Teemad

Arutlus metafüüsikast

Prindi

Gottfried Wilhelm Leibniz

1

1 Jumala täiuslikkusest ja et Jumal teeb kõike kõige soovitavamal viisil

Kõige levinum ja kõige tähenduslikum arusaam Jumalast, mis meil on, on küllalt hästi väljendatud nende sõnadega, et Jumal on absoluutselt täiuslik olend, kuid selle järelmeid ei võeta piisavalt arvesse; ning et sellesse rohkem süveneda, on kohane märkida, et looduses on palju täiesti erinevaid täiusi, et Jumalal on need kõik kokku, ja et igaüks neist kuulub talle kõige suuremal määral. Peab ka teadma, mis on täius; selle küllalt kindel tunnus on, et vormid või loomused, millel ei saa olla viimset astet, ei ole täiused, nagu näiteks arvu ja kuju loomus. Sest kõige suurem arv (või siis kõikide arvude arv) toovad kaasa vastuolu, kuid kõige suurem teadmine ja kõikvõimsus ei sisalda vähimatki võimatust. Järelikult on vägi ja teadmine täiused, ning kuivõrd need kuuluvad Jumalale, ei ole neil piire. Millest järeldub, et Jumal, kellel on ülim ja lõpmatu tarkus, toimib kõige täiuslikumal viisil mitte ainult metafüüsilises, vaid ka moraalses mõttes, ning et meie kohta võib öelda nii, et mida rohkem ollakse valgustatud ja informeeritud Jumala tegude kohta, seda enam kaldutakse leidma, et need on suurepärased ning rahuldavad täielikult kõike, mida oleks võidud soovida.

2 Nende vastu, kes väidavad, et Jumala tegudes ei ole mingit headust või et headuse ja ilu reeglid on suvalised

Nii olen ma väga kaugel nende arvamusest, kes väidavad, et asjade loomuses või ideedes, mis Jumalal nende kohta on, ei ole mingeid headuse ja täiuslikkuse reegleid; ja et Jumala teod on head ainult sel formaalsel põhjusel, et Jumal need tegi. Sest kui see oleks nii, siis Jumalal, kes teab, et ta on nende tegija, ei tarvitseks muud teha kui neid pärast vaadata ja leida, et need on head, nagu tunnistab Pühakiri, mis nähtavasti kasutab seda antropoloogiat ainult selleks, et meile teada anda, et nende suurepärasus on äratuntav, kui vaadata nende endi peale, isegi kui üldse ei reflekteerita seda täiesti paljast välist nimetust, mis neid seostab nende põhjusega. Mis on seda tõesem, et tegude vaatlemise kaudu saabki tegija avastada. Niisiis peavad need teod kandma endas tema iseloomu. Ma tunnistan üles, et vastupidine arvamus tundub mulle äärmiselt ohtlik ja väga lähedane nende viimaste uuendajate omale, kelle arvates universumi ilu ja headus, mida me omistame Jumala tegudele, on vaid kimäärid, mis on inimestel, kes käsitavad Jumalat iseenda sarnasena. Samuti tundub mulle, et öeldes, et asjad ei ole head mingi headuse reegli tõttu, vaid ainult Jumala tahtel, hävitatakse mõtlematult kogu jumalaarmastus ja kogu tema au. Sest miks teda kiita selle eest, mida ta on teinud, kui ta oleks sama kiidetav vastupidist tehes? Sest kuhu jääb tema õiglus ja tarkus, kui jääb alles ainult teatud despootlik võim, kui tahe on mõistuse [raison] asemel, ja kui türannide definitsiooni kohaselt see, mis meeldib vägevamale, ongi sellepärast õiglane? Pealegi tundub, et igasugune tahe eeldab mingit tahtmise alust ning see alus on tahtele loomulikult eelnev. Sellepärast leian veel, et on täiesti imelik see mõnede teiste filosoofide väljendus, kes ütlevad, et metafüüsika ja geomeetria igavesed tõed ning järelikult ka headuse, õigluse ja täiuslikkuse reeglid, on ainult Jumala tahte tagajärjed; mulle tundub, et need tulenevad ainult tema arust [entendement], mis kindlasti ei sõltu üldse tema tahtest, nagu ka mitte tema olemus.

