MärksõnaEesti ajalugu

Kirjaoskuse kütkes

Prindi

KK

1

Kirju peaks kirjutama käsitsi. Äärmisel juhul kirjutusmasinaga, kusjuures siis tuleks kasutada kaupmehelikke "&"-märke ja alustama peaks pöördumisega "Auuline härra!" Kiri nõuab pingutust, mis ilmutab kõige varjamatumal moel seda austust adressaadi vastu, mida me e-mailidest küberpolitseiga ka ei leia. Kui elektrooniline kirjavahetus on muutunud tigedaks lahmimiste ja salvamiste jadaks, siis on vaja aeg maha võtta. Tuleb hingata rahulikult sisse ja välja, ning isegi naeratada. Seejärel lugeda kõiki elektronkirju muutunud meeleolus. Ja selgub täiesti uskumatu tõsiasi - kogu kirjavahetus võib olla humoorikas, vihkav, irooniline, kurb vms. - mingil põhjusel on sinna võimalik sisse lugeda täiesti vastandlikke emotsioone. See on väga halb. Me kahjustame üksteist täiesti ilmaasjata.

Pikem ja läbimõeldum kiri on pikema ja läbimõelduma suhte alus. Sellist kirja on huvitav lugeda kirja saajal, aga ka juhuslikul piilujal. Eriti huvitav on lugeda võõraid armastuskirju, aga selline tegevus võib saada ka karmilt karistatud, kui minna ettevaatamatult tuhnima oma armastatu minevikku.

Kiri on täiesti vastandlik mitmele libažanrile, milliseid kõiki ühendab sihitu teesklus. Ühiselt võiks neid üldise kirjaoskuse tüsistusi nimetada kitiinkestaks - see on surnud, elutu tekstimass, mida toodetakse vaid lootuses selle pealt teenida. Olgu tasuks siis "sull", "feim" või "akadeemiline valuuta". See kohutav räpane vaht ummistab raamatukogusid, näiteks TÜ oma ja paneb mõistma, millist kergendust on inimesed tundnud pärast mõne seesuguse "lõbu"-asutuse, seesuguse "tarkuse"-templi mahapõletamist.

Kiri on isiklik ja seega täidetud võimalusest kasvada üleisiklikuks, sest just pöördumise täpsus muudab elu tõigad sümboleiks.

Kirju võivad kirjutada ka naised. Kui muidu on parem, kui naised EI kirjutaks, siis kirju võiksid nad kirjutada palju rohkem. Eesti kultuur - ma pean silmas seda baltisaksa-maarahva kultuuri segu, mida siiani on sellise nimega ka tähistatud, mitte tulevast riigieesti kultuuri - on silmatorkavalt naiselik, käsitöölislik ja praktiline, selle aluseks on naise käeosavus ja täpsus, puhas pits, puhas joon, puhas sõna, reeglipärane ja maitsekas - tubli ilutsemine. See on kultuur, millesse ei saa sündida midagi oluliselt uut, aga kahjuks ka mitte oluliselt vana.

Ajaloolistel põhjustel eestlased mehelikkusest aru ei saa, sest need kes mõistsid, viidi mõisatalli ja said nii kaua vitsu, kui see arusaamine kustus. Evolutsioonilise psühholoogia eksperiment õnnestus.

On väga ohtlik asuda sellise asjaga katsetama ilma tõsisema taustata. Muidu võib juhtuda, et mehelik vaim aetakse segi raubtier-ideoloogiaga. Kus mehelikkust tähistab külm, kõver irve kõhnal mõõgaarmiga palgel ja nahkkindas rusikahoop näkku. Siis kirjutatakse vööpandlale Gott mit uns, aga see "gott" pole mitte härra Jumal või magus Jeesus, vaid miski marutõbine Wotan, kes metsiku jahi lõpuks pureb kõiki oma järgijaid pehmest paigast. Kuhu see viib, said sakslased omal nahal (ja muudel kehapindadel) kahekümnenda sajandi esimesel poolel piisavalt tunda. Kahekümne esimesel sajandil on see Putini ideaal, aga õnneks pole venelastes piisavalt keskendumisvõimet.

