Teemad

MärksõnaEesti ajalugu

Martin Lutheri tekste

Prindi

Martin Luther

1

Esiteks peate te teadma, et mõned uued õpetajad, nagu magister sententiarum, püha Thomas ja nende õpilased jagavad meeleparanduse kolmeks osaks: nimelt kahetsuseks, pihiks ja hüvituseks. Ja kuigi see nende arvamuse kohane eristus on küll raskelt või pole sugugi Pühakirjast ega vanadest pühadest kristlikest õpetajatest tõestatav, ometi jätame selle praegu nii ja kõneleme nende kombe kohaselt.

Luther, M. Sermon indulgentsist ja armust (1518). (Tõlkinud U. Petti)

Esiteks. Ristimine on kreeka keeles baptismus, ladina keeles mersio, see tähendab, et midagi täiesti vette kastetakse, mis tema üle kokku lööb. Ja kuigi paljudes kohtades pole enam kombeks lapsi ristimisel täiesti vette kasta, vaid neile üksnes käega valatakse ristimisvett, siis ometi peaks see nii olema ja oleks õige, et ristimise sõna järgi laps (või kes iganes ristitakse) täiesti vette vajutataks ja kastetaks ning jälle välja tõmmataks. Sest ilma kahtluseta tuleb ka saksakeelne sõna “ristimine” (Taufe) sõnast “sügavus” (Tiefe), kuna see, kes ristitakse, sügavale vette kastetakse. Seda nõuab ka ristimise tähendus, sest see tähendab, et vana inimene ja patune sündimine lihast ja verest täielikult uputatakse Jumala armu läbi, nagu me edasises kuuleme. Seepärast peaks tähendusele vastavalt toimima  ning  õige,  täiusliku  märgi  selleks  andma.

Luther, M. Sermon pühast auväärsest ristimise sakramendist (1519). (Tõlkinud U. Petti)

Esiteks. Pühas altarisakramendis ja pühas tõelises Kristuse ihus on samuti kolm asja, mida teadma peab. Esimene on sakrament ehk märk, teine on sellesama sakramendi tähendus, kolmas usk mõlemasse, nagu igas sakramendis need kolm osa olema peavad. Sakrament peab olema väline ja nähtav ihulikus vormis või kujus. Tähendus peab olema sisemine ja vaimne inimese  vaimus.  Usk  peab mõlemad kokku viima,  et  need  kasu  tooksid  ja  neid  kasutataks.

Luther, M. Sermon püha tõelise Kristuse ihu auväärsest sakramendist ja vennaskondadest (1519). (Tõlkinud U. Petti)

Esiteks on meeleparanduse sakramendis kaks andeksandi: karistuse andeksand ja süü andeksand. Esimesest, karistuse andeksannist ehk hüvitusest, sai küllalt kõneldud sermonis kustutusest, mis mõne aja eest ilmus. Selles andeksannis ei ole nii palju ja see on mõõtmatult väiksem kui süü andeksand, mida võib nimetada ka jumalikuks ehk taevalikuks kustutuseks. Seda ei  saa  mitte  keegi  peale  Jumala taevast anda.

Luther, M. Sermon meeleparanduse sakramendist (1519). (Tõlkinud U. Petti)

Esiteks. Kuna surm on hüvastijätt selle maailma ja kõigi tema tegemistega, siis on vajalik, et inimene oma ajaliku vara kohta täpsed juhised annab, kuidas peab või kuidas ta mõtleb seda korraldada, et peale tema surma ei jääks mingit põhjust tüliks ja riiuks või muuks eksituseks tema sugulaste hulgas, kes maha jäävad. Ja see on ihulik või väline hüvastijätt selle maailmaga, milles varandusest lahkutakse ja loobutakse.

Luther, M. Sermon surmaks valmistumisest (1519). (Tõlkinud U. Petti)

Lisaks: Ööülikool. Marju Lepajõe. Miks haridus on püha?

1

2015-12-04

MärksõnaEuroopa ajalugu

MärksõnaLuther

MärksõnaSurm

MärksõnaUsk ja uskmatus