Luulekunstist

Prindi

Aristoteles

1

Vanakreeka keelest tõlkinud ja kommenteerinud Jaan Unt. Algselt ilmunud ajakirja "Keel ja Kirjandus" numbreis 7-8/1982. Kommentaaridega tekst on siin: http://www.ut.ee/klassik/aristoteles/index.html Kommentaarid sisaldavad teksti mõistmiseks hädavajalike selgituste miinimumi minimaalses mahus.

— -

1. Luulekunstist endast ja tema liikidest; millised on neist igaühe võimalused; kuidas peavad lood olema üles ehitatud, et luuleteos hea oleks; ja veel: kui paljudest ning millistest osadest ta koosneb, aga samuti ka muust, mis sellisesse uurimusse kuulub - sellest rääkigem, alustades, nagu on loomulik, kõigepealt põhialustest.

Eepose- ja tragöödia-, samuti komöödia- ja ditürambilooming ning enamik aulose- ja kitaramängust on kõik tervikuna võttes jäljendamised, erinevad aga üksteisest kolmel viisil: nad jäljendavad kas erinevate või erinevaid asju või erinevalt, mitte ühtmoodi.

Sest nii nagu mõned - ühed tänu kunstile, teised tänu vilumusele - paljusid asju jäljendavad, kujutades neid värvide ja vormidega, mõned aga hääle abil, nii ka kõik nimetatud kunstid loovad jäljendusi rütmi, sõna ja harmoonia abil, kas siis eraldi või seotult.

Nii näiteks kasutavad ainult harmooniat ja rütmi aulose- ja kitaramäng ning teised selleks sobivad kunstid, näiteks süürinksimäng.

Üksnes rütmiga, ilma harmooniata jäljendab tantsijate , sest nemad jäljendavad nii iseloome, kannatusi kui ka tegevusi rütmiliste liigutuste abil.

See aga, mis kasutab üksnes sõnu või värsimõõte / [1447b8] viimastest kas mingit üht liiki või neid üksteisega segades, on senini ilma nimeta. b9 Pole ju meil ühist nime Sophroni ja Xenarchose miimide ning sokrateslike vestluste jaoks ega selle jaoks, kui keegi loob jäljenduse trimeetrite, eleegiate või mingite muude värsside abil, ehkki inimesed, sidudes värsimõõduga "luuletama", nimetavad ühtesid eleegia-, teisi eeposeluuletajaiks, kutsudes neid luuletajaiks mitte jäljendamise, vaid ühendava värsimõõdu alusel, ning tavatsevad nimetada nii isegi neid, kes värssides avaldavad midagi sellist, mis käsitleb arstimist või loodust; kuid Homerosel ja Empedoklesel pole midagi ühist peale värsimõõdu ning seepärast on õige kutsuda esimest luuletajaks, teist aga pigem looduseuurijaks kui luuletajaks.

Niisamuti siis, kui keegi loob jäljenduse, segades kõiki värsimõõte, nagu Chairemon "Kentauris" - rapsoodias, mis on segu kõikidest värsimõõtudest -, samuti tuleb nimetada luuletajaks. Need asjad olgu niisiis määratletud sel viisil.

On aga mõned , mis kasutavad kõike nimetatut, s.t. rütmi, meloodiat ja värsimõõtu, nagu ditürambide ja nomoste loomine, tragöödia ja komöödia; nad erinevad aga selle poolest, et ühed kõike korraga, teised osades.

Sellised on niisiis minu arvates kunstide erinevused , millega nad jäljendust loovad.

2. Et jäljendajad jäljendavad tegevuses olevaid , need aga on paratamatult kas head või halvad (sest peaaegu alati määratleb iseloomu üksnes see - erinevad ju kõik iseloomud pahe või vooruse poolest), kas siis paremad kui meie kaasaegsed või halvemad või samasugused (nii nagu maalijaist Polygnotos kujutas paremaid, Pauson halvemaid, Dionysos aga sarnaseid), siis on ilmne, et sellised erinevused on ka igaühel nimetatud jäljendustest ning seega on nad erinevad seetõttu, et jäljendavad erinevat.

Sellised erinevused on võimalikud ka tantsus, aulose- ja kitaramängus ning selleski , millel on tegemist sõnadega või muusikata värssidega, nagu näiteks Homeros paremaid , Kleophon sarnaseid, thasoslane Hegemon aga, esimene paroodiate looja, ja Nikochares, "Deiliase" looja, halvemaid; samuti on ka ditürambides ja nomostes, nagu ... + kui keegi jäljendab nagu Timotheos ja Philoxenos "Kükloopides".

Sama erinevus on ka tragöödia ja komöödia vahel: viimane püüab jäljendada halvemaid kui kaasaegsed, esimene paremaid.

3. Siin on veel kolmaski erinevus: see, kuidas keegi igaüht neist jäljendab.

Võib ju jäljendada ühe ja sellesama abil üht ja sedasama, kord jutustades või saades kellekski teiseks, nagu teeb Homeros, või siis olles üks ja seesama, ise muutumata, või kõiki jäljendatavaid tegevuses olevatena ning toimivatena.

Niisiis, nagu ütlesime alguses, on jäljendamisel need kolm erinevust: millega, mida ja kuidas.

Nii et ühes suhtes võib Sophokles olla samasugune jäljendaja nagu Homeros - jäljendavad ju mõlemad häid, teises suhtes aga nagu Aristophanes - mõlemad jäljendavad tegevuses olevaid ja tegevaid .

Seepärast mõned väidavadki, et neid nimetatakse draamadeks (drâma ’tegu, tegevus’) seetõttu, et nad jäljendavad tegevaid (drôntas verbist draô) .

Samal põhjusel omistavad doorlased tragöödia ja komöödia endile (komöödia - megaralased, nii siinsed, et ta olevat tekkinud neil koos demokraatiaga, kui ka Sitsiilia megaralased, sest sealt on pärit luuletaja Epicharmos, palju varasem kui Chionides ja Magnes; tragöödia - mõned Peloponnesosel), tuues tõestuseks nimed: nad ütlevad, et nemad nimetavad külasid koomideks (kômai), ateenlased aga deemideks (dêmoi), ning komödiandid polevat nimetatud nii mitte "pidutsema" (kômazein) järgi, vaid nende hulkumise tõttu koomides, kui neid linlaste poolt ei hinnatud; ja et "tegema" ütlevad nemad drân, ateenlased aga prattein.

Niipalju siis olgu öeldud jäljendamise erinevustest, sellest, kui palju neid on ja millised.

4. Näib, et üldse on luulekunsti tekitanud kaks ja seejuures looduspärast põhjust.

Jäljendamine on inimesele lapseeast kaasa sündinud, ja nad erinevad teistest elusolenditest selle poolest, et on kõigist jäljendavaim ning ka oma esimesed õpingud teeb jäljendamise abil; jäljendused aga valmistavad kõigile rõõmu.

Selle tõenduseks on tegelikkuses toimuv; me tunneme rõõmu, vaadeldes kõige täpsemaid kujutisi asjadest, mida endid vaadata pole meeldiv, näiteks põlastusväärseimate loomade ja laipade kujutisi.

Põhjuseks on see, et õppimine on suurim lõbu niihästi filosoofidele kui ka teistele, selle vahega, et teised osalevad selles vähem.

Need, kes vaatavad kujutisi, tunnevad rõõmu, sest vaadeldes on võimalik õppida ja järeldada, mis miski on, näiteks: näe, see on too; kui aga pole varem nähtud, ei paku jäljendus naudingut mitte sellega, vaid töötluse, värvi või mõne muu sellise põhjuse tõttu.

Et jäljendamine on meile loomupäraselt omane nagu ka harmoonia ja rütm (värsimõõdud aga on osa rütmidest - see on ilmselge), siis juba alguses loomu poolest selleks võimekad, arendades vähehaaval edasi, lõid improvisatsioonidest luule.

Luule aga jagunes iseloomude järgi: väärikamad jäljendasid tegevusi, mis olid ilusad ning omased samasugustele inimestele; tavalisemad - halbade tegevusi, luues kõigepealt pilkelaule nagu esimesed hümne ja kiidulaule.

Enne Homerost pole neil nimetada kellegi sellist luuleteost, kuigi on tõenäoline, et neid oli palju; pärast Homerost aga on, näiteks tema enda "Margites" ja teised sellised.

Neis ilmuski tänu oma sobivusele jambiline värsimõõt - praegugi nimetatakse teda jambiliseks seetõttu, et selle värsimõõdu abil üksteist mõnitati (iambizein).

Ning muistseist said mõned kangelaslaulude, mõned jambide luuletajaiks.

Nagu Homeros tõsisesse puutuvas oli oli luuletajana kõigist üle, sest tema oli ainus, kes peale selle, et luuletas hästi, luuletas ka dramaatilisi jäljendusi, nii näitas ta esimesena kätte komöödiagi vormid, luulendades draamapäraselt mitte pilkavat, vaid naljakat: on ju "Margitese" ning komöödia vahel samasugune vastavus nagu "Iliase" / [1449a1] ja "Odüsseia" ning tragöödia vahel.

Kui aga ilmusid tragöödia ja komöödia, siis neist, kes oma loomule vastavalt kummagi luuleliigi poole püüdlesid, said ühed komöödiate ja mitte jambide loojaiks, teised traagikuiks ja mitte eepikuiks, sest need vormid olid nondest paremad ning enam au sees.

Kas tragöödia on oma osades juba küllalt arenenud või mitte, selle vaatlemine ja selle üle otsustamine - nii iseendas võetuna kui ka vaatemängulises suhtes - ei kuulu käesolevasse käsitlusse.

Tekkinud niisiis algselt improvisatsioonilisena nagu komöödiagi - ta ise tänu eestvedajaile ditürambides, komöödia aga kürvalauludes, mis veel praegugi paljudes linnades käibel püsivad -, kasvas tragöödia vähehaaval, kuna teda arendati edasi sedavõrd, kuivõrd temas midagi esile kerkis, ning, teinud läbi palju muutumisi, peatus, kui oli saanud oma loomupärase kuju.

Näitlejate arvu viis esimesena ühelt kahele Aischylos, ta vähendas kooriosi ja andis esikoha kõnele; Sophokles kolm näitlejat ja lavamaalingu.

