Teemad

Charmides

Prindi

PLATON

1

Charmides (153a-176d)

Tõlkinud Jaan Unt (ilmunud: F. Kessidi. Sokrates. Tallinn: Eesti Raamat, 1987) Sama tekst koos kommentaaridega siin: http://www.ut.ee/klassik/platon/charmides.html

Olin eelmisel õhtul tagasi jõudnud väeleerist Poteidaia all ning läksin pärast pikka eemalolekut rõõmuga harjunud vestluspaiku külastama. Astusin sisse ka Taurease palestrasse Basile pühamu vastas. Seal oli palju rahvast; oli neid, keda ma ei tundnud, enamjagu aga olid tuttavad.

Kui mind sedasi ootamatult sisse astumas nähti, kõlas juba kaugelt kõikjalt tervitusi.

Chairephon aga, meeletu nagu ta on, kargas teiste seast välja, tormas juurde, haaras mul käest ja hüüdis: "Sokrates! Kuidas sa küll lahingus terveks jäid?" Nimelt oli enne meie äratulekut Poteidaia juures lahingut löödud ja siinolijad olid just äsja sellest teada saanud.

"Nagu näed," vastasin mina.

"Siin teatati," ütles Chairephon, "et lahing oli väga äge ja et surma sai palju tuntud mehi."

"See on tõsi," ütlesin mina, "õigesti teatati."

"Kas ka sina olid lahingus?" küsis Chairephon.

"Olin."

"Tule istu meie juurde ja jutusta. Me ei tea veel kaugeltki mitte kõike." Ning ta viis mu istuma Kallaischrose poja Kritiase juurde. Tervitanud Kritiast ja teisigi, võtsin ma nende kõrval istet ning jutustasin leerisündmustest, vastates mitmesugustele küsimustele.

Kui sellest oli küllalt räägitud, pärisin mina omakorda siinsete asjade järele: tundsin huvi, kuidas on praegu lood filosoofiaga ja kas noorte seas on neid, kes paistavad silma kas tarkuse, ilu või siis mõlema poolest.

Kritias, heitnud pilgu ukse poole ja märganud mingeid noorukeid, kes omavahel sõneldes sisenesid ning kellele järgnes veel teinegi kamp, ütles: "Mis puutub ilusatesse, Sokrates, siis näib, et kohe saad teada, sest need, kes sisse tulevad, ongi tolle saatjad ja ihalejad, keda praegu kõige ilusamaks peetakse. Mulle paistab, et ka tema ise on tulemas."

"Kes see on?" küsisin mina, "ja kelle poeg?"

"Küllap sinagi teda tead," ütles Kritias, "kuid enne su äraminekut polnud ta veel täisikka jõudnud. See on Charmides, minu isa venna Glaukoni poeg, niisiis minu lellepoeg."

"Zeusi nimel, muidugi tean," ütlesin mina. "Juba poisikesena polnud tal viga, nüüd aga peaks ta olema noormeheks sirgunud."

"Kohe saad teada, millises eas ja milline ta nüüd on," ütles Kritias ning samas astuski sisse Charmides.

Mina, mu sõber, olen ilusate suhtes otsekui valge loodimisnöör valgetel kividel ega kõlba otsustajaks, sest peaaegu kõik selleealised tunduvad mulle ilusad.

Ometi näis Charmides mulle oma kasvu ja ilu poolest imetlusväärsena, kõik teised aga paistsid teda lausa ihalevat, sest nii suur oli nende segadus ja ärevus, kui Charmides sisse astus. Palju ihalejaid aga tuli veel tema järelgi. Mis puutub meisse, meestesse, siis pole see eriti imekspandav, ent ma märkasin, et isegi ka kõige väiksem laps ei vaadanud kuhugi mujale, vaid kõik silmitsesid Charmidest otsekui raidkuju.

Chairephon pöördus minu poole ja küsis: "Kuidas noormees sulle tundub, Sokrates? Kas tal pole ilus nägu?"

"Haruldaselt," vastasin mina.

"Ent kui ta lahti rõivastuks," ütles Chairephon, "paistaks ta nägu sulle näotuna. Nii üllatavalt ilus on ta kehakuju." Ka teised kinnitasid sedasama.

"Heraklese nimel," ütlesin mina, "nagu te väidate, on ta vastupandamatu mees, kui tal vaid on veel üks pisiasi."

"Mis asi?" küsis Kritias.

"Kui tal on loomu poolest hea hing," vastasin mina, "ja see ongi talle kohane, sest pärineb ta ju sinu suguvõsast, Kritias."

"Jah," ütles Kritias, "ka hinge poolest on ta väga ilus ja hea."

"Niisiis mis oleks," küsisin mina, "kui rõivastaksime tal lahti kõigepealt selle ning vaatleksime seda enne, kui kehakuju? Et ta on juba sellisesse ikka jõudnud, siis küllap pole tal midagi vestlemise vastu."

"Muidugi," ütles Kritias, "sest ta on ka filosoof ja pealegi, nagu näib teistele ja talle eneselegi, ka väga luuleandeline."

"See ilu," ütlesin mina, "on teie suguvõsas juba ammu, Kritias, ja pärineb sugulusest Soloniga. Ent miks sa noormeest mulle ei näita ja teda siia ei kutsu? Sest isegi kui ta veelgi noorem oleks, poleks ikkagi midagi häbiväärset selles, et ta meiega vestleb, kuna sina, tema eestkostja ja ühtlasi ka lellepoeg, oled juures."

"Tore, kohe kutsume," nõustus Kritias ja pöördus teda saatva orja poole: "Mine, poiss, ütle Charmidesele, et ma tahan teda näidata arstile selle häda pärast, millest ta hiljuti kõneles." Seejärel ütles ta mulle: "Hiljaaegu rääkis Charmides, et hommikuti pärast ärkamist tunneb ta peas mingit raskust. Oled sa nõus teesklema, et tead mõnda ravimit peavalu vastu?"

"Muidugi," vastasin mina, "las ta vaid tuleb."

"Tulebki," vastas Kritias.

Nii oligi. Ta tuli, ning ta tulek pani meid naerma, sest igaüks tahtis, et Charmides just tema kõrvale istuks, ning püüdis ruumi tehes naabrit innukalt eemale suruda, kuni äärtel istujaist üks oli sunnitud päris püsti tõusma, teine aga kukkus pikali maha. Charmides istus Kritiase ja minu vahele. Siis, mu sõber, sattusin ma segadusse ning haihtus minu enesekindel arvamus, nagu oleks temaga kerge vestelda. Kui nüüd Kritias talle ütles, et mina olengi see, kes ravimit teab, ning ta mulle kirjeldamatul viisil otsa vaatas, et minult midagi küsida, ja kõik, kes palestras olid, meid ringina ümbritsesid, siis, mu sõber, tabas mu pilk ka seda, mida ta himation varjas, ning ma läksin üleni kuumaks ega olnud enam iseenese peremees, ja ma mõtlesin, et Kydias pidi küll olema targim mees armastusasjus, kui ta ilusast poisist rääkides kedagi ettevaatusele manitses, et hirv lõvile vastu juhtudes lihaks saamist oma osaks ei valiks, sest mulle näis, et mind ennastki on haaranud too elukas. Kui ta aga küsis, kas ma tean ravimit peavalu vastu, suutsin siiski kuidagi vastata, et tean.

"Mis see on?" küsis tema.

Ma vastasin, et see on üks taim ja et selle juurde käib ka loitsimine ning kui seda kasutatakse koos loitsuga, teeb see kohe terveks, ilma loitsuta aga pole temast mingit kasu.

"Ma kirjutan selle loitsu sinu käest üles," ütles tema. "Kui ma luban, või ka siis, kui ma ei luba?" küsisin mina.

Ta naeris: "Muidugi kui sa lubad, Sokrates."

"Olgu," ütlesin mina. "Ja kust sa mu nime tead?"

"Oleks suur eksimus seda mitte teada," ütles tema, "sest mu eakaaslaste seas räägitakse sinust palju ning juba lapsepõlvest mäletan, et olen sind näinud Kritiase seltsis."

"See on hea," ütlesin mina, "siis saan ma sulle avameelselt rääkida, milline see loits on. Olingi just nõutu ega teadnud, kuidas sulle selle väge selgeks teha. Sest see on selline, et ei saa ravida terveks üksnes pead, vaid, nagu ehk sinagi oled kuulnud headelt arstidelt: kui keegi läheb nende juurde silmavalu pärast, siis ütlevad nad, et ei saa ravida silmi eraldi ja et silmad terveks saaksid, tuleb samal ajal ravida ka pead, ning samuti on rumal arvata, nagu nagu võiks arstida pead eraldi, ilma kehata. Seepärast nad määravadki ravikuuri kogu kehale, püüdes ravida ja terveks teha osa koos tervikuga. Kas sina pole märganud, et nad nii räägivad ja teevad?"

