Teemad

MärksõnaEuroopa ajalugu

Vabamõtlejate vastu

Prindi

Blaise Pascal

1

1

Õppigu nad vähemasti tundma, missugune on see usund, mille vastu nad võitlevad, enne kui nad astuvad ta vastu. Kui see usund kiitleks, et tal on Jumalast selge arusaam ja et ta on tal katmatult ja looritamatult käes, siis tähendaks tema vastu võitlemist, kui öeldaks, et maa­ilmas ei leidu midagi, mis näitaks teda selle ilm­susega. Kuna ta aga ütleb just vastupidi, et inimesed on pimeduses ja eemaldatud Jumalast, et Jumal on peitunud nende tunnetuse eest, et ta annab ise endale selle nime Pühakirjas, Deus absconditus; ja kuna ta lõpuks püüab põh­jendada neid kaht asja: et Jumal on asetanud tajutavaid märke oma olemasolust kirikusse, et lasta end ära tunda neil, kes otsivad teda siiralt; ja et ta on katnud neid siiski niiviisi, et neid silmaksid ainult need, kes otsivad teda kogu oma südamega, mis paremust võiksid nad saavutada oma seisukohale, kui nad hooletusega, mis neile on omane tõe otsimisel, karjuvad, et neile ei näita seda miski, sest pimedus, milles nad on ja mida nad kirikule vastuväiteks esitavad, ainult kinnitab üht neist väiteist, mida kirik esitab puudutamata teist, ja kinnitab ta õpetust, ilma et ta seda kaugeltki kõigutaks.

Et võidelda ta vastu, nad peaksid karjuma, et nad on teinud kõik pingutused, et otsida teda kõikjalt, ja isegi selles, mida kirik meile õppi­miseks soovitab, kuid ilma ühegi rahulduseta. Kui nad kõneleksid niiviisi, siis võitleksid nad tõepoolest ühe ta enesearvamuse vastu. Kuid loodan siin näidata, et pole ühtki arukat inimest, kes võiks niiviisi kõnelda; ja julgen isegi öelda, et seda pole kunagi keegi teinud. On küllalt hästi teada, kuidas toimivad need, kes elavad sel­les vaimus. Nad arvavad teinud olevat suuri pin­gutusi enda valgustamiseks, kui nad on kuluta­nud mõne tunni mõningate Pühakirja raamatute lugemisele ja kui nad on küsitlenud mõnd vai­mulikku usutõdede üle. Pärast seda nad kiitle­vad olevat tulemusteta otsinud raamatuis ja inimeste seas. Kuid tõeliselt, ma ütleksin neile, mida olen sageli öelnud, et see hooletus on talu­matu. Siin pole tegemist mõne võõra isiku tühiste huvidega, et käituda sel kombel; tegemist on meie endiga, ja kõigega, mis meil on.

Hinge surematus on meile nii ääretult tähtis, see puudutab meid nii sügavalt, et peaks olema kaotanud igasuguse tunde, et olla ükskõikne teadmise suhtes, kuidas sellega on. Kõik meie teod ja mõtted peavad minema nii erinevaid teid, olenedes sellest, kas on loota või mitte igavesi hüvesid, et on võimatu astuda mõeldult ja kaalutult ühtki sammu, juhtimata seda selle punkti kohaselt, mis peab olema meie viimseks siht­punktiks.

Nii on meie esimeseks vajaduseks ja meie esimeseks kohuseks nõutada selgust ses küsimuses, millest oleneb kogu meie käitumine. Ja see­pärast teengi nende seas, kes pole veendunud, äärmiselt suurt vahet nende vahel, kes töötavad kogu oma jõuga, et nõutada selgust, ja nende vahel, kes elavad selle pärast muretsemata ja sellele mõtlemata.

