Nikomachose eetika

Prindi

Aristoteles

1

Tõlkinud ja kommenteerinud Anne Lill

NB! 2007. aastal ilmus kirjastuse Ilmamaa väljaandel "Nikomachose eetika" teine, parandatud ja täiendatud trükk. Siin lehel avaldatud tekst pärineb 1996. aasta väljaandest.

I raamat
II raamat
III raamat (ei ole siin kättesaadav)
IV raamat (ei ole siin kättesaadav)
V raamat (ei ole siin kättesaadav)
VI raamat (ei ole siin kättesaadav)
VII raamat
VIII raamat
IX raamat
X raamat (ei ole siin kättesaadav)

I RAAMAT

1. Näib, et igal kunstil ja igal uurimistööl, aga ka igal praktilisel tegutsemisel ja valikul on suundumus mingi hüve poole, seetõttu on öeldud õigesti, et kõigel on suundumus hüve poole. Eesmärkidel paistab aga olevat teatud erinevus: ühtede puhul on selleks võimalus toimida, teiste puhul aga teatud toimingu tulemus, ja kui eesmärgiks on midagi muud peale tegutsemise enda, siis sel juhul osutuvad toimingu tulemused väärtuslikumaks kui toiming ise. Kuna tegevusalasid, kunste ja teadusi on palju, siis on ka eesmärke palju: arstimise puhul on selleks tervis, laevaehituses - meresõiduk, sõjakunstis - võit, majandamises - jõukus. Kui aga mõned tegevused kuuluvad mingi ühe võimekuse alla, nii nagu rakmete ja muu hobuvarustuse tegemine kuulub ratsutamise alla, igasugune sõjategevus - strateegia alla, samal viisil ka muud tegevused teiste alla, siis kõikide nende hulgas on eelistatavam juhtiva alaga seotud eesmärk, sest just selle tõttu taotletakse ülejäänut. Pole mingit vahet, kas toimimine on ise tegutsemise eesmärgiks või on lisaks sellele ka midagi muud, nagu äsjamainitud teadusalade puhul.

2. Kui tegutsemisel on mingi eesmärk, mida me selle enda tõttu soovime, muu aga tuleb selle kaudu ja kui me ei eelista kõike mingi muu asja pärast (sel juhul läheks see lõpmatuseni, kuna meie püüdlus jääb asjatuks ja mõttetuks), siis ilmselt olekski see hüve ja ülim hüve. Kas selle mõistmisel pole siis elus suurt kaalu, ja kas ei saavuta me siis vajalikku, tabades märki justnagu vibulaskjad? Kui nii, siis tuleb üldjoonteski püüda tabada, mis see on, millise teadmise või võime juurde kuulub. Tundub, et see peaks kuuluma mõjukaimate ja kindlasti juhtivamate alade hulka. Selline paistab olevat poliitika. See määrab ära, mis teadused peavad riigis olema, milliseid neist on vaja igaühel teada ja mil määral. Näeme, et ka kõige austusväärsemad võimed, nagu seda on majandamine, kõnekunst, kuuluvad poliitika alla. Kasutades ära teadmised kõikidelt ülejäänud aladelt, määrab ta veel ka seadustega, mida peab tegema ja millest hoiduma - seega peaks ta eesmärk hõlmama ka kõigi teiste alade oma, nii et just see võikski olla inimese hüveks. Isegi kui eesmärgid langevad üksiku inimese ja riigi puhul kokku, paistab riigiga seotu olevat olulisem ja kõrgem saavutada ning alal hoida: ühe ja üksiku puhul küll meeldiv, kuid ilusam veelgi ja lausa jumalik rahva ning riigi puhul. Seega on siin uurimuse sihiks midagi, mis kuulub poliitika juurde.

3. Võib pidada küllaldaseks, kui käsitletavast ainest lähtuvalt midagi selgeks saaks - ühesugust täpsust ei saa ju saavutada igasuguse arutelu suhtes, samuti nagu ka mitte käsitööd tehes. Kuid üllad ja õiglased asjad, mida poliitikateadus jälgib, on paljuski vastuolulised ja hajuvad, nii et näivad sõltuvat üksnes kokkuleppest ja mitte loomuomadusest. Samasugune hajuvus iseloomustab ka hüve mõistet, sest paljudel juhtudel see võib osutuda kahjulikuks. Mitmeid on varemgi hukutanud rikkus, teisi jälle vaprus. Seega tuleb niisuguste asjade puhul tuua välja nendest kõneldes tõde jämedalt, üldjoontes, ja selle asja puhul ongi enamasti nii ning kõneldes sellest tulebki niiviisi välja. Just niiviisi tuleb mõista ka kõike, mis siin lugeda. On ju haritud inimesele omane otsida iga tegevusliigi puhul täpsust niivõrd, kuivõrd asja loomus seda võimaldab. Ühtmoodi mõttetu paistab nii see, kui uskuda matemaatikut ainult hea sõna peale või nõuda kõnemehelt tõestuskatseid.

Igaüks otsustab õigesti asjade üle, mida ta tunneb ja teeb nende suhtes hea otsuse - just nendes asjades, milles ta on haridust saanud, üldises mõttes aga siis, kui on kõigis asjus haritud. Seetõttu pole noor mees poliitikateaduse jaoks sobiv kuulaja, kuna ta on elusündmustes kogenematu - just sellistest asjadest ja selle kohta aga arutelu käibki. Lisaks, kuna ta laseb end oma tunnetest juhtida, on talle asjatu ja kasutu kõnelda, sest eesmärgiks pole ju tunnetus, vaid tegutsemine. Polegi tähtis, kas ta on aastatelt noor või kommetelt lapsik - puudujääk ei seisne mitte ajas, vaid tunnete järgi elamises ja kõiges nende järgimises; niisugusel puhul osutub tunnetus tarbetuks, justnagu ohjeldamatute isikute juures. Neile, kelle toimingutes ja tegutsemistes on püüdlused allutatud loogilisele arutelule, tulevad teadmised selle teema kohta suureks kasuks. Nii palju sissejuhatuseks: kellele see on kuulamiseks, kuidas tuleb aru saada ja mida me hakkame käsitlema.

4. Minnes aga asja juurde, võiksime küsida: kuna kogu tunnetus ja iga valik pürgib mingi hüve poole, siis mis see on, mida püüab saavutada poliitika ja mis on see kõige tähtsam kõikidest tegutsemise juurde kuuluvatest hüvedest. Nimetuse suhtes valitseb küll enamuse hulgas üsna suur üksmeel - nii enamik inimesi kui ka õppinud inimesed väidavad, et see on õnn - nad mõistavadki õnnelikkuse all hästi elamist ja hästi toimetulekut. Mis puutub aga õnnesse, siis lähevad arvamused lahku, mis asi see on: enamik inimesi ei seleta seda samamoodi kui haritud inimesed. Esimeste puhul on see midagi silmanähtavat ja ilmset, nagu nauding, rikkus, kuulsus - ühele üks, teisele teine, sageli on see ka ühe inimese puhul erinev: haigena on selleks tervis, kitsikuses jälle rikkus. Mõistes oma teadmiste puudulikkust, imetlevad nad neid, kes kõnelevad suurtest ja neile tabamatutest asjadest. Teised on jälle arvanud, et lisaks neile paljudele hüvedele on miski muu - hüve iseeneses, mis on aluseks kõigi teiste hüvede olemasolule. On aga ilmselt üsna asjatu uurida kõiki neid arvamusi, tuleb piirduda vaid nendega, mis on rohkem levinud ja millel tundub olevat arukas põhjendus.

Me ei tohi aga unustada, et need põhjendused, mis tulenevad lähtealustest, on erinevad nendest, mis viivad lähtealuste juurde. Ka Platon tõstis õigesti selle küsimuse ja uuris, kas see on tee, mis tuleb lähtealuste poolt või viib see lähtealuste juurde, nagu staadionilgi - kas kohtunikest eemale raja lõpp-punkti suunas või sealt tagasi. Alustada tuleb nüüd ju tunnetatavast, kuid see on kahesugune: kas tunnetatav meie jaoks või siis üldiselt. Ilmselt tulebki nüüd alustada meie jaoks tunnetatavast, kuna see, kes kavatseb kuulata midagi ülla ja õiglase kohta, aga ka poliitika kohta üldse, peab olema ka kommetelt üllas - mis ongi lähtealuseks. Kui aga see on piisavalt selge, pole selle põhjuse üle rohkem vaja arutada, sest sellisel mehel on lähtealused olemas või ta omandab need kergesti. Mehele, kelle kohta aga kumbki asi ei käi, olgu kuulamiseks Hesiodose sõnad:

Väljapaistev on mees, iseendast kõike kes taipab,

tubli on siiski ka see, kes kuuletub nõule, mis väärt on,

kui iseendast ei taipa ja teistki kui kuulamast keeldub

hinges ja mõtteski - see tõesti on kõlbmatu mees.

5. Meie aga räägime sealt edasi, kus pooleli jäime. Inimeste elu järgi paistab, et suur hulk, ja just need, kes on kõige labasemad, peavad hüveks ja õnneks naudingut, ja seda täiesti põhjendatult. Seetõttu neile meeldibki nautlev elu; elu ongi just kolme liiki: see, millest äsja rääkisime, edasi poliitikaga seotud elu ja kolmandaks vaimutööga seotud elu. Enamus inimesi paistab olevat täiesti orjalikult madalal tasemel, eelistades elada kariloomadena, ja nad leiavad ka põhjenduse selles, et nad, nii nagu paljud võimumehedki, jagavad Sardanapallose tundeid. Hästikasvatatud inimesed ja tegutsejad hindavad kuulsust, sest poliitikaelu jaoks see ongi arvatavasti eesmärgiks. Kuid see paistab olevat taotlemiseks liiga kergekaaluline, sest ta sõltub rohkem neist, kes kuulsust jagavad, kui neist, kellele seda jagatakse: me eeldame ju, et hüve on midagi päris omast, mida on raske ära võtta.

Edasi, paistab, et kuulsust püütakse saavutada selleks, et ennast oma tubliduses veenda, püüda endale kuulsust võita just arukate meeste silmis ja leida nende juures tunnustust oma loomutäiuse tõttu. On ilmne, et nende meelest on loomutäius tähtsam ja tõenäoliselt võib pidada just seda ka poliitikaelu eesmärgiks. Kuid ka see ei paista olevat midagi päris lõplikku, sest näib, et loomult täiuslik olla võib ka magades või elu tegevusetult veetes või veel enamgi - rängalt kannatades ja äärmiselt õnnetu olles, kuid selliselt elades pole ju keegi õnnelik, kui just eeldust mitte pea peale pöörata. Aga küllalt sellest. Sel teemal on piisavalt kõneldud üldistes arutlustes.

Kolmandaks on mõttetööga seotud elu, mida vaatleme edaspidi.

Raha nimel elamine seostub teatud sundusega, ja rikkus pole ilmselt see taotletav hüve - ta on küll kasulik, kuid vahendina muu jaoks. Seetõttu võiks pidada eesmärgiks pigem seda, mida on varem nimetatud, kuna need asjad ise on ihaldusväärsed. Aga paistab, et ka need mitte, kuigi nende kasuks on esitatud palju põhjendusi. Kõik see jäägu nüüd kõrvale.

6. Ilmselt oleks aga parem anda ülevaade üldise olemuse seisukohalt ja arutada läbi, mida selle all mõistetakse, kuigi selline taotlus võib osutuda keeruliseks, kuna lähedased sõbrad on idee mõiste üle juurelnud. Tundub aga, et ilmselt on õigem, kui tõe päästmise huvides peab kõik isikliku kõrvale jätma - eriti kui me oleme filosoofid: mõlemad on küll armsad, kuid kõlbelisus nõuab tõe austamist.

Selle seisukoha kasutuselevõtjad ei rühmitanud ideid eelnevateks ja järgnevateks - seepärast ei toonud nad ka välja arvude ideed. Hüve mõistet määratletakse aga nii selle suhtes, mis ta on, selle suhtes, milline on ja ka mille jaoks ta on; see, mis ta iseeneses on, seega olemus, eelneb loomu poolest millegi jaoks olemisele (viimane näib nagu olemusest võrsununa või kaasnähuna) - nii et kõige jaoks mingit ühtset ideed nagu ei olekski.

Edasi, kuna hüvest räägitakse sama paljudes tähendustes nagu olemusestki (seda määratletakse ju selle suhtes, mis ta on, nagu jumala või mõistuse puhul, ja selle suhtes, milline ta on, nagu loomutäiuse puhul, ja hulga suhtes, nagu mõõdukuse puhul, ja millegi jaoks olemise suhtes, nagu kasulikkuse puhul, ja aja suhtes, nagu õigeaegsuses, ja koha suhtes, nagu olemisviisis, ja muu sarnase suhtes). On ilmne, et hüve ei saa olla mingi üldine tervik ega ka üksik, sest temast ei saa rääkida kõikide kategooriate, vaid ainult ühe üksiku puhul.

Edasi, kuna ühele ideele vastab ka üks teadus, siis oleks ka kõikide hüvede kohta mingi üks teadus - neid on aga antud juhul palju, ja isegi ühe kategooria piires, nagu näiteks õigeaegsuse puhul: sõjaga seoses vaatleb seda strateegia, haigusega seoses - arstiteadus; või mõõdukuse puhul - kui toiduga seoses, siis arstiteadus, seoses treeninguga - sporditeadus. Mõni võiks ju küsida, mida nad siis tahavad iseenesesolemisega öelda, sest inimene iseeneses on ju põhimõttelt seesama, mis inimenegi - nad ei erine, juhul kui nad on inimesed. Kui nii, siis käib sama ka hüve kohta. Ja hüve pole sugugi suurem siis, kui ta on igavene, nii nagu pole miski ka valgem, kui on üürikese asemel pikaajaline.

Pütagoorlased tunduvad hüvest rääkides veenvamad, kui nad paigutavad Ühe hüvede tulpa. Nende jälgedes näib minevat ka Speusippos. Aga see on teise arutluse teema.

Öeldule võib esitada sellise vastuväite: arutlusaineks pole seal võetud kõiki hüvesid, vaid neid nimetatakse ühe vormi alusel, mille tõttu neid järgitakse ja armastatakse. Mis neid aga mingil moel loovad või säilitavad või vastanditest eemal hoiavad - neid nimetataksegi sellest tulenevalt erineval viisil. Seega on ilmne, et hüvedest kõneldakse kahtmoodi: need, mis on hüved iseeneses ja teised, mis on nende saavutamiseks. Eristades nüüd hüved iseeneses neist, mis on abivahendiks, jälgigem, kas nimetamisel on aluseks üks idee. Mille alla aga võiks paigutada hüved iseeneses? Kas nad on sellised, mille poole ka eraldivõetuna püüeldakse, nagu mõistlikkus ja selgus või teatud naudingud ja auavaldused? Sest isegi kui me püüame neid asju vahendina muu jaoks, võiks need siiski paigutada hüvede alla iseeneses. Või kas ideele lisaks polegi mingit muud hüvet? Nii polegi vormil tähendust. Kui aga need asjad on ikka hüved iseeneses, peaks kõikides neis ilmnema üks ja seesama hüvepõhimõte, täpselt nii, nagu valge põhimõte on olemas lume ja valge värvi puhul. Kuid nii kuulsuse, mõistlikkuse kui ka naudingu põhimõtted on teistsugused ja erinevad, kuivõrd nad on hüved. Seega pole hüve mingi ühine mõiste, mille aluseks on üks idee.

Aga miks siis nii öeldakse? Paistab ju, et neil asjadel pole mitte juhuse tõttu üks nimi. Vahest seepärast, et nad on üht päritolu? Või on neil kõigil ühine eesmärk? Või pigem kooskõlaühtsus? Nii nagu keha puhul nägemine, on hinge puhul mõistus ja samuti ka iga muu asja puhul. Aga need küsimused tuleb nüüd pigem kõrvale jätta. Neid on kohasem täpselt uurida teistsugusel filosoofial. Sama käib ka idee kohta. Kui ka on mingi üks hüve, midagi üldiselt kehtivat, midagi omaette, eraldi, iseeneses, siis on ilmne, et inimesele pole see saavutatav ega omandatav. Siin aga peab olema midagi kättesaadavat. Kuid vahest võib kellelegi tunduda, et saavutatava ja omandatava jaoks on parem hüvet kui sellist ära tunda, sest sellest saaks eeskuju: nii teame me paremini ka seda, mis on hüve meie endi jaoks, ja kui me seda teame, jõuamegi selleni. See põhimõte on küll üsna veenev, kuid näib teadmistele vastu rääkivat - kuigi kõik püüavad mingi hüve poole ja taotlevad seda, millest on puudus, ei hooli nad selle tundmasaamisest. Juhul, kui sellest on nii palju abi, siis pole ju tõenäoline, et ükski oskustööline ei taotleks selle tunnetamist. Kuid kuduja või puusepp ei või küll leida oma ametis mingit kasu sellest, kui teavad seda hüvena iseeneses. Ja kas keegi saaks paremaks arstiks või väejuhiks vastava idee järgimisega. Paistab, et arst ei uuri ju mitte tervist kui sellist, vaid lähtub inimesest, ja tõenäolisemalt veel üksikust inimesest, sest ta ravib ju igaüht eraldi. Ja olgu niipalju selle kohta öeldud.

7. Tulgem aga tagasi uurimisaineks oleva hüve juurde - mis ta siis võib olla, sest erinevate tegevuste ja oskuste puhul paistab ta küll erinev olevat, erinev arstiteaduses, sõjakunstis kui ka samuti muu puhul. Mis on siis kõigi nende juures hüve? Vahest see, mille tõttu muid asju tehakse? Eks ole ju igal tegevusalal ja kavatsusel eesmärk: arstiteaduses tervis, sõjakunstis - võit, ehituskunstis - maja, muu puhul jälle midagi muud, mille nimel kõik just teevadki ka muid asju. Seetõttu, kui igasugustel tegevustel on eesmärk, siis hüve olekski see, mida tegutsemisel saavutatakse, kui eesmärke on aga rohkem, siis ka need. Seega jõudis loogiline arutelu ringiga samasse kohta välja. Seda tuleb aga katsuda täpsemalt selgitada. Kuna eesmärke paistab rohkem olevat, valime me osa nendest muu asja jaoks: nii nagu rikkuse, aulose ja üldse töövahendid - selge, et kõik need pole lõppeesmärgid. See, mis on aga kõigist ülim, on lõplik. Nii et kui on ainult mingi üks lõppeesmärk, siis peaks see olema uurimisaineks, kui neid on aga rohkem, siis kõige lõplikum nendest. Kõige rohkem lõplikuks nimetame seda, mida järgime ta enda pärast, mitte vahendina muu jaoks, ja see, mida kunagi ei valita mingi muu pärast, on lõplikum sellest, mida valitakse nii ta enda pärast kui ka muu jaoks; täiesti lõplik on aga see, mida valitakse alati enda pärast ja mitte kunagi millegi muu jaoks. Tundub, et õnn ongi kõige rohkem selline. Selle valime ju alati tema enda ja mitte kunagi muu pärast, kuulsust, naudingut, mõistust ja kogu loomutäiust valime me ju ka selle enda pärast (isegi kui need midagi ei anna, valiksime ikka neist igaühe), valime aga ka õnne jaoks, arvates, et nende abil oleme õnnelikud.

Keegi ei vali aga õnne nende asjade pärast ega üldse millegi muu pärast. Paistab, et samale järeldusele võib jõuda ka enesega piirduvuse suhtes: tundub, et lõplikuks hüveks ongi enesega piirdumine. Me ei räägi aga enesega piirdumisest kellegi üksiku suhtes, kes elab üksildast elu, vaid ikka koos vanemate, laste, naise ja üldse koos sõprade ning kaaskodanikega, kuna inimene kuulub oma loomult ühiskonda - kuid seda tuleb võtta teatud piiranguga, sest laienedes esivanematele, nende eellastele ja sõprade sõpradele, jõuavad sidemed lõpmatusse välja. Seda tuleb aga uurida hiljem; enesega piirdumist peame selleks, mis omaette võetuna teeb elu meeldivaks, siis kui midagi ei puudu - just sellisena kujutamegi õnne. Edasi, et ta on kõige enam valimisväärne ja mitte juurdeliitmisena saadud, sest juurdeliitmisel muutuks ta ilmselt veelgi valimisväärsemaks vähimagi hüve lisamisega, kuna lisandudes hüved suurenevad, kõige suurem hüve on aga alati kõige enam valimisväärne. Seega õnn, olles tegutsemise eesmärgiks, paistab millegi lõpliku ja enesega piirduvana.

Aga ilmselt paistab kuidagi liiga endastmõistetavana nimetada ülimaks õnne ja on vaja selgemalt öelda, mis ta on. Vahest saab seda teha siis, kui käsitleda inimese toimingut, sest nagu on aulosemängija, kujuvestja kui ka kõikide kunstnike puhul, ja üldse seal, mis puudutab toimingut ja tegutsemist, tundub just toimingus sisalduvat see, mis on hüve ja mis hästi, samuti näib olevat ka inimese juures, kui miski iseloomustab ta toimingut. Aga kas siis puusepale või kingsepale on toiming või tegutsemine kuidagi rohkem omane ja inimesele üldse aga polegi see loomuomane? Just nii nagu silmal, käel, jalal ja üldse igal jäsemel paistab olevat kindel toiming, miks ei võiks ka inimesel olla peale selle kõige samuti mingi toiming? Mis see võiks siis sel juhul olla? Mis elamisse puutub, siis paistab see ka taimedega ühine olevat, leidma peab aga iseäralikku - seega tuleb kõrvale jätta toituv ja kasvav elu. Järgmiseks võiks tulla midagi meeletajuga seotut, aga ka see paistab ühine hobuse, härja ja kõigi loomadega. Järele jääb selline tegevus, mille juurde kuulub loogiline arutelu, kus siis üks osa on selline, et allub loogilisele arutelule, teisel aga on see olemas ja ta kasutab mõistust. Ka viimatinimetatut tuleb võtta kahesugusena, vastavalt toimimisvõimele, kuna tundub, et nii on temast õigem rääkida.

Kui inimese toiming tähendab hinge võimet toimida lähtuvalt loogilisest arutlusest või nii, et loogiline arutelu ei puudu, ja kui me ütleme, et toiming on sama mingi teatud liigi ja millegi eeskujuliku puhul (näiteks kitaaramängija ja väljapaistva kitaaramängija puhul, ja nii üldiselt ka kõige muu puhul), siis lisandub toimingule loomutäiusest tulenev erakordsus (kitaaramängija mängib küll kitaarat, kuid eeskujulikuna teeb ta seda hästi); kui nii ja kui me võtame inimese toimingut kui mingit elulaadi, see aga on hinge võime toimida ja tegutseda loogilise arutelu kohaselt, siis eeskujulik inimene teeb seda hästi ja õigesti, ja viib iga asja vastavalt talle omasele loomutäiusele hästi lõpule. Kui nii, siis saab inimese hüveks olla hinge võime tegutseda lähtuvalt loomutäiusest, kui aga on rohkem loomutäiusi, siis lähtuvalt kõige paremast ja täiuslikumast, ning lisaks ka kogu elu jooksul: üks pääsuke ega ka mitte üks päev ei too veel kevadet, samuti ei tähenda üks päev ega lühike aeg õndsust ega õnne.

Las see olla siis hüve kirjeldus üldjoontes: esiteks tuleb see ilmselt põhijoontes visandada ja seejärel hiljem täiendada. Tundub, et üldjoontes hästiantud kirjeldust võib igaüks jätkata ja täpsustada ja et aeg on selle puhul juhatajaks ning heaks abimeheks. Sellest sünnib ka kunstide edenemine, kuna igaüks võib puudujääva lisada. Samuti tuleb pidada varemöeldut meeles ja mitte taotleda igas osas ühesugust täpsust, vaid lähtuda üksikjuhtudel käsitletavast ainest ja arvestada, kuivõrd see sobib kokku uurimisviisiga. Nii puusepp kui maamõõtja tegelevad täisnurgaga, aga erinevalt: esimene sedavõrd, kui seda on vaja ta tööks, teine aga, olles tõejärgija - mis selle olemus on ja milline see on. Samal viisil tuleb talitada ka muude asjade puhul, et kõrvalised toimingud ei muutuks põhitoimingutest tähtsamaks. Ei tule ka kõikide asjade juures ühtmoodi nõuda põhjendust, vaid mõnel juhul on küllalt, kui asi on õigesti välja toodud, nagu see on lähtealuste puhul, sest just lähtealus on esmane. Lähtealuste kohta tehakse otsus kord vaimutöö põhjal, kord meeletaju järgi, kord aga mingi harjumuse alusel, muudel juhtudel ka muudmoodi, kuid igaühele tuleb katsuda läheneda lähtuvalt loomusest ja tuleb hoolt kanda, et need õigesti määratleda, kuna neil on järgneva suhtes suur kaal. Tundub, et lähtealus on ju rohkem kui pool kogu asjast ja selle abil saab uurimisaine palju selgemaks.

8. Küsimust ei tule aga jälgida ainult loogilise arutelu kaudu järeldusi tehes, vaid ka selle alusel, mida üldse asjadest räägitakse. Tõesus viib ju kogu olemasoleva kooskõlasse, vale aga kiiresti ebakõlasse. Hüved on siis jagatud kolme rühma: ühtesid nimetatakse välisteks, teised on seotud hinge ja kehaga. Kõige täielikumateks ja suuremateks hüvedeks nimetame neid, mis on hingega seotud, hingele omast tegutsemist ja toimevõimet me hinge juures eeldamegi. Niiviisi on õige öelda, kuna selline on ju vana seisukoht ja langeb kokku filosoofide vaadetega. Ta kehtib ka seetõttu, et eesmärgiks peetakse teatud tegutsemisi ja toimevõimeid, nõnda muutub ta hingega seostuvate hüvede ja mitte väliste hüvede juurde kuuluvaks ning on kooskõlas loogilise arutlusega, et õnnelik elab hästi ja tegutseb hästi, sest hea elu ja hea tegutsemine peakski ju seda tähendama. Paistab, et see, mida õnne puhul taotletakse, kehtib kõik ka käsitletava mõiste juures. Ühtedele tundub selleks olevat loomutäius, teistele jälle mõistlikkus, mõnedele aga tarkus, kuid mõnede jaoks need kõik või üks nendest ühes naudinguga ja mitte mingil juhul ilma naudinguta. Teised aga võtavad jälle lisaks juurde välise õitsengu. Osadest asjadest räägivad paljud juba vanast ajast peale, osadest aga vähesed kuulsad mehed - pole tõenäoline, et kumbki osapool oleks päriselt eksiteele sattunud, vaid neil on õigus kas ühes või ka rohkemas suhtes. Loogiline arutelu langeb kokku nendega, kes räägivad loomutäiusest või mingist loomutäiuse osast, sest vastav võime toimida sellest just lähtubki. Ilmselt on aga suur erinevus selles, kas me mõistame ülimat hüvet omamise või kasutamisena ehk siis seadumuse või toimevõimena, kuna seadumus võib ju olemas olla ilma mingit hüvet saavutamata, nagu sellel, kes magab või on mingil muul moel tegevusest eemal.

Toimevõimega aga nii pole, see eeldab paratamatult tegutsemist ja hästi tegutsemist. Nii nagu Olympiamängudelgi ei anta võidupärga kõige ilusamale või kõige võimsamale, vaid neile, kes võistlevad (nende hulgast selguvad võitjad), samuti ka elus saavad õigusega saavutuste omanikuks need, kes tegutsevad hästi ja üllalt. Ja sellest lähtuvalt on nende elu ka nauditav, sest naudingu tundmine kuulub hinge juurde ja igaühele pakub naudingut see, millesse ta on väidetavalt kiindunud, nii nagu hobusearmastajale hobune ja näitemänguarmastajale etendus, aga samamoodi ka õiglus õiglusearmastajale ja kõik, mis vastab loomutäiusele - loomutäiusearmastajale. Kuid paljudel on aga nauditavate asjade vahel vastuolu, sest nad pole loomuomaselt sellised, üllusearmastajale seevastu meeldib see, mis on loomu poolest nauditav ja sellised on alati ka loomutäiusest lähtuvad teod, nii et nende puhul on ka asjad iseendast nauditavad. Seepärast ei vaja nende elu naudinguid nagu mingit kunstripatsit, vaid seal on nauding iseenesest olemas. Öeldule veel lisaks, et üllas pole see, kellele ei paku rõõmu heade tegude tegemine, sest ei saa ka nimetada õiglaseks seda, kellele ei paku õiglaste tegude tegemine rõõmu, ja ka mitte lahkemeelseks seda, kellele ei paku rõõmu lahkelt tegutseda, samuti aga ka kõikide muude asjade puhul. Kui nii, siis loomutäiusest lähtuvad teod on iseendast nauditavad. Nad on aga ka üllad ja head, ja seda mõlemat ülimal määral; kui eeskujulik mees oskab neid omadusi õigesti hinnata, hindabki ta nii, nagu ütlesime. Seega on õnn parim, kauneim ja nauditavaim ning neid omadusi ei saa Delose raidkirja järgi lahutada -

Õiglaseim ongi ju kauneim, tervis on rohkem kui hea,

meeldivaim kõigest - kui see juhtub, mis soovitud on,

sest parimate toimevõimete juures sisalduvad need kõik, nende kõigi kohta, või ka ühe, kõigist ülima kohta väidame, et see tähendabki õnne. Samas aga paistab, et ta vajab juurde ka väliseid hüvesid, nii nagu me ütlesime. Lausa võimatu, või vähemalt mitte kerge on teha häid tegusid, kui puudub vajalik varustus. Paljud teod leiavad aset just tänu abivahenditele - sõprade, raha, riigivõimu toetusel. Täieliku õnneseisundi rikub ära see, kui mõned asjad puuduvad, näiteks hea päritolu, lasteõnn, ilus välimus. Päriselt õnnelik ei olda ka väga inetu välimuse puhul, viletsa päritolu, üksilduse ja lastetuse puhul. Veel hullem aga on ilmselt, kui lapsed või sõbrad on väga halvad, või kui surevad need, kes on head. Just nagu me alles ütlesime, näib olevat lisaks vaja ka sellist soodsat olukorda. Siit tulebki, et mõned samastavad õnneliku juhuse õnnega (mõned aga loomutäiusega).