Kirjade juures aga selliseid üldiselt millegi olulise loomiseks vajalikke piiranguid - nagu mehelikkuse ja naiselikkuse õige tasakaal - pole. Just südamest tulev rumal pihtimine, sobiv salmike ja kaunis käekiri muudavad kirja heaks. Ja tarkadest raamatutest võib sinna välja kirjutada ka häid, ajaproovile vastu pidanud mõtteid. Kui muidu on loits täpne sõnamõõk - just õige nimetamisega lauldakse valmis maa ja taevas, siis lauluemad ja tantsutütred lõõritavad lihtsalt nagu süda sees hõiskab. Nad muudavad maailmaloomise tõsise töö esteetiliseks koopiaks, seega ohutuks ja korralikult alalhoidlikuks.

On kangelase tee, aga on ka koduhoidja tee. Kui tahame saavutada lõplikku segamatut rahu, siis peame astuma pingutavasse võitlusesse deemonitega ja nende jõu murdma. Siis peab olema kui atleet, kellel on julgust astuda neile vastu. Deemonid elavad teatavasti mahajäetud ja asustamata paikades, igasugu varemed, praod, lõhed ja paljad kaljud on nende koduks. Aga aed on just vastupidine koht, selline, mis muudab inimese elu rikkamaks. Aias olla on meeldiv, inimene puhkab, kogub jõudu ja terveneb. Seal on varjulisi puid, mahedat muru ja veesilm, millest joovad linnud ja loomad. Omamoodi naiselik koht. Õiges aias peab siiski olema ka mehelik pool, sest sealt sünnib ühtsus ja tasakaal. Väga baltisakslaslik on omada maavaldust ja rääkida nii: see on minu maavaldus, mida mina siia sohu olen tsivilisatsioonina toonud. Selle nimi on koloniaalfantaasia, mis eestlastes tekitab aga kohmetust ja seepärast varjatakse seda rohimise taha...

Animismi arenedes võib see rohimistung võtta ka väga veidraid vorme. Näiteks ühes aias avas Jaan Undusk spordikoti ja võttis sealt kolm koledat puumaski, puust peekri ja savipudeli, millel olid punased märgid. Käeliigutusega andis ta mõista, et võtaksime maskid, mis meenutasid mingeid loomi, aga stiliseerituse aste oli selline, et polnud võimalik nende grimasse konkreetsete liikidega kokku viia. Kõige kotkasarnasema võttis muidugi Einar Laigna ja mina tõstsin nende eeskujul näo ette kolmanda. Seestpoolt oli mask rohmakas, aga silmaavadest ja vajadusel ka kihvade vahelt suust oli siiski piisavalt näha, et sain aru, mida tehti. Jaan Undusk valas savipudelist puupeekrisse jooki, tundus, et väga vähe ja tõesti igale meist jagus vaid tilgake. Teiste eeskujul lonksasin selle ära ja ei suutnud mõista, mida see meenutab. Pärast joomist hakkasid nad koos, Jaan Unduski eestvedamisel ringiratast käima ja mina võtsin ennast kolmandaks sappa. Kui maa alt hakkas kostma trummikõminat, jäin täiesti rahulikuks, küllap oli seegi joogi kõrvalmõju. Meie kõndimine muutus hüplemiseks ja siis veidraks tantsuks. Hakkasime häälitsema, Jaan Undusk sisises maona, Einar Laigna kiljus kotkana (või vist hiireviuna) ja minagi tegin mingit häält, mida ma paraku ei oska tagantjärgi kirjeldada. Kuna me üha pöörasemalt tantsisime, muutus meid ümbritsev park üha läbipaistvamaks, meie hüpped läksid üha kõrgemaks ja puud ning põõsad tantsisid kaasa. Rohi ajas enda seest mullitades välja pisimutukaid, kes tahtsid küll kohe tagasi pugeda. Põõsast veeres üle muru siili okaskera ja kerkis mõne vaksa jagu õhku hõljuma ning meie hüplemise rütmis kõikuma. Siis oli kõik korraga läbi ja vajusime naerdes murule pikali.

