Teemad

MärksõnaEuroopa ajalugu

Martin Lutheri isiku jääv tähendus

Prindi

Arthur Võõbus

1

10. novembril 1483 sündis Martin Luther Eislebenis, sealse Peetri kiriku ümbruses asuvas kõige väiksemas majas. Kohe järgmisel päeval lasksid ta vanemad teda ristida, olles mures lapse nõrga konstruktsiooni pärast. Temale oli aga määratud maailmas ülesanne, nagu vähestele ajaloos.

See on suurte meeste traagiline saatus, et neid valesti mõistetakse nii nende imetlejate kui vastaste poolt. Armastus ja viha muudavad oluliselt pilti isikust. Ühed näevad seal kõike ainult valguses, teised ainult varjudes. Sellest ei ole ka Luther pääsenud. Küsimuses olulisema, tsentrumi kohta tema isikus ja töös on arvamised lahku läinud. Ühed on näinud temas evangeeliumi avastajat, teised rahvuslikku kangelast, kolmandad vaba kristluse teerajajat, neljandad geniaalset mõtlejat ja uue aja kultuuri loojat.

Tema vastased on aga keeldunud temas midagi positiivset tunnustamast. Materialistlik ajalookäsitlus, millel on raske suuri isikuid suurtest perspektiividest vaadelda, on küsimuse lahendamisega väga lihtsalt toime tulnud. Reformatsioon on liikuma hakanud ainult sel teel, et vürstidele anti kiriku varandused, preestritele naised ja rahvale suurem omavoli. Marx on püüdnud Lutherit seletada samuti nagu aurumasina leiutamist puht majanduslikkude seaduste abil.

Ja kui palju on Lutheri isiku ja selle mõistmise pärast võitlust olnud konfessioonide vahel! Ka teadusliku uurimise mantli all on armastus ja viha võidelnud. Katoliiklaste juures oli see juba vana seisukoht, et miski muu ei ole Lutherile reformatsiooniks tõuget andnud kui ainult tema meelelikkus ja lihalikkus. Paater Denifle [1] võtab kokku oma tulemused sõnades: ”Luther, sinus ei ole midagi jumalikku!” Samal ajal kui Denifle püüab Lutherit rusikahoobiga maha lüüa, püüab seda jesuiit Grisar [2] lugematute nõelapistetega. Ta kannab kokku kõike, mis kuidagi Lutheri elus ja töös ebasoodne. Kuulmatu külmusega kaabib ta välja reformaatori isiksuse arvatavad psüühilised juured: patoloogilised-demoonilised tungid, mis teda sunnivad kiriku autoriteediga konflikti otsima.

See kuulub aga viimase aastakümne rõõmustavate nähtuste hulka, et on märgata lähenemist katoliku ja protestandi uurijate poolt. Reformaatori tõeline kuju murrab isegi sajandite järel kõigest moonutamisest läbi ja sunnib enesega arvestama. See on juba suur pööre, kui säärane katoliiklik kirikuajaloolane kui Albert Ehrhard [3] ütleb, et kristlik vaateviis on selle vastu, nii suure ja viljaka kirikliku liikumise taga, nagu seda reformatsioon on, näha ainult negatiivset. Kiefl [4], Pribilla [5] jt on samal ajal hakanud Lutheri juures religioosseid motiive rõhutama.

Kui Ed. Spranger [6] indiviide kuude klassi jagab ja kuuendal kohal religioosne inimene esineb, ei saa olla kahtlust, millisesse tüüpi kuulub Luther. Oma hingelise struktuuri järgi oli ta religioosse inimese tüüp puhtal kujul. Muidugi ei olnud ta selleks saanud alles kloostris, vaid juba lapsest peale. Tema enese väljenduse järgi ei ole kahtlused Jumala olemasolust kunagi ta hinge puudutanud. Küll on aga kahtlused arenenud hoopis teisel pinnal.

On otse haarav jälgida Lutheri elus, kuhu rahutu hing inimest paisata võib. Teda otse piinas küsimus: kuidas leian ma armulise Jumala ja kuidas saan ma oma õndsuses kindel olla? 17. juulil 1505 seisis ta Erfurti kloostri ukse taga ja palus enese vastuvõtmist. Ta oli veendunud, et Jumal ise on teda kloostrisse kutsunud. Siin hellitas ta lootust, et mungaelu sisemise inimese muutust toob. Mungarüü ei toonud aga imet. Siis pani ta suure lootuse pihile ja sellele järgnevale õhtusöömaajale. Ikka jättis ta lootus teda maha ja oodatud rahu jäi tulemata. Viimaks astus ta enesepiinamise teele askeesis. Ikka endiselt valdas teda hirm. Kloostrikaaslased jälgisid tema võitlusi ja sosistasid, et ta on Kristuse poolt iseäralikult pööratud teine Paulus.

