Kempsujumalate hukk

Prindi

W. Closet, PhD

1

Briti sotsioloog Ruth Glass kasutas juba kuuekümnendail kinnisvara kultuurilise haipimise jaoks sõna "gentrification" ehk "aadeldamine", Aadeldamise mõiste hõlmab üldjuhul mingi ala kinnistute “läikimalöömist” või “värskendamist” (refurbishment), mille toovad endaga uued elanikud. Samuti ideid erilisest elukvaliteedist, mille loob "miljööväärtuslikkus". Kui näiteks Kalamaja muutub tööliste, venelaste ja pensionäride “kõdurajoonist” haritlaste, erialaspetsialistide jm “sakste” renoveeritud “miljööväärtuslikuks alaks”, on toimunud gentrifikatsioon ehk aadeldamine. Ala iseloom muutub, sest uute elanike kiindumus miljöö ajaloolisse hõngu toob kaasa ulatuslikke investeeringuid - aadeldajad tahavad nii kuuma kui külma kraanivett, majasiseseid tualettruume igale korrusele, (nii) keskkütet (kui ka) toimivat tulekollet.

Aadeldamisprotsessil näib olevat hämmastavalt universaalne põhistruktuur - see eeldab esmalt kinnisvara hinna langust, millele järgneb kultuuriliselt radikaalse elemendi, tihtipeale kunstnike sisseränne ja enesekehtestamine esmalt omaenese kinnistuid läikima lüües, seejärel oma keskkonnanägemuse kanoniseerimisega laiemalt mitmesuguse meedia ja regulatsioonide abil. Sellele järgneb ulatuslik kultuuriliselt “vähemradikaalse” keskklassi (nö “kodanluse”), rahalise- ja ekspertkapitali sissevool.

Ka Supilinnast ja Karlovast kaovad aadeldamise käigus ammoniaakipaiskavad kuivkäimlad, kassi- ja joodiku-kusehaisused trepikojad roogitakse puhtaks, koerajunnid peidetakse kilekottidesse ja hobusitast ei näe und enam isegi varblased, kes siiski vahel unes meelalt siutsuvad. "Miljööväärtuslikkus" ei hõlma mäda-, vere-, kõdu-, kuse-, sita-, surma-, sünni- ja muid orgaanilisi haise. Ta on steriilne, ehkki teataval määral veel wabi-tunnetusest kantud.

Sellega kaovad olematusesse ka käimlajumalad. Käimlajumal on jumalus, kes on seostatud latriinide, kempsude, tualettide, wc-de ja kuivkäimlatega, isegi seedejääkide jaoks kaevatud auk maapinnas väärib oma jumalust. Usk käimlajumalatesse - teatavat tüüpi kodujumalusse - on teada iidsetest aegadest ja kestab tänapäevani ning on ka geograafiliselt laialt levinud Vana-Roomast Jaapanini ning Uus-Meremaani. Sellised jumalused seostatakse tervise, heaolu ja viljakusega (väljaheidete ja põllumajanduse seose pärast) ja lepitatakse neid laia valiku moodustega, näiteks neile ohverdades, meelitades neid palvetega, samuti meditatsiooni abil. Ka selliste rituaalidega nagu näiteks kõri puhtaks köhimine enne "heasse kohta" sisenemist või isegi latriini hammustamine vaimujõu tagasipaiskamiseks.

Jaapanis oli usul tualetijumalasse (kawaya kami) topelteesmärk. Tualetid olid sageli pimedad ja ebameeldivad paigad, kus külastaja riskis komistada, kukkuda ja uppuda. Tualetijumala kaitse pidi sellise antisanitaarse lõpu eemal hoidma.

