MärksõnaEesti ajalugu

Tarapita!

Prindi

Friedebert Tuglas

1

1

Harva on Eesti vaimuelu viimaste aastakymnete jooksul sarnast kriisiaega yle eland kui praegu. Väliselt näib kõik kõige pareman korran olevat. Sõjad on võidurikkalt lõpetet ja riigi organism kõveneb. Korraldub kultuurriigi väline ilme, juhit tendent­sist Lääne poole. Ohun on veel poliitilise iseseisvuse joovas­tust, mesinädalate illusioonid pööritavad päid, paljud tege­vusalad avanevad alles nyyd esimest korda ja tõstatavad optimismi.

Eesti rahvas on sel maal kaua aja takka jälle valitse­vaks jõuks muutund ja senine orjade keel ametlikuks kee­leks. Koolid kuni ylikoolini on põhimõtteliselt rahvakeelsed. Endiste Vene provintsilinnade vaevalt sallit teatrid, seltsid ja muud kultuurettevõtted on muutund riigi toetet asutusiks. Ja juba see, et riigi nii kodanline kui sõjaväeline juhtiv element on rahvakeelne, peaks selle rahva kultuuri oma autoriteediga toetama. Ning kõige selle lisaks on valitsend majanduslik tõus, muuten maa ainelise tasakaalu põhjalikult Eesti kultuuri edenemise kasuks.

Arvaks, et see kultuur nyyd esimene kord täiel õiel puhkele peab lööma, kun pole yhelt poolt väliseid takistusi, teiselt poolt aga kultuuriviljade tarvitajate hulk võrratult on kasvand.

See peaks nii olema. Kuid seda uskuden langeksime kõige petlikuma illusiooni paelu. Me oleksime pimedad, kes ei näe, mis tõeliselt synnib.

2

Kogu meie majanduslik elu on imbund läbi sõjaaegse spekulatsiooni ja hangeldamise vaimuga. Selle edustajad elavad röövmajapidamisest ja ahnitsusest ega kuulu yhtegi rahvusse pääle enese isiku. Meie suurkoda ilus on harv, mitmest verest kokku tembit. Selle Eesti osa on kõige halvem, sest ta on esimese põlve tõusik, ilma kultuuritraditsioonideta. Ja võõrad osad on veelgi vääritumad meie kultuuri seisukohalt. Isegi siis poleks meie majanduslikust ylemkihist kultuurile täit kasu, kui ta seda kultuuri aine­liselt toetaks, kuid vaimliselt ei naudiks. Kultuuri loomine ei olene kaugeltki ainult kaukast, vaid yhtlasi kultuuri kasutamisest, kaasaelamisest ja kaasaloomisest. Kultuur nõuab pinda, kuhu valguda, inimesi, kellesse mõjuda. Meie tõusik kodanlus pole sarnane pind.

Kuid ometi ei olene rahva kultuuriline ilme nii palju kodanlusest kui klassist, vaid klassidevahelist intelligent­sist. See on igal pool haritum, vastuvõtlikum ja oman isikun kultuuriloovam. Kuid kurb tõsiasi: meil pole Eesti intelligentsi. Meil on ainult kuidagi viisi Eesti keelt kõne­levaid ja Eesti verest võrsund Saksa ja Vene intelligente. Nad pole saand haridust omal keelel, nad ei kuulu orgaa­niliselt yhte, nende hingele on võõras tõuline tundeelu, selle stiil ja rytm. Nad ei tunne alateadlikult, mis on tõug, mis rahvus, mis iseseisvus, mis rahvuslik kultuur. Sellepärast ei tunne nad ka teadlikult rahvusliku kultuuri kohustusi. Nende rahvuslikku stiililagedust paljastab juba nende armetu ja võõramaiguline emakeele tarvitamine! Kuid suurim pahe on sellen, et see intelligents ka võõrast kultuuri täielikult pole omandand, vaid ainult selle tippusid ja riismeid riivand, kitsain oluden, tõusikuna haridust saaden. Pole häda mitte võõra kultuuri omandamisen, vaid sellen, et mingit kultuuri pole omandet. Sest hari­dust, teadmisi, maitset on täiesti kultuurilisel inimesel võrd­lemisi kerge teistesse oludesse ymber tõlkida.