Ja veel, mis puutub suurusesse: alustades väikestest lugudest ja arenemise tõttu saatürdraamast, naljakast sõnastusest, omandas alles hiljem oma kuulsuse.

Värsimõõt aga muutus tetrameetrist jambiliseks.

Nimelt alguses kasutati tetrameetrit, sest luule oli saatürlik ja tantsulisem, kui aga tekkis kõneline osa, leidis loomus ise sobiva värsimõõdu, sest jamb on värsimõõtudest kõige kõnepärasem: tõenduseks on see, et me vestluses üksteisega väga sageli räägime jambides, heksameetris aga harva ja seejuures kõneharmooniast välja langedes.

Ja veel, mis puutub vahelugude hulka ja kõigesse muusse, kuidas miski öeldakse olevat kaunistanud: jätkugu meile sellest, mis on juba öeldud, sest käsitleda kõike ükshaaval oleks kahtlemata suur töö.

5. Komöödia aga on, nagu ütlesime, halvemate jäljendus, kuigi mitte kogu pahelisuses, vaid naljakas on inetust osa.

Naljakas on ju mingi valutu ja kahjutu eksimus või inetus, just nagu naljakas mask on midagi inetut ja moonutatut ilma valuta.

Niisiis pole tragöödia muutumised ja nende põhjustajad meie eest varjatud, komöödia aga jäi varjatuks, sest algul ei suhtutud temasse tõsiselt: ka koomikute koori hakkas alles hiljem andma arhon, aga olid vabatahtlikud.

Kui tal juba olid mingid vormid, mainitakse neid, keda nimetatakse ta loojateks.

Kuid pole teada, kes tõi käibele maskid, kes eeskõned, näitlejate hulga jms.

Lugude loomine [Epicharmos ja Phormis] pärineb Sitsiiliast, ateenlastest aga hakkas esimesena üldisi kõnesid ja lugusid looma Krates, loobudes jambilisest laadist.

Eeposelooming järgib niisiis tragöödiat kuni selleni, et on tõsiste jäljendamine suursuguse värsimõõdu abil; et tal aga on ühetaoline värsimõõt ning ta on jutustamine, siis selle poolest on nad erinevad; ja veel oma pikkuse poolest: tragöödia püüab, kuivõrd võimalik, olla ühe päikeseringi piires või kui, siis vaid pisut sellest väljuda, eepos aga pole ajas piiratud ja seepoolest erinebki, kuigi algul tehti selles suhtes ühtmoodi nii tragöödias kui ka eepostes.

Osad aga on jaolt ühed ja needsamad, jaolt tragöödiale ainuomased, mistõttu see, kes teab, mis tragöödias on hea ja mis on halb, teab seda ka eeposte puhul, sest mis on omane eeposeloomingule, on seda tragöödialegi, kuid mitte kõik viimasele omane ei ole omane eeposeloomingule.

6. Jäljenduskunstist heksameetreis ja komöödiast kõneleme hiljem, nüüd aga rääkigem tragöödiast, tuletades ta olemuse määratluse eelöeldust.

Seega on tragöödia tõsise ja lõpetatud, suurust omava tegevuse jäljendus, osades erineval kujul maitsestatud kõnega, tegevaid , mitte jutustades, mis kaastunde ja hirmu läbi teostab puhastuse sellistest kannatustest.

"Maitsestatud kõne" all mõistan ma sellist, millel on rütm ja harmoonia või meloodia, "erineva kuju" all seda, et mõned teostatakse üksnes värsimõõtudes, teised jälle meloodiate abil.

Et jäljendus luuakse tegevuses olles, siis kõigepealt peaks üks tragöödia osa paratamatult olema välisilme korrastus, seejärel meloodialooming ja sõnastus, sest just nendega luuaksegi jäljendus.

Sõnastuse all mõistan ma värsimõõdulist kokkuseadet ennast, meloodia all seda, mille tähendus on täiesti ilmne.

Ja et tragöödia on tegevuse jäljendus, tegevuses aga on mingid tegevuses olijad, kes paratamatult on nii- või teistsugused oma iseloomu ja mõtete poolest, sest nende põhjal me nimetame ka tegevusi nii- või teistsugusteks, siis on tegevustel loomu poolest kaks põhjust: mõtted ja iseloom, ning nendele vastavalt kõigil kas on õnne või ei ole.

Tegevuse jäljendus aga on lugu, sest looks nimetan ma just sündmuste ülesehitust; iseloomudeks seda, millele vastavalt me tegevuses olijaid nii- või teistsugusteks nimetame; mõtteiks aga seda, kui palju nad kõneldes midagi tõestavad või siis <üldisesse puutuvat> arvamust väljendavad.

Niisiis on vajalik, et tragöödias oleks kuus osa, millele vastavalt tragöödia on nii- või teistsugune - ned on lugu, iseloomud, sõnastus, mõtted, väline ilme ja meloodialooming.

Kaks osa , millega jäljendatakse; üks - kuidas jäljendatakse; kolm - mida jäljendatakse; peale nende muid ei ole.

Neid osi on kasutanud, võib öelda, nii mõnigi neist , sest igal on ühtmoodi olemas nii väline ilme, iseloomud, lugu, sõnastus, meloodia kui ka mõtted.

Ent tähtsaim neist on sündmuste ülesehitus. Sest tragöödia ei jäljenda mitte inimesi, vaid tegevust ja elu ja õnne ** ja õnnetus seisneb tegevuses ning ka eesmärk on mingi tegevus ega mitte omadus; vastavalt iseloomudele on nii- või teistsugused , vastavalt tegevustele aga kas õnnelikud või vastupidi.

Niisiis ei olda tegevuses mitte selleks, et jäljendada iseloome, vaid iseloomud võetakse sisse tegevuse pärast, nii et tragöödia eesmärgiks on sündmused ja lugu, eesmärk aga on kõigest tähtsaim.

Ja veel, tegevuseta ei saaks tragöödiat olla, iseloomudeta aga saab.

Enamiku uuemate tragöödiais iseloome ei ole, ja sellised on üldse paljud luuletajad, nagu ka maalikunstnikud, võrrelda Zeuxist Polygnotosega: Polygnotos oli hea iseloomude maalija, Zeuxise maalikunstis aga pole mingeid iseloome.

Ja veel, kui keegi seaks ritta iseloomustavad kõned, mis on hästi loodud nii sõnastuselt kui ka mõtteilt, ei looks ta veel seda, mis oli tragöödia ülesanne, palju enam tragöödia, mis neid on kasutanud palju vähem, kuid millel on lugu koos sündmuste ülesehitusega.

Pealegi on tähtsamad , millega tragöödia meeli köidab, loo osad, nimelt pöörakud ja äratundmised.

Ja veel on tõenduseks see, et need, kes alustavad loomist, suudavad saavutada oskuslikkust sõnastuses ja iseloomudes varem kui sündmusi üles ehitada, nii ka peaaegu kõik esiaja luuletajad.

Niisiis on lugu tragöödia alus ja otsekui hing, iseloomud on teisel kohal (sama on ka / [1450b1] maalikunstis: kui keegi korratuses kuhjaks ka kõige ilusamaid värve, ei rõõmustaks see nii nagu lihtne joonistus); on tegevuse jäljendus ja eelkõige selle pärast ka tegevuses olijate jäljendus.

Kolmandaks on mõtted, see on võime kõnelda asjakohaselt ja sobivalt, mis kõnede puhul on poliitika ja retoorika ainevald; nimelt lõid muistsed poliitikuina, praegused aga reetoreina kõnelevaid .

Iseloom on see, mis ilmutab tahtevalikut: milline see on, mida keegi seal, kus see pole ilmne, kas valib või väldib - seepärast pole iseloomu kõnedes, kus pole üldse midagi, mida kõneleja valib või väldib; mõte aga on see, kus väidetakse, kas miski kas on või ei ole, või väljendatakse midagi üldist.

Neljandaks... + on sõnastus: sõnastuse all, nagu juba öeldud, mõistan ma väljendamist sõnade abil, millel on ühesugune tähtsus nii värsimõõdulises kõnes kui ka kõnes.

Ülejäänuist on viiendana meloodialooming kõige enam maitsvust pakkuv , välisilme aga on küll meeliköitev, kuid kunstiväliseim ja kõige vähem seotud luulekunstiga, sest tragöödial on oma mõju ka etenduseta ja näitlejateta, pealegi on välisilme valmistamisel maskitegija kunst olulisem kui luuletaja oma.

7. Pärast neid määratlusi rääkigem sellest, milline peab olema sündmuste ülesehitus, sest see on tragöödias esimene ja tähtsaim asi.

Oleme öelnud, et tragöödia on lõpetatud ja tervikliku tegevuse jäljendus, sellise, millel on mingi suurus, sest on olemas tervikuid, millel pole mingit suurust.

Tervik aga on see, millel on algus, keskkoht ja lõpp. Algus on see, mis ise ei asu paratamatult pärast midagi muud, kuid pärast teda on või tekib loomulikuna mingi teine; lõpp on vastupidi see, mis ise on loomulikul viisil pärast midagi muud, kas siis paratamatult või enamasti, pärast teda pole aga midagi muud; keskkoht aga on see, mis on ise pärast midagi muud ja pärast teda on miski teine.

Niisiis ei pea hästi ülesehitatud lood algama mitte sealt, kus juhtub, ega lõppema seal, kus juhtub, vaid kasutama nimetatud vorme.

Ja veel: et ilusal , nii elusolendil kui kõigel, mis üles ehitatud mingitest , ei pea mitte ainult need olema korrastatud, vaid ka suurus ei tohi olla juhuslik - sest ilu seisneb suuruses ja korras, mistõttu ei saa olla ilus üliväike elusolend (sest peaaegu märkamatu aja tekkiv vaatluspilt sulab kokku)ega ka ülisuur (sest / [1451a1] vaatluspilt ei teki korraga ning vaatlejate jaoks kaovad vaatluspildist ühtsus ja terviklikkus), näiteks kui elusolend oleks kümme tuhat staadioni pikk -, siis nii nagu keha ja elusolendi puhul peab olemas olema suurus, ja see peab olema hõlpsasti koos vaadeldav, nii ka lugude puhul peab olemas olema pikkus ja see peab olema hõlpsasti meelde jäetav.

