MärksõnaEesti ajalugu

Eesti vennastekoguduse kirjandusest XVIII sajandi keskel

Prindi

Rudolf Põldmäe

1

Raske on algaja sulega kirjutada midagi meie vanemast kirjandusest, sest et olemasolevad andmed on korduvalt läbi sõelutud, ja uusi pole kerge avastada kodustes oludes. Kirju­tada aga midagi vanemast vennastekoguduse kirjan­dusest, see on julge katse luua mitte millestki: puuduvad vajalised selgitavad allikad ja on üsna jäljetult kadunud uuritavad teosed ise, mis kunagi kodu- või välismaal vargsi trükitud või koguni käsikirjaliselt käibele lastud. Tuleb teha õieti kahe­kordset tööd: enne avastada kirjandus ja alles siis asuda selle uurimisele!

Pole ka ime, kui seesuguste raskuste tõttu meie senised kirjanduslood on jätnud hoopis kõrvale selle ajajärgu. Keeluaegade varjus elades meie herrnhutism on olevikule päran­danud tõesti vähe kõigilenähtavaid asitõendeid. Kuid selle voolu rahvahulki haarav mõjukus on kestnud kauemini ter­vest sajandist ja ulatunud kaugelt üle paljude teiste vaimusuundade elu- ja löögivõimest. Selle väljajätmine meie kirjan­dusloo tervikpildist on olnud siis lausa ülekohtune proportsiooninõuetele. Tõepoolest sisuliselt on vennastekoguduse kirjavara küll kaugel ilukirjandusest tänapäevases mõttes, kuid seda on ju meie vanem kirjandus oma usulise tarbesuunaga täies ulatuses. Mis puutub aga herrnhuutliku kirjanduse kul­tuuri- ja ajaloolisse tähendusse, siis sellest seisu­kohast jäävad maha mõnedki üldtuntud perioodid, sest pea­miselt just vennastekoguduse eluvoolus hakkasid esmakordselt suurema aktiivsusega kaasa lööma maa pärisrahva enda haridusalged ja loomisjõud.

Meie vennastekoguduse kirjanduse uurimise pioneeriks on prof. G. Suits, kelle artikkel „Vanemast vennastekoguduse kirjandusest” (koguteoses „Raamatu osa Eesti arengus”, Tartu 1935) on õieti esmakordseks ulatuslikumaks sõnavõtuks sellest mõjurikkast, kuid hämaraks jäänud ajajärgust. Uurimuses esildatud põhifaktid moodustavad aluse ka käesolevale kirju­tisele, mis tahab küsimusse omalt poolt lisavalgust tuua mõnin­gate uuemate andmete toetusel ja võimalust mööda sama uuri­misala ka ajaliselt mõne aastakümne ulatuses edasi viia.

2.

Vennastekoguduse misjonitöö algust Baltimail loetakse 1729. aastast, mil saabus Saksamaalt kohalike pastorite kutsel rühm käsitöölisi-jutlustajaid Volmari mõisa pietistliku kind-ralilese von Hallart’i juurde, kust hakati uut õpetust levitama üle kogu Liivimaa. Innukale kihutustööle pakkusid soodsat pinda meie selleaegsed kiriku- ja haridusolud: Põhjasõda oli hävitanud rootsiaegsed reformialgatused, nii et pärisorjusse surutud talupoeg ei mõistnud enam kõige lihtsamaidki ristiusu põhitõdesid ning oli pastori teadmata andunud suuremas ulatu­ses katoliiklike tähtpäevade pühitsemisele, ohverdamisele püha­des paikades ja igasugustele muudele paganlikele uskumus­tele. Nende pahede vastu oli seni võideldud piitsa ja kaagisambaga, mitte aga tõelise kristianiseerimise püüdega. Rahva seas valitsevat ebausku ja vaimupimedust olid tunnetanud seni­sest suuremal määral küll Halle pietistliku kooliga pastorid, kuid nemadki olid jõuetud oma kümnetuhandehingelistes kogu­dustes pahesid põhjani hävitama. Seetõttu olid nemad esime­sed, kes pöördusid abisaamiseks 1720-ndail aastail elava hooga tõusva vennastekoguduse poole ja tervitasid esimesi läkituslasi kui ammuoodatud abilisi koguduste usuelu korraldamisel. Ven­nastekogudus pidas end luterliku kirikuga kokkukuuluvaks, sest tema dogmaatika uhtus põhijoontes Lutheri omaga, erine­des viimasest ainult üksikküsimustes. Pietismile see lähenes aga suurel määral oma vagatseva ja tundetoonitatud armuõpetusega.

Ka valitsev aadel toetas mitmeti herrnhuutlaste algatusi, sattudes lausa vaimustusse diplomaatliku ja vaimurikka herrn­huutlaste juhi, krahv Zinzendorfi külaskäigust Liivimaale 1736. a. Sõdades ja katkuhädades masendatud mõisniku meele­laad polnud veel täiel määral toibunud karmiks talupoja päris­orjastamiseks, vaid kaldus mõnevõrra herrnhuutlaste vendlust taotlevate jutluste mõjul talurahva aineliste hädade parandamiselegi. Seda suunda aimas ka talupoeg ise, pöördudes erilise innukusega uute usukuulutajate poole, kes pakkusid pealegi surnud dogmaatika asemel elavat jumalasõna talupojale vastu­võetavas lihtsuses. Muidugi vapustas talupoja primitiivset tundeelu ka herrnhuutlik pisaratevalamine Kristuse verehaavade pärast, samuti kinniste palvetundide salapärasus ja vastuvõtt kogudusse omapärase loositõmbamisega, mis võis näida peaaegu nagu muistse ohvriteenistusena. Pole siis ime, kui seesugune murranguline järk rahva usuelus tootis rohkesti ka kristliku õpetuse äärmisi moonutisi, mis kaldusid kohati hädaohtlikku usumäratsemisse. See oli ometi seni kirikule võõraks jäänud talupoja virgutamine aktiivsele usuelule, mille jäljed ei kustu­nud enam nii kergesti.

Suures ärkamishoos kalduti hoopis kõrvale tõrjuma seni valitsenud luterlikku kirikut ja esikohale tõstma värskeltrajatud vennastekoguduse palvemaju. Kuulsa Volmari „Tallemäe” palvemaja ja läti talupoegade jaoks asutatud herrnhuutliku seminari kõrval tekkis mujalegi vendade „koole”, mis rajati küll rahva õpetamise ettekäändel, kuid tegelikult need muutusid peatselt herrnhuutliku lahkõpetuse keskkohtadeks. Eesti ala lõunaosas kujunesid tähtsamaiks tsentrumiteks Kambja kihel­kond praost Sutor’iga juhtivas osas, Urvaste kihelkond pastor Quandt’i ja tema abiliste juhtimisel ning Võnnus eriti Kriimani mõis selle omaniku Gavel’iga. Kuid ka Tallinnas ja selle ümb­ruskonnas tõusid teguvõimsad vennastekogudused.

Palvemajades harrastati valitsevast kirikust erinevaid vai­mulikke kombeid (jalgade pesemine, pattude pihtimine, „armusöömaajad” jne.), jaotati osavõtjad kooridesse perekondliku seisu alusel ja pandi nende juhtideks rahva seast etteküündinud eestseisjad ja abilised.

Kuid herrnhuutlikud läkituslased olid varakult tähele pan­nud ka Baltimaade pärisrahvaste haridustarbeid, mida polnud suutnud rahuldada senised ülemseisuslikud hingehooldajad. Uute usutõdede mõistmiseks pidi antama rahvale ka kirjaoskust ja omakeelset kirjandust. Krahv Zinzendorfi kaasabil oli suu­detud viimaks välja anda eestikeelne Piibel (1739), mis levines muidugi rohkesti ka vennastekoguduse ringkondades, sest et need olid virgunud erksamale usuelule kui teised talupojad.

Herrnhuutlaste poolt usuelule ja kirjasõnale virgutatud eesti talupoega pidas silmas ka pietistlik pastor Eberhard Gutsleff, kui ta kirjutas oma teose „Hanso ja Mardi jut” (1739), mis rõhutab vennastele omast vagameelsust ja pühakirja armastamist ning ihaleb visionaarsete ennustuste eelaimustes.

Ka teine selleaegne haruldane vagajuttude kogu „Viis head jutto Ühhe õppetaja ja usklikko Tallopoia vahhel” (Tallinn, 1740) arvestas vist mõnevõrra uue usuliikumise õpetussuundi, kuigi küll negatiivsest seisukohast. See teos on kirjutatud täiel määral propagandalise sihiga: tutvustada kerges kahekõne vor­mis talurahvale äsjailmunud eestikeelse Piibli sisu, iseloomus­tada ja hinnata üksikuid Piibli raamatuid ning lõpuks võidelda ka talurahva seas liikuvate väärarvamustega piiblitõlke suhtes. Kõigepealt polemiseeritakse Piibli hinna kallikspõlgajatega; siis nendega, kes peavad kogu Piibli ilmumist eesti keeles üle­aruseks talurahva suure arenematuse ja pärisorjusest johtuva ajapuuduse pärast. Viimaks pannakse talupojaga jutlevat pas­torit mainima ka äsjaseid virgumisi koguduste usuelus ja seisu­kohta võtma nende suhtes, kes jumalasõna „selget õppetust ueks ussuks nimmetavad”. Siin on kahtlemata mõeldud herrnhuut­laste lahkpüüdeid, kelle kohta siis arvatakse kokkuvõtlikult: „Mis häbbematta assi on se nüüd kui vaene muld ja põrm ni ninnatark on, et ta teistvisi arvab ja kõnneleb, kui Jummala pühha sanna õppetab”. Samuti peab teos polemiseerima Vana Testamendi, kümne käsu, ristimistalituse ja armulaua põlgaja­tega, kes olid jällegi herrnhuutlased. Autori enda seisukoht on aga tagasihoidlikult pietistlik, pooldades Piibli kõigi eri raama­tute süvendatud lugemist, et leida igaühest mõõdukalt moraali igapäevase elu jaoks. Seejuures jäetakse eriliselt välja tõstmata ilmutus- ja prohvetiraamatute müstika; tavaliselt aga just lahk­usulised liialdajad omistavad neile raamatuile suurimat tähele­panu.

Need teosed on siis mõlemad ilmlikkude jutukogude eelvarjudena mõjustatud herrnhuutlikust massiliikumisest, sest et see oma rahvalähedusega pidi tahes-tahtmata jälgi jätma rahvahari­duse ja -kirjanduse söödimaile.

Nagu öeldud, herrnhuutlaste põhiline vaen dogmaatilise kirjasõna seletamise vastu kaldus meilgi keskselt seisukohalt kõrvale tõrjuma Piiblit, luterlikku katekismust, valitsevaid palve- ja lauluraamatuid. Neid hakkasid ikka rohkem palve­tundidel asendama Saksamaalt sissetoodud herrnhuutlikud liturgia- ja lauluraamatud, Zinzendorfi enda usuõpik („Lehr-büchlein”), piiblisalmide valimikuline „loosungiraamat”, milles anti iga päeva jaoks mingi piiblisalm elujuhiseks, ja herrnhuutliku interpretatsiooniga Piibli osade tõlked. Neid raamatuid nad pidasid oma õpetuse põhiteosteks. Varakult hakati seda kirjandust tõlkima ka Baltimaade pärisrahvaste keeltesse, et sel­lega asendada senist usulise kirjanduse väikesearvulist põhivara. Kui talurahvas ei osanud veel küllaldaselt lugeda, siis püüdis ta seda oskust omandada ainuüksi herrnhuutlaste südamlike lau­lude pärast, väidab H. Plitt.

Kuid hoogsalt alustatud ürituste iga osutus ootamatult lühi­keseks: juba 1742. aastal loodi rüütelkondade ja konsistooriu­mide ühisel algatusel komisjonid herrnhuutliku õpetuse ja selle mõju jälgimiseks eri kihelkondades, ja enne juurdlustöö lõpeta­mist keelas Vene keisrinna Jelizaveta oma 1743. a. 16. apr. antud käskkirjaga herrnhuutlaste misjonitegevuse Vene riigi piirides, sest et see oli nähtavasti juba liiga hädaohtlikult kallutanud alamkihid usuvabaduse ja -liialduse teele, ähvardades tõsiselt valitsevate kihtide autoriteeti ning riigi siserahu. Seejärel saa­deti välismaised herrnhuutlased Venemaalt välja, keelati kirja­vahetuse pidamine nendega, suleti äsja-asutatud palvemajad ja kõrvaldati käigust ka nende vargsi sissetoodud ja tsenseerimata kohal trükitud raamatud. Kindralkuberneri memoriaalis keis­rile kõneldakse muu hulgas herrnhuutlaste poolt sissetoodud raamatute konfiskeerimisest (ja mõeldakse muidugi sellele järg­nevast hävitamisest!). Neid olevat kokku 2000 eksemplari. Kui palju hävitati aga värskeltsiginenud kodumaist kirjandust, on hoopis teadmata. Igal juhul see oli suurimaks inkvisitsiooniks eestikeelsele raamatule, liiati teostatud seesuguse põhjalikku­sega, et neist väikestest, kuid ometi elava veenmisjõuga raama­tuist pole meie päevini säilinud ühtki eksemplari ega isegi täp­semat olemasolu teadet. Alles viimased aastad on veidi katet kergitanud sellelt tumedalt küsimuselt. Nüüd teame juba üht­teist eestikeelse Piibli ilmumise kaasaegsest rahutust kõrval­harust meie kirjanduses, mis vajab aga veel edaspidigi üksik­asjalisemat selgitust.