Nyyd on see mitmekarvaline, assimileerumatu element kokku valgund, mõned alles äsja maailmariigi kaugemailt äärilt, ja moodustab maa soola. Yhtlasi on olude sunnil igasugune võõra kultuuri ergutav mõju kõrvaldet. See keskpärasus on oma äkki kasvand eneseväärtuse tundmu­sega enese ette jäet. Sellen hermeetiliselt sulet ringin on materiaalse mõnu appetiidid kasvand, kuid vaimlised vähenend. On võrsund vaimline laiskus, enesega rahulolu ja apaatiline kohusetäitmine, millest ei pääse. Meie intelli­gents on võtnud väikekodanlise ilme. Ta on enesest eemalle heitnud liig suured nõuded, mis talle teistsuguseil oludel otsekui vägisi kaela olid sunnit. Ta on enese vabastand igasugusest kõrvalmõjust kui vastikust terrorist. Kõnele­mata esteetilisest kultuurist, kuid teman on samuti loidund erksus suurte humaansete ja yhiskondlikkude probleemide vastu. Elu muutub tooreks, hoolimatuks, egoistlikuks, enese isiku, kihi ja erakonna kasude tagaajamiseks. See pole intelligents, vaid intelligent elukutsega väikekodanlus, piirat oma ametkoha, perekonna ja ajalehe päevahuvide ringiga. Ja kui sellengi äntelligentsin vaimuste huvidega inimesi leidub, siis on need koormat omast igapäevasest tööst, kohusetundest või ainelisest kitsikusest, ilma et neil mahti leiduks esteetiliseks või filosoofiliseks syvenemiseks.

Veel vähem oleks selleks eeldusi n. n. rahval, keda alati meie rahvusliku kultuuri kandvaks jõuks on tahet pidada. Sellen on arenend samasugused eitatavad nähtused kui linnakodanlusen ja intelligentsin, kuna tal muidugi veel vähem on eeldusi kultuurivaimu otsekoheseks vastu­võtmiseks. Nii maal kui linnan võib seda rahvast ainult poliitika intriigi või majandusliku võitlusega liikuma panna. Linna proletariaat elab yle oma poliitilise pettumuse pohmelust ega suuda osa võtta muist huvidest. Maarah­vas oman suuren enamusen pole enam alaealiselt naiiv, vaid talupojalikult harit, kindla klassiteadliku ilmega: mate­riaalse hää käekäigu või sotsiaalse vastolu tundega. Rah­vusliku ärkamisaja syttiva hingega rahvamees on kadund, ja mõne laulupeoga ei tee seda rahvast enam elevaks!

Nõnda nagu me praegu oleme - kinni sulet oma maa kitsastesse piiridesse, väikese suurkodanluse ja suure väi­kekodanlusega, aristokraatsuseta aristokraatia ja ebaintelli­gentse intelligentsiga, maast rippuva linna ja linnast rippu­matu maaga ning yldise ainelise päevahuvide jahiga - oleme paratamatult ohverdet vaimlisele vindumisele, vaimliste väärtuste unustamisele, väikekodanlisele kultuuri apaatialle.

3

Kuid, mis kõige halvem, meie kultuurpoliitika ametli­kud juhid ja vahid on selle ebakultuurilise yhiskonna vaa­ted ja kalduvused omandand ning eneste sammud nende järele seadnud. Nad kohanevad yldise languse järele ja toetavad seda oma autoriteediga. Nende huviden on ainult rahvahariduse tõstmine selle algelisemal kujul ja erialul tehniline oskus, kehakultuur, sport. Kõrgemaid sihte taotlev loov kultuur on ilma vaimlise ja ainelise toe­tuseta jäet, nagu pole ka yhiskonnal sympaatiat selle vastu. Kunste toetetakse ainult nii palju kui nad lõbuasjuks kõl­bavad, jäljendaval ja suupäraseks teht kujul, mis väikeko­danlikku maitset vastab. Riigi huvid liiguvad ainult rahva materiaalse hää käekäigu ja vaimlise mõnu raamiden. Yhe sõnada, panem et circenses! tihti isegi pan y toros! Sest kymme korda rutem ollakse valmis rahvusliku kultuuri nimel toetama nii välja- kui kodumaal tugevate lihaste demonstratsiooni, kui mõnd vaimlist saavutust.

