Teemad

Tahtest

Prindi

Friedrich Nietzsche

1

V a s t u t u s e t u s j a s ü ü t u s. - Inimese täielik vastutamatus oma tegude ja olemuse eest on kibedaim sõõm, mille tunnetaja peab alla neelama, kui ta on harjunud oma inimsuse aadlikirja nägema vastutustundes ja kohuses. Kõik tema hinnangud, kiitused ja vastumeelsused on väärtuse kaotanud ja valeks osutunud: tema sügavaim tunne, millega ta kannatajasse, kangelasesse suhtus, põhines eksitusel; ta ei tohi enam kiita ega laita, sest on mõttetu kiita või laita loodust ja paratamatust. Nii nagu ta head kunstiteost armastab, kuid ei kiida, sest see iseenesest midagi ei suuda, nii nagu ta seisab taime ees, nõnda peab ta seisma inimeste tegude, omaenese tegude ees. Ta võib nende jõudu, ilu ja täiust imetleda, kuid ei tohi neis mingit teenet leida: keemiline protsess ja elementide riid, haige vaevlemine, kes januneb tervenemise järele, on niisama vähe teened kui nood hingeheitlused ja hädaolukorrad, milles lastakse end mitmesuguste motiivide poolt siia-sinna rebida, kuni lõpuks otsustatakse tugevaima kasuks - nagu öeldakse (õigupoolest aga, kuni tugevaim motiiv otsustab meie üle). Kuid kõik need motiivid, kui kõrgeid nimesid me neile ka omistame, on välja kasvanud samadest juurtest, milles me usume pesitsevat kurje mürke; halbade ja heade tegude vahel pole mitte liigi, vaid parimal juhul taseme erinevus. Head teod on sublimeeritud halvad; halvad teod on jämestunud, töntsistunud head. Indiviidi ainuke ihaldus omaenese naudingu järele (kaasa arvatud hirm sellest ilma jääda) rahuldab ennast kõikides tingimustes; inimene võib toimida, nagu ta saab, see tähendab, nagu ta peab: olgu siis edevuse, vimma, naudingu, kasulikkuse, õeluse, kavaluse tegudes, olgu ohverduse, kaastunde, tunnetuse tegudes. Otsustusvõime määr otsustab, kuhu keegi ennast sel ihaldusel vedada laseb; kogu aeg on igal ühiskonnal, üksikul inimesel silme ees teatud hüvede järgukord, mille järgi ta oma tegusid määratleb ja teiste tegude üle otsustab. Kuid see mõõdupuu muutub pidevalt, paljusid tegusid nimetatakse kurjaks, aga nad on ainult rumalad, sest intelligentsuse aste, mis nende kasuks otsustas, oli väga madal. Jah, teatud mõttes on ka nüüd veel k õ i k teod rumalad, sest inimese intelligentsuse kõrgeim aste, mida praegu on võimalik saavutada, pakutakse kindlasti veel üle: ja siis näivad tagasi vaates kõik m e i e teod ja otsustused nii piiratud ja ennatlikud, nagu meile praegu tunduvad piiratud ja ennatlikud mahajäänud metsikute rahvaste teod ja otsustused. - Selle kõige mõistmine võib tekitada kibedat valu, kuid seejärel on ka üks lohutus: need valud on sünnitusvalud. Liblikas tahab oma kestast välja murda, ta sikutab seda, rebestab selle: teda pimestab ja viib kimbatusse tundmatu valgus, vabaduse riik. Niisuguste inimestega, kes selliseks kurvastuseks v õ i m e l i s e d on - kui vähe neid saab olema! -, tehakse esimene katse selles suhtes, kas inimkond võiks k õ l b e l i s e s t inimkonnast t a r g a k s i n i m k o n n a k s m u u t u d a. Uue evangeeliumi päike heidab oma esimesi kiiri kõige kõrgemale tipule nonde üksikute hinges, udu tiheneb tihkemaks kui eales varem ja üksteise kõrval lasuvad heledaim paiste ja häguseim videvik. Kõik on paratamatus - nii lausub uus tunnetus: ja see tunnetus ise on paratamatus. Kõik on süütus: ja tunnetus on sellesse süütusesse sissevaatamise tee. Kui nauding, egoism ja edevus on kõlbeliste nähtuste ja nende sulneimate õite - tõemeelsuse ja tunnetuse õigluse - sünnitamiseks p a r a t a m a t u d, kui eksitus ja fantaasia hälbimine olid ainsad vahendid, mille abil inimkond suutis vähehaaval tõusta sellise enesevalgustus- ja eneselunastusastmeni - kes tohiks neid vahendeid põlata? Kes tohiks kurvastada, kui ta märkab eesmärki, mille poole need teerajad juhivad? Kõik kõlbluse valdkonnas on saanud, muutuv, vankuv, kõik on voolavuses, see on tõsi - k u i d k õ i k o n k a v o o l u s ä n g i s, mis suundub ühe eesmärgi poole. Valitsegu meis pealegi edasi see päritud eksliku hindamise, armastamise, vihkamise harjumus - kasvava tunnetuse mõju all muutub ta nõrgemaks: uus harjumus, mõistmise, mittearmastamise, mitte-vihkamise, üle vaatamise harjumus istutub meisse vähehaaval sellelsamal pinnal ning tuhandete aastate pärast on ta võib-olla küllalt vägev ja tugev selleks, et anda inimkonnale jõudu üles kasvatada tarku, süütuid (süütuse-teadvusega) inimesi niisama korrapäraselt, nagu ta praegu kasvatab üles rumalaid, ebaõiglasi, süüteadvusega inimesi, k e d a t u l e b v õ t t a p a r a t a m a t u e e l a s t m e n a, k u i d m i t t e v a s t a n d i n a n o i l e e s i m e s i l e.

1

2015-11-09