Inimõigusi austades vana generatsioon austas inimliku südametunnistuse käske, asju, mis pigemini peaksid olema, kui on või on olnud. Ta oli idealistlik.

Noor generatsioon taunib seda hoiakut. Ta tahab teada ainult „kogemusele” toetuvaid „fakte”. Ta on "realistlik". Siit üks tema süüdistusi demokraatiale. Parempoolne noorus deklareerib, et demokraatia oma ideaali teenides elab „pilvedes” (nii käsitab seda Action Française). Pahempoolne noorus väidab väsimatult, et demokraatia nõrkuseks on kõige tähtsamate realiteetide, majanduslikkude faktide mittetunnustamine. Ent märgakem, et poliitika, mida need kaks noorsoorühmitust nii tugevasti kaitsevad, ei toetu üldse rangele faktide uurimisele, vaid faktidest kõrgemale asetatud ideaalile, milleks on ühel grupil "kord", teisel "sotsiaalne õigus", seega objektid, mida tuleb alles saavutada (vähemalt sel kujul, kui nemad seda mõistavad), mis oma laadilt on seniolematud. Ja seepärast, et mõlemad tahavad „teada ainult faktidest” mõlemad eksivad mitte arvestades ihasid, soove ning tundmusi - just nagu ajaloos tundmused poleks faktid, kõige võimsamad faktid võib olla! Lühidalt, tänapäeva noor generatsioon pole mingil tingimusel puhtalt realistlik. Aga ta pretendeerib sellele ja selline äge pretendeerimine on iseloomustavaks jooneks, mis eristab teda eelnenuist.

Vana põlve kiindumus inimõigustesse, üldistesse inimese õigustesse vaatamata tema poliitilisele seisundile - osutab selle põlve valmisolekule möönda, et on parteidest kõrgemaid printsiipe, mis, vähemalt teoreetiliselt, võivad põhjustada raskusi oma parteile. Nad kirjutasid alla Aristotelese kuulsale väitele: „Riik ei tohi iial olla organiseeritud partei.” Riik, mida noorem generatsioon, olgu parem- või pahempoolne kuulutab, on täpselt just seda. Fašism ning hitlerism on avalikud parteivalitsused; Stalin on ametlikult parteisekretär. Muidugi, noorus kinnitab, et partei huvid ühtuvad kultuuri huvidega.

Peapunkt, milles mõlemad generatsioonid suuresti erinevad on individuaalne vabadus. Vanemale põlvele, jällegi tema inimõiguste austamise pärast, üksikisiku vabadus on peaaegu midagi pühitsetut. Noorem generatsioon ei taha sellest midagi kuulda. Liberalism on üks „moest läinud” väärtusi ja tema jüngrid näivad noorpõlvele naeruväärsed. Prantsusmaal on tänapäeval noor liberaal peaaegu väljasurnud tõug. Noorsoos menukad süsteemid, nagu fašism või kommunism üksnes ei eita isikuvabadust, vaid uhkeldavad selle eitamisega. „Usk, et individuaalsel inimolendil on õigus vabadusele ning väärikusele on mõjunud küllalt laastavalt. Ta ei vääri õlekõrtki sel päeval, kui tuleb paratamatult astuda vajalikke samme, rassi ning rassipuhtuse säilitamiseks,” kirjutab Mein Kampfi autor. Ja Mussolini enda kirjutatud artiklis „Fašismist” Enciclopedia Italiana’s me loeme, et inimene on vaba üksnes terviku osana ja selleks tervikuks võib olla ainult autoritaarne riik, mis ei salli mingisuguseid vastuväiteid ega kriitikat. Teiste sõnadega, sõdur on vaba sõjaväes, mis ei luba talle ühtki vaba liigutust! Mõistku seda, kes mõistab.

Üheks põhjuseks (on teisigi vähem väärikaid), mispärast noor generatsioon võtab sellise suhtumisviisi, on asjaolu, et ta on silmapaistvalt sotsiaalne, palju enam kui tema eelkäijad, kes kaldusid rohkem poliitikasse. Aga radikaalseid sotsiaalseid reforme ei teostata vabaduse süsteemi juures. Vabadus on suhteliselt õnnelikes ühiskondades esinev nähtus; ja milliseid muudatusi ka ei teostataks nende sotsiaalses korras, need pole tõeliselt orgaanilised. Nii on olnud lugu Prantsusmaaga vabariikliku režiimi kuuekümne aasta jooksul, nagu paljud noored nüüd läites seletavad.

