Teemad

MärksõnaEesti ajalugu

Ehe vaade eesti ja vene varasemale ajaloole

Prindi

Enn Haabsaar

1

Merja etnosed

Korrastatud terminoloogia aitab kaasa ajalootunnetuse selginemisele. Termin olgu käibele võtmisest alates hõplsasti kasutatav mõtlemisvahend, millega ümberkäimine ei too kaasa lisapingutusi ega -pingeid — kuid mida teha juhul, kui tüsistused on, kuid neid isegi ei märgata enam?! Siinkirjutaja leiab, et harjumuspärasusele vaatamata tuleks laias tähenduses mõeldud termin soome sobivaga asendada. Esiteks on imelik, kui lisaks pärissoomlastele nimetatakse soomlasteks ka mordvalasi, eestlasi, liivlasi jne., teiseks toob see kõigile kavalustele vaatamata kaasa määramatuse. Öeldes soome asemel soome-ugri ei saa eriti lühitsitaatide puhul aru, kas ugrilasi on silmas peetud või mitte. Konteksti arvestades selgub, et võibolla isegi pooltel juhtudel öeldakse soomeugri, kuid mõeldakse üksnes soomlasi laias tähenduses.

Nimetatud terminiloome tüüpi kohtab veel asiaatlusena näiteks mongolite juures, kes jagunevad mongoleiks, burjaatideks, mogoleiks jne. Euroopas on teadliku tegevuse ja õnneliku juhuse kaasabil monistlikust printsiibist vabanetud ja üks etnos ei sünnita terminoloogias teisi etnoseid. Ei prantslased, sakslased ega leedulased jagune alaetnosteks, küll aga jagunevad neiks germaanlased ja baltid. Ungarlased kasutasid samuti kunagi vormi soome-ungari, kuid juba József Budenz (1836 — 1892) loobus sellest soome-ugri kasuks. Eelnimetatud ja muude oluliste põhjuste tõttu on alljärgnevas käsitluses laia tähendusega soome asendatud terminiga merja. Ka sel etnonüümil on kitsas tähendus, kuid rahva kadumise tõttu on nimetus jäänud sisuliselt vabaks. Kui neist tuleb siiski juttu teha, ei ole raske öelda pärismerjalased.

Merja etnilisele ühtsusele vastas eelajalooliselt u. X saj. e.Kr. kuni III saj. p.Kr. tekstiilkeraamika kultuur, mille asendumine teiste kultuuridega tähendaski diferentseerumist pärisetnosteks, kelleks osutusid ersalased, mokšalased, muromlased, meštšeralased, marid pärismerjalased, vepslased, nerjalased, eestlased, vadjalased, isurid, karjalased, liivlased, hämelased ja soomlased. Tagasiulatuvalt alustatakse nende eelajalugu tavaliselt V sajandist p.Kr.

Geograafiliselt on otstarbekas jagada merjalased lääne-, kesk- ja idamerjalasteks. Keskmerjalasteks on Volga-Okaal elanud pärismerjalased, meštšeralased ja muromlased. Pärismerjalased moodustasid ühtlasi merja regiooni tuumala. Läänemerjalaste ühtsus kestis Setälä ja Hajdu hinnangul kuni VIII sajandini, seega tunduvalt kaumem kui arvatakse. Künnapi järgi olid eestlased omaette etnosena olemas juba Aafrikast äratuleku ajal...

