Vene kommunismi lätted

Prindi

Nikolai Berdjajev

1

VENEMAA RELIGIOOSNE IDEE JA VENE RIIK

I

Vene kommunismi on tema kahetise loomuse tõttu raske mõista. Ühest küljest on see nähtus ülemaailmne ja internatsionalistlik, teisest küljest venepärane ja rahvuslik. Lääne inimestele on eriti tähtis mõista vene kommunismi rahvuslikke juuri, tema determineeritust Venemaa ajalooga. Marksismi tundmisest selleks ei piisa.

Vene rahvas on oma hingeliselt struktuurilt idamaine rahvas. Venemaa on kristlik Ida, mis kahe sajandi vältel allus tugevale Lääne mõjule ning assimileeris oma ülemisse kultuurikihti kõik Lääne ideed. Vene rahva ajalooline saatus oli õnnetus- ja kannatusrohke ning see rahvas arenes katastroofilises tempos läbi tsivilisatsioonitüübi katkestuste ja muutuste. Vastupidiselt slavofiilide arvamusele pole Venemaa ajaloos võimalik leida orgaanilist ühtsust. Liialt tohutuid alasid pidi vene rahvas hõivama, liialt suured olid Idast tulevate tatari sissetungide ohud, mille eest ta kaitses ühtlasi Läänt, suured olid ohud ka Lääne enda poolt. Ajaloos näeme viit erinevat Venemaad: Kiievi-Venemaad, tatari perioodi Venemaad, Moskva-Venemaad, Peetri- ehk keiserlikku Venemaad ning lõpuks uut nõukogude Venemaad. Pole õige öelda, et Venemaa on noore, alles hiljuti poolbarbaarse kultuuriga maa. Teatud mõttes on Venemaa vana kultuuriga maa. Kiievi- Venemaal hakkas tärkama kõrgem kultuur kui tollases Läänes: juba XIV sajandil olid Venemaal olemas klassikaliselt täiuslik ikonograafia ning suurepärane ehituskunst. Moskva-Venemaa omas väga kõrget orgaaniliselt tervikliku stiiliga plastilist kultuuri ning väga hästi välja arendatud sotsiaalse olustiku vorme. See oli idamaine kultuur, ristiusustatud tatari riigi kultuur. Moskva kultuur kujunes pidevas vastuseisus ladinapärasele Läänele, võõramaistele kommetele. Kuid mõttekultuur oli Moskva riigis väga nõrgalt väljendatud. Moskva riik oli peaaegu mõtte- ja sõnaaher, ent seal oli saavutatud märkimisväärne stiihiate vormimine, oli olemas väljakujunenud plastiline stiil, mis puudus Peetri-Venemaal - ärkava mõtte ja sõna Venemaal. Mõtlev Venemaa, mis lõi suure kirjanduse ning otsis sotsiaalset õiglust, oli lõhestatud ja stiilitu, tal puudus orgaaniline ühtsus.

Vene hinge vastuolulisuse on tinginud Venemaa ajaloolise saatuse keerulisus, Ida ja Lääne elementide kokkupõrkamine ning võitlus selles saatuses. Vene rahva hinge vermis ortodoksne kirik, see sai puhtreligioosse kujunduse. Ja see religioosne kujundus on säilinud meie ajani, vene nihilistide ja kommunistideni. Kuid vene rahva hinge jäi Venemaa mõõtmatusega, Vene tasandiku ääretusega seotud tugev looduslik element. Venelaste hinges on «loodus», stiihiline jõud hoopis mõjuvõimsam kui Lääne inimestes, eriti ladina kui kõige lõpetatuma kultuuri esindajais. Looduslik ja paganlik element on seestunud vene kristlusse. Vene inimtüübis põrkavad alati kokku kaks elementi - ürgne, looduslik paganlus, ääretu Venemaa stiihilisus ja Bütsantsist saadud ortodoksne asketism, püüdlemine hauataguse maailma poole. Vene rahvale on ühtviisi iseloomulik nii looduslik dionüüslus kui kristlik askeetlus. Vene inimese ees seisis lõpmatult raske ülesanne - kujundada ja organiseerida oma ääretut maad. Venemaa hoomamatus, piiride ja äärte puudumine väljendusid vene hinge struktuuris. Vene hingemaastik on vastavuses Venemaa maastikuga: sama piiride puudumine, vormitus, püüd lõpmatusse, seesama avarus. Läänes on kitsas, kõik on piiritletud, kõik on lõpuni kujundatud ja kategooriati jaotatud, kõik soodustab tsivilisatsiooni teket ning arengut - nii maastikuline kui hingeline struktuur. Võiks öelda, et vene rahvas on oma mõõtmatu maa, oma loodusliku stiihilisuse ohver. Raske on tal olnud end kujundada, vormitunnet pole vene inimestel eriti olnud. Vene ajaloolased seletavad oma riigi despootlikku iseloomu vajadusega kujundada toda ääretut, tohutut Vene tasandikku. Silmapaistvaim vene ajaloolane Kljutševski on öelnud: «Riik paisus, rahvas kõhetus.» Teatud mõttes on see ütlus paikapidav ka nõukogude kommunistliku riigi puhul, kus rahva huvid tuuakse ohvriks nõukogude riigi võimsusele ja organiseeritusele.

Vene hinge usuline kujundatus arendas välja mõningad püsiomadused: dogmatismi, askeetluse, võime taluda kannatusi ja tuua ohvreid oma usu nimel, ükskõik milline see ka on, püüd transtsendentsusele, mis kehtib kord igaviku, teispoolse maailma, kord tuleviku, siinpoolse maailma suhtes. Vene hinge religioosne energia on võimeline ümber lülituma ja suunduma sihtide poole, mis pole enam usulised, näiteks sotsiaalsete sihtide poole. Oma hinge usulis-dogmaatiliselt laadilt on venelased alati ortodoksid või raskolnikuist hereetikud, nad on apokalüptikud või nihilistid. Venelased olid ortodoksid ja apokalüptikud siis, kui nad XVII sajandil olid raskolnikud-vanausulised, ja olid seda ka siis, kui nad XIX sajandil said revolutsionäärideks, nihilistideks, kommunistideks. Hingeline struktuur jäi samaks, intelligentidest vene revolutsionäärid said selle päranduseks XVII sajandi raskolnikuilt. Ning alati jääb peamiseks mingi ortodoksne usutunnistus, alati määrab see kuuluvuse vene rahva hulka.

Pärast Bütsantsi keisririigi, Teise Rooma, maailma suurima õigeuskliku riigi hukkumist tärkas vene rahva hulgas aimdus, et Venemaa, Moskva riik on jäänud ainsaks õigeusklikuks riigiks maailmas ja et vene rahvas on ortodoksse usu ainsaks kandjaks. Erakmunk Filofei tuli välja õpetusega Moskvast kui Kolmandast Roomast. Ta kirjutas tsaar Ivan III-le: «Sinu ülemvalitsuse all oleva kolmanda uue Rooma püha üleüldine apostlik kirik särab taevalaotuse all heledamalt kui päike. Ja võtku sinu riik, sa jumalakartlik tsaar, teadmiseks, et kõik õigeusklikud tiigid on saanud üheks sinu riigis: ainult sina üksi oled sellesinatse taeva all kristlik tsaar. Pea meeles, võta kuulda, sa jumalakartlik tsaar, et kõik kristlikud riigid on saanud üheks sinu riigis, et kaks Roomat on langenud, et kolmas püsib ja neljandat ei saa olema; sinu kristlik riik juba muudele osaks ei saa.» Doktriin Moskvast kui Kolmandast Roomast sai Moskva riigi tekkimise ideoloogiliseks baasiks. Riiki suurendati ja kujundati messianistliku idee sümboolikast lähtudes. Riigi, tõelise riigi otsingud on vene rahvale iseloomulikud kogu tema ajaloo vältel. Kuuluvuse Vene riiki määras tõelise usu, õigeusu tunnistamine. Täpselt samuti määrab kuuluvuse Nõukogude Venesse, Vene kommunistlikku riiki, ortodoksse kommunistliku usu tunnistamine. Moskva - Kolmanda Rooma messianistliku idee sümboolika nimel toimus kiriku akuutne natsionaliseerimine. Usuline ja rahvuslik kasvasid Moskva riigis niisamuti kokku nagu muistse heebrea rahva teadvuses. Ja niisamuti nagu judaismile, oli messianistlik teadvus omane ka vene õigeusule.

Ent religioossest riigiideest kasvas välja võimas impeerium, kus kirik hakkas etendama kõrvalist osa. õigeusklik Moskva riik oli totalitaarne riik. Joann Julm, isevalitsusliku monarhia silmapaistev teoreetik, õpetas, et tsaar ei pea mitte ainult riiki juhtima, vaid ka hingi päästma. Huvitav on märkida, et Moskva perioodil oli vene kirikul kõige väiksem hulk pühakuid. Vene kiriku ajaloos oli parim tatari ikke periood, mil kirik oli vaimselt sõltumatuim ning sisaldas tugevaid sotsiaalseid elemente. Oikumeeniline teadvus nõrgenes vene kirikus niivõrd, et kreeka kirikut, kellelt vene rahvas sai oma õigeusu, ei vaadeldud enam tõeliselt õigeusklikuna, temas hakati nägema tõelise usu rikkumist. Rahva religioosne teadvus hakkas pidama kreeka mõjusid maailma ainsasse õigeusklikku riiki tungivateks kaetisteks. Õigeusk on vene usk ja mitte- vene usk pole õigeusk.

Kui patriarh Nikoni ajal algas kreeka eeskujude põhjal vigade parandamine liturgilistes raamatutes ning riituste mõningane muutmine, siis kutsus see esile rahvaliku religioossuse protestitormi. XVII sajandil toimus üks kõige tähtsamaid sündmusi Venemaa ajaloos - vanausuliste religioosne lahkulöömine. Ekslik oleks mõelda, et skisma tekkepõhjuseks oli ainult vene rahva usk rituaalidesse, et võitlus käis ainult kahe või kolme sõrmega ristimärgi tegemise ning liturgiliste pisiasjade ümber. Lõhestumisel oli ka sügavam historiosoofiline teema. Küsimuse all oli, kas Vene riik on tõeliselt õigeusklik riik, s. t kas vene rahvas täidab oma messianistlikku kutsumust. Muidugi mängisid siin suurt osa pimedus, harimatus ja ebausk, vaimulikkonna madal kultuuritase jms. Kuid mitte ainult sellega ei seletu oma tagajärgedelt niivõrd oluline sündmus, nagu seda oli lõhestumine. Rahva hulgas tekkis kahtlus, et õigeusklik riik, Kolmas Rooma, on riknenud, et tõeline usk on reedetud. Riigivõim ja kõrgem kiriklik hierarhia on sattunud Antikristuse kätte. Rahvalik õigeusk lööb riigivõimust ja kiriklikust hierarhiast lahku. Tõeliselt õigeusklik riik läheb ära maa alla. Sellega on seotud legend järve alla peidetud Kiteži linnast. Rahvas otsib Kiteži linna. Skismaatikute vasaku tiiva, niinimetatud preestritute hulgas tekib terav apokalüptiline teadvus. Lõhestatus saab vene elu iseloomulikuks nähtuseks. Nõnda on ka XIX sajandi vene revolutsiooniline intelligents raskolniklik ja peab võimu kurjusejõududele kuuluvaks. Nii rahvas kui ka intelligents hakkab otsima riiki, mis oleks rajatud tõele. Nähtavat riiki valitseb vale. End Kolmanda Roomana teadvustanud Moskva riigis segunes Kristuse riik, tõe ja õigluse riik, valega valitsetava võimsa impeeriumi ideega. Lõhe oli vastuolu ilming, segunemise tulemus. Kuid rahva teadvus oli tume, tihti ebausklik, ristiusk oli seal segamini paganlusega. Usulõhe andis esimese hoobi Moskva kui Kolmanda Rooma ideele. See tähendas vene messianistliku teadvuse allakäiku. Teine löök anti Peeter Suure reformidega.

II

Peetri reformid olid Venemaa edasisele ajalookäigule nii määrava tähtsusega, et erinevad hinnangud neile said aluseks lahknemisele meie XIX sajandi ideelistes liikumistes. Praegu tuleb võrdselt ebaõigeks ja vananenuks pidada niihästi slavofiilide kui läänemeelsete vaateid Peetri tegevusele. Slavofiilid nägid Peetri tegevuses vene põliste rahvuslike aluste reetmist, vägivalda ja orgaanilise arengu katkestamist. Läänemeelsed mingit omapära Venemaa ajaloos ei märganud ja pidasid seda vaid hariduse ja tsivilisatsiooni poolest mahajäänud maaks, ainus ja universaalne oli nende jaoks Lääne-Euroopa tsivilisatsioonitüüp. Peeter avas Venemaale tee Lääne hariduse ja tsivilisatsiooni juurde.

Slavofiilidel ei olnud õigus sellepärast, et Peetri reformid olid absoluutselt vältimatud: Venemaa ei saanud edasi eksisteerida suletud riigina, sõjaliselt, mereliselt, majanduslikult mahajäänuna, hariduse ja tehnikata. Sellises olukorras ei olnud vene rahval mitte ainult võimatu oma suurt missiooni täita, vaid ohustatud oli koguni tema sõltumatu eksistents. Slavofiilidel polnud õigus ka sellepärast, et just Peetri ajale langeb vene kultuuri õitselepuhkemine, Puškini ja suure vene kirjanduse fenomen, virgub mõte ning saavad võimalikuks slavofiilid ise. Venemaa pidi oma isolatsioonist üle saama ning ühinema ülemaailmse elu ringlusega. Vaid sellisel teel oli vene rahval võimalik maailma teenida.

Läänemeelsetel ei olnud õigus sellepärast, et nad eitasid vene rahva ja Venemaa ajaloo omapära, nägid hariduse ja tsivilisatsiooni progressi lihtsustatult, ei arvanud Venemaal olevat mingit missiooni peale vajaduse Läänele järele jõuda. Nad ei näinud seda, mida slavofiilid siiski märkasid - Peetri vägivalda rahva hinge kallal. Peetri reformid olid vältimatud, kuid ta viis nad ellu hirmsa vägivallaga rahva hinge ja uskumuste kallal. Ja rahvas vastas sellele vägivallale legendiga Peetrist kui Antikristusest.

Peetri meetodid olid täiesti bolševistlikud. Ta tahtis hävitada vana Moskva-Venemaa, rebida tema elu aluseks olnud tunded juurtega välja. Selle sihi saavutamiseks ei jätnud ta hukkamata omaenda poega, muistse elu pooldajat. Peetri meetodid kiriku ja vanaaegse religioossuse suhtes tuletavad väga meelde bolševike omi. Ta vihkas Moskva vanaaegset jumalakartlikkust ning oli eriti julm vanausuliste ja vanakombeliste vastu. Peeter irvitas iidsete usuliste tunnete üle, asutas ülinarriliku kirikukogu eesotsas narridepatriarhiga. See meenutab väga Nõukogude Venemaa jumalasalgajate usuvastaseid manifestatsioone. Suurel määral saksa protestanlikke eeskujusid kopeerides asutas Peeter sinodaalkorra ning allutas kiriku lõplikult riigile. Muuseas tuleb öelda, et vene kiriku alandamine Peetri perioodil ei olnud Peetri süü. Juba Moskva perioodil sattus kirik orjalikku sõltuvusse riigist. Hierarhia autoriteet rahva seas langes enne Peetrit. Usulõhe andis sellele autoriteedile kohutava löögi. Kirikliku hierarhia haridus- ja kultuuritase oli väga madal. Seepärast oli ka Peetri kirikureform vajalik. Ent selle teostamine oli vägivaldne, rahva usulisi tundeid hävitav. Peetrit võiks võrrelda Leniniga, Peetri pööret bolševistliku pöördega. Seesama jõhkrus, vägivallatsemine, teatud printsiipide pealesurumine rahvale ülaltpoolt, seesama orgaanilise arengu katkestamine, traditsioonide eitamine, seesama etatism, riikluse hüpertroofia, seesama privilegeeritud bürokraatliku kihi loomine, sama tsentralism, sama iha tsivilisatsiooni tüüpi järsult ja radikaalselt muuta. Kuid bolševistlik revolutsioon vabastas õudse vägivalla abil rahva energia, äratas selle ajaloolisele aktiivsusele ning selles on tema tähtsus. Peetri reformid tugevdasid küll Vene riiki, suunasid Venemaa lääneliku ja universaalse hariduse teele, kuid süvendasid lõhet rahva ning kultuurse ülemkihi, valitseva klassi vahel. Peeter sekulariseeris õigeuskliku riigi, pööras Venemaa Valgustuse teele. See protsess toimus vene ühiskonna ülemkihtides, aadli ja ametnikkonna hulgas, samal ajal kui rahvas jätkas elamist vanade religioossete uskumuste ja tunnete järgi. Faktiliselt oli Lääne valgustatud absolutismi vormi võtnud isevalitsuslik tsaarivõim rahva hulgas endiselt teokraatliku võimuna sanktsioneeritud. Ametliku kiriku vaimuliku mõju nõrgenemine oli Peetri reformide ja Lääne valgustuse sissetungi paratamatu tulemus. Ratsionalism imbus kiriku enda hierarhiasse. Peetri-aegne kuulus metropoliit Feofan Prokopovitš oli tegelikult ratsionalistlikku tüüpi protestant. Kuid Peetri ajastul kompenseerus kiriku mõju nõrgenemine terve rea pühakute näol, kes Moskva perioodil puudusid, samuti pühade vanakeste ja maa-aluse vaimuliku elu näol.

Lääne XVIII sajandi Valgustus vene ühiskonna kõrgkihis jäi vene rahvale võõraks. XVIII sajandi vene harrastest tundis üks osa pealiskaudset huvi voltäärluse, teine osa müstilise vabamüürluse vastu. Rahvas aga jätkas elamist vanade uskumuste järgi ning käsitas härraseid võõra rassina. Voltaire’i ja Diderot’ga kirju vahetav valgustaja ning voltäriaan Katariina II kinnitas lõplikult nood pärisorjuse vormid, mille vastu tõstis protesti XIX sajandi vene intelligentsi valulik südametunnistus. Algselt andis Lääne mõju löögi rahvale ning tugevdas privilegeeritud härrasseisust. Radištševi-taolised inimesed olid erandiks. Alles XIX sajandil äratasid Lääne mõjud vene kujunevas intelligentsis armastuse rahva vastu ja vabaduspüüdlused. Kuid ka siis jäid haritud ja kultuursed kihid rahvale võõraks. Paistab, et mitte kusagil pole olnud säärast kuristikku ülem- ja alamkihi vahel kui Peetri-aegsel keiserlikul Venemaal. Ning mitte ükski maa pole elanud üheaegselt nii erinevates sajandites, XIV sajandist alates kuni XIX, koguni eelseisva XXI sajandini välja. XVIII ja XIX sajandi Venemaa elas täiesti ebaorgaanilist elu. Vene rahva hinges käis võitlus Ida ja Lääne vahel ning see võitlus jätkub Vene revolutsioonis. Vene kommunism on idamaine kommunism. Lääne mõjud ei saanud kahe sajandi jooksul vene rahvast oma võimu alla. Me näeme, et vene intelligents polnud oma tüübilt sugugi läänelik, kui palju ta ka vandunuks truudust Lääne teooriatele. Peetri loodud impeerium vohas väliselt kasvada, sai suurimaks maailmas, tal oli pealesunnitud väline ühtsus, kuid sisemist ühtsust ei olnud, oli sisemine lõhestatus. Lõhestatud olid omavahel võim ja rahvas, rahvas ja intelligents, lõhestatud olid ka Vene keisririiki ühendatud rahvad. Oma Lääne tüüpi riikliku absolutismiga teostas impeerium kõige vähem Kolmanda Rooma ideed. Slavofiilide teadvuses oli juba ainuüksi tsaaritiitli asendamine imperaatori tiitliga vene idee reetmine. Despootlik Nikolai I oli preisi ohvitseri tüüp. Õukonnas ja kõrgema bürokraatia kihtides olid väga tugevad saksa mõjud. Peamine kokkupõrge toimus ühelt poolt impeeriumi kui võimsa sõjalis-politseilist tüüpi riigi idee ning teiselt poolt süvakihti, rahva kihti, hiljem aga transformeerunud kujul intelligentsi kihti ulatuva usulis-messianistliku riigi idee vahel. Võimukandjate impeeriumiteadvuse kokkupõrge intelligentsi teadvusega kujuneb XIX sajandil olulisimaks. Võim võõrdub üha enam ja enam ühiskonna intelligentsetest, kultuursetest kihtidest, kus hakkab arenema revolutsiooniline meelsus. Aadel, kes XIX sajandi algul ja veel sajandi keskelgi oli olnud progressiivseimaks ning kultuurseimaks kihiks, hakkab sajandi teisel poolel oma kultuuritaset minetama, muutub reaktsiooniliseks ning peab loovutama koha segaseisuslikule intelligentsile, kes toob endaga kaasa hoopis teise, uut tüüpi kultuuri. Ühtsuse ja terviklikkuse puudumine kultuuris väljendub XIX sajandi intellektuaalsete ja vaimsete suundade jagunemises kümnendite kaupa, kus iga uus aastakümme toob endaga kaasa uued ideed ja püüdlused, uue vaimuviisi. Ent ikkagi loob XIX sajandi Venemaa ühe maailma suurimaist kirjandustest ning pingestatud, omapärase, väga vaba mõtte.

Talupoegkond, suurem osa vene rahvast, oli pärisorjuse pigistuses. Sisemiselt elas rahvas õigeusus ning see andis talle võimaluse taluda kannatusi. Rahvas oli pidanud pärisorjust alati valeks ja ebaõiglaseks, kuid süüdlaseks selles ebaõigluses ei pidanud ta tsaari, vaid valitsevaid klasse, aadlit. Tsaarivõimu usuline sanktsioon rahva hulgas oli nii tugev, et rahvas elas lootuses tsaari kaitsele ja ebaõigluse lõpetamisele, kui too saab kogu tõe teada. Enda omandimõistest lähtudes pidasid vene talupojad alati valeks seda, et aadlike valduses on tohutud maad. Lääne omandimõisted olid vene rahvale võõrad, nõrgad olid need mõisted isegi aadlikel. Maa kuulub Jumalale ja kõik maad harivad tööinimesed võivad seda kasutada. Vene talurahvale on alati olnud omane naiivne agraarsotsialism. Kultuursetele klassidele, intelligentsile jäi rahvas justkui mõistatuseks, mida peab ära arvama. Usuti, et vaikiva, veel tumma rahva seas on peidus suur elutõde ning et saabub päev, mil rahvas ütleb oma sõna. Rahvast eraldunud intelligents elas rahva telluurse müstika võlus, tolles võlus, mida 70. aastate narodnikutest kirjanikud nimetasid «maa võimuks».

XIX sajandiks oli Venemaast saanud tohutu suur talupoeglik riik, pärisorine ja kirjaoskamatu, kuid oma usule tugineva rahvakultuuriga, laisa ja vähekultuurse, rahvuslikkuse ning usu kaotanud aadliga, religioosse oreooli säilitanud tsaariga ülal, tugeva bürokraatiaga ning väga õhukese ja hapra kultuurikihiga. Klassid olid Venemaal alati nõrgad, riigile allutatud, koguni riigivõimu poolt loodud. Tugevaiks elementideks olid vaid Lääne absolutismi vormi võtnud monarhia ja rahvas. Kultuurne kiht tundis end nende kahe jõu poolt allasurutuna. XIX sajandi intelligents seisis sügaviku kohal, mis võis iga hetk avaneda ning ta alla neelata. Vene aadli parim ja kultuurseim osa tunnetas oma olukorra ebanormaalsust ja õigustamatust, oma süüd rahva ees. XIX sajandiks oli impeerium nii vaimses kui sotsiaalses mõttes väga haige. Venelastele on iseloomulik antinoomsete, polaarselt vastandlike substantside ühitamine ja liitmine. Venemaad ja vene rahvast saab iseloomustada vaid vastuolude abil. Vene rahvast saab võrdselt põhjendatult iseloomustada kui riiklik-despootlikku ja anarhistlik-vabaduslembelist, kui natsionalismi ja rahvuslikku suurelisusse kalduvat ning universaalset vaimu omavat, kõigist enam üldinimlikkusevõimelist, kui julma ja erakordselt inimlikku, kui kannatusi tekitavat ning otse haiglaselt kaasatundvat. Selle vastuolulisuse loojaks on kogu Venemaa ajalugu ning riikliku võimsuse instinkti igavene konflikt rahva vabaduse- ja tõearmastuse instinktiga. Vastupidiselt slavofiilide arvamusele on vene rahvas olnud riigirahvas - see kehtib ka nõukogude riigi kohta - ning samas rahvas, kelle hulgast läbi aegade tulid vabad põgenikud, vabad kasakad, Stenka Razini ja Pugatšovi mässud, revolutsiooniline intelligents, anarhistlik ideoloogia, - rahvas, kes otsis ebamaist tõeriiki. Kohutavate ohvrite hinnaga loodud hiiglaslikus riik-impeeriumis seda tõde ei olnud. Seda mõistsid nii lihtrahvas kui ka parim osa kultuuraadlist ja äsja tekkinud vene intelligents. XIX sajandi Vene riik oli vastuoluline ja ebaterve, selles oli ikestatust ja ebaõiglust, kuid psühholoogiliselt ja moraalselt ei olnud see riik kodanlik ning ta vastandas end Lääne kodanlikele riikidele. Selles isesuguses riigis põimus poliitiline despotism elu ja olude suure vabaduse ja laiahaardelisusega, olustiku ja kommete vabadusega, seisuslike vaheseinte ning rõhuva normativismi ja legismi puudumisega. Tingitud oli see Vene looduse peamisest - lõpmatusse ja ääretusse suunatud olemusest. Piiratus, eraldatus, väiksus ei olnud Vene riigile, Venemaa loodusele ega vene iseloomule omased. Me näeme, et Venemaa ei kogenud renessanssi ja humanismi euroopalikus tähenduses. Kuid oma mõtte ja loomingu tippudes koges ta humanismi kriisi teravamalt kui Lääs. Vene humanism oli kristlik, oli rajatud inimarmastusele, halastusele, kaastundele, ja seda isegi nendel, kes teadlikult kristlusest taganesid. Kogu Peetri-, impeeriumiajastu vältel eksisteeris konflikt Püha Venemaa ja impeeriumi vahel. Slavofiilsus oli selle konflikti ideoloogiline väljund. XIX sajandil ilmutas see konflikt uusi vorme - põrkasid kokku sotsiaalset tõde, tõeriiki otsiv Venemaa ja jõu poole pürgiv impeerium.

I peatükk VENE INTELLIGENTSI KUJUNEMINE JA ISELOOM

Slavofiilsus ja läänemeelsus.

1.

Et mõista vene kommunismi lätteid ja endale selgeks teha vene revolutsiooni iseloomu, on vaja tunda toda omapärast, Venemaal «intelligentsiks» nimetatavat nähtust. Lääne inimesed teeksid vea, kui samastaksid vene intelligentsi sellega, mida Läänes nimetatakse intellectuels. Nood on intellektuaalse töö ning loominguga tegelejad, eelkõige õpetlased, kirjanikud, kunstnikud, professorid, pedagoogid jt. Hoopis teistsugust ilmingut kujutab endast vene intelligents, kelle hulka võisid kuuluda intellektuaalse tööga mittetegelevad ning üleüldse mitte eriti intellektuaalsed inimesed. Ka paljusid vene kirjanikke ja teadlasi ei saanud pidada intelligentideks sõna täpses tähenduses. Intelligents meenutas pigem mungaordut või ususekti oma erilise, väga sallimatu moraaliga, oma kohustusliku maailmanägemisega, oma eriliste kommete ja tavadega ning koguni isesuguse füüsilise väljanägemisega, mille järgi võis intelligenti alati ära tunda ning teda teistesse sotsiaalsetesse gruppidesse kuulujaist eristada. Intelligents oli meil ideoloogiline, mitte professionaalne või majanduslik rühmitus; ta kujunes erinevatest sotsiaalsetest klassidest, esialgu valdavalt aadli kultuursemast osast, hiljem preestrite ja diakonite poegadest, väikeametnikest, linnakodanikest ning pärast pärisorjuse kaotamist ka talupoegadest. See ongi segaseisuslik, eranditult ideede - ja sealjuures sotsiaalset laadi ideede pinnal ühinenud intelligents. XIX sajandi teisel poolel saab seni lihtsalt kultuurseks nimetatud kihist uus, intelligentsiks nimetatud tüüp. Sellele tüübile on omased kõigi tema tõeliste esindajate iseloomulikud jooned. Intelligentsil olid olemas tüüpilised vene jooned ja täiesti ekslik on arvamus, mis nägi intelligentsis denatsionaliseerunud ning vene pinnasega igasuguse seose kaotanud ilmingut. Dostojevski mõistis suurepäraselt intelligendi-revolutsionääri venepärast loomust ja nimetas teda «Venemaa suureks ekslejaks», ehkki ta ei armastanud revolutsioonilisi ideid.

Intelligentsile on iseloomulik pinnatus, sidemete katkemine oma seisuse elu-olu ja traditsioonidega, kuid see pinnatus on eredalt venelik. Intelligents oli alati mingitest, peamiselt sotsiaalsetest ideedest vaimustuses ning andus neile ennastunustavalt. Ta oli võimeline ainult ideedest elamagi. Vene poliitilisest korrast tingitult osutus intelligents reaalsest sotsiaalsest tegevusest lahutatuks ning see soodustas eriti tema sotsiaalsete unistuste kujunemist. Isevalitsuslikul ja pärisorisel Venemaal arendati kõige radikaalsemaid sotsialistlikke ja anarhistlikke ideid. Võimatus tegelda poliitikaga tekitas olukorra, kus poliitika kandus üle mõtlemisse ja kirjandusse. Kirjanduskriitikud valitsesid sotsiaalsete ja poliitiliste mõtete üle. Intelligents võttis omaks venelastele nii iseloomuliku raskolnikluse. Ta elas lahus ümbritsevast tegelikkusest, mida pidas kurjaks, ning temas arenes välja raskolniku fanaatiline moraal. Vene intelligentsi äärmuslik ideeline sallimatus oli enesekaitse; ainult sel teel võis ta vaenulikus maailmas säilida, ainult tänu ideelisele fanatismile suutis ta taluda tagakiusamisi ning pidada kinni oma joontest. Vene intelligentsile, kellel olid valdavad sotsiaalsed suunitlused ja revolutsioonilised meeleolud ning kes sünnitas revolutsiooni tegemist enda ainsaks ametiks pidava inimtüübi, oli omane äärmuslik dogmatism, millesse venelased ikka on tükkinud kalduma. Venelastel on erandlik võime Lääne ideid ja õpetusi üle võttes neid omamoodi ümber teha. Kuid. Lääne ideede ja õpetuste omandamine vene intelligentsi poolt oli enamikul juhtudel dogmaatiline. See, mis Läänes oli kritiseeritav teaduslik teooria, hüpotees või vähemalt universaalsusele pretendeeriinatu relatiivne ja osaline tõde, muutus vene intelligentide käes dogmaatikaks, millekski usulise ilmutuse taoliseks. Venelastel on kalduvus kõike vastu võtta totalitaarselt, neile on võõras Lääne inimeste skeptiline krititsism. See on heitlusi ja muundumisi kaasatoov pahe, kuid see on ka väärtus, mis osutab vene hinge usulisele terviklikkusele. Vene radikaalne intelligents muutis isegi teaduse ebajumalakummardamiseks. Kui vene intelligendist sai darvinist, siis polnud darvinism talle enam vaidlustatav bioloogiline teooria, vaid dogma, ja igaühe suhtes, kes seda dogmat ei tunnistanud, näiteks lamarkismi pooldaja suhtes, tekkisid tal moraalsed kahtlustused. XIX sajandi suurim vene filosoof Vladimir Solovjev ütles, et vene nihilistide usutunnistus rajaneb kummalisel süllogismil: inimene on ahvist arenenud, järelikult me peame üksteist armastama. Vene intelligents võttis vastu ja elas läbi totalitaarselt ning dogmaatiliselt sänsimonismi, furjerismi, hegeliaanluse, materialismi ja marksismi, eriti marksismi. Venelased mõistavad üldse halvasti relatiivse tähendust, ajalooprotsessi astmelisust, erinevate kultuurisfääride diferentseerimist. See tuleneb vene maksimalismist. Vene hing püüdleb terviklikkuse poole, ta ei lepi kõige kategooriaisse jaotamisega, ta püüdleb Absoluuti, tahab kõike Absoluudile allutada ja see joon temas on religioosne. Kuid ta ajab kergesti kõik segamini, peab suhtelist absoluutseks, osalist universaalseks ning satub siis ebajumalakummardamisse. Just vene hingele on omane religioosse energia ümberlülitamine mittereligioossele ainevallale, teaduse või sotsiaalse elu suhtelisele ning osalisele sfäärile. Sellega seletub väga palju.

Vene intelligentsi tüüp hakkas kujunema juba XVIII sajandil. Esimeseks vene intelligendiks oli «Teekonna Peterburist Moskvasse» autor Radištšev. Tema sõnad «mu hing inimkannatustest oli haavatud» konstrueerisid vene intelligentsi tüübi. Radištšev oli kasvanud XVIII sajandi prantsuse filosoofia, Voltaire’, Diderot’, Rousseau vaimus. Kuid tal puudus paljude tollaste «voltäriaanide» usuvastane meelestatus. Prantsuse ideed mõtestusid vene hinges ümber eelkõige kaastundeks ja inimarmastuseks. Radištšev ei suutnud taluda pärisorjust, rahva alandusi ja kannatusi. Tema raamatu ilmumise ajaks oli Katariina II juba reaktsiooniliselt meelestatud. Radištšev vangistati ja mõisteti oma raamatu eest surma, mis asendati sunnitöövanglaga. Samuti vangistati ja paigutati Peeter-Pauli kindlusse vene XVIII sajandi silmapaistev valgustaja Novikov, müstikust vabamüürlane, kristlane ja väga mõõdukate poliitiliste vaadetega inimene. Nii võttis Vene võim vastu vene intelligentsi sündi. Vene intelligentsi esimesi samme eneseteadvuse harimise, mitte revolutsiooni teel saatsid ohvrid ja kannatused, vangla ja sunnitöö. Radištševil olid oma aja kohta küllaltki julged ja radikaalsed vaated, ta oli üks revolutsioonilise intelligentsi ja vene sotsialismi eelkäijaist. Kuid XVIII sajandil polnud vene mõte veel originaalne. Alles XIX sajand saab originaalse mõtlemise ja eneseteadvuse sajandiks. Ent see saab ka sisemise revolutsiooni sajandiks. Eneseteadvus oli meil ülestõusuks ümbritseva tegelikkuse, keiserliku Venemaa vastu. Haridus purustas vana usu õigeusklikku riiki ning uue riigi otsingud võtsid teise suuna, teisiti teadvustus Venemaa missioon.

Ebaharilik oli XIX sajandi esimese poole kultuursete ja vabaduslembeste vene inimeste üksindus. Kultuursed inimesed olid, kuid kultuurset keskkonda ei olnud. Tolle aja inimesed kaebavad, et nad on ümbritsetud pimedusega, et keegi ei mõista neid ega tunne neile kaasa. Vene aadli ja ametnikkonna põhimass oli väga ebakultuurne, harimatu, igasuguste kõrgemate huvideta. See oligi toosama «pööbel», millest rääkis Puškin. Tšatski kuju «Hädas mõistuse pärast» väljendab tolle aja parimate, targimate ja kultuursemate inimeste üksindust. XIX sajandi algul Aleksander I ajal elas Venemaa üle kultuurilist taassündi. See oli vene poeesia kuldajastu, müstiliste voolude ning dekabristliku liikumise aeg. Aleksander I ise oli intelligentne tsaar, tõeotsija kogu elu vältel, nooruses isevalitsuse ja pärisorjuse vaenlane - kuid inimesena kahestunud ja nõrk.

Tol ajastul toimus taassünd aadli väga väikeses ja õhukeses kihis. Kultuursed ja tõde otsivad inimesed olid sunnitud elama väikeste gruppide ja ühingutena. Müstilise värvinguga vabamüürlus oli Aleksandri ajal väga levinud ning etendas suurt kasvatuslikku osa. Vabamüürlus oli ühiskonna eneseorganiseerumise esimeseks vormiks. Sellesse vormi valgus tolle aja kõige pingelisem vaimne elu. XIX sajandi algus oli vene hinge kobestamise ajastu. Hing muutus vastuvõtlikuks igat laadi ideedele, vaimsetele ning sotsiaalsetele liikumistele. See oli universalismi, interkonfessionaalsete kristlike ühenduste ajastu. Tollal hakkaski kujunema XIX sajandile iseloomulik vene üldinimlikkus. Napoleoni sõdade tõttu sattus Venemaa otsesuhetesse Läänega. Vene ohvitserid viibisid Euroopas ning tulid avardunud silmaringiga tagasi. Aleksander I ise oli vene «üldinimene». Ta kohtus Oweniga ning vestles uuest sotsiaalsest korraldusest, ta palvetas koos kveekeritega. Kuid see ei takistanud süngel reaktsioonil märgistamast tema valitsusaja lõppu. Vene hing valmistus XIX sajandiks. Ent terviklikkust ja ühtsust Venemaa elus ei olnud. Kaardiväes teeniva vene aadli kultuurse ülemkihi ja keskmise aadli põhimassi vahel oli kuristik. Selles ülemkihis olid vaimsed ja kirjanduslikud liikumised, seal valmistati ette isevalitsusest ja pärisorjusest vabastamisele suunatud dekabristide liikumist. Kuid kõik toimus niivõrd väikeses ja sotsiaalselt eraldatud kihis, et see ei saanud Venemaa elu oluliselt muuta. Dekabristide ülestõus, mis tõestab vene aadli parima osa omakasupüüdmatust, oli määratud ebaõnnestumisele ning suruti julmalt maha. Dekabristide liikumise peamised tegelased hukati või saadeti Siberisse Nikolai I poolt. Suuremal osal dekabristidest olid mõõdukad ja isegi monarhistlikud vaated. Ent dekabristide vasakpoolset äärmust esindava «Venemaa Tõe» autorit Pestelit võib nimetada esimeseks vene sotsialistiks, Herzeni sõnutsi sotsialistiks enne sotsialiste. Temas avaldus juba too võimu- ja vägivallatahe, mis XX sajandil tuli ilmsiks kommunistide juures. Mõistagi oli Pesteli sotsialism tolle aja tingimuste tõttu agraarne. Pestel oli vabariiklane, rahvavõimu pooldaja, aga samas ka tsentralist. Ta ei olnud liberaal ja kaldus despotismi. Kuid tolsamal ajal, mil arenes dekabristide liikumine, oli vene aadli tohutu mass harimatu ja laisk, elas mõttetut elu. Keskmine vene aadlik teenis kõigepealt kaardiväes, läks peagi erru ja asus elama maale, kus mitte midagi tehes paistis silma isepäiste tempude ja väiklase despotismiga. See oli Peetri ajastu suurim ebaõnnestumine. See ajastu lõi «liigse inimese» tüübi, tekitas kas Rudineid või siis Oblomoveid. Ja parimad nendest olid nood «liigsed inimesed», kes mõnede Turgenevi tegelaskujude kombel tunnetasid piinavalt oma ülearusust. Üksnes Puškinis, ainsas vene renessansiinimeses, sähvatas teistsuguse ellusuhtumise võimalus. Puškin justkui ühendaks endas intelligentsi teadvust impeeriumi teadvusega. Ta kirjutas revolutsioonilisi luuletusi ja oli ka Vene suurriikluse laulik. Pärast dekabristide ülestõusu mahasurumist ja Nikolai I trooniletulekut läks kõik süveneva lõhestumise ning revolutsiooni teed. Vene intelligents kujunes lõplikult raskolnikutüübiks. Alati saab ta enda kohta ütlema «meie», aga riigi ja võimu kohta - «nemad». Vene kultuurne kiht asus kuristiku serval kahe põhijõu vahele surutuna - isevalitsuslik monarhia ülal ning talurahva pimedad massid all.

Pinnatu ja mässav vene mõte oli XIX sajandil sisemiselt vaba ja söakas, raske mineviku traditsioonidest kammitsemata, väliselt aga ahistatud ja sageli tagakiusatav. Vahetu sotsiaalse tegevuse võimatus poliitiliste tingimuste tõttu põhjustas kogu aktiivsuse suundumise kirjandusse ja mõtlemisse, kus kõik küsimused tõstatati ja lahendati väga radikaalselt. Kujunes piirideta sotsiaalne unis- tuslikkus, millel puudus side reaalse tegelikkusega. Venelased olid sänsimonistid, furjeristid, prudonistid siis, kui Venemaal oli veel pärisorjus ja isevalitsuslik monarhia. Nad olid kõige äärmuslikumad hegeliaanid ja šellingiaanid siis, kui Venemaal polnud veel mingit filosoofilist kultuuri ja filosoofiline mõtlemine oli kahtlustatav. Kultuursed vene inimesed armastasid lõputuid, terveid öid kestvaid vestlusi ja vaidlusi maailmaprobleemide üle väikestes ringides, 30. ja 40. aastate salongides. XIX sajandi iseseisva mõtte ja eneseteadvuse esmane virgumine toimus erakordselt andekas, kuid peaaegu mitte midagi kirjutanud Tšaadajevis. Ta oli laisk nagu kõik vene härrased. Tema tavatult teravad ja jõulised mõtted väljendusid ühesainsas «filosoofilises kirjas». See oli terve ajaloofilosoofia. Historiosoofiline teema on vene XIX sajandi mõtlemises põhiline. Vene iseseisev mõte asus kõigepealt arutlema, milles seisneb Venemaa ülesanne ning tema tee eripära, kas ta on Ida või Lääs. Esimene vene historiosoof Tšaadajev oli ihukaardiväe husaaripolgu eruohvitser, niisama nagu esimene iseseisev ja kõige silmapaistvam vene teoloog Homjakov oli ihukaardiväe ratsapolgu ohvitser. Tšaadajevi ajaloofilosoofia oli mäss Vene ajaloo, Vene mineviku ja Vene oleviku vastu. Peetri tegevus äratas Venemaal mõtte ja loomingu. Herzen ütles, et Peetri reformidele vastas vene rahvas Puškini fenomeniga. Sellele tuleb lisada, et ta vastas läänemeelse ja slavofiilse mõtlemise fenomeniga. Üldiste maailmavaateliste küsimustega tegelev vene mõte oli kogu XIX sajandi vältel kas läänemeelne või slavofiilne, s. t lahendas probleemi, kas Venemaa peab olema Lääs või Ida, kas tuleb käia Peetri jälgedes või naasta Peetrile eelnenud Moskva-Venemaa juurde. Tšaadajev esines veendunud läänlasena ja tema läänemeelsus oli patrioodi valukarje. Ta oli tüüpiline XIX sajandi kultuursesse ülakihti kuuluv vene inimene. Venemaa ja Vene ajaloo eitamine tema poolt on tüüpiliselt venepärane eitamine. Tema läänemeelsus oli erinevalt selle hilisematest vormidest usuline, ta tundis suurt poolehoidu katoliikluse vastu, nägi selles maailmaajaloo aktiivset, organiseerivat ja ühendavat jõudu ning ühtlasi pääsu Venemaa jaoks. Venemaa ajalugu näis talle mõttetu ja seosetu, ei Itta ega Läände kuuluv - peegeldus Peetri ajastule iseloomulikust stiilse kultuuri ning terviklikkuse kaotsiminekust.