Peamiselt koguti Jaapanis inimväljaheiteid väetisteks, mis kindlustas Jaapani parema sanitaarseisundi, kui teistes maades, kus väljaheited koguti lampkasti. Seega kempsujumalal oli ka roll viljakusjumalana, nagu öeldud, väetiste pärast. Uue aasta rituaalidega küsiti kawaya kami abi hea saagi saamisel. Mõnes paigas istus pere mattidel käimla ees ja sõi suutäie riisi, mis sümboliseeris jumaluse antut. Tualetti prooviti kaunistada ja hoida võimalikult puhtana, sest käimlajumalat usuti olevat väga ilusa. Käimla olukord mõjutas sündimata laste füüsilist välimust. Rasedad naised palusid tualetijumalal anda lastele ilusa välimuse, kui aga peldik oli räpane, siis põhjustas see inetute ja õnnetute laste sünni. Teise traditsiooni kohaselt oli käimlajumal pime mees odaga käes - see oli otsene hoiatus tualetis varitsetavate ohtude eest, seega oli hädavajalik selitada kurku enne sisenemist, et pime tualetijumal varjaks oma oda.

Tervenemist küsiti kempsujumalalt samuti, ohverdades lõhnapulki, lilli, riisi ja riisiviina. Neeruprobleemide eest kaitset paludes ehiti uueks aastaks pajuokstest pärg riisikookidega. Ainud uskusid isegi veelgi suuremat kõikehõlmavat abi tualetijumalatelt hädaohu hetkedel.

Koreas usuti käimlajumalus olevat noore naise kujuline ja teda kummardasid koduhoidjana perenaised.

Väga erinev oli käimlajumalanna Hiinas, kus ta nimeks oli Lilla Proua (Zi Gu 紫姑 ), aga ka latriiniproua või -tütar. Usuti, et ta on konkubiini vaim, kes suri kempsus armukadeda abielunaise verisest kättemaksust. Ta rituaalset nuku kummardati vetsus öösiti palvetades. Nukk põhjustas kummardajatel automaatkirjutamist, mida kasutati ennustamisel.

Zen-budismis oli oma "jumalus" Ucchuṣma , sest zeni kloostrites oli kolm "vaikset paika" - parimat mõtiskluskohta: latriin, vann ja meditatsioonisaal.

Uus-Meremaal usuti, et atua (maooride jumalused) olid keskendanud oma tähelepanu külalatriinile. Kui sõdalane tundis haigust või hirmu, läks ta peldikusse ja pures seda. Jumalusi oli kempsus suurel hulgal ja ekskremente usuti olevat surnute toit. Kempsu hammustamine andis vale väe tagasi vaimude maailma. Vägi - mana või tapu - oli ka muidu maooridel hammustamise teel liigutatav, näiteks hammustas poeg oma surnud isa peenist, et saada omale isa väge.

Vana-Roomas oli oma jumalanna torustikule, teine käimlale ja ka ekskremendijumal. Kanalisatsioonijumalanna Cloacina oli pihta pandud etruskite mütoloogiast (nagu palju muudki ladinlastel). Juba varakult oli roomlastel selge, et linna kanalisatsioon ja seega püsimajäämine nõuab eriliselt häid suhteid selle jumalusega ja juba Titus Tatius ehitas tualetti pühamu. Cloacina kultus sulas ühte Veenuse kultusega ja teda kummardati Sacellum Cloacinae nimelises pühamus kui Torustiku-Veenust.

Crepitus oli kempsujumal, kes oli ühtlasi ka kõhupuhituse jumal ja kelle tegevussfääri jäi ka kõhulahtisus. Crepitus rääkis mõnevõrra liialdades enda tõusust ja langusest nõnda:

"Ateenlane tervitas mind kui õnnekuulutajat, samaaegu needis mind vana roomlane tõstetud rusikatega, ja Egiptuse ülempreester, kes hoidus ubade söömisest, värises mu häält kuuldes ja kahvatas mu lõhna peale. Kui lahinguhigi voolas pügamata habemetel, kui kostitati end tooreste tammetõrude, herneste ja sibulaga ja sokulihatükid küpsesid karjaste rääsunud võis, ei häbenenud keegi ega hoolinud naabritest. Tugev toit seedis lärmakalt. Maal päikesepaistes kergendasid inimesed ennast majesteetlikult aeglaselt. Sellepärast ei tekitanud ma nördimust nagu teisedki eluvajadused. Ma olin rõõmus. Ma ajasin naerma ja et minu tõttu võis külaline rahumeeli süüa, paiskas ta kogu oma rõõmu välja - kehaavade kaudu. Kuldsed potid kõlasid mu all nagu timpanid; ja kui mureenidest, trüflitest ja pasteetidest pungil soolestik mürinaga tühjenes, sai tähelepanelik maailm teada, et keiser on einestanud! Aga nüüd pean piirduma lihtrahvaga - ja isegi minu nime mainimine tekitab meelepaha."

