Politeia

Prindi

Platon

1

(VII raamat 514 a-521 b)

"Pärast seda nüüd," ütlesin, "võrdle meie loomust harituse [παιδεία] ja harimatuse seisukohalt sellise kogemusseisundiga. Vaata näiteks inimesi, kelle elupaik on maa all midagi koopalaadset, millel on pikk valguse kätte avanev sissekäik läbi kogu koopa. Nad on seal lapseeast saadik, kehaliikmed ja kael ahelais, mistõttu nad on sama koha peäl paigal [1] ja vaatavad üksnes enda ette, sest ahela tõttu ei saa nad pead pöörata. Valguseks põleb neile tuli ülalpool eemal, nende selja taga; aga tule ja vangide vahel asetseb kõrgemal tee, piki teed, vaata, on ehitatud madal sein, nagu imetegijatel, [2] kelle endi ees on sirm, mille kohal nad oma imesid näitavad."

"Ma näen," ütles tema [Glaukon].

"Vaata ka seda, kuidas inimesed kannavad piki sedasama madalat seina igatsugu esemeid, mis ulatuvad seinast kõrgemale, muu hulgas inimese ja teiste elusolendite kujusid, kivist ja puust ja igat liiki [teistest] materjalidest; ühed möödakandjatest eeldatavasti kõnelevad, teised aga vaikivad."

"Sa kõneled ebatavalisest võrdpildist," ütles ta, "ja ebatavalistest vangidest."

"Meiesarnastest," vastasin. "Sest esiteks, kas sa ehk arvad, et nad on endast ja teistest näinud midagi muud kui varje, mida heidab tuli nende vastas olevale koopaseinale?"

"Kuidas nii," ütles ta, "kui nende pead oleksid sunnitud kogu elu liikumatult olema?"

"Ja kuidas on nende asjadega, mida mööda kantakse? Kas see pole sama?"

"Kindlasti."

"Kui nad nüüd vestleksid üksteisega, kas sa ei usu, et nad arvavad, et nimetades seda, mida nad nägid, nimetavad nad mööduvaid [asju]?" [3]

"Paratamatult."

"Aga mis siis, kui vanglas kajaks vastasseinalt? Kui keegi möödujaist teeks häält, kas sa mõtled, et nad arvaksid, et miski muu teeb häält peale mööduva varju?"

"Zeusi nimel, ma ei mõtle nii," ütles tema.

"Niisiis igal juhul," vastasin, "ei saa sellised inimesed midagi muud tõeliseks pidada kui nende esemete varje." [4]

"Täiesti vältimatult," ütles tema.

"Vaatle edasi," kõnelesin, "nende vabanemist ja tervenemist ahelaist ja arutusest, mis loomu poolest nii läheks, kui neile juhtuks järgnev. [5] kui keegi vabastataks ja oleks sunnitud otsekohe tõusma ja kaela pöörama ja kõndima ja vaatama valgusesse, ent kõike seda tehes tunneks valuja ei suudaks sädeluste tõttu märgata neid, mille varje ta kord nägi, mis sa arvad, mida ta ütleks, kui keegi räägiks talle, et tollal nägi ta tühisusi, ent nüüd, olles ligemal olevale ja pöördunud rohkem oleva poole, näeb ta õigemini; ja siis, näidates talle iga möödujat, sunnib küsides vastama, mis see on? Kas sa ei arva, et ta on segaduses [6] ja usub, et tollal nähtu on tõelisem kui nüüd näidatav?"

"Küllap," ütles tema. "Ja kui teda sunnitakse valgust vaatama, kas ei tunne siis tema silmad valu ja kas ei pööra ta tagasi ega põgene nende [asjade] juurde, mille peale ta vaadata suudab, ja kas ei arva ta, et nood on näidatutest tegelikult selgemad?"

"Nii see on," ütles tema.

"Kui aga," kõnelesin, "keegi rebiks ta sealt jõuga kaasa, üles läbi klibuse ja järsu tõusu, ja ei laseks teda enne minna, kuni ta on ta välja vedanud päikesevalguseni, kas kaasarebitu ei tunneks siis valu ja viha, ja kui ta seejärel läheks valguse kätte, silmad täis selle kiirgust, ei oleks ta ju võimeline nägema ühtainustki neist, mida nüüd öeldakse tõelisteks?"

"Ei," ütles tema, "otsekohe küll mitte."

