Luhta-minek

Prindi

Madis Kõiv

1

Alljärgnev on ühe ammuse ettekande tagantjärele üleskirjutus. Ka üleskirjutus on ammune, sest tehtud umbes kuu aega peale ettekannet. Toon selle loo nüüd uuesti avalikkuse ette, sedapuhku kirjapandud kujul. Mida olen kunagi ütelnud, on mulle praeguseks mõneti võõraks jäänud, seepärast pole võimalik teha kuigivõrd olulisi (sisulisi) parandusi, öeldu peab jääma enam-vähem samaks, nagu ta kunagi öeldi ja tagantjärele kirja pandi, ainult ühte-teist võin ära jätta ja siinseal lühendusi teha. Muidugi ka kirjavigu parandada ja ettevaatlikult lauset siluda.

Ettekande ajendas tookord Valtoni äsjailmunud romaan „Tee lõpmatuse teise otsa" (1978). Sel ajal äratas ta oma hiina-teemaga küllaltki tähelepanu ja sünnitas poleemikat, mõned (hiina-)asjatundjad avaldasid vist isegi pahameelt. Ma ei tea, kuivõrd on see romaan praegusele lugejale tuttav ja kuivõrd tema uustrükk võiks tekitada erutust ja poleemikat. Kuid poleemika ise on nüüdsel ajal postmoderniseeritud ja mõnikord on teda sellisena raske ära tunda. Kuidas ka poleks, igal juhul on Valtoni romaan igas mõttes üle aegade teos ja ikka tullakse (küll näete) tema juurde tagasi, nii et miks siis mitte seda juba praegu teha. Mis mind tookord huvitas, polnud mitte niivõrd hiina-teema kui selline, vaid igivana eesti enda „teema", mida ma „hiina-teema" taustal tolles raamatus arvasin ära tundvat ja mis kutsus esile assotsiatsioone Tammsaarega. Hiina näis olevat sild, millel need kaks jutustajat oma eesti teemast „üheskoos" pajatavad. Ja just eesti teema pärast võtan selle vana asja nüüd uuesti ette. Midagi olulist ma hiina kirjanduse ja kultuuri (ning kitsamalt filosoofia) kohta muidugi ei ütle, räägin ainult sellest, kuidas ja millena nad meile on paistnud ja mismoodi me neist, meile (tollal) avatavatest ja avanenud akendest nähtud hiina-pildile (suur üks-kõiksus) reageerides ennast ise oleme nähtavale toonud, juttu tuleb ka mõnest hiina filosoofia tekstist ja nende tõlgetest, aga ma ei hinda tõlkeid, sest pole selleks pädev (nüüd veel vähem kui tookord), nad huvitavad mind vaid kui materjal, mille kaudu kohtusime Hiinaga, kui pilud, mille läbi seda maad ja ta inimesi vaatasime (või arvasime vaatavat). Osa tekste on praeguseks tõlgitud eesti keelde ja ümbergi tõlgitud, mingit hinnangut ma nendele ei anna ja pole ka siinses kontekstis oluline neist rääkida, sest nad polnud noil ajul kuidagiviisi teemaga seotud, olid olematud veel.

Kordan, ainult meile nähtavast hiina-pildist on juttu ja mitte „tõelisest" Hiinast ja tema põhjatust kultuurist -selle viimase kohta ei söanda ma vähimatki arvata.

Alustan siis juttu just nii, nagu tookordki alustasin, eeldusel, et räägin neile, kes asjaga (Valtoni romaaniga) on tuttavad. Hiljem pajatan teisest asjast (Tammsaarest), aga siin ei ole probleeme, sest Tammsaare on meile nii või teisiti pahe (ja mõnele ka südamesse) taotud (midagi halvustavat ma selle sõnaga ütelda ei taha).

21. XII 2000

Andiam! Incominciate!

Ühel päeval ütleb meile keegi, keda tunneme, kelle nime oleme ikka aegajalt näinud (ajalehtedes ja raamatukaantel): „Tee lõpmatuse teise otsa." Või ütleb ta: „Siit algab tee...", või: „See on tee...", või ütleb veel kuidagi teisiti, kuid kindlasti ei ütle ta „tee-kond". Kuna nii, siis võib öeldut võtta lihtsalt kui väidet -„homme on ilus ilm"; „koer haugub õueväraval"; „kask varjab ojavee"; „päike loojub luhta"; ja meil ei pruugi kuhugi astuma hakata, veel vähem jõuda.

Ometi (mida „ometi" õieti tähendab, peab alles selguma) oleme juba teel.

Siinkohal tuleb mulle meelde üks lugu, mis kuidagi ei puuduta ei Valtonit ega Tammsaaret ja mida rääkis mulle keegi tundmatu. Lugu algab sellega, et üteldakse:

„Siit algab tee, päike on juba kõrgel, hakka liikuma."

„Kuhu?" küsib teeline ja ütleja vastab:

„See selgub kohapeal."

„Mida ma seal teen?"

„Orienteerud ja toimid vastavalt olukorrale."

Teeline asub teele ja mida kaugemale jõuab, seda kummalisemaks asi läheb. Maastik on ühtlane päikesest põletatud kivikõrb, võõras, kuid t u n d u b võõrana.

Kuidas võib tunduda miski võõrana, mis ongi võõras? Mis on see võõras, selles võõruses, mis t u n d u b v õ õ r a n a ?

Me läheme eksi ja see on nagu unenäos.

Ühes kõigile tuntud ja registreeritud unenäos -Aarne-Thompsoni järgi nummerdatud (ainult nii Aarne kui Thompson on ühed teised Aarne ja Thompson) ja nimega „Käik võõras linnas".

Kuid unenäos on võõra linna võõruse võõrus (linn on kahekordselt võõras) selge -käik linnas, nagu iga unenäo ettevõtmine, luhtub. Sest teada on, et tuleb ärgata.

Me oleme sealsamas, kus olime -tagasi.

Teekond luhtus, me oleme luhas, aga oleme luhas t a g a s i .

Me oleme seal, kus ikka olime ja alati oleme, ainult n ü ü d, p ä r a s t ä r k a m i s t.

Mis koht see on? Me oleme tagasi, hüva, aga mis koht see ikkagi on?

Ja mis edasi saab?

Järele mõteldes hakkab paistma, et liigume justkui mööda sõõri, ümber tsentri. Mis tsenter see on?

Üheks peadpööritavaks hetkeks tikub pähe mõte -ego. Egotsenter.

Kuid siin luhas oleme ikka liikunud ümber egotsentri ja kunagi ei ole sellest mingit küsimust tekkinud. Nüüd aga -mis koht see on? Üks teine tsenter niisiis.

Kuid jäägu tsenter, peaasi on koht. Luht igatahes, luhas on hääled selged, seepärast kuulame:

"...õhtuses hämaruses suureneb igavus ja kartus niisuguste inimeste juures ja poiss ise, kes läbi kirjude luulede teadmata ja tahtmata Eluväiklust otsib, otsima peab, tunneb, kuidas tung temas kasvab, vihasemaks ja sügavamaks saab, tung, mis salaja seda inimesesoo ilmaasjata koormast tahaks maha matta ja ennast näljaseks jätta maa peale"

Ei! Ei ole õige! Pole õige luhahääl, niisuguseid ei ole siin kunagi mõistetud ega mõista tahetudki, ei ole oma; olen valesti kuulnud, endiselt luht ja päike õhtus -heinalised lähevad koju; luht ei muuda ilmet; ja nüüd:

"...tuled sa siis Viljandist või Võrust, ikkagi kohtume hulgakesi koduteel ja siis võtan ma kelleltki kõrvitsa... keegi tuleb minuga kaasa, paljud võivad tulla, ja siis tuleme minu poole koos kõrvitsaga. Kõrvitsat ma keeta ei oska... liiga ümar"

Ka see ei ole päriselt luhahääl, veel peab kuulama, ja siis:

siis viimase astudki sammu -ja meist

saab sammas hõõguv kui sulaklaas...

ning sulad läbi mu abaluude

See see ongi, nii siin hõigutakse, nii on siin ikka oldud ja juba on luht hääli täis:

"...leivakõrvase all mõtles ta tülitsemist, mis aega hõlpsamini kulutas"

"...tegu sünnitab teo, solvang viha, kättemaks kättemaksu"

"Pearu kaebas Andrese peale, et see peksnud tema veart koera"

"... keeldudest algavad tülid ja käskudest suured sõjad. Vaikimine on maailma õnnistuseks. Ometi ei ole elamine üksainus igavus"

"... pühadus teeb su südame uhkeks"

"... kui inimene teisele midagi annab, ei taha ta tingimata vastu saada, küll aga ennast paremana tunda"

"... peaaegu kellelgi polnud esimeseks küsimuseks, mis kasu tema ise ettevõttest saab, vaid mis saavad teised. Ning kui võis arvata, et teiste tulu on ehk suurem kui temal, kõnelejal, siis vaibus huvi asja vastu"

„Küll on see imelik," ütles vana Andres kord, „inimene kaob ja kaobki, nagu oleks mõni ta kuhugi maha matt ning puu või põõsa peale istutand. Mitte jälgegi!"

„Tähedki kaovad taevast, mis siis inimesest tühjast maailmas kaduda on," ütles Indrek. „Mulle kangesti meeldiks nõnda kaduda. Tulid ei tea kust, miks või milleks, ja kaod samuti. Ühel ilusal päeval sind ei ole enam ja see on kõik.""

"...aga vana Oru Pearu ei tahtnud nõnda kaduda. Tema haudus Vargamäel igavikumõtteid. Tema haudus neid päev-päevalt aina suurema innuga"

"... elu on lühikene, surm on pikk, iga inimene on selles maailmas kinni, see on tema ainus näivus ja purse, ta teeb korraldusi ajaks, kus teda ei ole, lootes end pisukesekski ajaks pärast pimeduse saabumist maailma külge siduda"

" Temüdžinil oli võtta veel Lõunariik [---].

Tema minek oli silmaga näha, ainult kange vaim hoidis veel kehade maailmast kinni. Kas jääb ta inimeste suhu surematuks?"

"„Isa, ikka ju minnakse, kui surija kutsub," rääkis Maret. „On olnd, mis on olnd, aga surmaga läheb see kõik mööda.""

"Kas oli Tšingis-khaan vägivalla ja julmuse kandja? Kas oli Chang Chun rahu ja kõrge mõtte kandja? Või polnud? Nüüd olid mõlemad mehed surnuaja surematud"

Seesama luht, jõe ääres ja üleval, seal karjamaa ja kraav. Kaks meest kahel pool kraavi. Mida see tähendab, kas nii see ongi, kas siis midagi ei paista teisiti, kas ehk mäluja hõiked ei peta, kas tsenter on ikka tõesti ego-tsenter? Kas kõik see kuuldu ei loe midagi?

Või ei loe meie ise, mina, neid lauseid õieti läbi, ei loe neist läbi? Või on kõik see ainult tühipaljas nali? See koht siis -lunapark, tivoliaed? Ja tee -lunapargi „õuduste rada"? Vale tee?

Vale muidugi, millest siis jutt on; me läheme lõpmatuse teise otsa ja oleme siin. Tee peabki olema vale, just selles ta tähendus seisab, selle ainsama pärast tasubki tast rääkida. Mida peaksime tegema lõpmatuse teises otsas, kui ta poleks siin?

Milles on asi? Aga selles: me keeldume võtmast seda, mis seisab raamatu kaante vahel, mida me just äsja lugesime, nime ja kirjatähe järgi. Seal, pealkirja „Tee lõpmatuse teise otsa" taga seisab musttuhat nime, musttuhat kohta, rahvast ja sündmust, võite (sel puhul ka täpselt sama palju kaotusi), hävitamisi ja tapmist -musttuhat tarkust. Koik see seisab kaante vahel, ajasse kinni pandud, mille nimi on XII sajandi lõpp ja XIII algus. Temüdžin, ka Tšingis-khaaniks kutsutud, tao munk Chang Chun, ikka samast sajandist, oma tarkuste ja luuletustega, oma õpetusega taost, oma -

Üks on selge. Ajaga on midagi viltu. Või vastupidi, aeg on täpselt tabatud ja täpselt pooleks raiutud. Suur ajalõhe.