Prantsuse tänapäeva noorpõlve eetilisest omapärast

Määratud teotsema, noor generatsioon hakkab kummardama energiat ning ohvrivõimet. Renan väidab kusagil, et sedalaadi väärtuste kultuse ning intellektualismi kultuse vahel on mingisugune vastuolu ja et läbistikku intellektuaalne periood pole väga moraalne ega moraalne periood kõrgelt intellektuaalne. Nagu kõrvutamised ikka, pole see just veenev, sest seitsmeteistkümnendal sajandil leiti Prantsusmaal tee mõlema vooruse harimiseks, kuigi neid peeti üksteist vastastikku liitvaks. Ometi võib möönda, et vanem generatsioon oli esijoones intellektuaalne ja noorem on, vähemalt innuka suhtumise poolest äsja mainitud väärtustesse, võrdlemisi moraalne, ühes hiljuti ilmunud teoses La jeunesse d’un clerc ma julgesin juhtida sellele tähelepanu, et 1885. a. meile sisendati lütseumides palju enam austust intellektualismi kui teovõime vastu. Noorem generatsioon arvustab teravalt seda laadi kasvatust.

Eetikast kõneldes tuleks teha kindlaks, mida me mõtleme. See sõna sisaldab austust ka terve rea teiste väärtuste vastu peale energia ning ohvrimeelsuse. Paljud mitmesuguseist parteidest noored näivad end emantsipeerivat neist teistest moraalseist väärtusist. Ühe noorte rühmkonna ülempreester Lenin kuulutab: „Me peame kasutama kõiki võimalikke vahendeid: pettust, trikke, seadusvastaseid meetodeid; me peame valmis olema tõe surnuksvaikimiseks ning moonutamiseks, me peame tuletama oma moraalisüsteemi klassivõitluse huvidest.” Teised koostavad samasuguse moraalikoodeksi, peaaegu nendesamade sõnadega, selle uue korra loomiseks, mis neile näib ühiskonna päästmiseks vältimatu. Monarhistlik Action Française suurustleb selgel sõnal pettuse kasutamisega, kui juhtum seda nõudis, valetamisega, tapmisele õhutamisega. Thierry-Maulnier, noor parempoolsete juht avaldas hiljuti Insurge’s artikli pealkirjaga: „Eetilistest ideaalidest pimestatud Prantsusmaa”. Siin osutub noorte moraali süsteem, samuti kui nende ülalmainitud tõemõiste selgesti pragmatistlikuks.

Kirjandusliku vabaduse erijuhtum

Edasi on vaidlusaluseks alaks, mis väga sarnane ühele juba mainitule, on autori vabaduse küsimus. Vanem generatsioon nõudis kirjanikule täielist vabadust, õigust, täiesti külmaks jääda riigi huvide suhtes ja kirjutada koguni riigi vastu. See põlvkond sattus raevu, kui Ζοla nimi kustutati Auleegioni nimekirjast, sest ta oli kirjutanud kirja J’accuse. Üks vanema põlve tegelasist, Alain, väidab koguni oma raamatus Elements d’une doctrine radicale, et kirjaniku peamiseks ülesandeks on alatasa napsata võimulolijate säärde otsekui vihane koer.

Tänapäeva noored tunnevad sedalaadi liberalismi suhtes suurt vastumeelsust. Mõned neist kaitsevad hoogsalt teesi, mille esitas Pierre Lasserre oma kuulsas raamatus Le Romantisme. Selle järgi osutab intellekti vaba riiki mittearvestav funktsioneerimine (Dreyfusi toetajad olevat olnud süüdi selles hoolimatuses) primitiivse inimese teguviisile ja on taunitav. Teised lähevad kaugemale ja nõuavad, et kirjanik üksnes ei austaks seda ühiskonna tüüpi, mida nad tahavad rajada, vaid töötaks selle ehitamiseks (ja ainult selleks). Mõne aja eest viibisin ma miitingul, mille oli organiseerinud revolutsiooniline ajaleht Vendredi. Tähtsaimaks vaidlusküsimuseks oli siin: „Kelle jaoks te kirjutate?” Lõpuks jõuti tulemusele, et keegi, kes ei kirjuta ilmselt ühiskondliku uuestisünni kasuks, ei vääri mõtleja nime. Selle dogma järgi Valèry ning Giraudoux pole mõtlejad.

