MärksõnaEuroopa ajalugu

Idee üleüldisest ajaloost maailmakodanlikus sihis

Prindi

Immanuel Kant

1

Missugust tahtevabaduse [1] mõistet endale ka kujundataks metafüüsilises [2] vaatesihis, on selle tahte nähtused, [3] inimlikud toimingud, täpselt niisamuti nagu iga teine loodusjuhtum [4] ikkagi määratud üleüldiste loodusseadustega. Ajaloost, mis tegeleb nendest nähtustest jutustamisega - kui sügaval ka peituksid nende põhjused - , võib siiski loota, et kui ta vaatleb inimliku tahtevabaduse mängu suures plaanis, võiks ta avastada nende reeglipärase käigu, ja et (tegu)viisis, mis üksikute subjektide puhul paistab silmatorkavalt segane ja reeglita, terve soo puhul siiski ära tuntaks tema algupäraste eelduste pidevalt edenev, ehkki pikaldane lahtihargnemine. Nii ei paista abielud neist tulevate sündide ja surmadega sellepärast, et inimeste vaba tahe neid nii suuresti mõjutab, mingitele reeglitele alluvat, mille põhjal nende arvu saaks ette välja rehkendada -ja ometi tõendavad aastatabelid suurte alade kohta, et nad leiavad aset niisamuti vastavalt püsivatele loodusseadustele kui nõnda ebapüsiv ilmastik, mille kujunemist ei saa ette määrata üksikasjus, mis aga tervikuna ei jäta hoidmata taimede kasvu, jõgede voolu ja muid looduskorraldusi samakujulises katkematus kulus. Üksikud inimesed ja isegi terved rahvad mõtlevad vähe sellele, et kui nad igaüks oma meelejärgi ja tihti üksteise vasta omaenese sihte taga ajavad, siis järgivad nad märkamatult üht neile tundmatu looduskavatsuse [5] juhtnööri, ning töötavad millegi edenemise nimel, millest nad isegi siis, kui see neile teada oleks, ometi kuigivõrd ei hooliks.

Et inimesed ei toimi oma püüdlustes mitte puht instinktiivselt nagu loomad, ja ometi ka mitte kui mõistuslikud maailmakodanikud - vastavalt kokkulepitud plaanile -, siis tundub, et neil ei saa ka olla mingit plaanipärast ajalugu (nagu mesilastel või kobrastelgi näiteks). Võimata on tõrjuda teatud meelepaha, kui vaadata nende teguviisi suurele maailmalavale seatuna ja vaatamata taoti ilmnevale tarkusele üksikjuhtudel leida suures plaanis kõik viimaks siiski rumalusest, lapsikust edevusest, tihti ka lapsikust tigedusest ja hävitaskirest kokku kootud olevat, nii et lõpuks ei tea, mida meist, oma eeliste pärast nii ennast täis soost arvata. Filosoofile pole siin muud orientiiri kui see, et kuivõrd inimeste ja nende mängude puhul mingit mõistuslikku omaenese kavatsust suures plaanis sugugi eeldada ei saa, siis üritada selles inimlike asjade mõttetus käigus avastada teatavat looduskavatsust, [6] mille põhjal olendeil, kes toimivad ilma oma plaanita, saaks siiski olla ajalugu vastavalt teatavale looduse plaanile. - Me tahame näha, kas õnnestub leida teatavat juhtlõnga niisugusele ajaloole - ja seejärel jätta looduse hooleks sünnitada niisugune inimene, kes oleks võimeline seda kirjutama. Sünnitas ta ju Kepleri, kes allutas planeetide ekstsentrilised orbiidid ootamatul viisil kindlatele seadustele, ja Newtoni, kes seletas neid seadusi ühe üleüldise loodusliku põhjusega.

ESIMENE VÄIDE

Loodud olendi kõik looduslikud eeldused on määratud end kord täielikult ja eesmärgipäraselt välja arendama. Kõikide loomade juures leiab see kinnitust niihästi välise kui ka sisemise ehk liigendava vaatluse puhul. Organ, mida ei saa kasutada, korraldus, mis ei täida oma eesmärki, on teleoloogilise loodusõpetuse puhul vastuolu. Sest kui me sellest põhimõttest taganeme, siis ei ole meil enam mitte seaduspärane, vaid eesmärgitult mängiv loodus, ja mõistuse juhtniidi asemele asub troostitu juhus.

TEINE VÄIDE

Inimesel (kui ainsal mõistuslikul olendil Maa peal) peavad need looduslikud eeldused, mis on sihitud mõistuse kasutamisele, täielikult välja arenema vaid soo, mitte indiviidi puhul. Mõistus on inimolendi võime laiendada kõigi oma jõudude kasutamise reegleid ja kavatsusi sootuks kaugemale looduslikust instinktist ja see ei tunne mingeid piire oma kavandeis. Ta ise ei toimi aga mitte instinktiivselt, vaid vajab katsetamist, harjutamist ja õpetust, selleks et ühelt mõistmisastmelt vähehaaval teistele edasi sammuda. Seega peaks iga inimene mõõtmatult kaua elama, et õppida kõiki oma looduslikke eeldusi täielikult kasutama; või kui loodus on talle vaid lühikese elutähtaja määranud (nagu see tegelikult on sündinud), siis vajab ta arvatavasti ettenägematult pikka rida põlvkondi, millest igaüks annaks järgnevale edasi oma valgus(ta)tuse, et ta [mõistuse - А . Т.] eod meie soo puhul sellisele arenguastmele tõsta, mis tema kavatsusele täiuslikult vastaks. Ja see hetk peab, vähemalt inimese ideena, [7] olema tema püüdluste eesmärk, sest vastasel korral tuleks looduslikud eeldused tunnistada suuremalt jaolt kasutuks ja eesmärgituks - see tühistaks kõik praktilised printsiibid [8] ja sunniks kahtlustama loodust, mille tarkus kõigi muude asjade otsustamisel muidu aluseks peaks olema, et ta inimesega ainukesena lapsikut mängu on mänginud.

