Teemad

Taevas, halasta!

Prindi

Peeter Helme

1

Jean-Paul Sartre juhib ühes oma New Yorgi kirjas tähelepanu linna kõrgele taevale: “New Yorgi taevas on ilus, kuna pilvelõhkujad lükkavad selle väga kõrgele meie peade kohale” [1] . New Yorgi taevast nägi Sartre vist kevadel, kui külm meretuul puhus pilved kaugele sisemaale, Adirondacki ja Catskilli mägedesse ja linna ning kosmose vahel olid vaid mõned, või siis mõned sajad kilomeetrid külma kristallselget õhku.
Siis tundus see taevas kindlasti kõrge, kättesaamatu ja vabana; Sartre’i jaoks süvendas muljet kindlasti ka võrdlus neljakümnendate keskpaiga Prantsusmaaga - kogu Vana Maailma iseloomustasid nii moraalsed kui materiaalsed sõjahaavad.
New York oli kaunis, särav, avatud tulevikule ja avatud taevale.

(GIF)

Kuid nagu kõikjal, nii näeb kindlasti ka New York teistsugust taevast, mil tinahallid lume-, rahe- või vihmapilved suruvad ka pilvelõhkujad maadligi, inimestest rääkimata. Ilm võib iga linnaga imet teha. Ja seda nii heas kui halvas.

Vilniusesse sattusin esimest korda kevadtalvel - sõiduteed olid kaetud pruunikaskollase lumemuda kihiga, milles ukerdasid haisvat gaasi eritavad räpased autoloksud, kohvikud ja poed olid täidetud niisketest riietest ja nende eemaldamisel niisketest kehadest erituva läpatava lehaga, majade fassaadidel jooksid sulava lumevee nired ning ainuke assotsiatsioon, mida see linn pakkus, oli mingi oppidus sovieticus - nõukogude linnake - kõike muud kui kodune ning kõike muud kui hästi toimiv asula inimestele, kes oma vaimupimeduses ning kolklikkuses ei taju selle neetud koha võikust.
Taevas pillas niisket lund segi päris vihmaga, rõsketes mantlites ja kasukates leedulased sagisid füüsilise ebamugavusega võideldes roppudel tänavatel, mida ääristasid segi lagunenud vanaaegsete majadega nõukogudeaegsed lummutised - parlament, ooperiteater ja paljud teised. Oli vastik.

Kahtlemata süvendas seda tunnet teadmine, et viibin võõrana võõras linnas. Ka Tallinn võib novembriporis või märtsilörtsis olla üsna ebameeldiv koht - autode read pritsivad kitsastel kõnniteedel tihedaks massiks surutud jalakäijad üle pruunide pritsmetega, külm tuul puhub mere poolt piki tänavaid sisemaa suunas ning ükskõik, mis suunas parasjagu liikuda, tõmbab tuul läbi kõikidest selga aetud vammustest. Kuid see on tavaline, harjumuspärane - ning nii nõmedalt kui see ka ei kõla, on see kodune, kuigi võib-olla vastikult kodune...

Järgmine reis Leedu pealinna leidis aset paari aasta pärast, kuid aastaajalises mõttes vaid kuu-poolteist hiljem. Oli haruldaselt varajane ja kaunis kevad - taevas kumas rukkilillesiniselt, õhk oli jahe kuid särav päike kompenseeris seda, süvendades muljet ajaloolisest linnast kui Põhjamaade Jeruusalemmast. Kõik majad nägid välja nagu äsja pestud ning rahvaski saalis tänavail rahulikult ja nautlevalt, juba olid avatud vabaõhukohvikud ja Vilniuse tänavaid täitis lillelõhn. Taevas linna kohal näis nii kauge, ent samas nii lähedane - ta ühendas. Piisas vaid pilgust sinna teadmaks, et seesama sõbralik taevas ootab mind ka Itaalias või Austrias või Hispaanias. See oli laissez-faire taevas, sõbralike ja protestantlikku tööorjuse käsitlust mittetundvate katoliiklaste taevas ja nende linn.
Baroklik, provintslikult uhkeldav, võib-olla mitte täiesti ehtne kuid igatahes enda parima külje näitamise kunsti täiuslikkuseni tundev. Midagi sellist ei paku Tallinn iialgi. Võib-olla jõuab ta selles osas Vilniusele kõige lähemale vanalinnapäevade ajal, mil palavatest päikesekiirtest ülekullatud linn kihab pseudokeskaegses vaimustuses, möödunud aegade hiilgus näib olevat elusam kui ta ilmselt “pimedal keskajal” oli ning Läänemere Tütar ilmub nii omade kui võõraste ette pruudikostüümis.

Sellisel kuumal suvepäeval on kõige õigem ronida üles Toompeale ja heita vaateplatsilt pilk linnale - pisikest vanalinna raamivad uued kõrghooned, veelgi kaugemal silmapiiril laiuvad ähvardavalt paneelmajad. Selle kõige kohal kummub sinine taevas. Seesama taevas, mis Vilniuses või Itaalias või Austrias... Seesama ja ometi nii teistsugune, sest vasakul sulab ta kokku mere sinisega, otse ees kaob ta paneelmajade varju ja paremal paistab metsade tume, võib-olla ähvardav, võib-olla aga hoopis usaldav laam. Linn koos taevaga ta kohal on ühtaegu avatud kui ka suletud. Näib nagu polekski ta ühenduses muude linnade, muude maade taevastega, vaid hermeetiline kuppel, mis on asetatud selle vastuolulise, justkui oskamatult väga eripalgelistest linnaosadest kokkutraageldatud linna kohale, mille igal osal on oma õhustik iseomase taevaga.

Kuidagi üksik tundub sellisel sumedal suvepäeval Tallinn oma taevaga olevat. Kuid sinises taevas peegeldub ka lootust - kahjuks on nii ühte kui teist siinkandis väga harva!

Ometi pakub just kõrgelt vaateplatsilt avanev vaade tunnistust taeva kõikvõimsusest. Lastes pilgul vabalt lennata ja unustades all kihava linna mured, tekib mõistmine, et taevas on tõesti kõikvõimas ning piisab vaid sellest, kui ta halastab paariks päevaks, et pühkida mälust kõik eelnevad ebameeldivad mälestused ja luua meid uueks!

1

[1] J.-P. Sartre. New York, koloniaallinn. - Vikerkaar,4 - 5/2004, lk. 61.

2004-09-02