Pahem kui aineline toetamattus, on just see vaimukul­tuuri halvakspanu, mis meie riigi saatuse eest hoolitsejate poolt autoriteetlikult kuulub. Parlamendin laiutetakse vai­kiva hääkskiite saatel, et kirjandus ja kunst olla ainult rikaste lõbuasi. Võimumees kuulutab esteetilise kultuuri tõstmiseks määrat ettepaneku puhul: meie enestelle juba auku pähe rääkida ei lase! Ei vaielda vastu mitte aineliste võimaluste või võimatuste seisukohast, vaid arvatakse ainult kyynilise naeruga ettepanekuid surnuks lyvva...

Niisugune pole meie rahvajuhtide seisukoht igatahes kunagi varem olnud. Kui polnud eeldusi kordasaatmiseks, siis oli vähemalt tahtmist ja idealismi. Nyyd oleks eeldusi, kuid pole tahtmist! Ja just sen vastolun peegeldub prae­guse languse iseloom kõige selgemini. Meil on alati rõhutet, et vaenulised olud meie kultuuril nii pole lasknud are­neda, nagu oleksime tahtnud. Nyyd on igatset aeg tul­nud, võõrad kammitsad on langend, kuid yhtlasi on meie yhiskond ka oma õige näo paljastand. Seni kui ta võõra majandusliku ja poliitilise ylivõimu vastu võitles ja alles oppositsioonin seisis, kandus selle oppositsiooni vastukuma ka kultuurinähtusille yle, neid toeten. Nyyd asetub see yhiskond ikka enam ja enam oma vaikekodanlisse mugavusse, ta keskpärasus leiab omad ideoloogid, ja ta ei lase end segada sen mugavusen.

Võib öelda, isegi Saksa okkupatsiooni halvemail ajul polnud Eesti loov kultuurielu nii pinnatu ja oma ette jäet kui praegu. Ta oli alla surut, suukorv pään, kuid ta oli sisemiselt elav, täis oppositsiooni energiat ja tuld. Kui olid keelat teod, siis ei kadund vähemalt iha nende järele, kultuuriappetiidid polnud tuimund. Nyyd oleme kyllastet ei millestki, loidund pingutamata, väsind isegi tööd katsu­mata. Kas peame kahetseden õhkama: oli parem aeg, kui, võõrad, vägivaldsed jõud maal möllasid, kui torm unisemaidki ärkvel hoidis?!

Nagu öeld, nii yhiskond kui selle kutsut ja kutsumatud juhid vastavad yksteise maitseid. Kuid selle kokku­kõla järeldused on seda raskemad. Me salgame yhe kul­tuuriväärtuse teise järele maha, me nõrgendame omi võt­teid, me katsume vähema pingutusega läbi saada, me mõtleme ainult veel tänase päeva pääle - ja ometi ei sega see kellegi und. Meie kirjandust ostetakse nimeta­misväärt vähe, mitte ainult liig „moderni” ja „rasket”, vaid ka kõige rahvalikumat. Meie ajakirjad surevad välja ja kirjastused känguvad ning varsti ei saa enam midagi kir­jastada. Meie suurim sinfooniline orkester läheb laiali, et kabareeden mängida, sinnasamma lähevad ka lauljad ja näitlejad. Meie kunstinäitused peavad publikumile vaata­mise eest pääle maksma, nagu suure eneseohverduse eest. Ja see kõik kutsub välja ainult loidu irooniat ajalehe serval! Sest meie ajaleht ei toeta ammugi enam kõiki kultuurettevõtteid, vaid hindab neid ainult oma poliitilise partei seisukohalt. Ja see seisukoht ei luba väikekodanlise maitse vastu liig nõudlik olla.

Sarnane allaminek synnib ajajärgul, mil meie mitte yksi paigalseisu, vaid hiigla tõusu peaksime ootama! Niisugune on meie kultuurielu seisukord iseseisvain ja avardund oluden! See teeb pohmelustunde mitmekordseks.

