MärksõnaMythos

Noppeid Jaan Neljapäeva päevaraamatust

Prindi

Jaan Neljapäev

1

Kohtasin Pearu Orgu baaris. Ta ajas mulle hirmu nahka. Juba ta välimus oli jube. Lihaselisele torsole hooletult sikutatud määrdunud, õlaõmblusest rebenenud t-särk, pikast joomisest punetavad silmad. Päevitunud nahale ebaühtlaselt jaotuva heleda habemetüüka alt paistis terav, otsekui happega söövitatud suujoon. Veidra võõrkehana torkas silma ta vasakut kätt kattev tugevast mustast nahast pikk kinnas. Kohe kui ta minu lauda istus ja suitsu palus, olin kindel, et tuleb mingi jama. Sellistega tuleb alati. Mees istus mõnda aega vaikselt enda ette pobisedes. Mu hädine lootus, et ta tõuseb ja lahkub, kahanes kiiresti olematuks. Siis jäi vaid ootus, et vahest ei taha ta juttu ajada. Muidugi pidin taas pettuma.

Mees köhatas teravalt, rögistas, paistis, et miski kraabib kurku. No ei, mõtlesin ja sulgesin silmad. Siis ta öökiski. Tõstsin laud just õigel hetkel, et näha, kuidas valju plaksatuse ja suitsupilvekesi paisates purunesid kõik võlvlaega kõrtsisaali valgustavad lambid. Selles viimases välgatuses tundus, et Pearu Oru suust paiskus midagi ümarat, umbes vutimuna suurust, langes metall-lauale ja purunes kildudeks. Vahtisin pilkasusse ja üritasin end veenda, et tegemist oli olnud silmapettega. Keegi kukkus kolinal tooliga ümber. Kostis vandumist ja naeru, paar klaasi tõugati kogemata või meelega kivipõrandale. Pimedusse uppunud ruumis hakkasid ettekandjad külastajate lõbustatud hõigete saatel laudadele sättima klaaspotsikutes küünlaid. Üks sinakasvalge latern pandi meiegi ette. Ventilatsiooni võngutatud leegikese valguses nägin pimeduses otsekui kasvanud Oru Pearu kogu põrnitsemas enda ees laual vedelevaid savikuuli kilde. Tahtsin tõusta.

Ta peatas mu võimuka käeviipega. Korraks vihastasin, aga füüsiline hirm võitis moraalsed kõhklused. Ja ma jäin istuma. Siis hakkas ta vaikse kähiseva häälega rääkima. Jäingi kuulama, algul vastutahtsi, siis juba kasvava huviga, see kestis vist tunde. Ta rääkis nagu masin, pööramata tähelepanu mu küsimustele, üldse otsekui adumata midagi enese ümber. See kõik oli liiga uskumatu, et olla tõsi, kuid liiga jabur, et olla vaid väljamõeldis. Kui ta lõpetas, põrnitsesime mõnda aega koos leegi valgussõõri, elektrit polnud ikka veel. Siis lonksasin viinapitsi tühjaks ja kuna Org ei tundunud kontaktsena, tõusin ning ronisin trepist üles, kangialusest läbi, tänavale. Pärast pimedust mõjus tänavavalgustus ootamatult teravana.
Sellel ööl olid taevas virmalised. Linna kattis kui kahvatu rohekassinine tsirkusetelk. Oli see märk? Kui jah, siis mille kohta?

Öösel asemel väherdes tundsin, et higistan. Läksin ja kraadisin end. Temperatuur näitas hoopis nõrkust. Istusin arvuti taha ja panin kõik kirja, vilistasin Oru Pearu kõnepruugile, mis nagu arvata võite, oli kohutav, eirasin seda lihtsalt, kasutasin oma sõnu ja väljendeid, tähtis oli ju mõte, kui seda muidugi oli, ühesõnaga, jutustasin ümber.

***

Ükskord raksatab vimm, mis kogunend salaja. Andresele ligipääsemiseks ei paistnud ikka veel mingit võimalust. Kiirustamine ajas närvi. Nädal oli surmkindlalt liiga vähe. Ja nüüd jäi kaitses nõrga koha leidmiseks vaid kolm päeva. Autopomm ei tule muidugi kõne alla. Ükskõik, kuidas ta asja kaalus, pääsema pidi lähedale. Aga mismoodi? Mingi mõistliku tegevusplaani koostamine ei õnnestunud, ainult kõht hakkas valutama. Tegelikult ei uskunud ta, et kalastaminegi oluliselt lõdvestab, aga proovima peab.

Ta parkis auto järve kaldale, vaatas taevast katma kerkinud õhukest, vaevutajutavat pilveloori - täna tuleb veel äikest - ja tõstis õnge ning spinningu välja. Roostiku vahele jäi kitsas avaveeriba. Ta laskis landil paarikümnel korral vihiseda. Ei võtnud. Siis pani spinningu kiiresti ja metoodiliselt kokku: austa varustust ja see austab sind. Järve voolas aeglane kraaviks süvendatud oja, libistas mudasevõitu vett läbi veetaimestiku. Suvepäeva sumbunud õhku läbistas pikaldane putukas, põikas otse Pearuu silmade ees kõrvale ja suminat enda järel lohistades lendas üle puulatvade sinasse.

Harjunult kontrollis ta lõhnu: kõike varjutas kalmuse uimastav hõng. Enne õngitsema asumist tuleb veel üks asi ära teha. Hommikul keeratud joint oli rinnataskus ootamas, Pearu süütas pragiseva tulukese ja tõmbas mõnuga alla. Hoidis kuldselt kuuma auru kopsus. Võibolla siiski autopomm? Ei. No täielik truba. Suits pahises välja.

