Teemad

Küsimus tehnika järele

Prindi

Martin Heidegger

1

Järgnevas me küsime tehnika järele. Küsimine kasvab teel. Sellepärast on soovitatav ennekõike silmas pidada teed ning mitte jääda rippuvaks üksikutest lausetest ja tiitlitest. See tee on üks mõtlemise teid. Kõik mõtlemise teed viivad enam või vähem arusaadavalt harjumatul viisil läbi keele. Meie küsime tehnika järele ja tahaksime seeläbi ette valmistada vaba suhte tehnikaga. Vaba on see suhe, kui ta avab tehnika olemusele meie olemasolu. Kui vastame sellele, siis suudame kogeda tehnilist ta piirides.

Tehnika ei ole seesama, mis tehnika olemus. Kui me otsime puu olemust, peame tähele panema, et Too, mis iga puud puuna läbinisti valitseb, ei ole ise mitte puu, mis ennast ülejäänud puude vahel kohata laseb.

Nõnda ei ole siis ka tehnika olemus sugugi mitte midagi tehnilist. Sellepärast ei koge me iialgi oma suhet tehnika olemusega niikaua, kui me seda tehnilist ainult ette kujutame ja käitleme, sellega hakkama saame või teda väldime. Me jääme kõikjal mittevabana tehnika külge aheldatuks, kas me teda kirglikult jaatame või eitame. Kõige pahemini oleme ometi tehnika kätte jäetud siis, kui vaatleme teda millegi neutraalsena; sest see ettekujutus, mida tänapäeval eriti meeleldi pooldatakse, teeb meid tehnika olemuse suhtes täiesti pimedaks.

Millegi olemusena kehtib iidse õpetuse järgi too, mis miski on. Me küsime tehnika järele, kui me küsime, mis ta on. Igaüks tunneb kaht ütlust, mis meie küsimusele vastavad. Üks ütleb: tehnika on vahend eesmärkide tarvis. Teine ütleb: tehnika on inimese tegevus. Mõlemad tehnika-määratlused kuuluvad ühte. Sest eesmärke seada, selleks vahendeid muretseda ja kasutada on inimlik tegevus. Selle juurde, mis on tehnika, kuulub abinõu, seadme ja masina valmistamine ja kasutamine, kuulub see valmistatu ja kasutatu ise, kuuluvad tarbed ja eesmärgid, mida nad teenivad. Nende seadiste tervik on tehnika. Ta on ise seadis, ladinas öeldult: instrumentum.

Sellepärast võib käibivat ettekujutust tehnikast, mille järgi ta on vahend ja inimlik tegevus, nimetada tehnika instrumentaalseks või antropoloogiliseks määratluseks.

Kes tahaks eitada, et ta õige ei ole? Ilmselt sätib ta end selle järele, mis on silme ees, kui kõneldakse tehnikast. Tehnika instrumentaalne määratlus on isegi nii kohutavalt õige, et ta käib veel moodsagi tehnika kohta, millest muidu teatava õigusega väidetakse, et ta olevat vanema käsitöise tehnika suhtes midagi läbinisti teist ning seepärast uut. Ka elektrijaam oma turbiinide ja generaatoritega on inimese poolt valmistatud vahend inimese poolt seatud eesmärgi tarvis. Ka rakettlennuk, ka kõrgsagedusmasin on vahend eesmärkide tarvis. Loomulikult on radarijaam keerulisem kui tuulelipp. Loomulikult tarvitseb kõrgsagedusmasina valmistamine tehnilis-industriaalse tootmise korral erinevate tööjärkude tihedat seotust üksteisega. Loomulikult on saeveski Schwarzwaldi ununud orus primitiivne vahend võrreldes hüdroelektrijaamaga Rheini hoovusel.

See on õige: ka moodne tehnika on vahend eesmärkide tarvis. Sellepärast mõjutab instrumentaalne ettekujutus tehnikast iga katset tuua inimest tehnikaga õigesse vahekorda. Kõik seisab selles, et tehnikat vahendina kohasel viisil käepärastada. Nagu öeldakse, tahetakse tehnikat «vaimselt käe alla saada». Tahetakse teda vallata. Vallatatahtmine on seda tungivam, mida rohkem ähvardab tehnika libiseda inimese valitsuse alt.

Kui aga nüüd oletada, et tehnika ei ole ainult vahend, kuidas on siis lugu tahtega teda vallata? Kuid me ütlesime ometi, et tehnika instrumentaalne määratlus on õige. Kindlasti. Õige paneb selle juures, millega tegemist, iga kord midagi asjakohast tähele. Ometi ei tarvitse tähelepanu selleks, et õige olla, arutusel olevat hoopiski mitte ta olemuse poolest avada. Ainult seal, kus leiab aset säärane avamine, sünnib endana /ehk iseneb - ereignet sich/ tõene. Sellepärast ei ole pelgalt õige veel mitte tõene. Alles see toob meid vabasse suhtesse sellega, mis meisse ta olemuse poolest puutub. Tehnika õige instrumentaalne määratlus ei näita järelikult veel ta olemust. Selleks et me jõuaksime olemuse juurde või vähemalt ta lähedusse, peame läbinisti läbi õige tõest otsima. Me peame küsima: mis on see instrumentaalne ise? Kuhu kuuluvad sellesarnased nagu vahend ja eesmärk? Vahend on säärane, mille läbi midagi toimetatakse ning nõnda saavutatakse. Seda, mille tagajärjeks on toime, nimetatakse põhjuseks. Kuid mitte ainult too, mille abil teisele toimitakse, ei ole põhjus. Ka eesmärk, millele vastavalt kujuneb vahendite laad, tuleb põhjusena arvesse. Kus järgitakse eesmärke, rakendatakse vahendeid, kus valitseb instrumentaalne, seal võimutseb põhjuslikkus, kausaalsus.

Aastasadu õpetab filosoofia, et on olemas neli põhjust: 1. causa materialis, materjal, aine, millest valmistatakse näiteks hõbevaagen; 2. causa formalis, vorm, kuju, mille materjal võtab; 3. causa finalis, eesmärk, näiteks ohvriteenistus, mille läbi tarvilik vaagen määratakse kindlaks vormi ja aine poolest; 4. causa efficiens, mis saavutab efekti, tegeliku valmis vaagna, - hõbesepp. Mis on tehnika vahendina ette kujutatult, see ilmneb, kui me instrumentaalse viime tagasi neljakordsele kausaalsusele.

Aga mis siis, kui kausaalsus peidab end omalt poolt selle suhtes, mis ta on, pimedusse? Nimelt tehakse aastasadu nägu, nagu oleks õpetus neljast põhjusest päevselge tõena taevast langenud. Sellal kui tohiks olla aeg küsimaks: mispärast on olemas nimelt neli põhjust? Mida päriselt tähendab nende nelja nimetatu suhtes «põhjus»? Millelt määratleb end nelja põhjuse põhjuseline karakter nõnda ühtselt, et nad kuuluvad kokku?

Niikaua kui me nende küsimuste peale ei lähe, jääb kausaalsus ja koos temaga see instrumentaalne ja koos sellega käibiv tehnika-määratlus tumedaks ja alusetuks. Põhjust ollakse ammust-aega harjunud ette kujutama toimijana. Toimima tähendab seejuures: tulemusi, efekte saavutama. Causa efficiens, üks neljast põhjusest, määrab mõõduandval viisil kogu kausaalsuse. See läheb nii kaugele, et causa finalis’t, finaalsust ei rehkendata ülepea enam kausaalsuse alla. Causa, casus kuulub tegusõna cadere «langema, kukkuma» juurde ning tähendab todasama, mis toimib nii, et selle tagajärjel kukub miski nii või naamoodi välja. Õpetus neljast põhjusest ulatub Aristoteleseni välja. Kreeka mõtlemise vallas ja selle tarvis ei ole ometi kõigel sellel, mida järeltulevad ajastud otsivad kreeklaste juures ettekujutuse ja tiitli «kausaalsus» alt, lihtsalt midagi tegemist toime ja toimimisega. Mida meie nimetame põhjuseks, roomlased causa\s, kõlab kreeklastel αἴτιον, see, mis miski muu on võlgu, milles on süüdi. Neli põhjust on omavahel kokkukuuluvad võlgu või süüdi olemise viisid. Selgitada võib seda näide.