Ühel pool - Tšingis-khaan oma XIII sajandi metsiku sõjaretkega. Teisel pool Chang Chun oma VI, V, IV Kristuse-eelse sajandi mõttetarkusega. Peaaegu kakskümmend sajandit ajalõhet. Nemad kaks vastamisi, üle mille? Kraavi?

Ühes arvustuses seisab: Maailmavallutaja ja mõttetarga vastandamine A. V. romaanis „Tee. .."on üks suurejoonelisemaid ettevõtteid, mida eesti ajaloolisel proosal on maailma saatust määravate sündmuste taustal pakkuda.

Olgu nii, ei vaidle, kuid vaatame ikka.

Mis vastuseade? Kes on kellega vastu seatud? Meile, kes me siin luhas seisame ja võib-olla elamegi, ärganud äsja, kuulame nüüd hääli, surub visalt peale nägemus: maailmavallutaja küll, mõttetark küll, aga t e g e l i k u l t kaks vana meest teine teiselpool... hauda.

Hoopis see, igivana ja tuttav: „Kes kurrat meist sureb enne maha?" - „Kes kurrat meist elab teise üle?" Või seesama, jälle igivana, lepitus.

Küsimused, mis nii painavalt peale käivad, pilt, mida nii palju nähtud, siin luhas, nii palju kuuldud sõnad, minu oma tädi Emma kodumailt: Vana-Mosona oma sisemiste valudega -vähk, mis muud -nurgakoikus ja Kusnetsi-Manni, ta naaber, sealsamas hämaras ruumis sängipäitsis: „Näetsa nüit Mosonakõnõ, vähükene om sul kõtun kinni, är koolõt, a ma’ olõ elon ja terve nigu..." Ja Mosona, kes maailmast enam muud ei seleta kui iseoma valu, kobab ikkagi koiku alt kördikausi ja virutab Kusnetsi-Manni moka lõhki. Ja vihast, puhtast jumala vihast, ajab ja ajabki ennast jalule. Läheb hiljem Kusnetsi-Manni surmakoiku juurdegi ja ütleb talle umbes needsamad sõnad.

Nii piinavalt selge vahekord, et see siin p e a b olema viimane katse lepituseks:

"Võib oletada, et toodi teade Chang Chuni surmast, Temüdžin kuulas siis selle ära ja vaikne nördimus täitis tema haiget hinge. Mees, kes teadis surematuse saladust, oli läinud enne teda. Lepitus, mis on sügavama tähendusega kui lihtne nägelemise lõpetamine, sest lõpuks, nii nagu see romaanis seisab, ei nägelnud nema d üldse, rääkisid omavahel ja olid sõbralikud. Nii põhjaliku lõhe korral pole muidugi nägelemisel erilist tähtsust, lepituse-vajaduse alus on sügavamal: Tšingis-khaan vägivalla ja julmuse kandja? Chang Chun rahu ja kõrge mõtte kandja?

Nüüd aga "olid mõlemad mehed surnud ja surematud"

Surematud koguni, milleks see veel? Kui kõik siin luhas taandub, kui luht ongi redutseerumise koht -luht redutseerib maailmavallutaja ja mõttetarga kaheks vanameheks, üks lihtsalt sõjakas vembumees, teine õige tõemees, kuid seegi pole enam oluline - nüüd on nad niisugustenagi surnud ja surematud.

Ühe ja sama rõhuga:

surnud ja surematud

jõed ja luhad

Antonid ja Arvod

Koht, kus rõhud jagunevad võrdselt ja iga mees peab ise küünte ja hammastega oma rõhu eest seisma.

Reduktsioon on temaatiline.

Kui see, mis romaanis kirjas seisab, on ikkagi õige - „maailmavallutaja ja mõttetarga vastuseis"-, siis taandusest ei pääse me kuhugi.

"...jõud tahab vaimu valitseda ja vaim tahab jõudu valitseda, need ei saa kunagi selgusele"

Küsimus, kas see, mis romaanis kirjas seisab, on ikkagi õige, on aga mitme otsaga küsimus. Kõige käepärasemast, aga kõige vähem tähtsast otsast võttes muidugi ei ole.

Temüdžin teeb kõigi oma fiktsiooni-reaaliate järgi „oma suuri tegusid" XIII sajandil. Kes seisab tema vastu? Sest luha taustal peab vastuseisja olema, muidu saab vallutaja, üks vanameestest ülekaalu, ja kaob ka suremise ja surematuse tasakaal. Kui tasakaal puuduks, ei kohtuks nad kunagi, siin luhas, teine teisel pool kraavi. Sest "iga laps selles inimeste maailmas teab ja tunneb (miks ei peaks tundma, kui koolikohustus ikka veel kehtib) Tšingis-khaani. Kes tunneb Chang Chuni?"

Mina ei tunne.

Sina ka ei tunne, tema ei tunne, väga vähesed üldse tunnevad; kuidas ja millega saab ta siis vastu seista? Üteldakse:

"Chang Chun elab, kuna tema vaim liigub maailmaruumis ja me tunnetame seda otse ja teiste vaimude kaudu"

Mis on maailmaruum ja kuidas vaim temas liigub? Kuidas otse ja kuidas teiste kaudu? Näib, et tegu on retoorikaga. Esialgu vähemalt ma ei tea, kes on need vaimud.

Kui võtame lihtsameelselt romaani ajaloolise jutustusena ja naiivse tõsimeelsusega küsime, kes võis olla too taoist, kes seal vastu seisis, ja mis on ta vaim, too tõeline kolmeteistkümnenda sajandi (taoistlik) vaim, siis oleme hädas. Pole kedagi leida. On väikeste mõtlejate aeg (Zhou Dunyi, Zhang Zai, vennad Chengid), on suur üleminek uuskonfutsiaanlusse, suur sünkretiseerimine, kõik, mis vahepeal on olnud suur, voolab kokku ja kaotab sünteesis oma tõelise tähendusrikkuse. Kes tunneb neid sulgudesse pandud nimesid? Mina ei tunne, lugenud ainult olen neist ja unustanud kohe, mis-just ja miks-just. Võib-olla pääseb mõnevõrra sest unustusest Zhu Xi, suure sünteesi suurmees, kes sünkretiseeritud mõtte lõplikult vormis ja formuleeris - nii nagu ta suurte õukonnasõdadeni jäi, tema ehk, aga ometi ei seisa ta kuidagi Tšingis-khaani vastu võrdsena, tasakaalustajana, et sünniks too "nüüd olid mõlemad mehed surnud ja surematud".

Ja kolmeteistkümnenda, neljateistkümnenda sajandi taoism? Niivõrd kui ta on, on ta pigem salateadus kui mõttetarkus, pigem alkeemia kui elamis-õpetus, pigem nõidus ja rituaal kui suur päralejõudmine. Ja suurt vallutajat huvitavadki romaanis ajastule kohaselt (täiesti õieti) tarkuse nõidusepoolsed küljed -maapealse surematuse kättesaamine. Suur vastuseisja peab ise tulema vaimuna, järelejäänud paberirullidena, mõtlemise suurest epohhist, V, IV sajandist e. Kr. Meistrite Lao, Kongi, Mo, Zhuangi vaimud. Neid me teame, nemad on surnud ja surematud. Romaan ei ole võetav ajaloolise jutustusena, ta on juba dereduktsioon suure luha reduktsiooni tagant. Ja nii see peabki olema. Aeg on lõhestatud, kuid algasend on hästi valitud. Mõtleme korraks mõtlemise kuldse epohhi peale - kas ei ole see kummaline aeg? Seal idas, sõdivates riikides: algus -meister Lao, umbes 550 e. Kr., meister Kong, umbes samal ajal; lõpp -meister Zhuang, ta surma-aastaks märgitakse 286 e. Kr. Siin läänes, samal astronoomilisel ajal: algus -Pythagoras, Parmenides, Herakleitos umbes 550 e. Kr.; lõpp -Aristotelese surm 322 e. Kr. Sinna vahele „nad kõik": Sokrates, Mencius, Platon, Yang, traagikud ja „saja-koolilased". Äkki üheks lühikeseks ajaks astub mütoloogia tagaplaanile, avab oma väravad ja laseb välja „Sofia armastuse lapsed", jääb tagaplaanina paigale, ootab, suleb siis oma väravad ja tuleb sulgununa uuesti esiplaanile, nüüd salaõpetuste ja riitustena. Kuid olgu see möödaminnes, on lihtsalt võimatu jätta imestamata, et „nii see oli".

Siin küsime ainult niipalju: miks pidi m e i e teekond minema läbi „sõdivate riikide" ja mitte näiteks läbi Attika? Miks Tšingis-khaan ja mitte Aleksander Makedooniast? Kas sellepärast, et vastuseisus oli vajalik just nimelt sügav ajalõhe?

Ja nüüd, vastus tundub ehk kummaline ja kohatu koguni: kõik me siin luhas näeme, et s e e teekond ei oleks meid viinud lõpmatuse teise otsa, s. t. toonud tagasi, küsimusega mis-koht-see-on. Keegi peab olema selles „süüdi", et meie „teine" (Attika) teekond oleks jäänud ekskursiooniks, ekspeditsiooniks, uurimiskäiguks, ja oleks suure tõenäosusega õnnestunud, poleks jõudnud lõpmatuse teise otsa, s. t. läinud luhta. Võib-olla on see kummaline asi seotud küsimusega, miks me just nii valime oma „suured" poeedid, miks pigem Juhan Liiv kui Ernst Enno, miks on Oskar Luts meile nii armas, aga Jaan Oksast ei taha me kuuldagi. Miks on meil nii palju „häid mehi", aga tõeliselt „suured" on ainult naised, või need mehed, kes peaaegu ongi naised? Miks pigem mikromaania kui makrofiilia? Ei tea, praegu veel mitte.

Kui läheme veel korraks tagasi „raamatu kaante vahele" ja loeme üle „sõdivate riikide" aegse tarkuse, siis hakkab meile kõigepealt silma selle tarkuse peaaegu süsteemitu paigutus, me ei taipa, on see taoistlik, konfutsianistlik, mõistlik või teab milline veel (legistide jälgi mina ei leidnud). Raamatu teine peatükk algab meister Laoga, vahepeal antakse meile läbisegi Mo Di, Guang Zi taoistlikud ja konfutsianistlikud õpetussõnad, siis midagi Kongist endast (Lun-yu) ja veel midagi, mida ma ei mõistnud märgata või ära tunda. Raamatu lõpp on meister Zhuangi päralt, niisiis algus ja lõpp taoistlikud, kuid võib arvata, et usutakse: suuremat „stiili- ühtsust" pole meile, võõrastele, vajagi, pealegi kui projektsioon on nagunii kolmeteistkümnenda sajandi sünteesile. Oluliselt valitseb tao taoistlikus tähenduses. Mis on aga see tao taoistlikus tähenduses, mis on üldse tao? Ja milleks ta meile? Kas tema ongi see tsenter, mille ümber tagasipöördumine saab küsimuseks? Tsentreeritud hoiak, mille puhul küsimus on hoopis millestki muust? Mis on luht? Ja kui palju võib ümberkäikugi usaldada? Olgu nüüd tekst, mi nagu ta meile on ette antud, siin. Vaatame teda ettevaatlikult. Küsime, kuidas liigub tao-tarkus jutustuse ühtlases massis -milline on „keha" sisemine peristaltika, kuidas ta sulab jutustusse ja jutustus temasse. Esimene mulje: üks stiliseerib ühte, teine teist. Missugune on stiliseerimise iseloom? Näib, nagu oleks õpetuse ümber tekkinud loor. Mis loor, ei tea, aga kõik on nagu hapram, ilusam, õrnem... ja paneme jälle tähele tsentrit -tsentreid on kaks ja üks ongi ego-tsenter. Ei tea veel, kus on tema õige juur ja algus, mis on tema diagnoos, aga millegipärast arvame, et mingi haigus peab see olema:

Temüdžin tajus äkki imelise selgusega, tema on tema, ta asub väljaspool kõiki teisi ja tema sees on miski, mis saab olla ainult tema sees. [-] „Seal." -Isa vaatas teda küsiva pilguga. -„Kaamel. Ta ei kuula sõna." [-] Nad seisid kahekesi kaameli kohal ja isa ütles selle sõna: „Ta on surnud."