Ta viskas õnge vette, punane märkuandja jäi veepinnal veidi viltu, siis tõmbas sügavamale vajunud raskus korgi õrnkerge pulpsatusega otseks.

Nuga oleks hea, rahvarohkes kohas möödudes kiire lõige reie sisekülge. Suurim arter puruneks ja verejooksu sulgemine võib hiljaks jääda. Ta muigas, aga tõsines kohe, ei maksa ikka lollusi unistada.

Õngekorgi võdin, peaaegu tabamatu liikumine, mida oleks võinud pidada tuule või voolu õrnaks puhanguks. Kanep muutis Pearu palju tundlikumaks. Särg või ahven, vahest isegi latikas puudutab huultega konksule sikutatud ussi, maitseb ahvatlevat pala, tunnetab surma salakavalat hingust, tõmbub eemale, et taastulla, katsetada tugevamalt, siiski mitte veel rabades.

***

Minevik pääses teda aina enam ja enam kummitama. Viimaste aastate kibestumine, pinge ja alkoholi laastav mõju kiskusid välja mälestusi, mis vahest teadvusesse ei jõudnudki, kuid, mis panid keha ootamatu kolina peale krampi tõmbama.

Kuid miski jälgis ümbrust. Sama miski, mis oli tundnud ründekopteri lähenemist kaugel teiselpool sinavaid mäeharju, miski, mis teadis teeservas tolmu all varitsevaid miine ja võsastikku peitunud sihikuid. Miks tema oli elus, sellal kui teised surid. See miski hoiatas. Mobiil helises. Jälle naine, kell oli 15:16.

Kuid Pearu ei jõudnud veel vastata, sest maale laskus vaikus. Kohutav, väsitav vaikus. Veri tiksus soontes aina valjemalt, kõrvades lõid mühama kärestikud. Suu krampus pärani lämbumishirmus. Korraks suskas ajju, et see on vaakumpomm, kuid see oli siiski midagi muud.

***

Järvelt viskus taevasse valgussammas, virutas ta silmad suletuks, läbi laugude põletas kiirgus, veri, hõõgus. Ta komberdas kätega nägu kattes puude varju ja varises niiskele samblale. Ja ehkki vaikus kestis, aimas ta, et miski kerkis just praegu aeglase vääramatu jõuga järvesügavusest. Vesi voogas hääletult, piiskade kõlatu kardin, peeglina siledal pinnal kustusid ringid, tähtsad ja igavesed.
Ta sundis end ettevaatlikult pilku tõstma. Lõõm oli taltunud kuldseks säraks ja selle keskel hõljus järve kohal, poole meetri võrra nüüd tumeklaasjast veest kõrgemal, sädelev olend. Kolm paari tiibu olid kui helendav telk ja ingli käes helkis pikk ja tuline pasun.
Siis ilmutus kadus.

***

Tema, Pearu Org, 40 aastat vana, tegudeinimene ja kahe jalaga maakamaral viibija, ei olnud hull. Ta kordas ja kordas seda. Kui tahad ellu jääda, pead uskuma oma vaiste, pead eristama meelepetteid tõelisusest. See, mida ta näinud oli, oli päriselt, veenis ta end, sundis tõrkuvat mõistust nähtut omaks võtma. Ta muljus mõttega iga viimsegi võdisema löönud muskli kindlaks. Sulges silmad, keskendus nagu enne sihtimist, taastas kontrolli hingamise üle. Nüüd oli ta juba palju rahulikum. Ta tõstis uuesti tirisema hakanud telefoni kõrva äärde ja küsis, hääl oli tuhm:

“Jah?”

“Ma tahtsin ainult öelda, et sa oled ikka eriline mölakas küll,” ja naine pani toru ära. Kaugusest kostis läheneva pikse esimest nõrka kõminat.

Mälestus sellest, kuidas naine tuli voodi veerde, pikk, ilus ja võidukas, juuksed kuldse kiivrina ümber pea, ja see pilk, nii kuradi ülbe. Kuradi lits, näitleja. Muidugi tahtis, et jälle pappi situtaks.

Tol korral jäi Pearu pärast naise lahkumist lamama, välislukk klõpsatas. Läbi suletud akna tungis autode kummisahinat ja mõne viletsalt reguleeritud mootori undamist. Pohhui, las siis läheb, las läheb. Võtku jah lapsed ka kaasa, ongi lihtsam. Mina mingu selle eest kinni, mis kuradi metsavaras, keegi peab ju neid suid toitma ka, mille eest?! Vaikselt oli raev jõudu kogunud. Pearu kargas ropsaki voodist välja ja virutas sama hooga paremsirge vastu kapiust, nukid lõid tuikama. Vaatas ukse sisse tekkinud mõra: sellest jäi väheks. Rebis möirates seinalt peegli ja paiskas kildudeks. Ikka ei läinud kergemaks. Haaras riiulinurgast, hetk vastupanu ja siis voolasid ajakirjad ülemistelt astmetelt, riiul lendas neile otsa, siis teine. Hüppas röökides riiulite peal, papist tagasein lõhenes, vihapisarad pritsisid silmist ja ta rõvetses pikalt abitus ängis. Peaks uue joindi tegema. Käte vappumine puistas puru aga samblasse. Org kummardus üles korjama, raisk, ei saanud kätte, no ei saanud.

Ja siis kostis selja tagant vaikne kuiv köhatus. Pearu pööras aeglaselt pead, ilme ikka veel töllakas, ja tunnistas silma säravas päikeses seisvat figuuri.

