Teemad

MärksõnaEesti ajalugu

Livonicae historiae compendiosa series in quatuor digesta partes ab anno millesimo centesimo quinquagesimo octavo usque ad annum MDCX. Valkena saunalugu.

Prindi

Dionysius Fabricius

1

Hirmus usuvõitlus Emajõe kaldal, mis juba tuhatkond aastat käib ja raugemise märke ei näita: mungad kütavad teatud keriseahju nii kuumaks, et inimene suudab seda välja kannatada ainult hädavaevu, sealjuures võttes end alasti, peksavad ennast vitsakimpudega (vihtadega), kallates oma keha külma veega, suretavad nõnda liha koos kõigi kaaspiinlejatega. Juurde joovad need askeedid odrateradest tehtud ning humalatega kibedaks tehtud jooki ja söövad kuivatatud kalu. Piiskop Hermann I asutas 1229 tsitsertslaste kloostri Emajõe äärde, mida nimetati Valkena kloostriks. Dionysius Fabriciuse kroonika räägib, et kloostrile oli antud palju külasid ja maa-alluvust ning asus jõe kaldal, et munkadel oleks alaliselt head kalasaaki, mida leidus seal väga suurel arvul. Sest seda jõge kutsuti kohapealsete esimeste elanike poolt „Emmajogge", mis on tõlgendatav jõgede ema, kuna seal oli ülikülluses kalu. Pärast seda kui kasvas selle kloostri vaimulike ja vendade arv, nii et nad arvasid, et neil sissetulekuist ei jätku ülalpidamiseks, saatsid nad oma vendade kolleegiumist kaks meest paavsti juurde kirjaga, esitades oma sissetulekuid, vendade suurt arvu ja toidu lihtsust, ühtlasi selgitades, missugust toitu, jooki ja elamisviisi nad harrastavad. Paavst, tutvudes kirja ja õigepärase palvega, et ta nende eest astuks välja Tartu piiskopi ees, saatis kõigepealt Itaaliast vaatleja - ordu enese munga nende juurde, et see selgitaks asja tõepärasust. Sest nad olid kirjutanud, et nad toituvad pidevalt ainult kalast ja leivast, millist kala nende keeles nimetatakse Igas. See kala valge, piklik, õrn praetuna parem kui keedetuna, kuna ta on rasvane. Seda liiki kala leidub seal väga palju. Nad kirjutasid veel, et nad tarvitavad joogiks odrateradest tehtud ja humalaga segatud mõrudat ja mittemaitsvat jooki. Distsipliiniharrastusi teostatavat neil ka igal laupäeval järgmisel viisil: nad nimelt kütavad teatud keriseahju nii kuumaks, et inimene suudab seda välja kannatada ainult hädavaevu, sealjuures võttes end alasti, peksavad ennast vitsakimpudega (vihtadega), kallates oma keha külma veega, suretavad oma liha koos kõigi kaaspiinlejatega. Kuna see Itaalias näis väga ebatavalisena ja vähe väljakannatatavana, siis, nagu varem mainitud, saadeti selle asja järelevaatamiseks siia itaalia munk samast ordust. Ja kostitatigi külalist kange jubeda joogiga ja peale hammustati kuivatatud kala. Sellest kõigest jäi hellitatud ja harjumatu itaallane väga imestanuks. Kui aga jõudis kätte laupäev, viidi itaallasest vend kuumutamiskohta, visati veel vett kuumadele kividele, et see kuum aur otse põrgusarnaselt paistis. Ise hakkasid vaprad ususangarid end vihtadega peksma (nn. "vihtlema"), hiljem end külma veega üle valades. Kuna see näis itaallasele täiesti talumata, hüüdis ta saunast põgenedes: Jumala pärast, teie elureeglid on liiga karmid! Vaevalt on inimesed üldse sellisest askeesist enne kuulnud! Selle ettekandega saatsid nad Rooma poole teele itaallase, kes siis, jutustades paavstile neid iseäralikke asju, nagu need talle paistsid, viis kergesti läbi, et see astus välja ordu- ja kloostrivendade eest Tartu piiskopi ees, et see nende sissetulekuid suurendaks. Ka piiskop Hermann ise oma elu vanaduspäevad lõpetas usuvõitlejate seas Valkena/Kärkna kloostris viibides.