Hõbe on see, millest on valmistatud hõbevaagen, Selle ainena (ὕλη) on hõbe kaassüüdi vaagnas. Vaagen on võlgu, s.t võlgneb tänu hõbedale selle eest, millest ta koosneb. Aga ohvririist ei jää võlgu mitte ainult hõbedale. Vaagnana ilmub hõbedale võlgnenu vaagna näol ning mitte pandla või sõrmuse näol. Ohvririist on nõnda ühtlasi võlgu vaagnalikkuse-näolisusele (εἶδος). Hõbe, millesse väljanägemine vaagnana on sisse lastud, ja väljanägemine, milles ilmub hõbedasus, on kumbki omal viisil kaassüüdi ohvririistas.

Ometi jääb ohvririistas kõigepealt süüdi miski kolmas. See on too, mis piirab vaagna pühendamise ja annetamise alaga ette. Selle läbi piiritletakse ta ohvririistana. Piiritlev lõpetab asja. Selle lõpuga ei lakka asi olemast, vaid sellest peale algab ta sellena, mis tast saab pärast esile-toomist /Herstellen/. Selles tähenduses kõlab lõpetav, täielikult lõpetav kreekas τέλος, mida liiga sageli tõlgitakse «sihi» ja «eesmärgi» abil ning nõnda tõlgitsetakse vääralt. τέλος, on süüdi selles, mis aine ja mis väljanägemisena on kaassüüdi ohvririistas.

Lõpuks on valmis ohvririista olemas- ja valmisolus kaassüüdi neljas: hõbesepp; aga sugugi mitte selle läbi, et ta toimides toimetab tegemise efektina esile valmis ohvrivaagna, mitte causa efficiens’ina.

Aristotelese õpetus ei tunne selle tiitliga nimetatud põhjust ega tarvita vastavat kreeka nimetust. Hõbesepp mõtleb läbi ja koondab süüdi-olemise kolm nimetatud viisi. Mõtelda tähendab kreekas λέγειν, λόγος. See põhineb άποφαίνεσθαι’l, nähtavale-toomisel. Hõbesepp on kaassüüdi sellena, millelt ohvrivaagna esilekanne ja endalpüsi oma esimese lähte leiavad ja seda hoiavad. Süüdi-olemise kolm eelnimetatud viisi võlgnevad hõbesepa mõtlemisele tänu selle eest, et nad ja kuidas nad esile ja mängu tulevad ohvrivaagna esiletoomisel.

Olemas- ja valmisolevas ohvririistas valitsevad seega neli süüdi-olemise viisi. Nad on omavahel erinevad ja kuuluvad ometi kokku. Mis ühendab nad ennakult? Milles mängib nelja süüdi-olemise viisi koosmäng? Kust pärineb nelja põhjuse ühtsus? Mida siis tähendab - kreekalikult mõtelduna - see süüdi-olemine?

Meie, tänased, kaldume süüdi-olemist liiga kergesti kas mõistma moraalselt eksimusena või siis tõlgitsema teatavat laadi toimimisena. Mõlemal juhul suleme endile tee selle algse mõtte juurde, mida hiljem nimetatakse kausaalsuseks.

Niikaua kui see tee ei avane, ei märka me ka, mis on päristiselt see instrumentaalne, mis põhineb kausaalsel. Et end kaitsta süüdi-olemise nimetatud väärtõlgitsuste eest, teeme selgeks ta neli viisi sellest lähtudes, milles nad süüdi on. Näite järgi on nad süüdi hõbevaagna olemas- ja valmisolus ohvririistana. Olemasolu ja valmisolu (ὑποκεῖσθαι) tunnusmärgitsevad millegi olemasoleva olemasolu.

Süüdi-olemise neli viisi toovad midagi nähtavale. Nad lasevad tal olemas-olusse ette tulla. Nad lasevad ta sinna valla ning lasevad ta nõnda kohale, nimelt ta täielikku kohaletulekusse. Süüdi-olemisel on kohaletulekusse kohalelaskmise põhijoon. Säärase kohalelaskmise mõttes on süüdi-olemine pärale-laskmine. Pilguheidust sellele, mida kreeklased kogesid süüdi-olemises, αἰτία’s, anname sõnale «pärale laskma» nüüd avarama mõtte, nii et see sõna nimetab kreekalikult mõteldud kausaalsuse olemust. Sõna «päralelaskmine» käibiv ja kitsam tähendus ütleb seevastu ainult niipalju kui tõuget ja vallapäästmist ja arvab teatavat laadi kõrvalpohjust kausaalsuse tervikus.

Milles aga seisneb nüüd pärale-laskmise nelja viisi koosmäng? Nad lasevad veel mitte olemasoleval olemasolusse kohale tulla. Järelikult on nad ühtselt läbinisti valitsetud teatavast toomisest, mis olemasoleva nähtavale toob. Mis see toomine on, ütleb meile Platon ühes «Symposioni» lauses (205b): ἡ γάρ τοι ἐκ τοῦ μὴ ὄντος εἰς τὸ ὂν ἰόντι ὁτῳοῦν αἰτία πᾶσά ἐστι ποίησις. «Iga päralelaskmine selle tarvis, mis iganes läheb mitteolemasolevast üle ja edasi olemasolusse, on esiletoomine.»

Kõik seisab selles, et me mõtleme esile-toomist kogu ta ulatuses ja ühtlasi kreeklaste mõttes. Esile-toomine, ποίησις, ei ole mitte ainult käsitöine valmistamine, mitte ainult kunstilis-luuletav paistmisele- ja pilti-toomine. Ka φύσις, ise-endast-lahti-minemine, on esile-toomine, on ποίησις. (φύσις on koguni ποίησις, ülimas mõttes. Sest φύσει olemasoleval on esiletoomise puhkemine, näiteks õie puhkemine õitsmisse ta’s endas (εν έαυτώ). Seevastu on käsitöiselt ja kunstiliselt esile-toodul, näiteks hõbevaagnal, esile-toomise puhkemine mitte ta’s endas, vaid teises (έν άλλω), käsitöölises ja kunstnikus.

Päralelaskmise viisid, neli põhjust, mängivad seega esile-toomise piires. Selle kaudu tuleb niihästi looduses kasvanu kui ka käsitöö ja kunstide valmistatu kunati oma nähtavusse.

Kuidas aga toimub esile-toomine, olgu see looduses, olgu see käsitöös ja kunstis? Mis on see esile-toomine, milles mängib päralelaskmise neljakordne viis? Päralelaskmine puutub selle olemasolusse, mis kunati tuleb esiletoomises nähtavale. Esile-toomine toob varjatusest välja varjamatusse esile. Esile-toomine sünnib ainult, kuivõrd varjatu tuleb varjamatusse. See tulemine lasub ja väreleb selles, mida meie nimetame ilmnemiseks. Kreeklastel oli selle jaoks sõna αλήθεια. Roomlased tõlgivad ta Veritas’s kaudu. Meie ütleme «tõde» ning mõistame teda harilikult ettekujutamise õigsusena.

Kuhu me oleme eksinud? Me küsime tehnika järele ning oleme nüüd jõudnud αλήθεια, ilmnemise juurde. Mis on tehnika olemusel tegemist ilmnemisega? Vastus: kõiges. Sest ilmnemisel põhineb esile-toomine. See aga koondab endas päralelaskmise neli viisi - kausaalsuse - ning valitseb neid läbinisti. Tema valdusse kuuluvad eesmärk ja vahend, kuulub see instrumentaalne. See maksab tehnika põhijoonena. Kui küsime samm-sammult, mis on see vahendina ettekujutatud tehnika päristiselt, siis jõuame ilmnemiseni. Temas põhineb kogu esiletoova valmistamise võimalikkus.

Tehnika ei ole niisiis mitte ainult vahend. Tehnika on ilmnemise viis. Paneme seda tähele, siis avaneb meile tehnika olemuse tarvis täiesti teine vald. See on ilmnemise, s. t tõe vald.