Lutherit vallanud erilist hirmu on püütud seletada haiglase tundeeluga. Alles kahe aasta eest on seda vaadet taanlase Reiteri [7] poolt ülessoendatud. Saatust, vaadeldud olla kui vaimuhaige, jagab seega Luther peaaegu kõikide religioossete vaimukangelastega. Aga kes skolastilist, keskajal maksvat armuõpetust tema üksikasjades jälgib ja seda kui ainsamat õndsusele viivat teed järeleaimata võib, see mõistab hirmu, mis inimest võib meeleheitesse lükata. Keskaja vagadus tõi esile erilise haiguse, mis hiliskeskajal kui epideemia levis. See oli tolleaegses keeles pusillanimitas [8], mis seisis hingelistes kahtlustes, mis usklikku pärast pihtimist juba tunni aja pärast uuesti preestri juurde tõi veel raskemas olukorras kui enne. See tuli sellest, et Rooma kirik ei tundnud mingit kindlust usus, vaid ainult tõenäolikkust. Iga vähema kui asja pärast pöörduti siis pihiisa poole nõu ja juhatuse saamiseks. Katoliku kiriku säärane autoriteet kui Alfons Liguori [9] on selle haiguse nimekam esindaja, kes ei saanud tilkagi vett juua ilma enne pihiisalt luba küsimata.

Nii on Luther keskaja vagaduse hingehäda läbi teinud. Ta otsis väljapääsu müstikute juures ja tolleaegseis erilisis trööstiraamatuis. Kõik need ei suutnud talle anda rohkem kui ainult näpunäiteid kriisi lahendamiseks. Lahendus tuli Uuest Testamendist. Kui ta Pauluse sõna Rooma kirjast 1,17 üle järele mõtles, avanes talle korraga uus maailm. Tema võitlused ja vaevad olid talle korraga tasutud. Nüüd sai talle selgeks, et ta õndsuskindlus ei saa olla toetatud tema subjektiivsele õndsustundele, vaid üksnes Jumala tõotusele. Kindlamat põhja ei võinud ülepea enam olla kui see, et ta ise oma õndsusele midagi ei saa juurde lisada, sest et see tugineb üksnes Jumalale. Nüüd tundis ta usku kui usaldust Jumala andeksandva armastuse peale, mis muudab inimese südame põhjalikult. Oma kahtluste infernost [10] välja tulles oli ta jõudnud iseseisvusele ja isiklikule vastutusele, mida ükski kirik ega pihiisa enese peale ei saa võtta. Kui küsida nüüd jäädava ja püsiva järele Lutheri isikus ja elus, siis peab ütlema, et see oluline asub seal, mis temale enesele oli saladuseks: elu Jumalas, kunst kogu oma isik, tahe ja mõtlemine keskpunkti koondada ja see Jumalast rippuvaks teha. See kindlus, mis temale sisemiseks vabanemiseks oli, ei jätnud teda enam maha ka siis mitte, kui ta 18. veebruaril 1546 oma surmale ja igavikule kartmatult vastu läks.

Kui teiste vaimukangelaste mõistmiseks võib olla möödapääsematu väljastpoolt s.t tema ümbrusest tungida sissepoole, siis Lutheri juures on see ümberpöördult. Kes tema isikule lähemale astub, märkab kohe, et siin kõik sellest oleneb, kuivõrd suudetakse teda tema isiku tsentrumis mõista. Kättevõidetud olemus vajutab pitseri kogu tema isikule. Siit üksnes saab mõistetavaks tema kirglik ja ennastohverdav võitlus evangeelse liikumise eest.

Juba kodust peale on Lutheril raskem olnud kui kellelgi teisel usulisel geeniusel väljakujunenud enesetundele jõuda. Ta ei olnud mees, kelles elas juba loomult tugev tahe kui loodusjõud, mis väljapääsu otsib. Ja ometi oli tema elamus talle midagi säärast andnud, mis tegi teda kangelaseks südametunnistuse eestvõitlejana, kes ka siis positsioonile jääb, kui kogu maailm on tema vastu.