Venemaad peab Tšaadajev hoiatavaks Õppetunniks teistele rahvastele. Võimud nägid Tšaadajevis revolutsionääri. Tegelikult oli ta ideeliselt lähedane de Maistre’ile, Bonaldile ja Schellingile. Schellingiga, kes teda kõrgelt hindas, oli Tšaadajev kirjavahetuses. Peenekultuuriline Tšaadajev ei saanud leppida sellega, et ta on määratud elama ebakultuurses ühiskonnas, despootlikus riigis, mis oma pihtide vahel hoiab pimedat rahvast, andmata sellele haridust. Tšaadajev väljendas mõtte, mida tuleb pidada põhiliseks vene eneseteadvuses - ta räägib vene rahva potentsiaalsusest ja avaldamatusest. Minevikku pööratuna võis see mõte näida vene rahvast hukka mõistvat - vene rahvas pole ajaloos teinud ära midagi suurt, pole täitnud ühtki suurt missiooni. Kuid sama mõte pööratuna tulevikku võib saada suureks lootuseks, usuks vene rahva tulevikku - vene rahvas on kutsutud teostama suurt missiooni. Just sellele vene rahva potentsiaalsusele ja mahajäämusele rajab kogu XIX sajand lootuse vene rahva kutsutusest lahendama küsimusi, mida Läänel oma minevikukoorma tõttu on raske lahendada - näiteks sotsiaalset probleemi. Nii arvas ka Tšaadajev. Vene mõtte esimesele loovale virgumisele vastas Venemaa valitsus Tšaadajevi vaimuhaigeks kuulutamise ning meditsiinilisele ekspertiisile saatmisega. Tšaadajev vaikis masendatult. Hiljem kirjutab ta «Hullumeelse apoloogia», esitades seal vene teadvusele iseloomulikke mõtteid Venemaa messianismist. Üks asi on kohtumõistmine mineviku üle, teine lootus tulevikule. Just oma potentsiaalsuse, suurte kasutamata jõudude säilimise tõttu on vene rahvas kutsutud kuulutama maailmale oma originaalset sõnumit, teostama suurt missiooni. Tšaadajevis sisaldusid juba mitmed põhilised vene mõtted. Oma kaasajast lahus olles, vene elu ebatõdede vastu protesteerides tegid kultuursed vene inimesed katseid pöörduda katoliiklusse ning otsida tolles pääsemist. Selles suhtes on iseloomulik isiksus Petšorin, kes emigreerus ja hakkas katoliku mungaks. Ta ühendas katoliikluse utoopilise sotsialismiga. Tol perioodil püüti sotsialismi kristlikult põhjendada, vaimustuti Lamennais’st, intelligentsi meelsus oli veel religioosne. Petšorin kirjutas ühes oma luuletuses:

Kui magus on vihata isamaad

ja ahnelt oodata ta hävingut.

Tüüpilised vene sõnad, ahastussõnad, mille varju on peidetud armastus Venemaa vastu. Katoliikliku mungana Läänes igatses Petšorin taga Venemaad ning uskus, et Venemaa toob kaasa maailmaajaloo uue tsükli.

2.

Peamisteks mõjutajateks Läänest, kes suurel määral kujundasid XIX sajandi vene kultuuri ja mõtet, olid peaaegu et vene mõtlejateks muutunud Schelling ja Hegel. See mõju ei tähendanud orjalikku matkimist nagu XVIII sajandil voltäärluse puhul. Saksa mõte võeti vastu aktiivselt ning töödeldi ümber vene mõttetüübiks. Eriti on vaja seda öelda slavofiilide kohta, kelle teoloogilist mõtet viljastas Schellingi ja Hegeli mõju niisamuti, nagu kunagi Platoni ja neoplatoonikute mõju oli viljastanud Ida kiriku õpetajate mõtteid. Homjakov loob originaalse õigeusu teoloogia, millesse kuuluvad ümbertöötatud saksa idealismi motiivid. Sarnaselt saksa romantikutele püüdleb vene mõte terviklikkuse poole, tehes seda järjekindlamalt ning radikaalsemalt romantikuist, kes ise terviklikkuse minetasid. Kristliku Ida terviklikkusele vastandatakse Lääne ratsionalistlik killustatus ja eraldatus. Esimesena formuleeris selle I. Kirejevski ning selles nähti põhilist vene karakteri sügavusse juurdunud venepärast motiivi. Vene kommunistid-ateistid ei jaata terviklikkust ja totalitaarsust mitte vähem kui õigeusklikud slavofiilid. Psühholoogiliselt ongi vene ortodoksaalsus terviklik ja totalitaarne. Läänemeelsed venelased, kellele slavofiilide religioonitüüp oli võõras, vaimustusid hegeliaanlusest, mis neile oli täpselt samasugune totalitaarne, kõike hõlmav mõtlemise ja elamise süsteem. Belinski või Bakunin hegeliaanidena olid just niisugused. 30. ja 40. aastate noor venelane uskus Schellingi või Hegeli õpetusse totalitaarselt kogu elu tähenduses, mitte ainult mõtte- või sotsiaalse elu, vaid ka isikliku elu, armastuse ja loodusetunnetuse tähenduses. Vene revolutsioonilis-sotsialistliku maailmavaate rajanud Belinski, revolutsionäär loomult ja temperamendilt, muutus Hegeli filosoofiat harrastades üksvahe konservatiiviks. Ta pidas end kohustatuks nägema tegelikkust mõistlikuna - nii mõistis ta Hegeli mõtet kogu tegelikkuse mõistuspärasusest. Loominguliselt originaalset filosoofilist ja religioosset mõtet ilmutasid slavofiilid. Nemad põhjendasid ära Venemaa missiooni erinevuse Lääne rahvaste omast. Slavofiilide originaalsus seisnes selles, et nad püüdsid mõtestada Venemaa ajaloo aluseks oleva õigeusklikku tüüpi idamaise kristluse omapära. Ehkki slavofiilid otsisid orgaanilisi algeid ja teid, olid nemadki raskolnikud, kes elasid ümbritsevast tegelikkusest lahus. Nad eitasid Peetri keiserlikku Venemaad, nad ei tundnud end kodus Nikolai I aja tegelikkuses, ja võim suhtus neisse õigeusklikkusest ja monarhismist hoolimata kahtlustavalt ning vaenulikult. Nikolai I ajal väljaarendatud ja võimu ideoloogiaks saanud ametlikul rahvalikkusel ning natsionalismil polnud midagi ühist slavofiilide arusaamaga rahvalikkusest. Ametliku rahvalikkuse süsteem oli rajatud kolmele printsiibile õigeusk, isevalitsus, rahvas; ning slavofiilne süsteem tunnustas kõiki kolme. Kuid vaim oli vastupidine. Oli täiesti selge, et ametliku rahvalikkuse süsteemis kuulus eesõigus isevalitsusele ning õigeusk ja rahvas olid temale allutatud. Samuti oli selge, et rahvalikkuse mõiste ise on kahtlase väärtusega ja Läänest pärineva riikliku absolutismi halvimate külgede mõju all. Nikolai I oli preisi ohvitseri tüüp. Õigeusku selles valemis ei mõistetud vaimse nähtusena, vaid kasutati vahendina riiklikes huvides. Hoopis teises tähenduses võtsid neid printsiipe slavofiilid. Eelkõige tunnistasid nad usulise alge absoluutselt primaarseks ning otsisid puhastatud, ajaloolistest mõjudest moonutamata ja rikkumata õigeusku. Samas püüdsid nad välja selgitada tõelist rahvalikkust ja rahva tõelist hinge. Nad nägid vene rahvast vabastatuna moonutustest, mis nende arvates olid pärit Lääne ratsionalismist ja riiklikust absolutismist. Hoopiski erinev ametliku rahvalikkuse süsteemist oli nende suhtumine riiki. Slavofiilid olid antietatistid, nende juures ilmnes koguni tugev anarhistlik element, riiki pidasid nad kurjuseks ja võimu patuks. Monarhia kaitsmist põhjendasid nad nii, et parem on, kui alati patuse ja räpase võimuga on määritud ainult üks inimene, kui et seda on terve rahvas. Tsaaril pole õigust võimule, nagu seda pole mitte kellelgi. Kuid ta peab kandma rahva poolt tema peale pandud võimukoormat. Vene rahvast pidasid slavofiilid riigita rahvaks. Vene rahva kutsumus on vaimne ja usuline ning selle teostamiseks tahab ta olla vaba valitsemisest. Muidugi on see teooria vastuolus faktiga, et vene rahvas on maailma suurima territooriumiga riigi looja ning see tähendab mitte ainult Peetri, vaid ka Moskva suurvürstide traditsioonide eiramist. Ent slavofiilid väljendasid siin vene teadvuse ühte poolust, XI sajandi intelligentsile ja kogu vene kirjandusele iseloomulikku joont. Slavofiilid olid alusepanijaks tollele narodniklusele, mis on nii iseloomulik XIX sajandi vene mõtlemisele ning mis hiljem omandas usulise kuju. Slavofiilid uskusid rahvasse ja rahva tõesse, rahvaks aga olid neile eelkõige õigeusu ja rahvusliku elulaadi säilitanud talupojad. Nagu kõik narodnikud, kaitsesid slavofiilid ägedalt külakogukonda, mida pidasid talurahva orgaaniliseks ja originaalselt venepäraseks majandamisviisiks. Nad olid rooma õiguse omandit puudutavate sätete vihased vastased. Omandit ei pidanud nad pühaks ja puutumatuks, omanik oli nende arvates vaid haldaja. Nad eitasid Lääne kodanlikku ja kapitalistlikku tsivilisatsiooni. Ja kui nad arvasid, et Lääs kõduneb, siis sellepärast, et ta on asunud kodanliku tsivilisatsiooni teele ning minetanud tervikliku elu. Slavofiilid ennetasid toda vahetegemist kultuuri ja tsivilisatsiooni vahel, mis Läänes alates Spenglerist sai populaarseks. Oma maailmavaate mõningale konservatiivsusele vaatamata olid slavofiilid isiku-, südametunnistuse-, mõtte- ja sõnavabaduse tulised kaitsjad ning rahva ülemvõimu printsiipi tunnistavad omamoodi demokraadid. Homjakov paljastas oma luules Venemaa - ja mitte ainult Peetri-aegse, vald ka Peetri-eelse Venemaa - ajaloolisi pahesid ning oli veel teravamgi kui läänemeelsed. Slavofiilid ja läänemeelsed olid sõbervaenlased. Herzen ütles: «Me sarnaneme kahenäolisele Janusele, meil on ühine, kuid mitte ühesugune armastus Venemaa vastu.» Ühtedele oli Venemaa ennekõike emaks, teistele lapseks. 30. ja 40. aastate slavofiilid ning läänemeelsed pärinesid ühest ja samast ringkonnast ning vaidlesid omavahel nendessamades salongides, kus olid sõnasõdu pidanud Herzen ja Homjakov. Alles hiljem läksid nad lõplikult lahku. Sallimatu Belinski ei tahtnud enam kohtuda oma sõbra K. Aksakoviga. XIX sajandi Venemaa parimad, kultuurseimad ja mõtlevaimad inimesed ei elanud olevikus seda pidasid nad vastikuks -, nad elasid minevikus või tulevikus. Ühed neist, slavofiilid, unistasid Peetri-eelsest ideaalsest Venemaast, teised, läänemeelsed, unistasid ideaalsest Läänest. Kuid nii slavofiilide konservatiivne pöördumine kauge mineviku poole kui ka läänemeelsete pöördumine Lääne poole, mida nad halvasti tundsid, oli vaid utoopia täiuslikust korrast ja täiuslikust elust. Paljud läänlased olid valgustajad ja tsiviliseerijad ning see pole eriti huvitav tüüp. Huvitavam on lääne, peamiselt prantsuse sotsiaalseid doktriine venepärasteks ümbertegeva läänemeelse tüüp. Kui Venemaal võeti Hegeli ja Schellingi õpetused vastu totalitaarselt, tervikuna ja maksimalistlikult, siis niisama maksimalistlik, terviklik ja totalitaarne oli Saint-Simoni ning Fourier’ õpetuste vastuvõtt. Läänlaste radikaalses leeris olid tugevad prantsuse sotsialismi ja kirjanduse, eriti George Sand’i mõjud. George Sand avaldas kolossaalset mõju vene kultuurikihi emotsionaalse elu arenemisele, kujundades venepärast suhtumist vabadusse ja tundesiirusse ning venepärast protesti vägivalla, konventsionaalsuse ja ebasiiruse vastu. Sotsiaalse tõe teostamise plaane arendati aga Saint- Simoni ja Fourier’ põhjal. Ning loomulikult ei tundnud prantslased ise sellist vaimustust nende ideedest. 40. aastate lõpus kujunes vene mõisnik Petraševski juures ring, mis arutas sotsiaalseid küsimusi, inimkonna uue ja parema korralduse plaane. Suurem osa ringi liikmeist olid Saint-Simoni või Fourier’ järgijad. Ideed olid inimkonna ümberkorraldamise koha pealt üliradikaalsed, vestluste endi loomus kõige rahumeelseni ja süütum. Mingit revolutsioonilist tegevust petraševskilased ei harrastanud, tollasel Venemaal ei olnud ega saanudki olla revolutsioonilist tegevust - kõik toimus mõtete sfääris. Muidugi taheti kõige rohkem talurahva vabastamist. Ringi liikmete utoopiline sotsialism oli idülliline. Sotsialistlike ideede arengus Venemaal täheldatakse kolme staadiumi: utoopilist sotsialismi, narodniklikku sotsialismi ja teaduslikku ehk marksistlikku sotsialismi. Petraševski oli tüüpiline utoopilise sotsialismi ideedest haaratud vene mõisnik. Ta ütles: "Leidmata kedagi, kellesse kiinduda - ei naiste ega meeste hulgas - pühendusin ma inimkonna teenimisele." Selles väljendub vene revolutsioonilisele intelligentsile eriti iseloomulik suundumus - armastus «kaugeloleva», mitte «ligimese» vastu. Petraševski ihaleb kauget - inimkonna õnne. Ta usub inimkonna õnnesse. Petraševski naiivne utopism leidis väljenduse selles, et ta rajas oma mõisas talupoegadele falansteeri Fourier’ eeskuju järgi. Kuid talupojad põletasid selle falansteeri maha. See on sümboolne fakt. Ka 70. aastate talurahvas ei võta teda ennastohverdavalt teenima tulnud sotsialistlikke intelligente omaks. Petraševski väitis ülekuulamisel sedagi, et falansteerid on pärisorisel ja isevalitsuslikul Venemaal täiesti võimalikud. Sotsialismi utoopilisele staadiumile iseloomulik arvamus. Revolutsioonilist äärmust esindas Petraševski ringis N. Spešnev, kes nähtavasti oli ajendiks Stavrogini kujule Dostojevski «Sortsides». Spešnev oli ateist ja kommunist ning koguni marksismile lähedane. Petraševski ringist võttis osa Dostojevski, ehkki ta oli kõige skeptilisem Fourier’ sotsiaalse utoopia teostamise võimaluste suhtes. Petraševski ringi rahumeelsed koosolekud lõppesid kurvalt, nagu lõppes kurvalt kõik tolleaegsel Venemaal. Kõik ringi liikmed vangistati ja 21 neist mõisteti surma, mis asendati sunnitööga. Nende hulgas oli ka Dostojevski, kellel tuli läbi elada mahalaskmisele määratu viimaseid minuteid. Petraševskilaste lugu tugevdas vene intelligentsi revolutsioonilist meelestatust. Edaspidi ei ole vene sotsialism enam nii idülliline. Nähtavale ilmuvad Netšajevi ja Tkatšovi kujud. Väga huvitav on märkida, et maailma esimesed marksistid olid venelased. Vene marksism liikumisena tekkis alles 80. aastate teisel poolel. Kuid üksikud vene marksistid olid olemas juba 40. aastate lõpul Pariisis. Nõnda oli esimene vene marksist ja võib-olla üldse üks esimene Marxi jünger 40. aastate lõpu Pariisis stepimõisnik N. Sazonov. Marx, kes Venemaad ja venelasi üldse ei sallinud, kirjutab imestusega Pariisist, et vene stepimõisnike hulgas on tekkinud talle järgijaid. Ta tundis mõningat umbusku nende liiga varajaste marksistide vastu. Pärast tuli Marxil suuri ebameeldivusi kogeda Bakuniniga ning lüüa temaga maha lahing I Internatsionaali pärast, ehkki näib, et Bakunin avaldas algusest peale mõju Marxi kontseptsioonile proletariaadi missiooni kohta. Igal juhul on see meie teema jaoks väga iseloomulik näide venelaste võimest ennastunustavalt vaimustuda sotsiaalsetest ideedest. Terve XIX sajandi vältel kaldusid venelased vastupandamatult sotsialismi poole. Ja kõik oli meil kommunismist innustumise ettevalmistuseks. Väga suurt huvi pakub vene eneseteadvuse, rahvuslike ja sotsiaalsete ideede ajaloos Herzeni saatus. Herzen oli läänemeelne ja vaidles slavofiilidega 40. aastate salongides. Ehkki läbi teinud Hegeli kooli, pöördus ta varsti Feuerbachi juurde. Põhiliseks polnud talle mitte saksa mõjud, vaid prantsuse sotsialistlik kirjandus. Herzeni sotsialistlik maailmavaade kujunes välja prantsuse sotsialistide mõjul. Talle jäi võõraks tollal tekkinud saksa sotsialism, s. t marksism. Herzen oli üks neid läänemeelseid venelasi, kes kirglikult unistasid Läänest ja idealiseerisid seda. Ta emigreerus ja oli üks esimesi vene pagulasi. Läänes sattus ta 1848. aasta revolutsioonilisse atmosfääri; algul oli ta sellest revolutsioonist vaimustuses ja pani sellele suuri lootusi. Kuid tal tuli kogeda kõrvetavaid pettumusi Läänes, 1848. a revolutsiooni tulemustes ja Lääne inimestes üldse. Herzeni vaimustumine Läänest oli tüüpiliselt venepärane ning samasugune oli ka tema pettumine. Analoogilise pettumuse elasid hiljem üle paljud venelased. Herzenit jahmatas ja haavas Lääne väikekodanlikkus. Sedasama väikekodanlikku vaimu nägi ta ka sotsialistide juures. Ühena esimestest nägi ta sotsialistliku kodanlikkuse võimalust. Rüütli kuju oli asendunud väikekodanliku poemehe kujuga. Lääne kodanlikkuse paljastamine on traditsiooniline vene teema. Teistes terminites väljendasid seda ka slavofiilid. Väikekodanliku Lääne vastu tõstsid mässu nii reaktsionäär K. Leontjev kui revolutsionäär Herzen. Vasakpoolse leeri teistest esindajatest erinevalt ei usu Herzen optimistlikku progressiteooriasse, vaid kaitseb pessimistlikku ajaloofilosoofiat, ta ei usu ülima hüve poole pürgiva ajalooprotsessi arukusse ja headusse. Selles on Herzen originaalne ja huvitav. Ülimaks väärtuseks peab ta ajaloolise progressi poolt lömastatavat inimisiksust. Herzen pani aluse omapärasele vene individualistlikule sotsialismile, mida 70. aastatel esindab N. Mihhailovski. Sotsialistlik individualism vastandub kodanlikule individualismile. Herzen ei näe jõude, mis Lääne-Euroopas suudaksid väikekodanluse võimule vastu seista. Lääne- Euroopa tööline on ise väikekodanlane ja ta pole võimeline kedagi väikekodanlusest päästma. Pagulane Herzen, kellelt kuni surmani oli võetud võimalus füüsiliseks naasmiseks kodumaale, pöördub sinna tagasi vaimselt. Kui õudsed ka oleksid Nikolai I autokraatlik režiim, pärisorjus ja harimatus, ikkagi on just Venemaal, vene rahva seas peidus uue ja parema, nii kodanlusest kui väikekodanlusest vaba elu potentsiaal. Neid varjatud võimalusi näeb Herzen vene maamehes, tema hallis matsikasukas, külakogukonnas. Vene talurahva külakonnas on varjul isiksuseprintsiibi harmoonilise ühtumise võimalus kogukondsuse, sotsiaalsuse printsiibiga. Herzen oli humanist ja skeptik, religioossed tõed jäid talle võõraks. Usk vene rahvasse, maamehesse kätketud tõesse, on talle viimaseks päästeankruks. Herzenist saab üks omapärase vene nähtuse narodnikluse rajajaid. Vene läänemeelsus segunes Herzenis mõningate slavofiilsuse joontega. Läänemeelsete leer lõhenes narodnikuteks-sotsialistideks ja liberaalideks. Herzen ja narodnikud uskusid Venemaa erilist teed, tema kutsumust panna Läänest varem ja paremini maksma sotsiaalne tõde, uskusid Venemaa võimalusse kapitalismi koledusi vältida. Läänemeelsed liberaalid arvasid, et Venemaa peab Lääne-Euroopaga ühte teed minema. Narodnikud suhtusid eitavalt poliitikasse, arvates, et poliitika tõukab Venemaa banaalsele Lääne arenguteele, nad tunnistasid sotsiaalse primaarsust poliitilise ees. See on tüüpiliselt venelik joon. Herzen, Bakunin ning isegi kurikuulsad revolutsionäärid Netšajev ja Tkatšov olid mõnes mõttes vene ideele lähemal kui läänemeelsed valgustajad ja liberaalid. Vene revolutsiooniliste sotsialistlike ja anarhistlike suundade sõjakas ateism oli pahupidi pööratud religioossus ja apokalüptilisus. Oluline on märkida, et liberaalsed ideed on Venemaal alati nõrgad olnud, et meil ei ole kunagi olnud moraalset autoriteeti omavaid ja inspireerivaid liberaalseid ideoloogiaid. 60. aastate liberaalsed reformid on mõistagi tähtsad, kuid nende teostajate liberalism oli eranditult praktiline ja asjalik, sageli bürokraatlik, ning mingit ideoloogiat - mida vene intelligents alati vajab - nad välja ei pakkunud.

II peatükk Vene sotsialism ja nihilism

1.

Vaatamata sellele, et Belinski oli 40. aastate inimene ja kuulus slavofiilide ning läänemeelsete põlvkonda, kehastas ta võib-olla esimesena revolutsioonilise intelligendi tüüpi ning formuleeris oma elu lõpul selle maailmavaate põhiprintsiibid, mis hiljem, 60. ja 70. aastatel arenesid lõplikult välja. Kõigepealt ei olnud Belinski vene aadlimees, nagu olid kõik slavofiilid ja läänlased, nagu Herzen ja Bakunin, segaseisuslasena kuulus ta teise sotsiaalsesse kihti. Tema hingelaadis oli tüüpilisi intelligentlikke jooni: ta oli sektantlusse kalduv sallimatu fanaatik, kes ennastunustavalt vaimustus ideedest, kes lakkamatult kujundas endale maailmavaadet mitte puhta teadmise vajadusest, vaid põhjendamaks oma pürgimusi paremale ja õiglasemale ühiskonnakorraldusele. Belinski oli erakordselt andekas ja erakordselt vastuvõtlik ideedele, kuid tema haridustase oli madal, võõrkeeli ta peaaegu ei osanud ning innustavate ideedega tutvus teiste kaudu. Hegelit õppis ta tundma peamiselt Bakunini ümberjutustustest. Belinski läbis kõik tollase vene kultuurikihi aateliste harrastuste staadiumid. Ta oli järgemööda Fichte, Schellingi ja Hegeli austaja, seejärel läks prantsuse kirjanduse ning sealsete sotsialistlike mõtete mõju ignoreerides üle Feuerbachi pooldajaskonda. Eelkõige oli ta suurepärane kirjanduskriitik, kes esimesena on hinnanud Puškinit, Gogolit ja meie suurte romaanikirjanike loometee algust. Belinski ise oli kunstitundlik ja esteetiliselt pädev, kuid temast sai alusepanija intelligentliku teadvuse ajaloos väga suurt osa etendama määratud ühiskonnakriitilisele publitsistikale. Belinski otsis venelikku, terviklikku maailmavaadet, mis annaks kõigile eluküsimustele vastuse, ühendaks teoreetilise mõistuse praktilisega, põhjendaks sotsiaalset ideaali filosoofiliselt. Terviklik tõde, nagu hiljem kirjutas samuti Belinskist lähtunud N. Mihailovski, on üheaegselt tõene tõde ja õiglane tõde. Sellesama terviklikkuse, totalitaarsuse idee saab hiljem omaseks N. Fjodorovile religioossel pinnal ning ka marksismile-leninismile. Vene kirjanduskriitikuist publitsistid on alati jutlustamas terviklikku maailmavaadet, alati õpetamas, kuidas elada; ühendades tõde ja õiglust. Belinski oli selle tüübi esimene ja kõige andekam esindaja. Tema möönab juba kirjanduskriitiku sotsiaalset rolli. Vene sotsiaalne mõte peitus kirjandusliku kriitika vormi, sest tsensuuritingimuste tõttu tal teisi võimalusi end väljendada ei olnud. Kõige huvitavam ja olulisem Belinski poolt läbitud ideelises evolutsioonis ja revolutsioonis oli hegeliaanluse kriis. Vene mõte elas üle kaks hegeliaanluse kriisi - usulise Hcmjakovi ning sotsiaalse Belinski juures. Hegelist vaimustatud 40. aastate vene inimeste põhiküsimuseks oli suhtumine «tegelikkusesse». Hegeli mõtet tegelikkuse mõistlikkusest, mille tähendus Hegelil endal oli panlogistlik ja üksnes mõistlikku tõeliselt tegelikuks pidav, elati Venemaal väga piinavalt ja pingeliselt läbi, kuid tõlgendati valesti. Teatavasti võib Hegelit mõista konservatiivselt ja revolutsiooniliselt - temast said alguse parem- ja vasakpoolne vool, ta oli Preisi riigifilosoof ning nägi selles riigis absoluutse vaimu kehastust, ja tema oli ka see, kes tõi mõtlemisse dialektika kaudu revolutsioonilise dünaamika ning tekitas Marxi. Vene 40. aastate hegeliaanid mõistsid Hegelit algul konservatiivselt ning tõlgitsesid «tegelikkuse mõistlikkust» nii, et neid ümbritseva Nikolai ajastu tegelikkusega tuleb olla rahul ja näha selles mõistuspärasust. Sellise konservatiivse hegeliaanluse elasid läbi Belinski ja Bakunin - hiljem revolutsioonilise maailmavaateni jõudnud revolutsioonilise temperamendiga mehed. Vene 40. aastate idealistid- romantikud põgenesid sotsiaalse tegelikkuse eest mõtete, fantaasia ja kirjanduse valda, ideede peegelmaailma. Ebardlikus ja valelikus tegelikkuses nad kannatasid, kuid olid võimetud seda muutma. Ebakõla reaalsusega muutis vene inimesed passiivseks, tekitas «ülearuste inimeste» tüübi. Nad olid küll võimelised tegelikkusega leppima, aga veel mitte selle vastu võitlema. Ent hegeliaanlus andis võimaluse suhtuda tegelikkusesse kahetiselt. Olemise ja mõtlemise samasus pole mitte ainult olemise ülekanne mõtlemisse, vaid ka mõtlemise ülekanne olemisse. Belinski tegi oma viimasel perioodil, 40. aastate lõpus, tormilise ja kirgliku pöörde sotsiaalse reaalsuse poole, kuid mitte sellega leppimiseks, vaid selle vastu võitlemiseks. Võitlus eeldab tegelikule reaalsusele otsavaatamist. Unistav ellusuhtumine teeb võitlemise võimatuks. Belinski jõudis selle pöörde kaudu hegeliaanluse kriisini; kogu vene vasakpoolne revolutsiooniline mõte teeb lõpu hegeliaanlusega kuni marksismi tekkimiseni Venemaal, et siis uuesti Hegeli juurde naasta tema dialektikat revolutsiooniliselt mõtestades. Oma viimasel perioodil jõuab Belinski välja revolutsioonilise sotsialismi ja sõjaka ateismini. See väljendub tema suurepärastes kirjades Bakuninile, mida vanal Venemaal ei saadud avaldada. Mäss Hegeli vastu on mäss elava inimisiksuse nimel, aga võitlus elava inimisiksuse eest arenes võitluseks ühiskonna sotsialistliku ümberkorraldamise eest. Nõnda formuleerus venelik individualistliku sotsialismi ideoloogia. Oma tavalise kirglikkusega tõuseb Belinski kõigepealt üles individuaalset, elavat inimisiksust üldisele, maailmavaimule ohvriks toova, konkreetsest elust kaugele jääva abstraktse idealismi vastu. «Subjekti, indiviidi, isiksuse saatus,» kirjutab Belinski, «on tähtsam kogu maailma saatusest ja Hiina keisri tervisest» (s. t Hegeli Allgemeinheit’ist). «Kummardan Teie filosoofimütsi ees,» pöördub Belinski Hegeli poole, «kuid kogu Teie filosoofilisele filisterlusele kohase austusega on mul au Teile teatada, et kui mul õnnestukski ronida arenguredeli kõrgeimale pulgale, siis paluksin ka sealt anda mulle aru kõigi eluja ajalootingimuste, juhuste, ebausu, Felipe II inkvisitsiooni jne jne ohvrite kohta; muidu hüppan ma pea ees kõrgeimalt pulgalt alla. Ma ei ihka õnne ka muidu, kui ma ei saa olla rahulik iga minu lihase venna pärast, igaühe pärast, kes on minu ihu ja minu veri. öeldakse, et disharmoonia on harmoonia eeltingimuseks; see võib olla väga kasulik ja hurmav melomaanidele, kuid muidugi mitte neile, kes peavad disharmoonia ideed väljendama oma saatusega.» Need on edaspidise vene problemaatika jaoks väga olulised sõnad. Siin on tõstatatud teodiike - kannatuse õigustuse probleem, see põhiline vene probleem, ja vene ateismi algläte, 80. aastate ühiskondlikus mõtlemises tähtsat osa etendav progressi hinna probleem. Belinski ennetab Dostojevskit, ta on juba elanud läbi Ivan Karamazovi lapsepisara-probleemi; temast sai alguse Dostojevski «Suurinkvisiitori legendi» dialektika. Vahel tundub, et Ivan Karamazovi mõtetega pidas Dostojevski silmas Belinskit, keda ta isiklikult hästi tundis ja kellega ta sageli vaidles. Belinski kogeb pärast idealismis pettumist ahastust ja kalestust. Temast saab revolutsionäär, ateist ja sotsialist. On väga oluline, et vene revolutsiooniline sotsialism ühendub Belinskis emotsionaalselt ateismiga. See ateism sündis kaastundest inimeste vastu, leppimatusest Jumala ideega, seistes silmitsi elu ääretu kurjuse ja kannatustega. See ateism lähtub moraalsest paatosest, armastusest headuse ja õigluse vastu. Seda omapärast usulist psühholoogiat ja ideelist dialektikat hakkab lahkama Dostojevski. Kaastunne inimese vastu ja mäss elavat inimest rõhuva üldise (idee, mõistuse, vaimu, Jumala) vastu teevad Belinskist sotsialisti. Ta on suurepärane näide vene sotsialismi moraalpsühholoogilisist lätteist. Mäss isiksuse nimel üldise vastu muutub tal võitluseks uue üldise, inimkonna ja selle sotsiaalse organiseerimise eest. Belinski ei märka, et hüljates tolle seni inimesi rõhunud «üldise», allutab ta isiksuse kähku uuele «üldisele». Ja talle näib, et seda uut «üldist», mida ta kummardab aga ilma midagi kummardamata venelane olla ei saa - kummardab ta isiksuse nimel. Sama kordub 60. aastail. «Sotsiaalsus, sotsiaalsus - või surm!» hüüab Belinski: «Mis on mul sellest, et üldine elab, kui isiksus kannatab.» «Eitamine on minu jumalus.» 40. aastate lõpu Venemaal oli juba olemas toosama dialektiline mõtlemisprotsess, mis Saksamaal toimus vasakpoolsete hegeliaanide, Feuerbachi ja Marxi juures. Lüüakse abstraktsest idealismist lahku ning minnakse konkreetse tegelikkuse juurde. Belinski enda sõnutsi haaranud teda marat’lik inimkonnaarmastus. «Ma olen kohutav inimene,» kirjutab Belinski, «kui mulle lööb pähe mõni müstiline totrus.» Selline on venelane üldse, sest ta pähe «lööb mõni müstiline totrus» tihti. Belinski sõnad on väga tähelepanuväärsed. Kaastundest inimeste vastu on Belinski valmis kuulutama türanniat ja julmust. On vaja verd. Selleks, et suuremat osa inimkonnast õnnelikuks teha, tohib kasvõi sadadel tuhandetel pea maha võtta. Belinski on bolševistliku moraali eelkäija. Ta väidab inimesed olevat nii rumalad, et neid tuleb vägisi õnne manu tuua. Belinski tunnistab üles, et tsaarina oleks ta türann õigluse nimel. Ta kaldub diktaatorlusse. Ta usub, et saabub aeg, mil pole ei rikkaid ega vaeseid. Belinskist saab alguse väide, et vene rahvas on ateistlik rahvas, kuid tal on veel säilinud armastus vaeste ja õnnetute Kristuse vastu. Belinski kirjutab nördinud kirja Gogolile tema raamatu «Kirjavahetus sõpradega» puhul. Muidugi ei saadud kirja avaldada ning see käis käest kätte. Belinski häbistab Gogolit kui reeturit ja orjuse jutlustajat. Usuliselt ei olnud tal õigus, kuid sotsiaalselt oli. Belinski on keskne kuju vene XIX sajandi mõtlemise ja eneseteadvuse ajaloos. Ning teistest enam väärib ta ühe eelkäijana paigutamist vene kommunismi ideelisse genealoogiasse, palju enam kui Herzen ja teised 40. ning koguni 60. aastate inimesed. Kommunismile pole lähedal mitte ainult tema moraal, vaid ka vaated ühiskonnale. Belinski ei ole tüüpiline narodnik, sest ta tunnustab tööstusliku arengu positiivsust ning on valmis tunnustama isegi kodanlust, keda ta ei suuda taluda täpselt samuti nagu hiljem vene marksistid. Belinski põhjal saab õppida tundma noid sisemisi motiive, mis tekitasid vene revolutsioonilise intelligentsi maailmavaate - pikka aega valitseva ning lõpuks uues ajaloolises situatsioonis kommunismi sünnitanud maailmavaate. Eelkõige tuleb neid motiive näha kirglikus ja nördinud protestis elu kurjuse, õnnetuste ning kannatuste vastu, kaasatundmises õnnetuile, vaestele ja rõhutuile. Ent haletsus, kaastunne ja võimetus kannatusi taluda tegi venelased ateistideks. Neist saavad ateistid, sest nad ei suuda tunnistada kurja, ebatäiusliku, kannatusrohke maailma Loojat. Nad tahavad ise luua parema maailma, kus poleks sellist ebaõiglust ja kannatusi. Vene ateismis on Markionile lähedasi motiive. Kuid Markion arvas maailma Looja olevat kurja jumaluse, vene ateistid aga mõtlesid teistsuguse vaimsusega sajandil, et Jumalat pole üldse olemas ja kui oleks, siis oleks Ta kuri jumalus. See motiiv oli Belinskil. Bakuninist jääb mulje kui Jumala vastu võitlejast markionismile lähedase motiveeringuga. Lõpule jõuab see Lenini juures. Vene ateismi algmed olid rajatud kõrgendatud, eksallatsioonini viidud inimlikkustundele. Kuid vene ateismi lõppresultaadis, võimule pääsenud sõjakas jumalavastasuses, degenereerus inimlikkus uueks ebainimlikkuseks. Dostojevski nägi seda ette. Belinskis võib näha kahte teadvuse intentsiooni. Kõigepealt pöörab ta tähelepanu elavale inimisiksusele ja selle kannatustele, tahab eelkõige jaatada tema väärikust ning õigust täiuslikule elule. Ta tõuseb tolle elava inimisiksuse nimel üles «üldise», maailma vaimu, idealismi vastu. Kuid tema tähelepanu suund muutub väga kiiresti ning isiksuse neelab endasse sotsiaalne tervik - ühiskond. Vaid see revolutsiooniliselt loodav uus ühiskond võib inimisiksuse päästa talumatuist piinadest ja alandustest. «Rahvast» moodustavale enamikule ühiskonnast langevadki osaks need ebaõiglased kannatused ja alandused. Kuid ainult ühiskonna ja selle radikaalse muutmise vajaduse teadvustamine paneb unustama inimisiksust ennast, tema õigust täiuslikule ja vaimselt sisukale elule. Inimprobleem asendub lõplikult ühiskonnaprobleemiga. Revolutsioon kukutab inimisiksust rõhuva «üldise», kuid surub ta uue «üldise», inimest täielikult endale allutava uue ühiskonna alla. See on revolutsioonilis-sotsialistllku ja ateistliku mõtte arengu saatuslik dialektika. Sotsialismiga seostatud vene ateism on usuline fenomen. Selle aluseks oli tõearmastus. Juba Belinski vaated olid läbi imbunud vene revolutsioonilisele intelligentsile iseloomulikust sektantlikust vaimust. Belinskit ei saa nimetada narodnikuks selle sõna täpses tähenduses. Tal puudus narodnikute usk «rahvasse ». Kuid ta oli jõudnud formuleerida kaks narodnikliku sotsialismi põhiprintsiipi - inimisiksuse prioriteedi ja ühiskonna kogukondliku, sotsialistliku organisatsiooni printsiibid. Vene narodnikliku sotsialismi kaks põhiideed on isiksus ja rahvas. Palju tüüpilisem sotsialist-narodnik on Herzen. Läänes on Herzen tuntum kui Belinski, ta oli pagulane, andis Londonis välja ajakirja «Kolokol», oli seotud Lääne sotsialistliku liikumisega ning tema raamatuid on tõlgitud võõrkeeltesse. Ta oli Belinskist palju individualistlikum ja humanistlikum. Kuid, nagu juba öeldud, oli ta Läänes pettunud ning otsis lahendust vene maamehes, keda Belinski sugugi ei idealiseerinud. Belinski oli juba potentsiaalne marksist. Kõige hämmastavam on, et Herzen nägi pärisorises ja algelisima hariduseta vene talupojas suuremat isiksuseprintsiibi väljendust, suuremat individuaalset terviklikkust kui väikekodanlustunud eurooplases. Isiksuse printsiip ühendub vene rahvas kogukondlikkuse printsiibiga. Võõrsil olles paneb Herzen aluse narodniklikule sotsialismile, mis saavutab oma kõrgarengu 70. aastail. Herzen uskus, et Venemaal teostub sotsialism kergemini ja paremini kui Läänes ega muutu väikekodanlikuks. Nagu paljud narodnikud, on ka tema poliitilise revolutsiooni vastu, mis võiks Venemaa tõugata Lääne kodanlikule arenguteele. Sel ajal sotsialist olla tähendas majanduslike reformide nõudmist, liberalismi põlgamist, peamise pahe nägemist kapitalistliku tööstuse arengus, mis lõhkus kõrgemat tüüpi ühiskonna algeid talurahvalikus elulaadis. Sageli tähendas see diktatuuri, isegi monarhia pooldamist. Sotsialistidest narodnikud olid valmis toetama Venemaal monarhiat, kui see asub rahvast kaitsma aadlike ja kasvava kodanluse vastu. Emigratsioonist tervitas Herzen «Kolokolis» Aleksander Teist talurahva vabastamise eest. Kuid oma revolutsioonilis- sotsialistlikele ideedele ja pagulasseisundile vaatamata jäi Herzen 60. aastate põlvkonnale võõraks. Ta oli 40. aastaist pärit kultuurne vene härrasmees, humanist ja skeptik, kuid mitte nihilist. Ta pole tüüpiline revolutsiooniline intelligent, on seda palju vähem kui Belinski. Herzenile lähedasi narodnikliku sotsialismi ideid arendav Tšernõševski räägib põlastavalt, et Herzen on 40. aastate aadlik, kes ikka veel arvab end polemiseerivat salongides Homjakoviga. 60. aastail tulid intelligentsi hulka uued sotsiaalsed kihid, eelkõige seminaristid; aadlike valitsev seisund lõppes ning ilmus kalgim ja askeetlikum hingetüüp, realistlikum ja aktiivsem. 40. aastate idealistide epigoonidest «liigseid inimesi» peetakse eelmisest sajandist pärinevaks. Lavale tulevad nihilistid.

2.

