Miks inimesed on?

Prindi

Richard Dawkins

1

Arukas elu saab ühel planeedil täisealiseks siis, kui ta põhjendab esimest korda ära omaenda eksistentsi. Juhul kui kunagi peaksid Maad külastama ülimuslikud kosmoseelukad, siis oleks esimene küsimus, mis nad meie tsiviliseerituse taseme väljaselgitamiseks esitaksid: „Kas nad on juba evolutsiooni avastanud?” Elusorganismid olid juba rohkem kui kolm tuhat miljonit aastat Maad asustanud, omamata mingitki aimdust, miks, enne kui see ühele neist pärale jõudis. Tema nimi oli Charles Darwin. Õigluse huvides olgu öeldud, et mõni teine adus neid põhjusi samuti, kuid just Darwin oli see, kes andis esimesena sidusa ja paikapidava seletuse meie eksistentsi põhjustele. Tänu Darwinile on meil võimalik mõistlikult vastata uudishimuliku lapse küsimusele, mille esitab selle peatüki pealkiri. Meil pole enam tarvis abi otsida ebausust, kui oleme silmitsi nende tõeliselt sügavate küsimustega. Kas elul on mingi mõte? Milleks me olemas oleme? Kes on inimene? Selle viimase küsimuse vastuse sõnastas väljapaistev zooloog G. G. Simpson niimoodi: „Ma tahaksin rõhutada, et kõik 1859. aastale eelnenud püüdlused neile küsimustele vastust leida ei oma mingit väärtust ja mõistlikum oleks neid täielikult ignoreerida.”

Kuigi nüüdseks on evolutsiooniteooria niisama vähe küsitav kui fakt, et Maa tiirleb ümber Päikese, ei ole kõiki Darwini revolutsioonist tulenevaid järelmeid sugugi veel täiel määral omaks võetud. Zooloogia on ülikoolides jätkuvalt kõrvaline eriala, ja isegi need, kes on otsustanud seda õppima hakata, ei hooma tihtipeale kogu valdkonna tõeliselt sügavat filosoofilist sisu. Filosoofiat ning humanitaariaks nimetatavaid erialasid õpetatakse siiamaani, otsekui Darwinit poleks üldse olemaski olnud. Aja jooksul see küll kahtlemata muutub. Igatahes pole käesolev teos sugugi mõeldud mingiks üldiseks darvinismi toetusavalduseks. See lahkab hoopis evolutsiooniteoreetilisi järelmeid ühe kindla teema piires; minu eesmärgiks on uurida isekuse ja ohvrimeelsuse bioloogiat.

Lisaks akadeemilisele huvipakkuvusele on teemal kahtlemata ka üldinimlik kaal. See ju puudutab meie elu ja ühiskonna kõiki aspekte, meie armastust ja vihkamist, võitlemist ja koostööd, andmist ja varastamist, ahnust ja heldust. Sedasama saanuks väita ka Konrad Lorenzi teose „Agressioonist” („On Aggression”) kohta, nagu ka Robert Ardrey „Ühiskondliku lepingu” („The Social Contract”) ja Irenäus Eibl-Eibesfeldti „Armastuse ja vihkamise” („Liebe und Hass”) kohta. Mainitud teoste häda on aga see, et nende autorid said asjast täiesti ja äärmiselt valesti aru. Nad said asjast valesti aru seepärast, et nad said valesti aru evolutsiooni toimimisest. Nad eeldasid ekslikult, et evolutsiooni kontekstis on oluline see, mis on hea ühe liigi (või rühma) jaoks, mitte aga see, mis on oluline ühe isendi (või geeni) jaoks. Väga irooniliselt mõjub Ashley Montagu kriitika Lorenzi pihta, et too on „üheksateistkümnendale sajandile iseloomuliku „silm silma, hammas hamba vastu” mõtteviisi otsene edasikandja ...” Minu arusaamist mööda on Lorenzi evolutsioonikäsitlus Montagu enda, vanatestamentlikkust eitava käsitlusega peaaegu täielikus kooskõlas. Erinevalt neist mõlemast arvan mina, et „silm silma, hammas hamba vastu” võtab nüüdisaegsed arusaamad looduslikust valikust täiesti oivaliselt kokku.

