Lihula sammas

Prindi

Tiina-Erika Friedenthal

1

Lihula ausamba püstitamise [1] näol olla tegemist täiesti ilmsüüta absoluutselt õige ja püha üritusega - muu maailm lihtsalt ei viitsi meie ajalugu tundma õppida. Kui nad seda teeksid, saaksid nad aru, et meil on täielik õigus SS mundrit austada. See on muu maailma mure, et nad aru ei saa. Vott. Sest sakslased tulid siia ja kohtlesid meid «peaaegu nagu võrdseid», st lubasid meil oma mundri selga tõmmata ja nende püha üritust teenida, selle asemel, et meid seaaedikusse sulgeda nagu poolakaid või ahju ajada nagu juute. Eestlased oskavad selliseid asju hinnata, eks ole. Tänumeelt ja lõuakergitamist sel teemal on eestlaste seas ikka ootuspäraselt palju olnud - eestlane kui tagahoovis üks väiksemaid, peab muidugi suuremate tähelepanu ja tunnustust oluliseks. Eriti veel, kui see üks on vana kiusaja ja kõigile teistele õue peal tappa andnud. Selline asi jääb meelde, kui see ka kaua ei kesta - hinge jääb positiivne kogemus, et oled kuidagi teistmoodi ja tähelepanuväärsed inimesed on seda märganud - seda enam, et kui ta seda märganud on, siis pole ta nii paha ka ju, eks ole. Midagi peab siin olema, millest keegi teine aru ei saa.

Ma ei saa lahti tundest, et ausamba eest seisva «rahva» jaoks on see nüke meie ajaloos - et eestlased saatuse tahtel SS-mundris venelaste vastu võitlesid - mitte lihtsalt üks asjaolu ajaloos, vaid ERILISE tähtsusega seik. Kõik mängivad mängu kaasa ja räägivad vaestest talumeestest, kelle panust eestluse eest seismisel vääriliselt ei tunnustata, ent tegelikkuses on raske vabaneda muljest, et ausammast on suurele hulgale eestlastest vaja selleks, et ei läheks meelest see soe tunne ja tunnustus õue suurima päti poolt, kui see jõmpsikal oma saablit puhastada lubas ja sellega ta peaaegu et oma tasemele tõstis. Põlevate silmadega kiilakad kutid ausamba avamiselt ja kaitsmiselt peaaegu et ütlevad selle välja.

Kelle jaoks see ausammas on püsti pandud? Kellele seda vaja oli? Neile meestele, kes omal ajal Sinimägedes võitlesid ja kes ilma selleta ei tunne end piisavalt tunnustatuna? Või oli seda vaja Tiit Madissonile oma rahutu iseloomu väljaelamiseks, kes mitte ühegi korra ajal ei suuda muud välja pakkuda, kui ich bin dagegen. Teatavat sorti intellektuaalidele, kellele meeldib oma korporatsioonis õllelaua taga asjassepühendatu äraseletatud olemisega Lili Marleeni laulda ja uimas peaga oma paremat käpakest kindlameelselt sirgu ajada? Ma arvan, et kõige rohkem on Lihula ausammast vaja tervele armeele kolmeklassilise haridusega noorukitele, kes Tartu linnas ringi kolavad, päike kiilal pealael säramas, ja välistudengeid kiunutavad. Vähem hitlerimeelsed kohalikud nimetavad neid põmmpeadeks. Neid kui sihtrühma paistis ausamba avamisel palju olevat.

Kuu aega tagasi kirjutas Eesti presidendile petitsiooni [2] saksa kunstnik Andreas Stadler, kes oli šokeeritud Hitleri ja Stalini piltidega T-särkidest, mida Tallinna suveniiripoed müütasid. Müüja viitas samuti «meie ajaloole», mida küsija niisiis piisavalt ei tundnud. Mida me lõppeks tahame? Et Eesti koos «oma ajalooga» muutuks üldiselt fašismi taunivas läänemaailmas idülliliseks oaasiks kogu Euroopa põmmpeadele? Lõpuks ometi üks riik, kus saab vabalt heil hitler karjuda ning juutidele ja neegritele peksa anda - kohalikel on sellest vaid hää meel.

(JPEG)

Kellel Lihula ausamba tõelise sihtrühma suhtes ikka veel kahtlusi on, see heitku pilk neonatside multikeelsele (mis te arvate, kas ka eesti keeles?) võrguajakirjale - meie «ilmsüüta» ausambale on seal väärilist tähelepanu jagatud.

Mis toimub? Mille eest eesti rahvas seisab?

1

[1] Vastukaja Portugalist:

Date: Sat, 11 Sep 2004 01:44:21 +0100

Tere!

Teie lugu (Lihula sammas)Kirikiris oli kahtlemata pônev lugeda, kuid samas oli see ka úle pigutatud. Või oligi teie taotlus tekitada natukene nalja? See ausamba jama on suures osas eesti ajakirjanduse vili.
Kogu see jama tundub juba suisa nõmedana, eriti see kuidas punane ajaleht Postimees seda kajastab.
EV valitsus on kahtlemata käitunud halvimal viisil.

Parimatega

Priit Kivi
Lissabon, Portugal
www.lisest.org

[2] Kõrgestiaustatud hr. Eesti president, kallid lugejad ja lugejannad.