Selle pikkuse määr, mis puutub etendusse ja meeletajusse, ei kuulu kunsti alla, sest kui tuleks etendada sada tragöödiat, etenduksid nad veekella järgi, + nagu kunagi, räägitakse, olevatki tehtud +.

Asja enda loomupärane määr aga on : suurem, kuni ta on selgeilmeline, on alati suuruse poolest ilusam, nii et lihtsalt määratledes võib öelda, et piisav suuruse määr on see, kus tõenäosusele või paratamatusele vastavalt järjestikku tekkivate jooksul toimub muutus kas õnnetuselt õnnele või õnnelt õnnetusele.

8. Lugu ei ole ühtne mitte siis, kui ta on ühest , nagu mõned arvavad, sest ühega juhtub lõpmatult palju sündmusi, millest mõnedel ei ole mingit ühtsust; samuti on ka palju ühe tegevusi, millest ei teki mingit üht tegevust.

Seetõttu nähtavasti eksivadki kõik need luuletajad, kes on loonud "Herakleise", "Theseise" ja teised sellised luuleteosed, sest nad arvavad, et kui Herakles oli üks, siis peab ka lugu olema üks.

Homeros aga, nagu ta muuski erineb, näib sedagi olevat õigesti mõistnud, kas siis tänu oma kunstile või loomu poolest: luues "Odüsseiat" ei luulendanud ta kõike, mis Odysseusega juhtus, nagu näiteks haavata saamist Parnassosel või hullumeelse tesklemist väe kogunemise ajal, millest ühe toimumisel polnud ei paratamatu ega tõenäoline, et ka teine toimuks, vaid ehitas "Odüsseia" ja ka "Iliase" üles ühe tegevuse ümber , nagu meie seda räägime.

Järelikult nii nagu teistes jäljendavates on ühtne jäljendus ühe , nii peab ka lugu kui tegevuse jäljendus olema ühtse ja seejuures tervikliku , ning sündmused osadena tuleb üles ehitada nii, et mingi osa ümberpaigutamisel või kõrvaldamisel tervik valguks laiali ja nihestuks, sest see, mille olemasolu või puudumine pole märgatav, ei ole terviku osa.

9. Öeldust ilmneb seegi, et luuletaja ülesandeks pole kõnelda mitte sellest, mis toimus, vaid sellest, mis võib toimuda ja on võimalik ka tõenäosusele või paratamatusele vastavalt.

Sest / ajaloolane ja luuletaja ei erine mitte selle poolest, kas nad kõnelevad värssides või värssideta (võimalik oleks ju ka Herodotose teos värssidesse ümber panna ja ikkagi oleks see ajalugu, värsimõõdus niisamuti nagu ilma värsimõõduta), vaid selle poolest, et üks kõneleb toimunust, teine aga sellest, mis võib toimuda.

Seetõttu on luule filosoofilisem ja tõsisem kui ajalugu: kõneleb ju luule rohkem üldisest, ajalugu aga üksikust.

Üldine on see, milliseid asju mingisugune vastavalt tõenäosusele või paratamatusele juhtub kõnelema või tegema, mida taotlebki luule, nimesid andes, üksik aga on see, mida Alkibiades tegi või tundis.

Komöödias on see juba ilmseks saanud, sest ehitanud tõenäoliste põhjal loo üles, panevad seejärel suvalised nimed, mitte ei luuleta nagu jambitegijad üksikuist . Tragöödias aga peetakse kinni tegelikest nimedest.

Põhjuseks on, et veenev on see, mis on võimalik; selle võimalikkuses, mis pole toimunud, pole me veel veendunud, toimunu puhul aga on ilmne, et see on võimalik, sest olnuks see võimatu, poleks see toimunud.

Siiski on mõnes tragöödiaski vaid üks või kaks tuntud nime, teised aga on luuletatud, ja mõnes pole uhtki, nagu Agathoni "Antheuses", kus on ühtmoodi luuletatud nii sündmused kui ka nimed, ja ometi ei paku ta seetõttu vähem rõõmu.

Nii et ei pea kõigiti püüdma kinni pidada pärimuslikest lugudest, mida tragöödiad käsitlevad.

Ja on ka naeruväärne seda püüda, sest tuntugi on tuntu üksnes vähestele, rõõmu pakub aga ühtmoodi kõigile.

Niisiis on siit selge, et luuletaja peab olema rohkem lugude kui värsside luuletaja, kuivõrd ta on luuletaja jäljendamise tõttu; jäljendab ta aga tegevusi.

Ja kui ta peakski toimunut luulendama, pole ta seepärast vähem luuletaja: ei takista ju miski, et mõned toimunust on sellised, mis võisid toimuda tõenäosuse ja võimalikkuse põhjal, mida järgides ta ongi nende luuletaja.

Lihtsatest lugudest ja tegevustest on vaheloolised kõige halvemad: Vahelooliseks nimetan ma lugu, milles vahelood üksteisele järgnedes pole ei tõenäolised ega paratamatud.

Selliseid teevad halvad luuletajad iseendi süü läbi, head aga näitlejate pärast: luues etendusteks ja venitades lugu enam, kui see võimaldab, on nad sageli sunnitud järjepidevust rikkuma.

Aga et pole mitte ainult lõpetatud tegevuse, vaid ühtlasi ka hirmu ja kaastunnet äratavate jäljendus, sellised aga on nad kõige enam siis, kui toimuvad ootamatult ning üksteise tagajärjel - sest sel viisil on imestusväärset enam kui siis, kui iseendast ja juhuslikult: paistavad ju ka juhuslikest imestusväärseimad olevat need , mis näivad sihilikult toimunud, nagu näiteks Mityse kuju Argoses tappis Mityse tapja, langedes ta peale, kui too teda vaatles -, siis sellised lood on paratamatult ilusamad.

10. Lugudest on ühed lihtsad, teised põimitud, sest just sellised on ka tegevused, mille jäljendused lood on.

Lihtsaks nimetan ma tegevust, mille toimumisel pideva ja ühtsena, nagu on määratletud, toimub muutus ilma pööraku ja äratundmiseta, põimituks aga sellist, kus muutus on koos kas äratundmise, pööraku või mõlemaga.

Need aga peavad tekkima loo ülesehitusest endast, nii et nad toimuksid tulenedes eelnevalt toimunust, kas siis paratamatult või tõenäosusele vastavalt, sest on suur vahe, kas miski toimub millegi tõttu või millegi järel.

11. Pöörak on, nii on öeldud, tehtava muutus vastupidiseks, ja seda, nagu ütleme, tõenäosusele või paratamatusele vastavalt, nii nagu "Oidipuses" , tulles Oidipust rõõmustama ja vabastama hirmust ema suhtes, teatab talle, kes ta on, ja põhjustab vastupidise, või "Lynkeuses", kus Lynkeus viiakse tapmisele, Danaos aga järgneb, et olla tapja, kuid sündmustest johtub, et tapetakse teine, esimene aga pääseb.

Äratundmine aga, nagu nimigi tähistab, on muutus teadmatuselt teadmisele kas sõprusele või vaenule nende vahel, kes on määratud saama kas õnnelikuks või õnnetuks; kauneim on äratundmine siis, kui temaga koos ka pöörakud toimuvad, nagu "Oidipuses".

On muidugi ka teisi äratundmisi, sest see, mida oleme öelnud, võib teatud mõttes juhtuda ka elutute ning isegi juhuslike asjade suhtes, ja võib ära tunda sedagi, kas keegi on midagi teinud või mitte.

Kuid kõige enam on loo ja tegevusega seotud mainitu, sest selline äratundmine koos pöörakuga äratab kaastunnet / [1452b1] või hirmu, ja selliste tegevuste jäljendus tragöödia meie arvates ongi ning ka õnnetus ja õnn kaasnevad selliste <äratundmistega>.

Et äratundmine on kellegi äratundmine, siis mõnikord on see ühe <äratundmine> teise poolt, kes ise on juba tuntud, mõnikord ag peavad mõlemad laskma endid ära tunda, nagu näiteks Iphigineia saab Orestesele tuntuks kirja saatmise läbi, tema äratundmiseks Iphigineia poolt aga on vaja teist <äratundmist>.

Kaks loo osa, pöörak ja äratundmine, on niisiis selised, kolmandaks on kannatus.

Pöörakust ja äratundmisest on räägitud, kannatus aga on hukatuslik või piinav tegevus, näiteks surm laval, suured valud, haavad ja muu selline.

12. Tragöödia osadest, mida tuleb kasutada kui kujundavaid, rääkisime eespool, eraldi osad, milleks ta jaotatakse koostise järgi, on järgmised: eeskõne, vahelugu, lõpetus ja kooriosa ning selles tulekulaul ja seisulaul; need on omased kõigile , iseomased aga on lavalt ja kaebelaulud.

Eeskõne on tragöödia terviklik osa, mis on enne koori tulekulaulu, vahelugu on tragöödia terviklik osa, mis on terviklike koorilaulude vahel, lõpetus on tragöödia terviklik osa, mille järel koorilaulu enam ei ole; kooriosa tulekulaul on esimene terviklik koori kõne, seisulaul on koorilaul ilma anapestide ja trohheusteta, kaebelaul on ühine nutulaul koorilt ja lavalt.

Tragöödia osadest, mida tuleb kasutada , oleme rääkinud eespool, eraldi osad, milleks ta jaotatakse koostise järgi, on siin nimetatud.

13. Pärast äsjaöeldut tuleb järgnevalt rääkida sellest, mille poole peavad püüdma ja mida vältima need, kes ehitavad üles lugusid, ja millest tuleneb tragöödia mõju.

Et ilusaima tragöödia kokkuseade ei pea olema mitte lihtne, vaid põimitud, ja et se peab jäljendama hirmu ning kaastunnet äratavaid , sest just see on iseomane seda liiki jäljendusele, siis kõigepealt on ilmne, et ei tule näidata väärt mehi muutuses õnnest õnetusse - see pole mitte hirmu ja kaastunnet äratav, vaid tülgastav, ega halbu õnnetusest õnnele - see on tragöödiale võõraim, sest selles pole midagi, mida vaja, see pole ei inimesearmastust mõjutav / [1453a1] ega kaastunnet ja hirmu äratav; ega ka mitte väga pahelist sattumas õnnest õnnetusse - sellises ülesehituses oleks küll seda, mis mõjutab inimesearmastust, kuid mitte seda, mis väärib kaastunnet ja hirmu: esimene tekib ju selle vastu, kes on õnnetuses teenimatult, teine sellepärast, kes on omasugune, kaastunne - mitte ärateeninu vastu, hirm - omasuguse pärast, nii et selline sündmus ei ärataks ei kaastunnet ega hirmu.