Nihilism on omapärane vene nähtus ja sellisel kujul Lääne-Euroopale tundmatu. Kitsamas mõttes nimetatakse nihilismiks 60. aastate emantsipatsioonilist vaimset liikumist ja selle peaideoloogiks peetakse Pissarevi. Vene nihilisti tüüpi on Turgenev kujutanud Bazarovis. Kuid tegelikult on nihilism pissarevlusest palju avaram nähtus, seda võib leida vene sotsiaalsete liikumiste aluspõhjas, ehkki nihilism ise ei olnud sotsiaalne liikumine. Nihilistlikud alused on Leninil, kuigi ta elab teisel ajajärgul. Kõik me oleme nihilistid, ütleb Dostojevski. Vene nihilism eitas Jumalat, vaimu, hinge, norme ja kõrgemaid väärtusi. Ning ometi tuleb pidada nihilismi usuliseks fenomeniks. Ta tekkis õigeusu vaimsel pinnal, ta saigi tekkida ainult õigeuskliku kujunduse saanud hinges. See on pahupidi pööratud õigeusklik askees, askees ilma taevase armuväeta. Puhtalt ja sügavuti võetud vene nihilismi aluseks on maailma õigeusklik eitamine ja maailma käsitamine kurjuseastjana, igasuguse rikkuse, luksuse, kunsti- ja mõttealase loomekülluse pidamine patuseks. Nihilism oli nagu õigeusklik askeetikagi individualistlik liikumine, ent suunatud ka inimindiviidi elu loomingulise täiuse ja mitmekülgsuse vastu. Nihilism ei pea patuseks luksuseks mitte ainult kunsti, metafüüsikat, vaimseid väärtusi, vaid ka religiooni. Kogu jõud tuleb anda maise inimese emantsipeerimiseks, töörahva vabastamiseks ülemäärastest kannatustest, õnnelike elutingimuste loomiseks, inimest orjastavate ja tema õnne segavate ebauskude ning eelarvamuste, konventsionaalsete normide ja ülevate ideede hävitamiseks. Vaid see on kõigile kasulik, kõik muu aga on kurjast. Vaimusfääris tuleb askeetlikult rahulduda vanu uskumusi purustavate ja eelarvamusi kukutavate loodusteadustega ning õiglasema ühiskonnakorra organiseerimist õpetava poliitökonoomiaga. Nihilism on vene apokalüptilisuse negatiiv. Ta on ülestõus ajaloo valskuse ja tsivilisatsiooni valede vastu, ta nõuab, et ajalugu lõpeks ja et algaks täiesti uus, ajalooväline või üleajalooline elu. Nihilism nõuab paljastumist, kõigi kultuurikatete rebimist endalt, muudab kõik ajaloolised traditsioonid eimillekski, vabastab loomuliku inimese, keda enam mingeisse ahelaisse panna ei saa. Nihilismi askeetlik vaimsus leidis endale väljundi materialismis, igasugune rafineeritum filosoofia kuulutati patuks. 60. aastate vene nihilistid - ma ei pea silmas mitte ainult Pissarevi, vaid ka Tšernõševskit, Dobroljubovit ja teisi - olid Venemaa valgustajad, sõja kuulutajad kõigile ajaloolistele traditsioonidele, kes vastandasid kõigile mineviku uskumustele ja eelarvamustele «mõistuse», mille olemasolu nad materialistidena tunnistada ei saanud. Kuid vene rahva maksimalistliku loomuse tõttu muutus valgustus Venemaal alati nihilismiks. Voltaire ja Diderot ei olnud nihilistid. Venemaal omandas materialism Lääne omast täiesti erineva iseloomu. Materialism muutus omamoodi dogmaatikaks ja teoloogiaks. Kommunistide materialismi puhul on see üllatav. Kuid sellise teoloogilise värvingu sai materialism juba 60. aastail, mil ta muutus moraalselt kohustuslikuks dogmaks ning tema varju peitus omapärane nihilistlik askees. Loodi materialistlik katekismus, mis vene vasakpoolse intelligentsi laialdaste kihtide poolt fanaatiliselt omaks võeti. Materialismist eemalejäämine kuulutati kõlbeliselt kahtlaseks. Kui te ei ole materialist, siis olete inimese ja rahva orjastamise pooldaja. Vene nihilistide suhtumine teadusse oli ebajumaldav. Teadus, mille all tollal mõisteti peamiselt loodusteadusi materialistlikus värvingus, sai usuobjektiks, muudeti iidoliks. Tolleaegsel Venemaal tegutsenud silmapaistvad teadlased kujutavad endast eriilmingut. Kuid valgustajatest nihilistid polnud teadusemehed. Nad olid usklikud ja dogmaatikud. Kõige vähem oli neile omane skeptitsism. Descartes’i kahtlemismeetod ei sobi nihilistidele ega üleüldse vene natuurile. Tüüpiline venelane ei suuda kaua kahelda, üpris kiiresti kaldub ta endale dogmat looma ning sellele täielikult, totaalselt anduma. Vene skeptik on Läänest pärinev tüüp Venemaal. Vene materialismis ei olnud midagi skeptilist, see oli religioosne. Nihilismis kajastus väärastunult veel üks vene õigeusu religioonitüübi jooni - kultuuriprobleemi lahendamatus õigeusu pinnal. Askeetlik õigeusk kahtles kultuuri õigustatuses ja kaldus nägema kultuuriloomingus pattu. See avaldub suurte vene kirjanike piinavais kahtlusis oma kirjandusloomingu õigustatuse suhtes. Religioosne, moraalne ja sotsiaalne kahtlemine kultuuri õigustatuses on iseloomulik vene joon. Meil kaheldi pidevalt filosoofilise ja kunstilise loomingu õigustatuses. Sellest tuleneb ka võitlus metafüüsika ja esteetika vastu. Küsimus kultuuri eest makstavast hinnast saab 70. aastate ühiskondlikus mõtlemises valitsevaks. Vene nihilism tähendas lahkulöömist kurjuse küüsis olevast maailmast, eemaldumist perekonnast ja mis tahes traditsioonilistest oludest. Venelastel oli selline eemaldumine kergem kui Lääne inimestel. Riiki, õigust, traditsioonilist moraali peeti patuseks, sest nad õigustasid inimese ja rahva orjastamist. Kõige tähelepanuväärivam on see, et nihilistideks hakanud venelased tõid end kergesti ohvriks, läksid sunnitööle ja võllasse. Nende püüdlused olid suunatud tulevikku, kuid endale ei jätnud nad mingeid lootusi ei maises ega nende poolt ehitatud igaveses elus. Nad ei mõistnud Risti salapära, kuid olid eriti altid eneseohverdusiks ja loobumisiks. Erinedes selle poolest oma kaasaegsetest, mitte eriti ohvrimeelsetest kristlastest, tekitasid nad kiusatust ristiusust lahkulöömiseks. Tõeliselt ennastsalgavat elu elav Tšernõševski ütles, et ta kuulutab küll vabadust, kuid ise ei kasuta seda iialgi, vältimaks arvamist, et ta taotleb vabadust egoistlikel eesmärkidel. Nihilistliku maailmavaatega inimeste imeteldav ohvrimeelsus tõendab, et nihilism oli isesugune religioosne fenomen. Pole juhus, et vene nihilismis etendasid suurt osa seminaristid - vaimuliku seminari läbi teinud õigeusu preestrite pojad. Dobroljubov ja Tšernõševski olid mõlemad ülempreestrite pojad ja õppinud vaimulikus seminaris. Segaseisusliku «vasakpoolse» intelligentsi read täienesid meil tugevasti vaimulikust seisusest tulnute arvel. Selle fakti tähendus on kahetine. Seminaristid said õigeuskliku koolituse kaudu hingelise vermingu, milles suurt osa mängib askeetlik maailmaeitamise motiiv. Samaaegselt küpses 50. aastate teise poole ja 60. aastate alguse seminarinooruse hulgas tormiline protest XIX sajandil allakäinud õigeusu kiriku, vaimulikkonna näotute kommete, kiriklike õppeasutuste obskurantliku õhustiku vastu. Seminaristid hakkasid omandama valgustusaja vabastusideid, kuid vene moodi, s. t ekstremistlikult ja nihilistlikult. Küllalt suurt osa etendas siin ka seminaristide ressentiment aadlikultuuri vastu. Koos sellega tärkas noortes janu sotsiaalse tõe järele, mis tulenes uudse vormi saanud kristlusest. Seminaristid ja segaseisuslased tõid endaga kaasa uue hingelise struktuuri, mis oli rangem, moralistlikum, nõudlikum ja eksklusiivsem ning raskemas ja piinarikkamas elukoolis arendatud kui too, milles kasvasid aadlikultuuri inimesed. See uus noor põlvkond muutis vene kultuuri tüüpi. 60. aastate inimeste, Dobroljubovi, Tšernõševski, nihilistide ja võrsuva revolutsioonilise intelligentsi kultuuritüüp oli madalam, võrreldes 30. ja 40. aastate aadlikultuuri, Tšaadajevi, I. Kirejevski, Homjakovi, Granovski ja Herzeni tüübiga. Kultuur kujuneb ja täiustub alati aristokraatliku selektsiooni kaudu. Demokratiseerudes, laiuti uutesse kihtidesse levides langeb kultuuri tase ning võib alles hiljem inimmaterjali töötluse tulemusena taas tõusta. 60. aastate intelligentsis toimus väikestes mõõtmetes sama, mis toimus Vene revolutsioonis ulatuslikus üldrahvalikus mastaabis. Kultuuritüübi muutus väljendus kõigepealt kultuuriteadvuse ja -teemade suuna muutumises. See oli ära määratud juba Belinski poolt tema arengu viimasel perioodil. 40. aastate «idealistid» huvitusid peamiselt humanitaarteadustest, filosoofiast, kunstist, kirjandusest. 60. aastate nihilistid tundsid huvi peamiselt loodusteaduste ja poliitökonoomia vastu, mis näitas juba ette Vene revolutsiooni kommunistliku põlvkonna huve. 60. aastate vene revolutsioonilisuse geneesi ja laiemas mõttes vene nihilismi mõistmiseks on väga huvitav kuju Dobroljubov. Tema põhjal võib näha, millises hinges sündisid nihilistlikud ja revolutsioonilised ideed. See oli hingestruktuur, mis loob pühakuid. Seda võib ühtmoodi öelda nii Dobroljubovi kui Tšernõševski kohta. Dobroljubov jättis endast järele oma lapsepõlve ja noorust kirjeldava «Päeviku». Ta sai puhtõigeuskliku religioosse kasvatuse. Lapsena ja veel varases nooruses oli ta väga usklik. Meelelaadilt askeetlik. Tal oli tugev patutunne ja kalduvus pidevalt kahetseda. Tühiseimgi patt võis teda väga piinata. Ta ei saanud endale andestada, kui oli söönud liiga palju moosi, maganud liiga kaua jms. Ta oli väga jumalakartlik. Armastas õrnalt oma vanemaid, eriti ema, ega suutnud leppida nende surmaga. Dobroljubov oli puhas, range ja tõsine inimene ilma igasuguse mängulisuseta, mida leidus aadlikultuuri inimestes ja mis nad nii võluvaks tegi. Ning siis kaotab see jumalakartlik, karmuseni askeetlik tõsine hing usu. Ta kaotab usu, olles rabatud elu kurjusest, ebaõiglusest, kannatustest. Ta ei suuda leppida sellega, et niisugusel kurjal, ebaõigluse ja kannatustega täidetud maailmal on ülihea ja kõikvõimas Looja. Siin toimib omapärane markionistlik motiiv. Dobroljubov on vapustatud armastatud ema surmast. Samuti ei ole ta võimeline leppima vene vaimulikkonna nõmedusega, tema vähese vaimsusega, obskurantismiga, tegeliku kristluse ilmingute täieliku puudumisega. Dobroljubov tunneb end olevat «pimeduseriigis». Tema tähtsaima, Ostrovskist kirjutatud artikli pealkiri on «Valgusekiir pimeduseriigis ». Inimene ise peab tooma valguse pimeduseriiki. On vaja haridust, kogu elukorralduse revolutsioonilist muutmist. Dobroljubov oli kirjanduskriitik. Esteetika eitamises ei jõudnud ta selliste äärmusteni nagu Pissarev, kuid temagi askeetlike seisukohtade jaoks oli esteetika liialduslik luksus. Dobroljubov ihkab maist õnne inimesele ja pärast usu kaotamist ei tea ta muud eesmärki. Kuid ise ta õnne ei tunne, tema elu oli rõõmutu ning ta suri väga noorelt tiisikusse. Vene nihilismi saabki ette kujutada vaid noorsooliikumisena, nihilism vanas eas on eemaletõukav. 60. aastate radikaalse intelligentsi ja ka järgnevate põlvkondade mõtete valitsejaks sai N. Tšernõševski. Tema populaarsusele avaldas väga suurt mõju tema kui sunnitööle saadetu nime ümber tekkinud oreool. Tšernõševskit süüdistati talupoegadele proklamatsioonide koostamises, kusjuures süüdistus oli rajatud võltsitud käekirjale ja valetunnistustele. Sunnitööle mõisteti ta seitsmeks aastaks ning pärast seda veetis ta veel kaksteist aastat Ida- Siberis erakordselt rasketes tingimustes. Siberi ja sunnitöö tegi ta läbi tõelise usukannatajana. Tšernõševski oli väga tasane inimene, hingelaadilt kristlane ja iseloomujoontelt pühaklik. Tema vintsutamine oli üks vana režiimi valitsuse häbiväärsemaid tegusid. Nagu Dobroljubovgi oli Tšernõševski ülempreestri poeg. Ta sai teoloogilise alghariduse ja seminarikasvatuse. Oli väga haritud inimene, tõelise entsüklopedistina tundis nii teoloogiat kui filosoofiat, oli kodus ajaloos ja loodusteadustes, kuid eelkõige oli ta majandusteadlane. Marx hindas teda väga kui majandusteadlast. Tal oli eeldusi teaduslikuks karjääriks ning see jäi tal tegemata ainult innuka osavõtu tõttu ühiskondlikust võitlusest. Ometi elas ta raamatutes ega jätnud kirgliku inimese muljet. Ta kirjutas moralistlikke romaane, kuid ei olnud kirjanduslikult eriti andekas. Ulatuslikule õpetatusele vaatamata ei olnud Tšernõševski kõrgkultuuri inimene. Võrreldes 40. aastate inimestega oli tema kultuuritüüp madalam. Selles uues kultuuritüübis oli segaseisuslaste ja seminaristide toodud maitsetust. Tšernõševski oli materialist, Feuerbachi jünger ning ühtlasi maise idealiseerija nagu Dobroljubovgi, nagu kõik revolutsioonilise ja nihilistliku intelligentsi parimad esindajad. Ka temas oli tugev askeetlik joon. Filosoofiliselt naiivset ja armetut äärmuslikku materialismi pooldas ta asketismi tõttu. Moralistlikust headusearmastusest pooldas ta ratsionaalse egoismi utilitaarset moraali. Teoreetiliselt igasugust moraali eitavatel nihilistidel oli alati väga tugev moraalne motivatsioon. Idealism, spiritualistlik metafüüsika ja religioon seostusid neil materialistliku igapäevase elu ja sotsiaalse ebaõiglusega. Ristiusk andis selleks küllaldaselt alust. Liiga sageli varjasid idealistid ja spiritualistid ülevate ideedega madalamaid huve. Ning sellepärast hakati idealistliku igapäevase elu ja sotsiaalse tõe teostamise nimel pooldama räiget materialismi ja utilitarismi ning eitama kõiki kõrgeid aateid ning ülevat retoorikat. Tšernõševski kirjutas utoopilise romaani «Mida teha?», millest sai peaaegu katekismus vene nihilistidele ja käsiraamat revolutsioonilisele intelligentsile. Kunstiliselt on see üsna nõrk ja maitsetu, kuid vene intelligentsi ajaloo seisukohast väga huvitav. Parempoolsete moraalsed rünnakud selle romaani vastu olid kohutavalt ebaõiglased ja laimavalt valelikud. Kuulsal vene teoloogil Buhharevil oli õigus, kui ta leidis romaanist kristlikkust. «Mida teha?» on askeetlik raamat, midagi vaga elu õpetuse taolist vene nihilistidele. Romaani kangelane Rahmetov magab naeltel, karastamaks oma iseloomu ja harjutamaks end taluma kannatusi ning piinu. Vaba armastust propageerides ei mõeldud selle all kombelõtvust, mis vohas just konservatiivsete valitsevate klasside, kaardiväeohvitseride jm seas, aga mitte aateliste nihilistide hulgas. Vaba armastus tähendas tundesiiruse nõuet, vabanemist igasugusest tinglikkusest, valest ja survest. Mõistagi oli Tšernõševski moraal palju kõrgem «Domostroi» orjamoraalist. «Veera Pavlovna unenäos» tutvustatakse sotsialistlikku utoopiat, kus organiseeritakse kooperatiivseid töökodasid. Tšernõševski sotsialismil oli küll osalt narodniklik, osalt utoopiline iseloom, kuid juba 60. aastail oli ta enam kui teised kommunismi eelkäija. Seda tunnistab vene marksismi rajaja Plehhanov oma raamatus Tšernõševskist. Asjata ei õppinud Marx vene keelt, et lugeda Tšernõševskit. Kõige iseseisvam on Tšernõševski majandusteadlasena. Ta ei olnud tööstusliku arengu vastane nagu paljud teised narodnikud, kuid ta esitab XIX sajandi vene mõtlemise jaoks traditsioonilise küsimuse, kas Venemaa saaks kapitalistlikku arenguperioodi vältida, ja lahendab selle nõnda, et Venemaa võiks kahandada kapitalistliku perioodi vältust ning minna madalamatelt majandusvormidelt kohe üle sotsialistlikule majandusele. Kommunistid püüavadki oma marksismile vaatamata just seda teha. Narodniklikule sotsialismile iseloomulikult vastandab Tšernõševski rahvuslikule rikkusele rahva heaolu. Kapitalistlikes maades kasvab natsionaalne rikkus, kuid rahva heaolu langeb. Tšernõševski kaitseb külakogukonda. Ta väidab, et kolmas ja kõrgeim sotsialistlik periood saab olema esialgse madalama perioodiga sarnane. Nagu Herzen ja hiljem Mihhailovski, samastab Tšernõševski rahva huvid inimisiksuse huvidega üldse. Kõigist legaalseist kirjanikest oli Tšernõševski kõige ehedam sotsialist ning see määras tema tähtsuse vene intelligentide hulgas, kes XIX sajandi II poolel olid peaaegu kõik moraalselt teadvuselt sotsialistid. Pissarevlik nihilism nõrgendas sotsiaalseid motiive, kuid see oli ajutine nähtus. Kõige nõrgemad olid Tšernõševski filosoofilised positsioonid. Ehkki ta lähtus niisugusest silmapaistvast mõtlejast nagu Feuerbach, oli tema materialism vulgaarne ja tolle aja populaarsete loodusteaduslike brošüüride värvinguga, marksistide dialektilisest materialismist palju vulgaarsem. Tšernõševski kirjutas ka esteetilistest probleemidest ning oli vene publitsistliku kriitika tüüpiline esindaja. Ta kaitses teesi, et tegelikkus on kunstist kõrgem ning tahtis luua realistlikku esteetikat. Tšernõševski antiestetism oli tugeva askeetliku motiveeringuga. Juba tema ihkas toda hiljem kommunismis sageli karikeeritud kujul võidulepääsenud kultuuritüüpi: loodus- ja majandusteaduste valitsemine, religiooni ja metafüüsika eitamine, sotsiaalne tellimus kunstis ja kirjanduses, ühiskondliku utilitarismi moraal, isiku siseelu allutamine ühiskonna huvidele ja direktiividele. Tšernõševski ennastsalgavus ja tema kui «materialisti» kristlikud voorused on tohutu panus kapitali, millest elavad ka kommunistid, kel endal neid voorusi enam ei ole. Erinevalt Tšernõševskist ja Dobroljubovist oli vene pärisnihilismi peamine esindaja Pissarev aadlivõsu. Ta oli pehmete, kaugeltki mitte nihilistlike maneeridega peen ja elegantne noormees. Sellel «esteetika purustajal» oli esteedi maitsekust. Ta oli andekam kirjanik kui Tšernõševski ja Dobroljubov. Tema saatus oli Venemaa kohta tüüpiline. Pissarev vangistati tühisel põhjusel, ta istus neli aastat üksikkongis, kus kirjutaski suurema osa oma artikleist. Varsti pärast vabanemist sai alles noor Pissarev õnnetult surma, ta uppus. 60. aastate valgustajate põlvkonnast oli ta kõige individualistlikum, sotsiaalne aspekt oli tal nõrgem kui Tšernõševskil. Pissarev tundis huvi peamiselt isiksuse emantsipatsiooni, ebausust, eelarvamustest, perekonnakütkeist, traditsioonilistest kommetest ja konventsioonidest vabanemise vastu. Kõige tähtsam oli Pissarevile vaimne emantsipatsioon. Ta lootis seda saavutada loodusteaduste populariseerimisega. Ta propageerib materialismi, mis tema naiivse veende kohaselt isiksust eitades vabastab isiksuse. Kui keskkond isiksuse täielikult kujundab, siis ei saa isiksusel olla mingit vabadust ja iseseisvust. Pissarev tahtis luua uut inimtüüpi, see huvitas teda rohkem kui ühiskonna organiseerimine. Seda uut tüüpi nimetas ta «mõtlevaks realistiks». «Poegade» realistlik generatsioon vastandub siin järsult «isade» idealistlikule põlvkonnale. Oma «mõtleva realisti» tüübiga ennetab Pissarev paljus vene kommunismi poolt aretatud tüüpi. Mõningaid «mõtleva realisti» jooni on kujutanud Turgenev Bazarovi kujus («Isad ja pojad»), kuid mitte eriti õnnestunult. Enne 60. aastate nihiliste oli vene intelligentses kihis valdavaks inimtüüp, keda meil hakati nimetama «40. aastate idealistideks». See oli järg XVIII sajandi lõpu ning XIX sajandi alguse müstilise vabamüürlusega seotud tüübile. 40. aastate idealistid olid saksa romantismi ja idealismi ümbertöötluse tulemuseks vene hinges ning see tüüp kasvas välja kultuursest vene härrasseisusest. Sellele väga õilsale inimtüübile olid omased kõrged aated, armastus «üleva ja kauni» vastu - nagu hiljem meeldis ironiseerida Dostojevskile -, selles oli palju unistuslikkust ning nõrk tegutsemis- ja teostusvõime ning piisavalt ka härrasseisundist tulenevat venelikku laiskust. See tüüp tekitas «liigseid inimesi». Pissarevi poolt propageeritud «mõtleva realisti» tüüp toob endaga kaasa hoopis teistsugused jooned, mis sageli kujundati välja reaktsioonina «idealisti» tüübi vastu. «Mõtlevale realistile» on võõras igasugune unistamine ja romantism, ta vaenab igasuguseid tegelikkusega mitte midagi ühist omavaid ja teostumatuid kõrgeid aateid, ta kaldub künismi, kui kõne all on religioossete, metafüüsiliste ja esteetiliste illusioonide paljastamine, tema kultuseks on tegu ning töö, ta tunnustab vaid loodus- ja põlgab humanitaarteadusi, ta ei jutlusta aruka egoismi moraali mitte sellepärast, et ta oli «idealistidest» egoistlikum - tegelikult olid egoistlikumad «idealistid» -, vaid sellepärast, et ta ihkas kõige madalamaid huve teenivate petlike kõrgete ideede halastamatut paljastamist. Kuid «mõtlevate realistide» filosoofilise kultuuri tase oli madal, palju madalam kui «40. aastate idealistidel». Büchner ja Moleschott, s. t tollaseid loodusteadusi populariseerivad kõige vulgaarsemad materialistid, said tähtsateks filosoofideks ning õpetajateks. Tõelise filosoofi Feuerbachiga võrrelduna oli see hirmus langus. «Mõtlev realist» hakkas elu ja olemise saladuste lahendust otsima konnade lahkamisest. Just 60. aastate «mõtlevailt realistidelt » läks käiku too totter, ent radikaalse intelligentsi seas ülipopulaarne argument, et laipade anatomeerimine ei ole avastanud inimeses hinge. Märkamata jäi selle argumendi vastupidine tähendus: kui laibalahkamisel oleks hing avastatud, siis olnuks see tõestus materialismi kasuks. «Mõtlevate realistide» tõsine ja oluline inimlik kriis ei olnud vastavuses nende filosoofia armetusega, nende toore ja vulgaarse materialismi ning utilitarismiga. «Mõtlev realist» oli muidugi esteetika vastane ja eitas kunsti iseseisvat tähtsust. Selles suhtes nõudis ta karmi askeesi. Pissarev viis esteetika kallal läbi tõelise pogrommi, eitas täielikult Puškinit ning soovitas vene kirjanikel romaanide asemel kirjutada populaarseid loodusteaduslikke traktaate. Kommunistide kultuuriprogramm on mõõdukam - see soovitab uurida Puškinit, omistab tähtsust kunstile. Dialektiline materialism on vähem vulgaarne kui Büchneri ja Moleschotti materialism. Kuid kommunistidel etendab tehnika sama osa, mis 60. aastatel oli loodusteadusel, peamiselt bioloogial. Pissarevlik nihilism kuulutas, et «saapad on kõrgemad kui Shakespeare». Kunsti ja kirjanduse «sotsiaalse tellimuse» idee oli pissarevluses esitatud veel äärmuslikumalt kui kommunismis. Kui vene nihilismi programm oleks vene kommunismis täielikult teostunud, olnuksid tulemused kultuuri kvaliteedile hävitavamad, kui me seda nõukogude kultuuris näeme. «Mõtleva realisti» tüübi ilmumine tähendas «40. aastate idealistist» kalgima ja ühtlasi aktiivsema tüübi ilmumist. Kultuuritüüp langes madalamale. Ent pissarevlik nihilism sisaldas ka tervendavat vastumõju romantilisele unistamisele, tegevusetusele, laiskusele, egoistlikule endassesulgumisele, selles oli, kuigi ühekülgset, töö ja teadmiste vajaduse tunnetamist. Nihilismis sisaldus elementaarne ja tegus emantsipatsioon. Liikumisel oli tohutu ja positiivne mõju naise vabanemisele. Analoogiline protsess kordus meil üleminekul XX sajandi kultuurirenessansi inimeste (selle aja «idealistide») tüübilt vene kommunistide tüübile. Kommunismi ideoloogid ei märganud oma püüdluste alusmüüris radikaalset vastuolu. Emantsipatsiooni nimel nõudsid nad isiksuse vabastamist uskumustest, normidest, abstraktsetest ideedest, astudes vastu religioonile, filosoofiale, kunstile, moraalile, eitades vaimu ja vaimset elu. Kuid sellega surusid nad isiksuse maha, võtsid talt kvalitatiivse sisu, laastasid tema sisemist elu, eitasid isiksuse õigust loomingule ning vaimsele rikastumisele. Utilitarismi printsiip on isiksuse printsiibile ülimalt ebasoodne, see allutab isiksuse tema üle türannina valitsema hakkavale kasule. Mõtlemises ja loomingus ilmutas nihilism vägivaldset, väljastpoolt pealesurutud asketismi. Materialism ongi säärane pealesunnitud asketism, mõtlemise armetus. Materialismi pinnal ei saa kuidagimoodi põhjendada ega tugevdada isiksuse printsiipi. Empiiriline isiksus jäeti ilma õigusest loovalt täiuslikule elule. Kui andekas Pissarev oleks elanud küpse eani, märganuks ta seda põhilist vastuolu, et «konnadesse» uskudes ei saa võidelda isiksuse eest. 70. aastate voolud tasandasid 60. aastate nihilismi ekstreemsusi. 70. aastate radikaalse intelligentsi mõtteid mõjutasid juba A. Comte ja Herbert Spencer, mitte enam Büchner ja Moleschott. Materialismilt mindi üle positivismile. Tuli ilmsiks reaktsioon loodusteaduste ülevõimu vastu. Osaliselt taastusid esteetika õigused ning kunsti ei eitatud enam täielikult. Kuid «sotsiaalse tellimuse» idee säilitas oma mõju intelligentsi teadvuses.

III peatükk Vene narodniklus ja anarhism

1.

Narodniklus on samuti iseloomulik vene nähtus nagu nihilism ja anarhismgi. Meil oli vasak- ja parempoolset, slavofiilset ning läänemeelset, religioosset ja ateistlikku narodniklust. Ühtemoodi, ehkki erineval viisil narodnikud on nii slavofiilid kui Herzen, Dostojevski ja Bakunin, L. Tolstoi ning 70. aastate revolutsionäärid. Narodniklus on eelkõige usk vene rahvasse, viimase all tuleb aga mõista töötavat lihtrahvast, peamiselt talupoegi. Rahvas ei ole rahvus. Mis tahes masti narodnikud uskusid, et valitsevate kultuursete klasside eest varjatult on rahva seas säilinud tõese elu saladus. Narodnikluse aluseks oli intelligentsi rahvast eraldatuse tunne. Intelligendid narodnikud ei tundnud end rahva orgaanilise osana, rahvas asus neist väljaspool. Intelligents ei funktsioneeri rahvana, ta on sellest lahti rebitud ja tunneb end rahva ees süüdlasena. Süütunne rahva ees etendas narodnikluse psühholoogias tohutut osa. Intelligents on alati rahva võlglane ning peab oma võla tasuma. Kogu intelligentsile kuuluv kultuur on rahva kulul, tema töö arvel loodud ning see asjaolu paneb sellest kultuurist osasaajate õlgadele ränga vastutuse. Religioossed narodnikud (slavofiilid, Dostojevski, Tolstoi) uskusid, et rahva hulka on peidetud usuline tõde, irreligioosne ning sageli antireligioosne narodniklus (Herzen, Bakunin, 70. aastate narodnikudsotsialistid) aga uskus seal varjul olevat sotsiaalse tõe. Kuid kõik vene narodnikud pidasid oma elu võltsiks. Tõeline, süütundest ja oma vendade ekspluateerimise patust vaba inimene on tööinimene, inimene rahva hulgast. Kultuur iseendast pole elamise õigustus, see on ostetud rahva orjastamise liialt kalli hinna eest. Sageli oli narodniklus kultuurivaenulik ja igal juhul astus välja kultuuri kummardamise vastu. Usuline, slavofiilset tüüpi narodniklus pidas kultuursete ülemklasside peamiseks süüks eraldumist rahva argielust ja religioossetest uskumustest. Palju suurem tähtsus oli sotsialistlikku tüüpi narodniklusel, kes kultuursete klasside süüd nägi selles, et kogu nende elu ja kultuuri aluseks on rahva töö ekspluateerimine. Venemaa kultuurne, intellektuaalne kiht teadvustas nõrgalt oma väärtust ja kultuurikutsumust. Oma loometee tipus tunnetas vene geenius teravalt oma üksindust, irdumist pinnasest, süüd rahva ees, ja maa ning rahva külge liibuda tahtes viskus alla. Nii oli Tolstoiga, nii oli Dostojevskiga. Kui erinevad on selles suhtes Tolstoi ja Nietzsche! Narodniklikul ilmavaatel on telluurne iseloom, ta sõltub maast. Rahva elu üle valitseb muld, ütleb silmapaistev narodnikust belletrist G. Uspenski. Intelligendist narodnik seevastu on mullast irrutatud ja tahab selle juurde tagasi. Narodniklik ideoloogia oli võimalik vaid agraarsel, talupoeglikul maal. Narodniklik maailmavaade on kollektivistlik, mitte individualistlik. Kollektiiviks on rahvas, kellega intelligents tahab assotsieeruda, kelle hulka kuuluda. Vene narodniklus on Peetri-aegse lõhestumise sünnitis. Ta on intelligentsete kihtide poolt oma elu õigustamatuse ja mõttetuse äratundmise produkt, ta on kogu vene elukorra anorgaanilisuse tulemus. Mitte ükski Lääne rahvas pole nii tugevalt elanud üle patukahetsusmotiive kui vene rahvas oma privilegeeritud kihtides. Tekkis omapärane «kahetseva aadliku» tüüp. See tundis end patusena sotsiaalselt, mitte isiklikult, patusena oma sotsiaalse positsiooni tõttu, ja kahetses seda pattu. 70. aastate narodnikust sotsioloog N. Mihhailovski teeb vahet südametunnistuse ja au toime vahel. Südametunnistus toimib privilegeeritud klasside, aadli hulgas, rahva, rõhutud alamklasside hulgas aga toimib au ja inimväärikuse tunnustamise nõue. Aadlikest narodnikud tegutsesid peamiselt südametunnistuse, alamseisuslased - au motiividest lähtudes. Vene narodniklusele oli alati omane jälestus kodanlikkuse vastu ning hirm kapitalismi arengu ees Venemaal. Narodnikud uskusid Venemaa erilist arenguteed, võimalust vältida Lääne kapitalismi, uskusid, et vene rahvas on määratud lahendama sotsiaalküsimust kiiremini ja paremini kui Läänes. Selles on revolutsionääridest narodnikud slavofiilidega ühel meelel. See tuleneb Herzenist. Üks narodnikliku sotsialismi peamisi tugesid on tõik, et vene rahvale on alati võõrad olnud rooma õiguse omandimõisted. Alati on eitatud eraomandi absoluutsust. Vene teadvusele pole oluline suhtumine omandiprintsiipi, vaid suhtumine elavasse inimesse. Ning muidugi on see palju kristlikum teadvus. Oluline on veel märkida, et vene intelligendid ja lääne intellectuels ei erinenud teineteisest mitte ainult vaimselt, vaid ka sotsiaalse positsiooni poolest. Lääne intelligents on sotsiaalses mõttes kodanlik, tavaliselt kuulub ta privilegeeritud, jõukate klasside hulka. See tuleneb Lääne kõrghariduse tingimustest. Vene intelligents oli tavaliselt proletaarne, mitte kodanlik selle sõna sotsiaalses tähenduses. Kui pärast 60. aastaid intelligendid ka kuulusid edasi aadliseisusse, siis olid nad suuremalt jaolt laostunud, proletariseerunud aadlikud. Alamseisuslastest intelligentidel aga polnud mingeid tuluallikaid ning nad pidasid end ülal odavate tundide andmise või kirjandusliku tegevusega, elades puuduses ja näljas. Venemaal oli ülikooliharidus palju vähem kui Läänes rikaste klasside privileeg. Sotsiaalselt seletub osaliselt sellega vene intelligentide alatine sümpaatia sotsialismi vastu, nende ideoloogia mittekodanlik olemus. Kuid XIX sajandi intelligentsi sotsialism oli unistav. Mitte kusagil Läänes pole sellisel omapärasel kujul olnud probleemi «intelligents ja rahvas», millega tegeles kogu XIX sajandi teise poole vene mõtlemine, kuna Läänes polnud õieti ei «intelligentsi» ega «rahvast» nende sõnade venelikus tähenduses. Kõik narodnikud idealiseerisid talurahva elulaadi ning pidasid külakogukonda Venemaa ajaloo originaalseks produktiks, ideaalseks või, N. Mihailovski sõnade järgi, kõrgeks ühiskonnatüübiks madalal arenguastmel. Ent narodnikute kogukonnadoktriini ei tasu liialt tähtsustada, see kajastas vaid vene elutingimusi. Suurem tähtsus on narodnikute moraalsel ja vaimsel tüübil. Vene kommunistide doktriin on narodnikute omale vastupidine, kuid sisaldab suurel määrab vene usulise narodnikluse elemente. 60. aastate algus oli liberaalsete reformide, talurahva vabastamise, kohtureformi ja maaomavalitsuse rajamise ajastu. Oli mõni aasta pisut suuremat harmooniat, vasakpoolsete intelligentide suhtelist leppimist võimuga ja nende valmidust osa võtta ülalt tulevate reformide teostamisest. Herzen ja koguni Tšernõševski kirjutavad Aleksander II talurahvareformi kohta ülistavaid artikleid ning on valmis selles asjas valitsust toetama. Intelligentide unistus talurahva vabanemisest on täitunud. Kuid need kevadmeeleolud ei kestnud kaua. Hakkasid kasvama reaktsioonilisim; ülalt ja revolutsioonilisus alt ning atmosfäär muutus üha ebatervemaks. Üsna varsti ilmnesid reformivaenulikud reaktsioonilised meeleolud õukonna ja aadli hulgas, kellele talurahva vabastamine oli andnud hoobi. Suhtumises intelligentsi pääses võidule endine repressiivne tendents. Hirmuefekt muutus valitsevas kihis valdavaks - oli see ju vene elu lõhestatuse ja Vene riigi ebaorgaanilisuse tõttu olnud võimude juures alati valdav. Algas revolutsiooniline liikumine, mis väljendus Aleksander II vastu suunatud terroriaktides. Valitsevate klasside reaktsioonilisi meeleolusid põhjustasid nende huvid ja hirmud. Reaktsiooniline meelsus realiseerus repressioonides, mis omakorda kutsusid esile revolutsioonilisi meeleolusid ja tegusid. Tulemuseks oli suletud ring. Revolutsiooniline tegevus ei saanud riigikorda muuta, sest tohutud rahvamassid uskusid ikka veel isevalitsusliku monarhia pühadusse. Intelligents ei mõistnud piisavalt seda, et Vene monarhia poleks saanud püsida paljalt vägivalla abil, rahva usklikkusele toetumata. Talupojad vabastati koos maaga. Nende arvamus, kes nõudsid vabastamist ilma maata, seega talurahva proletariseerimist, sai kaotuse osaliseks. Ent talupojad olid endiselt hädas ja rahulolematud sellele vaatamata, et suurem osa põllumaast oli nende valduses. Agraarkultuuri tase oli madal ja primitiivne ning nad ei suutnud end ainuüksi maast elatada. Seisuslik kord säilis ja talurahva inimväärikus oli endiselt alandatud. Argielus oli Venemaa jätkuvalt aadliriik ning feodalismist ei saadud täielikult jagu kuni 191. a revolutsioonini, alles olid jäänud määratuid maid omavad magnaadid. Kombestik oli feodaalne. Reformide väga suurele tähtsusele vaatamata polnud rahul mitte keegi. Pärast talurahva vabastamist sai revolutsiooniline narodniklus, agraarsotsialism uue motiveeringu. Venemaal algas, ehkki nõrgalt, kapitalistliku tööstuse areng ja kodanluse kasv.

Külakulakuist said kodanlased. Teravnes küsimus, kas Venemaa saab kapitalistlikku staadiumi vältida. 60. aastate lõpu äärmuslikke, maksimalistlikke revolutsioonilisi voole vaadeldes pakub suurimat huvi Netšajevi pahaendeline ja õudne, iseloomulikult venepärane kuju. Ta oli revolutsioonilise ühingu «Kirves ehk Rahva Kättemaks» asutaja. Netšajev koostas harukordselt huvitava, omamoodi ainulaadse dokumendi - «Revolutsionääri katekismuse». Ateistliku revolutsioonilise askeesi põhimõtted leidsid selles dokumendis äärmusliku väljenduse. Need on reeglid, millest peab juhinduma tõeline revolutsionäär, midagi tema vaimse elu eeskirjade taolist. Netšajevi «Revolutsionääri katekismus» meenutab jubestavalt ümberpööratud õigeusklikku askeetikat, mis on segatud jesuiitlusega, see on midagi revolutsioonilise sotsialismi Süüria Iisaku ja samas ka Ignatius Loyola taolist - revolutsioonilise askeetliku maailmapõlgamise ja -hülgamise äärmuslik variant. Netšajev oli muidugi täiesti siiras, usumäratsuseni jõudnud fanaatik. Tal oli raskolniku psühholoogia. Ta oli valmis teist inimest ära põletama, kuid iga hetk nõus ka ise tuleriidale minema. Netšajev ajas kõigile hirmu nahka. Mis tahes värvi revolutsionäärid ja sotsialistid ütlesid temast lahti, leides, et ta kompromiteerib sotsialismi ja revolutsiooni. Isegi Bakunin hülgas Netšajevi. Netšajev ja tema lugu ajendasid Dostojevskit «Sortse» kirjutama. Provokaatorluses kahtlustatud üliõpilase Ivanovi tapmine netšajevlaste poolt rabas Dostojevski kujutlusvõimet ning seda on ta kirjeldanud Šatovi tapmisena. Muidugi sarnaneb Pjotr Verhovenski vaid vähesel määral Netšajeviga; see jätab paskvilli mulje, kuid psühholoogiliselt olid Dostojevski paljastused enamasti õiged. Netšajevi «Katekismuses» on midagi müstilist. Meile on eriti huvitav see, et mitmeti ennetab Netšajev äärmuseni tsentraliseeritud ja despootlikku bolševistliku parteiorganisatsiooni tüüpi, milles kõik tuleb ülalt. Netšajev tahtis külvata kogu Venemaa täis selliseid raudselt distsiplineeritud revolutsioonilisi rakukesi, kellele revolutsioonilise eesmärgi saavutamiseks on lubatud viimseni kõik. Netšajev põlgab rahvamasse, tahab ülalt juhtida neid revolutsiooni tegema ja eitab demokraatiat. Kuidas Netšajev kujutab tüüpilist revolutsionääri? «Revolutsionäär on hukkumisele määratud. Tal puuduvad isiklikud huvid, tegevus, tunded, kiindumused, varandus, isegi nimi. Ta on täielikult haaratud ühestainsast huvist, ühest mõttest, ühest kirest: revolutsioonist. Revolutsionäär on löönud lahku tsiviliseeritud maailmast, selle õiguskorrast ning moraalist. Ta elab maailmas, et seda hävitada. Ta ei tohi armastada ka selle maailma teadusi. Ta tunneb ainult üht teadust - purustamist. Moraalne on revolutsionäärile kõik, mis teenib revolutsiooni. Neid sõnu kordab hiljem Lenin. Revolutsionäär hävitab kõiki, kes takistavad tal eesmärki saavutamast. See pole revolutsionäär, kes siinses maailmas veel midagi kalliks peab. Revolutsionäär peab tungima sisse isegi salapolitseisse, tal peab kõikjal agente olema. Et kutsuda välja masside ülestõusu, tuleb suurendada kannatusi ja vägivalda. Tuleb lüüa liitu röövlitega, kes ongi tõelised revolutsionäärid. See maailm on vaja kontsentreerida üheks kõikepurustavaks ja -võitvaks jõuks. Netšajevi järgi nõuab revolutsionääri psühholoogia maailma ja isikliku elu hülgamist, erakordset töövõimet, erakordset kontsentreeritust ainsa eesmärgi nimel, valmisolekut kannatusteks ja piinadeks, mille väljakannatamiseks tuleb end treenida. See psühholoogia on raskesti mõistetav, sest kõige selle juures puudub usk Jumala armust saadavasse abisse ja igavesse ellu nagu kristluses. Revolutsionäärilt aga on nõutavad mitmed kristlikud voorused ja loobumised, ehkki teisel otstarbel. Suurim erinevus kristlusega võrreldes seisneb selles, et ristiusu katekismus ei nõua kõrgeima eesmärgi saavutamiseks valet ega luba ükskõik milliste, näiteks kuritegelike vahendite kasutamist.

Midagi Netšajevi askeetlikust revolutsionääritüübist on kandunud üle Dzeržinskisse - Tšekaa rajajasse ja juhti. Muidugi oli ka Dzeržinski usklik fanaatik, kes endale sotsialismiriigi loomise nimel lubab kõiki vahendeid. Ta põhjustas hirmsaid kannatusi, ta oli üleni verine, kuid oli ka ise valmis ohvreiks ja kannatusiks. 15 aastat veetis ta sunnitööl. Poisieas ja nooruses veendunud katoliiklane, kes valmistus saama preestriks, lülitas ta oma religioosse energia ümber. Ja nii juhtus paljude revolutsionääridega. Kommunistid küll pehmendasid Netšajevi katekismust, kuid palju sellest läks vene kommunismi üle, eriti tema algperioodil. Praegused kommunistid esindavad riiki, nad ei lammuta, vaid ehitavad ja on seetõttu oluliselt muutunud, lakates oma tüübilt olemast revolutsionäärid. Kuid ka nemad ei näe lähedast, vaid ainult kauget. Ka nemad jagavad maailma kaheks leeriks ja vaenlase leeri suhtes on neil kõik lubatud. Netšajev ise istus 10 aastat kohutavates tingimustes Aleksei raveliini sunnitöövanglas. Seal veenis ta ümber ning muutis oma agentideks kõik vangivalvurid, kelle abil pidas sidet «Rahva Tahte» parteiga, andes sellele nõu. Ta oli erakordselt tugev inimene. Ent niisuguse inimese triumf ei saanud ennustada midagi head.

2.