See väljavaade võõrastab meid. Seda ta peabki, peab seda võimalikult kaua ja nõnda pealekäivalt, et me lõpuks ükskord ka seda lihtsat küsimust tõsiselt võtame, mida see «tehnika» nimetus siis ütleb. Sõna pärineb kreeka keelest: τεχνικον arvab säärast, mis kuulub τέχνη juurde. Selle sõna tähenduse suhtes peame kahtmoodi tähelepanelikud olema. Esiteks ei ole τέχνη mitte ainult nimi käsitöise tegemise ja suutmise tarvis, vaid ka kõrge kunsti ja kaunite kunstide tarvis. τέχνη kuulub esile-toomise juurde, ποίησισ’e juurde; ta on midagi poieetilist. Teine asi, mille üle sõna τέχνη suhtes maksab järele mõtelda, on veel kaalukam. Sõna τέχνη käib varasest peale kuni Platoni aega koos sõnaga έπιστήμη . Mõlemad sõnad on nimed tunnetamise jaoks kõige laiemas mõttes. Nad arvavad millegi head tundmist, asjatundmist milleski.

Tunnetamine toob selguse. Selgusttoovana on ta ilmsikstoomine. Aristoteles eristab ühes erivaatluses (Eth. Nic. VI, с 3 ja 4) έπιστήμη ja τέχνη, ja nimelt selle suhtes, mida nad ja kuidas nad ilmsiks toovad, τέχνη on άληθεύειν’i viise. Та toob ilmsiks säärase, mis ei too end ise esile ega ole veel olemas, mis sellepärast võib kord nii, kord naa välja näha ja välja kukkuda. Kes maja või laeva ehitab või ohvrivaagnat sepistab, toob esile-toodava ilmsiks vastavalt päralelaskmise nelja viisi vaatekohale. See ilmsikstoomine koondab laeva ja maja väljanägemise ja aine ette täielikult lõpetatuna nähtud valmis asjale ning määrab sealtpeale valmistamise laadi. Otsustav τέχνη’s ei asu seega sugugi mitte tegemises ja käsitsemises, mitte vahendite rakendamises, vaid nimetatud ilmsikstoomises. Sellena, aga mitte valmistamisena on τέχνη esile-toomisi.

Nõnda juhatab meid siis viide sellele, mida ütleb sõna τέχνη ja kuidas kreeklased nimetatut määratlevad, samasse seosesse, mis avanes meile, kui uurisime küsimust, mis see instrumentaalne säärasena tõeliselt /in Wahrheit/ on.

Tehnika on ilmnemise viis. Tehnika on olevasti /west/ vallas, kus ilmnemine ja varjamatus, kus αλήθεια, kus tõde toimub.

Tehnika olemusvalla selle määratluse vastu võidakse väita, et ta kehtib küll kreeka mõtlemise suhtes ja sobib soodsal juhul käsitöisele tehnikale, aga ei käi ometi moodsa jõumasinatehnika kohta. Ent just see, üksnes see on see rahutukstegija, mis ajab meid «selle» tehnika järele küsima. Öeldakse, et moodne tehnika olevat kogu varasema suhtes võrreldamatult teine, kuna ta põhineb uusaegsel eksaktsel loodusteadusel. Vahepeal on selgemini tunnetatud, et kehtib ka ümberkäänatu: eksperimentaalsena on uusaegne füüsika juhatatud tehnilistest aparatuuridest ja aparaadiehituse edukäigust. Selle vastassuhte tähelepanemine tehnika ja füüsika vahel on õige. Aga ta jääb pelgaks faktide ajalooliseks tähelepanekuks ega ütle midagi selle kohta, millel see vastassuhe põhineb. Otsustavaks küsimuseks jääb ometi: mis loomus on moodsal tehnikal, kui ta võib selle peale tulla, et rakendada eksaktset loodusteadust?

Mis on moodne tehnika? Ka tema on ilmsikstoomine. Alles kui me laseme pilgul puhata sellel põhijoonel, nähtub meile see moodsa tehnika uudsus.

Ilmsikstoomine, mis moodsat tehnikat läbinisti valitseb, ei rullu nüüd aga esile-toomisse lahti mitte ποίησισ’e mõttes. See moodsas tehnikas valitsev ilmsikstoomine on väljakutse, mis seab loodusele püünise hankimaks energiat, mida võib säärasena välja nõutada ja tagavaraks kuhjata. Aga kas ei käi see ka vana tuuleveski kohta? Ei. Ta tiivad tiirlevad küll tuules, vahetult jäävad nad ta puhumise hoole alla. Aga tuuleveski ei vallanda õhuvoolu energiaid, et neid tagavaraks kuhjata.

Maatükk saab seevastu välja nõutud toimetamaks maapinnale sütt ja maake. Maapõu avaneb nüüd söebasseinina, pinnas - maagimaardlana. Teisiti paistab põld, mida ennist seadis /bestellte/ talumees, kusjuures seadma tähendas veel: hoidma ja hoolitsema. Talumehe tegemine ei nõua põllupinda välja. Vilja külvamisel annab ta külvi kasvujõudude hoolde ning valvab ta kosumist. Vahepeal on ka põlluseadmine sattunud teist laadi seadmise keerisesse, mis loodust seab /stellt/. Ta seab teda väljanõudmise mõttes. Põlluharimine on nüüd motoriseeritud toitmistööstus. Ohk on seatud lämmastiku väljastusele, maapind maakidele, maak näiteks uraanile, see aatomienergiale, mida võib vabastada hävituseks või rahumeelseks kasutuseks.

Seadmine, mis nõuab välja loodusenergiaid, tähendab edendamist topeltmõttes. Ta edendab sellega, et ta vallandab ja välja seab. See edendamine jääb ometi ennakult selle peale väljaseatuks, et edendada teist, s. t vähima kulutusega võimalikult suurde kasutusse edasi ajada.

Söebasseinis kaevandatud sütt ei «seata» mitte sellepärast, et ta ainult ülepea ja kusagil on olemas. Ta lasub, s. t ta on kohal ta’s tagavaraks kuhjatud päikesesoojuse seadmiseks. See saab välja nõutud kuumuselt, mis on seatud auru tarnima, mille surve ajab ajamit, misläbi vabrik käigus püsib.

Hüdroelektrijaam on seatud Rheini hoovusse. Ta seab Rheini ta veesurvele, mis seab turbiinid edasi sellele, et pöörelda - milline pöörlemine ajab ümber sedasama masinat, mille ajam toodab elektrivoolu, mille jaoks on seatud ülemaaline keskjaam ning ta vooluvõrk voolu edastamiseks. Nende elektrienergia seadmise üksteisega seotud tagajärgede piires ilmub ka Rheini hoovus millegi seatuna.

Hüdroelektrijaam ei ole Rheini hoovusse ehitatud nii nagu vana puusild, mis aastasadu ühendab kallast kaldaga. Pigem on hoovus sisse ehitatud elektrijaama. Ta on seda, mis ta nüüd on hoovusena - nimelt veesurvetarnija -, elektrijaama olemuselt. Pöörame ometi selleks, et seda koletut, mis siin valitseb, ainult kaugeltki hinnata, tähelepanu silmapilguks vastuolule, mis väljendub kahes tiitlis: «Rhein», sisse ehitatud elektrijaama, ja «Rhein», öeldud Hölderlini samanimelise hümni kunstiteosest. Aga Rhein jääb ometi maastikujõeks, väidetakse vastu. Võib olla, aga kuidas? Siis mitte teisiti kui seatava vaatlusobjektina mõne reisiseltskonna läbi. kelle on sinna seadnud mõni puhkusetööstus.

Ilmsikstoomisel, mis moodsas tehnikas läbinisti valitseb, on seadmise karakter väljanõudmise mõttes. See toimub selle läbi, et looduses varjunud energia vabastatakse, vallandatu vormitakse ümber, ümbervormitu varutakse, varutu jagatakse jälle laiali ja laialijagatu lülitatakse uuesti ümber. Vallandamine, ümbervormimine, varumine, laialijagamine, ümberlülitamine on ilmsikstoomise viisid. Ometi ei lähe see lihtsalt. Ta ei eksi ka mitte määramatusse. Ilmsikstoomine toob talle endale ta omad, mitmekordselt hämmastatud rööpad ilmsiks selleläbi, et ta neid juhib. Juhtimine ise kindlustatakse omaltpoolt kõikjal. Juhtimine ja kindlustamine saavad koguni väljanõudva ilmsikstoomise peajoonteks.

Millist laadi varjamatus on nüüd omane sellele, mis saab seisma väljanõudva seadmise läbi? Kõikjal on ta kohe kohal seisma seatud, ja nimelt seisma selleks, et ise seatav olla mõneks edaspidiseks seadmiseks. Nõnda seatul on omaenda seis. Meie nimetame teda koosseisuks /Bestand/. See sõna ütleb siin rohkem ja olulisemat kui ainult «varu». Sõna «koosseis» nihkub nüüd tiitli seisusesse. Ta ei tunnusmärgitse midagi vähemat kui seda viisi, kuidas on olevasti olemas /anwest/ kõik see, millesse puutub väljanõudev ilmsikstoomine. Mis koosseisu mõttes seisab, ei seisa enam /vastasseisu, eesseisu ehk/ esemena /Gegenstand/ meie vastas.

