Teemad

MärksõnaEuroopa ajalugu

Ungarlus ja Euroopa kultuur

Prindi

Jenö Fazekas

1

Türgi-bulgaaria- ja hiljem idakultuurilise soome-ugri rah­vana asusid ungarlased X sa­jandil Doonau orgu oma praegusele asukohale. Maa vallutati vürst Arpádi juhtimisel. Riigi rajamine aga on ühenduses esi­mese kroonitud kuninga, Istváni nimega, kelle katoliku kirik hiljem kuulutas pü­haks ja keda seepärast tuntakse ajaloos Püha Istváni nime all. Ungarlaste teadvuses elab ta aga esimese ungari kuningana ja riigi rajajana.

Et ungarlased aastatuhandeid kestnud lääne poole siirdumisega olid leidnud oma lõpliku peatuspaiga Doonau ja Tisza orus, seisid nad kohe suure poliitilise ja kultuu­rilise probleemi ees: kas hukkuda uues ümbruses või püüda kohaneda seal - nõudku see kasvõi ohvreid. Saatus oli mää­ranud ungarlastele, idast tulnud üksikule rahvale, viimase: kohanemise uue ümbru­sega. See tähendas aga igavest võitlust, mis juba esimesest aastatuhandest peale on kestnud väikeste pausidega tänini. Kultuu­riline ja ühes sellega poliitiline dilemma oli aga see: kas liituda Euroopa ida ja lääne, s. o. bütsantsi ja rooma kultuuri pii­ril asudes Roomaga või Bütsantsiga. Ku­ningas István laskis kroonida end aastal tuhat (1000) Rooma paavsti Silvestri kroo­niga, korraldas oma riigi feodaalse Lääne kristlike riikide eeskujul ja juhtis rahva rooma-katoliku kiriku rüppe. Seega ühen­das ta Ungari lõplikult ja igavesti läänelise ladina kultuuriga. Seda valikut, liitu­mist lääne kirikuga, peavad ungarlased oma esimese kuninga suurimaks poliitili­seks teeneks, sest ajaloolaste arvates oleks liitumine bütsantsi ja ida kultuuriga kuju­nenud Ungari edaspidisele arengule nii kultuuriliselt kui ka poliitiliselt tõkestavaks, kui mitte koguni saatuslikuks.

Maavallutamise ajast, s. ο. IX sajandist peale seisab Ungari poliitiline ajalugu Lääne-Euroopa rahvaste ajalooga tihedas ja lahutamatus ühenduses. Ungari kultuuri­line arenemine tähendab aga sünteesi oma­pärasest ürgkultuurivarast ja Euroopa kul­tuurist.

Pärast Euroopasse asumist ei ütelnud Ungari lahti oma senisest kultuurist. Ta võttis hilisemad mõjud oma kultuuri kaudu vastu, nii et Ungari rahvuslikku kultuuri peab igal ajajärgul vaatlema ungari ürg­kultuuri ja Euroopa kultuuri sünteesina. See on surunud Ungari vaimsele elule oma pitseri.

Küsime nüüd: missuguse kultuuri tõid ungarlased endaga idast kaasa, osalt alg­kodust, osalt hilisemaist asukohtadest? Mis­suguses Euroopa kultuuri järgus sai Ungari Euroopa liikmeks ja milliseid faase elas ta läbi koos Euroopa rahvastega?