9. Siit tekib ka küsimus, kas õnn tuleb õppimisega, harjutamisega või mingit muud moodi pingutades, või tuleb see mingist jumalikust ettemääratusest ehk jälle juhuse läbi. Edasi, kui jumalad on üldse inimestele midagi kingituseks andnud, siis on tõenäoline pidada jumalaanniks õnne, ja esmajoones sellepärast, et see on inimesesse puutuvatest asjadest kõige eelistatum - kuid ilmselt oleks see sobivam aine teise uurimuse jaoks. Õnn paistab aga olevat ülimalt jumalik isegi siis, kui ta pole jumala saadetud, vaid on saavutatud kas loomutäiuse, teatud õppimise või treenimisega - loomutäiuse tasu ja ülim eesmärk paistab ju olevat midagi jumalikku ja õnnestavat.

Aga ta võib olla ka väga üldine: kõik, kes pole oma loomutäiust päris ära moonutanud, võivad temani jõuda mõningase õppimise ja püüdmise järel. Kui aga selliselt on parem õnnelikuks saada kui juhuse abil, siis tõenäoliselt selles asi ongi, sest kui vastavalt loodusele on asjade olemus korrastatud nii hästi kui võimalik, siis samuti on ka praktiliste oskuste ja kõige põhjusliku juures ning eriti siis, kui see on kõigest ülim. Oleks liiga kerglane jätta kõige tähtsam ja parem juhuse hooleks.

Sellest loogilisest arutelust lähtuvalt saab ka uurimisainesse selgust: öeldakse ju, et see on mingisugune hinge toimimisvõime, mis lähtub loomutäiusest. Mis puutub ülejäänud hüvedesse, siis on nende olemasolek vajalik - nad on loomupäraselt soodustavad ja kasulikud abivahendid. See langeb kokku ka alguses öelduga, kui pidasime ülimaks poliitika eesmärki, mis seab peamiseks sihiks kujundada kodanikke teatud viisil - tublideks ja üllateks tegutsejateks. Loomulikult ei räägi me siis õnnest härgade, hobuste või teiste loomade puhul, kuna neile pole omane selline toimimisvõime. Selsamal põhjusel puudub õnn ka lapse juures, kuna nad ei osale nooruse tõttu sellises tegutsemises. Kui lapsi nimetatakse õnnelikeks, siis tulevikulootuse tõttu, sest nagu ütlesime, on seal vajalik lõpuniviidud loomutäius ja lõpuniviidud elu. Elu jooksul leiab aset ju palju muutusi ja kõikvõimalikke juhuseid: ka see, kes on kõige õitsvamal järjel, võib vanuigi sattuda suurtesse õnnetustesse, nii nagu kangelaslugudes jutustatakse Priamose kohta - keegi ei pea õnnelikuks meest, keda tabab selline saatusepööre ja kes leiab õnnetu lõpu.

10. Kas siis ühelgi inimesel pole võimalik olla õnnelik, seni kui ta elab, ja kas on vaja vastavalt Solonile lõpp ära vaadata? Kui peakski selle aluseks võtma, kas ta siis on ikka õnnelik, kui ta sureb? Või ei pea see sugugi paika, eriti meie puhul, kes me ju räägime õnnest kui teatud võimest toimida? Kui me aga ei nimeta surnut õnnelikuks, ja kui Solon ei soovinudki seda teha, siis siin on küll teatud küsimus olemas - ühegi inimese puhul pole ju õnneseisund selge senikaua, kuni teda enam hädad ja ebaõnn kätte ei saa. Tundub, et surnu puhul kehtib nii halb kui hea, justnagu ka elava puhul, kes seda ei taju, näiteks austus ja häbistus või laste ja üldse järeltulijate edukus ja ebaõnn. Kuid ka siin tekivad raskused. Mõnel, kes on elanud õnnetäiuses vanaks ja on sellele vastavalt ka elu lõpuni jõudnud, võib laste puhul palju teistmoodi juhtuda: nendest on ühed tublid ning neile saab osaks ka selleväärne elu, teistel aga vastupidi. Ja ilmselt võib ka sugulusaste nende järglastega olla vägagi erinev. Oleks kummaline, kui ka surnu võtaks ühtlasi muutustest osa ja saaks kord õnnelikuks ja siis jälle õnnetuks. Kummaline oleks ka, kui lastesse puutuv vanematele üldse korda ei läheks, isegi mitte mõneks ajaks.

Aga tuleb tagasi pöörduda esimese küsimuse juurde. Vahest saab selle taustal otsustada ka äsjakäsitletud aine üle. Kui peab lõpu ära nägema ja selle järgi igaühele õnnetäiust omistama, siis pole see olemasoleva õnneseisundi, vaid eelnenu põhjal; kas pole siis kummaline, et tegelikult õnnelik olles ei saa seda inimese kohta tõeselt väita, sest neid, kes elavad, ei taheta õnnelikuks nimetada - muutuste tõttu ja seetõttu, et õnne peetakse nagu püsivaks, mis muutustele hästi ei allu: pöörleb ju saatuseratas igaühe puhul mitu korda. Ilmselt siis, kui me jälgime saatuseradu, võime sama inimest nimetada õnnelikuks mitu korda ja siis uuesti õnnetuks, tehes õnnelikust mingi "kameeleoni ja kõikuva aluse". Aga võibolla pole üldsegi õige jälgida heitlikku saatust? Ega see ei näita, mis on hästi või halvasti, kuigi inimelu vajab ka seda lisaks, nagu väitsime. Õnne puhul on peamine just toimevõime vastavalt loomutäiusele, või vastupidise puhul ümberpöördult.

Praegu käsitletud küsimus kinnitab aga ka varasemat arutelu. Inimese toimingutes ei esine ju mitte millegi juures nii suurt sihipärasust, kui seda on loomutäiusele vastava toimimisvõime juures - see tundub olevat püsivam isegi teadmistest. Nende tegevuste hulgas aga on püsivamad need, mis on kõige kõrgemalt hinnatud, olles kõige rohkem ja tihedamalt seotud nende eluga, kes õnnetäiust tunnevad - see näibki olevat põhjus, miks need unustusse ei lange. Nimetatud omadus esineb seega õnnelikul inimesel ja ta jääb selliseks kogu elu jooksul, sest ta tegutseb ja jälgib alati või eelkõige seda, mis vastab loomutäiusele. Ta talub heitlikku saatust suurepäraselt ja igas suhtes meelekindlalt: ta on ju "tõeliselt tubli" ja "laitmatu ristkülik".

Heitlikust saatusest tulenevalt juhtub aga palju asju, mis erinevad tähtsuse või tühisuse poolest. Tühine osa heast saatusest, nii nagu ka vastupidine, ei osutu ilmselt elus kaalukaks, suur hulk heas suhtes tähtsaid sündmusi aga annab elule õnnetäiuse ja aitab seda kaunistada juba oma olemuses, aga ühtlasi muutub ka nende kasutamine üllaks ja väärikaks. Kui juhtub aga vastupidine, siis ahistab ja rikub see õnnetäiust, kuna toob kaasa kurvastuse ja takistab paljusid toimimisvõimalusi. Siiski paistab ka sellises olukorras üllus välja, kui inimene talub häirimatult paljusid suuri õnnetusi, mitte et ta valu ei tunneks, vaid et ta on suursugune ja kõrge eneseväärikusega.

Kui võimalus toimida on elus määrava tähtsusega, nagu väitsime, ei saa keegi muutuda õnnetuks, kui ta on täiuslikult õnnelik, sest ta ei tee kunagi midagi eemaletõukavat ja labast. Me arvame ju, et tõeliselt tubli ja arukas mees talub igasugust saatust eeskujulikult ja teeb antud tingimustes alati parimat; justnagu tubli väejuht kasutab ära olemasoleva sõjaväe parima võitlusvõime ja kingsepp teeb talle antud nahast kõige ilusamad jalanõud, samamoodi on ka kõigi teiste meistrite puhul. Kui nii, siis ei saa õnnelik inimene kunagi õnnetuks muutuda, küll aga pole ta täielikult õnnelik, kui teda tabab Priamose saatus.

Aga ta ei ole ka heitlik ja kergestimuutuv: tema õnne ei saa ära võtta kergesti ja juhuslike õnnetuste kaudu, vaid suurte ja korduvate õnnetustega, nende järel aga ei saa ta muutuda lühikese aja järel uuesti õnnelikuks - kui üldse, siis pika ja lõpulejõudnud aja järel, mille jooksul saab talle osaks palju meeldivat.

Mis siis takistab nimetamast õnnelikuks seda, kes toimib vastavalt terviklikule loomutäiusele ja valdab piisavalt väliseid hüvesid mitte juhusliku aja, vaid kogu elu jooksul? Või tuleb lisada, et tal läheb elu niiviisi edasi ja ta ka sureb vastavalt sellele? Kuna tulevik pole meie jaoks selge, võtamegi me õnne terviklikuna, igas suhtes lõplikuna. Kui see on nii, siis nimetame elus täiuslikult õnnelikuks neid, kelle puhul kehtib ülalöeldu praegu ja tulevikus - need on inimestena täiuslikult õnnelikud. Niipalju siis nende asjade määratlemisest.

11. Paistab liiga hoolimatuna ja üldarvamusele vastukäivana, nagu ei avaldaks järeltulijate ja üldse sõprade saatus mingisugust mõju: palju sündmusi leiab ju aset ja nad erinevad mitmes suhtes, ühed lähevad meile rohkem korda, teised vähem, neid ükshaaval eristama hakata paistab aga olevat suur ja lahendamatu ülesanne; vahest piisaks üldisest põhijoontes käsitlusest. Nii nagu iseenda puhulgi, täpselt niisamuti ka kõigi sõprade suhtes omandavad mõned õnnetused elus kaalu ja tähtsuse, kuid teised näivad tühisematena. Erinevus on ka selles, kas mingi tundeelamus seostub elava või surnuga - rohkemgi veel selle vahel, mis toimub tragöödiates laval ja mis seadusrikkumised ja jubedused on varem juhtunud. Seda erinevust tuleb ka arvesse võtta, samuti tuleks ilmselt kahtluse alla seada, kas kadunukesed osalevad mingites hüvedes või sellele vastanduvas. Siit näib küll, et kui mingi hüve või selle vastand nendeni jõuabki, siis nõrga ja tähtsusetuna - kas siis üldises mõttes või nende jaoks. Kui seda pole, siis ei saa see olla ka suuruselt ja omadustelt selline, et teha õnnelikuks neid, kes seda pole, ega ka võtta õnnetäiust ära neilt, kel see on. Sõprade edukas, aga samuti ka ebaedukas tegutsemine paistab siis kadunukestele küll mingit mõju avaldavat, kuid mitte sel viisil ja määral, et muuta õnnelikud õnnetuteks või midagi sellesarnast.

12. Kui see on määratletud, vaadelgem, kas õnn on see, mis kiitusega seostub, või pigem see, mis austuse juurde kuulub, sest on ju selge, et ainult võimalus ta küll ei ole. Paistab, et iga kiituse puhul kiidetakse selle eest, milline miski asi on ja millistes seostes teistega. Kiidame ju õiglast ja vaprat meest, aga ka üldse hüvet ja loomutäiust tegudest ja toimingutest lähtudes: jõumeest, jooksjat või ükskõik keda muud selle eest, et tal on teatud loomuomadused ning et ta sellisena seostub hüve ja eeskujulikkusega. See on ilmne ka jumalate kohta käivate kiituste puhul. Paistab ju naeruväärsena neid meie endi kõrvale panna, aga just see juhtub, kuna kiitmine leiab aset kõrvutamise kaudu, nagu väitsime. Kui aga kiitus kuulub selliste kilda, siis ilmselt pole parimate asjade puhul kohane kiitus, vaid midagi olulisemat ja paremat, ja nii tulebki välja: nimetame ju jumalaid õndsateks ja õnnelikeks, õndsateks nimetame ka jumalatele väga sarnaseid inimesi. Samuti ka hüvede puhul - keegi ei kiida ju õnne, nii nagu õiglust, vaid peab õnnetäiust millekski jumalikumaks ja paremaks.

Ka Eudoxose käsitlus naudingu ülimuslikkusest tundub seda hästi toetavat: kuuludes küll hüvede hulka, seda ometi ei kiideta, mis tema arvates osutab sellele, et see on kiidetavatest asjadest kõrgem - selline ongi jumal ja hüve ning nendega kõrvutatakse muid asju. Loomutäiuse puhul, mis on aluseks üllale tegutsemisele, on aga kiitus kohane küll. Ülistuskõned käivad aga niihästi keha— kui hingetoimingute kohta. Kuid täpsem käsitlus selle kohta on ilmselt kohasem neile, kes on ülistuskõnede kallal töötanud. Meie jaoks on öeldu põhjal selge, et õnn kuulub austusväärsete ja lõppeesmärgina käsitletavate nähtuste hulka. Nii näib olevat ka seetõttu, et ta on lähtealus: me kõik teeme just tema pärast kõike muud, hüvede lähtealust ja põhjust võtame millegi austusväärse ja jumalikuna.

13. Kui õnn on hinge toimimisvõime vastavalt loomutäiusele tervikuna, tuleb vaadelda loomutäiusega seostuvat - vahest niimoodi saame paremini otsustada ka õnne üle. Ka tõeline riigiasjadega tegeleja tundub kindlasti selle kallal töötanud olevat - soovib ta ju teha kodanikke tublideks ja seadusele alluvateks. Nende näiteks on meil Kreeta ja Sparta seadusandjad ning ka mõned teised, kes olid samasugused. Kui praegune uurimus kuulub poliitikateaduse juurde, siis on selge, et selle eesmärk vastab alguses kavandatud plaanile.

On selge, et loomutäiusega seotut tuleb vaadelda inimesega seoses, sest me uurime ju inimese hüve ja inimese õnne. Inimese loomutäiusest ei räägi me aga mitte seoses keha, vaid hingega ja nimetame ka õnne hinge toimimisvõimeks. Kui asi on nii, siis ilmselt peab riigiasjadega tegeleja teadma, mis hingega seotud on, nii nagu ka see, kes hakkab ravima silmi, peab ka kogu keha tundma - ja seda enam, mida austusväärsem ja tähtsam arstiteadusest on poliitika. Haritumad arstid näevad keha tundmaõppimiseks palju vaeva, poliitikaga tegelejal aga tuleb jälgida hingega seotut ja jälgida just seetõttu ning sedavõrd, kui piisab antud eesmärgi jaoks, edasine täpsem käsitlus on aga ilmselt töömahukam kui hetkel vaja.

Sel teemal räägitakse aga küllaldaselt üldisemates arutlustes ja neid tuleb kasutada - nagu see, et üks osa hingest ei arutle loogiliselt, teine aga arutleb loogiliselt. Kas neid saab eristada, justnagu kehaosi ja kõike jaotatavat või on neid küll põhimõtte järgi kaks, kuid nad on loomu poolest jagamatud, justnagu ringjoone puhul kaar ja nõgu, sellel pole praegusel juhul tähtsust. Mitteloogilisest osast näib muist olevat ühine ka taimeriigiga, ma mõtlen toitumis— ja kasvamispõhjusi. Sedasama hingevõimet tuleks eeldada kõige juures, mis areneb, ka embrüote juures, seesama on ka täiskasvanud olendite juures - nii on kõigest muust tõenäolisem. Selles suhtes siis paistab loomutäius millegi ühisena ja mitte inimesele ainuomasena. Tundub, et hinge see osa või võime toimib enamasti unes, headus või pahe ilmnevad aga unes kõige vähem, millest ka ütlus, et poole eluea jooksul ei erine õnnelikud õnnetutest. See ongi loomulik, kuna unes puudub hingel tegevus, mille järgi teda esile tõsta või halvustada, välja arvatud see, kui vähesel määral jõuavad kohale mingid liikumised ja seetõttu on korraliku inimese unenäod juhusliku inimese omadest paremad. Küllalt aga sellest, jätkem toitumisse puutuv, kuna see oma loomult ei osale inimesele iseloomuliku loomutäiuse juures.

Kuid hingel näib olevat ka teine loomus - loogiliselt mittearutlev, kuid millel on siiski loogilise arutelu juures mingi osa. Me oleme nõus, et nii ohjeldatud inimestel kui ka ohjeldamatutel on loogiline arutelu olemas ja loogilisus kuulub hinge juurde - see õhutab neid õiges suunas paremusele, kuid neil paistab leiduvat peale loogilise otsustuse ka mingi teine osa loomuses, mis tõrgub ja võitleb loogilisele otsustusele vastu. Just täpselt nii nagu siis, kui talitlushäirega kehaliiget püütakse liigutada paremale, aga see kandub, vastupidi, vasakule, nii on ka hinge puhul: ohjeldamatute inimeste suundumused pöörduvad vastupidiseks. Aga kui me kehade juures näeme kõrvalekaldumist, siis hinge puhul ei näe. Tuleb siis arvata, et ka hinges pole ilmselt sugugi vähem olemas midagi lisaks loogilisele arutelule, mis ei allu sellele ja tõrgub vastu. Mille suhtes nad erinevad, pole tähtis. Nagu ütlesime, paistab ka sellel olevat loogilise arutluse juures osa. Siiski allub see vähemalt ohjeldatud inimese puhul arutlusele, tasakaaluka ja vapra puhul kuuletub see ilmselt veelgi paremini, sest on kõige suhtes loogilise aruteluga kooskõlas.

Seega paistab ka mitteloogiline osa kahesugusena. Toitumis—kasvamisosal pole loogilise aruteluga midagi ühist, himude— ja üldse püüdlusteosa kuulub aga mingil moel selle juurde, kuna kuuletub ja allub sellele - nii nagu me peame loogiliseks isa ja sõprade arutlust, kuid mitte nii nagu matemaatikute oma. Et mitteloogiline osa allub mingil määral loogilisele arutelule, tuleb nähtavale ka veenmise ning igasuguse etteheitmise või ergutamise kaudu. Kui aga peab ka sellele osale loogilise arutelu omistama, siis on ka see loogiline kahesugune: üks valdab seda päriselt ja iseeneses, teine aga kuuletub, justnagu isa puhul.

Vastavalt sellele jagunemisele saab ka loomutäiust piiritleda: üht osa sellest peame me mõistuslikkusega, teist kommetega seotuks. Tarkus, taiplikkus ja mõistlikkus kuuluvad mõistusliku täiuse juurde, lahkemeelsus ja tasakaalukus aga kombetäiuse juurde. Rääkides kommetest ei räägi me, kui tark või taiplik keegi on, vaid et ta on leebe ja tasakaalukas. Tarka meest kiidetakse aga ka seadumuse eest, kiiduväärset osa seadumustest nimetamegi loomutäiuseks.

II RAAMAT

1. Seega on kaht liiki loomutäiust: üks on mõistuslikkus ja teine kombelisus. Mõistusetäius tekib ja suureneb enamasti õpetamise tulemusena, seetõttu vajab ta kogemust ja aega. Kombetäius kujuneb aga välja kombeharjumuste alusel, mille järgi on ta ka nime saanud - veidi erineva sellest, mis on kombeharjumuse. Siit ilmneb ka, et kombetäiuse puhul ei teki meil midagi looduse mõjul, pole ju looduses midagi, mis harjumuse kujundamisega teistsuguseks läheks: näiteks ei saa harjutada kivi ülespoole liikuma, mis loomuomaselt liigub allapoole, kui sa tal ka tuhandeid kordi üles visates harjumust kujundaksid, ega ka tuld allapoole ega ka midagi muud ei saa harjumuse kujundamisega teiseks, kui ta loomuomaselt on muudmoodi. Niisiis ei teki loomutäiused looduse mõjul ega ka vastupidi loodusele, vaid me saame neid vastavalt loomusele omandada ning kombeharjumuse abil lõpuni arendada.

Edasi, selle, mis meile loodusest tuleb, võtame me esmalt vastu võimetena, hiljem aga avalduvad nad meil toimimisvõimalusena, nagu see meeleelundite puhul ilmne on: meeli ei saa me ju endale pidevalt vaadates või pidevalt kuulates vaid vastupidi, nad on meil olemas ja me hakkame neid kasutama, nad ei ilmu meil mitte kasutamise järel. Loomutäiused saame me aga siis, kui meil esmalt on võime toimida, nii nagu ka muude oskuste puhul: seda, mida saab teha õppimise järel, me tehes õpimegi nii nagu ehitades saadakse ehitajaks ja kitaarat mängides kitaaramängijaks. Aga samuti saame me õiglasteks, tehes õiglasi tegusid, tasakaalukaks - tasakaalukaid ja vapraks - vapraid tegusid tehes.

See leiab kinnitust ka riikides juhtuva puhul. Seadusandjad muudavad kodanikke tublideks neis harjumisi kujundades ja see ongi iga seadusandja soov. Need aga, kes sellega hästi hakkama ei saa, kukuvad läbi - selle poolest erineb hea riigikorraldus kõlbmatust riigikorraldusest.

Edasi, see, mille kaudu ja mille abil igasugune loomutäius tekib ja hävib, on üks ja seesama nagu ka kunsti puhul: kitaarat mängides võib sündida ju nii hea kui ka halb kitaaramängija, täpselt samamoodi ka ehitajate ja kõigi ülejäänute puhul, kui hästi maja ehitades saab heaks ehitajaks, siis halvasti ehitades - halvaks. Kui see nii poleks, ei vajataks õpetajaid üldse, vaid kõik sünniksid kohe headeks või halbadeks. Samamoodi on ka loomutäiuse puhul, vastastikuses suhtluses inimeste seas tegutsedes muutuvad ühed meist õiglaseks, teised aga ebaõiglaseks; ühed vapraks, teised aga argpüksiks hädaohtudes tegutsedes ja kujundades harjumuse kas hirmu tunda või julge olla. Samuti on ka himude ja ägestumise puhul: samasuguses olukorras käituvad ühed ühtmoodi, teised teistmoodi, ühed muutuvad tasakaalukaks ja leebeks, teised taltsutamatuks ja liigägedaks. Siis ühesõnaga, seadumused tekivad sarnaselt toimevõimetele. Seetõttu peab toimevõime olema kindlasuunaline, sest vastavalt nende erinevusele kujunevad välja ka seadumused. Kohe noorest peast ühe— või teistsuguse harjumuse kujundamine loeb siis üsna palju, lausa olulisel määral, tegelikult just kõik.

2. Kuna käesolev uurimistöö pole mõeldud, nagu teised, teoreetilise vaatlusena, sest me ei jälgi ju selleks, et teada saada, mis on loomutäius, vaid et me muutuksimegi headeks - muidu poleks tehtust mingit kasu -, siis on tarvis vaadelda seda, mis puudutab tegevust, kuidas midagi tuleb teha. Just see määrab ka, milliseks kujunevad seadumused, nagu ütlesime. Üldiseks eelduseks on, et tegutseda tuleb siis õigest põhimõttest lähtuvalt, sellest tuleb aga edaspidi juttu: nii sellest, mis on õiguspõhimõte, kui ka selle suhetest teiste loomutäiustega. Ühes tuleb aga juba ette kokku leppida, et kõigest, mis tegutsemispõhimõtete kohta käib, peab rääkima põhijoontes, nagu me alguses ütlesime, ja mitte üksikasjalikult, nii et loogilises arutelus taotletaks vastavust lähteainesele. Mis puutub aga tegudesse ja sellesse, mis toob kasu, siis seda ei määratleta püsivana nii nagu ka tervisesse puutuvat. Juhul kui loogiline arutelu on selline terviku suhtes, siis seda enam pole täpsust üksikküsimuste üle arutamises. Need asjad ei lange ju mingi ühe oskuse või mingi kindla reegli alla, vaid tegutsejad peavad alati ise vaatama, mis on sobiv, nagu ka arstiteaduses või laevajuhtimise puhul.

Kuigi käesolev arutlus on selline, tuleb katsuda hakkama saada. Kõigepealt tuleb silmas pidada seda, et need asjad on loomult sellised, mida puudulikkus või liigsus hävitab: silmale ebaselgete asjade puhul tuleb kasutada tõenditena ilmselgeid asju. Nagu me jõu või tervise puhul võime näha, hävitab üleliigne või puudulik treening jõu, samuti hävitab tervise liiga külluslik või vähene söök ja jook, sobiv hulk aga tekitab, arendab ja säilitab seda. Samuti on ka tasakaalukuse, vapruse ja teiste loomutäiuste puhul. See, kes kõige eest põgeneb, on hirmul ega pea vastu, saab argpüksiks, kes aga üldse midagi ei karda, vaid läheb kõigele vastu, saab julgeks; samuti see, kes haaras kinni igast naudingust ega loobu mitte ühestki, saab talitsematuks, kes aga hoiab kõigest eemale nagu mühakad - tuimaks. Seega hävitab liialdus ja puudulikkus tasakaalukuse ja vapruse, vahepealne aga säilitab.

Sellest sõltuvalt ja selle kaudu leiab aset mitte ainult tekkimine, arenemine ja hävimine, vaid sellestsamast on tingitud ka toimimine - samuti on ka teiste, selgemalt nähtavate asjade juures, nagu seda on jõud. See tekib rohke toidu söömisest ja rohke vaeva nägemisest treeningul ja kindlasti tuleks just tugev mees sellega toime. Samuti on ka loomutäiuste puhul. Naudingutest hoidumisega saame me tasakaalukateks ja sellistena me suudamegi nendest hoiduda. Samamoodi on ka vaprusega. Kujundades harjumuse mitte hoolida hirmudest ja neis vastu pidada, saame vaprateks ning sellistena just suudamegi hirmudes vastu pidada.

3. Seadumuste tunnusmärgina tuleb võtta seda, millised toimingud kutsuvad esile naudingu või kannatuse. See, kes hoidub kehanaudingutest, tehes seda meelsasti, on tasakaalukas; kellele seda ei meeldi teha, on taltsutamatu. Kes hirmsas olukorras vastu peab, tehes seda meelsasti ega mitte kannatades, on vapper, kannatades on aga argpüks. Kombetäius seostub siis naudingute ja kannatustega. Eks tee me ju naudingu tõttu kõlvatusi, kannatuse tõttu aga hoidume headest tegudest. Seetõttu peab juba lapsest peale, nagu ütleb Platon, kuidagi nii suunama, et tunda rõõmu või kannatada siis, kui peab - see on õige kasvatus.

Edasi, kui loomutäiused seostuvad tegevuste ja tunnetega, aga kõiki tundeid ja kõiki tegevusi saadavad nauding ning kannatus, siis seetõttu seostukski loomutäius naudingu ning kannatusega. Sellele osutab ka nende kasutamine karistusena; see on nagu mingi ravimine ja ravimine toimub oma loomulike vastandite kaudu.

Edasi, kogu hinge seadumus, nagu eelpool ütlesime, vastab oma olemuselt sellele ja seostub sellega, mis muudab teda loomult halvemaks või paremaks. Kõlvatuks muututakse naudingute ja kannatuste tõttu, neid järgides või vältides: kas neid, mida ei pea, või siis, kui ei pea, või nii, kuidas ei pea, või mistahes muud moodi, mida määratletakse loogilise arutelu abil. Seepärast määratletakse ka loomutäiusi nagu mingi tunnete puudumisena ja hingerahuna - aga nii pole õige, kuna räägitakse üldiselt ja ilma selleta, kuidas ja millal peab või ei pea midagi tegema ning veel muid asju lisades. Võtame niisiis aluseks, et loomutäius on selline tegevus, mis seostub naudingu ja kannatusega kõige sobivamal viisil, pahelisusega on aga vastupidi. Ka järgnev võiks meile selgitada, et nad mõlemad seostuvad sama asjaga. On kolm nähtust, mida valida, ja kolm, mida vältida - ilus, kasulik, nauditav, ja vastanditena inetu, kahjulik, ebameeldiv -, siis kõigi nende suhtes on tubli mees õigel seisukohal, halb mees aga ekslikul, eriti mis naudingusse puutub. See on ju elusolenditel ühine ja saadab kõiki valiku tegemisel, sest hea ja kasulik paistavad ka nauditavana.

Edasi, see kõik on meisse süüvinud juba väikesest peale, seetõttu on sellest elus sissejuurdunud tundest raske lahti saada. Ka oma tegudes juhindume me naudingu ja kannatuse järgi - mõned rohkem, teised vähem. Sellepärast peab siis paratamatult kogu käsitlus sellega seostuma: tegude puhul pole sugugi tähtsusetu, kas rõõmustada või kurvastada, nii nagu on hea või nagu on halb. Edasi, nagu Herakleitos ütleb, on raskem võidelda naudingu kui vihaga, aga kunst ja loomutäius on alati just raskemaga seotud ja selle puhul tundub paremana ka see, mis hea on. Nii et seetõttu seostubki loomutäiust ja poliitikat puudutav uurimistöö ka naudingu ja kannatusega, sest see, kellel need õigesti avalduvad, on tubli, kellel aga halvasti - on halb.