3.

Eespoolmainitud vagajuttude kogu „Hanso ja Mardi jut” sisaldab peale muu ühe „tõestisündinud” vagameelse lambakar­jase, Kuseni Hinriku eluloo, milles uhtuvad pietistliku ja herrnhuutliku südameusklikkuse piirid. Selle jutukese tõlkijat ei saa aga otsida teose väljaandjate, Tallinna pietistide tööringist, vaid selleks peame pöörduma hoopis Eesti lõunapiiri äärde, Urvaste kihelkonda, kus toimus elav pietistlik äratustöö. Juba XVII sa­jandi keskel võitles Urvaste pastor Johann G u t s l e f f agaralt rahva ebausu vastu, avaldades muu seas ka tuntud piksepalvet „Wota Picken” sisaldava teose „Kurtzer Bericht und Unterricht von der Falschheilig genandten Bäche in Lieffland Wöhhanda” (Tartu 1644). Põhjasõja laastamistes süvenes aga ebausk endi­sel määral. Ka pastor Heinrich W o l l i n (ametis 1718-1731) hoolitses agaralt rahvahariduse tõstmise eest ja hävitas hulgali­selt pühakspeetavaid hiisi ja muid paganlikke mälestusmärke, nagu Urvastes üldse näis kauemini kui mujal jätkuvat paganlike ohvripaikade ja katoliiklike pühadusjäänuste austamist, sest et katoliku kiriku mõjud olid kihelkonnas eriti suured.

Pastor Wollini tegevust toetas agaralt Urvaste eesti soost köster Adam K o l j o. Ta oli ametisse astunud 1725. aastal ja teotses köstrina „truult ja virgalt” 34 aastat, teenides nii pastori kui ka saksa ja eesti soost koguduseliikmete üksmeelse poole­hoiu. Ta suri 9. juulil 1759. aastal. Tema surma sissekanne Urvaste kirikuraamatus nimetab teda surres 60-aastaseks, nii et ta sünniajaks võis olla umbes 1699. aasta. Sellele räägib aga vastu 1750. a. visitatsiooni protokoll, milles köstri eaks antakse siis juba 67 aastat, nii et selle järgi sünniaastaks pidi olema umbes 1687. Usaldatavam on muidugi kirikuraamatu teade, mille kaudu saadud sünniaeg on ka paremini kooskõlas köstri elukäiguga: umbes 26-aastaselt asunud ametisse ja eriti agaralt teotsenud järgmise pastoriga koguduse äratamistöös oma pari­mas meheeas 1740-ndate aastate paiku. Ka ta laste iga sobib nende andmetega.

Pastor Wollini „järglaseks ametis ja abielus” sai Weimarist tulnud teoloog Johann Christian Q u a n d t, kes laulatati 1732. a. ühtaegu Urvaste koguduse ja eelmise pastori lesega. Juba Jena ülikoolis õppides oli Quandt ühes teiste pietistlike üliõpilastega sõlminud mingi sõpruslepingu Zinzendorfi lähedaste herrnhuutlastega. Urvastesse tulles pidi noor pastor valuga nägema rahva suurt vaimupimedust ja poolehoidu ebausule ning muile ebakõlblaile harjumustele. Alamkihtide usulisi vajadusi tõsi­selt arvestava pietistina hakkas Quandt peatselt ühes oma ärga­nud koduõpetajaga suuremas ulatuses tegema misjonitööd. Ärkamismeeleolusid süvendasid omalt poolt mitmesugused „imed” kihelkonnas, nagu vahaküünla kustumine ja uuestisüttimine iseendast kiriku altaril 1736. a. oktoobris, milline juhtum on teatava aukartusega kantud muude tähtsamate sündmuste hulgas ka Urvaste kirikuraamatu kroonikaosasse, tõenäoselt Quandt’i enda käega.

1736-ndal ja järgnevail aastail tekkis koguduses suurem ärkamisliikumine, nii et pastor pidi varsti algust tegema korra­liste palvetundidega. Neist võtsid algul osa ainult Quandt’i lähemad töökaaslased, kuid varsti kasvas usujanuliste arv seda­võrd, et oldi sunnitud korraldama avalikke ühispalvetunde. Enamkogenud koondati eri ringidesse, mille arv kasvas mitme­kümnele. Ühe aasta jooksul oli kogudus täis jutlustajaid, nii et igasuguste ruumide kitsaksjäämine sundis koosolekuid pidama metsas lahtise taeva all. Isegi lapsed ei jäänud puutumata sellest „magusast armutundmisest”.

Massiline ärkamine tõi suurel määral avalikuks ka rahva ebausku: oli endiselt aus peetud 70-80 ohvrikohta, kuigi neid olid ka eelmised hingekarjased üsna karmilt rünnanud. Nüüd aga pakkusid rahva enda liikmed vabatahtlikult abi seniste püha­mute kaotamiseks. Pastor hävitaski ühes oma koduõpetaja ja köstriga kahe nädala kestel 24 ohvrikohta ning laskis need üles künda ja vilja peale külvata, „et neide mälletus ärrä kaos”. Ka tema poeg meenutab oma eluloos juhtumit, kuidas isa „üts kõrd 3 pähnapuud ütte kõrge kottusse pääl lask mahha ragguda n. sesama paiga pääl ärra pallotada”.

Ka muud ebausu kombed talurahva argielust tulid avalikuks ja määrati hävitamisele. Quandt rajas sageli terved oma jutlu­sed rahvalt kuuldud uskumustele, tembeldades neid armutult kuradi pärandiks. Loomulikult selles arveteõiendamises ka „häbiväärne laul, tants, torupill ja karglemine langesid ära ise­enesest ilma sunduseta”. Tähendab, juba sellest ajast peale algab mõnes paigas langus rahvaloomingus. Selle tagajärjel on ka meie rahvaluulekogudes väga iseloomustavalt tühjad laigud maa-alalt, mis algab Tartu linnast ja ulatub paari-kolme kihel­konna laiuselt lõuna poole keelepiirini välja. Muidugi leidub sel alal ka mõni koht, kus rahva luulevara jäi puutumata herrnhuutlikust rünnakust, kuid üldpilti see ei muuda, küll aga tasan­dab auke statistikas.

Quandt’i agara äratamistöö juures tekkis loomulikult ka mitmesuguseid liialdusi, kuid pastor taltsutas need hoolsa järele­valvega. Liikumise edukust vaenustasid küll mõningad mõisni­kud ja ilmlikud talupojad, kuid neid tabasid järjekindlalt rasked saatuselöögid, mida peeti jumalikeks ilmutusmärkideks. Tõeliselt möllanud samal ajal (1738. a. kevadel) ka Urvastes kogu maad tabanud epideemia, nagu seletab kroonikaraamat, kuigi see ei ole hästi kooskõlas tegelikkude kirikuraamatu surma-andmetega. Kahe- kuni kolmekordseks tõuseb suremus Urvastes küll 1739. ja 1740. a. vahetusel, kuid ka siis oli tegemist nähtavasti mingi lastehaigusega, mis täiskasvanuid vähe puudutas. Näib üldse, et Quandt isegi oli kerge uskuma imesid ning kaldus neid omalt poolt liialdavalt valgustama.

4.

Need sündmused on Quandt’i enda poolt pikemalt kirjeldatud Ülemkonsistooriumi uurimisprotokolli lisaseletustes. Olen neid siinkohal pikemalt refereerinud, sest et need on otseselt seotud ka kirjanduslikult tähtsate küsimustega. Nimelt oli Quandt koguduse äratamistööd alustanud ja suurema eduku­sega edasi viinud just tema poolt 1736. a. tõlgitud väikese raama­tukesega „Kuseni Hinriku lugu”. See on lihtne jutustis Rügeni saare lambakarjasest, kes jõuab usulisele ärkamisele ja tõsiselt kristlikele eluviisidele jumalasõna hoolika lugemise teel. Näh­tavasti selle idüllilise jutukese lihtne südamlikkus ja veendunud usklikkus olid sedavõrd uudsed ja haaravad lihtsameelsele eesti talupojale, et suutsid teda paremini äratada kristlikule armuõpetusele kui ametlik kirik oma kanooniliste kirjadega ja laia­ulatuselise usuõpetuse süsteemiga. Moodsa sõnaga öeldes: see on olnud elulähedasemaid raamatuid eesti keeles, mis on otseselt mõjustanud rahva maailmavaadet ja viinud täispöördelistele suunamuutmistele.

Quandt’i enda kirjeldus nimetab rahva äratamise tegurina siiski ainult Kuseni Hinriku lugu. Kuid 1743. a. herrnhuutlaste ülekuulamise protokollides on jälgi ka muu kirjanduse olemasolu ja mõju kohta. Ülekuulamistest selgub muu seas ka, et Quandt oli Tallinnas trükkida lasknud vagajuttude kogu, mis sisaldas Kuseni Hinriku loo kõrval veel kaks juttu - üks päi­kesest Jörgelist” ja teine „vaesest tütarlapsest Armillest. Neid on hiljemini mitu korda uuesti trükitud, muide ka teoses „Kalli Me-Pissara Kristusse Havu Paest” (1779), võimalikult äratrükina ka Quandt’i väljaandest. Urvaste köstri Adam Koljo tunnistuse järgi jutukesed olevat tõlgitud seitsme aasta eest, see on parajasti 1736. aastal, mil Quandt alustas oma äratamistööd. Kahjuks ei nimeta tunnistaja täpsemalt, kas „tõlkida laskja ja trükki toimetaja” Quandt’i kõrval oli tegevuses veel teisi isi­kuid. Quandt’i teose trükkitoimetajana nimetab ülekuulamisel ka Võnnu pastor Steindorf, kes olevat juba mitme aasta eest näi­nud raamatut liikumas tema koguduse rahva käes. Nende and­mete põhjal saame pidada Joh. Chr. Quandt’i teose väljaandjaks ja tähtsamaks levitajaks, suure tõenäosusega ka tõlkijaks.

Kuid jutukogu saamine ja esimene edukus rahva seas ei olnud siiski veel otseselt seotud herrnhuutlastega, kes tulid Urvastesse alles 1738. a., vaid märgivad eeskätt Quandt’i enda kui herrnhuutliku kallakuga pietisti iseseisvaid saavutusi. Oli ju Kuseni Hinriku loo põhituumgi rajatud pastori hooli­kale hingehooldamisele ja katekismuse- ning Piibli-lugemisele. Kuid jutustises juhatab pastor Hinrikule kätte ka pietistliku Arndf i palveraamatu ja Riia lauluraamatu, mis olid herrnhuutlastelegi vastuvõetavad teosed.

Nähtavasti aga herrnhuutlik kihutustöö andis varemini trükitud teose levikule uue hoo, nii et see jõudis ka teistesse kihelkondadesse (andmeid Rõuge, Võnnu ja Kambja kohta), kuhu need olid toodud Urvaste pastoraadist.

Quandt’i poolt proovitud Kuseni Hinriku loo edukus rahva seas sundis nähtavasti ka Tallinna pietiste seda juttu paigutama oma 1739. a. väljaantud „Hanso ja Mardi jutuks” nimetatud kogusse, kuna peale kristliku moraali jutuke otseselt propageeris ka Piiblit, mis oli samal aastal eesti keeles välja antud ja vajas hädaliselt tutvustamist. Et Quandt’i väljaanne on tõenäoselt olnud lõunaeesti-murdeline ja Gutsleffi oma põhja-eesti keeles, siis on võimalik küll nende tõlkimine iseseisvalt; kõigiti usutav on aga Quandt’i väljaande otsene mõju oma järglasele, sest olid mõlemad ju trükitudki Tallinnas.

5.

Nagu öeldud, jõudsid herrnhuutlased Urvastesse Quandt’i kutsel 1738. aastal, tekitades vaibuvas usuelus uusi virgumisi. Nende mõjul asutati 1740. a. Urvaste kiriku lähedale Uue-Antslasse Pakla talu maale nn. Vastsetare palvemaja, mille ehitami­seks oli koguni Vana-Antsla mõisaomanik ja ülemkiriku eestseisja Valentin v. Loewenstern kinkinud veidi enne surma 50 rubla, See oli üheks varasemaks iseseisvaks vennastekogu­duse palvemajaks meie alal, mis pärast mitmel korral uuesti üles ehitati. Kuid ka ilmlikku haridust ei jätnud Quandt unustusse, vaid ehitas omal algatusel kiriku lähedusse koolimaja, mille jaoks kulutatud isiklikud rahasummad ta sai hoopis hiljemini tagasi kirikukassast.

