Metafüüsika haigus

Prindi

André Trinity

1

Õudus...

Kolakowski on üks väheseid filosoofe, kes on julgenud lõpuks kõikidele selle ammu suus keerelnud valusa nõuande kuuldavale tuua:

Lõpetage enda vaevamine filosoofiaga, ja kui filosoofiks olemise ebaõnn on teile osaks saanud, siis otsige endale parem mõni auväärsem amet ja hakake lapsehoidjaks, kirikuõpetajaks, torujüriks või tsirkusetolaks...” (Ko³akowski 2000: 11)

(JPEG) “Horror metaphysicus” on tore kokkuvõte sellest, mis seni filosoofia vallas tehtud ja kui kaugele jõutud. Arvatavasti tabaks ühel hetkel see masendav äratundmine ka kõige andetumat filosoofiatudengit, et pärast sajanditepikkust tunnetuslikku vaevlemist on relativismi tõttu lõpuks komistatud kõiksugu keeleliste nüansside taha, mis kuulutavad osa mõtlemisprotsessist mõttetuks aja raiskamiseks. Esimene kohutav tõde seisnebki selles, et mis iganes vastust eksistentsi käes kannatav inimene ka ei otsiks, filosoofia selles paraku aidata ei oska. Kõigi väärtuste ümberhindamisega on senised tõeväärtused terapeutilisteks [1] muutunud ja “surmahaigusest [2]” paraneb ainult see, kes oskab filosoofiaga õigel ajal hüvasti jätta.

Ühest küljest võiks ju filosoofiale vaadata kui võõrandumisele ja põgenemisele reaalsusest, mis muutub teatavaks haiguseks (tarkusearmastuseks) ja sealt edasi olemise vaevaks, kus edasine otsimine leevendab valu, tekitades nõnda suletud ringi. Tõsiseks vaimuhaiguseks on see tõenäoliselt muutunud siis, kui inimese elu ja tunnetus hakkab sarnanema olukorrale, millest on kirjutanud Sartre oma “Iivelduses”, Camus “Languses” ja Kafka “Protsessis”. Kõigi nende raamatute tegelased tunnevad enda haigust, kuid tervenemine jääb vaid soovunelmaks. Camus “langust” võib näha sarnaselt Kierkegaardi “hüppega”, kus inimese eluvaade muutub. Langusega kaasnev võimetuse ja rahulolematuse tunne algab eelkõige sellest, et enne langust on elatud nö illusoorses siiruses - solipsismis, mille juured ulatuvad tagasi Descartes’ini. Tema cogito meetod, mida pole võimalik laiendada mittesubjektiivsele reaalsusele on taandatud pelgalt enesekeskseks tundeks, mis järk-järgult muutub tõsiseks veendumuseks.

Võiks hooletult väita, et peamine filosoofia ja olemasolu vaev seisneb tõelisuse probleemil. Kus asetseb tõelisuse raskuspunkt tegelikult? Minul või Absoluudil? Mõlemal juhul on üksikisiku eksistentsiaalsed väljavaated masendavalt haiglased. Esimesel juhul, kui taandada kõik inimese Minale, ei pruugi maailm reaalselt eksisteerida. Äärmuslik solipsism ei lase vahet teha ärkvelolekul ja unenäol, võrdväärseks reaalsus-kogemuseks muutuksid ka hallutsinatsioonid ja kehavälised rändamised. Ko³akowski nimetab õuduse üheks pooleks seda, et

(JPEG)...kui tõeliselt ei eksisteeri mitte midagi peale minu enda, olen mina eimiski.” (Ko³akowski 2000: 30)

