Teemad

Phaidros

Prindi

Platon

1

/245c/ Kõigepealt tuleb teada saada tõde hinge olemuse kohta nii jumalikust kui inimlikust küljest, vaadeldes selle tundeid ja toiminguid. Esituse algus on selline.

Iga hing on surematu, sest igavesti liikuv on surematu; see, mis paneb liikuma midagi muud või mida mingi muu liigutab, lakkab elamast siis, kui ta lakkab liikumast./.../; /245d) niiviisi on liikumise lähtealus iseeneslikus liikumises, mida pole võimalik hävitada ega tekitada /245e/, sest muidu kukuks seisma jäädes kokku kogu taevas ja kõik loodu ja ei tekiks kunagi uuesti mingit liikumapanejat. Kuna öeldu kohaselt see, mis iseenesest liigub, on surematu, siis pole vaja karta väidet, et just selline on ka hinge olemus ja põhimõte (logos) - on ju iga keha, mida väljapoolt liigutatakse, hingetu./.../ . /246a/ Kui just hing on see, mis on iseenesest liikuv, siis paratamatult pole hinge ka loodud ja ta on surematu.

Küllalt nüüd ta surematusest, tema kujust (idea) tuleks rääkida selliselt. Milline ta tegelikult on, oleks igakülgselt võttes jumalale kohase ja kõrge arutluse aineks. Siin räägime inimesele kohaselt ja lihtsamalt - milline ta näib olevat.

Hinge võib kujutada etterakendatud tiivuliste hobuste ja vankrijuhi jõupingutuse koosmõjuna. Kõik jumalate hobused ja vankrijuhid on üllad ja /246b/ üllast päritolu, teistel aga on igasuguseid. Meie puhul juhib vankrijuht paarisrakendit, kus tal on üks hobustest küll üllas ja hea ja ka selline on ka ta päritolu, kuid teise päritolu on sellele vastupidine ja ta on ka ise vastandlik esimesele - meie vankrijuhile on see paratamatult raske ja vaevarikas.

Tuleb püüda ka rääkida, mispärast nimetatakse elusolendeid surelikeks ja surematuteks. Tervikuna võttes hoolitseb hing hingetu eest. Ta ringleb taevakõiksuses, omandades kord ühe, kord teise kuju. Kui ta on täiuslik ja /246c/ tiivuline, liigub ta kõrgustes ja haldab kogu kosmost. Kui ta aga tiivad kaotab, vajub ta seni, kuni jääb pidama millegi kindla vastu, kuhu asuma jäädes võtab maise kuju. Sisemuses asuva võime tõttu näib ta iseenesest liikuvat. Hinge ja keha ühtsuses kutsutakse teda tervikuna elusolendiks ja antakse lisanimi - surelik. Surematuks ei saa teda ühegi mõistliku arutluse põhjal pidada, aga kuna me pole näinud ega ei tunne neid piisavalt, /246d/ kujutame me teda surematu elusolendina, kellel on hing ja kellel on ka keha, mis läbi aegade on omavahel ühendatud. Aga jäägu see nüüd nii ja olgu jutt, nagu jumalale meelepärane.

Asugem selle põhjuse juurde, miks tiivad kaovad ja hing selle tõttu alla langeb. See toimub umbes selliselt.

Tiival on loomupärane võime kanda ülespoole tõustes raskust ja viia sinna, kus asub jumalate sugu. Just see kuulub jumaliku juurde rohkem kui mingi muu /246e/ kehaga seonduv osa. Jumalik on aga kaunis, tark, üllas ja kõik, mis on sellesarnane. Nendest omadustest toitub ja kasvab hingetiivustatus kõige rohkem, nende vastanditest, halvast ja pahelisest aga ta hääbub ja hävib. Taevas suunab tiivulist vankrit ju suur juht, Zeus, liikudes esimesena, korraldades kõike ja kandes kõige eest hoolt, /247a/ temale aga järgneb jumalate ja taevalike jõudude vägi, mis on jagatud üheteistkümneks osaks, ainult Hestia üksi jääb jumalate koju. /.../

Kadedus jääb jumalate ringist väljapoole./.../ /247b/ Jumalate sõiduvahendid, mis kuuletuvad tasakaalustatuna, liiguvad kergesti, teised aga vaevaliselt. Halva hobusega kaldub see aga kõrvale, muutudes raskeks ja kiskudes alla maa poole, kui vankrijuht pole teda hästi suunanud. Sealt tuleb hinge ka äärmine vaev ja võitlus./.../