3 Nende vastu, kes usuvad, et Jumal oleks võinud teha paremini

Ma ei oskaks heaks kiita ka mõnede modernsete arvamust, kes väidavad jultunult, et see, mis Jumal tegi, ei ole viimses täiuses ning et ta oleks võinud teha palju rohkem. Sest mulle tundub, et selle arvamuse järelmid on täiesti Jumala au vastased: Nagu väiksemal kurjal on hea proportsioon [rationem], nõnda väiksemal heal on kurja proportsioon. Ja toimida väiksema täiusega, kui oleks võinud, tähendab toimida ebatäiuslikult. Näidata arhitektile, et ta oleks võinud teha oma teose paremini, tähendab leida selles midagi laita. See läheb ka Pühakirja vastu, sest Pühakiri kinnitab Jumala tehtu headust. Sest kuna ebatäiused laskuvad lõpmatuseni, siis kuidas Jumal ka ei oleks oma töö teinud, oleks see ikkagi olnud hea võrreldes vähem täiuslikega, kui see oleks piisav; kuid asi ei ole üldse kiiduväärne, kui ta on seda ainult sel moel. Ma usun ka, et Pühakirjast ja kirikuisadelt võib leida lõpmata palju kohti, mis soosivad minu arvamust, aga üldse mitte selliseid, mis soosiksid modernsete arvamust, mis on minu meelest tundmatu kogu antiigile ning põhineb ainult meie liiga vähesel teadmisel universumi üldisest harmooniast ja Jumala käitumise peidetud alustest, mis paneb meid jultunult otsustama, et paljud asjad oleks võinud paremateks teha. Pealegi jäävad need modernsed mõnede vähe kindlate peensuste juurde, sest nad kujutavad endale ette, et miski ei ole nii täiuslik, et ei oleks midagi täiuslikumat, mis on eksitus. Nad usuvad ka, et nad hoolitsevad sellega Jumala vabaduse eest, nagu ei oleks kõrgem vabadus toimida täiuses ülima aluse [souveraine raison] järgi. Sest uskuda, et Jumal toimib mingis asjas, ilma et tema tahtel oleks mingit alust, mitte ainult et tundub võimatuna, see on ka arvamus, mis on tema auga vähe kooskõlas; näiteks oletame, et Jumal valib A ja B vahel ning et ta võtab A, ilma et tal oleks mingit alust eelistada seda B-le, ma ütlen, et see Jumala tegu vähemasti ei oleks kiiduväärne; sest iga kiitus peab põhinema mingil alusel, mida hüpoteesi järgi siin ei leidu. Selle asemel ma leian, et Jumal ei tee midagi, mille eest ta ei vääriks ülistamist.

4 Et jumalaarmastus nõuab täielikku rahulolu ja nõustumist sellega, mida ta teeb, ilma et sellepärast peaks olema kvietistlik

Selle suure tõe, et Jumal toimib alati kõige täiuslikumal ja soovitavamal moel, mis on võimalik, üldine tunnetamine on minu meelest selle armastuse alus, mida me võlgneme Jumalale üle kõikide asjade, sest armastaja otsib oma rahuldust armastuse objekti ja tema tegude õnnes või täiuslikkuses. Tahta sedasama ja mitte tahta sedasama on tõeline sõprus. Ja ma usun, et on raske Jumalat hästi armastada, kui pole kalduvust tahta seda, mida tema tahab, kui on võimu seda muuta. Tõepoolest, need, kes ei ole rahul sellega, mida tema tahab, tunduvad mulle sarnastena rahulolematute alamatega, kelle kavatsus ei ole kuigi erinev mässajate omast. Ma leian niisiis, et kui neid printsiipe järgida, et toimida kooskõlas jumalaarmastusega, siis ei piisa sunnitud kannatlikkusest, vaid peab olema tõesti rahul sellega, mis meiega on juhtunud tema tahte järgi. Ma mõtlen seda nõustumist mineviku suhtes. Mis puutub tulevikku, siis ei pea olema kvietist ega ootama naeruväärselt, käed risti, mida Jumal teeb, selle sofismi järgi, mida antiiksed nimetasid logos aergos, laisk mõistus, vaid tuleb toimida Jumala eeldatava tahte järgi, niivõrd kui me saame selle üle otsustada, mis puutub kogu meie võimu aidata kaasa üldisele hüvele ning iseäranis selle kaunistamisele ja täiustamisele, mis puutub meisse või sellesse, mis on meile lähedal ja nii-öelda käeulatuses. Sest kui sündmuste käik võib-olla näitab, et Jumal ei tahtnud praegu, et meie hea tahe viiks tulemuseni, siis sellest ei järeldu, et ta ei tahtnud, et me oleks teinud seda, mida me tegime. Vastupidi, kuna ta on parim kõigist isandatest, nõuab ta alati ainult õiget kavatsust, ja tema asi on teada sobivat tundi ja kohta, et panna head kavatsused õnnestuma.