Ilma pikemalt teoretiseerimata ütlen -varajane solipsism. Väljapõdemata lapseea-solipsism. Solipsism psühholoogilises (psühhiaatrilises, nagu näiteks „varajane nõdrameelsus" -skisofreenia) tähenduses. Et vastandada teda hilisele solipsismile -episteemilisele või metafüüsilisele (2000. aasta märkus -niisugusele, nagu see varjatult kujuneb välja Kaplinski filosoofias). Paneme veel tähele, et selles ettevaatlikus esialgses vaatluses -küsimusi esitatakse palju, kuid peaaegu ükski neist ei küsi. Enamasti vastab. Küsimustele, mida kunagi ei esitatagi. Või seisab see küsimus niisama. Ka „algkorpuses" („sõdivate riikide" aegses mõttetarkuses) seisavad küsimused , aga imperatiivsetena, siin justkui stilisatsiooniks.

Ja lõpuks, kuigi jutustus oma tegevusega liigub hommikust õhtusse nagu me kõik, on tegelik (mis aga on tegelik?) liikumine vastupidine. Oma alguses seisavad nad lähedal, on siin -kokkulepitud ajas -, juures; kaugenevad siis mingisse igikestvasse minevikku. Ja me mõistame, aimame õieti, see igikestev minevik on põhi, millel luht seisab. Kuid piisab aimdustest. Vaatame ühte teist reisi.

Kui keegi on lugenud enam-vähem ühteaegu „Kuritöö ja karistuse" originaali ja tõlget (aga tõlge on meie teise teekonnakaaslase, A. H. T. oma), elab ta üle kummalise tundmuse. Teile räägitakse justkui „nendestsamadest asjadest", aga asjad „ise" on teised. Selle elamuse aistiline analoog: te tulete mere äärest, olete suvi läbi seal ujunud ja olete nüüd siin -s ü g i s e 1 -sisemaal, ühe järve ääres; päike, kuigi sügisene, on ikka veel soe, selle küsitava soojusega, mis võib olla lihtsalt ta kollane värv; ja kuna on nii, siis lähete ujuma ja ujudes ei saa enam hästi aru, et te tõesti ujuksite -te ujute , ag a vet t nag u e i tunnekski . Vesi libiseb teist pehmelt ja libedalt ja soojalt mööda ja külm ei ole. Te ei tunne karastust, te ei saa oma hilisest sügisekollasest õhusoojusest veeski lahti, ja siis äkki tunnete -juba on külm, juba te lõdisetegi, hambad plaksuvad, ja ei tea, kas hirmust või millestki muust; te ronite kiiresti kaldale, jääte juuksed püsti mõistmatu pilguga järve põrnitsema.

Üks täiesti juhuslik (ausalt juhuslik) tükk teksti:

Не то чтобы он понимая, но он ясно ощущал, всею силою ощущения, что не только с чувствительными экспансивностями, как давеча, но даже с чем бы то ни было ему уже нельзя более обращаться к этим людям в квартальной конторе, и будь это все его родные братья и сестры, а не квартальные поручики, то и тогда ему совершенно незачем было бы обращаться к ним и даже ни в каком случае жизни; он никогда еще до сей минуты не испытывал подобного странного и ужасного ощущения. (Преступление и наказание. Moskva, 1955, lk. 99.)

Ja sellesama tõlge:

Mitte et ta oleks mõistnud, vaid ta tundis selgesti, taipas kogu oma aistinguga, jõuga, et hiljutisist tundevalanguist rääkimata polnud tal praegu enam võimalik millegagi nende inimeste poole pöörduda siin politseijaoskonna kontorista kuigi need inimesed oleksid kas või tema oma lihased vennad ja õed, mitte aga jaoskonna leitnandid, o m e t i (minu sõrendus -M. K.) poleks temal ka siis mingit põhjust nende poole pöörduda ei mingil elujuhtumil; veel kunagi polnud ta tänini niisugust imelikku ja hirmsat aistingut kogenud. (Kuritöö ja karistus. Tartu-Tallinn, 1939, lk. 152.)

Ma ei räägi tõlke ebatäpsusest, mis selle juhuslikult valitud lõigu esimeses pooles juhuslikult nähtavale tuleb, vaid teisenemisest, mis e i o l e j u h u s l i k , mis on alaline ja paratamatu.

Me näeme, kõik nihkub kuhugi eemale, omas suunas, nimetame seda -„eemale Schellingist" (räägin Schellingist ja ütlen mõnikord „schellinglik", esiteks sellepärast, et see kõlab hästi, teiseks sellepärast, et ka Schelling oli triaadi „tees-antitees-süntees" looja Fichte õpilane, ja kolmandaks sobib ta Dostojevski konteksti, sest oli ju Schelling üks slavofiilide pühakuid). Kuid hüva, eemale küll, aga mille poole?

Eemale „suurest ajaarvamisest", valemi poole, mida me peame alles formuleerima: kõik muutub, nii näib, pehmemaks, leplikumaks, elutargemaks (?) ise-teadvamaks (ego-tsentrilisemaks). Ja kuidas tahes, igal juhul eemale hetk e teravuses t j a otsustavusest : никогда еще до сей минуты-veel kunagi tänini. Ja veel olulisem: И будь это все. ..а не... то и тогда -ja kuigi... mitte aga... ometi. Siin me siis oleme -hetke terav otsustavus nürineb, selle asemel tematiseerub ometi. Keegi püüaks justkui vaikselt, võib-olla vargsi, aga iga hinna eest lauset ümber korraldada. Viia teise ajalisse tasakaalu. Aega ümber tähendada. Siin luhas, kuhu oleme tagasi jõudnud, o n a e g t e i s t s u g u n e . Ükskõik kummalt teekonnalt tulles näeme: siinne aeg ei kuulu ei ühe ega teise traditsiooni juurde.

Kuid püüame esialgu selgusele jõuda valemis, kas või tema välises, sõnalises kujus. Ning kuhu on siin õieti jõuda, juba ammugi oleme jõudnud. Anton Hansen on selle meile verre kasvatanud. Ja nii Valton om a tõlkes (sest sedagi nimetame tõlkeks -ümbertõlkeks):

tark ei karda surma ega valitseja käsku, kuigi teab nendest sõnu [-] ometi läheb ta kaugele maale

nõnda olid rääkinud vanaaja targad, aga ometi elas igapäevane maailm oma sagivat elu

igavene tagasitulemine oli lohutav, ometi kujutati seda oma väsitavas kordumises hirmsaks

Jne. jne. See ise, milleks aeg ümber tasakaalustatakse, seisab kirjas:

n õ n d a teeks Villu, kui see oleks tema tegemine. A g a esiotsa ei või ta sinna midagi parata, et Kivimäe elab oma hõimudest eemal ja et ta on alalises ühenduses võõra ollusega. A i n u l t üht võib ta

a g a ema ei vaikinud, ema ei võinud vaikida, tema pidi rääkima. Ka tema kartis, a g a o m e t i ei võinud ta vaikida, vaid pidi rääkima, n i i s u g u n e i m e l i k a s i o l i sellega, mida ta kartis

n õ n d a magab Kuusiku sauna Eevi oma väikese poja ja haige ema juures, kui järve ääres jaanitulel panevad kõik tähele, et Katku Villu tantsib aina Kõrboja perenaisega. [-] A g a Kõrboja perenaine ei pane isegi seda tähele, mis Leena räägib talle Kuusiku sauna Levist, [-] ta tantsib ainult ja ajab Villuga juttu, nagu tahaks ta tema Kõrboja peremeheks kaubelda [-]. O m e t i ei tuleta perenaine ja Villu enam kordagi Kõrboja peremeest meelde, nad rääkisid temast [-] jutujätkuks, s e s t muud paremat kõneainet polnud sel silmapilgul käepärast

Nõnda ei tulnud Indreku katsest midagi välja, kui ta püüdis saavutada emanda nõusolekut, et inimesed võikisid ka maa peäl kuidagi õndsaks saada. S e s t inimene ei lunastu ju enne kui viimselpäeval [-]. A g a kuidas võib siis inimene maa peäl õndsaks saada, kui maad enam ei olegi? Selle raske küsimuseni jõudis emand Lohk lõpuks välja. [-] O m e t i Indrek mõtles nende üle järele veel siiski, kui emand oli juba läinud, ja o m e t i

Kõik hõrendatud tähed on minu hõrendatud ja nemad ongi tekstis see ajamasin (valem, ajaarvamise normaalsüllogism -süllegein: kokku asetama, kokku tooma), mis ajakorralduse luhas läbi viib. N õ n d a on siin o m e t i aegade tasakaal leitud. Ajatasakaal luuakse ajamasinaga materjalis - n ü ü d -is, mis laseb end jutustusena sellesse struktuuri suruda. Selle tasakaalu poole püüab siin luha-jutustuse rütmis aeg -seda igal juhuslikul hetkel muidugi saavutamata või seda saavutust igal juhuslikul hetkel taotlematagi. Muidugi esineb süllogism harva täielikult, vahel prevaleerib üks osa temast, jättes teise varju, s. t. kõrvale seisma, sõnatult ootama, s. t. tähendama, s. t. looma iha tasakaalu järgi. Nii varjatuna tegutseb süllogism jõulisemaltki kui avalikult. Tasakaalustav tahe on Anton Hanseni loomingus kord tugevam, kord nõrgem, tema акте ehk „Kõrbojas" ja „Tõe ja õiguse" esimeses osas, viiendas nõrgeneb kõik -on suure lepituse aeg. Andres ja Pearu (Chang Chun ja Temüdžin) kohtuvad surmas, Indrek läheb Tiinaga (alged Yang ja Yin jõuavad teineteisesse tagasi -aga siin luhas ei sünni sellest suurt vaikust, mis ükskõiksena oleks üks-kõikne), mikrofiilia võidutseb. Vaheromaanides on tasakaal varjusurmas, ärkab ometi „Põrgupõhjas". (Võidakse muidugi ütelda, mis pagana luht, kui näiteks „Kõrbojas" valitseb sulaselge Knut Hamsuni vaim. Tõsi, muidugi valitseb, Tammsaare on seda isegi oma hüsteerilise salgamisega reetnud, kuid see vaim ei ole o m e t i siingi põhja-vaim.)

N õ n d a, A g a ja O m e t i, kuid suurim neist on O m e t i.

Kunagi näitas Tõnu Luik mulle ühte raamatut (olen autori ja pealkirja unustanud) Herakleitose kohta, seal väideti muuhulgas, et nagu Wesen on saksa keele Herzwort (südamesõna), nagu res on seda Roomas ja sense Inglismaal, nii on logos Kreekas. Tõnu Luik küsis: aga Eestis? Me mõtlesime ja mina ei osanud muud leida kui o m e t i -kuigi teadsin, et küsija ei või sellega rahule jääda. Ta ei jäänudki, ja põhjusega, ei ole ju ometi ise niisugusena mingi südamesõna, ta on selleks vaid tõstetud, noomenite ja verbidega, mis nõuavad, et ometi-aeg neist kujuneks.