"Niisiis vajaks ta harjumist, arvan ma, kui ta tahaks vaadata seda, mis on ülal. Ja esiteks võiks ta kõige kergemini silmadega eristada varje, ja pärast seda inimeste ja muu kujutisi [εἴδωλα] vees, hiljem alles neid endid. Siit edasi aga seda, mis on taevas, ja taevast ennast, mida talle oleks kergem jälgida öisel ajal, vaadates tähtede ja kuu valgust, kui päeva ajal päikest ja päikese valgust."

"Kuidas teisiti?"

"Nii, ma arvan, oleks ta lõpuks võimeline silmadega eristama ja kaema päikest - mitte [pelgalt enam] tema ilmumeid vees või muul pinnal, vaid teda ennast talle endale vastavalt tema paigas, nii nagu ta on."

"Kindlasti," ütles tema.

"Ja alles pärast seda võiks ta päikese suhtes järeldusele jõuda, et tema on see, kes tekitab aastaajad ja aastad ning valitseb kõike nähtavas ruumis ning on mingil viisil kõige selle põhjus, mida nad nägid."

"Selge," ütles tema, "et pärast eelnenut võiks ta selleni jõuda."

"Ent nüüd? Kui ta meenutab esimest elupaika ja sealset tarkust ja tollaseid kaasvange, kas sa ei arva, et ta peab iseennast õnnelikuks muutuse tõttu, neile aga tunneb kaasa?"

"Päris kindlasti."

"Ja kui neil oleksid tollal olnud vastastikused auavaldused ja ülistused ja autasud sellele, kes kõige täpsemalt möödujaid eristab ja kõige paremini meeles peab, kes neist tavatses varem tulla, kes hiljem ja kes koos; ja kes niisiis selle põhjal oletab kõige võimalikumat, mis võib tulla, kas sa arvad, et ta ihaldaks neid tasusid väga ja kadestaks au pälvinuid ja võimukandjaid nonde seas - või tunneks ta ehk nagu Homerosel [7] ja eelistaks väga liht sulaspoisina. orjata maapeal ka mehe kehvima juures ja pigem olla kannatanud kui noid arvamusi arvata ja tollasel kombel elada?"

"Sel viisil," ütles ta, "mõtlen minagi - ta pigem võtaks vastu kogu kannatamise kui elaks tollasel kombel."

"Ja siis mõtle ka sellele -."jätkasin, "kui selline läheks jälle alla ja istuks samale järile, kas tema silmad ei pimestuks täielikult, kuna ta tuli äkitselt päikese käest?"

"Päris kindlasti ju," ütles tema.

"Kui talt siis nõutakse,-et ta jälle otsuseid langetaks nende varjude üle ja võistleks nendega, kes on alati olnud ahelais, kusjuures ta on poolpime, kuni silmad pole kohanenud - see aeg aga ei võiks olla tavaliselt mitte just lühike -, kas ta ei põhjustaks naeru ja kas ei öeldaks tema kohta, et ta läks üles ja tuli hävitatud silmadega alla, ja et pole väärt üles minemist isegi taotleda? Ja kas nad ei tapaks seda, kes tahaks neid vabastada ja üles viia, kui nad võiksid käe tema külge panna ja tappa?"

"Teadagi," ütles ta.

"Niisiis, armas Glaukon," jätkasin, "tuleb kõigele eespool öeldule rakendada sellist võrdpilti tervikuna - elupaik vanglas kujutab nägemise kaudu ilmuvat ala, tule valgus seal - päikese toimeväge [δύναμις ]. Kui sa paned ülespoole mineku ja ülal oleva kaemise hinge tõusuteeks mõteldava valda [τόπος νοητός], siis sa ei kaldu kõrvale minugi oletusest - mida sa ju ihkad kuulda. Aga küllap jumal teab, kas see juhtub olema tõele vastav. Mis paistab mulle, paistab sel viisil: tunnetatava vallas on viimasena, ja pingutamisi, nähtav hüve idee [ιδέα]; kui ta aga on nähtud, peab see viima järelduseni, et just tema on kõigele kõige õige ja hea põhjus, mis nähtavas sünnitab valguse ja selle isanda, ning on mõteldavas käskija, mis valitseb tõde ja mõistust [νοῦς]; ja et see, kes kavatseb tegutseda arukalt - olgu era- või riigiasjades - peab olema teda näinud."

"Olen samal arvamisel," ütles ta, "niivõrd kui see minu võimuses on."

"Nõustu siis ka sellega," jätkasin,"-ja ära imesta, - et need, kes sealt on tulnud, ei taha inimeste asjadega tegelda, vaid on rõhutud igatsusest viibida alati ülal. Piisavalt loomulik, kui eelnev võrdpilt ka siin kehtib."