KOLMAS VÄIDE

Looduse tahe on olnud, et inimene kõike, mis ulatub üle ta loomaliku eksistentsi mehaanilise korralduse, tervenisti ise endast esile tooks ega saaks osa ühestki muust õnnest ega täiuslikkusest kui need, mis ta instinktivabalt ise omaenese mõistuse abil enesele loonud. Loodus ei tee nimelt midagi üleliigset ega ole pillav vahendite kasutamisel oma eesmärkideks. Kui ta andis inimesele mõistuse ja sellel rajaneva tahtevabaduse, siis oli see juba selge osutus tema kavatsusele inimese varustuse osas. Ta ei pidanud nimelt mitte instinktist juhinduma ega olema kaasa antud teadmisega varustatud ja õpetatud - pigem tuli tal kõik ise endast esile tuua. Toitumisvahendite, ihukatte leiutamine, väline julgeolek ja kaitse (milleks loodus talle ei härja sarvi, lõvi küüniseid ega koera hambaid pole andnud, vaid ainult paljad käed), igasugune meelelahutus, mis elu võiks meeldivaks teha, isegi ta mõistmine ja tarkus ning ta tahte healoomulisus pidid olema tervenisti tema enda töö. Loodus näib siin leidvat rahuldust oma suurest kokkuhoidlikkusest ja inimese loomalik varustus tema poolt on nii napp, nii täpselt piiratud algelise eksistentsi äärmise vajadusega, otsekui tahtnuks ta, et inimene, kui ta end kunagi suurimast ebaküpsusest üles töötab suurima oskuslikkuseni, mõttelaadi seesmise täiuslikkuse ja seeläbi (niipalju kui see Maa peal võimalik) õndsuseni, seda ainuüksi omaenese teeneks tohiks pidada ja vaid iseendale tänu võlgneks - otsekui teinuks loodus panuse pigem tema mõistuslikule enesehinnangule kui heaolule. Sest ses inimlike asjade käigus ootab inimest terve vägi raskusi. Loodusel ei tundu midagi tegemist olnud sellega, et inimene hästi elaks, - vaid et ta end nii üles töötaks, et omaenese ülalpidamise läbi saada elu ja heaolu vääriliseks. Võõristavaks jääb siin siiski see, et varasemad generatsioonid näivad oma vaevalist asja ajavat ainuüksi hilisemate heaks, nimelt et ette valmistada astet, millelt nood võiksid looduse kavatsuseks olevat ehitustööd kõrgemale viia, ja et vaid kõige hilisematel oleks õnne elada selles hoones, mille kallal oli töötanud pikk rida eellasi (mõistagi küll omapoolse kavatsuseta), ilma et nad ise võiksid osa saada õnnest, mida ette valmistasid. Aga ükskõik kui mõistatuslik see ka oleks, on see ühtlasi paratamatu - kui kord juba möönda, et ühel loomaliigil peab olema mõistust ja mõistuslike olendite klassina, kes kõik kokku on surelikud, kelle sugu aga surematu, peab ta siiski jõudma oma eelduste täiusliku väljaarendamiseni.

NELJAS VÄIDE

Vahend, mida loodus kasutab, et kõigi oma eelduste arengut teostada, on inimeste antagonism ühiskonnas, sest sellest saab lõpuks ka ühiskonna seadusepärase korra põhjus. Antagonismi all mõistan ma siin inimeste seltsimatut seltsivust, s.o nende kalduvust astuda ühiskonda, mis aga siiski on seotud ühe läbiva vastasseisuga, mis pidevalt ähvardab seda ühiskonda lahku rebida. Selle eeldused on ilmselt inimloomuses. Inimesel on kalduvus ühiskonnastuda, sest niisuguses seisundis tunneb ta end enam inimesena, s.o tunnetab oma looduslike eelduste arenemist. Aga tal on ka suur kalduvus eralduda (end isoleerida), sest ta leiab endas ühtlasi seltsimatut omadust tahta kõike vaid oma meele järgi rihtida ja ootab seega igalt poolt vastuseisu - niisamuti nagu ta iseendast teab, et tema omalt poolt kaldub teistele vastu seisma. Just see vastuseis äratab kõik inimese jõud, sunnib teda ületama oma kalduvust laiskusele ja auahnusest, võimuihast või saamahimust aetuna looma endale positsiooni oma kaaslaste seas, keda ta küll ei talu, kuid kellest ta ei suuda ka loobuda. Siin sünnivad nüüd esimesed tõelised sammud ebaküpsusest kultuuri poole, mis seisneb õigupoolest inimese ühiskondlikus väärtuses; siin arenevad järk-järgult kõik anded, kujundatakse maitse ja tänu edenevale valgustusele tehakse koguni algust mõttelaadi rajamisega, mis võib kõlbelise eristamise jämedakoelised looduslikud eeldused aegamööda kindlateks praktilisteks printsiipideks muuta ja nõnda patoloogilise sunnitud nõustumise ühiskonnaga lõpuks üheks moraalseks tervikuks teha. Ilma selle iseenesest küll mitte kuigi armastusväärse seltsimatuse omaduseta, millest saab alguse vastuseis, mida igaüks oma egoistlikes ponnistustes paratamatult kohtama peab, jäänuksid kõik talendid arkaadialiku idülli täielikus üksmeeles, vähenõudlikkuses ja vastastikuses armastuses igaveseks oma eoseisse varjule. Olnuksid inimesed sama vagurad kui lambad, keda nad karjatavad, saanuksid nad oma olemasolule vaevalt suuremat väärtust luua, kui on sel koduloomal - nad poleks saanud täita tühikut loomises selle eesmärki, mõistuslikku loodust, silmas pidades. Niisiis olgu tänatud loodus ühtesobimatuse eest, kadedalt võistleva edevuse, rahuldamatu omamis- ja valitsemisiha eest! Selleta jäänuksid kõik suurepärased looduslikud eeldused inimkonnas igavesti arenemata suikuma. Inimene tahab üksmeelt, aga loodus teab paremini, mis ta soole hea on: tema tahab tüli. Inimene tahab elada mugavalt ja rahulolevalt, loodus aga tahab, et ta peaks hooletust ja tegevusetust vähenõudlikkusest viskuma töösse ja raskustesse - selleks et leida ka vahendeid end neist targasti vabastada. Looduslikud liikumapanevad jõud selle tarvis, seltsimatuse ja läbiva vastasseisu allikad, millest nii palju häda tekib, mis aga ometi üha tagant sunnivad uutele jõupingutustele ja sellega looduslike eelduste enamale arenemisele, reedavad niisiis pigem targa Looja korraldust ja mitte mõne kurja vaimu kätt, kes jumalikku ettevõtmist vusserdanud või seda kadedusest kahjustanud.