Mis on aga see aeg, mis luhas vormeliga kujundatakse, mida luhas arvatakse, mis ajaarvamine? Suure, piibellik-astronoomilise ajaarvamise kodu ei ole siin, nagu ei ole siin ka Maa ja Taeva suure üks-kõiksuse kodu -hiljem näeme, et olulisem kui Dostojevski-tõlge on Anton Hansenile ta idas-käik. Selles ajas siin, kaotab nüüd oma kategoorilise üle-kandmise tähenduse. Mis ka ei oleks, Aeg on juba valmis. Aga sellepärast, et sest-et. Nõnda (küll), aga ometi. Sest-et-nii-on. Kui nii-on, selles sest-et-nii-on-is, siis ainult nii on, nagu oli. Nüüd ei pääse oma teravikku ja on ei vabane kunagi oli-st. Kellad ei pääse vabalt liikuma, suure ajaarvamise traditsioon ei saa tekkida. Ei sünni (filosoofilist, loogilist) koopulat, on ei pääse oli-st lahti. Koopula viib väite ajast välja: Koer on neljajalgne. Kolmnurk on kolmekülgne. Kana on kahejalgne. Miks? Miks arvab koopula, et kana on väljaspool aega oma kahejalgsusega? Sest nii-on-üteldud. Sellega on-olnud, mida enam tagasi võtta ei saa. Mis oli, see oli, on paratamatult on-olnud. Selles paratamatuses on tähendus ja garantii. Nüüd-i jõudmine tähendab just seda: toimub üleandmine. Mina (aga „mina" on üleandja nimi) „jõuan" nüüd-i, selle, mis oli, annan ma üle ja sellega ta juba paratamatult on; annan üle oli ja koos temaga iseenda. On lihtsalt ja on-gi, mitte isegi alati, vaid lihtsalt. „Ma jõuan" nüüd-i, annan oli üle, oli ei ole enam minu oli, nüüd üleantuna, paratamatus ise, on see-on. On-i lihtsus on nüüd-i teraviku -silmapilgu -alalõpmatus. Silmapilk ise võtab alalõpmatuse endale, laenab on-ile ja kõik muu on sellest vaba. Kellad, olles need, mis nad on, pääsevad „kõigest muust" lahti, näitavad vabalt aega, minust sõltumata, sest mina olen oma oli üle andnud ja nemad, kellad, niiviisi käiku pääsenud, korraldavad traditsiooni, milles minagi olen oma minevikuga antud, kuningate, keisrite ajaloo suures ajaarvamises. Kellad on sõltumatud minust, maast ja taevast -on on väljaspool aega nagu silmapilk; ongi silmapilk, astub kelladesse ja nii valitsevad nemad.

Die Vergangenen zu erlösen und alles „Es war" umzuschaffen in ein „So wollte ich es!" [üleandmine] -das hiesse mir erst Erlösung!

Nendes sõnades kulmineerub suur ajaarvamine. See on: Hammusta läbi! Hammusta läbi ussi pea, mis läbi suu on roninud su kurku! Hammusta läbi! Hammusta läbi. Võta kõik enda peale, sellega, et annad kõik üle. Siin ma seisan ja annan oli üle, sest mina ju olen oli ise, sellega võtan enda peale võtmise, sellega kõik. Niisugune on hetke kategooriline („schellinglik") teravus, mille Anton Hansen ümber tõlgib. Tem a oli- t är a e i anna . Muide, Dostojevski oli Nietzsche suur ihalus. Suure ajaarvamise traditsioonis on kaks poolt, nüüd kui üle-andmine ja aja-arvamine ise -ajalugu. Miski ei jää väljapoole ajaarvamist, kõik on antud temaga ja tema iseendaga. Vaimu tagasitulek iseendasse. Siin aga, luhas, ei pääse nüüd kunagi oma teravikku, lahknemispunkti, kuna alati on oli juba ees -sest. Siin, meil, on koopulas alati oli. Loogilised propositsioonid on ikka veidi oli-sed. Minevik, oli, valitseb ise, mina ei saa ennast üle anda ja jään oli-ga kokku. Ikka on minevik pigem see, mida ma nüüd endas kannan, kui see, mida suur aeg arvab. Ikka on ta siin, oli, ei saa küll olla, sest möödunud on juba, kuid ometi -kuldne minevik.

Musttuhat korda korratud lause, üle nutetud, mille mõtegi kipub sest ujutamisest üles sulama, aga veel kord pean ma seda kordama: nõnda, jäi Indrek üksi kääksuva kaanega kirstu juurde [-]. Kogu inimkondki [suur ajaarvamine] terve oma elu ja hädadega, võitluste ja valudega on pisitilluke täpike mälestuste kõrval Ometi. Midagi ei saa tulla, kõik oli, siiski on see möödas, aga ometi on see parem kui ei-midagi. aga Liisile kippus aina nutt peale, niisugused imelikud kosjad olid need. Ometi polnud sest ühti, sest nõnda oli ometi parem kui ilma kõigeta Nüüd ei jõua pärale, aga seisab ees. Seisab enne veel, kui saab midagi aga-tadagi. Algab sellest. Aga tähtsus kasvab, kui see liigub lause keskelt algusse, kasvab, kui see liigub lause algusest lõigu algusse, kasvab, kui see liigub lõigu algusest peatüki algusse. Kas on juba kirjutatud lugu, mis algab aga-ga? Kuid küllalt sellest. Üldse on nii: paratades ärkan paratamatu ees. Oli on oli. Paratamine luhtus -ma ärkan: luht, päike seisab õhtus, heinalised lähevad koju, mis saab?

Algab traditsioonide valik. Kas ma annan ennast hetkes koos oli-ga üle ja on vabaneb, kellad pääsevad lahti ja kõik jääb nende määrata. Või -päike ja luht ise võtavad kõik enda hoolde, mina annan enda ja oli maale ja taevale ja suurele üks-kõiksusele. Või -ma ei anna end üldse üle, oli jääb minuga, on ei vabane kunagi, kellad ei pääse lahti. Taevas ja maa ei saa üks-kõikselt valitseda. Kõigesse jääb oli alles -see-mida-ma-mäletan. Selles viimases on igivanu šamanistlikke jäänuseid. Aeg ja koht ei lõhene, kõik on siin, mälu -šamaan, oma saatjavaimuga -läheb vaatama ja astub kotta sisse. Kuid vara on veel kotta astuda. Enne peab selguma Valtoni ja Tammsaare suur tao-võitlus. Vaatame veel kord Valtoni raamatut (tema teist osa) ja seekord kui „tõlget", ja nimelt vaid niivõrd, kui Valton seda ise on tõlkena mõtelnud -suur jagu materjalist põhineb ju allikatel. Kuid ka allikad ise on tõlked, ja seda kõige otsesemas mõttes, sest pärisoriginaalalüka hieroglüüfe Valton ei loe ja allikate „paleo-ontoloogia" jääbki peitu. Kuigi paleo-ontoloogia ei ole meie asi, puudutan ma seda väga ettevaatlikult siiski. Paar asja vajavad kaugeleminevamat läbimõtlemist. Tekstide võrdlemisel on üsna ilmselt näha, et Valtoni allikas on Jang Hing-Shungi koostatud „Древнекитайская философия" I (1972) ja olgu see siis meiegi esmane võrdlusalus -„vaheoriginaal" (kasutame siiski aeg-ajalt ka teisi).

Teine raamat algab Lao Zi „Daodejingi" „tõlkega": On olemas midagi, mida ei saa nimetada..." „Vaheoriginaalis seisab" (D§1): Дао, которое может быть выражено словами, не есть постоянное дао... Ja (D§25): Вот вещь, в хаосе возникающая, прежде неба и земли родившаяся...Яне знаю ее имени... (Jang Hing-Shung) Ei tee paha, kui toome ära veel paar „vaheoriginaali" §25-st: ein Etwas gibt es, aus dem Chaos geworden /früher ais Himmel und Erde erstanden / ... / ich kenne seinen Namen nicht (E. Schwarz, 1973) There was something undifferentiated and yet complete, / Which existed before heaven and earth. /... //I do not know its name (Wing-tsit Chan) Something there is, whose veiled creation was /Before the earth or sky began to be; /... l/ldo not know its name (R. B. Blakney) There is a thing, formless yet complete ... (Fung Yu-lan, D. Bodde) on miski I segane kuid täiuslik / eelnev taevasmaale / rahulik ja tühi /... //ma ei tea ta nime /... (L. Mäll, LR 1979)

Viimane on 2000. aasta lisa, Valtoni romaani kirjutamise ajal seda polnud, LM näitas mulle käsikirja paar päeva enne ettekannet. Et selgem oleks, millest on jutt, toon siin sulgudes ära Mälli §1 ja §25 tõlked täielikult:

kulgetav kulg [tao] on püsüu kulg /nimetatav nimi on püsitu nimi /nimetu on taevasmaa algus /nimetatu on musttuhandete ema //sest /kui ei ihka püsivat I tema saladusi näed /ihkad aga püsivat / teda piiratuna näed //nemad ilmuvad ühe ja samana /ometi lahknevad nimetamisel //ühe ja samana /öeldud ürgsena / ürgsest veel ürgsem /kõigi saladuste värav

Ja:

on miski / segane kuid täiuslik / eelnev taevasmaale / rahulik ja tühi / üksi seisab muutumata /kõikjal liigub väsimata /küllap taevasmaa ema //ma ei tea ta nime / sellepärast ütlen kulg / suvaliselt annan nimetusi // ütlen suur / suure ütlen mööduvaks /mööduva ütlen kaugenevaks /kaugeneva ütlen naasvaks //sest /kulg on suur /taevas on suur /maa on suur / valitseja on suur /riigi sees on neli suurt / valitseja on üks neist // inimene järgib maad / maa järgib taevast / taevas järgib kulgu /kulg järgib oma loomu

Mis see on: Вот вещь ein Etwas gibt es there was something something there is there is a thing on miski on olemas midagi?

See on You 有 Wu 無 . Kriitiline on neist esimene märk -you. Wu laseb end üsna ohutult tõlkida asjaks -вещь, a thing, something, ein Etwas, miski, midagi.

Asi niisiis võib olla (miski); you ütleb: you wu -asi on (on asi). Ja selles on kogu küsimus -mis on siis asi, kui ta on -you. Kas on olemas, kas es gibt, there is, there was, või lihtsalt вот! Või kuidagi nii? Või ükskõik kuidas nii? Kuidas on asi you-ga asetatud ja kuhu? Sellepärast ongi asja enda märk suhteliselt ohutu, et you ütleb, mis temast saab, kuhu ta asetatakse. You asetab oma asja kuuluvaks -you wu, on asi ja juba ta, asi, kuulub. Kuulub kellelegi, millelegi, kuhugi. On, s. t. on kellegi, millegi hulgast, kusagilt.

Kui nii, miks üldse is, miks was, ist, war, kui on selleks oma sõna -has, had, hat, hatte? Aga kuidas has, kui sellega muutub asi ise alusele objektiks, aga alus ise peab jääma varju? Kui omaja peab olema nähtamatu? Has, ja juba ma küsin who has? Somebody has ja a l l e s sellega saab asi omaks, muudab kuulumise objektiks ja t a l l e g a r a n t e e r i t a k s e k u u l u v u s s e l l e p o o l t , k e s t a v õ t a b , h a a r a b . С a p i t.

Asi ise ei kuulu kuulumisele, ainult võtja võtab ja nii muutu b asi kuuluvaks (pärast võib tulla keegi teine, kes haarab asja ära). Asi ei ole iseenesest kellegi hooles. Habeo jätab asja hooletusse. Kui hooldaja puudub, ei kanna asja eest hoolt keegi. Asi jääb iseenda hoolde ja saab ainult „olla" -sein. Asi iseenda hooles on sellega, et ta on (miski). Alles niisugusena on ta võetav ja võib hoolde saada. Habeo asetab o m a j a ja viskab asja -asi, kui ta o n, on omajale ette visatud -ob-jectum.

Kuid hoopis teisiti on you -you wu. Asi on asetatud, hoolde antud, juba ta kuulub. Juba enne, kui võtja saab tullagi, on ta hooles, you kaudu räägib traditsioon, milles valik on ammugi langenud, milles on -> on üleandmine on välistatud ja ette mõttetu. Asi on olles hooles ja pole kunagi vaba.

Kui asi on oma hoolde jäetud ja juba ei ole tal muud olla kui vaba, on ta sellega, et ta ise on (miski) ja võib ise oma aega määrata. Määrata ja määramisega näidata. Omaettejäetud asi on juba ette võimalik (vaba) kell. Ja oli üleandmine silmapilgus, mida kell, mis on ja on kell, näitab, on siinpuhul ülimalt loomulik. Suur ajaarvamine peab selles „schellinglikus" traditsioonis varem või hiljem ikka sündima.

Kuid seal, kus asi, kui on olemas, on juba hooles, peab suur taevasmaa ise oma asjade eest hoolt, midagi ei ole tarvis teha (wu wei 無 爲 ), tuleb vaadata taevasmaad, mis tema oma asjadega teha arvab, ja kõik on hooles, s. t. korras. Midagi ei tule enda peale võtta, keegi ei jää hooletusse (mahajäetud lastega tüdrukuid sealmail ei tunta, sünnitasid ja juba oled hooles). Sellepärast nii Tammsaare kui Valton seda maad armastavad. Kuigi omaks võtta ei saa, sest siiski pole luhal taevasmaa avarust ja üks-kõiksust.

