Arutelu selle artikli le

Isa Corneliuse katsumused

Prindi

(KK) & Freyja Ek

1

Meie aja kangelane ja usuvõitleja Cornelius Horan, kodanikunimega Neil Horan sündis 1947 Scartaglenis, Iirimaal. 1973. aastal sai temast rooma-katoliku kiriku preester.

Tema huvi Piibli prohvetikirjanduse vastu sai alguse 1974. aastal, innustatuna väikese sektantliku Kristuse Apostelliku Vennaskonna mõjudest. Isa Corneliuse sõnutsi on ta neile võlgu Piiblist arusaamise. Ta peab Piiblit suurimaks raamatuks ja on pühendanud oma elu selle tuntumaks tegemisele. Erilist huvi pakuvad talle Prohvetid, aga Isa Cornelius end ise prohvetiks ei pea, Jumal pole temaga kunagi otse rääkinud - ta väidab, et visioone pole ta näinud. Isa Cornelius tunneb, et püsib õigel rajal vaid nõnda kaua, kuni tõlgendab Raamatute Raamatut õigesti.

(JPEG) Cornelius Horani nimekaim Cornelius on pühak, kellega isa Horan loodab peatselt kohtuda, sest Kristuse teine tulemine pole enam kaugel. See ongi Cornelius Horani sõnum, mida ta oma raamatute A Glorious New World ja Christ Will Soon Take Power from All Governments ning füüsiliste aktsioonide kaudu levitab. Aga inimesed ei taha meelt parandada, vastupidi: nad tassivad ta kohtusse.

Lisaks spordivõistlustel perfomance’te esitamisele tegeleb ta ka rahutantsimisega. Mis see on, jääb siiski mõistatuseks.

Loomulikult toob see meelde Kurt Vonneguti: “Lendava taldrikuga saabus Maale olend Zog, et selgitada, kuidas sõdasid ära hoida ja vähktõvest võitu saada. Need teated tõi ta planeet Margolt, kus elanikud vahetavad mõtteid peeretuste ja stepptantsu abil.

Zog maandus öösel Connecticutis. Vaevalt oli ta õhulaev maad puutunud, kui ta nägi, et lähedal põleb maja. Ta tormas majja, püüdes peeretuste ja stepptantsuga inimesi hoiatada kohutava ohu eest, mis neid ähvardab. Perekonnapea lõi Zogil golfikepiga pea lõhki.”

(JPEG)

Maailma lõppemiseks on mitmeid mooduseid, ühte neist näeme me kindlasti läbi omaenese isikliku surma.
Kuid teised, need üldisemad. Kas teadlikkus ökokatastroofist päästab meid sellest? Kas saabuvast teadlik olemine aitab meil seda ära hoida? Milleks on prohvetid? Kas maailmalõpp tuleb peatumatult ka siis, kui keegi suudab ta nime ära arvata, ainult teised lihtsalt keelduvad kuulda võtmast?
Antiiktragöödiatest on teada aja kondipurustaja käik, vanatestamendi prohvetite käsi ei käinud hästi, meister Eckhart kuulutati ketseriks, isa Cornelius sai Kreeka kohtus tingimisi vangistuse ja mitmetuhande euro suuruse rahatrahvi. Hirmus on tajuda asjade sügavamat olemust ja olla siiski võimetu maailma äratama...

Olukorra painajalikkus sundis kirjutama järgmise loo:

Cornelius ja aeg

Alguses mõõtsime aega üsna täpselt. Need, kellel olid kellad, pidasid ennast seetõttu otsekui teistest paremaks, nad tundsid teiste sõltuvust ja see kasvatas nende tähtsust.

Sellal me isegi ei tajunud veel päris selgelt, kui suurt mõju omas meie inimlikkuse säilitamisele võimalus määrata enda paiknemist ajas. Palju piinavamalt andis tunda inimlike pahede rahuldamise võimatus. Loomulikult ei suutnud me end soovi korral alkoholiuima peita, mida polnud, seda polnud, kuid suitsetamine omandas sunnitud vaikelus peaaegu pühaliku väärtuse. Ja ehkki üllatavalt paljudel oli taskutes sigaretipakke, mida algul üksteisega isegi jagati, liikus olukord kärmelt konide tõmbamiseni, siis veel säilinud tubakapudemete plärusisuks kaapimiseni, lõpuks juba lihtsalt paberitükki keeratud tuha imemiseni ja siis lihtsalt süljenäärmete nõrinasse. Aga ka sellega sai harjutud, toitu meil ju oli.

Huvi aja vastu toetas üldine uskumus, et peatselt tuleb asjade seisu mingi muutus. Milline see muudatus peaks olema, põhjustas lahkarvamusi. Kõigepealt oli äärmiselt keeruline isegi kokku leppida, milline on meie olukord praegu. Kui mõned olid kindlad mingit sorti vangistuses, siis teised arvasid hoopis vastupidist, nad pidasid olukorda isegi teatavaks õnnistuseks.