Olgu siis öeldud, et loomutäius seostub naudingute ja kannatustega: millistest tegudest ta sünnib, nendesamade kaudu ta ka suureneb ja, kui need on vastupidised, siis hävib - et millistest tegudest ta sünnib, nende puhul ta ka toimib.

4. Võib ju küsida, kuidas me saame öelda, et õiglaseks saamiseks tuleb teha õiglasi tegusid, tasakaalukaks saamiseks aga tasakaalukaid - aga kui tehakse õiglasi ja tasakaalukaid tegusid, ollaksegi juba õiglased ja tasakaalukad, nii nagu grammatika ja muusikaseaduste järgijad on grammatikud ja muusikud. Kas pole samuti ka kunstioskuste suhtes? On ju võimalik teha midagi juhuslikult grammatikaseaduste järgi või kellegi teise suunamisel. Grammatikas haritud on aga siis see, kes teeb midagi grammatikaseaduste järgi ja teeb seda grammatikat arvestades, see tähendab, grammatikaseaduste põhjal, mida ta ise teab.

Edasi, kunstioskuste ja loomutäiuse puhul pole asjad samamoodi: kunstioskuste läbi sündinu on ju iseeneses hea, sellest siis piisabki, saamaks niisuguseks, nagu ta on. Kuid sellel, mis sünnib loomutäiusest lähtuvalt, ei tähenda veel omaduse olemasolek õiglast ja tasakaalukat tegutsemist, vaid tegutseja peaks ka tegutsema sellele vastavalt, esiteks, nii et ta on teadlik, teiseks - valiku alusel ja valides tegude endi tõttu, kolmandaks aga peaks ta tegutsema kindlalt ja kõhklematult. Neid omadusi ei peeta ju muude oskustegevuste hulka kuuluvateks, välja arvatud ainult teadmine. Loomutäiuse puhul aga tähendab teadmine vähe või üldse mitte midagi, seevastu teiste mõju pole väike, vaid kõikehõlmav: need tulenevadki sagedastest õiglastest ja tasakaalukatest tegudest. Seega nimetatakse õiglasteks ja tasakaalukateks neid tegusid, mida teeb õiglane ja tasakaalukas mees, kuivõrd nad sellised on. Õiglane ja tasakaalukas pole aga mitte lihtsalt nende tegija, vaid see, kes teeb neid nii, nagu teevad õiglased ja tasakaalukad inimesed. Siis on õige öelda, et õiglasi tegusid tehes saab õiglaseks, tasakaalukaid tehes - tasakaalukaks. Kellelgi ei õnnestu saada tubliks, mitte tehes selliseid tegusid.

Paljud inimesed aga ei tee seda, vaid arutlemise taha pugedes arvavad, et saavad ka niiviisi filosofeerides eeskujulikeks inimesteks, sarnanedes nii tehes kohati haigetega, kes kuulavad küll hoolega arste, nende korraldusi aga ei täida. Nii nagu needki ei saa siis kehas head seisundit tagasi, kui selliselt ravivad, ei saa ka teised hinges, kui nii filosofeerivad.

5. Järgmisena tuleb vaadata, mis on loomutäius. Kuna hingenähtusi on kolme liiki: tunded, võimed, seadumused, siis peaks loomutäius kuuluma nende hulka. Tunneteks pean ma himu, viha, hirmu, julgust, kadedust, rõõmu, armastust, vihkamist, igatsust, kiivust, haletsust ja kõike, millega käib kaasas nauding või kannatus. Võimeteks nimetan aga neid, mille abil öeldakse meid neid tundeid tundvat: näiteks mille abil võime vihastuda, kurvastada või kaasa tunda. Seadumused on aga need, mida peame tunnetega seoses heaks või halvaks: näiteks kui vihastume ägedalt või talitsematult, peame seda halvaks, kui parajalt - heaks. Ja samuti ka teiste tunnetega seoses.

Loomutäiused ja ka pahed ei ole siis tunded, nii et meid ei nimetata tunnetest lähtuvalt eeskujulikeks või kõlvatuteks, vaid loomutäiusest või pahelisusest lähtuvalt; ja meid ei kiideta ega laideta tunnetest lähtuvalt (kartjat ega vihastujat ju ei kiideta, ka ei laideta meest, et ta üldse vihane on, vaid et ta on teatud viisil) - seega meid kiidetakse või laidetakse loomutäiusest või pahelisusest lähtuvalt.

Edasi, me vihastume või kardame ilma eelneva valikuta, igasugune loomutäius on aga mingi valik ja teda pole ilma valikuta. Lisaks öeldakse veel, et meid paneb liikuma see, mis lähtub tunnetest; mis lähtub loomutäiusest või pahelisusest, ei pane meid liikuma, vaid kujundab mingi seisundi.

Seetõttu ei ole need ka võimed: meid ei nimetata ju headeks või halbadeks ega kiideta või laideta lihtsalt sellepärast, et võime midagi tunda. Edasi, võimed on meil looduse poolt antud, headeks või halbadeks me looduse poolest aga ei muutu - sellest oleme ka varem rääkinud.

Kui loomutäiused pole ei tunded ega võimed, jääb üle, et nad on seadumused. Niisiis on määratletud, mis on loomutäius soomõiste järgi.

6. Ei tule rääkida mitte ainult sellest, et ta on seadumus, vaid ka sellest, missugune ta on. Tuleb siis öelda, et loomutäius tervikuna muudab heaks olukorra sellel, kellel ta paneb toimingu hästi välja tulema, nagu näiteks silma puhul: täiuslikkus teeb silma ja tema toimingu tõeliselt heaks - tänu silma täiuslikkusele me näeme hästi. Samuti teeb hobuse eeskujulikuks hobuse täiuslikkus ja ta on tubli jooksus, ratsaniku kandmises ja vaenlasele vastu seistes. Kui nende kõikide puhul on nii, siis on ka inimese loomutäius selline seadumus, millest inimene muutub tubliks ja tema toiming tuleb hästi välja. Oleme juba rääkinud, kuidas see juhtub, aga see saab selgeks ka siis, kui jälgime, milline on lähemalt ta olemus.

Kõiges, kus tervikut võib ka jagada, saab võtta suurema, väiksema või võrdse osa - seda kas lähtuvalt asjast endast või meie suhtes. Võrdne on aga midagi vahepealset liialduse ja puudulikkuse vahel. Vahepealseks nimetan ma nähtuse juures seda, mis on mõlemast äärmusest võrdsel kaugusel, mis on kõikide jaoks üks ja seesama, kuid meie suhtes - et pole midagi liiast ega ka puudu, see aga pole üks ja seesama kõikide jaoks. Näiteks, kui kümme on palju ja kaks on vähe, siis selle asja puhul tuleb vahepealseks kuus, sest läheb võrdselt nii üles- kui allapoole. See vahepealne on vastavuses aritmeetilise suhtega. Meie suhtes ei saa aga seda nii võtta. Kui kümme miinat on kaalult liiga palju söömiseks, aga kaks liiga vähe, siis ei määra treener küll normiks kuut miinat, sest ka see võib olla samuti liiga palju või liiga vähe sööja jaoks: Milonile küll liiga vähe, spordis algajale palju. Sama käib jooksmise ja maadlemise kohta. Niiviisi väldib iga asjatundja liialdust ja puudulikkust, taotleb vahepealset ja valib selle, kuid mitte asja suhtes vahepealse, vaid meie suhtes.

Seega teostab iga teadmisala oma toimingut hästi, pidades silmas vahepealset ja suunates toimingu sellele: seepärast on ka tavaks öelda heaks peetavate toimingute puhul, et ei saa midagi ära võtta ega juurde panna, sest liialdus või puudulikkus rikuvad hästitehtu ära, vahepealsus hoiab aga alles. Nii töötavadki head oskustöölised seda silmas pidades, nagu me ütleme. Et aga loomutäius nii nagu olemuski, on igasugusest oskusest täpsem ja parem, siis olekski ta suunatud vahepealsele. Ma mõtlen nimelt kombetäiust. See on ju see, mis käib tunnete ja tegutsemise kohta, nende puhul kehtib liialdus, puudulikkus ja ka vahepealsus. Nii võib hirmu tunda, olla julge, himustada, vihastada, kaasa tunda ja üldse tunda naudingut või kannatust kas rohkem või vähem, mis pole kumbki hea, küll on seda aga siis, kui peab, mille pärast peab, mis suhtes peab, mistõttu peab ja nii, nagu peab - see on vahepealne ja ülimalt hea, kuuludes loomutäiuse juurde. Samuti seostub liigsus, puudulikkus ja vahepealsus ka tegutsemisega. Loomutäius seostub siis tunnete ja tegutsemisega, kus liigsus on viga ja puudulikkus laiduväärt, vahepealsus aga kiiduväärt ning õigesuunaline - need omadused kuuluvad mõlemad loomutäiuse juurde. Niisiis on loomutäius teatud vahepealne, olleski suunatud vahepealse poole.

Edasi, eksida võib ju mitmel viisil, sest pahe ongi piiritu, nagu eeldasid pütagoorlased, hüve aga kindlapiiriline - õigesuunaline on ju üks tegevusviis. Seetõttu ongi esimene kerge ja teine raske: kerge on märgist mööda lasta, aga raske tabada. Seepärast siis seostubki pahega liialdus või puudulikkus, loomutäiusega aga vahepealsus.

Headuse tee on ju üks, rohkem on sellel, mis halb.

Loomutäius on seega seadumus valida seda, mis on meie suhtes vahepealne, mille määrab loogiline arutelu, nii nagu määratleks mõistlik inimene. See on kahe pahe vahepeal, millest üks tuleb liigsest, teine - puudulikkusest. Ning edasi, tunnetes ja tegudes tähendab see ebatäielikkust, kui midagi jääb puudu või midagi on üle, loomutäius aga leiab ja valib vahepealse. Seetõttu ongi loomutäius olemuselt ja põhimõttelt see, mida määratletakse millenagi, mis on vahepealne, lähtudes sellest, mis on ülim ja mis headuse tipp.

Mitte igale tegevusele ega igale tundele ei saa omistada vahepealsust, mõned sisaldavad ju otseselt nimetuses pahelisust, näiteks kahjurõõm, häbitus, kadedus, ja tegude puhul liiderlikkus, vargus, mõrv. Kõik need ja nendesarnased asjad on laiduväärt kui iseenesest häbiväärsed, ja mitte liigsuse või puudulikkuse tõttu nendes. Nende puhul pole siis kunagi võimalik õigesuunaline tegutsemine, vaid alati ekslik. Ei ole ka liiderdamine hea või halb sõltuvalt sellest, kas on õige naine, aeg või viis, vaid see tegevus tähendabki lihtsalt igal juhul eksimust. Samamoodi tuleb hinnata ka ülekohut, argpükslikkust ja taltsutamatust - seda, mis seal on vahepealne, liiast või puudulik. Nii tuleks välja vahepealne liigsus ja vahepealne puudulikkus ning liigsuse liigsus ja puudulikkuse puudulikkus. Nagu ei ole tasakaalukuse ja vapruse puhul liigsust ja puudulikkust, sest vahepealne on juba nagu kõrgeim aste, nii tähendavad ka varemmainitud tegevused eksimust, ükskõik kuidas neid tehakse, ja nende puhul pole mingit vahepealsust, liigsust või puudulikkust. Ja üldse, pole ei vahepealset liigsust ega vahepealset puudulikkust, samuti mitte liigset ega puudulikku vahepealsust.

7. Sellest ei tule rääkida mitte ainult üldiselt, vaid rakendada ka üksikjuhtumitest lähtuvalt. Tegutsemisega seotud põhimõtete puhul on need, mis üldised, sisutühjemad, üksiku kohta käivad aga tõepärasemad, kuna tegevused tulenevad üksikjuhtumitest ja nendega tulebki olla kooskõlas. Võtkem siis sellised näited. Mis puutub hirmu ja julgusesse, siis siin on vahepeal vaprus. Neil, kes liialdavad kartmatusega, polegi nime (mitmel asjal pole ju nime), kellel on julgust üleliia, on hulljulge, kellel hirmu üleliia, julgust aga puudu - argpüks. Naudingute ja kannatuste puhul (aga mitte kõigi - ja vähemal määral kannatuste puhul), on vahepealseks tasakaalukus, liialduseks aga taltsutamatus. Naudingute puhul ei tule puudulikkuse esindajaid just sageli ette, seetõttu pole sellised isikud ka nime saanud, olgu siis sellised tuimad.

Raha andmise ja võtmise puhul on vahepealseks lahkemeelsus, liialdus ning puudulikkus aga - raiskamine ja ihnsameelsus. Nende juures on liialdamine ja puudujääk vastupidise tähendusega: raiskaja liialdab ju väljaandmisel, võtmises jääb aga tal puudu, ihnsameelne liialdab aga võtmises, puudu jääb tal väljaandmises. Me räägime siin nendest nüüd põhijoontes ja kokkuvõtlikult, piirdudes antud juhul sellega, hiljem saavad nad täpsema määratluse. Raha puhul on ka muid hoiakuid: vahepealsus on suurejoonelisus (suurejooneline erineb ju lahkemeelsest, esimene seostub suurte summadega, teine väikestega), liialdus aga maitsetus ja labasus, puudulikkus on pisinokitsemine. Need erinevad sellest, mis käib lahkemeelsuse kohta, kuidas aga erinevad, sellest tuleb hiljem juttu.

Au ja autuse puhul on vahepeal suur eneseväärikus, liialdamist nimetatakse teatud enesekergitamiseks, puudulikkust aga enesealanduseks. Nii nagu me ütlesime lahkemeelsuse kohta suurejoonelisuse suhtes, et erinevuseks esimese puhul on tegu väikeste summadega, samamoodi on asi ka suure eneseväärikuse puhul: see seostub suure auga, siis kui teine on madala auga seoses. Au võib taotleda nii, nagu peab, aga ka rohkem või vähem, kui peab. Seda, kes taotlusega liialdab, nimetatakse auahneks, kellel see on puudu, on ilma auahnuseta, vahepealne on nimetuseta. Ka hoiakud on ilma nimetuseta, välja arvatud auahne puhul - auahnus. Sellest lähtuvalt tahavad äärmused saada endale vahepealse kohta. Ka meie ise kutsume vahepealset mõnikord auahneks ja mõnikord ilma auahnuseta inimeseks, ja mõnikord kiidame seda, kes on auahne, mõnikord jälle, kes pole seda. Mis põhjusel me nii teeme, sellest teeme edaspidi juttu. Nüüd aga räägime ülejäänud küsimustest eelpoolantud viisil.

Ka viha puhul on olemas liialdus, puudulikkus ja vahepealsus. Kuigi neil nimed peaaegu puuduvad, siis nimetades vahepealset inimest leebeks, kutsugem vahepealsust leebuseks, liialdaja äärmuslikkuse suunas olgu liigäge ja see pahe olgu liigägedus. Kellel see puudub, on mitteägestuja, omaduse puudumine aga mitteägedus.

On olemas ka kolm muud vahepealsust, millel on omavahel mõningane sarnasus, kuid nad on siiski üksteisest erinevad. Nad kõik seostuvad suhtlemisega sõnades ja tegudes, erinevad aga selles, et üks seostub nende hulgast tõega, kuid teised nauditavusega, üks esineb meelelahutuse juures, teine aga kõikidel puhkudel elu jooksul. Ka neist tuleb nüüd juttu teha, et mõistaksime, kuidas kõige puhul on kiiduväärt vahepealne, äärmused aga pole õiged ega kiiduväärt, vaid laiduväärt. Ka nende seas on enamus ilma nimeta, kuid peab püüdma, nagu ka teiste puhul, anda neile selguse mõttes ja parema mõistmise huvides nimed. Tõe puhul on siis vahepeal olev isik tõejärgija, vahepealsust aga võib nimetada tõejärgimiseks, selle ülespuhumine suuremaks on ärplemine ja kes seda teeb - ärpleja, selle vähendamine aga teadmatuse teesklemine ja isik - teadmatuse teeskleja. Nauditavuse suhtes meelelahutuses on vahepeal seltskondlik inimene ja vastav hoiak on seltskondlikkus, liialdus on veiderdamine ja kes seda teeb - veiderdaja, kellel see puudub, on mühakas ja seadumus - mühaklikkus. Ülejäänud elunähtuste puhul on see, kes on nauditav nii, nagu peab - sõbralik inimene ja vahepealne on sõbralikkus. Kes ilma erilise põhjuseta liialdab, on meelitaja, kui aga omakasu silmas peab - lipitseja. Kellel see puudub, kes on igas suhtes ebameeldiv, on norija—tüüp ja pahur inimene.

Vahepealsus on olemas ka tunnetes ja selles, mis tunnetega seostub. Kuigi häbelikkus pole loomutäius, kiidetakse siiski inimest, kes häbi tunneb. Isegi selle puhul öeldakse, et üks on vahepealne, teine aga liialdab, nagu haiglaselt häbelik inimene, kes häbeneb kõike. Kellel on seda puudulikult või üldse mitte, on häbitu, vahepealne aga - häbi tundev inimene. Nördimus on kadeduse ja kahjurõõmu vahepeal: need on seotud kannatuse ja naudinguga sündmuste pärast, mis juhtuvad tuttavatega. Nördinud inimene kurvastab teenimatult hea käekäigu puhul, kade aga sellega liialdades kõige hea puhul, kahjurõõmsal inimesel puudub see aga niivõrd, et ta tunneb rõõmu kurvastuse nägemisest. Nendest aga on sobiv võimalus edaspidi rääkida. Mis puudutab aga õiglust, siis ei saa sellest üldiselt kõnelda: pärast selle jagamist kaheks kõneleme, milline on mõlema puhul vahepealsus; samamoodi ka arutlusloogikaga seotud loomutäiuse puhul.

8. Hoiakuid on kolme liiki, kaks pahedega seotud: üks kuulub liialduse ja teine puudulikkuse juurde. Loomutäiust on üks - vahepealsus. Kõik nad vastanduvad mõneti omavahel. Äärmused on ju vastandlikud nii vahepealse suhtes kui ka omavahel, vahepealne aga äärmuste suhtes. Nii nagu see, mis võrdne, on suurem väiksema suhtes, väiksem aga suurema suhtes, nii ka vahepealses seadumuses sisaldub nii tunnetes kui tegudes liialdus puudulikkuse suhtes, puudulikkus aga liialduse suhtes. Vapper mees paistab ju argpüksi suhtes hulljulgena, hulljulge suhtes aga argpüksina; samuti tasakaalukas inimene tuima suhtes taltsutamatuna, taltsutamatu suhtes aga tuimana; lahkemeelne inimene ihnsameelse suhtes raiskajana, raiskaja suhtes ihnsameelsena. Seetõttu tõukavadki äärmused selle, mis vahepealne, vastandäärmuse juurde ja argpüksid kutsuvad vaprat meest hulljulgeks, hulljulged aga argpüksiks ja nii vastavalt ka teiste puhul.

Kuid niiviisi teineteisele vastandudes on äärmustel omavahel suurem vastuolu, kui neil on vahepealsega, kuna nad seisavad kaugemal teineteise suhtes kui vahepealse suhtes, nagu suur väikese ja väike suure suhtes või mõlemad võrdse suhtes. Edasi, mõnedel äärmustel paistab vahepealsega olevat teatud sarnasus nagu julgusel vaprusega ja raiskamisel lahkemeelsusega, äärmused erinevad aga teineteise suhtes kõige rohkem. Vastandid määratletakse teineteisest kõige kaugemal olevatena, seega mida kaugemal, seda suuremad vastandid.

Mõnikord vastandub vahepealsus rohkem puudulikkusega, mõnikord liigsusega. Näiteks vaprusele ei vastandu mitte hulljulgus kui liigsus, vaid argpükslikkus kui puudulikkus, tasakaalukusele aga mitte tuimus, mis on puudujääk, vaid taltsutamatus, mis on liigsus. See juhtub kahel põhjusel, millest üks tuleneb asjast endast. Kuna üks äärmus võib ju olla vahepealsele lähedasem ja sarnasem, ei vastanda me mitte seda, vaid ta vastaspoolt, näiteks näib hulljulgus vaprusele olevat sarnasem ja lähedasem, argpükslus aga erinevam, siis vastandame me pigem viimase, kuna asjad, mis on vahepealsest kaugemal, näivad olevat suuremad vastandid. See on siis üks põhjus, mis tuleneb asjast endast. Teine tuleneb meist endist: asjad, mille poole me loomult rohkem kaldume, paistavad vahepealsele rohkem vastanduvat. Näiteks kaldume me loomult rohkem naudingute poole ja seetõttu laseme end pigem taltsutamatusest kui vaoshoitusest kaasa tõmmata. Vastandiks me nimetame siis pigem seda, mis suhtes me meelsamini areneksime. Ja seepärast on taltsutamatus kui liigsus vastandlikum tasakaalukusele.

9. On küllalt kõneldud sellest, et loomutäius tähendab kommete vahepealsust, kuidas ta seda on ning et ta on kahe pahe vahepeal, millest üks tuleneb liigsusest ja teine puudulikkusest - et ta on selline, kuna püüab jääda tunnetes ja tegudes vahepeale. Seetõttu tähendab olla eeskujulik ka tööd: vahepealset leida on iga asja puhul töö. Näiteks ei leia ringi keskpaika mitte igaüks, vaid see, kellel on teadmised. Niisamuti võib küll igaüks ka kergesti vihastada või raha välja anda ning kulutada, aga kellele, kuipalju, millal, mis põhjusel ja mil viisil - seda igaüks ei oska ja see pole kerge. Mis on hästi, on seetõttu ka haruldane, kiiduväärt ja üllas.

Seepärast peab vahepealse poole püüdleja kõigepealt eemalduma sellest, mis on suuremaks vastandiks, nagu ka Kalypso soovitab:

Sealt, kus lainete vaht on tolmamas, hoia sa eemal

laeva.

Äärmustest viib ju üks rohkem eksiteele ja teine vähem. Kuna vahepeale sattuda on siis äärmiselt raske, tuleb, nagu öeldakse, valida kahe pahe vahel ja võtta neist väiksem. Seda saab aga teha kõige paremini viisil, millest me räägime.

Samuti tuleb vaadata seda, mille suhtes laseme endid ise kaasa tõmmata. See on loomupäraselt ühtedele üks, teistele teine: seda võib meie puhul ära tunda naudingu või kurvastuse järgi. Siis tuleb end sundida vastupidises suunas minema, sest jõuame vahepealse juurde, kui oleme eksimusest täiesti lahti saanud, nii nagu tehakse kõverdunud puid sirgeks ajades.

Kõige rohkem tuleb igas asjas valvel olla nauditava ja naudingu suhtes, sest me ei otsusta nende üle erapooletult. Naudingu puhul tuleb ka meil tunda nii nagu rahvavanemad tundsid Helene puhul ja korrata igas olukorras nende ütlust. Olles niiviisi sellest lahti saanud, on meil väiksem võimalus eksimiseks. Niisiis, kokkuvõtlikult öeldes, võime nii tehes kõige paremini saavutada vahepealse.

See on aga ilmselt raske ja eriti üksikjuhtudel. Pole ju kerge otsustada mil viisil ja kellega, mispärast ja kui pikka aega vihane olla; ja me kiidame mõnikord neid, kes sellest loobuvad ja nimetame neid leebeteks, mõnikord kiidame aga kergestiärrituvaid inimesi, kutsudes neid vaprateks. Inimest, kes kaldub headusest veidike kõrvale, ükskõik, kas siis suurendamise või vähendamise poole, ei laideta, küll aga seda, kes palju kõrvale kaldub, sest see ei jää varjatuks - mis piirini ja mis ulatuses, et muutuda laiduväärseks, seda pole kerge loogilise aruteluga määratleda, samuti nagu ka muu meeltega tajutava puhul. Nende asjade puhul tuleb otsustada igaühe kohta eraldi ja meeletaju järgi. Niipalju on aga selge, et kõige puhul on kiiduväärt vahepealne seadumus, mõnikord tuleb aga kõrvale kalduda liigsuse või puudulikkuse suunas - nii tabame kõige kergemini seda, mis on vahepeal ja mis on hea.

VII RAAMAT

1. Sellise käsitluse järel võtkem aluseks teine lähtekoht, et kommete puhul on kolm vormi, mida tuleb vältida: pahelisus, ohjeldamatus, metsikus. Kahel neist on selged vastandid: üht nimetame sel juhul loomutäiuseks, teist ohjeldatuseks. Metsikuse koha pealt sobib kõige paremini nimetada vastandiks üliinimlikku loomutäiust, mis kuulub kangelastele ja jumalatele. Nii laseb Homeros Priamosel öelda Hektori kohta, et too on äärmiselt tubli:

ei ta ju paista põlvnevat nüüd inimsoost, teda toonud ilmale küll jumal on.

Nii et inimesed, nagu öeldakse, saavad loomutäiuse liigsuse tõttu jumalateks. Siis midagi sellist peaks ilmselt olema ka metsikusele vastanduv seadumus, sest nii nagu pole metsloomadel pahelisust või loomutäiust, nõnda ka jumalatel mitte - nad on ju loomutäiusest kõrgemal, metsloomadel on see aga mingil muul kui pahelisuse kujul.

Aga jumalikku inimest, kui kasutada spartalaste seas tavalist kõnetamisviisi, esineb ju harva - nemad nimetavad siis seda, keda eriti imetlevad, “jummalikuks inimeseks”; samamoodi on ka metsikus inimeste seas haruldane. Kindlasti leidub seda barbarite hulgas, mõningal kujul võib see ilmuda ka haiguste ja vigastuste tõttu. Nii nimetame me halvustavalt ka neid, kes pahelisuse poolest ületavad teisi inimesi. Aga selle hoiakuga seostuva kohta tuleb hiljem mõningaid tähelepanekuid teha; pahelisusest on juba eelnevalt räägitud.

Nüüd tuleb juttu teha ohjeldamatusest, nõrkusest ja hellitatusest ning teisalt ohjeldatusest ja kindlameelsusest. Ühtki neist ei tule arvata loomutäiuse ja rikutud loomusega ühesuguste seadumuste hulka, aga ka mitte soomääratluse järgi erinevateks. Nagu ka teistel juhtudel, tuleb nähtused välja tuua ja kõigepealt küsitavaid asju käsitleda, siis selgitada nende tunnete puhul kõikide tavaarvamuste paikapidavust, kui aga mitte kõigi, siis enamuse ja tähtsamate. Kui raskused lahenevad ja arvamused jäävad kehtima, siis on esitatud selgitused piisavad.

Nii ohjeldatust kui kindlameelsust peetakse eeskujulikeks ja kiiduväärseteks omadusteks, ohjeldamatust ja nõrkust aga kõlbmatuks ja laiduväärseks. Sama inimene võib olla arutlusloogika kasutamisel ohjeldatud ja püsiv, aga ka ohjeldamatu ja heitlik arutlusloogika järgimisel. Ohjeldamatu inimene teab, et käitub tunnete mõjul kõlvatult, ohjeldatud inimene aga teab, et himud on kõlvatud ja ta ei järgi neid loogilise arutelu tõttu. Tasakaalukat inimest peetakse ohjeldatuks ja kindlameelseks, viimast aga peavad ühed igas suhtes tasakaalukaks ja teised mitte; ka taltsutamatut peetakse ohjeldamatuks ja ohjeldamatut taltsutamatuks läbisegi, kuid mõned nimetavad neid siiski erinevateks. Mõistliku inimese kohta öeldakse mõnikord, et ta ei saa olla ohjeldamatu, teine kord aga peetakse mõningaid mõistlikke ja saavutusvõimelisi inimesi ohjeldamatuteks. Veel öeldakse, et ohjeldamatu võib olla viha, kuulsuse ja kasu suhtes. Sellised on siis antud nimetused.

2. Võib ju küsida, kuidas saab keegi, olles ohjeldamatu, õigesti otsustada. Mõned ütlevad, et teadjana ei saa selline olla. Nii nagu arvas Sokrates, oleks küll hirmus, kui teadmine oleks olemas, aga keegi teine saaks selle enda valdusse ja tiriks ühes justnagu orja. Sokrates võitles ju täielikult selle põhimõtte vastu: ohjeldamatust nagu poleks olemaski, sest otsustuse järgi ei tegutseks ju keegi heaga vastuolus, muidu kui teadmatuse tõttu. See põhimõte läheb aga selgelt lahku sellest, kuidas asjad välja näevad, ka tuleb uurida, mis seostub selle tundega - kui selle põhjuseks on teadmatus, siis millisel viisil see teadmatus tekib. On selge, et inimene ei mõtle ju ohjeldamatult käituda enne, kui see tunne tekib.

Mõned arvavad osaliselt samuti, osaliselt mitte. Nad on nõus, et teadmisest pole midagi kõrgemat, ei nõustu aga, et keegi ei tegutseks vastuolus sellega, mida paremaks peab, ja ütlevad seetõttu, et kui naudingud ohjeldamatu inimese üle võimust võtavad, siis ta ei tea, vaid ainult arvab midagi. Kui see on aga arvamus ja mitte teadmine ja kui vastukaaluks pole mitte tugev, vaid nõrk otsustus nagu kõhklejate puhul, siis tunneme neile kaasa, et nad tugeva himu tõttu ei jäänud endale kindlaks. Rikutud loomuse suhtes kaastunnet aga pole, nii nagu ka ühegi teise laiduväärt omaduse suhtes. Kas siis vastukaaluks on mõistlikkus, sest see on tugevam? See oleks aga imelik, sest siis oleks sama inimene korraga mõistlik ja ohjeldamatu. Mitte keegi ei ütleks ju, et mõistliku inimese juurde kuulub ülimalt kõlvatute tegude tegemine vabatahtlikult. Lisaks on eelpool näidatud, et mõistlik inimene on tegutseja, seda just lõplike üksiktegude suhtes, ja tal on ka muid loomutäiusi.