"Muidugi olen," ütles tema.

"Sulle niisiis näib, et nad räägivad õigust, ning sa oled nendega nõus?"

"Kindlasti."

Tema heakskiit andis mulle julgust, vähehaaval sain tagasi oma enesekindluse ning toibununa ütlesin: "Nii on lugu ka selle loitsuga, Charmides. Õppisin selle sõjakäigul ühelt Zalmoxist austavalt traakia arstilt, need aga, räägitakse, suutvat inimesi isegi surnuist ellu äratada. Traaklane ütles, et kreeka arstidel on õigus selles, millest sulle äsja rääkisin, ent Zalmoxis, nende valitseja ja jumal, õpetab, et nagu ei saa ravida silmi või pead kehast eraldi, nii ei saa ravida ka keha hingest eraldi ning seepärast ongi kreeka arstid võimetud paljude haiguste suhtes, sest nad ei tunne tervikut, mida tuleb arstida ja mille terviseta pole võimalik ka ühegi osa tervis. Tema sõnade järgi lähtub kõik hingest, nii kõik halb kui ka kõik hea, mis on nii kehas kui ka kogu inimeses, ja just sealt voolab kõik välja nagu peast silmadesse.

Niisiis tuleb kõigepealt ja kõige enam just seda ravida, kui tahetakse, et pea ja kõik muugi kehasse puutuv terve oleks. Hinge, ütles ta, tuleb ravida teatavate loitsudega, nendeks loitsudeks on ilusad sõnad, sellistest sõnadest aga tekib hinges mõistlikkus ning kui see on tekkinud ja olemas, on juba kerge teha terveks niihästi pead kui ka kogu keha.

Andes mulle teada ravimi ja loitsud, ütles ta, et ma ei tohi kunagi lasta end veenda ravima kellegi pead, enne kui too pole mul lubanud loitsuga oma hinge ravida. Sest praegu, ütles ta, on inimeste seas levinud just see eksimus, et mitmed arstid püüavad ette võtta kumbagi eraldi, ning ta keelas mul seda teha, olgu paluja ükskõik kui rikas, üllast soost või ilus.

Ma kinnitasin seda vandega ja ma pean oma vannet pidama, nii et kui sa selle nõude järgi lubad kõigepealt traaklase loitsuga oma hinge loitsida, siis annan ma sulle ka ravimi peavalu vastu, kui aga mitte, ei saa ma sind millegagi aidata, sõber Charmides."

Minu sõnade peale ütles Kritias: "See peavalu, Sokrates, on ju noormehele lausa ootamatuks õnneks, kui ta pea ravimise läbi peab ka mõtlemine paremaks saama. Kuid ma ütlen sulle, et Charmides ei erine oma eakaaslastest mitte ainult väliskujult, vaid ka just selle poolest, mille tarbeks sa ütlesid loitsu olevat. Sa ju pead silmas mõistlikkust, eks ole?"

"Muidugi."

"Tea siis," ütles tema, "et ta näib olevat kõigist kõige mõistlikum, nagu ta oma ea kohta muugi poolest kellestki kehvem pole."

"See on õiglane,Charmides," ütlesin mina, "et sa ka kõige muu poolest teistest erined, sest ma ei usu, et keegi siinolijaist oskaks näidata kaht Ateena suguvõsa, mille liitudes võiks sündida ilusam ja parem järelpõlv kui nendest, millest sina pärined. Sest teie isapoolset suguvõsa, mis pärineb Dropidese pojast Kritiasest, on ülistanud Anakreon, Solon ja paljud teised luuletajad kui silmapaistvat ilu, vooruse ja kõige muu poolest, mida õnneks nimetatakse.

Ja emapoolse suguvõsaga on samuti, sest sinu onust Pyrilampesest kõneldi, kui ta suurkuninga ja teiste juures saadikuks oli, et pole kedagi, kes oleks temast ilusam ja väljapaistvam, ja üldse ei jää kogu see suguvõsa teisele alla. Pärinedes neist peadki sa kõiges esimene olema.

Mis puutub nähtavasse väliskujusse, Glaukoni armas laps, siis näib mulle, et sa ei jää alla mitte ühelegi oma eelkäijaist. Kui sul on ka mõistlikkus ja muudki loomuanded, nagu Kritias väidab, on su ema sind õnnelikuks sünnitanud.

Nüüd aga on lugu nii. Kui sa juba oledki mõistlik, nagu Kritias kinnitab, ja oled seda küllaldaselt, siis pole sulle enam vaja ei Zalmoxise ega hüperborealase Abarise loitse ning ma võiksin sulle ravimi pea jaoks kohe kätte anda. Kui sulle aga näib, et neid vajad, tuleb enne ravimi andmist loitsusid kasutada.

Niisiis ütle mulle ise, kas sa oled Kritiasega nõus ning kas sul on juba küllalt mõistlikkust, või on sul sellest veel puudus?"

Charmides punastas ja näis veelgi ilusam, sest häbelikkus sobib tema eale. Seejärel aga vastas ta väärikalt ja ütles, et praegu pole kerge ei sellega nõus olla ega seda eitada.

"Kui ma ütleksin, et ma ei ole mõistlik," lausus Charmides, "oleks see kohatu: nii kõneleksin ma iseenese vastu ja ühtaegu nimetaksin valelikuks Kritiast ning paljusid teisi, kellele ma näin olevat mõistlik, nagu Kritias ütleb. Kui aga ütleksin, et olen, ja sel viisil end kiidaksin, oleks see sama põlgusväärne, nii et ma ei tea, mida sulle vastata."

"Mulle näib, et sa räägid hästi," ütlesin mina, "ja ma arvan, et tuleks vaadelda ühiselt, milline on vastus minu küsimusele.

Siis poleks sina sunnitud rääkima seda, mida sa ei taha, ning mina ei asuks arstimise juurde ettevaatamatult. Nii et kui see sulle meeldib, tahan ma seda asja vaadelda koos sinuga, kui aga mitte, siis jätame selle sinnapaika."

"See meeldib mulle väga," ütles tema, "vaatle seda nii nagu sulle näib parem olevat."

"Mulle näib parim vaatlusviis olevat järgmine. On selge, et kui sul mõistlikkus on olemas, siis arvad sa tema kohta midagi. On ju paratamatu, et kui ta on olemas, siis põhjustab ta mingi tajumuse, millest sul tekib tema kohta mingi arvamus, mis see mõistlikkus on ja milline. Kas pole nii?"

"Arvan, et on küll."

"Ja et sa räägid kreeka keelt, siis küllap võid sa ka öelda, mis ta sulle näib olevat."

"Küllap vist."

"Et me niisiis võiksime jälile saada, kas teda ainus on või mitte, ütle: mis mõistlikkus sinu arvates on?"

Hakatuseks ta kõhkles ega tahtnud üldse vastata, siis aga ütles, et tema arvates on mõistlikkus see, kui kõike tehakse korralikult ja rahulikult, olgu see siis tänaval kõndimine või vestlemine ja üldse kõik muu. "Lühidalt," ütles ta, "mulle näib, et see, mille kohta sa küsid, on teatav rahulikkus."

"Ei tea, kas sul on õigus, Charmides. Öeldakse ju küll, et rahulikud inimesed on mõistlikud, kuid vaatame, kas see ikka peab paika. Ütle mulle, eks kuulu ju mõistlikkus nende asjade hulka, mis on ilusad?"

"Kindlasti."

"Mis aga on koolis ilusam, kas kirjutada tähti kiiresti või rahuliku aeglusega?"

"Kiiresti."

"Ja eks ole kitaramängus kiirus ja maadlemisel hoogsus palju ilusam kui rahulikkus ja aeglus?"

"On küll."

"Kas pole nii ka rusikavõitluses ja pankraationis?"

"Kindlasti."

"Ja kas pole ka jooksmise ja hüppamise ja üldse kõigi kehaliste harjutuste juures hoogsus ja kiirus ilusad, vaevalisus ja rahulikus aga inetud?"

"Näib küll nii."

"Niisiis näib meile," ütlesin mina, "et mis puutub kehasse, siis pole ilus mitte rahulikkus, vaid kiirus ja hoogsus. Kas pole nii?"