Võin tunda ainult kaastunnet nende vastu, kes oigavad siiralt ses kahtluses, kes näevad ses viimset viletsust, ja kes säästmata midagi sellest pääsemiseks, teevad sest otsingust oma peamise ja kõige tõsisema tegevuse.

Kuid neid, kes veedavad oma elu mõtlemata sellele elu viimsele sihile, ja kes sel ainsal põh­jusel, et nad ei leia iseendas valgust, mis neid selles veenaks, ei võta vaevaks seda otsida mujalt, ja jätavad põhjani uurimata küsimuse, kas see arvamus kuulub nende hulka, mida rahvas võtab omaks kergeuskliku lihtsameelsuse tõttu, või on ta nende seas, millel, kuigi nad ise­endast on tumedad, on sellegipärast väga kindel ja kõigutamatu alus, neid hindan ma hoopis tei­siti.

See hoolimatus küsimuse suhtes, kus on tegemist nende eneste ja nende igavikuga, kõigega, mis nad on, ärritab mind rohkem kui ta mind liigutab; ta hämmastab ja kohutab mind: see on mulle koletislik. Ma ei ütle seda mingist usuinnu hardusest. Mõtlen otse vastupidi, et see tunne peab olema inimesel ta inimliku eluhuvi kaalutlustel ja enesearmastuse huvides: selleks pruugib ainult näha, mida näevad kõige vähem valgustatud inimesed.

Pole tarvis kuigi kõrget hingeharidust mõistmiseks, et ses elus pole olemas tõelist ja kindlat rahuldust, et kõik meie lõbud on paljas tühi­sus, et meie hädad on lõpmatud, ja et lõpuks surm, kes ähvardab meid iga hetk, peab väheste aastate järel möödapääsmatult asetama meid kohutavasse paratamatusse jääda igavesti hävitatuks või õnnetuks.

Pole midagi tõelisemat sellest, ega midagi kohutavamat. Mängigem kuitahes vaprat: see lõpp ootab maailma kõige kaunimat elu. Mõel­dagu selle üle, ja öeldagu siis, kas pole kahelda­matu, et ses elus pole võimalik muud hüve kui lootus teisele elule, et õnnelik ollakse ainult sel määral, millisel sellele lähenetakse, ja et, nagu pole enam õnnetusi neile, kel on täielik veendu­mus igavikust, nii pole ka õnne neile, kes ei näe sellest ühtki valguskiirt.

On kahtlemata suur pahe elada ses kahtluses; ent kui ollakse ses kahtluses, siis on vähemasti möödapääsmatu kohustus otsida. Ja nii on see, kes kahtleb ega otsi, ühtlasi väga õnnetu ja täiesti ekslik. Kui ta seejuures on muretu ja rahuldatud, kui ta kuulutab seda oma veendu­musena, ja kui ta lõpuks peab seda oma väärtu­seks, ja kui ta just sellest olukorrast teeb endale rõõmu ja uhkuse põhjuse, siis pole mul sõnu, et iseloomustada nii veidrat olendit.