Edasi, kui ohjeldatud inimesel on ka tugevaid ja kõlvatuid himusid, ei saa tasakaalukas inimene olla ohjeldatud ega ka ohjeldatud inimene olla tasakaalukas, sest tasakaalukal pole need liiga tugevad ega kõlvatud, ohjeldatud inimesel aga peavad olema. Kui himud on sobilikud, siis seadumus, mis takistab neid järgida, on kõlbmatu, nii et mitte igasugune ohjeldatus pole eeskujulik. Kui himud on aga tühised, kuid mitte kõlbmatud, pole ohjeldatuses midagi austusväärset. See pole ka mingi suur asi, kui need on ühtlasi kõlbmatud ja tühised.

Edasi, kui ohjeldatus sunnib iga arvamuse juurde püsima jääma, on ta kõlbmatu, kuna siis jäädakse ka vale arvamuse juurde. Ja kui ohjeldamatus teeb heitlikuks iga arvamuse suhtes, siis on ka head ohjeldamatust, näiteks nagu Sophoklese Neoptolemos “Philokteteses” - on ju kiiduväärt mitte kindlaks jääda selles, milles Odysseus teda veenis, kuna valetamine oleks talle kannatust valmistanud.

Edasi, tekitab raskust sofistlik arutlemine, sest sellega taotletakse vastuolulisi järeldusi, et neid siis ümber lükata, selleks et end võimekana näidata, kui see õnnestub. Tekkinud süllogism muutub aga lahendamatuks. Mõtlemisvõime ju takerdub, kuna ei soovi jääda antud järelduse juurde, mis talle ei meeldi, edasi liikuda aga ei suuda, kuna ta ei leia loogilisele arutelule lahendust. Ühe loogilise arutelu järgi tuleb välja, et rumalus koos ohjeldamatusega annab loomutäiuse: inimene teeb vastupidiselt sellele, mida arvab õigeks tegevat, arvab ta aga, et hüved on pahed ja et seda ei pea tegema, nii teebki ta häid, aga mitte halbu tegusid.

Edasi, see, kes tegutseb veendununa ja valiku tulemusena järgides seda, mis on meeldiv, näib olevat parem inimene sellest, kes mitte arutlusloogika, vaid ohjeldamatuse tõttu tegutseb. Esimest on ju ümberveenmise abil kergem parandada, ohjeldamatu inimese kohta käib aga kõnekäänd, milles öeldakse: “Kui vesi jääb kurku kinni, mida siis peale juua?” Muul juhul, kui ta oleks veendunud selles, mida teeb, siis oleks ta ümberveenmise järel loobunud, nüüd tegutseb ta aga hoopis teisiti, kui veendunud on.

Edasi, kui ohjeldamatus ja ohjeldatus võib käia kõige kohta, kes on siis üldises mõttes ohjeldamatu? Keegi pole küll kõikides suhetes ohjeldamatu, kuid ütleme siiski, et mõned on üldiselt sellised. Mõningaid niisuguseid küsimusi tuleb siis ette, osa neist tuleb käsile võtta, osa aga kõrvale jätta, sest küsimuse lahendamine on tõe avastamine.

3. Esiteks tuleb siis vaadelda, kas ohjeldamatud inimesed tegutsevad teadlikult või mitte, ja mis suhtes teadlikult. Seejärel - millega tuleb ohjeldamatut ja ohjeldatud inimest seostada: ma mõtlen, kas igasuguse naudingu ja kannatusega või mõne üksikuga; ja kas ohjeldatud inimene on sama, mis kindlameelne või midagi muud, samuti ka teiste asjade kohta, mis selle uurimise juurde kuuluvad. Vaatluse lähtealuseks on, kas ohjeldatud ja ohjeldamatul inimesel on erinevusi selles, millele on tegevus suunatud või millised nad ise on, ma mõtlen, kas ohjeldamatu inimene on ohjeldamatu ainult sellepärast, et ta just selles suunas tegutseb või et ta just selline on, või hoopis mõlemat. Järgmiseks, kas ohjeldamatus ja ohjeldatus käib kõikide asjade kohta või mitte, sest üldises mõttes ohjeldamatu inimene pole selline mitte igas suhtes, vaid ainult selles, milles ei saa end taltsutada. Ja ka mitte nii, et ta on üldiselt selline teatud asja suhtes, sest see iseloomustaks taltsutamatut inimest, vaid et ta on seda liiki inimene. Taltsutamatut ajendab ju valik, ta arvab, et tuleb alati järgida olemasolevaid naudinguid. Ohjeldamatu aga ei mõtle, küll aga järgib neid.

Loogilise arutelu seisukohalt pole vahet, nagu oleks see nüüd tõene arvamus ja mitte teadmine, millega vastuolus ohjeldamatult tegutsetakse: mõned nendest, kes midagi arvavad, ei kõhkle, vaid mõtlevad, et teavad täpselt. Kui siis arvamuse järgi tegutsejad lähevad nõrgema usu tõttu rohkem otsustusega vastuollu, kui need, kes teavad, ei pea seepärast teadmine veel arvamusest erinema: mõned inimesed ei usu sugugi vähem sellesse, mida nad arvavad kui teised sellesse, mida teavad, nagu Herakleitose põhjal ilmneb. Aga kuna me nimetame teadmist kahes mõttes - teadmiseks nimetatakse nii seda, kui teatakse ja ei kasutata, kui ka seda, kui kasutatakse -, siis on ju küll vahe, kui keegi teab, mida ei tohi teha, aga ei mõtle selle peale või kui keegi teab ja mõtleb selle peale. Imelikuna näib viimane ja mitte see, kui ei mõtle selle peale.

Edasi, kuna eeldusi on kaht liiki, ei takista miski võtmast neid mõlemaid ja tegutseda vastupidiselt teadmisele, kui kasutada üldist ja mitte osalist eeldust: tegutseda tuleb ju üksikjuhtumist lähtuvalt. Aga ka üldise puhul on erinevus, sest üks osa puudutab iseennast ja teine osa asja, näiteks, et igale inimesele on kasulik kuiv toit ja et mina olen inimene või et see ja see on kuiv toit. Aga kas see toit siin on niisugune, seda ta ei tea või jätab arvestamata. Selle põhjal on siis tohutu suur vahe nende teadmiseviiside vahel, nii et ühtmoodi teadmine ei näi üldse imelikuna, teistviisi on aga kummaline.

Edasi, inimestel leidub veel üks teadmise viis peale äsjanimetatu. Juhul, kui on teadmine, aga seda ei kasutata, näeme me erinevust seadumuses, nii et teadmine nagu oleks ja poleks ka, näiteks magaja, hullumeelse või joodiku puhul, aga niimoodi paistavad välja ka need, kes on tunnete mõju all. Raevuhood, seksuaalhimud ja muu selline muudab märgatavalt ka keha seisundit, aga mõnede puhul tekitab ka hullusehooge. On siis selge, et ohjeldamatuid inimesi tuleb pidada nendega sarnasteks. See, kui rääkida teadmistel põhinevat juttu, ei tõesta midagi. Ka nimetatud tunnete mõju all olijad kasutavad tõestusi ning Empedoklese värsse ja ka need, kes on alles hiljuti õppima hakanud, panevad küll arutluskäigu kokku, aga ei mõista sellest midagi: asi peab ju omaseks saama, see võtab aga aega. Nii et ohjeldamatute inimeste juttu tuleb pidada samasuguseks, kui laval esinejate oma.

Edasi, selle põhjust võib vaadata ka loodusteaduslikust küljest. Üks arvamus puudutab üldist, teine käib üksikjuhtumi kohta, kus valitseb juba meeletaju. Kui nendest mõlemast tekib üks arvamus, siis peab hing selle alusel paratamatult järelduse sõnastama, praktiliselt kasuliku puhul peab aga kohe tegutsema, näiteks, kui kõike, mis on magus, peab maitsma, ja see on magus, kui mingi üksikjuhtum nende hulgas, siis tuleb võimaluse korral ja takistuste puudumisel samas seda ka teha. Kui nüüd lisanduks üldise hulka kuuluv maitsmist takistav arvamus, aga ka, et kõik magus on meeldiv, ning see siin on magus (see arvamus ju toimib), kui juhtub olema ka isu, siis üldise arvamuse järgi tuleks sellest loobuda, isu aga paneb seda tegema: see võib ju iga kehaosa liikuma panna. Nii juhtubki, et ollakse ohjeldamatu osalt loogilisest arutelust ja osalt arvamusest mõjutatuna: nad ei vastandu küll iseendast lähtuvalt, vaid juhuse tõttu: õigele põhimõttele vastandub isu, aga mitte arvamus. Järelikult pole sel põhjusel ka loomad ohjeldamatud, kuna neil puudub otsustus üldise suhtes, neil on aga kujutluspilt ja mälu vastavalt üksikjuhtumitele.

Kuidas ohjeldamatu inimene teadmatusest vabaneb ja teadmise tagasi saab, pole antud tundele eriomane, vaid kehtib sama põhimõte kui joobnu ja magaja puhul: seda peab loodusteadlaste juures teada saama. Kuna lõppeelduseks on arvamus meeltega kogetu alusel ja see määrab ka tegevused, siis see tundeelamuse mõju all olles kas puudub või on selline, et ta olemasolu ei avaldu teadmise vaid rääkimisena, nagu loeks purjus inimene Empedoklese värsse. Ja kuna viimane piirang ei kuulu üldise hulka ega näi ka teaduslikuna üldmõiste juures, paistab välja tulevat Sokratese seisukoht. See tundeelamus ei teki selle olemasolu korral, mida peetakse päris teadmiseks, ega tundeelamuse mõjul ei tirita seda teadmist siia—sinna, vaid see tekib meelekogemuse mõjul.

Olgu siis öeldud niipalju selle kohta, kas ohjeldamatu ollakse teadlikult või mitteteadlikult ja kuidas võib seda teadlikult olla.

4. Järgmiseks tuleb kõnelda, kas keegi on üldiselt ohjeldamatu või on kõik seda osaliselt, ja kui on, siis mille suhtes. On selge, et naudingud ja kannatused puudutavad nii ohjeldatud ja kindlameelseid inimesi kui ka ohjeldamatuid ja nõrku.

Naudingut valmistavatest asjadest on osa vältimatud, teine osa on iseendast küll valimisväärne, kuid selle juurde kuulub liigsus. Vältimatud on ju need, mis on kehaga seotud: ma mõtlen selliseid, mis puudutavad toitu ja seksuaalvajadusi, need on sellised kehanaudingud, mida esitasime seoses taltsutamatuse ja tasakaalukusega. Teised pole küll vältimatud, kuid iseendast valimisväärsed: ma mõtlen võitu, kuulsust, rikkust ja muid selliseid häid ning nauditavaid asju. Inimesi, kes nüüd nende suhtes liialdades lähevad vastuollu õiguspõhimõttega neis endis, ei nimeta me üldises mõttes ohjeldamatuteks, vaid lisades täpsustuse, et ohjeldamatu raha suhtes või ka kasu, kuulsuse, vihastamise suhtes. Üldises mõttes pole nad nii nagu teised ja saavad nimetuse sarnasuse tõttu. Nii on Anthropose puhul, kes võitis Olympiamängudel, sest üksikisikuna erines ta vähe üldisest põhimõttest, olles samas siiski midagi muud. See tõestab, et ohjeldamatust laidetakse mitte ainult kui eksimust, vaid ka kui teatud pahet üldises mõttes või üksikjuhtumist lähtuvalt - siis aga muus suhtes ei laideta.

Mis puutub kehalisse nautlemisse, millega seoses rääkisime tasakaalukast või taltsutamatust inimesest, siis nimetatakse ohjeldamatuks seda, kes liialdab naudingutepüüdlusega ja väldib kannatusi, nagu nälga, janu, kuuma, külma ja kõike muud puudutuse ja maitsmisega seoses - ta ei toimi valiku järgi, vaid vastupidiselt valikule ja mõtlemisele; tema puhul ei lisata täpsustust, et mingis suhtes, näiteks viha poolest, vaid räägitakse üldises mõttes. Seda tõestab ka asjaolu, et inimesi nimetatakse ka nõrkadeks nende, aga mitte teiste asjadega seoses. Seetõttu viime ka kokku ohjeldamatu ja taltsutamatu inimese ning ohjeldatud ja tasakaaluka, kuna nad seostuvad ühesuguste naudingute ja kannatustega. Muud asjad sinna hulka ei kuulu. Need aga, kuigi seostuvad sama asjaga, pole siiski ühtmoodi, vaid ühel juhul neid valitakse ja teisel ei valita.

Seetõttu nimetaksime taltsutamatuks inimeseks pigem sellist, kes ilma himuta või ainult vähe himustades ajab liialdusi taga ja väldib mõõdukaid kannatusi, kui sellist, kes teeb seda suure himu tõttu. Mida võib küll esimene teha, kui lisaks tekib kirglik himu ja vajamineva puudumise korral tugev kannatus?

Himudest ja naudingutest kuulub osa üllast ja eeskujulikku liiki asjade hulka, sest mõned meeldivatest asjadest väärivad valimist loomu poolest, osa on nendele vastandlikud ja osa vahepeal, nagu eelnevalt liigitasime, näiteks varandus, kasu, võit ja kuulsus. Inimest ei laideta selle pärast, kui ta on kõige niisuguse või vahepealse mõju all, himustab või armastab seda, vaid ainult teatud viisi ja liialduse pärast. Nii on ka nende puhul, kelle üle on loogilise arutelu vastaselt võimust võtnud mingid loomult üllad ja head asjad ja kes taotlevad neid, näiteks kes pingutavad rohkem, kui vaja, kuulsuse, laste ja vanemate pärast. Need on ju samuti hüved ja nende pärast pingutajad väärivad kiitust. Samas on aga teatud liialdus ka nende puhul, kui näiteks keegi hakkaks Niobe kombel ka jumalate vastu võitlema või suhtuks isasse nagu Satyros, hüüdnimega isaarmastaja, sest teda peeti liiga totraks.

See, mis ülalöeldu kohta käib, ei tähenda sugugi rikutud loomust, kuna iseendast võib igaüht neist loomu poolest valida. Liialdused aga nende puhul ei kõlba ja neid tuleb vältida. Nende puhul pole samuti ka ohjeldamatust, sest ohjeldamatust tuleb mitte ainult vältida, vaid ta on ka laiduväärt. Tundeelamuse sarnasuse tõttu nimetavad aga inimesed kõike seda ohjeldamatuseks, lisades täpsustusi, nagu näiteks halva arsti või halva näitleja puhul, kui me ei ütle, et nad on halvad üldises mõttes. Samuti nii on ka antud juhul, sest ükski neist pole pahe, vaid on põhimõttelise sarnasuse tõttu selle moodi. Nii on selge, et ka seal käib ohjeldamatus ja ohjeldatus eraldivõetuna sama asja kohta, mis tasakaalukus ja taltsutamatuski, aga ka viha kohta ütleme nii sarnasuse alusel. Seetõttu ütlemegi täpsustades, et vihas, samuti kuulsuses ja kasus ohjeldamatu.

5. Mõned asjad on loomu poolest nauditavad ja nendest ühed üldises mõttes, teised vastavalt teatud loomade või inimeste liigile. Teised asjad aga pole nauditavad. Selliseks võivad nad muutuda rikkumise, tavaharjumuse ja osa ka loomuomase rikutuse tõttu. Igaühe juures on nende puhul võimalik näha ka vastavaid seadumusi. Ma mõtlen loomalikku toorust, näiteks selline naisolevus, kes kuulu järgi kiskus lõhki rasedaid naisi ja sõi lapsed ära. Või nagu räägitakse mõnede metsistunud hõimude kohta Musta mere ääres, et nad tundsid mõnu toorest lihast ja inimlihast ning laenasid teineteisele söömaajaks lapsi. Või see lugu, mida räägitakse Phalarise kohta.

Need on siis loomalikult toored seadumused. Mõnedel tekivad need haiguste ja hullumeelsuse tõttu, nagu mehel, kes tõi ema ohvriks ja sõi ära, või orjal, kes sõi kaaslase maksa. Teised on haiglased seadumused, mis tulenevad tavaharjumusest, näiteks juuste katkumine, küünte, söe või isegi mulla närimine, lisaks sellele meestevahelised seksuaalsuhted: mõnedel tekivad need loomuse mõjul, mõnedel jälle harjumusest, näiteks neil, keda lapsepõlves on halvasti koheldud.

Neid, kellel on looduslik põhjus, ei kutsu keegi ohjeldamatuks, nii nagu ka naisi mitte, kuna nad pole armuvahekorras aktiivsed, vaid passiivsed. Ka neid mitte, kes käituvad haiglaslikult tavaharjumuse tõttu. Kõik need asjad jäävad siis pahede piiridest väljapoole, samuti ka loomalik toorus. See, kellel nende asjade üle võim on või laseb neil enda üle võimust võtta, pole lihtsalt ohjeldamatu - nagu ka viha puhul, ei saa inimest nimetada ohjeldamatuks millegi muu kui ainult selle tunde suhtes.

Igasugune liialdamine, kas arulagedusest, argusest, taltsutamatusest või kurjusest tähendab kas loomalikku toorust või haiglaslikku käitumist. Inimene, kes on loomult selline, et kardab kõike, isegi hiire krõbinat, on loomalikult arg, kes aga kartis nirki, tegi seda haiguse pärast. Arulagedatest inimestest on ühed loomu poolest ilma mõistuseta ja elavad looma kombel ainult meelekogemuste järgi, nii nagu mõned kauged barbarihõimud. Teised on sellised haiguse tõttu, näiteks epileptikud või vaimuhaiguste põdejad. Neid nähtusi võib aga esineda üksikutel ainult mõnikord ja nad ei pea võimust võtma, ma mõtlen näiteks, kui Phalaris hoiaks tagasi lastesöömise himu ja ebaloomulike armuvahekordade nautimist. Aga need asjad võivad mitte ainult olemas olla, vaid ka võimust võtta. Nii nimetatakse rikutud loomust inimeste juures kord küll rikutuseks üldises mõttes, kord aga lisatäpsustuse järgi, nagu loomalikult toores või haiglaslike kalduvustega - ja mitte üldises mõttes. Samamoodi on selge, et ka ohjeldamatus on osalt metsik või haiglaslik, üldises mõttes kehtib aga ainult sellisena, mis vastab inimlikule taltsutamatusele.

On siis selge, et ohjeldamatus ja ohjeldatus käib ainult nende asjade kohta, mis taltsutamatus ja tasakaalukuski ja et muude asjade kohta käib ohjeldamatuse teine vorm, mida nimetatakse selliseks ülekantud tähenduses ja mitte üldises mõttes.

6. Edasi vaatame seda, et vihaga seostuv ohjeldamatus pole nii inetu kui himudega seostuv. Viha paistab küll mõneti arukat põhjendust kuulvat, aga mitte täiesti kuulda võtvat. Nii teevad rutakad teenijad, kes tormavad välja, enne kui kogu jutu ära kuulavad ja seejärel eksivad korralduse täitmisel; või nagu koerad, kes hakkavad ainult krabina peale haukuma, enne kui järele vaatavad, kas see on sõber. Samuti ka viha puhul - kuuldakse küll, aga keevalise ja tormaka loomuse tõttu ei kuulda korraldust ja sööstetakse kätte maksma. Loogiline arutlus ja kujutlusvõime näitavad küll, et tegu on ülbuse või alavääristamisega, sellele vaatamata tehakse aga loogiline järeldus, et tuleb vastu hakata, ja kogutakse kohe kurjust. Himu tõttu sööstetakse aga kohe nautlemise juurde, niipea kui loogiline arutelu või meelekogemus ütleb, et miski on nauditav. Seetõttu järgib viha mõneti loogilist arutelu, himu aga mitte, olles siis inetum. Inimene, kes on vihaga seoses ohjeldamatu, allub teatud määral loogilisele arutelule, teine aga allub himudele ja mitte loogilisele arutelule.

Edasi, neile tuntakse rohkem kaasa, kes järgivad loomulikke püüdlusi, kuna sellised himud on kõigile ühised ja kuivõrd nad on ühised, tuntakse rohkem kaasa. Viha ja kurjus on loomulikumad himudest, mis seostuvad liialdusega ja mitte hädavajalike asjadega. Näiteks mees, kes oli löönud isa ja kaitses ennast, öeldes: “Aga too mees on ka oma isale virutanud ja see seal samuti,” ja lapsele osutades ütles: “Ka tema lööb mind, kui meheks saab, sest see on meil veres.” Ja mees, keda ta poeg tiris ukse juurde, käskis seal end lahti lasta - ka tema oli oma isa just sinnamaani tirinud.

Edasi, mida salakavalamad inimesed, seda ülekohtusemad. Äkkvihane inimene pole salakaval ja ka viha pole selline, vaid on avalik. Himu on aga niisugune, nagu Aphrodite kohta öeldakse: “riukaid sepitsev, Kyprosel sündinu”, ja nagu Homerose sõnad ta punutud võluvöö kohta:

Meelitus, mis ka mõistuse helgema hetkega röövib.

Kui selline ohjeldamatus on ülekohtusem ja inetum kui ägedusega seostuv, on see nagu üldises mõttes ohjeldamatus ja pahe.

Edasi, ükski ülbitseja ei tunne kannatust, ägeduses tegutseja aga kannatab ise kõike tehes, kuid ülbitseja tunneb naudingut. Kui nüüd need asjad on muudest ülekohtusemad, tekib nende pärast kindlasti õiglane ärritus, siis on selline ka himu tõttu tekkinud ohjeldamatus, sest viha puhul ülbust ju ei ole.

On siis selge, et himude puhul on ohjeldamatus inetum kui viha puhul ja et ohjeldatus ja ohjeldamatus käivad kehaliste himude ja naudingute kohta. Tuleb käsitleda ka erinevusi nende endi juures. Nagu alguses öeldud, osa neist on inimlikud ja loomulikud nii laadilt kui ulatuselt, osa aga on loomalikult toored ja osa tingitud moonutustest ning haigustest. Ainult esimesega neist seostub tasakaalukus ja taltsutamatus, sest loomi ei nimeta me ei tasakaalukateks ega taltsutamatuteks muidu, kui ainult ülekantud tähenduses ja siis, kui üks loomaliik erineb teisest tervikuna võttes suurema julmuse, hävitustungi ja õgardlikkuse poolest. Neil puudub küll valikuvõime ja loogiline arutlus, aga nad kalduvad siiski looduses kõrvale, nagu hullumeelsed inimeste hulgas. Loomalik toorus on pahena väiksem, kuid hirmuäratavam: parem osa pole seal ju hävinud, nagu inimese puhul, vaid neil polegi seda. Sama oleks võrrelda elutut olendit elusaga, kumb neist halvem on. Kõlbmatu loomus on ju alati kahjutum siis, kui lähtealus pole iseendas - lähtealuseks on aga mõistus. Kui nüüd võrrelda seda ebaõiglusega inimese juures, siis on ju mõlemad halvad, kuid halb inimene võib teha loomast tuhat korda rohkem halba.

7. Eelpool sai määratletud puudutuse ja maitsmisega seostuvaid naudinguid, kannatusi, himusid ja vältimisi, mille kohta käisid taltsutamatus ja tasakaalukus. Võib olla ju niisugune, et jääda alla ka selles, millest enamus üle on, ja olla üle ka selles, milles enamus alla jääb. Ohjeldamatu ja ohjeldatud inimene seostuvad selles suhtes naudingutega, nõrk ja vastupidav aga kannatustega. Enamiku inimeste seadumus on vahepeal, kuigi nad kipuvad rohkem halvema poole.

Mõningad naudingud on paratamatud, aga mõned mitte, ja mõned teatud ulatuses - mitte liialdustena ja mitte puudulikkusena. Sama käib ka himude ja kannatuste kohta. Taltsutamatu on see inimene, kes ajab naudingutes liialdusi taga või liigselt naudinguid, ja valiku põhjal, mis lähtub iseendast ja mitte kellestki teisest. Selline inimene ei saa paratamatult midagi kahetseda ja on seega parandamatu, sest kes ei kahetse, seda ei saa parandada. Vastandiks on inimene, kellel jääb naudingutest puudu, vahepealne on tasakaalukas. Samuti on ka see, kes väldib kehalisi kannatusi valiku tõttu, mitte et neile alla jääks. Ühed nendest, kes ei vali, lasevad end juhtida naudingutest, teised aga püüdest vältida himudest põhjustatud kannatusi, nii et need kaks erinevad omavahel. Kõigile näiks ju halvemana see, kui keegi teeks midagi inetut himu puududes või tühise himu pärast võrreldes sellega, kui teeks tugevalt himustades, samuti kui lööks ilma ägestumata, võrreldes ägestunult löömisega, sest mida ta oleks veel ägestunult teinud? Seetõttu on taltsutamatu inimene halvem ohjeldamatust. Viimane nimetatutest näib pigem nõrkuse moodi välja, esimene aga on taltsutamatu. Kui ohjeldamatule vastandub ohjeldatud inimene, siis nõrgale - kindlameelne. Kindlameelne olla tähendab just vastupidavust, ohjeldatus aga - omada milleski võimu, vastupidavus ja võimu omamine on aga erinevad asjad, samuti nagu ka mitte alla jäämine erineb võitmisest. Seetõttu on valimisel ohjeldatus eelistatavam kindlameelsusest.

Inimene, kellel jääb puudu selles, kus enamus suudab vastu pidada ja hakkama saada, on nõrk ja hellitatud, sest ka hellitatus on teatud nõrkus. Selline mees lohistab oma mantlit järel, kuna ei viitsi vaeva näha selle tõstmisega, ja teeskleb hädist, kuigi ei kavatsegi vilets olla, vaid ainult sarnaneda viletsaga.

Samuti on ka ohjeldatuse ja ohjeldamatuse puhul. Pole ju midagi imestada, kui mõni ei saa jagu tugevatest ja liialdatud naudingutest või kannatustest - sellisele võib vastupanu korral hoopis kaasa tunda, nagu Theodektese Philoktetes, kui madu teda hammustas, või Kerkyon Karkinose “Alopes”. Või nagu need, kes püüdes küll tagasi hoida, puhkevad ohjeldamatult naerma, nagu juhtus Xenophantosega. On aga imelik, kui seal, kus enamus suudab vastu pidada, jääb mõni alla ega suuda vastu pidada, ilma et see tuleks sünnipärasest loomusest või haigusest, näiteks sünnipärane nõrkus Sküüdi kuningatel või see, mis eristab naissugu meestest. Lõbutsemishimu peetakse küll taltsutamatuseks, ta on aga nõrkus, sest lõbutsemine on lõõgastus, justkui puhkus, lõbujanulised liialdavad aga selles suhtes.

Ohjeldamatus esineb kord tormakuse, kord jõuetusena. Mõned inimesed, olles kaalutlenud, ei jää tundeelamuse mõjul kaalutletu juurde, teised lasevad end tunnetest kaasa viia ilma kaalutlemata. Mõned on nagu need, kes enne on kõdistamisega harjunud ega kardagi enam kõdi, kuna tunnevad ja näevad ette ning valmistades ennast ja arutlusloogikat ette, ei jää tunnete mõju alla, tähendagu need siis naudingut või kannatust. Tormakas ohjeldamatus iseloomustab kõige rohkem ägedaid ja kergelterutuvaid ohjeldamatuid inimesi. Esimesed ei läbe kärsitusest loogiliselt arutleda, teised aga ülevoolava loomu tõttu, kuna lähevad oma kujutlustega kergesti kaasa.

8. Nagu öeldud, ei hakka taltsutamatu inimene kahetsema, sest ta püsib valiku juures, ohjeldamatu aga kahetseb pidevalt. Seetõttu pole asi nii, nagu esitasime enne vastuväite, vaid esimene on parandamatu, teine aga parandatav. Rikutud loomus meenutab ju haigustest vesitõbe ja kopsupõletikku, ohjeldamatus aga langetõbe. Esimesed neist on pidevalt kulgevad tervisehäired, teine mitte. Ja üldiselt kuuluvad ohjeldamatus ning pahe eri soomääratluse alla: pahe jääb teadvustamata, ohjeldamatus ei jää teadvustamata. Paremad nende seast on need, kes on heitlikud, kui need, kes arutlevad loogiliselt, kuid ei jää selle juurde, sest viimased alluvad ka nõrgemate tunnete mõjule ega toimi eelnevalt kaalutlemata, nagu esimesed. Ohjeldamatu inimene sarnaneb ju sellega, kes jääb kiiresti purju ka vähesest veinist, vähemast kui enamik inimesi.

Nüüd on selge, et ohjeldamatus pole pahe või on siis seda teatud kujul: ohjeldamatus on vastuolus valikuga, pahe aga lähtub sellest. See sarnaneb just niisuguse tegutsemisega, nagu Demodokos ütleb mileetoslaste kohta: “Mileetoslased pole küll arulagedad, kuid toimivad nagu arulagedad.” Ka ohjeldamatud pole ebaõiglased inimesed, kuid teevad ebaõiglasi tegusid.

Kui ohjeldamatu inimene on selline, et järgib liigseid kehalisi naudinguid ilma veendumuseta ja vastuolus õiguspõhimõttega, siis taltsutamatu inimene teeb seda veendunult, kuna ta on selline, et ta neid järgib. Seega esimest saab küll kergesti ümber veenda, teist aga mitte. Lähtealuse võib loomutäius ju säilitada, rikutud loomus aga hävitada, kogu tegutsemine toimub aga sellise lähte—aluse tõttu, nagu matemaatikaski on hüpotees: loogiline arutelu pole ei siin ega seal lähtealuse suhtes õpetajaks, vaid loomusest või harjumusest tulenev loomutäius kujundab lähtealuse juures õige arvamuse. Selline ongi siis tasakaalukas inimene, taltsutamatu on vastupidine.