Teisel juhul, kui eksisteerib ainult Absoluut või Jumal, siis esiteks ei ole selle kohta võimalik mingeid tõsikindlaid uudiseid teada saada; ja teiseks, inimese reaalsus-kogemust ei muuda see tõsiasi mitte karvavõrdki. Descartes’i kartus, et äkki söödab Jumal meile ette pildikesi olematu maailma kohta, jääb püsima. See vaatepunkt juhatab mõtlejad väga lõbusatesse spekulatsioonidesse ja halvamaigulisse metafüüsikasse, mis kõigub juba ulmekirjanduse [3] piirimail. Võiksime ju mõelda isegi solipsistlikust Absoluudist ja inimeksistentsist kui kollektiivsest illusioonist, aga empiristlikust vaatepunktist ei oma see mingit tähtsust, kas ja kuidas meie maailm eksisteerib. Ent puht arutleva mõttekäiguna kõlab õuduse teine pool sama masendavalt:

Kui tõeliselt ei eksisteeri mitte midagi peale Absoluudi, on Absoluut eimiski...” (Ko³akowski 2000: 30)

Iseenesest ei ole Eimiskisuses midagi halba! Seda enam, et tegemist on müstilise mõttesaltoga ning et selle mõistega on otsekui püütud matemaatiliste nõksudega tavakeele piiridest väljuda. Kristluses on Jumal defineeritud Eimiskina ja kui arvestada seda, kuidas ta sellise väljendi osalikseks sai, siis on see pigem naljakas, kui et õudne. Kuidas väljendada väljendamatut, ilma et ta muutuks väljendiks? Sõna “eimiski” ei suuda tõesti sisuliselt midagi väljendada. Ja kui veel juurelda pühakirja teksti üle “Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal”, siis eimiski sobib suurepäraselt selleks sõnaks. Ent kõik edasised arutlused ja püüded Absoluudile mõistlikult ja loogiliselt läheneda, takerduvad väljendite ja loogika taha ja kui seda kõigest hoolimata siiski üritada, jõuame paratamatult nihilismini. Ainuke õudus seisnebki selles, et kõik teed viivad nihilismini. Me võime isegi rääkida eimiskitahtest ja surma-poole-olemisest, kuid ühel hetkel - seal kus loogika ja keel lõppeb - tuleb valida mõistuspärase ja religioosse tee vahel. Mõistuspärasus ja metafüüsika juhatab nihilismi, mis iseenesest on õudne ja trööstitu, mütoloogiline või religioosne usuhüpe pole mitte sugugi vähem õudne, kuid vähemalt ei ole see trööstitu! Mõistuspärane religioon ei ole paraku võimalik - tähendab on, kuid sel ei ole midagi pistmist usuhüppe ega mujal olemisega (selle sõna religioosses tähenduses).

Selle asemel, et jätkata keele- ja loogikamängu, kuivõrd on õigustatud metafüüsilises tähenduses sõna “eksistents”, “eimiski” ja “absoluut” ning jõuda taas kord metafüüsika õuduseni, võiksime rääkida hoopis metafüüsika haigusest - sellest veidrast põhjusest, mis inimest pidevalt vaevab.

Haigus...

Kui me teame, et loogiliste arutlustega pole võimalik Absoluudini jõuda, siis miks me seda ikkagi üritame? Kas asi on tõesti inimmõistusele omases tõeihaluses? Kolakowski ütleb sellise teemavahetuse peale, et see on lihtne ja viljatu probleemist mööda vaatamine (Ko³akowski 2000: 43). Kuigi Kolakowski seisukoht on, et kogu filosoofial saab olla vaid terapeutiline väärtus, siis ei jätku tal ometi julgust, et käesolev “ravi” ühe sõrmenipsuga katkestada ja praktilisematele asjadele pühenduda (või siis vähemalt koolkonda vahetada ja empiristiks hakata!).