Aga ometi on reisilennuk, mis stardirajal seisab, ese. Kindlasti. Me võime lennumasinat nõnda ette kujutada. Aga siis varjab ta end sellepoolest, mis ja kujdas ta on. Ilmsikstoodult seisab ta ruleerimisrajal ainult koosseisuna, kuivõrd ta on seatud kindlustama transpordi võimalust. Selle jaoks peab ta kogu oma ehituses, oma igas koosseisuosas olema seadmisvõimeline, s. t stardivalmis. (Siin oleks koht arutamaks Hegeli masina-määratlust iseseisva tööriistana. Käsitöö-riistalt nähtuna on ta tunnusmärgitsus õige. Kuid just nõnda ei ole masin mõeldud tehnika olemuselt, millesse ta kuulub. Koosseisult nähtuna on masin lihtsalt iseseisvusetu; sest ta saab oma seisu üksnes seatava seadmiselt.)

Et meile nüüd, kus me proovime moodsat tehnikat näidata väljanõudva ilmsikstoomisena, suruvad end peale sõnad «seadma», «tellima», «koosseis» ning kuhjuvad kuival, üksluisel ja seepärast tüütaval viisil, selle alus on selles, mis keelde tuleb.

Kes viib täide väljanõudvat seadmist, mille läbi see, mida tegelikuks nimetatakse, koosseisuna ilmsiks tuuakse? Ilmselt inimene. Mil määral suudab ta säärast ilmsikstoomist? Inimene võib küll seda või toda nii või naa ette seada, kujundada või käidelda. Üksnes varjamatust ehk ilmsust, milles kunati näitab end või millest hoiab eemale tegelik, ei käsuta inimene. Seda, et Platonist peale tegelik näitab end ideede valguses, ei ole teinud Platon. Mõtleja ainult vastas sellele, mis teda keelitas.

Ainult kuivõrd inimene on omaltpoolt juba välja nõutud loodusenergiaid nõutama, võib see seadev ilmsikstoomine toimuda. Kui inimene on selleks välja nõutud, seatud, kas ei kuulu siis mitte inimenegi - veel algsemalt kui loodus
-  koosseisu? Käibel jutt kliiniku inimmaterjalist, haigematerjalist, kõneleb selle kasuks. Metsavaht, kes metsas raiet mõõdab ja nähtavasti nagu ta vanaisa neidsamu metsaradu tallab, on tänapäeval seatud puidutöötlemistõöstuselt, teab ta seda või mitte. Ta on seatud tselluloosi seatavusse, mis on omaltpoolt välja nõutud tarvidusest paberi järele, mida toimetatakse ajalehtedele ja pildiajakirjadele.

Need aga seavad avaliku arvamuse selle peale, et trükitut neelata - olemaks seatav seatud arvamusekujundamise tarvis. Kuna ometi just inimene on algsemalt kui loodusenergiad välja nõutud - nimelt seadmisse -, ei muutu ta mitte kunagi pelgaks koosseisuks. Tehnikat käideldes võtab inimene seadmisest kui ühest ilmsikstoomise viisist osa. Kuid varjamatus ise, mille piires seadmine lahti hargneb, ei ole kunagi inimlik vägi - sama vähe kui see vald, millest inimene igal ajal juba läbi käib, kui ta subjektina objekti taotab.

Kus ja kuidas toimub ilmsikstoomine, kui ta ei ole pelk inimlik vägi? Meil ei ole tarvis kaugelt otsida. Vajalik on ainult eelarvamusetult Toda kuulda võtta, mis on inimest juba alati kõnetanud - ning seda nõnda otsustavalt, et ta kunati ainult nõnda kõnetatuna võib inimene olla. Kus iganes inimene oma silma või kõrva avab, oma südant puistab, end mõtlemisele ja püüdlemisele, harimisele ja töötegemisele, palumisele ja tänamisele vabaks annab, seal leiab ta end juba kõikjal varjamatu sisse toodult. Selle varjamatus on juba endana sündinud, kuivõrd ta inimest esile kutsub talle määratud ilmsikstoomise viisidesse. Kui inimene toob varjamatuse piires omal viisil ilmsiks olemasoleva, siis vastab ta ainult varjamatuse keelitusele, - isegi seal, kus ta talle vastu kõneleb. Niisiis kui inimene uurides, vaadeldes seab ennast looduse kui oma ettekujutuse ühe ala järele, siis on ta juba kõnetatud ilmsikstoomise ühe viisi poolt, mis teda välja nõuab lähenema loodusele uurimise ühe /vastas- ehk eesseisu ehk/ esemena - niikaua kui ka /vastas- ehk eesseis ehk/ ese kaob koosseisu /vastas- ehk eesseisutusse ehk/ esemetusse.

Nõnda ei ole siis moodne tehnika seadva ilmsikstoomisena pelgalt inimlik tegevus. Sellepärast peame ka toda väljanõudmist, mis seab inimest seda tegelikku koosseisuna seadma, nõnda võtma, nagu ta ennast näitab. Too väljanõudmine koondab inimese seadmisse. See koondav kontsentreerib inimese sellele, et seda tegelikku koosseisuna seada.

Mis mäed esialgu mäeahelikeks lahti laotab ning neid nende laotatud koosolus läbistab, see on koondav, mida meie nimetame mäestikuks ehk mäestuks. Meie nimetame toda esialgu koondavat, millest need viisid lahti laotuvad, mille järele meie meel on nii või naa, meelestuks /das Gemüt/.

Meie nimetame nüüd toda väljanõudvat kõnetust, mis inimest sinnapoole koondab, et ilmnevat koosseisuna seada, seade-stu’ks /das Ge-stell/.

Me söandame tarvitada seda sõna siiamaani täiesti harjumata mõttes. Hariliku tähenduse järgi tähendab sõna «seadestu» seadet, seadete või ka seadmete kogumit, näiteks raamatulaudistut /ein Büchergestell/. Gestelt tähendab saksa keeli ka luustikku ehk luustut. Ja niisama kohutav kui see, näib nüüd olevat meilt oodatud sõna «seadestu» rakendus, kõnelemata meelevallast, millega nõnda koheldakse küpse keele sõnu. Kas võib seda iseäralikku veel edasi ajada? Muidugi mitte. Ainult et see iseäralik on mõtlemise vana tava. Ning mõtlejad alluvad talle just nimelt seal, kus on tarvis mõtelda ülimat. Meie, hiljasündinud, ei ole enam võimelised hindama seda, mida see tähendab, kui Platon söandab selle jaoks, mis on olevasti /west/ kõiges ja igaühes, tarvitada sõna είδος. Sest sõna tähendab argikeeles vaadet, mida nähtav asi pakub meie meelelisele silmale. Platon nõuab ometi sellelt sõnalt täiesti ebaharilikku - tähistada toda, mis ei ole ega kunagi ole vastuvõetav meelelise silmaga. Aga ka nõnda ei ole sellest ebaharilikust veel sugugi mitte küllalt. Sest ίδέα ei nimeta mitte ainult meeleliselt nähtava mittemeelelist väljanägemist. Väljanägemine, ίδέα tähendab ja on ka see, mis kuuldavas, kombitavas, tuntavas, milles tahes, mis kuidagi on juurdepääsetav, olemuse moodustab. Selle suhtes, mida sel ja teistel juhtudel nõuab keelelt ja mõtlemiselt Platon, on praegu söandatud sõnatarvitus «seadestu» nimena moodsa tehnika olemuse jaoks peaaegu süütu. Kuid ikkagi jääb praegu nõutud keeletarvitus nõudmiseks ja vääriti arusaadavaks.

Seade-stu nimetab tolle seadmise koondavat, mis inimest seab, s. t nõuab välja seda tegelikku seadmise viisil koosseisuna ilmsiks tooma. Seade-stu nimetab seda ilmsikstoomise viisi, mis valitseb moodsa tehnika olemuses ega ole ise midagi tehnilist. Tehnilise juurde kuulub seevastu kõik, mida meie tunneme hoovastu ja käivistu ja toestuna ning mis on tükk selle koosseisust, mida nimetatakse montaa˛iks. Kuid see langeb siiski koos nimetatud koosseisuosadega tehnilise töö alasse, mis ikka vastab ainult seade-stu väljanõudmisele, aga ei moodusta kunagi seda ennast ega koguni toimi.