Ühel päeval, seda muidugi jälle ainult kella järgi, valgustus püsis üsna ühtlaselt hämar, vahel nõrgalt pulseerides, mis võis muidugi samuti olla vaid nägemisviirastus, sel päeval oli kambri uks lahti ja me alustasime uksetaguseid uurimisretki.

Käikude seinad olid äärmiselt erinevad. Mõnes kohas nad moondusid otse silme all, mitte küll peadpööritava kiirusega, kuid siiski selgelt jälgitavalt, jäi mulje millestki jälgilt bioloogilisest: kurrutised, ribid, voogavad liikumised, limane nõrgumine. Teisal jälle pikad peegelsiledad koridorid, kus tasasel häälel poetatud sõna sosistas veel kaua, võttes üldse igasuguse vestlusisu. Tasapisi leppisime arusaamaga, et koridorid ei viinud kuhugi. Nad loomulikult looklesid keerukalt, neid mööda oli võimalik pikalt kõndida, kuid kuhugi välja ei jõudnud, ainuke mõõdetav, selgelt reaalsuses hoidev võimalus oligi kell, masin, või pigem isegi protees, mis muutis oleva piiritletuks.

Alles olid vaid kaks kella, üks neist pealegi ärataja, mille täpsusesse uskus vaid selle omanik, kes võttis võimalikke selleteemalisi kahtlusi isiklike solvangutena. Sageli puhkesid ägedad igavusest piitsutatud vaidlused, sest kellad hakkasid näitama üha erinevamat aega, loomulikult puudus võimalus kindlaks teha, kumb käib ette või kumb jääb taha, kuid üldine rohkem-vähem avaldatud arvamus pidas äratuskella omanikku luuseriks.

Astudes sammu, oled teinud juba valiku. Uuesti peatuda, isegi tagasi astuda pole enam süütuse taastamise tähenduses võimalik. Kõik kulgeb omasoodu. Kui me olime valinud uurimisretked, ei tulnud tegelikult enam kõne allagi võimalus mitte uurida, ehkki aina selgemaks sai pingutuse totrus. Väsimus võis liikumaläinud protsessi vaid pidurdada. Kui üks või teine prooviski peituda hüsteeriasse, enese tummas ahastuses küljelt-küljele kõigutamisse, oli see siiski nõnda läbinähtavalt mage peitusemäng, et vaid rumalamad meist laskusid seletustesse, püüdu otsustada teiste eest, mis on õige, mis vale.

Ajapikku tabas meid apaatia. Me ei tahtnud üksteist näha, kuid mõte üksindusest tundus veelgi väljakannatamatumana. Lõpuks olime jõudnud punkti, kus me peaaegu ei maganudki, milles me suutsime ühesuguse ükskõiksusega jälgida toimuvat nii olekus, mida nimetatakse uneks kui ka selles, mida kutsutakse ärkvelolekuks. Teatavas mõttes polnudki nende olekute eristamine meile enam probleemiks, jäi vaid lihtsalt oleva ühtlases voolus hulpimine, mida pahatahtlikult oleks võinud nimetada ka käegalöömiseks, alla andmiseks paratamatusele. Aeg tiksus peatumatult, see oligi peamine. Kui me oleksime suutnud sättida oma sisemised kellad mingile üldisele muretuselainele, vahest oleksime siis suutnud näha ette järgmisi samme, tõsta oma arusaamist kergelt naeruväärsele, kuid siiski arusaadavale tasandile. Keegi arvas, et aeg on nagu moos, venib.

Ma ärkasin ja oleksin tahtnud karjudes viskuda tagasi sellesse unelusse. Ma olin saanud terveks. Siis ma veel ei teadnud, et olin koomas viibinud üheksakümmend seitse päeva ja ööd.

Suurest, vaid pooleldi eest nihutatud õhukese kardina varjatud aknast imbus tuppa halli valgust. Selline hämarus võis tähendada ükskõik millist kellaaega, võis olla hommik. Rahulikku tuppa immitsevat hallust ei värvinud tänavalaternate kalgivõitu helk, võis olla pilves ilmaga keskpäev.

Niisugustel päevadel mööduvad tunnid tasaste ja ettevaatlikena, otsekui kartes vääratada eeskõndija jäljerajalt. Vahel küsid, kas kõik need aina korduvad näod, vihm akna taga, millest märkamatult on saanud lumi, kusagilt kaugelt kostuv mulksatus ja sumbumisest arusaamatud kõnekatked, on kestev olevik või vaid mälestus kunagi elatud elust, olnu nõrk kustuv kaja.

