Jumalasse uskumine - geenist või kultuurist?

Prindi

Amar Annus

1

Moodsas linnas elaval inimesel võib olla raske ette kujutada, et tema mõtlemist ja käitumist kujundavad tegurid, mis on mitusada tuhat aastat vanad. Küsimus sellest, kas inimest mõjutavad rohkem tema geenid või teda ümbritsev kultuur, on tõepoolest intrigeeriv. Tänu epigeneetika esiletõusule viimastel aastakümnetel on looduse ja kultuuri piirid muutunud üha hajusamaks. Tänapäevase arusaama järgi on geenid ja kultuur sedavõrd ühte põimunud, et sageli ei saa üht teisest selgesti eristada. Kui usk jumala(te)sse on universaalne, mille aluseks on bioloogilised mehhanismid, siis usu konkreetsed vormid, nt kristlus, islam, hinduism jne on selgesti kultuurilised nähtused. Samas, üht poleks ilma teiseta.

Millisel määral religioosne uskumine ja käitumine tuleneb geneetikast, on paeluv ja oluline küsimus (R. Mänd, Postimees 23.04). Tõsine on teema selletõttu, et vastusest sõltuvalt kerkivad ühiskonna jaoks esile väga erinevad väljakutsed ja kohustused. Kui religioon tekib kasvõi teataval määral bioloogilistest teguritest põhjustatuna, muutub üsna raskeks uskuda seda, et inimkond lähemate tuhandete aastate jooksul ateistlikuks muutub. Seda, et inimkond muutub täies koosseisus ateistlikuks, on siiski unistatud. Seda unistust - bioloogilises mõttes ilmselgelt ebarealistlikku - on mõningates ühiskondades püütud ka tagajärjetult saavutada (nt Nõukogude Liidus). Tõhusa geneetilise faktori puhul peavad unistajad oma ateistlikud ulmad maha kandma. Veelgi enam - kui usk Jumalasse tekib inimese ajus mingi bioloogilise mehhanismi kaudu, siis seisab ühiskond suure väljakutse ees, kuidas pikas perspektiivis religiooniga ümber käia. Samuti tuleb hakata mõtlema selle üle, kuidas tagada ühiskonnas võimalikult laiad võimalused saada religioosset haridust. Igapäevane kogemus näitab, et usuline harimatus võib olla ühiskonnale väga ohtlik, sest loob kasvupinna igat laadi fundamentalismi ja äärmusluse tekkimiseks. Religioosse hariduse vajaduse eitamisega ei saavutata pikas perspektiivis mitte ateismi, vaid barbaarsust. Kui inimajul on bioloogiliselt tingitud kalduvusi uskuda madalama taseme religioone, nt nõidusesse ja fantastilistesse konspiratsiooniteooriatesse, siis ka nendes valdkondades on religioossel haridusel võimalik sekkuda ja kahjulikke arenguid ennetada.

Sotsiaalsed võimed

Religioon on oma olemuselt väga kompleksne nähtus, millel ei saagi olla üht ja kindlat seletust. Erinevaid religiooni vorme saab siiski osaliselt seletada mitmete inimesele omaste kognitiivsete omadustega. Näiteks nn „isikulise Jumala“ puhul, kellega usklik suhtleb - kõnetab palves, peab nõu jne, käib kaasas isiku hästi arenenud sotsiaalsete võimetega. Heade sotsiaalsete oskustega inimesed kipuvad uskuma isikulist Jumalat, kuigi mingit paratamatut seost nende kahe omaduse vahel pole. Inimesed, kes oma kognitiivse profiili poolest kalduvad analüütilise mõtlemise poole, ei suuda enamasti ka isikulist Jumalat enda jaoks leida. Analüütilised ateistid pole ka sotsiaalses mõttes nii andekad kui religioossed isikud, kes usuvad isikulist Jumalat. Analüütilist laadi andekus esindab lihtsalt teist laadi võimeid.