"Kindlasti."

"Mõistlikkus aga on midagi ilusat?"

"On küll."

"Kui nüüd mõistlikkus on ilus, siis pole kehasse puutuvates asjades mõistlikum mitte rahulikkus, vaid kiirus?"

"Paistab küll."

"Aga kumb on ilusam," küsisin mina, "kas hea või halb õppimisvõime?"

"Hea."

"Kuid eks tähenda ja hea õppimisvõime seda, et õpitakse kiiresti, halb aga seda, et õpitakse pika meelega ja aeglaselt?"

"Jaa."

"Ja kas pole ka kiiresti ja hoogsalt õpetamine ilusam kui aeglane ja rahulik?"

"On küll."

"Aga kuidas on mäletamise ja meeldejätmisega, kas ilusam on rahulikkus ja aeglus või väledus ja kiirus?"

"Väledus ja kiirus," ütles tema.

"Ja kas pole taiplikkus teatud hinge väledus, mitte aga rahulikkus?" "Tõsi."

"Niisiis, mis puutub öeldu mõistmisse, olgu see siis kirjutamisõpetaja, kitaramängu õpetaja või ükskõik kelle juures, siis on ilusam, kui seda tehakse võimalikult kiiremini, mitte aga võimalikult rahulikumalt?"

"Jaa."

"Ent hinge otsingutes ja arutlustes? Nagu ma arvan, ei vääri kiitust mitte see, kes on kõige rahulikum ning vaevaliselt arutleb ja lahenduse leiab, vaid see, kes tegutseb kergesti ja kiirelt."

"Nii see on," ütles tema.

"Kas ei paista siis meile, Charmides," küsisin mina, "et nii hinge kui ka kehaga seotud asjades on kiirus ja elavus ilusamad kui aeglus ja rahulikkus?"

"Karta on."

"Niisiis ei ole mõistlikkus teatav rahulikkus ja mõistlik elu ei ole rahulik elu, nagu sellest arutlusest ilmneb, kui mõistlik peab olema ilus. Tõepoolest, ilmneb, et kaht laadi tegudest elus pole rahulikud pea mitte kunagi ilusamade kui kiired ja jõulised. Kui aga, mu sõber, rahulikud teod poleks ei sugugi vähem ega rohkem ilusad kui hoogsad ja kiired, poleks ka mõistlikkus ka siis sugugi mitte pigem rahulikkus kui hoogsus ja kiirus, ei kõndimisel, kõnelemisel ega kusagil mujal, ning rahulik elu poleks mõistlikum mitterahulikust, sest me lähtusime arutluses sellest, et mõistlikkus on midagi ilusat, ning ilmnes, et kiired teod pole sugugi mitte vähem ilusad kui rahulikud."

"Mulle näib, Sokrates, et sul on õigus."

"Pinguta siis, Charmides, veel kord oma tähelepanu," ütlesin mina, "vaata endasse ja mõtle, milliseks teeb sind mõistlikkus ning milline ta peab olema, et seda teha, ja kõige üle järele mõtelnud, ütle mulle täpselt ja mehiselt, mis ta sinu arvates on."

Ta vaikis mõnda aega, mõtiskledes mehemoodi, ja ütles siis: "Mulle näib, et mõistlikkus paneb inimese häbi tundma ja teeb ta häbelikuks, ning ta on seesama mis häbitunne."

"Olgu," ütlesin mina. "Kas sa just äsja ei nõustunud sellega, et mõistlikkus on ilus?"

"Kindlasti."

"Niisiis on mõistlikud inimesed ühtlasi ka head?"

"Jaa."

"Ent kas saab olla hea see, mis ei tee heaks?"

"Muidugi mitte."

"Ja mõistlikkus pole niisiis mitte ainult ilus, vaid ka hea?"

"Nii mulle näib."

"Kuidas siis, kas sina ei arvagi, et Homerosel on õigus, kui ta ütleb: Ei häbi kaaslaseks kõlba, kui kehvus kerjama sunnib."

"Kahtlemata on õigus."

"Niisiis, nagu näib, on häbitunne hea ja ei ole hea."

"Näib küll nii."

"Mõistlikkus aga on hea, kui ta neid, kel ta on, heaks teeb, halvaks aga mitte."

"Ka mulle näib nii, nagu sa räägid."

"Niisiis ei ole mõistlikkus häbitunne, kui mõistlikkus on hea, häbitunne aga võib olla nii hea kui halb."

"Mulle näib, et sul on õigus, Sokrates. Aga vaata, mis sa arvad sellest, mis käib ka mõistlikkuse kohta ja mis mulle äsja meenus: olen kuulnud kedagi ütlemas, et mõistlikkus on tegelemine omaenese asjadega. Vaatle ka seda, kas ütlejal on sinu meelest õigus?"

"Sa nurjatu! Kindlasti kuulsid seda Kritiase või mõne teise targa käest."

"Mulle näib, et kellegi teise käest, "ütles Kritias, "kindlasti mitte minu käest."

"Kuid mis tähtsust sel on, Sokrates," küsis Charmides, "kelle käest ma seda kuulsin?"

"Mitte mingisugust," vastasin mina, "sest vaadata ei tule mitte kes seda ütles, vaid kas see on tõsi või mitte."

"Selles on sul õigus."

"Zeusi nimel, muidugi," ütlesin mina. "Kuid ma mõtlen imestusega, kas me üldse leiame, kuidas sellega on, sest see sarnaneb mõistatusega."

"Mispärast?"

"Sellepärast, et see, kes ütles mõistlikkuse olevat tegelemise omaenese asjadega, ei mõelnud kindlasti mitte seda, mida ta sõnadega ütles. Kas sa ei arva, et kui kooliõpetaja kirjutab või loeb, siis ta tegeleb millegagi?"

"Muidugi tegeleb."

"Kas ta siis kirjutas ja luges ainult omaenese nime ning õpetas ka teid, poisse, seda tegema, või kirjutasite te peale omaendi ja oma sõprade nimede ka oma vaenlaste nimesid?"

"Muidugi ka neid."

"Kas te seda tehes toppisite oma nina võõrastesse asjadesse ega olnudki mõistlikud?"

"Sugugi mitte."

"Ja ometi ei tegelenud te omaenese asjadega, juhul kui kirjutamine ja lugemine ikka on millegagi tegelemine?"

"Kahtlemata on."

"Ning ka arstimine, mu sõber, ja maja ehitamine ja kudumine ja mis tahes oskuste abil mingi oskustöö tegemine on ka millegagi tegelemine?"

"Kindlasti."

"Kuidas siis?" küsisin mina, "kas sulle näib, et riiki valitseb hästi seadus, mis käsib igaüht kududa ja pesta omaenese rõivaid ning valmistada ise omaenese jalavarjud ja õlinõu ja kaabitsa ja kõik muu sellise, nii et keegi ei puutuks teise asjadesse, vaid igaüks tegeleks oma asjadega ja teeks oma asju."

"Ei, nii ma ei arva."

"Ent kui riiki valitsetakse mõistlikult, siis valitsetakse teda ka hästi?"

"Kuidas siis teisiti?"

"Niisiis ei ole mõistlikkus see, kui tegeldakse ainult omaenese asjadega ja sel viisil?"

"Näib, et ei ole."

"Niisiis see, kes ütles, et mõistlikkus on tegelemine omaenese asjadega, rääkis mõistu, nagu ma just äsja ütlesin, sest ei saanud ta ju olla nii lihtsameelne. Või kuulsid sa seda mõne juhmi käest, Charmides?"

"Sugugi mitte, vastupidi, ta näis väga tark olevat."

"Siis mõtles ta seda kindlasti mõistatusena, olles kindel, et on väga raske teada saada, mida tähendab tegelemine omaenese asjadega."

"Küllap vist."

"Mida siis küll võiks tähendada see omaenese asjadega tegelemine? Oskad sa midagi arvata?"

"Zeusi nimel, mina küll ei tea," vastas Charmides, "aga võib-olla ei teadnud seda ütleja isegi." Ja seda öeldes ta naeratas ja heitis pilgu Kritiasele.

Kritiasest oli juba ammu näha, et ta on erutatud ning tahab Charmidese ja teiste juuresolijate ees silma paista. Seni oli ta ennast vaevaga vaos hoidnud, nüüd aga ei pidanud enam vastu; mul näis olevat õigus, kui olin arvanud, et just Kritiaselt kuuliski Charmides sellist vastust küsimusele, mis on mõistlikkus. Charmides tahtis, et mitte tema, vaid Kritias seda vastust kaitseks ning ta ärritas Kritiast sellega, et osutas oma lüüasaamisele.