Niisiis jääb üle nende vahepealne. See on selline, kes pole eriliselt väljapaistev vooruse ja õigluse poolest ning kes ei satu õnnetusse mitte pahelisuse ja kõlvatuse, vaid mingi eksiarvamuse tõttu, olles nende hulgast, kes on nimekad ja edukad, nagu Oidipus, Thyestes ja silmapaistvad mehed sellistest suguvõsadest.

Niisiis on hea lugu paratamatult pigem lihtne kui, nagu mõned väidavad, kaksipidine, ja muutus ei pea kulgema mitte õnnetuselt õnnele, vaid vastupidi, õnnelt õnnetusele, ja mitte pahelisuse, vaid suure eksiarvamuse tõttu sellise poolt, nagu öeldud, või siis pigem parema kui halvema poolt.

Tõenduseks on see, mis toimub: esialgu võtsid luuletajad käsile <ükskõik millised> ettejuhtuvad lood, nüüd aga seatakse ilusamad tragöödiad kokku mõnede väheste perede aineil, nagu näiteks Alkmeonist, Oidipusest, Orestesest, Meleagrosest, Thyestesest, Telephosest ja teistest, kellele sai osaks kannatada või teha midagi kohutavat. Niisiis on kunsti seisukohalt parim tragöödia sellise ülesehitusega.

Seepärast eksivad need, kes heidavad Euripidesele ette just seda, et ta oma tragöödiais nii teeb ja et paljudel neist on õnnetu lõpp.

Sest see, nagu juba öeldud, on õige; parim tõestus:lavadel ja võistlustel osutuvad sellised tragöödiad, kui nad on õigesti teostatud, kõige traagilisemaiks, ja Euripides, kui tal ka muus suhtes kõik korras pole, osutub luuletajaist traagilisimaks.

Teisel kohal aga on ülesehitus, mille mõned seavad esikohale: see, millel on kaksipidine ülesehitus, nagu "Odüsseia", ning headele ja halbadele vastaks lõpp.

Esikoha väärilisena näib ta vaatajaskonna nõrkuse tõttu, luuletajad aga järgivad , luues vaatajate soovide järgi.

Kuid see pole tragöödia nauding, vaid on omane pigem komöödiale, sest seal lahkuvad isegi loo suurimad vaenlased nagu Orestes ja Aigisthos lõpuks sõpradena lavalt ning keegi ei sure kellegi käe läbi.

14. See, mis on hirmu ja kaastunnet äratav, võib tekkida välisilmest, kuid võib ka sündmuste ülesehitusest endast - viimane on esikohal ja on iseloomulik paremale luuletajale.

Sest lugu peab ka ilma selleta, et teda nähtaks, olema üles ehitatud nii, et see, kes kuuleb nende sündmuste toimumisest, tunneb juhtuva puhul nii külmavärinaid kui ka kaastunnet, nagu tunneks seda Oidipuse loo kuulaja.

Selle pakkumine välisilme abil on kunstivälisem ja nõuab lavastamist.

Neil aga, kes ei paku välisilme abil mitte hirmuäratavat, vaid üksnes imepärast, pole midagi ühist tragöödiaga, sest tragöödiast ei tule otsida mitte igasugust naudingut, vaid temale omast.

Ja et luuletaja peab pakkuma jäljenduse abil naudingut, mis tuleneb kaastundest ja hirmust, siis on ilmne, et seda tuleb luua sündmustes.

Võtame niisiis käsile selle, millised juhtumused on kohutavad või millised haletsusväärsed.

Paratamatult toimuvad sellised tegevused nende vahel, kes on kas sõbrad, vaenlased või ei ole üht ega teist.

Kui vaenlane vaenlasele ei tehes aga kavatsedes mitte midagi kaastunnet äratavat peale kannatuse enda, ja niisamuti on ükskõiksete puhul; kui aga kannatused tekivad lähedaste seas, näiteks kui vend venna või poeg isa või ema poja või poeg ema tapab või kavatseb või teeb midagi muud sellist, siis see ongi, mida tuleb otsida.

Muidugi ei tohi lõhkuda pärimuslikke lugusid - mõtlen selliseid nagu Klytaimnestra tapmine Orestese poolt ja Eriphyle tapmine Alkmeoni poolt; tuleb otsida ise ja <ühtlasi> oskuslikult kasutada edasiantut.

Selgitame lähemalt, mida me mõtleme "oskusliku" all.

Tegevus võib toimuda nii, nagu muistsed luuletasid, teadlikke ja nagu Euripideski lõi lapsi tapva Medeia; võib aga tegutseda ka teadmata, et tehakse midagi kohutavat, ja seejärel hiljem ära tunda läheduse , näiteks Sophoklese Oidipus - tõsi, siin on see väljaspool draamat, tragöödias endas aga on näiteks Astydamase Alkmeon või Telegonos "Haavatud Odysseuses".

Peale nende on veel kolmas : see, kes teadmatusest kavatseb teha midagi parandamatut, jõuab enne tegu äratundmisele.

Peale nende teisi ei ole. Sest on paratamatu, et kas tegutsetakse või mitte ning kas teadlikult või mitte.

Neist halvim on see, kui keegi, kes teab ja kavatseb, ei tegutse - see on tülgastav ega ole traagiline, sest pole kannatust. Seetõttu keegi / [1454a1] selliselt ei tee, või kui, siis harva, nagu "Antigones" Haimon Kreoni suhtes.

Teiseks on tegutsemine. parem on see, kui tegutsetakse teadmatuses, pärast tegu aga ära tuntakse, sest siin tülgastavat ei ole ning äratundmine on vapustav.

Parim aga on viimane: mõtlen seda, kui näiteks "Kresphonteses" Merope kavatseb tappa poega, kuid ei tapa, vaid tunneb ära, ja "Iphigineias" õde tunneb ära venna ning "Helles" poeg ema, kelle kavatses välja anda.

Just seetõttu, nagu varem öeldud, piirduvadki tragöödiad vaid mõnede suguvõsadega.

Sest otsides leidsid tänu juhusele, mitte kunstile, et just selliseid asju tuleb lugudes pakkuda, ja nii on nad sunnitud pöörduma nende perede poole, kus selliseid kannatusi ette tuli.

Niisiis on sündmuste ülesehitusest ja sellest, millised peavad lood olema, räägitud küllaldaselt.

15. Mis puutub iseloomudesse, siis on neli asja, mille poole tuleb püüda, esimene ja peamine aga on, et nad oleksid head.

Iseloom on olemas, kui, nagu öeldud, kõne või tegevus teeb ilmseks mingi tahtevaliku, oleks, ja kui hea , siis on hea.

See on võimalik igas soos, sest nainegi võib olla hea, ja ka ori, ehkki võib-olla esimene neist on halvem ja teine hoopis tühine.

Teiseks on, sobivad: iseloom võib olla mi\ehine, kuid naisele pole sobiv olla mehine või tugev.

Kolmandaks on sarnasus. See on erinev iseloomu tegemisest heaks ja sobivaks , nagu öeldud.

Neljandaks on järjekindlus. Sest isegi kui ongi järjekindlusetu keegi, kes on aluseks jäljendusele ja ilmutab sellist iseloomu, peab ta ikkagi olema järjekindlalt järjekindlusetu.

Näide madalast iseloomust, ilma et see vajalik oleks, on Menelaos "Oresteses", kohatust ja sobimatust - Odysseuse itk "Skyllas" ja Melanippe kõne, järjekindlusetust - "Iphigineia Aulises", sest anuvana pole ta üldse selline nagu pärastpoole.

Nagu sündmuste ülesehituses, nii tuleb ka iseloomudes alati otsida kas paratamatut või tõenäolist, nii et oleks paratamatu või tõenäoline, et selline kõneleb või teab midagi sellist, ning oleks paratamatu või tõenäoline, et see ja see toimub pärast seda ja seda.

Niisiis on ilmne ka see, et lugude lahendused peavad / [1454b1] johtuma lugudest endist ega mitte mehhanismist nagu "Medeias" või "Iliases" ärasõidust.

Mehhanismi tuleb kasutada <üksnes> selle jaoks, mis on väljaspool draamat: mis juhtus kas varem, mida inimene ei või teada, või siis hiljem, mis vajab ennustamist ja teatamist, sest jumalaile me omistame kõike näha.

Sündmustes ei tohi olla midagi mõeldamatut, või kui, siis väljaspool tragöödiat, nagu see, mis Sophoklese "Oidipuses".

Et tragöödia on paremate jäljendamine, tuleb meil matkida häid portreemaalijaid, sest nemad, andes edasi isikupärast välimust ja tehes sarnasteks, maalivad neid ilusamatena; nii ka , jäljendades kergest vihastuvaid, hooletuid või muude selliste iseloomuomadustega , peab neid sellistena väärt meesteks tegema, + kangekaelsuse näide nagu Achilleust Agathon ja Homeros +.

Seda tuleb niisiis silmas pidada ja peale selle seda, mis sõltub neist meeletajudest, mis paratamatult järgivad luulekunsti, sest ka nende suhtes võib sageli eksida; kuid neist on küllalt juttu avaldatus.

16. Mis on äratundmine, sellest on eespool räägitud; äratundmise liikidest on esimene kõige vähem kunstipärane; seda kasutatakse oskamatuse tõttu enim - tunnuste kaudu.

Neist ühed on sünnipärased, nagu "oda, mis on Gaia loodutel" või "tähed", mida "Thyesteses" Karkinos, teised aga saadud, ja neist ühed ihus, näiteks armid, teised väljaspool, näiteks kaelaehted, või nagu <äratundmine> küna järgi "Tyros".

Isegi neid võib kasutada kas paremini või halvemini, nagu näiteks Odysseus tunti ära armi järgi ühel viisil amme poolt ja teisel viisil seakarjuse poolt: nimelt on need tõendamiseks <’tunnuseid kasutavad äratundmisel> ja kõik selletaolised vähem kunstipärased, nood aga, mis pöörakuna nagu "Jalgadepesemises", paremad.