Anarhism on samasugune vene vaimusünnitis nagu nihilism ning narodniklus. See on vene rahva hingelise struktuuri üks poolus. Vene rahvas on riigirahvas, sõnakuulelikult valmis olema suure maailmariigi loomise materjaliks, ja samaaegselt on tal kalduvus mässule, vabadusse põgenemisele, anarhiale. Vene dionüüsiline stiihia on anarhiline. Stenka Razin ja Pugatšov on iseloomulikult venepärased figuurid ning rahvas mäletab neid. Ka XIX sajandi vene mõtlemises on anarhiline element väga tugev. Kogu vene intelligents ei sallinud riiki ega pidanud seda omaks. Riik oli võõras, «nemad», intelligentlik «meie» elas aga mis tahes riigist erineval tasandil. Venelastele oli omane mõte võimu pühitsetusest, aga sama omane oli neile ka mõte, et igasugune võim on halb ja patune. Me nägime, et slavofiilide isevalitsusliku monarhia põhjendus sisaldas endas ka tugevat anarhistlikku elementi. Konstantin Aksakov oli tõeline anarhist, tal on sarnaseid seisukohti Bakuniniga. Ka Dostojevskil on tugevalt anarhistlikke jooni. Vene narodnikud ei mõistnud riigi vajalikkust ega mõelnud riigivõimu haaramisele. Seda heidab neile ette Jaroslavski oma «Kommunistliku partei ajaloos». Ideaalset tulevikku kujutati alati ette ilma riikluseta. Riik on vastik ja tüütu olevik. Kõige hämmastavam on, et anarhismi ideoloogia loojaks oli põhiliselt vene kõrgem härraskiht ning et see vene anarhism omandas üleeuroopalise tähtsuse. Aadlikud Bakunin, vürst Kropotkin ja krahv Tolstoi olid nii vene kui ülemaailmse anarhismi loojad. Keskne kuju on Bakunin - fantastiline vene ülemkihi kreatuur. Ta oli kõige ekstreemsematest ja revolutsioonilisematest ideedest vaimustuv hiigellaps, metoodiliseks mõtlemiseks ja distsipliiniks võimetu vene fantaseerija, midagi aadlikust Stenka Razini taolist. Ta oli veel 40. aastate mees, Belinski, Herzeni ja slavofiilide sõber, tollane idealist ja hegeliaan. Kuid tähtsuse ja sealjuures euroopaliku tähtsuse omandas ta 60. ning eriti 70. aastail. Emigrandina võttis ta osa kõigist Euroopa revolutsioonidest. Marxiga võitleb Bakunin I Internatsionaali pärast, millesse tahab tuua anarhistlikke põhimõtteid, detsentraliseerimist ja föderalismi. Algul oli Bakunin Marxiga heades suhetes ning avaldas mõju viimase õpetusele proletariaadi messianistlikust kutsumusest. Hiljem aga saab temast Marxi surmavaenlane. Bakunini jaoks on Marx etatist ja pangermanist. Sakslasi Bakunin ei sallinud, eelistas neile ladina rahvaid ning tema tähtsaimaks teoseks on «Saksa piitsaimpeerium ja sotsiaalne revolutsioon». Bakuninis ilmnes väga tugev slavofiilne element. Tema revolutsiooniline messianism oli vene-slaavi messianism. Ta uskus, et venelased ja slaavi rahvad saavad ülemaailmse tulekahju süütajaiks. Ning selle vene revolutsioonilise messiaanluse poolest on ta kommunistide eelkäija. Bakuninile kuuluvad sõnad: «Lõhkumiskirg on loominguline kirg.» Bakunini anarhism on mässulisus. Ta tahab tõsta ülemaailmset mässu, süüdata üleilmse palangu, lammutada vana maailma, uskudes, et vana maailma rusudest ja tuhast kerkib iseendast uus maailm. Bakunin tahab panna mässama kogu maailma proletaarsed rahvamassid. Ta tahab pöörduda alamkihtide, pööbli poole ja usub, et endalt kõik ajaloo ja tsivilisatsiooni ahelad heitnud mässav pööbel loob uue ja vaba elu. Ta tahab pööbli valla lasta. Bakunin on narodnik selles mõttes, et ta usub tõesse, mis on peidetud töörahva pimedatesse massidesse ja esmajoones vene rahvasse, keda ta pidas eriti mässumeelseks rahvaks. Kõike halba kehastab tema jaoks valitsevate klasside loodud ning rõhumisvahendiks muudetud riik. Marx oli intellektuaal, ei uskunud emotsioonidel baseeruvasse poliitikasse, omistas teooriale, filosoofiale, teadusele, teadvuse ja organiseerumise arengule väga suurt tähtsust. Bakunin on jäägitult emotsionaalne, igasuguste intellektuaalsete teooriate vastane. Teadusse ja teadlastesse suhtus ta eitavalt. Kõige enam vihkas ta teadlaste võimu. Teaduslik sotsialism on tema jaoks teadlaste võim. Teadust ei tohi lasta elu juhtima. Mitte kellelegi ei tuleks anda võimu. Ta idealiseerib vene rahva röövellikku, razinlikku ja pugatšovlikku stiihiat. Kõigi marksistlike teooriate kiuste kasutasid bolševikud selle stiihia väga hästi ära revolutsiooni alguses. Lavrov, üks 70. aastate revolutsioonilise sotsialistliku liikumise õpetatud ideolooge, tahtis rahvast harida ning lootis sellest tulevat revolutsiooni. Bakunin kavatses rahva ilma igasuguste õpetusteta mässama panna. Tema uskus organiseerimata stiihia jõusse ja õigusse. Bakunini arvates valgustab just Ida barbaarsus pimedusse uppuvat Lääne kodanlikku maailma. Oma Läänest pärineva marksismi kiuste jõuavad selle teadmiseni ka vene kommunistid. Bakunin arvas, et inimese lõi just mässamine. Inimliku arengu astmeiks on 1) loominimene, 2) mõtlev inimene ja 3) mässav inimene. Mässu vastandab ta organiseerimisele. Marxi pidas Bakunin jakobiiniks, Robespierre’i ja jakobiine ta aga ei sallinud. Bakunin oli kommunist, kuid tema kommunism oli anarhistlik ja riiklusevastane. Tema kreedoks oli tootjate ühingute liit. Bakunin oli veendunud, et slaavlased poleks ise riike loonudki, ning see veendumus on aluseks tema usule slaavlaste missiooni. Riikide rajamine toimus peamiselt germaanlaste mõjul. Samal põhjusel järeldab ja ennustab ta ka, et kui mõnel maal peaks marksism teoks tehtama, siis saab sellest hirmus türannia. Mõni Bakunini ennustus kõlab peaaegu prohvetlikult. Kuid Bakunini ateism oli veel sõjakam, toorem ja vägivallale kutsuvam kui Marxi oma. Selle tingis tema kirglik ja maksimalistlik vene temperament. Marx oli mõtteinimene ja usuvastane võitlus oli talle eelkõige küsimus teadvuse muutmisest. Bakunin oli tundeinimene ja tema ateism ei näi olevat mitte Jumala idee kui väära ja kahjuliku eitamine, vaid võitlus Jumalaga. Tema ateismis on markionistlikke motiive. Üks ta peamisi teoseid on «Jumal ja riik». Riik on Bakuninile maailma ajaloos kõige kurja allikas, inimese ning rahva orjastamine ja kütkeissepanek. Ent riigi põhiliseks toeks on usk Jumalasse. Iga võim on Jumalast. Bakunini arvates tähendab see, et iga võim on kuradist. Ja Jumal ongi tema jaoks kurat, inimese võim inimese üle, orjus ja vägivald. «Kui Jumal on olemas, siis on inimene ori.» Jumala idee tähendab loobumist inimmõistusest, õiglusest ja vabadusest. Jumal on neimahimuline. Kõik religioonid on julmad. Just materialism on praktikas idealistlik. Religioonides ülendatakse jumalik taevasse, ropp loom jäetakse aga maa peäle. See on hiljem Marxi poolt korratud Feuerbachi mõte. Erinevalt Belinskist rääkis Bakunin väga jõhkralt Kristusest. Loodri ja hulkurina oleks Kristus tulnud vangi panna. Inimene, kellele on antud surematu hing ja vabadus, on ühiskonnavastane olend. Surematule vaimule pole ju ühiskonda vaja. Indiviidi loob ühiskond ja ka moraali lätteks on ühiskond. Vastupidiselt Max Stirnerile on Bakunini anarhism järsult antiindividualistlik, kollektivistlik ja kommunistlik. Bakunin eitab isiksust, tema iseseisvat väärtust ja autonoomiat. Selles erineb ta Proudhonist. Bakunin propageerib anarhokommunismi. Kuid erinevalt Kropotkini ideoloogiliselt optimistlikust anarhokommunismist kannab Bakunini õpetus hävituse ning kõige-, eriti Jumala-vastase võitluse kurjakuulutavat pitserit. Kirikuid võrdleb Bakunin kõrtsidega. Ta hüüab: «Ainuüksi sotsiaalsel revolutsioonil saab olema jõud üheaegselt kõigi kirikute ning kõigi kõrtside sulgemiseks.» Bakunini sõjakas kommunism läheb kaugemale kui vene kommunistide võitlev ateism - viimased, kelle juures on tunda marksismi intellektuaalset mõju, ei pannud siiski kõiki kirikuid kinni. Kuid sõjaka ateistina on Bakunin kommunistide eelkäija. Oma hävitustegevuses kasutas kommunism Bakunini anarhistlikke ja mässumeelseid ideid. Ent loova ehitamise ja organiseerimise poolest erinevad kommunistid radikaalselt Bakuninist, kes poleks kunagi suutnud valitsusvõimu organiseerida ega tahtnudki seda teha. Nagu Netšajevgi, suhtus ka Bakunin teadusse ja intelligentsi eitavalt. Sellegi motiivi võttis Vene revolutsioon omaks. Netšajevi ja Bakunini ekstremismiga võrreldes olid vene revolutsioonilis-sotsialistliku narodnikliku mõtlemise teised voolud pehmemad ja mõõdukamad. Filosoofias valitsesid positivism, A. Comte’i, Milli, Spenceri ja isegi tekkiva neokantiaanluse mõjud, mitte enam ärplev materialism. Moraalis saadakse üle vulgaarsest utilitarismist, nagu üldse nihilismi äärmustest. Ühiskonnaõpetuses lähenevad paljud Proudhonile ning üht-teist võetakse üle ka Marxilt, keda hakatakse juba tundma õppima. 70. aastate intelligentsi vaimseteks juhtideks olid P. Lavrov ja N. Mihhailovski, kes asusid nn subjektiivse sotsioloogia positsioonidel, s. t seisukohal, mis peab sotsioloogias hädavajalikuks kõlbelise hinnangu andmist ühiskondlikele nähtustele. Lavrov ja Mihhailovski kaitsevad omamoodi inimisiksust, seda siiski indiviidist eristamata, ja ka nende sotsialism oli individualistlik nagu Herzenilgi. Ühiskonna sotsialistlik korraldus on vajalik igale indiviidile täiusliku elu andmise nimel. Mihhailovski kuulutab välja «võitluse individuaalsuse eest» ning loob teooria isiksuse ja orgaanilist tüüpi ühiskonna vastuoludest ning konfliktist. Lavrov ja Mihhailovski on tüüpilised ideoloogid, radikaalse intelligentsi koduvillased filosoofid. Nende nõrk filosoofiline positsioon ja pinnapealne positivism ei võimaldanud neil filosoofiliselt põhjendada oma sotsialistliku teooria positiivset külge - isiksuseprintsiipi. Isiksus jäi neil ikkagi ühiskonna, sotsiaalse keskkonna poolt looduks ning on arusaamatu, kust võinuksid nad leida jõude võitlemiseks ühiskonnaga, mis tahab isiksust oma organiks ja funktsiooniks muuta. Lavrov sai kuulsaks oma «Ajalooliste kirjadega», mis muutusid narodnikliku intelligentsi moraalseks katekismuseks. Nendes väljendas ta kultuursete klasside kahetsuse ja süü motiive rahva ees ning vajadust tasuda oma võlg rahvale. Sanias tõstab ta üles traditsioonilise vene küsimuse kultuuri ja progressi eest makstavast hinnast. Kuid Lavrovi ja Mihhaifovski narodniklus kuulus sellesse tüüpi, mis kohustas arvestama rahva huvisid, aga mitte rahva arvamust. Nad mõtlesid, et õiged ja valgustatud arusaamad on intelligentsil, ent mitte rahval. Intelligents peab andma rahvale teadmisi, teda harima, rahvast ja tema vabanemise huve teenima, kuid säilitama sõltumatuse oma arvamustes ning ideedes. Mihhailovski väljendas seda järgmises fraasis: «Kui revolutsiooniline rahvas tungiks minu tuppa ja tahaks lüüa puruks Belinski kuju ning hävitada mu raamatukogu, siis võitleksin nendega viimse veretilgani.» Ta just nagu näeks ette situatsiooni, millesse satub radikaalne ja revolutsiooni taotlev intelligents. Kõige vähem saab Mihhailovskit muidugi kommunismi eelkäijaks pidada, palju vähem kui Belinskit, Tšernõševskit ja Bakuninit, ja selles suhtes sarnaneb ta Herzeniga. Mihhailovski ja Herzen kuuluvad vene sotsialistliku mõtte teise poolusesse. Belinski büsti aga tahab revolutsiooniline rahvas puruks lüüa just sellepärast, et ta on võtnud omaks mõningad sellesama Belinski ideed. Selles on revolutsioonilise mõtlemise paradoksaalsus. 70. aastail oli Venemaal narodnikute hulgas tugev rahva hulka minemise liikumine. Algul ei olnud see liikumine revolutsioonilis- poliitiline. Narodnikuist intelligendid ihkasid rahvaga kokku sulada, tahtsid valgustada rahvast, teenida talupoegi nende igapäevaste huvide ja vajaduste kohaselt. Rahvale tahtsid nad anda maad ja vabadust ning sellega seoses asutasid põrandaaluse organisatsiooni «Maa ja Vabadus». See ebaõnnestumine «rahva hulka minekuga», milles ilmutati nii palju ennastsalgavust ja ohvrivalmidust, nii palju usku, lootust ning üllameelsust, oli tingitud muidugi valitsusepoolsetest repressioonidest ja tagakiusamistest, kuid mitte ainult neist. Narodnikute liikumise dramaatilisus seisnes selles, et rahvas ei võtnud intelligente omaks ja andis need ennastohverdavalt ning omakasupüüdmatult rahvast teenima tulnud inimesed võimude kätte. Rahvale - selle all mõeldi peamiselt talupoegi - oli võõras intelligentide «maailmavaade», rahvas oli jäänud ikka veel õigeusklikuks ja religioossuse puudumine intelligentidel oli talle vastik. Narodnikute tulekus enda hulka nägi rahvas härraste kapriisi. Narodnikute teadvuses tekitas see kõik tõsise probleemi, mis tõi kaasa uute võitlusmeetodite arendamise.

3.

Kõige tähtsamaks 70. aastate revolutsiooniteoreetikuks oli P. N. Tkatšov. Ning teda tuleb rohkem kui kedagi teist pidada Lenini eelkäijaks. Tkatšov andis välismaal välja revolutsioonilist ajalehte «Nabat», mis väljendas kõige äärmuslikumat voolu. Muuseas hakkas Tkatšov 70. aastail esimesena meil rääkima Marxist. 1875. aastal kirjutab ta «Avaliku kirja Engelsile», kus kõneleb Venemaa erilisest teest ning tulevase Vene revolutsiooni erilisest loomusest, millele niisama lihtsalt ei saa marksismi põhimõtteid kohandada. Seejuures ei saa öelda, et Tkatšov vastandaks marksismi vene pinnasele ülekandmist narodnikluse printsiipidele. Tkatšov ei olnud traditsiooniline ja tüüpiline narodnik, rahvasse ta õigupoolest ei uskunud. Tollele vene marksismi käsitlusele, mis pidas Venemaale vajalikuks kapitalismi arengut, kodanlikku revolutsiooni, konstitutsiooni jmt, vastandas ta esimesena bolševismile väga lähedased vaated. Siin võib juba märgata tulevasi Lenini ja Plehhanovi vastuolusid. Tkatšov ei taha Vene riigil lasta muutuda kodanlikuks ja konstitutsiooniliseks. Arenenud kodanluse puudumist pidas Tkatšov Venemaa suurimaks eeliseks, mis kergendab sotsiaalse revolutsiooni võimalikkust. Vene rahvas olevat instinktiivselt sotsialistlik. Demokraat Tkatšov polnud. Ta nõudis vähemuse võimu enamuse üle. Teda nimetati jakobiiniks, mis pole päris õige. Jakobiinlus on demokraatia vorm, kuid Tkatšov on eelkõige sotsialist ja tema sotsialism ei ole demokraatlik - selles sarnaneb ta Lenini ja kommunistidega. Tkatšov on puhtpoliitilist võitlust eitavate narodniklike liikumiste «Maa ja Vabadus» ning «Must Umberjaotus» vastu. Tema suhtumine neisse vooludesse meenutab väga Lenini suhtumist niinimetatud «ökonomistidesse», kes andsid töölisklassile puhtmajanduslikud ülesanded, poliitilise võitluse aga jätsid suurel määral liberaalsete voolude hooleks. Vene revolutsiooniliste liikumiste ajaloos on Tkatšov eelkäijaks «Rahva Tahtele», mis erinevalt 70. aastate narodnikuist võttis endale poliitiliseks ülesandeks kukutada terrori abil isevalitsuslik monarhia. «Rahva Tahe» on Tkatšovi võit Lavrovi ja Bakunini üle. Nagu Lenin, nii oli ka Tkatšov revolutsiooniteoreetik. Tema peamiseks ideeks on võimu haaramine revolutsioonilise minoriteedi poolt. Selleks tuleb olemasolev võim terroriga desorganiseerida. Rahvas on Tkatšovi meelest alati revolutsiooniks valmis revolutsioonilise vähemuse poolt kasutatava materjalina. Revolutsioone ei valmistata ette, vaid tehakse. Mingit evolutsiooni Tkatšov ei tunnista. Revolutsioonile ei pea eelnema propaganda ja masside õpetamine. Kuid Bakunini anarhismi vastu on Tkatšov kategooriliselt. Riigi hävitamist peab ta absurdiks. Ta räägib konservatiivsete ametkondade asendamisest revolutsioonilistega peaaegu samamoodi, nagu seda hiljem teeb Lenin. Tkatšovile on täiesti võõras Bakunini dionüüsiline anarhism. Bakunin oli igasuguse organisatsiooni vastu, Tkatšov aga pooldas võimu enda kätte võtva revolutsioonilise minoriteedi organisatsiooni ja riiklikku korraldust. Ta on üks vähesr test vene revolutsionääridest minevikus, peaaegu ainus, kes mõtles võimust, selle kättevõitmisest ja organiseerimisest. Ta tahtis, et revolutsiooniline sotsialistlik partei saaks valitsuseks. Ning selle poolest on ta Leniniga väga sarnane. Revolutsiooniliste sotsialistide valitsust kujutas ta ette üpris despootlikuna. Kõige minevikku kuuluva hävitamine oleks Tkatšovi võidu puhul olnud veel halastamatum kui Leninil. Kuid aeg ei olnud selleks veel küps ning Tkatšovi ideed ei olnud vene revolutsionääride hulgas eriti populaarsed. Tkatšovi poolt propageeritud võimuiha oli vene sotsialistidele-narodnikutele väga vastumeelne. Juba 80. aastail polemiseeris Tkatšoviga väga teravalt ja kategooriliselt vene marksismi ja sotsiaaldemokraatia rajaja G. V. Plehhanov. See poleemika on üks põhimotiive tema raamatus «Meie vastuolud». Plehhanovi poleemika Tkatšoviga pakub suurt huvi, see kõlab täpselt nii, nagu vaidleks ta Lenini ja bolševikega ajal, millal noid polnud veel olemas. Peamiselt vaidleb Plehhanov vastu võimu haaramise ideele revolutsioonilise sotsialistliku partei poolt. Sellist võimuhaaramist, milles on eos tulevane reaktsioon, peab ta suurimaks õnnetuseks. Plehhanov on ka bakuninluse ja mässulisuse vastane. Ta on läänemeelne ratsionalist, valgustaja ja evolutsionist. Vene irratsionaalsed motiivid jäävad talle võõraks. Teadust ning filosoofiat kaitseb ta Bakunini ja Tkatšovi revolutsioonilise obskurantismi eest. Nagu hiljem marksistid-menševikud, ei taha ka Plehhanov tunnistada Venemaa erilisi teid ning originaalse revolutsiooni võimalust Venemaal. Ning muidugi eksis ta selles. Pigem oli õigus Tkatšovil. Nagu Leningi, oli Tkatšov sotsialistliku revolutsiooni teoreetik spetsiaalselt Venemaa jaoks. Vene revolutsioon ei ole kohustatud Lääne malle järgima. Sellega seostus eriline probleem vene sotsialistliku mõtte ajaloos: kas Venemaale saab kohaldada marksistlikku teooriat, arvestamata tema omapära, kas Venemaa saab vältida kapitalistlikku arengut ja kodanluse valitsemist, kas revolutsioon saab olla sotsialistlik. Tkatšovil oli Engelsit kritiseerides õigus. Ning tema õigsus ei olnud narodnikute õigsus marksismi suhtes, vaid bolševike ajalooline õigsus menševike, Lenini õigsus Plehhanovi suhtes. Venemaal ei osutunud utoopiaks mitte kommunistlik revolutsioon, vaid hoopis kodanlik ja liberaalne revolutsioon. Marxil ei olnud erilist sümpaatiat venelaste vastu, ta ei kannatanud Bakuninit, ei sallinud Herzenit. Mõnikord andis tema suhtumises Venemaasse tunda tõeline imperialistlik pangermanism. Kuid ta pidas Venemaad ning sealset võimalikku revolutsiooni väga tähtsaks. Ta õppis ära isegi vene keele, et jälgida vaidlusi revolutsiooni ja sotsialismi üle Venemaal. N. Mihhailovskile saatis ta tuntud kirja. Nagu juba öeldud, hindas ta väga Tšernõševskit. Kuid ka Marx ja Engels pidasid tulevase Vene revolutsiooni iseloomu kodanlikuks, toetasid ainult autokraatliku monarhia kukutamisele keskendunud «Rahva Tahet» ning olid palju vähem Lenini eelkäijad kui Tkatšov. Mõistmata Venemaa omapära, olid Marx ja Engels «vähemlased», kuidas «enamlased» seda ka retušeerida püüavad. Seevastu olid «enamlased» Tkatšov, Netšajev, osaliselt ja vähemal määral ka Bakunin, kes eitas võimu ning selle korraldamist. Juba 70. aastail võis hakata märkama neid vaidlusi, mida 90. aastail pidasid vene marksistid narodnikutega ning XX sajandi alguses marksistid-bolševikud marksistide-menševikega. Aleksander II tapmine «Rahva Tahte» partei käsul lõpetas ja nurjas marksismieelse vene revolutsioonilise liikumise. Selles mõrvas peitus Vene võimu ja vene intelligentsi vahelise kahevõitluse traagika. 1881. aasta 1. märtsi atentaadi valmistas ette «Rahva Tahte» terroriorganisatsioon, mida juhtis sangarlik A. Zeljabov. Ta oli pärit talurahva hulgast, kuulus varem narodnikute hulka ja eitas poliitilist võitlust. Intelligentide rahva hulka mineku nurjumine viis Zeljabovi isevalitsusega võitlemise vältimatuse tunnetamiseni. Zeljabov polnud sugugi fanaatik ja usumäratseja nagu Netšajev. Pigem oli ta täiuslikuks ja harmooniliseks eluks loodud inimese tüüp. Ka oli ta minimaalselt materialist ning lähenes vene revolutsionääridest kõige enam kristlusele. Küsimusele, kas ta on õigeusklik, vastas Zeljabov 1. märtsi kuriteos süüdistatuna kohtule: «Ristitud olen õigeusu kombe kohaselt, kuid õigeusku eitan, ehkki tunnistan Jeesus Kristuse õpetuse tuuma. Sellel õpetusel on aukoht minu kõlbeliste stiimulite hulgas. Ma usun Kristuse õpetuse tõesse ning õiglusse ja kuulutan pidulikult, et usk ilmu tegudeta on surnud usk ning et iga tõeline kristlane peab võitlema tõe eest ja rõhutute ning nõrkade õiguste eest ja vajaduse korral selle eest ka kannatama; selline on minu usk. Enne hukkamist suudles ta risti. See hämmastab väga Željabovi kommunistist biograafi A. Voronskit. Tema seletab Željabovi sümpaatiat kristluse vastu sellega, et viimane oli 70., mitte 60. aastate narodnik. Mina arvan, et määrav oli siin Željabovi kuulumine lihtrahva hulka. Ning selline inimene pidi tõearmastuse pärast andma oma elu mõrva organiseerimise eest. Selles on vene elu hirmus traagika. Oma maailmavaatelt ei olnud Zeljabov kommunistide eelkäija, kuid oli seda tegudes, oma organisatsiooni meetodite poolest. Vene revolutsionääride lugu on martüroloogium. Ja seda martüroloogiumi kasutasid kommunistid kõlbelise kapitalina. Märtreid luues tappis vene ajalooline võim end ise kõlbeliselt.

IV peatükk XIX SAJANDI VENE KIRJANDUS JA SELLE ETTEKUULUTUSED

1.

Nüüd suundume teistsugusesse maailma ja teistsugusesse hingelisse atmosfääri - XIX sajandi suure vene kirjanduse õhustikku. See ülemaailmse tähtsuse omandanud kirjandus on suurimaks ausambaks vene vaimule. Kuid meie vene kommunismi allikate teema jaoks on oluline üks selle kirjanduse silmapaistvalt iseäralik joon. Vene kirjandus on maailmas kõige prohvetlikum, ta on täis eelaimdusi ja ennustusi, talle on omane mure läheneva katastroofi pärast. Paljud XIX sajandi vene kirjanikud tundsid, et Venemaa seisab kuristiku äärel ja on sinna langemas. XIX sajandi vene kirjandus on käimasoleva sisemise revolutsiooni ning läheneva revolutsiooni tunnistajaks. Kogu XIX sajand, suurima loomingulise tõusu sajand Vene ajaloos, oli järjest kasvava revolutsioonilisuse sajandiks. Selle sajandi lõhestatus ja kahestatus viisid vene loovuse äärmise pingestatuseni. Oma vaimult ei olnud selle sajandi vene kirjandus renessanslik. Renessansi välgatusi oli ainult Puškinil. Too oli vene luule kuldajastu. Vene renessanss sündis kultuurse aadli väga kitsas ringis. Pealegi oli ta väga üürike nähtus. Alates Gogolist muutub vene kirjandus õpetlikuks, tõde otsivaks ja tõe saavutamist õpetavaks. Vene kirjandus ei sündinud rõõmsast loomeküllusest, vaid inimese ja rahva piina- ning kannatusrohkest saatusest, üldinimliku lunastuse otsinguist. See aga tähendab, et vene kirjanduse peamised motiivid olid religioossed. Vene kirjanduse kaastundlikkus ja inimlikkus üllatasid kogu maailma. Just vene kirjanikud tõstatasid erilise teravusega inimloomingu ja kultuuri õigustuse probleemi ning seadsid kahtluse alla kultuuri õigustatuse, nagu seda tegid ka vene sotsiaalse mõtte voolud. Selle oli tinginud õigeusu poolt kujundatud hingelaad, milles oli säilinud väga tugev askeetlik joon ja lunastuse otsimine ning teise ja kõrgema elu ootus. Psühholoogiliselt on Gogol, L. Tolstoi ja Dostojevski paljuski sarnased Belinski, Bakunini, Tšernõševski, Pissarevi ning 70. aastate narodnikutega sellest hoolimata, et nad olid antimaterialistid ja et nende looming kannab religioosset värvingut. Läänes ei kahtle inimesed peaaegu kunagi tsivilisatsiooni õigustatuses, see on puhtalt venepärane kahtlus, mis ei tekkinud mitte noil venelastel, kes polnud veel kultuurist osa saanud, vaid neil, kes enamasti asusid kultuuri tipus. Tähtsaimad vene kirjanikud ei uskunud tsivilisatsiooni püsivusse, nonde aluste püsivusse, millele toetus nende ajastu nn kodanlik maailm. Nad on täielikult haaratud läheneva katastroofi õudsetest eelaimdustest. Sellist religioosset ja sotsiaalset erutatust ei tunne Euroopa kirjandus, mis tuleneb rohkem väljakujunenud ja kristalliseerunud, vormistatumast ja endaga rahul olevast, rahulikumast, diferentseeritumast ja kategoriseeritumast tsivilisatsioonist. Venelastele aga oli omane terviklikkus ja totalitaarsus nii mõtlemises, loomingus kui ka elamises. Vene mõtleja või loovisiksus, kes vaimuväärtusi tähtsaks pidas, ei otsinud kunagi niivõrd täiuslikku kultuuri ja selle saavutusi, kuivõrd täiuslikku elu ja selle tõde. Sellega on seotud XIX sajandi vene kirjanduse realism, mida sageli ei mõisteta. Suur vene kirjandus asub teiselpool Euroopa klassitsismi ja romantismi. Talle on omane realism, kuid mitte kooliõpikulises tähenduses, vaid peaaegu religioosses ning tippilminguis täielikult religioosses tähenduses. See on realism tõe ning elu sügavuste avamise mõttes. Gogol on seejuures romantilisem, Tolstoi klassitsistlikuni. Vene kirjanikud elasid eriti teravalt üle oma loomingu tragöödiat, seistes silmitsi elu enda ümberkorraldamise ja tõe jaluleseadmise hädavajalikkusega. Gogol ja Tolstoi olid valmis täiuslike kirjandusteoste loomise ohverdama täiusliku elu loomise nimel. Vene kirjanikud ei olnud tsivilisatsiooni tinglikkuste kütkes ning seetõttu puudutavad nad elu ja surma saladusi. Nad väljuvad kunsti piiridest. Sellised on Gogol, Tolstoi, Dostojevski. Vaid Puškin püstitas loominguvabaduse probleemi - luuletaja loomingulise sõltumatuse probleemi «pööblist», kelle all ta muidugi ei mõelnud rahvast, vaid teda ümbritsevate aadlike, ametnike ja õukondlaste seltskonda. Gogoli probleemiks on juba kunsti sotsiaalne missioon, kirjaniku kutsumus teenida ühiskonda. Ta pidas tähtsaks seda, mida vene kommunism vulgariseerivalt nimetab «sotsiaalseks tellimuseks». Suured vene kirjanikud olid oma ajas üksildased, olid neid ümbritseva ühiskonna vastu, kuid nad ei olnud sugugi põhimõttelised individualistid, erineval viisil otsisid nad üldrahvalikku, kollektiivset, kõigile ühist kunsti. Eksisteeriva ühiskonna valelikkuse paljastamisega, tõe otsimisega täitis kirjandus sotsiaalset missiooni, mis vene vaimulaadi kohaselt oli paljude jaoks usulis-sotsiaalne. Vene luule oli täis revolutsiooni aimdusi, kutsudes vahel koguni ise selleks üles. Puškinit peeti Vene impeeriumi laulikuks. Ja tõepoolest võib esitada hulga põhjendusi, miks võib Puškinit tema maailmanägemise põhjal pidada rohkem riigi pooldajaks ning vähem raskolnikuks kui teisi vene kirjanikke. Ta jumaldas Peeter Suurt. Ta oli vaimustuses Venemaa suurusest. Kuid pärast Puškini kõigi luuletuste avaldamist sai selgeks, kui palju on nende hulgas revolutsioonilisi värsse. Väga erinevad on tema kirjandusliku tegevuse esimene ja teine pool. Seda on näha juba Radištševile antud erinevaist hinnanguist. Puškin kuulus dekabristide põlvkonda, nood olid tema sõbrad. Kuid dekabristide lüüasaamine oleks justkui veennud teda Vene monarhia vägevuses. Puškin oli dualistlik, tal on justkui kaks nägu. Ta armastas Venemaa suurust ja jõudu, kuid armastas kirglikult ka vabadust. Tema vabadusearmastus on täiesti isesugune, vene intelligentsi omast erinev. Ta on tõeline priiuselaulik.

Nii nagu näha armast neidu

on armastaja ainus soov,

sind ootame, tund priiust-toov,

tund, millest kaunimat ei leidu.

Puškinis oleks nagu hetkeks ühinenud see, mis meil alati on lahus olnud - impeeriumi ideoloogia ja intelligentsi ideoloogia. Enda kohta kirjutas ta:

Mind rahvas armastab seepärast ajapikku,

et äratasin head, mis rinnal unarul,

et laulsin priiusest, et hoidsin inimlikku

autunnet julmal ajastul.

Luuletuses «Küla» kirjeldab Puškin vene maaelu hurma ja poeetilisust. Ent korraga meenub talle ebaõiglus, orjus ja pimedus, millega see vaid privilegeeritud vähemuse jaoks eksisteeriv külaelu hurm on seotud. Luuletus lõpeb sõnadega:

Oh sõbrad, vastake: kas näen kord priiust? Kunas

kaob tsaari viipel küll me rahva orjapõlv,

et hajuks pimedus ja kirkas koidupunas

lööks lõpuks leekima see pime taevavõlv?

Kuid kõige huvitavam Puškini revolutsioonieelsetest luuletustest on «Priius».

Ilmale vabadust tahan ma lauldu,

troonidel pahesid välguna lüüa.

Selles luuletuses on hirmsad sõnad tsaaride kohta:

Sa kurjategev isevõim.

ma sind ja sinu sugu vihkan,

et kõngeks sa ning sinu hõim.

õelrõõmsalt seda näha ihkan.

Puškin tunnetas vene rahvas peituvat mässulist stiihiat ning nägi ette «mõttetu ning halastamatu vene mässu» võimalust. Ka üliharmoonilise Puškini juures ei saa leida täielikku harmooniat, ka tema tundis Vene impeeriumi olevat ebaterve, lõhestatud ning valeliku. Kuid kõige vapustavama mulje jätab Lermontovi «Ennustus», mis kõlab juba täiesti prohvetlikult.

Sull’ saabub aeg. must aasta. Venemaa.

kus tsaare kroonid peavad langema:

kus neile endist armu keelab mass

ja surmast, verest paljud toitumas:

kus lapsi, sama süütuid naisi ei

koost paisat seadus enam kaitsta või:

kus taibust haisevatest tõuseb katk

ja möödu kurbi küli algab tema matk.

lta viipab: kaob siis hütist inimjalg,

maad kehva hakkab vaevutama nälg:

ja tulekuma punab jõevees:

tol päeval ilmumas on võimas mees,

sa tunned aru ta - ja selgub sinu pääs.

miks tal on jube terasnuga käes:

ja häda sulle! - sinu oiged, nutt -

neis näeb ta ainult nalja asjatut;

ja kohutav ning sünk on temas kõik,

ta mantel kui ka laup nii kõrge, võik

See 1830. aastal romantilises laadis kirjutatud luuletus näeb revolutsiooni õudusi peaaegu sajandi võrra ette.

Kolmanda suure vene luuletaja Tjuttševi maailmanägemus oli pigem konservatiivne kui revolutsiooniline. Kuid ka temal oli kogu aeg tunne, et maailmale läheneb hirmus revolutsioon. Kummalises kontrastis oma konservatiivse ja slavofiilse maailmavaatega tunnetas Tjuttšev teravalt maailma kaootilist, irratsionaalset, tumedat öist stiihiat. Maailma varjav apollooniline harmoonia ja korra kate tundus talle hapra ja õhukesena.

. . . Kui üksi. ihualasti ja väeti

on iga orbund inimraas.

kes musta kuristiku ette jäeti!. . .

. . . Vaid unes viirastub tal minevik,

kus elu helgust piigas õõ ei järand.

Siis taipab ta: see võõras pimedik

on esivanemate vaimne pärand.

Mitte ainult looduses, vaid ka ajaloos on olemas see kaootiline ja metsik stiihia. Ja Tjuttšev adub ajalookatastroofe, kosmost kummuli paiskavate kaootiliste jõudude triumfi. Tjuttšev on konservatiiv, kes ei usu konservatiivsete algete ja juurte püsivusse. Päästmaks maailma kaootilisest revolutsioonist, loob ta reaktsioonilise utoopia. Ta kujutas ette, et vanameelse jõuna saab ära kasutada kristlust. Tema puhtpoliitiline luule on nõrk, suurepärased on vaid ta kosmilised luuletused. Slavofiilide koolkonna juht A. Homjakov ei olnud prohvetlik natuur. Tugeva mõtlejana oli ta väga keskpärane luuletaja. Kuid tal on hulk teravalt paljastuslikke luuletusi, millest on näha, et ajaloolise mineviku slavofiilsele idealiseerimisele vaatamata piinles ta Venemaa suurte ajalooliste pattude pärast. Ta uskus, et Venemaa on kutsutud teatama maailmale «vabaduse sakramenti», andma «püha vabaduse armulauda». Venemaa on «äravalitud», kuigi pole seda «ära teeninud».

Ent su kaelas, oh õnnetu maa.

Patte õudseid on kuhjaga!

Pööblikohtu ees musta vale

ning orjuse ikkega mürgitud oled:

roiskust ja lipitsust kannab su pale.

ei au ega kiitust Jumalale,

laiskuses, roppuses jõle ning kole!

Ning Homjakov kutsub üles patte kahetsema.

Kõiki kõigi kannatusi,

isade tegusid tumedaid,

kõiki vääratud seadusi,

muistseid patte rõvedaid,

kodumaa hädasid kõiki

Jumalalt anuge andeks -

ehk ainult Tema võibki

võtta teilt aegade vande!

Ta paljastab Vene riikluse erilist kiindumust materiaalsesse jõusse, see tähendab kõige madalamasse kiusatusse. Venemaa lüüasaamist Krimmi sõjas tervitas ta kui õiglast karistust. Ta ei tahtnud näha Venemaa kutsumust riiklikus vägevuses, vaid nõudis tõe teostamist. Ja selles oli ta intelligentsiga ühel nõul.

Gogolit piinas see, et Venemaa on kurjuse ja valskuse vaimudest vaevatud, täis lõustu ja molusid ning et inimest on sealt raske leida. Ekslik on näha Gogolis satiirikut. Ta märkas kurjuse metafüüsilist sügavikku, mitte üksnes selle sotsiaalseid ilminguid. Praegu pole enam olemas Gogoli-aegset vana Venemaad koos tema halbade ja ebaõiglaste ühiskonnavormidega, pole enam autokraatlikku monarhiat, pärisorjust ega endist ebavõrdsust. Kuid sügavamas tähenduses on Gogoli Venemaa alles ka Nõukogude Venemaal ning kommunistlik Nõukogude Vene on samuti täis lõustu ja molusid ning inimese olemus on moonutatud sealgi. Ka kommunistlikus Nõukogude Venes elavad Hlestakovid, Nozdrjovid, Tšitšikovid, ka seal äritsetakse surnud hingedega ja vale nime all esinev revident ajab kõigile hirmu nahka. Kõige põhjalikumalt süüvis Gogol Venemaad kiusavatesse valskuse vaimudesse. Gogol elas läbi usulise draama. Ta oli kogetud kurjuse koormast rusutud, ta ei näinud head mitte kusagil, ei näinud inimlikkust. Väljapääsu otsis ta kristlikus elus ning oma otsingud esitas raamatus «Kirjavahetus sõpradega». Raamat kutsus esile protestitormi Belinski poolt, kes nägi selles humaansete, progressiivsete, vabadustarmastavate ideaalide reetmist. Kuid «Kirjavahetuses sõpradega» mõistis Gogol elu kristianiseerimist väga kitsalt ja väiklaselt, tegelikult antisotsiaalselt ning seetõttu võis teda tõlgitseda kehtiva korra ja isegi pärisorjuse kaitsjana. «Kirjavahetuses sõpradega» oli palju äpardunut ja Gogoli sügavale usudraamale mittevastavat, selles peegeldusid vene elu vastuolud ja väärastused. Gogoli loomuses oli tugev venelasele omane askeetlik joon ja see oli põhjuseks, miks ta ise oma kirjandusliku loomingu hukka mõistis. Kõige prohvetlikum iseloom on XX sajandi alguse luulel. See oli loojanguluule, terve ajastu lõpu luule, tugevalt dekadentlike tunnustega. Aga poeedid nägid ka koidupuna. Sümbolistlikud luuletajad tundsid, et Venemaa lendab kuristikku. Kord tekitas see neis õudust, kord jälle rõõmustas uue ja parema elu võimalus. Sümbolism väljendas eraldumist sotsiaalsest tegelikkusest, siirdumist teistsugusesse maailma. Kuid koos sellega ihkasid üksinduse all kannatavad vene sümbolistid V. Ivanov, A. Belõi, A. Blok üldrahvalikku kunsti, püüdsid üle saada dekadentlikust estetismist, otsisid sotsiaalset tellimust - kui kasutada sovettide terminoloogiat. Kõige prohvetlikumad olid sajandi alguse suurima poeedi A. Bloki luuletused Venemaast:

... Kõrv taplusekõminat kuuleb,

sarv luikab ja liikvel on väed.

Täis kõrbemisvingu on tuuled,

sind. Venemaa, põlemas näen ...

Teises luuletuses tsüklist «Kulikovo väljal» kirjutab ta:

... Ja vilksatavad teetulbad. tõuseb, laskub

järsk kaldakäär.

Täis hirmu ruttab pilvi, verre kastub

lai taeva-äär!...

Kuid kõige enam väljendus Venemaa-tunnetus ja tema saatuse eelaimdus imelises luuletuses «Venemaa».

... Mu maa, kes kerjakotti kannad,

su hurtsikud, su pikad teed,

su itkud, hallid taevarannad -

kui lembepisarad on need!

Truult ristipuud ma tassin õlul,

sind eal ei haletse, mu hiid ...

Las endaga mistahes võlur

kõik petva ehtesära viib!

Las muid see ahvatleb ja köidab, -

ei hukku iial sa, ei kao,

ja ainult vaev ja mure peidab

mu eest su imekauni näo ...

Mis väärt on ühe hingevalud,

piisk keset pisarate merd?

Jääd ikka samaks - põllud, palud,

ja kulmul kirev rätiserv ...

Siin on aimdus, et Venemaa annab «petva ehtesära» võlurile, kes teda «ahvatleb ja köidab», ning samas ka usk, et Venemaa ei hukku.

Aga teine sümbolistlik poeet Andrei Belõi hüüab ühes luuletuses: «Peenimaiks seemneiks, Venemaa, vaju, haju seemnelastena, venelaste maa».

Tolle revolutsioonieelse aja poeedid olid müstikud ja apokalüptikud, uskusid Sophiat ja uusi ilmutusi, kuid Kristust ei uskunud. Nende hinged olid kaitsetud ja soomustamata ning võib-olla just sellepärast avatud tuleviku tuultele, altid teiste poolt märkamata jäänud sisemisele revolutsioonile. XIX ja XX sajandi vene kirjanikud tundsid end kuristiku serval seisvat, nad ei elanud stabiilses ühiskonnas ja kindlakskujunenud tsivilisatsioonis. Katastroofiline maailmatunnetus sai iseloomulikuks kõige silmapaistvamaile ja loomingulisemaile vene inimestele. Kindel, püsiv, klassikaline kultuur koos tema sisemiste vaheseinte, erinevate alade diferentseerumisega, normidega, lõplikkuse vaimuga, hirmuga lõpmatuse ees on väga ebasoodne pinnas eelaimduste ja ettekuulutuste tekkeks. Selline kultuur loob hingele soomuse ja suleb selle tundmatust tulevikust lähtuvate voolude ees. Venemaal tekkis eshatoloogiline, lõppu suunatud, tulevikule avatud, katastroofi ette aimav hingestruktuur, kujunes välja eriline müstiline tundlikkus. Läänemaine hing oli tsivilisatsiooni poolt küllaga kindlustatud ja kinnistatud. Meil aga hakkas üha enam ja enam kujunema revolutsioonieelne atmosfäär. XIX ja XX sajandi Venemaa erineb radikaalselt Moskva-Venemaast. Viimasel oli oma kindlatesse vormidesse suletud kultuurirüü. Moskva-Venemaa hing polnud veel ärganud. Ta polnud virgunud mõttele ja kriitikale, ta ei tundnud veel kahestumist. Kokkupuude Läänega tekitas vene hinges tõelise pöörde ja seda Lääne tsivilisatsioonist hoopiski erinevas suunas. Lääne mõju Venemaale oli täiesti paradoksaalne, see ei pookinud vene hinge külge Lääne norme. Vastupidi, see mõju vallandas vene hinges metsikud, dionüüsilised, dünaamilised ja vahel ka deemonlikud jõud. Hing pääses ahelaist valla ja ilmsiks tuli Peetrieelsele ajastule tundmatu dünamism. Läänelikult faustliku uue ajastu inimese pürgimuste lõpmatus avaldus Venemaal täiesti eriliselt ja omamoodi ning geniaalse väljenduse leidis see Dostojevski loomingus. Impeeriumi poolt toetatud aadlike, linlaste ja kaupmeeste argine ning pärimuslik Venemaa põrkas kokku intelligentsi vaimselt ja sotsiaalselt revolutsioonilise, lõpmatusse pürgiva ning Tulevast Linna otsiva Venemaaga. See kokkupõrge vallandas dünaamilised jõud ning põhjustas plahvatusi. Kui Läänes lõid haridus ja kultuur vähemalt mingitele normidele allutatud korra - ehkki loomulikult suhtelise -, siis Venemaal kaadasid haridus ja kultuur norme, lõhkusid piiranguid, päästsid valla revolutsioonilise dünaamika. See kajastus ka vene kunstiloomingu kõrgustes, kõigi vene kirjanike loomingus.

2.