Sõna «seadma» ei tähenda seade-stu tiitlis mitte ainult väljanõudmist, ta peab ühtlasi säilitama sama kõla ühe teise «seadmisega», millest ta pärineb, nimelt tolle esileja näha-seadmisega, mis пащенке mõttes laseb olemasoleval esile tulla varjamatusse. See esiletoov esile-seadmine, näiteks raidkuju ülesseadmine templi maa-alal, ning nüüd mõteldud väljanõudev seadmine on küll täiesti erinevad ja jäävad olemuselt ometi sugulusse. Mõlemad on αλήθεια ilmsikstoomise viisid. Seade-stus sünnib endana see varjamatus, mille kohaselt moodsa tehnika töö toob selle tegeliku ilmsiks koosseisuna. Sellepärast ei ole tehnika ei ainult inimlik tegevus ega hoopiski mitte pelk vahend säärase tegevuse piires. Ainult-instrumentaalne, ainult antropoloogiline tehnika-määratlus kaotab põhimõtteliselt maksvuse; ta ei lase end täiendada mõne ainult tahalülitatud metafüüsilise või religioosse seletuse läbi.

Igatahes jääb tõeseks, et tehnilise ajastu inimene on eriti silmatorkaval viisil ilmsikstoomisse välja nõutud. Eeskätt puudutab see loodust kui energiavaru /ehk - «koosseisu» - Bestand/ peamist ladu. Sellele vastavalt näitab inimese seadev käitumine ennast kõigepealt uusaegse eksaktse loodusteaduse tekkimises. Tema ettekujutuslaad seab looduse kui väljarehkendatava jõudude-ühenduse järele. Uusaegne füüsika ei ole mitte sellepärast eksperimentaalfüüsika, et ta rakendab looduse küsitlemiseks aparatuure, vaid ümberkäänatult: sellepärast et füüsika - ja nimelt juba puhta teooriana - seab looduse selle peale, et see ennast ette väljarehkendatava jõudude-ühendusena välja seaks, sellepärast seatakse eksperiment - nimelt küsitlemiseks, kas nõnda seatud loodus endast märku annab ja kuidas ta annab.

Aga matemaatiline loodusteadus on ometi peaaegu kaks aastasada enne moodsat tehnikat tekkinud. Kuidas pidanuks ta juba siis moodsa tehnika poolt selle teenistusse olema seatud? Faktid kõnelevad vastupidise kasuks. Moodne tehnika läks ometi alles siis käiku, kui ta võis eksaktsele loodusteadusele toetuda. Histooriliselt rehkendatult jääb see õigeks. Ajalooliselt mõtelduna ei puutu ta seda tõest. Uusaegne füüsikaline loodus-teooria ei ole kõigepealt mitte tehnika, vaid moodsa tehnika olemuse teerajaja. Sest väljanõudev koondamine seadvasse ilmsikstoomisse valitseb juba füüsikas. Aga ta ei tule ta’s veel päriselt nähtavale. Uusaegne füüsika on seade-stu kuulutaja, oma päritolu poolest veel tundmata. Moodsa tehnika olemus varjab ennast kaua aega ka seal veel, kus on juba jõumasinad leiutatud, elektrotehnika rööbastele ja aatomitehnika käiku lastud.

Kõik, mitte ainult moodsa tehnika olevasti-olev /das Wesende/ hoiab ennast kõikjal kõige kauem varjul. Sellegipärast jääb ta oma valitsemist silmas pidades sääraseks, mis kõigest eespool käib: kõige varasemaks. Seda teadsid juba kreeka mõtlejad, kui nad ütlesid: too, mis valitseva puhkemise seisukohalt on varem, saab meile, inimestele, alles hiljem ilmseks. Inimesele näitab see algne Varane ennast alles viimasena. Sellepärast ei ole püüdlus algselt mõteldut veel algsemalt läbi mõtelda mõtlemise Vallas mftte absurdne tahe möödunut uuendada, vaid kaine valmisolek imestust tunda selle varase tulevase ees.

Histoorilise ajaarvamise tarvis asub uusaegse loodusteaduse algus 17. sajandis. Seevastu areneb jõumasinatehnika alles 18. sajandi teisel poolel. Ent histoorilise nendingu seisukohalt hilisem, moodne tehnika, on ta’s valitsevat olemust silmas pidades ajalooliselt varaseni. Kui moodne füüsika peab üha suuremal määral leppima sellega, et ta ettekujutusvald jääb mittekaemuslrkuks, siis ei ole seda loobumist dikteerinud mõni uurijate komisjon. Ta on välja nõutud seade-stu valitsemise poolt, mis nõuab looduse seatavust koosseisuna. Sellepärast ei saa füüsika - vaatamata kogu tagasitõmbumisele kuni viimase ajani üksi mõõduandvast, ainult esemete poole pööratud ettekujutusest - kunagi loobuda ühest: sellest, et loodus annab endast märku mõnel rehkendamisi kindlakstehtaval viisil ja jääb seatavaks informatsioonide-süsteemina. See süsteem määratleb ennast siis ühelt veelkord muutunud kausaalsuselt. Ta ei näita nüüd ei esiletoova pärarelaskmise karakterit ega causa efficiens’i või koguni causa formalis’e laadi. Oletatavasti tõmbub see kausaalsus kokku samaaegselt või üksteise järel kindlustatavate koosseisude väljanõutud teatamiseks. Sellele vastaks kasvava endaga-muganemise protsess, mida muljet avaldaval viisil kirjeldas Heisenbergi ettekanne (W. Heisenberg, Das Naturbild in der heutigen Physik // Die Kunste im technischen Zeitalter, München 1954, lk 43 jj).

Et moodsa tehnika olemus põhineb seade-stus, sellepärast peab see rakendama eksaktset loodusteadust. Selleläbi tekib petlik näivus, nagu oleks moodne tehnika rakenduslik loodusteadus. See näivus võib püsida niikaua, kuni pole küllaldaselt küsitud uusaegse teaduse olemuspäritolu ega moodsa tehnika olemusegi järele.

Me küsime tehnika järele sellepärast, et oma suhet ta olemusega valguse kätte tõsta. Moodsa tehnika olemus näitab ennast selles, mida meie nimetame seade-stuks. Ent viide sellele ei ole veel hoopiski mitte vastus küsimusele tehnika järele - kui vastust andma tähendab: vastama, nimelt selle olemusele, mille järele küsitakse.

Kuhu me näeme ennast toodud olevat, kui me nüüd veel edasi ühe sammu selle üle järele mõtleme, mis see seade-stu säärasena ise on? Ta ei ole midagi tehnilist, masinalaadilist. Ta on see viis, mille järgi tegelik ilmneb koosseisuna. Me küsime jällegi: kas toimub see ilmsikstoomine kusagil sealpool kõike inimlikku tegemist? Ei. Aga ta ei toimu ka mitte ainult inimese-s ega mõõduandvalt tema läbi.

Seade-stu on tolle seadmise see koondav, mis seab inimest tegelikku seadmise viisil koosseisuna ilmsiks tooma. Nõnda väljanõutuna seisab inimene seade-stu olemusvallas. Mitte sugugi ei ole tal võimalik suhet seade-stuga alles tagantjärele luua. Sellepärast tuleb küsimus, kuidas me peame jõudma suhtesse tehnika olemusega, säärasel kujul alati liiga hilja. Aga iialgi ei tule liiga hilja küsimus, kas me kogeme end päriselt nendesamadena, kelle tegemine ja tehalaskmine on kõikjal kord silmnähtavalt, kord peidetult välja nõutud seade-stu poolt. Iialgi ei tule liiga hilja eelkõige see küsimus, kas ja kuidas me pääseme päriselt sisse sellesse, milles on olevasti seade-stu ise.