Nerjalased

Eesti rahvuse moodustasid mitu iseseisvalt elanud hõimu, neist nerjalased ulatusid hobuserauakujuliselt Mologa-Msta jõe piirkonnast läbi Lovati ülemjooksu ja Velikaja (Iso-Issa) vesikonna pikkade kääbaste kultuurina Võrumaale ja keele järgi otsustades ka Tartu-, Mulgi- ja Valgamaale. Vana-Vene kroonikais nimetati üht osa sellest areaalist nimega Nereva, kuid kuna Novgorodis 1459 — 1469 kasutatud pitsatil oli kroonikapärase Nerevskogo asemel petšatj...velikogo Nerjeskogo kontsa, on õigustatud ka suurpärasem Nerja. Kõige tõhusama panuse andis nerj alaste probleemi lahendamiseks esimesena D. Matšinskij, kes samastas ulatusliku tõendmaterjali alusel 1986.a. ilmunud artiklis pikkade kääbaste elanikkonna kroonikate nerjalastega. Arheoloogiline kate hüpoteesile laekub A. Bašenkini väljakaevamistega alates 1987. aastast. Arheoloog on juba kindlaks teinud, et V sajandil läks Mologa-Šeksnal kohalik tektiilkeraamika elanikkond üle maahaudadelt ja surnumajadelt madalate ja kõrgete kääbaste kombestikule. Sealjuures nimetatakse innovatsiooni põhjuseks Kaamalt ja Kesk-Volgalt tulnud impulsse. Kääbaste rajamise kombe tõid Kirde-Euroopasse (Lääne-Siberist) ugrilased, kes jäid elama Sõlvale ja liikusid IV sajandil ka Ülem-Kaamale ja andsid tõuke Glädeni kultuuri teisenemiseks Lomovatovi kultuuriks. Kääpaid rajati seal VI sajandini, Ilmenimaale jõudis see kombestik V sajandil. Madalad ja kõrged kääpad tekkisid Mologal-Šeksnal ühteaegu. Velikaja alamjooksule hakati selsamal ajal kuhjama üksnes madalaid kääpaid. Selgus, et enne slaavlasi olid esimestena asunud Ilmenimaal kääpaid rajama merjalased, nerjalased võibolla madalaid ja vessid kõrgeid. Kombestiku kahte lehte jagunemine võib olla märk varem ühte kuulunud rahvastiku jagunemisest nerjalasteks ja vessideks. Bašenkin on imestanud, et urnmatus leidus juba ühes maahauas enne V sajandit, veelgi enam hämmastab varem Kõnnu kääpast väljakaevatud tekstiilvajutisega nõus olnud urnmatus. Koosvaadatult on nende sõnum veelgi kõnekam — tektiilkeraamika kultuuri elanikkond kasutas urni matmist enne kui ka pärast kääbaskombestikule üleminekut.

Venelased ehk russid

Järgnevalt on luubi all eelkõige Kirde-Euroopa venelased ja vaatluse alt kõrvale jäetud läänepoolsed veneedid, vendid, ruugid, ruteenid jne. Arheloogiaandmete ja Vana-Vene kroonikate järgi osutuvad IX-X sajandi Kirde-Euroopas venelasteks vessi prioriteediga merja-ugri polüetnilised rühmad, kes tegid tihedat koostööd skandidega ja keda hakati koos nendega venelasteks kutsuma. Seega: venelased olid IX-X sajandi Põhja-Venes olemas, kuid kõnelesid nähtavasti emakeelena merja keelt ja oskasid mingil määral skandi keeli. Nimetatud koosluse arheoloogiliseks väljenduseks on vanavene kääpad, mille seotus varasemate sopkadega on mõnel juhul tõendatud. Vastupidi pikkade kääbaste nerjalastele olid sopkade kultuuri kandjad innovatsioonialtid ja jätkuvalt seotud Kaama piirkonnaga. Nii on Pobedištše sopkast leitud Lomovatovi kultuurile omased vöögarnituuri osad, milliseid kohtab ka Volga-Okaa, Muromi, Edela-Soome, Eesti, Põhja-Norra rikaste meeste prestiiñikates matustes. Üks eksemplar leiti isegi Uppsala kuninglikust kääpast. Elav, võibolla kultustradsiooniga seotud sakraalne kaubatee viis Kaamalt ja Volgalt vähemalt Ålandi saarteni juba VIII sajandi algul, kui ei olnud veel varajaage ega Bulgarit. Järelikult liikus kaup sel ajal ilma nendeta idast läände. Kaama piirkond ise suhtles ida- ja lõunariikidega müntide vahendusel alates VI sajandist. Dirhemikaubanduse algul IX sajandi keskpaiku jõudsid koos müntidega Rügeni saarele, Peene jõe suudmesse ja mujale permi spiraalsed käevõrud. Liivi-kura käevõrude ja kura-zemgali ehete olemasolu samas piirkonnas osutab merjaugrilaste osalusele kaugkaubanduses. Konventsionaalse ajaloo käibetõde slaavlaste teedrajavast osast kaugkaubanduse algatamisel ei ole kooskõlas faktidega. V. Kropotkini sõnul ei ole selle esimese perioodil 800 — 833 dirhemipeiteid avatud ei poljaanide, derevate, volõõnlaste, valgete horvaatide, ulitšite ega tiverite maal, peaaegu ei leidu dirheme lääneslaavlaste aladel. Kiievi kõik mündid on peidetud alles X sajandil. J. Gorjunova sõnul jäi idakaubandus Volga-Okaal merjalaste kätesse ka pärast slaavlaste tulekut sellesse piirkonda X sajandi lõpus...