Praeguste teadmiste järgi oli soome-ugri rahvaste algkodu Kesk-Venemaa idaosas. Siia, Volga keskjooksule, asetavad selle Setälä, Wiklund, ungari uurijaist Szinnyei ja Gombocz. Pisut enam ida pool, Uurali mäes­tiku Euroopa- ja Aasiapoolseil nõlvadel - arvab olevat algkodu Paasonen; Munkácsi aga asetab selle veel kaugemale ja enam põhja poole. See suguharu, kellest arene­sid ungarlased, kuulus ühes vogulite ja ost­jakitega soome-ugri rahvaste idaharru. Sel­lest harust eraldusid ungarlased juba õige varakult - umbes a. 2500 e. Kr. - ja sat­tusid ühendusse bulgaaria-türgi suguharu­dega. Millal, kus ja kuidas toimus kokku­puutumine viimastega, selle kohta pole veel andmeid. Ungari uurija Gyula Nemethi oletuse järgi pidi nende kahe rahva vahel olema peale kaubanduslike sidemete ka po­liitilisi suhteid. Nimetatud uurija arvates bulgaaria-türklased vallutasid soome-ugrilasist lahkunud suguharu, s. o. ungarlaste esiisad, ja panid maksma oma poliitilise süsteemi. See ungarlaste ja bulgarite polii­tiline ning kultuuriline läbikäimine kujun­das ungarlased täiesti ümber. Mittepõlduhariv, kalastaja-küttija rahvas õppis ära põlluharimise ja karjakasvatamise, nagu näitavad seda bulgari-türgi laensõnad. See muutus aga ei toimunud enam Uurali, vaid juba Kaukasuse ümbruses. Ungari hõim kujunes türklaste taoliselt organiseeritud rahvaks, tihedasti liitunud, kergesti liiku­vaiks poliitilisiks ja sõjaväelisiks üksusiks. Ungarlaste ja bulgarite läbikäimise algus paigutatakse esimesile sajandeile pärast Kristust ja see kestis üheksanda sajandini, s. o. maavallutamiseni. Praegune ungari rahvas kujunes seega välja ühest suurest magyar-megyer-nimelisest soome-ugri sugu­harust, millega liitus 6-8 väiksemat türgi suguharu. Sulamine üheks rahvaks toimus õige pika aja jooksul ja ses protsessis on paljud momendid veel teadusele tundmatud. Niipalju on igatahes kindel, et arengu keskpunktiks peab pidama seda soome-ugrilasist eraldunud magyar-megyer-nimelist soome-ugri hõimu. See on tähtis seepärast, et see määrab lähemalt maavallutamisaegse ungari rahva iseloomu. Siin­juures tuleb rõhutada, et soome-ugrilise päritoluga ungari rahvast ei kujunenud sajandeid kestnud läbikäimisest ja segune­misest türklastega mitte türgi või üldse tür­gipärane rahvas, vaid oma iseloomult täiesti uus rahvas, kellel säilisid küll suu­rel määral soome-ugri omadused, kuid keda ometi ei saa identifitseerida ei alg-soomeugrilastega ega bulgarite ja türklastega. Igavesti lainetavast türgi rahvastemerest võttis see rahvas vastu nende kultuuri­mõjusid, näiteks bulgarlaste pooleldi paigalpüsiva eluviisi, türklaste sõjakuse. Aga ta kujundas neist elementidest täiesti uue karakteri. See uus loomus hakkas kuju­nema välja juba Uurali algkodus, sest ai­nult nii võisid püsida ungarlased rahvaste­rändamise paljusid rahvaid ärapühkivail sajandeil kindlaloomulise rahvana ja val­lutada endale uued maa-alad Euroopas.

Nüüd aga pöördume tagasi varemesita­tud küsimustele: mida tõid ungarlased en­daga praegusele kodumaale asudes kaasa ja kuidas sulatasid nad oma kultuuriga lääne kultuuri? Kuidas arendasid nad välja oma tõus uinuvad omapärased vaimsed jõud? Kui suur oli nende vastuvõtlikkus ja kuidas avaldus see nende kultuurilises te­gevuses ja vaimses loomingus?

Ungari muinaskultuuri põhjalt püüavad käesoleva sajandi rahvuslikud teadused - nagu keeleteadus, etnograafia, rahvaluule ja antropoloogia eraldada sellele kasvanud kultuurikihte. Toetudes maavallutamisaegsele arheoloogiale, selgitas keeleteadus türgi-bulgari mõju ungari kultuurile. Selle aja kultuurist annab tunnistust rikas sõ­nade tagavara, relvad, sõjatehnika, maja­pidamise-, ehte- ja tarbeasjad. Sõnad „kirjutamine” ja „kirjatäht” on pärit bulgari-türgi ajast. Muistse ungari raidkirja mälestusmärgid aga ulatuvad tagasi kuuen­dasse sajandisse.