Moodsa tehnika olemus toob inimese tolle ilmsikstoomise teele, mille läbi tegelik muutub kõikjal enam või vähem arusaadavalt koosseisuks. Teele tooma - see tähendab meie keeles: saatma. Meie nimetame toda koondavat saatmist, mis alles toob inimese ilmsikstoomise teele, saatmistuks /das Geschick/. Siit sellelt määratleb end kogu ajaloo olemus. Ajalugu ei ole ei ainult historiograafia ese ega ainult inimliku tegemise täideviimine. See saab ajalooliseks alles saatmistulikuna (vrdl.: Vom Wesen der Wahrheit, 1930; esimene väljaanne 1943, lk 16 jj). Ning alles saatmistu esemestavasse ettekujutamisse teeb historiograafiale, s. t teadusele esemena kättesaadavaks ajaloolise ja alles siit peale võimalikuks ajaloolise käibiva võrdsustuse histoorilisega.

Väljanõudmisena seadmisse saadab seade-stu ühele ilmsikstoomise teele. Seade-stu on saatmistu saatmine nagu ilmsikstoomise iga viis. Saatmistu on nimetatud mõttes ka esile-toomine, ποίησις.

Alati käib selle varjamatus, mis on, üht ilmsikstoomise teed. Alati valitseb inimest läbinisti ilmsikstoomise saatmistu. Aga ta ei ole iialgi sunduse saatus. Sest inimene saab just siis alles vabaks, kui ta kuulub saatmistu valda ning saab nõnda kuuljaks, mitte aga kuuletujaks. Vabaduse olemus ei ole algupäraselt ühte liigendatud tahte või koguni ainult inimliku tahtmise kausaalsusega. Seda vaba valitseb vabadus valendatu, s. t ilmsikstoodu mõttes. Ilmsikstoomise, s. t tõe toimumine on see, millega vabadus seisab lähimas ja sisimas suguluses. Kogu ilmsikstoomine kuulub varjamisse ja varjul hoidmisse. Varjatud aga on ning alati ennast varjates - vabastav, saladus. Kogu ilmsikstoomine tuleb vabast, läheb vabasse ja toob vabasse. Selle vaba vabadus ei seisa meelevalla ohjeldamatuses ega seotuses üksnes seaduste läbi. Vabadus on valendavalt varjav, mille valendikus lehvib too loor, mis katab kogu seda tõe olevasti-olevat ning laseb looril ilmuda katvana. Vabadus on saatmistu vald, mis toob ta kunati ilmsikstoomise teele. Moodsa tehnika olemus põhineb seade-stus. See kuulub ilmsikstoomise saatmistusse. Need laused ütlevad muud kui sagedamini kuulduv jutt, et tehnika olevat meie ajastu saatus, kusjuures saatus tähendab: muutmatu kulgemise vältimatus.

Kui me ometi mõtleme järele tehnika olemuse üle, siis kogeme seade-stut ilmsikstoomise saatmistuna. Nõnda viibime juba selles saatmistu vabas, mis meid mitte sugugi ei lukusta nürisse sundusse pimesi tehnikat käitlema või
-  mis samaks jääb - ta vastu abitult mässu tõstma ja teda saatana sünnitisena needma. Vastupidi: kui me end tehnika olemusele päriselt avame, leiame end loodetamatult vabastavalt kõnetatud.

Tehnika olemus põhineb seade-stus. Ta valitsemine kuulub saatmistusse. Kuna see toob inimese kunati ilmsikstoomise teele, käib inimene - niisiis teel olles - alatasa selle võimalikkuse äärel, et järgida ja ajada ainult seadmises ilmsikstoodut ja sealt lähtudes kõiki mõõte võtta. Siitkaudu sulgub teine võimalus, et inimene ennem ja enam ja üha algsemalt varjamatu olemusse ja ta varjamatusse laskub - kogemaks seda vajatud kuuluvust ilmsikstoomisse oma olemusena.

Nende võimaluste vahele toodult on inimene saatmistust ohustatud. Ilmsikstoomise saatmistu on säärasena oma igas viisis ning seepärast paratamatult hädaoht. Missugusel viisil iganes võib ka valitseda ilmsikstoomise saatmistu, kätkeb varjamatus, milles kõik, mis on, ennast kunati näitab, ohtu, et inimene varjamatu puhul vääriti näeb ja teda vääriti tõlgitseb. Nõnda võib seal, kus kogu olemasolev ennast põhjuse-tagajärje seose valguses näha seab, koguni Jumal kaotada ettekujutuse tarvis kõik püha ja kõrge, oma kauguse salapära. Jumal võib kausaalsuse valguses mõne põhjuseni, causa efficiens’ini alla käia. Koguni teoloogia piires muutub ta siis filosoofide jumalaks, nimelt nonde omaks, kes varjamatut ja varjatut määratlevad tegemise kausaalsuse järgi, seejuures millalgi järele mõtlemata selle kausaalsuse olemuspäritolu üle.

Samuti võib varjamatus, millele vastavalt loodus seab ennast väljarehkendatava jõudude-toimeseosena näha, küll õigeid tähelepanekuid pakkuda, aga just nende tulemuste läbi võib jääda oht, et kõiges õiges jääb eemale see tõene.

Ilmsikstoomise saatmistu ei ole iseendas mitte mis tahes, vaid see oht. Valitseb saatmistu ometi seade-stu viisil, siis on ta ülim oht. See oht tõendub meile kahes suhtes. Niipea kui varjamatu ei puutu ükskord inimesse enam eseme, vaid üksnes koosseisuna ning inimene on esemetu piires veel ainult koosseisu seadja, - läheb inimene mööda järsaku kaugeimat äärt, nimelt sinna, kus ta ise peab veel ainult koosseisuna võetud olema. Samal ajal ajab just see nõnda ähvardatud inimene ennast kohevile maa isanda näol. Seeläbi laiutab näilikkus, nagu seisaks kõik, mis ka ette ei tule, ainult niivõrd, kuivõrd ta on inimese vägi. See näilikkus laseb küpseda viimasel petlikul näivusel. Tema järgi näeb see nii välja, nagu kohtaks inimene kõikjal veel ainult iseennast. Heisenberg on täie õigusega viidanud sellele, et tänasele inimesele peab tegelik ennast nõnda näha seadma (viidatud teos, lk 60 jj). Samal ajal ei kohta inimene tänapäeval tõeliselt just mitte kusagil enam iseennast, s.t oma olemust. Inimene seisab nõnda otsustavalt seade-stupoolse väljanõudmise saatjaskonnas, et ta ei võta seda kõnetusena kuulda, et ta iseendast kui kõnetatust üle vaatab ja seega ka kõrvust mööda laseb iga viisi, millepoolest ta oma olemuselt ek-sisteerib keelituse vallas ning sellepärast ei või iialgi kohata ainult iseennast. Ent seade-stu ei ohusta mitte ainult inimest ta suhtes iseendaga ja kõigega, mis on. Saatmistuna juhatab ta seadmislaadilisse ilmsikstoomisse. Kus see valitseb, ajab ta välja ilmsikstoomise iga teise võimaluse. Ennekõike varjab seade-stu tolle ilmsikstoomise, mis laseb olemasoleval ποίησις’e mõttes esile-tulla ilmumises. Võrdluses sellega tungib väljanõudev seadmine vastupidisuunatud suhtesse sellega, mis on. Kus valitseb seade-stu, vermivad koosseisu juhtimine ja kindlustamine kogu ilmsikstoomise. Nad ei lase koguni omaenda põhijoont, nimelt seda ilmsikstoomist kui säärast enam nähtavale tulla.

Nõnda ei varja siis väljanõudev seade-stu ainult üht endist ilmsikstoomise viisi, esile-toomist, vaid ta varjab ilmsikstoomist kui säärast ning koos temaga Toda, milles sünnib endana varjamatus, s. t tõde. Seade-stu seab vääriti ümber tõe paistmise ja valitsemise. Saatmistu, mis saadab seadmisse, on seega äärmisim oht. Ohtlik ei ole mitte tehnika. Ei ole olemas mingit tehnika deemonlust, seevastu küll ta olemuse saladus. Tehnika olemus on ilmsikstoomise saatmistuna - oht. Sõna «seade-stu» muutunud tähendus saab meile võib-olla juba mõnevõrra tuttavamaks nüüd, kus me mõtleme seade-stut saatmistu ja ohu mõttes.

Ähvardus inimesele ei lähtu kõigepealt mitte võibolla surmavalt toimivatest tehnika-masinatest ja -aparatuuridest. Päristine ähvardus on inimest ta olemuses juba riivanud. Seade-stu võim ähvardab võimalusega, et inimene võidaks ilma jätta sisse käänamast algupärasemasse ilmsikstoomisse ja nõnda kogemast algsema tõe keelitust. Nõnda on siis seal, kus valitseb seade-stu, oht ülimas mõttes.