Ka uues puhangus ei jätnud eestikeelses kirjasõnas kogenud Quandt oma energiat rakendamata. Juba varakult ilmus talu­rahva palvekoosolekuile maakeeles trükitud herrnhuutlaste lau­luraamat. Seda püüti võimalikult ainuvalitsevaks teha ühistel palvetundidel ja levitada rohkesti rahva seas ka koduseks tarvi­tamiseks, et hoopis kõrvaldada põlatud kirikulauluraamatut. Kes oli aga selle väljaandjaks? Jällegi Urvaste köstri Adam Koljo tunnistust mööda olevat vennastekoguduse lauluraamatu tõlkinud ja Tallinnas trükkida lasknud pastor Joh. Chr. Quandt. Samas linnas trükiti teatavasti J. Köler’i trükikojas 1742. a-1 ka lätikeelne vennastekoguduse lauluraamat, millest on säilinud üks eksemplar Saksamaal Herrnhuti raamatukogus. Eesti­keelne lauluraamat peaks olema trükitud umbes samal aastal või veidi vareminigi. See olevat sisaldanud 21 herrnhuutlikku laulu, mis olid arvatavasti kõik tõlgitud saksa keelest lõuna­eesti murdesse.

Sellest vennastekoguduse lauluraamatust ei ole säilinud ühtki eksemplari ning seda pole seni registreerinud ükski raa­matute nimestik ega leksikon. Mõningad katkendid sellest arvan siiski olevat leidnud. Eesti Kultuuriloolises Arhiivis lei­dub üks vanem vennastekoguduse käsikiri, mis sisaldab väga primitiivseisse puukaantesse köidetult mitu käsikirjalist eri vihku ja alguses ning lõpus trükkteoste katkendeid. Köite kes­kel leidub mõningaid 1738. aastaga dateeritud lõunaeesti-murde-lisi jutlusi ja herrnhuutlikke laule. Olen seda käsikirja võrrel­nud Urvaste kirikuraamatu sissekannetega Quandt’i ametis­oleku ajast ja võinud konstateerida täielist käekirjade ühtelan­gemist, nii et kõnesoleva käsikirja vihu autoriks võime julgesti Quandt’i pidada. - Samas köites leidub veel hoopis primitiiv­sema käekirjaga väike lauluvihk, millega võrdub käekirja poo­lest üks teine iseseisev laulukogu. Neid võib pidada mõnele Quandt’i lähemale kaastöölisele kuuluvaks.

Kuid sama segaköite algusse on paigutatud neli trükitud raamatulehte, millel leidub vennastekoguduse laule lõuna-eesti murdes. Et need lehed ei kuulu ühegi teadaoleva trükitud teose juurde ja põlvnevad trükitehnilistegi tunnuste järgi otsustades kindlasti XVIII sajandi esimesest poolest, siis võime neid pidada 1743.a. konfiskeeritud ja hävitatud vennastekoguduse lauluraamatu viimasteks katkenditeks. Küsi­musse võiks ju tulla veel 1747. aastal Saksamaal Marienbornis trükitud 58 laulutõlkega lõunaeesti-murdeline lauluraamat, kuid viimase saadaolevaid laule kõnesoleva katkendi omadega võrreldes ilmneb erinevus ortograafias. Pealegi elas Quandt’i tõlgitud lauluraamat üsna visalt edasi ka keeluaegadel, ja on õieti ime, et sellest pole säilinud ühtki tervet eksemplari.

Sama köite lõpus leidub ka defektne valimik Taaveti laulu­raamatust, mis on küll iseseisva paginatsiooni ja pealkirjaga, kuid võib kuuluda mõne samaaegse kirikliku käsiraamatu juurde.

Mõnikümmend aastat hiljemini on ilmunud raamat, mis sisal­dab ilmumisaastaga 1779 märgitult puritaanliku inglase Thomas Wilcox’i vagatseva traktaadi „Kalli Me-Pissara Kristusse Havu Paest” ja jätkuva paginatsiooniga, kuid 1776. aastaga tähistatud „Kolm Vaggausse Eenkojut”. Teise osa sisu moodustavad ees­poolmainitud kolm vagajuttu, mis on võimalikult ka muutmatult ära trükitud Quandt’i vastavast väljaandest. Selle 1776.-1779. a. trükitud raamatu lõppu on paigutatud veel mitmes eri valimikus vaimulikke laule, millest väärib erilist tähelepanu viimasel 24 leheküljel esinev 20-laululine kogu, mis pole jällegi muud kui Quandt’i lauluraamatu uustrükk väheste ortograafiliste parandustega. Sama laulukogu on veel kolmandat korda trükitud Alexander Raudial’i tõlgeteoses „August Gottlieb Spangen-bergi ülle neide Paavli Sönnu...” (ilm. Tartus 1807), pärast seda, kui oli ilmunud juba Quandt’i poja redigeeritud ja pastor H. A. Erxleben’i trükki toimetatud 456 lauluga lõunaeesti-murdelise vennastekoguduse lauluraamatu „Mönne vastse Vaimo­likko Laulo” esimene osa (Barbi 1802). Nähtavasti siis vanema Quandt’i tõlgitud ja esimese hooga talurahva südameid valluta­nud väike lauluvihik oma peamiselt Zinzendorfi varasema luuletoodangu valimikuga oli kogu XVIII sajandi kestel nii armsaks jäänud, et sellest tehti veel kaks uut trükki, kõnelemata samade laulude suurest levimisest rahva seas käsikirjadena ja isegi suu­lise traditsiooni teel. Teatavasti mõned varasemad vennaste­koguduse laulud on tunginud nn. vaimulikule rahvalaulule väga lähedale, moodustades oma eri teisenditega ja isegi viiside variatsioonidega laialdase iseseisva uurimisala. Üheks tuntu­maks seesuguste laulude hulgas on „Kulla külje hoonekene”, mis on otse barokselt üle koormatud Jeesuse verise kannatuse sensuaalsete ihalemistega:

kulla kulle onegen
minno saja paigagen
Imme
Oh ma sö so pea ärrä
mul om himmu sinno perra
tulle
mulle kulle onegenne
täiva leivägenne.

Nagu öeldud, vennastekoguduse lauluvara suhe meie vaimu­liku rahvaluulega nõuab erilist selgitamist. See on seotud suurte raskustega, sest peab tundma põhjalikult vastavat saksakeelset materjali, et eraldada tõlked algupärastest lauludest, mida esineb kahtlemata ka juba XVIII sajandil, kõnelemata XIX sajandist, mil nende luuletamine muutus otse massiliseks harrastusalaks ärksamate talupoegade seas. Samuti on vaja sil­mas pidada ka eespoolkäsiteldud esimesi trükitud vennaste­koguduse lauluraamatuid ja samaaegset käsikirjadesse jäänud luuleloomingut, sest just vanemad laulud oma naturalismi kal­duva pildirikkusega on hoopis suuremal määral läinud ringkäiku rahva sekka kui pärastised kainema sõnastusega ja kuivema dog­maatilise sisuga trükitud ja ka käsikirjadesse jäänud laulud. Kui käesolevad read suudaksid virgutada ka mõne usuteadlase huvi asja vastu, siis oleks allakirjutanu üks suurim soov täidetud, sest eesti koraali ajaloo uurimine peaks olema ikkagi meie teoloogide ülesandeks.

6.

Liivimaa Ülemkonsistooriumi 1743. a. „Sentiment’is” kõnel­dakse eestikeelse lauluraamatu kõrval ka herrnhuutlikest õpetus-ja loosungiraamatuist, kuid sedavõrd ebamääraselt, et ei ole aru­saadav, kas need raamatud olid kogudustes eesti- või saksakeel­selt tarvitusel. Puudulikud on selles suhtes ka uurimiskomis­joni protokollide andmed. Siiski taas Urvaste köstri Koljo tun­nistusest selgub, et ühes lauluraamatuga oli pastor Quandt tõl­kinud ja Tallinnas trükkida lasknud (vectirt und in Revall drucken laszen) muudki herrnhuutlikku kirjandust, millest nimeliselt mainib ainult Zinzendorfi koostatud „õpetusraamatut” (Lehrbüchlein). Üldiselt olevat kõik need raamatud hinna poolest odavad ja neid saavat Urvastest osta iga soovija. Laulu­raamat maksnud näit. Quandt’ilt isiklikult ostes ainult 3 kopikat, milline hind aitas muidugi tublisti kaasa teose levimisele vaese talurahva seas. Seetõttu „pealaos”, Urvaste pastoraadis ei leidu-nudki neid raamatuid enam 1743. aastal, sest et trükk oli siis vist juba enam-vähem lõppemas. Ka teistesse kihelkondadesse oli seda kirjandust kohale toodud Tallinnast, Tartust ja ka Urvastest.

Need herrnhuutlikud käsiraamatud ja vagajutud olid aga kõik tsenseerimata trükitud, missugune asjaolu kutsus välja uurimiskomisjonilt üldisi etteheiteid ülekuulatavaile ja ähvar­dusi raamatute konfiskeerimiseks, milline saatus neile hiljemini saigi osaks.

Nõnda siis herrnhuutlaste algavat liikumist Eesti alal varus­tas vastava ideoloogilise kirjandusega ainuüksi Johann Christian Quandt, kes väärib seetõttu väljapaistvat asendit meie vanemas kirjandusloos. Kahju ainult, et ta teosed ise nii jäljetult on kaotsi läinud, mis on seni takistanud ka tehtud töö hindamist.

Seda kaotust pehmendab märksa Quandt’i mõningate jut­luste säilimine käsikirjades, mis on siiski kellegi teise käega kirjutatud, nagu näitab vastav käekirjade võrdlemine. Üks 448-leheküljeline käsikiri sisaldab Quandt’i laadile vastavate jutluste kõrval ülekaalukalt herrnhuutlikke laule lõuna-eesti murdes. Sama käekirjaga, mis on muide väga korralik ja ilmselt haritud kirjamehele kuuluv, on kirjutatud üks 646-leheküljeline jutlustekogu. See sisaldab muu hulgas 449-ndal leheküljel järgmise märkuse: „Üts töine Juttus Mihkli päiväl Önsa Quandi eesmane juttus ma kelel Se Een pajatus eesmätsest otsast nink mannitsus perrämätsest otsast om ärra kaddonu...” Selles on siis ilmselt kellegi teise käega kirjutatud koopiaid võib­olla Quandt’i enda käsikirjast kas tema eluajal või pärast surma („õndsaks” võidi seda vagameest nimetada küll juba tema elu­ ajal!). Jutlustes võideldakse herrnhuutlikus vagameelsuses ägedasti rahva ebausu, joomise ja muude pahede vastu, kusjuu­res ei lähtuta mitte mõnest teoreetilisest seisukohast, vaid otse tegelikust olukorrast. Seetõttu käsikiri vääriks ehk iseseisvat analüüsimist, sest et see võiks anda päris huvitavaid andmeid nii herrnhuutlaste usuliste vaadete kui ka rahva usulise teadvuse iseloomu kohta. Alljärgnevas toome ainult mõned lühikesed katkendid jutlustest, mis näitavad ka Quandt’i lähemate abiliste enam-vähem korralikku keeleoskust.

Sama käekirjaga on kirjutatud ka Sangaste köstri Theophile Dein’i ligi 1000-leheküljeline käsikiri „Haus Postil ehk Jutlusse Ramat”, mille omanik ostnud 1756. a-1 1 rubla ja 56 kopika eest. Sisuliselt langeb see enam-vähem ühte eespoolnimetatud jutluseraamatuga (ERM, Vennastekogudus 2), erinedes vaid mõningate lisanduste ja väljajätete poolest. Võimalik ka, et siin mõne iseseisva tõlkelise jutlusekoguga on tegemist. Igal juhul nende käsikirjade autoriks tuleb pidada isikut, kes on seisnud Quandt’ile väga lähedal. Oli see siis pastori herrnhuutlik kodu­õpetaja, köster Koljo või koguni Urvaste koolmeister Mango Hans, kellest on alamal lähemalt juttu - seda küsimust on raske lahendada, seni kui ei tule kustki täpsemaid lisaandmeid.

Quandt’i saksakeelne kirjavahetus Äksi pastori Staden’iga 1744. a-st on trükitud Joh. Ph. Fresenius’e teoses „Nachrichten von herrnhutischen Sachen, Sammlung VII, lk. 245- 337′, mis pakub materjali herrnhutismi dogmaatika ja koguduse korralduste kohta, eriti nende kohandamistest meie oludega. Quandt väljendab selles oma otsest sümpaatiat määri vendade evangeelsele õpetusele, kuid eitab nende liialduslikke väliste kommete sektitaotlusi. Staden tunnustab ta avameelsust, kuid ei loobu üsnagi teravalt kallale tungimast Zinzendorfi õpetusele.

7.

Vennastekoguduse hoogsast tegevusest johtuvate usuliialduste ja korratuste uurimiseks loodi 1742. a. Liivimaa konsistoo­riumi ja rüütelkonna poolt ühine uurimiskomisjon, mis jõudis 1743. a. veebruaris ka Urvastesse jälgima selle liikumise tähtsama keskkoha olukordi. Kahjuks need uurimisprotokollid säilitatakse Riias Läti Riigiarhiivis ega ole nende ridade kirjutamisel olnud kättesaadavad peale mõne aasta eest tehtud üksikute välja­võtete. 1743. a. aprillis lõpetati keisrinna Jelizaveta korraldusel vennastekoguduse tegevus Baltimail. See tõi raskeid etteheiteid ka Quandt’ile kui agaramale herrnhutismi pooldajale ja levita­jale. Ta jäeti siiski oma ametikohale edasi, kuid oli kogu elu­ajaks märgitud kardetava lahkõpetuslasena, kes ka keeluaegadel oli valmis jätkama endist tegevust. 1746. aastal ta kandideeris Tartu saksa koguduse õpetaja kohale ja leidis proovijutlusega määratut poolehoidu nii linna üla- kui alakihtide seas, kes näh­tavasti samuti suurel määral pooldasid herrnhutismi. Tema vastu astus aga otsustavalt kindralsuperintendent Zimmer­mann, kes oli suuremaid herrnhuutlaste vastaseid Baltimail. Sellest hoolimata seati Quandt mitmel korral uuesti kandidaa­dina üles, kuid umbes aasta kestnud valimissegadused lõppesid ometi tema kaotusega. Selle valimisvõitluse ametliku käigu tagapõhjal võime nagu aimata herrnhuutlaste organiseeritud katset parandada oma segilöödud positsioone, mis siiski ei õnnestunud.