Põhiliselt sloveenideks peetud Timerjevo asukate hulgas Jaroslavli lähedal polnud arheoloogide hinnangul IX sajandil ühtegi slaavlast, X sajandil oli selles kabanduslik-sõjanduslikus asulas 75% merjaugrilasi, 13% skande ja 12% slaavlasi, XI vastavalt 72,5%, 3,5% ja 24%. Merjalastest olid esindatud pärismerjalased, Rjazani merjalased, muromlased, vessid, tšuudid jt. etnilised üksused. Permide osalus on hinnatud 11,8 protsendiga. On kindel, et nimetatud koosluse mingit rühma kohtaski Ibn Fadlan Volgal 920. aastal: "Nägin rhosse, kui nad saabusid kaupadega... Ei ole näinud sihvakamat kehaehitust. Nad on palmide sarnased, heleruuged, päevitunud, valge nahaga." Nimetatud ja varasema perioodi permidele ja ugrilastele ei tohi üle kanda nende praegust mainet ja kultuurijärge. Kaamalaste ja keskvolgalaste kõrgest kultuuritasemest ja sotsiaalsest organisatsioonist kõnelevad küllaltki väljendusrikkalt matustest leitud kiivrid, raudrüüd (üks kaalus 13 kilo) ja näomaskid. Vana-Venest on leitud mõned üksikud kiivrid, eestlaste puhul vaieldakse, kas nad üldse kunagi sellist varustust on kasutanud. Järelikult olid kaamalased võimelised andma impulsse protovenelaste tekkeks Ilmenimaal. Skandide lisandumine alates VIII s. keskpaigast tõi neile nime russid e. venelased.

Merja riik kestis üle saja aasta

Vana-Vene kroonikate järgi kogusid varjaagid 859. a. andamit tšuudidelt, slaavlastelt (loe russid), pärismerjalastelt, vessidelt ja krividelt. 862. a. kihutasid andamialused rahvad varjaagid mere taha (järelikult oldi ühtselt organiseeritud, omati riikluse algeid), kuid kutsusid (nähtavasti palkasid) juba samal aastal endile kuningaks Rjuriku, kes samastatakse põhjusega Jüütimaad ja Friisimaad vaheaegadega valitsenud Rorikuga. Kutsujate ja järelikult ka lepingu sõlmijatena on nimetatud russid (venelased), tšuudid, krivid ja vessid. Rjurik oma suguvõsa ja kaaskonnaga oli kroonika järgi samuti russ. Peidus on teatud lahtiseletamatus, kuid mõlemad väited on õiged. Kohalikeks russideks-venelasteks peeti põhiliselt merja-permi polüetnilist ühendust, kes lülitas enda hulka ka skande, friise ja teiste rahvaste rühmi. Rjurik jäi esialgu elama Laadogale kohalike russide hulka, Sineus siirdus vesside Valgejärvele ja Truvor tšuudide Irboskasse. Tšuudideks peeti sel ajal nähtavasti ka nerjalasi, alates XII sajandi algusest aga ainult tulevasi eestlasi ja loodevadjalasi. Võimalik, et juba sellest ajast kasutavad vepslased-vessid väljendeid lähteä rusile ja mända venha satusele, mis tähendas kodukohast lahkumist ja venelaste juurde tööleasumist. Nii võisid väljenduda veel venestumata vessid.

Järgmisi väiteid, mis on kirja pandud mitte hiljem kui XI sajandil, seostatakse just Rjuriku valitsemisaja lõpu ja Olegi valitsemisaja algusega, kui Põhja-Venes ei elanud veel slaavlasi.

1. Jaafeti maaosas paiknevad Vene, Tšuud ja teised rahvad: Merja, Muroma, Vess, Mordva, Zavolotšje Tšuud, Perm, Petšoora, Jam, Litva, Zimigola, Kurs, Letgola, Ljub.

2. Aga rahvad, kes maksavad Venele andamit, on Tšuud, Vess, Merja, Muroma, Tšeremiss, Mordva, Perm, Petšoora, Jam, Litva, Zimigola, Kurs, Nereva, Ljub.

Etnonüümide järgi otsustades oli tegemist merja-ugri-balti ühendriigiga, mida valitses eespool nimetatud rahvaste palgatud kuningas. Eraldi nimetamata on vadjalased, karjalased ja isurid, kes võidi arvata venelaste hulka. Täiesti õigustatult puuduvad slaavlased, sest ka asulate kultuurikihti ilmub nende inventar alles X sajandi lõpus. Kui pidada andamikohusluseks mingeid rituaalseid kohustusi, võib ka luudulaste, permide jt. kohta öeldu mõeldavaks lugeda.