Teiseks on need <’äratundmised>, mis on luuletaja poolt luuletatud ja seetõttu kunstipäratud.

Näiteks nagu Orestes "Iphigineias" laseb ära tunda, et ta on Orestes: Iphigineia kirja tõttu, tema aga räägib ise, mida tahab luuletaja, mitte lugu; seetõttu on see üsna lähedal ülalmainitud eksimusele, sest ta võinuks ja ka mõningaid kanda.

Ja ka "surnuka hääl" Sophoklese "Tereuses".

Kolmas on <äratundmine> mälestuse tõttu, kui keegi näeb midagi ja meeltega tunneb, / [1455a1] nagu Dikaiogenese "Küproslastes>: pilti nähes puhkeb nutma, ja "Jutustuses Alkinoose juures": kuulates kitaramängijat ja meenutades hakkab pisaraid valama, mistõttu nad ära tuntakse.

Neljas on <äratundmine> järelduse abil, näiteks sarnane, sarnane aga pole keegi peale Orestese, niisiis tuli Orestes.

Ja sofist Polyidos Iphigineiast, et on ju loomulik, kui Orestes järeldab: õde ohverdati, niisiis saab ka temale osaks ohver olla.

Ja Theodektese "Tydeuses": et tulnud otsima poega, hukkub ta ise.

Ja "Phineiidides": nähes paika, järeldavad naised saatuse kohta, et seal on neile määratud surra, sest seal olid nad kaldale saadetud.

On olemas ka kokkuseatud <äratundmine - äratundmine> valejärelduse kaudu vaataja poolt, näiteks "Valekäskjalg Odüsseuses>: see, et suudab selle vibu pingule tõmmata, aga mitte keegi teine, on loodud luuletaja poolt, ja see on ka eelduseks; ka siis, kui ütleb, et ta tunneb vibu, mida pole näinud; see aga, nagu tunneks too ära seetõttu ka teeb seda, on valejäreldus.

Kõigist parim aga on äratundmine, , sündmustest endist, vapustades oma tõenäolisusega, nagu näiteks Sophoklese "Oidipuses" ja "Iphigineias" - sest on tõenäoline, et ta tahab kirja saata.

Üksnes sellised <äratundmised saavad läbi> ilma luulatatud tunnuste ja kaelaeheteta, teisel kohal on <äratundmised> järelduse abil.

17. Lugusid üles ehitades ja sõnades teostades tuleb neid niivõrd kui võimalik silme ees hoida, sest sel viisil, nähes neid kõige kujukamalt just nagu sündmuste endi juures olles, võib leida selle, mis on kohane, ja vasturääkivused ei jää märkamata.

Selle tõestuseks on see mida heideti ette Karkinosele: Amphiaraos väljub templist, see aga jääb varjatuks , kes seda ei näe; laval kukkus läbi, sest vaatajad polnud sellega rahul.

tuleb niivõrd kui võimalik ka liigutustes välja töötada, sest usutavamad ühesuguse loomuga on need, kes on kannatustes, ja kõige tõepärasemalt on erutatud see, kes ise on erutatud, ning vihastuv see, kes ise on vihane.

Seetõttu on luule kas loomult andeka või siis pöörase , sest esimesed elavad hästi sisse, teised aga lähevad endast välja. Neid lugusid ja luuletatud peab / [1455b1] luues ka ise tervikuna visandama ning alles seejärel lisama vahelugusid ja laiendama.

"Tervikuna vaatlemist" mõistan ma järgmiselt - näiteks "Iphigeneias" ohverdati kedagi tütarlast, kuid ta kadus ohverdajaile märkamatult, ja viidud teisele maale, kus kombeks on võõramaalasi jumalannale ohverdada, sai ta selle preestrikohustuse täitjaks; mõnda aega hiljem juhtub tulema selle preestrinna vend; see aga, et jumal käskis teda mingil põhjusel [väljaspool tervikut] sinna tulla ja mingil eesmärgil, on väljaspool lugu; kui ta on tulnud ja kinni võetud ning teda ohverdada kavatsetakse, laseb ta enda ära tunda, kas siis Euripidese järgi või Polyidose järgi, öeldes tõenäosusele vastavalt, et niisiis mitte ainult ta õde, vaid ka tema ise pidi saama ohvriks, ja siit ka pääsemine.

Pärast seda, siis kui nimed on antud, tuleb lisada vahelood, nii et nad oleksid omased, nagu Orestese puhul hullumeelsus, mistõttu ta kinni võeti, ja tema pääsemine puhastuse läbi.

Draamades on niisiis vahelood lühikesed, eepos aga pikeneb nende tõttu.

Pole ju "Odüsseia" lugu pikk: keegi on palju aastaid olnud kodunt ära, Poseidon on tal jälil ja tema on üksi, ja pealegi on tal kodus asjad nii, et kosilased raiskavad varandust ja kavatsevad halba poja vastu, ta ise aga, kannatanud torme, naaseb, laseb mõnedel end ära tunda, ründab ja pääseb, vaenlased aga hävitab.

Niisiis on <"Odüsseiale" kui loole> iseomane see, ülejäänu aga on vahelood.

18. Igas tragöödias on üheks sõlmitus ja teiseks lahendus: see, mis on väljaspool ja sageli ka midagi sellest, mis on sees, on sõlmitus, ülejäänu aga lahendus.

Sõlmituseks nimetan ma seda, mis on algusest kuni selle osani, mille piirilt muutub õnne või õnnetuse poole, lahenduseks aga seda, mis on muutuse algusest kuni lõpuni, nagu näiteks Theodektese "Lynkeuses" sõlmitus on eelnenud sündmused, lapse kinnivõtmine ja siis nende ** lahendus aga - tapmisesüüdistusest kuni lõpuni.

Tragöödia liike on neli (sama palju oli ka osi, millest on juba räägitud): põimitud , milles kõik on pöörak ja äratundmine; kannatuste , nagu tragöödiad Aiasest / [1456a1] või Ixionist; iseloomude , nagu "Phthiotiidid" ja "Peleus"; neljandaks ... + nagu "Phorkiidid" ja "Prometheus" ja kõik, mis Hadeses.

Niisiis tuleb eelkõige püüda, et oleksid kõik need , kui aga mitte, siis tähtsamad ja rohkem, eriti nüüd, mil luuletajaid teenimatult süüdistatakse: et igas liigis on olnud häid luuletajaid, siis nõutakse, et üks ületaks neist igaühe parimat.

Öelda tragöödiaist, et nad on kas erinevad või ühesugused, ei ole õiglane mitte loo põhjal; <ühesugusus on> see, kui neil on ühesugune sõlming ja lahendus.

Mõnigi sõlmib küll hästi, aga seob halvasti lahti; tarvis on ühendada mõlemad .

Peab silmas pidama ka seda, millest sageli on räägitud: mitte luulendama tragöödiaks eeposlikku korda ja koostist - eeposlikuks nimetan ma paljuloolist -, näiteks kui keegi looks tervikliku "Iliase" loo.

Sest seal <, eeposes,> saavad osad tänu pikkusele kohase suuruse, draamades aga on tulemus oodatust kaugel.

Tõenduseks on see, et kõik need, kes on luulendanud Ilioni langemist tervikuna, mitte aga osahaaval nagu Euripides, või Niobet teistmoodi kui Aischylos, kas kukuvad läbi või etenduvad edutult; ainuüksi selle tõttu kukkus läbi isegi Agathon.

Pöörakuis ja lihtsates sündmustes aga saavutavad nad seda, mida tahavad, imehästi, sest see on traagiline ja inimesearmastust mõjutav.

See leiab aset siis, kui tark, kuid pahega saab petta, näiteks Sisyphos, ja kui mehine, kuid õiglusetu jääb alla.

Seegi on tõenäoline; nagu ütleb Agathon: on ju tõenäoline, et juhtub palju sellistki, mis on tõenäosuse vastu.

Ka koori tuleb pidada üheks näitlejate seast, ta peab olema osa tervikust ja kaasosaline , mitte nii nagu Euripidesel, vaid nagu Sophoklesel.

Hilisemate aga pole lauludel looga ühist rohkem kui <ükskõik millise> teise tragöödiaga, seetõttu lauldaksegi vahelaule, millega esimesena tegi algust Agathon.

Kuid mis vahet on selles, kas lauldakse vahelaule või sobitatakse kõne või kogunisti terve vahelugu ühest teise?

19. Niisiis on teistest liikidest räägitud, on jäänud rääkida kõnest ja mõtteist.

Mis puutub mõtteisse, siis seda vaadeldagu retoorikakunstis, sest see on rohkem tema uurimisvalda kuuluv.

Mõtete alla käib kõik see, mida tuleb luua sõna abil.

Selle osad on tõestus ning ümberlükkamine, kannatuste, nagu / [1456b1] kaastunde, hirmu, viha ja muu sellise, ja veel ka tähtsuse või tühisuse loomine.

Selge, et ka sündmustes tuleb kasutada samadest mõistetest lähtudes, kui on vaja luua kaastunnet äratavaid, kohutavaid, tähtsaid või tõenäolisi , üksnes selle vahega, et peavad olema ilmsed ilma seletuseta, see aga, mis on sõnades, peab loodama kõneleja poolt ja tekkima kõneldavast.

Sest mis oleks kõneleja ülesanne, kui ilmneks nagu vaja, aga mitte sõna abil?

Sellest, mis puutub sõnastusse, on üheks vaatlusalaks kõnemoodused; teadmised sellest on häälduskunsti ja selle ülesehituse tundjate ala, näiteks: mis on nõue ja mis on palve, jutustus ja ähvardus, küsimus ja vastus ja nii edasi.

Sellealase teadmise või teadmatuse pärast ei esitata luuletaja kunstile mingit etteheidet.

Sest mis eksimuseks saab pidada seda, mida heidab ette Protagoras, nimelt et see, kes kavatseb paluda, käsib, öeldes "Laula nüüd, oh jumalanna...", sest nõuda, et keegi midagi teeks või ei teeks, tähendavat käsku, väidab ta.

Seepärast jäetagu see kõrvale kui vaatlus, mis kuulub teisele kunstile, mitte luulekunstile.