VIIES VÄIDE

Suurim probleem inimsoo jaoks, mida loodus teda lahendama sunnib, on õigust üleüldiselt haldava kodanikuühiskonna saavutamine. Sest ainult ühiskonnas ja just niisuguses ühiskonnas, kus on suurim vabadus - seega liikmete läbiv antagonism ja ühtlasi vabaduse piiride kõige täpsem määratlemine ja kindlustamine nii, et see saaks kehtida koos teiste vabadusega -, on inimkonna puhul saavutatav looduse kõrgeim kavatsus, nimelt kõigi tema eelduste väljaarenemine. Kusjuures loodus tahab, et tal seda niisamuti nagu kõigi enda määratletud eesmärkide puhul, ise endale luua tuleks: niisiis peab ühiskond, kus vabadus väliste seaduste all on suurimal võimalikul määral seotud vastupandamatu sunnijõuga, s.o täiesti õiglane kodanlik õiguskord, [9] olema looduse kõrgeim ülesanne inimkonna jaoks, sest ainult selle lahendamise ja täideviimise kaudu on teostatavad looduse ülejäänud kavatsused meie sooga. Niisugusesse sunniseisundisse astuma sunnib ohjeldamatust vabadusest muidu nii sisse võetud inimesi häda, pealegi suurim kõigist võimalikest hädadest: see, mida omavahel ise tekitavad inimesed, kelle kalduvused on niisugused, et ohjeldamata vabaduses ei saaks nad kuigi kaua üksteise kõrval püsida. Ainuüksi niisuguses aedikus, nagu on kodanlik ühendus, toimivad täpselt needsamad kalduvused seejärel parimal viisil: nii nagu puud metsas just sellega, et igaüks teistelt õhku ja päikest ära püüab võtta, üksteist mõlemat ülaltpoolt otsima sunnivad ja tänu sellele ilusa sirge kasvu saavad - samal ajal kui need, mis oma oksi vabalt ja üksteisest eemal nii nagu heaks arvavad laiali ajavad, kasvavad jändrikuks, viltu ja kõveraks. Kogu kultuur ja kunst, mis inimkonda ehib, kauneim ühiskondlik kord on seltsimatuse viljad, mis iseenda pärast on sunnitud end distsiplineerima ja nõnda, pealesunnitud kunsti abil, täielikult välja arendama looduse algeoseid.

KUUES VÄIDE

See probleem on ühtaegu raskeim ja selline, mille inimsugu lahendab kõige hiljem. Raskus, mille juba selle ülesande paljas idee silme ette seab, on järgmine: inimene on loom, kes oma soo teiste liikmete seas elades vajab valitsejat. Sest ta kuritarvitab kindlasti oma vabadust teiste omasuguste suhtes, ja ehkki mõistusliku olendina soovib ta seadust, mis seaks kõigi vabadusele piirid, siis eksitab tema egoistlik loomalik kalduvus teda ometi enda puhul erandit tegema, kus vähegi saab. Järelikult vajab ta valitsejat, kes murraks tema isikliku tahte ja sunniks teda kuuletuma üldkehtivale tahtele, mille puhul igaüks saab vaba olla. Kust aga võtta sellist valitsejat? Ei kuskilt mujalt kui inimsoo hulgast. Aga too on täpselt samuti loom, kes vajab valitsejat. Alustagu ta niisiis kuis tahes, seda pole ette näha võimalik, kuidas ta saaks endale nõutada avaliku õigluse kõrgeima juhi, kes ise oleks õiglane, - otsigu ta teda siis üksikisikus või paljude selleks väljavalitud isikute seltskonnas. Sest igaüks neist hakkab jälle oma vabadust kuritarvitama, kui kõrgemal pole kedagi, kes vastavalt seadustele teostaks võimu tema üle. Kõrgeim juht peaks nii olema õiglane iseenesest, ja ometi inimene. See ülesanne on seega kõigist kõige raskem; õigupoolest on selle täiuslik lahendamine võimatu - nii kõverast puust kui inimene on tehtud, ei saa midagi täitsa sirget. Üksnes lähenemise sellele ideele on loodus meile osaks andnud. [10] Et see ülesanne on ühtlasi niisugune, mida kõige hiljem teostama hakatakse, tuleneb lisaks veel sellest, et siin on nõutavad õige mõiste võimaliku õiguskorra loomusest, paljude ajastute jooksul omandatud suur kogemus ja üle kõige selle vastuvõtmiseks valmis hea tahe, - kõiki kolme aga korraga koos leida on väga raske, ja kui, siis toimub see alles väga hilja, pärast hulka asjatuid katseid.

SEITSMES VÄIDE Täiusliku kodanliku õiguskorra rajamise probleem on sõltuv riikide seadusepärastest välistest suhetest ega ole ilma viimaseta lahendatav. Mis aitaks üksikinimeste seas seadusepärase kodanliku korra, s.o ühise olu [gemeinen Wesens] sisseseadmise kallal töötamine? Seesama seltsimatus, mis inimest selleks sunnib, on taas põhjuseks, et iga ühisolu välistes suhetes, s.o riigina riikide suhtes, on kammitsematult vaba, ja järelikult tuleb igaühel teistelt oodata täpselt samasid hädasid, mis rõhusid üksikindiviide ja sundisid neid astuma seadusepärasesse kodanlikku seisundisse. Loodus on niisiis inimeste kokkusobimatust, isegi seda laadi olevuste suurte ühiskondade ja riigikehade kokkusobimatust, jällegi kasutanud vahendina selleks, et nende vältimatus antagonismis rahu ja julgeoleku seisundit leida; sõtta ajab sõdade kaudu, ülepingutatud ja lakkamatu sõdadeks relvastumise kaudu, viletsuse kaudu, mida seeläbi lõpuks iga riik peab sisemiselt tundma isegi rahu ajal algselt ebatäiuslikele katsetele, lõpuks aga, peale paljusid laastamisi, purustusi ja koguni täielikku jõudude seesmist ammendumist selleni, mida mõistus neile ka ilma nii kurvastava kogemuseta võinuks ütelda: et tuleb metslaste seadusteta seisundist välja tulla ja astuda rahvaste ühendusse, kus iga riik, ka kõige väiksem, võiks loota julgeolekule ja õigustele mitte omaenese jõu või oma õigusliku otsustuse põhjal, vaid ainuüksi sellelt suurelt rahvaste ühenduselt (Foedus Amhpictyonum), [11] ühendatud jõult ja ühendatud tahte otsustuselt seaduste alusel. Kui fantastiline see idee ka tundub ja kui väljanaerdud ta sellisena St. Pierre’i abee [12] või Rousseau poolt esitatuna ka oleks (vahest sellepärast, et nad uskusid selle liiga peatsesse täideviimisse), on siiski vältimata väljapääs viletsusest, kuhu inimesed üksteist on viinud, see, mis peab sundima riike täpselt samale otsusele (kui raske see neile ka oleks), milleks niisama vastumeelselt oli sunnitud metsinimene: loobuda oma brutaalsest vabadusest ja otsida rahu ja julgeolekut seadusepärasest korrast. - Kõik sõjad on seega (küll mitte inimeste kavatsusena, aga looduse kavatsusena ometi) samavõrd katsed kehtestada riikide vahel uusi suhteid ja kujundada vanade hävitamise või vähemasti tükeldamise teel uusi (riigi)kehi, mis aga omakorda ei suuda säilida kas siis seesmiselt või kõrvuti teistega, ning peavad sellepärast taluma uusi sarnaseid revolutsioone, kuni ükskord lõpuks rajatakse seisund - osalt kodanliku õiguskorra parima võimaliku korraldamise kaudu seesmiselt, osalt ühiskondliku kokkuleppe ja seadusandluse kaudu väliselt -, mis sarnaselt kodanliku ühisoluga suudab end otsekui automaatselt ise säilitada.