Võõras, umbes 30-aastane jässakas mees seisis teeseldult lõdvas poosis, parem käsi ühemõtteliselt õlgades veidi kiskuva pintsaku all. Mustad üsna kallid kingad, sokid, ülikond, lips ja pimestavvalge särk. Pisut võõrapärane, tumedate viltuste silmadega nägu, paremat näopoolt moonutamas inetu oimust suunurka jooksev arm. Hoolimata varje teritavast valgusest, suve keskpäevalõõsast, ei sädelenud ta kahvatul näol ainsatki higipiiska, ainuski tolmutera ei katkestanud riide musta välja.

“Nimi?” küsis ülikond veidra kiriseva häälega.

Pearu ajas end aeglaselt püsti: “Mida?”

“Keeleliselt tinglik, paljudel juhtudel traditsioonilise kujuga keeleline nimetus olendi, asja või nähtuse kohta, mida sellega eristatakse hulga omasarnaste seast. Loogikas aga mistahes objekti tähistav keeleväljend. Selge?” Mehe mustavad silmad läksid ebameeldivalt kõõrdi. “Nimi?” nõudis ta uuesti.

“Mida? Mis värk on?”

“Kaitsepolitsei. Dokumendid?”

“Minu? Aga sinu?”

“Nimi?”

“Ei, näita oma pabereid enne.”

Mustas ülikonnas mees kõhkles.
Siis küsis : “Kus teie dokumendid on?”
“Autos,” vastas Org sama kärmelt. See oli tõsi.
“Minul ka,” reageeris musta ülikonnaga mees veel kiiremini.
Pearu vasak laug tõmbles: “Kuule, ära jama. Esita oma dokumendid või kao.”
“Hea küll,” andis mees äkki alla ja õngitses vasaku käega paremast sisetaskust töötõendi. Esmapilgul paistis see küll ehtsana.
“Aga teene teene vastu,” muigas musta ülikonnaga mees nilbelt. “Mis sa arvad sellest, et sinu õde magataks mõni must... mees?” Pearu haistis ohtu, kuid kohmas kiiremini, kui teadvus jõudis kontrollida: “Mul polegi õde.” Kahetses kohe, neetud, isiklikku informatsiooni ei tohi välja anda. Kiiresti proovis ta viga naljatusega siluda: “Vahekord loomaga jätab piinava mälestuse kogu eluks.”
“Oled sa proovinud?” kummardus ülikond lähemale, temast hõngus mingi odava odekolonni, kuiva paberi, niiskete sokkide, vänge tubaka ja muu pealetükkivalt meheliku lehka. Imelikul kombel ka tikuväävli kirbet maitset.
Pearu punastas.
“Tähendab, maapoiss,” nentis ülikonnas mees mõistvalt. “Lähme, toome siis su juhiloa ära.”
Auto juures uuris ta Pearu dokumente huviga. Vaatas millegipärast isegi vastu valget, nuusutas, hõõrus pöidlaga. “Nii et Org, Pearu... Oru Pearu... Imelik nimi sul, Org. Dokumendid on ikka ehtsad? Noo, naljatasin, usun, usun sind, muidugi.” Ülikond võttis taskust suitsupaki, õngitses ühe ja pakkus siis Pearule: “Sigaretti?”
Pearu nõksutas nõustuvalt pead ja sirutas käe. Mees peitis paki kiiresti taskusse: “Jaa, parem ongi kui ei suitseta. Mürk, vat mis see on. Mürk.” Ja tõmbas mõnuga paar mahvi.

Äkki jäi otsekui midagi kuulatama, pingutusest tõmbus ta vasak silm tugevalt kõõrdi, pärgamendina kuiva naha all lõid tukslema lauba- ja oimusooned. Kaugusest kostus jälle nõrka kõminat. “Äike läheneb,” pingutusega muutus ta pilk jälle normaalseks. “Võtke need,” vasakust põuetaskust visiitkaart ja paremast pakk kokkuvolditud paberilehti.
Peaks küsima midagi süütut. “Mida te õigupoolest otsite?” See oligi süütu.
“Põgenenud ohtlikke kurjategijaid, olge siinkandis ettevaatlik.” Mees kummardus usalduslikult ettepoole: “Röövitud on ülitähtis konteiner!” Hüvasti jättis ametlikumalt: “Kui näete midagi kahtlast, võtke ühendust, palun.”
“Ja veel üks asi. Rääkige Leonhard-Gottliebiga, rääkige kindlasti.” Ta pöördus ja hakkas kuidagi väsinult mööda metsarada eemale kõndima.

Nüüd on nii, mõtles Org. Mida kuradit. Peab ikka tõesti selle Gottliebiga rääkima.