Mõni heitlik inimene satub aga vastuollu õiguspõhimõttega: tundeelamuse sunnil ta küll loobub õiguspõhimõtte järgi tegutsemast, kuid see sund pole nii suur, et veenaks teda selliste naudingute järgimise vajalikkuses iga hinna eest. Selline on ohjeldamatu inimene - parem kui taltsutamatu ja mitte üldises mõttes kõlvatu, sest parim osa, lähtealus, on temas säilinud. Vastandiks on aga teistsugune inimene, kes on kindlameelne ega ole tunnete tõttu heitlik. Selle põhjal on selge, et viimatinimetatud seadumus on eeskujulik, esimene aga kõlbmatu.

9. Eespool oli küsimus püstitatud selliselt: kas inimene on ohjeldatud siis, kui peab kinni ükskõik millisest põhimõttest ja ükskõik millisest valikust või kui peab kinni ainult õigest? Ja kas inimene on ohjeldamatu siis, kui ei pea kinni mingist valikust ega mingist põhimõttest või kui ei pea kinni õigest valikust ning sellisest põhimõttest, mis pole vale. Kuigi juhuslikult see võib olla ükskõik, kuid tegelikult lähtub see iseendast, kas mõni peab tõepõhimõttest ja õigest valikust kinni või ei pea. Sest kui keegi mingil eesmärgil midagi valib ja järgib, siis valib ja järgib ta seda iseendast lähtuvalt, juhuslik on aga see, mis on ükskõik. Üks võib küll kinni pidada ja teine loobuda ükskõik millisest arvamusest, üldises mõttes räägime aga sellest, mis iseendast lähtub - seega üldises mõttes tõesest.

Mõned on sellised, kes jäävad oma arvamuse juurde kindlaks - neid kutsutakse isemeelseteks. Neid on raske veenda ega saa hõlpsasti ümber veenda. Nad sarnanevad mõneti ohjeldatud inimesega, nagu näiteks raiskaja sarnaneb lahkemeelsega ja hulljulge julgega, paljus on need aga erinevad. Ohjeldatud inimene on selline, kes ei muutu tunnete ja himude mõjul, kuid teatud juhul võib end lasta veenda ja jääda ohjeldatuks. Teised, kes on isemeelsed, ei võta loogilist arutelu kuulda, kui on himudest haaratud ja juhinduvad paljus naudingutest, isemeelsetena ei võta nad õppust, on mühakad, olles isemeelsed naudingu ja kannatuse suhtes. Nad tunnevad võitjatena heameelt, kui ei lase end ümber veenda ja kurvastavad, kui nende otsused ei pääse maksvusele, nagu näiteks enamusele alludes. Nii paistavad nad pigem ohjeldamatu kui ohjeldatud inimese moodi.

Mõned on aga sellised, kes mitte ohjeldamatuse tõttu ei jää oma arvamuse juurde kindlaks, näiteks Neoptolemos Sophoklese “Philokteteses”. Kuigi ta naudingu tõttu ei jäänud kindlaks, oli see üllas - talle oli üllas rääkida tõtt, sel ajal kui Odysseus keelitas teda valetama. Taltsutamatu, kõlvatu ja ohjeldamatu pole seega mitte igaüks, kes teeb midagi naudingu pärast, vaid ainult siis, kui inetu naudingu pärast.

Kuna on ka mõni, kellele kehaline külg pakub vähem mõnu, kui peab, ja kes ei püsi sellisena loogilise arutelu raames, siis ohjeldatud inimene on sellise ja ohjeldamatu vahepeal. Ohjeldamatu inimene ei püsi loogilise arutelu raames, kuna tahab liiga palju, teine aga liiga vähe, ohjeldatud inimene aga püsib ega muutu teiste mõjul. Kuna ohjeldatus on hea seadumus, peavad mõlemad vastandid olema halvad, nagu nad ilmselt ongi. Kuna aga teine neist tuleb ilmsiks väheste juures ja harva, siis näib ohjeldatus olevat ainult ohjeldamatuse vastandiks, nagu on tasakaalukus taltsutamatuse puhul.

Kuna paljusid asju nimetatakse sarnasuse järgi, siis oleme hakanud rääkima ka tasakaaluka inimese ohjeldatusest sarnasuse alusel. Ohjeldatud inimene on ju selline, et ei tee midagi kehanaudingute tõttu ja vastuolus loogilise aruteluga - ka tasakaalukas on selline. Esimesel aga on kõlvatuid himusid ja teisel mitte - ta pole selline, et naudiks vastupidist loogilisele arutelule. Esimesele pakuvad need küll naudingut, aga ta ei lase end nendest kaasa tõmmata. Ohjeldamatu ja taltsutamatu inimene on samuti sarnased: kuigi nad pole üks ja sama, järgivad nad mõlemad kehanaudinguid, viimane arvab, et peabki seda tegema, esimene aga nii ei arva.

10. Sama inimene ei saa olla üheaegselt mõistlik ja ohjeldamatu, sest varem on näidatud, et mõistlik inimene on ka heade kommetega. Edasi, mõistlik inimene mitte ainult ei tea, vaid on valmis ka selle järgi tegutsema. Ohjeldamatu inimene selliselt ei tegutse. Saavutusvõimelist ei takista miski olemast ohjeldamatu. Seetõttu näivad mõnikord mõistlikud inimesed olevat kohati ohjeldamatud, kuna eelneva arutelu käigus rääkisime, mil viisil saavutusvõime erineb mõistlikkusest: nad on lähedased loogilise arutelu poolest, valikust lähtuvalt aga erinevad. Seega ei toimi ohjeldamatu inimene teadja ja nägijana, vaid magaja ja joobnuna. Ta tegutseb küll vabatahtlikult, sest teab mõningas suhtes, mida teeb ja mille pärast, kuid pole siiski alatu, kuna püüdlus on hea. Nii on ta poolalatu. Ja pole ka ebaõiglane, sest pole salakaval. Üht liiki ohjeldamatu ei jää selle juurde, mida on kaalutlenud, aga teine, kergelterutuv, ei kaalutle üldse. Ohjeldamatu inimene sarnaneb riigiga, kus küll võetakse kõik vajalikud otsused vastu ja kus on väga head seadused, kuid neid ei kasutata, nagu Anaxandrides pilkas:

Riik küll tahtis, kuid ei hoolind seadustest.

Alatu inimene on aga nagu seadusi kasutav riik, kuid halbu seadusi kasutav.

Ohjeldamatus ja ohjeldatus seostuvad liigsusega, mis kuuluvad paljude seadumuste juurde: kui viimane on püsivam, siis esimene on vähem püsivam sellest, mis enamiku võimuses on.

Ohjeldamatutest inimestest saab kergemini parandada neid, kes on kergelterutuvuse tõttu ohjeldamatud, võrreldes nendega, kes küll kaalutlevad, kuid ei jää selle juurde; ja kergemini ka tavaharjumuse tõttu ohjeldamatuid kui loomuse poolest selliseid, sest tavaharjumusi saab loomusest kergemini muuta. Just seepärast ongi tavaharjumust raske muuta, et ta sarnaneb loomusega, nagu ka Euenos ütleb:

Ütlen, et harjumus on, sõber, pikkade aegade loodud,

lõppude lõpuks siis inimloomuseks muutub ta ikka.

Nüüd on räägitud sellest, mis on ohjeldatus, mis ohjeldamatus, mis on kindlameelsus ja mis nõrkus ning kuidas need seadumused üksteisega seotud on.

11. Naudingu ja kannatusega seostuv kuulub poliitikaga tegeleva filosoofi uurimisalasse. Tema kujundab ju selle eesmärgi, mida silmas pidades nimetame igaüht kas halvaks või heaks üldises mõttes. Edasi on vajalik neid ka lähemalt vaadelda: esitasime me ju kommetesse puutuva loomutäiuse ja pahelisuse seoses kannatuste ja naudingutega, ka õnne peab enamus inimesi naudingutega kaasnevaks. Seetõttu nimetatakse ka täiuslikult õnnelikku inimest sõnaga, mis tähendab rõõmu tundma.

Niisiis, mõnede meelest pole ükski nauding hüve, ei iseeneses ega juhuslikult - hüve ja nauding pole ju üks ja sama. Teiste meelest jälle mõned naudingud on hüved, aga enamus neist on kõlvatud. Edasi, kolmandate meelest on küll kõik naudingud hüved, kuid samas ei saa ülim hüve olla nauding.

Nüüd selle kohta, et nauding pole üldsegi hüve. Kuna igasugune nauding on meeltega kogetud tekkeprotsess loomuses, siis ükski tekkeprotsess pole ju lõpptulemusega sama liiki, näiteks ei samastu majaehitamine majaga. Edasi, tasakaalukas inimene väldib naudinguid. Mõistlik inimene jälle järgib seda, kus pole kannatust, ja mitte seda, mis on nauditav: naudingud on siis mõistlikkusele takistuseks, ja on seda rohkem, mida rohkem neist mõnu tuntakse, näiteks armusuhetega seoses, sest nende mõju all ei suudeta mõistust kasutada. Edasi, pole mingit nautimisoskust, kuid ometi on igasugune hüve oskustoimingu tulemus - naudinguid järgivad aga ka lapsed ja loomad.

Mitte kõik naudingud pole eeskujulikud, sest osa on ka inetud ja häbiväärsed, kuid on ka kahjulikke naudinguid - mõned naudingud toovad ju häda kaasa. Ja nauding pole ka ülim hüve, kuna ta pole lõppeesmärk, vaid tekkeprotsess. Umbes selliseid väiteid siis kasutataksegi.

12. Sellest aga ei järeldu, et nauding polegi hüve või ka ülim hüve, mis selgub järgnevast. Esiteks, kui hüve on kahesugune, üldine hüve või hüve kellegi jaoks, siis jagunevad selle järgi ka loomused ja seadumused, samuti ka liikumised ja tekkimised. Kõlbmatutest asjadest peetakse osasid üldiselt kõlbmatuks, kuid mõnele pole nad sellised, vaid hoopis valimisväärsed. Mõned asjad pole ka alati valimisväärsed, vaid ainult teatud hetkel ja lühikeseks ajaks. Mõned pole jälle üldse naudingud, vaid ainult näivad sellisena, nagu need, millega kaasneb näiteks haigete juures kannatus paranemise pärast.

Edasi, kuna hüve juurde kuulub nii toiming kui ka seadumus, on loomuliku seadumuse taastamine vaid juhuslikult naudinguga seotud: himude puhul lähtub toimimine puuduse tundmisest seadumuses ja loomuses. On ka naudinguid, kus pole kannatust ega himu, näiteks vaimutööga seotud toimingutes, kui loomuses puudust pole. Seda tõestab asjaolu, et loomuse rahuldamise käigus ja juba taastunult ei tunta mõnu samasugusest naudingust, vaid taastunult on need naudingud üldises mõttes, rahuldamise käigus aga ka nende vastandid: siis tuntakse mõnu ka teravatest ja kibedatest asjadest, millest ükski pole ei loomu poolest ega ka üldises mõttes nauditav, seetõttu pole need ka naudingud: nauditavate asjade vahel on ju samad suhted, mis on ka nendest tulenevate naudingute vahel.

Edasi, nii nagu mõned ütlevad, mingi muu asi ei pea igal juhul naudingust parem olema, kuna lõppeesmärk on parem tekkeprotsessist - naudingud polegi tekke—protsessid ega käi mitte alati tekkeprotsessidega kaasas, nad on toimingud ja lõppeesmärk. Ja nad ei esine siis, kui me saame millekski, vaid kui me kasutame midagi. Mitte kõigil naudingutel pole neist erinev eesmärk, vaid ainult neil, mis juhinduvad loomuse täiustamisest. Seetõttu pole ka õige nimetada naudingut meeltega kogetavaks tekkeprotsessiks, vaid tuleb pigem öelda - seadumuse toimimine lähtuvalt loomusest, seega tajutava asemel - takistamatu. Mõnedele paistab ta olevat tekkeprotsess, sest see on otseses mõttes hea ning nad peavad toimimist tekkeprotsessiks, aga ta on midagi muud.

Kui naudingud on kõlbmatud, sest mõned neist võivad häda kaasa tuua, siis on see sama, kui et mõned tervisele soodsad asjad on kõlbmatud vara suurendamiseks - mõlemad on siis ühes suhtes kõlbmatud, kuid nad pole ju kõlbmatud sellest lähtuvalt. Ka vaimutöö võib mõnikord tervist kahjustada.

Mõistlikkusele ega ühelegi seadumusele ei ole takistuseks neile omane nauding, vaid see, mis on võõras: nauding vaimutööst ja õppimisest paneb ju veel rohkem vaimutööd tegema ja õppima.

Täiesti tõenäoliselt tuleb nii välja, et ükski nauding ei tähenda oskustoimingut, sest oskus ei tähenda ka mingit muud toimimist, vaid ainult võimet selleks. Ometi peetakse naudinguga seostuvaks lõhnaõlide valmistamise oskust ja kokakunsti.

Et tasakaalukas inimene väldib naudinguid ja mõistlik taotleb ilma kannatusteta elu ning et lapsed ja loomad taotlevad naudinguid - kõike seda saab korraga ära lahendada. On ju räägitud, mis suhtes kõik naudingud on üldises mõttes head ja mis suhtes pole head. Just viimaseid taotlevad nii loomad kui lapsed (ja mõistlik inimene kannatuste puudumist nende pärast) - neid, millega kaasnevad himud ja kannatused, neid, mis on kehalised (nad on ju sellised) ja liialdusi nendega seoses. Nende pärast taltsutamatu inimene ongi taltsutamatu. Seetõttu tasakaalukas väldib neid, samal ajal on ka tasakaalukal naudingud olemas.

13. Ollakse aga üksmeelel, et kannatus on halb ja seda tuleb vältida. Üks kannatus on üldises mõttes halb, teine aga on mingis suhtes meile segav. Välditavale, siis sellele, mida tuleb vältida ja mis on pahe, on vastandiks hüve. Nauding jälle peab paratamatult olema mingi hüve. Kuidas aga lahendas asja Speusippos, pole sobiv lahendus: et suurem vastandub väiksemale ja võrdsele ning samamoodi vastandub ka nauding, aga ta ju ei ütle, et nauding oleks mingi pahe.

Kuigi mõned naudingud on kõlbmatud, ei takista see ülimat hüvet teatud nauding olemast, nagu näiteks mingi teadmise puhul, ka siis kui mõni osa sellest ongi kõlbmatu. Ilmselt on see ka paratamatu, et kui toimitakse iga seadumuse puhul takistamatult, siis tähendabki õnne kas kogu toimimine või mõni osa sellest. Kui see pole takistatud, on seda väga kerge valida, aga see ongi nauding. Nii et ülim hüve on teatud nauding, kui ka juhtub, et enamus naudinguid on üldises mõttes kõlbmatud. Seetõttu peavadki kõik inimesed õnnelikku elu nauditavaks ja seovad täiesti põhjendatult naudingu õnnega. Pole ju ükski toiming takistatuna täiuslik, õnn kuulub aga täiuslike asjade hulka. Seetõttu vajab ka õnnelik inimene kehalisi ja väliseid hüvesid, mis kuuluvad juhuse juurde, et need asjad ei hakkaks teda takistama. Need, kes ütlevad, et piinlev või suurtesse õnnetustesse langenud inimene on õnnelik, kui ta on hea inimene, ajavad tahes tahtmata tühja juttu. Kuna aga juhuse abi vajatakse, siis peavad mõned õnnelikku juhust ja õnne samaks asjaks. Seda ta pole, sest ka liiga palju õnnelikku juhust võib saada takistuseks ja ilmselt pole siis enam õige seda kutsuda õnnelikuks juhuseks, sest seda määratletakse õnne suhtes.

Kõik, nii loomad kui inimesed taotlevad naudingut ja see tõestab, et ta peab olema mingi ülim hüve.

Selline jutt ju ei kao küll täiesti, mis tuleb rahvalt,

hulkadest...

Aga kuna mitte ükssama loomus ja seadumus ei ole ega näi olevat parim, siis ei järgi kõik inimesed ka samasuguseid naudinguid. Ometi järgivad kõik naudingut ja ilmselt mitte seda, mida arvavad või ütlevad, vaid ühtsama, sest kõiges on ju midagi loomuselt jumalikku. Kehanaudingud on võtnud endale selle nime üldisena seetõttu, et nende võimu alla langetakse kõige sagedamini ja et need on kõigile ühised. Kuna nad on siis ainukesed, mida tuntakse, siis arvataksegi ainult neid esinevat.

On aga selge, et kui nauding ja ka toimimine poleks hüve, siis ka õnnelik inimene ei naudiks elu. Milleks peakski tal naudingut vaja olema, kui see pole hüve ja ta võib ka kannatades elada? Kui kannatus, nagu ka nauding, poleks ei hüve ega pahe, milleks seda siis vältida? Seega pole ju ka eeskujulikul inimesel elu nauditavam, kui seda pole ka ta toimingud.

14. Kehanaudinguid tuleb lähemalt vaadelda nende puhul, kes ütlevad, et tuleb valida ainult mõnigaid naudinguid, näiteks üllaid, ja mitte kehalisi, mis seostuvad taltsutamatu inimesega. Miks siis kannatused, nende vastandid, on halvad? Pahe vastandiks on ju hüve. Kas on siis paratamatult vajalikud naudingud seepärast hüved, et see, mis pole pahe, on hüve? Või on nad teatud piirini hüved? Kui seadumused ja liikumised ei lähe headuses liiale, kas on see nii ka naudinguga? Kui aga lähevad, kas siis ka nauding? Kehaliste hüvede puhul on liialdus olemas ja kõlvatule inimesele on omane taotleda liialdatud, aga mitte paratamatuid naudinguid. Tunnevad ju kõik mingit mõnu hõrgutavatest toitudest, veinist ja armuvahekorrast, kuid mitte kõik selliselt, nagu peab. Kannatuse puhul on vastupidi, sest siis välditakse neid üldse ja mitte liialdamist nendega: naudinguga liialdamise vastandiks pole ju kannatus muidu, kui ainult liialduse taotleja jaoks.

Esitada ei tule mitte ainult tõde, vaid ka vale arusaama põhjus, sest see teeb asja usutavaks. Kui teha hästi põhjendatult selgeks, miks pole see tõde, mis tõena näib, siis paneb see rohkem tõesse uskuma. Seetõttu tuleb rääkida, miks paistavad kehanaudingud valimisväärsetena.

Esiteks siis sellepärast, et see kõrvaldab kannatuse. Kui on liiga palju kannatust, siis taotlevad inimesed liialdatult ka kõiki kehalisi naudinguid, nagu oleks nendest abi. Nad muutuvad tõhusaks abiks, sest olles teistsugused, ilmutavad nad vastumõju ja seetõttu neid ka taotletakse. Naudingut ei peeta eeskujulikuks just sel kahel põhjusel, nagu öeldud: et nad kuuluvad tegevusena kõlvatu loomuse juurde - osa sünnipäraselt, nagu loomadel, osa harjumuse tõttu, nagu kõlvatute inimeste puhul -, ja et nad on abiks, kui midagi puudub - saamisest parem on ju see, kui midagi olemas on. Need aga esinevad täiuse saavutamise käigus ja on siis juhuslikult head.

Naudingute tugevuse tõttu taotlevad neid inimesed, kes ei saa muudest asjadest mõnu tunda. Mõned tekitavad endale ka ise janu millegi järele. Siis, kui need on kahjutud, pole midagi ette heita, kui aga kahjulikud, siis on nad kõlbmatud. Sellistel inimestel pole ju midagi muud, millest mõnu tunda, paljude loomus on aga selline, et neid paneb äärmuste puudumine kannatama: elusolendid pingutavad ju kogu aeg, nagu ka loodusteadlased tunnistavad, öeldes, et nägemine ja kuulmine on samuti kannatusega seotud, kuid me oleme nende jutu järgi sellega juba harjunud. Samuti on inimesed nooruses kasvamise tõttu nagu purjus inimeste moodi, noorus aga on nauditav. Kergestierutuvad inimesed aga vajavad loomusele alati abi, sest ka nende keha vaevleb pidevalt segaduses ja on alati tugevate püüdluste mõju all. Kui nauding on aga tugev, ajab see kannatuse ära, olgu siis vastandina või juhuslikult. Seetõttu muutuvad ka inimesed taltsutamatuks ja kõlvatuks.

Naudingutes, kus puudub kannatus, pole ka liialdust: nad on loomult ja mitte juhuslikkuse tõttu nauditavad. Juhusliku all mõtlen ma abistavana toimivat naudingut. See näib nauditavana, kuna osutatakse abi nii, et terveksjäänud osa teatud viisil tegutseb. Loomult nauditav on see, mis paneb tegutsema loomuses selle terve osa.

Mitte alati pole sama asi nauditav, kuna meie loomus pole ühtlaselt üldine, vaid seal on ka midagi muud, mis on hävitav jõud. Nii et kui üks osa midagi teeb, siis käib see teise osa loomuse vastu; kui nad on tasakaalus, ei põhjusta tehtav kannatusi ega ka naudingut. Kui kõige loomus oleks ühtne, näiks alati sama toiming kõige nauditavamana. Seetõttu on jumalale meelepärane alati üks ja üldine nauding, sest toimejõud pole mitte ainult liikumisel, vaid ka liikumatusel. Ja nauding on pigem rahulikkuses kui liikumises. Kuid luuletaja järgi on meeldivaim kõige juures just muutumine, ja seda mingi pahelisuse tõttu. Nii on ka kergestimuutuv inimene paheline, samuti nagu ka loomus, mis vajab muutusi: ta pole ühtlaselt üldine ega korrapärane.

Nüüd on räägitud ohjeldatusest ja ohjeldamatusest ning naudingust ja kannatusest: mis kumbki on ja mis suhtes on ühed head ja teised halvad. Järgnevalt räägime ka sõprusest.

VIII RAAMAT

1. Pärast seda peaks järgnema sõpruse käsitlus, sest see on ju teatud loomutäius või kuulub loomutäiuse juurde, lisaks on ta elus väga vajalik. Ilma sõpradeta ei tahaks keegi ju eladagi, kui ka kõik ülejäänud hüved oleksid. Ka rikkad inimesed, kellele kuulub kõrge ametikoht ja mõjuvõim riigis, näivad vajavat üle kõige sõpru. Sest mis kasu oleks sellisest küllusest, kui ei saa teha heategusid, mis just sõprade suhtes on kindlasti kõige rohkem kiiduväärt? Või kuidas ilma sõpradeta saaks kõike hoida ja säilitada, sest mida rohkem on olemas, seda suurem on risk. Vaesuses ja ka muudes õnnetustes peetakse sõpru ainukeseks pääseteeks. Noori aitavad nad eksimustest hoiduda ja vanadele on toeks ning abiks toimingutes, mida nood ei suuda enam jõu puudusel korda saata, neid aga, kes meheeas, innustavad nad üllastele tegudele,koos ja seltsis ju minnes
-  nii suudavad ju inimesed rohkem aru saada ja tegutseda. See paistab olevat loomult omane vanematel järglaste suhtes ja järglastel vanemate suhtes, mitte ainult inimestel, vaid ka lindudel ja enamusel loomadest; see on olemas hõimukaaslastel üksteise suhtes ja inimestel kõige rohkem - seetõttu kiidame neid, kes on inimarmastajad. Ka reisidel võib igaüks näha, kui lähedane ja sõbralik inimene inimesele on. Sõprus paistab ka riike koos hoidvat ja seadusandjad kannavad selle eest rohkem hoolt kui õigluse eest. Sõprusele näib olevat omane täielik üksmeel ja selle poole kõige rohkem püütaksegi ning lahkhelidest, mis tähistavad vaenulikkust, hoidutakse kindlasti eemale. Sõprade vahel ei vajatagi õigusmõistmist, kui aga ollakse õiglased, siis vajatakse lisaks sõprust ning näib, et õiglasi iseloomustab kindlasti sõbralikkus.

Sõprus pole mitte ainult hädavajalik, vaid ka üllas: me ju kiidame neid, kes armastavad sõpru ja palju sõpru näib olevat midagi head. Veel arvavad mõned, et head inimesed ja sõbrad tähendavadki sama.

Sõpruse kohta on aga üsna palju erinevaid arvamusi. Ühed loevad seda sarnasuseks ja sarnaseid inimesi sõpradeks, mille järgi öeldakse, et sarnane otsib sarnast ja hakki tõmbab haki juurde ning muud sellist. Teised aga ütlevad vastupidi - ikka omavahel üksteise vastu, nagu pottsepad. Selle asja kohta otsitakse ka sügavamaid ja olemuslikumaid seletusi. Euripides ütleb ju, et kuivanud maa igatseb vihma järele, pühalik taevas aga igatseb täitununa, et vihm saaks maale langeda. Ja Herakleitos ütleb, et vastuolu on kasulik ja erinevad asjad annavad kauneima kooskõla ning et kõik sünnib võitlusest. Sellele vastupidiselt väidab nii Empedokles kui ka teised, et sarnane püüdleb sarnase poole. Need loodust puudutavad küsimused tuleb aga nüüd kõrvale jätta, sest need ei kuulu käesoleva uurimuse juurde. Vaadelgem seda, mis on inimesega seotud ja puudutab kombeid ning tundeid, näiteks kas sõprus võib tekkida kõikide vahel või ei saa näiteks rikutud loomusega inimesed sõbraks olla; ja kas on olemas üks sõpruse vorm või rohkem. Kui ühed arvavad, et on ainult üks, kuna ta võib esineda suuremal ja väiksemal määral, siis pole see piisavate tõendite puudumisel veenev. Rohkem ja vähem võib olla ju ka vormilt erinevate asjade puhul. Sellest oleme varem rääkinud.

2. Vahest saab sellesse puutuv selgeks, kui õppida tundma, mis on armastust väärt. Näib ju, et ei armastata kõike, vaid ainult seda, mis väärt armastada - see on hea, nauditav ja kasulik. Näib, et just kasulikkus on see, mille tõttu midagi muutub heaks või nauditavaks, nii et hea ja nauditav oleks armastamist väärt kui lõppeesmärk. Kas nüüd inimesed armastavad seda, mis on hea või mis on hea nende jaoks? Need tähendavad ju mõnikord eri asju, ja samuti on ka nauditava puhul. Igaüks näib ju armastavat seda, mis on enda jaoks hea, armastust väärib aga ka hüve üldises mõttes, aga igaühele eraldi just talle hea. Kuid iga inimene ei armastagi seda, mis on talle hea, vaid hoopis, mis näib sellisena. Siin polegi mingit vahet, sest siis saab armastust väärivaks see, mis näib sellisena.

On kolm põhjust, mille pärast armastatakse. Elutute asjade armastamise puhul ei räägita sõprusest, sest seal pole vastukiindumust ega omavahelist hea soovimist - on ju ilmselt naljaks veinile head soovida, kui aga midagi üldse soovida, siis et ta alles püsiks, nii et võiks seda endale saada. Öeldakse aga, et sõbrale tuleb head soovida ta enda pärast. Neid, kes selliselt head soovivad, nimetatakse heatahtlikeks, kui teise poolt ka neile sama osaks ei saa - sõprus aga avaldub vastastikuses heatahtlikkuses. Või tuleb lisada, et kui see ei jää varjatuks? Paljud on ju heatahtlikud nende suhtes, keda pole näinudki, aga eeldavad, et nad on korralikud ja kasulikud inimesed, viimastest võib aga mõni vastu tunda sedasama ka nende suhtes. Siis paistavad nad vastastikku heatahtlikena. Kuidas aga saaks keegi neid sõpradeks nimetada, kui see, mis nende vahel on, jääb neile endile varjatuks? Niisiis on üks öeldu põhjal see, et tuleb olla vastastikku heatahtlik ja head soovida, seda mitte varjates.

3. Need põhjused on üksteisest erinevad ja niisamuti ka kiindumuse ja sõpruse vormid. Seega on olemas kolm sõpruse vormi - sama arv kui kiindumuse puhulgi. Igale neist vastab vastastikune kiidumus, mis ei jää varjatuks. Kes on teineteisega sõbrad, soovivad vastastikku head selles, millele sõprus rajaneb. Nendel, kes on aga omavahel sõbrad kasu pärast, ei lähtu sõprus neist endist, vaid millestki, mida head nad teineteiselt saavad - nii võib see olla näiteks naudingu pärast. Teravmeelseid inimesi ei armastata mitte selle pärast, et nad on just sellised, vaid et nad pakuvad teistele naudingut. Neile, kes on kasu pärast sõbrad, meeldib hüve, mida nad endale saavad, ja kes naudingu pärast, siis nauding neile endile: teist ei peeta mitte niivõrd sõbraks kuivõrd kasulikuks ja nauditavaks. Selline sõprus on ju juhuslik, sest sõprust ei tunta mitte sõbra kui sellisega, nagu ta on, vaid kuivõrd ta pakub midagi head ja nauditavat. Need suhted lagunevad kergesti, kui osapooled ei püsi samasugustena: kui üks ei paku enam teisele naudingut ega kasu, lakkab sõprus olemast.