20. Sõnastusel tervikuna on järgmised osad: häälik, silp, side, liigend, nimi, öeldis, muude, kõnend.

Häälik on jagamatu häälend, kuid mitte igasugune, vaid selline, millest võib tekkida arusaadav häälend: on ju ka loomadel jagamatud häälendid, millest ma aga ühtki ei nimeta häälikuks.

Sellise liigid on täishäälik, poolhäälik ja tummhäälik.

Täishäälik on see, millel on kuuldav heli ilma puudutuseta; poolhäälik - see, millel, puudutusega, on kuuldav heli, näiteks S ja R; tummhäälik - see, millel, puudutusega, pole iseendast mingit heli, kuid mis koos nendega, millel mingi heli on, saab kuuldavaks, näiteks G ja D.

Nad erinevad suu kuju ja koha, hõnguse ja hõngusetuse, pikkuse ja lühiduse ning veel kõrguse ja madaluse ja vahepealsuse poolest; seda üksikasjaliselt vaadelda on kohane meetrikakäsitluses.

Silp on mittetähistav häälend, kokku seatud tummhäälikust ja sellisest, millel on heli, sest GR ilma A-ta silp ja koos A-ga, nagu GRA.

Kuid nendegi erinevuste vaatlus kuulub meetrikasse. Side on mittetähistav häälend, mis ei / [1457a1] takista ega põhjusta mitmest häälendist tekkinud ühtse tähistava häälendi kokkuseadmist nii äärtel kui ka keskel ja mida ei sobi seada iseseisva kõnendi algusesse, näiteks men, dê, toi, de.

Või mittetähistav häälend, mis mitmest ühtsest tähistavast häälendist võib teha ühe tähistava häälendi <, näiteks amphi, peri ja teised>.

Liigend on mittetähistav häälend, mis näitab kõnendi algust, lõppu või jaotust, [näiteks amphi, peri ja teised].

Või mittetähistav häälend, mis ei takista ega põhjusta mitmest häälendist ühtset tähistavat häälendit ja mida võib seada nii äärtele kui ka keskele.

Nimi on kokkuseatud häälend, mis on tähistav, ilma ajata ja mille ükski osa iseseisvalt pole tähistav, sest kaksiksõnades me ju ei kasuta iseendast tähistavana, näiteks Theodôros dôron ei tähista.

Öeldis on kokkuseatud häälend, mis on tähistav, ajaga ja mille ükski osa iseseisvalt ei tähista nagu nimedegi puhul; "inimene" või "valge" ei tähista m i l l a l, kuid "sammub" või "on sammunud" tähistavad peale muu veel: esimene käesolevat, teine möödaläinud aega.

Muude on nimel ja verbil, tähistades kas k e l l e või k e l l e l e ja muud sellist; üht või mitut, näiteks "inimesed" ja "inimene"; häälduslikku , näiteks küsimust või käsku: "sammus?" või "sammu!" on öeldise seda liiki muuted.

Kõnend on kokkuseatud häälend, mis on tähistav ja mille mõned osad iseseisvalt midagi tähistavad (sest iga kõnend ei koosne öeldistest ja nimedest, näiteks inimese määratlus; kõnend võib olla ilma öeldiseta, kuid tal on alati mingi tähistav osa), näiteks "sammub Kleon" - "Kleon".

Kõnend on ühtne kaheti, kas tähistades üht või siis mitme vahel oleva sideme tõttu, näiteks "Ilias" on ühtne sideme tõttu, inimese aga seetõttu, et tähistab üht.

1. Nime liigid on lihtne - lihtsaks nimetan ma seda, mis ei koosne tähistavatest , näiteks "maa" - ja kaksik<-nimi> - see koosneb kas tähistavast ja mittetähistavast (kuid tähistavast ja mittetähistavast mitte nimes ) või tähistavatest .

Võimalik on ka kolmik- ja neliknimi ning mitmekordne, näiteks paljud toretsevad , Hermokaïkoxanthos **.

Iga nimi on kas käibenimi, tavatu , ülekanne, kaunistus, tehisnimi, pikendatud, lühendatud või muudetud .

Käibenimeks nimetan ma seda, mida kõik kasutavad, tavatuks seda, mida kasutavad võõrad, mistõttu on ilmne, et üks ja seesama võib olla tavatu ja käibenimi, kuid mitte ühtedel ja samadel : nii on sigynon küproslastel käibenimi, meil aga tavatu.

Ülekanne on võõra nime kandmine kas soo<-mõistelt> liigile, liigilt soo<-mõistele>, liigilt liigile või taolisuse põhjal.

Soo<-mõistelt> liigile - selle all mõtlen ma näiteks "Laev mul seisab siin", sest ankrus olemine on millegi seismine .

Liigilt soo<-mõistele>: "Kuigi on hiilgavaid töid tuhandeid seni teinud Odysseus", sest "tuhanded" on "palju" ja seda on siin kasutatud "palju" asemel.

Liigilt liigile: näiteks "ammutab surmava vasega elu" ja "vase karmiga lõigates ära" - siin on ta "ära lõikama" asemel öelnud "ammutama" ja "ammutama" asemel "ära lõikama", sest mõlemad on millegi "äravõtmine".

Taolisuseks aga nimetan ma seda, kui teine on esimese suhtes samasugune nagu neljas kolmanda suhtes: võib öelda teise asemel neljanda ja neljanda asemel teise.

Mõnikord lisatakse ka see , millega asendatav on seotud.

Näiteks on joogikauss Dionysose suhtes samasugune nagu kilp Arese suhtes, niisiis võib joogikausi asemel öelda "Dionysose kilp" ja kilbi asemel "Arese joogikauss".

Või vanadus elu suhtes ja õhtu päeva suhtes: niisiis võib õhtu asemel öelda "päeva vanadus" või nii nagu Empedokles, ja vanaduse asemel "elu õhtu" või "elu loojang".

Mõnedel taolisusest , ei ole nime, kuid ka neist võib samal viisil rääkida: näiteks on seemnevilja heitmine "külvamine", valguse päikese puhul aga on ilma nimeta, kuid see on päikese suhtes samasugune nagu külvamine seemnevilja suhtes, mistõttu öeldakse: "külvav jumalast antud valgust".

Seda laadi ülekannet võib kasutada ka teisiti: anda võõras nimi ja eitada midagi omast, näiteks kui keegi kilbi kohta ei ütleks mitte "Arese joogikauss", vaid "veinitu joogikauss". **

Tehisnimi on see, mida üldse keegi ei kasuta ja mille paneb luuletaja ise, sest mõned näivad olevat sellised, näiteks sarvi "võrsukaiks" ja preestrit "palvuriks". Pikendatud / [1458a1] või lühendatud on esimene - kui tal on talle omasest pikem täishäälik või vahele lisatud silp; teine - kui tal on midagi lühendatud; pikendatud näiteks polêos - poleôs , Pêlêiadeô - Pêleidou ; lühendatud näiteks kri, dô ja mia ginetai amphoterôn ops.

Muudetud on , kui nimes üks alles jäetakse, teine aga tehakse, näiteks dexion asemel dexiteron kata mazon.

Nimed ise on meessoolised, naissoolised või vahepealsed: meessoolised on need, mille lõpus on N, R, S ja mis sellega liituvad (neid on kaks, PS ja X), naissoolised - need <, mille lõpus on> täishäälikuist, mis on alati pikad, Ê ja Ô, ning pikenevatest A, nii et neid, millega lõpevad meessoolised ja millega naissoolised, on võrdne arv, sest PS ja X on samad mis S.

Tummhäälikuga ei lõpe ükski nimi, ka mitte lühikese täishäälikuga.

I-ga ainult kolm , meli, kommi, peperi, Y-ga viis.

Vahepealsed nendega ja N-i ning S-ga.

22. Sõnastuse voorus on olla selge ja mitte madal.

Selgeim on muidugi see, käibenimedest, kuid see on madal; näiteks on Kleophoni ja Sthenelose looming.

Väärikas ja harilikkust hülgav aga on see, mis kasutab haruldasi : haruldaseks nimetan ma tavatut , ülekannet ja pikendamist ning kõike, mis on väljaspool käibelolevat.

Kuid kui keegi looks kõik nii, tekiks mõistatus või võõrapärasus: kui ülekannetest, mõistatus, kui aga tavatutest võõrapärasus.

Sest mõistatuse olemus on: kõneldes olemasolevast ühendada võimatut - pole ju nimede kokkuseadega seda võimalik teha, ülekannete aga saab, näiteks: "Silmasin meest tule toimel teisele kleepimas vaske", ja muud sellised.

Tavatutest aga võõrapärasus.

Niisiis tuleb nendega kuidagi segada: sellised nagu tavatu , ülekanne, kaunistus ja teised nimetatud liigid ei lase saada harilikuks ja madalaks, käibenimi aga selguse. Küllalt suure osa / [1458b1] sõnastuse selgusesse ja tavalisuse puudumisse annavad nimede pikendamised, lõpukaod ja muutmised: erinedes tänu käibenimedest kõrvalekaldumisele harjumuspärasest , välistavad nad harilikkuse, tänu seosele harjumuspärasega aga tekib selgus.

Seega pole õiglased nende etteheited, kes laidavad sellist väljendusviisi ja pilkavad luuletajaid nagu Eukleides Vanem. et on kerge luuletada, võides tahtmise järgi pikendada, ja pilkab sõnastuses endas:

Êpicharest nägin äsja, jalûtas Mârathôni

ja

Minule küll ei meeldi temâ upsûjuurîkas.

Sellise silmatorkav kasutamine on muidugi naljakas; mõõdukus on ühtmoodi kõigis osades, ja see, kes kasutab ülekandeid, tavatuid ning teisi liike kohatult ja sihilikult nalja pärast, saavutamaks sama .

Kuivõrd erinev on sobivalt, seda vaadeldagu eeposte puhul, pannes värsi sisse nimesid.

Ka siis, kui asendada tavatu või ülekanne või teised liigid käibenimedega, saab nähtavaks, et räägime tõtt; nii näiteks on ühe ja sellesama värsi teinud Aischylos ja ka Euripides, kes aga on asendanud üheainsa nime, harjumuspärase käibenime tavatuga ja see näib ilusana, teine aga lamedana.