Naljaga pooleks võiks väita, et metafüüsika haigus algab varajases puberteedis küsimusega “kes ma olen?” Ühesõnaga see algab eksistentsiaalse kogemusega. Kui keegi ei oska õigel hetkel sellele ühtki tobedat - aga rahuldavat - vastust anda, muutub küsimine standardseks ängistuseks: “kes on inimene?” Taoline sisemine konflikt sünnitab filosoofe, kelle tegevuse lõppeesmärgiks seatud abstraktne ja kättesaamatu tõde õpetab lihtsat tõsiasja: “kuidas saada selleks, mis ollakse?” Kuidas siis saadakse? Platon pooldab meenutamist, Voltaire nähtavasti irvitamist, Nietzsche pooldab metafüüsilist vägivalda ja väärtuste ümberasetamist, kuid enamus filosoofe pooldavad siiski mõtlemist või siis on üldse unustanud asja tuuma ja hakanud keeleteadlaseks. Erandiks jääb vaid Kierkegaard, kes pooldab hüppamist. Jaspers on kaval, tema pooldab püüdlust ja arvab, et püüdlus teebki meist inimesed (Ko³akowski 2000: 91). See tähendab aga seda, et terve hulk selle probleemiga mitte tegelevaid inimesi, nagu trammijuhid jms, pole järelikult need päris õiged inimesed.

Asjale võiks läheneda ka teise kandi pealt. Trammijuhid jms on just need inimesed, kes ei põe metafüüsika haigust või kui põevad, siis hästi kergelt. Nagu grippi või kevadist nohu! Arvatavasti seetõttu ei paku need inimesed meile mitte kõige vähimatki huvi. Need on inimesed, kes Kierkegaardi järgi eksisteerivad “süütuse olukorras” ehk teisisõnu, kuna nad ei ole iseendaga vahekorda astunud, siis nende vaim (ise) on “magav vaim” (vt Kierkegaard 1964: 54-55). Nad siiski põevad seda haigust, aga piltlikult öeldes näevad nad alles und - sonivad ja tegelevad oma pisikeste asjadega. Vahetevahel ärkavad hetkeks, et küsida see küsimus.

Kõige kummalisem selle juures on see, et millegi järele küsimise protsess ja selles sisalduvad elemendid on olemas pea-aegu kõikides maailma religioonides ja loomulikult ka filosoofias. Lähenemine ja terminoloogia võib vaid erineda. Filosoofia metafüüsika ummiktee näitab vaid seda, et empiiriast väljaspool asetsevatest asjadest lootusetu kõnelda [4]. Inimene on keele ja loogika vang ja teatavas perspektiivis muutub intellekt kohutavaks asjaks.

Kas Jumal on olemas või ei ole, kes teab, aga üks asi, mis on olemas, on fenomenoloogiliselt väljendatud maailmasolemine. Heideggeri ja Sartre’i arusaama järgi on inimese suhe Jumalasse, teistesse inimestesse ja ühiskonda inimeksistentsi põhiprobleem. Teatav jumalakuju on inimese vaimse eluruumi tuum. Alles olemasolu võib anda meile selle (olemuse?), kelleks me olemuselt saada võiksime. Miks mitte vaadata tervele inimeksistentsile kui küsimisele? Kuid siis räägime juba haigusest a priori! Kui rääkida metafüüsika haigusest a priori, siis minu arust kõige parema seletuse annab sellele Kierkegaard, rääkides ängistusest: Ängistuse objektiks on ei-miski, ja see ilmneb väga hästi ka keelekasutuses; igasuguse ängistuse põhjuseks on tihti peale tundmatu tegur (vt Kierkegaard 1964: 57 ja Heidegger 2000: §40 / lk 235). Praakides välja kõik teisejärgulised ängid ja rääkides ainult sellest ühest - eksistentsiaalsest ängist ehk nii öelda metafüüsika haigusest, mida Kierkegaard nimetab vaimuhaiguseks, siis too eimiski saab siinkohal tähendada ainult Absoluuti, seda jumalikku alget, mis on seadnud inimesse kõik kolm sünteesi [5] ja mille mõistmine on iga inimese eksistentsiaalne eluülesanne - saada selleks kes ollakse.

Miks ma julgen üldse rääkida metafüüsika haigusest a priori? Väga lihtsalt! Äng kaasneb “siinolemisega” (Dasein) ja otsib olemisele nö õiget suunda. Heideggeri järgi ei ole ängistus mingisugune kasvava tundeseisundi tase, vaid olemasolu viis (vt Heidegger 2000: §40 / lk 236). Kui ängistus ja põgenemine (pisiasjadesse) tähendavad enamasti “illusoorsust [6]” ja “varjatud ängi” ehk teisisõnu hirmu, siis metafüüsika haigus kui eksistentsiaalne äng on Dasein’i põhi-ilming.