Kritias aga ei talunud seda ja mulle näis, et ta vihastas Charmidese peale, nii nagu luuletaja näitleja peale, kes tema teose on ära rikkunud. Ta vaatas Charmidesele otsa ja küsis: "Kas sina, Charmides, arvad, et kui sina ei tea, mida pidas silmas see, kes ütles, et mõistlikkus on tegelemine omaenese asjadega, siis ei tea seda ka ütleja ise."

"Auväärt Kritias," ütlesin mina, "siin pole midagi imestada, et tema eas sellest veel aru ei saada, ja on loomulik, et sina seda tead nii oma ea kui õpetatuse tõttu. Ja kui sa oled nõus sellega, et mõistlikkus on just see, mida see siin ütles, ning astud ise vestlusse, siis vaatleksin ka mina palju meelsamini koos sinuga, kas öeldu on tõsi või mitte."

"Olen igati nõus," ütles Kritias, "ja jätkan vestlust."

"Suurepärane, et sa nii teed," ütlesin mina. "Ütle nüüd mulle, kas sa nõustud sellega, mis ma äsja ütlesin, nimelt et kõik käsitöölised midagi teevad?"

"Jaa."

"Kas sa arvad, et nad teevad ainult omaendi asju või ka teiste omi?"

"Ka teiste omi."

"Ja nad on mõistlikud, ehkki ei tee ainult omaendi asju?"

"Mis takistab seda arvamast?"

"Mind igatahes ei takista miski," ütlesin mina, "kuid vaata, kas pole siin siiski takistust selle jaoks, kes arvab, et mõistlikkus on tegelemine omaenese asjadega, seejuures aga ütleb, et miski ei takista neidki mõistlikud olemast, kes ka teiste asjadega tegelevad?"

"Ja millal ma küll nõustusin sellega, et need, kes teiste asjadega tegelevad, on mõistlikud?" küsis Kritias, "ehkki olin nõus, et need, kes teiste asju teevad, on mõistlikud?"

"Niisiis pole sinu jaoks tegemine ja tegelemine üks ja seesama?"

"Kindlasti mitte," ütles Kritias, "ega ka mitte töötamine ja tegemine. Sest olen õppinud Hesiodoselt, et "iialgi töö häbi sulle ei tee". Kui ta ka selliseid asju, millest sina räägid, töödeks, töötamiseks ja tegelemiseks nimetaks, kas sa usud siis teda ütlevat, et kellelgi pole häbi olla jalatsitegija või kalakaupmees või lõbumajas istuja? Ei, seda uskuda ei saa, Sokrates. Ka tema, arvan ma, pidas millegi tegemist erinevaks tegelemisest ja töötamisest ning leidis, et millegi tegemine võib mõnikord olla häbiks, kui see pole ilus, töö pole aga kunagi häbiks.

Sest kõike, mis on ilusti ja kasulikult tehtud, nimetab ta töödeks ning selliseid tegemisi töötamiseks ja tegelemiseks. Tuleb kinnitada, et üksnes selliseid asju peab ta inimesele omaseks, kõiki kahjulikke asju aga võõraks. Seega tuleb arvata, et Hesiodos nagu iga teinegi mõtlev inimene nimetab mõistlikuks seda, kes tegeleb omaenese asjadega."

"Jaa, Kritias," ütlesin mina, "arvasin peaaegu kohe, kui sa rääkima hakkasid, et sa nimetasid omaseid ja omaenese asju headeks ning nende heade asjade tegemist tegelemiseks. Olen ju minagi loendamatuid kordi kuulnud Prodikost sõnu eristamas. Kuid minu pärast võid sa iga sõna panna mis tahes asja külge, näita mulle ainult, mida sa parajasti mingi sõnaga silmas pead. Nüüd aga võta jälle algusest peale ja määratle, palun, täpselt: sa niisiis ütled, et mõistlikkus on heade asjade tegemine, toimetamine või nendega tegelemine või ükskõik kuidas sulle meeldib seda nimetada?"

"Jaa."

"Mõistlik pole niisiis mitte see, kes tegeleb halbade asjadega, vaid see, kes tegeleb headega."

"Kas siis sina, mu armas, arvad teisiti?"

"Ärgem vaadelgem seda, mida mina arvan, vaid seda, mida sina praegu ütled."

"Ja mina ütlen loomulikult, et seda, kes ei tee mitte head, vaid halba, seda ma ei nimeta mõistlikuks, seda aga, kes ei tee mitte halba, vaid head, seda nimetan ma mõistlikuks, ning ma määratlen sulle täpselt, et mõistlikkus on tegelemine heade asjadega."

"Ja sul võib-olla ongi õigus," ütlesin mina. "Mind paneb imestama vaid see, et sa arvad mõistlikke inimesi mitte oimavat, et nad mõistlikud on."

"Ma ju ei arva nii," ütles tema.

"Kuid kas sa just mõne aja eest ei öelnud, et käsitöölised võivad mõistlikud olla ka siis, kui nad teistele midagi teevad?"

"Ütlesin," vastas Kritias, "kuid mis siis?"

"Ei midagi. Ütle vaid, kas sa ei arva, et arst, kes kellegi terveks teeb, teeb midagi kasulikku nii iseendale kui ka sellele, kelle ta terveks ravib?"

"Arvan küll."

"Ja kas see, kes sellise asjaga tegeleb, ei tee seda, mis on ta kohus?"

"Teeb küll."

"Ning kas see, kes täidab oma kohust, pole mõistlik?"

"On küll."

"Kas arst teab paratamatult, millal ta ravimine osutub kasulikuks ja millal mitte? Ning kas iga käsitööline teab iga kord, kas ta saab oma tööst kasu või mitte?"

"Vist mitte."

"Seega siis võib mõnikord juhtuda, et arst teeb midagi, mis on kas kasulik või kahjulik, ise oimamata, kuidas ta toimis, ometigi kui ta tegevus kasulik oli, siis, nagu sa ütled, toimis ta mõistlikult? Või ei öelnud sa nii?"

"Ütlesin."

"Kas pole siis mõnikord nii, et see, kes teeb midagi kasulikku, tegeleb mõistlikult ja on mõistlik ning ise seda ei oima?"

"Kuid see, Sokrates, ei saa ju ometi võimalik olla, ning kui sa arvad, et see tuleneb paratamatult asjadest, millega ma enne nõustusin, siis võtan ma sellest pigem midagi tagasi ja tunnen oma eksimuse pärast vähem häbi kui siis, kui peaksin nõustuma sellega, et inimene, kes iseennast ei oima, on mõistlik. Peaaegu ütleksin, et mõistlikkus just sedasama tähendabki - oimata iseennast - ning nõustun sellega, kes need sõnad Delphis pühenduseks on toonud. See näib mulle olevat mõeldud justkui jumala tervitusena sisseastujaile tavalise "Ole rõõmus!" asemel, andes mõista, et viimane pole õige ja et üksteist ei tule üles kutsuda mitte rõõmustama, vaid mõistlikud olema. Sel viisil kõnetab jumal sisseastujaid teisiti kui inimesed, nagu minu arvates pühenduskirja tegija ongi mõelnud, ja ta ei ütle sisseastujale mitte midagi muud kui "Ole mõistlik". Muidugi ütleb ta ennustajana seda mõistu. Sest "Oimama iseennast" ja "Ole mõistlik" on üks ja seesama, nagu seda ütleb kirjasõna ise ja ütlen ka mina, ent kerge on eksida ja seda millekski muuks pidada, ja nii ongi minu arvates teinud need, kes on hiljem pühendanud selliseid kirjutisi nagu "Mitte midagi üleliia" ja "Tagatis hukutab". Sest nad arvasid, et "Oima iseennast" on nõuanne, mitte aga jumala tervitus sisseastujale, ning nemadki tahtsid kasulikku nõu anda ja nii kirjutasidki oma pühendused. Milleks ma aga seda kõike räägin, Sokrates, on see: ma tühistan kõik, mis ma sulle enne ütlesin.

Võib-olla oli sinul mõnes asjas rohkem õigus, minul jälle mõnes teises, selgust me igatahes ei saanud. Nüüd aga olen valmis sulle vastama, kui sa ei nõustu sellega, et mõistlikkus tähendab oimata iseennast."