"Mis see siis oli?" julgesin küsida.

"Lõuna pool on jälle suur sõda levimas. Kui korraga vabaneb taplustes palju hingi, siis ei mahu need kuhugi ära ja levivad igale poole, ka meie kanti. Aga meie ei taha neid siia aeda, meie puudesse-põõsastesse, aialoomadesse ja ka inimestesse - võõraid hingi pole meile tarvis," seletas Jaan Undusk otsekui enesestmõistetavat asja ning pakkis ise maskid ja puupeekri tagasi spordikotti. Mul läks äkki süda pahaks ja pidin oksendama, aga vanemad mehed ei pannud seda mulle pahaks. Kohe läks kergemaks ja enesetunne paranes, rõõm tuli mu sisse tagasi, sest ehkki maailm oli täpselt selline nagu enne, olin temast siiski näinud uut, kelmikat külge.

Aia eest hoolitsemises ja hea kirja kirjutamises on mingi olemuslik sarnasus.

Just sellised pihtimuslikud vahelõigud vääristavad kirju. Samas oli selles kirjelduses ka suur üldistav jõud. Nimelt viitasid maskid sissevaadet ühe ürgse loo maailma, mida eestlased on nimetanud looks paristajapojast. Aga mis tegelikult on hiiglaslik mütoloogiline heitlus vastasprintsiipe kandvate jõudude vahel, milles ei otsustata ette, et üks on hea ja teine paha. Tänapäeval on see vajalik tõusva Hiina (mida iseloomustaksin märksõnadega draakon, vesi, yang, Ida-Aasia) ja imperiaalse USA (kotkas, Rooma impeerium, indoeurooplased, saksa-vene kiht meie juures, Putler) tulevase maailmajagamise mõistmiseks ja selleks, et leida lahendusi, kuidas müütide aeg üle elada. See paristajapoja aluseks olev lugu, mida tuntakse nii klassikalises vahemerekultuuris kui ka muinaspõhjas, tegelikult kogu põhjapoolkeral, pole mingi arhetüüpne ürgmüüt, mis tekib üldinimlikult mitmes kohas, ega ka rändmüüt, vaid väga vana teadmine, iidne relikt. Algses müüdis jutustati, et kõuelind ja veelojus (mammut, vaal, eriline lohekala jne) võidelnult on mõlemad midagi kaotanud teisele ja jäänud kuidagi abituks. Teine neist (tavaliselt kõuelind) palub üht müütilise ajastu sangarit vahendajaks, tõotades hüvitada millegagi ta vaeva. Inimesteajastu eelne inimene seab asja joonde ja tervenenud vastased võiksid alustada tülitsemist uuesti, kui tahaksid. Siiski on võimalik, et ürgses müüdis mõlemad pidid jääma nigelamaks endisest, vastuvõetavamaks inim-konnale. Kumbki neist ei ole sangarile sümpaatsem teisest. Jah, selline tohutu maailm võib olla peidetud ühte säravasse veetilka ämbri serval, kui lubate mulle sellist williamblakelikku võrdlust!

Kirjad on moodustanud isegi omaette vabariigi. Tõesõna, valgustus ja sellega kogu meid ümbritsev moodne maailm võis alguse saada justnimelt kirjavahetusest. Respublica literaria oli 17.-18. sajandil seltskond mõtlejaid, kes vahetasid kirju olulistel teemadel ja näiteks Voltaire kirjavahetust uurides on selgunud, et mõjutasid ka riikide poliitikat päris jõuliselt, sest enamus kirju läks veidi ootamatult just võimupositsioonil olevatele isikutele. Kirjavahetust laiendati pidevalt, oluline oli sobivate isikute suhtlusvõrgustikku juurde toomine ning just kirjavahetus üle riigi-, keele- ja rahvuspiiride. Need käsitsikirjutatud kirjad võisid hiljem leida tee ka trükiteostesse ja see laiendas nende kättesaadavust ning suurendas teednäitavat jõudu. Valgustus ja Prantsuse revolutsioon ise võisid muidugi olla selle kõige veidi värdjalikud kõrvaltooted. Kirjavahetus oli tõepoolest massiivne, nii osalejate haarde kui ka kirjutatud kirjade hulga poolest. Näiteks Voltaire kirjutas vähemalt 19 000 kirja, mille kaardistamisega ajas ja ruumis ning analüüsiga saab tegelda alles praegusajale kättesaadavate arvutusvõimsuste juures.