Paari nädala eest reisisin ma Eestimaal. Juba peale lühikest siinviibimist võlus mind selle maa ja inimeste ilu. Minu vastu oldi alati väga sõbralikud ja abivalmid. Ma panin tähele inimeste kõrget eneseteadlikust ja uhkust. Eesti on mulle väga kauge, sest selle rahva juured on hoopis teist päritolu kui lääne-eurooplastel. Olen lugenud palju ajast, mil Eestil olid erinevad valitsejad ja vabastavast laulvast revolutsioonist. See mõjus mulle tugevalt, nii et ma asutasin end kohe siiapoole teele. Saabunud Tallinna, tajusin inimestes teatud laadi laengut, impulsiivsust. Ka paljud teatri- ja ooperimajad tundusid mulle sümpaatsed. Kahjuks olid kõik piletid välja müüdud. Kaunid metsad andsid tunnistust puutumatust loodusest. Siin Lääne-Euroopas on sellised maastikud õigupoolest juba kadunud.

Siiski heitis üks kogemus tumeda varju minu reisile ja tekitas ebamugavust. Ma uitasin läbi kauni Tallinna vanalinna, kui nägin Kullasepa tn. suveniiripoodi, kus müüdi Hitleri ja Stalini pildiga särke. See ei saa ometigi tõsi olla! Siin peab olema tegemist naljaga. Kahjuks ei olnud see nali. Ma astusin poodi ja ütlesin müüjale: “Mina olen sakslane ja ma ei suuda mõista, kuidas saab Hitlerit ja Stalinit suveniiridena müüa!” Müüja andis mulle vastuseks: ”Meie ei ole siin Saksamaal vaid Eestis. Meie eestlased oleme sõltumatud ja pole olemas seadust, mis keelab mul neid T-särke müüa. See on sõnavabadus!” Ma olin täiesti šokeeritud. Mulle tulid pisarad silma ja ma tajusin uskumatut maitselagedust. Ma ütlesin veel müüjale, et tal peaks häbi olema ja lahkusin kauplusest. Ma ei suutnud seda aksepteerida ja läksin politseijaoskonda avaldust tegema.

Politsei seletas mulle sedasama, mis müüja:” Meil on kahju, aga me ei saa midagi teha, sest pole seadust, mis keelaks selliste T-särkide või muude fašistlike-stalinistlike materjalide omamist või müümist!” Politsei andis mulle veel mõista, et nemad distantseeruvad müüja hoiakust ja nägid palju vaeva, et mind maha rahustada. Ei, mõtlesin ma veelkord, see ei saa ometi tõsi olla! Niisiis läksin ma Saksa saatkonda, et võibolla seal mingit mõju avaldada või vähemalt sellest teada anda, et see pole akseptaabel. Hoolimata sellest, et saatkond oli suletud, lasti mul sisse astuda. Naissoost saatkonna töötaja lasi mul kuulda sama, mida olin kuulnud müüjalt ja politseilt. Masendunult lahkusin ma saatkonnast. Ma istusin kohvikusse maha ja hakkasin mõtlema, mida saaks teha. Esimese asjana tahaksin ma siinkohal avaldada oma arvamust.

Fašism ja stalinism olid kaks suurimat kuritegu inimkonna vastu, mis eales olemas olnud. Mitmed miljonid inimesed said seejuures saadetud gaasikambrisse, ära põletatud, üles poodud või muul brutaalsel moel mõrvatud. Stalin lisas peaaegu igasse eesti perekonda surmaohvri. Ja see peaks olema sõnavabadus! Kas ohvritel ja nende omastel ei olegi õigust neile tehtud ülekohtu respekteerimisele? Kas selliste suveniiride müügi läbi ei tapeta ja alandata neid ikka ja jälle? Et fašism ja stalinism on põlastusväärsed, peaks olema iseenesest mõistetav ja sõnavabadusega pole siin absoluutselt midagi pistmist. Te kõik teate, mis toona juhtus! Või ei tea? Sõnavabadus on selles maailmas iga kodaniku põhiõigus, aga sellega ei sobi ignoreerida või õigustada ühtegi kuritegu. Just sellepärast, et Eesti on sõltumatu riik, peaks Stalinit ja Hitlerit meeles pidama kui saatanat ja mitte müüma neid suveniirina. Hr. Eesti president, palun mõelge selle peale, et selline käitumine soodustab paremäärmuslaste turismi. Võimalus avalikult natsi hüüdlauseid karjudes ringi joosta loob teil sisemise julgeoleku konflikti kiiremini, kui te uskuda tahate. Vaadake palun neid antisemitistide, neonatside ja skinheadidega seotud probleeme Euroopa Liidus. Ma palun teil luua ja esitada valitsusele seadus, mis keelaks stalinistlike ja fašistlike sümboolikaga esemeid toota, omada ja müüa. Neid materjale tohib kasutada ainult ajaloolistel eesmärkidel, näiteks teatris või muuseumites. Ma apelleerisin teie mõistlikkusele. Vabadus ja humanistlikud õigused on hinnalised hüved. Aidake end sellega, et mitte kunagi enam selliseid kuritegusid ei väärtustata. Palju tänu, et võtsite vaevaks lugeda. Siiski kavatsen ma kindlasti taas Eestit külastada.

Südamlike tervitustega,
Andreas Stadler

2004-09-04