Arutelu selle artikli le

Lumevaring (Neal Stephensoni romaanist)

Prindi

Meelis Friedenthal

1

Protagonist Hiro kihutab musta, tumendatud klaaside ja forsseeritud mootoriga autoga ja veab kohale pizzasid. Et täita Cosa Nostra ja Onu Enzo lubadust viia iga pizza kohale õigeks ajaks. Ah, muideks, Hiro on veel maailma parim mõõgavõitleja ja häkker. Teismeline plika YT kihutab imeliste ja nutikate ratastega varustatud rulaga ning viib kohale saadetisi kiiremini ja osavamalt kui keegi muu. Hiiglaslikku kasvu aleuut lõikab klaasist nugadega kõike mõeldavat ning kannab kaasas tuumalõhkepead. Talle on otsaette tätoveeritud «Nõrk enesekontroll». Need siis on selle raamatu põhilised tegelased ja nende elud on põimunud, kihutavad nad üksteise kannul ja üksteisest mööda. Lugu ise on sellest, kuidas nad kõik satuvad ühel või teisel moel seotuks viirusega millel nimeks lumevaring. Snow Crash. See on pilt, mida sa näed siis, kui telekas kõik saated otsa saavad. Säbru. See nakatab inimesi, kes seda näevad ning muudab nad lalisevateks idiootideks. Sõna otseses mõttes. Selle kõige taga on suurkorporatsioonid ja religioon. Duh.

Mida sellest arvata?

Esimene emotsioon on, et - vaatamata temaatikale ja peadpööritavale aktsioonile - Neal Stephenson kirjutab tuimalt, igavalt ja pikalt. Õnneks on ta viimase asjaolu oma raamatute juures suureks plussiks keeranud, sest umbes poole loo peal on lugeja sellest stiilist niivõrd ära vaevatud ja tuimestatud, et ei pane enam midagi tähele. Niisiis on võimalik raamat lõpuni lugeda.

Alguse setting ning tegelaste sissejuhatused on äärmuslikult jaburad ning nagu raamatus poole peal selgub, ka peaaegu täiesti ebavajalikud. Kogu tegevus meenutab veel väga mingisuguse graphic noveli ümberjutustust ja nagu järelsõnast selgub, ongi asjalood justnimelt sellised. Stephenson pidi kahasse kunstnik Tony Sheederiga tegema koomiksi, mis siiski erinevatel põhjustel katki jäi. See, mis meieni on romaani kujul jõudnud ongi selle koomiksi ideetooriku edasiarendus. Ja on selgesti tunda, et hüüumärkidega karjatused, suures plaanis täpselt joonistatud emotsioonid ja õõvastavad ning detailirohked linnavaated on puudu. Millest on kahju. Aga sellega peaks vähemalt olema üsna suur hulk alguskriitikat vabandatav. Võibolla tõesti, kui otsustati justnimelt selline vorm valida. Võibolla tõesti.

Aga jutu edenedes hakkab jaburus, koomiksilaadsus ja tempo kuidagi järele andma, lugu muutub rahulikumaks ja üritab filosofeerida. Ning siin tekibki minu kõige suurem küsimus sellele raamatule: kas üldse oli tarvis sellisesse poolkoomiksivormi lugu pakendama hakata? Meenub nii mõneski mõttes samalaadne ettevõtmine «Juhatus Platoni juurde», mis püüab võrreldavas toonis tõsiseid asju lahata. Kiidan ettevõtmist ja intensiooni (sellest seisukohast on Stephenson moraalne inimene) aga pole nõus selle vormiga. Nagu ka «Juhatus Platoni juurde» ei suuda Stephenson oma Snow Crashiga eesmärgile (kujutletavale eesmärgile?) jõuda, sest nad ei ütle oma kõne otseselt mitte kellelegi. Algajatele oleks vaja seal esitatud esitatud filosoofias orienteerumiseks oluliselt rohkem taustteadmisi, inimesele, kes näiteks teoloogiat õppinud, näib Stephensoni üritus lahtisest uksest sissemurdmisena. Paneb õlgu kehitama.