Cum igitur pacata essent omnia in Livonia., Episcopus Hermannus coepit Dorpatum iterum muro cingere, et exstruxit arcem sedem episcopalem, vbi et Cathedram locavit, praefecitqve Otmarum fratrem suum Ecclesiae, qvem Praepositum constituit illius loci. Sic mutavit Episcopatus uggenensis nomen, et vocatus est dorpatensis. Canonici autem dorpatenses dicti sunt regulares. Hermannus ille Episcopus multa templa in suo Episcopatu vel Dioecesi exstruxit, et Monasterium splendidum Falkena Ordinis D. Dominici ad littus fluvii Embeck, qvod nunc dirutum. De qvo Monasterio illud referunt et qvidem verisimile. Hoc Monasterium ab eodem Episcopo Hermanno exstructum, multis pagis et subditis ditatum, et ideo ad littus illius fluvii situm, vt Monachi semper bonum victum haberent ex piscibus, qvorum maxima copia erat ibidem. Nam ideo fluvius ille a primis incolis locorum dictus erat Emmajogge, qvod est interpretatum Mater Fluviorum, qvia abundabat piscibus. Postqvam autem crevisset numerus Religiosorum et Fratrum illius Monasterii, ita vt reditus putarent sibi non sufficere pro sustentatione, expediunt duos ex suo Collegio Fratres ad summum Pontificem cum literis, exponentes austeritatem vitae, copiosum numerum Fratrum et tenuitatem victus, simul exprimentes qvali cibo, potu et disciplinis vterentur. Pontifex intellectis literis et justa petita , vt pro illis ad Episcopum dorpatensem intercederet , misit primo ex Italia Monachum eorum Ordinis ad eos, vt rei veritatem intelligeret. Nam scripserant, se continuo nil nisi piscibus et pane vesci, qvi dicitur illorum lingva Igas. Piscis hic est albus, oblongus, mollior, assus melior qvam coctus, qvia pinguis. Hujus generis piscium est ibi maxima copia. Potum referebant ex grano hordei lupulo mixtum, amarum et insipidum confici, qvo vterentur. Disciplinas qvoqve singulis diebus sabbaticis fieri hoc modo; videlicet calefieri hypocaustum aliqvod, adeo vt vix homo in eo durare posset, ibi se denudantes, scopis se caedentes, et aqva frigida perfundentes corpora sua, cum concupiscentiis mortificantes. Quae cum in Italia viderentur insveta et minus tolerabilia, vt prius diximus, ad experienda ista, missus erat italus Monachus ejusdem Ordinis. Hic cum venisset cum illis qui missi erant Romam, in Livoniam ad Monasterium praedictum, fratres istius Monasterii fingentes sibi socium gratum advenisse, hilari vultu excipiunt, torridis piscibus illuin tractantes, et cerevisia absynthio mixta, qua in caloribus aestatis vtebantur ob sanitatem Monachi, forti et amara. His omnibus delicatus Italus haud assvetus mirari coepit. Cum autem sabbatum advenisset jubent balnea suo more calefieri vt plurimum, eo introducentes Italum fratrem, aquam infundunt in lapides candentes, calore nimio mox implerunt balnea. Ipsi vero adsueti, nudi arripientes singuli scopas, incipiunt se caedere, aqua frigida se perfundentes. Quod cum intolerabile videretur Italo, exsiliens ex balneis, proh Deum! inquit: austera nimis haec vestra est vitae regula; vix audita ab hominibus. Hac relatione Italum ignarum locorum et morum gentis asperioris vitae, Romam expediunt, qui insueta referens Pontifici, vt illi videbantur, facile impetrat, vt pro Ordine et fratribus Monasterii intercedat ad Episcopum dorpatensem, vt augeret illorum reditus. Et vt redeamus ad seriem rei, Episcopus Hermannus diu functus officio Episcopi, ipse ad extremum romanam petit vrbem, vnde rediens in Livoniam senectute confectus cum visu privaretur, in eodem Monasterio Falkena vitam finivit, qui vivens adhuc Alexandro Successori Episcopatum suum resignavit. Et hic fuit secundus dorpatensis Episcopus.

1

2015-12-11

MärksõnaUsk ja uskmatus