Kõige enam kajastus Venemaal toimuv sisemine revolutsioon Dostojevski loomingus. Tolstoil kajastus see teisiti. Tolstoi taie ei olnud prohvetlik, kuid ta ise oli revolutsioon. Huvitav on võrrelda neid kahte suurimat vene geeniust. Loomestiihia ja teadvuse vahelised suhted olid neil vastandlikud. Dostojevski oli dünaamiline taidur, tõenäoliselt kõige dünaamilisem maailmas. Kõik on tal pandud sulametallina tulisesse atmosfääri, kõik on pöörases liikumises, pole midagi paigalpüsivat, lõplikult kujundatut. Dostojevski on dionüüsiline kunstnik. Ta on vaimse revolutsiooni väljendaja, revolutsioonilise dialektika avaja. Temas on väga tugev prohvetlik element, ta on pöördunud tuleviku poole ning näeb seal palju. Ta näeb ette Vene revolutsiooni ja avab selle ideid. Kuid Dostojevski teadlikud ideed, mis sisalduvad tema «Kirjaniku päevikus», jätavad konservatiivse mulje, ehkki see on eriline revolutsioonilisusega segatud konservatiivsus. Tolstoi kujutab stabiilset ja väljakujunenud olustikku. Kui Dostojevski romaanid on tragöödiad, siis Tolstoi romaanid on eepos. Tolstoile kui kunstnikule pole omane prohvetlikkus, ta ei vaata tulevikku. Dostojevski dünaamilisus ja prohvetlus on seotud sellega, et inimese probleem haarab teda täielikult, ta on antropoloog. Tolstoi taides - tema romaan on maailmakirjanduse kõige täiuslikum - lülitub inimese elu kosmilisse tasandisse, kosmilise elu ringkäiku. Dostojevski aineks on ajalugu, Tolstoil - kosmos. Dünaamilisus ja prohvetlus ongi ju omased ajaloolisele, mitte kosmilisele elule. Teadvustatult oli aga revolutsionääriks just Tolstoi, tema on ilmaelu valelikkuse paljastaja, nihilist ja anarhist, enneolematult radikaalne mässaja maailmaajaloo ja tsivilisatsiooni vastu. Inimene ei tohi alluda ilmalikele seadustele, ta peab alluma Elu Peremehe - Jumala seadusele. Oma mõtte positiivsel poolusel on Tolstoi kommunismi täielik vastand, ta ei tunnista vägivalda, on igasuguse riigi vastu, eitab tehnikat ja ratsionaalset elukorraldust, usub looduse ning elu jumalikkusse, kuulutab armastust, mitte vihkamist. Kuid negatiivsel poolusel on ta kommunismi eelkäija, sest ta eitab minevikku, ajaloolisi traditsioone, vana kultuuri, riiki ja kirikut, eitab igasugust majanduslikku ja ühiskondlikku ebavõrdsust, ründab privilegeeritud valitsevaid klasse, ei salli kultuurieliiti. 70. aastate vene narodnikluses oli «kahetsevail aadlikel» üsna suur osa. Ent ülima pinge saavutas valitsevate klasside patukahetsus L. Tolstoi geniaalses loomingus ja elus. Tolstoi on täielikult veendunud, et tsiviliseeritud ühiskonnad toetuvad valskusele ning valele. Tolstoi tahab sellistele ühiskondadele radikaalselt lõppu teha. Selles on tema revolutsioonilisus, ehkki ta eitab revolutsioonilist vägivalda. Dostojevski oli samuti revolutsionäär, vaatamata tema paljude ideede vanameelsele väljendusviisile. Ta ei sallinud revolutsioonilist intelligentsi ning ründas seda esmajoones seepärast, et nägi ateismile rajatud revolutsiooniideede dialektika lõpptulemusena vaimuvabaduse eitamist. Ateism viib Dostojevski arvates paratamatult vaimse vabaduse eitamiseni. See mõte tuleb ilmsiks «Suurinkvisiitori legendi» geniaalses dialektikas ning Ivan Karamazovis. Kogu Dostojevski originaalsus avaneb tema rünnakutes revolutsioonilise intelligentsi vastu. Neis vaimuvabadust kaitsvais paljastusis on Dostojevski ise läbinisti revolutsiooniline ning mis tahes kiriku või riigi Suurinkvisiitorit kukutav. «Sortsides» on ta Vene revolutsiooni prohvet, näeb palju ette, kuid on tihti ka ebaõiglane. Dostojevski on vaimse revolutsiooni pooldaja. Ta tahab revolutsiooni, kuid Jumala ja Kristuse nimel. Dostojevski vaenab ateistlikku sotsialismi kui Suurinkvisiitori ahvatlust, kui vaimuvabaduse reetmist leiva ja õnne nimel. Kõige vähem on ta vana kodanliku maailma kaitsja. Ta on samuti sotsialist, kuid õigeusu pinnal ja Kristuses. Dostojevski on vana maailma, riiki ja kodanlikku majandust eitava teokraatliku utoopia autor. Selles on ta väga venelik. Elu lõpus Dostojevski tigestus ja ühines reaktsiooniliste elementidega, kes polnud suutelised teda mõistma. Ent nad mõlemad, Tolstoi ja Dostojevski, mässavad ebaõiglaste seaduste vastu, mõlemad väljendavad vene legismivastast vaimu, mõlemad on kodanliku maailma ja selle normide vastu. Ehkki erinevalt, otsivad nad mõlemad tõelist, ajaloolise ristiusu moonutustest vaba kristlust. Nii Tolstoi kui Dostojevski olid võimalikud vaid revolutsiooni poole suunduvas plahvatusohtlikus ühiskonnas. Dostojevski kuulutas vaimset kommunismi, kõigi vastutust kõigi ees. Nii mõistis ta venelikku ühisuse (sobornosti) ideed. Tema Vene Kristust ei saa kohandada kodanliku ühiskonna normidega. Tolstoi Kristust ei tundnud, ta tundis vaid Kristuse õpetust. Kuid temagi kuulutas kristliku kommunismi voorusi, eitas omandit ja igasugust majanduslikku ebavõrdsust. Nagu igasugune revolutsiooniline mõtlemine, nii liiguvad ka Dostojevski ja Tolstoi mõtted eshatoloogia piirimail. Nad mõlemad kuulutavad üldinimlikkust ja see on vene idee. Internatsionalism on vaid vene üldinimlikkuse idee, kristliku universaalsuse moonutamine. Dostojevski järgi on vene rahvas Jumala rahvas just sellepärast, et ta kannab endas üldinimlikkuse, inimkonna vendluse ideed. Vastuoluline oli Dostojevski oma suhtumises Läände, mida ta ühtaegu nii armastas kui vihkas. Samuti olid tema järsud rahvuslikud antipaatiad vastuolus universaalse üldinimlikkuse ideega, mille kandjaks ta pidas vene rahvast. Dostojevski uskus, et valgus tuleb Idast. Kuid ta ei võtnud omaks partikularismi ja natsionalismi, mida vene originaalne mõte alati oli võõristanud. Natsionalism Venemaa pinnal oli alati laenatud Saksamaalt. Tolstoi ja Dostojevski olid universaalse vaimurevolutsiooni heeroldid. Vene kommunistliku revolutsiooni vaimueitus oleks neid kohutanud, kuid ka nemad olid selle revolutsiooni eellased. Väga huvitav ja näitlik on Konstantin Leontjevi isik, kui rääkida vene kirjanduse eelaimdustest ja ettekuulutustest. K. Leontjev oli taidur, publitsist ja sotsioloog. Ta on täiesti individuaalne mõtleja ega kuulu ühtegi suunda või koolkonda. Tavaseisukohalt vaadatuna on ta reaktsionäär, kuid tema reaktsioonilisus romantiline. Ta tahab peatada liberaal-egalitaarset progressi, sest selle tulemuseks on väikekodanluse võimutsemine, komplitseeritud ja õitsva kultuuri hukk. Ka sotsialism on tema arvates kodanlikkuse võimutsemine, nivelleeritud hall maine paradiis ning isikupära häving. Iseloomulikult venepäraselt ja sarnaselt revolutsionäär Herzeniga tõstatab ka reaktsionäär Leontjev teravalt väikekodanluse probleemi. Kodanliku vaimu vihkamine on Leontjevi elus määrav afekt. Ta ei suutnud taluda, et «apostlid jutlustasid, märtrid kannatasid, poeedid lõid laule, kunstnikud maale ning rüütlid sädelesid turniiridel ainult selleks, et prantsuse või saksa või vene kodanlane oma koledas koomilises riietuses kogu tolle endise hiilguse varemeil «individuaalselt » või «kollektiivselt» mõnuleda saaks.» Leontjev on XVI sajandi Itaalia renessansi inimene. Temast sai munk, ta lasi end salaja pühitseda ning elas vanakese Amvrossi juhatusel Opta kloostris. Leontjev oli peen esteet. Esteetiline hinnang oli tema jaoks olulisim. Kuni elu lõpuni jäi ta kuidagi kahestunuks: oma suhtumises sealpoolsesse, taevasesse maailma on ta munk, ent siinpoolsesse, maisesse ilma suhtub ta kui esteet. Ta ei taotle kristluse teostumist elus ega sotsiaalse tõe realiseerumist - see näib talle ilu tapva värdjalikkusena. Leontjevi kristlus on pessimistlik ja üksnes sealpoolne. Paljus ennetab Leontjev Nietzschet. Võimutahe, aristokratism, traagiline elutunnetus, äge estetism, amoralism, tähelepanu keskendamine põhjustele, mis tingivad kultuuride õitsengut ja dekadentsi - kõik see ühendab Leontjevit Nietzschega. Meie teemast lähtudes on kõige huvitavamad Leontjevi ettekuulutused Vene revolutsiooni kohta. Mõnda aega uskus ta veel, et Venemaal on võimalik originaalse mittekodanliku kultuuri õitselepuhkemine. Kuid hiljem pettus ta vene rahvas ja Venemaa missioonis. Ta jõuab välja selleni, et hakkab vene rahva ainsat missiooni nägema Antikristuse ilmaletoomises oma rüpest. Juba 80. aastail tunneb ta Venemaad fataalselt revolutsioonile lähenevat ning ennustab, milline see revolutsioon saab olema. Kommunistlikku revolutsiooni nägi ta ette täpsemalt ja detailsemalt kui Dostojevski. Ta ennustab, et revolutsioon tuleb verine ja türanlik, et see ei ole liberaalne, vaid kommunistlik, et ta ei too kaasa õigusi ega vabadusi ning paiskab põrmu liberaal-radikaalse intelligentsi.

Revolutsioon ei ole humaanne ning kasutab ära muistseid võimutsemise ja allutamise instinkte. Vene kommunism tõmbab kaasa Ida rahvad ja läheb hävitama Lääne kodanlikku maailma. Leontjevit ei kurvasta raasugi kodanliku maailma häving. Ent ta ihkas päästa ülla aristokraatliku kultuuri jäänuseid. Selleks haarab Leontjev kinni viimasest võimalusest ja teeb Vene tsaarile ettepaneku kehtestada kommunism ülaltpoolt. Kooskõlas vene traditsiooniga vihkab Leontjev kapitalismi ja kodanlust. Tema eelaimdusi ja ennustusi saadab läheneva maailmalõpu tunnetus. XIX sajandi lõpu Venemaal süvenevad pessimistliku värvinguga apokalüptilised meeleolud. Ilmalõpu lähenemise ja Antikristuse riigi saabumise tunde varjus võib hoomata terve ajaloolise epohhi lõppemise ja vana maailma hävinemise tunnetust. Ja see tunne on kahetine, ühtaegu nukker ning rõõmus. Kõige huvitavamad ja ärksamad vene kirjanikud ei tahtnud leppida Venemaa astumisega Lääne banaalsele, kodanlikule, ratsionalistlikule, liberaalsele, humanistlikule teele. Omapäraselt mõtestas apokalüptilisi meeleolusid suurim vene filosoof V. Solovjov. Nagu kogu originaalne vene mõtteteadus, oli ka V. Solovjovi filosoofia kristlik. Algul arendas ta kristlik-teokraatlikku utoopiat, jutlustas vaba teokraatiat ning uskus kristliku poliitika võimalikkusse. Vastupidiselt Leontjevile tahtis ta kristlikku tõde täielikult ellu viia. Esindades Vene üldinimlikkust, on ta igasuguse rahvusliku partikularismi vastu. Ta on kristlik universalist, ihkab kirikute ühendamist ja kaldus mõnda aega katoliiklusse. Oma tegevuse algperioodil tõlgendas V. Solovjov kristlust optimistlikult, tahtis seda ühendusse viia progressi ning humanismiga, uskus maapealse Jumalinimkonna arengu võimalusse. Kuid V. Solovjov koges rohkeid pettumusi, sai ühe löögi teise järel. Ta oli sunnitud tõdema, et ajaloo tee pole sugugi see, milles tema nägi kristliku tõe võidulepääsu. Tema varasem nõrk kurjusetunnetus teravneb. Eluloojakul kaotab ta lõplikult usu universaalse vaba teokraatia võimalusse, ei usu enam ajaloo teid. Ta hakkab mõtlema, et ajalugu saab otsa, tulevikku ei ole, kõik on ammendatud. Ta kirjutab «Jutustuse Antikristusest». Selles kuulutab ta ette Antikristuse peatset tulekut. Üleilmselt ei korralda enam inimkonda kristlus ega kristlik teokraatia, vaid Antikristus. V. Solovjov aimab ette panmongolismi ning Venemaad ja Euroopat ähvardavat kollast hädaohtu. Nagu Leontjevgi, on ka V. Solovjov oma meelsuselt apokalüptik, läheneva lõpu tunne ei tähenda temalgi maailma, vaid ajaloolise epohhi lõppu ning ajalooliste katastroofide etteaimamist. See on ajaloosisene apokalüpsis. Kõik tunnevad, et Venemaa seisab kuristiku serval. Tohutu tähtsus vene apokalüptikas on N. Fjodorovil, kes elas küll XIX sajandi lõpus, kuid kuulsaks ja tähenduslikuks sai XX sajandil. Ilmutuslike meeleolude karakter on N. Fjodorovil teisenenud. Religioosseist mõtlejaist on ta kõige enam tulevikku suunatud ning apokalüpsist mõistab ta aktiivselt, mitte passiivselt. N. Fjodorov oli kaua aega täiesti tundmatu sellele vaatamata, et teda hindasid erakordselt kõrgelt suurimad venelased - L. Tolstoi, Dostojevski, V. Solovjov. Loomult oli N. Fjodorov vene veidrik ja originaalitseja, üldsegi mitte professionaalne kirjanik või filosoof. Ta oli neid venelasi, kes otsivad väljapääsu kurjusest ja kannatustest, kes otsivad Jumalariiki ning kellel on pääsemiseks olemas oma plaan. N. Fjodorov arvas, et raamatuid ei tohi müüa, neid peab jagama tasuta. Tema ideede levikule oli see suureks takistuseks. Kuid nüüd, pärast revolutsiooni, on kõigist XIX sajandi religioossetest mõtlejatest N. Fjodorov ainsana populaarne, Nõukogude Venemaal on terve Fjodorovi koolkond. See on ka arusaadav. N. Fjodorov ise pidas end õigeusklikuks kristlaseks, kuid tal on kommunismiga väga palju ühiseid jooni, ta on kaasaegse aktualismi eelkäija. Vene apokalüptika oli duaalne, temas oli nii revolutsioonilisi kui reaktsioonilisi momente. Valdav oli kahtlemata apokalüpsise passiivne tõlgendamine. Vene inimene tundis end olevat haaratud läheneva lõpu müstilistest puhangutest, ennustas Antikristuse võimuletuleku vältimatust, oli ootusseisundis, tulevik tekitas temas hirmu. Apokalüpsise poolt ettekuulutatu toimub rahva ja inimesega, kuid inimene pole ettekuulutuste täideminekus aktiivselt tegev. Apokalüpsist mõistetakse kui jumalikku faatumit, milles inimvabadusel pole mingit osa. Oluliselt muutub apokalüpsise tõlgendus N. Fjodorovil. Apokalüptilisi Antikristuse riigi, maailma lõpu, viimsepäevakohtu ettekuulutusi mõistab N. Fjodorov tingimisi ähvardustena. Midagi fataalset neis pole. Kui inimesed liituvad ülestõusmise «ühisürituseks» ja kristlike tõdede elluviimiseks, kui nad vennalikult võitlevad stiihiliste, irratsionaalsete ning surmatoovate loodusjõudude vastu, siis Antikristuse riiki, maailma lõppu ja viimsepäevakohut ei tule, siis läheb inimkond vahetult üle igavesse ellu. Kõik sõltub inimeste aktiivsusest. Ning N. Fjodorov propageerib inimeste enneolematut aktiivsust, mis peab võitma looduse, korraldama kosmilist elu, jagu saama surmast ning üles äratama koolnud. Selle «ühisürituse» vajalikeks eeltingimusteks on vennalikud suhted inimeste vahel, tülide ning vaenu lõpetamine, kokkukuuluvustunne, kuid selle teostamiseks läheb vaja ka teaduse ja tehnika abi. N. Fjodorov uskus, et vennalikult ühinenud inimkonna käsutuses olev tehnika võib teha imesid, koguni surnuid üles äratada. Filosoofiat mõistab ta projektiivselt. Praktilisest elust lahutatud puhast teadust esindavat teadlaste ja akadeemiliste haritlaste seisust ei tohi olla. Teoreetilise ja praktilise mõistuse lahutamine on kurjast. Nagu Marx ja Engels arvab ka N. Fjodorov, et filosoofia ei pea maailma ainult tunnetama, vaid ka muutma, ta peab projekteerima maailma päästmist kurjusest ja kannatustest, eelkõige surmast kui kogu kurjuse allikast. Surmaprobleemi tõstatamine eristab N. Fjodorovi muidugi radikaalselt marksismist ja kommunismist. Elu maailmas on irratsionaalsete, stiihiliste loodusjõudude võimuses. Neid jõude tuleb reguleerida, allutada nad mõistusele ja teadmistele, inimene peab nende üle valitsema.

N. Fjodorov kutsub inimesi üles omavahelist vaenu lõpetama ning ühinema võitluseks stiihiliste loodusjõududega. Selles üleskutses on kahtlemata sarnasust kommunismiga, ehkki teistsuguse vaimsuse pinnalt. Veel rohkem kui marksistid, vihkab N. Fjodorov kapitalismi, pidades seda oma surnud isad unustanud kadunud poegade looduks. Ka on ta kollektivist ja individualismi vastane. Kommunismist eristavad N. Fjodorovi tema kristlus ja kohusetunne surnud isade vastu. Kuid kommunismile lähendab teda tema äärmuslik aktivism, usk tehnika kõikvõimsusse, kollektiivse ühistegevuse propageerimine, kapitalismivaenulikkus, projektivism, totalitaarne ellusuhtumine, kalduvus plaanitseda ja korraldada kõike ülemaailmses mastaabis, praktilisest tegevusest lahutatud teoreetilise ning intelligiibli mõtlemise eitamine, töö pidamine kogu elu aluseks. N. Fjodorov oli ebamäärase slavofiilsuse kalduvustega omapärane kommunist usulisel pinnal. Tema õpetuses on realistlik läbisegi utoopilisega. Ta oli tüüpiline vene mõtleja. Kaasaegsetes Fjodorovi õpilastes on kristlust vähem ning tugevnenud on kommunismile lähedased tehnilised jooned. Vene kirjandus ja mõtlemine tunnistavad, et Vene impeeriumis puudus ühtne terviklik kultuur, rahva ja kultuurikihi vahel oli lõhe, vanal režiimil polnud moraalset alust. Kultuurseid konservatiivseid ideid ja jõude Venemaal ei olnud. Kõik unistasid lõhestatuse ja killustatuse ületamisest ühe või teise kollektivismi vormiga. Kõik suundus revolutsiooni poole.

V peatükk

KLASSIKALINE MARKSISM JA VENE MARKSISM

1.

80. aastateks oli narodniklik sotsialism läbi elatud ning revolutsiooniline liikumine ei saanud selle lipu all enam edasi areneda. Narodnikluse kriisi näitas juba «Rahva Tahte» partei tekkimine, mille puhtpoliitiliseks eesmärgiks oli kõigepealt isevalitsusliku monarhia kukutamine terrori abil. Revolutsiooniline intelligents minetas usu talupoegadesse ja otsustas toetuda vaid omaenda heroismile. Aleksander II tapmine «Rahva Tahte» liikmete poolt ei jätnud revolutsioonilist intelligentsi mitte ainult võidust ilma, vaid tekitas Aleksander III ajal tugeva reaktsioonilise liikumise nii valitsuses kui ka ühiskonnas. Revolutsiooniline liikumine ei leidnud endale mingit reaalset sotsiaalset alust. Sel ajal tekkis välismaal emigrantide hulgas «Töö Vabastuse» rühm, mida juhtisid G. Plehhanov, P. Axelrod, V. Zassulitš, L. Deutsch. See oli vene marksismi ja sotsiaaldemokraatliku liikumise sünd. Marxi ja Engelsi järel oli Plehhanov üks peamisi tunnustatud marksismiteoreetikuid. Minevikus võttis Plehhanov osa narodniklike revolutsiooniliste organisatsioonide «Maa ja Vabadus » ning «Must Ümberjaotus» tegevusest. Läänes veedetud aastad tegid Plehhanovist täiesti lääneliku, väga ratsionaalse, küllaltki kultuurse, ent mitte kõrgkultuuriinimese, pigem revolutsiooniteoreetiku kui -praktiku. Ta oli võimeline juhtima teoreetilist marksistlikku koolkonda, kuid mitte revolutsiooni, nagu selle käigus ka selgus. Ent mitu põlvkonda vene marksiste kasvas üles Plehhanovi brošüüride varal, nende hulgas ka Lenin ja vene kommunismi ninamehed. Algselt oli marksism Venemaa pinnal läänemeelsuse äärmuslikuks vormiks. Esimesed vene marksistid võitlesid eelkõige revolutsioonilise intelligentsi vanade suundadega, eriti narodniklusega, ning lõid sellele parandamatuid haavu. Vene marksism lootis Venemaa vabanemist tööstusliku arengu kaudu, mida narodniklus just tahtis vältida. Kapitalistlik tööstus peab kujundama ja välja arendama töölisklassi, kellest siis saabki vabastaja. Sellepärast pooldasid marksistid talurahva proletariseerimist, mida narodnikud püüdsid takistada. Marksistid arvasid, et nemad on lõpuks leidnud revolutsioonilisele vabadusvõitlusele reaalse sotsiaalse aluse. Kujunev proletariaat on ainus reaalne ühiskondlik jõud, millele saab toetuda. Tuleb arendada proletariaadi revolutsioonilist klassiteadvust. Tuleb minna vabrikuisse tööliste juurde, mitte revolutsioonilisele intelligentsile selja pööranud talupoegade manu. Ennast pidasid marksistid realistideks, sest kapitalism Venemaal arenes tol ajal tõepoolest. Esimesed marksistid ei tahtnud toetuda mitte niivõrd revolutsioonilisele intelligentsile ja isiksuse rollile ajaloos, kui objektiivsele ühiskondlikule ja majanduslikule protsessile. Põlgusega ründasid marksistid narodnikute utoopilist sotsialismi. Kui revolutsionäär-narodnik oli oma tüübilt valdavalt emotsionaalne, siis marksistist revolutsionääri juures domineeris intellektuaalsus. Vene marksismi tekketingimuste tõttu rõhutasid marksistid algul eriti Marxi õpetuse deterministlikke ja evolutsioonilisi jooni. Nad võitlesid utopismi ja unistamise vastu ning uhkustasid sellega, et nemad on lõpuks kätte saanud sotsialismi teadusliku tõe, mis tagab neile seaduspärase objektiivse sotsiaalse protsessi tulemusena õiglase võidu. Sotsialismi tuleku eelduseks on majanduslik paratamatus ja paratamatu areng. Esimestele vene marksistidele meeldis väga kõnelda materiaalsete tootmisjõudude arengust kui peamisest lootusest ja toest. Venemaa majanduslik areng ei huvitanud neid sealjuures mitte lihtsalt positiivse eesmärgi ja hüvena, vaid kui tekkiv vahend revolutsiooniliseks võitluseks. Säärane oli revolutsiooniline psühholoogia. Vene revolutsioonilise intelligentsi sihid olid samaks jäänud, kuid ta oli omandanud uue võitlusvahendi, tundis kindlamat pinda jalge all. Marksism oli intellektuaalse teooriana keerulisem neist teooriaist, millele revolutsiooniline intelligents seni oli toetunud, ning nõudis suuremaid mõttepingutusi. Kuid marksismi käsitati revolutsiooni tööriistana ja eelkõige võitlusvahendina oma jõuetust ilmutanud vanade suundade vastu. Algul paistsid marksistid vanadest sotsialistidest-narodnikutest või, nagu neid hiljem nimetama hakati, sotsialistidest-revolutsionääridest isegi vähem äärmuslikud ja metsikud, nad olid terrori vastu. Kuid see oli petlik välispidisus, mis viis eksitusse isegi sandarmeid. Vene marksismi tekkimine oli vene intelligentsile tõsiseks kriisiks, vapustuseks tema maailmavaatelistele alustele. Marksismist kasvasid välja mitmed uued voolud. Ning selleks, et orienteeruda edaspidistes vene poliitilistes vooludes, tuleb mõista marksismi olemust ja selle kahetisust. Marksism on keerulisem nähtus, kui tavaliselt arvatakse. Ei tohi unustada, et Marxi tõi ilmale XIX sajandi saksa idealism, et ta toitus Fichte ja Hegeli ideedest. Täpselt samuti oli idealistlikust filosoofiast üdini läbi imbunud vasakpoolse hegeliaanluse peamine esindaja Feuerbach, isegi siis, kui ta end materialistiks tituleeris, ja ta jäigi isesuguseks teoloogiks. Eriti on noore Marxi puhul tunda seda idealistlikku päritolu, mis on jätnud jälje kogu tema materialismikontseptsioonile. Loomulikult annab marksism väga suuri võimalusi oma doktriini tõlgendamiseks sotsioloogilise determinismi järjekindla süsteemina. Majandus määrab kogu inimelu, majandusest ei sõltu mitte ainult kogu ühiskonna ülesehitus, vaid ka kogu ideoloogia, vaimne kultuur, religioon, filosoofia, moraal, kunst. Majandus on baas ja ideoloogia - pealisehitus. On olemas vältimatu objektiivne ühiskondlikmajanduslik protsess, mis kõik ära määrab. Tootmise ja vahetuse vormid on võrreldavad elu tekkimisega ning kõik ülejäänu sõltub sellest. See, mis inimeses mõtleb ja loob, on sotsiaalne klass, kuhu ta kuulub, ta mõtleb ja loob kui aadlik, suurkodanlane, väikekodanlane, proletaarlane. Inimene ei saa vabaneda teda determineerivast majandusest, ta ainult peegeldab seda. Säärane on marksismi üks külg. Majanduse võim inimeste elu üle pole Marxi väljamõeldis ning tema pole selles süüdi, et majandus sel määral ideoloogiat mõjutab. Seda nägi Marx teda ümbritsevas Euroopa kapitalistlikus ühiskonnas. Kuid tema tegi sellest üldistuse ja võttis seda kui universaalset näitajat. Koik, mis ta avastas oma ajastu kapitalistlikus ühiskonnas, kuulutas ta igasuguse ühiskonna aluseks. Kapitalistlikus ühiskonnas avastas ta palju ning ütles selle kohta palju õiget, kuid tema viga peitub üksiku üleüldiseks muutmises. Marxi majanduslikul determinismil on täiesti eriline olemus. See on teadvuse illusioonide paljastamine. Seda oli teinud juba Feuerbach religioosse teadvusega. Marxi meetod teadvuse illusioonide paljastamisel meenutab suurel määral seda, mida teeb Freud. Niihästi ainult pealisehituseks olev ideoloogia kui ka religioossed uskumused, filosoofilised teooriad, moraalsed hinnangud ja kunstilooming peegeldavad teadvuses illusoorselt tegelikkust, ja see on eelkõige majanduslik tegelikkus, s. t inimeste kollektiivne võitlus loodusega elu alalhoidmiseks, nii nagu Freudil on selleks eelkõige seksuaalne tegelikkus. Olemine määrab teadvuse, kuid olemine on eelkõige majanduslik, materiaalne. Vaim on selle majandusliku olemise epifenomeniks. Marksism ei tuleta iga ideoloogiat ja vaimset kultuuri otse majandusest, ta teeb seda klassipsühholoogia vahendusel - marksismi sotsioloogilises determinismis on olemas psühholoogiline lüli. Ehkki klassipsühholoogia ning kõigi ideede ja uskumuste klassimoonutused on kahtlemata olemas, jääb psühholoogia ise marksismi kõige nõrgemaks küljeks, marksistlik psühholoogia oli ratsionalistlik ja täiesti vananenud.

Et mõista marksismi sotsioloogilise determinismi tähendust ja teadvuse illusioonide marksistlikku kriitikat, tuleb tähelepanu pöörata hoopis teise, majanduslikule materialismile näiliselt vasturääkiva külje olemasolule marksismis. Marksism pole mitte ainult ajaloolise või majandusliku materialismi õpetus inimese täielikust majanduslikust sõltuvusest, vaid ka lunastusõpetus, doktriin proletariaadi messianistlikust kutsumusest, tulevasest täiuslikust ühiskonnast, kus inimene pole enam majanduslikus sõltuvuses, õpetus inimese vägevusest ja tema võidust looduse ning ühiskonna irratsionaalsete jõudude üle. Selles on marksismi hing, mitte majanduslikus determinismis. Kapitalistlikus ühiskonnas on inimene täielikult majanduse poolt determineeritud ja see kuulub minevikku. Inimese sõltuvust majandusest võib tõlgendada kui mineviku pattu. Kuid tulevikus võib teisiti olla, inimene võib orjusest vabaneda. Ja selleks aktiivseks subjektiks, kes vabastab inimese orjusest ning loob talle parema elu, on proletariaat. Temale omistatakse messianism, talle kantakse üle Jumala poolt valitud rahva omadused, tema on uus Iisrael. See on muinasheebrea messianistliku teadvuse sekulariseerimine. On leitud kang, millega saab maailma ümber pöörata. Ning Marxi materialism muutub siinkohal äärmuslikuks idealismiks. Kapitalismis avastab Marx inimese dehumaniseerimise, asjastumise (Verdinglichung) protsessi. Sellega on seotud Marxi geniaalne õpetus kaupade fetišismist. Ajaloos, ühiskondlikus elus on kõik inimese aktiivsuse, inimtöö, inimvõitluse produkt. Kuid inimene langeb petliku, illusoorse teadvuse ohvriks, mistõttu tema enda aktiivsuse ja töö tulemused paistavad talle objektiivse esemelise maailmana, millest ta sõltub. Objektiivset esemelist ja majanduslikku tegelikkust pole olemas, see on illusioon, olemas on vaid inimese aktiivsus ning inimestevahelised aktiivsed suhted. Kapital pole esemeline objektiivne reaalsus väljaspool inimest, vaid inimeste ühiskondlikud suhted tootmises. Majanduslik tegelikkus kätkeb endas alati elavaid inimesi ning nende sotsiaalseid rühmi. Ja inimene võib oma aktiivsusega tolle kapitattmajanduse viirastusliku maailma hajutada. Kutsutud selleks on tolle illusiooni, inimtöö tulemuste fetišeerimise ja esemestamise ohvriks langenud proletariaat. Proletariaat peab võitlema inimese asjastamise ja majanduse dehumnaniseerimise vastu, peab ilmutama inimliku aktiivsuse kõikvõimsust. See on hoopis uus marksismi külg ja tugev oli see varasel Marxil. Usu inimese kui subjekti aktiivsusse sai ta saksa idealismilt. See on usk vaimusse, mis pole seostatav materialismiga. Marksismis on sugemeid ehtsast eksistentsialistlikust filosoofiast, mis tõi esile objektiviseerimise illusoorsuse ja petlikkuse, inimese aktiivsuse üleoleku objektiveeritud asjademaailmast. Ainult see marksismi külg võis sisendada entusiasmi ja esile kutsuda revolutsioonilist energiat. Majanduslik determinism alandab inimest, ülendada saab teda vaid usk inimese aktiivsusse, mis võib teoks teha ühiskonna imelise ümbersünni. Sellega on seotud ka revolutsiooniline, dünaamiline arusaam dialektikast. Peab mainima, et dialektiline materialism on mõttetu sõnaühend. Mateeria dialektikat ei saa olla olemas, dialektika eeldab logost, tähendust, võimalik on vaid mõtte ja vaimu dialektika. Kuid Marx kandis mõtte ja vaimu omadused üle mateeriale. Materiaalsele protsessile omistatakse mõte, mõistus, vabadus, loomeaktiivsus ning seetõttu saab mõte võidutseda materiaalses protsessis ning allutada kogu elu sotsiaalsele mõistusele. Dialektika muundub inimtahte, inimliku aktiivsuse eksaltatsiooniks. Kõike ei määra enam materiaalsete tootmisjõudude objektiivne areng ega majandus, vaid revolutsiooniline klassivõitlus, mis tähendab inimese aktiivsust. Inimene võib jagu saada majanduse võimust oma elu üle. Marxi ja Engelsi sõnutsi seisab ees hüpe paratamatuse riigist vabaduse riiki. Ajalugu jaguneb järsult kaheks - majanduse poolt determineeritud minevikuks, kus inimene oli ori, ning proletariaadi võiduga algavaks tulevikuks, kus kõike tervikuna määratleb inimese enda, sotsiaalse inimese aktiivsus, kus saab olema vabaduse riik. Üleminekut paratamatuselt vabadusele mõistetakse Hegeli vaimus. Kuid marksismi revolutsiooniline dialektika ei ole ideede eneseavamise ja enesearendamise loogiline paratamatus, vaid revolutsioonilise inimese aktiivsus, keda minevik ei kohusta. Vabadus on tunnetatud paratamatus, kuid see paratamatuse tunnetamine on võimeline imesid tegema, elu täielikult ümber muutma ning uut ja enneolematut looma. Üleminek vabaduse riiki on võit pärispatu üle, milleks Marx pidas inimese ekspluateerimist inimese poolt. Marxi kogu moraalne paatos on seotud tolle ekspluateerimise kui inimühiskonna aluse, kui töö ekspluateerimise avastamisega. Marx ajas ilmselt segi majandusliku kategooria eetilisega, õpetust lisaväärtusest, mis avalikustabki tööliste ekspluateerimise kapitalistide poolt, pidas Marx majanduslikuks õpetuseks. Tegelikult on see eelkõige eetiline doktriin. Ekspluateerimine pole mitte majanduslik, vaid ennekõike kõlbelist laadi fenomen, inimese kõlbeliselt halb suhtumine inimesse, ühiskondliku elu hindamisel on Marxi teadusliku amoraalsuse (ta ei suutnud taluda sotsialismi eetilist põhjendamist) ning marksistide äärmusliku moralismi vahel silmatorkav vastuolu. Kogu õpetus klassivõitlusest on aksioloogilise iseloomuga. «Kodanlane» ja «proletaarlane» erinevad teineteisest nagu hea kurjast, õiglane ebaõiglasest, hukkamõistetav heakskiidetavast. Marksismi süsteemis on materialistlikud, teaduslik-deterministlikud ja amoralistlikud elemendid loogiliselt vastuoluliselt ühendatud idealistlike, moralistlike ning usulis-müütiliste elementidega. Marx lõi proletariaadist tõelise müüdi. Proletariaadi missioon on usu objekt. Marksism pole mitte ainult teadus ja poliitika, vaid ka usk ja religioon. Ning sellel põhineb tema jõud.

2.

Venelased võtsid marksismi omaks algul tema teaduslik- objektiivsest küljest. Kõige enam üllatas neid Marxi õpetuses see, et sotsialism on objektiivse majandusliku arengu paratamatu tulemus, et ta on determineeritud materiaalsete tootlike jõudude arengu enda poolt. See andis neile lootust. Vene sotsialistid tundsid taas pinda jalge all ning eemaldusid kuristikust, mille kohal olid rippunud. Nad ei olnud enam utoopilised ja unistavad, vaid «teaduslikud» sotsialistid. Teaduslik sotsialism sai usu objektiks. Kuid teadusliku sotsialismi poolt antud kindel lootus ihaldatud eesmärgi saavutamiseks on seotud tööstuse arengu ning vabrikutööliste klassi kujunemisega. Vaid agraarseks ja talupoeglikuks jääv maa selleks lootusi ei anna. Sellepärast pidid esimesed vene marksistid kõigepealt kummutama narodnikute maailmavaate, pidid tõestama, et Venemaal areneb ja peabki arenema kapitalism. Võitlust tolle teesi eest, et kapitalistlik tööstus Venemaal areneb ja tööliste hulk järelikult kasvab, peeti revolutsiooniliseks võitluseks. Sotsialistid-narodnikud said marksistide silmis peaaegu reaktsionäärideks. Kuid marksismi vastuvõtt oli erinev, ühtede jaoks tähendas kapitalistliku tööstuse areng Venemaal lootust sotsialismi võidule. Töölisklass on tekkimas. Kogu oma jõud tuleb anda selle klassi teadvuse arendamiseks. Plehhanov ütles: «Kapitalismi poolt on kogu meie ühiskondliku elu dünaamika.» Seda öeldes ei mõelnud ta tööstuse, vaid tööliste peale. Teisi, peamiselt legaalseid marksiste rahuldas üksnes kapitalistliku tööstuse areng ning marksismi klassivõitluslik ja revolutsiooniline külg nihkus tagaplaanile. Nende hulka kuulus eelkõige kodanliku marksismi esindaja P. Struve. Need vene marksistid-sotsiaaldemokraadid, keda hiljem hakati nimetama menševikeks, pidasid väga oluliseks teesi, et sotsialistlik revolutsioon on võimalik ainult arenenud kapitalistliku tööstusega maal. Sellepärast saab sotsialistlik revolutsioon Venemaal võimalikuks siis, kui ta pole enam valdavalt talupoeglik ja põllumajanduslik maa. Seda tüüpi marksistid pidasid alati tähtsaks marksismi teaduslik-objektiivset ja deterministlikku külge, säilitades ka tema subjektiivse, revolutsioonilis- klassilise külje. Esimeste marksistide pidevad jutud kapitalistliku arengu paratamatusest Venemaal ning nende valmisolek seda arengut tervitada ajendasid hiljem reaktsioonileeri üle läinud vana rahvatahtelast L. Tihhomirovit süüdistama marksiste kui esmase akumulatsiooni tulevasi rüütleid. Marksistide arvates olid narodnikud reaktsionäärid ja iganenud majandusvormide pooldajad, narodnikute arvates marksistid jälle kapitalismi poolehoidjad, kelle kutsumuseks on kapitalismi arengu teenimine. Ja tõepoolest pidigi industrialiseerimata ja nõrgalt arenenud proletariaadiga maal sündinud vene marksism rebenema moraalsest vastuolust, mis vaevas paljude vene sotsialistide südametunnistust. Kuidas saab soovida ja tervitada kapitalismi arengut ning samas pidada kapitalismi halvaks ja ebaõiglaseks nähtuseks, mille vastu iga sotsialist peab võitlema? See raske dialektiline küsimus saab moraalse konflikti tekitajaks. Kapitalistliku tööstuse areng Venemaal eeldas talurahva proletariseerimist, ilmajätmist talle kuuluvaist tootmisvahendeist, see tähendas rahva enamiku viimist viletsusse. Kapitalism tähendas tööliste ekspluateerimist ning järelikult tuleks siis ka kapitalistlike ekspluateerimisvormide tekkimist tervitada. Klassikaline marksism ise sisaldas kapitalismi ja kodanluse kahetist hinnangut. Et Marxi seisukoht oli evolutsiooniline ning ta tunnistas erinevaid ajalooetappe, mida saab erinevalt hinnata, siis hindas ta kõrgelt ka kodanluse missiooni minevikus ning kapitalismi osa inimkonna materiaalse võimsuse arengus. Kogu marksistlik kontseptsioon on tugevas sõltuvuses kapitalismist ning kapitalistlikku tööstussegi sobitab ta proletariaadi messianismi idee, millel pole teadusega midagi ühist. Marksism usub, et vabrik ja ainult vabrik loob uue inimese. Sama küsimus esitatakse marksismile teisel kujul: kas marksistlik ideoloogia on samasugune majandusliku tegelikkuse peegeldus nagu kõik teised ideoloogiad või pretendeerib ta ajaloolistest majandusvormidest ja majanduslikest huvidest sõltumatu absoluutse tõe avastamisele? Väga oluline on marksistlikule filosoofiale küsimus, kas see filosoofia on pragmatism või absoluutne realism. Nagu näeme, peetakse nõukogude filosoofias selles küsimuses debatte. Kuid esimesed vene marksistid seisid nii moraalse kui tunnetusliku küsimuse ees ning see tekitas nii moraalse kui loogilise konflikti. Me näeme, et selle moraalse konflikti lahendavad alles Lenin ja bolševikud. Just marksist Lenin väidab, et Venemaal võib sotsialismi teoks teha kapitalismi arengut ignoreerides ning enne arvuka töölisklassi tekkimist. Plehhanov astus aga välja isevalitsuslikku monarhiat kukutava revolutsiooni ja sotsiaalse revolutsiooni ühitamise vastu, ta oli revolutsioonilis-sotsialistliku võimuhaaramise vastu, s. t oli kommunistliku revolutsiooni vastu sellisel kujul, nagu too toimus. Sotsiaalse revolutsiooniga tuleb oodata. Tööliste vabanemine peab olema tööliste enda, mitte revolutsiooniliste ringide asi. See nõuab tööliste arvu suurenemist, nende teadlikkuse kasvu, eeldab arenenumat tööstust. Plehhanov oli algusest peale bakuninluse vaenlane, nähes selles segu Fourier’st ja Stenka Razinist. Ta on mässude ja vandenõude, jakobiinluse ning komiteede-usu vastane. Diktatuur ei saa midagi teha, kui töölisklass pole revolutsiooniks ette valmistatud. Plehhanov toonitab külakogukonna reaktsioonilist, majanduse arengut segavat iseloomu. Toetuda tuleb objektiivsele ühiskondlikule protsessile. Plehhanov ei toetanud bolševistlikku revolutsiooni, sest ta oli alati olnud võimuhaaramise vastu, milleks ei jõud ega teadvus pole veel ette valmistatud. Eelkõige on tarvis, teadvuse revolutsioneerimist, mitte stiihilist liikumist, ning töölisklassi enda, mitte parteiliselt organiseeritud vähemuse teadvuse revolutsioneerimist. Kuid marksismi printsiipide sellise kohandamise puhul Venemaale tulnuks sotsiaalse revolutsioonini liiga kaua elada. Küsimus oli kohese sotsialistliku tegevuse võimaluses Venemaal. Intellektuaalne teooria võinuks revolutsioonilise tahte lõplikult maha suruda. Ning kõige revolutsioonilisemalt meelestatud vene marksistid olid sunnitud marksismi teisiti tõlgendama, looma Vene revolutsiooni jaoks uue teooria ning teistsuguse taktika. Selles vene marksistide tiivas oli revolutsiooniline tahe ülekaalus, võrreldes intellektuaalsete teooriate ja marksismi raamatulik- kabinetliku tõlgendamisega. Toimus revolutsioonilise marksismi traditsioonide märkamatu ühinemine vene vana revolutsioonilisusega, Tšernõševski, Bakunini, Netšajevi, Tkatšoviga - selle revolutsioonilise traditsiooniga, mis ei tahtnud lubada kapitalistlikku staadiumi Venemaa arengus. Seekord ei ühendatud Stenka Raziniga mitte Fourierd, vaid Marxi. Marksistid-bolševikud osutusid vene traditsioonide küljes kinni olevat palju enam kui marksistid- menševikud. Marksismi evolutsioonilise, deterministliku tõlgendamise pinnalt poleks saadud õigustada proletaarset, sotsialistlikku revolutsiooni majanduslikult mahajäänud, talupoeglikul, nõrgalt arenenud töölisklassiga maal. Marksismi niimoodi mõistes tuli arvestada alguses kodanliku revolutsiooniga, kapitalismi arenguga ja alles hiljem teha sotsialistlikku revolutsiooni. Revolutsioonilise tahte eksalteerumist see eriti ei soodustanud. Marksistlike ideede ülekandmisel Venemaale tekkis vene sotsiaaldemokraatide seas muu hulgas «ökonomistide» suund, mis pani poliitilise revolutsiooni liberaalse ja radikaalse kodanluse õlgadele, tööliste hulgas aga pidas vajalikuks organiseerida puhtmajanduslikku, kutsealast liikumist. Need olid parempoolsed sotsiaaldemokraadid, kes kutsusid liikumise revolutsioonilisemas tiivas esile reaktsiooni. Ikka enam ja enam jagunesid vene marksistid üha revolutsioonilisemaks ortodoksseks ning üha reformaatorlikumaks kriitiliseks tiivaks. «Ortodoksse» ja «kriitilise » marksismi vahe oli väga tinglik ning suhteline, sest «kriitikud» olid mõnes mõttes marksismi teaduslikule, deterministlikule küljele ustavamad «ortodoksidest», kes marksismist tegid Venemaa jaoks ülioriginaalseid järeldusi, millega Marx ja Engels vaevalt oleksid nõus olnud. Kõige targem kommunistlik autor, saksa keeles kirjutav ungarlane Lukacs, kes ilmutab suurt täpsust mõtlemises, on revolutsioonilisust määratlenud omapäraselt ja minu arvates õigesti. Revolutsioonilisust ei määra üldse mitte sihtide radikaalsus ega ka võitluses kasutatavate vahendite iseloom. Revolutsioonilisus on totaalsus ja terviklikkus iga elunähtuse suhtes. Revolutsionäär on see, kes iga oma toimingu ühendab tervikuga, kogu ühiskonnaga, kes allutab iga teo kesksele ja terviklikule ideele. Revolutsionääri jaoks pole olemas lahutatud sfääre, ta ei salli killustatust, mõtlemise autonoomiat tegevuse suhtes ega tegevuse autonoomiat mõtlemise suhtes. Revolutsionääri maailmavaade on integraalne, teooria ja praktika on seal orgaanilises ühenduses. Põhiliseks revolutsioonilise ellusuhtumise tunnuseks on totalitaarsus kõiges. Kriitilistel marksistidel võisid olla samad lõppideaalid, mis end ortodoksideks pidavatel revolutsiooniliste! marksistidel, ent esimesed tunnustasid eraldi olevate autonoomsete sfääride olemasolu ega sanktsioneerinud totaalsust. Näiteks oli võimalik ühiskondlikus sfääris olla marksist, olemata materialist, olla koguni idealist. Võis marksistliku maailmavaate üht või teist külge kritiseerida. Marksism lakkas olemast terviklik ja totalitaarne doktriin, muutudes sotsiaalse tunnetuse ning võitluse meetodiks. See on vastuolus revolutsioonilise tüübi totalitaarsusega. Ka minevikus olid vene revolutsionäärid alati totaalsed. Revolutsioon oli neile religioon ja filosoofia, mitte ainult ühiskondliku ja poliitilise eluga seotud võitlus. Ning tekkima pidi selle revolutsioonilise tüübiga ning tema totalitaarsete instinktidega vastavuses olev vene marksism. Sellisteks vene marksistideks on Lenin ja bolševikud. Bolševism määratleski end kui ainsat ortodoksaalset, s. t totalitaarset ja integraalset marksismi, mis ei luba lõhkuda terviklikku marksistlikku maailmavaadet ning sellest ainult üksikuid osi omaks võtta. See tegelikult venelikuks transformeerunud «ortodoksaalne» marksism ei omandanud Marxi õpetusest mitte selle deterministlikku, evolutsioonilist, teaduslikku külge, vaid eelkõige selle religioosse, müüteloova, messianistliku külje, mis lubas revolutsioonilise tahte eksaltatsiooni ning nihutas esiplaanile organiseeritud vähemuse poolt juhitava ja oma teadvustatud ideedest vaimustatud proletariaadi revolutsioonilise võitluse. See ortodoksaalne ja totalitaarne marksism on alati nõudnud materialistliku religiooni tunnistamist, kuid temas on olnud tugevad ka idealistlikud jooned. Ta on näidanud, kui suur on idee võim inimeste elu üle, kui idee on totaalne ja vastab masside instinktidele. Marksistlikus bolševismis polnud proletariaat enam empiiriline reaalsus, olles sellisena tühine, proletariaat oli eelkõige proletaarne idee ning sellise idee kandjaks võib olla ka tähtsusetu vähemus. Kui see tähtsusetu vähemus on titaanlikust proletaarsest ideest täielikult haaratud, kui tema revolutsiooniline tahe on eksalteeritud, kui ta on hästi organiseeritud ja distsiplineeritud, siis võib ta imesid korda saata ning sotsiaalsete seaduspärasuste determinismi ületada. Ja Lenin tõestas praktikas, et see on võimalik. Ta tegi revolutsiooni Marxi nimel, kuid mitte Marxi põhjal. Vene kommunistlik revolutsioon toimus totalitaarse marksismi kui proletariaadi religiooni nimel, ent vastupidiselt kõigele sellele, mida Marx oli inimühiskondade arengu kohta öelnud. Revolutsioon, millega Venemaa jättis vahele esimestele vene marksistidele nii vältimatuna näiva kapitalistliku arengustaadiumi, ei õnnestunud mitte revolutsioonilistel narodnikutel, vaid just ortodokssetel ja totalitaarsetel marksistidel. Ning see osutus vene traditsioonidega ja rahva instinktidega kooskõlas olevaks. Selleks ajaks olid revolutsioonilise narodnikluse illusioonid läbitud, müüt rahvast kui talupoegkonnast kadunud. Rahvas ei võtnud revolutsioonilist intelligentsi omaks. Oli vaja uut revolutsioonilist müüti. Ning müüt rahvast asendati müüdiga proletariaadist. Marksism lagundas rahva kui orgaanilise terviku, jagas ta vastandlike huvidega klassideks. Ent proletariaadimüüdina taastus müüt vene rahvast uuel kujul. Vene rahvas oleks nagu samastatud proletariaadiga, vene messianism proletaarse messianismiga. Kerkis tööliste ja talupoegade nõukogude Vene. Rahvas talupoegkonnana ühines selles rahva kui proletariaadiga risti vastupidiselt kõigele, mida talupoegi reaktsiooniliseks väikekodanlikuks klassiks pidav Marx oli öelnud. Ortodokssed totalitaarsed marksistid keelasid ära kõnelemise proletariaadi ja talupoegade vastandlikest huvidest. Sellega kukkus sisse klassikalisele marksismile truu olla tahtev Trotski. Talupojad kuulutati revolutsiooniliseks klassiks, ehkki nõukogude valitsusel tuleb nendega pidevalt ja vahel väga julmalt võidelda. Lenin naasis uuesti vene revolutsioonilise mõtte vanade traditsioonide juurde. Ta kuulutas Venemaa tööstusliku mahajäämuse ning kapitalismi embrüonaalse iseloomu sotsiaalse revolutsiooni suurteks eelisteks. Ei tule teha tegemist tugeva ja organiseeritud kodanlusega. Siinkohal on Lenin sunnitud kordama seda, mida ütles Tkatšov, ja sugugi mitte seda, mida ütles Engels. Bolševism on palju traditsioonilisem kui arvatakse, ta on kooskõlas Venemaa ajalooprotsessi omapäraga. Marksism on bolševismis venestunud ja orientaliseerunud.