Kus aga oht on, seal kasvab

Ka päästev. Mõtleme Hölderlini sõna üle hoolega järele. Mida nimetab «päästma»? Harilikult me arvame, see tähendavat ainult: allakäigust ähvardatut veel ajalt kinni haarama, et teda ta senises edasipüsimises kindlustada. Aga «päästma» ütleb enam. «Päästma» on: sisse viima olemusse, et alles nõnda olemust ta päristisse paistmisse tuua. Kui tehnika olemus, seade-stu on äärmisim oht ja kui Hölderlini sõna ühtlasi tõest ütleb, siis ei saa seade-stu võim ammenduda sellega, et mis tahes ilmsikstoomise kogu helendamist, kogu tõe-paistmist ainult vääriti seada. Siis peab pigem just tehnika olemus endas kätkema selle päästva kasvu. Aga kas ei võiks siis üks ulatuv pilk sellesse, mida seade-stu on ilmsikstoomise saatmistuna, seda päästvat ta ülestõusmises paistvusele tuua? Mispoolest kasvab seal, kus on oht, ka päästev? Kus miski kasvab, seal ta juurdub, sealtpeale ta kosub. Kumbki toimub varjatult ja tasa ja omal ajal. Luuletaja sõnuti aga ei tohi me just oodata, et võiksime seal, kus oht on, päästvast vahetult ja ette valmistamata kinni haarata. Sellepärast peame nüüd kõigepealt järele mõtlema, mispoolest juurdub päästev selles, mis on äärmisim oht, mispoolest seade-stu valitsemises koguni kõige sügavamalt - ja sealt kosub. Et säärase üle järele mõtelda, selleks on tarvis meie teekonna viimase sammuna veel selgema silmaga heita pilk ohule. Sellele vastavalt peame veel kord küsima tehnika järele. Sest üteldu järgi ajab see päästev juuri ja kosub tehnika olemuses.

Kuidas peame ometi märkama tehnika olemuses seda päästvat niikaua, kui me ei mõtle järele, millises «olemuse» mõttes on seade-stu päristiselt tehnika olemus? Seni me mõistsime sõna «olemus» käibivas tähenduses. Filosoofia koolikeeles nimetab «olemus» seda, mis miski on, ladinas: quid. Quidditas, mis-sus annab vastuse küsimusele olemuse järele. Mis näiteks puude kõigile liikidele, tammele, poogile, kasele, nulule omane on, on seesama puulik. Selle kui üldise soo, «universale» alla langevad tegelikud ja võimalikud puud. On nüüd tehnika olemus, seade-stu, ühine sugu kõige tehnilise tarvis? Osutuks see õigeks, siis oleks näiteks auruturbiin, oleks ringhää- lingusaatja, oleks tsüklotron mõni seade-stu. Aga sõna «seade-stu» ei pea nüüd silmas mingit seadet ega mingisugust aparatuuride-liiki. Veel vähem peab ta silmas sääraste koosseisude üldmõistet. Masinad ja aparaadid on seade-stu juhud ja liigid samavähe kui mees lülitustahvli ees või insener konstrueerimisbüroos. Kõik see kuulub küll koosseisuosana, koosseisuna, seadjana kunati omal viisil seade-stusse, aga see ei ole kunagi tehnika olemus soo mõttes. Seade-stu on ilmsikstoomise saatmistulikke viise, nimelt väljanõudev. Säärane saatmistulik viis on ka esile-toov ilmsikstoomine, ποίησις. Aga need viisid ei ole liigid, mis üksteise kõrvale seatult langevad ilmsikstoomise mõiste alla. Ilmsikstoomine on too saatmistu, mis kunati ja järsku ning kogu mõtlemisele seletamatult jaotub esiletoovaks ja väljanõudvaks ilmsikstoomiseks ning saab osaks inimesele. Väljanõudval ilmsikstoomisel on esiletoovas ta saatmistulik päritolu. Aga ühtlasi seab seade-stu saatmistulikult vääriti ποίησις’е.

Nõnda on siis seade-stu ilmsikstoomise saatmistuna küll tehnika olemus, aga mitte iialgi olemus soo ja essentia mõttes. Paneme me seda tähele, siis tabab meid midagi imestusväärset: tehnika on see, mis nõuab meilt selle mõtlemist, mida harilikult mõistetakse «olemuse» /«Wesen»/ all, ühes teises mõttes. Aga millises? Juba siis, kui me ütleme «majana-olemine» /Hauswesen/, s. t majapidamine, «riigina-olemine» /Staatswesen/, ei pea me silmas mitte seda soo üldist, vaid viisi, kuidas maja ja riik valitsevad, ennast haldavad, arenevad ja alla käivad. See on viis, kuidas nad on olevasti /mesenf, J. P. Hebel tarvitab luuletuses «Gespenst an der Kanderer Straße», mida eriti armastas Goethe, vana sõna «die Weserei». Ta tähendab raekoda - niivõrd kui seal koondub kogukonna elu ning saab teoks külaomane olemasolu, s. t on olevasti. Tegusõnast «olevasti olema» /wesen/ on alles pärit nimisõna. Wesen /olevasti olema/ on verbina mõistetult seesama mis währen /viibima/; mitte ainult tähenduslikult, vaid ka häälikulise sõnatuletuse poolest. Juba Sokrates ja Platon mõtlevad millegi olemust olevasti-olevana viibiva mõttes. Kuid nad mõtlevad viibivat edasi-viibivana (äeiov). Edasi-viibiva leiavad nad aga selles, mis jäävana peab vastu mille tahes suhtes, mis ette tuleb. Selle jääva avastavad nad jällegi väljanägemises (είδος, ίδέα), näiteks idees «maja».

Temas näitab ennast too, mida iga nõnda kujunenu on. Üksikud tegelikud ja võimalikud majad on seevastu selle «idee» vahelduvad ja kaduvad teisendused ning kuuluvad seepärast mitteviibivasse.

Aga nüüd ei ole millalgi mitte mingil viisil põhjendatav see, et viibiv peab põhinema ainuüksi selles, mida Platon mõtleb ίδέα’na, Aristoteles το τί ην εΐνοα’na (tollena, mida iga asi kunati juba oli), mida metafüüsika mõtleb essentia’na kõige erinevamates tõlgitsustes. Kõik olevasti-olev viibib. Aga ons viibiv ainult edasiviibiv? Kas tehnika olemus viibib mõne idee edasi-viibimise mõttes, mis hõljub kõige tehnilise kohal, nõnda et siit tekib näilikkus, nagu peaks nimetus «tehnika» silmas mõnd müütilist abstraktumit? Kuidas tehnika olevasti on, see laseb ennast ainult tollest edasi-viibimisest näha, milles seade-stu sünnib endana ilmsikstoomise saatmistuna. Goethe tarvitab ükskord («Südamesugulased», 2. osa, 10. pt., novellis «Imelikud naabrilapsed») fortwähren /«edasi viibima»/ asemel salapärast sõna fortgewähren /«edasi hoidma»/. Ta kõrv kuuleb siin «viibima» ja «hoidma» väljendamata kooskõla. Mõtleme aga nüüd järelemõtlikumalt kui siiamaani selle üle järele, mis pärastiselt viibib ja võib-olla ainsana viibib, siis võiksime öelda: Ainult hoitu viibib. Algselt varasest viibiv on hoidev. Tehnika selle olevasena /das Wesende/ on seade-stu see viibiv. Valitseb see koguni selle hoidva mõttes? Juba see küsimus näib olevat ilmne väärsamm. Sest seade-stu on ometi kõige öeldu järgi saatmistu, mis koondab väljanõudvasse ilmsikstoomisse. Väljanõudmine on kõike muud, ainult mitte hoidmine. See näeb nõnda niikaua välja, kui me ei pane tähele seda, et ka väljanõudmine tegeliku seadmisse koosseisuna jääb ikka veel saatmiseks, mis toob inimese mõnele ilmsikstoomise teele. Selle saatmistuna laseb see tehnika olevane inimese sisse Säärasesse, mida ta ise enda poolest ei suuda leiutada ega hoopiski mitte teha; sest midagi niisugust nagu inimene, kes üksnes ainult enda poolest on inimene, ei ole olemas.