***

Leonhard-Gottliebi pea. Mis oli sentimeetri kaugusel roomanud paremale, siis kähku jälle vasakusse serva lipsanud, et sealt uuesti liikvele minna, peatus. Manuskript langes sülle ja Leonhard-Gottlieb kissitas pingeliselt ukseavva kerkinud tumedamat laiku. Paistis, kui oleks ta ennist üritanud haista kirjatähtede hõngu, proovinud salapäraste lõhnade rägastikust leida see õige, sihile viiv rada, hirmus, et jäljerida võib äkki kavalalt läbi oja pageda. Ja nüüd kuulatas ta tulnu pulsilööke. Jah, vahest just nii see oligi.
Org astus ligi ja ulatas kaugemale pliidiservale unustatud prillid.
Kord oli Gottlieb olnud tunnustatud teadlane. Ta ööd möödusid teleskoopide vaikuses ja päevad Tõravere siniseks suitsetatud mungakongis, paberilehed kattusid üliteravaks viilitud Koh-I-Nooride kribitud salapäraste märkidega. Kuid miski murdus. Edaspidi köitsid teda vaid metsavaikus ja filosoofia. Nii puistas ta selletagi segase jutu sekka väljendeid nagu Ding an Sich, transtsendentaalne, loogiline positivism, Derrida ja muud seesugust. Või näiteks Muutuste raamatu märkide müstiline kokkulangemine Kuningate raamatu sümbolitega. Teda peeti ropu suuga meheks.
Ta hütt - tõrvapapiga ülelöödud seinad ja ammu kildudeks löödud aknad - kasvas madala künka metsamüürist. Keegi ei teadnud kindlalt, kas ta ajas metsakohinat või mitte, kuid miks muidu oli ta aeg-ajalt nii segi?
Viimatine hulluseaeg kestis nädalaid. Gottlieb roomas sellal külapoe ümber jauguvate kasside järel. Kõutsid urisesid, karvad kerkisid turri, sabad vonklesid tolmus, nende pilgus hiilgas otsustavus. Samasugune loomalik sihikindlus säras ka Gottliebi vikerkestadelt.
Lihased pingul hiilisid kassid teineteisele lähemale. “Jau-u-u!” kriiskas must. “Khhhhh!” kähises hallikas. Gottlieb hingeldas ja komberdas neljakäpakil.
Kui Gottlieb õhtupoolikul seletas, et temale antud ilmutuse järgi on inimesed vaid laborihiirteks - mõistatusliku üleilmse katse korraldajatena kahtlustas ta kasse - noogutati mõistavalt ja pakuti uus viinasõõm. Mul juhtus ka ükskord sarnane lugu, arvati kaasatundvalt.
Ei, ei, see pole deliirium, vaidles Gottlieb kurjalt. Ta Jeesusfaktor kasvas üle Jeesuspunkti. Kui ta mõtleb sellele, kui ta mõtleb lahendusele, tuleb hirm, et mõni mööduv auto võib plahvatada. Vägi on ohtlik.
Ükskord vaatas kaua akna välisklaasil olevat märki. Seal olid mingid õrnpruunid porised jäljed. Äkki taipas, et see on tiivaots. Silmitses põhjalikumalt, ja tasahilju, nagu stereoskoopilisel pildil, joonistusid rind, kõrvalepööratud pea, teine tiib ja lehvikuna laiali saba. Kui lind põrkab vastu aknaklaasi, tähendab see, et keegi sureb, see lind näiteks, aga see oli suur lind, ta oli viimasel hetkel proovinud pidurdada ja trükkinud oma sõnumi klaasile. Aga sul pole ju akendel klaase, vaieldi vastu.

***

Pearu ähvardav pilk vangistas Gottliebi pilkuva vaate. Siis astus Org paari kiire sammuga ligi, rabas Gottliebi paremat kätt väänates toolist, jalahoop samal ajal alakõhtu, et ennetada igasugust vastupanu, ja paiskas Gottliebi põrandale.

“Õiendad mentidega?”
“Eee... eee... mida?”

Pearu surus Gottliebi põlvega vastu põrandat, tõmbas noa ning sähvas kiire lõike üle Gottliebi pesematust teadustava kaela, haavast imbus tumepunane nire. “Kui mõistlikult ei räägi- lõikan sügavamalt. Selge?”
“Hea küll, tule püsti,” tõmbas ta siis Gottliebi jalule ja patsutas heatahtlikult põsele:”Mul oleks vaja, et sa neid asju loeksid ja mulle veidi seletaksid, aga parem ära mõtlegi mingit jama ajama hakata, mul on närvid niigi persses. Selge?” Gottlieb noogutas ja silmitses pabereid alul võõristades, kuid peagi luges kiiresti kasvava huviga. Koguni matsutas. Pani korraks paberid käest, sammus üle toa riiulini, võttis paksu raamatu ja puhus sellelt päikeses sädeleva tolmupilve. Pööras kiirustades lehti, leidis, ulatas avatud teose Pearule.
“Pask, ära värista kätt!” vihastas Pearu ja virutas raamatu jalahoobiga õhku. “Anna uuesti!”
Gottlieb üritas seekord käte võbinat talitseda ja Pearu võttis raamatu vastu.

Ja ta nägi:
1. Ja kui ta seitsmenda pitseri avas, sündis vaikus taevas umbes pooleks tunniks.
2. Ja ma nägin seitset inglit, kes Jumala ees seisid, ja neile anti seitse pasunat....

..............................................................................

5. Ja ingel võttis suitsutamisastja ja täitis selle tulega altarilt ja viskas maa peale. Ja siis sündisid kõued ja hääled ja välgud ja maavärisemine.
6. Ja seitse inglit, kel oli seitse pasunat, valmistasid endid, et pasunat puhuda.
7. Ja esimene ingel puhus pasunat; ja tuli rahet ja tuld verega segamini ja visati maa peale; ja kolmas osa maad põles ära, ja kolmas osa puid põles ära, ja kõik haljas rohi põles ära.