Olgu nüüd Valtoni „tõlge" pikemalt ees (kõik saavad võrdlustest aru, mida ma sõnaga „tõlge" tahan märkida). Jagan „tõlke" (II raamatu esimesed lõigud) kolmeks paragrahviks, mida pealkirjastan N õ n d a, A g a, O m e t i.

N õ n d a

On olemas midagi, mida ei saa nimetada. Kui seda saaks nimetada, siis ta ei oleks see. On olemas üldine, on olemas üks, on olemas miski, mis on ebamäärane, ja sellel ei ole nime ja selle kohta ei ole sõnu.

A g a

Arvatakse, et see on olemas. Mõni ütleb selle kõikide asjade alguseks, ja jäägu tema ütlemine talle enesele aru saada. Mõni ütleb selle punktiks. Nulliks, mis on suurem mis tahes arvust. [---1

Miski on meis. Inimeses, kes arvab. Kui me ütleme sellele nime, siis põrkame vastu neid, kes ütlevad teise nime. ja kolmanda.

O m e t i

Kui miskit ei oleks, ei saaks millestki rääkida. Kui ei saaks millestki rääkida, ei tahaks me olla koos. Kui me ei oleks koos, me ei oleks meie.

Tammsaare:

Liisi Kosjad olid vastu võetud ja nüüd võis südamerõõmuks pudelist rüübata. Aga Liisile kippus aina nutt peale, niisugused imelikud kosjad olid need. Ometi polnud sest ühti, sest nõnda oli ometi parem kui ilma kõigeta.

Vaatame ja näeme: vaevalt oleme jõudnud tao lähedusse, suure vaikuse ja üks-kõiksuse varju, kui miski sunnib meid liikuma teatud väga kindlas suunas. Minema tagasi. Ainult kuhu tagasi? Schellingi poole? Kuid milleks siis see normaalsüllogism, ei ole ju tema tees-antitees-süntees? „Tõlge", nii näib, on kahekordne. Nõnda teeb valiku ja „tõlgib": on olemas midagi. Ta valib kõige riskantsema variandi, kuid selles ei ole midagi erilist, ka mõned „aseoriginaalid" ütlevad nii: ein Etwas gibt es. Kõik jääb veel lahtiseks ja you wu ei pruugi kreekastuda ja tekitada aristoteleslikku küsimust olemisest kui niisugusest. Kuid Nõnda-le järgneb Aga ja see paratamatu järgnemine kuulub samuti „tõlkesse" ja teeb selle kahekordseks. Aga, mis ei ole antitees, vaid sulgumine -see, mis tuleb, on suletud, sest on juba on-juba-olnud, ei saa seega enam olla -asetab „tõlke" uude valgusesse. Nõnda-s lahtiseks jäänud on olemas paigutub tähendusega otsustavalt õhtumaa poole. Kuid see ümberpaigutumine on mitmes mõttes ette kirjutatud juba kirjutamis e endaga. Sõna märk -hieroglüüf -kirjutatakse ümber häälikumärkide jadaks ja sellega on ümberpaigutumine vältimatu. Sest mis häälikute märgid me ka kindlas järjekorras üksteise järele ei kirjutaks, tao, dao, dau -ükski neist järjekordadest ei näita meile midagi e t t e. Ka meie oma sõna ilmamaa näiteks laseb meil äärmisel juhul oma sisemust ainult kuulata , kunagi ei paista ta läbi kõigis oma kihtides. Kui aga paistab , kui märk 道 on kõigi oma kaugenevate horisontidega silmade ees, ükski hääldusakt ei ole enam vajalik, horisondid paistavad -s õ n a, ja juba on nähtav see, mis ennast näitab. Midagi ei ole vaja oodata, ta on ise see ise siin kogu oma (aja)looga. Jada t-a-o jääks ikka ootama, et „mida see tähendab". Niisiis, lihtsast ümberkirjutusest sünnib juba paigutus õhtumaa poole, kuid Aga samm on resoluutsem: arvatakse, et see on olemas reedab, et Nõnda andis vaid definitsiooni ja vajalik on selle (ükskõik kui ebamääraselt) defineeritu olemasolu kinnitus Aga-s: „on" küll (N), aga peab olema (A). You-lt on võetud tema hoolitsev tähendus, miski, wu jääb hooletusse ja peab eraldi kinnituse, olemasolu kinnituse saama ja on juba Ti’ja tema olemise kohta üteldakse (on, on). Kuid kõike seda ütleb Aga möödaminnes (teisel korrusel), Aga k u i aga. Kuid olles Aga k u i Aga, räägib ta (esimesel korrusel) on küll, aga ainult arvatakse, et on.

Sisuliselt on kreekastumine siiski (teise korruse jutt) juba Nõnda-s endas ära näidatud. Aseoriginaali D§1 ütleb: the Tao (that can he told) ja tuletab teadjale meelde märki 道 (ning me näeme taod ta horisontides) ning lisab, mis tema kohta võib ütelda. Aseoriginaali D§25 ütleb, et on asi, mis on pärit enne maad ja taevast, ainult ma ei tea tema nime ja sellepärast nimetan taoks. Niisiis, §1 annab horisondid ja iseloomustuse, §25 räägib päritolust. Nõnda aga võtab horisondid, ütleb ainult midagi, ei näita päritolu, ütleb vaid, et on nimetamatu. Nõnda ei näita, vaid määrab -defineerib. Aga paneb on-i kahtluse alla. Kas sellega on nüüd kõik otsustatud „kreeka" kasuks? Kummaline küll, mitte sugugi, ja just selles seisabki asi, sest järgneb „paratamatult nagu saatus" (sest aeg ja koht on selline) O m e t i -see, mis jääb üle. Kreekastumine lükatakse teisele korrusele. Esimesel valitseb O m e ti. Nii pannakse aeg kinni. Koik on juba olnud, kõik see on juba räägitud, lõpetatud. O m e t i j ä ä b r ä ä k i m i n e ise . Rääkimin e ku i mälestus sellest , e t räägiti .

Ja me näeme, et Arvole kippus aina nutt peale, niisugune imelik olemine oli see; ometi polnud sest ühti, sest nõnda oli ometi parem kui ilma kõigeta. Ta ütleb, et m e t a h a m e k o o s o l l a , m e i e , k e s m e v e e l ü l e j ä ä m e , m e i e p e a m e rääkima , sest muidu läheme kaduma . Ometi on ehtne ometi ilma vähimagi fichteliku triaadi sünteesi varjuta. Luht: Päike seisab õhtus, heinalised lähevad koju. Mis saab? Kas haarata hetkest kui kuristikust ja anda oli üle? Ei. Kas jätta aeg koos iseendaga taevasmaa suure üks-kõiksuse hoolde? Ei. Kas hoida oma oli alles ja jääda mäluks -samaaniks, kes käib üleval ja all? Kojas, kohas, kus me elame. Siinsamas. Mis on see „siinsamas"? Võib-olla on vaja suure üks-kõiksuse tausta, et see selguks. D§34: All things come to it and it does not master them;/it may be called The Great. D§45: By being greatly tranquil, / One is qualified to he the ruler of the world. Reine Stiile gibt der Welt /das Recht muss zuriick. Спокойствие создает порядок в мире. (Mäll: D§34: musttuhanded naasevad temasse /ta ei pea end isandaks /võikski nimetada suureks; D§45: kirgas rahu kõik teeb korda taeva all.)

Jõudnud sinnamaani, suuruse puhtasse rahusse, üks-kõiksusse, kohkub „me" ja astub tagasi. Nüüd on tal juba hirm. Hirm kadumise ees. Liigsuure lähedus ja hool kohutab meid. Taevastel vaimudel võivad minuga olla omad kavatsused, aga mis minuga juhtub, seda määran ma ise. [-] Temüdžin liikus enesest hõivatuna edasi. Enesest hõivatuna liigume me edasi, suuruse vaikus jääb seljataha. Mis see on, mida me kaotada ei tohi? Mis hirm? Hirm m a a i l m a j a a j a iseseisvuse ees . Ae g o n see , m i d a m e kaotad a e i tohi , ja temaga me hirmus samastume. Kas see ongi varane solipsism? Ei ole, varane solipsism sünnib sellest, et me ei suuda oma hirmu sisemuses püsida, astume ajast väljaja legaliseerime oma väljaastumise. Kuid selgemalt -Valton: Kõne ei ole hingamine ega linnulaul, see tahab midagi ütelda, aga kõik, mis see ütleb, on ebamäärane. Tao on varjatud, sellest sünnib vale ja tõde. Me oleme liiga ühekülgsed, et näha. Otsime varjundeid selle asemel, et selgelt ütelda. [-] Kui sündisid mõisted vale ja tõde, siis tekkis erapoolikus ja tao sai sellest kahju. [-] Sogase jõe vesi kiirustas, Chang Chun vaatas seda ja tal oli tunne, et see voolab tema Idamerre. Et päike seisis otse vastupidi, sellest ei olnud midagi. Tähtis oli inimese enese tunne; mis oli veel tähtsam? [-] Minu maailm sündis koos minuga, me oleme üks, sellepärast ma räägin temast. See, mida ei ole olemas, on olemas, kui m e (!) sellele mõtleme. [-] Kui inimene näeb unes, et ta on liblikas, võib ta ärgates arvata, et praegu näeb liblikas unes, et ta on inimene. Nõnda rääkis Chang Chun, meenutades paljut, mis enne teda oli räägitud. Ja tema kuulajatel oli tunne, et maailmas on tõepoolest olemas mingisugune t õ - d e, mis on kusagil siinsamas lähedal, ja kui nad veel pisut pingutavad, siis saavad nad seda puudutada. Aga siis tulid asjade toimekad toimetajad laevadega ja lõpetasid olemise lihtsa vajadusega sõita ülejõe. Nii ütleb Valton alias Chang Chun. Enne neid Zhuang Zi (kuna kriitiline punkt on juba möödas, panen lihtsalt Valtoni aseoriginaali -S. Kutsera tõlke eesti keelde): Kõne ei ole hingamine. Rääkija tahab midagi ütelda, aga kõik, mis ta ütleb, on ebamäärane. Kas rääkimine tõesti oli? Või ei olnud rääkimist üldse? Arvatakse, et see on erinev linnu vidistamisest -kas tõesti on niisugune vahe? Või ei ole? Miks on nii varjatud tao, et on olemas vale ja õige? Miks on kõne nii tume, et on olemas tõdeja vale? [-] Tao tumeneb (inimlikust) ühekülgsusest, kõne tumeneb lillelistest väljenditest. (Kaht eelviimast lauset võiks võrrelda teise aseoriginaaliga; Wing-tsit Chan: Kuidas võib tao olla nii peidetud, et saab olla tõe ja vale eraldamine (distinction of right and wrong)? [-] Kuidas võib kõne olla nii tume, et saab olla õige ja vale eraldamine?) [-] Kui tulid selgesti nähtavale tõde ja vale, sai tao kannatada. [-] Taevas ja maa sündisid koos minuga; musttuhat asja ja mina oleme üks. Kuna me kord oleme juba üks, mis on siis veel ütelda? -Järgnev puudub S. Kutsera tõlkes: Paat võib olla peidetud ojasse ja mägijärve. Võib arvata, et nad on seal kindlas kohas, kuid keskööl võib tulla mees ja viia paadi oma seljas minema. Ainult loll arvab, et kui asi on hästi peidetud, ei lähe ta kuhugi kaduma. Aga kui maailm on peidetud maailmasse endasse, siis ei ole kadumiseks enam kohta. See on asjade suur tõde (the great truth of things -Fung Yu-lan, Bodde; the great truth of things in general -Wing-tsit Chan; Das ist die grosse Grundbedingung, dass die Dinge dauernd bestehen -R. Wilhelm). -Ükskord nägi Zhuang Zhou unes, et ta on liblikas, [-] kes rõõmustab, et tema soov läks täide, ja kes ei tea, et ta on Zhuang Zhou. Äkki ta ärkas ja ehmatusega (nägi, et ta on) Zhuang Zhou. Ei tea, kas Zhuang Zhou nägi unes, et ta on liblikas, või nägi liblikas unes, et ta on Zhuang Zhou. Mingi vahe peab aga olema Zhuang Zhou ja liblika (vahel). Seda nimetatakse asjade muutumiseks. „Tõlke" ja aseoriginaali (minu tõlkes) vahe on silmanähtav. Ei ole kahtlust, kuhu „liigub" „tõlge", kuhu ta eemaldub. Tal on hirm ja ta nihkub tagasi.