Niisiis, praeguseks oleme leidnud juba kaks vajalikku komponenti: kirjad, mis kirjad on ning õigesti tehtud aed ja selle eest hoolitsemine. Kolmandaks, neid ühendavaks on muidugi salong.

Ka siin pöördume tunnustatud autoriteetide poole. Immanuel Kant hoiatas üliväga üksi lõunatamise eest. See viib enesesurgitsemisse, mis kokkuvõttes kahandab mõtleja elujõudu. Seevastu kaaslastega lõunatades voolavad ideed loomulikult, olles nõnda harmoonilise elu aluseks. Harmoonilise lõunalauavestluse jaoks on vaja kindlalt järgida selliseid reegleid:

Esiteks. Külaliste arv ei tohi olla väiksem graatsiate omast (kolm), aga ka mitte suurem muusade omast (üheksa).

Teiseks. Lõunatamine pole ainult füüsilise rahulduse, vaid ka sotsiaalseks naudingu saamiseks.

Kolmandaks. Kõik ebadiskreetne, mis lauas on öeldud, peab jääma lauda, sest kui usaldust on rikutud, ei saa seltskonda nautida. See pole mitte ainult maitseasi, vaid põhimõtteline küsimus, millest ripub ära vaba ideedevahetus.

Neljandaks. Korralik ühislõuna peaks läbima kolme etappi:

a) uudiste vahetamine b) elav mõttevahetus tõsistel teemadel c) naljatamine.

Alustatakse isiklike teemadega, uuritakse elulisi asju, siis liigutakse filosoofiliste vaidluste juurde, mõttetööst väsinuna lõõgastutakse naljatades, milles pinge vabaneb naerus.

Viiendaks. Taustamuusika on vastunäidustatud.

Kuuendaks. Vestlusteemad peavad kõiki huvitama.

Seitsmendaks. Kunagi ei tohi lubada pikaksveninud vaikust. Vestluses võivad olla vaid lühikesed pausid. Rääkida tuleb sageli, kuid mitte pikalt.

Kaheksandaks. Vestlusteemat tasub muuta vaid vajaduse korral, sest muidu muutub kogu vestlus jälgimatuks ja pidev hüplemine ühelt teemalt teisele meenutab viletsat näidendit, mille püsitust keegi vaadata ei taha.

Üheksandaks. Igasugune dogmatism on absoluutselt keelatud! Pinget ja kramplikku vastasseisu peab leevendama naljadega.

Kümnendaks. Kui puhkeb tõsisem tüli, on enesedistsipliin oma tooni jälgimisel möödapääsmatu. Ka väga tõsiste teemade puhul peab vältima võõristuse tekkimist külaliste vahel.