Statistilised uurimused on näidanud, et kõikjal maailmas ületab usklike naiste arv meeste oma. Samuti näitavad teadusuuringud, et keskmiselt võttes on naiste sotsiaalsed võimed meeste omadest paremad. Paremad võimed ei väljendu ainult empaatilisuses, vaid ka keskmiselt suuremas valdkondlikus töövõimes. Naiste päralt on enamik töökohti, mis eeldavad pidevat ja paindlikku suhtlemist, nt lastekasvatuses ja psühhoteraapias. Pädevust ja oskusi sotsiaalses valdkonnas tuleks ühiskonnas kõrgemalt hinnata ka palkade suurema võrdsuse kaudu. Positiivne seos parema sotsiaalsuse ja suurema usklikkuse vahel on samuti statistilist laadi, mis ei kehti iga üksikjuhtumi puhul. Kriitilise tähtsusega uurimistöö selles valdkonnas tuleb autismiuuringutest. Kuigi autismidiagnoosi antakse nii meestele kui naistele, on märgatud, et naiste sotsiaalsed võimed ka autismi puhul on paremad kui meeste omad. Autistid üldiselt kipuvad olema usulises mõttes leiged, isegi ateistlikud. Autistlikele lastele on sageli võimatu arusaadavaks teha Jumala mõistet ning ka nende sotsiaalne võimekus on vastavalt madalam. Sotsiaalsed aspektid on siiski vaid üks osa religiooni mitmetisest loomusest.

Filosoofilised religioonid

Usklik võib olla ka uskumata isikulist Jumalat. Sellisel juhul on Jumal teatav abstraktne printsiip justnagu kõike seletav matemaatiline valem. Ka väga analüütiliselt mõtlev inimene võib olla usklik, justnagu oli Albert Einstein, kes isikulisse Jumalasse uskumist pidas naiivsuseks. Analüütilist laadi religioossus võib tekkida nt aupaklikust maailmavaatest, kui otsitakse viimseid tõdesid maailma kohta. Iga inimene puutub elades kokku juttude, faktide ja nähtustega, mida ta ei oska endale seletada, ega sagedasti oska seletada ka tema haridus. Sellisel puhul võib inimene kalduda esoteerilist laadi teadmiste poole, kuid võib ka enesele möönda, et elu ongi teataval määral mõistatus. Maailma mõistatusena tajumine on mehhanism, millest võib tekkida nn „filosoofiline religioon“, milles otsitakse tõde. Inimese suhe religiooni sõltub ka sellest, kuidas üksikisik vaatleb moraaliküsimusi. Väga paljude inimeste jaoks on moraaliküsimused olulised. Paljude usklike jaoks ei ole moraaliprobleemid analüüsitavad, moraal võetaks üle traditsioonist. Inimesed, kes moraali analüüsivad, jõuavad selle suhtes sageli hoopis teistele seisukohtadele kui need, kes võtavad moraali traditsioonilistest käibetõdedest. Näiteks „kõikide inimeste võrdne kohtlemine nende erinevusi arvestades“ on moraalselt täiesti pädev ja kaitstav seisukoht. Mõnede traditsiooniliste moraalitõdede järgi on teatavad erinevused juba eos sellised, mis välistavad võrdse kohtlemise võimaluse. Hoiakud on väga erinevad, kuid mõlemaid võib kirjeldada „religioossetena“.

Nii nagu on omavahel mõneti vastuolus sotsiaalset laadi isikuline Jumal ja analüütikute filosoofiline Jumal, nii on vastuolus ka traditsiooniline moraal ja analüüsiv moraal. Kuna teadus kui selline moraalseid hinnanguid ei jaga, siis ei suuda see ka anda vastust küsimusele, mida üksikisik uskuma peaks. Teadus on näidanud, et mõned inimesed kipuvad uskuma Jumalat, teised kipuvad kõike analüüsima. Kui ühiskond soovib liikuda suurema võrdõiguslikkuse poole, peab traditsiooniline moraal muutuma analüüsitavaks.