Ent kui see saatmistu, seade-stu on äärmisim oht mitte ainult inimesena-olemisele, vaid ka kogu ilmsikstoomisele kui säärasele, kas tohib siis veel seda saatmist hoidmiseks nimetada? Siiski - ning täielikult siis, kui selles saatmistus peaks kasvama päästev. Ilmsikstoomise iga saatmistu sünnib endana hoidmisest ning säärasena. Sest alles see toob inimesele kätte tolle osa ilmsikstoomisest, mida vajab ilmsikstoomise isenemine. Nõnda vajatuna on inimene omistatud tõe endana-sünnile /ehk isenemisele - Ereignis/. Hoidev, mis nii või teisiti saadab ilmsikstoomisse, on säärasena see päästev. Sest see laseb inimesel ta olemuse ülimasse väärikusse vaadata ning sisse käänata. See väärikus põhineb selles, et kaitsta selle maa peal varjamatust ning koos sellega alati kõigepealt kõige olemise varjatust. Just seade-stus, mis ähvardab inimest kaasa rebida seadmisse kui oletatavasti ainsasse ilmsikstoomise viisi ja tõukab inimest nõnda ohtu maha jätta ta vaba olemus, just selles äärmisimas ohus tuleb nähtavale inimese sisim, hävitamatu kuuluvus hoidvasse - eeldades, et me hakkame omalt poolt - tähelepanu pöörama tehnika olemusele.

Nõnda varjab siis - mida me kõige vähem oletasime
-  see tehnika olevane endas päästva võimalikku puhkemist.

Sellepärast seisab kõik selles, et me selle puhkemise üle järele mõtleksime ja sellele mõteldes kaitseksime. Kuidas see toimub? Enne kõike muud nõnda, et me märkame tehnikas seda olevast - selle asemel, et ainult tehnilise peale jõllitada. Niikaua kui me kujutame tehnikat ette instrumendina, jääme me rippuvaks tahtest teda vallata. Me triivime tehnika olemusest mööda. Küsime me vahepeal, kuidas see instrumentaalne kausaalse ühe liigina olevasti on, siis kogeme seda olevalt ühe ilmsikstoomise saatmistuna. Mõtleme me viimaks selle üle järele, et see olemuse olevane sünnib endana hoidvas, mis vajab inimest osavõtuks ilmsikstoomisest, siis tuleb välja: Tehnika olemus on kõrges mõttes kahetähenduslik. Säärane kahetähenduslikkus tähendab kogu ilmsikstoomise, s. t tõe saladusele. Esiteks nõuab seade-stu välja seadmise põörasusse, mis seab iga pilgu ilmsikstoomise isenemisse vääriti ümber ning ohustab nõnda alusest peale suhet tõe olemusega.

Teiseks sünnib seade-stu endana omaltpoolt hoidvas, mis laseb inimesel viibida selles - siiamaani kogenematult, aga kogenenumalt võib-olla tulevikus - olemaks vajatu tõe olemuse kaitseks. Nõnda ilmneb selle päästva puhkemine. Seadmise ohjeldamatus ja päästva tagasihoitus möö- duvad üksteisest nagu kahe tähe teekonnad tähtkujude liikumisel. Ent see nende mõödakäik on nende läheduse varjatu. Heidame pilgu tehnika kahetähenduslikule olemusele, siis märkame saladuse konstellatsiooni, tähekäiku. Küsimus tehnika järele on küsimus selle konstellatsiooni järele, milles sünnib endana ilmsikstoomine ja varjamine, milles sünnib endana tõe olevane. Kuid milles aitab meid see pilk tõe konstellatsiooni? Me heidame pilgu ohule ning märkame päästva kasvamist.

Selleläbi ei ole me veel päästetud. Aga meid on kõnetatud selleks, et loota päästva kasvavas valguses. Kuidas võib see juhtuda? Siin ja nüüd ja väheseski nõnda, et me kaitseme päästvat ta kasvamises. Siia kuulub see, et me igal ajal peame silmas äärmistmat ohtu. Tehnika olevane ähvardab ilmsikstoomist, ähvardab võimalusega, et kogu ilmsikstoomine avaneb seadmises ning kõik .seab end näha ainult koosseisu varjamatuses. Inimlik tegevus ei suuda sellele ohule iialgi vahetult vastu astuda. Inimlik suutvus ei suuda üksi seda ohtu iialgi aheldada. Ometi võib inimlik mõistmine järele mõtelda selle üle, et kõigel sel päästval peab olema kõrgem olemus kui ohustatul, kuid ühtlasi sugulaslik. Suudab siis võib-olla mõni algsemalt võimaldatud ilmsikstoomine seda, et tuua päästvat esimesse paistvusse keset seda ohtu, mis ennast tehnilisel ajastul veel pigem varjab kui näitab?

Kunagi ei kandnud nime τέχνη üksnes tehnika. Kunagi nimetati τέχνη’ks ka toda ilmsikstoomist, mis toob tõe esile paistmise särasse. Kunagi nimetati τέχνη’ks ka tõese esiletoomist kaunisse. τέχνη’ks nimetati ka kaunite kunstide ποίησις’t. Õhtumaise saatmistu algul tõusid kunstid Kreekamaal neile võimaldatud ilmsikstoomise ülimasse kõrgusse. Nad tõid jumalate kohalolu, tõid jumaliku ja inimliku saatmistu kahekõne valguse kätte. Ning kunsti nimetati ainult τέχνη’ks. Ta oli üks ainuke, mitmekordne ilmsikstoomine. Ta oli vagur, προμος, s. t kuulekas tõe valitsemisele ja hoidmisele.

Kunstid ei põlvnenud artistlikust. Kunstiteoseid ei nauditud esteetiliselt. Kunst ei olnud kultuuritegemise sektor.

Mis oli kunst? Võib-olla ainult lühikesteks, aga ülevateks aegadeks? Miks kandis ta lihtsat nime τέχνη? Sest et ta oli esile- ja ettetoov ilmsikstoomine ja kuulus sellepärast ποίησις’esse. Selle nime sai viimaks pärisnimena too ilmsikstoomine, mis läbinisti valitseb kauni kogu kunsti, poeesiat, luulelist.

Seesama luuletaja, kellelt me kuulsime sõna:

Kus aga oht on, seal kasvab

Ka päästev.

ütleb meile:

. . . luuleliselt asub inimene selle maa peal.

Luuleline toob tõese selle särasse, mida Platon nimetab «Phaidroses» το έκφανέστατον ’iks, puhtaimalt esileilmuvaks. Luuleline läbistab olevasti iga kunsti, olevase iga ilmsikstoomise kaunisse. Peaksid kaunid kunstid kutsutud olema luulelisse ilmsikstoomisse? Peaks ilmsikstoomine neid algsemalt kõnetama, nõnda et nad omalt poolt seega päriselt hoolitsevad päästva kasvamise eest, uuesti äratavad ja panevad aluse pilgule ja usule hoidvasse?

Kas kunstile on keset seda äärmisimat ohtu võimaldatud see ta olemuse ülim võimalus, ei või keegi teada. Ometi võime me imestust tunda. Mille üle? Teise võimaluse üle, et kõikjal seab ennast sisse tehnika pöörasus - kuni ühel päeval läbinisti läbi kõige tehnilise on tehnika olemus olevasti tõe endana-sünnis.

Et tehnika olemus ei ole midagi tehnilist, sellepärast peab olemuslik mõistmine tehnika suhtes ning otsustav vaidlus tehnikaga toimuma vallas, mis on ühelt poolt suguluses tehnika olemusega ja teiselt poolt ta’st ometi täiesti erinev.

Üks sääraseid valdu on kunst. Muidugi ainult siis, kui kunstiline mõistmine omalt poolt ei sulgu tõe sellele konstellatsioonile, mille järele me küsime. Nõnda küsides tunnistame siis viletsust, et lausa tehnika palge ees ei koge me veel seda tehnika olevast, et lausa esteetika palge ees ei hoia me enam kunsti olevast. Mida küsivamalt me ometi mõtleme järele tehnika olemuse üle, seda salapärasemaks muutub kunsti olemus. Mida enam me läheneme ohule, seda heledamalt hakkavad helendama teed päästvasse, seda küsivamaks muutume meie. Sest küsimine on mõtlemise vagurus.

Tõlkinud Ülo Matjus

1

2015-11-09

MärksõnaHeidegger

MärksõnaPlaton

MärksõnaTehnoloogia