„Originaal"

taevas ja maa sündisid koos minuga;

musttuhat asja ja mina oleme üks.

ole [-] mis on siis veel ütelda? [-]

„Tõlge"

minu maailm sündis koos

minuga, me oleme üks,

sellepärast ma räägin temast.

See, mida ei olemas, on

olemas, kui me sellele

mõtleme. [-]

„Originaal"

kui maailm on peidetud

maailmasse [-],

siis ei ole kadumiseks enam kohta.

See on asjade suur tõde.

„Tõlge"

Nõnda rääkis Chang Chun [-] Ja tema kuulajatel oli tunne, et maailmas on tõepoolest olemas m i n g i s u g u n e tõde, [-]

Aga siis tulid asjade toimekad toimetajad [-] ja lõpetasid olemise lihtsa vajadusega sõita üle jõe.

Niipea kui jõuame maailma lähedusse, millega oleme üks, haarab meid hirm ja me põgeneme tagasi (mis on tagasi, peab veel selguma) -ise - endasse . Tao lähedus ähvardab „ise" neelata. Maailm ja mina oleme üks.[-] Üks ja sõnad on kaks, kaks ja üks on kolm. Kui sellest minna edasi, siis isegi kogenud matemaatik ei suuda saavutada (loendamise lõppu), mida siis kõnelda harilikkudest (inimestest)? Seepärast, kui me mitteolemisest liigume olemise poole ja saavutame kolme, mida siis kõnelda liikumisest olemiselt olemisele? Ei ole tarvis liikuda, jääme loomuliku voolamise juurde. (Zhuang Zi) Nähtavasti tuleb meil karta asjade „loomulikku voolu". Peame hoidma olemise ja aja endale -see, mida ei ole olemas, on olemas, kui m e sellele mõtleme. Selle asemel et liblikast nähtud unenäo ja liblika unenäo kaudu jõuda asjade muutumiseni, säilitame unenäo maailmana, mis kõik kokku võiks ollagi unenägu. Selle asemel et jõuda suure tõeni -et temaga leppida, pöörame ära ja sõidame toimekalt üle jõe. Kas teisel pool jõge on pääs? Teisel pool jõge on luht.

Kas on? Vaatame veel. Valton: Jah, Zhuang Zi on öelnud, et inimese elu on kui valge hobuse hüpe üle kaljuprao -vilksatab ja kaob. Koik mõtlevad surmale, mitte aga see, kes on taole lähedal. See on vahest ainus, mida Chang Chun suudab Valitsejale õpetada. Selline inimene ei arutle, ei näe ega kuule, ta on keskendunud mõistmisele. Tao aga on eraldamatu oma vormidest ja asjadest. Chang Chun tundis, et ta on lähedal Valitsejale, kellele peab kõnelema, neid lahutab veel vaid mõni päev. Kas tal on üldse midagi öelda? Zhuang Zi: Inimese elu taeva all on kui valge hobuse hüpe üle kaljulõhe: vilksatab ja juba kaob. Ägedalt ja äkki ilmuvad kõik (siia); märkamatult ja vaikselt lähevad. Üksainus muutus ja algab elu, veel üks muutus ja tuleb surm. [-] Kujutu saab kehalise kuju; kehalise kuju omanik muutub (uuesti) kujutuks -see on teada igale, kuid ainult see, kes on lähedane taole, ei pööra sellele tähelepanu. Sellest räägivad paljud, kuid see, kes jõudis taoni, ei räägi, sest rääkija ei jõua (taoni), [-] parem vaikida kui vaielda, taod ei ole võimalik kuulata, sellepärast on parem sulgeda (kõrvad) kui kuulda. Seda nimetatakse suureks arusaamiseks. Chang Chun, kes esindab „meid", kahtleb, kas tal on üldse midagi öelda. Miks? Kas sellepärast, et ütlemisega ei jõua taoni, või sellepärast, et ta ei taha rääkida suurest arusaamisest? Miks? Sest ta kardab seda(?). Tõepoolest, keegi meist ei ela aegade lõpuni, aga surematus ei ole see, et me ei sure. Temüdžin [-] ei võinud jääda maa peale oma rõivais ja riigi etteotsa. Aga ta jäi siiski. Aga kui ei jäänud? Mis saab sellest maailmast siis, kui teda enam ei ole? Mõnel hetkel [-] tal oli kahju sellest maailmast, mis temast ükskord peab ilmajaama. Võib-olla ei ole siis teda, maailma, üldse? Koik, mis tuleb pärast, on seotud sellega, mis oli enne. Ükski asi ei kao jälgi jätmata. Aga kui kaob? Mis siis? Kui me nii palju kinnitame ja kõhkleme, kõhkleme ja kinnitame, siis kartus on vist tõsine. K u i kaob , mi s sii s saab ? Millest m e peame hoidma? Peame hoidma endast kui ajast endast. Siis on kadumine võimatu. Mitte kellelegi, mitte millelegi ei või aega usaldada. Ei kellale, ei vaikuse suurusele, ei ühelegi traditsioonile: ei suurele ajaarvamisele, ei suurele vaikusele ja üks-kõiksusele. Ühe juurest läheme põgenedes teise juurde, teise juurest põgenedes esimese juurde. Mik s m e e i u s a l d a a e g a m i t t e kellelegi ? Ei tea. Võib-olla ei olegi seda aega, suure ajaarvamise poolt mõõdetut? Võibolla ei olegi seda aega, suure vaikuse poolt osaks antut?

Võib-olla kunagi muud ei olegi, mis alati oleks olnud, aga ometi on mööda läinud, sest temal ei ole enam asu. Et siis, kui kaotame mälestuse, siis, kui mälestus ei ole enam oma ja ainult o m a, ei ole enam midagi. Sest muud ei olegi midagi, kui ainult see, mida ise oli-na hoida suudame, mis siis, selles hoidmises ometi on ja seega saab olema. See, mis on ometi parem kui ilma milletagi. Hirm on ajahirm. Liiga suur on vaikuse üks-kõiksus, mille tao ise meile jätab. Liiga avar, ja kuhu aeg puhub, ei ole teada. Sest sealt, kust tuldi, kust mei e tulime, ei ole m e i d aeg toonud, me oleme alati olnud siin, all ja üleval. Sellest hirm. Me oleme ja hoiame hammastega ajast kinni, me oli-me. Me ei anna seda ära. Me ei usalda aja vaikust ja üks-kõiksust palju rohkem kui vaba kella. Me jääme oma luhas endale kindlaks, siin ma seisan ja oli jääb mulle. Kus me seisame? Kas see, kus me seisame, on meie kodukoht? Kodu või koda? Isa-kodu või ema-koda? Või on see mälestuse mälestus ühest kojast, mille me ammu oleme unustanud, ühest luhast, millele me ennast võisim e usaldada? Kus oli keegi, sama kindel kui me-ise, kelle hooleks me julgesime aja anda? See: Kui puu kukkus, hüppas üks mees valju röögatusega ta juure seest välja. Mu kaaslane pööras selja, ja võttes mu käe, ütles: „Lähme nüüd oma peremehe juurde." Mälu laskub oli-sse. Auk läks suuremaks ja suuremaks. Me läksime sellest läbi ja jõudsime jõe äärde, mille kaks hoovust voolasid vastupidises suunas, [-] üks hoovus läheb keskkohast põhja poole, teine lõuna poole-päikesepaistelisele küljele. Põhjapoolne hoovus pärineb surnupesemisveest, lõunapoolne -lapsepesemisveest. Siis me läksime põhjapoolse hoovuse kaldale. [-] Me nägime enda ees üheksat telki... Kojad. Kui ma nõiun samaani moodi, ma näen teed põhja poole. Kui ma otsin haiget meest, on rada kitsas joon nagu niit. Ma ei tea, kes mind juhib, ees näen ma kokkuvarisenud telke: sellel rajal sa saad selle mehe hingeõhu katte. Raja teine osa, mis viib ülespoole, on päris segane -ma ei tea, miks. Mehel, kes peab paranema, on hingamisjoon nagu valge niit, kuid sellel, kes peab surema, on joon nagu must niit. Minnes mööda teed, sa vaatad kahele poole kõrvale ja liigud edasi. Siis leiad sa man’i ml’ti ja võtad selle. (A. A. P o p o v, How Sereptie Djar-oskin of the Nganasans Became a Shaman. Budapest, 1968.)

Šamaani hing läks koos vaimudega mööda teed Varjude Riigi poole. Tee viis väikese maja juurde, mille ees haukus koer. Siis tuli üks vanaeit, kes valvab Varjude Riigi teed, majast välja, hoides käes kraaprauda rõivasteles mõeldud nahkade tarvis, ja küsis samaani käest: „Kas sa tulid päriseks või ajutiselt?" Šamaan ei vastanud, aga ütles vaimude kaitsjale, kes oli temaga kaasas: „Ära kuula, mis vanaeit räägib mine ilma peatumata edasi." Nad jõudsid jõe äärde. Kaldal oli paat. Šamaa:: vaatas üle jõe ja nägi seal seisvaid kodasid. Neid katvad nahad näisid päikesevalguses valged, elanikud kõndisid kodade ümber. Nende rõivaste ilustused kõlksusid. Šamaan koos vaimu-abilistega istus paati ja sõitis üle jõe. Ta tuli paadist välja ja astus kaldale. Samaani kadunud sugulaste vaimud olid teiste varjude hulgas. Samaani hing astus kotta. [-] Kui samaani hing tuli maa peale tagasi, kehasse, mis ikka veel maas lösutas, hakkas see liikuma ja laulma: „Päikese kiired lohistasid mind välja." (W. Jochelson , The Yukaghir and the Yukaghirized Tungus. New York, 1926.)

Kui anname käest oma oli, kuhu läheb siis veel šamaan oma saatjalinnuga? Kus on siis veel see, mis on-olnud? Kus on ta koda? Mina ise, minu šamaan -mälu -peab seal ära käima, peab seal is e koha l olema, ainult nii võime olla kindlad. Nõnda on. Kuid juba on antud aeg käest, ja kuhu on samaanil minna, kui tee oli-sse, tee tagasi on kinni, kui kõik mis-oli ei ole siinsamas, kohal, üleval, all. Kui üle luha vuhiseb aeg nagu tuul ja tahab ise küsimustele vastata. Sellegipoolest, ometi, e i anna me oli-t käest ja küsimused vastame meie ise. Oli jääb meile, nii ka kõik see, mis saab. Aga saada ei ole midagi, kõik on juba saanud, nõnda on kõik saadud, aga seda, mis saadud, ei ole enam, ta tuleb alles, igavese kättesaamatusena, sest on-juba-olnud. Igavene kuldne minevik. AGA LIISILE KIPPUS AINA NUTT PEALE, NIISUGUSED IMELIKUD KOSJAD OLID NEED. OMETI POLNUD SEST ÜHTI, SEST NÕNDA OLI OMETI PAREM KUI ILMA KÕIGETA. Sellest see äärmine, see ülim sisemuslikkus, sest aeg ise on ülimalt sisemuslik, see on kõik, mis on meie sees, kuhu need jõed viivad, mille kallastel elunevad kaitsevaimud. Kuid juuspeen on see tee, millel sisemuslikkus saavutatakse, sisemuslikkus hoitakse, see jogi. Samm kõrvale ja juba on sisemuslikkuse asemel feminiinsus (koda on ema-koda), mikrofiilia, siis mikromaania, siis -Aga siis ei midagi, sest siis juba ahtus, kitsus, väiksus, ja juba on ta väiklus, ja siin me oleme jälle, jogi, tee kotta on ainult kraav, mille kummalgi kaldal -Aga sellest ma juba rääkisin. Meie sisemus, lõpmatu üksmõõde, nagu tolles orgasmilaulus:

Üksainus mõõde, ja see on kaugus

mu ees ja taga kui valge nool

Siin ennast hoida, või astuda kõrvale ja -

Aga ka sellest ma juba rääkisin. Nii muutub mõistetavaks ka haigus, varajane solipsism, mis kunagi ei kujune selleks hilisemaks. Sest kõige meie pragmatismi juures on tõeline empirism meile võõras -too anglosaksi suurus ja viletsus. Meil puudub ka common sense, empirismi kate, millel ainult džentelmen loob oma aistingutest seltskonna, et neid aistingutena unustada, ega ütle oma lauanaabrile: sind ei ole, vaid viisakalt -houdujuduu, mistö Braun. See seletab ka, miks ainult anglosakside hulgas võib sündida niisugune kool nagu igapäevase kõnekeele filosoofia; muuseas, see ei puutu praegu meisse. Kuid milleks siis ikka need käigud, need teekonnad, sinna vaikuse ükskõiksusse? Milleks, mida me loodame? Mis meil sinna asja on? Me võtame sedagi luhana, aga suur e luhana, lõpuks siiski. Lao Zi (D§7): Taevas on jääv /maa on kestev. Taevas ja maa on igavene, tark saeb ennast tahapoole, meid aga haarab hirm, hirm sell e luha suuruse ees, meie põgeneme, meie ei anna oma oli-t käest, me põgeneme om a luhta, ometi ju niisugune on, aga siis: D§6: Превращения невидимого (дао) бесконечны. (Дао) -глубо чайшие врата рождения. Глубочайшие врата рождения -корень неба и земли. (Оно) существует (вечно) подобно нескончаемой нити, и его действие неисчерпаемо. surematut oruvaimu / kutsutakse ürgemaks / ürgema väravat / kutsutakse taevasmaa juureks / kestab kestab / ikka alles / kulutage / vaevata -L. Mälli tõlge.) Lõpuks: Habraste hõbedaste lehtede kohal / kuu valab kummalist valgust / heledat eemale tõrjudes vohab / tumeda naiselik (Yin) algus. Ja veel kord: Joon, millel ootan, on kitsas sild / [-] Üksainus mõõde, ja see on kaugus l[-] sa tuled, vaid minu suunas saad tulla, /kõrvale astuda puudub sul paik -See tee, kitsas tee, ainus, mis jääb, millelt astudes on vaid kraav, kraav meie vahel, see tee, jõgitee, mis viib kotta, ju siis ema-kotta, seal oleme kodu-käijad, samaanid, mälud, mida sa ikka mälud ja ometi -Viimane märkus Valtoni teede kohta ja seegi sulgudes. (Miks Valtoni novell, mis kõigi nomenklatuursete tunnuste järgi peaks olema absurdinovell, seda siiski päriselt ei ole? Miks, kui sõnade järgi novellis ikka absurde dicitur ja absurde cantantur -nagu peabki? Asi on selles, et sõnad kostavad küll võõralt, s. t. valesti -absurde, ja asjad, millest nad räägivad, on valesti asetatud, nende tsenter ikka nihutatud ego suhtes, mis selle tsentri alati endale võtab ja alaliseks reserveerib. Ja sellest ka kõla -hõivatud tsentri kõla, sellest absurdsus, mis aga tõeliselt seda ei ole. Sest puudub õõnsus , millest me kõla ootame. Puudub absoluutne tühimik, millest hääled kõlades kõlavad absurdselt. Sest ainult niisugune võib olla tõeliselt vale kodu, põhjatu õõnsus, teine ise.

Aga teist iset ei saa olla, õõnsuse põhjatust, tsenter on hõivatud ja alatiseks, mina on seal ja suleb tee. Tee põhjatusse on tõkestatud, nagu on tee on-i, nagu on tõkestatud aja üleandmine vabale kellale, igavese hetke teraviku enda peale võtmine -tee suurde ajaarvamisse. Nagu oli tõkestatud ka teine tee, see kutsuv, tee suurd e luhta, milles kõik jääb luha enda otsustada. Midagi ei anta käest, tsenter on minu, oli on minu -mäluks maskeerunud samaan, kes läheb ja vaatab.) Yin-alge ja esivanemate kultus, nii näib mulle, on see, mille teekonnalt itta puhta saagina kaasa võtame. Koik meie idas-käijad. Ja muidugi nimetu igatsuse suur e luha üks-kõiksuse järele. Sisemuslikkus, niipea kui ta intensiivsus langeb -aga langema ta ju peab, keegi ei kannataks seda pikemalt välja -legaliseeru b naiselikkuseks, võimutsevaks feminiinsuseks, kuid peaaegu mitte kunagi võimukaks feminismiks, ka see viimane on suure ajaarvamise maskuliinse korra tagajärg. Meil osutab ta sisemuslikkusest tulnuna põhja . Siia toodud, muutub tao Tiinaks. Just tema, seesama jalutu Tiina, kes saab meilt jalad ja saab meile tervenisti, s. t. koos meie endiga. Sellest lõksust ei ole pääsu. Yin-printsiip kui valitsev alge, Tiina, see õige, kes rääkides ainult valetada oskab, varjata, kes iseennast oma sõnalises vales varjab, ise varjus õige. Või tõeline, või tõde ise, või õigus, või tõde ja õigus. Kuid ei, kui tõde j a õigus, siis ainult nii: Tõde ja Õigus -Yin ja Yang, kui, siis nii, ja sedagi vaevalt, vähemalt mitte nii mõteldud, vähemalt mitte nii meelega mõteldud, kui, siis kogemata. Poolkogemata, kuid mitte siiski päriselt. Lahkumine Tiinaga e i ole plehkupanek, see on -nii on ta mõteldud -tagasitulek Yin-algesse: Yini ja Yangi ühinemine, millest ju Tammasaare aina kirjutabki. Koik need Juuditid, Annad, Eevid, Krõõdad, Marid, Miraldad, Kristid, Karinid jõuavad lõpuks sellesse tumedasse varjajasse Yin-algesse endasse, siin taona mõistetud, meie moodi, et tulla valitsejatena tagasi. Valton: Aga Yin ja Yang alge on inimesele rohkem kui isa ja ema. Ometi (!) ei suuda me võtta Tiinaga lahkumist tõsiselt, ometi näib see meile ainult plehkupanemisena. Miks? Sest me ei võta lahkumist Tiinaga tagasitulekuna, vaid l u n a s t u s e n a. Ja siis on jälle kõik kohalt ära. Siis oleme nihkunud suurest luhast, üle meie oma luha, üle šamaanijõgede hetke teraviku poole. Seal antakse oli üle ja saadakse vastu igikestev hetk, see, mis nüüd-on ja alati nüüd-on, sest alati on nüüd -schlechthin. Lunastuses algab kõik otsast peale -nagu naisega plehkupanekul ikka. Lahendus ometi on ja ainult ometi. Lahkumine Tiinaga on ometi tagasitulek, aga tagasitulek sinna, mis ette juba on ei-ole-enam. Tagasitulek unenäkku, ja niisuguseks jääbki äraminek Vargamäelt. Sest lõpuks on naiselik alge siiski ainult asendus, ometi asendus, sest nii kitsas, nii talumatult intensiivne on sisemuslikkus, et tuleb välja astuda ja sealt paista b see naiselikkusena, legaliseerub selleks. Ja lõppude lõpuks on kõik tagasitulekud oma loomuse järgi unenäotagasitulekud, ükski neist ei ole tõeline. Sest kunagi ei ole tõeline tagasitulija Napoleon (meie ise, kes me endale tagasi tuleme), vaid ikka Blücher. Ikka jõuab pärale Blücher ja võidab Waterloo lahingu -me ärkame. Ärkamine tagasitulekust on ometi parem kui ilma milletagi. Sellepärast ärkame sealsamas, me ei võta, ei saa võtta tagasitulekut, olgu kas või siiasamasse luhta, s. t. sellesse oli-sse, mida me ei usalda hetkele ega luhalegi tema õhtus (mis koos päikesega moodustab meie taevaaluse) tõsiselt. Tagasitulek luhta lõpeb ärkamisega. Tagasitulek luhta läheb luhta. Aga nii peabki, selleks see luht on ja temasse minek. Yiniga ühinemine ei rahulda meid ikkagi. Me ütleme: kas siis naisega plehkupanek on mingi mehetegu! Ei ole muidugi. Kuid sugugi ei olnud see ühinemine mõteldud „naisega plehkupanekuna", ei kaugeltki, ainult nii tuleb see ikka välja, niisugune on kord juba see meie luht ja mis sinna parata. Olen peaaegu kõik rääkinud, mis siinkohal on võimalik ütelda, jääb veel küsida. Kust võetakse üldse Tammsaare vahekord Yin-Yangiga, taoga? Missugused on s e 1 1 e vahekorra asitõendid?

Kas üldse on? Valton on minu tunde järgi meie kirjanikest kõige lähedasem Tammsaare vaimule, kuid ta ei ole siiski Tammsaare. Ta on kaval küll, aga aus ja läheb otse ja varjamatult oma teedele. Tammsaare armastab ajada oma asju vargsi ja varjamisi, kaval on ta muidugi ka; ta pigem salgab kui tunnistab. Oma saladust ei reeda. Kuid tunnistajad on olemas: vanahärra Bõstrõi. Temast lõpuks vestamegi. Kes ta niisugune on, oma kummaliste unenägude ja unenäoseletustega? Mida kujutab tema teekond? Ikaariasse?

. . .põlved ettepoole könksus, piht vimmas, pikavõitu käed ripakil, kael peenike ja nagu liig lõtv suurevõitu pea kandmiseks, mida aitab rinnale suruda tume kaabu. Näos välgatavad mitte niipalju silmad kui prillid, aga hallikas habemes punavad huuled nagu nooruse värskuses.