On täiesti võimatu jäädagi seisukohale, et siinolemine on kõigest pelgalt tühine illusoorsus. Seda seisukohta õõnestab juba inimeses asetsev vajadus ümbritsevasse kuidagi suhtuda. Aga too seisukoha võtmise protsess viib alati välja transtsendetaalsusesse. Nagu Martin Buber kirjeldab, et “iga üksiku Sina kohal näeme me igavese Sina välgatust” (Buber 1999: 103). Empiiriast väljapoole jääva saladuse vari kummitab paraku igal silmapilgul ja mida rohkem selle peale mõelda, seda intensiivsemalt too haigus ilmneb.

Jah, me võime mõista Olemist - kuidagi -, aga kõik mis sellest väljaspoole jääb, tekitab seda sama ängi ja ühtlasi muudab arusaamatuks ka selle, mida me arvasime juba teadvat. Kui võtta aluseks Descartes’i meetod, et maailma kuidagi enda jaoks paika panna, siis kohe kui jõuame otsaga Absoluudini, muutub kõik uuesti küsitavaks. Küsimus “kes mina lõppude lõpuks olen?” ei kao kuhugi. Ehk teisisõnu, kui heita kas või pilk iseendasse (inimeseks olemisele), siis ilmneb kohutav tõsiasi, et “inimene on üleminek”, nagu Nietzsche väitis. Buber ütleb kogu teema kohta väga tabavalt:

Mõistagi on Jumal “täiesti teine”; aga ta on ka täiesti sama, täiesti ligiolev. Loomulikult on ta Mysterium tremendum, kes ilmub ja võtab võimu; aga ta on ka iseenesest mõistetavalt saladus, mis on minule lähemal kui mu enda Mina.” (Buber 1999: 107-108)

“Kuidas saada selleks, kes ollakse?” põhiküsimuse ainuke käepärast olev lahendus seisneb iseendaks saamises läbi teise. Kui metafüüsilises plaanis muutub lacanlik peegelfaas või enesepildi projitseerimine läbi teise - so iseenda ja ühtlasi ka Absoluudi [7] - puhtalt müstiliseks või religioosseks kogemuseks, siis igasugune filosoofiline analüüs jääb ainult jalgu ega oma lõppkokkuvõttes enam mingisugust tähendust. Saamis- ja paranemisprotsessi kulminatsioon seisneb teadagi Kierkegaardi hüppes ja jätkuvas hüppes olemises (pidevas iseendaks saamises, iseendaga vahekorda astumises).

Paranemine või teraapia?

(JPEG)

Filosoofia lohutus.

Nii kummaline, kui see ka ei tundu, näib metafüüsika haigusest paranemise ainukeseks teeks olevat pea-ees hüppamine metafüüsikasse. Metafüüsikale lõpu kuulutamine on osutunud paraku ülejõu käivaks ülesandeks, kuna selle lõpptulemus paiskab inimeksistentsi veelgi trööstitumasse ja õudsamasse olukorda. Tõsi, metafüüsika lõppu on juba korduvalt kuulutatud, aga millegipärast ei taha keegi sellega niisama lihtsalt leppida. Sisuliselt tähendaks ju see mõistuse võidukäigu haledat läbikukkumist ja religiooni juurde tagasi pöördumist. Aga kes teab, võibolla kannustab inimlik trots meid uutele jahimaadele ja sunnib tegema keeles ja loogikas mõningaid kompromisse. Aga sellisel juhul võib tulevik olla vaid religiooni-filosoofia päralt. Kolakowski püstitab raamatu lõpus veel ühe huvitava küsimuse: kui maailm on tõepoolest jumalate salakiri, mis sisaldab meie jaoks mõeldud sõnumit, miks ei võiks see sõnum siis olla kirjutatud selgesõnaliselt ja mitte hieroglüüfides?

