Teemad

Jumala riigist (katkendid)

Prindi

Aurelius Augustinus

1

Kuningriigid, milles pole õiglust, sarnanevad röövlijõukudele

Kui õiglus ära võtta, siis mis on kuningriigid, kui vaid suured röövlijõugud? Sest mis muud on röövlijõuk kui väikene kuningriik? Jõuk ise koosneb inimestest; jõuku valitsetakse valitseja võimuga, see on seotud ühiskondliku leppega; saak jagatakse kokkulepitud seadusega. Kui kõlvatute inimeste hulk kasvab, kasvab see kurjus sellisel määral, et see hõivab maavaldused, püstitab kodusid, võtab enda valdusesse linnad ja alistab rahvad, võtab endale ilmselt ka kuningriigi nime, sest nüüd on need asjad saanud vaieldamatult tema omaks mitte ahnuse eemaldamisega, vaid karistamatuse lisamisega. Tõesti, see oli oivaline ja tõetruu vastus, mille vangi võetud piraat andis Aleksander Suurele. Sest kui see kuningas küsis mehelt, mida too mõtles, kui ta merd vaenulikult enda valduses hoidis, vastas too julgelt ja kangekaelselt: “Mida mõtled sina, kes sa vallutad kogu maismaa? Kuid et mina teen seda pisikese laevaga, siis nimetatakse mind röövliks, samal ajal kui sind, kes sa teed seda suure laevastikuga, nimetatakse keisriks.”

Raamat 4, peatükk 4

Uhkusest üleastumises, mis teeb üleastumise enda veelgi halvemaks

Kuid uhkus on halvem ja hukkamõistetavam, sest see otsib vabanduse kaitset isegi silmnähtavates pattudes, nagu see oli esimeste inimeste patus, mil naine ütles: “Madu pettis mind, ja ma sõin!”, ja mees ütles: “Naine, kelle Sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin!” Siin ei kõla ühtegi andekspalumist ega ühtegi tervendavat abipalvet. Sest kuigi ka nemad, nagu Kain, ei eita oma tegu, mida nad on toime pannud, püüab nende uhkus seda valelikult kellelegi teisele omistada - naise uhkus maole, mehe uhkus naisele. Kuid seal, kus on jumalikust käsust selgelt üle astutud, on see pigem enda süüdistamine kui vabandamine. Sellepärast see, kuidas nad seda tegid - naine mao nõuandel ja mees naise soovitusel - ei tee üleastumist väiksemaks, muidu peaks peale Jumala olema olemas veel keegi teine, keda uskuda või kellele kuuletuda.

Raamat 14, peatükk 14

Maise ja taevase riigi loomusest

Niisiis, kaks riiki on loodud kahe armastuse poolt: maine riik enesearmastuse poolt, isegi kuni Jumala põlguseni; taevane riik tõelise Jumala armastuse poolt, isegi kuni inimese enda põlguseni. Ühe sõnaga, esimene kiitleb iseendas, teine Jumalas. Sest esimene otsib au inimestelt, kuid teise suurimaks auks on Jumal, südametunnistuse tunnistaja. Esimene tõstab oma pea iseenda auks; teine ütleb oma Jumalale: „Sina oled minu au, Sina tõstad mu pea üles”. Esimese valitsejates, ja ka rahvastes, kelle need valitsejad on alistanud, valitseb võimuiha; teises teenivad valitsejad ja alamad vastastikku üksteist armastuses, ülemad alamatega nõu pidades ja alamad ülematele kuuletudes. Esimene rõõmustub omaenda võimukandjate tugevusest; teine ütleb oma Jumalale: „Sind ma armastan, Issand, mu tugevus.” Ja sellepärast taotlevad esimese riigi targad inimesed inimese järgi elades kasu omaenda ihudele või hingedele, või mõlematele, ja need [maises riigis], kes on õppinud tundma Jumalat, “ei ole Teda kui Jumalat austanud ega tänanud, vaid on oma mõtlemistes saanud tühiseks ja nende mõistmatu süda on läinud pimedaks. Kiites endid targaks,” see tähendab, et nad on iseenda uhkuses ennast targaks ülistanud - “on nad saanud rumalaks ja on kadumatu Jumala au vahetanud kaduva inimese ja lindude ja neljajalgsete ja roomajate sarnase kuju vastu”. Sest need olid kas rahva juhid või järgijad kujude jumaldamises, ja “on austanud ning teeninud loodut enam kui Loojat, kes on ülistatud igavesti.” Kuid teises riigis ei ole inimlikku tarkust, on vaid ainult jumalakartus, mis annab tõelisele Jumalale õige au ja ootab oma tasu pühakute - nii pühade inglite kui pühade inimeste - ühiskonnas, „et Jumal oleks kõik kõigis.“