Aischylos nimelt on "Philokteteses" luuletanud:

Mu jalge lihas sööbiv haavand söömas on,

Euripides aga pani "söömas on" asemele "maiaskleb".

Samuti kui

Kuid vilets kääbus see vaid, mehehakatis, armetu, väeti

asendada käibenimedega, öeldes:

Istmeks tal pani vaid järi kipaka, nigela laua

ja

Kuid väga väike see vaid, inimeseke vilets ja nõrkki,

Istmeks tal pani vaid järi halva ja väikese laua

või "rannik möirgab" "rannik karjub".

Ariphrades pilkas traagikuid ka selle eest, et need kasutavad , mida keegi vestluses ei pruugi, näiteks "juurest majade" "majade juurest" asemel, "so’", "mina ta’d", [1459a1] "eest Achilleuse", mitte aga "Achilleuse eest" ja muud sellist. Kuid seetõttu, et see pole käibel, teebki kõik selline sõnastuse harilikust erinevaks, tema aga seda ei mõistnud.

Tähtis on, et kõike nimetatut kasutataks kohaselt, ka kaksiknimesid ja tavatuid , kuid kõige tähtsam on oskuslikkus ülekandmises.

Sest üksnes seda pole võimalik teiselt üle võtta, see on loomupärase ande tunnus, sest hästi üle kanda tähendab näha sarnasust.

Nimedest sobivad kaksiknimed kõige enam ditürambidesse, tavatud kangelasluulesse, ülekanded jambidesse.

Kangelasluules on kasutatav kõik nimetatu, jambilistes aga, seetõttu et nad võimalikult enam jäljendavad kõnet, on sobivad need nimed, mida võib kasutada ka kõnedes - sellised on käibenimi, ülekanne ja kaunistus.

Mis puutub niisiis tragöödiasse ja jäljendamisse tegevuse abil, siis piisaku meile eespool öeldust.

23. Mis aga puutub jutustuslikku ja värsimõõdu abil jäljendavasse , siis on selge, et peab nagu tragöödiaiski üles ehitama dramaatilisi lugusid ning ühe, tervikliku ja lõpetatud tegevuse ümber, millel on algus, keskkoht ja lõpp, et nagu üks terviklik elusolend looks talle iseomast naudingut; ja need ei pea olema mitte nagu tavalised ajalood, milles ei tule luua ühe tegevuse, vaid ühe aja esitust sellega, mis selle jooksul ühe või paljudega juhtus, millest iga üksik<-juhtum> suhtub teistesse nagu juhtub.

Nii nagu samal ajal toimusid Salamise merelahing ja lahing kartaagolastega Sitsiilias, mis ei püüelnud mingi sama lõppeesmärgi poole, nii toimub sageli ka aegade järgnevuses üks teise järel, ilma et neist tuleneks mingi üks lõppeesmärk.

Kuid peaaegu enamik luuletajaid teeb just seda.

Seepärast, nagu oleme juba öelnud, paistab Homeros siingi teistega võrreldes jumalikuna: tema ei üritanud luulendada kogu sõda, kuigi sel oli algus ja lõpp, sest see saanuks liiga suur ega olnuks hõlpsasti koos vaadeldav või siis olnuks suuruselt mõõdukas, kuid keerustunud kirevuse pärast.

Ent tema võtab sellest ühe osa, mitmeid neist aga kasutab vahelugudena, nagu näiteks laevade loendit ja teisi vahelugusid, millega ta luuleteose pidevust vaheldab. Teised aga luuletavad ühest , / [1459b1] ühest ajast või ühest tegevusest, mis on mitmeosaline, nagu näiteks "Küpria" ja "Väikese Iliase" loojad.

Seepärast võibki "Iliasest" ja "Odüsseiast" kummastki luua üksnes ühe tragöödia või ka kaks, "Küpriast" aga palju ja "Väikesest Iliasest" enam kui kaheksa, nagu "Võistlus relvade pärast", "Philoktetes", "Neoptolemos", "Eurypylos", "Kerjamine", "Lakoonlannad", "Ilioni langemine" ja "Ärasõit" ning "Sinon" ja "Troojalannad".

4. Peale selle peavad eeposel olema samad liigid mis tragöödial, kas lihtne, põimitud, iseloomude või kannatuste , ja ka samad osad, peale meloodialoomingu ja välisilme, sest ta vajab pöörakuid, äratundmisi ja kannatusi, ning ka mõtted ja sõnastus peavad olema head.

Seda kõike kasutas esimesena Homeros ja piisavalt .

Sest tema mõlemast luuleteosest on "Ilias" üles ehitatud lihtsa ja kannatuste , "Odüsseia" põimitud (sest ta on läbinisti äratundmine) ja iseloomude , ning seejuures ületavad nad sõnastuse ja mõtete poolest kõiki teisi.

Eepos erineb ülesehituse pikkuse ja värsimõõdu poolest.

Küllaldasest pikkuse määrast on juba räägitud: peab olema võimalik vaadelda koos algust ja lõppu.

Seda saab siis, kui ülesehitused on lühemad muistsete omadest ja lähenevad üheks kuulamiseks esitatud tragöödiate kestvusele.

Tänu mahu suurendatavusele on eeposel tähtis eriomadus, sest tragöödias pole võimalik jäljendada paljusid ja ühtaegu toimuvaid osi , vaid ainult laval olevat ja näitlejate osa, et aga eepos on jutustus, on selles võimalik luulendada paljusid korraga teostatavaid osi , tänu millele, kui nad on omased, luuleteose kaalukus kasvab.

Seega seisneb ta hüve suurejoonelisuses, kuulaja muutmises ja erinevate vahelugude lisamises, sest tragöödiate läbikukkumist põhjustab just kiiresti küllastav ühetaolisus. Kangelasvärsimõõt osutus sobivaks kogemuse põhjal.

Kui keegi oleks loonud jutustava jäljenduse mingis muus värsimõõdus või paljude värsimõõtudega, paistnuks see kohatuna, kangelasvärss aga on värsimõõtudest tasakaalukaim ja väärikaim, seepärast ongi tavatud sõnad ja ülekandesõnad temale eriti vastuvõetavad, sest on jutustav jäljendus teisi ületav. Jamb ja tetrameeter aga on / [1460a1] liikuvad, üks tegevuseta ja teine tantsuline. Veelgi kohatum on, kui keegi segab nagu Chairemon.

Seepärast polegi keegi loonud suurt ülesehitust üheski teises värsimõõdus peale kangelasvärsi; nagu ütlesime, loomus ise õpetab valima talle sobivat.

Homeros väärib palju muu kõrval kiitust ka seepärast, et temale ainsana luuletajaist pole teadmata, mida peab ise tegema.

Luuletaja ise peab väga vähe rääkima, sest jäljendaja pole ta mitte selle põhjal.

Teised esinevad kõiges ise ning põhjendavad vähest ja vähe, tema aga, rääkides sissejuhatuseks vähe, toob sisse kas mehe või naise või mõne muu iseloomu ning keegi pole iseloomuta, vaid iseloomujooned.

Imestusväärset on vaja luua ka tragöödias, eepos aga lubab mõeldamatut - enamasti selle läbi imepärane tekibki - veelgi rohkem, sest tegutsejat pole näha: Hektori tagaajamine paistaks laval naljakana - ühed seismas, mitte taga ajamas, üks viipamas -, eeposes aga jääb see varjule.

Imestusväärne on nauditav; tõenduseks on see, et kõik jutustades juurde panevad, tahtes rõõmu pakkuda.

Eelkõige Homeros on teisigi õpetanud kõnelema valet nii, nagu peab.

Asi on valejärelduses.

Sest inimesed arvavad, et kui ühe olles on ka teine või ühe tekkides tekib teine, siis teise olles on või tekib ka esimene; see aga on vale.

Seepärast tuleb, kui esimene on vale (tema olles aga paratamatult oleks või tekiks teine), juurde panna, sest teadmise tõttu, et see on tõene, teeb meie hing valejärelduse, nagu oleks ka esimene . Näiteks on "Jalgadepesemises" leiduv.

Eelistada tuleb pigem seda, mis on võimatu, kuid tõenäoline, sellele, mis on võimalik, kuid pole veenev; jutustusi ei tule üles ehitada mõeldamatutest osadest; eelkõige ei peaks neis olema midagi mõeldamatut, kui aga on, siis väljaspool jutustatavat lugu (näiteks "Oidipus" - teadmatus selle suhtes, kuidas Laios suri), mitte aga draamas, nagu "Elektras" jutustus Pythia-mängudest või "Müüslastes" tumm, kes tuleb Tegeast Müüsiasse.

Öelda, et teisiti oleks lugu rikutud, on naeruväärne, sest kõigepealt ei tohi selliseid üldse üles ehitada.

Kui aga võetakse ja ilmneb mõttetutki lubada mõistlikumalt.

Sest oleks ju olnud ilmne, kui väljakannatamatu on seegi mõeldamatu, mis on "Odüsseias" - see, mis puutub maale saatmisse -, / [1460b1] kui selle oleks loonud halb luuletaja, nüüd aga peidab luuletaja mõttetuse ära, maitsestades seda teiste väärtustega.

Sõnastuse kallal tuleb eriti töötada neis osades, mis on tegevuseta ja milles ei valitse ei iseloomud ega mõtted; teisalt jälle varjab liiga hiilgav sõnastus nii iseloome kui ka mõtteid.

25. Mis puutub küsimustesse ja nende lahendustesse ning sellesse, kui paljudesse ja millistesse liikidesse nad kuuluvad, siis see saab selgeks, kui vaadeldakse asja järgmisel viisil.

Et luuletaja on jäljendaja nagu maalija või mõni muu kujutisetegijagi, siis peab ta paratamatult jäljendama alati üht kolmest: kas seda, kuidas oli või on, seda, kuidas räägitakse ja arvatakse, või seda, kuidas peab olema.

Seda väljendatakse sõnastusega, milles on ka tavatud sõnad ja ülekanded ning paljud muudatused sõnades, sest seda me luuletajaile lubame.

Peale selle pole õigsus luulekunstis sama mis poliitikas, ja ka mitte sama mis mingis teises kunstis.

Ka luulekunstis endas on kahesuguseid eksimusi: neid, mis on seotud tema endaga , ja neid, mis on juhuslikud.