3.

Vene intelligentsile oli marksism katastroof ja oma nõrkuse tunnetamine. Marksism muutis nii nende maailmanägemist kui ka hingelist struktuuri. Vene sotsialism muutus vähem emotsionaalseks ja sentimentaalseks, intellektuaalselt enam põhjendatuks ning kalgimaks. Esimesed vene marksistid olid Lääne inimesed ja eurooplased rohkem, kui narodnikud olid olnud. Neis tärkas tahe olla võimas, saada tugevaks, tekkis jõuideoloogia. Kaastundemotiiv nõrgeneb, see ei ole enam revolutsioonilise võitluse tüübi määraja. Suhtumist rahvasse kui proletariaati ei määra enam niivõrd kaastunne tema rõhutud ja õnnetu seisundi pärast, kui usk sellesse, et proletariaat peab võitma, et ta on tulevikujõud ja inimkonna vabastaja. Kuid kõigile hingelistele muutustele vaatamata jäi intelligentsi põhiline aluspinnas ikka samaks - selleks olid sotsiaalse tõe ja õigluse riigi otsingud, ohvrivalmidus, askeetlik suhtumine kultuuri ning terviklik ja totalitaarne ellusuhtumine, mille determinandiks oli intelligentide peamine siht - sotsialismi teostamine. Algselt oli vene marksism erinevaist elementidest koosnev eklektiline nähtus. See tuli ilmsiks tema edaspidises arengus. Kui üks osa vene marksiste hindas üle kõige oma revolutsioonilise maailmavaate terviklikkust ja totalitaarsust, kaitses oma ortodokssust ning paistis silma äärmusliku sallimatusega, kui marksism ja sotsialism olid neile religiooni eest, siis teisel osal marksistidest diferentseerusid erinevad kultuurialad, katkes revolutsiooniline terviklikkus, ning vallandus allasurutud vaimne ja loominguline elu. Sõltumatult moraalse elu sotsiaalsest utilitarismist leidsid tunnustust vaimu, s. t religiooni, kunsti ja filosoofia õigused, mida eitasid vene nihilism, revolutsiooniline narodniklus, anarhism ning revolutsiooniline marksism. Et marksismis ja sotsialismis ei nähtud enam religiooni, kõigile elu poolt seatud küsimustele vastust andvat terviklikku maailmavaadet, siis tekkis vaba ruum usuliste otsingute ning vaimse loomingu jaoks. Kui kummaline see esimesel pilgul ka näib, kuid just marksismist
-  küll pigem kriitilisest kui ortodokssest - sai meil alguse idealistlik ning hiljem usuline mõttevool. Sellesse kuulusid praegune preester ja dogmaatilise teoloogia professor S. Bulgakov koos nende ridade autoriga. Ainult siinpoolsesse, maisesse ellu suunatud maailmavaadet tabas kriis ning avanes teistsugune, sealpoolne, vaimne maailm.

Lõppes materialismi ja positivismi ainuvalitsus vene intelligentsis. Sellise religioosse ja metafüüsilise pöörde võimaluse pärast käis äge võitlus. Idealistlik mõttevool võeti hirmsa vaenulikkusega vastu nii marksistide kui ka vanade narodnikute ja radikaalide poolt. Selles pöördes nähti vabadusvõitluse reetmist. Marksistide hulgas kujunes sellest esialgu ortodoksse, s. t totalitaarse suuna võitlus marksismi mõningate külgede kritiseerimist ja mittematerialistliku filosoofiaga ühendamist lubava kriitilise suunaga. Edaspidi katkestas uus liikumine sidemed marksismi erinevate vormidega ning muutus võitluseks vaimsete väärtuste iseseisvuse eest tunnetuses, kunstis, moraali- ja usuelus. Sotsialismi püüti ideoloogiliselt ja eetiliselt põhjendada. See tähendas ülesaamist vene nihilismist, utopismist, materialismist ja positivismist. Lõpuks viis see terviklikkuse ja totalitaarsuse otsimisele mitte revolutsioonis, vaid religioonis. XX sajandi algul toimus Venemaa filosoofias, kunsti- ja usuelus tõeline kultuurirenessanss. Siis pöördutigi tagasi suure vene kirjanduse ning usulis-filosoofilise mõtlemise juurde. Tšernõševskilt ja Plehhanovilt mindi Dostojevski, L. Tolstoi, V. Solovjevi juurde. Kuid see idealistlik kultuurivool hakkas kaotama sidet revolutsioonilise ühiskondliku liikumisega, jäi üha enam ilma sotsiaalsest baasist. Oli tekkinud kultuurieliit, kes vene rahvale ja ühiskonnale mõju ei avaldanud. See oli uus lõhestumine, ja nende poolest on vene intelligentsi ajalugu nii rikas. Selles oli idealistliku liikumise nõrkus. Ning see ei jätnud avaldamata saatuslikku mõju Vene revolutsiooni ideoloogiale ja vaimuvõitluslikule küljele. Sajandi algul toimus vene ülemises kultuurikihis vaimse kultuuri tõeline taassünd, tekkis originaalse usulise filosoofiaga koolkond vene mõtteteaduses, pärast aastakümneid kestnud esteetilise maitse langust puhkes õitsele vene luule, virgus terane esteetiline teadvus, tärkas taas huvi vaimset laadi küsimuste vastu, nii nagu meil oli olnud XIX sajandi algul. Võib-olla esimest korda tõusid Venemaal esile dekadentsi piiril oleva rafineeritud kultuuriga inimesed. See oli sümbolismi, metafüüsika, müstika aeg. Vene kultuursesse kihti kuulujad olid igas suhtes Euroopa kultuuri tasemel. Tol ajal oli tohutu tähtsus Nietzschel, kelle mõju kohtus Dostojevski mõjuga. Saksa filosoofiast tunti taas suurimat huvi Schellingi ja F. Baaderi taoliste mõtlejate vastu. Läbi võeti Ibsen ning prantsuse sümbolistid. Kuid vene sümbolism ei piirdunud vaid esteetilis-kunstilisega, peagi mindi üle usulis-müstilisse sfääri. Uuesti avastati ja tähtsustati pooleldi unustatud või alles vähe tuntud ja vääriti hinnatud vene mõtlejad - Homjakov, V. Solovjov, K. Leontjev, N. Fjodorov, V. Rozanov. Ent samas kadus huvi kogu vene mõtlemise valgustusliku, nihilistliku, narodnikliku vööndi vastu. See oli aeg, mil igal kolmapäeval toimusid ülipeened vestlused esteetilistel ja müstilistel teemadel Vjatšeslav Ivanovi tornis - nii kutsuti kõige rafineerituma vene luuletajasümbolisti kuuenda korruse korterit Tauria palee vastas. Samal ajal möllas all 1905. aasta esimene revolutsioon. Vene kultuuri ülemiste ja alumiste korruste vahel polnud peaaegu mitte midagi ühist, oli täielik lõhe. Elati just nagu eri planeetidel. Üldiselt võib liikumist iseloomustada omapärase vene romantismina, kuid tema usulise suunitlusega tiivas tähendas see üleminekut religioossele realismile. Midagi ühiskondlikult reaktsioonilist sajandi alguse kultuurirenessansis polnud, kindlasti paljud selle tegelased isegi sümpatiseerisid revolutsioonile ja sotsialismile. Kuid huvi sotsiaalsete küsimuste vastu nõrgenes ning vaimse kultuuriga tegelejatel polnud toimuvale sotsiaal- revolutsioonilisele käärimisele mingit mõju, nad elasid ühiskonnast eraldunult, kinnise eliidina. Samal ajal käisid tormilised vaidlused bolševike ja menševlke vahel ning kasvas bolševike parteiline organisatsioon. Sotsiaaldemokraatide menševistliku fraktsiooni liider Plehhanov oli õpetatud marksismiteoreetik, aga mitte revolutsioonijuht. Tõeliseks revolutsioonijuhiks oli vene ja ülemaailmse kommunistliku liikumise rajaja Lenin. Vene sotsiaaldemokraatide lõhenemine bolševikeks ja menševikeks algas 1903. aastal Londonis toimunud parteikongressil. Bolševikud said sellel kongressil arvulise «enamuse», menševikud jäid «vähemusse». Väga huvitav on sõna «enamlus» saatus. Algselt on see sõna täiesti ilmetu ja tähendab enamuse pooldajaid. Kuid hiljem saab sõna sümboolse tähenduse. Sõnaga «enamlus» assotsieerus jõu mõiste, «vähemlusega» aga suhteline nõrkus. 1917. aasta revolutsioonilises stiihias võlus rahvahulki «enamlus» jõuna, mis annab rohkem, kuna «vähemlus» tundus nõrgana, vähem andvana. Tagasihoidlik ja vähese semantilisusega sõna «enamlus» omandas lipukirja ja loosungi tähenduse, sõna ise hakkas kõlama jõuliselt ning ilmekalt. Kuid vene kultuuri lõhestatusele on iseloomulik, et need ideed, mis valitsesid vene kõrgemas kultuurikihis, ei innustanud üldse ei bolševikke, menševikke ega teisi revolutsioonilisi sotsiaalse liikumise tegelasi, vene filosoofia oli neile võõras, vaimuprobleemid neid ei huvitanud, nad jäid materialistideks või positivistideks. Mitte ainult keskmiste revolutsionääride, vaid ka nende juhtide kultuuritase oli madal, mõtlemine lihtsustatud. Neile jäi võõraks see vaimupuhang, mis sajandivahetusel kandus üle Euroopa ja Venemaa. Võõraks jäid neile nii Dostojevski, L. Tolstoi, V. Solovjovi, Nietzsche kui ka saksa idealismi, sümbolismi, üldse kristluse teemad. Kõrgema vaimse kultuuri kandjad koondusid «Vabastusliitu» - 1903-04 tekkinud ja isevalitsuse vastu poliitiliste vabaduste eest võitlevasse laia liberaal-radikaalsesse blokki. Selles blokis püüdsid vasakpoolse intelligentsi laiad ringkonnad liituda meaning linnaomavalitsuste liberaalsete tegelastega, osa võtsid ka mõõdukamad sotsiaaldemokraadid. Kuid «Vabastusliit », kuhu kuulusid märkimisväärsed intellektuaalsed jõud, ei suutnud revolutsioonilist liikumist oma võimusesse saada, sest Venemaal võis edu saavutada vaid sotsialismi ja mitte liberalismi sümboolikat kasutav ning ilmtingimata totalitaarsest maailmavaatest innustatud liikumine. 1905. aasta revolutsiooni ideede algelisus ja räigus, milles võis ära tunda vene nihilismi pärandi, tõukasid kultuurirenessansi tegelased revolutsioonilisusest eemale ja kutsusid neis esile vaimse reaktsiooni. Sellal toimus vene intelligentsi maailmavaateliste väärtuste ümberhindamine. Väljenduse leidis see omal ajal kõmu tekitanud kogumikus «Vehhi», kus teravalt kritiseeriti revolutsioonilise intelligentsi materialismi, positivismi, utilitarismi, tema ükskõiksust vaimse elu väärtuste suhtes. Võideldi vaimu eest, kuid sel võitlusel polnud laiemat sotsiaalset mõju. Vene intelligentsi vanade traditsioonide kohaselt võeti võitlust vaimu eest vastu kui reaktsioonilisust, peaaegu nagu vabaduspüüdluste reetmist. Niisugune oli revolutsioonieelne kultuuriatmosfäär. Revolutsioonilises liikumises endas tuli aga ilmsiks narodnikute traditsioone jätkavate sotsialistide-revolutsionääride ning sotsiaaldemokraatide- menševike nõrkus ja ettevalmistamatus. See oli Vene parlamendi embrüo, veel üsna õigusteta Riigiduuma ning esimese suure liberaalse partei, P. Miljukovi juhitud nõndanimetatud kadettide partei asutamise aeg. Vene elu pealispinnal hakkas liberalism näiliselt üsna suurt osa etendama ja valitsuski pidi temaga arvestama. Kuid Venemaa ja Vene revolutsiooni saatuse suurim paradoks on seiles, et liberaalsed, õiguse ja sotsiaalse reformismi ideed osutusid Venemaal utoopilisteks. Bolševism aga oli kõige vähem utoopiline ja kõige realistlikum, vastas 1917. aastal kõige rohkem Venemaal kujunenud situatsioonile ning oli kõige ustavam mõningatele põlistele vene traditsioonidele - universaalse sotsiaalse tõe maksimalistlikult mõistetud venepärastele otsingutele ning vägivalla abil valitsemise ja võimutsemise venelikele meetoditele. Selline olukord oli tingitud kogu Vene ajaloo senisest käigust, kuid ka meie loovate vaimsete jõudude nõrkusest. Kommunism sai Venemaa möödapääsmatuks saatuseks, vene rahva saatuse siseteguriks.

VI peatükk VENE KOMMUNISM JA REVOLUTSIOON

1.

Nagu iga suur revolutsioon, on ka Vene revolutsioon oma printsiipidelt universalistlik, tema teostamise sümboolika oli internatsionaalne, kuid ta on ka sügavalt rahvuslik ja natsionaliseerub üha enam ja enam oma tulemustelt. Kommunismi üle otsustamise teeb raskeks just tema kahetine iseloom - venepärane ning rahvusvaheline. Kommunistlik revolutsioon võis toimuda ainult Venemaal. Lääne inimestele peab vene kommunism paistma aasialiku kommunismina. Ja vaevalt oleks selline kommunistlik revolutsioon võimalik Lääne-Euroopa maades, mõistagi saaks seal kõik teisiti olema. Vene kommunistliku revolutsiooni internatsionalismgi on puhtvenelik ja rahvuslik. Ma kaldun arvama, et isegi juutide aktiivne osa vene kommunismis on väga iseloomulik Venemaale ja vene rahvale. Vene messianism sarnaneb juudi messianismiga. Lenin oli tüüpiline vene inimene. Tema karakteerses ja ilmekas näos oli midagi venelik-mongollikku. Lenini iseloomus oli tüüpiliselt venelikke ja mitte intelligentsile, vaid vene rahvale omaseid jooni: lihtsus, terviklikkus, jõhkrus, sallimatus ilustamise ja retoorika vastu, praktilisus mõtlemises, moraalsel pinnal kaldumine nihilistlikku künismi. Mõnes mõttes meenutab ta seda vene tüüpi, mis leidis geniaalse väljenduse L. Tolstois, kuigi Leninil puudub Tolstoile omane komplitseeritud siseelu. Lenin on tehtud ühest tükist, ta on monoliitne. Lenini roll demonstreerib suurepäraselt isiksuse osa ajaloolistes sündmustes. Lenin sai revolutsiooni juhiks tõusta ja oma ammuse plaani realiseerida seetõttu, et ta ei olnud tüüpiline vene intelligent. Vene sektantliku intelligendi omadused olid temas ühendatud Vene riiki rajanud ja suurendanud vene inimeste joontega. Tšernõševski, Netšajev, Tkatšov, Zeljabov liitusid temas Moskva suurvürstide, Peeter Suure ja despootlikku tüüpi vene riigimeestega. Selles on tema füsiognoomia originaalsus. Lenin oli revolutsionäär-maksimalist ja riigitegelane. Revolutsiooniidee ja totalitaarse revolutsioonilise maailmavaate äärmuslik maksimalism ühinesid temas võitlusvahendite ning praktilise poliitika paindlikkuse ja oportunismiga. Ainult sellistele inimestele kuulub edu ja võit. Lihtsus, sirgjoonelisus ja nihilistlik ateism olid temas kõrvuti salalikkuseni ulatuva kavalusega. Leninis polnud raasugi revolutsioonilisest boheemlusest, mida ta ei suutnud taluda. Selles on ta vastandiks niisugustele inimestele nagu Trotski või vasakpoolsete menševike liider Martov. Isiklikus elus armastas Lenin korda ja distsipliini, oli hea perekonnainimene, talle meeldis istuda kodus ja töötada, ta ei sallinud lõputuid kohvikuvaidlusi, millele radikaalne vene intelligents nii aldis oli. Temas ei olnud mitte midagi anarhistlikku ning anarhismi ta ei sallinud, paljastades alatasa selle reaktsioonilist loomust. Ta ei talunud ka revolutsioonilist romantikat ja suurte sõnade tegemist. Olles rahvakomissaride nõukogu esimees ning Nõukogude Venemaa juht, ründas ta pidevalt neid jooni kommunistide juures. Ta materdas kommuniste ninakuse ja valetamise pärast. Ta oli «vasakpoolsuse lastehaiguse» vastu kommunistlikus parteis. Aastal 1918, kui Venemaad ähvardasid kaos ja anarhia, teeb Lenin oma kõnedes üle inimjõu käivaid pingutusi vene rahva ning kommunistide eneste distsiplineerimiseks. Ta kutsub üles kõige elementaarsemaks
-  tööks, distsipliiniks, vastutuseks, teadmisteks ja õpinguteks, positiivseks ülesehituseks, ei kutsu mitte üksnes purustama, ründab revolutsioonilist sõnadetegemist, toob päevavalgele anarhismikallakuid, ta on nagu tõeline loitsija kuristiku serval. Ning ta pani seisma Venemaa kaootilise lagunemise, peatades selle despootlikul ja türanlikul viisil. Selles sarnanes ta Peetriga. Lenin propageeris julma poliitikat, kuid ise ta julm ei olnud. Ei armastanud, kui talle kaevati Tšekaa hirmutegude peale, öeldes, et see pole tema asi, et revolutsiooni puhul on see paratamatu. Kuid ta ise poleks tõenäoliselt olnud võimeline Tšekaad juhtima. Eraelus oli Lenin üpris heasüdamlik. Ta armastas loomi, armastas naerda ja nalja teha, hoolitses liigutavalt oma ämma eest ning tegi talle tihti kingitusi. Need jooned ajendasid Malapartet iseloomustama teda kui väikekodanlast, mis pole päris õige. Oma noorpõlves kummardas Lenin Plehhanovit, suhtus temasse peaaegu hardusega ja ootas kirgliku erutusega esimest kohtumist Plehhanoviga. Pettumine Plehhanovis, kelle juures ta märkas väiklast enesearmastust, auahnust, üleolevalt põlglikku suhtumist seltsimeestesse, oli Lenini jaoks pettumus inimestes üldse. Kuid esimese tõuke Lenini revolutsioonilise maailma- ja ellusuhtumise kujunemiseks andis tema venna hukkamine, kes oli seotud terrorismiaktiga. Lenini isa oli kindrali aukraadi ja aadliseisuse välja teeninud provintsiametnik. Pärast Lenini venna hukkamist poliitilise kurjategijana pöördus seltskond tema perekonnast eemale. Ka see süvendas noore Lenini pettumust inimestes. Tal kujunes välja küüniliselt ükskõikne suhtumine inimestesse. Uskumata inimesse, tahtis ta elu siiski nii korraldada, et inimestel oleks kergem elada, et kaoks inimese rõhumine inimese poolt. Filosoofia, kunsti, üldse vaimse kultuuri vallas oli Lenin väga mahajäänud ja elementaarsel tasemel, tema maitsed ja sümpaatiad pärinesid eelmise sajandi 60. ja 70. aastatest. Ühiskondlik revolutsioonilisus oli temas liitunud vaimse reaktsioonilisusega. Lenin rõhutas kangekaelselt Vene revolutsiooni originaalset, rahvuslikult eripärast iseloomu. Ta ei väsinud rääkimast, et Vene revolutsioon ei tule selline, nagu marksistlikud doktrinäärid ette kujutasid. Selles asjas korrigeeris ta alati marksismi. Ta lõi Vene revolutsiooni teooria ja taktika ning viis need ellu. Menševikke süüdistas ta marksismi pedantlikus järgimises ning tolle printsiipide abstraktses ülekandmises vene pinnale. Lenin polnud marksismiteoreetik nagu Plehhanov, vaid revolutsiooniteoreetik. Kõik tema poolt kirjutatu käsitles vaid revolutsiooni teooriat ja praktikat. Mitte kunagi ei loonud ta programmi, teda huvitas ainult üks teema - vene revolutsionääre oli see kõige vähem huvitanud -: kuidas haarata võim ja kuidas selleks jõude koondada. Sellepärast ta võitiski. Kogu Lenini maailmanägemine oli kohandatud revolutsioonilise võitluse tehnikale. Juba varakult, ammu enne revolutsiooni, mõtles ta ainsana sellele, mis saab siis, kui võim on kätte võidetud, ja kuidas seda võimu organiseerida. Lenin on imperialist, mitte anarhist. Kogu tema mõtlemine oli imperialistlik ning despootlik. Sellest ka tema maailmanägemise jäikus ja ahtus, keskendumine ainult ühele, tema mõtete kesisus ja askeetlikkus, vabadusele kutsuvate loosungite algelisus. Lenini kultuuritüüp oli madal, palju jäi talle teadmatuks ja arusaamatuks. Igasugusesse rafineeritud mõtlemisse ning vaimuellu suhtus ta tõrjuvalt. Ta luges ja õppis palju, kuid teadmiste haare ning vaimne kultuur jäid väheseks. Teadmisi omandas ta kindla sihiga - võitluseks ja tegevuseks. Kaemusvõime tal puudus. Marksismi tundis Lenin hästi, tal oli ka mõningaid teadmisi majandusteadusest. Filosoofilisi teoseid luges ta üksnes võitluslikul eesmärgil, et õiendada arveid ketseritega ning marksismi revideerijatega. Selleks, et paljastada Machi ja Avenariust, kellest olid vaimustatud bolševikud Bogdanov ning Lunatšarski, luges Lenin läbi terve virna filosoofilist kirjandust. Kuid tal puudus filosoofiline kultuur, tal oli seda veel vähem kui Plehhanovil. Kogu elu sõdis ta tervikliku totalitaarse maailmavaate eest, mida oli vaja võitluseks ja mis pidi kontsentreerima revolutsioonilist energiat. Sellest totalitaarsest süsteemist ei lubanud ta eemaldada ühtki osist, nõudes, et kõik võetaks tervikuna omaks. Ja mingis mõttes oli tal õigus. Ta ei eksinud, väites, et Machist, Avenariusest või Nietzschest vaimustumine rikub bolševistliku maailmavaate terviklikkust ja nõrgendab võitlusvõimet. Ta sõdis terviklikkuse ja järjekindluse eest võitluses, niis pole võimalik ilma tervikliku ja dogmaatilise usutunnistuseta, ilma ortodokssuseta. Võitluses mis tahes stiihilisusega nõudis ta teadlikkust ja organiseeritust. See on tema põhimotiiv. Ning võitluseks - revolutsiooni sihtide saavutamiseks - olid tema arvates lubatud kõik vahendid. Kõik, mis teenib revolutsiooni huve, oli talle hea, kõik, mis neid takistab. oli halb. Lenini revolutsioonilisuse läte oli moraalne, ta ei suutnud taluda ebaõiglust, rõhumist, ekspluateerimist. Kuid maksimalistlikust revolutsiooniideest täielikult haaratuna kaotas ta lõpuks võime teha vahet hea ja kurja vahel, minetas vahetu suhtumise elavatesse inimestesse, hakkas lubama pettust, valet, vägivalda ja julmust. Lenin ei olnud halb inimene, temas oli mõndagi head. Ta oli omakasupüüdmatu, absoluutselt truu ideele, ei olnud isegi eriti auahne ega võimulembene, mõtles vähe enda peale. Kuid täielik haaratus ainult ühest ideest ahendas kohutavalt tema teadvust, tõi kaasa moraalse degeneratsiooni ja täiesti amoraalsete võitlusvahendite lubatuks pidamise. Lenin oli fatalistlik inimene ja selles peitub tema jõud. Lenin oli üdini revolutsionäär just seetõttu, et kogu elu propageeris ja kaitses ta terviklikku, totalitaarset maailmanägemist ning ei lubanud selle terviklikkuse vähimatki rikkumist. Siit johtubki meie jaoks esmapilgul arusaamatu kirglikkus ja raevukus, millega ta võitleb väikseimategi kõrvalekaldumiste vastu tollest, mida tema ise pidas marksistlikuks ortodokssuseks. Ta nõuab igalt end marksistiks pidavalt ja sotsiaalset revolutsiooni teenida tahtvalt inimeselt ortodoksseid ning maailmavaate totalitaarsusega kooskõlas olevaid, s. t revolutsioonilisi vaateid tunnetuse, mateeria, dialektika jms suhtes. Kui te ei ole dialektiline materialist, kui te eelistate puhtfilosoofilistes, gnoseoloogilistes küsimustes Machi vaateid, siis olete totalitaarse ja tervikliku revolutsioonilisuse reetur ning teid tuleb välja visata. Kui Lunatšarski püüdis täielikult ateismist lähtudes hakata jumalaotsinguist ja jumalaehitamisest rääkima, siis tungis Lenin bolševike fraktsiooni kuuluvale Lunatšarskile raevukalt kallale. Sellest, et Lunatšarski oli terviklikku marksistlikku maailmavaadet komplitseerinud, et ta ei olnud dialektiline materialist, oli küllalt tema ekskommunitseerimiseks. Mis sellest, et menševikel on seesama lõppideaal, mis Leninil, et nad on samuti töölisklassile andunud - neil pole terviklikkust, nad pole oma suhtumises revolutsiooni totalitaarsed. Nad tegid asja keeruliseks juttudega sellest, et Venemaa vajab kõigepealt kodanlikku revolutsiooni, et sotsialism on saavutatav alles pärast kapitalismiperioodi, et tuleb oodata töölisklassi teadvuse arengut, et talupojad on reaktsiooniline klass jmt. Samuti ei pööranud menševikud erilist tähelepanu terviklikule maailmavaatele, kohustuslikule dialektilise materialismi usutunnistusele, mõned neist olid tavalised positivistid ja, mis eriti kohutav, neokantiaanid, s. t «kodanliku» filosoofia pooldajad. Koik see nõrgendas revolutsioonilist tahet. Lenini jaoks on marksism eelkõige õpetus proletariaadi diktatuurist. Menševikud aga pidasid põllumajanduslikul ja talupoeglikul maal proletariaadi diktatuuri võimatuks. Menševikud tahtsid olla demokraadid, toetuda enamusele. Lenin pole demokraat, tema printsiibiks pole enamus, vaid valitud vähemus. Sellepärast on talle sageli ette heidetud blankismi. Ta planeeris revolutsiooni ja revolutsioonilist võimuhaaramist, eirates täielikult tohutute töölishulkade teadvuse arengut ja objektiivseid majanduslikke protsesse. Kogu Lenini maailmavaatest tulenes diktatuur, ühtlasi kujundas ta ise oma maailmavaadet diktatuurist lähtudes. Ta kinnistas diktatuuri koguni filosoofias, nõudes dialektilise materialismi diktaati mõtlemise üle. Eesmärgiks, mida Lenin erakordse järjekindlusega taotles, oli terviklikule revolutsioonilis-marksistlikule maailmavaatele toetuva, hästiorganiseeritud ja raudse distsipliiniga vähemust esindava tugeva partei loomine. Parteil peab olema doktriin, kus mitte midagi ei tohi muuta, ja ta peab valmistuma ette diktatuuriks terve elu üle. Äärmuseni tsentraliseeritud parteiorganisatsioon ise oli juba diktatuur väiksemais mõõtmeis. Iga parteiliige oli allutatud keskuse diktaadile. Lenini poolt paljude aastate jooksul loodud bolševike partei pidi saama eeskujuks kogu Venemaa organiseerimisele tulevikus. Ning tõepoolest organiseeriti terve Venemaa bolševike parteilise organisatsiooni malli järgi. Kogu Venemaa ja vene rahvas allutati kommunistliku partei ja selle keskorgani diktatuurile ning kommunistliku diktaatori doktriin valitses ka venelaste mõtteid ja südametunnistust. Lenin eitas parteisisest vabadust ning see vabaduseeitus kanti üle tervele Venemaale. See ongi too maailmavaateline diktatuur, mida Lenin ette valmistas. Suuteline seda tegema oli Lenin ainult seetõttu, et ta ühendas endas kaks traditsiooni - vene revolutsioonilise intelligentsi kõige maksimalistlikumate voolude ja vene ajaloolise võimu kõige despootlikumate ilmingute traditsioonid. Sotsiaaldemokraadid, menševikud ja sotsialistid-revolutsionäärid jäid vaid esimese traditsiooni juurde ning sedagi pehmendatud kujul. Ühendanud endas need XIX sajandil surmavaenlastena võidelnud traditsioonid, oli Lenin võimeline planeerima kommunistliku riigi kujundamist ja selle täide viima. Kui paradoksaalselt see ka kõlab, bolševism on vene suurriikluse, vene imperialismi kolmas ilmaletulek - esimeseks oli Moskva tsaaririik, teiseks Peetri impeerium. Bolševism on väljas tugeva ja tsentraliseeritud riigi eest. Sotsiaalse õigluse püüdlus ühines riikliku võimsuse tahtega ja see teine tunne osutus tugevamaks. Venemaa ellu tungis bolševism ülimal määral militariseeritud jõuna. Ent ka vana Vene riik oli alati olnud militaristlik. Lenini ja kõigi tema järglaste jaoks oli võimuprobleem põhiline. See eristas bolševlkke kõigist teistest revolutsionääridest. Nad lõid politseiriigi, mis valitsemisviisidelt oli vanale Venemaale väga sarnane. Ent võimu organiseerida ning tööliste ja talupoegade hulki endale allutada polnud võimalik ainult relvajõu ja pelga vägivalla abil. Oli vaja terviklikku doktriini, terviklikku maailmanägemist, ühendavaid sümboleid. Moskva tsaaririigis ja Vene impeeriumis hoidis rahvast koos usuline ühtsus. Uus ühtne usk rahvahulkade jaoks pidi olema elementaarsetes sümbolites väljendatav. Venepäraseks transformeeritud marksism sobis selleks täielikult. Proletariaadi, s. о kommunistliku partei diktatuuri ettevalmistamise mõistmiseks on eriti huvitav Lenini bro- šüür «Mis teha?» - hiilgav näide revolutsioonilisest poleemikast, mis on kirjutatud juba 1902. aastal, kui bolševikud ja menševikud polnud veel lahku löönud. Selles teoses võitles Lenin peamiselt nn «ökonomismi» ja revolutsiooni ettevalmistamise stiihilisuse vastu, ökonomism eitas revolutsioonilise maailmavaate ja revolutsioonilise tegevuse terviklikkust. Stiihilisusele vastandas Lenin ühiskondlikke protsesse valitsema kutsutud revolutsioonilise vähemuse teadlikkuse. Ta nõuab organiseerimist ülalt, mitte alt, mis tähendab diktaatorlikku, mitte demokraatlikku tüüpi organisatsiooni. Lenin mõnitas neid marksiste, kes loodavad kõike ühiskonna stiihiliselt arengult. Ta ei taotlenud Venemaal väga nõrga empiirilise proletariaadi diktatuuri, vaid proletariaadi idee diktatuuri, mille kandjaks võib olla tühine vähemus. Lenin oli alati antievolutsionist, tegelikult ka antidemokraat, mis ei ole jätnud avaldamata mõju noorele kommunistlikule filosoofiale. Materialist Leninis ei olnud kübetki relativismi, seda ning skeptitsismi ta vihkas kui kodanliku vaimu sigitisi. Lenin on absolutist ja usub absoluutset tõde. Materialismi baasil on väga raske luua absoluutset tõde eeldavat tunnetusteooriat, kuid Leninit see ei häiri. Terviklik revolutsiooniline tahe kompenseerib tema uskumatut naiivsust filosoofias. Absoluutne tõde ei tuletu tunnetusest ega mõtlemisest, vaid pingestatud revolutsioonilisest tahtest. Ning ta tahab selekteerida need inimesed, kellel on selline tahe. Totalitaarne dialektiline marksism ongi absoluutne tõde. See absoluutne tõde on revolutsiooni teostamise ning diktatuuri rajamise tööriist. Kuid kogu elutäiust, niihästi poliitikat ja majandust kui ka mõtlemist, teadvust ning kultuuriloomingut hõlmava totalitaarse doktriini aluseks olev õpetus saab olla ainult usuobjekt. Kogu vene intelligentsi ajalugu valmistas ette kommunismi. Kommunismis võib näha tuttavaid jooni: sotsiaalse õigluse ja võrdsuse janunemist, töötavate klasside tunnistamist kõrgeimaks inimtüübiks, vastikust kapitalismi ja kodanluse vastu, tervikliku maailmavaate ning ellusuhtumise püüdlemist, sektantlikku sallimatust, kahtlustavat ja vaenulikku suhtumist kultuurieliiti, absoluutset siinpoolsust, vaimu ning vaimsete väärtuste eitamist, peaaegu teoloogilise loomuse omistamist materialismile. Koik need jooned on alati omased olnud vene revolutsioonilisele ja ka lihtsalt radikaalsele intelligentsile. Kui bolševikega ühinemata jäänud vana intelligentsi jäänused neis, kellele nad vastu hakkasid, ennast ära ei tundnud, siis on see ajalooline aberratsioon, mälukaotus emotsionaalse reaktsiooni tõttu. Vana revolutsiooniline intelligents lihtsalt ei mõelnud sellele, milliseks ta muutub, kui on võimu enda kätte saanud, ta oli harjunud end nägema ilma võimuta ja rõhutuna ning nii võimulolek kui rõhumine näisid talle täiesti võõra, teistsuguse inimtüübi tekitatuna, kuigi neis oli süüdi ka tema. Selles on vene intelligentsi loojaku ja transformeerumise paradoks pärast võidukat revolutsiooni. Osast intelligentidest said oma psüühikat uute tingimustega kohandavad kommunistid, teine osa ei võtnud oma minevikku unustades sotsialistlikku revolutsiooni vastu. Juba sõda tekitas uue hingetüübi, mis kaldus kogu elu korraldamisel kasutama sõjalisi meetodeid, oli valmis praktiseerima metoodilist vägivalda, armastas võimu ja kummardas jõudu. See tüüp on ülemaailmne, ühteviisi kommunismis ja fašismis esinev nähtus. Venemaale ilmus uue näoilmega, uus antropoloogiline tüüp. Seda tüüpi inimestel on kunagistest intelligentidest erinev kõnnak ja žestid. Niisama nagu 60. aastatel nihilistide ilmumisega asendus 40. aastate idealistide mahedam tüüp kalgimaga, toimus samalaadne, kuid palju suuremais mõõtmeis protsess sõjastiihiast sündinud võiduka revolutsiooni stiihias. Seejuures etendab nihilistide ajastu «mõtlevate realistidega» geneetiliselt seotud vana intelligents sama osa, mis 60. aastail kuulus 40. aastate idealistidele, esindades pehmemat tüüpi. Mälu nõrgenemise tõttu ja afekti mõju all unustab vana intelligents oma põlvnemise Tšernõševskist, kes põlgas Herzenit kui 40. aastate pehmet idealisti. Kommunistid nimetasid vana revolutsioonilist ja radikaalset intelligentsi põlastusega kodanlikuks, nii nagu 60. aastate nihilistid ja sotsialistid olid 40. aastate intelligentsi nimetanud aadellikuks ning härrandlikuks. Uues kommunistlikus tüübis tõrjuti vanad tõearmastuse ja kaastundlikkuse motiivid välja jõu ning võimu motiivide poolt. Selles tüübis tekkis kalkus, mis läks üle julmuseks. Uus tüüp osutus Lenini plaani jaoks väga sobivaks, sellest sai kommunistliku partei moodustamise materjal, ta hakkas võimutsema tohutul maal. Revolutsiooni ajal valitsema hakanud uus tüüp komplekteerub tööliste ja talupoegade hulgast, ta on sõjaväelises! ja parteilisest distsipliinist läbi käinud. Altpoolt tulnud inimestele olid võõrad vene kultuuri traditsioonid, nende kirjaoskamatutel ja ainuüksi usust elavatel isadel ning vanaisadel polnud mingit kultuuri. Neile oli omane ressentiment vana kultuuri inimeste vastu, mis võiduhetkel muutus kättemaksuhimuks. Psühholoogiliselt saab sellega palju ära seletada. Minevikus kandis rahvas oma kannatustekoormat vaikselt ja vaguralt, kuigi tunnetas tööinimeste rõhumisele ja ekspluateerimisele rajatud sotsiaalset ebaõiglust. Aga siis saabus tund, mil rahva kannatus katkes, ja kogu tema hingestruktuur pöördus ümber. See on tüüpiline protsess. Vaikimine ja vagurus võivad muutuda raevuks ning metsikuseks. Lenin poleks suutnud oma plaane revolutsiooniks ja võimu ülevõtmiseks realiseerida ilma pöördeta rahva hinges. See pööre oli nii suur, et seni irratsionaalsetes uskumustes elanud ja irratsionaalsele saatusele kuuletunud rahvas läks äkki kogu elu ratsionaliseerimisest peaaegu segaseks, hakkas uskuma ratsionaliseerimise võimalusse ilma igasuguse irratsionalismita, hakkas Jumala asemel uskuma masinasse. Vene rahvas läks telluursest perioodist, kus ta oli elanud maa müstilise võimu all, üle tehnilisse perioodi, hakkas uskuma masina kõikvõimsusse ning vanast instinktist tulenevalt suhtuma masinasse kui tootemisse. Rahva hinges on sellised ümberlülitused võimalikud. Lenin oli marksist ja uskus proletariaadi missiooni kui ainuvõimalikku. Ta uskus, et maailm on jõudnud proletaarsete revolutsioonide ajastusse. Kuid ta oli venelane ja tegi revolutsiooni Venemaal - täiesti erandlikul maal. Tal oli erakordne vaist ajaloolise situatsiooni tabamiseks. Ta tundis, et tema tund on tulnud. Tund tuli tänu vana korda laostama hakanud sõjale. Tarvis oli teha talupoeglikul maal maailma esimene proletaarne revolutsioon. Ja ta tundis end vabana igasugusest marksistlikust tähenärimisest, millega menševikest marksistid teda tüütasid. Ta kuulutas välja tööliste ja talupoegade revolutsiooni ning tööliste ja talupoegade vabariigi. Tema otsus ära kasutada talupoegi proletaarse revolutsiooni tarbeks hämmastas küll marksiste-doktrinääre, kuid tõi talle edu. Eelkõige viis Lenin läbi agraarrevolutsiooni, toetudes paljus varem sotsialistide-narodnikute poolt kavandatule. Leninism võttis muudetud kujul üle revolutsioonilise narodnikluse ja mässumeelsuse elemente. Vanu traditsioone esindanud sotsialistid-revolutsionäärid tõrjuti tarbetuma eemale. Lenin tegi kõike paremini, kiiremini ja radikaalsemalt kui nemad, ta andis neist enam. Sellega kaasnes uuele psüühilisele tüübile ja uutele tingimustele vastava uue revolutsioonilise moraali väljakuulutamine. See moraal juba erines vana revolutsioonilise intelligentsi omast, oli antihumaansem ega häbenenud ühtki metsikust. Lenin on antihumanist ja samuti ka antidemokraat. Selles mõttes on ta uue, mitte ainult kommunistlike, vaid ka fašistlike putšide ajastu inimene. Leninism on uut tüüpi füürerlus, mis sünnitab diktaatorivõimuga massijuhte. Edaspidi matkivad Leninit Mussolini ja Hitler. Täiuslik diktaatorist juhi tüüp on Stalin. Leninism muidugi ei ole veel fašism, kuid stalinism on fašismile juba väga sarnane. 1917. aastal, s. о viisteist aastat pärast brošüüri «Mis teha?», kirjutab Lenin raamatu «Riik ja revolutsioon» - ehk kõige huvitavama tema kirjutatust üldse. Selles teoses visandas Lenin revolutsiooni ja revolutsioonilise võimu organiseerimise pikaajalise plaani. Plaani visandamine iseendast ei vääri tähelepanu, kuid on märkimisväärne, et ta selle plaani ka teoks tegi, nähes selgelt ette, kuidas kõik läheb. «Riigis ja revolutsioonis» teoretiseerib Lenin riigi rolli üle kapitalismist sotsialismi ülemineku perioodi], mis võib vähem või rohkem aega võtta. Marxil endal selline käsitlus puudub, kuna ta ei näinud ette kommunismi teostamist konkreetselt ega seda, millise kuju võib proletariaadi diktatuur võtta. Me nägime, et Lenini jaoks on marksism eelkõige proletariaadi diktatuuri teooria ja praktika. Marxi põhjal oli võimalik teha anarhistlikke, riiki üldse eitavaid järeldusi. Niisuguste revolutsioonilise võimu organiseerimise ja proletariaadi diktatuuri suhtes ilmselt ebasoodsate anarhistlike järelduste vastu astus Lenin otsustavalt välja. Tulevikus peab riik tõesti tarbetuna välja surema, kuid üleminekuperioodil peab riigi roll veelgi kasvama. Proletariaadi, s. о kommunistliku partei diktatuur tähendab tugevamat ja despootlikumat riigivõimu kui kodanlikes riikides. Marksistliku teooria järgi oli riik alati klassivõimu organisatsioon, valitsevate klasside diktatuur rõhutud ja ekspluateeritud klasside üle. Riik sureb välja, lõplikult asendudes pärast klasside kadumist organiseerunud ühiskonnaga. Riik eksisteerib seni, kuni on olemas klassid. Kuid klassid ei kao kohe pärast revolutsioonilise proletariaadi võitu täielikult. Lenin ei arvanud sugugi, et pärast oktoobrirevolutsiooni teostub kommunistlik ühiskond Venemaal lõplikult. Ees seisab veel ettevalmistusprotsess ja halastamatu võitlus. Selle ettevalmistusperioodi ajal, kui ühiskond pole veel muutunud täiesti klassivabaks, on tugeva tsentraliseeritud võimuga riik vajalik proletariaadi diktatuuri teostamiseks kodanlike klasside üle ja nende mahasurumiseks. Lenin ütleb, et «kodanlik» riik tuleb revolutsioonilise vägivalla abil hävitada, selle asemele loodud «proletaarne» riik aga sureb välja sedamööda, kuidas saab teoks klassideta kommunistlik ühiskond. Minevikus surus kodanlus maha proletariaati, diktaatorilikult valitsetava proletaarse riigi üleminekuperioodil peab proletariaat suruma maha kodanlust. Ametnikud täidavad sellel perioodil tööliste käske. Lenin toetub oma raamatus peamiselt Engelsile ja tsiteerib teda pidevalt. „Kuni proletariaadil on veel riiki tarvis, ei vaja ta seda mitte vabaduse huvides, vaid oma vastaste alistamiseks,» kirjutab Engels Bebeiile 1875. aastal. Selles küsimuses on Engels Lenini otsene eelkäija. Lenini järgi pole ei proletariaadile ega kommunismi ülesehitamiseks demokraatiat üldse vaja. Demokraatia ei ole tee proletaarse revolutsiooni juurde. Kodanlik demokraatia ei saa evolutsioneeruda kommunismiks - selleks et kommunismi rajada, tuleb kodanlik demokraatlik riik hävitada. Ja pärast proletaarse revolutsiooni võitu on demokraatia ülearune ning kahjulik kui diktatuuri vastand. Demokraatlikud vabadused ainult segavad kommunismiriigi ülesehitamist. Lenin ei uskunudki demokraatlike vabaduste reaalset olemasolu - need on vaid kamuflaaž kodanluse huvidele ja võimule. Kodanlikes demokraatiates eksisteerivad samuti diktatuurid, mille diktaatoreiks on raha ja kapital. Kahtlemata on selles oma tõetera olemas. Sotsialismis sureb välja igasugune demokraatia. Kommunismi ülesehitamise esimesteks faasideks ei saa olla vabadus ning võrdsus. Lenin ütles selle õtse välja. Proletariaadi diktatuur saab olema halastamatu vägivald ja ebavõrdsus. Vastupidiselt marksismi doktrinäärsele tõlgendamisele kinnitas Lenin poliitika ilmset primaarsust majanduse suhtes. Tema jaoks on peamine tugeva võimu probleem. Erinevalt menševike doktrinäärsest marksismist nägi Lenin Venemaa poliitilises ja majanduslikus mahajäämuses eelist sotsiaalse revolutsiooni teostamisel. Kodanikuõiguste ja -vabadustega harjumatul, isevalitsusliku monarhiaga maal on kergem kehtestada proletariaadi diktatuuri kui Lääne demokraatiates. See on kindlasti õige. Sajanditevanused võimule allumise instinktid tuleb proletaarse riigi hüveks ära kasutada. Seda nägi ette K. Leontjev. Tööstuslikult mahajäänud, kapitalistlikult vähearenenud maal on kergem organiseerida kommunistlikule plaanile vastavat majanduselu. Selles küsimuses on Lenin traditsiooniline vene sotsialist-narodnik, tema väitel toimub revolutsioon Venemaal originaalselt - eirates Lääne eeskujusid, s. t tegelikult Marxi ja tema doktrinäärset tõlgendust. Kuid kõik peab sündima Marxi nimel. Kuidas ja miks tuleb lõpp tollele vägivallale ja sundusele, tollele täielikule vabadusetusele, mis on proletaarse diktatuuri ja kommunismile ülemineku perioodile iseloomulikud? Lenini vastus sellele on väga lihtne, liigagi lihtne. Alguses on vaja kogeda drilli, sundust ja ülalt tulevat raudset distsipliini. Sunnile allutatakse nii vana kodanluse jäänused kui ka tööliste ja talupoegade hulgad ning diktaatoriks kuulutatud proletariaat ise. Pärast, ütleb Lenin, on inimesed harjunud täitma ühiselu elementaarseid nõudeid, adapteerunud uute tingimustega, ja siis kaob vägivald inimeste kallal, riik sureb välja, on lõpp diktatuuril. Siin kohtame väga huvitavat ilmingut. Lenin ei uskunud inimesse, ei tunnustanud temas mitte mingisuguse sisemise alge olemasolu, ei uskunud vaimu ega vaimset vabadust. Kuid ta uskus piiritult inimese ühiskondlikku dresseerimisse, uskus, et ühiskonna sunniviisiline organiseerimine võib luua millise uue inimese tahes, näiteks täiusliku sotsiaalse inimese, kes enam vägivalda ei vaja. Ka Marx uskus, et uus inimene on vabrikuis fabritseeritav. Selles oli Lenin utopist, kuid tema utoopia oli realiseeritav ning realiseeritigi. Ainult ühte ei näinud ta ette. Ta ei osanud ette näha, et ühe klassi rõhumine teise poolt võib võtta täiesti uusi, kapitalismist erinevaid vorme. Tugevdades riigivõimu, loob proletariaadi diktatuur hiiglasliku bürokraatia, mis katab ämblikuvõrguna kogu maa, allutades endale kõik. See uus nõukogude bürokraatia, tugevam kui tsaariaegne, ongi uus privilegeeritud klass, mis tohib rahvamasse halastamatult ekspluateerida. Ning seda ta teebki. Kõikjal saab lihttööline 75 rubla kuus, aga nõukogude ametnik või spetsialist saab 1500 rubla. Ja see koletu ebavõrdsus valitseb kommunistlikus riigis. Nõukogude Venemaa on riigikapitalistlik maa, kus ekspluateeritakse nagu erakapitalismiski. Üleminekuperiood võib venida lõpmatuseni. Need, kes Venemaad valitsevad, hakkavad võimu nautima ega taha muudatusi, mis on kommunismi lõplikuks ülesehitamiseks vajalikud. Võimutahe muutub peamiseks, hakatakse võitlema võimu kui eesmärgi, mitte kui vahendi eest. See kõik jäi Lenini silmaringist välja. Siin on ta eriti utopistlik ja ülimalt naiivne. Kasutades vahenditena valet ja vägivalda, samastus nõukogude riik ükskõik millise despootliku riigiga. Eelkõige on ta militaristlik politseinik. Tema välispoliitika ja kodanlike riikide diplomaatia on sarnased nagu kaks tilka vett. Kommunistlik revolutsioon oli venelikult originaalne, kuid uue elu tekkimise imet ei sündinud, Vana Aadam jäi alles ja jätkab tegutsemist, ehkki muutunud kujul. Vene revolutsiooni sümboolika oli marksismi-leninismi, aga mitte narodnikliku sotsialismi oma, millel seljataga vanad traditsioonid. Ent revolutsiooni puhkemise hetkeks oli narodniklik sotsialism Venemaal minetanud oma ühtsuse ja revolutsioonilise energia, ta oli ära lahtunud ning poolik, ta pidas demokraatia printsiipe kallimaks sotsialismi omadest; intelligentlikus ja alles veel kodanlikus veebruarirevolutsioonis võinuks ta mingit rolli mängida, kuid ta ei saanud seda teha oktoobrirevolutsioonis, s. t täiesti küpsel tasemel sotsialistlikus rahvarevolutsioonis. Marksism-leninism absorbeeris endasse kõik talle vajalikud narodnikliku sotsialismi elemendid, heites võimu haaramisel segavate faktoritena kõrvale tollele omase sügavama inimlikkuse ja moraalse tundlikkuse. Vana despootliku võimu moraal oli marksismile-leninismile lähemal.