Selliste juhiste järgimisega oleme kõik kolm vajalikku komponenti kokku kogunud, et jätkata enda elu siin Läänemere idakaldal, nagu poleks midagi juhtunud. Kes teine seda ikka teeb. See osa Läänemere rannikust paistab olevat saksa kultuurist igaveseks ära lõigatud. Venemaa, Eesti, Läti, Leedu, Poola, aga mitte enam Saksamaa. Isegi Stockholm, rääkimata Visbyst olid ju tegelikult saksa linnad. Läänemeri on saksa kultuurilises teadvuses taandatud vähetähtsaks puhkealaks ja samavõrra on kadunud ka muretus, mis iseloomustas kunagisi Läänemere lõuna- ja idakalda supelrandu. Radikaalne muutus kahekümnendal sajandil on Läänemere enam-vähem saksa sisemerest muutnud millekski sakslastele täiesti võõraks. Saksa kultuurilises teadvuses on see tabudega ümbritsetud ala, mille nostalgiline uurimine on siiski loonud nauditavat kunsti Thomas Mannist Günther Grassini. Teatava veidrusena oli just Rügeni saar saksa rahvusluse tekkimiseks tähtis koht. Sinna projitseeriti 18. sajandi lõpus saksa filosoofide ja kirjatsurade unistused vabast ja ühendatud isamaast. Moodsa saksa rahvusluse aluseks said nagu mujalgi Euroopas Prantsuse revolutsioon ja Napoleoni sõjad. Saksa Püha Rooma riigi lagunemise järel olid valitsevaks üksikute vürstiriikide huvid, mida varjutas alandav prantsuse okupatsioon. Ja mitte Rügeni poliitiline tähtsus, vaid saare täielik kõrvalisus võimaldas müütilisuse teket. Tegelikust ajaloost ei lastud ennast segada ja Rügenit kujutleti romantilises vaimus ürgsaksa kohaks ja tulevase rahva eeskujuks. Rügen sobis paigaks, kuhu sobitada saksa Ossiani, seal kummardati sõprust, müstilist ühendust, millest sai rahvuse ühendus, millest pidi kõigi õnnetuseks saama uue riigi sõjavägi. Saksamaa põhjatipp sai ta keskpunktiks.

Poolakatele seevastu meri oluline ei olnud. Kirjanduses figureeris maaomanik, kes vajadusel oli sõjamees ja vajadusel põllumees. Pilk oli pidevalt suunatud idapoolsetele tasandikele, sest sealt tulid tatarlased ja moskoviidid. Kui mingi meri oli üldse poolakate jaoks tähtis, siis Vahemeri, sest seal oli kõrgkultuur ja katoliikluse süda.

Ka leedukad mõtlevad mere all pigem Musta merd, sest nende ühisteadvust painab mälestus Suur-Leedust, mis laius paigani Musta mere rannikul, kus Vytautas oli oma hobuseid jootnud. Leedu hobused olid kanged küll, et nad merevett jõid. Läänemere ääres olid aga ees ordurüütlid, kes leedukaid ligi ei lasknudki. Paistab, et on siiani.

Venelased tahtsid oma tsaari jälgedes väga mere äärde saada, aga mida seal pihta hakata, jäi neile segaseks. Peterburg oli küll aken Euroopasse, aga pigem vaateaken, mille kauni euroopaliku dekoratsiooni taga oli lõputult laiuv orjalaager, mis ongi Venemaa tegelik olemus.

Iseenesestmõistetav on see, et eestlased ja lätlased õppisid oma suhtumist sakslastelt ja eraldi pole nende väljatoomine mitte kuidagi põhjendatav.

Soomlased on pigem loodus.

Jäävad rootslased ja taanlased, aga nemadki on Läänemerest võõrdunud. Taanlased ei taha sellega enam üldse midagi tegemist teha ja vaatavad kramplikult läände, rootslased aga on jätkuvalt ebakindlad, sest Läänemerest võivad ilmuda vaenulike allveelaevade periskoobid ja kõik need poolakad-baltlased-venelased on ikkagi suhtelist halvastitalutav inimrämps.

Meri on aga olemas, see fakt, mida igaüks võib ise kontrollida.

Sellelt aluselt võime asuda tasapisi oma tegelikke juuri uurima, vaadeldes huviga praegust Läänemere ühist kultuuriruumi, mida, nagu ma ütlesin, enam suurt alles polegi. Aga! Kui me jalutame enda kaunites aedades, või metsas, mida võime samuti tajuda suure Eesti-nimelise loodusaia osana, kui me kirjutame ilusaid kirju, mis liiguvad üle Läänemere, olgu või pudelipostiga ja suudame tsiviliseeritult ja targalt oma salongides vestelda, siis pole kogu meie seitsmesaja-aastane orjapõlv mitte tühja läinud.

1

2014-07-04