See on jällegi arusaadav. Kindlaks kujunenud ühiskonnas üleskasvanud vanem põlv võis nõuda, et kirjanikul lubataks eemal seista; noor generatsioon, kes arvab, et ta peab ehitama oma ühiskonna, ei suuda seda teha tema abita. Nad sunnivad teda appi tulema.

Viha "elevandiluust torni" vastu

Samuti lubas vanem generatsioon mõtlejail elada oma töötoas, hoiduda vaidlustest. Nii elanud, said suurimate austusavalduste osaliseks. Ent nooremal generatsioonil on elevandiluust torni vastu jäänud üle ainult põlgus. Nad põlastavad isegi sügavaimat mõtlejat, kui ta hoiab eemale lahingust. Nende mentoriks siin võiks olla Ρèguy, kes teoses Note sur la philosophie bergsonienne deklareeris, et filosoofiline süsteem väärib austust ainult sel määral, kui ta äratab aktiivset opositsiooni. Kord lugesin ühe nende rühma kuuluja artiklist: "Me naerame iga filosoofilise süsteemi, isegi selgeima üle, mis ei kisu inimest võitlusesse." See doktriin on küllalt loomulik põlvkonnale, kes oma ülesannet ei näe mõtlemises, vaid tegemises.

Noorus nõuab, et mõtleja isegi oma mõtlemisviisis peaks hoiduma rahuarmastusest ning elama „hädaohtlikult”. Siin peegeldub nooruse viha avarate käsituste, üldmõistete, arukuse põhivormide vastu; noorpõlve tugev iha, et vaim jäljendaks „elu”, avaldub selle põlvkonna kestvas rahutuses (Bergson), tema „dünamismis”, tema Hegeli dialektika austamises. „Üldmõisted”, ütleb upsakalt Nietzsche, „οn see poom, millele ronivad elu tormide ajal need, keda valdab julgeolekuigatsus!” Peaaegu kõik noored indlejad paiskavad sedalaadi märkusi näkku neile, kes soovitavad püsti hoida vaimu igavesi seadusi mööduvate olukordade surve kiuste ja Malebranche’i imetlusväärsete sõnade järgi „pidada kurssi voogude keskel.”

Erinevus on igatahes suur. Vana generatsioon ei jätnud täiesti arvestamata õnnelikkust ühelt poolt sel põhjusel, et oli kasvanud maailmas, kus ta võis olla mõnel määral õnnelik. Ta oli kasvanud mittetraagilise elukäsitusega, nagu ma seda nimetasin, oma raamatus Jeunesse d’un clerc. Teda ei šokeerinud Renani Souvenirs d’enfance et de jeunesse, kus oma elu lõpule lähenev meister kuulutas, et ta rõõmsalt algaks jälle uuesti „seda võluvat teekonda realiteedi poole.” Tänapäeva noored põlgavad „nõrkust”, nagu nad ütleksid antud juhul. Kõik nad kirjutaksid alla järgmisele manifestile „Ebajumalate hämarusest” (muide, pea kõik nad on nietzscheaanlased, nii parem- kui ka pahempoolsed): „Häbi labasele õnnele, millest unistavad poesellid, kristlased, lehmad, naised, inglased ning kõik demokraadid.” Jälle kord pean ma katkestama ja rõhutama, et need, kes usuvad end kutsutud looma, ei saa peatuda õnne hindamiseks; nad on kohustatud ülistama pateetilist elukäsitust.

Edasi esineb veel üks väga loomulik konflikt. Vanem generatsioon austas teatud kindlaid absoluutseid, abstraktseid väärtusi, mida mõeldi lahus realiteedist, selliseid nagu õiglus ning mõistus. Teoses La Trahison des Clercs, mida mõned minu lugejad vahest tunnevad, ma otse väitsin, et mõtleja muutus truudusetuks oma ülesandele, kui ta lakkas neid väärtusi austamast teisiti, kui ainult sellel kompromislikul kujul, mille nad paratamatult võtavad laiemalt levides. Aga teoses L’Homme est-il humain?, mis käesolevale küsimusele palju valgust heidab, Ramon Fernandez, üks meie noortest autoritest, vastab, et ta austab üksnes neid kompromislikke modifikatsioone; väärtuste austamise kohta nende absoluutsel, inimlikku realiteeti ületaval kujul, võib ta ainult ükskõikselt õlgu kehitada. See noormees etendab oma osa seevõrra hästi, kui ta tahab luua; sest praktilisi eesmärke saavutatakse kompromissikultust harrastades ja igavesi väärtusi põlates.

