MärksõnaEesti ajalugu

Eile nägin ma Eestimaad

Prindi

Juhan Liiv

1

Eile nägin ma Eestimaad

Eile nägin ma Eestimaad!
Nägin hurtsikuid, saunasid,
nägin bagaaži ja paunasid,
väljal kivivõsa aunasid -
eile nägin ma Eestimaad!

Eile nägin ma Eestimaad!
Lagunud talumajasid!
Oh kui rammetuid rajasid!
Kadaka-, lepavõsasid!
Eile nägin ma Eestimaad!

Eile nägin ma Eestimaad!
Põõsastikud ja võsad kõik
suikumise ja näotuse paik,
vaimusilm nii hämaras, vaik -
eile nägin ma Eestimaad

1904

Ta lendab mesipuu poole

Ta lendab lillest lillesse
ja lendab mesipuu poole;
ja tõuseb kõuepilv ülesse -
ta lendab mesipuu poole.
Ja langevad teele ka tuhanded,
veel koju jõuavad tuhanded
ja viivad vaeva ja hoole
ja lendavad mesipuu poole.

Nii hing, oh hing, sa raskel a’al -
kuis ihkad isamaa poole;
kas kodu sa, kas võõral maal -
kuis ihkad sa isamaa poole!
Ja puhugu vastu sull’ surmatuul
ja lennaku vastu sull’ surmakuul:
sa unustad surma ja hoole
ning tõttad isamaa poole!

1905

Ma kõndisin metsa poole

Ma kõndisin metsa poole,
kus vaiklik üksildus;
siin leidus mu nukker süda:
mu noorus ja armastus.

Ma kõndisin välja pääle
ja üle kirikutee.
Siit rahvas sõitis mööda,
Mull’ haiget tegi see.

Siin tuli ta mu meelde -
otstarbeta elu ja töö:
kuis kurbtus köitnud mu keele
kuis raugemata on öö!

Ma astusin mäe pääle,
kust näha võis edasi:
sääl muistne aeg tuli meelde
ja lossid tagasi.

Sääl muistne aeg tuli meelde,
sest kõigest paisus aim.
Sest silmad langesid märjaks
ja õieti kurvaks läks vaim.

Sa mine kuhu tahad,
sul ikka varemed ees,
nii metsas, mäel, väljal,
sa ikka nende sees!

Must lagi on meie toal

Must lagi on meie toal,
on must ja suitsuga,
sääl ämbliku võrku, sääl nõge,
on ritsikaid, prussakaid ka.

Mis tema kõik kuulnud, näinud,
ei suuda ütelda, -
kuis valu viskab varju,
kuis muudab näo ta!

Näind palju pisaraid, nuttu,
ja palju riidu ka,
nii palju, palju valu, -
oh issand, halasta!

Must lagi on meie toal
ja meie ajal ka:
ta nagu ahelais väänleb,
kui tema saaks kõnelda!

Uus ja vana

Ma astsin hommiku õue,
tulin meeletult tagasi,
kõik end’ne elu surnud,
uuest’ sündind ma jällegi.

Kõik elu, ta oli vangis,
oli raudas, ahelas,
oli midagi selle vahel,
mis põues lainetas.

Nii iga päev ma suren,
suren alalõpmata
ja tuhatkorda süda
kokku käänab valuga.

Nii igal hommikul ärkan
ma uuest’ sündinud.
Siis uuesti ära suren,
uuest’ ärkan muudetud.

Kevade lähenemine

Tuhat nägemata silmi
vaat’vad murult vagusalt,
tuhat kuuldemata hääli
heliseb ju salajalt.

Üle laane lootus luikab,
kõne-kõmin metsa pääl,
üle oru ootus huikab,
vaimud vaat’mas mäe pääl.

Langevad nad ükskord kokku:
kõne-kõmin metsa päält,
ast’vad vaimud mäelt alla,
kose kohin tõstab häält -

siis kõik väljad valendavad,
lahti iga lille silm,
järve lained helendavad,
ilus päiksepaiste ilm.

Siis kõik kaua kannatavad
nupud rõõmu-silmavees,
eluvaimud lehvitavad:
kevade on meie ees.

1

2015-11-13