/253c/ Selle loo alguses ma jagasin hinge kolmeks osaks, millest kaks esinesid hobuse kujul, /253d/ kolmas aga vankrijuhina. Jäägem nüüdki selle juurde. Ütleme aga veel nii, et üks hobustest hea ja teine mitte. Nüüd tuleb öelda ka seda, mida me pole käsitlenud: mis on hea hobuse loomutäiuseks ja mis halva hobuse paheks. Hobune, kes on kahest paremal poolel on kujult sirge ja korrapärase kehaehitusega, ta hoiab pead kõrgel, on ise teravakoonuline, värvilt valge, mustade silmadega; ta on auarmastaja, mida saadab aga tasakaalukus ja kohusetunne, tema kaaslaseks on tõeline kuulsus, talle pole vaja piitsa, vaid ta laseb end juhtida korraldusel ja sõnal. /253e/ Teine on aga kõverik, täidlane, viletsa kehaehitusega, madalakaelaline, lamedakoonuline, tumedat värvi, hallide, verd täisvalgunud silmadega, tema kaaslaseks on ülbus ja ärplemine, kõrvad tal on karvadesse kasvanud, ta on kurt, kuuletudes vaevu piitsale ja kannustamisele. Kui nüüd vankrijuht näeb midagi, mida ta himustab, tundes kogu hinge soojenevat ja täituvat erutuse ning /254a/ kannustava igatsusega, kuuletub üks hobustest hästi vankrijuhile, alludes siis, nagu alati kohusetundele, end vaos hoides, et mitte ihaldatava poole karata. Teist aga ei saa suunata ei vankrijuhi kannustamise ega piitsaga, vaid ta kargab metsikult ettepoole, tehes kõikvõimalikku tüli oma veokaaslasele ja vankrijuhile, sundides minema selle poole, mis lõbu pakub ja tuues meelde armuvahekordade rõõmu. Alguses panevad nad ägedalt vastu, et nad poleks sunnitud tegema /254b/ hirmsaid seadusevastaseid tegusid. Lõpuks aga, kuna pahe ei lõpe, lasevad nad end kaasa viia, andes järele ja jäädes nõusse toimida tema käsu järgi. Nad jõuavadki ihaldatava juurde ja näevad lõbupakkuvate asjade sädelevat vaatepilti (opsin).

Kui vankrijuht seda näeb, tuleb talle meelde ülluse olemus ja ta näeb teda jälle koos tasakaalukusega seisvat rikkumatuse troonil. Nähes seda ta ehmub ja langeb aukartuses selili, samaaegselt aga peab ta tirima ohje nii tugevasti tahapoole, /254c/ et tõmbab mõlemad hobused tagajalgadele maha, esimese vabatahtlikult, kuna ta ei pane vastu, perutava hobuse aga vägagi tõrkuvana. Taandudes eemale, teeb esimene neist häbist ja vapustusest hinge higist üleni niiskeks. Teine aga, saanud jagu valust, mida tekitasid ohjad ja kukkumine ja kogunud veidi hinge, protesteerib ägedalt, halvustades kõvasti vankrijuhti /254d/ ja veokaaslast, et nad argusest ja vapruse puudumisest on rivist taganenud ja kokkuleppest loobunud. Uuesti sunnib ta neid vastumeelsetena edasi minema ja kuuletub vaevu asja teiseks korraks edasi lükkama. Kui aga kokkulepitud aeg kätte jõuab, teesklevad nad unustamist, kuid ta tuletab meelde, avaldades survet, hirnudes ja tirides sunnib ta jälle edasi minema lõbupakkuvate asjade juurde sama põhimõtte järgi (logos). Kui nad on lähedal, painutab ta kaela alla, ajab saba püsti ja ohje närides tõmbab häbenematult. /254e/ Vankrijuht elab veel suuremal määral läbi seda, mida enne läbi elas, kukkudes tahapoole nagu kaarikusõitja stardijoone ületamisel, tirib jõuga perutava hobuse hammaste vahel ohje veel rohkem tagasi, ajades pahetkuulutava keele ja lõuad verele, ta surub sääred ja istmiku maha, nii et see valu teeb. Kui see kõlvatu on nii mitu korda pidanud läbi tegema, loobub ta perutamisest ja järgneb alandlikuks muutunult vankrijuhi ettenägelikule mõistusele (pronoia). Kui ta näebki ilusat, haarab teda surmahirm, nii et sellest ajast peale järgneb armastaja hing lõbupakkuvatele asjadele sündsalt ja aukartuses.

Tõlkinud Anne Lill

1

2015-08-18