Kas oodata seda nüüd epikuurlikust toimivate põhjuste koostoimest, et riigid samuti nagu väikesed mateeriaosakesed juhuslike kokkupõrgete teel kõikvõimalikke moodustisi katsetavad, mis uue kokkupõrke tagajärjel uuesti hävivad, kuni ükskord lõpuks õnnestub juhuslikult luua niisugune moodustis, mis suudab end oma vormis säilitada (õnnelik juhus, mis küll vaevalt kunagi sünnib!); või tuleks pigem oletada, et loodus otsekui järgib siin üht reeglipärast kulgu, et meie sugu tema enese, olgugi inimesele pealesunnitud kunsti kaudu juhtida loomalikkuse madalamalt astmelt tasapisi inimlikkuse kõrgeima astmeni, ning otsekui arendab ses näiliselt metsikus korratuses täiesti reeglipäraselt algseid eeldusi; või tahetaks pigem, et kõigist neist toimetest ja vastutoimetest inimeste vahel suures plaanis üleüldse mitte midagi, vähemasti midagi tarka ei sünniks, et jääks nii, nagu seni on olnud, ja et seega ei saaks ette ütelda, kas mitte vaen, mis meie soole on nii loomuomane, ei valmista lõpuks pinda hädade põrgule ka meie kuitahes tsiviliseeritud seisundis, hävitades vahest uuesti selle seisundi enda ja kõik senised kultuuri edusammud barbaarse laastamise läbi (saatus, mille vastu ei saa, seistes pimeda juhuse valitsuse all, millega seaduseta vabadus on tegelikult samane, kui seda ei allutata looduse varjatud tarkusega seotud juhtnööridele) - kõik [kolm võimalust - А. Т.] viivad ligikaudu välja küsimusele: kas oleks ikka mõistlik oletada looduskorralduse eesmärgipärasust osades, terviku puhul aga eesmärgitust? Sedasama niisiis, mida tegi metslaste eesmärgita seisund - pärssis nimelt kõiki meie soo looduslikke eeldusi, sundis aga lõpuks viletsuse kaudu, millesse see nad seadis, sellest seisundist ka välja ja kodanlikku õiguskorda astuma, milles saadakse arendada kõiki noid algeoseid -, teeb ka juba rajatud riikide barbaarne vabadus, ja nimelt: kuigi kõigi ühisolu jõudude rakendamisega vastastikuseks relvastumiseks, sõjast põhjustatud laastamiste, veelgi enam aga paratamatuse tõttu end pidevalt sõjaks valmis hoida takistatakse küll looduslike eelduste täieliku väljaarendamise edenemist, - seevastu sunnivad aga hädad, mis sellest tekivad, meie sugu sellele iseenesest tervistavale paljude kõrvu eksisteerivate riikide vastasseisule, mis nende vabadusest tekib, tasakaalustavat seadust leidma ja sisse seadma ühisvõimu, mis annaks sellele seadusele jõu - seega kehtestama teatavat avaliku riigijulgeoleku maailmakodanlikku seisukorda, mis ei oleks täiesti ohutu, et inimkonna jõud ei suiguks, aga siiski ka mitte ilma nende vastastikuseid toimeid ja vastutoimeid võrdsustava printsiibita, mis hoiab neid üksteist hävitamast. Enne kui see viimane samm sünnib (nimelt riikide ühendus), niisiis peaaegu alles poolel teel selle väljakujundamisele tuleb inimloomusel petlikule välise heaolu näivusele vaatamata taluda rängimaid hädasid ja Rousseau ei eksinudki nii väga, kui eelistas metsluse seisundit - kui kõrvale jätta just see viimane aste, mis meie sool tuleb alles saavutada. Me oleme ülimal määral kultiveeritud tänu kunstile ja teadusele. Me oleme ülearugi tsiviliseeritud, mis puutub kõiksugu seltskondlikku viisakust ja sündsust. Aga sellest, et meid juba ka moraalseks saaks pidada, puudub veel väga palju. Sest moraalsuse idee [13] kuulub küll kultuuri juurde, selle idee kasutus aga, mis taandub pelgalt millelegi kõlblusetaolisele abielulises armastuses ja välisele sündsusele, piirdub palja tsiviliseeritusega. Niikaua aga, kuni riigid kõik jõud oma edevatele ja vägivaldsetele laienemiskavatsustele kulutavad ja nõnda lakkamatult takistavad oma kodanike mõttelaadi seesmise kujundamise aeglast vaeva, jättes nad selles taotluses koguni ilma igasugusest toetusest, ei ole midagi sellelaadset oodatagi, sest see nõuab iga ühisolu pikka seesmist harimistööd oma kodanike kujundamisel. Mis tahes hüve aga, mis ei ole poogitud moraalselt-heale meelelaadile, [14] pole midagi muud kui paljas näivus ja hiilgav viletsus. Sellesse seisundisse jääb inimsugu küll nii kauaks, kuni ta end välja ei murra - viisil, nagu ma ütlesin - riikidevaheliste suhete kaootilisest seisukorrast.