Peeretamise eest hoiatas ka püha Hieronymus. Ta sündis 347. aastal Dalmaatsias, õppis Roomas, valdas ladina, kreeka ja heebrea keelt. Kui ta oli end ristida lasknud, siirdus ta Süüria kõrbesse, et seal erakuna elades meelt parandada. Tuntus kogus piiblitõlkija ja paavsti nõustajana. Ta hoiatas ubade ja herneste söömise eest, sest need tekitavad kõhutuult, mille kohta ta selgitas, et "Inpartibus genitalibus titillationes producunt" - kõditab suguelundeid ja teeb nõnda kiusatust.

Stercutius (stercus ehk ekskrement) oli roomlaste junnijumal, kes oli eriliselt oluline talumeestele, sest aitas saaki saada põllurammuga. Ka tema on sattunud raske surve alla, kunstsõnnik on ta peaaegu hävitanud. Seletamatagi on selge ta tihe side Saturniga, selle tumeda põllumajandusjumalaga. Püha Augustinus mõnitas teda erilise sapisusega oma "Jumalariigis".

Babüloonia maagilise meditsiini traditsioonis on Šulak vetsuvaritseja või peldikudeemon. Šulak esindas varitsejaid - selliseid deemoneid, kes luurasid oma ohvreid, et neid ootamatult rünnata, hetkel, mil need on üksi ja hajevil. Asjal käimine oli selleks väga sobiv ja Šulak ründas pahaaimamatut ohvrit rabanduse-laadse tõvega. See deemon oli tuttav ka hetiitidele ja juudi rabidele, kes hoiatasid, et pärast peldikus käimist ei tohi mees astuda kohe seksuaalvahekorda, vaid peab ootama sama kaua, kui kulub poole miili kõndimiseks (9 minutit). Vastasel korral põhjustab Šulak langetõbiste laste eostamist. Peldikudeemon oli seotud langetõve, aga ka muude füüsiliste ja vaimsete vaevuste tekkega. Teda tundsid hästi ka varakristlased.

Neoliitikumis oli kõik aga vastupidi - söödi üksinda, ürgkarjast või suguharust täiesti kõrvale pöördunult, kui ka mitte häbenedes, siis ometi seestunult vait, täiesti mälumisele andunult ja otsekui ilma pilguta. Sittumine käis aga ühiselt, ringis kükitades, üksteist hõigetega tagant aidates.

Pärast hordissittumist lobiseti ja vadrati lõbusalt ja kollektiivselt kergendust leidnuna, misjuures näidati üksteisele oma lõpp-produkte, tehti kujukalt enesekohaseid võrdlusi või narriti neid kinniskõhulisi, kes ikka veel asjata kükitasid.

Ülearune öelda, et ka nagu muuseas peeretamine oli ühiskondlik sündmus. Mida tänapäeval haisuks nimetatakse see oli loomulik, kuna oldi roojaga identsed - ei heidetud ju välja mingeid võõrkehi! Kui söömine oli paratamatu ja pakkus maitset, siis läbitöötatud toiduse väljaheitmine võis ainult lõbu pakkuda.

Me oleme miljon aastat elanud, pead-jalad koos kuuekümneste karjadena mingites kitsastes koobastes. Tohututest prügihunnikutest arenesid välja isegi uued inimkaaslejad loomaliigid: rotid, koerad, prussakad. Hais oli meie põline saatja.

Tegelikult on inimene evolutsiooniliselt kohastunud just nimelt slummieluks. Üksindus kuskil metsatares on keskmisele inimesele kindlasti psühholoogiliselt talumatum kui slumm. Mõned ehk naudivad tõesti eraldatust, kuid igatsus kaaslaste järgi on tegelikult palju levinum kui privaatsusepuudus. Kahtlane on ka steriilsus. Iseenda ja ka armsa inimese sitahais on magus.