Raamat 14, peatükk 28

Kahest inimeste liigist,mis algusest peale kulgevad erinevate eesmärkide suunas

Paradiisi õndsusest, paradiisist endast ja meie esimeste inimeste elust paradiisis, nende patust ja karistusest, on inimesed palju mõelnud, rääkinud ja kirjutanud. Ka meie oleme neist asjadest eelnevates raamatutes rääkinud ja oleme kirjutanud kas seda, mida me oleme pühakirjast lugenud või mida me oleme sellest mõistuspäraselt järeldanud. Kui me peaksime esitama neist asjadest detailsema uurimuse, kerkiks üles lõputul arvul erinevaid küsimusi, mis annaks meile tööd rohkem, kui meie praegused võimalused seda lubavad. Ei saa loota, et me leiaksime ruumi vastata igale küsimusele, mida võivad esitada tegevusetud ja kiuslikud inimesed, kes on alati valmis küsima rohkem küsimusi kui nende mõistus vastata suudab. Siiski usun ma, et me oleme õieti käsitlenud neid suuri ja keerulisi küsimusi, mis puudutavad maailma, inimese hinge või inimkonna enda algust. Selle inimkonna oleme me jaotanud kahte ossa - esimene koosneb neist, kes elavad inimese järgi, teine neist, kes elavad Jumala järgi. Ja neid nimetame me müstiliselt kaheks riigiks või kaheks inimeste ühiskonnaks, millest esimene on ette ära määratud valitsema igavesti koos Jumalaga ja teine minema koos saatanaga igavesse karistusse. Selline on nende lõpp, ja sellest me räägime hiljem. Nüüd aga, mil me oleme juba piisavalt rääkinud nende tekkimisest, kas inglite seas, kelle arvu me ei tea, või kahes esimeses inimeses, pean ma sobivaks rääkida nende kulgemisest alates ajast, mil meie kahest esivanemast sai alguse inimeste sündimine, kuni ajani, mil inimeste sündimine lõpeb. Sest kogu universumi aeg või maailma ajastu, milles surevad inimesed loovutavad oma koha neile, kes nende järel sünnivad, on aeg, milles kulgevad need kaks riiki, millest me räägime. Inimkonna kahe esivanema esmasündinuks oli Kain, kes kuulus inimeste riiki; peale teda sündis Aabel, kes kuulus Jumala riiki. Sest samamoodi nagu ka ühes inimeses kehtib see, mida apostel on öelnud: „Vaimne ihu ei ole esimene, vaid maine; selle järel on vaimne“, nii sünnib ka, et iga inimene pärineb hukkamõistetud inimsoost, sünnib kõigepealt Aadamast kurja ja lihalikuna, saab heaks ja vaimseks alles hiljem, kui ta uuestisündimise teel jõuab Kristusesse. Nii oli see inimkonnas tervikuna, kui need kaks riiki alustasid oma kulgemist sündide ja surmade läbi, siis esmasündinuks oli alati selle maailma kodanik ning peale teda see, kes on siin maailmas võõras, kes kuulub Jumala riiki, kes on armust ette ära määratud, armust valitud, armust võõras all maa peal ja armust kodanik üleval taevas. Armust - sest nii palju kui temast endast sõltub, on ta kerkinud esile samast rahvamassist, kellest kõik on algusest peale hukka mõistetud. Jumal tegi pottsepa kombel (selle analoogia ei ole apostel esitanud häbitult, vaid läbimõeldult) samast segust ühe anuma auks, teise häbiks. Kuid kõigepealt tehti anum häbiks ja peale seda tehti teine anum auks. Sest igas inimeses, nagu ma olen juba öelnud, on kõigepealt see, mis on hukka mõistetud, millest me ilmtingimata peame alustama, kuid millesse me ei pea paratamatult jääma. Pärastpoole on see, mis on heaks kiidetud, milleni me võime edasi liikudes jõuda, ja millesse, kui me oleme selleni jõudnud, me võime jääda. Mitte et iga kuri inimene saab heaks, vaid, et ei saa heaks ükski inimene, kes pole kõigepealt olnud kuri. Mida kiiremini keegi heaks muutub, seda rutem saab ta endale uue nime ja nii katab uus nimi ära tema vana nime. Sellepärast on Kaini kohta kirjutatud, et ta ehitas linna, kuid Aabel, kes oli maa peal vaid ajutiselt, ei ehitanud linna. Sest pühakute riik on üleval, kuigi see sünnitab siin maa peal kodanikke, kelle kujul see riik maa peal võõrana ringi rändab nii kaua, kuni jõuab kätte selle valitsemisaeg, mil ta kogub kokku kõik inimesed nende ihude ülestõusmise päeval; ja siis antakse neile tõotatud kuningriik, milles nad saavad igavesti valitsema koos oma valitseja, ajastute Kuningaga.