Geneetiline konflikt

Vastuolusid ühiskonnas tuleks vaadelda kui geneetilise konflikti sotsiaalset väljendust. Iga inimene pärineb oma emast ja isast, kahest organismist, mis peavad omavahel koostööd tegema, et luua kolmandat. Nagu tänapäeva teaduses tuntakse, on iga embrüo kasvamine seotud suurema või väiksema konfliktiga isa ja ema geenide vahel. Mõningate käsitluste järgi on algne geneetiline konflikt aluseks ka vaimsete probleemide ja vaimuhaiguste puhul. Viimaks jäävad erinevad geenid omavahel võitlusse makrotasandil ehk ühiskondlikes protsessides, mis väljendub lõpututes vaidlustes ja erimeelsustes. Seda liiki vaidlustes osalevad organismid saadavad sageli kulukaid signaale oma elujõulistest omadustest, vaimsest ja kehalisest võimekusest. Seetõttu on ühiskondlikes lahkhelides edukalt osaleval isikul võimalik saada avalikkuse silmis atraktiivseks kangelaseks. Siiski, geneetilise konflikti valguses on iga edu ajutine, sest vastaspoole vastulöök ei jää kunagi tulemata. Lõputu konflikti tingimustes, mis jääb geneetilises mõttes vältimatuks, on oluline siiski tagada, et ühiskonna areng toimiks soovitavas tempos ja jooksvad probleemid leiaksid mõistlikud lahendused.

Teataval määral on konfliktis ka emotsionaalne-sotsiaalne versus analüütilis-filosoofiline kujutlus jumalast, kuid religiooni pinnal eksisteerivad sellised eriarvamused sageli rahumeelselt koos.

Altruismi küsimus

Kas ka moraal taandub lõpuks ainult geneetilisele erinevusele? 1960ndatel aastatel avaldas kuulus evolutsiooniteoreetik William Hamilton oma sotsiobioloogilise käsitluse altruismi kohta, mis põhines „iseka geeni“ arusaamal. Selle järgi käitub inimene teise inimesega altruistlikult sellisel määral kui palju on tal teisega ühiseid või jagatud geene. On huvitav märkida, et Hamiltoni kolleeg George Price, kes täiendas tema teooriat, hakkas „iseka geeni“ altruismikäsitluse mõju all tõsiseks kristlaseks, et heategevuse kaudu tõestada tõelise „isetuse“ võimalikkust. Varem oli Price olnud veendunud ateist.

Kui inimene käituks alati emotsioonipõhiselt, ei suudaks ta kunagi olla altruistlik enesest üsnagi erinevate geenidega indiviidi suhtes. Kõik hüved ja heateod jääksid oma pere- ja kogukonnale. Siiski on inimesel olemas ka analüütiline ratsionaalsus, mis võib panna tegema asju, mis on „intuitiivses mõttes kahjulikud“, nt aitama võhivõõrast. Geneetiline konflikt ei tähenda tingimata, et sõda peab kestma lõputult, kuni kõik ressursid ammendatakse. Sõja kasvõi ajutiseks lõpetamiseks võib pöörduda selliste religiooni vormide poole, mis seavad eesmärgiks rahu saavutamise. Rahu poole püüdleva religiooni analoogiks suhtumises loodusesse võib tuua kestliku arengu ehk ökoloogilise maailmavaate. Ususõdasid ja laiemalt vaenu õhutamist tuleks rohkem käsitleda hingehoidlikust perspektiivist, kuidas must-valge maailmapildi esindajate mõtlemisse lisada enam halle varjundeid. Tasakaal seisab alati hapral alusel ja selle saavutamine nõuab palju pingutust.

Ülal arutletud nähtuste ringist võib jõuda ka nn pagulaste probleemi juurde. Inimene paguluses, kes soovib olla sotsiaalselt aktiivne, kuid saatuse sunnil elab võõras kultuuris ja kellel pole seal sõpru, võib pöörduda Jumala poole, et seltskonda leida. Mida rohkem satub inimene sotsiaalses ümbruses isolatsiooni, seda enam võib karta tema mõtete ja tunnete pöördumist radikaalsesse ja meeleheitlikku suunda. Ka siin saab religioosset laadi haridus palju ära teha, muuta meie geneetiliselt päritud instinktiivseid kalduvusi. Ühiskonna turvalisena hoidmiseks aitab kõige enam kaasa lahkus ja vastutulelikkus üksteise, kuid veelgi enam võõraste suhtes. Probleemid on antud lahendamiseks, mitte nende üle virisemiseks.

1

2016-07-23

MärksõnaAju

MärksõnaDNA

MärksõnaEvolutsioon

MärksõnaUsk ja uskmatus