Ma ei mõista, miks ta nimetab kogu küsimuseasetust kasutuks? Võime ju rääkida alati küsimisest kui teraapiast! Tema väljatoodud loogilised argumendid pigem omistavad loogikale ja keelele selle viimse jõhkra irve, kus inimlik uudishimu veelkord tõsiselt välja naerdakse. Öelda, et “kui me teaksime, miks on sõnum peidetud, ei oleks see (ju) enam peidetud” annab meile ainult naeruväärse tautoloogilise ringi ja irvitab terve küsimuse üle. Või mis tähendab, et meil puudub selline ettekujutus? Loomulikult suudame me ette kujutada, aga iseasi, kas see ka õige on. Enamus ettekujutusi piirdub küll sellega, et “olla” on mõttetu [8], aga eks seegi ole midagi! Aga miks mitte ei võiks too saladus olla just sellepärast n-ö hieroglüüfides, et me ei saaks teada, et tegelikult on ka “olla” täiesti mõttetu? Ka sellise mõttega harjumine võib pakkuda olemasolemisele ajutist teraapiat.

Miks, miks, miks? See, et iga meie küsimus on loogiliselt valesti esitatud väljendab ainult haigust. Et inimene on küsimus, millel puudub vastus ja et ta on vastus, millel puudub küsimus, on tõeliselt õudne. Ehk kokkuvõtteks on meil valida, kas me jätkame analüütilist mõistemängu, et kuidagi dekodeerida jumala(te) salakiri selle maailma kohta või siis loobume loogikast (mis sisuliselt tähendab filosoofiaga hüvastijätmist) ja pöördume tagasi ebakorrektse mütoloogilise arusaama juurde ning proovime sooritada kierkegaardlikku hüpet kuhugi tundmatusse. Kumbki variant ei ole mingil määral vähem “õudne”, aga vähemalt üks neist pakub teatavat lohutust ja meelerahu ning on vanim ja turvalisim viis kuidagi haigusest kas või näiliselt paraneda.

(JPEG)


Kasutatud kirjandus

Buber, Martin. Minä ja Sinä. Suom. Jukka Pietilä. Juva: WSOY, 1999.
Heidegger, Martin. Oleminen ja Aika. Suom. Reijo Kupiainen. Tampere: Osuuskunta Vastapaino, 2000.
Kierkegaard, Soren. Ahdistus. Suom. Eila ja Johan Weckroth. Jyväskylä: K.J.Gummerus, 1964.
Ko³akowski, Leszek. Horror Metaphysicus. Tõlk. Avatud Eesti Fond. Kirjastus Valgus, 2000.
Lem, Stanislaw. Ilon Tichy Mälestused I. Loomingu Raamatukogu nr 49, 1967.
Vonnegut, Kurt. Titaani sireenid. Tõlk. Tiina Randus. Tänapäev, 2000.

1

[1] Tõeväärtuste muutumist terapeutilisteks võib mõista ühel ja lihtsal viisil: rahuldust pakub otsimise protsess iseeneses, ka siis, kui on teada, et ”tõde asetseb kusagil väljas” - väljaspool empiiriat, kuhu me silm/kaemus ei küündi.

[2] Silmas pidades Kierkegaardi arusaama meeleheitest/ängist, mille iga vorm on vaimuhaigus ja see omakorda surmahaigus, inimese vaimses/eksistentsiaalses perspektiivis.