KAHEKSAS VÄIDE

Inimsoo ajalugu saab suures plaanis vaadelda kui looduse varjatud plaani täideviimist, selleks et teostada seesmiselt -ja sel eesmärgil ka väliselt täiuslikku riigikorraldust kui ainukest seisundit, milles ta saab inimkonnas täielikult välja arendada kõik oma eeldused. See väide on järeldus eelmisest. Nagu näha, võib ka filosoofial olla oma kiliasm, [15] ainult et niisugune, mille läbiviimisele saab kaasa aidata, kuigi väga kaudselt, tema idee ise ja mis seega on kõike muud kui unistus. Küsimus on vaid selles, kas kogemus avastab midagi looduse kavatsuse niisugusest käigust. Ma vastan: õige vähest - sest see ringkäik näib lõpulejõudmiseks nii pikka aega nõudvat, et sellest väikesest osast, mis inimkond on ses siilis selja taha jätnud, saab tee kuju ja osade suhet tervikuga vaid niisama ebakindlalt määratleda, kui kõigi seniste taevavaatluste põhjal seda käiku, mida sooritab Päike koos terve väe oma kaaslastega suures kinnistähtede süsteemis - vaatamata sellele, et maailma süsteemse ülesehituse üldalustest ja sellest vähesest, mida ollakse vaadelnud, piisab selleks, et usaldusväärselt otsustada niisuguse ringkäigu olemasolu üle. Kummati kuulub inimloomusse mitte jääda ükskõikseks ka kõige kaugemate ajastute suhtes, millega meie sool kohtuda tuleb, kui neid ainult kindlasti oodata on - iseäranis antud juhul, mil näib, et saaksime seda meie järeltulijatele nii rõõmustavat hetke omaenese mõistusliku korralduse abil kiiremini kätte tuua. Sellepärast on selle lähenemise nõrgadki jäljed meile väga tähtsad. Praegu on riigid üksteisega juba nii suurt kunsti nõudvates suhetes, et ükski ei saa seesmise kultuuri poolest maha jääda, kaotamata võimu ja mõju teiste suhtes; seega on looduse eesmärgi kui mitte edenemine, siis vähemasti püsimine küllaltki kindlustatud isegi riikide auahnete kavatsuste kaudu. Enamgi, ka kodanikuvabaduste vastu ei saa praegu kuigi kergesti kätt tõsta, ilma et selle tagajärjed kõigil tegevusaladel tunda annaksid, eelkõige aga kaubanduses ja seeläbi ka riigi jõu kahanemisena välissuhetes. See vabadus edeneb aga järk-järgult veelgi. Kui kodanikku takistatakse taotlemast oma heaolu kõigil tema poolt eelistatavatel viisidel, mis vaid teiste vabadusega kooskõlas on, siis pidurdatakse üldise ettevõtluse elavust ja koos sellega jällegi terviku jõude. Sellepärast kõrvaldatakse üha enam piiranguid isiku tegevusele, antakse järele üleüldisele religioonivabadusele, ja nõnda tekib järk-järgult, sissesattuvate eksituste ja illusioonide kiuste, valgustus kui suur hüve, mida inimsugu peab ammutama isegi oma valitsejate egoistlikust suurenemiskavatsusest, kus need vaid oma kasu silmas peavad. See valgustus aga, ja koos sellega valgustatud inimese teatud vältimatu osavõtlikkus headusest, mida ta täielikult mõistab, peab vähehaaval tõusma monarhideni välja ja avaldama mõju isegi nende valitsemispõhimõtetele. Kuigi näiteks meie maailma valitsejatel ei jätku praegu raha avalike haridusasutuste jaoks ega ülepea millekski, mis puudutab üldist hüve, sest kõik on juba ette arvestatud tulevase sõja jaoks, siis leiavad nad kord ometi, et neile on kasulik vähemasti mitte takistada oma rahva iseseisvaid, olgugi aeglasi ja nõrku jõupingutusi selles asjas. Lõpuks muutub sõda ise järk-järgult mitte üksi suurt kunsti nõudvaks, oma tulemustes mõlemale poolele ebakindlaks, vaid valusate tagajärgede pärast, mida riik tunneb üha kasvava võlgadekoorma näol (üks uus leiutis), mille kustutamine muutub lõputuks, ka kaheldavaks ettevõtmiseks - kusjuures mõju, mida iga riigivapustus meie oma töönduse kaudu nii väga kokku seotud maailmajaos kõikidele teistele riikidele avaldab, on nii märkimisväärne, et need - sunnituna hädaohust iseendale, kuigi ilma seadusliku aluseta -, pakuvad end vahekohtunikeks ja nõnda kõike pikkamisi ette valmistavad tulevaseks suureks riigikehaks, millest endine maailm pole andnud ühtki näidet. Kuigi praegu on see riigikeha olemas kõigest väga ebaküpse kavandi näol, hakkab siiski justkui juba kõigis liikmeis tekkima tunne, et igaüks on terviku säilimisest huvitatud, ja see annab lootust, et pärast mitmeid ümberkorralduste revolutsioone saab ükskord lõpuks teoks see, mis on olnud looduse kõrgeimaks kavatsuseks - üleüldine maailmakodanlik seisund kui see rüpp, milles arenevad välja kõik inimsoo algupärased eeldused.

ÜHEKSAS VÄIDE

Filosoofilist taotlust töötada välja üleüldine maailmaajalugu vastavalt looduse plaanile, mis on sihitud inimsoo täiuslikule kodanlikule ühendusele, tuleb vaadelda võimalikuna ja isegi kaasa aitavana looduse kavatsusele. Tahta koostada ajalugu idee põhjal, kuidas maailma käik peaks kulgema, juhul kui see peaks vastama teatud mõistuspärastele eesmärkidele, on küll võõristav ja näiliselt kohatu ettevõtmine - tundub, et niisuguse kavatsuse saaduseks saaks olla vaid romaan. Kui aga tohiks siiski eeldada, et loodus isegi mitte inimliku vabaduse mängus ilma plaani ja lõppkavatsuseta ei toimi, võiks see idee saada üsna kasutamiskõlblikuks ja ehkki me oleme liiga lühinägelikud läbi nägemaks selle korralduse varjatud mehhanismi, võiks see idee siiski olla meile juhtnööriks, esitamaks inimlike toimingute muidu plaanitut agregaati vähemasti üldjoontes kui süsteemi. Sest kui lähtuda Kreeka ajaloost kui sellest, mille kaudu meile kõik teised varajasemad või samaaegsed [ajalood] avanevad või vähemasti tõendatud saavad; [16] kui jälgida kreeka mõju rooma rahva riigikeha kujunemisele ja moondumisele, mis neelas Kreeka riigi, ja roomlaste mõju barbaritele, kes omakorda Rooma riigi hävitasid ning nõnda kuni meie ajani; kusjuures lisandub teiste rahvaste riigiajalugu episoodiliselt, nii nagu selle tundmine vähehaaval meieni on jõudnud just nende valgustatud rahvaste kaudu - siis avastatakse meie maailmajao (mis tõenäoliselt annab kunagi kõigile teistele seadused) riigikorralduse paranemise reeglipärane kulg. Osutades edaspidi kõikjal tähelepanu ainult kodanlikule õiguskorraldusele ja selle seadustele ning riikidevahelistele suhetele, sedavõrd kui mõlemad tänu sellele heale, mida kätkevad, pikka aega rahvaste (ühtlasi ka kunstide ja teaduste) kõrgemale järjele tõusmise ja ülistamise heaks töötasid, kõige eksliku tõttu aga, mis nendega kaasnes, rahvaid uuesti langusele tõukasid, ent siiski nii, et alati säilis valgustuse idu, mis, iga revolutsiooni järel üha arenenum, valmistas ette järgmist, parenemise veel kõrgemat astet - usun, et nii avastatakse juhtlõng, mis võib sobida mitte ainult inimlike asjade [muidu] nii segase [vaate]mängu seletamiseks või poliitiliseks ennustuskunstiks tulevastest riigimuutusest (kasu, mida on inimajaloost lõigatud juba siis, kui seda vaadeldi veel reeglitu vabaduse seosetu saadusena!), vaid avab ka lohutava väljavaate tulevikku (mida looduslikku plaani eeldamata pole alust loota), kus inimsugu kujutletakse tol kaugel ajal, mil ta end lõpuks selle seisundini üles töötab, kus kõik eod, mis loodus temasse pannud, saavad täielikult välja arendatud ja ta määratlus siin Maa peal täide viidud. Looduse - või pigem: ettehoolde - õigustunne niisugusel viisil ei ole mõni tähtsusetu ajend, valimaks seda erilist maailmakäsitluse vaatepunkti. Sest mis aitaks, kui kiita loomise ülevust ja tarkust mõistuseta looduse vallas ja seda vaadelda soovitada, kui kõrgeima tarkuse suure etendumispaiga see osa, mis ennekõike kõige selle eesmärki kätkeb - inimsoo ajalugu -, sellele pidevaks vastuväiteks peab jääma, vaatepildiks, mis sunnib silmi meelepahaga ära pöörama ja, meelt heitnud sealt eales täiuslikku mõistuspärast sihti leida, viib meid lootuseni kohata seda vaid teises ilmas.