"Loomulik tõesti," ütles tema.

"Ent kas arvad, et on imekspandav," jätkasin, "kui keegi, olles tulnud jumalike kaemuste juurest inimlike hädade juurde, käitub sobimatult ja paistab täiesti naeruväärne, kui ta on veel poolpime ja pole kõlbulikult kohanenud ümbritseva pimedusega ja kui talt siis nõutakse kohtumajades või kusagil mujal jagelemist õigluse varjude üle või võrdkujude üle, mis varje heidavad; ja võistlemist selles, mida õigluse all mõistetakse, koos nendega, kes õiglust ennast iial näinud ei ole?"

"See ei ole kuidagiviisi imekspandav," ütles tema.

"Aga kui kellelgi on mõistus," jätkasin, "meenutab ta, et silmahäired on kahesugused ja tekivad kahel põhjusel - minnes valgusest pimedusse ja pimedusest valgusse. Oletades, et sama sünnib ka hinge puhul - siis, kui ta näeb, et mõni hing on rahutu ja ei suuda silmadega eristada, ei naera ta järelemõtlematult, vaid uurib, kas too ehk tuleb heledamast elust ja harjumatus on ta pimedaks löönud või tuleb suuremast teadmatusest heleda kätte ja kirkam sädelus on vajunud ta peale, ja niiviisi siis peab ta esimest õnnelikuks kogemuse ja elu tõttu, teisele aga tunneb kaasa; ja kui ta tahaks selle üle naerda, siis oleks vähem naeruväärne see, kes naerab viimase üle, kui see, kes naerab ülalt, valge käest tulijat."

"Päris kindlasti," ütles tema, "kohaselt kõneled."

"Siis peab," ütlesin, "meie arvamus neis asjus olema järgnev, kui see on tõsi: haritus ei ole see, mida mõned kuulutavad [8] ta olevat. Nad ütlevad, et see on teadmine, mis hinges puudub ja mille nemad sinna panevad, nii nagu paneksid pimedatesse silmadesse nägemisvõime."

"Ütlevad küll," ütles ta.

"See lugu aga," jätkasin mina, "tähendab, et võimelisus [δύναμις] on igaühe hinges sees, samuti vahend [ὄργανον], millega igaüks teadmiseni jõuab; nii nagu näiteks silm poleks võimeline pimedast heledasse pöörduma teisiti kui koos kehaga tervikuna, nii tuleb [see vahend] saavast [9] kõrvale juhtida koos hingega tervikuna, kuni ta lõpuks suudab vastu pidada oleva [τὸ ὄν] ja olevas heledaimalt paistva kaemisele; mille kohta ütleme, et see on hüve. Kas pole nii?"

"On küll."

"Niisiis," jätkasin, "oleks see [scil. hariduse andmine] oskus juhatada vahend teisale, nõnda et ta pöörduks ümber mingil kombel kõige kiiremini ja tulemuslikumalt; see ei ole oskus nägemine temasse panna, vaid korda seada, sest hing küll omab nägemisvõimet, aga ei ole õigele poole pööratud ja ei vaata sinna, kuhu peaks."

"Näib küll nii," ütles tema.

"Nüüd, teised hinge voorused (nii nagu neid nimetada tavatsetakse) paistavad olevat lähedased keha voorustele - kuna neid varem hinges tegelikult ei ole, pannakse nad sisse harjumuste kujundamise ja treeninguga [10] - mõtlemise voorus aga, nagu näib, kuulub kindlasti millegi jumalikuma juurde, mis ei kaota küll iialgi toimeväge, aga vastavalt teisalejuhtimisele saab kasulikuks või headtegevaks või ka kasutuks ja hukatust toovaks. Või ei ole sa veel märganud selliseid, kelle kohta öeldakse, et halvad küll, aga targad - kui läbinägev on selle hingekese [11] pilk ja kui teravalt eristab seda, mille poole on pöördunud: nii et sellisel ei ole nägemisvõime vilets, aga ta on sunnitud teenima kurja, ja nõnda valmistab ta sedavõrd rohkem kurja, kuivõrd teravamalt ta näeb?"

"Täiesti kindlalt," ütles tema.

"Ometi," jätkasin, "kui see osa loomusest oleks lapseeas kohe ära raiutud ja see, mis suguluses saamisega, seeläbi ära lõigatud, justkui tinakerakesed, [12] mis kasvavad loomusesse söömamõnu ja seda laadi naudingute ja hõrgutiste kaudu ning pööravad hinge näo allapoole - kui ta neist vabastatuna oleks pöördunud tõeste [asjade] poole, siis võiks samade inimeste sama [võime] näha ülima teravusega ka noid, nii nagu neid, mille poole ta on suunatud praegu."

