Teemad

MärksõnaKirjandus

Dialoog kultuuri autentsusest

Prindi

Karmo Talts

1

CLAUDE: Tere, Jean. Jälle oled mingi välismaise raamatu lugemisega ametis.

JEAN: Tere sullegi, austatud teadlane. Kas pole sinagi pühendanud oma elu teistele kultuuridele?

CLAUDE: Teistele vanadele kultuuridele, mitte mõnele subkultuurile.

JEAN: Ma loen kodumaist kirjandust hea meelega. Siin on aga üks konks...

CLAUDE: Ja see oleks, austatud mõtleja.

JEAN: Kui ma kodumaist kirjandust loeks valimatult, siis oleks see mitteautentne lugemine.

CLAUDE: Kas sellisest vaatenurgast pole kogu lugemine mitteautentne? Sa tarbid teiste loomingut, selle asemel, et seda ise luua.

JEAN: Praktikas pole kõik inimesed nii geniaalsed, et tervikteoseid luua.

CLAUDE: Nii et kõrge autentsuse nõue jääb tegelikkuses inimeste annete pärast teostamata?

JEAN: Inimesed tõlgendavad teoseid ise, selles seisab lugemise autentsus. Ja, austatud Claude, teosega põgusal tutvumisel luuakse esmane tõlgendus, millele toetudes võib lugemise pooleli jätta.

CLAUDE: Oled sa kindel, et sa oled läbi mõelnud, kuhu see välja viib?

JEAN: Ja kuhu siis?

CLAUDE: Isegi geenius ei suuda luua tervet kultuuri. Kui autentne kultuurihuviline tarbib teiste teoseid, neid omamoodi tõlgendades ja osa neist pooleli jättes, siis autentne tegutseja lähtub kultuuri, kuhu ta sündinud on, väärtustest...

JEAN: See pole autentne, Claude!

CLAUDE: Miks ei? Neid väärtusi tuleb ise tõlgendada -ja tõlgendamine ongi paratamatu väärtuste rakendamisel konkreetses olukorras- ning mõned päritolukultuurile omased väärtused jätab inimene kõrvale.

JEAN: Sellisena pole see mõte mulle nii võõrastav, kui esialgu tundus.

CLAUDE: Kas sind on miski vaevanud?

JEAN: Loomulikult on mind vaevanud küsimus väärtuste loomisest teiste jaoks. Nüüd on aga asi selge, väärtuste loomiseks on vajalik anne ja nagunii ei võta mingisse kultuuri kuuluvad inimesed päris kõiki selle kultuuri väärtusi omaks.

ALBERT: Vabandage, auväärsed. Sattusin teie vestluse viimast otsa kuulma ja kas ma sain kõigest tõesti õigesti aru?

JEAN: Tere, semu. Vestlus sai alguse sellest ja sellest...

ALBERT: Hmm, hmm. Siis ikkagi üldjoontes õigesti ja ma ei saa sind noomimata jätta, Jean.

JEAN: Alati nii võitlev, Albert. Mis patuga ma siis nüüd hakkama sain?

ALBERT: Tegelikult oled sa olnud alati liiga tasakaalukas ja pidanud autentset tegutsemist isiklikuks asjaks. Kuhu jääb võitlus üleüldise absurdi vastu, mille alla käivad ka aegunud kombed?

JEAN: Noh tegelikult laieneb sellele lugemisse puutuv. Kui ma ei loe enam peavoolu kirjandust, siis ma ei loo täiesti uue kaanoni, vaid hakkan lugema mõne subkultuuri kirjandust. Mäss ei saa olla üleüldine, vaid viib mingi subkultuuriga liitumiseni.

CLAUDE: Noh, on olemas ka üks üldine mäss, aga see on suunatud rohkem millegi muu, kui aegunud kommete vastu.

ALBERT: Ja mille vastu siis nimelt, austatud Claude?

CLAUDE: Kogu ülejäänud absurdi muidugi. Kombed ja väärtused on selleks, et olemisele tähendus anda. Ahistavate kommete probleem tuleb sellest, et paljud ei mõista, et järgida ei tule päris kõiki kombeid.

ALBERT: Traditsioonide jätkamine ongi siis suurim mäss?

CLAUDE: Loomulikult, austatud mõtleja.

1

2014-09-02