Maldav eetika

Prindi

Karmo Talts

1

Hellen: Mis mees see morni näoga mu poole astub, kes on see, kelle saatus mu juurde on saatnud?

Judaist: Aga nõnda on, et jumal on minuga kõnelenud ja ta on öelnud: miks teiste rahvaste esindajad moraalita elavad? Eks ole ta ka neid loonud oma näo järgi?

Hellen: Nõnda te oma jumalast kõnelete, et ta on inimesed oma näo järgi loonud. Samas ütlete ta olevat andnud teile käsu, mida järgides te õigesti elate.

Judaist: Oleme äravalitud rahvas tõesti. Aga kas siis jumala nägu teis endis ei juhi teid nõnda, et kaldute pigem õige kui vale eluviisi poole?

Hellen: Öelda võite te oma käsu ja jumala kohta paljutki. Aga analüüsime seda olukorda, milles te käske järgides viibite.

Judaist: Analüüsi siis. Nõnda kõneledes saab ehk selgeks ka, kuidas teie eluviis meie omast erineb.

Hellen: Hüve on teie jaoks miski, mis on olemas.

Judaist: Enesestki mõista.

Hellen: Ja sellise hüve asjastamisega olete te jõudnud selleni, et käe juures peab olema võimalikult palju hüvet, olete loonud hüve reservi.

Judaist: Kuidas selline asi võimalik on?

Hellen: Te olete oma elu raamistanud käsuga.

Judaist: Ära nii ütle. Aga nõnda on jumal teinud, et ta oma valitud rahva juurde on laskunud ja talle käsud andnud.

Hellen: Käsud ei järgi ju end ise. Käsu päritolust ei ole tähtis, käsku järgides olete te selle enda elule raamiks seadnud.

Judaist: Jätka, osava keelega võõramaalane.

Hellen: Sellises seadmisega olete te loonud hüvereservi ja nõuate üha rohkem hüvet välja.

Judaist: Aga kuidas teisiti saaks? Sest jumal on seadnud valikud selle pärast oma rahva ette, et nad valiks sellise eluviisi. Teistsugust eluviisi karistab surm.

Hellen: Nüüd etendad sa küll naljamängu. Hukkumiseks on vaja midagi palju saatuslikumat kui eluviisi valikut.

Judaist: Mida siis, sa tühise tarkuse tagaajaja?

Hellen: Enne räägin sulle meie eluviisist. Vaata, kui hüvet välja ei nõuta, ei tähenda see, et hüve end ise ei avaks. Tuleb lihtsalt olla järeleandlik ja oodata millal hüve meisse laskub.

Judaist: Too mõni näide.

Hellen: Hüved, mida teie taotlete, ei olegi kuigi suured, nad ei ole midagi vapruse ja kangelaslikult kasutatud jõu kõrval. Ja vaprus ja kaitsev jõud ei näita end enne, kui on kerkinud esile oht. Ja ka siis avavad nad end vaid neis, kelle saatuseks on olla kangelane.

Judaist: Ja mis siis, kui ohu korral selgub, et sina pole kangelane? Elad kangelaste varjus...

Hellen: Tõesti on seda raske mõista inimesel, kelle eluviis pole maldav.

Judaist: Aga teie kangelased on teinud palju hirmsaid tegusid. Miks hüve end siis neis alati ei näita?

Hellen: Hüve võib lisaks enda täielikumale avamisele end ka täielikult varjata. Ainult et kui sinu rahva esindaja teeb tühise pahateo, siis tunneb ta end juba süüdi. Tõeliselt kohutavate tegude puhul on minu rahva esindaja küll väga ja mõnikord ka hukutavalt õnnetu, aga iga välja nõudmata hüvekilluke meid ei liiguta.

Judaist: Saan nüüd teie maldavast lähenemisest hüvele paremini aru, nii selle kergusest kui raskemeelsusest. Õnneks seda sorti raskemeelsusest päästab mind kuulumine äravalitud rahva hulka.

Hellen: Ma pole kindel, et sa oled päris siiras öeldes, et oled päästetud raskemeelsusest.

Judaist: Kuidas nii?

Hellen: Sa rääkisid enne, et jumal laskus teie juurde. Selle maldasite ära oodata, miks siis mitte nüüd tunnistada, et praegu on ta varjunud selmet kinnitada, et käsk on juba teie juures?

1

2016-07-05

MärksõnaUsk ja uskmatus