Arvata, nagu tahaksin ma selle ideega maailmaajaloost, millel on teatud määral a priori juhtnöör, tõrjuda välja päristise, puht empiiriliselt koostatud historia viljelemist, oleks mu kavatsuse vääritimõistmine; see on vaid mõte, mida mõni filosoofiline pea (mis muide peaks olema väga asjatundlik ajaloos) võiks veel üritada ühest teisest vaatepunktist. Liiatigi peab muidu kiiduväärt üksikasjalikkus, millega praegu koostatakse meie aja ajalugu, panema küll igaüht loomulikul viisil mõtlema sellele, kuidas hakkab seda ajalookoormat, mis me neile mõne aastasaja pärast jätame, mõistma hilisem järelpõlv. Kahtlemata hakkavad nad vanimat aega, mille kohta on ürikud küllap ammu kuhtunud, üksnes sellest vaatepunktist hindama, mis neile huvi pakub, ja nimelt: mida on rahvad ja valitsused saavutanud või mida kahjustanud maailmakodanlikus sihis. Selle silmas pidamine, aga ka nii riigipeade kui nende teenrite auahnusega arvestamine, suunamaks neid ainsale vahendile, mis võib neist luua kiiduväärt mälestuse hilisematel aegadel, võib lisada veel ühe vähema ajendi niisuguse filosoofilise ajaloo taotlusele.

Immanuel Kant, "Idee zu einer allgemeinen Geschichte in weltbürgerlicher Absicht." - Immanuel Kant, Kleiner e Schriften zur Geschichtsphilosophie, Ethik und Politik. (Der Philosophischen Bibliothek, Bd. 47, I.) Hrsg. Karl Vorländer. Leipzig: Verlag von Felix Meiner, 1913, S. 5-20. Esmatrükk: Berlinische Monatsschrift, IV (11. november 1784), lk 385-411.

Tõlkinud Andrus Tool

1

[1] Vabadusel on Kanti käsituses mitu aspekti: esiteks empiirilispsühholoogiline vabadus, s.o tahteaktide sõltumatus välistest teguritest, määratus pigem kujutlustest ja tunnetest. Sellise vabaduse puhul on õigupoolest tegu sisemise determinatsiooni, psühholoogiliskausaalse paratamatusega. Teiseks kõlbeline vabadus, s.o sõltumatus ihadest ja tungidest, tahte määratus puhtalt praktilise mõistuse, kõlblusseaduse teavustamise, kõlbelise idee kaudu. Viimane on transtsendentaalse vabaduse positiivne vorm, mis puht negatiivselt tähendab vaba-olemist allutatusest kausaalsusseadusele, välise ja seesmise looduse (loomuse) mehhanismile. Vabadus ja determineeritus on ühendatavad ühes ja samas olevuses: inimene, kes oma toimingutes on nähtumusena determineeritud, saab olla vaba, s.t ajalis-kausaalsetest tingimustest sõltumatu, noumenina - "asjana iseeneses", "intelligiibli karakterina". Vaba kõlbelises mõttes on inimolend seega niivõrd, kui temas toimib "asi iseeneses", mis ajatuna on aluseks ajalis-kausaalselt seondatud nähtustele (nagu praktilise mõistuse ideedes, kõlblusseaduses). Positiivselt vaba olla tähendab allutada oma tahe meis leiduva mõistuspärasuse, ülemeelelisuse seadusandlusele, lasta end juhatada nähtuste ajalis-kausaalse kulgemise ülesest, kuid end selles kulgemises teostava "intelligiibli" seadusandluse nõuetest. See (olema)pidamine (Soilen) osutab suutlikkusele (Können): kõlblusseadus laseb meid oma vabadust tunnetada. Vabadus ei ole seega seadusetus, vaid üksnes vabadus loodusseaduspärast; on olemas ka vabaduse seadused. (Rudolf Eisler, Kant Lexikon. Hildesheim-Zürich-New York, 1989, S. 160.) Vt ka: Immanuel Kant, Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, lk 117-122.