5 Milles seisnevad Jumala käitumise täiuslikkuse reeglid, ja et teede lihtsus on tasakaalus tagajärgede rikkusega

Niisiis piisab, kui meil on see usaldus Jumala vastu, et ta teeb kõike kõige parema heaks ning et miski ei saaks kahju teha neile, kes teda armastavad; kuid teada üksikasjades aluseid, mis võisid teda ajendada valida selle universumikorra, taluma patte, jagama teatud moel oma päästvaid [salutaire] armutegusid [grâces] ületab lõpliku vaimu jõud, eriti kui ta ei ole veel jõudnud Jumala kaemise naudinguni. Siiski võib teha mõned üldised märkused Kaitselmuse käitumise kohta asjade valitsemisel. Niisiis võib öelda, et see, kes toimib täiuslikult, sarnaneb suurepärase geomeetriga, kes oskab leida ülesande parimad konstruktsioonid; hea arhitektiga, kes majandab oma kohta ja ehituseks määratud fondi kõige kasulikumal moel, lubamata midagi šokeerivat ega midagi, mis oleks ilma sellest ilust, milleks ta on võimeline; hea pereisaga, kes kasutab oma varandust nii, et ei oleks midagi tahumatut ega viljatut; osava masinistiga, kes saavutab oma eesmärgi kõige vähem vaevalisel viisil, mis ta võ]iks valida; õpetatud autoriga, kes kätkeb kõige rohkem reaalsusi kõige vähemasse mahtu, mis ta saab. Ja kõigist olenditest kõige täiuslikumad ja kõige vähem ruumi võtvad, st üksteist kõige vähem takistavad, on vaimud, kelle täiused on voorused. Sellepärast ei tulegi sugugi kahelda, et vaimude õnn on Jumala põhieesmärk ning ta viib seda ellu, nii palju kui üldine harmoonia lubab. Millest me räägime peagi rohkem. Sest mis puutub Jumala teede lihtsusesse, siis see leiab aset õieti vahendite suhtes, kuna aga vastupidi eesmärkide või tagajärgede suhtes leiab aset rikkus või küllus. Ja üks peab olema teisega tasakaalus, nagu ehituse jaoks määratud kulud sellelt nõutava suuruse ja iluga. Tõsi küll, Jumala ei maksa see midagi, veel vähem kui filosoofile, kes püstitab hüpoteese oma kujuteldava maailma konstrueerimiseks, sest Jumalal pruugub ainult teha otsuseid, et panna sündima tegelikku maailma; aga tarkuse asjas on otsused või hüpoteesid kulu koha peal, niivõrd kui nad saavad üksteisest sõltumatumaks: sest mõistus tahab, et välditaks paljust hüpoteesides või algetes, umbes nagu astronoomias on lihtsam süsteem alati eelistatud.