Ja nii edasi. Ühesõnaga: täielik truba. Org virutas piibli vastikusega solgiämbrisse. Paberites oli kirjas ju hoopis muu, keegi oli midagi Pikkjärve sokutanud, mingi vargus, mingi eksitus, midagi oli mäda. Ta talitses ennast, ei virutanud Gottliebile jalaga tagumikku, las nuputab.
Dokumendid läbi, vajus Gottlieb mõttesse. Pigistas silmad kinni ja pobises vaevatult.
Äkitselt lendas kui vedrust visatuna püsti ja karjus kileda häälega:“Jah, ma näen!” Vajus tagasi istuma ja sosistas midagi, tasa, tasa.
Uus karje: “Nanorobotid lõid üha uusi ja uusi kombinatsioone, elu, mida poleks tohtinud olla!” Veel kiiremini:” Heeliksid keerdusid, põimusid teineteise ümber, heitsid aminohapete ahelatele vesiniksidemete abordaažikonkse.” Käed paiskuvad tuvipaarina lakke: “Valmimine! Emaka veresoonte rütmiliste tuksumisteta. Vaikuses! Tekkivate silmalihaste liikumist ei julgusta valguse muutumine, ühtlaselt sumedas ruumis läigib vaid klaas ja surisevad mehhanismid.
Jah, ma näen! Inimgenoomi projekt! Aaah! Geenitehnoloogia uurimiskeskused üle maakera loomas uut elu! Aaah! Nanorobotid ladumas aina pikemaid DNA ahelaid, miljon nukleotiidi, veel mõni miljon - sellest saaks juba bakteri,” Gottlieb seisatas hetkeks, tõstis nimetissõrme:”kolm miljardit, nagu inimesel, kümme, sada... Tohutud rakud, lõpmatud variandid järjestuses, geenidesse kodeeritu ekspressioonis. Loogilises ruumis realiseerunu materialiseerumine laborite vaikuses. Ähvardav kui kõue kõmin. Kujuteldamatu, hõlmamatu, mõeldamatu universum, elu laienemine üle piiride!
Jah, ma näen, kuidas meelepahaga virutatakse konteineri imelik limatompudest sisu järve. Mõttetu rünnak, mõttetu pagemine,” pobises ta nukralt. Seletas vaevukuuldavalt: ”Mees istub autosse ja kihutab kummide kiunudes sambla- ja mudatükkide sajus otsima võimalikku lünka püüdjate võrgus...” Gottliebi pea vajus longu, käed tõmblesid nagu unesnõidujal.
Äkki ajas end sirgu ja tormas uksest välja, ta segased karjed kostsid nüüd juba kaugel puude vahelt, siis hakkas hääl uuesti kasvama, mees paiskas ukse pärani, ettesirutatud pihkudes läikis kõdunenud lehtedega pikitud kraavimuda ja Gottliebi karje kraapis tumemeelset taevast: “Uus keskkond, vaenulik, toitainete vaene, hukkav! Rohekaskollases vees keerlevad mudase põhja suunas elusainekämbud! Olendid surevad enne, kui oleksid suutnud muutuda nendeks, kelleks geenidesse kirjutatu neid vormis! Elundid kärbuvad, südamete alged teevad viimaseid piinatud tukseid, surm. Kõigile, peale ühe! Ooh!
Ja veel kuues laboris maakera eri paigus on avastatud geneetiline kood, võti, numbriluku õige järjestus on klõpsatanud! Hääletult pihustuv klaas, kroomikiht hõõgub, toitevedelike lained purskuvad, killustuvad terasdetailide hirmunud väändumistes. Veel kuus inglit kerkimas auhiilguse säras. Viimnepäev on tulnud!” Või midagi umbes taolist, sest ka Pearu ei saanud kõigist ta sõnadest aru. Gottlieb vajus põrandale. Huultel läikisid vahumullid.
Org sülitas ja mõtles, et mingi kolb on, aga mida? Mis kurat seal järves nüüd oligi, mingid geenid vä? Ma võisin neist ju lihtsalt mürgituse saada, oi bljääd.
Siis sikutas ta minestanud Gottliebi kriimustatud värviga toolile istuma ja teipis korralikult kinni. Raisk, seda me veel vaatame! Ta valis Kuvalda numbri. Mehed pidid tunniga kohale jõudma.

Nüüd on küll aeg sekkuda, lõpeks mina ju kirjutan. Kõik selle loo tegelased on rohkem või vähem psüühiliselt ebastabiilsed, mitmed selgete vaimuhaiguse tunnustega või lihtsalt, nagu see Org, uskumatult juhmid. See käib tõsiselt närvidele. Lühidalt kokkuvõetuna, (vähemalt see on mulje, mis mulle asjast jäi), oli mingi geeniprojekti käigus, (tõenäoliselt mingi kuradi Eesti Nokia jälle), loodud uus geenikombinatsioon. Ühesõnaga, kahtlane kombinatsioon. Aga mingid jobud olid sooritanud enda arvates rahaautoröövi, tegelikult langes saagiks konteiner idanema pandud organismidega. Ja ühel neist organismidest olid tiibade alged. Sõnaga: ingel. Kohutav, mu pea hakkab sellest jamast valutama, aga edasi. Kui vene narkaritest röövlid taipasid, millega nad olid hakkama saanud, virutas üks üle lõunapiiri (sest idapiir oli juba kindlalt suletud) pageda üritav tüüp, eks ta eksinud kruusateede rägastikku, konteineri sisu sellesse õnnetusse järve, mille äärde Org kalastama tuli.
Lugesin kirjapandu uuesti üle, no on segadus, aga edasi, nüüd on juba hilja peatuda.

Mehed jõudsidki, kolm musta bemarit keerasid üksteise järel tolmavasse hoovi.
Org seletas lühidalt asja.
Järve lähedal hargnesid mehed hõredasse ahelikku.

***

“Oo jumal, oo jumal, oo jumal, oo jumal...”
“Ta tiivad on tuli!”
“Üks paar varjab nägu ja üks jalgu...”
“Hei! Ta võtab tiivad näo eest!”
“Ärge vaadake talle silma!”