2.

Arutlus Vene revolutsioonist eeldab arutlust revolutsioonist kui täiesti erilisest ja lõppkokkuvõttes vaimsest fenomenist rahvaste saatustes üldse. Ratsionalistlik ja moralistlik otsustamine revolutsiooni üle on absoluutselt viljatu, niisamuti nagu ka sõja üle, millel on revolutsiooniga palju ühist. Revolutsioon on irratsionaalne, ta tunnistab irratsionaalsete jõudude võimutsemist ajaloos. Revolutsioonide tegijad võivad teadlikult uskuda kõige ratsionalistlikumatesse teooriatesse ning nende nimel revolutsiooni teha, kuid revolutsioon on alati irratsionaalsete jõudude kuhjumise sümptoomiks. Ning seda tuleb kahetiselt mõista: esiteks tähendab see, et vana režiim on muutunud täiesti irratsionaalseks ning seda et õigusta enam miski, ja teiseks toimub revolutsioon ise rahva irratsionaalse stiihia vallandumise kaudu. Revolutsioonide organiseerijad tahavad alati irratsionaalset stiihiat ratsionaalseks muuta, kuid seesama stiihia on ühtlasi revolutsiooni tööriistaks. Lenin oli äärmuslik ratsionalist, ta uskus ühiskondliku elu täieliku ratsionaliseerimise võimalusse. Kuid ta oli ka fatalist, esindades seega irratsionaalse olemasolu ajaloos. Revolutsioon ongi fataalne, on saatuslik. Revolutsioone võib vaadelda kolmelt tasandilt:

1) revolutsiooniliselt ja kontrrevolutsiooniliselt, s. о revolutsioonis aktiivselt osalevate inimeste tasandilt;

2) ajaloolis-objektiivselt ning teaduslikult, s. о nende tasandilt, kes vaatlevad revolutsiooni tunnetuslikult, kuid sellest osa ei võta; ja

3) usulis-apokalüptiliselt ning historiosoofiliselt tasandilt, s. о nende tasandilt, kes on revolutsiooni sisemiselt omaks võtnud ja selle piineldes läbi elanud, kuid seisavad kõrgemal revolutsiooni banaalsetest võitlustest.

Kõige vähem saavad revolutsiooni tähendusest aru revolutsionäärid ja kontrrevolutsionäärid. Revolutsionäärid tavaliselt ei mõista revolutsiooni sellepärast, et see ei kattu nende ratsionalistlike ideedega, kuid oma orienteerituses tulevikku võivad nad olla selle tähenduse teokssaamise ning kõrgeima kohtumõistja tööriistadeks. Jõuetult ja viljatult minevikku orienteeritud kontrrevolutsionääridest saavad kohtualused, kes ei kahetse oma süüd ntng selles seisundis mitte midagi ei mõista. Objektiivsed ajaloolased võivad mõndagi selgitada allikakriitiliselt ning teisejärgulisi ajaloolisi põhjusi avastades, kuid revolutsiooni tähenduse mõistmist pole nad endale sihiks seadnudki. Tavaliselt räägivad nad teatud distantsi hoides, et revolutsioon oli paratamatu, mineviku poolt determineeritud, kuid selle tähendus avastamine ei ole enam ajalooteaduse, vaid historiosoofia asi. Ent ka historiosoofia võib revolutsiooni tähenduse probleemile läheneda ainult religioosselt aluselt. Muuseas on ajaloofilosoofia teatud mõttes alati ajalooteoloogia, tal on alati teadlik või ebateadlik usuline alus. Religioossel historiosoofial aga on ilmtingimata apokalüptiline värving. Ja nii avastabki kristlik religioosne historiosoofia, et revolutsioon tähendab ajaloosisest apokalüpsist. Apokalüpsis pole mitte ainult ilmutus maailma lõpust ja viimsepäevakohtust. Apokalüpsis on ka ilmutus lõpu alatisest ligiolekust ajaloos endas, ajas, mis on veel ajalooline, ilmutus kohtumõistmisest ajaloo üle ajaloo enda sees, tema ebaõnnestumiste paljastus. Meie patuses ja kurjas maailmas on katkematu astmeline areng osutunud võimatuks. Maailmas kumuleerub alati palju kurjust, palju mürke, pidevalt on toimumas kõdunemisprotsessid. Liiga tihti tuleb ette, et ühiskonnas ei leidu positiivseid, loovaid, uuendavaid jõude. Ja siis on möödapääsmatu kohtumõistmine ühiskonna üle, siis otsustatakse taevas, et revolutsioon on paratamatu, siis rebestub aeg, tuleb katkestus, tungivad sisse ajaloos irratsionaalsena näivad jõud, mis ülalt, mitte alt vaadatuna tähendavad Mõtte kohut mõttetuse üle, Ettehoolde toimimist pimeduses. Niisuguse mõtte omistas revolutsioonile reaktsionäär J. de Maistre31, kes polnud siiski päris puhtakujuline reaktsionäär. Revolutsioonil on ontoloogiline tähendus. See tähendus on pessimistlik, mitte optimistlik. Tähenduse avalikuks tegemine on suunatud nende vastu, kelle arvates ühiskond võib lõpmatuseni rahulikult ja muredeta eksisteerida isegi siis, kui sinna on kuhjunud hirmsaid mürke, kui seal valitsevad kurjus ja vale, mis väljastpoolt on varjatud ontlike vormidega ning mineviku ideaal ku jutlustega. Raske on mõista neid kristlasi, kes peavad revolutsiooni tema vägivaldsuse ja verisuse pärast lubamatuks, tunnistades samal ajal sõja täiesti lubatavaks ja kõlbeliselt õigustatuks. Sõda on veel vägivaldsem ning seal valatakse veel rohkem verd. Verine ja vägivaldne revolutsioon on patt, kuid patt on ka sõda, tihti veel suurem patt kui revolutsioon. Kogu ajalugu on suurel määral patune, verine ja vägivaldne. Kristlikul südametunnistusel on ajalooga raske leppida. See on kristliku teadvuse peamine paradoks. Kristlus on ajalooline nähtus, ta on Jumala ilmutus ajaloos, mitte looduses, ta tunnistab ajaloo mõtet. Ja samas pole kristlus kunagi ajalukku mahtunud, ta on alati olnud ajaloo poolt moonutatud, ta mõistab alati hukka ajaloo ebatõde ja ei luba ajalugu vaadelda optimistlikult. Sellepärast peabki ajalugu lõppema ja Jumala kohtu ette astuma, sest temas ei teostu Kristuse tõde. Revolutsioon on ajaloo väike apokalüpsis ning kohtumõistmine ajaloo sees. Revolutsioon sarnaneb surmaga, ta on minek läbi surma - patu paratamatu järelmi. Nii tuleb lõpp kogu ajaloole ja maailm tõuseb läbi surma minnes üles uueks eluks, niisamuti nagu ajaloos endas ja inimese individuaalses elus perioodiliselt saabub lõpp ja surm, et taassündida uuele elule. Sellest tuleneb revolutsiooni õudus ja jubedus, tema surmatoov ning verine kuju. Revolutsioon on patt ja patu tõend nagu sõdagi. Ent revolutsioon on ajaloo, kogu ajaloolise eksistentsi möödapääsmatu saatus. Revolutsioonis mõistetakse kohut ebatõe loonud kurjusejõudude üle, kuid kohutmõistvad jõud sünnitavad ise kurjust; revolutsioonis teevad kurjusejõud ka head, sest headusejõud olid võimetud oma headust ajaloos realiseerima.

Kristlikus ajaloos on revolutsioonid alati olnud kohtumõistjaks ajaloolise ristiusu üle, kristlaste üle, kes olid Kristuse tõe reetnud ning kristlust moonutanud. Just kristlaste jaoks on revolutsioon mõtestatud ja nemad peavad kõige enam sellest aru saama, sest revolutsioon on väljakutseks kristlastele - ta tuletab neile meelde nende poolt teoks tegemata tõde. Ajaloo tunnistamine tähendab ka revolutsiooni tunnistamist, tema tähenduse tunnistamist katastroofilise katkestusena patuse maailma saatuses. Revolutsiooni mõtte täieliku eitamisega jõutakse paratamatult ka ajaloo eitamiseni. Aga revolutsioon on kohutav ja kole, ta on inetu ja vägivaldne nagu lapse sünd ning sünnitava ema piinad, ta on inetu ja vägivallale allutatud nagu sündiv laps. Säärane on patuse maailma needus. Ja Vene revolutsiooni kohal on võib-olla rohkem kui üheski teises märgata Apokalüpsise kuma. Arutlused Vene revolutsiooni üle normatiivsest lähtepunktist, normatiivse religiooni, moraali, õiguse või majanduse seisukohast on naeruväärsed ja haledad. Revolutsioonitegijate tigedus on eemaletõukav, kuid revolutsiooni üle ei tohi otsustada ainult individuaalsest moraalist lähtudes. Kahtlemata on Vene revolutsioon suguluses kõigi teiste revolutsioonidega. Kuid ta on ka eriline, ainukordselt toimunud ja originaalne revolutsioon, mille põhjustasid Venemaa ajalooprotsessi omapära ning vene intelligentsi ainulaadsus. Mitte kusagil ei tule enam sellist revolutsiooni. Lääne kommunism on teistsugune nähtus. Esimestel revolutsiooniaastatel räägiti rahva hulgas tekkinud legendist bolševismi ja kommunismi kohta. Rahva teadvuses oli bolševism vene rahvuslik revolutsioon, metsiku rahvaliku stiihia tulvamine, kommunism aga pärit muulastelt, see on läänelik ja mittevenelik, ta surus rahva revolutsioonistiihia despootliku organisatsiooni kütkesse ehk - kui väljenduda õpetatult - muutis irratsionaalse ratsionaalseks. See on väga iseloomulik legend, mis tunnistab vene rahva naiselikku loomust, keda on alati vägistatud talle võõra meheliku alge poolt. Nii tajus rahvas ka Peetrit. Vene revolutsioon, nagu muide iga teinegi revolutsioon, vabastas kaootilised jõud kütkeist, aheldades nad seejärel taas. Algul heidavad revolutsiooni poolt üleskihutatud rahvahulgad endalt kõik ahelad ning masside võimuletulek ähvardab kõike kaootiliselt lõhkuda. Kommunistlike ideede ja sümboolika abil distsiplineeriti ja organiseeriti rahvahulgad Vene revolutsiooni stiihias. Vaieldamatult osutas kommunism sellega teene Vene riigile. Venemaad ähvardava täieliku anarhia, anarhilise lagunemise peatas kommunistlik diktatuur, kes leidis loosungid, millele rahvas oli nõus alluma.

Keiserliku Venemaa roiskumine algas juba ammu. Revolutsiooni alguseks oli vana režiim täiesti kõdunenud, ammendunud ja hingetu. Sõda viis roiskumisprotsessi lõpule. Ei saa öelda sedagi, et veebruarirevolutsioon kukutas Vene monarhia, sest too kukkus ise, teda ei kaitsnud keegi, monarhial polnud pooldajaid. Rahva religioossed uskumused, mille najal monarhia püsis, hakkasid lagunema. 60. aastail intelligentsi vallanud nihilism hakkas tungima rahva sekka. Rahva hulgast võrsunud poolintelligents oli kindlalt ateistlik ja materialistlik. Tigestatus oli tugevam kui õilsameelsus. Kirik oli kaotanud oma juhtiva osa rahva elus. Kiriku allutatus monarhiale, usulise ühtsuse kadumine, vaimulikkonna madal kultuuritase
-  sellel kõigel oli saatuslik tähendus. Puudus organiseeriv vaimne jõud. Vene kristlus elas läbi sügavat kriisi. Fataalseks kujuks Venemaa saatuses oli Rasputin. Ta tuli rahva hulgast, kuulus nähtavasti hlõstide usulahku ning kahtlemata oli tal müstilisi võimeid. Räägiti, et võimete poolest võinuks ta olla starets ja pühak, kuid ta kasutas oma andeid kurjasti. Rasputinis oli kontsentreerunud vene elu kohutav pimedus. Tsaari suhted Rasputiniga on palju sügavam nähtus, kui tavaliselt arvatakse. Viimane Vene tsaar oli traagiline kuju, kellel tuli ränka hinda maksta dünastia poolt minevikus tehtud kurja eest. Ta uskus siiralt tsaarivõimu müstilist tähendust. Lõhe tema ja rahva vahel, isoleeritus rahvast pani ta piinlema ning kannatama. Ta ihkas ühendust rahvaga. Tsaar ei puutunud üldse rahvaga kokku, teda eraldas rahvast kõikvõimsa bürokraatia müür. Aga samas oli tal müstiline kujutlus endast kui rahvatsaarist. Ning siis puutus ta Rasputini näol esmakordselt kokku rahvaga. See oli esimene inimene rahva seast, kes pääses otse keisrikoja. Tsaar ja eriti tsaarinna hakkasid uskuma, et Rasputin ongi rahvas. Rasputin kehastas neile rahvast ja tema usuelu. Oma valitsusaja traagilises sündmustikes otsis tsaar usult tuge, ihkas kiriku toetust. Kõrgemate vaimulike hierarhide poolt ta seda ei leidnud, sest nood olid orjalikus sõltuvuses temast endast. Rasputin aga näis talle esindavat rahvalikku õigeusku, mis tsaarist otseselt ei sõltu ja võib talle toeks olla. Ning Raspufinisse kui õigeusklikku rahvasse klammerdudes allutasid tsaar ja väga mõjukas tsaarinna kiriku hlõst Rasputinlle, kes hakkas piiskoppe ametisse nimetama. See oli kohutav alandus kirikule ja kompromiteeris täielikult monarhia. Intiimsete suhete tõttu keisrikojaga moraalselt laostunud külamees Rasputin häälestas lõplikult monarhia vastu isegi vene ühiskonna konservatiivsed aadliringkonnad. Sõja ajal, enne 1917. aasta veebruari olid kõik sotsiaalsed kihid - peale väikese osa kõrgemast bürokraatiast ning õukondlastest - kui mitte põhimõtteliselt monarhia vastu, siis igatahes monarhi ja eriti tsaarinna vastu. See oli dünastia lõpp. Minevikus oli monarhial Vene ajaloo ees ka teeneid ja oma positiivne roll. Kuid see roll oli minetatud juba ammu. Usuliselt põhjendatud Vene monarhia oli ülalt, Jumala poolt hukka mõistetud ning seda eelkõige kiriku ja rahva usulise elu kallal toimepandud vägivalla pärast, tsesaropapismi antikristliku idee pärast, kiriku ja monarhia vaheliste väärastunud sidemete pärast, valgustusvaenulikkuse pärast. See oli ka kiriku hukkamõist tema ajaloolisest küljest. Selle teema juurde naaseme viimases peatükis.

3.

Vene revolutsioon oli võimalik ainult agraarrevolutsioonina, mis toetus kõigepealt talurahva rahulolematusele ning tema vanale vaenule aadlisoost mõisnike ja ametnike vastu. Vene maarahval põlnud veel kadunud mälestused pärisorjuse koledustest ja talupoegade inimväärikuse alandamisest. Talurahvas oli valmis oma isade ja esiisade eest kätte maksma. Privilegeeritud valitsevate klasside, peamiselt aadlike maailm, nende kultuur, kombestik, välimus, isegi keel oli talupojarahvale täiesti võõras, vaadeldav teise rassi, välismaalaste maailmana. Ainult agraarrevolutsioon, mis pole üksnes sotsiaalne ja majanduslik, vaid eelkõige ehk moraalne ning olustikuline, tegi Venemaal võimalikuks proletariaadi diktatuuri, õieti proletaarse idee diktatuuri, sest ülepea pole võimalik ei proletariaadi ega mingi muu klassi diktatuur. Sellest diktatuurist sai ka diktatuur talupoegade üle, mis tõi kaasa julma vägivalla nende kallal - sundkollektiviseerimise ja kolhooside loomise. Kuid talurahva kallal vägivatlatsesid alamrahva hulgast tulnud omad inimesed, mitte enam härrased, privilegeeritud «siniverelised». Talupojale ei öelda enam «sina» ja kui õeldaksegi, siis võib ka tema vastu sinatada. Agraarrevolutsioon tähendab aadlike valitsemisele ja stiilile rajatud tsivilisatsiooni lõppu. Aadel ei olnud enam ammugi progressiivne seisus nagu XIX sajandi esimesel poolel, kui tema hulgast võrsusid niihästi suured kirjanikud kui revolutsionäärid. Pärast talurahva vabastamist aadel laostus ja tekkiv kodanlus hakkas teda kõrvale tõrjuma. Suurem osa maast kuulus talupoegadele. Kuid põllumajanduskultuuri madala taseme ja talupoegade ühiskondliku korraldamatuse tõttu oli olukord raske, talurahvas oli pidevalt rahulolematu ning unistas uuest korrast. Igapäevases elus kuulus võim «mõisahärrale» - kui mitte majanduslikult, siis moraalselt, feodalismi jäljed püsisid kuni 1917. a revolutsioonini. Ühiskonnakord oli endiselt seisuslik. Käputäiele magnaatidele kuuluvate hiiglaslike latifundiumide olemasolu tekitas talurahva hulgas psühholoogilist ja moraalset nördimust ning protesti, seda enam et tavaliselt vene härrased ise majapidamisega ei tegelnud. See on isegi valdavalt pigem psühholoogiline ja moraalne kui puhtmajanduslik küsimus. Vene talupojad on alati võõristanud rooma õiguse omandimõisteid. Talurahvas arvas, et maa kuulub Jumalale, s. t inimlikus mõttes mitte kellelegi. Maa omastamist aadlisoost mõisnike poolt on talupojad alati pidanud samasuguseks ebaõigluseks nagu pärisorjustki. Tänu külakogukonna olemasolule oli maa kollektiivne, kogukondlik valdamine vene rahvale, eriti suurvenelastele, alati omasem. Talurahvas unistas «mustast ümberjaotusest», s. t kogu maa ümberjagamisest talupoegade vahel. Varem usuti koguni, et seda teeb tsaar. Vastavalt talupoegade unistustele ja meeleoludele nimetas narodnikute revolutsiooniline organisatsioon end 70. aastail «Mustaks Umberjaotuseks». Vene kommunistlik revolutsioon teostaski selle «musta ümberjaotuse», võttes ära kogu maa aadlike ja eraomanike käest. Nagu iga suure revolutsiooni ajal, toimus ka Venemaal ühiskonnakihtide ja -klasside ümberpaigutus. Revolutsioon kukutas senised valitsevad ja juhtivad klassid ning tõstis etteotsa endised rõhutud ning alandatud rahvakihid - pinnast sügavalt ümber kündes viis ta läbi peaaegu geoloogilise pöörde. Revolutsioon vabastas varem kütkeis olnud tööliste ja talupoegade hulgad ajalugu tegema. Sellega on seletatav kommunismi erakordne aktualism ja dünaamilisus. Vene rahva hulgas tulid ilmsiks tohutud vitaalsed jõud, millel varem polnud võimalust end väljendada. Seejuures loomulikult langes kultuuritase, sest kõrgkultuuri luuakse alati kvalitatiivse selektsiooni teel võrdlemisi kitsa eliidi ringis. Bolševikud tulid revolutsiooni kaudu võimule soerditena, nende näoilme oli värdjalik ja žestid ebardlikud. See inetus ei tulenenud mitte ainult sellest, et kommunistid ei kuulunud tollesse kihti, kus arendati välja ilumõistest lähtuvamaid kultuurivorme ja maneere, vaid ka sellest, et kommunistides oli palju vihkamist, neimahimu, ressentimenti, mis on alati olnud näotud, neil polnud üldse mingit stiili, nad olid välja kujunemata. Revolutsioonidel on alati olnud oma inetu külg. Ning need, kes tahavad eriti truuks jääda ilule, ei saa revolutsioonides liiga aktiivsed olla. Muuseas tõi bolševistlik mass siiski endaga kaasa teatud stiili - selleks on allakäinud sõja militaristlik stiil. See on üks Vene kommunistliku revolutsiooni peamisi tõukejõude. Retoorika ja teatraalsus, mida nii palju oli Prantsuse revolutsioonis, pole venelastele omased. Sellepärast ongi Vene revolutsioon jõhkram, kuid see võib ka olla tema eelis. Suurel määral oli Vene kommunistlik revolutsioon tingitud sõjast. Nagu Marx ja Engels, omistas ka Lenin määratu tähtsuse sõjale kui kõige soodsamale hetkele kommunistliku revolutsiooniga eksperimenteerimiseks. Selles suhtes on kommunistid jahmatavalt kahetised, mis võib jätta mulje silmakirjalikkusest ja künismist ning mida nad ise nimetavad dialektiliseks suhtumiseks tegelikkusesse. Kas on keegi rohkem kui kommunistid väljendanud oma pahameelt imperialistliku sõja üle ning seife vastu protesteerinud? Just kommunistid, kes küll tollal ennast nõnda ei nimetanud, esindasid sotsiaaldemokraatide- internatsionalistide vasakut tiiba ja tahtsid sõda nurjata või tegid vähemalt näo, et tahavad. Ja seejuures võitsid just kommunistid sõja läbi Venemaal kõige rohkem, sõda tõi nad võidule. Sõja vastu protesteerivad kommunistid ehk sotsialistid-internatsionalistid nägid väga hästi ette, et maailmasõda saab neile ainult soodne olla. Ma ei arva, et neid võiks süüdistada ebasiiruses ja valelikkuses. See ebasiirus ja valelikkus on dialektiline. Marksism on üldse arvamusel, et headus teostub kurjuse ja valgus pimeduse kaudu. Niisugune on ju ka nende suhtumine kapitalismi, mis on suurim kurjus ja ebaõiglus ning samas hädavajalik tee sotsialismi võidule. Kapitalistlikes vabrikuis valmistatakse ette tulevast vägevat inimsugu. Kommunistid ei tahtnud tegelikult sugugi, et sõda jääks tulemata, nad tahtsid vaid sisendada massidele mõtet, et sõda kapitalistlike riikide vahel ongi too koletu pahe, mis teeb võimalikuks ja paratamatuks ülestõusu tolle pahe vastu. Kommunism tahtis ja tahab sõda, kuid selleks, et rahvuste sõda muuta klasside sõjaks. Kogu vene ja ülemaailmse kommunismi stiil pärineb sõjast. Kui sõda poleks olnud, oleks Venemaal ikkagi lõpuks revolutsioon tulnud, kuid hiljem ja teistsugune. Ebaõnnestunud sõda lõi bolševike võiduks kõige soodsamad tingimused. Venelased kalduvad oma iseloomult maksimalismi ja Vene revolutsiooni maksimalistlik loomus oli väga usutav. Vastuolud ja lõhestatus olid Venemaal saavutanud maksimaalse pinge. Ent üksnes sõjaline atmosfäär tekitas meil võiduka bolševismi tüübi, sünnitas uue, bolševikust võitja ja vallutaja tüübi. Just sõda koos oma kogemuste ja meetoditega muutis kiduraks ja mannetuks vene intelligendi tüübi. Sõjalised meetodid toodi üle oma maa siseellu. Päevavalgele ilmus uus, noore militariseeritud mehe tüüp. Erinevalt endisest intelligendist ei kanna ta habet, tema hoiak on sirge, samm kindel ja rühikas, ta näeb välja vallutajana, kes ei vali vahendeid ning on alati valmis vägivallatsema, ihkab pööraselt võimu ja vägevust, ei taha olla mitte ainult lammutaja, vaid ka ehitaja ning organiseerija. Ainult selliste - talupoegade, tööliste või poolintelligentide hulgast tulnud noormeestega võis teha kommunistlikku revolutsiooni. Seda ei saanuks teha unistava, kaastundliku ja alati kannatusvalmi endise intelligendiga. Kuid ärgem unustagem, et Vene kommunistlik revolutsioon sündis õnnetuses ja õnnetusest, ebaõnnestunud sõja laostusest, aga mitte loomejõudude üliküllusest. Kummatigi on revolutsiooni eelduseks alati õnnetus, alati minevikuhädade kumuleerumine. Selline on revolutsiooni fataalne iseloom. Pole midagi hirmsamat laostuvast sõjast, lagunevast armeest, pealegi hiiglaslikust, paljumiljonilisest armeest. Sõja ning sõjaväe hukkaminek tekitab kaost ja anarhiat. Sellise kaose ja anarhia ees seisis Venemaa. Vana võim oli lõplikult kaotanud kõlbelise autoriteedi. Sellesse võimu ei usutud ning sõja ajal langes tema autoriteet veelgi. Ei usutud valitsuse patriotismi, teda kahtlustati salajases poolehoius sakslastele ja soovis sõlmida separaatrahu. Pärast veebruaripööret võimule tulnud uus liberaal-demokraatlik valitsus kuulutas abstraktseid humaanseid printsiipe, abstraktse õiguse aluseid, kuid neis polnud mitte mingit organiseerivat jõudu ega masse nakatavat energiat. Ajutine Valitsus sidus oma lootused Asutava Koguga, hoides doktrinäärlikult kinni selle ideest, tahtis õilsaist tundeist kantuna jätkata laostumise, kaose ja anarhia atmosfääris sõda kuni võiduka lõpuni, ehkki sõdurid olid valmis rindelt minema jooksma ning muutma rahvuste sõja sotsiaalseks sõjaks. Ajutine Valitsus oli nii raskes ja väljapääsmatus olukorras, et vaevalt tohib teda rangelt süüdistada ja hukka mõista. Kerenski oli revolutsionäär vaid revolutsiooni esimeses staadiumis. Mõõdukate, liberaalsete ja humaansete põhimõtetega inimesed ei saa revolutsiooni, eriti sõjast sündinud revolutsiooni stiihias mitte kunagi võidukad olla. Demokraatlikud printsiibid on sobivad rahu ajal ja ka siis mitte alati, kuid revolutsiooni ajal ei kõlba nad üldse. Revolutsioonilistel aegadel on võidukad äärmuslased - inimesed, kellel on kalduvusi ja võimeid diktatuuriks. Ainult diktatuur oli võimeline peatama täieliku laostumise, kaose ja anarhia võidukäiku. Mässavaile massidele tuli anda loosungid, mille nimel nad nõustunuksid organiseeruma ja distsiplineeruma, nad vajasid sütitavaid sümboleid. Sel hetkel osutus Lenini poolt juba ammu ette valmistatud bolševism ainsaks jõuks, kes suutis peatada vana ühiskonna lagunemise ja asuda uue ühiskonna organiseerimisele. Ainult bolševism oli võimeline olukorda kontrollima, ainult tema oli vastavuses massiinstinktidega ning reaalsete suhetega. Ja demagoogiliselt kasutas ta kõike seda ära. Bolševism kasutas kõike, et võita. Ta kasutas ära liberaaldemokraatliku võimu jõuetuse ja selle sümboolika sobimatuse mässavate masside ühendamiseks. Ta kasutas objektiivset võimatust jätkata sõda, mille paatos oli lootusetult kaotsi läinud, kasutas sõdurite soovi sõda lõpetada ning propageeris rahu. Bolševism kasutas ära talurahva halva elujärje ning rahulolematuse ja andis kogu maa talupoegadele, purustades seega feodalismi ja aadlivõimu viimased jäänused. Ta kasutas vene despootlikku traditsiooni juhtida kõike ülalt ning kuulutas rahvale harjumatu demokraatia asemel välja diktatuuri, mis rohkem sarnanes endisele tsaarivõimule. Ta kasutas kodanlikule, kõiges sekulariseeritud ühiskonnale vastandliku vene hinge omadusi, selle religioossust, dogmatismi ja maksimalismi, sotsiaalse tõe ning maise Jumalariigi otsinguid, ohvrimeelsust ja kannatlikkust, kuid ühtlasi kasutas bolševism ka venelaste jõhkruse ja julmuse ilminguid ning vene messianismi, mis alati, ehkki ebateadlikult, oli jäänud venelaste usuks Venemaa erilisusse. Ta kasutas lõhet rahva ja kultuursete kihtide vahel, rahva umbusku intelligentide suhtes, ning hävitas erilise vaevata talle allumatu osa intelligentsist. Bolševism absorbeeris endasse nii intelligentliku sektantluse kui ka narodnikluse, muutes neid vastavalt uue ajastu nõuetele. Bolševism oli kooskõlas rooma õiguse omandimõistete ja kodanlike vooruste puudumisega vene rahva hulgas ning vene kollektivismiga, mil usulised juured. Ta kasutas patriarhaalse elukorralduse ning vanade uskumuste kokkuvarisemist. Vägivaldselt hakkas ta ülalt juurutama uut tsivilisatsiooni, nagu seda omal ajal oli teinud Peeter. Ta eitas inimvabadusi, noid kõrgema kultuurikihi privileege, millest rahvas ka varem midagi ei teadnud ega kavatsenudki nende eest võitlema hakata. Bolševism kuulutas kohustuslikuks tervikliku, totalitaarse maailmavaate, valitseva usulise doktriini, mis vastas vene rahva harjumuspärasele vajadusele usu ja sümbolite järele, mis ta elu juhtisid. Vene hing ei kaldu skeptitsismi ning skeptiline liberalism on talle täiesti võõras. Rahval oli oma hinges kõige lihtsam üle minna ühelt terviklikult usult teisele kogu elu haaravale ortodoksiale. Venemaa tuli uusimasse aega õtse keskajast, jättes vahele uusaja koos tolle sekulariseerimistega, erinevate kultuurialade diferentseerimisega, liberalismiga, individualismiga, kodanluse ja kapitalistliku majanduse võidukäiguga. Varises kokku vana Püha Venemaa ja tekkis uus, samuti sakraalne riik, inversne teokraatia. Toimus imetlust vääriv pööre. Päritolult ja olemuselt mittevenelik marksism võtab omaks veneliku, idamaise, peaaegu slavofiilse stiili. Punased kommunistid viivad täide isegi slavofiilide vana unistuse valitsuse üleviimisest Peterburist Moskvasse, Kremlisse. Ning vene kommunism kuulutab taas slavofiilide ja Dostojevski põlist ideed - ex Oriente lux. Moskva Kremlist kiirgab valgus, mis peab Lääne kodanliku pimeduse hävitama. Samal ajal loob kommunism despootliku ja bürokraatliku riigi, mis peab rahva kogu elu, tema ihu ja hinge üle valitsema kooskõlas Joann Julma ning tsaarivõimu traditsioonidega. Vene ümbertehtud marksism kuulutab poliitika ülemvõimu majanduse üle, riigivõimu voli muuta kuidas tahes maa majanduselu. Oma grandioossete, alati kogu planeeti hõlmavate plaanide tegemisel kasutasid kommunistid ära venelaste kalduvust fantaseerida ja luua teostamatuid projekte, mida nüüd näis olevat võimalik realiseerida. Lenin tahtis hävitada härraslikkusest ja pärisorjusest tingitud venelikku laiskust, saada jagu Oblomovist, Rudinist ja liigsetest inimestest. See positiivne ettevõtmine tal nähtavasti õnnestus. Toimus metamorfoos: venelased amerikaniseerusid, sündis uut tüüpi praktiline inimene, kelle unistused ja fantaasiad kandusid üle tegudesse, ehitamisse, tehnikasse, uut tüüpi bürokraatiasse. Kuid ka siin andis end tunda vene hinge eripära ning rahvalikud uskumused said uue suuna. Vene talupoeg kummardab praegu masinat nagu tootemit. Lääne inimeste jaoks nii tavaline, proosaline ja igapäevane asi nagu tehnika omandab venelaste käes müstilise tähenduse ja sellega seostatakse peaaegu kosmilise ümberkorralduse plaane. Minu arvates on vene kommunism täiesti seletatav nähtus, kuid seletus ei ole õigustus. Ennekuulmatut türanniat esindav nõukogude kord on kõlbeliselt hukkamõistetav, seletatagu teda kui palju tahes. On häbiväärne ja teotav, et kommunistliku revolutsiooni esimene kõige täiuslikumalt organiseeritud asutus on GPU (varem Tšekaa), s. t riikliku politsei aparaat, mis on vana režiimi sandarmeeriast võrreldamatult türanlikum ega jäta puutumata isegi kirikut. Kuid nõukogude võimu türannia ja julmus ei tulene ilmtingimata kommunismi sotsiaalsest ja majanduslikust süsteemist. Kommunistlikku majandust on ka võimalik ette kujutada inimlikkusega ja vabadusega ühendatuna. Aga see eeldab teistsugust vaimu ja teistsugust ideoloogiat.

4.