Eelöeldu põhjal tekib küsimus, millal ja kuidas läks võim üle slaavlastele. Eriti lühidalt väljendudes oli lugu järgmine. 882. a. hõivasid varjaagid, tšuudid, sloveenid (loe russid), pärismerjalased, vessid ja (Polotski) krivid eesotsas kuningas Olegiga Kiievi ja sellest peale paiknes kitsas tähenduses mõistetud Russ Laadogalt-Ilmenilt ümber Kiievi poljaanide maale jm. Poljaane hakati erinevalt teistest slaavlastest nimetama samuti russideks-venelasteks. Laadoga vessrussid ja poljaanid elasid seega eri aegadel üle ühe ja sama transformatsiooni. Rjuriku poja Igori surma järel läks võim leseks jäänud Olgale, kes oli päritolult nerja tšuud (lähemalt nim. allikast). Olga maksis otsustavalt tegutsedes kätte mehe tapnud dereva vürstile Malile ja tema alamatele, võttis enda juurde orjadeks Mali poja Dobrõnja ja tütre Maluša ning asustas-küüditas suure hulga dereva hõimu elanikkonda Ilmenimaale Tvertsa jõe piirkonda pärismerjalaste ja nerjalaste vahele. Paljude tõendite hulgas on versiooni tõendamisel üks olulisemaid tõik, et sealset Toršoki linna kutsuti esialgu Dneprimaal mahapõletatu järgi Korosteniks ja selle kultuurikiht ulatub ajani (X saj. keskpaik), mil võidi derevad sinna küüditada.

Ajaloolise pöörde üks peasüüdlasi oli nähtavasti Olga poeg Svjatoslav, kes tegi vangivõetud dereva vürsti Mali tütrele Malušale lapse. Võimu üleandmisel poegadele jättis Svjatoslav küll esialgu Maluša poja Vladimiri kõne alla mittetulevana kõrvale, kuid kuna novgorodlastel ei jätkunud seaduslikke poegi ja Dobrõnja sosistas novgorodlastele kõrva, et kutsugu Vladimir, saatiski Svjatoslav nende palvel naljaviluks Novgorodi valitsema tema ja Dobrõnja. Pärast Svjatoslavi surma laskis Vladimir tappa seadusliku valitseja Jaropolgi (Oleg sai juba varem surma), hõivas suurvürsti tooli ja hakkas koos dereva vürsti poja Dobrõnjaga ajama slaavi poliitikat. Põhiliseks merjalaste ümberrahvustamise vahendiks sai Bulgaaria patriarhaadist toodud slaavi õigeusk, mis asendati seoses Bulgaaria minekuga Bütsantsi haldusse Jaroslavi ajal Konstantinoopoli jurisdiktsiooniga, kuid slaavi kirikukeel jäi ja kiriku väljudes XV saj. lõpus Konstantinoopoli patriarhaadi alluvusest algas Ilmenimaal lausslaavistamise periood.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Merja riigi lõid küll skandid ja andsid nii või teisiti talle ka nimetuse (Russ), kuid nad sulasid merjalaste hulka juba enne slaavlaste saabumist. Slaavlased ei sulanud merjalaste hulka, sest nad tulid võimsa ideoloogia (slaavi kristluse) lipu all (kristluse õigeks keeleks olgu slaavi keel!). Samas ei saa mitte kuidagi peale Dobrõnja ja (segaverelise) Vladimiri süüdistada juhtunus ehtsaid slaavlasi, sest kohalik ülikkond vahetas keele ja usu kohaletoodud võimsa ideoloogiarelva vastu ning esinedes edaspidi slaavlaste-venelastena, isegi tugevdas oma positsioone. Tuli 980. ja 988. a. riigipööre merjalastele kasuks või kahjuks? Kreeka- või ladinakeelse kristluse puhul oleks merja haritlastele avanenud kõik kultuurikihistused, slaavi keel tõi nendeni vaid üksikud, eelkõige impeeriumi ideoloogiat tugevdavad tekstid. Veelgi kahetsusväärsemasse olukorda asetati kooliharidusest ilmajäetud lihtrahvas.

Enamik Rjuriku — Olegi riiki kuulunud etnostest ei läinud 988.a. riigipöördega kaasa. Eesti (Tšuud) lahkus vägivaldsest liidust esimesena — 997.a. Hiljutise vastuseisu juured asuvad seega kauges ajas. Peale eestlaste on suutnud taas iseseisvuda leedulased ja lätlased ning ka tšetšeenid.

1

2015-09-29