[3] Ma olen alati arvanud, et kõige esimesed tõsised ulmekirjanikud olid filosoofid oma metafüüsikaga. Ma ei pea silmas Voltaire’i, vaid ikka neid tõsisemaid mehi, nagu Platon, Leibniz, Spinoza jne. Aga selle valdkonna parim tehnoloogiline ulmejutt pärineb minu arvates Stanislaw Lem’i sulest: Kolleegid peavad andekat küberneetikateadlast Corcoran’i paadunud solipsistiks. Peategelasele Tichy’le tundub ta huvitava tüübina ja otsustab talle külla minna. Hoolimata oma solipsistlikust vaatest, hakkab teadlane külalisele õhinaga oma leiutist tutvustama. Corcoran’il on laboris kümmekond musta kasti ja igas kastis on elektronseade, mis loob teadvuse. Kastid on ühendatud suure kirstuga, mis loob neile tehismaailma. Seal on kõik: lainete kohin, õunte maitse, püssipaugud, palavikuvärinad ja isegi hallutsinatsioonid. Terve maailm! Ühes kastis on roheliste silmadega 17 aastane tüdruk - riigiametniku tütar - kes on armunud vastasmaja noormehesse. Tal on traagiline elusaatus ja teda ähvardab pimedaks jäämine. Teises kastis elab teadlane, kes on kogu oma elu raisanud enda maailma uurimise peale. Tal on oma laboratoorium ja pikksilm, millega tähti uurida. Kõigil neil “inimestel” on tohutu hulk tuttavaid ja sõpru kellega läbi käia. Riiuli kõige kõrgemas kastis elab aga hull, kes on pühendanud oma elu anomaaliate otsimisele. Ta arvab, et telepaatiat põhjustab kahe eri kasti juhtmete omavaheline lühiühendus ja et kasti sattunud sipelgas võib põhjustada poltergiste ja muid jubedaid asju. Üsna pea saadetakse mees aga hullumajja, kuna ta tuleb lagedale arvamusega, et tegelikult on ta raudkirst nagu ka kõik teised inimesed ning nad asetsevad kuskil vanas tolmuses laboratooriumis. Ja need kirstud ehitas tema sarnane kõrgemat liiki inimene, kes võibolla pole ka tegelikult midagi muud kui tolmune raudkirst, mille on ehitanud veel kõrgemat liiki inimene...

[4] Helistasin ja palusin ühe tuttaval filosoofiatudengil mulle kiirel ja lihtsal viisil seletada eimiskisuse mõiste tähendus filosoofias. Ta oli kunagi teinud sellest üsna pika ja poeetilise essee ja olin üsna kindel, et kohe on asi mul ka palju selgem. Ta vastas mulle, et seda on üsna võimatu seletada ja see on rohkem nagu tunnetuse küsimus. Palusin, et ta ikkagi püüaks. Siis lubas ta tagasi helistada. Ootasin mitu päeva! Ja ootan siiamaani.

[5] Kierkegaardi järgi on inimene keha ja hinge vahekord, mille kolmandaks osapooleks on Ise ehk vaim. Lappa “Surmahaiguse” esimesi lehekülgi.

[6] Pean silmas seisundit, kus inimene kempleb pidevalt küsimusega: “mis siis kui kõik (eksistents) ongi unenägu?” See sama, millest räägib Kierkegaard, kui ütleb, et “magav vaim näeb und” (Kierkegaard 1964: 54-55) või see mida kartis Descartes, kui rääkis kurjast demiurgist, kes söödab inimestele ette ilusaid pildikesi mitte-eksisteerivast maailmast. Illusoorsust võib käsitleda veel kui äärmuslikku solipsismi, kuna on iseensesest mõistetav, et keegi ei suuda jääda lõpuni solipsistiks.

[7] Nagu pühakirjas öeldud: inimene on tehtud Jumala näo järele - seega on too teine, teataval määral inimese peegelpilt. Buberi lause saab läbi Lacani peegelfaasi diskursuse hoopis värskema tähenduse: “saamiseks vajan Sind; et saada Minaks ütlen Sina” (Buber 1999: 33)

[8] Super-hea versioon juhusest ja inimeste mõttetust eksistensist pärineb minu arvates Kurt Vonneguti ulme-romaanist “Titaani sireenid”. Nimelt kogu inimkond elas selle nimel, et üks selle esindaja toimetaks Titaanil hädamaandumise teinud Tralfamadore saadiku kätte ühe varuosa, mis osutus peategelase taskus olevaks talismaniks.

2004-09-13

MärksõnaLeibniz

MärksõnaMythos

MärksõnaNietzsche

MärksõnaPlaton

MärksõnaSurm

MärksõnaVoltaire