Kuid herrnhuutlaste õpetuse väärtuses sügavalt veendunud Quandt ei loobunud kogu oma eluajal selle pooldamisest ega pääsenud ka etteheidetest ja kannatustest selle pärast. Tema vana vastane, kindralsuperintendent Zimmermann, leidis visitatsioonil 21. jaan. 1750 Urvaste 8000-liikmelise koguduse usuelu ja suhted pastoriga kõigiti korras olevat. Hingekarjane Quandt näis olevat kõigiti hästi hoolitsenud oma koguduse usu­liste tarvete eest, tarvitades tema enda seletust mööda kiriklike talituste juures ainult Piiblit, luteri kiriku sümboolseid raama­tuid ja üldiselt tunnustatud vaimulikke käsiraamatuid ning kiriku lauluraamatut, nagu seda üldiselt nõuti. Leerilastele oli korralikult õpetatud katekismust ning üldse rahvale korduvalt selgitatud lugemisoskuse ja kooliskäimise tähtsust. Samal ajal kihelkonnakoolis õppiski tubli koolmeistri Mango Hansu juhatusel 43 last, samuti Vana-Antslas Matsi Kärdi juures 49 õpilast, mis oli selleaegsete kooliolude juures üsna harulda­seks saavutuseks.

Superintendendil oli aga vana umbusku ja ka värskeid and­meid Quandt’i ja tema abiliste varjatud herrnhuutlikust tegevusest, mis hakkaski peatselt selguma visitatsiooniküsitluste kes­tel. Keelatud palvetundide pidamist olid jätkanud mainitud koolmeister Matsi Kärt ja teised talunikud, ning neist koosole­kuist võttis osa ka teiste koguduste liikmeid, talupoegade sele­tuste järgi ainult piiriäärsed inimesed Karulast, nagu üldse püüti salata selliste kooskäimiste ulatust ja laadi. Pastor teeskles neis küsimustes teadmatust, kuid raskem oli pääseda süüdistusest, mis puutus kirikuteenistuse omavolilisse muutmisse. Nimelt oli Quandt kõrvale jätnud üldise pihtimise kirikus, mil­list sammu pastor püüdis vabandada küll peamiselt ajapuudu­sega, kuid selle tagant tunti otsekohe põhimõttelist herrnhuutlikku seisukohta - eraldada vennad-õed nende omavaheliste patutunnistamistega „ilmalaste” üldkogudusest.

Ilmsesti kõige suuremaks süüks pidas aga vali kirikuülemus konfiskeeritud eestikeelse vennastekoguduse lauluraamatu leidumist ja selle salajast tarvitamist Urvastes, kus oligi olnud teose leviku pärispaik. Ühe eksemplari oli superintendent ise oma käega ära võtnud kelleltki naiselt käsiraamatu vahelt, kui ta oli kirikus proovinud laste lugemisoskust. Pastori seletusele, et lauluraamatut ei olevat rohkem leida Urvastes, vastas hästiinfor­meeritud ülemus, et köstri seletuse järgi leiduvat veel temal ja pastoril endal kahe peale kokku üks eksemplar! Seejärel keelas superintendent valjult sellise põlustatud raamatu sallimist ja tarvitamist kihelkonnas. Samuti manitseti teisigi ametimehi jääda puhta jumalasõna õpetamise juurde.

Varsti pärast rasket visitatsiooni suri Quandt võrdlemisi noore mehena 1750. a. märtsis, jättes leinama elavale usu-ja hariduselule äratatud koguduse ning lasterikka perekonna. Aegamööda hakkas jahtuma ka koguduse herrnhuutlik meelsus, sest et järgmised pastorid ei hoolinud enam sellest. Lagunes ka tühjaksjäetud palvemaja, mida ähvardati juba 1752. aastal lam­mutamisega.

Quandt’i lesel oli pärast mehe surma veel rohkesti sekeldusi pastoraadi üleandmisega ja vanade kirikuvõlgade sissenõudmi­sega kohalikelt mõisnikelt. Ta lapsed said juba varakult herrnhuutlikult koduõpetajalt usulist äratust, mida süvendasid kooli­aastad herrnhuutlikes õppeasutistes Saksamaal. Kõige vanem poeg Johann Christian tõusis koguni herrnhuutlaste keskjuhatuse liikmeks; ta külastas muu seas paaril korral amet­like ülesannetega ka oma sünnimaad (1793. ja 1802. a.). Suureks hämmastuseks ta oskas 60-aastase mehena veel sedavõrd hästi lapsepõlves kuuldud eesti keelt, et võis trükki toimetada lõuna-eesti-murdelise vennastekoguduse lauluraamatu.

Urvaste pastorist Quandt’ist endast kõneldakse aga täna­päevani tema koguduses, kusjuures liialduslik rahvafantaasia on seadnud ta üsna salapärasesse valgusse: Urvastes olevat vare­mini olnud palju kurje vaime, mis hakanud alles Quandt’i ajal kaduma; kirikust ajanud pastor kuradeid välja Jeesuse vere õigusega, kuigi põrgulised omalt poolt sõimanud teda Riia linna saiavargaks, milline süü koormanudki vaga õpetaja südant tema lapsepõlvest saadik ja mida ta võib-olla suures ärkamishoos pih­tis ka rahvale. Ta kuulnud ühes oma truu köstriga inglite laulu taevas, võidelnud mitmesuguste üleloomulike takistustega ohvrikohtade hävitamisel jne. Quandt’i murrangulise tähendu­sega tegevus rahva kristianiseerimise töös on paari sajandi kes­tel tõusnud rahvatraditsioonis omamoodi üleloomulikuks pühaku- ja vägilaslooks.

8.

Nagu öeldud, Quandt’i abilisena teotses ka tema köster Adam Koljo, keda nimetatakse Urvaste kirikuraamatus „väga aktiivseks ja oma kutsele kasulikuks inimeseks”. Kuid esime­seks programmiliseks herrnhuutlaseks Urvastes oli siiski Quandt’i koduõpetaja, keda küll sagedasti mainitakse, kuid kelle nimi ometi on jäänud tundmatuks. Urvaste kirikuraamatus leidub rohkesti talupoegade laste ristimisteateid, milles maini­takse vaderina eriti pastor Quandt’iga koos kedagi „saksa kool­meistrit” P. Fr. Bornwasser’it. Kui see pole mõni mõisniku era­õpetaja (vaevalt need sidusid endid seevõrra talurahvaga!), siis võiks seda isikut küll samastada Quandt’i „informaatoriga”. Just tema võis oma herrnhuutliku vendluseõpetusega alanduda ka sel viisil talupoegadeni, samuti nagu seda tegi rahvameelne Quandt ise, kelle eelkäija Wollin seevastu oli ostnud endale päristalupoegi! Quandt’i koduõpetaja näib olevat omanud head kuulsust, nii et tema juurde saadeti mujaltki õpilasi. Võimalik koguni, et tema on kirja pannud Quandt’i peetud jutlused, tõenäoselt pas­tori mustandite järgi, sest see käekiri osutab ilmselt haritud ja kirjas täiesti vilunud inimest.

Kuid ärganud kirjajanuliste huvide rahuldamiseks tõusis Urvastest ka teine kirjamees, sedapuhku kohaliku pärit­oluga eestlane. See oli Urvaste kihelkonnakooliõpetaja, köster Koljo väimees Mango Hans. 1750. aasta visitatsiooni ajal ta oli 30-aastane, sündinud seega 1720. a. paiku. Koolmeistri ametisse asus ta küll vist väga noorelt: juba 1737. a. märgitakse kirikuraamatusse kellegi lapse vaderiks „koolmeister Ants” ja 1738. a. „kerko koolmeister Hans”. Koolis ta juhtis laste õppi­mist hästi, teenides nii saksa kui ka eesti soost koguduseliikmete üldise rahulolemise. Visitatsioonil seletasid talupojad veel lisaks, et nemad ei võivat saada oma lastele temast paremat õpe­tajat. Koolitöö kõrval ta köitis ka raamatuid ja parandas kelli, seda nähtavasti sissetuleku puudusel, sest koolmeistri palgaks oli ainult 2 päeva maa ja lisaks veidi heinamaad kasustada. Eduka õppetöö eest ülendati ta samal visitatsioonil korraliseks õpetajaks, seni aga oli ta teotsenud ainult oma äia, köster Koljo abilisena. Kuid pärast Koljo surma on köstriks saanud keegi Hans Thai, nii et Mango Hans ei järgnenud oma äiale selle ametis. Ja juba 1768. a. on kihelkonnakoolmeistriks tulnud arvatavasti köster Thal’i poeg Johan, nii et ka õpetaja-ametis ei püsinud Hans kaua. 1744. aastast peale on Kambja köstriks ja koolmeistriks keegi Manko Jaak, kes on paar aastat Urvaste Mango Hansust vanem ja sobiks seetõttu hästi tema vanemaks vennaks oletada. Kuid 1766. a. visitatsiooni ajal veel Mango Jaaguks nimetatud köster kandis juba 10 aastat hiljemini saksa­pärast nime Jaack Magnus. See näitab ühelt poolt selle­aegsete eestlaste kiiret saksastumist paremale elujärjele tõustes, kuid teiselt poolt iseloomustab põliste herrnhuutlike perekon­dade agarat endamaksmapanekut kiriku- ja hariduselu tähtsamail positsioonidel, milline nähtus süvenes üsna tunduvalt veel hilje­mini, eriti ulatuslikumal koolide asutamisel XIX saj. algul.

Ka tema oli osa saanud herrnhuutlikust äratustööst, nii et superintendent Zimmermann pidi teda 1750. a. visitatsioonil ametis ülendades tõsiselt hoiatama „sektilise” kallaku eest ja manitsema puhtale jumalasõna kuulutamisele. Tõeliselt Mango Hans ei olnud sedavõrd aktiivne jutlustaja kui oma õpetaja Quandt’i eeskujul süvenenud kirjamees.

Urvaste kroonika kirikuraamatus 1727-1761 kõneleb lühi­dalt tema kirjanduslikust tegevusest, ja kahjuks pole sellele juurde tulnud täiendavaid andmeid. Ta olevat tõlkinud saksa keelest mitmed jutluse- ja palveraamatud, kirjutanud Piibli jutustusi ja luuletanud terve hulga vaimulikke laule, millest mõned olevat võetud koguni „eestikeelsesse lauluraamatusse”. Võimalik, et sellega mõeldakse vennastekoguduse lauluraamatut

1802. aastast, milles esinevad laulud valis ja korraldas nimelt Quandt’i poeg, kelle kätte võis kergesti koonduda ka Urvaste materjale. Samuti Mango Hans olevat kirjutanud „poeetilisi ABD-raamatuid”. Kas siin mõeldakse herrnhuutliku kallakuga Tartu pastori Tobias Plaschnig’i väga primitiivsete küsimuste ja kostmistega „kristlikku usuõpetust” või midagi algupärase­mat, pole selge. Jällegi Eesti Kultuuriloolises Arhiivis leidub üks käsikiri, mis sisaldab küll mitmesuguseid katekismuse taolisi arutlusi eri raamatutena, kuid see on kirjutatud Sangas­tes 1766. a-1, nii vist pärast Mango Hansu kirjanduslikku tege­vust. See raamat väärib küll eraldimainimist oma kunstipärase väliskuju pärast, millega võiks tõusta vähemalt vanemate eesti illustreeritud raamatute hulgas esirinda.

Mango Hans olnud väsimatu kirjutamises ja väga osav ka raskeimate saksakeelsete teoste tõlkimisel, kuigi eestlasena ei võinud tal saksa keele õppimine olla kuigi kergeks ülesandeks. Tema teostest polevat aga ühtki trükitud, vaid need tsirkuleeri-nud kaua aega anonüümsete käsikirjadena lõuna-eestlaste seas, ilma et oleks teatud nende autoritki. Ka tema kaasaegne ja ametivend, Vana-Antsla koolmeister Matsi Kärt, olevat levita­nud oma palvekoosolekuil mingisuguseid käsikirju, küllap siis ka Mango Hansu omi. Kroonikakirjutaja arvates olevat tagantjärele selge, et seesugune inimene võivat olla „kasulikuks tööriistaks” oma parteile, s. o. vennastekogudusele, nagu see tõe­liselt ilmneski liikumise edukuses XVIII sajandil ja uues virgu­mises XIX sajandi esimesel poolel. Siiski olevat 1750-ndate aastate raskused vaigistanud vist ka Mango Hansu kirjandus­liku tegevuse, sest kindralsuperintendent ise oma võimu auväär­suses hoiatas koolmeistrit lahkõpetuste eest. Kui juba järgmised põlved ei teadnud laialt levinud anonüümsete käsikirjade kuulu­mist Mango Hansule, siis ei suuda ka tänapäevane uurija pika vahemaa tõttu küsimust rahuldavalt selgitada. Pealegi võidi käsikirjadest teha koopiaid, mis on ehk olevikulegi säilinud vii­masel ajal üsna rohkesti avalikuks tulnud vennastekoguduse kirjavara hulgas, kuid koopiaid oleks veel raskem omistada teoste algautorile. Üsna tõenäoselt võiks ju temale omistada ees­poolnimetatud käsikirjalise lauluraamatu (ERM, Vennastekogu­dus 6) ja sama vähe arenenud käekirjaga kirjutatud lauluvihiku, mis on koos Quandt’i enda käsikirjaga (ERM, Vennastekogu­dus 1), kuid need on ikkagi ainult oletused.