Lõpuks on veel tänapäeva noorsoo iseloomustavaks, vanadest eristavaks jooneks (missuguse parteiga ka tegemist ei oleks), tema äärmine enesetähtsustamine, tema suurim sallimatus kõige selle vastu, mis pole tema oma. M. Robert Brasillach, ühe oma generatsiooni tähtsa rühmituse esindaja, hiljuti ründas minu seisukohti Action Française’is, tuues peaargumendiks mu ideede vastu minu vanaduse. (Ta unustas, et tema õpetaja Maurras on sama vana kui mina, ent kirglikelt poleemikuilt ei saa nõuda loogikat). Noor generatsioon erineb järgmiseski üksikpunktis vanast: viimane kuulutas mõnikord, et ta uuendab kirjanduses ning kunstis kõik, aga ta ei kujutlenud, et poliitilist korda võiks täiesti ning ühel hoobil uueks muuta. Selle kontrasti põhjused on selged: poliitiline mõõdukus on endastmõistetav, kui teie peaülesandeks on arendada oma vaimu teiste poolt loodud talutavais sotsiaalseis raames; aga teie usute ainult oma põlvkonda ja teete vanemad maatasa, kui veendumusele jõuate, et teile pärandati lagunev, täielikku ümberehitamist vajav maailm.

Kas noore generatsiooni vaenlikkus ohustab Prantsuse demokraatlikku korda?

Eelnenust on näha, et demokraatiavaenulisus on iseloomustav Prantsuse moodsale noorsoole, nii fašistlikule kui ka kommunistlikule. On tõsi, et noorsool on ka selgelt demokraatiasõbralik sektsioon, kuhu kuuluvad kristlik-demokraatliku ajalehe Aube’i lugejad, ajalehe, milles sageli ilmuvad Jacques Maritaini ja André Thérive’i artiklid; ajakirja Esprit’ lugejad ja „Jeunesses ouvriéres chrétiennes”, tuntud J. O. C. tähtede all. Kuid need rühmad moodustavad oma põlvkonnast ainult vähemuse. Peale muu on nad igasuguse vägivalla veendunud vastased ja ei paelu seega poliitilise võitluse uurija suuremat tähelepanu. Ma võin lisada, et kommunistlik noorsugu kaitseb demokraatlikku korda selle hädaohu puhul (näit. 6. veebruaril) ja toetab teda, kui teostatakse sotsiaalseid reforme, mis tema meelest on õigused ning soovitavad (näit. Blumi valitsuse platvorm). Aga see on strateegia. Veendumuselt on nad demokraatiale vaenulikud, pidades seda põhiolemuselt kodanlikuks ning kapitalistlikuks süsteemiks.

Nüüd kerkib küsimus, kas Prantsuse demokraatia on tõepoolest hädaohus noorpõlve vaenulikkuse tõttu? Või teisiti sõnastatult, kui suur on noorsoo ning tema arvamiste tegelik mõjujõud Prantsusmaal.

Minu arvates pole see jõud suur. Ja siin me jõuame fundamentaalsele erinevusele demokraatlikkude ning totalitaarriikide vahel. Viimased mängivad noorsoo välja. Diktaatoreile on eriti tähtis võita noorsugu oma poole, saavutada tema pimedat toetust, juhtida täielikult tema aktsiooni. Kõhklematult kuulutavad nad, et nende ülimaks (et mitte ütelda ainsaks) eesmärgiks on noorsoo õnne kindlustamine ja noori lämmatavate raskuste kõr­valdamine.

On üsna loomulik, et totalitaarsed süsteemid annavad noorsoole tohutu tähtsa koha. Tõusvad diktaatorid leidsid, et nad vajavad eelkõige häid rusikaid ning kopse, sellist irratsionalismi, mis seisneb argumendile malgaga vastamises - nii iseloomustav toimimisviis teatud noorsootüübi puhul.