Kui on otsustanud jäljendada ** võimetuse , on see endaga seotud eksimus.

Kui ta aga selle tõttu, et otsustas valesti - näiteks hobune, kes käies on ette sirutanud mõlemad paremad jalad -, on eksinud teatud kunsti, näiteks arstimiskunsti või mõne muu kunsti vastu või on loonud ükskõik mida võimatut, pole see endasse kuuluv.

Nii et etteheiteid küsimusis tuleb kummutada, sellistest vaadeldes.

Kõigepealt need , mis puudutavad kunsti ennast: loob võimatut, siis ta eksib, kuid tal on õigus, kui ta saavutab kunsti eesmärgi (eesmärgist on juba räägitud); kui ta sel viisil teeb ühe või teise osa vapustavamaks. Näiteks Hektori tagaajamine

Kui aga oleks olnud võimalik kas enamal või mitte vähemal määral saavutada eesmärki ka vastavaisse asjadesse puutuvat kunsti järgides, siis pole eksimine õige, sest kui see on võimalik, ei tule üldse mitte eksida.

Ja veel , milline on eksimus, kas kunsti seotud või juhuslik.

Sest mitte teada, et emahirvel pole sarvi, on väiksem võrreldes sellega, kui teda maalitakse jäljendamata.

Peale selle, kui heidetakse ette, et pole tõene, : aga võib-olla peab, nagu ka Sophokles ütles, et tema loob , nagu peavadki olema, Euripides aga nii, nagu nad on; selle abil tulebki kummutada.

Kui aga pole kumbki, et nii räägitakse, nagu jumalaistki: see, kuidas räägitakse, pole võib-olla ei parem ega tõene, vaid juhtub olema selline / [1461a1] nagu Xenophanes , kuid igatahes nii räägitakse. Teised asjad jälle pole võib-olla küll paremad, kuid nii oli; näiteks relvadest: "odad torgatud maasse vartpidi püsti", sest nii oli tollal kombeks (nagu illüürlastel praegugi).

Mis puutub sellesse, kas keegi räägib või teeb hästi või halvasti, siis ei tule silmas pidada mitte ainult tehtut või öeldut, vaadeldes, kas see on väärikas või vääritu, vaid ka seda, kes teeb või räägib, kellele, millal, kuidas või mille jaoks, näiteks kas suurema hüve pärast, et see tekiks, või suurema pahe pärast, et see kaoks.

Teised tuleb ümber lükata sõnastust jälgides, näiteks tavatu sõna: "Esmalt muulasid ...", sest võib-olla ei mõtle muulasid, vaid valvureid, ja Doloni puhul - "Ehkki ta küll oli kujult inetu" - mitte vormitut keha, vaid inetut nägu, sest kreetalased nimetavad "ilusanäolist" "heakujuliseks"; ja "sega kangemalt" mitte "lahjendamata " nagu joomareile, vaid "kiiremini".

Üht-teist on aga öeldud ülekandeliselt, näiteks: "Uinusid taevased kõik ja ka sangarid öö läbi seal nad", ühtlasi aga öeldakse ka: "Tandrit Ilioni ees ta vaatas ning iga kord siis flöötide ning vilepillide hõiked", sest "kõik" on öeldud ülekandeliselt "paljud" asemel, sest "kõik" on midagi "paljust".

Nii ka "... Okeanose vees tema, ainus" on ülekandeline, sest "kõige tuntum" on "ainus".

Mõned lugemisviisi abil, nagu lahendas Hippias Thasoselt didomen de hoi ja to men hou katapythetai ombrô,

mõned eraldamise abil, nagu Empedoklesel: "Tekkiski see, et ei-surev enne on surelik nüüd ja puhas, mis oli segi",

mõned aga kahemõttelisusega, "ja öö ületand juba ongi", sest "ületand" on kahemõtteline,

mõned sõnastustavaga : veega segatud veini nimetatakse veiniks, mistõttu on luuletatud ka "uus tinast põlvedekaitsja", ja neid, kes töötlevad rauda, vaskseppadeks, mistõttu öeldakse ka, et Ganymedes "Zeusile kallab veini", ehkki nad ei joo veini.

Võimalik aga on ka, et see on ülekandeline .

Iga kord, kui mingi nimi näib tähistavat mingit vasturääkivust, tuleb jälgida, mitmel viisil see öeldavas tähistab, näiteks väljendis "ja see pidas vaskise piigi" , mitmel viisil võib "selle poolt kinni peetud olema", kas nii või siis , nagu enamasti oletatakse - otse vastupidi või, nagu ütleb / [1461b1] Glaukon, et mõned enne oletavad midagi mõeldamatut ja teevad, ise hukka mõistes, järeldusi: nagu oleks öelnud seda, mis näib, teevad nad etteheiteid, kui see räägib vastu nende endi arvamusele.

Nii juhtus sellega, mis puutub Ikariosse. Sest nad arvavad, et ta oli lakoonlane ja niisiis on kohatu, et Telemachos Lakedaimonisse minnes teda ei kohta.

Kuid võib-olla on nii, nagu jutustavad kephalleenlased: nad jutustavad, et Odysseus võttis naise nende seast ja et oli Ikadios, mitte Ikarios, nii et tõenäoliselt on küsimus eksituse tõttu.

Üldse tuleb võimatu viidata luulele või sellele, mis on parem või mida arvatakse.

Luule jaoks on veenev, kuid võimatu eelistatavam kui see, mis pole veenev ja on võimalik; ** et on sellised, nagu Zeuxis maalis, kuid parem, sest eeskuju peab olema kõrgem.

Mõeldamatu sellele, mida räägitakse, ja ka sel viisil, et ta mõnikord ei ole mõeldamatu: on ju tõenäoline, et juhtub sellistki, mis on tõenäosuse vastu.

Vasturääkivalt öeldut aga vaadelda nii nagu väiteid kõnedes: kas sama ning ühest ja samast ning samal viisil, nii et ka teda <, luuletajat, tuleb vaadelda> kas selle suhtes, mida ta ise on öelnud, või mida arukas võib arvata.

Kuid etteheide mõeldamatu või pahelise eest on õige, kui ilma, et see oleks hädavajalik, kasutatakse kas mõeldamatut nagu Euripides Aigeust, või pahelist nagu "Oresteses" Menelaose puhul.

Niisiis esitatakse viit liiki etteheiteid: võimatu, mõeldamatu, kahjuliku, vasturääkiva ja kunsti seisukohalt vale eest.

Vastused aga tuleb valida ülalmainitute hulgast, neid on kaksteist.

26. Mõni võib küsida, mis on parem, kas eeposlik või tragöödialik jäljendamine.

Kui parem on vähem tahumatu, selline aga on alati paremate vaatajate jaoks, siis on selge, et kõike jäljendav on üsna tahumatu: just nagu ei mõistetaks, kui nad ise midagi ei lisaks, teevad kõikvõimalikke liigutusi nagu halvad aulosemängijad, kes keerlevad, kui tuleb jäljendada kettaheidet, ja klammerduvad koorijuhi külge, kui mängivad "Skyllat".

Tragöödia on niisiis selline, nagu oli ka vanemate näitlejate arvamus hilisematest: Mynniskos nimetas Kallipidest tolle liigse ülepakkumise pärast ahviks, samasugune oli ka arvamus Pindarosest; / [1462a1] nagu on viimased võrreldes esimestega, nii <,öeldakse,> on ka kogu kunst võrreldes eeposeloominguga.

Viimane öeldakse olevat väärt vaatajate jaoks, kes ei vaja poose, tragöödia aga halvemate jaoks: kui ta niisiis on tahumatu, on selge, et ta on ka halvem.

Kuid esiteks ei käi see süüdistus mitte luule-, vaid näitekunsti pihta, sest liigutustes võib liialdada ka eepost esitav rapsood, nagu näiteks Sosistratos, või laulja, nagu Mnasitheos Opusest.

Seejärel: taunida ei tule mitte igasugust liigutust, kui just tantsu, vaid halbade omi, nagu seda heideti ette ka Kallipidesele ja nüüdki mõnedele, kes jäljendavat mittevabana sündinud naisi.

Pealegi saavutab ka tragöödia nagu eeposelooming ilma liikumisetagi talle omase , sest juba lugemisel on ilmne, milline ta on, nii et kui ta muus suhtes on tugevam, pole see talle hädavajalik.

Seejärel see, et tal on kõik, mis on eeposeloomingul (sest ta võib kasutada isegi värsimõõtu) ja peale selle küllalt suur osa muusikat ja välisilmet, misläbi naudingut pakutakse kõige kujukamal viisil;

edasi on talle omane kujukus niisama hästi lugemisel kui tegevuses; ja veel, jäljendamise eesmärgi väiksemat pikkust, / [1462b1] sest koondatu pakub naudingut rohkem kui pika aja läbi lahjendatu, ma mõtlen näiteks seda, kui keegi esitaks Sophoklese "Oidipuse" niisama paljudes värssides kui on "Iliases";

ja veel, eeposetegijate jäljendus on vähem ühtne - tõestus: mistahes jäljendusest saab mitu tragöödiat, nii et kui luulendab ühe loo, näib see lühikeses esituses nudituna või siis värsimõõdu pikkust järgides vesisena;

ma pean silmas seda, kui on näiteks kokku pandud paljudest tegevustest, nagu näiteks "Iliases" on palju selliseid osi ning "Odüsseias", ja neist igaühel on ka oma suurus, ehkki need luuleteosed on üles ehitatud nii suurepäraselt, kui üldse on võimalik, ja on, kuivõrd võimalik, ühtse tegevuse jäljendused.

Niisiis kui paistab silma kõige selle poolest ja veel ka kunsti mõju poolest - sest nad ei pea looma mitte mingit juhuslikku, vaid ülalnimetatud naudingut -, siis on ilmne, et ta on tugevam, saavutades eesmärgi paremini kui eepos.

Niipalju siis olgu öeldud tragöödiast ja eeposeloomingust, nende liikidest ja osadest, sellest, millised nad on ja mille poolest erinevad, hea ja halva põhjustest ning etteheidetest ja vastustest.

1

2015-02-06

MärksõnaKeel

MärksõnaKirjandus

MärksõnaKunst

MärksõnaLuule

MärksõnaMuusika