Teemad

Loov maastik: miks me jääme provintsi?

Prindi

Martin Heidegger

1

Ühe avara kõrgoru järsul nõlval lõunapoolses Schwarzwaldis seisab 1150 m kõrgusel väike suusahütt. Põhiplaanilt on ta 6X7 meetrit suur. Madal katus ulatub üle 3 ruumi: eluköögi, magamisruumi ja uurimiskambri. Kitsal orulammil laiali pillatult ning sama järsu vastasnõlva ääres asub üksteisest eemal suure räästaskatusega talumaju. Nõlvakut pidi ülespoole ulatuvad mägikarjamaad ja aasad metsa alla, kus vanad tumedad nulud kõrgusse pürivad. Üle kõige laiub kirgas suvetaevas, mille sädelevas laotuses kaks kanakulli suuri ringe tehes kõrgusse tõusevad.

See on minu töömaailm - nähtud külalise ja suvevõõra vaatlevate silmadega. Ise ei vaatle ma maastikku õieti küll kunagi. Ma kogen ta tuunitist, päevitist-öist muutumist aastaaegade suures tulekus ja minekus. Mägede raskus ja nende ürgkivistu tugevus, nulgude aeglane kasvamine, õitsvate mägikarjamaade hiilgav lihtne ilu, mägioja kohin kauges sügisöös, sügavasse lumme tuisatud väljade karm lihtsus - kõik see surub ja tungib ja väreleb läbi argise olemise seal ülal.

Ning see ei sünni jällegi mitte mõne nautleva süvenemise ja kunstliku tundlemise soovitud silmapilkudel, vaid ainult siis, kui päristine olemasolu oma töös seisab. Alles töö avab ruumi sellele mägitegelikkusele. Töö kulg jääb maastiku toimumise süvasse lastuks.

Kui sügaval talveööl raevutseb hüti ümber metsik lumetorm oma iilidega, siis on see filosoofia ülev aeg. Ta küsimine peab siis lihtsaks ja olemuslikuks muutuma, ühegi mõtte töötlus ei saa muud kui vali ja vahe olla. Keelelise vermimise vaev on kui kõrgusse ulatuvate nulgude vastuseis tormile.

Ning see filosoofiline töö ei edene mitte mõne veidriku iseäraliku tegevuse kombel. Ta kuulub sinna talumeeste töö hulka. Kui noor talumees rasket sarvkelku nõlva pidi üles tirib, et teda peagi pöögihalge täis laaditult ohtlikul laskumisel oma õue poole juhtida, kui karjane aeglasel-unistaval sammul oma lojuseid nõlva pidi üles ajab, kui talumees oma töötoas vilunult arvutuid sindleid oma katuse tarvis valmis seab, siis minu töö on sedasama laadi. Selles juurdub vahetu kuuluvus talumeeste hulka. Linlane arvab, et ta läheb «rahva hulka» niipea, kui ta suvatseb mõne talumehega pikemasse vestlusse laskuda. Kui ma õhtul tööpausi ajal koos talumeestega ahjupingil või laua ääres pühase all toanurgas istun, siis ei räägi me enamasti hoopiski mitte. Me tõmbame vaikides oma piipu. Vahetevahel võib-olla langeb mõni sõna, et metsas jõuab nüüd raietöö lõpule, et läinud ööl murdis nugis kanalasse sisse, et küllap hommikul toob lehm vasika, et sugulast tabas rabandus, et ilm «pöörab» varsti. Omaenese töö seesmine kuuluvus Schwarzwaldile ning ta inimestele tuleb aastasadadepikkusest ei millegagi asendatavast püsimisest alemanni-švaabi pinnas.

Linlast «ergutab» mõni niinimetatud maal-viibimine ülimalt ühe korra. Kogu minu töö on aga kantud ja juhitud nende mägede ja nende talumeeste maailmast. Aegajalt on nüüd see töö seal ülal pikemaks ajaks katkestatud läbirääkimiste, ettekandereiside, nõupidamiste ja õppetegevuse poolt siin all. Aga niipea kui ma jälle üles jõuan, tungib juba hüti-olemise esimestel tundidel ligi kogu varasemate küsimuste maailm - ning nimelt täiesti samal kujul, mil ma ta maha jätsin. Mind lihtsalt seatakse selle töö omavõnkumisse ning õigupoolest ei ole mul võimugi ta varjatud seaduse üle. Linlased imestavad sageli pika ühetoonilise üksiolemise /Alleinsein/ üle talumeeste seas mägede vahel. Ometi ei ole see mõni üksiolemine, küll aga üksildus /Einsamkeit/. Nimelt suurtes linnades võib inimene kergesti olla nii üksi kui vaevalt kusagil mujal. Aga ta ei saa seal kunagi üksildane olla. Sest üksildusel on see ürgomane võim, et ta ei lahuta meid, vaid heidab kogu olemasolu valla kõigi asjade olemuse avarasse lähedusse.