[2] "Puhta mõistuse filosoofia on kas propedeutika (eelharjutus), mis uurib mõistuse võimeid seoses kogu a priori tunnetusega ja mida nimetatakse kriitikaks, või teiseks: puhta mõistuse süsteem (teadus), mis on kogu puhtast mõistusest lähtuv (nii tõene kui näiv) filosoofiline tunnetus süstemaatilises seoses ja seda nimetatakse metafüüsikaks - ehkki selle nime võib anda ka kogu puhtale filosoofiale tervikuna, et kokku võtta niihästi kõige selle uurimist, mis võib kunagi saada a priori tunnetatud, kui ka viimase esitust, mis moodustab seda laadi filosoofiliste tunnetuste süsteemi, erineb aga igasugusest empiirilisest, samuti matemaatilisest mõistuskasutusest. Metafüüsika jaguneb puhta mõistuse spekulatiivseks ja praktiliseks kasutuseks ja on niisiis kas looduse metafüüsika või kommete metafüüsika. Esimene sisaldab kõigi asjade teoreetilise tunnetuse kõiki puhtaid mõistusprintsiipe puhastest mõistetest (seega jättes välja matemaatika), teine printsiipe, mis määratlevad a priori ja teevad paratamatuks meie teguviisi. Moraalsus on toimingute ainus seadusepärasus, mis võib saada täielikult tuletatud a priori printsiipidest. Seetõttu on kommete metafüüsika õigupoolest puhas moraal, milles ei seata aluseks mingit antropoloogiat (mingeid empiirilisi tingimusi)." (Immanuel Kant, Kritik der reinen Vernunft. Hrsg. Theodor Valentiner. Elfte Auflage. (DerPhilosophischenBibliothek: Bd. 37). Leipzig: Verlag von Felix Meiner, 1919, S. 692). Mõistus laiemas mõttes tähistab Kantil inimlike tunnetusvõimete tervikut, kitsamas mõttes üksnes kõrgeimat tunnetusvõimet. Viimast tähendust silmas pidades ütleb Kant: "Meie mis tahes tunnetus saab alguse meeltest, läheb sealt aru juurde ja lõpeb mõistuse juures, millest kõrgemat kaemusliku ainese töötlemiseks ja mõtlemise kõrgeimasse ühtsusse toomiseks meis ei ole" (ibid., lk 318). Puhtaks nimetab Kant niisugust tunnetust, mis ei sisalda midagi empiirilist, aprioorseks - kogemusest ja meeletajust sõltumatut tunnetust.

[3] Saksa k. Erscheinungen; Kanti Prolegomena... eesti keelde tõlkija Jüri Saar kasutab selle Kanti filosoofia ühe põhimõiste vastena ’nähtumust’: "[-] pidades meelteobjekte õigesti üksnes nähtumusteks, mööname me sellega ikkagi, et neile on aluseks asi iseeneses, kuigi me ei tea, milline ta on iseendas, vaid teame üksnes nähtumust, s.t viisi, kuidas meie meeli afitseeritakse selle tundmatu miski poolt. Seega just tänu sellele, et aru võtab vastu nähtumusi, möönab ta ka asjade iseeneses eksisteerimist, ja selles mõttes võime öelda, et kujutlus sellistest olemustest, mis on nähtumuste aluseks, s.t puhastest mõistusolemustest, pole mitte üksnes lubatav, vaid on lausa vältimatu." (Immanuel Kant, Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, lk 81-82.)

[4] "Loodus on asjade eksisteerimine, kuivõrd see on määratletud üldiste seadustega" (ibid., lk 56). Loodus "vaadelduna kui materialiter" on "kõigi kogemusobjektide kogum" (ibid., lk 58). Loodus "formaalses mõttes" on "reeglite kogum, millele peavad alluma kõik nähtumused, kui neid mõeldakse kogemuseks seostatuna" (ibid., lk 86). "Kogemus seisneb nähtumuste (tajude) sünteetilises seostamises teadvuses, kuivõrd see on paratamatu" (ibid., lk 69). "[---] kõik mõistuslike olendite toimingud, kuivõrd need on nähtumused (esinevad mingis kogemuses), alluvad loodusparatamatusele; needsamad toimingud aga, kuivõrd peetakse silmas vaid mõistuslikku subjekti ja selle võimet talitada üksnes mõistuse alusel, on vabad" (ibid., lk 120).

[5] ’Looduskavatsusena’ on järjekindlalt tõlgitud selle teksti põhimõiste Naturabsicht; vabamalt, sõltuvalt kontekstist kas ’kavatsuse’, ’sihi’ või ’vaatesuuna’ on tõlgendatud Absichti. Mõlemad on omakorda lahus hoitud ’eesmärgist’ (Zweck) ja selle tuletistest.

[6] Looduse kavatsusest saab kõnelda üksnes looduse teleoloogilise käsituse raames. Viimane ei ole aga Kanti järgi loodusteadusele (füüsikale), s.t teadusele ranges mõttes omane käsitusviis: "Vältimaks oma piiride ületamist mis tahes viisil, abstraheerub füüsika täiesti küsimusest, kas looduseesmärgid on kavatsuslikud või mittekavatsuslikud
-  sest see oleks sekkumine võõrastesse (nimelt metafüüsika) asjadesse. Piisab sellest, et need esemed on seletatavad ainuüksi vastavalt loodusseadustele, mida me saame mõtelda üksnes eesmärgi ideed kui printsiipi eeldades -ja pelgalt sellel viisil oma sisemise vormi kohaselt ja isegi üksnes sisemiselt tunnetatavad. Niisiis, et mitte tekitada vähimatki kahtlust, nagu tahetaks meie tunnetusalustesse segada midagi, mis ei kuulu füüsikasse - nimelt üht üleloomulikku põhjust -, kõneldakse teleoloogias küll loodusest, justnagu [als ob] oleks eesmärgipärasus temas kavatsuslik, aga ühtlasi siiski omistades seda kavatsust loodusele, s.o mateeriale, millega tahetakse osutada (sest siin ei saa tekkida mingit arusaamatust: keegi ei omista elutule ainele kavatsust selle sõna otseses tähenduses) [-] et siin ei tooda seega sisse mingit erilist kausaalsuse alust, vaid mõistuse kasutamisel üksnes lisatakse mehaaniliste seaduste põhjal uurimise kõrvale üks teine uurimisviis selleks, et täiendada esimese ebapiisavust isegi kõigi eriloodusseaduste empiirilise käsitluse puhul. Sellepärast kõneldakse teleoloogias - niivõrd kui seda füüsikas rakendatakse - täie õigusega looduse tarkusest, kokkuhoidlikkusest, ettevaatlikkusest, heategevusest - tegemata loodusest seeläbi arukat olendit (sest see oleks absurdne), aga söandamata ka seada tema üle meistriks teist arukat olendit, sest see oleks riskantne; sellega tuleb tähistada üksnes looduse kausaalsuse üht liiki analoogselt meie mõistuse tehnilise kasutusega, selleks et omada silme ees reeglit, mille järgi peavad saama läbi uuritud teatud looduse tooted." (Immanuel Kant, Kritik der Urteilskraft § 68.) Päriselt füüsikalise, s.o loodust mehaanilistele seadustele allutava käsitluse ebapiisavus, millele Kant siin viitab ja mis nõudvat teleoloogilist täiendust, ilmneb tema järgi näiteks juhul, kui püüda sel viisil seletada elusloodust: "On nimelt täiesti kindel, et looduse pelgalt mehaaniliste printsiipide järgi ei suuda me kunagi piisavalt tundma õppida, veel vähem seletada, organiseeritud olendeid [organisierten Wesen] ja nende sisemist võimalikkust; ja see on isegi nii kindel, et võib julgesti öelda: inimestest oleks absurdne seda üksi eeldadagi või loota, et kunagi võiks ilmuda veel üks Newton, kes teeks loodusseaduste põhjal, mida pole korraldanud ükski kavatsus, mõistetavaks kasvõi ainsa rohuliblegi tekkimise; vastupidi - sellist mõistmist tuleb täielikult eitada" (ibid., § 75). ("Organiseeritud olend" peaks siin tähendama organeid omavat ehk seega elusolendit, s.o olevust, kelle kõik moodustajad on üksteisega eesmärgi ja vahendi suhetes.)