Juba kodust peale ei olnud Luther revolutsiooniline vaim, ennem juba konservatiivne, kellel ei olnud kerge sidet kirikuga katkestada. Tema vastased teadsid seda, ja kuidas nad püüdsid enne Wormsi [11] tagasiteed talle kergeks teha. Tema kirjades võib jälgida, kuidas ta uutele muljetele ja tunnetustele pikkamööda ja kõheldes, vahel isegi vastuseistes maad annab ja alles viimaks neist võidetakse. Teda ei ajanud taga kärsitus, ka mitte uurija edasitungiv ind. Ta võis õigusega enesest öelda, et tema on vaba auahnusest ja enesetahtmata reformaatoriks saanud. Ikka trööstis ta end sellega, et ta ei ole midagi selleks plaanitsenud, vaid kõik on spontaanselt tulnud. Aga tõe ees on ta tundnud kõrvalepõiklematut kohustust. Siin oli juba südametunnistuse sund, mis teda taga ajas. See oli hingehoidja häda loendamatute kaaskristlaste pärast. Võib usaldada seda, kui ta võitluse algul ikka korduvalt kinnitas, et ta palju meelsamini oma nurgakesse oleks jäänud. Augsburgi riigipäeva [12] ajal ütles ta avalikult, et ta ei ole heameelega omal kohal, ja et ta ühtki sõnumit rõõmsamini vastu ei võtaks kui seda, mis ta ametist vabastab. ”Aga,” ütles ta siis, ”on mees, kelle nimi on Jeesus Kristus, ja tema ütleb selle kohta ei, ja teda ma kuulan!” Teadvus, et ta on tööriist, oli temas alati elav. Ja selle vastutusega võis ta ikka ja jälle oma küsimuste juurde tagasi tulla ja kogu oma energiaga seal töötada. Nii ta leidiski lihtsaid lahendusi, mis teistele tema aja tarkadele jäid varjatuks.

Et tema sõna pinda leidis ja asi kasvas, on teda enesest mõista rõõmustanud. Andunud oli ta ainult evangeelsele liikumisele. Oma isikuga tahtis ta töö taha ära kaduda. Kuulsuses nägi ta midagi, mille pärast kristlane ehmuma peaks. Talle oli nii piinlik, kui Erasmus ühes kirjas kuurvürst Friedrichile tema nime nimetas ja teda maailma ette seadis. Ja kuidas see teda pahandas, kui tema poolehoidjaid hakati luterlasteks hüüdma. Oma isiku esilekerkimisest kartis ta asjale kahju. Isegi Saksi kiriku etteotsa ei tahtnud ta astuda. Tõepoolest jääbki ta 1530. aastast peale tagaplaanile ja ei ole kaugeltki seda osa etendanud, mida näiteks Calvin Genfis. Luther oli isegi kergendatud, kui arvas märkavat, et lugupidamine tema isiku vastu kahaneb. Ka ei ole ta kunagi sulge kätte võtnud enese kaitseks. Üksi töö eest on ta võidelnud, ei kunagi oma isiku eest.

Luther tundis oma kirjanikutalenti, sest kord tunnistas ta ühele sõbrale, kui kiiresti kõik ta sule otsast tuleb ja mängeldes vormi leiab. Kuid sellest ei leidnud ta kunagi rahuldust. Edevad ja otsitud maneerid, milledest humanistide kirjandus kubises, ei tõmmanud teda. Tema tahtis ainult sisu, tõde välja tõsta, ja sellepärast ei saanud ta rahul olla selle üle, kas ta ikka küllalt hästi ja selgesti tõde on pakkuda suutnud. Oma teoste kohta arvas ta, et siis, kui need on oma otstarbe täitnud, võivad need unustusse jääda. Selle siiruses ei saa kahelda, sest tema juures ei ole leitud ühtki teoste nimestikku, rääkimata veel oma hiiglaloomingu korrastamisest.

Mida ta aga teistele kuulutas - enese tingimusteta hukkamõistmine Jumala ees - seda on ta enese kohta halastamatult maksma pannud, kes teda kõrgelt hindasid. Juba pisemadki asjad rõhusid teda. Näiteks et ta vahetevahel palju sööb, vahel kaua magab ja palju räägib ja ägeda loomusega vaeva näeb. Erapiht on temale kuni elu lõpuni sisemiseks vajaduseks jäänud.

Lutheri võitluse viljana kasvab ja areneb evangeelne liikumine. Talle saab selgeks uus arusaam kirikust, kus nähtamatud, usulised jõud elava ühenduse ja osaduse loovad, kus Jumal mõjub inimesele inimese kaudu. See ei ole tema süü, kui epigoonid on temast maha jäänud ega ole suutnud anda suurele sisule vastavat vormi. Kuid rõõmustada tuleb, et Luther seda arusaamist kord alaliseks on kinkinud, ja sellepärast suudab evangeelne kirik ka mõndagi nõrkust kanda.