Kokku võttes näeme Quandt’i kui energilise rahva usulise ärataja kestvamat mõju ka üksikuisse enamarenenud eestlas­tesse, kes tema eeskujul hakkasid iseseisvalt harrastama kirjan­duslikku tegevust. Sellega pandi alus edaspidi aina laienevale vennastekoguduse traditsioonile - läkitada mõtteosalistele oma käsikirju lugemiseks ja kopeerimiseks, rikastades nõnda tundu­valt talupoja vähest lugemisvara. Sellest koolist põlvneb ka Tartu köstri Michael I g n a t i u s’e kirjanduslik tegevus, mis sai juba kaasajal tuttavaks isegi balti-saksa ajaloo-uurijaile. Temast võime pikemalt kõnelda järgnevais peatükkides, sest et on rohkesti säilinud asjakohast tõestusmaterjali. Teiste sama­laadsete kirjameeste saavutused on aga jäänud tundmatuks täna­päevani ja jäävad seda suurel määral tulevikuski, sest enamasti on kadunud nende tooted ja kustunud isegi kaasaskäivad mäles­tused. Siiski ka „Urvaste parnassi” selgitamine peaks tunduvalt kergendama vennastekoguduste kirjanduse jätkuvat uurimist, sest just need vanimad käsikirjad oma mõistatuslikus tummuses võtsid uurijalt lootuse rahuldavalt lahendada sama uurimisala hilisemaid järke.

9.

Kui Tartu linna hävimisest Põhjasõja keeristes ja ta elanike barbaarsest vangiviimisest Venemaale sai oma nutulauluks inspi­ratsiooni esimene eesti soost kirjanik, Käsu Hans Puhja köstri­majas, siis sama sajandi keske aastakümneil oli Tartu juba ise sedavõrd toibunud saadud haavadest, et suutis anda teise eest­lasest kirjamehe - Michael I g n a t i u s’e. Kuid jällegi pidi äärelinna talupoeglik eestlaskond läbi elama suure usulise murrangu herrnhuutlikus vaimus, et kasvatada enda hul­gast meest, kes peale mõjukate palvetundide pidamise suutis rakenduda ka eestikeelse kirjavara rikastamisele.

Ignatius’e esivanemaid tuleb otsida praegusest Tartu-Maarja kihelkonnast Raadi Arukülast Ignati ehk Ignatsi talust. Seal elas XVII sajandi lõpupoolel talupoeg, keda üks rootsikeelne ürik nimetab ladinapäraselt Ignatius Henrich. Samaaegse Tartu pastori Schütz’i andmeil olevat kihelkonnas kolm kooli ning ühes neist koolmeistriks Ignati Hindrik, keda võib samastada Ignatius Henrich’iga, Raadi Aruküla talupojaga. Veidi hiljemini sai Ignati resp. Ignatsi tallu peremeheks keegi Andres, kes teotses ka Tartu eesti koguduses vöörmündrina. Ta suri 1737. aastal 92-aastasena. Praegusel Tartu-Maarja koguduse surnuaial leidub Ignatiuste perekonna mälestustahvel, millel nimetatakse suguvõsa liikmete 150-aastast teotsemist Tartu koguduses. Kui viimane Ignatius oli Tartu eesti kogu­duse köstriks 1827. aastani ja esimene algas samas ametis alles 1710. a., siis on selge, et „isade teotsemiseks koguduses” ei loetud ainult köstriametis olemist, nagu M. Lipp on seda oletanud, vaid selle juurde arvati ka Ignatsi Andrese tegevus vöörmündrina 1670-ndaist aastaist alates. Seega on ühtlasi ka tõenäosem, et Ignatius’ed põlvnevad just Ignatsi Andresest, mitte Hendrikust.

Arvatavasti siis Ignatsi Andrese pojana sündis 1677. a. paiku Peeter, keda tõenäoselt nimetati ka Ignatsi Peetriks. 1684.-1688. aastani teotses Tartu lähedal Piiskopi mõisas G. B. Forselius’e „koolmeistrite seminar”, kuid Ignatsi Peeter ei või­nud küll osa saada selle edukast õppetööst, sest ta oli Forselius’e surma ajal alles veidi üle 10 aasta vana. Küll võime aga aimata edasipüüdliku nooruki osasaamist muudest hariduse ja eesti­keelse kirjanduse sugemeist Rootsi aja lõpul, sest oli ju tema endagi perekonnas kiriku- ja koolitegelasi. Juba Rootsi ajal saigi Peeter Tartusse kiirestivahelduvate köstrite Simon Lahhe, Hans Pull’i ja Heinrich Nomica abiliseks koolitöös. Pärast vii­masena mainitud köstri katkusurma 1710. a. määrati Ignatsi Peeter Tartu, Narva ja Pihkva linna ülemkomandandi Kirill Narõškin’i ukaasiga 31. detsembrist 1710. a. Tartu eesti koguduse köstriks ja kihelkonnakoolmeistriks 35). Neis ameteis ta püsis surmani 1731. a.

Veel 1717. a. visitatsiooni ajal oli köster Raadi mõisa päris-talupoeg, kuid kandis juba linlasele omast nime Peter Ignatz,

mis on ilmselt tuletatud Ignatsi talu nimest. Tartu eesti kogu­duse kirikuraamatuis leidub kogu XVIII sajandi kestel pere­konnanimeta talupoegi, keda kutsutakse Ignatsi talu (või talude?) järgi, nagu: Ignatsi Tõnu, Ignatsi Andres, Ignatsi Peeter, Ignatsi Mart jne. Sel viisil saadud nime Ignatz viis aga Peetri poeg Michael veel sammu edasi, muutudes juba enne isa surma I g n a t i u s’eks. Pole usutav, et siin oleks kuidagi mõju avaldanud ka mingi vanem kuju nimest, sest Ignatsi nime on ju nii lihtne iseseisvalt muuta üldtuttavaks Ignatius’eks. Pealegi jäi Peeter ise kogu eluaja Ignatz’iks, nagu seda näitab ka tema surma sissekanne kirikuraamatus. Michael Ignatz’i varane muu­tumine Ignatius’eks tühistab ka M. Lipu oletatud nime paral­leelse kuju „Ignati Mihkel”, mis on pääsenud kontrollimatult ka „Eesti Biograafilisse Leksikoni”.

Peeter Ignatz suri köstrina Tartus 54-aastaselt 22. juunil 1731 ja maeti 25. juunil Tartu Jaani kirikusse.

Jällegi M. Lipp on ilma kindlama tõestusmaterjalita oleta­nud, nagu oleks Tartu köster Peeter Ignatz olnud samaaegse Kambja köstri ja koolmeistri, B. G. Forselius’e õpilase I g n a t i Jaagu lähisugulane või koguni vend. See küsimus tegi meele­härmi ka Ignati Jaagu novellistliku biograafia kirjutajale Villem R e i m a n i l e, eriti kirjutisele järgneva poleemika puhul, milles Ignatiuste saksastunud järeltulijad püüdsid üht ja teist väita suguvõsa ajaloo kohta, kuid ometi ei suutnud midagi nimetamisväärselt lahendada. Lahtiseks on küsimuse jätnud ka tänapäevane balti-saksa suguvõsade uurija. Küsimus on tõesti keerukas ja ka materjali vähesuse tõttu raskesti lahen­datav. Siiski võiks juba ülalesitatud Tartu Ignatiuste päritolu ja nimesaamise andmete põhjalgi probleemi veidi edasi arendada.

On küll teada, et ka Ignati Jaaku nimetati tema vanemas eas Jaak Ignatz’iks ning tema lapsed kandsid ka perekonnanime Ignatius. Kuid Tartu Ignatius’ed põlvnesid linna lähedalt Raadi Arukülast, Ignati Jaagu sünnikoht asus aga Kambja kihel­konna lõunapiiril Palupera Kavandu külas, kuhu teda nõuti pärisorjana tagasi veel ta vanemas eas . Temagi nime algkuju näib põlvnevat talu- või isikunimest Ignat, resp. Ignats, millest kujunes aegamööda iseseisvalt Ignatius. Tartu ja Kambja köst­rid võisid ju omavahel tuttavadki olla ning päris kindlasti puu­tusid nende pojad isiklikult kokku, sest Michael Ignatius käis 1740-ndail aastail Kambjas vennastekoguduse palvetundidel (vt. alamale) ja 1741.-1744. aastani oli seal köstriks Ignati Jaagu poeg Carl 44), keda nimetati ka Ignatius’eks. Kuid need tut­vused ei tarvitsenud sündida ainult sugulussuhete alusel. Või­malik isegi, et suguvõsade omavaheline tuntus soodustaski nimede paralleelset arengut.

Osa Ignati Jaagu järglasist on siiski vist jäänud Ignats’i-teks, teine osa aga on täieliselt saksastunud, nagu see on sündi­nud ka Tartu Ignatiuste järglastega. Omal ajal seda ümberrah­vustumise küsimust teravasti arvustades pidi polemiseeriv V. Reiman peaaegu koguni oma pastorikoha kaotama. Oleme sellest nähtusest olevikus enam-vähem üle ning seetõttu tarvitseb seda ainult ajaloolise faktina konstateerida. Ühtlasi jätame balti­saksa genealoogidele selgitada suguvõsade hilisemat arengu­käiku ja üksikute „sakslaste” Ignatiuste põlvnemist Ignati Jaagust või Peeter Ignatz’ist, pärast seda kui oleme kätte näida­nud nende suguvõsade puhteestilised juured, mida ei tahetud viimasel ajal nagu uskudagi enam.

10.

Peeter Ignatz’i poeg Michael (ristitud Michel, hiljemini aga üsna järjekindlalt Michael) sündis Tartus 25. septembril 1713. aastal. Ta sai juba 1728. a., 15-aastase poisina, Tartu eesti koguduse abikoolmeistriks ja pärast isa surma ka võrdle­misi noorena 1731.a. sama koguduse köster-koolmeistriks, millistes ametites ta teotses elulõpuni 1777. a. Tema naine Catharina Eleonora, abiellumise ajal veel talupoeglikult Kathre, oli Urvaste herrnhuutliku meelsusega köstri Adam Koljo tütar. Nad laulatati Urvastes pastor Quandt’i poolt 2. juunil 1748.

aastal 48). Ka hiljemini on nad pidanud tihedat kontakti Ur­vaste kogudusega. Nii on nende lapsigi seal ristitud, näit. tütar Catharina Elisabeth 11. augustil 1751 49), kes on nähtavasti oma nimegi saanud ühelt ristiemalt, nimelt selleaegselt pastorileselt Catharina Elisabeth Quandt’ilt.

Michael Ignatiust võime täie õigusega pidada üheks haritu­maks ja mõjurikkamaks eestlaseks kogu XVIII sajandi pimeda pärisorjuse ajastu kestel. Ta on kohusetruult töötanud köstrina ning koolmeistrina Tartu linna ja lähema ümbruskonna eestlaste seas ning hoolitsenud ka eestikeelse kirjanduse soetamise eest hariduslikult väga pimedal ajajärgul. Suurimat aktiivsust ta näitas aga Tartu vennastekoguduse organiseerijana ja vaimse juhina ning üldse selle liikumise süvendajana Lõuna-Eesti alal.

Tartus tekkis vennastekoguduse esimesi algeid 1739. aasta sügisel, mil hakati peamiselt köster Ignatius’e algatusel korral­dama kesk- ja äärelinnas salajasi palvekoosolekuid. Selleks oli tõuget andnud Kriimani mõisa omaniku, krahv Zinzendorfi otsese mõjualuse K. G. v. Gavel’i ja Kambja herrnhuutliku meel­susega praosti Albert Sutor’i viibimine Tartus . Salaja pee­tavaist koosolekuist kandus aga peatselt kuuldusi pastor Joh. B. Oldekopp’i ja rae kõrvu, ning raad keelas juba samal aastal sala­jaste koosolekute toimepanemise, sest ta pidas neid kahjuli­kuks koguduse usuelule, manitsedes ühtlasi rahvast hoolikamalt külastama avalikke jumalateenistusi. Keelust hoolimata ole­vat innukalt jätkatud omavaheliste kooskäimiste korraldamist, jällegi eeskätt köster Ignatius’e majas, nagu sellest kõneleb ka oma eluloos pärastine silmapaistev vennastekoguduse tegelane ja kirjamees, Ignatius’e perekonnatuttav ja ristipoeg Alexander R au dial.