"Tõenäoliselt," ütles ta.

"Ent kas pole ka see tõenäoline," jätkasin, "ja eelkõneldu põhjal paratamatu, et harimatud ja tõde mittekogenud ei saa kõlblikult juhtida polist, ja ka mitte need, kellel [enese]harimisele lubatakse pühenduda täielikult. Esimesed seepärast, et neil ei ole üht [pea]eesmärki, mille poole peavad olema suunatud kõik teod, mida nad nii era- kui avalikus elus teevad; teised seepärast, et nad tahtlikult midagi ei tee, uskudes, et nad veel eluajal paigutatakse ümber elama õndsate saartele?" [13]

"Tõsi," ütles ta.

"Niisiis on meie, [polise]rajajate töö," jätkasin, "sundida parimaid loomuseid teadmise juurde, mida enne nimetasime suurimaks - nägema hüvet ja minema üles läbi tõusu -, ning kui nad on üles läinud ja piisavalt vaadanud, ei tohi me lubada neile seda, mida praegu lubatakse."

"Mis see on?"

"Sinna jääda," jätkasin, "ja mitte tahta uuesti alla tulla vangide juurde ja mitte osa võtta nende vaevadest ja auavaldustest, olgu need viletsad või meelitavad."

"Nii et me siis oleme nende vastu ebaõiglased," ütles tema, "ja paneme nad elama halvemat elu kui see parem, mida nad võiksid?"

"Sa oled jälle ära unustanud," ütlesin mina, "armas sõber, et seaduse mure ei ole, et mingil ühel [inimeste] liigil [γένος] läheks eriti hästi, vaid ta püüab seada, et see [heaolu] saaks olema polises tervikuna, viies kodanikud omavahel kooskõlla veenmise ja sunniga, pannes nad jagama üksteisega tulu, mida igaüks eraldi on võimeline ühisusele [τὸ κοινόν] tooma; ja ta ise loob sellised mehed polises, mitte et ta laseks igaühel pöörata sinna, kuhu meeldib, vaid et ta ise saaks neid tarvitada polise kokkuliitmiseks."

"Tõsi," ütles tema, "unustasin."

"Mõtle nüüd järele, Glaukon," ütlesin, "et me ei ole ebaõiglased nende vastu, kes meie keskel filosoofideks saavad, vaid kõneleme nendele õiglast, kui nõuame neilt hoolitsemist teiste eest ja valvamist. Me ütleme ju neile, et need, kes on saanud sellisteks teistes polistes, ei võta põhjendatult osa sealsetest vaevavatest kohustustest; sest nad kasvavad üles omatahtsi, ega paku võimu institutsioonidele huvi. On aga õiglane, et see, mis on iseenesest kasvanud, pole kellelegi elatist võlgu ega ihka ka toitmisetasu tagasi maksta. Meie oleme teid aga ilmale toonud teie eneste ja ülejäänud polise kasuks nagu emamesilasi ja kuningaid mesipuus; [14] teie olete saanud parema ja täielikuma hariduse ja suudate teistest enam mõlemas [15] osaleda. Niisiis tuleb minna alla, igaüks omas järjekorras, teiste elupaika ja kohaneda, et kaeda pimedust. Sest kui olete kohanenud, näete tuhatkord paremini nendest, kes seal, ja tunnete ära iga varjupildi, mis ta on ja millelt, sest teie olete näinud ilusa ja õiglase ja hea tõelisust. Ja sel viisil saab polis valitsetud meie ja teie poolt, ärkvel ja mitte unes, nagu praegu paljusid poliseid valitsetakse vastastikku vaenulike varjudega - võitlejate poolt ja võimu pärast mässajate poolt, nagu oleks see võim mingi suur hüve. Aga tõde on selles: polist, kus kõige vähem ihkavad valitseda need, kes valitsema peavad, juhitakse paratamatult kõige paremini ja kõige vähemate mässudega, aga polisel, mida valitsevad nood teised, läheb vastupidi."

"Täiesti kindlalt," ütles tema.

"Kas sa arvad, et kasvandikud, kui nad seda kuulevad, ei kuuletu meile ja ei taha kanda ühist koormat polises, igaüks vastavalt oma korrale, ja ei taha elada suurema osa ajast üksteisega koos puhtas [maailmas]?"