Ma oleksin võinud tõusta, kasvõi libistada peopesa ettevaatlikult mööda karedana tunduvat tekki, riie nihkuks käe eest, kuni takerduks kurrutiseks, et voltida ennast aegamisi järgi andvaks laineks. Kas oli see hirm katkestada oleva kulgu, mis hoidis mind end liigutamast, tegemast paari uurivat sammu, heitmast pilku akna taha? Mingi aimdus saabuva paratamatusest, mille peatamatu tulek tekitab sageli tungi venitada pikemaks veel kestvat hetke. Ma ei teadnud seda. Oimasin vaid, et ei katkesta sekunditest kerkivat ettearvamatuse vaatetorni.

Ja siis sain ma aru. Oma kehas ei suutnud ma liigutada midagi peale silmalaugude. Kõik oli hangunud.

Minu eest hoolitseti hästi. Arvatavasti. Toit tuli mu kehasse küll läbi tilgutite, see on palju piinavam kui võiks kujutleda, ja ma sain aru, et inimesed, kes minuga tegelesid, polnud tegelikult ükskõiksed või kurjad. Lihtsalt enamasti liiga väsinud, et vaid mu silmadega antavaid sõnumeid piisavalt täpselt endale selgeks teha. Tegelikult oli see kõik kohutav, mind vaevas tunne, et mu keha on maetud tsementi, ehkki nägin, et kattis mind vaid õhuke tekk, karjus kogu ihu selle tonnideraskuse koorma vastu. Mitu nädalat oli mul selge aisting ülestõstetud vasakust käest. Lihtsalt tundsin pidevalt, et mu käsi osutab lakke, kuigi silmad kinnitasid vastupidist. Ükski keha suurematest lihasgruppidest ei muutnud asendit iseseisvalt, ilma hooldajate abita. Vaid pimedus, kui sulgesin silmad ja jälle valgus, kui tõstsin laud.

Ühel ja samal päeval toimus kaks muutust. Tuppa toodi televiisor ja ma sain vestluskaaslase. Ta oli väike, hallivöödiline ja kuldsete silmadega. Uinakust ärgates oli ta kerratõmbunult mu rinnal, ju avali olnud aknast sisselipsanud kass vaatas mind üksisilmi ja nurrus. Ja ta nurrus ennast mu pea sisse.

Informatsioon oli otsekui tervenisti olemas. Ma oleksin nagu küsinud ja tema vastanud, veidi irooniliselt, kuid siiski hoolivalt. Aga nii see polnud. Teadmine oli lihtsalt samal hetkel minus, vaid vorm oli dialoog.

... Sul on palju võimalusi. Näiteks võib kujutleda olukorda, kuidas keegi, ütleme kass, otsib Jumalat. Ja talle öeldaksegi, et Jumal asub viiendas kabiinis. Tolmulõhnaline pruun uks on praokil ja seal sees on mingi mees (või poliitiliselt korrektselt öelduna isik), kes vahib ruumi täitvat masinavärki. Jõuülekandemehhanismid ja palju pöörlevaid rattaid, vilkuvaid tulesid ja kriiksuvaid kange moodustab igiliikuva mehhanismi. Aga midagi on valesti, see masin on mõttetu. Ja masinist hakkab äkki oma sõrmi loendama, ajab suust ila ja puterdab segaselt:”Rattakesed käivad ringi, ringi ja ringi.”

...Tegelikult on kõik lihtne. Aega ei ole olemas, ta on vaid sinu peas. Ja siiski on ta olemas, üks asi on enne ja teine pärast. Ainus võimalus, et näha tulevikku, on see, et aeg jookseb tagurpidi, kõik on juba olnud, universum on lõpetanud paisumise ja kõik liigub tagasi alguspunkti. Aeg on meie peades, seepärast ei näegi inimesed tulevikku, isegi siis mitte, kui tegelikult on tulevik juba minevikuks saanud.

...Ära küsi minu käest gravitatsioonist, mida võib üks kass teada füüsikast. Enamuse päevast me magame. Näeme und. Palju rohkem kui inimesed. Me elame läbi reaalsust, mis on meie kehadest lahti rakendatud, Ma nägin sind unes ja saan sellepärast sinuga rääkida.

...Sa oled enda kehast lahti rakendatud ja saad reisida läbi aja. Unenäod on täis jaburusi, on nad ju vaid viletsamad reaalsused, mis peavad me peadest kustuma.

Ja siis oli ta läinud, vist saabus põetaja ja peletas ta ruumist. Ja ma teadsin igat hetke, mis tuleb, kõik oli olnud ja siiski sündis uuesti. Vaatan nüüd juba aastaid televiiorit, näen katastroofe ja hukkumist, näen piina, aga ka rõõmu, tahaksin hoiatada. Aga ma olen lõplikult lahti ühendatud. Ma tean, et kõik on juba olnud, kuid kurbus inimolendite saatuse pärast selles kannatavas maailmas paneb mu silmadest voolama pisaratejõed.

1

2004-08-29