Seal väljas võib ajalehtede ja ajakirjade vahendusel välkkiirelt «kuulsuseks» saada. See on ikka veel kõige kindlam tee, mida pidi oma kõige pärisem tahtmine väärtõlgitsuse ohvriks langeb ning põhjalikult ja kiiresti unustusse satub.

Seevastu on talumehelikul meelespidamisel oma lihtne, kindel ja järelejätmatu truudus. Hiljuti hakkas seal ülal üks vana talunaine surema. Sageli ja meelsasti oli ta minuga lobisenud ning seejuures vanu külalugusid välja kraaminud. Oma tüsedas piltlikus keeles hoidis ta veel alal rohkesti vanu sõnu ja mitmesuguseid ütlusi, mis on tänasele külanoorpõlvele juba arusaamatuks muutunud ning elavale keelele nõnda kaduma läinud. Veel läinud aastal
-  kui ma nädalate kaupa hütis üksi elasin - tuli see talunaine oma 83 aastaga sageli minu poole, tõustes üles mööda järsku nõlva. Ta tahtis kohapeal, nagu ta ütles, iga kord järele vaadata, kas ma veel alles olen või kas mind «keegi» järsku ära varastanud ei ole. Oma suremisöö veetis ta kõneluses oma ligimestega. Veel poolteist tundi enne lõppu tegi ta neile ülesandeks «härra professorile» tervisi viia. - Säärane meelespidamine maksab võrreldamatult enam kui mõne maailmalehe osavaim «reportaaži minu arvatava filosoofia üle.

Linlik maailm satub ohtu langeda hukatusliku. väärusu saagiks. Üks väga häälekas ja väga agar ja väga mõnulev pealetükkivus näib sageli hoolt kandvat talumehe maailma ja ta eksistentsi eest. Nõnda aga eitatakse just seda, mis nüüd üksnes puudu jääb: eemale hoida talumeheeksistentsist, jätta see enam kui kunagi muidu ta päris oma seaduse hoolde; käed eemale - et mitte tirida seda literaatide võltsi keelepeksu rahvusluse ja oma-pinnaspüsimise üle. Talumees ei tarvitse ega taha sugugi seda linlikku emalikkust. Mida ta ometi tarvitseb ja tahab, see on diskreetne takt ta pärisomase olemuse ja selle iseseisvuse suhtes. Aga rohked linnast pärit tulnukad ja läbisõitjad
-  suusatajad mitte viimastena - käituvad tänapäeval külas või taluõuel sageli nõnda, nagu «amüseeriksid» nad oma suurlinlikes lõbustuspaleedes. Säärane käitumine purustab ühe õhtuga enam, kui eales suudavad edendada aastakümnetepikkused teaduslikud õpetussõnad rahvusluse ja rahvatundmise kohta.

Jätkem maha kõik alandav sõbrutsemine ja võlts rahvalikkus - õppigem toda lihtsat karmi eksistentsi seal ülal tõsiselt võtma. Alles siis kõneleb ta meile taas.

Hiljuti sain ma teise kutse Berliini Ülikooli. Säärasel puhul tõmbun ma linnast tagasi hütti. Ma kuulan, mida ütlevad mäed ja metsad ja talud. Siis lähen ma oma vana sõbra, ühe 75-aastase talumehe poole. Ajalehest on ta Berliini kutsest lugenud. Mida ta ütleb? Aeglaselt viib ta oma selgete silmade kindla pilgu minu omadesse, hoiab suu rangelt kinni, paneb oma truu-mõtliku käe mulle õla peale ning - raputab vaevumärgatavalt pead. See peab tähendama: järeleandmatult Ei!

Tõlkinud Ülo Matjus

1

2015-11-09