Kui ungarlased praegusele kodumaale jõudsid, polnud nad harimatu aasia kari, vaid kõrge kultuuriga põlduhariv ja karjakasvatav ratsurrahvas, kelle kultuur oli kaugelt kõrgemal astmel kui siin eesleiduvate igasuguste rahvakildude, isegi slaav­laste oma. Kuigi hiljem on rohkesti slaavi laensõnu tunginud ungari keele, ei tähenda see ometi, et ungari kultuur oleks arenenud välja peamiselt slaavi mõjul.

Ungari ainelise kultuuri kõrval peab mainima esmajoones kindlat poliitilist ja sõjaväelist organisatsiooni, mis põhjenes suguharudel. Ungarlaste arenenud ühis­tunne aitas kahtlemata palju kaasa riigi rajamisele just sellel manalal, kus ükski rahvas polnud suutnud üheksanda sajan­dini veel riiki asutada. Kui ungarlased Doonau orgu jõudsid, leidsid nad sealt eest mitmekesise, ilma kindlama korrata elavate rahvatõugude kirju massi. Seal ela­sid keltid, traakid, sküüdid, sarmaatlased, mitmesugused germaani ja slaavi suguha­rude killud, edasi sloveenid, bulgarid, kroaadid, sakslased ja itaallased. Kuid selle suure geograafiliselt ühtlase ja kok­kukuuluva ala organiseerisid ungarlased poliitiliselt ja majanduslikult ja viisid selle ris­tiusu kaudu ühendusse Euroopa kultuuriga.

Vaimse kultuuri alal hävines ungari eepiline luule ristiusu varase vastuvõtu tõttu. Ainult killud sellest luulest on säili­nud keskaegseis ladinakeelseis kroonikais. Ungari rahvalaul aga läheb tagasi Arpádide ajani ja ungari rahvakunsti juured ulatuvad koguni aega enne maavallutamist. Muistsed ungari rahvaviisid elavad veel praegugi talurahva huulil. Kunstmuusika imes endasse naabruses asuvate kultuur­rahvaste rahvaviisid ja seda õpitakse ai­nult koolis tundma. Seevastu aga rahva­suus elav ungari rahvamuusika annab tunnistust tugevast tõulisest omapärast. Seda tõulist omapära on näha algkodust kaasa­toodud puudulikus viieastmelises helirede­lis, neljarealistes värssides nii parlando kui ka tantsusammulises rütmis, mis muutus oma tugeva omapära tõttu valitsevaks vor­miks kogu Kesk-Euroopas. Ungari rahva­viisid avaldasid aegade jooksul suurt mõju naaberrahvaste viisidele, mõjutades neid ümberkujundavalt, aga Kesk-Euroopa rah­vaviiside mõju ungari rahvaviisidele oli hoopis väiksem. Ja see väike mõjugi assimileerus ungari rahvaviiside omapäraga. Ungari ja saksa rahvaviiside vahel ei toi­munud aga mingisugust segunemist.

Ungari rahvakunsti juured ulatuvad ta­gasi kuni Kaukasuse algkoduni. Ungari rahvakunst on kaunistamiskunstina selle kultuurkonna võsu, mis ulatub Hiina müü­rist kuni Musta mereni ja on suguluses pärsia-sassaniidide kunstiga. Kuigi Türgi sõdade ajal XVI-XVII sajandil hävines palju mälestusmärke, võib ungari rahva­kunsti motiive ja tõulist puhtust muinas-mälestuste põhjal täiesti kuni Lebeenia ajani tagasi jälgida. Tõsi, sellest ajast peale on see ka muutunud, arenenud ja täiene­nud. On muutunud ornamentika üksikud elemendid, kuid stiil ja vaim on jäänud samaks. Ungari rahvakunsti kolm omapä­rast joont - intellektuaalne kaunidus, kontrastide tarvitamine ja püüd lihtsusta­misele ning stiliseerimisele - pole sajan­dite vältel mitte muutunud.