Vaatamata mustale kaabule ja prillidele, mis ainult asendavad (võibolla alateadlikult) paljutähendavalt kissitavaid targa õpetaja silmi, ei ole kahtlust, kes ta on, kust tuleb ja kuhu läheb. Vesipühvlil , nagu ta sõidab, kuhu siis mujale kui piirivahi Guan ling-yin Hsi juurde. Tuhandes variandis on see pilt ja temal kujutatud ratsutaja rännanud läbi sajandite, kõik me oleme seda näinud. Bõstrõi kolmest suurest kõnest huvitab meid siin ainult viimane, see unenägudega. Aga kas usute või mitte, et niipea kui olin uuesti magama jäänud, näen und edasi ja just sellestsamast silmapilgust peale, kus esteks ärgates lõpetasin. [-] Kask langeb parajasti ja mina seisan otse ees. [-] Nüüd aga tuli kask mulle kaela. [-] Ma ei tunnud õieti kaske ennastki, tundsin ainult midagi uimastavat ja rasket [-]. Mis ma nüüd siis olen? küsin endalt ja vastan: surnud -ning siis jätkan, nagu räägiksin kellegi teisega: härra Bõstrõi, kogu elu olid sa pehme ja p a e n d u v -pange tähele (paneme): pehme ja p a e n d u v nagu kabjaraud, aga nüüd oled sa sirge ja kange nagu jääpurikas, sellepärast oled sa surnud (minu sõrendus -M. K.). Meister Lao (§76): When man is born, he is tender and weak, /At death, he is stiff and hard. I All things, the grass as well as trees, are tender and /supple while alive. / When dead, they are withered and dried. Valisin ingliskeelse tõlke, sest kuigi on üsna tõenäone, et Tammsaare luges seda R. Wilhelmi 1920. aastatel ilmunud saksakeelses tõlkes, ei ole mul paraku seda tõlget kusagilt võtta, ni i suu r o n mei e armastu s suure vaikuse vastu, et seegi raamat koos paljude teiste Hiina-käsitlustega on ülikooli raamatukogust ära varastatud; seepärast seisku siin ingliskeelne, sest ka sellekeelset võis ju Tammsaare lugeda, ehkki mitte Wing-tsit Chani. (L. Mäll: inimene sünnib / om ja nõrk / inimene sureb / karm ja kange / rohud puud sünnivad / õrnad paindlikud / rohud puud surevad / kuivad jäigad / sest / karm ja kange astub surma /õrn ja nõrk ent astub ellu //sellepärast /kange sõdur ei ta võida / kange puu saab löögi kirvelt // suur ja kange langevad / õrn ja nõrk ent tõusevad.) Härra Bõstrõi: Sellepärast, armas noormees, võtke kuulda vanainimese õpetust ja tehke, mis teete, mõelge, mis mõtlete, jätke oma hingeõnnistus rahule, see on kõige pöörasem egoism, sest teda ei saa millegagi millekski muuks muuta. Siis veel: kas loom, ütleme, võib õndsaks saada? Aga puu, mõni lill, rohulajuke, kivi või vesi? Meie arvates ei saa [-]. Koer, näiteks, on mõnikord nagu neljajalgne inimene, isegi targem kui mõni kahejalgne, aga ometi ta on nii-öelda pool inimest, sest tema ei saa õndsaks. [-] Ning kõige selle tähendus? Inimene, kes nõuab oma hingele õnnistust, jääb vaeseks, ja mida enam ta nõuab, seda vaesemaks ta jääb. Õnnis inimene seisab ilmas üksinda [-]. Sellepärast siis töölised, kui nad murdsid politseimeistri jala -mäletate, suvel, kui saite kasakalt kaelale? -või kui nad isegi ehk purustasid mõned aknad ja uksed, talitasid ometi elulisemalt, ütleksin isegi inimlikumalt kui need, kes samal ajal muretsesid oma hingeõnnistuse eest. Isegi see kasakas, kes andis teile kaelale, oli lüües inimlikum, kui ta seda oleks olnud kusagil altari ees põlvitades ja risti ette lüües, sest lüües tegi ta midagi, mis puutus ka teisi [-]. Aga seitse aastat hiljem räägib Tammsaare „Hiinas ja hiinlases": Kung arvab, et kus valitseb õige li, seal peab ka leiduma õige sobimus ühiskonnas. Sest tema ei usu, et inimeste asju korraldades peaks pöörduma jumala või tulevase elu poole; neid asju ei õpeta ta üldse mitte. Peaasi, et teed teistele seda, mis sa tahad, et teised sulle teeksid. [-] On mõttetu inimesel abi otsida sealtpoolt reaalset maailma. Inimene tundku loodusseadusi ja kooskõlastagu oma elu nendega. [-] Ärgu püütagu tundmatut taibata, ärgu raisatagu sellega oma jõudu. „Meie ei mõista elugi, veel vähem võime mõista surma," vastas Kung neile, kes huvitusid tulevasest elust. Tõepoolest, Lun-yu. 11.11: Chi-lu küsis, kuidas teenida vaime. Konfutsius vastas: „Kui me pole võimelised teenima inimest, kuidas võime teenida vaime?" „Ma julgen küsida surma kohta." Konfutsius vastas: „Kui me ei tea veel elugi kohta, kuidas võime teada surma kohta?" Ja 7. 22: Konfutsius ei arutlenud kunagi kummaliste nähtuste, jõuvõtete, rahutuste või vaimude üle. (Wing-tsit Chani järgi.) Tammsaare „Hiinas ja hiinlases": Meie peame suureks vooruseks uskuda kolmainust jumalat ja õndsakssaamist, aga Hiina mõjukaim tark (Kung) ei tegele ei jumala, taeva, põrgu ega hingeõnnistusega. [-] Sellepärast peetakse preestreid, kes tegelevad tulevase eluga, raiskunud inimesiks [-]. Meie arvame, et ainult inimesel on elav hing, aga hiinlane on veendunud, et elav hing pole ainult loomadel, vaid ka puudel ja lilledel. (Kas tuleb meelde härra Bõstrõi viimane sõna ärajooksvale Indrekule?) Sellepärast pole midagi iseäralikku, kui koertele loetakse hingepalveid või kui konnadel on oma templid. (J. Needham räägib oma Hiina-raamatus, et kui Euroopas keskajal oli täiesti loomulik ka näiteks kuke üle inkvisitsioonis kohut mõista ja teda kuradiga vahekorras olemise eest põletada, siis Hiinas polevat niisugune asi mõeldavgi.) Kuidas ja kunas algavad need Tammsaare idaharrastused, on minul raske mõistatada, kuid pole kahtlust, et härra Bõstrõi näib olevat modelleeritud Lao järgi, ehkki räägib kord tema, kord Kongi sõnadega ja küllap kannab oma nahkpaunaga kaasas peale Proudhoni, Schäffle ja Cabet’, peale täieliku unenäoseletaja ka mingit Kong Fuzi (Lun-yu) tõlget või käsitlust, midagi Meng Zist ja arvatavasti Lao Zidki. Või sisaldab neid raamatuid tema enda, Anton Hansen-Tammsaare paun, juba enne „Tõe ja õiguse" III osa kirjutamist. Niisiis, ka see „Ikaaria-reis" teeb kauge kaare, ka tema tuleb sealt tagasi -luhta muidugi, kuhu siis ikka. Ja kui Indrek jookseb juba, sest Kristi ootab (mul on kohustusi ka teiste vastu), siis hüüab härra Bõstrõi talle järele: See on hoopis iseasi, kui mõtlete teiste peale! Siis olete õigel teel... Teel . Nii „tõlgib" Tammsaare, sünkretistlikult, võiksime ütelda, enam Kong Fuzi kui Lao või Zhuangi järgi. Kuigi kaared on samad, on kahel käijal erinevad sümpaatiad, taoistlik tao huvitab Tammsaaret suhteliselt vähe, ta hindab seda oluliselt budistlikus traditsioonis -kes tahab teda mõista (taod) pöördugu maailmast, kõigest meelelisest ja süvenegu sisemisse vaatlusse... Tao jääb Tammsaarele võõraks. Kuid tagasitulnuna, nii kaugelt ometi, on nad mõlemad, Tammsaare ja Valton, luhalised. Ütleme, Tammsaare on konfuutsiuse värvi, Valton taoistlikku. Luhalised siin luhal. Ja mida nad teevad? Mida luhas tehakse -heina vist. Heinalised niisiis. Nagu me kõik.

Bõstrõist veel ja täiesti lõpuks: Nüüd vaatasin kella, see oli pool kaksteist. Kuidas? mõtlen korraga, pool kaksteist. Aga ma kustutasin ju tule punkt üksteistkümmend. Sündis minu surm siis unes poole tunniga? See ei või olla, sest ma tean kindlasti, et enne laant ja lagendikku nägin ma veel midagi muud pikka ja keerulist unes. Tähendab -kell on jällegi üles keeramata, kell seisab. [-] Muidugi, maha käinud! Juba teist korda olen unustanud ta üles keeramata. [-] ...selles peab midagi olema, selles peab midagi peituma. Pool eluiga pole ma unustanud oma kella ja kogu eluaeg pole ma näinud laant ega langevat puud unes [-]. Ja see unenägu, see oli, ütlen ma, kella töö, õigem minu enda töö -miks jätsin ma kella üles keeramata. Niipea kui see jättis tiksumise -ta ripub mul voodi juures seinal [-] nii et kui tiksumist enam ei olnud, siis tuli see lai laan oma lagendiku ja puuga, tähendab vaikuse ja kasega, sest kask olen tingimata mina. Ja nõnda surin ma kahekordselt -langesin kui puu ja kõngesin kui kapsa juurikas ja angusin nagu jääpurikas.

Kolmekordselt, sest kell on alter ego. Aga seda ju kell ongi. Metafoori võib võtta kaheselt. Banaalne -sinu tund on tulnud, sinu kell on seisma jäänud -ei ole ainuvõimalik. Võib ka nii: Kohtumine iseendaga piiripunktis. Seal piiripunktis, kus kella tuleb vaadata. Kus kella tuleb vaadata, ja nähes seda võõrast, absoluutselt teist, tunned ta kohkumusega ära: see võõras oled sa ise -sinu alter ego ainult. Kell, ja selles iseendas tunned sa iseennast alalises, ikka -piiripunktis. Selles piiripunktis, kus „möödunu" saab viisa ja lahkub. Kaob jäljetult ja on sellega nüüd paratamatu . Koik mis oli, oli kunagi -ei ole midagi, mis ei oleks olnud kunagi. See on vandenõu tulemus. Vandenõulised, mina ja alter ego, kell, lepivad piiripunktis kokku ja ohver saab viisa ja on sellega paratamatu, omandab matemaatilise, apodeiktilise paratamatuse (2+2 on 4, sest nii on see juba üteldud kahe ja kahega) õigused, on-olnud ja nüüd paratamatult ei-ole. Mida tähendab ei-ole? Ei tea. Kuid oma kategoorilises äärmuses on tema tähendus selge: on-ees. Oma äärmises absoluutsuses on ei-ole ikka on-ees. Surm on ikka ees. Selles on salaleppe garantii. Sellega saab salalepe oma võimu ja tähenduse, võimaldab minu kokkusaamise minuga, aja-lisega, kes on sunnitud tunnistama: midagi muud ei saa olnud-olla kui ainult see, mis kunagi oli. Seal me siis oleme, meie kahekesi, mina ja silmapilk. Miski ei pääse meist ilma viisata mööda. Aga siin otsustatakse rohkemgi: ütle, mis on sulle su möödunu, ma ütlen, kes sa oled. Siin kujuneb aja ja möödumise traditsioon. See sõltub sellest, kuidas viisa antakse. Sõltub koht, kus m e oleme . Koht, kus me luhta-läheme ja mis luht see on. Koht, kus jagatakse vastutused. Võib valida suure ajaarvamise ja minule jääb vastutus üleandmise kogu suuruse, kategoorilise kohutavuse eest. Pärast seda ei olene minust enam midagi, transcendi transensus sum. Vabade kellade aeg valitseb, kõige, maa ja taeva üle. On saab alalise, jääva hetke tähenduse. Teadus on selle traditsiooni usutunnistus. Võib valida suure üks-kõiksuse, kus kell ei saa muutumatu hetke on-i oma võimusesse ja ei valitse taevasmaad -suure luha , selle, mida Valton ja Tammsaare oma luhta-minekul otsimas käisid, ja meie koos nendega. Ikka aeg-ajalt ja siis jälle. Võib ju, kuid me ei vali, ei nemad, ei sina ega mina. Ma ärkan ja näen: päike seisab õhtus, heinalised lähevad koju. Luht. Kui suur see on? Päike seisab õhtus ja teab. Kas ma jätan end tema hoolde, suure ja vaikse ja üks-kõikse hoolde? Kas ma söandan? Ei vist. Mitte kunagi ei satu ma kellegi hoolde ja oli-t ei anna ma kunagi üle, oli jääb minuga siia luhta-mineku luhta uitama. Nende jõgede kallastele, mida mööda ma -kadumaläinud šamaan -üles ja alla kõmbin, luhas, kus elavad mu saatjavaimud, esivanemad. Mis siis on? Või mis olen mina ja mu alter ego? Kas oleme siis veel, või ei ole meid üldse? Kui mingit garantiid ei ole? Mis tuleb? Kui oli-t ei ole kellegi muu hooleks jätta kui oli-le endale, mida mina pean hoidma. Siis ei saa ju midagi tulla, on ainult see, mis juba oli, kuid see on möödunud. Mis ometi siis veel jääb? See, mida enam ei ole, ei saa olla, ja mis sellega o m e t i on. Mida ma v e e l suudan mäletada, neil kallastel, luhtadel, kus elavad saatjavaimud, kus mu enda k e h a lebab ja ootab, kuni ma i s e oma käigud üleval ja all ära teen. Kuid luhad on rohtunud ja võssa kasvanud, jõed roigastunud. Nüüd aga kaldus päike juba sügisele, pilved muutusid päev-päevalt hallimaks, metsad tõmbusid kauguses tumedamaks ja jõgi peitis end luhta ning ümbritsevasse rägusse. Šamaan ei pääse enam läbi, ta ei jõua kotta. Teed on ummistunud. Niisugustena oleme kadunud, jääb kitsas tee omaenda sisemusse, milles olemise intensiivsus võib minna kui tahes suureks, väljakannatamatuseni, ja seda ta ongi. Me peame tulema välja, sinna, kus kell, ükskõik siis missugune, näitab aega. Luht läheb luhta. Jõgi meie vahel vajub kokku, kitsaks kraaviks. Me oleme mehed oma naiste ja lastega kahel pool kraavi. Seisame vastamisi ja tülitseme -kumb elab kauem? Mida see tähendab, kauem? Ei tea. Tuleb ette võtta uusi teekondi ja vaadata.

Et jälle -

1

2015-09-01

MärksõnaHiina

MärksõnaKeel

MärksõnaKirjandus

MärksõnaTammsaare