Pärast esimesi kokkupuuteid herrnhuutlaste juhtivamate tegelastega köster Ignatius kohtas hiljemini ka teisi, kes kinni­tasid ta vagameelsust. Nõnda viibis ta otseselt usuvendade kü­lastamise eesmärgiga 1741. a. Tallinnas, kus teotsesid sel ajal agaralt hermhuutlasi pooldavad pastorid Vierorth ja Mickwitz, siis veel innustunud rändjutlustaja Biefer jt. Samuti oli Igna­tius viibinud Võnnu Kriimanis ja koos oma abilistega sagedamini lähedalolevas Kambjas, kus ta pidanud vahetevahel ka aru andma usutööst Tartus. Ärganute südamlikke palvepidamisi ta oli käi­nud kuulamas isegi Urvastes kus teotses energiline pastor Quandt rahva äratamise töös ja kust veidi hiljemini Ignatius leidis endale ka abikaasa.

Kontakti loomisest herrnhuutlastega võime näha erksa vai­muga noore köstri püüet välja pääseda linna sumbunud õhusti­kust, mida olid aastakümneid mürgistanud väikekodanlikud tülid ja protsessimised omavahel, mis lämmatasid kõik uuemad alga­tused. Ka linnarahva usu- ja hariduselu oli langenud mada­lale, seda eriti eesti koguduse riiaka ja hoolimatu pastori Otto Heinrich Fuhrlohn’i tõttu. Tema juurde ei julgenud talupojad minna oma intiimsemate usuküsimustega, sest saadud kogemuste kohaselt pastor oleks patukahetsejaid ja troostiotsijaid nimeta­nud lihtsalt hulludeks ja nõrgameelseiks. Leerilastelt küsis pastor ainult üks kord katekismuse oskust, mida oli agaralt õpe­tanud köster. Seevastu talupojasoost köster kutsus õpihimuli­semad leerilapsed veel eraviisil oma majja ja pakkus neile seal jõukohaselt muidki haridusalgeid. Loomulik siis, et kogu­duse vaimseks juhiks tõusis pastori asemel köster Ignatius, kelle suure populaarsuse tõttu levines linnas laialdaselt ka tema herrnhuutlik õpetus. Köstri otsesel mõjustusel tõusis linna talu­poeglik agulirahvas hulgaliselt patukahetsemisele, millises olu­korras pihiti sagedasti oma salasüüsid köstrile. Ikka suuremal hulgal hakati koos käima köstrimajas palvetundidel, kus viibiti vahel ka hilise ööni.

Need pinevused hakkasid ikka enam häirima linna mugavat kodurahu. 1742. a. suvel hakkaski Tartu Linnakonsistoorium uurima salajaste palvetundide korraldamist, kusjuures selgus peatselt köster Ignatius’e juhtiv osa selles kord juba keelatud tegevuses. Käidi koos peamiselt ainult tema majas, kus lauldi koosolekuil „vanu ja uusi” (vist herrnhuutlikke) laule; Ignatius pidas palvet raamatu järgi või peast, luges Piiblit ja seletas omalt poolt mõnd tähtsamat osa loetust, samuti ka kümmet käsku, millele herrnhuutlased tavaliselt vaatasid kui „tühjaks pekstud õlgedele”. Kestvalt koos käijad pihtisid patte vastastikku ja üksikult Ignatius’ele, keda nad eriliselt usaldasid. Pattude andestamist loodeti Jeesuse vere lunastamisest. Nõnda nad moo­dustasid algelise herrnhuutliku osaduse. Ignatius’e abilistena toimisid vahetevahel talupoeg Illako Juhan ja keegi teenija­tüdruk Ello.

Neile süüdistusandmeile tõi väga kahjulikke lisandusi Igna­tius’e enda 16-aastane vend Heinrich kas nooruslikust otsekohe­susest või teatavast isiklikust vastuolust tingitult. Tema sele­tuste järgi usuvennad ja -õed olevat üksteist teretades suudelnud ja vahel ka ööseks köstrimajja jäänud, kusjuures mehed ja nai­sed maganud läbisegi reas. Seejuures olevat sageli teda palutud lahkuda teiste hulgast, mis võiski poisikest kibedustundega täita.

Ignatius’e majas korraldatud koosolekuid külastati rohkesti linnaelanike poolt kui ka kaugemaist linnaümbruse küladest, sest mujal ei leidunud kooskäimiskohti. Omavaheliselt käisid ka mõned saksa soost kodanikud koos Piiblit lugemas ja seletamas, kuid otsest kokkupuudet neil tolle alamrahva hoogsa usuliikumi­sega siiski ei olnud. Ainult köster Ignatius kui talupoja ja linnakodaniku vahepealne pidas isiklikku kontakti Tartu vagatse­vate sakslastega, kellest olid silmapaistvamad advokaat Neustadt ja arst Schmidtd. Gadebusch’i andmeil mainitud kodani­kud koos teistega olevat kaasa aidanud ka Ignatius’e vastuaktsioonile ülekuulamiste ajal.

Ülekuulamist lõpetades keelas Tartu Linnakonsistoorium Ignatius’el ametist vallandamise ähvardusega koosolekute kor­raldamise. Gadebusch’i järgi ta olevat aga varsti esitanud palve koosolekute ametliku loa saamiseks. Ühtlasi hakkas konsistoo­rium aru pärima pastor Fuhrlohn’ilt tema käitumise kohta, sest tal oli juba vareminigi olnud konflikte rahvaga usuliste küsi­muste pärast. Pastor keeldus vastamast ja pöördus Ülemkonsistooriumi poole, mistõttu ta vallandati ajutiselt ametist.

Kuid energiline köster ei loobunud nendegi keeldude järel oma misjonitegevusest. Nõnda võeti 20. jaan. 1743. a. uuesti aru­tusele tema asjad. Selgus, et ta oli kirikus lubamatult rahvale peast kõnelnud, valides seks endale kullaseppade koori, mis ole­vat „sama hea kui kantsel”. Ignatius seletas ise, et kirikus olevat olnud väga palju rahvast, mistõttu ta polevat oma tavaliselt kohalt olnud kuuldav. Peast ta polevat kõnelnud, vaid lugenud Stahl’i postilli rahvale ette. Samuti ta lugevat kodus mõne saksakeelse jutluseraamatu läbi ja jutustavat selle sisu eesti keeles kogudusele, ülekuulajad muidugi ei uskunud neid kõr­valepõikeid ja nõudsid valjult tarvituseloleva käsiraamatu juurde jäämist ning hoidumist omavolilisest õpetajaametist.

Samal ajal uuris erikomisjon ka määri vendade tegevust ja õpetust Baltimail. Tartusse see millegipärast üldse ei tulnud, vaid nõudis Võnnust 31. jaan. 1743 Tartu raelt andmeid herrnhuutlaste tegevuse kohta linnas. Raad vastas peatselt komisjo­nile, saates väljavõtteid konsistooriumi protokollidest, mille sisu eespool on refereeritud. Süüdistavad andmed puudutasid küll eriti köster Ignatiust, kuid üldiselt oli märgata rae tagasi­hoidlikkust herrnhuutlaste tegevuse paljastamises. Pigemini püüti näidata, et vastavad ametivõimud on valvanud korra järele, mistõttu on jäänud tulemata ka suuremad ususegadused. Pea­legi kuulus komisjoni koosseisu Tartu notar Stegemann, kelle naine oli herrnhuutlane ja kes isegi ei olnud liikumise vastu täiesti ükskõikne.

Pole lähemalt teada, kuidas toimus hiljemini herrnhuutlaste tegevuse likvideerimine Tartus. Keisrinna käskkirja andmise järel 16. apr. 1743 arreteeritud köster Ignatius koos teiste tähtsa­mate Tartu herrnhuutlastega, nagu kõneleb Raudial oma eluloos. Kui vangistus tõesti aset leidis, siis ei võinud see küll kaua kesta, sest juba 6. oktoobril 1743. a. esines Ignatius Linnakonsistooriumi ees tunnistajana pastor Fuhrlohn’i asjus. Nähtavasti oli uuesti ametisse astunud pastor parandanud meelt või oli Igna­tius ise muutunud tagakiusamiste raskustes tagasihoidlikumaks, sest tema tunnistused pastori tegevuse kohta koguduses olid üsna heatahtlikud, mis tõenäoselt päästsidki pastori ametist vallandamisest.

Fuhrlohn suri järgmise aasta algul ja tema asemele valiti Äksi pastor Staden Tartu eesti koguduse õpetajaks. Tema oli veendunud herrnhuutlaste vastane, kes eraviisil tungis kallale ka herrnhuutlaste tähtsamale pooldajale, Urvaste pastorile Quandt’ile, millest oli eespool kõnet. Tema valvas vist hoolika­malt ka Tartu herrnhuutlasi, kelle tegevus näib olevatki vaibu­nud keeluacgadel. Täieliselt ei kustunud see siiski mitte, vaid hõõgus vaiksemalt tuha all, kasvatades aegamööda pooldajate vaateid. Selles „vaikivas olukorras” on ka köster Ignatius või­malust mööda aidanud süvendada herrnhuutlikku meelsust, taandudes siiski aktiivsest organiseerimistööst vaiksesse kirjan­duslikku tegevusse. Neist aegadest mainib Raudial mitmel puhul Ignatiust kui oma isalikku nõuandjat nooruki käärivais usuküsi­mustes. Suuremat agarust osutasid aga XVIII sajandi keskpai­gast edasi Kambja vennad, kelle poole suundus ka paljude tart­laste huvi.

11.

Michael Ignatius oli oma varasest noorusest peale hoolikalt töötanud Tartu eesti koguduses koolmeistri- ja köstriametis, kuid aineliselt ei tasutud kuigi vääriliselt tema töövaeva. Linnakogudusel puudusid maaköstrite mõnusad palgamaad, küttepuud ja muud palgalisandid, nii et siin pidi köster elama üksnes sularahast. Ja sedagi maksis Linnavalitsus ainult 6 rubla aastas! Oli määratud küll veel köstrile viljapalk taludest, kuid seda tuli üsna visalt, liiati et Ignatius ei olnud ise kuigi agar va­nade võlgade sissenõudmisel. Tema isa ametiajal olid talupojad igal sügisel toonud oma viljaannused koos pastori palgaga köst­rile koju kätte. Kui hiljemini hakati pastori palgavilja mõisadesse kokku tooma, siis kaldusid talupojad köstrit hoopis unustama. Et lõpuks ainult vähesed veel täitsid vabatahtlikult oma kohustusi, siis sattus köster Ignatius lausa „puudusse ja hädasse”, nagu ta ise tunnistab. See sundis teda 1766. ja 1772. a. pöörduma kihelkonna mõisnike poole, et need aitaksid oma ametimeestega sisse nõuda köstrile võlgu olevaid viljanorme. Mõisnikud pidasid nõudmist kõigiti õigustatuks ja aitasid selle rahuldamiseks kaasa.

Nagu öeldud, köstriameti kõrval Ignatius teotses ka kool­meistrina Tartu linna ja ümbruskonna eestlaste laste õpetamisel. Erilist lisatasu ta selle eest ei saanud, vaid pidi leppima ainult köstripalgaga. Pärast 1765. a. hakati kindralkuberner Browne’i algatusel suuremal määral maale koole asutama, mis vähendas tunduvalt maalaste arvu linnas asuvas koolis ja seega kergendas märgatavalt Ignatius’e töökoormat.

Vananev köster kannatas varanduslikult ka 1763. a. suures tulikahjus, mis hävitas osa Tartu kesklinnast ja peaaegu täies ulatuses Riia tee ääres asetseva eeslinna. Selle tagajärjel tõusis ka linnas elukallidus, mis ähvardas köstritki puudusega. Oma kasinate sissetulekute suurendamiseks oli Ignatius hakanud ka aiatööd harrastama, kuid Katariina II valitsemise ajal alustatud linna kindlustuse tööd hävitasid köstri enda asutatud kolm aeda. Nii näeme, et Ignatius’e elukäik vanemas eas ei olnud kuigi kuldne, vaid tal tuli tihti võidelda puudusega, sest pere­kond nõudis suuri kulusid ja väikese linnakese viletsavõitu köstrikoht ei pakkunud kuigi rikkalikult sissetulekuid.

Michael Ignatius suri „üldiseks kurvastuseks” 19. aprillil 1777. aastal Tartus pärast 46-aastast teotsemist köstrina ja veel kauemini koolmeistrina. Neid ameteid ta olevat täitnud „kõikide rahulolemiseks ja auga”, nagu hindab ta tegevust üks hilisem pastor. Kahtlusega peame võtma M. Lipu andmeid, mis ta olevat saanud mingilt Ignatius’te perekonna mälestustahv­lilt. Nende järgi Michael Ignatius olevat sündinud 14. au­gustil 1710 ja surnud 16. aprillil 1776. Need Lipu daatumid ei ole kooskõlas kirikuraamatute sünni- ja surmasissekannetega ega muude andmetega. Seetõttu neid peab pidama ekslikuks. Samad andmed on arvatavasti kasustada olnud ka G. Adel-heim’il tema teose „Revaler Ahnentafeln” koostamisel. Esialgsel vaatlemisel näib koguni, et Lipu andmed ka teiste Ignatiuste kohta on vigased, kuid pole põhjust neid siin pikemalt puudu­tada.