Kasulik pole aga püsiv, vaid muutub pidevalt teistsuguseks. Kui nüüd kaob see, mille pärast sõbrad oldi, laguneb ka sõprus, kuna sõprus oli just sellega seoses olemas. Selline sõprus näib esinevat kõige rohkem vanade inimeste vahel - sellises eas ei järgi inimesed ju naudingut, vaid seda, mis tulu toob. Ka elu kõrgperioodil ja noorte seas on neid, kes kasu taotlevad. Sellised inimesed ei seltsi omavahel ka meelsasti, mõnikord aga isegi ei meeldi üksteisele. Nad ei vaja ka sellist suhtlemist muidu, kui ainult tulu pärast. Nad peavad teineteist nauditavaks ainult sedavõrd, kuivõrd on lootust midagi head saada. Selliste suhete hulka loetakse ka külalislahkus.

Noorte sõprus aga näib rajanevat naudingule, sest nad elavad ju tunnete järgi ja järgivad eelkõige seda, mis on neile nauditav ja käepärast. Vanuse suurenedes aga muutuvad teiseks ka neile naudingut pakkuvad asjad. Seetõttu on nad kiired nii sõprust sõlmima kui ka sellest loobuma, sest sõprus muutub samaaegselt sellega, mida nauditavaks peetakse - niisugused naudingud aga muutuvad kiiresti. Noored kalduvad meelelisse armastusse, meelelised armusuhted aga rajanevad kõige rohkem tunnetele ja sõltuvad naudingust. Seetõttu nad armastavad ja loobuvad sellest ruttu, sageli muutuvad asjad sama päeva jooksul - nad ju soovivad päevi teistega koos veeta ja seltsis olla, sest sõprus nende meelest niimoodi välja näebki.

Täiuslik sõprus on tublide inimeste vahel, kes on loomutäiuselt sarnased, sest headena soovivad nad teineteisele sama moodi head, kuivõrd ise head on. Kes soovivad sõprade endi pärast neile head, on kõige paremad sõbrad, kuna nad on sellised olemusest lähtuvalt ja mitte juhuslikult. Nende sõprus püsib siis niikaua, kui nad on head - loomutäius on ju kestev ja mõlemad on head nii üldises mõttes kui ka sõbra jaoks. Samas on nad ka meeldivad - headena on nad meeldivad nii üldises mõttes kui ka teineteisele, sest mõlemale pakuvad naudingut nii ta enda tegevused kui ka teise omad - heade inimeste puhul on need ju samasugused või sarnased. Selline sõprus on täiesti tõenäoliselt püsiv. Ta hõlmab ju endas kõike, mis peab sõprade juures olema. Igasugune sõprus sõltub hüvest või naudingust, kas siis üldises mõttes või sõbrustajale endale, ning see rajaneb teatud sarnasusel. Sellise sõpruse puhul kehtib ülalöeldu sõpradest endist lähtuvalt, sest nad on sarnased nii selles suhtes kui ka ülejäänus: mis on üldises mõttes hea, on ka üldises mõttes nauditav, see on aga kõige rohkem armastust väärt. Armastust ja sõprust leidub seega kõige rohkem ja parimal kujul selliste inimeste vahel.

Niisugust sõprust esineb aga ilmselt harva, sest selliseid inimesi on vähe. Lisaks vajab see aega ja harjumist, sest vanasõna järgi ei saa inimesed enne teineteist tundma, kuni on koos puuda soola ära söönud. Sõbraks ei peeta enne ega ka sõbruneta, kuni kumbki paistab teisele sõprust ja usaldust väärivana. Need, kes kiiresti hakkavad teisega sõbra kombel käituma, soovivad küll olla sõbrad, aga pole seda siiski, niikaua kuni teada saavad, kas nad ka sõprust väärivad. Sõbrunemissoov ilmub küll kiiresti, sõprus aga mitte.

4. Selline sõprus on siis täiuslik nii kestvuse kui ka kõige muu poolest: kummalegi saab teise poolt osaks seesama või sarnane, mis endalegi, nagu peabki sõprade vahel olema. Ka sõprus naudingu pärast sarnaneb sellega, sest head inimesed on teineteisele ka meele järele. Samuti on ka sõprusega kasulikkuse pärast, sest head inimesed on vastastikku ka niisugused - kindlasti püsivad sõprussuhted ka sellistel tingimustel, kui saadakse teiselt sedasama vastu, näiteks naudingut, ja mitte ainult samamoodi, vaid ka samalt aluselt lähtuvalt, nagu näiteks teravmeelsete inimeste vahel ja mitte nagu armastaja ja armastatu puhul. Viimastele ei paku samad asjad naudingut, vaid ühe jaoks on see teise nägemine, teisele jälle - armunu poolt osutatud tähelepanu. Õitsva ea lõppemisega lõpeb mõnikord ka sõprus: ühele ei paku enam naudingut teise nägemine, teisele ei saa enam tähelepanu osaks. Paljudel jääb see aga püsima, kui harjumusest on teise kombed meeldima hakanud ja need kombed on sarnased. Need aga, kes armusuhete puhul ei vaheta välja mitte nauditavat, vaid kasulikku, on sõpradena halvemad ja vähem püsivamad. Kasu pärast sõprusepidamine lõpeb koos sellega, mis on kasulik, sest ei oldud mitte omavahel sõbrad, vaid aeti kasu taga.

Naudingu või kasu pärast võivad siis ka kõlvatud inimesed olla omavahel sõbrad, samuti korralikud inimesed kõlvatutega või kestahes ka igaühe teisega. On aga selge, et nende endi pärast on sõbrad ainult head inimesed, sest halvad ei tunne teisest rõõmu, kui mingit kasu ei saa.

Ainult heade inimeste vaheline sõprus ei allu laimule, sest ei jääda ju kergesti midagi uskuma inimese kohta, keda on pikka aega tundma õpitud: nende vahel on usaldus, seal ei saa kunagi ülekohut olla ja nii edasi - kõik, mille järgi tõelist sõprust hinnatakse. Teistsuguste sõprussuhete puhul aga ei takista miski igasuguseid asju juhtumast.

Kuna inimesed nimetavad sõpradeks ka neid, kes lähtuvad kasust, nagu riikide puhul on - riikidevahelised liidud näivad ju sündivat kasulikkuse pärast -, ja ka neid, kes naudingu pärast teineteisele meeldivad, nagu laste puhul on, siis tuleb ilmselt ka meil neid sõpradeks nimetada. Sõprusel on palju vorme: esiteks ja tähtsamana see, mis on heade inimeste vahel, kuivõrd nad head on, ülejäänud aga lähtuvad sarnasusest. Sõbrad ollakse vastavalt sellele, kui on midagi head või sarnast, sest naudinguarmastajale tundub ka nauding hüvena. Need kaks ei ole aga tihedalt seotud, samad inimesed ei saa sõpradeks nii kasu kui ka naudingu pärast - see, mis rajaneb juhusele, ei kuulu ju tihti kokku.

Kui sõprus on jagatud sellisteks vormideks, saavad kõlvatud inimesed sõpradeks naudingu ja kasu tõttu, olles selles suhtes sarnased, head inimesed on aga sõbrad iseenda pärast, kuivõrd nad on head. Need on siis sõbrad üldises mõttes, teised aga juhuslikult ja sarnasuse tõttu eelmistega.

5. Mis puutub loomutäiustesse, siis ühtesid nimetatakse headeks seadumuse alusel, teisi toimimise alusel. Samuti on ka sõpruse puhul: ühed tunnevad seltsis viibides teineteisest rõõmu ja teevad häid tegusid, need, kes aga magavad või on eri paikades, pole küll toimimas, kuid on siiski sellised, et sõbrana toimida. Vahemaa tõttu ei lakka olemast ju sõprus üldiselt, vaid ainult toimimine, kui aga lahusolek muutub kauakestvaks, siis näib see ka panevat sõprust unustama. Seepärast öeldakse:

Tihtigi sõprus kaob, kui suhtlusevõimalus katkeb.

Paistab, et vanad ja sünged inimesed ei sõbrune kergesti, sest neis on napilt seda, mis on nauditav. Keegi ei suuda ju koos rusuva seltskonna ja ebameeldiva inimesega aega veeta, sest loomus paistab vältivat kõige rohkem just seda, mis on rusuv, kuna püüdleb nauditava poole. Need, kes teineteisesse hästi suhtuvad, kuid ei käi seltskondlikult läbi, paistavad pigem heatahtlike inimeste kui sõpradena, sest sõpradele pole midagi iseloomulikumat, kui seltsis koos olla; puudustkannatajad püüavad ju abi saada, aga koos aega veeta tahavad ka täiuslikult õnnelikud inimesed - just neile sobib üksiolek väga halvasti. Ühiselt teineteisega koos ei saa aga elada, kui ei naudita ega tunta heameelt samadest asjadest - heade kaaslaste puhul on see oluline.

Nagu juba korduvalt öeldud, on tõeline sõprus just heade vahel, sest see, mis on üldises mõttes hea või nauditav, näib olevat sõprust ja valimist väärt, igaühe jaoks aga see, mis talle selline on. Hea inimene on hea inimese jaoks niisugune mõlemal põhjusel. Paistab, et kiindumus on tunne, sõprus aga seadumus, sest kiindumus võib olla samahästi ka elutute asjade suhtes, kuid vastastikune sõprus eeldab valikut, valik tuleb jällegi seadumusest. Neile, kelle vastu tuntakse sõprust, soovitakse head nende endi pärast, lähtudes mitte tundest, vaid seadumusest. Armastades sõpra, armastatakse seda, mis on iseendale hea, sest kui hea inimene muutub sõbraks, siis muutub ta heaks selle vastu, kelle sõber ta on. Kumbki armastab siis seda, mis on talle endale hea ja annab selle võrdsel määral tagasi heasoovlikkuse ning naudingu näol. Sõprust nimetataksegi võrdsuseks, sellisena esineb ta kõige rohkem heade inimeste vahel.

6. Süngete ja vanade inimeste juures tekib sõprus harvemini, kuna nad on enamasti pahurad ega tunne eriti suhtlemisest rõõmu, suhtlemist peetakse aga kõige rohkem sõbralikkuse märgiks ja sõpruse edendajaks. Seetõttu noored sõbrunevadki kiiresti, vanad aga mitte, sest nendega, kellest ei tunta rõõmu, ei sõbruneta. Samuti on ka süngete inimestega. Siiski võivad sellised inimesed üksteise vastu heatahtlikud olla, sest nad soovivad head ja tulevad vajadusel appi, aga sõbrad nad küll eriti pole, kuna ei veeda koos aega ega tunne teineteisest rõõmu - neid asju peetakse aga kõige rohkem sõbralikkuse märgiks.

Täiuslikule sõprusele vastavalt ei saa olla sõber paljude inimestega, nii nagu ei saa ka korraga paljudesse armunud olla: see paistab liigsusena ja ta tekib sellisena loomupäraselt ühe inimese suhtes. Paljudel inimestel korraga pole sugugi kerge samale inimesele meele järele olla ja ilmselt ka headena näida, selleks tuleb ju omandada kogemusi ja lähedaseks saada, mis on aga väga raske. Kuid kasu ja naudingu pärast saavad küll paljud meele järele olla, sest selliseid inimesi on palju ja niisuguste teenete osutamiseks läheb vähe aega.

Nendest kahest paistab sõpruse moodi rohkem see, mis sõltub naudingust, kuna see on mõlemapoolne ja tuntakse vastastikku rõõmu samade asjade pärast - sellised on noorte sõprussuhted. Niisugustes suhetes on rohkem heldust, kasutaotlevates suhetes aga kauplemist. Ülimalt õnnelikel inimestel polegi vaja kasu, vaid naudingut, sest nad tahavad just teistega seltsis olla. Nad võivad ka lühikest aega kannatust taluda, pidevalt ei saa aga keegi nii vastu pidada - ka hüve ise võib siis talle kannatuseks saada. Seetõttu otsivad nad meeldivaid sõpru ja ilmselt peavad needsamad olema ka head - ning seda ka nende vastu, sest just siis on neil olemas kõik, mis sõpradel vaja.

Need, kes on võimu juures, paistavad suhtlevat kaht liiki sõpradega: ühed on neile kasulikud ja teised meeldivad, samad inimesed on aga harva mõlemat. Nad ei otsi ju neid, kellel meeldivusega kaasneks loomutäius, ega kasulikke inimesi üllastes asjades, vaid ühelt poolt teravmeelseid inimesi, kes neile naudingut pakuksid, teiselt poolt saavutusvõimelisi, kes korraldusi täidaksid. See aga esineb ühe puhul harva koos. Aga nagu öeldud, eeskujulik inimene on samas ka kasulik ja pakub naudingut. Ta ei saa aga sõbraks sellele, kes tast üle on, muidu kui see teda ka loomutäiuse poolest ületab, sest vastasel juhul ei jää temast üle olles põhimõtteline võrdsus kehtima; tavaliselt leidub aga selliseid inimesi harva.

Siinkäsitletud sõprussuhteid iseloomustab siis võrdsus: kummalegi saab teiselt osaks seesama ja seda soovitakse vastastikku teineteisele või vahetatakse üks asi vastavalt teise vastu, näiteks nauding selle vastu, mis tulus on. Nagu öeldud, on need sõprussuhted nõrgemad ja vähempüsivad. Sarnasuse ja erinevuse tõttu samas asjas neid kas peetakse või ei peeta sõprussuheteks. Sarnasuse tõttu loomutäiusel rajaneva sõprusega paistavad nad ka sellisena: üks neist sisaldab naudingut, teine kasu ja see on olemas ka sõpruses loomutäiuse alusel. Viimane ei allu laimule ja on kestev, teine aga vahetub kiiresti muu vastu, erinedes veel mitmes suhtes - selle lahknevuse tõttu ei paistagi nad sõprussuhetena.

7. On olemas ka teine sõpruse vorm, mis rajaneb ülimusele, näiteks isal pojaga ja üldse vanematel inimestel noorematega, mehel naisega ja valitsejatel alluvatega. Need erinevad ka omavahel: mis on vanematel lastega, pole sama, mis valitsejatel alluvatega, samuti isal pojaga ja pojal isaga ning ka mehel naisega ja naisel mehega. Igaühe puhul neist kaasneb ju teisest erinev loomutäius ja toimimine, teistsugune on ka see, mille pärast sõprust tuntakse. Ka kiindumus ja sõprussuhted on siis erinevad: kumbki ei saa teiselt sedasama vastu ega pea ka seda taotlema. Kui laste poolt saab vanematele osaks see, mida on eluandjatel vaja, vanemate poolt aga järglastele see, mida lastele vaja, siis on nende vahel kestev ja eeskujulik sõprus. Kõikide ülimusel rajanevate sõprussuhete puhul peab kiindumus olema põhimõttelises vastavuses, näiteks paremat tuleb rohkem armastada, kui ta armastab, samuti ka kasulikumat ja nii ka kõigil muudel juhtudel. Kui kiindumus vastab väärtusele, siis tekib teatud võrdsus, mis näib kuuluvat sõpruse juurde.

Võrdsus ei paista aga olevat ühesugune õiglaste tegude puhul ja sõpruse juures, sest õiglastes tegudes vastab võrdsus esmajoones väärtusele, hulk on aga teisel kohal. Sõpruse puhul on hulk jälle esimesel kohal, väärtusest lähtuv aga teisel. See ilmneb siis, kui tekib suur vahe loomutäiuses, pahelisuses, jõukuses või muus suhtes, sest siis ei olda enam sõbrad ega püütagi seda. Kõige selgem on see jumalate puhul, sest nemad ületavad hüvedelt kõiki suurimal määral. See on ilmne aga ka kuningate juures, sest need, kes on palju alamal, ei püüagi nende sõbrad olla, samuti ei püüa keegi seda ülimalt tähtsate või tarkade inimestega. Sellisel juhul pole siis täpselt piiritletud, kusmaani ollakse sõbrad. Võib ju palju ära võtta ja sõprus püsib siiski, kuid väga suure vahemaa puhul seda enam pole, näiteks jumalaga seoses.

Siit tekib ka küsimus, kas sõbrad ikka tahavad sõpradele suurimaid hüvesid, näiteks et nad oleksid jumalad - siis nad ei ole ju neile enam sõbrad, seega pole ka hüvesid, sest sõbrad tähendavad hüvesid. Kui siis on õigesti öeldud, et sõber tahab sõbrale head tema enda pärast, siis peaks too ka selliseks jääma, nagu on. Ülimaid hüvesid soovitaksegi talle kui inimesele, kuid ilmselt ka mitte igasuguseid: igaüks tahab ju hüvesid kõige rohkem iseendale.

8. Auahnuse tõttu näivad paljud inimesed soovivat pigem armastatud olla kui ise armastada - seetõttu armastavad paljud ka lipitsemist, sõbrana on lipitseja alamas seisundis või näitab seda nii välja, et armastab rohkem, kui teda armastatakse. Olla armastatud tundub peaaegu sama kui olla austatud, selle poole aga püüavad paljud. Paistab aga, et austust ei valita mitte selle enda, vaid juhuslikult kaasneva pärast. Paljud tunnevad ju rõõmu, kui neid valitsejad austavad, sest loodavad, nagu arvavad, saada neilt seda, millest puudust tunnevad: nad rõõmustavad austuse kui tulevase heaolu tõendi üle. Need aga, kes taotlevad austust asjatundlikelt inimestelt, kes neid tunnevad, püüavad kinnitust saada oma isikliku arvamuse kohta endast. Uskudes rääkijate arvamust, et nad on head, valmistab see neile heameelt.

See, kui ollakse armastatud, valmistab iseenesest rõõmu, seetõttu võib see näida parem, kui olla austatud. Ka sõprus on iseenesest valimisväärne, kuid see näib pigem armastamisena, kui sellena, et ollakse armastatud, mida näitab ka see, kuidas emad armastamisest heameelt tunnevad: mõned annavad oma lapsed teiste kasvatada ja, teades kõike, armastavad neid ega oota vastuarmastust, kui mõlemad pole võimalikud. Neile paistab küllalt olevat, kui näevad, et lastel hästi läheb, ja armastavad neid ise ka siis, kui need ei paku teadmatuse tõttu midagi sellist vastu, mis ema puhul sobiv oleks. Sõprus seisneb siis pigem armastamises ja kui kiidetakse neid, kes sõpru armastavad, siis näibki armastamine sõprade puhul loomutäiusena. Nii et ainult need, kellel see esineb vajalikul määral, on püsivad sõbrad ja ka nende sõprus on selline.

Niimoodi võivad aga olla sõbrad kindlasti ka need, kes pole võrdsed, sest siis nad võrdsustuvad. Sõprus seisneb ju võrdsuses ja sarnasuses ning kõigepealt loomutäiusele vastavas sarnasuses. Nad jäävad iseenesele kindlaks ja on ka vastastikustes suhetes püsivad, nad ei taha midagi kõlvatut saada ega tee ka omalt poolt nii. Võib öelda, et nad isegi ei lase seda toimuda, sest häid inimesi iseloomustab see, et hoiduvad ise eksitustest ega lase ka sõpradel neid teha. Rikutud loomusega inimesed ei jää kindlaks ega püsi samasugusena ka enda suhtes. Nad saavad lühikeseks ajaks sõbraks, tundes heameelt teineteise rikutusest. Kasulikud ja naudingut pakkuvad sõbrad püsivad kauem, siis nii kaua, kui toovad teineteisele naudingut ja tulu. Vastandlike inimeste vahel näib sõprus tekkivat kõige rohkem kasu pärast, näiteks vaesel rikkaga, harimatul targaga: millest keegi parajasti puudust tunneb, seda ta püüab saada, andes muud vastu. Selle alla võib viia ka armastaja ja armastatu ning ilusa ja inetu. Seetõttu paistavad ka armastajad mõnikord naeruväärsetena, nõudes vastuarmastust, kuna nad armastavad: see võib olla õigustatud, kui neid pidada samuti võrdväärseks armastajaks, kui aga mitte, on see naeruväärne. Ilmselt ei tõmbagi vastandit vastandi poole iseenesest, vaid juhuslike asjaolude tõttu, püüdlus aga on vahepealse suunas, sest see on hea, näiteks pole kuival vaja mitte märjaks saada, vaid vahepealsesse seisundisse jõuda, samuti on kuumaga ja kõige muuga. Selle aga võime nüüd kõrvale jätta, sest see läheb liiga kaugele.

9. Nagu ka alguses öeldud, paistavad sõprus ja õiglus käivat sama asja kohta ning samade isikute kohta. Iga ühistegevuse juurde näib kuuluvat mingi õiglus ja sõprus, vähemalt pöörduvad inimesed reisikaaslaste ja kaasvõitlejate kui sõprade poole, aga samuti ka teiste ühistegevuse vormide puhul: nii tihedad, kui on kokkupuuted, on vastavalt ka sõprus ning ka õiglus. Õige on ka kõnekäänd, et sõpradele on kõik ühine, sest sõprus rajaneb ju ühistegevusele. Vendadele ja seltsimeestele ongi kõik ühine, teistele aga teatud asjad - ühtedele rohkem, teistele vähem, sest ka sõprust võib olla kas rohkem või vähem. Erineb ka see, mis on õiglane, sest see pole sama vanematel laste suhtes, vendadel omavahel, seltsimeestel, kodanikel ja samuti ka muude sõprusliitude puhul. Pole sama ka see, mis kõigi nende suhtes on ebaõiglane, minnes seda suuremaks, mida paremad sõbrad ollakse, näiteks on hullem raha seltsimehelt välja petta kui kaaskodanikult, hullem jätta aitamata venda kui võõramaalast või lüüa isa kui kedagi teist. Koos sõprusega tugevneb loomulikult ka õiglus, nii et need puudutavad samu isikuid ja on ulatuselt võrdsed.

Igasugune ühistegevus paistab aga kuuluvat osana riigikorralduse juurde. Liitutakse ju teatud kasuliku ürituse jaoks, hankimaks midagi eluks vajalikku - ka riiklik ühistegevus näib algusest peale koonduvat ja püsivat kasulikkuse nimel, seda peavad ju silmas ka seadusandjad ja nimetavad õiglaseks seda, mis on üldkasulik. Muud ühistegevuse vormid püüdlevad kasulikkuse poole mingis ühes suhtes: näiteks meresõitjad, et meresõiduga vara või midagi muud hankida, kaasvõitlejad aga, et lahingus midagi saada, kas varandust, võitu või vallutada linna. Nii on ka samasse hõimkonda või rahvagruppi kuuluvate inimeste puhul. Näib, et mõningad ühistegevuse vormid tekivad meeldimise pärast, nagu usuühingud ja sõpruskonnad, need on usutalituste läbiviimiseks ja ühiseks ajaveetmiseks. Kõik nad paistavad aga kuuluvat riigi juurde, sest riiklik tegevus ei püüa saavutada kasu mitte antud hetkeks, vaid kogu eluks, viies läbi usutalitusi ja nendega seostuvaid kokkutulekuid, osutades jumalatele auavaldusi ja valmistades endale nauditava hingetõmbehetke. Paistab, et muistsed usutalitused ja kokkutulekud toimusid pärast viljakoristust, näiteks esmaohvri toomine, sest just neil aastaaegadel oli inimestel kõige rohkem vaba aega. Seega paistavad kõik ühistegevuse vormid kuuluvat osana riigikorralduse juurde, niisugust ühistegevust saadavad ka teatud sõpruse vormid.

10. On olemas kolm riigivormi ja samapalju ka kõrvalekaldeid, nagu väärvorme nendest. Riigivormid on: kuningriik, aristokraatia, kolmas aga põhineb varanduslikul tsensusel - seda oleks ilmselt kohane nimetada timokraatiaks, kuid enamus kutsub seda tavaliselt politeiaks. Neist parim on kuningriik, halvim - timokraatia. Kõrvalekalle kuningriigist on türannia, mõlemad tähendavad monarhiat, kuid on väga erinevad. Türann jälgib ju oma kasu, kuningas aga alluvate oma. Kuningaks ei saa olla muidu, kui pole eneseküllane ja kõikides hüvedes teistest üle - sellisel inimesel pole midagi juurde vaja, seega ei jälgi ta iseenda tulu, vaid nende oma, keda valitseb. Kes seda pole, võib ainult nime poolest nagu kuningas olla.

Talle vastandiks on aga türann, kes järgib just iseenda hüvesid ja selle puhul on täiesti selge, et ta on kõige halvem: on ju parima vastandiks halvim. Kuningriik võib üle minna türanniaks, türannia on ju ainuvalitsuse kõlbmatu vorm, rikutud loomuga kuningas võib saada türanniks. Aristokraatia läheb üle oligarhiaks valitsejate pahelisuse tõttu, kes jaotavad riigile kuuluvat teeneid arvestamata - hüvedest kas kõik või enamuse endale, ametid alati samadele inimestele, tegutsedes eelkõige rikastumise huvides. Seega valitsevad vähesed rikutud loomuga inimesed korralike asemel. Timokraatiast saab aga demokraatia, sest need on lähedased mõisted. Ka timokraatia soosib ju enamust ning tsensuse piires on kõik võrdsed. Demokraatia tähendab kõige väiksemat rikutust, sest selles riigivormis on väärastumist kõige vähem. Niiviisi toimub siis riigikordade puhul väga palju muutusi, nad lähevad väga kergesti teiseks üle.

Ka perekonnasuhetest võib leida vasteid ja mõningast näitlikku kinnitust riigikordadele, sest isa ühendus poegadega tuletab väliselt meelde kuningavõimu. Isa hoolitseb ju laste eest - selle järgi kutsub Homeros isaks ka Zeusi. Kuningriik tähistabki isalikku võimu. Pärslastel aga on isa võim nagu türanni oma, sest poegi koheldakse nagu orje. Türanlik on ka peremehe suhe orjadesse, kuna selles teostub peremehe kasu. See vorm paistab siis õige olevat, pärslaste oma aga ekslik, sest erinevatel juhtudel peavad valitsemisvormid erinema. Mehe ja naise suhe paistab aristokraatliku korrana, sest mees valitseb seisundile vastavalt ja selles suhtes, milles mees peabki. Mis aga naisele sobib, selle jätab tema hooleks. Kui mehel on võim kõiges, siis muutub see oligarhiaks: ta teeb seda vastuolus väärtusega ja mitte selles, milles parem on. Mõnikord aga valitsevad naised, sest nad on pärijad, seega ei saa nad võimu loomutäiusest lähtuvalt, vaid jõukuse ja mõjukuse tõttu nagu oligarhia puhul. Vendade suhted sarnanevad aga timokraatiaga, sest nad on võrdsed, välja arvatud ealised erinevused. Seetõttu, kui ealised erinevused on suured, muutub sõprus teistsuguseks kui vendade oma. Demokraatia esineb kõige rohkem peremeheta perekonnasuhetes, seal on ju kõik võrdsed, valitsejaks võib olla sel puhul ka nõrk ning igaühel on vaba voli.

11. Sõprus ilmneb siis igale riigikorrale vastavalt ja selle järgi ka õiglus. Kuninga suhe alamatega rajaneb heategude küllusel, sest ta käib alamatega hästi ümber - tubli inimesena hoolitseb ta ju nende eest, nagu karjus lammaste eest, et kõik hästi läheks. Seepärast nimetab ka Homeros Agamemnonit rahva karjaseks. Ka see on isalik sõprus, kuid erineb heategude ulatuse poolest, temast sõltub see, mida peetakse tähtsaimaks - elatus ja kasvatus, kuid sedasama seostatakse ka esivanematega. Isale on ju loomuomane valitseda poegade üle, eelkäijatele järelpõlve üle ja kuningale alamate üle. Sellised sõprussuhted rajanevad ülimusel, seetõttu austatakse ka vanemaid. Nendevaheline õiglus ja samuti ka sõprus pole aga samaväärne, vaid seisundile vastav. Mehe sõprus naisega on sama, mis aristokraatia puhul, sest lähtub loomutäiusest, suurema hüve andmisest paremale ja kooskõlas mõlemaga, ja samuti ka õigluse puhul. Vendadevaheline sõprus näib olevat seltsimehelik, sest nad on võrdsed ja samaealised, sellistena aga tunnetelt ja harjumustelt suures osas sarnased. Samamoodi näib see olevat ka timokraatliku korra järgi, sest seal soovivad kodanikud olla võrdsed ja korraaustajad. Seega toimub valitsemine seisundile vastavalt võrdsetel alustel, samuti on ka sõpruse puhul. Kõrvalekalletega seoses jääb aga nii õiglust kui ka sõprust väheseks ja kõige vähem on seda halvimas riigivormis - türannias pole ju sõprust üldse või siis väga vähe. Seal, kus pole valitseja ja valitsetava vahel midagi ühist, puudub ka sõprus ja samuti õiglus, nagu näiteks töömehe ja tööriista vahel, hinge ja keha või peremehe ja orja vahel. Teine neist on ju kõikide puhul kasutaja teenistuses, hingetute asjade suhtes pole aga sõprust ega õiglust, samuti pole ka hobuse või härja suhtes ning orja suhtes, kuivõrd ta ori on. Osapooltel pole siis midagi ühist, sest ori on elav tööriist, tööriist aga hingetu ori. Kuivõrd ta siis on ori, pole tema suhtes sõprust. Kuivõrd ta aga on inimene, näib mingi õiglus valitsevat kõikide inimeste vahel kõige suhtes, kes võivad osaleda seaduse ja lepingu järgi ühistegevuses - seega võib olla ka sõprus, kuivõrd on tegu inimesega. Niisiis on türanniates sõprust ja õiglust väga vähe, kuid demokraatiates suurimal määral: võrdsete vahel on ju palju ühist.