***

Pearu põgenes küürutades sähvivate välkude sajus. Puud lahvatasid juurtest ladvani. Mehed vajusid kõrbevatena maha, silmakoopad tühjaks põlenud ja limaskestadest saanud õhuke tuhakiht. Kohe, kui ingel kõuemürinaga kerkis, viskus Pearu pikali. Ta oli roomanud, tikkides aastatepaksust okkakihti oma põlenud nahka. Ja siis jooksnud. Oksad püüdsid teda takistada, rabasid, klammerdusid riietesse, kuid pagemishoog oli tugevam. Näole kleepusid ämblikuvõrgud. Ta jõudis eemale sellest tulemöllust, pages iga sammuga järjest sügavamale niiskesse samblasse vajudes. Lõpuks jõudis teisele poole mädasood, vesi lirtsus saabastest, ta surus selja vastu vana kuuse krobelist koort ja jõllitas lõõtsutades suunda, kust oli tulnud.
Tasakesi imbus suits, tuli kõikjalt, oli korraga vasakul ja paremal, hiilis seljatagant ja lipitses eest.
Pearu läkastas, jälle nägi ta leeki. Hetk hüpnotiseeritust, tumeda müüri harjale kerkis verev lipp, siis tuli mürin. Ta pöördus ja põgenes küürutades teisele poole kraave, mis võiksid metsatulekahju peatada. Ta lootis, et teda ei jälita miski muu. Tuul ajas tuld enda ees nagu valimatult murdes liikuvat hundikarja. Pearu keeras tule teelt kõrvale ja jooksis Gottliebi hurtsiku suunas. Nõmmeküngaste liivast veerud vahtisid teda pilkavalt, kui ta Gottliebi maja ees külgede tõustes-laskudes uuris enda tumedaks kõrbenud vasakut käelaba. Sisselangenud põskedel läikisid higipiisad. Parema käega võttis vasaku lahti löönud nahast kinni, rebis selle nagu musta kinda ning virutas eemale heina sisse. Ta pöördus, maokramp vabanes püdela oksevoona. Pühkis vaistlikult suud ja võpatas valust. Need lõhnad, kiiresti vahelduvad aistingud, õudus ja abitus tirisid mälukäigustikust pilte, mis muidu hoolikalt lukustatud. Ta mäletas, kuidas närvid olid kolmandal kuul üles öelnud. Lihtsalt ühel hetkel oli umbes. Kõik oli segamini. Kes kurat on siin need shiiidid ja kes sunniidid? Mis hõimu nad kuuluvad? Samad mehed võisid olla dushmanid ja kuu aega hiljem, kui nende hõimu karjamaad läksid valitsusvägede kontrolli alla, “rohelised”. Tegelik lahing - ainus, milles ta esimese kuu jooksul osales - kestis umbes kolm minutit ja ikkagi jäi ta ilma oma ainukesest sealsest sõbrast. Vaenlasi aga jagus, igaüks võis su pea eest makstavatele summadele väljas olla: vanakesed, lapsed, naised, vahet polnud. Nii neisse ka suhtuti. Kõige hullemad olid usbekid, need täristasid kogu aeg millegi pihta. Öösiti tulistasid nad enamasti omaenese varje. Kui päeval laskmiseks läks, oli peaaegu kindel, et raiskadele on vahis olles jälle päike silma paistnud ja nad üritavad seda alla lasta. Vene keelt rääkisid halvemini kui duhhid. Ta oli lootnud, et enam kunagi pole vaja kogeda sellist abitust.

***

Ta virutas pehkinud ukse jalahoobiga hingedelt maha ja tormas tuppa. Rebis kleeplindi Gottliebi suult, mees ahmis õhku ja jäi teda jõllitama.
“Okei, räägime. Kust see ülikonnaga ment su nime teadis?”
“Mis ment?”
“Ära mängi lolli, raisk! ”
Kui pilt ette tuli, kerkis Gottliebi läbilõigatud kõrist korinal helepunane mull, mis püsis veidi, kõhkles, ja läks plaksti katki. Org vaatas nuga enda käes, hetkeline nurjumistunne kadus sama kiirelt: see Gottlieb oligi üks tüütu tegelane. Kasu polnud tast sittagi. Org vaatas kiiresti köögis ringi: lahusti, sobib. Kallas mööda seinaääri, vedelikulint riiuli ees tolkneva räbaldunud kardinani, sellest peaks piisama. Läks õue, virutas pudeli üle läve pehkinud põrandalaudadele kildudeks ja lõi tsäksist tuld.
Ilm oli muutunud hämaramaks, vihmaeelne tugevnenud tuul haaras tulest ning lingutas selle ainsa hetkega katuseservani. Org astus paar sammu eemale ja vaatas kerge uskumatusega lõõma kiirust, juba kasvasid tulekeeled katuseharjast.

*** “Su ohver on vastuvõetud.” Org pöördus.

Nüüd peaksime veidi seletama, miks kogu selline mõttetu vägivald Pearule suuremat muljet ei avaldanud, miks see talle hinge ei läinud. Üks võimalik vastus on lihtne, ta ise kasutas seda sageli. “Kus sul see hing on? Näita.” Erialaseid anatoomilisi teadmisi hankides oli ta mitmeid kordi vaadanud lahkamisi. Ja kui avatud rindkerest urgitseti organeid või kolbast tõsteti välja hallikas-punane aju, polnud seal märkigi millestki seesugusest. Aju viilutati tillukesteks seibideks, mikroskoop näitas parimal juhul vaid ebahariliku kujuga närvirakke, mingit hinge seal peidus polnud. See täitis Pearu sügava selgusega.