[7] Ideed on paratamatud mõistusmõisted: "Nii nagu aru vajab kogemuse jaoks kategooriaid, nii sisaldab mõistus alust ideede jaoks, nende all mõtlen ma aga paratamatuid mõisteid, mille objekti siiski ühegi kogemusega anda ei saa" (I. Kant, Prolegomena..., lk 98). Aru on "üksnes võime seostada kaemusantust kogemuseks" (ibid., lk 84). Kategooriate kui puhaste arumõistete "ülesanne on üksnes nähtumusi otsekui tähthaaval kokku seada, et neist saaks välja lugeda kogemust" (ibid., lk 79). Mõistusideede "käsitluse juures on tähelepanuväärne see, et erinevalt kategooriatest ei too mõistusideed mingit kasu aru kogemusrakendusele, nad on selle tarvis täiesti üleliigsed, veelgi enam, isegi räägivad vastu looduse aruga tunnetamise maksiimidele ja on neile takistuseks, kuigi nad on vajalikud hoopis teise eesmärgi jaoks" (ibid., lk 101). Nende "eesmärk on viia meie arurakendus kõikeläbiva kooskõla, täielikkuse ja sünteetilise ühtsuseni ning seepärast on neil tähendus üksnes kogemuse jaoks, kuid seda tervikuna võttes" (ibid., lk 125). Kuigi nad "ei anna meile positiivset teadmist, on nad ikkagi selle teenistuses, et kummutada materialismi, naturalismi ja fatalismi jultunud ja mõistussfääri kitsendavaid seisukohti ning teha sellega ruumi kõlblus-ideedele väljaspool spekulatsioonisfääri" (ibid., lk 143).

[8] Praktilised printsiibid: "Igale hingeelu võimele võib omistada teatavat huvi, s.o printsiipi, mis kätkeb endas tingimust, mille korral üksnes saab selle võime rakendamine osutuda edukaks. Mõistus kui printsiipide-võime määratleb kõikide hingejõudude huvid, samuti iseenda huvi. Mõistuse spekulatiivse kasutuse huvi seisneb objekti tunnetamises kõrgeimate a priori printsiipideni välja, mõistuse praktilise kasutuse huvi seisneb tahte määratlemises, silmas pidades viimset ja täiuslikku eesmärki." (I. Kant, Kritik der praktischen Vernunft. Reclams Universal-Bibliothek: Bd. 704,3.Aurl., Leipzig, 1978, S. 144.)

[9] ’Õiguskorrana’ (sõna kõige laiemas tähenduses) on siin Kanti taotlust silmas pidades tõlgitud sks. Verfassung; ’kodanlikuna’ - sks. bürgerliche, mis on loodetavasti mõistetav ennekõike tuletisena sõnast "kodanik", mitte "kodanlane".

[10] Inimese roll on niisiis väga suurt kunsti nõudev. Kuidas on lood teiste planeetide elanike loomusega, me ei tea; kui me selle looduse ülesande aga hästi joonde ajame, siis sellega võime end küll meelitada, et tohime oma naabrite seas maailmaruumis mitte just madalale astmele pretendeerida. Vahest võib nende juures iga indiviid oma määratluse täielikult saavutada elu jooksul. Meil on see teisiti - vaid liik võib sellele loota.

[11] Foedus Amphictyonum, amfiktüoonia - kreeka hõimude ja poliste usulis-poliitiline liit. Tüliküsimusi lahendasid amfiktüooniad vahekohtus.

[12] Abbé Saint Pierre Charles Irénée de Castel (1658-1743) - prantsuse teoloog. Kant peab siin silmas tema teost Igavese rahu projekt (1713), milles autor tõestab igavese rahu kehtestamise võimalikkust rahvaste vahel. J.-J. Rousseau andis välja väljavõtte sellest teosest.

[13] Moraalsuse idee: "Kui ma mõistan idee all täiuslikkust, millele vastavat kogemus kunagi anda ei saa, siis pole moraalsed ideed sellepärast veel midagi piiritut [Überschwengliches], s.o midagi niisugust, millest ei saa piisavalt määratletud mõistet või oleks selle mõiste puhul ebakindel, kas talle ülepea vastab mõnd eset, nagu see on spekulatiivse mõistuse ideedega, - vaid nad on praktilise täiuslikkuse eeskujudena hädavajalikuks juhtnööriks kõlbelisele käitumisele ja ühtlasi võrdluse mõõduks" (ibid., lk 152).

[14] Moraalselt-hea meelelaad [moralisch-gute Gesinnung]: "Moraalne meelelaad on paratamatult seotud selle teadvustamisega, et tahe on määratletud vahetult [moraali- - А. Т.] seaduse kaudu" (ibid., lk 140).

[15] Kiliasm - kujutlus tuhandeaastasest riigist, mille messias rajab surnuist ülestõusnud vagadele enne viimsepäevakohut ja maailma lõppu.

[16] Vaid õpetatud publik, mis kord tekkinult on katkematult kestnud meieni välja, võib tõendada vana ajalugu. Väljaspool seda on kõik terra incognita ja nende rahvaste ajalugu, kes elasid väljaspool, saab alata alles ajast, mil nad sellesse astusid. Juudi rahvaga toimus see Ptolemaioste ajal Piibli tõlkimisega kreeka keelde, milleta olnuks nende isoleeritud teadetesse vähe usku. Sellest alates (kui see algus on kõigepealt nagu kord ja kohus läbi uuritud) saab edaspidi uurida juba nende jutustusi. Ja nii on kõigi teiste rahvastega. Thucydidese esimene lehekülg (ütleb Hume), on igasuguse tõelise ajaloo ainuke algus.

2016-06-10

MärksõnaEvolutsioon

MärksõnaGlobaliseerumine

MärksõnaKant

MärksõnaÕigus