12. Nagu öeldud, igasugune sõprus sisaldab siis ühistegevust. Eraldi võiks siiski paigutada sõpruse sugulaste ja seltsimeeste vahel. Kodanikud, hõimukaaslased, reisiseltsilised ja teised sellised näivad kõige rohkem ühistegevuse osalistena, sest paistab, et nad nagu toetuvad mingile kokkuleppele. Siia hulka võiks paigutada ka külalislahkuse.

Sugulastevahelisel sõprusel näib olevat palju vorme, kuid nad lähtuvad kõik isalikkusest, sest vanemad armastavad ju lapsi osana iseendast, lapsed aga vanemaid, kuna pärinevad nendest. Vanemad tunnetavad lähemana neid, kes neist põlvnevad, kui järeltulija neid, kellest ta pärineb - ühtekuuluvustunne sündinu ja sünnitaja vahel on ju suurem, kui loodu ja looja vahel. Mis endast lähtub, ongi omane sellele, kellest ta on tulnud, näiteks iseenda hambad või juuksed. Looja aga loodule omane pole või on vähemal määral. Mõjub ka ajaline kestvus, sest vanemad armastavad lapsi kohe sündides, need aga vanemaid aja möödudes, kui on lisandunud taiplikkus ja meelekogemus. Selle järgi on ka selge, miks emad rohkem armastavad. Vanemad armastavad ju lapsi nagu iseendid, sest see, mis nendest pärineb, on nagu teine mina, mis on neist eraldatud. Lapsed armastavad vanemaid, kuna on neist sündinud, vennad teineteist aga seetõttu, et sündisid samadest vanematest: sarnasus nendega muudab nad ka teineteisega sarnaseks. Selle järgi räägitaksegi samast verest ja juurtest ja muust sellisest. Seega nad ongi justnagu üks ja sama eraldatud kujul. Sõprusele mõjub palju ka koos kasvamine ja ealine lähedus, sest igaüks tahab omavanust ja eakaaslased on seltsilised. Seetõttu sarnaneb vendade sõprus seltsimeeste omaga. Samamoodi on lähedased ka nõbud ja teised sugulased ühise päritolu alusel. Nad muutuvad lähedasemaks või võõramaks, mida ligemal või kaugemal on ühisest esivanemast.

Laste sõprus vanemate vastu ja inimestel jumalate vastu on sõprus hea ja kõrgema suhtes, sest nemad on teinud teoks kõige suuremad hüved, olles olemasolu ja kasvamise põhjuseks ning sirgunult ka õpetajateks. Sellises sõpruses on ka rohkem nauditavat ja kasulikku, võrreldes võõrastega, kuivõrd ka nende elus on rohkem ühist. Vendade sõprus on samasugune kui seltsimeestelgi, eriti eeskujulikel seltsimeestel, ja üldse nagu sarnastel inimestel, kuivõrd nad on lähedasemad ja tunnevad sünnist peale vastastikust kiindumust, ning kuivõrd on enam sarnased need, kes on sama päritolu, koos kasvanud ja ühiselt õpetust saanud ning aja jooksul järelproovitu ongi kõige kestvam ja kindlam.

Ka ülejäänud sugulaste vahel on sõprus põhimõtteliselt samade tunnustega. Mehe ja naise vahel näib olevat loomupärane sõprus, sest inimene on ju looduse poolest pigem paariselav kui riiklikult elav olend, kuivõrd perepidamine on riigist varasem ja vajalikum ning järglaste sigitamine on ühine kõigile elusolenditele. Kui aga teistel olenditel ühine tegevus sellega piirdubki, siis inimesed ei ela koos mitte ainult järglaste sigitamise pärast, vaid ka muu pärast elus. Algusest peale on toimingud jaotunud, nii et ühed on meeste ja teised naiste omad. Nad aitavad siis teineteist, andes oma osa ühiseks hüveks. Seetõttu näibki sellises sõpruses sisalduvat nii kasu kui nauding. Seda võib mõjutada ka loomutäius, kui osalised on eeskujulikud: kumbki on loomult täiuslik ja tunneb sellest rõõmu. Lapsed näivad ühendust kinnitavat, seetõttu laste puudumisel minnakse kiiremini lahku: mõlemale on ju lapsed ühiseks hüveks, ühine hoiab aga koos.

Kui uurida, kuidas mehel naisega ja üldse sõbral sõbraga tuleks ühiselt elada, siis pole see ilmselt midagi muud, kui uurida, mis on õiglane: see ei ole ju seesama sõprade vahel, võõra inimese, seltsimehe või koolikaaslase suhtes.

13. Nagu alguses öeldud, on kolme liiki sõprust ja igaühe puhul ollakse sõber vastavalt kas võrdsusele või ülimusele: sõpradeks saavad ju ühtmoodi nii head kui ka parem halvemaga, samuti ka naudingule või kasule tuginedes võidakse tulusaamises võrdsed olla või erineda. Võrdsed peavad võrdsusest lähtuvalt sõbrad olema ja ka muus suhtes võrdsustuma, kuid ebavõrdsed peavad seda välja näitama põhimõttelises vastavuses ülimusega.

Täiesti tõenäoliselt esineb süüdistusi ja etteheiteid kas ainult või peamiselt kasule rajatud sõpruse puhul. Kes on sõbrad loomutäiuse tõttu, püüavad teineteise suhtes hästi käituda, sest see iseloomustab loomutäiust ja sõprust, ja kui selle pärast vaieldaksegi, siis ilma süüdistuste ning tülideta - keegi ei tunne pahameelt selle vastu, kes armastab teda ja on ta vastu hea, vaid hästikasvatatud inimesena vastab hoopis heateoga. Kes selles suhtes teist ületab, et hakka sõpra süüdistama, sest ta saab, mille poole püüab, kuna mõlemad taotlevad head. Ka naudingul põhinevas sõpruses ei tehta eriti etteheiteid, sest mõlemad saavad koos, mida taotlevad, kui tunnevad koosolemisest rõõmu. See paistaks küll naeruväärsena, kes süüdistaks teist, et see pole talle meele järele - ta võib ju vabalt teise seltsist loobuda.

Kasul rajaneva sõprusega aga kaasnevad etteheited. Need, kes kasutavad teist tulu saamiseks ära, vajavad alati rohkemat ja arvavad, et neil on vähem, kui vaja. Nad teevad etteheiteid, et neil pole nii palju, kui vaja ja mis nad tegelikult väärt on. Kes aga neile head teevad, ei suuda aidata sel määral, mil abistatavad tahavad.

Paistab siis, et kuna õiglust on kahte liiki, kirjutamata ja seadusele põhinev õigus, siis on ka kasul rajaneva sõpruse aluseks ühelt poolt kombed ja teiselt poolt seadus. Süüdistused ilmuvad kõige rohkem siis, kui inimesed sõlmivad suhteid ja lõpetavad neid erinevatel alustel. Sõprus seaduse järgi toetub leppetingimustele, mille täielik turuvorm tähendab käest kätte maksmist, vabam vorm aga hiljem toimuvat, kuid siiski vastavalt kokkuleppele - teatud asi millegi vastu. Selle puhul on võlg selge ja ühemõtteline, kuid maksutähtaja pikendamine tähendab sõbralikkuse märki. Seetõttu ei käi need mõningatel juhtudel seaduse alla, vaid arvatakse, et usalduse alusel sõlmitud suhetes tuleb leppida tagajärgedega.

Kasul rajanev kombeline sõprus ei sisalda leppetingimusi, vaid on nagu kingituse või ükskõik mis muu asja tegemine sõbrale, tagasi aga loodetakse saada vastavalt samapalju või rohkem, nagu ei olekski antud, vaid laenatud. Kui suhete lõppemisel on inimene halvemas seisus kui nende sõlmimisel, siis tulevad süüdistused. See juhtub, kuigi kõik inimesed või enamus neist soovivad küll seda, mis on üllas, valivad aga kasuliku: on ju üllas teha heategu ilma vastutasu ootamata, aga kasulik on, kui sulle endale heategu tehakse.

Seega tuleb vastavalt võimalusele ja vabatahtlikult anda tagasi selles ulatuses, mis on saadud, sest kui see on vastu tahtmist, siia sõprust luua ei tohi. Nii tuleb kohe alguses näha, kui on eksitud ja saadud heategu inimeselt, kellelt ei peaks, sest see polnud sõbralt ja tegijal ei puudunud tagamõte. See suhe tuleb siis katkestada, nagu oleks teenet osutatud leppetingimuse alusel. Vastavalt võimalusele peaks küll olema tagasiandmisega nõus, võimaluse puudumisel aga ei saa ka andja sellega arvestada - nii et tagasi tuleb anda siis, kui saab. Kohe alguses peab aga vaatama, kes teenet osutab ja mis tingimustel, et siis need vastu võtta või keelduda.

Võib arutleda selle üle, kas teenet tuleb mõõta saaja kasu järgi ja sellele vastavalt vastuteene teha või selle järgi, mis see heategu tegijale tähendas, sest need, kellele midagi anti, ütlevad, et heategijatelt saadu tähendab viimaste jaoks väga vähe, võrreldes sellega, mida teistelt saaks - tehes niiviisi kõik tähtsusetuks. Andjad aga, vastupidi, peavad enda antut suurimaks, selliseks, mida teistelt ei saaks ja et see on suurima häda või muu sellise vajaduse puhuks. Niisiis, kui sõpruse eesmärgiks on kasusaamine, siis mõõdab seda tulu saaja jaoks, sest tema tunneb puudust ja teine aitab teda selleks, et saada samal määral tagasi. Saadud abi on just nii suur, kui teine vajab ning seetõttu tuleb tal anda tagasi sama palju, kui palju tema osaks sai või isegi veel rohkem, sest see on üllam. Loomutäiusele rajanevas sõpruses aga süüdistusi pole - see paistab vastavat ju tegija valikule, valikut mõjutavad aga loomutäius ja loomutava.

14. Erinevusi on ka ülimusele rajanevates sõprussuhetes, sest kumbki peab end rohkema vääriliseks, kui see aga nii välja tuleb, siis sõprus laguneb. Parem inimene arvab, et tema peab rohkem saama, sest heale antakse ju suurem osa. Samuti mõtleb ka see, kellest on rohkem kasu: öeldakse ju, et kasutule inimesele pole võrdselt vaja, sest sellest saab siis ühiskondlik heategevus ja mitte sõprus, kui sõprusest tulenev ei vasta tegude väärtusele. Arvatakse ju, et ka sõpruses peab olema nii nagu ärisuhetes - rohkem saavad need, kelle panus on suurem.

Puudustkannataja ja halvemas seisus inimene mõtleb aga vastupidi - et hea sõbra kohus on aidata puuduses olijaid. Nad ütlevad, et mis kasu on olla eeskujuliku ja mõjuka mehe sõber, kui sellest pole loota mingit tulu?

Paistab, et kummalgi on omast kohast õigus ja et mõlemad peaksid sõprusest rohkem saama - mitte küll sama asja, aga eelisseisundis olija kuulsust ja puudustkannataja kasu. Loomutäiuse ja heategude tasuks on ju kuulsus, puudusesolijale on aga abiks kasusaamine.

See paistab nii olevat ka riigikorralduste juures: inimest, kes midagi ühiseks hüvanguks ei lisa, ei austata. Ühisvara antakse ju sellele, kes osutab teeneid ühiseks hüvanguks, austus aga on ühisega seotud. Ei saa samaaegselt ühisest allikast ammutada nii raha kui au, mitte keegi ei pea jääma igas suhtes viletsamaks: sellele, kellel on varandust vähemaks jäänud, antakse au juurde ja ostetavale hingele varandust. Sest nagu öeldud, selline vastavus võrdsustab ja hoiab sõpruse alles.

Seega tuleb samamoodi suhelda ka ebavõrdsetega. Inimene, kes on saanud kasu varandusest või loomutäiusest lähtuvalt, peab vastutasuks austust osutama, tasudes võimete piires. Sõpruse püüdeks on ju teha võimaluse piires ja mitte väärtuse järgi - seda ei saagi kõigi puhul olla, nagu näiteks jumalate ja vanemate austamise juures. Keegi ei saa ju kunagi neile võrdselt tasuda, kuid korralikuks inimeseks peetakse seda, kes nende suhtes võimetekohaselt aupaklik on.

Näib, et seetõttu pole ka pojal õigust isast lahti ütelda, kuid isal pojast on. Võlglasena peab poeg vastu tasuma, kuigi mida ta ka teeks, pole ükski ta tegu saadut väärt, nii et ta jääb alati võlglaseks. Kellele aga võlgu ollakse, sellel on voli loobuda ja seega on ka isaga nii. Samas aga ilmselt keegi ei jäta nähtavasti poega maha, kui selle loomus just äärmiselt rikutud pole, sest lisaks loodusest lähtuvale sõprusele ei saa inimlikust abist lahti ütelda. Pahelise loomuga poeg aga väldib isa abistamist või ei pea seda tähtsaks: paljud tahavad ju, et neid hästi koheldakse, kuid ise hoiduvad sellistest tegudest kui kasututest eemale.

Olgu siis niipalju selle kohta öeldud.

IX RAAMAT

1. Nagu öeldud, sõprust võrdsustab ja säilitab kõikides eri liiki kuuluvates sõprussuhetes põhimõtteline vastavus, näiteks riiklikul tasemel saab kingsepp tasutud kingade eest vastavalt väärtusele, samuti kuduja ja teised. Siin on siis ühiseks mõõtühikuks pandud raha ning kõike mõõdetakse ja võrreldakse sellega. Armusuhetes süüdistab mõnikord armastaja, et ei leia oma ülisuurele armastusele vastuarmastust, kuigi võib juhtuda, et temas polegi midagi armastust väärivat. Armastatu kurdab jälle tihti, et teine lubas enne kõike, kuid nüüd ei täida seda. See juhtub siis, kui üks tahab kiindumuses armastatusse naudingut leida, teine aga armastajast kasu saada, kumbki aga ei leia seda. Sellisel alusel sõprussuhted hakkavad lagunema, kui ei saada seda, mille pärast sõprus tekkis, sest ei hoolitud mitte teisest inimesest, vaid sellest, mis tal on - see aga pole kestev ja nii ei kesta ka sellised sõprussuhted. Loomutavadega seostuv, nagu öeldud, lähtub aga iseendast ja on püsiv.

Erimeelsused tekivadki siis, kui saadakse endale midagi muud sellest, mida taotleti, sest niiviisi polekski nagu midagi saadud, kui ei leita seda, mille poole püüti. Näiteks lubas üks kitaaramängijale, et mida paremini see laulab, seda rohkem ta saab. Kui järgmisel hommikul nõudis too lubaduse täitmist, ütles teine, et andis naudingu vastu naudingu. Kui nüüd mõlemad oleksid sedasama soovinud, oleks kõik hästi olnud. Kui aga üks ootas lõbustamist ja teine tasu ning üks sai seda ja teine mitte, siis pole osaluse tingimused õigesti täidetud: millest keegi parajasti puudust tunneb, sellele ta ka end pühendab ning annab selle eest, mis tal on.

Kuid kumb peab määrama väärtuse, kas see, kes osutab teene, või see, kes saab? Näib, et teene osutaja jätab selle teise hooleks, nagu kuulu järgi Protagoras olevat teinud: iga kord, kui ta kellelegi midagi õpetas, käskis ta õppijal hinnata, kui palju teadmine väärt on ja niipalju võttiski. Mõnele meeldib aga sellisel puhul "kuidas mees, nõnda palk".

Neile, kes võtavad enne raha, kuid hiljem ei tee, mida on öelnud, kuna lubasid liiga palju, saavad osaks õigustatud etteheited, sest nad ei täitnud seda, milles olid kokku leppinud. Nii tuleb ilmselt sofistide suhtes teha, kuna keegi ei annaks raha nende õpetuse eest. Selliseid inimesi siis süüdistatakse õiglaselt, kes ei tee seda, mille eest tasu võtsid.

Kui aga vastastikune kokkulepe teenete suhtes puudub, ei saa, nagu öeldud, süüdistada neid, kes teise jaoks midagi teevad - selline on ju loomutäiusel põhinev sõprus -, vastutasu tuleb siis osutada lähtuvalt eesmärgist, mis näitab ju sõbra ja loomutäiuse olemust. Samamoodi on ka nendega, kelle abil on filosoofiateadmistest osa saadud, sest selle väärtust ei saa rahaga mõõta ega ka vastavakaalulist austust osutada, aga ilmselt piisab, nagu jumalate ja vanemate puhulgi, kui tasuda võimaluse kohaselt.

Kui aga ei antud selliselt, vaid teatud tingimusel, siis peab vastutasu mõlema meelest kindlasti võrdselt väärt olema, kui aga nii välja ei tule, siis ei näi olevat mitte ainult vajalik, vaid ka õiglane, et esimesena saanu määrab väärtuse, sest nii palju kui ta võlgu jäi või kui palju eest nauditavat sai, samasuure väärtuse ulatuses peab teine temalt vastu saama.

Sama paistab toimuvat ka müügi puhul, kuna mõnel pool ei pea seadused vabatahtlike tehingute juures õiguslikku arutlust vajalikuks, sest kui kedagi on usaldatud, tuleb asi lõpule viia samal alusel, millel suhted on loodud. Sel juhul peetakse õiglasemaks, et väärtuse määrab saaja loovutaja asemel. Need, kellel midagi on, ja need, kes saada soovivad, ei hinda ju mitmeid asju ühtmoodi, sest mis on enda oma ja mida ära antakse, paistab eriti väärtuslik. Siiski saadakse vastutasu sellises ulatuses, mida määravad saajad. Ilmselt ei pea saaja aga hindama mitte selle järgi, milline paistab asja väärtus kättesaaduna, vaid kuidas ta enne seda hindas.

2. Küsimus seisab aga ka selles, kas tuleb kõike nagu isa järgi teha ja kuuletuda või näiteks haigena kuulata arsti, väejuhiks valida aga sõjaasjatundja. Samuti, kas tuleb teeneid osutada pigem sõbrale või eeskujulikule inimesele ja kas vastutasumisel tuleb anda pigem heategijale kui sõbrale, kui mõlemale pole võimalik.

Niisiis pole kerge seda kõike täpselt määratleda, sest erinevusi on palju ja mitmesuguseid nii suuruses kui väiksuses, ülluses kui vajalikkuses. On aga päris selge, et kõiges ei tule eelistada sama inimest: palju tähtsam on ju tasuda heategude eest, kui sõpradele meelehead teha ja et pigem tuleb tasuda laenatud raha sellele, kellele võlgu ollakse, kui seda sõbrale anda. Ilmselt aga ka mitte alati nii, näiteks kui keegi on röövlite käest lunaraha eest välja ostetud, kas siis tuleb tal omakorda vabastaja välja lunastada, kes ta ka poleks, või kas maksta lunaraha tagasi ka siis, kui teine polegi vangi langenud, selle asemel, et maksta lunaraha isa eest? Näib, et pigem tuleb ju endalegi isa eelistada. Nagu öeldud, üldiselt tuleb siis võlg küll tasuda, kuid sellest võib kõrvale kalduda, kui laenu üllust või vajalikkust peaks eriti kõrgelt hindama. Mõnikord polegi õiglane osutatud teenele samaga vastata, kui üks teeb heateo omateada heale inimesele, vastutasu saaks aga see, keda teine peab rikutud loomusega inimeseks. Seega ei tule laenuandjale mõnikord ka vastulaenu anda, sest üks andis laenu korralikule inimesele, teades, et saab selle tagasi, teisel aga pole lootust alatult inimeselt midagi tagasi saada. Kui ta nüüd tõepoolest selline on, pole samaväärsuse nõue õiglane. Kui ta aga selline pole, kuid peetakse selliseks, ei tohiks see tegutsemine näida kohatuna. Nagu siis korduvalt öeldud, vastab tunnete ja tegutsemise kohta käiva loogilise arutelu täpsus sellele ainele, mille kohta ta käib.

Seega on täiesti selge, et ei tule kõikidele samaga tasuda ega ka kõiges isa eelistada, nii nagu ei ohverdata ka ainult Zeusile. Kui aga vanematele, vendadele, sõpradele ja heategijatele saab erinev osa, peab see igaühe jaoks olema kohane ja sobiv. Nii ilmselt ka tehaksegi. Pulmadesse kutsuvad inimesed sugulasi, sest nendega on suguvõsa ühine ning seega ka tegevused, mis sellega seotud on. Arvatakse, et ka matustel peavad sugulased kindlasti selsamal põhjusel kokku saama. Näib, et kindlasti tuleb vanematele ka elatustoetust anda, kuna oleme nende võlglased - sel põhjusel on ka üllam toetada neis asjus oma ilmaletoojaid kui iseennast. Samuti tuleb osutada vanematele austust nagu jumalatele, kuid mitte suvaliselt: mitte ühtmoodi isa ja ema puhul ega ka mitte õpetlase ja väejuhi puhul, vaid isale isa osa ja samuti emale ema osa. Ka kõiki vanemaid inimesi tuleb austada vastavalt eale, aupakliku püstitõusmise ning iste pakkumise ja muu sellisega. Sõprade ja vendadega aga tuntakse end vabalt ja kasutatakse kõiki asju ühiselt. Sugulastele, hõimukaaslastele, kaaskodanikele ja kõigile teistele tuleb püüda anda alati neile kohane osa ja vaadata igaühe puhul vastavalt suhete lähedust, loomutäiust ja vajalikkust. Samasse ringi kuuluvate inimeste puhul on otsustamine lihtsam, erinevate puhul aga palju vaevanõudvam. Selle pärast ei tule aga asjast loobuda, vaid seada sellised piirid, nagu võimalus lubab.

3. Tekib küsimus ka sõprussuhete katkestamisest, kui pooled ei püsi ühesugustena. Selle katkestamises pole midagi imelikku, kui sõbrad ollakse kasu või naudingu pärast ja seda enam ei leita: sõbrad oldi just nende asjade pärast, mille kadudes on mõistetav sõpruse lakkamine. Mõni võib ju süüdistada, kui kiindumust tunti kasu või naudingu pärast, aga teeseldi, nagu loomuse pärast. Nagu ju alguses ütlesime, tekivad sõprade vahel kõige suuremad lahkhelid siis, kui nende arvamus sõpruse alusest ei lähe kokku. Kui mõni tunneb end eksiteele viiduna, pidades sõpruse põhjuseks loomust, juhul kui teise käitumine selleks alust ei andnud, võib ta iseennast süüdistada. Kui aga saadi petta teise teeskluse tõttu, siis on petturi süüdistamine õigustatud, ja seda rohkemgi kui raha võltsimise puhul, kuivõrd ebaausus puudutab kõrgemalt hinnatud asja.

Kui aga üks võetakse omaks kui hea inimene, kuid ta muutub paheliseks ja näitab seda välja, kas siis tuleb ikka sõber olla? Või pole see võimalik, kuna sõber ei olda ju kõigiga, vaid ainult hea inimesega, alatu aga ei vääri ega peagi sõprust väärima. Alatusearmastaja pole küll vaja olla ega kõlvatuga samastuda. On ju öeldud, et sarnane armastab sarnast. Niisiis, kas tuleb nüüd sõprus kohe katkestada? Või mitte igal juhul, vaid ainult parandamatu pahelisuse puhul, neid aga, kes võivad end parandada, tuleb pigem loomuse ja seisundi kohalt aidata, kuivõrd nii on parem ja sõprusele rohkem omane? Kes aga katkestab sõpruse, ei paista midagi imelikku tegevat, sest ta ei olnud ju niisuguse inimese sõber. Loobutakse siis, kui teine on muutunud ja ei suudeta teda tagasi pöörata.

Kui üks püsib endisena, teine muutub aga eeskujulikumaks ja edestab teda suuresti loomutäiuses, kas siis on tarvis esimest sõbraks pidada või pole see võimalik? Kõige selgemaks saab see suure lahknevuse puhul, näiteks laste sõprussuhetes. Kui üks jääb lapseliku mõtlemisvõime juurde püsima, teisest aga saab täiuslikeim mees, kuidas nad saaksid olla sõbrad, kui nad ei suhtu asjadesse samamoodi, kas rõõmu tundes või kurvastades? Ka teineteise suhtes ei tunne nad ühtmoodi, kuid ilma selleta sõbrad ei olda ega ühist elu nii ei elata. Sellest on aga juttu olnud.

Niisiis, kas nüüd ei tulegi teise suhtes muudmoodi käituda kui nii, nagu poleks kunagi sõbrad oldud? Või peab endist lähedast seost meeles pidama ja, nagu peame vajalikuks valmistada rohkem rõõmu sõpradele kui võõrastele, nõnda tuleb ka lasta midagi endiste sõprade osaks saada möödunud sõpruse tõttu, kui see pole katkenud just ülemäärase pahelisuse tõttu.

4. Sõpruse tunnused ja see, millega sõprussuhteid piiritleda, paistavad tulenevat suhtumisest iseendasse. Sõbraks loeme me ju seda, kes teise pärast soovib ja teeb seda, mis on hea või näib sellisena ning kes soovib, et sõber on olemas ja elab just tema pärast - seda kogevad emad laste suhtes ja sõbrad, kui end solvatuna tunnevad. Teiste järgi jälle on sõbrad need, kes elavad ühist elu ja teevad ühesuguseid valikuid või kannatavad ning rõõmustavad sõbraga koos. Kindlasti esineb seda ka emade juures. Osaga nendest joontest määratletakse ka sõprust. Kõik see kehtib ka eeskujuliku inimese suhtumise puhul iseendasse, samuti kõikide teiste puhul, kuivõrd nad end selliseks peavad. Nagu öeldud, on loomutäius ja headus kõikide mõõdupuuks. Selline inimene on ju iseendaga kooskõlas ja püüdleb kogu hingega samade asjade poole. Seega soovib ta endale seda, mis on hea ja mis näib sellisena: heale inimesele on ju omane pingutada hea nimel ning ta ka teeb nii iseenda pärast just mõistmisvõime tõttu, mis näibki olevat ta ise. Ta ju tahab, et elab ja püsib, eriti selles osas, milles mõistlik on. Heal inimesel on hea olemas olla, head soovib aga endale igaüks. Keegi ei taha ju teiseks muutuda ja selliseks muutunult kõike omada (jumalal on juba hüve olemas), vaid olla just sellisena, nagu ta on. Mõistus näib aga olevat see, mida igaüks on või ennekõike on. Igaüks soovib ju elada kooskõlas iseendaga, sest seda ta teeb naudinguga: sooritatud tegude meenutamine on ju meeldiv ja lootused tulevikule on head ning sellistena nauditavad. Ta tegeleb arutledes edukalt mõtlemisainesega, elab endale kindlasti kurbuses ja rõõmus kaasa, sest sama asi valmistab alati kannatust ja sama asi naudingut, mitte nii, et üks kord üks, teine kord teine - nagu võib öelda, pole nad tagantjärele kahetsejad.

Seega kuulub kõik see korralikule inimesele iseendaga seoses, sõpradesse suhtub ta aga nagu iseendasse - on ju sõber teine mina -, siis näib, nagu oleks ka sõprus nende asjade hulgas ja sõbrad on need, kellele antud omadused kuuluvad. Jätkem praegu kõrvale küsimus, kas sõprus iseendaga on võimalik või pole seda. Varem öeldust nähtub, et sõprus saab olla siis, kui osalisi on kaks või rohkem ja et ülemäära suur sõprus langeb kokku suhtumisega iseendasse.

Paistab aga, et nimetatud omadused kuuluvad paljudele inimestele, ka neile, kes on kõlvatud. Niisiis, kas seni, kuni nad endaga rahul on ja peavad end eeskujulikuks inimeseks, jagavad nad neid omadusi? Kui aga inimene on läbinisti kõlvatu ja kuritegelike kalduvustega, siis talle selliseid omadusi ei kuulu, ka isegi näiliselt. Vaevalt, et need ka kõlvatutele inimestele kuuluksid, sest neil puudub iseendaga kooskõla, kuna nad ihaldavad üht, eelistavad aga valida muud, nagu ohjeldamatud inimesed. Selle asemel, mis neile endile hea näib, valivad nad olemuselt kahjuliku naudingu. Teised jälle loobuvad argusest ja laiskusest tegemast seda, mida peavad enda jaoks paremaks. Need aga, kelle hingel on palju hirmutegusid ning keda rikutud loomuse tõttu vihatakse, põgenevad elust ja hukutavad end. Rikutud inimesed otsivad teisi, kellega koos aega mööda saata, omaetteolekut aga väldivad, sest iseenda seltsis olles meenuvad neile paljud ebameeldivad asjad ja nad kardavad, et tuleb veel midagi sellist, teistega koos need aga ununevad. Kuna neis pole midagi armastust väärivat, puuduvad neil enda suhtes igasugused sõbralikud tunded. Meelehea või kurvastuse juures ei ela sellised inimesed endale kaasa, sest nad on oma hinges üles ärritatud: üks osa vaevleb rikutusest, kui peab millestki eemale hoidma, teine osa aga naudib seda, üks tirib siia, teine sinna nagu tükkideks kiskudes. Kuna sama asi ei saa põhjustada korraga kannatust ja naudingut, siis veidi aja pärast paneb teda kurvastama, et tundis naudingut ja ta polekski tahtnud neid naudinguid endale osaks saada - kõlvatud inimesed ju kahetsevad pidevalt.

Seega ei paista kõlvatud inimesed ka iseenda suhtes sõbralikult meelestatud olevat, kuna neis pole midagi armastust väärivat. Kuna selline olukord on eriti kahetsusväärne, tuleb kogu jõust vältida rikutud loomuomadusi ja püüda olla eeskujulik. Sel viisil saab inimene suhtuda iseendasse sõbralikult ja olla ka teisele sõbraks.