Ometi räägivad kõik pidevalt privaatsusest. Kust see siis tuleb? Väga lihtne. On ju tuntud jama, et inimesel on kohastumuslik magusaihalus, sest ürgajal oli suhkur defitsiitne. Tänapäeval on suhkrud aga laialt saadaval ja inimestel nende liigtarbimisest rasvumine, kaaries, diabeet, hüperaktiivsus, buliimia. Inimene ahmib suhkruid rohkem kui on kohastunud neid seedima. Samamoodi on inimene kohastunud elama privaatsuse defitsiidis ning ihalema oma toa või korteri järele. Ürgajal oli võitlus privaatsuse eest ainuvõimalik viis tagada endale nurk, kust keegi sult söögipala käest ära ei kiskunud ja kus said magamise ajal end sirgu tõmmata. Nüüdisaja võimalusterohkes maailmas tormame aga oma privaatsuseihalusega ummisjalu üksindusse. Üksindus hakkab aga tervisele täpselt samamoodi nagu liigne suhkur. Depressioon, laias mõistes rahuldamatus, koostöö puudumisest tulenev toimetulematus ja paljud muud üksindushädad on sõgedate privaatsusotsingute hävitav tulemus. Privaatsuses elamine vähendab ka sotsiaalseid oskusi, mistõttu inimene võib-olla ei suudagi normaalse kooselu või ühiselu juurde naasta. Samuti hävitame oma alguses loomulikus mässus peldikujumalate, ekskremendivaimude ja muude pisikurikaste teispoolsete vastu ka meile kallid ja vajalikud traditsioonid ja mis veel hullem, hakkame pidama sõda iseenda vastu. Keemiakorporatsioonide reklaamikampaaniad külvavad puhtusemaaniat, mis on õudne ja ebaloomulik. Pealegi on see sõda kaotusele määratud, juba allergikute partei liikmeskonna pöörane kasv reedab seda. Looduse vastu ei saa. Nagu üks õnnestunud seksuaalaktist avameelseks muutunud toiduajakirjanik kurvalt gurmeeroogade kohta tunnistas: lõpuks ajavad nad kõik peeretama.

Toitumise tähendus ei pruugi olla alati organismi energeetiliste vajaduste katmine sensu stricto, vaid võib omada ka muid funktsioone, seda eriti tingimustes, kus toit pole limiteeriv (mida tuleb ette eriti tihti herbivooride puhul). Loomad saavad toitu valida vastavalt värvile, lõhnale, maitsele, suurusele. Toit võib ravida hädasid, teha uniseks, või vastupidi, erksaks. Söömine võib toimuda (karnivooria korral) mitte toitumise, vaid tapmise või enesekaitse eesmärgil. Mõned jälle söövad vahel selleks, et omale sobilik auk puhkamiseks närida kuhugi sisse. Lehetäid lasevad floeemisisaldist läbi keha voolata paljukordselt enam kui nende endi kehal seda tarvis on, ja on sedakaudu endale sipelgad sõbraks saanud. Ja siis veel see, kuipalju sitta ja kust märkidena tarvitatakse - oma territooriumi tähistamiseks näiteks. Seesuguste näidete rohkus annab tunnistust, et söömiskultuuril kui toitumisse otseselt mittepuutuval asjal on pikk ajalugu. Ent veelgi enam, sel kõigel on pistmist üldbioloogia õige sügavamate kihtidega. See, et organism on võimeline tegelema ainete keemilise muundamisega, algab peale elu otsast. Ent milleks seda keemilist muundamist tarvitada, selleks on organismidele antud samuti algusest peale suur vabadus. Näiteks annab see võimaluse oma kehale igasugu imelikke asju külge kasvatada. See annab ka võimaluse ümbruse ebameeldivaid ühendeid neutraalseiks muundada, või jälle tekitada ühendeid, mis mõnele ebasobivale kaaslasele tuska tekitavad. Taimedki pole siin mingiks erandiks. Gurmaania ajalugu on pikk, ja põhiliselt on see bioloogia.

Käimlajumalad on aga kultuur.

1

2014-06-02

MärksõnaMythos

MärksõnaRaha