"Võimatu," ütles ta, "sest me anname õiglastele õiglasi käske. Kindlasti võtab igaüks neist valitsemist kui paratamatust, vastupidiselt neile, kes kõikides polistes praegu valitsevad."

"See on ju nii, kallis sõber," jätkasin. "Kui sa leiad elu[viisi], mis on neile, kes valitsema peavad, valitsemisest meeldivam, siis saab võimalikuks, et sul on hästijuhitud polis. Sest üksnes sellises hakkavad valitsema tõeliselt rikkad, mitte kulla, vaid selle poolest, mille poolest õnnelik peab rikas olema - hüvelisest ja targast elust. Kui aga kerjused ja näljased oma isiklike hüvede järele minnes hakkavad tegelema riigi asjadega, arvates, et oma hüve tuleb röövida sealt, siis ei ole see võimalik. Sest kui võideldakse võimu pärast, siis selline sisemine kodusõda hukutab võimuihkajad endid ja ülejäänud polise."

"See on täiesti ilmne," ütles ta.

"Kas sul on nüüd," jätkasin, "nimetada mõni teine elu[viis], mis põlgaks riigiameteid nii, nagu tõelise filosoofia elu[viis]?"

"Zeusi nimel, ei ole sellist."

"Ent valitsema ei või minna ka see, kes valitsemist armastab. Vastasel juhul hakkavad võitlema rivaalid."

"Kuidas teisiti?"

"Niisiis, keda teist sa sunnid polist valvama minema, kui mitte neid, kes on selles suhtes kõige targemad, kuidas polist kõige paremini juhtida, ja kes on pälvinud muid auavaldusi ja kelle elu on eelistatavam riigimehe elule?"

"Ei kedagi teist," ütles tema.

Tõlkinud Marju Lepajõe

1

[1] Tõlge Hirschigi konjektuuri järgi. Käsikirjades: ...mistõttu nad on paigal ja... (Tekstikriitilistes küsimustes on tõlkes arvestatud Jan Szaifi eelistusi.) Siin ja edaspidi tõlkija märkused

[2] θαυματοποιός . Sõna esineb kreeka keeles vaid paar korda ja tähendus pole absoluutse kindlusega piiritletav. Siin tähendab ilmselt ’marionetinäitlejat’.

[3] Tõlge Adami järgi. Konjektuuri παριόντα (’mööduvaid’) aktsepteerivad ka teised väljaandjad peale Burneti, kes on teksti võtnud Iamblichose ja Proklose lugemi όντα ...kas sa ei usu, et nad seda olevaks võiksid pidada, mida nad nägid? Käsikirjades: ’juuresolevaid’.

[4] Kr το αληθές (’tõeline’) otsetõlge võiks olla ’varjamatu’, sest vastav tüvi, millest tuleneb ka nimisõna ἀλήθεια (’tõde’) on morfoloogiliselt tõlgendatav: α- λήθ, kus a märgib eitust verbitüvele λήθ ’varjatuses, peidus, unustuses olema’.

[5] Tõlge Schleiermacheri järgi. Burnet: ...kui looduse poolt midagi sellist neile juhtuks.

[6] Kr απορείν - Sokratese dialektikas terminus technicus.

[7] Odysseia XI, 489-490. Achilleuse sõnad Hadeses Odysseusele.

[8] Kr επαγγέλλομαι - sageli terminus technicus sofistide elukutse kohta. Vrd Gorgias 447c.

[9] Saava ja oleva suhte kohta vt nt Timaios 27d-28a: Esiteks tuleb minu arvates teha see eristus: mis on alati olev, millel saamist [γένεσις ] ei ole, ja mis on alati saav, mis kunagi olev ei ole. Esimene on haaratav mõistusele mõtlemisega ja on alati iseenesega samane, teise üle teeb oletusi arvamus mõistuseta meeletajuga, on saav ja häviv ja pole kunagi olevasti olev...

[10] Vrd Aristoteles Nikomachose eetika, II. http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=687

[11] Kr ψυχάριον - harvaesinev sõna kreeka keeles ja Platonil ainult kaks korda. Seetõttu on raske hinnata, milline nüanss sellel deminutiivil täpselt on.

[12] scil. kalavõrkude raskuseks.

[13] Vrd Politeia 540b; Gorgias 526c; Phaidon 11

[14] Vrd Xenophon Kyroupaideia, V.1.2

[15] Ühiskondlikes kohustustes ja filosoofias

2015-07-27

MärksõnaÕigus

MärksõnaÕppimine

MärksõnaPlaton