6. Jumal ei tee midagi väljaspool korda ja ei ole isegi võimalik kujutleda sündmusi, mis poleks sugugi reeglipärased

Jumala tahted või teod jaotatakse tavaliselt korralisteks ja erakorralisteks. Kuid hea on silmas pidada, et Jumal ei tee midagi väljaspool korda. Nii on see, mida peetakse erakorraliseks, ainult mingi loodute seas sisse seatud üksiku korra suhtes. Sest mis puutub üldisesse korda, siis kõik on sellega kooskõlas. Mis on nii tõsi, et mitte ainult maailmas ei toimu midagi, mis oleks absoluutselt ebareeglipärane, vaid niisugust asja ei oskaks isegi mitte kujutleda. Sest oletame näiteks, et keegi teeb hulga punkte paberile täiesti juhuslikult, nagu teevad need, kes harrastavad geomantia naeruväärset kunsti. Ma ütlen, et on võimalik leida geomeetriline joon, mille mõiste [notion] on konstantne ja ühetaoline teatud reegli järgi, nii et see joon läbib kõik need punktid, ja samas järjekorras, nagu käsi need märkis. Ja kui keegi tõmbaks kohe joone, mis on kord sirge, kord ringjoon, kord muu loomuga, siis on võimalik leida ühine mõiste või reegel või võrrand, mille tõttu needsamad muutused peavad toimuma. Ja ei ole näiteks üldse nägu, mille kontuur ei oleks osa mingist geomeetrilisest joonest ning seda ei saaks tõmmata ühe joonega teatud reeglipärase liikumisega. Aga kui reegel on väga keerukas, siis seda, mis on sellega kooskõlas, peetakse ebareeglipäraseks. Nii võib öelda, et kuidas ka Jumal ei oleks maailma loonud, see oleks ikkagi olnud reeglipärane ja teatud üldises korras. Aga Jumal valis selle, mis on kõige täiuslikum, st selle, mis on ühtaegu hüpoteeside poolest kõige lihtsam ja nähtumuste poolest kõige rikkam, nagu võiks olla geomeetria joon, mille konstruktsioon on lihtne ning mille omadused ja tagajärjed on väga imetlusväärsed ja suure ulatusega. Ma kasutan neid võrdlusi, et visandada mingit jumaliku tarkuse ebatäiuslikku võrdpilti ning öelda midagi, mis võiks vähemalt ülendada meie vaimu käsitama mingil kombel seda, mida ta piisavalt väljendada ei oskaks. Aga ma ei pretendeeri sugugi sellele, et ma sellega seletaksin seda suurt müsteeriumi, millest kogu universum sõltub.

7. Et imed on kooskõlas üldise korraga, isegi kui nad on allutatud printsiipide vastu, ja sellest, mida Jumal tahab või mida ta lubab üldise või üksiku tahtega

Ja kuna ei saa teha midagi, mis ei oleks korra sees, siis võib öelda, et imed on niisamuti korra sees nagu looduslikud operatsioonid, mida nimetatakse nii sellepärast, et nad on kooskõlas teatud allutatud maksiimidega, mida me nimetame looduseks. Sest võib öelda, et see loodus ei ole midagi muud kui Jumala harjumus, millest ta võib lahti öelda mingi aluse tõttu, mis on tugevam kui see, mis ajendas teda neid maksiime kasutama. Mis puutub üldistesse või üksikutesse tahetesse, siis selle järgi, kuidas asja võetakse, võib öelda, et Jumal teeb kõike oma kõige üldisema tahte järgi, mis on kooskõlas kõige täiuslikuma korraga, mis ta on valinud; kuid võib ka öelda, et on erandeid nendest ülalnimetatud allutatud maksiimidest, sest kõige üldisem Jumala seadustest, mis reguleerib kogu universumi kulgu, on ilma erandita. Võib öelda ka, et Jumal tahab kõike, mis on tema üksiku tahte objekt; aga mis puutub tema üldise tahte objektidesse, nagu on teiste olendite teod, eriti nende omad, kes on mõistusega, kellele Jumal tahab kaasa aidata, siis tuleb vahet teha: sest kui tegu on iseeneses hea, siis võib öelda, et Jumal tahab seda ja mõnikord käsib seda, isegi kui see ei leia aset, aga kui ta on iseeneses halb ja saab heaks ainult juhuslikult, sest asjade kulg, ja eriti karistus ja rahuldus, parandab tema halbust ja korvab kuhjaga halva, nii et lõpuks leidub kogu kulus rohkem täiust kui siis, kui kogu halba ei oleks toimunud, siis peab ütlema, et Jumal lubab seda, mitte et ta tahab seda, kuigi ta aitab sellele kaasa loodusseaduste tõttu, mis ta on sisse seadnud, ja sellepärast, et ta oskab sellest välja võtta suurema hea.

"Arutlus metafüüsikast" (Discours de métaphysique) on Gottfried Wilhelm Leibnizi prantsuskeelne teos 1686. aastast.

1

2010-11-19

MärksõnaUsk ja uskmatus