Niisiis, Org pöördus. Ta ees seisis ülikonnakandja, nägu imelikult jäik. Mehel olid tõesti suurepärased refleksid: kooldus hetkeks loogaks, Pearu nuga vihises üle, sirgu saades oli tal juba revolver peos: “Aitab jamast!”
“Sa sobid mulle. Just sinusugust tegijat ma vajangi, homo faber, saad aru?” kisas ta, astus sammu lähemale ja virutas relvatoruga vastu Pearu Oru kulmu.
Muidugi sai Org aru: pederast. Mis siin pikalt seletada. Kuid ülikond aina jahvatas: “Minu plaanidesse viimnepäev ei kuulu, tead, igavene karistus on asi, millega ma ei soovita kokku puutuda. Tõesti mitte,” ta muutus mõneks hetkeks kuidagi nukraks. Pearu pühkis silma voolavat verd ja põrnitses teist tigeda irvega: “Sa ei ole ju politseinik, ega ju?”
“Oh-oh-oh,” oigas musta ülikonnaga mees. “Ei ole tõesti.”
“Sind saatis Andres, onju?”
Ülikonnamehe nägu väändus imelikult: “Nüüd aitab,” röögatas ta: “Seestume!”
Ta karje kaja polnud jõudnud veel vaibuda, kui taevas kattus päev otsa haudunud äikesepilvedega, puuladvad neelati keerisesse, läbi kiiresti süveneva pimeduse lendles oksaraage ja lehepuru. Trahh! sööstis pikse valge juga ühte lagendiku kõrval kõrgunud vanasse haaba. Puu latv lagunes selles sähvatuses kaheks haruks, hetkeks seisis tüvi veel kangekaelselt püsti, kuid vajus algul vaevumärgatavalt, siis juba kiiremini, päästis valla kaebliku oigamise, ja prantsatas pikali. Kõu raksatas otse pea kohal. Esimesed rasked vihmapiisad vallandusid peksma maja leekides katust, tuul surus suitsu ligi maad ja keerutas siis kiiresti laiali. Üle tormimüha ja tule ragina kostus koerte verejanulist klähvimist ja jahimeeste ergutushüüdeid.

Tasa!

Infraheli pizzicato tuhandele viiulile. Vaikuse ähvardav sümfoonia. Ta on tulnud. Milline ta oli? Ta kandis musta rüüd, mis ei suutnud varjata, et keha asemel olid vaid leegid, tal olid sokusarvedega kolp, skorpioni saba, kotka tiivad, kuke jalad ja koera keha, ta oli imekaunis nooruk, ta oli valgus, mis lööb kurdiks, ta oli vihm surnultsündinu haual.

Ta oli täiesti tavaline mees. Kas sa nüüd tead, kes ma olen? Noore mehe suitsev keha tanki kõrval. Vastased, kes ei suutnud taluda jalgadesse tabatu karjeid ja tormasid appi, et surra. Lõõmavates külades vägistati kolmeaastaseid lapsi ja seoti kättesaadud mehed kandadeni mahanülitud nahka pidi soomuki järele lohisema. Sa nägid mind sageli, aga sa ei tahtnud mind tunda.

***

Kus ma olen? See on..., see on..., see on... mets? Hallikasvalged hommiku-udust ja veest klaaskoonused erkvalges maailmas? See ei oleks mets.

***

Pearu seisis järve kaldal ja tõmbas mõõga tupest. Ingel kerkis järvest. Ta kulmud tõmbusid kortsu ja tiivad sirgusid hävingut kuulutavatena. Siis sirutas ingel aeglaselt pasuna ette. Vaatas ähvardavalt ja äkki sülgas läbi toru pika sädeleva joa otse Pearuu näkku. Pearu viskus viimasel hetkel kõrvale. Püha sülg kõrvetas vaid ta saapatallad auklikuks. Ingel heitis pasuna käest ja tõmbas välja pika lõõmava mõõga. Ta kasvas kiiresti kõrgemaks kui kõrgeimadki järveäärsed puud. Pearu sirgus samuti peaga pilvi puutuma. Süngete piksepilvede vahele rebenes hiiglaslik lõõmav rist. “Adonai!” karjus ingel sõjahüüu ja tormas mõõka pea kohal hoides rünnakule. Kiiresti astus Pearu kõrvale ja siuh! lõhestas puusalt kõrvale sirutatud tera ingli keskkeha. Ingel vaatas hetkeks juhmi pilguga alla ja langes siis kaheks tükiks. Rist taevas lõi värelema ja kustus. Ingli tükid haihtusid vaikse sisina saatel, pudenesid helesinisteks sädemeteks, mis hõljusid aeglaselt metsa vahele, kus mõned kleepusid sõnajalgadele ja jäid kenasti hõõguma. Pearu kahanes normaalmõõtu, pistis mõõga tuppe ja ringutas ennast. Temas pulbitsevad mustmiljon deemonit olid rõõmust arust ära. Meie Pearu! Meie võitja! Tee auring, ulusid nad tänulikult. Pearu astuski paar kiiret sammu, kuid komistas ja suskas jala kogemata järvevette. Kohutava kiljumise ja vingumisega andsid deemonid märku neid tabanud valust. Ingel oli muutnud järvevee pühitsetuks! Oo õudust! Pearu tõmbus kooku ja oksendas kaks läikivat “Wilkinsoni” žiletitera ning tüki rohelist “Palmolive” kiivilõhnalist seepi. Teda läbisid krambihood, tundus, et iga kehaliige otsustas elada iseseisvalt, tormata isesuunas. Võbisedes ja tõmmeldes komberdas ta mööda järvekallast ja sumatas äkki sisse. Tõusis meeletu aurupilv. Hädakisa ja needuste kujuteldamatu lärmi saatel kihutasid deemonid Pearuust välja, kõigist kehaavadest vuhises musti varje. Suur tume pilv liikus keereldes mööda järve kallast, vältides vee lähedale sattumist. Siis kohtasid deemonid Hundiperse Tiidu seakasvandust ja seestusid. Sead purustasid ruiates aedikute lattaedu ja tormasid muda trampides järve. Pühitsetud veega kokkupuutumine pani nad lihast ja verest tsepeliinidena lõhkema. Pearu aga lebas juba teadvusetuse pehmes süles.