Veel enne, kui ma oma arutlusega pihta hakkan, sooviksin põgusalt selgitada, millise arutlusega on tegemist ja millisega mitte. Kui meile räägitaks, et oli üks mees, kes elas Chicago gangsterite maailmas, sai seal väga jõukaks ja elas kõrge eani, siis on meil voli arvata, milline see mees võis olla. Võiks eeldada, et ta oli karm kuju, vajutas kiirelt päästikule ning oskas lojaalseid sõpru leida. Ei saaks küll raudkindlalt väita, et ta tõesti selline oli, kuid teades midagi selle keskkonna kohta, milles ta ellu jäi ja edukas oli, saame tuletada üht-teist tema enda omaduste kohta. Selle raamatu mõtteline telg ongi tõdemus, et nii inimene kui ka kõik teised loomad on oma geenide loodud masinad. Samamoodi nagu edukad Chicago gangsterid, on ka meie geenid vastu pidanud äärmiselt võitluslikus maailmas, mõningail juhtudel suisa miljoneid aastaid. Selle teadmise põhjal saame tuletada üht-teist geenide omaduste kohta. Ma väidan, et põhiline omadus, mida me ühe eduka geeni puhul eeldada saame, on selle halastamatu isekus. See geneetiline isekus kutsub tavaliselt esile ka indiviidide egoistliku käitumise. Ometigi, nagu veel näeme, võivad geenid mõningatel erijuhtudel olla oma isekate eesmärkide saavutamises kõige edukamad siis, kui ilmutavad indiviidide tasandil teatud piiratud altruismi. Sõnad „erijuhul” ja „piiratud” on viimases lauses eriti olulised. Kui väga me ka ei tahaks uskuda vastupidist, on kontseptsioonid kõikehõlmavast armastusest ja liigi kui terviku heaolust evolutsiooni seisukohast lihtsalt täiesti jaburad.

Nii jõuangi selle juurde, mis see raamat ei ole. Ma ei poolda evolutsioonil põhinevat moraalsust. Ma räägin sellest, kuidas asjad on arenenud. Mitte sellest, kuidas peaks käituma. Toonitan seda, kuna tean, et mind ähvardab vääritimõistmise oht - kõikide nende inimeste poolt, keda on liigagi palju ja kes ei suuda eristada veendumustel põhinevat väidet millegi kohta propagandast, kuidas see miski peaks olema. Mu enda sisetunne ütleb, et inimühiskond, mis toimiks puhtalt geneetilise determinismi universaalselt halastamatu isekuse ikke all, oleks kohutavalt jõle paik elamiseks. Ent paraku ei muutu miski olematuks, kui tahes palju me seda ka hukka mõistaks. See raamat on mõeldud eelkõige huvitavaks lugemiseks, ja ma hoiatan lugejat, kes tahab siit ikkagi moraali välja lugeda. Vaadaku ta ette, sest kui ta soovib, samamoodi nagu minagi, ehitada üles üksteisega heatahtlikult koostööd tegevate indiviidide isetult ühise heaolu poole liikuvat ühiskonda, siis inimese bioloogilisest loomusest pole selle kõige juures erilist abi loota. Püüdkem õpetada üksteisele suuremeelsust ja altruismi, sest sündinud oleme isekateks. Püüdkem aru saada, mille peal on väljas meie endi isekad geenid, sest seda mõistes saame vähemalt proovida nende mustreid lõhkuda - teha midagi, millest ükski teine liik pole eales isegi unistanud.

Katkend "Isekas geen", Richard Dawkins. Tõlkinud Lauri Laanisto

1

2016-07-16

MärksõnaDawkins

MärksõnaDNA

MärksõnaEluteadus

MärksõnaEvolutsioon