Missugune oli Doonau orgu asuvate un­garlaste tõuline koosseis, s. o. missugust rassi rahvas oli selle kultuuri kandja? Selle küsimusega tegeleb ungari tõu uurimine. Paljusid probleeme sel alal püüavad lahendada praegu Ungaris toimuvad antropoloogilised uurimused. Kuid praegusegi kasutada oleva ainestiku põhjal võib juba määrata maavallutamisaegse ungari rahva rassilise koosseisu üldisi piirijooni. Kõige­pealt tuleb aga tähendada, et puhast rassirahvast, s. o. ühest puhtast tõust koosnevat ja põlvnevat kultuurrahvast pole Euroopas olemaski. Vaevalt on seda maailmas üldse leida. Kultuurrahvad erinevad üksteisest just neis esinevate mitmesuguste tõuelementide spetsiifilise koosseisu tõttu. Nagu iga muugi rahvas, nii koosnes ka ungari rahvatervik juba maavallutamise ajal mit­mesuguseist rassielementidest. Seniste uuri­miste põhjal võib ütelda, et Doonau maile asunud ungarlastes oli peamiselt turaani, arkti, mongoli, vähemal määral põhja, mediterraani ja dinaari rassielemente. Niisu­gused tõud elasid endiste rahvasterända­mise aja suguharude (jazyg-sarmaatide, hun-avaaride, gepiidide, bulgarite jt.) jää­nustena juba kaua aega enne ungarlaste sisserändamist Doonau orus, nii et praegu moes oleva tõuprintsiibi järgi võib ungari rahvas sisalduvate rassielementide kandu­mist Kesk-Euroopasse, vähemalt Doonau orgu pidada juba 1500 a. varem toimunuks, nii siis 500 a. enne Kristust. Neist ülal loeteldud tõuelementidest moodustus palju aastatuhandeid ühes elav ungari rahvas. Sellest kujunes kehalt, tüübilt, vaimult ja rahvuslikult teadvuselt ühtlane ajalooline tõug, nn. praegune ungari tõug, mis Euroopa kultuurkonna liikmena absorbeeris Euroopa kultuurivarasid kaudu oma tõu­lise omapärasuse ja sai Euroopa rahvaste hulgas tänapäeva ungari kultuuri kandjaks.

Nüüd vaadelgem küsimust: missuguseid faase elasid läbi ungarlased koos Euroopa kultuuriga? Sellest ajast peale kui vaimse kultuuri esimesed alged ilmusid Euroopasse, võib Euroopa kultuuri jaotada nel­jaks suureks ajajärguks: esimene on kreeka kultuur, mis kestis Kreeta ajast kuni Makedoonia maailmavallutamiseni ja mille iseloomustavaimaks tunnuseks on see, et selle kultuuri kandjaks oli Euroopas ainult üks rahvas: kreeklased. Selle, mida too ajajärk lõi in idea, viis täide sellele järg­nev aeg: Rooma. Organiseeriv Rooma lõi Egeuse mere kaldal väljakujunenud Euroopa kultuuri jaoks riigi. See on Euroopa kultuuri teine ajajärk. Euroopa kultuur sai valitsemiseks loodud rooma rahva kaudu reaalse vormi ja surus kogu tookord tun­tud maailma ühiste raamide vahele. Kui see kultuur nende raamide vahel oma aja oli üle elanud, ilmusid uued jõud: Jeesuse usk, kristlus ja kultuuri seniste piiride taha jäänud nomaadide rünnaku näol rahvaste­rändamine. Ristiusu võit ja rahvasterända­mine murdsid tookordse Euroopa kultuuri raamid ja lõid uue, ilma riigikorrata Euroopa kultuuriterviku. See on kolmas aja­järk: mööduva loomuga kristliku Rooma keisririigi aeg, keskuseks Bütsants. See an­dis aset lühikese vaheaja järel neljandale järgule, Euroopa kultuuri diferentseerumise ajajärgule. Kristliku Rooma keisririigi, hil­jem vabariigi piirkonnas olid olemas juba Euroopa praeguste rahvaste esivanemad. Klassilise ladina keele kõrval esinesid Euroopa ladina murded Gallias, Hispaanias, Germaanias ja Rritannias kui rooma filiaalkultuuri ürgkeskused. Algas Euroopa rahvusriikide ja rahvuslike kultuuride arene­mine, senise ühtlase Euroopa kultuuri dife­rentseerumine, aga sellega ühes ka levimine üle kogu kontinendi.