Stephensoni raamatus põhiliinina jooksva mõtte, et religioon levib sarnaselt viirusele, pakkus välja juba FT. Cloak 1975. aastal [1], formuleerides, et ideed (kaasa arvatud siis ka usulist laadi) levivad sarnaselt viirustele. Richard Dawkins 1976. aastal kirjutas oma ilmakuulsa «Selfish Gene» raamatu ja võttis seal ideekandja kirjeldamiseks kasutusele termini meem, mis ongi selle kontseptsiooni üldnimetuseks saanud. Meemid ja memeetika. Stephenson on nähtavalt teemaga kursis ning ehitas selle peale põneviku justnimelt õpetuslikel kaalutlustel. Miks muidu võtaks romaanis nii palju lehekülgi enda alla raamatukoguhoidja sõbralik-dotseeriv jutustamine? Kohati muutub peategelase Hiro ja raamatukoguhoidja dialoog isegi vaimukaks ja omandab peaaegu sokraatilise dialoogi vormi. Kahju, et see jäi autoril lõpuni viimistlemata, tegemist oleks olnud ilmselgelt ühe raamatu kõrghetkega. Aga loomulikult ei ole Stephenson jäänud Dawkinsi kopeerimise juurde vaid on lisanud oma ideed ning muutnud trantsendentse meemi millekski käegakatsutavaks, masinaks ja selle keeleks. Erinevalt Dawkinsist (kes tuletas sõna meem terminist mimeisthai, kr jäljendama) kasutab Stephenson meemi kirjeldamiseks sageli sumeri me’d (mida Stephensoni puhul annab ligikaudselt ‘süsteemiks’ tõlkida), mis iseenesest on huvitav arendus ning oleks väärinud vahest osavamat väljatoomist. Praegusel hetkel jääb kogu see seos vaid «võibolla» tasemele.

Niisiis on jäljendadatahtmine muutunud romaanis mingisuguseks struktureeritud üksuseks, viiruseks, mis on kirjeldatav nii keelelise kui ka bioloogilise viirusena, rakendades peamiselt arvuti riist- ja tarkvaralist analoogiat. Siin aga tekib vägisi tunne, et kas on mõtet kõik asju maailmas arvutianaloogia abil kirjeldada? Alati, kui otsitakse võrdlusi inimese, inimühiskonna, looduse ning arvuti ehituse ja tööpõhimõtete vahel, tekib paratamatult tunne, et inimesed oskavad analooge otsida vaid tuntust ning võrdlevad vägivaldselt omavahel asju, mis iseenesest on võrreldamatud. Nagu näiteks: kas Tõnu Õnnepalu on parem kirjanik kui Navitrolla maalikunstnik? Kas tool on parem kui võileib juustuga? Muidugi võib seda teha, aga ma pole kindel, kas sellest saaks üldse mingisugust arusaadavat ja rakendatavat tulemust. Jääb mulje, et ainus, mida sellised võrdlused suudavad produtseerida on veel rohkem segadust. Teisest küljest muidugi võiks arvata, et kui raamatu sihtgrupp on raju küberpungisõber, siis on mõistetav, et näiteid ja võrdusi tuleks otsida arvutist. Aga alati on sellisel puhul oht kalduda liiga näitespetsiifikasse, elada näitesse sedavõrd sisse, et informatsiooni võrdusesse sobitamine muutub olulisemaks kui selle adekvaatne esitus. Meenub lugu Umberto Ecolt - kui hakata rääkima seoste otsimisest ja leidmisest, siis on see vaid fantaasia küsimus, humanitaarselt saab pea iga fakti seostada ja leida võrdusi mingisuguse teise faktiga. On võimalik Egiptuse püramiidide dimensioone ja paigutust jälgides teha kindlaks maa ja kuu vaheline kaugus... ja samahästi saab selle kauguse kätte ka ajaleheputkat mõõtes. Kõik oleneb sellest, kuidas on soov teatud fakte tõlgendada ning milliseid asjaolusid ignoreerida ja milliseid võimendada.

Stephenson läheb sama rada ning võtab arvutikeele kui kõige seletuse. Mõnes mõttes ei pruugigi see vahest täielik eksitee olla... on ju arvuti inimeste poolt ehitatud ning seega peab esindama inimloogika üldisi printsiipe. Kui eeldada, et kõik ühiskonnas ja inimeste vahel toimuv on inimestepärane, siis võib leida sealt mingeid võimalikke võrdusi küll. Aga alati tuleb meeles pidada seda, et võrdlused on vaid võrdlused ja mitte samasused (võrdused). Ja siin peitub esoteeriline oht näha asju nii nagu nad on all, nii ka üleval, nagu on arvutis, nii on ka ühiskonnas, kui üritada siinkohal Hermes Trismegistost parafraseerida. Selles mõttes on Stephenson müstik, maag ja prohvet.

Ma loodan, et siinkohal ei ole mõtet hakata rääkima teemal, et kui adekvaatselt on üldse võimalik teatud infot edasi anda ja omavahel suhtestada ning et igal juhul toimub teatud mutatsioon või vääritimõistmine. Kindlasti. Aga seda ei pea vägivaldsete näidetega tingimata soodustama.

Aga see selleks.

1

[1] Cloak FT. 1975. Is a cultural ethology possible? Human Ecology 3: 161-182.

2004-09-08