Kuidas küll sai selline asi võimalik olla? Juhul kui maailm oleks selline, nagu kujutleb Org ja koos temaga ka enamus loodusteaduslikult orienteeritud inimestest, on vastus lihtne: Jumala ingel hävis, sest mingit jumalat polegi. Kuidas aga sellisel juhul sai üldse nähtus eksisteerida? Teisalt, kui elu on vaid isekate geenide lükatav silmitu vagel, mida nimetatakse evolutsiooniks, ilma hea ja kurja puust õuna haukamata, siis tekivad uued arusaamatused. Nõnda palju kui Gottliebi paranoilis-hüsteerilistest seletustest aimata, oli tegemist suhteliselt selge skeemiga: viimnepäev jõuab kätte, kui inimkond on saavutanud teatava arenguastme, kas tegemist on just patu astmega, on küsimus, mis jääb meie huviderongist välja. Aga sellisel juhul - muuseas, midagi sarnast on kasutanud A. Clarke oma kosmoseodüsseiades - on siiski keegi või miski sellise võimaluse autorina eksisteeriv. Antroopsusprintsiip või looduslik valik on üsna nigelad seletused. Kuid siis kerkib meie ette uuesti küsimus, kuidas sai selline plaan nurjuda. Kas Jumalal tegelikult polnudki sellist plaani? Või hoolimata näivusest pole ta kõikvõimas? Näiteks, kas ta on piisavalt hull, et teha nii raske kivi, et ei jaksa seda ise üles tõsta? Kas äkki hoopis Org on hullumeelne, tema tegusus pole muud kui paranoia, tung, ilma selge sihita pürgimine, mis lõpuks suubub oma loomulikku sadamasse: surma? Ja kõik ta tegutsemine on põhjustatud vaid pettekujutelmadest? Küsimusi aina kuhjub. ***

Teadvus plahvatas tagasi. Pearuul oli alati nii, et pärast hullemat joomingut raksatas masinavärk kohe täiel kiirusel tööle. Olemine oli kohutav. Kogu keha valutas ja see lämmatav viinahais. Suus oli meeletu sitamaik ja peas kolksusid mingid vasarad. Nii surmalähedast pohmakat pole olnudki. Kus ma ometi olen? Ta loksus mingis madalas vedelikukihis. Piinatult nõkshaaval pead pöörates avastas ta, et ulbib mingis veekogus, kalda ääres. Ei, siiski mitte veekogus, see oli ju puhas viin. Kohutav lõõtsamuusika tahtis tappa. Pearu oigas abitult.

“Noh, ära siis nüüd ära upu!” kellegi abistavad käed sikutasid ta vedelikust välja. “Ime on sündinud! Järvetäis vett on viinaks saanud! Ja Võisilma Pauli seakari on ise praetuks saanud! Hõissa pidu!” Org upitati sabatantsu, inimesed tagusid meeletumas rõõmus jalgu vastu maad ja laulu möirgav rida vonkles ümber järve ning kaldale süüdatud suurte lõkete. Autosid saabus aina juurde, neist tormasid välja ämbrite ja kanistritega inimesi, kes algul ammutasid järvest sulaviina ja roobitsesid roigaste ja ritvadega ulpivaid praeliha käntsakaid, kuid lõid siis käega ning asusid kas pead järve pistes või kamaluga kummutades tulivett imema. Juba seati üles suuri lavasid stripparitele, kõmatasid esimesed ilutulestikud ja peeti rõõmsaid kähmlusi.

Pask, palju kell on? Ja mis päev üldse? Nagu arvata, oligi telefon sissevehitud. Täielik mäluauk, ta ei suutnud oma viimaste päevade tegemistest mitte midagi meenutada. Ta pööras üles-alla hüpeldes näo enda piha külge klammerdunud nooruki poole ja proovis pärida, mis päev on. Nooruk naeris õnnelikult vastu. Kuradile. Pearu rabeles ennast rivist välja ja tuigerdas autode poole. Ühest bemarist ronis just juht. Pearu tuikus tema juurde, tõmbas võtmed peost ja lükkas mehe kõrvale. Istus sisse. “Kuulge, see on minu auto,” protesteeris juht. “Ära sega töötamist,” vastas Org ja tõmbas ukse kinni. Lükkas ukse uuesti lahti ja oksendas. Rippus veidi lahtise ukse vahel, tõukas sekeldavat meest eemale, siis tõmbas ukse kinni ja andis gaasi.

***

Andresega läks napilt, mõtles Pearu ja sikutas tekki kõrgemale. Aga läks. Naine ärkab. Pearu tunneb, kuidas soe ja pehme keha muutub äkki jäigaks ja külmaks. “Sa siis oled ikkagi otsustanud minna?” Naine noogutab. Pearu teeb abitu ja ahastava katse tõmmata naine vastu ennast, kuid loobub sellest kohe. Naine tõuseb, käib vannitoas, riietub, ja kõnnib hüvasti jätmata toast välja. Kodus pole nagunii midagi söödavat. Pearu kuuleb, kuidas välisukse lukk klõpsatab. Siis surub näo patja ja üritab edasi magada. Viimane mõte on: peaks tegema midagi muud, midagi muud.

1

2016-01-19

MärksõnaUsk ja uskmatus