Tekkisid ladina ja kreeka kultuuril põhinevad, üksteisest eraldi seisvad rah­vuskultuurid, mis aga siiski põimusid vas­tastikuste mõjude tõttu tihedasti ühte. Sel­lest ühtepõimumisest tekkis Euroopa kultuuri neljas suur ajajärk, milles me praegu elame: Euroopa rahvuslike kultuuride järk. Euroopa rahvuslike kultuuride tekkimise aluseks on niisiis kreeka-ladina kultuuri­vara levik (peamiselt Lääne-Euroopas), selle kultuurivara iseseisvaks muutumine ja Euroopa kultuuri uuesti alustamine ning uuesti organiseerimine seni väljaspool seis­nud barbarite, gallide, hispaanlaste, kel­tide, sakside, gootide, brittide ja germaan­laste assimileerumise teel. Praegune Euroopa kultuur pole niisiis muud kui mitme­suguse vere, keele ja saatusega rahvaste kokkukasvamine senise kreeka-ladina kul­tuurivara tähe all üksteisest erineva, kuid siiski ühise vereringvooluga ühtlaseks kul­tuuriks, mida tänapäeval on harjutud ni­metama Euroopa ehk lääne kultuuriks.

Seda neljandat ajajärku võib nimetada julgesti ka Euroopa kultuuri levimis- või kasvamisjärguks. See tähendab, et kõik see vaimne ja kultuuriline varandus, mis eu­rooplased seni olid loonud ühtlase Euroopa kultuuri mõiste all, muutus nüüd üldiseks kogu Euroopas ja arenes edasi üksikute rahvaste iseseisvas kultuuris ja vaimsuses. See leviv Euroopa kultuur haaras aja jooksul ikka rohkem ja rohkem rahvaid endaga kaasa ja sai lõpuks kogu kontinendile iseloomustavaks. XIX sajandi saksa idealism Fichtega eesotsas nägi inimkonna eesmärki ja ülesannet: rahvuse võimalikult laiaulatuslikus väljaarendamises, selles ise­seisvas kultuurirakus uinuvate vaimsete jõudude ja individuaalsete omapärasuste äratamises, teenides sellega kogu inimkon­na arenemist. Et Euroopa tänapäeva kul­tuurid pärinevad ühest ja samast kultuuri­keskusest, siis pole õige kõnelda esimese- ja teisejärgulistest kultuuridest Euroopas, samuti kui pole õige see vahetegemine, mis Euroopa lääneosas elavate rahvaste kul­tuure nn. läänekultuuri nime all tõstab väärtuse poolest juba α priori kõrge­male teiste Euroopa rahvaste kultuuridest. Võib-olla võib siin kõnelda ainult ajalisest võidust, sellest, et ajaloolistel põhjustel mõni rahvas varem, mõni hiljem on ra­kendunud Euroopa kultuurivara arendami­sele. Tänapäeva Euroopa rahvaste rahvus­kultuuride vahe pole niisiis mitte kvalitatiivne, vaid kvantitatiivne, olenedes sellest, kui palju üks või teine Euroopa rahvas elas kaasa ja omandas sellest ühisest kreeka-rooma kultuuripärandist. Kui nende kul­tuuride vahel mingi kvalitatiivne erinevus avaldubki, siis on see üksikute rahvaste poolt lisandatud omapärasus. See aga võib olla vaevalt hindamise kriteeriumiks, sest rahvaid ei saa seada mitte järjekorda absoluutse väärtuse järgi. Ei saa kõnelda väärtuslikest või vähemväärtuslikest rah­vaist, samuti mitte Issanda läbi valitsemi­seks või orjuseks sündinud rahvaist. See mütoloogia pole tänapäeva uudis, see on pärit juutide algajaloost. -Nii võib väär­tuse järgi vaevalt üksteise vastu seada gallia, kelti, germaani või mistahessugusele kõrgetasapinnalisele soome-ugri talupoja­kultuurile rajatud Euroopa rahvuslikku kul­tuuri. Vaevalt võib ka väita, et mitte-indoeuroopa rahvaste, näit. soome-ugrilaste kul­tuur on kui hiljemini sisserännanute oma teisejärguline ja vähemväärtuslik.