Lutheri missioon on seisnud koguni Õhtumaa ristiusu vaimu äratamises. Ka tema vaenlastele on Luther viimaks kasuks tulnud. Liikumine, mis vastureformatsioonis Õhtumaad haaras, ei oleks ilma Lutherita seda tähendust omanud. Ei keegi väiksem, kui jesuiit Grisar on sunnitud tunnistama, et keskaja lõpul ja uue algul paavsti kirik humanistlikke eesmärke, teadust, kunsti ja poliitikat arendas, kuid siis, kui oli toimunud võitlus Lutheriga, oma sisemistele ülesannetele tagasi pöörduma hakkas.

Isikliku õndsuse kättevõitmisega on Luther alanud. Selle mõjud ja tagajärjed on ulatunud aga nii kaugele, et ei suuda kõike enam üle vaadata. Lutheri osa on väga suur kogu epohhi ilme muutmises. Ei ole alasid, kuhu Lutheri ja reformatsiooni mõjud poleks ulatunud. Ümberhindamisele ei tulnud üksnes eetilised mõisted, südametunnistuse vabadus, isiku iseseisvus ja uus elustiil, vaid ka poliitiline ja seltskondlik kord, majandus, kutsealad, haridus, kirjandus, teadusalad, kunst, keel - kõik alad, mis moodsa kultuuri tekkimisel olid olulised. Kui veetlev on ka Lutheri mõjusid kultuurilisest seisukohast jälgida, peab silmas pidama, et reformatsioon on eeskätt usuline nähtus ja selle mõjud kultuuri mitmesugustele aladele ainult kaasaskäivad ja sekundaarsed. Sellega on ka öeldud, et Lutheri isik ja töö ei ole seotud ühegi aja- ega kultuuriperioodiga, vaid omab omas suuruses ajatut kestvust ja tema kuulutus üleajaloolist väärtust.

Seepärast ei kuulu tema isik ja elulugu ainult teoloogidele. Et ta julges maise olemise hädadesse ja võitlustesse astuda usukindlusega, mis talle jõudu andis oma ülesannet täita ja sealjuures puhtaks jääda selle maailma ohtudes, see on viimaks oluline, mille pärast ikka maksab Martin Lutheri võitleja-elu meenutada.

1

[1] Dominiiklane Heinrich Denifle (1844-1905) oli keskaegse skolastika ja müstika asjatundja, kes oma teoses ”Luther und Luthertum in der ersten Entwickelung” (1904-1905) näitas veenvalt Lutheri sõltuvust occamistlikust skolastikast, mis tundis Lutheri poolt avastatud nn passiivset õigeksmõistmist.

[2] Hartmann Grisar (1845-1932) avaldas aastail 1924-25 hiiglasliku kolmeosalise Lutheri eluloo ”Luther”. Grisar tõlgendas Lutherit psüühikalt haiglaseks, kel esines patoloogilisest ahistusest kuni suurusehulluseni esinevaid tundeid.

[3] Albert Ehrhard (1862-1940)

[4] Frans Xaver Kiefl. Katholische Weltanschauung und modernes Denken (1922).

[5] Max Pribilla. Um kirchliche Einheit (1929).

[6] Eduard Spranger (1882-1963). Lebensformen: geisteswissenschaftliche Psychologie und Ethik der Persönlichkeit (1930).

[7] Paul J. Reiter oli taani katoliiklasest arst, kes avaldas 1937-42 teose ”Martin Luthers Umwelt, Charakter und Psychose sowie die Bedeutung dieser Faktoren für seine Entwicklung und Lehre”.

[8] ld pusillanimis - kartlik, pelglik.

[9] Alfonso Liguori (1696-1787) oli oma aja tuntuim moraaliteoloog, kes kuulutati 1839. aastal pühakuks. Olulisim teos ”Theologia moralis” ilmus oma viimases versioonis 1779. aastal.

[10] ld inferno - põrgu.

[11] Wormsi riigipäevad 1521. aasta aprillis, kus Lutherile anti võimalus viimast korda oma trükistest ja neis esitatud seisukohtadest lahti öelda.

[12] Augsburgi riigipäevad 1530. aasta juunis, kui esitati keisrile Augsburgi usutunnistus.

2016-04-12

MärksõnaLuther

MärksõnaMeditsiin

MärksõnaUsk ja uskmatus