Michael Ignatius’e poeg Christlieb Theodor jätkas isa ametit köstrina Tartu koguduses kuni 1827. aastani, mil ta suri. Poeg David Friedrich (1765-1833), pärastine Hageri pastor, kas­vatati pärast isa surma Tartu pastori Theodor Oldekopp’i pere­konnas, mistõttu ongi arusaadav tema ja teiste hilisemate Ignatiuste täieline saksastumine.

Näib ühtlasi, et Ignatius’e poeg Christlieb Theodor on võõ­raks jäänud oma isa herrnhuutliku vaimu tõsidusele ja lihtsa­meelsusele, kohanedes koos aina suureneva saksastumisega ikka enam ka linnakodanluse ühepäeva vaimu kerglusega. Seda tõen­dab muu seas üks kaebus Tartu pürjermeistrile 1799. a. kümme­konna linnaelaniku poolt, kelle hulgast tunneme mitut veen­dunud herrnhuutlast. Kaebajad süüdistasid köster Chr. Th. Ignatiust kergemeelseis eluviisides, sest ta korraldavat oma kor­teris ja koguni koolimajas öösiti noorele rahvale kooskäimisi tantsu, muusika, joomise ja muude „kõlbmatute” lõbustustega. Ka vana herrnhuutlaste patriarhi, Alexander Raudial’i poeg ole­vat neist pidutsemistest osa võtnud, mispärast isa läinud kord Ignatius’e majja oma poega otsima. Sealt saadetud ta aga irvitamiste ja pilkega minema. Mõned käskinud koguni vana­meest „jalust maha lüüa”, mispeale keegi visanudki lahkujale puutükiga järele. Kaebajad, nimede järgi otsustades kõik vist eestlased, paluvad pürjermeistrit seesuguse „lubamatu” käitu­mise eest köstrit tõsiselt vastutusele võtta. Asjade edaspidist käiku pole küll teada, kuid võib arvata, et see kaebus ei toonud suuremaid sekeldusi köstrile. Kui aga meenutame Vana Alexander Raudial’i peaaegu jumaldavat suhtumist vanasse Michael Ignatiusse ja tüseda kirjamehe ning oma austajate poolt „rahva piiskopiks” nimetatud Raudiali enda vaidlematult auväärset ja tõsist kuju, siis ei näi nooremal Ignatius’el küll põrmugi olevat ühist eelmise põlve ja temagi ajal laialdaste rahvakihtide ideaalidega. - Ametiülemused olid aga temaga rahul, eriti ta tegevu­sega koolitöös.

12.

Aktiivse vennastekoguduse organiseerimistöö kõrval on M. Ignatius rõhku pannud ka samasuunalise eestikeelse kirjanduse soetamisele, eriti küll vist keeluaegadel pärast 1743. aastat, mil üldse vennastekoguduse tegevus taganes välisest hoost sisulise süvenemise ja väljavalitute hoolikama meelsusekasvatamise pin­nale.

Et herrnhuutlaste tegevuse lõpetamisega oli hävitatud ka nende tsenseerimata trükitud kirjandus, siis polnud järgnevail aastakümneil küll lootustki pääseda tagakiusatud vendi julgus­tama uute trükisõnaliste läkitustega. Neis surveoludes juurduski suuremal määral vennastekoguduse omapärane ja viljakas traditsioon meie maal - läkitada käsikirjaliselt teoseid oma mõtteosalistele, mida need omakorda kopeerisid ja agaralt levitasid. See hoidis surveaegadel elus herrnhuutlikku õpetust ja valmistas ette uusi tõusuaegu. Teisest küljest need käsikirja­lised teosed tõstsid tunduvalt ka talupoja-pärisorja lugemis- ja kirjutamisoskust, sest XVIII sajandil puudusid ju vallakoolid suuremal määral. Paljudes eri koopiais rahva seas tsirkuleerides need käsikirjad võisid üsnagi laialdaselt levineda ja vahest roh­kem mõju avaldada kui mõni selleaegne väikese tiraažiga trükiteos. Igatahes käsikirjaliste koopiate vähesuse pahet pehmendas tunduvalt nende elav liikumine käest kätte ja rahva mentalitee­dile vastav sisu, sest olid ju teosed välja kasvanud suuremalt osalt otse eluvajaduste pinnalt ja kirjutatud enamasti rahva enda seast võrsunud kirjameeste elulähedase sulega. See on maksev nii M. Ignatiuse kui ka teiste temataoliste rahvakirjanik-kude kohta, kes on teotsenud küll suure mõjukusega, kuid jää­nud meie ajale nähtamatuks ning hindamata viimase ajani.

Michael Ignatiuse käsikirju on ka üsna laialdaselt levinenud rahva seas, kuigi nende liikumise täit ulatust vist keegi enam ei suuda selgitada. Tema kirjanduslikud harrastused herrnhuutlikus vaimus näivad ilmselt mõjustatud olevat samal alal aktiiv­selt teotsenud Urvaste pastori Quandt’i ja selle lähemate töö­kaaslaste poolt. Teame ju Ignatius’e varast kontakti Quandt’i ringkonnaga vennastekoguduse loomise aegadel, samuti pärastist ühendusepidamist perekondlike suhete tõttu. Kõige rohkem võis aga Quandt’i ja Ignatiust siduda ikkagi ühine maailma­vaade, mis pani mõlemaid vapralt kannatama enda peale võetud rahvavalgustaja ja usulise ärataja ülesannete tagajärjel ning suuremail hädaaegadel koguni pöörduma tagakiusatud mõtte­kaaslaste poole kirjasõnaliste läkitustega. On ilmne ka mõlema mehe entusiasm ja tõeliselt usklik meelsus.

Ignatius’e kirjandusliku tegevuse kohta oli viimase ajani puudulikult teateid ja see on seisnud seetõttu nagu küsitavuse tähe all. Puudus nimelt asitõend ise, paljukõneldud Ignatius’e käsikirjaline tõlge sakslase Schubert’i jutluseraamatust. Peale selle avastamist käesoleval aastal nende ridade kirjutaja poolt on võimalik küsimusest jälle konkreetsemalt kõnelda. õnnelik leid on kohustanud ka hoolikamale selgitusallikate otsi­misele. Nüüd võime muude uudisandmete kõrval esitada ka Ignatius’e enda tõendust ta kirjandusliku tegevuse kohta: 1766. aastal ta kurdab oma palgaküsimuste lahendamiseks koostatud memoriaalis, et tema on palju hoolt ja vaeva kulutanud köstri-ameti kõrval ka aiandusele ja,kirjutamisele. Kui Ignatius ise nimetab oma kirjanduslikku tegevust ühe sisse­tuleku allikana, siis on tõenäone, et ta sai ainelist tasu oma tehtud töö eest. Ometi on nende harrastuste põhijõuks olnud ikkagi isiku enda sügavamad veendumused ja oma kaasrahva valgustamise püüded.

Nähtavasti ainult hiliseid õhtutunde kutsetöö kõrvalt varas­tades ta on pidanud peaaegu alati kirjutama küünlatule valgusel, mis on mõjunud hävitavalt ta silmanägemisele ja üldse halvasti kehalisele tervisele. Need vähetasuvad vaimsed harrastused on siis ainult ruineerinud ta tervist, kuna samal ajal on jäänud sisse nõudmata talupoegade ammuaegsed võlad köstripalga arvel! Tahes-tahtmata kipume siit järeldusi tegema Ignatius’e iseloomu kohta.

13.

Mõningad Ignatiuse jutluseraamatu käsikirjad on säilinud veel mineva sajandi teise pooleni, kuid tänapäeval ei teata neist enam midagi. õnnelikum saatus on aga osaks langenud Ignatiuse kirjanduslikule päristööle - H. Schubert’i jutluseraa­matu tõlke käsikirjale. Kui seda otsiti tagajärjetult juba läi­nud sajandi algul ja korduvalt hiljeminigi, siis praegus­aja uurijal on õnn omada käsikirjast kolm eri koopiat (kõik lei­duvad Eesti Kultuuriloolises Arhiivis). See fakt tõendab muu seas ka eo ipso teose omaaegset laialdast levikut.

Ignatiuse käsikiri on tõlketellimus Liivimaa maanõuniku, hiljemini Virumaal asuva Mäetaguse mõisa pärishärra Otto Fabian von Rosen’i poolt, teostatud lõplikult 1752. aastal. Missu­gused kokkupuuted valitsesid endise Võrumaa (Roosa mõisa), pärastise Alutaguse suuraadliku ja talupoegliku päritoluga Tartu köstri vahel, pole seni mingil määral selgunud. Rosen’i pojapoja Eugenius’e huvitav, kuid üksikfaktides mitmeti vigane mälestusteos „Die Sechs Decennien meines Lebens” mainib küll vahetalitajana kedagi pastor Masing’ut, kuid vastavate teat­meteoste andmeil ei leidunud sel ajal ühtki Masingu nimelist pastorit meie maal. Pole võimata, et memuaaride autor mõtles sellega lähedakõlalise nimega pastorit Tobias Plaschnig’it, kes oli tol ajal Tartus pastoriks, nõnda lähedas kokkupuutes Igna-tiusega ja pealegi näitas ise ka herrnhuutlikku usukallakut. Ta oli varemini olnud Peterburis kadetikorpuse pastoriks, kus võis kokku puutuda ka riigiameteis ja sõjaväes teotseva Rosen’i ja tema sõjaväelise haridusega poegadega. On muidugi ka muid kokkupuute võimalusi, sest et Rosen’eid leidus mitmel pool Tartumaalgi. Teose tõlkimine võis olla ka tasuline, sest Ignatius ise nimetab oma kirjatöid lisatulu allikaiks.

Ignatiuse tõlgitud mahukas jutlustekogu sisaldab kokku 108 jutlust, mis on pühapäevade ja suurte pühade evangeeliu­mide laiendatud seletused pietistlikult vagatsevas ja puritaan­likke elukombeid rõhutavas laadis. Kõik 3 koopiat on eraldi um­bes 1000 lehekülge suured. Teose autor on Halle pietistlikust koolist pärinev, kuid hiljemini Zinzendorfi õpetuse lähimaadel liikunud Saksa jutlustaja Heinrich Schubert (sündinud 1692. a.).

Teose radikaalset pietismi on arvestanud nähtavasti ka vana­meelne maanõunik v. Rosen, kes on ajalooski tuttav eestlase pärisorjust süvendava „Roseni deklaratsiooni” (1739) autorina. Mahukas rahvakeelne teos pidi siis talupojale ristiusu põhi­tõdede selgitamise kõrval sisendama ka suuremat aukartust mõisaülemuste vastu, nagu selleaegsel aadli juhtkonnal üldse oli kavatsus suuremas ulatuses kirikut rakendada aktiivse jõuna talupoja pärisorjastamise poliitikasse, sest nähtavasti ei jätku­nud ainult mõisniku piitsavõimust. Küllap siis samast koolist pärinev Rosengi lootis „vaimsete abinõudega” paremini selgeks teha isandaile alistumise käsu jumalikku päritolu ja paratama­tust talupoja suhtes. Seniste kogemuste järgi talupojad ei mõist­vat kuigi palju avalikest jumalateenistustest, omistades neile pealegi vähe tähelepanu, sest kauge maa tagant tulles olevat paljud kirikulised väsinud ja sageli ka purjus. Tõlgitud jut­lustekogu pidi aga kodus ja mõisas peetavail pühapäevastel pal­vetundidel tutvustama rahvale ristiusu tuuma, millistele eelteadmistele siis pastorid oleksid võinud ehitada laiemat usuõpe­tuse süsteemi. Lõppeesmärgiks oli muidugi talupoja vaba alistumine oma isandale vaga kristlase teadvusega, nagu Rosen’i perekonnaski valitses äärmise karmusega patriarhaalsus. Oma eluajal O. F. v. Rosen oli Mäetagusel püstitanud ka mingi palvemaja, kus loeti pühapäeviti ja suurtel pühadel peamiselt seda jutluseraamatut.

Ignatius’e tõlketöö on siis õieti nagu reaktsioonilisteks suundadeks rakendatud, kusjuures ei kajastu algul küll mingi­suguseid valgustusajastu vabameelsuse ideid, nagu seda võiks pealiskaudsel vaatlusel oletada. Kuid seitseteist aastat hilje­mini kopeeris arvatavasti Ignatius’e originaali O. F. v. Roseni poeg George Woldemar, ja tema püüdeis peame küll tahes-taht-mata nägema tavalise vagatsuse kõrval ka puhtale humaansustundele rajanevaid rahvavalgustuse sugemeid: suure käsikirja kopeerimisega „meeldivalt aega veetes” ta on valmis ka talu­poja mõistuse laiemaks valgustamiseks ametisse seadma õpetaja, kelle tööst saadav hingeline kasu katvat kindlasti sellest johtu­vad ainelised kulutused. ja Rosenite hilisemad järeltulijad kaldusidki vabamate ideede õhkkonda, nii et üks neist sattus isegi dekabristide mässu pärast Siberisse.

Talupojale see teos võis tähendada aga lihtsalt meelepärast vaimset läkitust, mis aitas tõsta tema loomulikke, kuid päris­orjuses rahuldamata jäetud püüdeid kirjasõna ja haridusvaranduste poole. Igatahes Roseni koopia on veel XIX sajandil püsi­nud Mäetaguse rahva armastatud lugemisvarana. Ja sama sajandi algul Reisberg’ide perekonna pärisomandiks saades ta on leidnud erilist hoolitsemist ning austamist, viies perekonna­liikmed niikaugele lõunaeestimurdelise teksti tundmisele, et nad võisid koduses ringis jutlusi teistele ette lugedes otsekohe sisu edasi anda põhja-eesti murdes.