Ungari maavallutamine langeb just kok­ku Euroopa rahvusriikide väljakujunemise ajaga ja Ungari ajalugu Euroopas selle kul­tuuri neljanda järguga. Sel ajajärgul on õigupoolest kolm tähtsamat momenti: risti­sõjad, renessanss ja valgustusajale järgnev kapitalism. Esimene tegi Euroopa kultuuri keskpunktiks Vahemere, teine Ameerika avastamise kaudu Atlandi ookeani ja Lää­ne, kolmas aga Euroopast lähtuva kapita­lismi läbi kogu maailma. Ristisõjad ühen­dasid feodaalse Euroopa rahvaid veel ühi­ses kultuuriteadvuses, Ameerika avastamine ja reformatsioon aga lahutasid selle ter­viku, hävitades keskaegse feodaalse riigi­korra. Rünnates feodaalset katoliku kiri­kut, aitas protestantism rahvuslike keelte rõhutamisega kaasa Euroopa kultuuriterviku lõplikuks killunemiseks.

Pärast XVIII sajandi valgustusaega ja selle kannul käivaid revolutsioone ning rahvusromantikat juhtisid Euroopa riikide elu kõigepealt majanduslikud huvid. Ing­lismaaga eesotsas kujunes välja Euroopa kapitalism, mis viis Euroopa rahvaid veel suuremale industrialiseerimisele. Majandus­lik võistlus asetas Euroopa rahvad üksteise vastu ja et Euroopa kultuur elas oma levi­mise hiilgavaimat ajajärku, heites oma mõju alla kõik maailma posthistoorilised kultuurid ja hävitades asumaade loomi­sega kõik prehistoorilised rahvad - välja arvatud Jaapan - tuli maailma katastroof: maailmasõda. Maailmasõjale järgnevas se­gases olukorras saavutas kriis nüüd oma kõrgeima tipu: iga rahvas on iga rahva vastu. Sest seda kõige hilisemat järku ise­loomustab kõigepealt autarkiline majan­duslik süsteem, kinniste rahvuskultuuride kannul käivad rahvuslikud majandustervikud, mis tähendavad iga rahva majandus­likku ning kaitsesõda teiste vastu.