5. Poolehoid paistab küll sõbralikkusena, kuid pole siiski sõprus. Poolehoid võib esineda ka teise teadmata ja jääda varjatuks, sõprus aga mitte. Sellest oli aga ka varem juttu. Poolehoid ei tähenda ka kiindumust, kuna seal puudub pinge ja iha, need saadavad aga kiindumust. Kiindumusega kaasneb ka harjumuslik lähedus, poolehoid võib aga äkki tekkida, nagu juhtub näiteks võistlejate suhtes. Nende vastu hakatakse tundma poolehoidu, jagatakse nende soove, kuid üheskoos ei tegutseta. Nagu juba öeldud, tekib poolehoid äkki ja meeldimine on pealiskaudne.

See paistab sõpruse algusena, nagu ka silmale nauditav paneb armuma. Keegi ju ei armu, ilma et oleks enne välimust näinud, kellele aga meeldib väliskuju, see pole veel armunud, kui ta ei tunne igatsust eemaloleku puhul ega igatse teise lähedust. Seega ei saa ka need inimesed sõbrad olla, kes pole hakanud poolehoidu tundma, kes aga poolehoidu tunnevad, ei pea kohe sõbrad olema. Poolehoiu puhul ju ainult soovitakse teisele head, kuid koos ei tehta midagi ega tunta ka teiste pärast muret. Seetõttu võiks piltlikult öelda, et poolehoid on nagu mingi loid sõprus, kuid aja jooksul ja läheduse saavutamisega muutub ta sõpruseks, aga mitte selliseks, mis põhineb kasulikkusel ja naudingul, sest poolehoid selliste asjadega seoses ei teki. Inimene, kellele on tehtud heategu, osutab selle eest, mida on saanud, poolehoidu vastu, tehes seda, mis on õiglane. Kes aga soovib kellelegi õitsvat elujärge, lootuses selle läbi ise jõukust juurde saada, ei näi poolehoidu tundvat mitte teise, vaid pigem enda suhtes, nagu ei olda ka sõber, kui hoolitsetakse teise eest mingi kasu pärast. Üldiselt tekib poolehoid loomutäiuse ja teatud headuse tõttu, kui mõnele inimesele näib keegi ilusa, vapra või muu sellesarnasena, nagu ka võistlejate puhul nimetasime.

6. Sõbralikkuse märgina paistab ka üksmeel, seetõttu ei tähenda see vaid arvamuse kokkulangemist. See võib esineda ka nende vahel, kes teineteist ei tunne. Ka ei nimetata üksmeelseteks neid, kes mistahes asja kohta arvavad ühtmoodi, näiteks taevanähtuste kohta, sest nende suhtes üksmeelel olla ei tähenda sõbralikkust. Üksmeelseteks nimetatakse aga riike, kui ollakse ühel arvamusel selles, mis on kasulik ja seda ka ühise otsuse järgi valitakse ning tehakse. Seega saab üksmeelel olla selles suhtes, mida tuleb teha tähtsuse ja teostusvõimalusega seostuvates asjades, mis kehtivad kahepoolselt või kõikide puhul, näiteks on riigis üksmeel, kui kõik peavad vajalikuks valitavaid riigiameteid või liidu sõlmimist Spartaga või Pittakose valitsemist, juhul kui ta ka ise nii soovis. Kui aga kaks inimest soovivad endale sedasama, nagu mehed "Foiniiklannades", tekib neil tüli. Üksmeelt pole ju siis, kui kumbki peab silmas mingis suhtes sama asja enda jaoks, vaid siis, kui sellesse suhtutakse ühtmoodi, näiteks kui rahvas ja kõrgemalseisvad isikud soovivad parimaid mehi valitsema - just nii saavad kõik seda, mida nad püüavad saavutada. Seega paistab, et üksmeel on riiklik sõprus, nii nagu ka räägitakse: ta puudutab seda, mis on kasulik ja mõjutab elu.

Sellist üksmeelt leidub eeskujulike inimeste keskel, sest nemad on üksmeelel nii iseenda kui teistega, jäädes, niiöelda, endale kindlaks: nende kavatsused ei muutu ega muuda suunda nagu merevoog. Mida nad soovivad, on õiglane ja kasulik ning nad püüdlevad selle poole ühiselt. Kõlvatud inimesed on teistsugused: nad võivad ainult vähesel määral olla üksmeelel, samamoodi ka sõpradeks olla. Kasutõotavates asjades püüavad nad endale liialt ahnitseda, tööd ja kohustused jätavad aga hooletusse. Selline inimene, soovides endale kõiki samu asju, passib naabri järele ega lase sellel tegutseda, nagu ei laseks tema valvamine ühisvaral hävida. Nendel tuleb siis välja vastuolu, et nad sunnivad küll teisi tagant, kuid ise ei taha õiglaselt tegutseda.

7. Heategijad näivad rohkem armastavat neid, kellele teevad head, kui heateo osaliseks saajad selle tegijaid. Leitakse, et see leiab aset vastupidiselt loogilisele arutelule. Enamusele paistab, et see tuleb viimaste kui võlgnike asendist võlausaldaja suhtes. Seetõttu siis nagu laenamise juureski, soovivad võlglased, et neid olemas polekski, kellele nad võlgu on. Laenajad jälle tunnevad hoolt võlglaste heaolu pärast ja nii ka heategijad soovivad, et hoolealused oleksid olemas, et nad tänulikkust üles näitaksid, viimased aga vastutasumise pärast hoolt ei tunne. Epi—charmos ütleks nüüd vahest, et seda väites vaatavad nad asja alatu inimese seisukohalt, kuid see paistab olevat inimesele omane: enamus kaldub ju unustama ja püüab pigem heast osa saada, kui seda teha. Põhjus näib aga olevat olemuslikum ja ei lange kokku selles, mis laenajaid puudutab. Nende puhul polegi kiindumust, vaid nad soovivad teise heaolu tagasimaksmise pärast. Kes aga on head teinud, tunnevad hoolealuste suhtes sõprust ja armastust ka siis, kui viimastest mingit kasu pole ega saa ka edaspidi olema. Sama esineb ka meistrimeeste juures, sest igaüks armastab oma isiklikku kätetööd rohkem, kui vastuarmastust saaks, juhul kui töö tulemus muutuks elavaks. Kõige rohkem esineb seda aga ilmselt luuletajate puhul, sest nood peavad oma isiklikku loomingut ülimalt armsaks ja on sellesse nagu lapsesse kiindunud. Samamoodi paistab ka heategijate juures - heateo saamine on ju tema toimingu tulemus, seega armastavad nad seda rohkem kui toimingu tulemus tegijat. Põhjuseks on siin see, et olemasolu väärib kõigi puhul valimist ja armastamist, me oleme olemas aga tänu toimimisele - seega elades ja tegutsedes. Toimingu tulemus on aga nagu toimimise looming, seega tunnebki inimene kiindumust toimingu tulemuse vastu, justnagu ka olemasolu vastu. See on olemuslik, sest mida on inimene võimaluse poolest, selle teeb toimimise abil ilmsiks toimingu tulemus.

Samas on ka heategija jaoks üllas see, mis tegutsemisest lähtub, nii et ta tunneb selle puhul heameelt, osasaaja ei näe aga tegijas midagi üllast, vaid ainult kasulikku, selles on aga meeldivust ja armastust väärivat vähem. Meeldiv on ju käesolev toiming, tulevikulootus ja mineviku meenutamine, kõige meeldivam lähtub aga toimimisest ja see väärib samuti ka armastust. Tegutsejale jääb siis ta töö, sest üllas asi püsib ajas, osasaaja jaoks on kasulik aga mööduv. Mälestus üllastest tegudest on meeldiv, kasusaamisest aga pole või on vähem. Ootuse suhtes paistab olevat vastupidi.

Armastamist võib siis pidada tegevuseks, armastatud olemist aga osasaamiseks, seega kuulub armastamine ja sõprustunnetega seostuv nende juurde, kellel on tegutsemine esiplaanil.

Edasi, kõik tunnevad rohkem kiindumust selle vastu, mida vaevaga saavutatakse, näiteks need, kes raha on teeninud, võrreldes päranduseks saamisega. Heateost osasaamine ei näi mingi vaev olevat, kuid heategu teha on vaevanõudev. Seetõttu armastavad ka emad lapsi rohkem, sest sünnitamine on vaevarikas ja nad tunnevad lapsi rohkem endale kuuluvat. Seda võiks ka heategijatele omaseks pidada.

8. Tekib küsimus, kas tuleb armastada rohkem pigem ennast või kedagi teist. Neile, kes iseennast kõige kallimaks peavad, tehakse etteheiteid ja kutsutakse halvustavalt enesearmastajateks. Kõlvatu inimene näibki tegevat kõike iseenda pärast ja mida rikutuma loomusega ta on, seda rohkem - teda süüdistatakse selles, et teeb kõike ainult iseenda pärast. Eeskujulik inimene lähtub üllusest ja mida parem ta on, seda rohkem ta sellest lähtub: sõbra pärast jätab ta oma huvid tagaplaanile.

Täiesti põhjendatult räägivad sellistele loogilistele arutlustele vastu tegelikud toimingud. Öeldakse ju, et kõige rohkem tuleb armastada parimat sõpra, parim sõber on aga see, kes head soovides soovib seda teisele ta enda pärast - ka siis, kui keegi ei saa sellest teada. Kõige rohkem kehtib see inimese enda suhtes, nii nagu ka kõik ülejäänu, millega sõpra määratletakse. On ju öeldud, et kõik, mis on sõprusele omane, levib enda juurest teiste juurde. Sama arvamust väljendavad ka kõik kõnekäänud, näiteks see: "üks hing", ja et "sõprade vahel on kõik ühine", edasi - "sõprus on võrdsus" ja "põlv on säärest ligem". Kõik see kehtib ju kõige rohkem enda puhul, sest endale ollakse parim sõber ja seega tuleb ennast kõige rohkem armastada. Võib küsida, kumba seisukoha järgimist tuleks eelistada, sest mõlemad on usutavad.

Ilmselt tuleb siis neid põhimõtteid eraldi vaadelda ja määratleda, mis kumbagi puudutab, ja kuivõrd nad vastavad tõele. Kui käsitleksime mõistet "enesearmastaja" nii, nagu sellest kummalgi puhul kõneldakse, vahest saaks siis asi selgeks. Need, kes sellele etteheiteid teevad, kutsuvad enesearmastajateks neid, kes tahavad saada iseendile suurema osa varast, kuulsusest ja kehanaudingutest. Seda püüdlevad ju paljud ja pingutavad selle nimel, nagu oleksidki need parimad asjad ning seetõttu nende pärast ka võideldakse. Kes neid asju ahnelt taga ajavad, tunnevad meelehead himudest ja üldse tunnetest ning hinge mittearutlevast osast - selliseid on aga enamus ja seetõttu on mõiste saanud enamuse suhtes halvustavaks. Selliste enesearmastajate puhul on etteheited õigustatud. Täiesti selge, et enamus nimetab enesearmastajateks tavaliselt neid, kes just selliseid asju endale taotlevad. Kui keegi püüaks alati ise ennekõike õiglaselt käituda, kas siis tasakaalukalt või muul viisil loomutäiusele vastavalt ja hoiaks üldse endas alati ülluse alles, siis ei nimetaks keegi teda enesearmastajaks ega laidaks teda.

Selline inimene võib näida aga suurema enesearmastajana - ta taotlebki endale kõige üllamaid ja paremaid asju ning need on talle kõige tähtsamad, millest rõõmu tunda: sellele allutab ta kõik. Nii nagu ka riik ja iga muu ühendus näib esmajoones samastuvat kõige tähtsamaga, nõnda on ka inimese puhul. Seega on neid asju armastav ja nendest rõõmu tundev inimene kindlasti ka enesearmastaja. Inimest nimetatakse ohjeldatuks või ohjeldamatuks selle järgi, kas ta valitseb oma mõistust või mitte, sest see ongi igaüks ise. Paistab ka, et loogilise arutelu põhjal tehtud teod on esmajoones enda omad ja vabatahtlikult korda saadetud. Täiesti selge, et igaüks on siis see või peamiselt see ja et korralik inimene armastab seda kõige rohkem. Seetõttu oleks ta kindlasti enesearmastaja - aga teistsugusel kujul kui see, kellele etteheiteid tehakse, erinedes sellest samavõrd, kui loogilisel arutelul rajanev elu tunnetele rajanevast ja püüdlus ülluse poole sellest, mis kasu näib toovat. Neisse siis, kes paistavad silma, pingutades üllaste tegude nimel, suhtuvad kõik heatahtlikult ja kiidavad neid. Kui kõik seisaksid ülla eest väljas ja suunaksid pingutused üllaimate tegude tegemiseks, siis oleks ühiselus olemas kõik vajalik ja igaühel üksikult suurim hüvedest, kuivõrd selleks on loomutäius.

Nii et hea inimene peab olema enesearmastaja, sest üllaid tegusid tehes toob ta kasu endale ja aitab teisi. Rikutud loomusega inimene ei pea seda olema, sest ta toob kahju nii endale kui lähedastele, järgides kõlvatuid tundeid. Rikutud loomuse puhul läheb siis lahku, mida peab tegema ja mida inimene teeb. Korralik inimene aga teeb just seda, mida peab, sest kogu mõistus valib välja iseenda jaoks parima, korralik inimene aga kuuletub mõistusele. Eeskujuliku inimese kohta on tõsi see, et ta teeb palju sõprade ja isamaa heaks ja kui oleks vaja, sureks nende eest. Ta loovutaks ka varanduse, kuulsuse ja kõik hüved, mille pärast võideldakse, selleks et endal üllust säilitada. Pigem eelistaks ta rõõmustada lühikest aega ja tugevalt kui pikka aega ja veidike ja elada aasta hästi kui mitu aastat kuidagiviisi, ja teha ennem üks üllas ning suur tegu kui palju tühiseid. See juhtub ilmselt nendega, kes teiste eest surevad - seega on nende valik suur ja üllas. Nad loobuvad ka varandusest, et selle läbi sõbrad rohkem saaksid, sest kui sõbrale saab vara, siis temale - üllus. Seega on tema osaks suurem hüve. Sama käib ka kuulsuse ja kõrgete ametite kohta - kõik selle loovutaks ta ju sõbrale, sest nii on tal üllas ja kiiduväärt teha. Õigusega peetakse teda väljapaistvaks inimeseks, sest ta valib ennekõike selle, mis on üllas. Ta võib ka tegutsemise sõbrale loovutada - enda tegutsemisest on üllam anda sõbrale selleks põhjus. Paistab, et eeskujulik inimene saab kõiges kiiduväärses endale üllusest suurema osa. Niisiis peabki ta olema enesearmastaja, nagu ka öeldud - aga ei pea olema sellisel viisil nagu enamus.

9. Õnneliku inimese puhul arutletakse ka selle üle, kas ta vajab sõpra või mitte. Öeldakse ju, et ülimalt õnnelikud ja enesega piirduvad inimesed ei vaja sõpru, sest neil on endil hüved olemas. Olles enesega piirduvad, pole neil siis kedagi rohkem vaja, kuid sõber, olles teine mina, pakub seda, milleks endal võimalusi pole. Seetõttu

kui annab taevas õnne, milleks sõpra veel.

Paistab aga imelik, kui õnnelikule inimesele omistatakse kõik hüved, aga sõpradest jäetakse ilma. Sõber näib aga välistest hüvedest kõige suurem olevat. Kui sõpra iseloomustab pigem ise head teha kui sellest osa saada ja heateod kuuluvad headuse ja loomutäiuse juurde ning sõbrale on ka üllam head teha kui võõrale, siis vajab eeskujulik inimene neid, kellele head teha. Seetõttu ka küsitakse, kas sõpru on vaja rohkem hea või halva õnne puhul, sest õnnetusse sattunu vajab heateo osutajaid, õnneolukorras olijad aga neid, kellele head teha.

Ilmselt oleks kohatu teha täiuslikult õnnelikku inimest erakuks, sest keegi ei valiks üksiolekut ka kõigi hüvede vastu - inimene kuulub ju ühiskonda ja elab loomupäraselt teiste seltsis. See kehtib ka õnneliku puhul, sest hüved on talle loomuomased: selge, et parem on veeta aega koos sõprade ja eeskujulike inimestega kui võõraste ja juhuslike isikutega. Niisiis vajab õnnelik inimene sõpra.

Mida siis esimese seisukoha pooldajad väidavad ja kuivõrd on neil õigus? Kas enamus mõtleb sõpradest kui kasulikest inimestest? Täiuslikult õnnelik inimene küll selliseid ei vaja, kuna tal on hüved endal olemas. Samuti ei vaja ta sõpru naudingu pärast või siis ainult vähesel määral, sest kui elu on nauditav, pole väljastpoolt naudingut vaja. Kuna ta selliseid sõpru ei vaja, siis näib, et ta ei vajagi sõpru.

Ilmselt pole see aga õige. Alguses sai ju öeldud, et õnn on teatud toimimine, selge on aga see, et toimimine sünnib ega esine nagu mingi püsiomand. Kui õnnelik olla tähendab elada ja toimida, aga hea inimese toimimine on ise—enesest täiuslik ja nauditav, nagu alguses öeldud, ja kui nauditavateks on just endale kuuluvad asjad, jälgida võime me aga rohkem teisi kui iseendid ja teiste tegusid rohkem kui enda omi, kui sõpradeks olevate eeskujulike inimeste teod toovad headele inimestele naudigut (neil mõlemal on ju loomupäraselt meeldivad omadused) - siis vajab täiuslikult õnnelik inimene selliseid sõpru, juhul kui ta soovib silmas pidada eeskujulikke ja talle omaseid tegusid - hea sõbra omad on aga just sellised.

Arvatakse ka, et õnnelik inimene peab elama nauditavat elu, eraku elu on aga vaevarikas, sest pidevalt omaette toimida pole ju kerge, kuid teistega koos ja teiste kõrval on see kergem. Siis on toimimine järjepidevam, olles iseenesest nauditav - nii peab täiuslikult õnneliku inimese puhul ka olema. Eeskujulik inimene tunneb ju heameelt loomutäiusele vastavatest tegudest, kuivõrd ta on eeskujulik, pahelised teod on aga talle vastumeelsed, nagu muusikki naudib kauneid viise, viletsad aga ärritavad teda. Ja nagu ka Theognis ütleb, tekib heade inimeste seltskonna mõjul teatud loomutäiuse treening.

Kui vaadata rohkem asja olemusse, siis eeskujulikule inimesele peabki loomuomane olema valida eeskujulik sõber. Nagu öeldud, on ju eeskujuliku inimese jaoks loomult hea ka iseeneses hea ja nauditav. Elusolendite puhul määratletakse elu meeltega tajumise võime kaudu, inimestel aga meeletaju ja mõistuse kaudu. Võime juhib toimimise juurde, aga toimimises seisnebki peamine. Seega paistab elamine olevat peamiselt meeltega tajumine ja mõistus, elamine kuulub iseenesest heade ja nauditavate nähtuste hulka, sest ta on piiritletud. Piiritletus kuulub aga olemuselt hea juurde, loomult hea on hea ka korralikule inimesele, seetõttu näib see ka kõigi jaoks meeldivana. Nii ei tohi aga käsitleda pahelist, raiskuläinud ja kannatusi täis elu, sest sellisena pole ta piiritletud, nagu ka temaga kaasnev mitte. Edaspidises käsitluses saab kannatusega seostuv selgemaks. Igaühele on ka ta enda olemasolu valimisväärne ning samuti või ligilähedaselt samuti on ka sõbra oma juhul, kui elamine ise on hea ja nauditav, mis paistab sellest, kuidas kõik teda hoida püüavad ning kõige rohkem eeskujulikud ja täiuslikult õnnelikud inimesed - nende soov elada on ju kõige suurem ja neil on ka elu ülimat õnne täis; ja kui nägija tajub, et ta näeb, kuulaja - et ta kuuleb, kõndija - et ta kõnnib ja muu puhul samamoodi on midagi olemas, mis tajub, et me toimime, nii et me tajuksime seda, mida tajume ja mõtleksime sellest, mida mõtleme: me tajume ja mõtleme, et oleme olemas (olemine tähendas ju tajumist ja mõtlemist); ja kui selle tajumine, et elatakse, kuulub iseenesest nauditava juurde (elu on ju olemuselt hea ja olemasolevat hüvet on enda puhul meeldiv tajuda); ja kui elu on valimisväärne ja kõige rohkem headel inimestel, kuna olemasolu on neile ju meeldiv: nad tunnevad naudingut selle tajumisest endas, mis on hüve iseeneses; ja kui eeskujulik inimene on enda suhtes samuti, nagu ta on ka sõbra suhtes, sest sõber on ju teine mina. Olemasolu oli valimisväärne, kuna tajutakse end heana, selline taju on aga iseenesest nauditav. Niisiis, peab ta samas tajuma ka sõbra kohta, et see on olemas. See jällegi leiab aset seltsis elades ja ning ühiselt arutledes ja mõeldes. Inimeste juures näib seltsisolek tähendavat just seda ja mitte nagu kariloomade juures koos karjamaal söömist.

Seega, kui täiuslikult õnnelikule inimesele on olemasolu iseenesest valimisväärne - see on loomu poolest hea ja nauditav -, ja ka sõbraga seostub ligilähedaselt sama, siis peaks ka sõber kuuluma valimisväärsete nähtuste hulka. Mis talle on aga valimisväärne, see peab tal olemas olema või muidu jääb sellest puudu. Niisiis vajab inimene, kes soovib õnnelik olla, eeskujulikku sõpra.

10. Kas siis tuleb hankida võimalikult palju sõpru või on nii, nagu peetakse sobivaks öelda külaliste vastuvõtmise puhul:

ärgu neid liigselt olgu ja ärgu nad puudugu sootuks.

Kas ka sõpruse kohta sobib, et sõbrad ei peaks puuduma ega neid ei peaks ka üleliia palju olema? Öeldu näib täielikult sobivat kasulikkusel rajaneva sõpruse kohta, sest on vaevaline paljudele vastuteenet osutada ja selle tegemiseks ei jätkuks neil ka kogu elust. Seega, liiga palju sõpru võrreldes sellega, millest endale eluks piisab, on liialdus ja takistus üllale elule - neid pole siis vaja. Ka naudingu jaoks jätkub vähestest sõpradest - see on nagu vürts toidu sees.

Kas aga eeskujulikke sõpru peaks olema võimalikult suur arv või on sõpraderingi ulatuse suhtes ka mingi piir, nagu näiteks linna puhul on? Linn ei teki ju kümne inimesega ja saja tuhandega pole see enam linn. Ilmselt pole aga üht sobivat arvu, vaid kõik jääb mingite piiride keskele. Seega on ka sõprade hulk piiritletud ja ilmselt on ülempiiriks see, kui paljudega keegi saab seltskondlikult elada, sest see näib olevat kõige iseloomulikum sõpruse tunnus - täiesti selge, et liiga paljudega ei saa seltskonnaelu elada ja end jagada. Edasi, need kõik peavad omavahel sõbrad olema, kes kavatsevad üksteise seltsis aega mööda saata, paljudega koos on see aga vaevarikas. Raskeks muutub ka paljudega koos siiralt heameelt tunda ja kurvastada, sest väga kergesti võib juhtuda nii, et samaaegselt tuleb ühega koos rõõmustada ja teisega valu tunda. Ilmselt pole siis õige otsida nii palju sõpru kui võimalik, vaid sellisel hulgal, millest jätkub seltskondlikuks eluks - näib, et polegi võimalik paljudega tugevat sõprust pidada. Seetõttu ei saa ka paljudesse armunud olla, sest see tähendab sõpruse liialdatud vormi ning on ühele suunatud. Seega on ka tugev sõprus vaid vähestega. Paistab, et tegelikult tulebki see nii välja, sest seltsimehelikku sõprust ei esine mitte hulga sõprade vahel - ülistades räägitakse just sellest, mis on kahe inimese vahel. Kellel on palju sõpru ja kes puutub kõikidega lähedalt kokku, ei näi kellelegi sõber olevat muidu kui riigitegelaste moodi, keda ka kutsutakse meelitajateks. Olles aga riigimehe kombel paljudega sõber, ei pruugi alati meelitaja olla, vaid ollakse kui tõeline sõber. Sõprust loomutäiuse ja inimeste endi pärast ei leidu paljude inimeste juures, tuleb rahul olla, kui selliseid vähegi leidub.

11. Kas meil on sõpru vaja rohkem hea või halva õnne korral? Leida püütakse neid ju mõlema puhul, sest õnnetus olukorras vajavad inimesed abi, õnnelikus aga seltskonnaelu ja neid, kellele heategu osutada - nad ju tahavad teha head. Hädavajalikum on see aga õnnetuses, sest sel juhul peab olema kasulikke sõpru. Hea õnne puhul on see jälle üllam, seetõttu otsitaksegi eeskujulikke inimesi sõpradeks. Nendele suunatud heateod ja nendega koosviibimine on eelistatavamad. Sõprade kohalolek ise on ju meeldiv nii hea kui halva õnne korral: kannatajad leiavad ka kergendust, kui sõbrad valule kaasa elavad. Seetõttu võib mõni küsida, kas nad võtavad nagu osa koormast endale või kui mitte, kas siis muudab kannatuse kergemaks nende kohalolek, mis on meeldiv, ja mõte sellele, et valule kaasa elatakse. Jäetagu kõrvale see, kas nad saavad kergendust sel põhjusel või mingil muul, kuid paistab küll, et siinöeldu leiab aset.

Sõprade kohalolek näib nagu mitmest osast koosnevat, sest nende nägemine ise on meeldiv, eriti õnnetute jaoks, ja see muutub nagu abivahendiks kannatuse vastu: sõber on ju lohutajaks nii ilmumise kui sõnaga, kui ta on viisakas, sest ta tunneb loomutava ja seda, mis paneb rõõmustama või kannatama. Näha aga teda kannatamas meie õnnetuste pärast tekitab samuti kannatust, kuid igaüks püüab ju vältida sõbrale kannatust põhjustamast. Seetõttu vaatavad mehise loomuga inimesed ette, et sõbrad nendega koos kannatama ei peaks ja kui nad kannatuse suhtes täiesti tundetud pole, siis ei suudeta taluda, kui sõpradele kannatus osaks saab: kaasanutjaid ei lasta üldse ligi, sest ise ei olda mingi nutumeelne. Naistele ja nendesarnastele meestele valmistavad aga kaasahaletsejad rõõmu ja nad armastavad selliseid sõpru, kes valule kaasa elavad. Selge aga, et kõiges peab jäljendama seda, mis parem on.

Hea õnne puhul jälle saab sõprade seltsis meeldivalt aega veeta ja mõista, et nad rõõmustavad sellega kaasnevate hüvede pärast. Seetõttu peetaksegi vajalikuks olla valmis hea õnne puhul sõpru juurde kutsuma (on ju üllas teha head), õnnetuse puhul aga hoidutakse sellest - halbadest asjadest tuleb ju lasta võimalikult vähe osa saada. Siit ka ütlus, et aitab, kui minul halb õnn on. Sõpru tuleb juurde kutsuda peamiselt siis, kui nad saavad suurt abi osutada ja see neid ainult vähe häirib.

Seevastu ilmselt aga sobib minna õnnetuses olija juurde kutsumata ja abivalmilt - sõbra tunnuseks on ju head teha ja eriti neile, kes seda vajavad ega pole seda nõudnud, nii on mõlemale üllam ja meeldivam. Ka hea õnne puhul tuleb innukalt kaasa lüüa, sest sellegi puhul vajatakse sõpru, kuid mitte rutata hüvest osa saama - himustada kasusaamist pole ju üllas. Sellest hoidumisega ei tule aga siiski jätta ebameeldiva inimese muljet, mis mõnikord juhtub. Seega paistab, et sõprade kohalolekut tuleb igal juhul eelistada.

12. Kas on siis nii, et nagu armastajatele on teise nägemine kõige ihaldusväärsem ja nad eelistavad pigem seda meelekogemust kui mõnda teist, kuna just see on armastuse olemasolu alus ja allikas - kas siis ka sõbrad eelistavad kõige rohkem seltsisolekut? Ühistegevus ongi ju sõprus ja nagu iseenda suhtes, nii ollakse ka sõbra suhtes. Enda puhul on valimisväärne selle kogemine, et ollakse olemas - seega ka sõbra puhul, toimima hakkab see aga seltsis olles, nii et loomulikult püütakse seda. Mida iganes igaühe jaoks olemaolu tähendaks või mille pärast nad elamise valivad, soovivad nad seda mööda saata koos sõpradega: ühed joovad ja mängivad koos täringut, teised teevad koos sporti ja käivad jahil või tegelevad filosoofiaga - kõik veedavad koos aega selle tegevusega, mida kõige rohkem elus armastavad. Kuna nad soovivad elada sõpradega ühist elu, teevad nad seda ja osalevad selles, mis on nende meelest seltskondlik elu. Kõlvatute inimeste sõprus on jällegi paheline, ebapüsivatena osalevad nad kõlvatutes tegudes ja muutuvad pahelisuses teineteise sarnaseks. Eeskujulike inimeste sõprus on aga hea, süvenedes ühise suhtlemise käigus: näib, et toimides muutuvad nad paremateks ja täiustavad teineteist, sest nad kujundavad end teineteise järgi selles, mis neile meele järele on. Seepärast ka

headest lähtubki see, mis hea.

Olgu siis niipalju sõpruse kohta öeldud ning järgmiseks tuleks käsitleda naudingut.

1

2015-04-04

MärksõnaAristoteles

MärksõnaEuroopa ajalugu

MärksõnaKunst

MärksõnaÕppimine

MärksõnaPlaton

MärksõnaRaha