Tänu käsikirja sellisele soodsale saatusekäigule ta ongi säi­linud tänapäevani ja nüüd avalikuks tulles võimaldanud ühtlasi Ignatiuse tõlke koopiaiks tunnistada veel kaht käsikirja, millel puuduvad autoriandmed. Teise ärakirja on valmistanud 1766. a. Mart i n Pull, kes on olnud Kanepi koguduse köstriks ja agaraks kooliolude korraldajaks. Tema koopia on Roseni omast vanem ja tehtud ka parema keeleoskusega; R. oli ikkagi sakslane ja elas pealegi põhja-eesti murde alal, M. Pull aga oli rahvasoost haridustegelane elava murdekeele keskel. Üldse võib ka neist koopiaist näha Ignatius’e kui tõlkija arenenud mõtteviisi ning korralikku eesti ja saksa keele tundmist. Kol­manda koopia päritolu ja autori kohta puuduvad igasugused andmed, sest käsikirjal on kadunud kõik tiitellehed. Seegi näib olevat lõuna-eestilise päritoluga. Üldse näib olevat Lõuna-Eestis vanemaid hariduse ja kirjaharrastuse traditsioone, ees­kätt küll vennastekoguduse kirjanduse olemasolu näol. Võime arvata ka, et Ignatius’e käsikiri omalt pooltki neid harrastusi süvendas, pakkudes meeldivat lugemisvara vennastekoguduse palvemajades ja samameelseis perekondades Lõuna-Eesti alal.

Gadebusch, kes seisab allikautorina Ignatius’ele ajaliselt kõige lähemal, teab, et üks jutlus sellest teosest olevat ka trükis ilmunud. Eckardt’i andmeil olevat jutluseraamatust üksikud osad (einzelne Stücke) maanõunik Rosen’i toimetusel trükis ilmunud. Meie päevini pole tulnud lisateateid selle küsimuse kohta ega ole ilmunud nähtavale ka trükikatked ise.

14.

Ametlik keeld ei hävitanud juurteni herrnhuutlikku liiku­mist: salaja teotsesid paljud usukuulutajad edasi nii mõisnike ja pastorite kui ka talupoegade ringkondades, asudes hiljemini vangistushädade ununedes ja tagakiusamiste pehmenedes lausa avalikule kihutustööle. Seesuguseks surmalöögist toibumise värskeks viljaks võib märkida ka uut eestikeelset väljaannet herrnhuutlikust lauluraamatust 1747. aastal, mis oli trükitud Saksamaal ja meie aial liikus salakaubana nähtavasti sedavõrd põrandaaluselt, et sellestki trükisest on säilinud ainult üks eksemplar, mis on kaitset leidnud vennastekoguduse pealaagris, Herrnhutis Saksamaal. Maa pärisrahvaste kirjaoskusele virgunud liikmed läkitasid aga südamlikke kirju Saksamaale tagasisaadetud usuvendadele, kellele avaldati tänu ja armastust tehtud töö eest ning pihiti oma hingevõitlusi raskeis katsumisaegades. Neid läkitusi peaks veel praegugi leiduma Herrnhut’i arhiivis.

1750-ndail aastail hakkasid aga uuesti välja paistma üksikud keskkohad organiseerimistöös. Esirinda tõusis jällegi Võnnu Kriimanis asuv Jeesuse küljehaava mälestuseks ristitud „Seiten­schrein”, kuhu koondus eriti saksa soost vendi ja õdesid keelu-aegade tagakiusamise hirmus. Eriti hoogsaks muutus seal tege­vus pärast 1758. a., mil endine Volmari pastor ja herrnhuutlik diakon Friedrich v. Bruiningk abielludes Kriimani Gavel’i lesega asus kohale elama. Kuid „külje haava hoonekene” hukkus 1761. a. tulikahjus, milline õnnetus hajutas suure osa Kriimani herrnhuutlastest. Osa neist siirdus Erastvere mõisa Kanepi kihelkonda, osa Kambjasse, loovutades juhtiva koha neile uutele peatuspaikadele. Kuid juba enne seda olid Kambja vennad virgunud uuele aktiivsusele, sest seal oli ju teotsenud aastakümneid põline herrnhuutlane, pastor Albert S u t o r (surnud 1758. a.), kelle loodud sotsieteet kasvas aina tugevamaks ja oli kuni XIX sajandi keskpaigani herrnhuutliku propaganda tsentrumiks Tartu- ja Võrumaal, mõjustades endi­selt ka Tartu linna usuelu. Muidugi idanes herrnhuutlik seeme XVIII sajandil ka teistes maakondades, eriti Saaremaal, paiguti ka Läänemaal ja Tallinna ümbruses, kuid need alad ei ole erili­selt arvestatavad vennastekoguduse kirjanduslike saavutiste hindamisel.

Kohati jätkati ka keeluaegadel tegevust endise intensiivsu­sega. Nõnda oli juba 1745. aastast alates Kanepi kihelkonnas Erastvere mõisas herrnhutismi pooldava aadliperekonna Ungern-Sternberg’ide kaitse all elanud saksa soost arst Christoph Königsöhr, kes oli salaja uuesti ellu kutsunud kõik keelatud herrnhuutlikud ettevõtted: jaganud allujaile tunnikavasid, vali­nud loositõmbamisega endale abilisi, sõlminud abielusid ja pida­nud tihedat ühendust herrnhuutliku keskusega Saksamaal. Ta oli ka tõlkinud eesti keelde mitmed teosed, mida oli tarvitatud koosolekuil ilma vaimuliku ülemuse loata. Missugused olid tema tõlgitud teosed ja kuhu need jäänud, pole tänapäeval kah­juks enam teada. Alles 1767. a. sattus ta ülekuulamisele Tartu Maakohtusse, mis lõpetas ta senise tegevuse, nii et ta pidi peat­selt Saksamaale rändama.

Teine niisugune agar organiseerija oli Peter H e s s e (1718-1785), kes saabus 1747. a. Kriimani mõisa ja nägi seal misjonäride Buntebart’i ja Kriegelstein’i vangistamist ning muid tagakiusamishädasid. Ta sai veidi hiljemini Buntebart’i järgla­sena Eesti ja Lati koguduste presbüteriks, püüdes keeluaegadest hoolimata uuesti elustada segipaisatud kogudusi. Ta andis ka välja lätikeelse vennastekoguduse lauluraamatu 1756. a., mis sai rahvale sedavõrd armsaks, et sellest ei tahetud lahkuda „koguni mitte magadeski”. Ka lätikeelse liturgiaraamatu ta toimetas trükki. Vanemas eas ta õppis veel arstiteadust ja teotses tege­liku arstina Lätimaal Orelli mõisas, samal ajal jätkates agaralt organiseerimistööd nii Läti kui ka Eesti alal.

Sama agaralt teotses ka Georg Heinrich L o s k i e l, laialt tuntud saksakeelse palveraamatu „Etwas für Herz” autor. See teos ilmus XIX saj. ka eestikeelselt mitmes trükis, olles üheks vennastekoguduse põhiteoseks. Loskiel andis välja ka uue läti­keelse vennastekoguduse lauluraamatu

Kogu energiaga ainult eestlaste usuliseks äratamiseks raken­dus Jakob Marrasch (1721-1792), kes tuli 1747. a. koduõpe­tajana Läänemaale ja siirdus hiljemini Hiiumaale Reigi pastori Glanström’i perekonda. Ta pidas agaralt ühendust laialipaisa­tud vennastega - Saare-, Hiiu- ja Läänemaa eestlastega kui ka kohalike rannarootslastega. 1766. a. sai ta ametlikult hoolekand­jaks ja asus 1771. a. mõisnike poolt kingitud majja Valjala kihel­konda Jööril. 1780-ndail aastail tekkis peamiselt just Marrasch’i mõjul suuri ärkamisi saartel, mistõttu ka M-i asupaik sai kesk­semaks koonduskohaks talurahvale Saaremaal. Selle tõukel ehi­tati ka Jöörisse uus palvemaja, mis valmis lõplikult 1790. aastal.

Marrasch’i eluloo on kirjutanud tema alaline toetaja G. v. Eckesparre. See annab koos M-i naise Maria Elisa­beth’! elulooga huvitava läbilõike tolleaegsest elavast mis­jonitööst ja talupoegade kirglikust poolehoiust uuele liikumi­sele. Nagu tänapäeva lugejat nii ka nende elulugude kirjutajaid on mitmel puhul masendanud talupoegade vaesus ja arenematus, kuid üllatanud samaaegne elav usu- ja haridusejanu.

Marrasch’i tegevusala lähedal Mihkli ja Kullamaa kihel­konnas on XVIII saj. liikunud ka keegi herrnhuutlane-rändjutlustaja Georg P i l d e r, kes rahutu seiklejana liikus 1740-ndail aastail Baltimail. Keelukorraldustega vastuollu sattunud, ta hakkas neid arvestamata Mihkli kihelkonnas kihutama rahvast massilisele ärkamisele. Need murrangulised sündmused on üld­joontes fikseeritud ka ta eluloos, kuid rahvatraditsioonis muutunud üsna fantastiliseks. Tema tegevus on loonud kest­vama aluse sealse ümbruskonna usklikkusele ja ka usuliialduslikule kallakule. Pilder’i kui rändjutlustaja ekstsentrilist tege­vustungi kajastab mõnevõrra isegi Läänemaa „pärisprohveti” Järve Jaani esinemine, vähemalt rahvapärimuste alusel kohalike kirjatarkade poolt koostatud Pilder’i „elulugu” omab mitmeti „prohvetiraamatu” kõrgelennulist iseloomu.

Sajandi lõpul tekkis veel uusi kirjamehi, kes jõudsid oma sulesünnitisi ka trükki toimetada. Nendest esileküündivam on kahtlemata mitmel korral mainitud Alexander Raudial. Olen aga tema käesolevast ülevaatest välja jätnud, sest et ta kuulub juba rohkem XIX sajandi perioodi.

Vennastekoguduse tegevuse keelu lõpetas teatavasti alles keisrinna Katariina II 1764. a., lootes seega peamiselt õhutada töökate sakslaste koloniseerumist Lõuna-Venemaale. Kuid aga­rad usuvennad ei unustanud ka oma pooldajaid Baltimail, vaid hakkasid uuesti vallutama kaotatud positsioone. Sajandi kesk­paik oli möödunud raske pärisorjastamise poliitika tähe all, mis pani vaibuma kõik värskemad tuulepuhangud. Selles sumbunud õhustikus paistsid rahvasõbraliku meelsusega saksa vennad talu­pojale jällegi üleloomuliku ilmutusena, kelle poole ta pööras siis täielikult oma sümpaatia. Ennastsalgava innukusega töötavate herrnhuutlaste osa meie usu- ja hariduselus on küllalt suur. Alles nemad suutsid suuremal määral poolpaganliku talurahva äratada tõelisele arusaamisele ristiusu põhiküsimustest, viies teda esmakordselt lähemasse kontakti ka usulise kirjandusega ja raamatulise kultuuriga üldse. Sajandi lõpupoolel nad jätka­sid sama agaralt oma käsikirjade levitamist, kasutades edukalt ka sajandi keskpaiku võrsunud kirjandusliku loomingu ja selle vastuvõtu algeid. Põlvest põlve on pärandatud nende käsikirju perekonna kallima varandusena, nii et neid on tänapäevanigi säilinud üsna rikkalikult. Nende uurimine nõuab küll palju energia- ja ajakulu, kuid saadud andmed kõnelevad üsna elavast peatükist meie kirjanduse- ja kultuuriloos, mis on seni jäänud hoopis nägemata.

„Herrnhut tut nicht gut!” lausuti kaasaegses võitlustuhinas pastorite poolt, küsimust nende endi seisukohalt hinnates. Kui aga tänapäevase eestilise orientatsiooniga uurija väärtustehinnangu aluseks on maa pärisrahva kultuuri- ja haridustarvete õiglane tunnetamine ja rahuldamine, siis ei saa kuidagi jätta tunnustamata rahvalähedaste herrnhuutlaste agarat misjonitegevust ja sellega kaasas käivaid kultuurilisi virgumisi keset päris­orjuse sajandi äärmist õiglusetust ja vaimupimedust. Herrnhutism aitas küll omalt poolt õõnestada valitseva härraskiriku ja aadli autoriteeti ning valmistas mõne balti-saksa uurija arvates ette 1905. ja 1917. a. revolutsioonilisi sündmusi. Ent kui me mälestame tunnustavalt hilisemaid revolutsionääre, siis ei või oma ajaloost unustada ka nende kaugeid eelkäijaid, kelle enese­teadvus virgus küll palvemaja näivalt reaktsioonilises õhustikus, kuid ometi andis talupojale varasemaid lootusesädemeid või­delda ennast lahti võõraste valitsejate vägivalla alt. Need küsimused kerkivad üsnagi selgelt esile vennastekoguduse õitseperioodil XIX sajandi esimesil aastakümneil, kuid nende vaatlemine nõuab omaette uurimust.

Eesti Kirjandus nr. 6,7 1936

1

2015-01-21

MärksõnaKirjandus

MärksõnaLuther

MärksõnaUsk ja uskmatus