"Aga Kritias," ütlesin mina, "sa ju suhtud minusse nii, nagu oleksin ma öelnud, et tean seda, mille kohta küsin, ja nagu võiksin ma nõustuda oma tahtmise järgi. See pole nii ja just sellepärast, et ma ise ei tea, uuringi ma koos sinuga seda, mis ette on seatud. Asja vaadelnud, olen valmis sulle ütlema, kas ma nõustun või mitte, kuid kannata seni, kuni ma vaatlen."

"Vaatle siis," ütles tema.

"Seda ma just teha tahangi," ütlesin mina. "Kui mõistlikkus on millegi oimamine, siis on ilmne, et see on mingi teadmine millestki, kas pole?"

"Kindlasti on."

"Kui sa nüüd minult küsiksid, mis kasu toob meile arstiteadus, olles teadmine tervisesse puutuvast, ja mis ta meie heaks teeb, ning mina vastaksin, et sugugi mitte väikest kasu, sest ta toob meile tervist, mis on väga ilus asi - kas sa nõustuksid sellega?"

"Nõustun."

"Ja kui sa minult küsiksid, mida annab meile majaehituskunst, mis on teadmine majade ehitamisest, vastaksin ma, et maju, ja nii ka kõigi teiste kunstide kohta. Niisiis, kui sa ütled, et mõistlikkus on teadmine iseendast, pead ka sina oskama vastata, kui sinult küsitakse: Kritias, mida ilusat ja oma nime väärilist annab meile mõistlikkus, olles teadmine iseendast? Lase käia ja ütle!"

"Sa ei uuri asja õigesti, Sokrates," ütles tema. "sest see ei sarnane teiste teadmistega, nii nagu needki üksteisega ei sarnane. Sina aga toimetad oma uurimist, nagu oleksid nad sarnased. Ütle siis mulle, mida annab meile arvutamiskunst või geomeetria samal viisil, nagu ehituskunst annab maju või kudumine rõivaid või kõik muud seesugused kunstid oma tooteid annavad, mida igaüks külluses võib nimetada. Oskad sa öelda? Sa ei oska."

"Sul on õigus," ütlesin mina. "Ent siiski oskan ma sulle iga sellise teadmise puhul öelda, millest see teadmine on, ja see, millest on teadmine, pole seesama, mis teadmine ise. Nagu näiteks arvutamiskunst on teadmine paaritust ja paarisarvust ja sellest, millised on nende suhted iseenda ja teistega. Kas pole?"

"Nõus."

"Ja kas pole paaritu ja paarisarv midagi muud kui arvutamiskunst ise?"

"Kahtlemata."

"Ning kaalumiskunst on teadmine raskemast ja kergemast kaalust, raske ja kerge aga on midagi muud kui kaalumiskunst ise. Oled sa nõus?"

"Olen."

"Ütle mulle siis ka mõistlikkuse kohta: mis on see, millest see teadmine on ja mis on midagi muud kui mõistlikkus ise?"

"See’p see ongi, Sokrates," ütles tema, "uurides jõuad sa selle juurde, mille poolest mõistlikkus kõigist teistest teadmistest erineb, sina aga otsid mingisugust sarnasust tema ja teiste vahel. Seda aga pole: kõik teised teadmised on teadmised mingist teisest asjast ja mitte iseendast, mõistlikkus aga on ainsana teadmine nii teistest teadmistest kui ka iseendast. Ja see pole sulle sugugi teadmata ning ma arvan, et sa teed just seda, mida äsja eitasid: püüad mind ümber lükata ning jätad kõrvale selle, mille üle me arutleme."

"Oh, kuidas sa eksid," ütlesin mina, "kui sa arvad, et sind kõigest väest ümber lükates on mul mingi muu põhjus kui see, mis paneb mind mu enese sõnugi hoolega läbi katsuma: kartus, et ma eneselegi märkamatult võiksin arvata, et tean midagi sellist, mida ma siiski ei tea. Ja nüüdki ütlen ma, et vaatlen asja eelkõige iseenda pärast ja vahel ka sõprade pärast: või kas sa ei arva, et pea kõigile inimestele on hea, kui iga asja puhul, mis olemas, saab selgeks, kuidas temaga lood on?"

"Päris kindlasti, Sokrates."

"Siis ole julge, mu kullake, ja vasta küsimustele nii nagu sulle näib, ning ära hooli sellest, kas lükatakse ümber Kritias või Sokrates.

e

Pööra oma tähelepanu arutlusele enesele ja vaatle, kuhu see järelekatsumine välja jõuab."

"Olgu," ütles ta, "ma teen nii, sest mulle näib, et sa räägid asjalikult."

"Niisiis ütle mulle," küsisin mina, "mida sa mõtled mõistlikkuse all?"

"Niisiis ma ütlen sulle," ütles tema, "et ainsana kõikidest teadmistest on see teadmine iseendast ja kõikidest teistest teadmistest."

"Kui ta on teadmine teadmisest, kas pole ta siis ka teadmine teadmise puudumisest?"

"Kindlasti on," ütles tema.

"Seega siis mitte keegi teine, vaid üksnes mõistlik on võimeline iseennast oimama, kindlaks tegema, mida ta teab ja mida mitte, ning on võimeline ka teisi niisamuti vaatlema, mida keegi teab või arvab teadvat ja mida keegi küll arvab teadvat, kuid ei tea. Pead sa seda silmas?"

"Jaa," ütles tema.

"Lähme siis nüüd jälle tagasi selle juurde, sest kolm on igale asjale hea, ja vaatleme algusest peale ning kõigepealt seda, kas on või ei ole võimalik teada selle kohta, mida teatakse, et seda teatakse, ja selle kohta, mida ei teata, et seda ei teata; seejärel aga, kui see on võimalik, siis mis kasu on sellest, et me seda teame."

"Vaatleme," ütles tema.

"Kuule Kritias," ütlesin mina, "kas sina ehk ei leia selles asjas paremat nõu kui mina, sest mina igatahes olen nõutu. Ja kas tahad teada, mispärast?"

"Tahan."

"Kui on nii, nagu sa äsja rääkisid, siis on kogu asi sedasi, et on olemas üks teatud teadmine, mis pole teadmine millestki muust kui vaid iseendast ja teistest teadmistest ja peale selle veel ka teadmise puudumisest."

"Kindlasti."

"Vaata nüüd, mu sõber, kui veidraks meie jutt läheb. kui sa vaatled sedasama teiste asjade puhul, siis, arvan ma, näib see sulle täiesti võimatu."

"Kuidas, ja mille puhul?"

"Kohe näed. Mõtle, kas sinu arust on olemas mingi selline nägemine, mis ei näe mitte seda, mida teised nägemised, vaid on ainult iseenda ja teiste nägemiste nägemine ja nägemise puudumise nägemine samuti. Ning ta ei näe mitte ühtegi värvi, ehkki on nägemine, vaid ainult iseennast ja teisi nägemisi. Kas sinu arust on midagi sellist olemas?"

"Zeusi nimel, kindlasti mitte."

"Või kuulmist, mis ei kuule mitte ühtegi häält, vaid ainult iseennast ja teisi kuulmisi ja kuulmise puudumist?"

"Pole samuti olemas."

"Ühesõnaga, vaatle kõiki aistinguid: kas sinu arust on olemas aisting, mis aistib teisi aistinguid ja iseennast, kuid mitte midagi sellist, mida aistivad teised aistingud?"

"Kindlasti mitte."

"Või on sinu arvates olemas mingi himu, mis pole himu mitte ühegi naudingu järele, vaid ainult iseenese ja teiste himude himu?"

"Ei ole."

"Ega ka mitte tahtmist, nagu ma arvan, mis ei taha ühtegi hüvet, vaid ainult iseennast ja teisi tahtmisi."

"Muidugi mitte."

"Võid sa nimetada mõnda sellist armastust, mis ei armasta midagi ilusat, vaid ainult iseennast ja teisi armastusi?"

"Ei või."

"Oled sa kohanud mõnda kartust, mis kardab iseennast ja teisi kartusi, ent mitte ühtegi kohutavat asja?"

"Pole kohanud."

"Või arvamist arvamiste ja iseenda kohta, mis seejuures ei arvaks midagi asjadest, millest arvavad teised arvamised?" "Mitte kunagi."

"Ja ometi me ütleme, nagu näib, et on olemas mingi selline teadmine, mis pole teadmine mitte ühestki teadmisalast, vaid üksnes iseendast ja teistest teadmistest."

"Nii me ütleme."