4

Kuid hoolimata sest halastamatust veendumusest, mis meil meie kultuuri seisukorra kohta on, ei taha me ometi mitte abitut pessimismi ja lootusetust kuulutada. Meie eitamine on kant jaatamisest, meie viha armastusest ja sarkasm võitlusenergiast.

On teada, miski ideoloogia ei või yhiskonda muuta, kui sen yhiskonnan ideoloogialle vastavad kalduvused täiesti puuduvad. Meie pessimism pole ometi mitte nii suur, et me kultuurilise edasiarenemise eeldusi Eesti yhis­konnan eitaksime. Sellepärast on tarvis sõnastada ideo­loogiat, koguda yhteviisi tundvaid laiali pillat isikuid ja organiseerida yhist võitlusliini pahede vastu yhiskonnan, mille vastu me igayks eraldi jõuetud oleme.

Me teame, sel maal on palju neid, kes niisama oppo­sitsiooni tunnevad praeguse yhiskondliku ja vaimlise bar­barismi vastu. Nende hulka kuuluvad kõik nõtkemad vaimud, kes pole rahuldet sellega, mis eneste ymber näe­vad. Nende hulka kuulub peatselt ka suur osa noorsoost, kes praegu alles hämaralt olude ebakohasust aimab, kuid varsti sellen teadlik on. Ja nende kõigi poole pöörame meie oma yleshyydega!

Meie yhinemine synnib praegu pääasjalikult kirjanduse ja teiste kunstide piirkonnan, kuid pole piirat ainult estee­tiliste aladega. On läind ajad, mil unistasime esteetilisist väärtusist nagu riigist riigin. Ei, need on lahutamatult seot yldise kultuuri tasapinna ja yhiskondliku seisukor­raga. Kes tahab töötada nende väärtuste mõjulepääsu ja edenemise hääks, peab samuti töötama inimsuse, vabaduse ja yldkultuuri hääks. Võib olla, erineme praegu omin esteetilisin vaatein õieti rohkemgi kui yhiskondlikun oppositsiooni meeleolun. Kuid meile ongi kõige päält tähtis yhiselt yhiskondliku kultuuri- ja kunstivaenulisuse vastu võitlemine, kuna esteetiline ilmavaade igayhe eraasjaks jääb. Viimase igakylgseks väljenduseks ongi just vaja vabu ja arenend yhiskondükke olusid!

Meie pyyd on, reageeruda kõigi yhiskondlikkude ja kuns­tiliste nähtuste pääle, neid hinnaten yldinimlikust ning rahvuslikust seisukohast. Me tahame selgitada neid põhi­mõtteid, mis juhivad praegust kultuuri ja loomingut ning leida nende realiseerimisvõimalust meie oluden. Me tahame viia oma veendumuste propaganda hulkadesse, kasutaden selleks kõiki võimalusi: loenguid, ajakirjandust, eriväljaandeid. Meie mõtete koonduskohaks olgu sõjahyydeline „Tarapita”!

Me teame, mein enesten on palju, mis on kannatand ajajärgu vaimu all. Sest see pole olnud maksev mitte yksi nende kohta, kes teman teadlikud pole ja temaga lepivad, vaid ka nende kohta, kes ta kägistavat raskust täien suurusen tunnevad. Nad on niisama ymbritset sest õhkkonnast, nad on sunnit vastu tahtmist seda ymbruse myrki enestesse hingama ja nende energia loidub kesk seda apaatiat. See on toond kaasa yldise ideeliste side­mete katkemise, elamise enese ette, sektantliku endasse tõmbumise ning sapise eitamise.

Kuid rohkem tegevat tööd, liikuvat vaimu, rakatavat võitlusrõõmu, vähem endasse sulgund sapist saamatust! Ärgem allugem aja ideevaesuselle, esteetilisele tuimuselle ja yhiskondlikule ylekohtule! Tõstkem yles vabama isiku ja yhiskonna, elulisema mõtte ning tundmuse lipud!

Tarapitast nr. 1/1921-1922

1

2015-10-18

MärksõnaKirjandus