Teemad

Puuslikehämarus (Die Götzen-Dämmerung)

Prindi

Friedrich Nietzsche

1

Neljas peatükk. Kuidas "tõelisest maailmast" sai fabulatsioon. Ühe eksituse ajalugu.

1. Tõeline maailm, kättesaadav targale, vagale, vooruslikule - ta elab selles,ta ongi see.

(Selle idee vanim vorm, suhteliselt mõistlik, lihtne ja veenev. Ümberkirjutus lausest "Mina, Platon, olen tõde.")

2. Tõeline maailm, kättesaamatu praegu, kuid tõotatud targale, vagale, vooruslkule ("patusele, kes kahetseb").

(Idee edasiminek: see saab peenemaks, kiuslikumaks, arusaamatumaks - see saab naiseks, see saab kristlikuks ...)

3. Tõeline maailm, kättesaamatu, tõestamatu, aga juba mõeldud lohutusena, kohustusena, imperatiivina.

(Põhjala vana päike, kuid läbi udu ja skeptitsismi; idee on saanud subliimseks, kahvatuks, põhjamaiseks, köningsbergilikuks.)

4. Tõeline maailm, kättesaamatu? Igal juhul mitte kätte saadud. Ja mitte kätte saaduna, ka mitte tunnetatud. Järelikult ka mitte lohutav, lunastav, kohustav: kuidas saaks miski tunnetamatu meid kohustada?

(Hall hommik. Mõistuse esimene haigutus. Positivismi kukelaul.)

5. "Tõeline maailm" - idee, millest pole enam kasu, isegi mitte kohustamiseks - kasutuks ja ülearuseks saanud idee, järelikult kummutatud idee: kaotagem see!

(Hele päev; hommikusöök; bon sens’i ja reipuse tagasitulek; Platoni punastus; kõikide vabade vaimude põrgulärm.)

6. Tõelise maailma me oleme ära kaotanud: milline maailm on alles jäänud? Võib-olla nähtuv? ... Aga ei! koos tõelise maailmaga me oleme ära kaotanud ka nähtuva.

(Keskpäev; kõige lühemate varjude silmapilk; pikima eksituse lõpp; inimsuse kõrgpunkt; INCIPIT ZARATHUSTRA.)

1

2016-01-12