"Ent kas pole veider, kui see tõepoolest olemas on? Me ju ei kinnita veel, et seda pole, vaid vaatleme, kas on?"

"Sul on õigus."

"Niisiis: see teadmine on teadmine millestki ning tal on mingi teatav võime olla teadmine millestki. Või kuidas?"

"Tingimata."

"Ja me ütleme ka, et sellel, mis on suurem, on mingi teatav võime olla millestki suurem?"

"Jaa."

"Seega siis millestki väiksemast, kui ta ise on suurem?"

"Kindel see."

"Kui me nüüd leiame millegi suurema, mis on suurem teistest suurematest ja iseendast, ei ole aga suurem mitte millestki, millest teised on suuremad, siis on talle kõigiti omane, olles iseendast suurem, olla ka iseendast väiksem, kas pole?"

"Päris kindlasti, Sokrates," ütles tema.

"Ja kas pole nii, et kui miski on kahekordne teiste kahekordsete ja iseenda suhtes, siis on ta seda nii, et ta ise ja teised kujutavad endast poolt, sest miski saab kahekordne olla ainult selle suhtes, mis on temast pool."

"Tõsi."

"Ja kas pole siis iseendast suurem ka iseendast väiksem ja iseendast raskem iseendast kergem ja iseendast vanem iseendast noorem ja nii edasi, nii et kui miski rakendab oma võimet iseenda suhtes, kas ei pea tal siis olema ka toosama olemus, mille suhtes tal võime on? Näiteks me ütleme, et kuulmine pole mitte millegi muu kui mingi hääle kuulmine, kas pole?"

"Jaa."

"Kui aga kuulmine iseennast kuuleb, kas siis ei peaks tal olema hääl, sest muidu ta ju ei kuuleks?"

"Ilmtingimata."

"Ja kui nägemine näeb iseennast, siis, mu sõber, peab tal kindlasti olema mingi värv, sest midagi värvusetut nägemine ju ei näeks?"

"Muidugi mitte."

"Näed nüüd, Kritias, et kõigest sellest, mis me oleme läbi vaadanud, näib meile ühtede puhul täiseti võimatu, teiste puhul aga üsna uskumatu, et iseenda võimet võiks rakendada iseenda suhtes. Suuruste, hulkade ja muu sellise puhul on see täiesti võimatu, kas pole?"

"Igatahes."

"Kuulmise ja nägemise puhul aga, ja et liikumine iseennast liikuma paneks ja kuumus iseennast süütaks, ja kõige muu sellise puhul näib see mõnele uskumatu, mõnele aga võib-olla mitte. Ja on vaja kanget meest, mu sõber, kes kõiki juhtumeid arvestades täpselt kindlaks teeks, kas kõik olemasolevad asjad on sellised, et nad ei saa rakendada iseenda võimet iseenda suhtes, vaid üksnes millegi muu suhtes, või ühed saavad, teised aga mitte; ja kui ongi olemas selliseid, mis oma võimet iseendale rakendavad, siis kas kuulub nende hulka ka see teadmine, mida me mõistlikkuseks nimetame. Mina igatahes ei usu, et mina suudaksin seda kindlaks teha. Seepärast ei saa ma ka kindlalt öelda, kas teadmine teadmisest võib olemas olla, või kui selline teadmine olekski olemas, kas ma siis pean selliseks mõistlikkust, enne kui ma pole vaadelnud, kas sellest sellisena on meile mingit kasu või mitte. Sest on prohvetlik aimdus, et mõistlikkus on midagi kasulikku ja head. Sina aga, Kallaischrose poeg, kes sa väidad, et mõistlikkus on teadmine teadmisest ja teadmise puudumisest, näita nüüd kõigepealt, et see, mis ma äsja rääkisin, on võimalik, ning seejärel, et peale võimaliku on see ka kasulik. Küllap jään siis minagi rahule ja usun, et sa räägid õigesti, mis see mõistlikkus on."

Kui Kritias seda kuulis ja nägi, et ma olen nõutu, siis näis temagi nii nagu see, kes teist haigutamas nähes ka ise haigutama hakkab, minu nõutuse tõttu nõutuks jäävat. Ent oma alatise hea maine pärast häbenes ta juuresolijaid ega tahtnud tunnistada, et ta ei suuda teha seda, milleks olin teda õhutanud, ning asjasse kindlust tuua. Niisiis ei rääkinud ta midagi selget, vaid püüdis ainult oma nõutust varjata.

Ja et meie arutlus edasi liiguks, ütlesin ma talle: "Kui see sulle meeldib, Kritias, siis nõustugem nüüd, et teadmine teadmisest on võimalik: kas see tõepoolest nii on, seda võime vaadelda hiljem. Nüüd aga, pidades seda võimalikuks, ütle mulle, kuidas ta võimaldab meil paremini teada, mida keegi teab ja mida mitte. Sest seda me ju nimetasimegi iseenda oimamiseks ja mõistlikkuseks, kas pole?"

"Kindlasti, Sokrates," ütles tema, "ja need asjad käivad teataval viisil kokku, sest kui kellelgi on teadmine, mis oimab iseennast, siis on ta ise selline nagu see, mis tal on. Niisamuti kui kellelgi on kiirus, siis on ta kiire, kui ilu, siis ilus, kui oimamine, siis oimav. Ja kui tal on iseenda oimamine, küllap ta siis on iseennast oimav."

"Ma ei kahtle selles sugugi, et kellel on eneseoimamine, see ennast ka oimab," ütlesin mina. "Kuid miks peaks ta seejuures paratamatult teadma, mida ta teab ja mida mitte?"

"Sest need kaks asja, Sokrates, on üks ja seesama."

"Võib-olla," ütlesin mina, "kuid ma kardan, et ma olen alati ühesugune: ma ei saa ikkagi aru, kuidas nad saavad olla üks ja seesama."

"Mida sa silmas pead?" küsis tema.

"Seda," ütlesin mina, "et kui on olemas teadmine teadmisest, kas suudab ta siis kindlaks teha midagi rohkemat, kui et vaat see on teadmine, see aga mitte?"

"Ei midagi rohkemat, just nimelt seda."

"Kas teadmine tervisega seotud asjust või selle teadmise puudumine on seesama mis teadmine õiglusest või selle teadmise puudumine?"

"Sugugi mitte."

"Nii et üks neist on arstiteadus, teine riigiteadus, see aga, millest meie räägime, pole mitte midagi muud kui lihtsalt teadus."

"Kuidas siis teisiti?"

"Kui nüüd keegi ei tea midagi ei tervisest ega õiglusest, vaid oimab ainult teadmist, sest tal on teadmine ainult sellest, kas pole siis tõenäoline, et ta oimab nii iseenda kui ka teiste puhul, et ta midagi teab ja et tal on mingi teadmine?"

"Õigus."

"Kuidas ta aga selle teadmise abil võib teada saada, mida ta oimab? Sest tervisesse puutuvaid asju oimab ta ju arstiteaduse ja mitte mõistlikkuse abil, harmooniat muusikateaduse ja mitte mõistlikkuse abil, majaehitamist ehituskunsti ja mitte mõistlikkuse abil, ja nii on kõigi asjadega, kas pole?"

"Näib küll."

"Ja kui mõistlikkus on üksnes teadmine teadmisest, siis kuidas saab keegi selle abil teada, et ta oimab tervist või majaehitamist?"

"Mitte kuidagi."

"Niisiis see, kes seda teada ei saa, ei tea mitte seda, mida ta teab, vaid üksnes seda, et ta teab."

"Paistab küll."

"Niisiis pole mõistlikkus või mõistlik olemine mitte teadmine sellest, mida teatakse ja mida mitte, vaid üksnes sellest, et teatakse."

"Karta on."

"Niisiis pole ka selline inimene ka võimeline järele katsuma, kas see, kes ütleb, et ta midagi teab, seda teab või mitte; nagu näib, saab ta oimata üksnes seda, et teisel on mingi teadmine, ent millest see teadmine on, seda mõistlikkus tal oimata ei aita."

"Näib küll."

"Ning ta pole võimeline eristama seda, kes ainult teeskleb arsti, sellest, kes tõeliselt arst on, nagu pole võimeline teisigi teadjaid mitteteadjaist eristama. Vaadelgem seda nii: kui mõistlik inimene või ükskõik kes teine tahab ära tunda, kas tegemist on tõelise arstiga või mitte, siis ei hakka ta ju kindlasti mitte tollega arstiteadusest rääkima; arst, nagu me ütlesime, ei mõista ju muud kui vaid neid asju, mis tervisesse ja haigustesse puutuvad, kas pole?"