Raamat 15, peatükk 1

Maise riigi konfliktist ja rahust

Kuid et maine riik ei ole igavene (sest see ei ole enam riik peale seda, kui talle määratakse ülim karistus), siis on selle varad siinses maailmas ja tema ühiskond rõõmustab nendes niivõrd suurel määral, kuivõrd need asjad seda võimaldavad. Kuid see ei ole selline hüve, mis vabastaks selle armastajaid kõigist puudustest, mille tõttu on see riik tihti suures osas ise enda vastu lõhenenud kohtulike vaidluste, sõdade, tülide ja selliste võitude näol, mis on kas lühiajalised või surmatoovad. Sest iga maise riigi osa, mis relvastub teise osa vastu, püüab olla rahvaste alistaja, kuid on ise pahede käes vangis. Siis, kui ta on võidukas ja uhkus teda ülendab, on tema võit surmatoov; kuid kui ta pöörab oma mõtted meie sureliku olukorra ühistele kannatustele ja on pigem mures nende viletsuste pärast, kui ülendatud juba saavutatud edust, siis see võit on küll kõrgemat sorti, kuid ikkagi ainult lühiajaline; sest ta ei saa jääda alatiseks valitsema nende üle, kelle ta on võidukalt alistanud. Kuid asju, mida see riik ihaldab, ei saa õigustatult nimetada kurjadeks, sest see riik ise on oma inimliku loomuse kohaselt parem kõigist teistest inimlikest hüvedest. See riik ihaldab maist rahu selleks, et nautida maiseid hüvesid; just selle rahu saavutamiseks peab ta ka sõdu; kui ta on vallutanud, ja ei ole enam kedagi, kes talle vastu hakkaks, siis on tal rahu, mida ei olnud vastanduvatel osapooltel, kes võitlesid nende asjade nautimise pärast, mida nad mõlemad korraga omada ei saanud ning mida oli liiga vähe selleks, et rahuldada mõlemat. See rahu nõuab vaevalisi sõdu; see rahu saavutatakse võiduga, mida peetakse auliseks. Kui võidab osapool, kellel oli õiglasem põhjus sõjaks, kes siis kahtleks, et võit on õnnitlemist väärt ja ei peaks tulemust ihaldatavaks rahuks? Need on head asjad ja on ilma kahtluseta Jumala annid. Aga kui nad jätavad hooletusse taevase riigi juurde kuuluvad paremad asjad, mida saavutatakse võiduga igavikus ja kõige kindlama rahuga, himustavad praeguseid häid asju nii väga, et nad peavad neid ainsateks ihaldatavateks asjadeks, või armastavad neid rohkem kui neid asju, mida usutakse olevat paremad - kui see on nii, siis on paratamatu, et viletsused järgnevad ja isegi suurenevad.

Raamat 15, peatükk 4

1

2015-12-21

MärksõnaEuroopa ajalugu

MärksõnaUsk ja uskmatus