Inimese loomuses peab olema sündinud ime­lik segadus, et pidada endale auks olla ses olu­korras, millest näib uskumatuna, et selles võiks olla ükski isik. Ometi lasevad kogemused mul näha nii suurt hulka, et see võiks hämmastada, kui me ei teaks, et enamik neist teeskleb ega ole tõeliselt niisugune. Need on inimesed, kes on kuulnud öeldavat, et seltskonna kaunid kombed seisnevad säärase pöörasuse etendamises. Seda nimetavad nad ikke maharaputamiseks ja püüa­vad seda jäljendada. Kuid poleks raske neile selgitada, kuivõrd nad eksivad, otsides seekaudu lugupidamist. See pole õige vahend austuse saavutamiseks ütlen isegi ilmalike inimeste kes­kel, kes otsustavad asjade üle terve mõistusega ja kes teavad, et ainus tee eduks on näida ausana, ustavana, õiglasena ja võimelisena kasulikult tee­nima oma sõpra, sest inimesed armastavad loomu­päraselt vaid seda, mis näib neile kasulikuna. Nüüd aga, mis hüve võiks meile pakkuda kuulda öeldavat, et ta on ikke maha raputanud, et ta ei usu, et on olemas Jumal, kes valvab ta tegusid, et ta peab end oma käitumise ainsaks isandaks, ja et ta ei mõtle sellest kellelegi teisele aru anda kui iseendale? Kas ta arvab meis selle kaudu olevat äratanud edaspidiseks usaldust enda vastu, ja et ootaksime temalt lohutusi, nõu ja abi kõigis elu vajadustes? Kas nad arvavad meid õige rõõmustuvat öeldes, et peavad meie hinge vaid tuuleõhuks või suitsuvineks, ja kui nad ütlevad seda veel uhke ja rahuloleva hääletoo­niga? Ons see asi, mida võib öelda rõõmsalt? Kas pole see asi, mida otse vastupidi tuleks öelda kurvalt, nagu kõige kurvemat asja maa­ilmas?

Nii oleksid siis need, kes ainult teesklevad sääraseid tundeid, õige õnnetud, kui nad sunni­vad oma loomust, et saada häbematuimaks inime­seks. Kui nad südamepõhjas on pahased see­pärast, et neil pole enam valgust, siis ärgu nad peitku seda: see avaldus poleks sugugi häbis­tav. Häbi on ainult selles, kui häbi ei tunta. Miski ei kriipsuta rohkem alla vaimu äärmist jõuetust kui võimetus tunda, missugune on Jumalata inimese viletsus; miski ei märgi roh­kem südame halba kallakut kui mitte soovida igaveste lubaduste tõde, miski pole argpüksli­kuni kui etendada vahvat Jumala vastu. Jätku nad need jumalavallatused nende hooleks, kes on küllalt halva loomuga, et olla selleks tõeliselt võimelised, olgu nad vähemasti hästi kasvatatud inimesed, kui nad ei saa olla kristlased, ja mõistku nad lõpuks, et arukaks võib nimetada ainult kaht liiki inimesi: kas neid, kes teenivad Jumalat kogu oma südamega, sest et nad teda tunnevad, või neid, kes otsivad teda kogu oma südamega, sest et nad teda ei tunne.

Kuid need, kes elavad teda tundmata ja otsi­mata, need peavad end ise nii vähe oma hoolit­sust väärivaks, et nad ei vääri teiste hoolitsust; ja peab tundma endas selle usundi kogu heldust, mida nad põlgavad, et neid mitte põlata kuni nende hülgamiseni omaenda meeletusse. Et aga see usund kohustab meid pidama neid, niikaua kui nad on ses elus, võimeliseks jumaliku armu osaliseks saama, mis võib neid valgustada, ja uskuma, et nad võivad vähese ajaga täituda suu­rema usuga kui oleme meie, ja et meie seevastu võime langeda pimestusse, milles on nemad, siis tuleb teha nende heaks sama, mida sooviksime, et tehtaks meie heaks, kui oleksime nende ase­mel, ja peab kutsuma neid halastama iseenda peale ja astuma vähemasti mõne sammu, et kat­suda, kas nad ei leiaks valgustust. Pühendagu nad sellele lugemisele mõne neist tundidest, mida nad kasutavad nii tarbetult mujal, võib-olla kohtavad nad midagi, ja vähemasti ei kaota nad palju. Kuid need, kes toovad vastu täieliku sii­ruse ja tõelise soovi kohata tõde, ma loodan, et nad leiavad rahulduse, ja et nad veenduvad nii jumaliku usundi tõendustes, mida olen korjanud siia kokku ligemale ses järjekorras ...

Koguteosest “Valik prantsuse esseid”, 1938

1

2016-03-08

MärksõnaSõnavabadus

MärksõnaUsk ja uskmatus