"See on tõsi."

"Teadmisest aga ei tea ta midagi, selle me omistasime üksnes mõistlikkusele."

"Jaa."

"Ning ka arst ei tea arstiteadusest mitte midagi, kui arstiteadus on teadmine?"

"Tõsi."

"Mõistlik võib oimata, et arstil on mingi teadmine, kui ta aga tahab järele katsuda, mis teadmine see on, kas ei pea ta siis vaatlema, mis asjadest see teadmine on? Või kas ei määratleta iga teadmist mitte ainult selle põhjal, et ta on teadmine, vaid ka selle põhjal, mis teadmine ta on, milliste asjade teadmine?"

"Selle põhjal jah."

"Ning arstiteadust määratletakse ja eristatakse teistest teadmistest selle põhjal, et ta on teadmine tervisesse ja haigusesse puutuvatest asjadest."

"Jaa."

"Kas ei pea siis see, kes tahab arstiteaduse kohta midagi järele uurida, uurima asju, milles see seisneb, ja see ei seisne ju kindlasti mitte nendes asjades, mis jäävad sellest väljapoole?"

"Kindlasti mitte."

"Niisiis see, kes õigesti uurib, uurib seda, kuivõrd arst arst on, tervisesse ja haigusesse puutuvais asjus?"

"Näib küll."

"Ja kas ei uuri ta ses suhtes nii sõnu kui ka tegusid: kas öeldu vastab tõele ja kas tegutsetakse õigesti?"

"Kindlasti."

"Kas keegi saab seda jälgida arstiteadust valdamata?"

"Ei saa."

"Ilmselt siis mitte keegi peale arsti ja isegi mitte mõistlik, sest siis peaks too lisaks veel ka arst olema."

"Nii see on."

"Seega siis igal juhul, kui mõistlikkus on üksnes teadmine teadmisest ja teadmise puudumisest, pole ta võimeline otsustama ei arsti üle - kas see tunneb oma kunsti või ei tunne ja ainult teeskleb või arvab, et tunneb - ega mis tahes muu asjatundja üle mis tahes alal, välja arvatud omaenese ala; ja nii on lugu ka teiste asjatundjatega."

"Paistab küll," ütles tema.

"Kuid mis kasu, Kritias, meil mõistlikkusest veel oleks, kui see selline on? Sest kui mõistlik, nagu me alguses oletasime, teaks selle kohta, mida ta teab, et ta seda teab, ja selle kohta, mida ta ei tea, et ta seda ei tea, ja kui ta oleks võimeline vaatlema sedasama teistegi puhul, oleks mõistlik olemine meile vägagi kasuks, sest me ise, olles mõistlikud, elaksime oma elu eksimatutena ja nii ka kõik teised, keda me juhime. Sest me ei püüaks teha ise seda, mida me ei tunne, vaid leiaksime neid, kes asja tunnevad ja annaksime selle üle nende kätte; ning me ei annaks neile, keda me juhime, teha mitte midagi muud kui vaid seda, millest neil on teadmine. Ja nii oleks mõistlikkuse poolt majapidamine hästi korraldatud ja riik hästi valitsetud ja sedasi kõik muu, mida juhib mõistlikkus.

Kui aga eksimine on kõrvaldatud ja õige teguviis teed näitab, siis on paratamatu, et inimestel selliselt meelestatuina kõik hästi läheb, need aga, kel läheb hästi, on õnnelikud. Kas me ei rääkinud mõistlikkusest just seda, Kritias, kui me rääkisime, kui suur hüve on teada, mida teatakse ja mida ei teata?"

"Päris kindlasti just seda," ütles tema.

"Nüüd sa aga näed," ütlesin mina, "et mitte kusagil pole mitte mingit sellist teadmist."

"Näen," ütles tema.

"Ent võib-olla on sellel, mille me nüüd oleme leidnud mõistlikkuse olevat, nimelt teadmisel teadmisest ja teadmise puudumisest see hüve, et kellel see on, see õpib kõike paremini ning näeb kõike selgemini, sest kõigele õpitavale lisaks näeb ta veel ka teadmist; ja võib-olla katsub ta teisigi selles, mida ta ise õpib, paremini järele, kuna need, kes ilma mõistlikkuseta järele katsuvad, teevad seda vaevaliselt ja viletsamini?

Kas ei saa me mõistlikkusest just sellist kasu, mu sõber, meie aga vaatame millegi suurema järele ja mõtleme ta suuremaks, kui ta on?"

"Vahest on see tõesti nii," ütles tema. "Võib-olla," ütlesin mina. "Võib-olla aga pole selles, mida me otsinud oleme, mitte midagi asjalikku. Ma järeldan seda sellest, et kui mõistlikkus on selline, siis ilmnevad tema puhul mõned veidrad asjad. Kui sul midagi selle vastu pole, siis vaadelgem asja, lähtudes sellest, et teadmine teadmisest on võimalik, ning jäädes selle juurde, mida me algul oletasime, nimelt et mõistlikkus on teadmine sellest, mida teatakse ja mida ei teata. Ning kõike seda oletades vaadelgem veelgi hoolikamalt, kas ta sellisena toob meile mingit tulu. Äsja me nõustusime sellega, et mõistlikkus, kui ta selline on ja juhib maja või riigi valitsemist, on suureks hüveks, ent mulle näib, Kritias, et meil polnud õigus."

"Miks siis nii?" küsis Kritias."

"Sellepärast," ütlesin mina, "et me nõustusime liiga kergesti pidama inimestele mingiks suureks hüveks seda, kui igaüks meist teeks, mida ta tunneb, selle aga, mida ta ei tunne, annaks üle teistele, kes asja tunnevad."

"Kas meil siis polnud õigus?"

"Mulle näib, et mitte," ütlesin mina.

"Tõepoolest, Sokrates, sa räägid veidrusi."

"Vannun koera nimel, mulle endalegi näib nii ja seda ma just silmas pidasingi, kui äsja ütlesin, et mõned asjad näivad mulle veidrad, ja kartsin, et ma ei vaadelnud asja õigesti. Sest tõepoolest, kui mõistlikkus on midagi sellist, siis pole sugugi selge, mis hüve ta meile annab."

"Kuidas nii," küsis Kritias. "Räägi, et meiegi aru saaksime, mida sa mõtled."

"Ma arvan, et ma sonin," ütlesin mina, "kuid ma arvan siiski, et kõike, mis kellelegi näib, tuleb vaadelda ja mitte huupi kõrvale heita, kui keegi endast vähegi hoolib."

"Sul on õigus," ütles tema.

"Kuula siis," ütlesin mina, "minu unenägu, olgu see siis tulnud läbi sarvede või elevandiluu. Kui mõistlikkus oleks selline, nagu me nüüd määratlesime, ning ta meid täielikult juhiks, eks tehtaks siis ju kõike teadmiste järgi ja meid ei saaks petta mitte keegi, kes ütleb end olevat laevajuhi, tegelikult aga seda pole, ning mitte ükski arst, väejuht ega keegi teine, kes teeskleb, et ta tunneb midagi, mida ta ei tunne, ei jääks meist märkamata, ja kui see kõik nii oleks, eks oleks me siis tervemad kui nüüd, pääseksime ohtudest merel ja sõjas ning meie astjad ja rõivad ja jalatsid ja muud asjad oleksid oskuslikult valmistatud ning palju muudki, sest me kasutaksime tõelisi käsitöölisi? Ja kui sulle meeldib, siis pidagem ka ennustuskunsti teadmiseks tulevastest asjadest ning mõelgem, et mõistlikkus juhib sedagi ja tõrjub minema teesklejad, seades paigale tõelised ennustajad kui tulevaste asjade prohvetid. Olen nõus, et selliselt varustatud inimsugu toimiks ja elaks teadmispäraselt, sest valvelolev mõistlikkus ei laseks teadmiste puudumist meie kaslaseks saada. Et me aga teadmispäraselt toimides toimiksime nii, et meil hästi läheb ja me õnnelikud oleme, seda, mu sõber Kritias, ei saa me veel selgeks pidada."

"Kui sa põlgad ära teadmispärasuse," ütles tema, "siis pole sul kerge leida mingit muud sihti, millel inimestel hästi läheks."

"Seleta mulle ära veel üks pisiasi," ütlesin mina. "Mis teadmispärasust sa mõtled? Kas jalatsitegemise oma?"

"Zeusi nimel, kus sa sellega!"

"Või vasetöötlemise?"

"Sugugi mitte."