Demokraatiad muidugi hoolitsevad ka noorpõlve eest, kuid ainult sel määral, kui kõigi kodanikkude eest. Nad ei arvesta ainuliselt noorpõlve. Eelkõige nad ei jumalda noorsoo otsuseid ega mõtle, et mingi doktriin on õige lihtsalt seepärast, et noorus seda pooldab. Nad osutavad pigemini erilist tähelepanu küpsede isikute arvamustele, kel on tõelisi või oletatavaid kogemusi ja küsivad nõu vanade nõukogudelt, „senateilt”. Oma laadilt naiselik avalik arvamus armastab noorust, tunneb kaasa tema raskustele, ihkab nende parandamist, on võlutud noorpõlve doktriini paindumatusest. Ja ometi, reageerides nagu täiskasvanu laste mõtteisse, ta vaevalt kavatseb teostada neid doktriine. See on ilmne valimiste puhul. Kui neid korraldataks praegu, fakt esilduks isegi veel selgemini, sest väga tõenäoliselt kommunistlik partei saaks veel vähem hääli kui kaks aastat tagasi, ühe sõnaga, Prantsuse demokraatlikul korral pole palju karta noorsoo vaenulikkusest.

Tähendab see, et demokraatia jäägu ükskõikseks noorte kriitika suhtes? See oleks suur viga. Iga tõsine demokraat peaks soovima, et demokraatlikud valitsused ei põhjustaks rohkem noorsoo süüdistusi, sest liigagi sageli on need üsna õigustatud. Kui noorpõlv omalt poolt saaks viia demokraatia tõepoolest rahanduse ringkondade huvide kontrollimisele; kui ta õhutaks demokraatiat osutama enam südikusi kriiside korral ja enam head tahet riskida väärtus­likkude eesmärkide pärast; kui noorus sunniks teda lahti ütlema jõukuse kultusest, millega mõnel maal niikaugele minnakse, et küsid, kas sellele ei ohverdata rahvuslik väärikus ning iseseisvus - kui noor generatsioon suudaks käima panna need muudatused, siis ma ütleksin, et tõesti oma liialdatud rangusega ta on osutanud kultuurile suure teene.

Kiri sõbralt

Paul Valery

Härra Teste

Mu sõber, nüüd olen teist kaugel. Me rääkisime, ja mina kirjutan teile. See on, kui soovitakse, midagi üpris kummalist.

Peagi näete, et olen praegu imestamise tujus.

Juba paljas tagasijõudmine Pariisi tundus mulle pärast küllalt pikka eemalolekut kuidagi metafüüsiline.

-  Ma ei räägi üksnes materiaalsest tagasijõudmisest, mis on hämar öine ohvritalitus lärmi ja rütmilise rappumisega. Inertne elav keha annab end liikuvate ja surnud kehade hooleks, mis seda transporteerivad. Kiirrongi kinnisideeks on Linn. Sa oled tema ideaali vang, tema monotoonse märatsemise mängukann.

Sul tuleb taluda miljoneid umbropsu jagatud hoope, rütmi ja rütmikatkestusi, mehhaanilist tuksumist ja puhkimist, - kogu seda meeletut mürglit, mida suudab teha üks niisugune kiirusevabrik. Jääd purju neist ringitiirutavatest viirastustest, olematusesse puistatud nägemustest, irdsetest valguslaikudest. Pimedussesööstu sepistav metall tekitab kujutluse, nagu ründaks ja lammutaks brutaalne isiksustatud Aeg kalki ning sügavat vahemaad. Sinu ülesärritatud ja toorest kohtlemisest rusutud aju sünnitab iseenesest, enese teadmata kogu moodsa kirjanduse...

Mõnikord aistingud jäigastuvad. See rappumine ei vii mitte kuhugi. Ühest kohast teise liikumise tervik koosneb lõputult korratavatest lausetest; iga uus hetk veenab teist, et kohale ei jõuta iialgi...

Võib-olla on igavik ja põrgu mingi vältimatu reisi naiivsed väljendused?

Siiski, kogu see luude ja mõtete pikk vaevlemine pimeduses annab viimaks tulemuse, et sulle ilmuvad Pariis ja päike.

1

2016-08-12

MärksõnaEuroopa ajalugu

MärksõnaVoltaire