Maavallutamise järel elas Ungari Euroopa eeskujul korraldatud kuningriigina kolm sajandit hiilgavaid aegu. Selle aja­järgu kultuuri võime aimata nüüd toimu­vate väljakaevamistc põhjal. Ungari idast toodud kultuur kattus sel sajandil tugeva kristliku kultuurikihiga. Sellest ajast peale pole Euroopa kultuuris ühtegi säärast mo­menti või vaimset voolu, mille mõju po­leks mitte tuntav Ungari vaimuelus. Kesk­aja Ungari oli üldiselt samal haridusastmel kui teisedki Euroopa riigid. Ladina­keelne kirikukirjandus õitses ka seal ja Euroopa suur legendide valdkond leidis sealgi ümbertöötajaid. Kuni kolmeteistküm­nenda sajandini on säilinud enam kui tu­hat ürikut ja terve rida ungarikeelseid, pea­miselt usulise sisuga koodekseid, mis näi­tavad tugevaid kiriku-kultuuri jälgi. Re­nessanss jõudis Ungarisse kuningas Mátyási valitsemise ajal, viieteistkümnenda sa­jandi teisel poolel. Itaalia humanism juur­dus sügavalt Ungarisse ja sel on peale seal töötavate välismaiste renessansiteadlaste ja kunstnike väärtuslikud esindajad ja vilje­lejad ka ungarlaste hulgas. Tolle õitsva kultuuri pühkis aga varsti ära ääretu suur rahvuslik löök: Mohácsi kaotus, s. o. türk­laste ilmumine Euroopasse ja sellele järgnev pooleteise sajandi pikkune Türgi valit­susaeg. Sellele ajale langeb juba reformat­sioon. Reformatsioonist peale võttis Ungari osa kõigist vaimseist vooludest (barokist, rokokoost, romantismist, realismist), mis ulatusid sinna samal ajal kui teistesse Euroopa riikidesse ja mille mõju on tunda kirjanduses, kunstis, ühe sõnaga kogu un­gari vaimsuses. Mahajäämine teistest oli märgatav ainult Türgi sõdade ajal, kapita­lismi arenemises aga kuni möödunud aas­tasaja teise pooleni Habsburgide tsentralisatsioonipoliitika tõttu, mis pidas Ungarit majanduslikus mõttes Austria asumaaks ja viljaaidaks. Rahvusliku ärkamise ja uuesti­sünni aeg algas ungari vaimses elus XVIII sajandi lõpul valgustusaja mõjul ja lõi kõi­gil vaimse elu aladel ungari klassilise aja­järgu, rahvusliku klassitsismi. Sellest ajast on pärit tähtsamad Ungari kultuurilised asutused nagu Teaduste Akadeemia, Ungari Rahvamuuseum ja Rahvusteater ärkamisaja vaimustuses rahva poolt asutatuna.

Ungari kultuuri saavutusist kõnelevad mitmesuguste vaimse elu alade - nagu kir­janduse, kunsti jne. - eriajalood. Kõigil aladel kohtame Euroopalise kuulsusega ni­mesid. Kirjanduses Bálint Balassa kui re­nessansiaegne suur ungari lüürik, kreeka-rooma kultuuri vaimuga Berzsenyi klassit­sistina ja Csokonai XIX sajandi algul; möödunud sajandi rahvusliku ungari klas­sitsismi esindajana Vörösmarty, Petöfi, Arany, Jókai, Madách, käesoleval sajandil Ady; maalikunstis XVIII sajandil ja hiljem Zichy, Székely, Benczur - Szinyey Merse, Rippl Rónai, Iványi Grünwald, Fülöp László jt.; raidkunstis Ferenczy, Izsó, Fadrusz, Szentgyörgyi, Kisfaludi-Stróbl; ehituskuns­tis kristliku keskaja, renessansi ja baroki suurepärased templid ja basiilikad, klassit­sismi ja romantismi aja suured avalikud ehitused, peamiselt pealinnas; muusikas Hillari. Lavotta, Csermák, Liszt, Hubay, Bartóok, Kodály, kellede kaudu ungari muusika-temaatika mõjutas Euroopa muusikat. Ungari muusikast on ammutanud motiive säärased suured nimed kui Beethoven, Haydn, Schuhert, Brahms, Johann Strauss, Merikanto jt. Ungari muusikaelus ka on interpreetidena nimekad näiteks Dohnanyi, Vecsey.

Mis annab siis nüüd ungari kultuurile ta omapärasuse? Millest johtub see, et un­gari kultuur on nii euroopa- kui ka ungaripärane? Bálint Balassa näiteks oli Euroopa suurim renessansi lüürik XVI sajan­dil, aga kui ääretu erinev oli ta siiski teis­test maailmakirjanduse renessansi lüürikuist! János Arany on oma ballaadides ja eepikas, Petöfi ja Ady lüürikas Euroopa­likkuse kõrval tüübiliselt ungarlikud. Võib­olla just ungari ajalugu, selle kasvatus Ida ja Lääne piiriradadel ja ülalnimetatud algkultuurilised tunnused määravad selle tu­geva omapärasuse. Need küsimused jäägu aga lähemalt Euroopa rahvavaimu võrdleva uurimise lahendada.

Varamust nr. 10/1939

1

2016-07-21