"Või villa või puu või millegi sellise töötlemise oma?"

"Kindlasti mitte."

"Niisiis me loobume väitest, et see, kes teadmispäraselt elab, on õnnelik. Sest nimetatuid, ehkki nad teadmispäraselt elavad, pole sa nõus õnnelikuks pidama, vaid näid piiritlevat õnnelikku üksnes teatava teadmispärasusega.

Võib-olla pead sa õnnelikuks seda, keda ma äsja nimetasin: kõigi tulevaste asjade teadjat, ennustajat. Või kedagi teist?"

"Nii teda kui teisigi," ütles Kritias.

"Keda?" küsisin mina. "Kas mitte sellist, kes lisaks tulevastele asjadele teab ka kõike möödunut ja praegust, ega ole mitte millegi suhtes teadmatu? Oletagem, et on keegi selline. Ma ei usu, et sa ütleksid olevat veel kedagi, kes oleks temast teadmispärasem."

"Kindlasti mitte."

"Tahaksin teada veel seda, mis kõigi teadmiste hulgast teeb ta õnnelikuks? Või teevad kõik teadmised ühtemoodi?

"Mitte sugugi," ütles tema.

"Aga milline kõige enam? Mis kõige selle hulgast, mida ta teab praegustest, möödunud ja tulevastest asjadest? On see täringumäng?"

"Mis täringumäng?"

"Või on see arvutamine?"

"Sugugi mitte."

"Või on see teadmine sellest, mis on tervislik?"

"Juba parem."

"Ning mis teadmine on see, mis on parim?" küsisin mina.

"Teadmine heast ja halvast," ütles tema.

"Sa nurjatu!" ütlesin mina. "Vead mind juba ammuilma ringiratast ning varjad, et teadmispärane elu polegi üldse see, mis teeb inimesed edukaiks ja õnnelikeks, ega üldse mitte miski muu teadmine, vaid üksnes teadmine heast ja halvast. Tõepoolest, Kritias, kui sa võtad selle teadmise teiste hulgast välja, kas on siis arstimiskunst vähem võimeline terveks ravima, jalatsitegemiskunst jalavarje tegema, kudumiskunst rõivastama, laevajuhtimiskunst takistama hukkumist merel ja väejuhtimiskunst sõjas?"

"Sugugi mitte vähem."

"Kuid, mu sõber Kritias, kui meil see teadmine puuduks, siis ei toimiks ka ükski nimetatuist hästi ega kasulikult."

"Õigus."

"Niisiis pole mitte mõistlikkus see, mille ülesandeks on meile kasulik olla. Sest selleks pole mitte teadmine teadmisest ja teadmise puudumisest, vaid teadmine heast ja halvast. Nii et kui see on kasulik, peab mõistlikkus olema meie jaoks midagi muud."

"Miks siis tema ei või kasulik olla?" küsis Kritias.

"Sest kui mõistlikkus on just teadmine teadmistest ja pealegi meid juhib, siis valitseb ta kahtlemata ka teadmist heast ning on meile kasulik."

"Ning kas ka terveks teeb tema, mitte aga arstiteadus?" küsisin mina. "Ja kas tema täidab kõigi teistegi teadmiste ülesandeid, mitte aga igaüks neist oma? Kas ei teinud me juba ammugi kindlaks, et ta on teadmine üksnes teadmisest ja teadmise puudumisest ning mitte millestki muust? Kas pole see nii?"

"Näib, et on."

"Niisiis pole mitte tema see, mis terveks teeb?"

"Mitte tema."

"Seega on siis tervis teise kunsti töö, kas pole?"

"Teise oma."

"Ning ta pole ka see, mis kasu toob, sest just praegu ma andsime selle ülesande teisele kunstile, või kuidas?"

"Õigus."

"Kuidas siis võib mõistlikkus olla kasulik, kui ta meile mitte mingisugust kasu ei too?"

"Näib, et mitte kuidagi, Sokrates."

"Näed nüüd, Kritias, kui õigesti ma kartsin ja end süüdistasin, et ma ei suuda mõistlikkuse kohta midagi asjalikku teada saada. Sest poleks ju see, mida peetakse kõige ilusamaks, võinud näida meile kasutuna, kui minust oleks olnud mingitki kasu selle õigeks uurimiseks. Nüüd aga oleme kõigiti alla jäänud ega suuda leida, mis asi see küll on kõigi olemasolevate asjade seast, millele nimeandja pani nimeks mõistlikkus. Kuid me nõustusime liiga paljuga, mis arutluses osutus sobimatuks. Nõustusime sellega, et mõistlikkus on teadmine teadmisest, kuigi arutlus seda ei lubanud ega kinnitanud. Nõustusime sellega, et see teadmine oimab ka teiste teadmiste alasid, kuigi arutlus sedagi ei lubanud, ja tegime nii selleks, et mõistlik oleks meie jaoks see, kes teab sellest, mida ta teab, et ta seda teab, ja sellest, mida ta ei tea, et ta seda ei tea. Nõustusime kõigiti suuremeelselt ega vaadelnud seda, et on võimatu teada midagi sellist, mida üldse ei teata. Meie aga väitsime, et teatakse seda, mida ei teata, ehkki, nagu ma arvan, midagi arutumat pole enam võimalik väita. Ent kuigi me olime nii lihtsameelsed ja järeleandlikud, ei suuda me uurimiskäik siiski tõde leida, vaid naerab selle üle sedavõrd, et näitab meile kõrgilt: see, mida me juba ammu ühisel nõusolekul mõistlikkuseks kujutleme, on hoopiski kasutu. Enda pärast tunnen ma vähem meelepaha, sinu pärast, Charmides, aga suuresti, kui sa sellise välimusega ja lisaks veel mõistlikuma hingega ei saa sellest mõistlikkusest mingit tulu ja see ei too sulle su elus oma juuresolekuga mingit kasu. Veel enam aga tunnen ma meelepaha selle loitsu pärast, mille ma traaklaselt õppisin, kui ma nii suure vaevaga olen ära õppinud täiesti väärtusetu asja. Ma siiski päriselt ei arva, et asi tõesti nii on, pigem olen ma halb uurija. Kindlasti on mõistlikkus suur hüve ja kui see sul olemas on, oled sa õnnega koos. Vaata ainult, kas see ikka on sul olemas ja kas sa saad läbi ilma loitsuta, ning kui on, soovitan ma ise sulle pidada mind tühipaljaks lobisejaks, ennast aga seda õnnelikumaks, mida mõistlikum sa oled."

Charmides vastas: "Zeusi nimel, Sokrates, mina igatahes ei tea, kas mul on mõistlikkus või mitte. Sest kuidas võiksingi ma teada, kas mul on see, mille kohta teie, nagu sa ütled, olete võimetud leidma, mis see on? Kuid mina sind, Sokrates, eriti ei usu ning ma arvan, et vajan vägagi seda loitsimist, ja mis minusse puutub, siis ei takista mind miski kuulamast su loitse nii palju päevi, kuni sa ise ütled, et sellest piisab."

"Olgu nii," ütles Kritias, "tee seda, Charmides, ja see ongi minu jaoks tunnistus sellest, et sa oled mõistlik, kui sa oled valmis kuulama Sokratese loitse ning järgid neid mistahes asjas."

"Võid kindel olla, et ma seda teen ja neid järgin, sest käituksin kuulmatult, kui ma ei kuuletuks sulle, kes sa oled mu eestkostja, ega teeks seda, mida sa käsid."

"Ma tõesti käsin sind," ütles Kritias.

"Teen nii nagu sa käsid," ütles Charmides, "ning alustan kohe tänasest päevast."

"Kuulge teie," ütlesin mina, "mida te seal otsustate?"

"Mitte midagi," ütles Charmides, "me oleme juba otsustanud."

"Kas sa kavatsed kasutada vägivalda ega jätagi mulle järelemõtlemisaega?" küsisin mina.

"Kavatsen, sest tema käsib," ütles Charmides, "sina aga mõtle järele, mida sina kavatsed teha."

"Mulle pole jäänud ju mingit võimalust järelemõtlemiseks," ütlesin mina. "Sest kui sina millegi poole püüdled ja pealegi veel vägivalda kasutad, kes suudaks siis sulle vastu panna?"

"Siis ära panegi vastu," ütles tema.

"Ei," ütlesin mina, "ei pane."

1

2014-11-21

MärksõnaKirjandus

MärksõnaLiikumine

MärksõnaMeditsiin

MärksõnaPlaton

MärksõnaSoorollide elukool