Vene kommunistlik riik on praegu ainus maailmavaatelisele diktatuurile, kogu rahvale kohustuslikuks tehtud ortodokssele doktriinile toetuv totalitaarset tüüpi riik maailmas. Venemaal võttis kommunism äärmise etatismi vormi, mis on haaranud oma raudsete pihtide vahele kogu elu tohutus riigis, ning kahjuks on see kooskõlas vene riikluse vanade traditsioonidega. Endise Vene autokraatliku monarhia juured olid rahva religioossetes uskumustes, ta teadvustas ja õigustas end teokraatiana, pühitsetud riigina. Uus Vene kommunistlik riik on samuti autokraatlik, temagi juured on rahva uskumustes, tööliste ja talupoegade massi uutes uskumustes, ka tema teadvustab ja õigustab end kui pühitsetud riiki, inversset teokraatiat. Vene vana monarhia toetus ortodokssele maailmavaatele ja nõudis selle omaksvõtmist. Vene uus kommunistlik riik toetub samuti ortodokssele maailmavaatele ja nõuab selle tunnustamist veel suurema sundusega. Pühitsetud riik on alati maailmavaateline diktatuur, nõuab alati ortodokssust, kihutab alati eemale ketsereid. Riigi aluseks olev totalitaarsus, tervikliku usu nõue, on kooskõlas rahva sügavate usulis-sotsiaalsete instinktidega. Nõukogude kommunistliku riigi konstruktsioon on väga sarnane õigeusklikule Moskva riigile. Ta on samamoodi kägistav. XIX sajand ei olnud Venemaal terviklik, see oli kahestumise, vabade otsingute ja revolutsiooni sajand. Revolutsioon rajas totalitaarse kommunistliku riigi ja selles riigis kustus revolutsiooniline vaim ning kadusid vabaduse otsingud. Selles riigis toimub kogu rahva riiklikule usuõpetusele allutamise eksperiment. Vene etatismi inversseks küljeks on alati olnud vene anarhism. Omal ajal kasutas kommunistlik revolutsioon anarhistlikud instinktid ära, kuid jõudis lõpuks välja äärmusliku etatismini, surudes maha kõik vene anarhistlike instinktide ilmingud. Vene rahvas ei ole teostanud oma messianistlikku ideed Moskvast kui Kolmandast Roomast. XVII sajandi usulõhe näitas, et Moskva riik ei ole Kolmas Rooma. Kõige vähem teostus Kolmanda Rooma idee muidugi Peterburi impeeriumis. Vene rahva messianistlik idee omandas kas apokalüptilise või revolutsioonilise kuju. Ja siis sündis vene rahva saatuses ime. Kolmanda Rooma asemel õnnestus Venemaal teoks teha Kolmas Internatsionaal ja see võttis üle paljud Kolmanda Rooma tunnused. Ka Kolmas Internatsionaal on pühitsetud riik, ka tema rajaneb ortodokssel usul. Lääs ei saa kuidagi aru sellest, et Kolmas Internatsionaal polegi internatsionaal, vaid vene natsionaalne idee. Ta on vene messianismi transformatsioon. Kolmanda Internatsionaaliga ühinenud Lääne kommunistide roll on alandav. Nad ei mõista, et Kolmandasse Internatsionaali astudes ühinevad nad vene rahvaga ja teostavad tolle messianistlikku missiooni. Ma kuulsin, kuidas üks prantsuse kommunist rääkis oma partei koosolekul Prantsusmaal: «Marx ütles, et töölistel pole isamaad, ja siis oli see õige, kuid praegu enam ei ole, sest töölistel on isamaa - see on Venemaa, see on Moskva, ja töölised peavad oma isamaad kaitsma.» See on täiesti õige ning võinuks kõikide teadvusse jõuda. Toimus see, mida Marx ja Lääne marksistid ei võinud ette näha, toimus otsekui kahe messianismi - vene ja proletaarse - samastumine. Vene töölis-talupoeglik rahvas on proletariaat ning kogu maailma proletaarlased prantslastest hiinlasteni saavad venelasteks, maailma ainsaks rahvaks. Ning seda töölislikku ja proletaarset messianistlikku teadvust saadab peaaegu slavofiilne suhtumine Läände. Läänest on tehtud kodanluse ja kapitalismi võrdkuju. See fakt, et kommunismi teostatakse vaid ühel maal, Venemaal, ning et seda kommunistlikku riiki ümbritsevad kodanlikud ja kapitalistlikud riigid, põhjustas vene kommunismi natsionaliseerumise, mida kõik tunnistavad. Ainult ühel maal toimuva kommunistliku revolutsiooniga kaasnevad paratamatult natsionalism ja natsionalistlik välispoliitika. Me näeme näiteks, et Nõukogude valitsust huvitavad praegu palju rohkem sidemed Prantsusmaa valitsusega kui prantsuse kommunistidega. Ainult Trotski on jäänud internatsionalistiks, ta väidab endiselt, et kommunism ühel maal pole teostatav, ja nõuab maailmarevolutsiooni. Seetõttu osutus ta tagandatuks, tarbetuks ja sobimatuks kommunistliku revolutsiooni konstruktiivsel rahvuslikul perioodil. Nõukogude Venemaal räägitakse praegu sotsialistlikust isamaast, mida tahetakse kaitsta, mille nimel ollakse valmis ohverdama elu. Kuid sotsialistlikuks isamaaks on ikka toosama Venemaa, kus võib-olla esmakordselt on tekkimas üldrahvalik patriotism. See on positiivne tõik, kuid natsionalism võib võtta ka negatiivse kuju. Oht Saksamaa ja Jaapani poolt tugevdab vene patriotismi. Nõukogude Venemaa sõjaline lüüasaamine oleks kaotuseks ka kommunismile, ülemaailmsele ideele, mida kuulutab vene rahvas. Paljusid Lääne inimesi jahmatav viisaastakuplaan on tegelikult väga elementaarne ja proosaline asi. Venemaa oli tööstuslikult mahajäänud maa. Seda oli vaja iga hinna eest industrialiseerida. Läänes toimus tööstuslik areng kapitalismi tähe all ja Marxi järgi peabki nii olema. Kuid Venemaa industrialiseerimine peab toimuma kommunismi tähe all. Kommunistliku režiimi puhul saab industrialiseerimist teostada ainult entusiastlikult, muutes tööstuse arengu proosalisest poeetiliseks, kainest reaalsusest müstikaks, luues müüdi viisaastakust. Kuid kõike seda ei teostata mitte ainult entusiasmi, poeesia, müstika ja müüdiloome, vaid ka GPU ning terrori abil. Rahvas on pandud pärisorjuslikku sõltuvusse riigist. Üleminekuperioodi kommunistlik kord on pärisorjus. Arvan erinevalt Marxist ja kodanlikust poliitökonoomiast, et tööstuslik areng on ka kommunistlikus riigis täiesti võimalik. Ka vana režiimi ajal arendati Venemaal kapitalistlikku tööstust valitsuse sunnivahendite abiga. Muutumatud majandusseadused on kodanliku poliitökonoomia väljamõeldis. Selliseid seadusi pole olemas. Marksism tegi need seadused pihuks ja põrmuks, ehkki mitte lõplikult. Venemaa industrialiseerimine kommunistliku režiimi all vajas uue motivatsiooni andmist tööle, uut psüühilist struktuuri, uut kollektivistlikku inimest. Uue psüühilise struktuuri ja uue inimese loomiseks tegi vene kommunism tohutuid jõupingutusi. Psühholoogiliselt saavutas ta enam kui majanduslikult. Tekkis uus noor põlvkond, kes oli võimeline vaimustusega pühenduma viisaastakuplaani elluviimisele, kes ei mõistnud majandusliku arengu ülesandeid mitte isiklikust huvist lähtudes, vaid kui ühiskonna teenimist.

Venemaal oli seda kergem teha kui Läänes, kus kodanlik psühholoogia ja kapitalistlik tsivilisatsioon olid sügavalt juurdunud. Juba vana režiimi ajal oli ebaausal teel rikastunud ning miljonäriks saanud vene kaupmees valmis oma patte üles tunnistama, ta võis härdalt anuda andestust ning helgemail minuteil unistada teistsugusest elust, näiteks palverännakust või kloostrisseminekust. Seetõttu oli isegi too kaupmees kehv materjal lääneeuroopaliku kodanluse tekkimiseks. On võimalik, et kodanlik mentaliteet ilmub Venemaale just pärast kommunistlikku revolutsiooni. Vene rahvas ei ole kunagi olnud kodanlik, tal puuduvad kodanlikud eelarvamused, ta ei ole kummardanud kodanlikke voorusi ja norme. Ent Nõukogude Venes on kodanlikustumise oht väga suur. Vene rahva usulisest energiast on saanud kommunistliku noorsoo entusiasm sotsialistlikus ülesehitustöös. Kui see religioosne energia lõplikult ära kulub, siis on lõpp ka entusiasmil ning tuleb ilmsiks ka kommunismi ajal täiesti võimalik omakasupüüdlikkus.

Ent viisaastakuplaan ei loo siiski sotsialismiriiki, tema tulemuseks on riigikapitalism. Ei peeta tähtsaks tööliste huve, ülimaiks väärtusteks ei tunnistata inimest ega inimese tööd; ülimateks väärtusteks on riigi võimsus ja majanduslik vägevus. Stalinistliku perioodi kommunismi võib põhjendatult pidada Peeter Suure tegevuse jätkamiseks. Nõukogude võim pole mitte ainult sotsiaalse õigluse elluviimisele pretendeeriva kommunistliku partei võim, ta on ka riik, ja nii nagu iga riik oma objektiivses olemuses, on ta huvitatud enda ja oma majandusliku arengu kaitsest, ilma milleta võib võim langeda. Igale võimule on omane enesesäilitamise instinkt, ja sellest võib saada võimu peamine siht. Stalin on aasialik, idamaist tüüpi riigitegelane. Stalinism, s. t ülesehitusperioodi kommunism, kujuneb märkamatult ümber omamoodi vene fašismiks. Tal on olemas kõik fašismi tunnused: totalitaarne riik, riigikapitalism, natsionalism, juhikultus ja selle alusmüüriks olev militariseeritud noorsugu. Lenin ei olnud veel diktaator selle sõna kaasaegses tähenduses. Stalin on aga juba nüüdisaegne fašistlik juht ja diktaator. Objektiivselt võttes on praegu Venemaal toimuv protsess integreerumine ja vene rahva koondamine kommunismi lippude alla.

Ideoloogilises mõttes on mu suhtumine nõukogude võimu eitav. See võim on end määrinud metsikuste ja ebainimlikkusega, ta on üleni verine ja hoiab rahvast kohutava surve all. Kuid antud hetkel on see võim ainuke, mis mingilgi moel suudab kaitsta Venemaad teda ähvardavate ohtude eest. Nõukogude võimu äkiline kukutamine oleks Venemaale ohtlik ja ähvardaks anarhiaga, kui pole olemas organiseeritud jõudu, kes suudaks võimule tulla mitte kontrrevolutsiooni teostamiseks, vaid loovaks tegevuseks, mis lähtuks revolutsiooni sotsiaalsetest tulemustest. Öeldu kehtib nõukogude autokraatia kohta, aga sedasama oleks võinud öelda ka autokraatliku monarhia kohta. Venemaal ei võrsu mitte ainult kommunistlik, vaid ka nõukogude patriotism, mis kujutab endast lihtsalt vene patriotismi. Ent suure rahva patriotism vajab usku selle rahva suurde ja ülemaailmsesse missiooni, muidu saab temast suletud ning globaalsete perspektiivideta provintslik natsionalism. Vene rahva missiooni teadvustatakse sotsiaalse tõe teostamisena inimühiskonnas, ja mitte ainult Venemaal, vaid ka kogu maailmas. See on kooskõlas vene traditsioonidega. Kuid seejuures on kohutav, et sotsiaalse tõe teostamise katse assotsieerub vägivalla, roimade, julmuse ja valega, hirmsa valega. Üksnes nõukogude kohtuprotsesside näotud instseneeringud, kus kõik kohtualused ühtede ja samade sõnadega oma süüd kahetsevad, võivad sisendada tülgastust kogu süsteemi vastu.

5.

Oma iseloomu ja toimumistingimuste erilisuse tõttu oli Vene revolutsioon niisugune, et ideoloogiliselt võis temaga vastavuses olla ainult väga tugevasti transformeeritud marksism, mida oli muudetud just determinismile vastupidises suunas. Marksismi oli kasutatud tõestamaks, et proletaarne sotsialistlik revolutsioon pole Venemaal võimalik. Kui kogu sotsiaalne protsess tõesti oleks majanduse poolt determineeritav, siis tuleks majanduslikult mahajäänud Venemaal enne ära oodata kapitalistliku tööstuse areng ja arvesse tuleks ainult kodanlik, mitte proletaarne revolutsioon. Nii kõneleb sotsialistlik determinism. Kuid Vene revolutsiooni käik tõendab, et kõik pole majanduse poolt determineeritud. Ja Venemaal ongi ilmunud uus, marksistlik-leninlik filosoofia. Jätkuvalt peab see end marksismiks, kuid juba proletaarsete revolutsioonide aegseks marksismiks. Marxi elu möödus kodanlikus ja kapitalistlikus ühiskonnas, kus majandus tõepoolest determineeris kõike ning vabadus polnud veel vallandunud. Ent Marx ja Engels õpetasid, et enne toimub hüpe paratamatuse riigist vabaduse riiki ja alles siis algab tõeline ajalugu, milles inimene - muidugi sotsiaalne inimene - pole enam majanduse poolt determineeritav, vaid hakkab ise determineerima majandust. Vene kommunistide jaoks on see aeg kätte jõudnud, nii tunnevad nad ise. Oma arvates nad juba ongi vabaduse riigis, ei ela enam kapitalistlikus maailmas, vaid proletaarsete revolutsioonide stiihias, mida Marx ei tundnud. Ja majandusest nad ei sõltu, kapitalismi areng pole neile hädavajalik, nad korraldavad ise oma revolutsioonilise aktiivsusega majandust just nii, nagu tahavad. Nad tunnevad, et oma revolutsioonilise aktiivsusega ei või nad muuta mitte ainult Venemaad, vaid kogu maailma. Ja noor nõukogude filosoofia püüab dialektilist materialismi uut moodi tõlgendada. Põhiliseks on seejuures saanud isearenemise kategooria.32 Arengu põhjus on sisemine, mitte väline, väliskeskkonnast tulev tõuge, nagu arvab mehaaniline materialism. Mateerial on tõeline vabadus, tema sisemuses peitub keskkonda muutva aktiivsuse läte. Vaimu omadused
-  vabadus, aktiivsus, mõistus - kantakse üle mateeriale, mis tähendab mateeria spiritualiseerimist. Nõukogude filosoofilises ja sotsialistlikus kirjanduses korrutatakse pidevalt, et peamiseks ei ole «tootlikud jõud», s. t majanduse areng, küll aga «tootmissuhted», s. t klassivõitlus ja proletariaadi revolutsiooniline aktiivsus. See viimane on keskkonnast ja majandusest sõltumatu isearenemine, mis teeb ümber keskkonna ning kujundab omatahtsi majandust. Sooviks on luua aktivismi filosoofia, mida on mehaanilise ja majandusliku materialismiga väga raske kokku sobitada. Prometheusest ja teistest titaanidest inspireeritud aktivismifilosoofia on loomulikult spiritualism nagu Fichtelgi, mitte materialism. Kuid vaimust on nõukogude filosoofias keelatud rääkida, pühitsetud sümboliks jääb endiselt mateeria. Sellepärast tuleb mateeriale omistada aktiivse vaimu olemus, mida püütaksegi teha loogikat ja filosoofilist terminoloogiat vägistades. Materialismist on märkamatult saanud omapärane idealism ja spiritualism. Tõuke selliseks pöördeks andis Marx ise, eriti varane Marx, nagu ma juba mainisin, oma õpetusega inimese asjastumise illusioonidest kapitalismis. Dialektiline materialism on nõme sõnaühend. Aatomite põrkumistest koosneval mateerial ei saa olla dialektikat. Dialektika eeldab Logose, dialektilises arengus avaneva tähenduse olemasolu, dialektika saab olla ainult mõttel ja vaimul, aga mitte mateerial. Dialektiline materialism on sunnitud uskuma Logose olemasolu mateerial enesel, materiaalsete tootlike jõudude arengu käigus avanevat tähendust, s. t irratsionaalsete protsesside ratsionaalsust. Nõukogude filosoofia on teisitimõtlevaid ketsereid paljastav ja ekskommunitseeriv riiklik ortodoksne filosoofia. Tema ortodokssus seisneb dialektilise materialismi tunnustamises filosoofia pealiinina. Hereesiad pooldavad mateeriat ilma dialektikata või siis dialektikat ilma mateeriata. Esimene on Buhharini ja mõningate loodusteadlaste mehhanistlik materialism, teist esindab idealismi kalduv Deborin. Dialektika tunnustamine on vajalik, see ongi materialismi juurutamist jätkav revolutsiooniline ja aktualistlik filosoofia. Loogiliselt pole see võimalik, kuid psühholoogiliselt hädavajalik. Ortodoksne dialektiline materialism, mis usub isearenemise ja revolutsioonilise proletariaadi vabaduse võimalikkust, on kommunistliku partei keskkomitee poolt seadustatud. Kõrgeim kohtumõistja filosoofia tõesuse üle on Stalin, kellel puudub igasugune filosoofiline kultuur, kes taipab filosoofiast vähem kui noored nõukogude mõtteteadlased - nende hulgas on ka teadjaid mehi. Ka Hitler kuulutatakse samal moel kohtunikuks filosoofiliste tõdede üle. Selline on maailmavaatelise diktatuuri ja sellele rajatud autoritaarse korra olemus. Nõukogude filosoofia on sotsiaalse titaanluse filosoofia. Titaaniks pole siin indiviid, vaid sotsiaalne kollektiiv. See kollektiiv on kõikvõimas. Ta ei pruugi hoolida isegi loodusseadustest, mille muutumatus kuulutatakse kodanliku teaduse ja filosoofia pärisosaks. Plehhanovi, Kautsky ja menševike marksistlik filosoofia kuulutatakse kodanlikuks ning valgustuslikuks. Nõukogude filosoofia on XVIII sajandi valgustusliku materialismi vastand. Valgustava mõtte ja mõistuse areng pole talle tähtis, kõik oleneb eksalteerunud tahtest, revolutsioonilisest titaanlikust tahtest. Filosoofia ei tohi piirduda maailma tunnetamisega, ta peab maailma ümber tegema ja uut maailma looma. Teoreetilise mõtte eristamine omaette sfääriks, teadlaste ja akadeemikute kasti toomine, on omane kodanlikule maailmale. Teoreetiline mõistus tuleb ühendada praktilisega. Filosoofia tuleb ühendada tööga ja ühiskonna ülesehitamisega, mida ta peab teenima. Nõukogude filosoofia kuulub viisaastakuplaani. Tõde, ka absoluutset tõde, saab tunnetada ainult aktiivsuses, võitluses ja töös. Revolutsioonilise tahte titaanlik eksalteerumine eeldab, et on olemas reaalne maailm, mille kallal pannakse toime tema muutmise akt. See on paratamatu realistlik oletus, mida tingimata tahetakse pidada materialistlikuks. Teadvus on määratud olemise poolt ja toimub olemises. Kuid olemisest mõeldakse nagu materiaalsest ja mateeriast peaaegu nagu spirituaalsest. Nõukogude Venemaal aastaid kestvais ja hiljem üllitatavais filosoofilistes vaidlustes arutatakse küsimusi pigem ortodokssuse ja ketserluse kui tõe ja vale vaatepunktist, seega on need väitlused pigem teoloogilised kui filosoofilised. Titaanluse filosoofia eeldab muutust vabaduse mõistmises. Marksism-leninism ehk proletaarsete revolutsioonide ajastu dialektiline materialism on vastavuses vabaduse uue mõistmisega. Ja tõepoolest erineb kommunistlik vabaduse mõistmine tavalistest arusaamadest väga. Sellepärast ongi vene kommunistid siiralt hämmastunud, kui neile öeldakse, et Nõukogude Venemaal pole vabadust. Räägitakse, kuidas üks nõukogude noormees olevat sõitnud mõneks kuuks Prantsusmaale, et pärast Nõukogude Venemaale tagasi pöörduda. Külaskäigu lõppedes küsitud temalt muljeid Prantsusmaa kohta. Ta vastanud: «Sellel maal puudub vabadus.» Küsija vaielnud imestusega vastu: «All’s te räägite, Prantsusmaa on vaba maa, igaühel on vabadus mõelda, mida tahab, ja teha, mida soovib. ’Just teil pole vabadust.» Seejärel esitanud noormees oma arusaamise vabadusest: Prantsusmaal polevat vabadust ja nõukogude noormees vaevelnud sellepärast, et seal et saa elu muuta, pole võimalik uut elu ehitada; niinimetatud vabadus olevat selline, et jätab kõik endiseks, iga päev sarnaneb eelmisega, valitsusi võib iga nädal kukutada, aga see ei muuda midagi. Seepärast on Venemaalt tulnul Prantsusmaal igav. Kommunistlikul Nõukogude Venemaal olevat aga tõeline vabadus: iga päev on võimalik muuta Venemaad ja koguni terve maailma elu, kõike saab ämber ehitada, ükski päev ei sarnane teisega. Iga noor võib end tunda uue maailma loojana. Maailm on muutunud plastiliseks ja teda saab ümber vormida. Just see on noortele suurimaks kiusatuseks. Igaüks tunneb, et võtab osa üleilmse tähtsusega ühisest tegevusest. Elu sisuks pole võitlus eksistentsi eest, vaid võitlus maailma ümberkorraldamise eest. Siin ei mõisteta vabadust mitte valikuvabadusena, mitte kui vabadust pöörduda paremale või vasakule, vaid elu aktiivse muutmisena, mitte individuaalse, vaid sotsiaalse inimese poolt sooritatava aktina pärast valiku tegemist. Valikuvabadus killustab ja nõrgendab energiat. Tõeline loov vabadus saavutatakse pärast seda, kui valik on tehtud ja inimene liigub kindlas suunas. Ainult niisugust vabadust - elu kollektiivse ülesehitamise vabadust kommunistliku partei pealiini järgi - tunnistatakse Nõukogude Venemaal. Just selline vabadus on aktuaalne ja revolutsiooniline. Prantsuse vabadus on konservatiivne, takistab ühiskonna sotsiaalset ümberkorraldamist, see on kahanenud igaühe sooviks, et teda rahule jäetaks. Muidugi tuleb vabadust mõista ka loomingulise energiana, maailma muutva toiminguna. Aga kui vabadust ainult nii mõista, nägemata toda hingelist tegevust, mis eelneb sellele toimingule, sellele loomeenergia realiseerimisele, siis jõutakse paratamatult südametunnistuse- ja mõttevabaduse eitamiseni. Ja me näemegi, kuidas neid vabadusi kommunistlikus Vene riigis täielikult eitatakse. Vabaduse mõiste kuulub seal ainuüksi kollektiivsesse, mitte personaalsesse teadvusse. Isiksus sõltub sotsiaalsest kollektiivist, tal enesel ei ole südametunnistust ega teadvust. Isiksuse vabadus seisneb üksnes kohanemises kollektiiviga. Kuid kollektiiviga kohanenud ja sellega ühte sulanud isiksus omandab tohutult suure vabaduse kogu ülejäänud maailma suhtes. Südametunnistuse-, eelkõige usulise südametunnistuse vabadus eeldab, et isiksusel on ühiskonnast sõltumatu vaimne alge. Kommunism sellise alge olemasolu muidugi ei tunnista. Järgmises peatükis näeme, et kommunism ei tee vahet keisri riigi ja Jumala riigi vahel, ta samastab need. Sellepärast on materialismist lähtuvas kommunismis isiksuse mahasurumine paratamatu. Revolutsiooniline kommunistlik moraal on konkreetse elava inimese, ligimese suhtes paratamatult halastamatu. Üksikisikus nähakse kommunistliku ühiskonna ülesehitamiseks vajalikku tellist, ta on üksnes vahend. Kommunism tunnistab igati tervet, õiget ja kristlusega kooskõlas olevat arusaama, et inimese elu olgu pühendatud isikuvälise, kõrgemat tervikut silmas pidava eesmärgi, aga mitte iseenda teenimisele. Kuid see õige idee väärastub, kui eitatakse üksikisiku iseseisvat väärtust, tema eneseväärikust ja vaimset vabadust. Veel on kommunismis olemas õige idee, et inimesed üheskoos on seatud korraldama ja organiseerima sotsiaalset ning kosmilist elu. Ent seegi idee, mis radikaalseima väljenduse leidis kristliku mõtleja N. Fjodorovi töödes33, muutus vene kommunismis peaaegu maniakaalseks, tehes inimesest revolutsiooni tööriista ja vahendi. Kõigi nende perversioonide põhjuseks pole mitte niivõrd kommunismi sotsiaalne ja majanduslik süsteem, kuivõrd tema vaimne väärus. Vaimu vabadust ei saa eitada majandus, mis vaimu suhtes on võimetu, vaid teine vaim, vabadust vaenav vaim. Kommunismi sõjakas vaimuvaenulik materialism on vaimuga, mitte mateeriaga seotud nähtus, ta on väära vaimu suundumus. Kommunistlik majandus võib iseendast olla neutraalne. Kristluse, vaimsuse ja vabaduse vaenlaseks on kommunistlik religioon, mitte kommunistlik majandus. Tõde ja vale on kommunismis nii segamini aetud just sellepärast, et kommunism pole mitte ainult sotsiaalne, vaid ka vaimne fenomen. Idee klassideta ühiskonnast, kus igaüks teeb tööd teiste ja kõigi üleisikulise eesmärgi nimel, ei sisalda Jumala, vaimu ega vabaduse eitust - vastupidi, see idee on kristlusega rohkem kooskõlas kui kodanliku kapitalistliku ühiskonna aluseks olev idee. Kuid selle idee ühendamisel vaimu ja vabadust eitava väära maailmavaatega on saatuslikud tagajärjed. Just nimelt kommunismi religioosne iseloom, just kommunistlik usk teeb ta religiooni- ja kristlusevastaseks. Kommunistlik riik ja ühiskond pretendeerivad totalitaarsusele. Ja see ongi peamine vale. Totalitaarne saab olla ainult Jumala riik, keisri riik on alati partikulaarne. Kommunistid teevad keisri riigist Jumala riiki täpselt samuti nagu saksa natsionaalsotsialistidki, ainult veel järjekindlamalt ja radikaalsemalt. Ning paratamatult kutsub see esile vaimse võitluse. Tehakse saatuslik viga, kui seda vaimset võitlust iseloomustatakse kui sotsiaalset võitlust, mis kaitseb vana kapitalistlikku ja kodanlikku ühiskonda või vana režiimi. See muudab jõuetuks võitluse kommunismi vale vastu. Kogu maailm liigub vanade kapitalistlike ühiskondade likvideerimise, neid inspireerinud vaimust vabanemise suunas. Liikumine avaralt, mitte doktrinäärselt tõlgendatava sotsialismi poole on ülemaailmne protsess. See üleilmne murrang uue ühiskonna suunas, mille lõplik kuju pole veel selgunud, toimub üleminekustaadiumide kaudu. Üheks niisuguseks üleminekujärguks on piiratav ja reguleeritav riigikapitalism. Üleminek on raske ja sellega kaasneb riigi absolutiseerimine. Nõukogude Venemaal on selle sotsialismieelse arengustaadiumi jaoks väga soodsad vanad absolutistliku riigi traditsioonid. Venemaal toimuv on elementaarne - kirjaoskamatute tööliste ja talupoegade masse püütakse elementaarselt tsiviliseerida. Selles pole midagi spetsiifiliselt kommunistlikku. Kuid tsiviliseerimisprotsessis asendatakse masside senine usulis-kristlik sümboolika marksistlikkommunistlikuga. Ebanormaalne ja haiglane on see, et masside tsiviliseerimisega kaasneb vana vene intelligentsi täielik hävitamine. Revolutsioon, millest intelligents alati unistas, tegi lõpu talle endale. Selle põhjuseks oli Venemaa ammune ajalooline lõhestumine, vene intelligentsi sajandipikkune eraldumine rahvast, samuti kommunistide võidu taganud häbitu demagoogia. Intelligentsi hävitamine tõi kaasa intelligentsete jõudude tohutu nappuse. Kui vene kommunismi vaadelda sügavamalt, vene ajaloolise saatuse valguses, siis on ta deformatsioon vene ideest - sõja ja laostumise atmosfääris värdjaliku kuju võtnud vene ideest - vene messianismist, universalismist ning venelikest tõeriigi otsingutest. Vene kommunism on vene traditsioonidega seotud palju rohkem, kui tavaliselt arvatakse, ta on seotud niihästi heade kui ka väga halbade traditsioonidega.

5 aasta vältel valitses vene kirikut ja ideoloogiliselt ka Vene riiki kuulus Püha Sinodi ülem prokurör K. P. Pobedonostsev, kes oli vana monarhistliku Venemaa languseajastu vaimne juht. Uue, kommunistliku Venemaa vaimne juht oli Lenin. Tema juhtis palju aastaid revolutsiooni ettevalmistavat protsessi ja valitses revolutsioonijärgset Venemaad. Pobedonostsev ja Lenin esindasid polaarselt vastandlikke ideid. Kuid nad on sarnased hingestruktuurilt, paljuski kuuluvad nad ühte ja samasse tüüpi. Pobedonostsev oli silmapaistvam, keerulisem ja huvitavam inimene, kui temast ainult ta reaktsioonilisele poliitikale tähelepanu pöörates arvatakse. Kunagi iseloomustasin ma Pobedonostsevi maailmavaadet kui «nihilismi usulisel pinnal». Oma suhtumises inimesse ja maailma oli ta nihilist, ei uskunud inimesse vähimalgi ’määral, pidades inimloomust lootusetult halvaks ja tühiseks. Tema hoiak inimelu ja maailma suhtes oli põlglik ja halvustav. Ta põlgas ka piiskoppe, kellega Püha Sinodi ülemprokurörina kokku puutus, ja keeldus nende juures nägemast mingeidki vaimseid inimomadusi, ning arvas, et episkopaati peab juhtima riigivõimu esindaja. Püha Sinodi ülemprokurörina allutas ta kiriku riigile, sest ei uskunud ei vaimulike ega ilmikute inimlikesse väärtustesse. Inimene on nii lootusetult halb, et ainsaks pääseteeks on teda karmilt vaos hoida. Inimesele ei tohi anda vabadust. Ainult monarhistliku riikluse vägivalla ja sundusega saab maailma vaos hoida. Usu puudumise pärast inimestesse ja nihilistliku maailmanägemise tõttu jõudis Pobedonostsev äärmiselt reaktsioonilistele järeldustele. Jumalat Pobedonostsev uskus, kuid ei suutnud seda usku ühendada oma suhtumisega inimesse ja maailma. Eraelus oli see suurinkvisiitori maine omandanud mees pehmeloomuline, armastas liigutavalt lapsi, kartis oma naist ega olnud «ligimeste» suhtes sugugi hirmuäratav. Ta ei armastanud «kaugelolevat» - inimkonda, humaansust, progressi, vabadust, võrdsust jne. Milles võis ta sarnaneda Leniniga? Ka Lenin ei uskunud inimesse ja temagi suhtus maailma nihilistlikult. Ta oli küüniline inimpõlgur ja nägi samuti pääseteed vaid inimeste vaoshoidmises raudse rusika abil. Ka tema uskus nagu Pobedonostsevgi, et inimeste elu saab organiseerida ainult sunduse ja vägivallaga. Samuti nagu Pobedonostsev põlgas talle alluvat kiriklikku hierarhiat, põlgas Lenin oma revolutsioonilist hierarhiat, ta mõnitas kommuniste ega uskunud nende inimlikesse väärtustesse. Nii Lenin kui Pobedonostsev uskusid mõlemad inimeste dresseeritavusse, nähes ainsat väljapääsu nende vägivaldses organiseerimises. Ühiskonda ei tohi nii organiseerida, et lootusetult halb inimmaterjal allutatakse drillile ja sunnitakse harjuma ühiskondliku elu tingimustega. Ka Lenin arvas, et maailm ja inimene on patused, pidades patuks inimese ekspluateerimist inimese poolt ning klasside ebavõrdsust. Leninil puudus usk inimloomusesse, kõrgemasse algesse inimeses, kuid erinevalt Pobedonostsevist ei uskunud ta ka Jumalasse. Ent Lenin uskus tulevast elu, siin-, mitte sealpoolset tulevast elu, uskus uut kommunistlikku ühiskonda, mis asendas tal Jumalat, uskus proletariaadi võitu, nähes selles Uut Iisraeli. Kuid kommunistlikku ühiskonda ei saa rajada inimlikest väärtustest lähtudes, see tuleb rajada drillile, sundusele ja organisatsioonile toetudes. Lenini kommunistlik riiklus on sama autoritaarne ja autokraatlik nagu Pobedonostsevi monarhistlik riiklus. Aga uskmatuse tõttu inimesse, nihilistlikust suhtumisest ellu ja maailma, jõudis Lenin, vastupidi, äärmiselt revolutsioonilisele järeldusele. Nii äärmuslikult erinevatele järeldustele võib jõuda samamoodi. Siinse maailma elu näis neile mõlemale tühine ja kuri. Eraelus ei olnud Lenin, nagu Pobedonostsevgi, tige inimene, ta oli üsna heasüdamlik, suhtus inimlikult oma lähedastesse. Ka Lenin armastas lapsi ja loomi. Inkvisiitor ta ei olnud. Venemaa ja vene rahva saatuses on hämmastav, et Venemaad valitsesid nii enne kui pärast revolutsiooni mehed, kes ei uskunud inimesse ning suhtusid maailma nihilistlikult See on väga sümboolne ja seletab mõndagi. Võim ei saa Venemaal muutuda inimlikuks ning selle võimu pahupooleks on vene anarhism. Nihilistlik suhtumine maailma ja inimesse on askeetliku õigeusu väärastunud vorm. Seega oleme jõudnud viimase probleemini ning selleks on usuline probleem - kommunismi ja õigeusu vaheline suhe.

VII peatükk

KOMMUNISM JA KRISTLUS

1.

Eraldi vaatlemist nõuab küsimus kommunismi suhtumisest religiooni, eriti aga kristlusse. Kommunismi leppimatult vaenulik suhtumine kõigisse religioonidesse ei ole juhuslik, see kuulub kommunistliku maailmavaate olemusse. Kommunistlik riik aga on maailmavaate diktatuur. Kommunistlik kord on äärmuslik etatism, riik on selles totalitaarne ja absoluutne, ta nõuab sundkorras ühtset mõtlemist. Kommunism kiusab taga kõiki kirikuid ning kõige enam õigeusu kirikut tolle ajaloolise rolli pärast. Kommunistide usutunnistuseks on võitlev ateism ja nad on kohustatud tegema usuvastast propagandat. Kommunism on fanaatiliselt vaenulik iga religiooni, eriti ristiusu suhtes, ja seda mitte sotsiaalse süsteemina, vaid kui religioon. Kommunism tahab ise olla kristlust asendav religioon, ta pretendeerib rahuldama inimhinge usulisi vajadusi, tahab anda elule mõtte. Kommunism on terviklik, kogu elu haarav, ta ei piirdu mõne üksiku ühiskondliku alaga. Seetõttu on tema kokkupõrge teiste religioossete tõekspidamistega paratamatu. Sallimatus ja fanatism lähtuvad alati religioonist. Ükski teaduslik, puhtintellektuaalne teooria ei saa olla nii sallimatu ja fanaatiline. Usundina on kommunism eksklusiivne. Väga olulist osa etendab siin vene religioosne temperament, sektantlik ja raskolnikule psühholoogia. Kuid sallimatu ja sõjakas hoiak religiooni suhtes oli määratud juba Marxi poolt. Venemaal üliaktuaalse tähenduse omandanud fraasi usk on oopium rahvale ütles Marx välja oma artiklis «Sissejuhatus Hegeli õigusfilosoofia kriitikasse». Ta arvas, et töölisklassi, järelikult ka kogu inimkonna vabastamiseks tuleb usulised tunded inimeste südameist välja rebida. Marx ütles: «Mitte religioosne südametunnistuse vabadus, vaid südametunnistuse vabastamine religioossest ebausust». Usulised tõekspidamised peegeldavad inimeste orjastatust looduse stiihiliste jõudude ja ühiskonna irratsionaalsete jõudude poolt, ning nad püsivad seni, kuni inimene, sotsiaalne inimene, pole noid salapäraseid stiihilisi ja irratsionaalseid jõude lõplikult oma valdusse saanud. Oma mõtisklustes religiooni üle oli Marx Feuerbachi õpilane, kuid ta arendas õpetaja mõtteid sotsiaalses suunas. Feuerbach oli kõige geniaalsem ateistlik filosoof XIX sajandil, ta oli väga terav ja tegi väga palju ära antropoloogilise filosoofia heaks üldse. Nagu teada, tahtis t a teoloogiat muuta antropoloogiaks. Tema arvates pole inimene loodud Jumala näo ja kuju järgi, vaid Jumal on loodud inimese näo ja kuju järgi. Religioon väljendab vaid inimese kõrgemat loomust, mis temalt on ära võetud, võõrandatud ja üle viidud transtsendentsesse sealpoolsusse. Religioon on inimese vaesestanud ning paljaks röövinud. Vaesel inimesel on rikas Jumal. Kõik ülev on Jumalale üle kantud, Tema omaks kuulutatud. Usk Jumalasse väljendab inimese vaesust, nõrkust ja orjalikkust. Tugev, rikas ja vaba inimene ei vajaks Jumalat, kõik väärtused oleksid tal endal olemas. Marx järeldas sellest, et proletariaati hoiab nõrkuses, vaesuses ja alandatuses usk Jumalasse. Religioon pakub illusoorset, fiktiivset lohutust, võitu väljaspool reaalsust, ning takistab seega reaalse võidu ja vabaduse saavutamist. Võidukas proletariaat hülgab kõik illusoorsed, fiktiivsed, teispoolsusega seotud lootused ning realiseerib oma võidu siin, maises elus. Marxi õpetus teadvuse religioossetest ja ideoloogilistest illusioonidest, milles peegeldub inimese orjastatus, sõltuvus, nõrkus ning alandatus, on pärit Feuerbachilt. Kuid Marx andis õpetusele teadvuse illusoorsusest terava, sotsiaalse iseloomu. Marxi sõjakas ateism nõudis ennekõike teadvuse muutmist. Religioossete tõekspidamiste hävitamiseks pole vaja vanglaid, mahalaskmisi ega tagakiusamisi, vaid revolutsioneeritud teadvust, mis tekib proletariaadi revolutsioonilise klassivõitluse tulemusena. Noor Marx oli eriti huvitatud võitlusest religioossete tõekspidamistega. Talle nagu Bruno Bauerilegi oli see eeskätt intellektuaalne võitlus. Marx oli tollal vasakpoolne hegeliaan. Hiljem nõrgenes tema huvi maailmavaadet kujundavate küsimuste vastu, ta hakkas tegelema põhiliselt majanduslike probleemidega. Kuid endiselt jääb ta võitlevaks ateistiks. Muuseas peab ütlema, et Marxi usuvastasus ei olnud nii ekstreemne kui meie Bakuninil või Dühringil Saksamaal. Marksismivastane, anarhismi kalduv sotsialist Dühring ütles otse, et sotsialistlikus ühiskonnas on religioon keelatud. Isegi Engels, kes oma peamise teose pühendas Dühringi filosoofiliste ja sotsiaalsete vaadete kriitikale, vaidles usu ärakeelamise küsimuses Dühringile vastu. Sõjakast valgustusest saab tavaliselt sõjakas ateism. Ennastusaldav ja traditsioonide kammitsaist vabanenud mõistus vastandub usule Jumalasse. Alati on see vaid üleminekujärk, kui mõistus ei tea, millisel määral ta sõltub negatiivsetest afektidest, ning alles küpsem ja tõeliselt vabam mõistus tunnetab oma piire ning muudab suhtumist religiooni. Vene valgustuslik mõistus on oma esimeses sõjakas staadiumis ning täielikult afektide ja emotsioonide küüsis. Seda näeme Leninis. Lenin oli kirglik, veendunud ateist ja usuvihkaja. Ütlen «ateist», ehkki ma ei usu puhtakujuliste «ateistide» olemasolusse. Inimene on religioosne loom, ja tõelist, ainsat Jumalat eitades loob ning kummardab ta valejumalaid, iidoleid ja puuslikke. Lenin labastas tugevasti Marxi ideid religioonist, nii nagu hiljem leninistid profaneerisid Lenini ideid. Oma labasuses oli Lenin peaaegu geniaalne - säärane oli tema stiil. Marxil seisnes religiooniprobleem eelkõige teadvuse muutmises, mis seostus muidugi sotsiaalse võitlusega. Lenini jaoks on religiooniprobleem peaaegu ainult revolutsioonilise võitluse probleem ja ta on seatud sõltuvusse revolutsioonilise võitluse vajadustest. Lenin kutsus üles «tormijooksule taeva vastu». Kuid Lenini võitluses Jumalaga pole sügavust, pole Feuerbachi ega Nietzsche süvamotiive, pole seda, mis terendas Dostojevskile, pole sisemist draamat. Lenini mitmesse teosesse laialipillatud mõtted religiooni kohta on kokku kogutud ja eraldi raamatuna välja antud. Seal võib kohata näiteks selliseid fraase: «Iga taevataadike on laibapilastus.» Lenin annab religioonile oma, pigem demagoogilise kui teadusliku definitsiooni: «Religioon on üks vaimse ikke liike, mis kõikjal ja alati painab rahvahulki, kes on ära kumatud lõputust tööst teiste heaks, viletsusest ja üksindusest.» Või teine määratlus: «Religioon on vaimse puskari sort, millesse kapitaliorjad uputavad oma inimlikkuse ja oma nõudmised pisutki inimväärsema elu järele.» See definitsioon pärineb veel 1905. aastast. Eriti vihkas Lenin kõiki katseid ühendada kristlust sotsialismiga. Kiriku reformimine on tema arvates kahjulikum mustasajalisusest, progressiivne ja uuendatud kristlus halvem vanast ning laostuvast kristlusest. «Tütarlast rüvetav katoliku papp,» kirjutab Lenin, «on palju vähem ohtlik ideelisest ja demokraatlikust, vaimulikurüüta ning labase religioonita papist, kes propageerib taevaisakese poolt loodut ja loodavat. Esimest on kerge paljastada, hukka mõista ja minema kihutada, teist aga niisama lihtsalt minema ajada ei saa, ja paljastada on teda tuhat korda raskem.» «Vaimulikultuueta pappide» kategooria haarab suure osa usuvastasest propagandast. See on väga laialdane kategooria. «Hõlstita pappideks» osutuvad kõik, kes pole materialistid, kõik, kes vähegi tunnistavad vaimse substantsi olemasolu, kõik spiritualistliku või idealistliku kallakuga filosoofid. Isegi Einstein kuulutati «ümberriietatud papiks», sest ta oli tunnistanud kosmilise tunde olemasolu, seda aga võis pidada religioosseks. Lenin vihkas isegi sõna «religioon» ja oli otsustavalt sotsialismi tõlgendamise vastu religioosse Õpetusena, nagu seda kunagi püüdis teha Lunatšarski, kes sarnanes «vaimulikurüüta papile» siis, kui ta propageeris «jumalaehitamist», mis tegelikult oli ateism ja isegi sõjakas ateism. Kuid usu vihkamisele vaatamata oli Lenin selle vastu, et usuküsimust esiplaanile tõsta või võitlust usuga pidada iseseisvaks, revolutsioonilisest klassivõitlusest lahus olevaks ülesandeks. Lenin võttis isegi sõna usuliste tunnete sihiliku haavamise vastu, vaatamata sellele, et ta ise neid tundeid jõhkralt teotas. Ta soovitab lugeda XVIII sajandi prantsuse ateistlikke filosoofe, ja see näitab, kui sõltuv on marksistlik-leninlik ateism XVIII sajandi kodanlikust valgustusest. Ehkki kommunismis on XVIII sajandi valgustusliku materialismi vaim väga tugev, teevad vene kommunistlikud usuvastase propaganda spetsialistid vahet radikaalse kodanluse valgustusliku usuvastase võitluse ning proletariaadi revolutsioonilise usuvastase klassivõitluse vahel. Väga rikkalikus nõukogude antireligioosses kirjanduses, kus usuvastasel propagandal on aukoht, heidetakse Plehhanovile ette just seda, et ta võitles religiooniga valgustuslikult, mistõttu tema suhtumine religiooni oli sõbralikult naeruvääristav. Plehhanov arvas, et hariduse kasv viib religioossete uskumuste loomuliku väljasuremiseni. Usk kaob iseendast, «isevoolu teel», ilma kirgliku ja vägivaldse võitluseta. Plehhanovile oli see eelkõige küsimus teadvuse muutumisest, s. t teaduslik ja filosoofiline probleem. Leninistid pakuvad selle asemele revolutsioonilist klassivõitlust religiooniga, mis paratamatult muutub tagakiusamiseks. Korduvalt rõhutatakse, et võitlus religiooni vastu ei ole teaduslik võitlus nagu valgustajail, vaid klassivõitlus. Ka sellised autoriteetsed Lääne marksistid nagu Kautsky ja Cunow kuulutatakse valgustajateks, kes ei mõista revolutsioonilist klassivõitlust. Kautsky ja Cunow on positivistid, mitte dialektilised materialistid, seega - nakatatud kodanlikust radikalismist. Kautsky raamat «Kristluse päritolu» avaldas omal ajal marksistidele suurt mõju ja Nõukogude Venemaal kasutati seda esimestel aastatel usuvastaseks propagandaks. Sedasama võib öelda Cunowi raamatu «Jumalausu tekkimine» kohta. Kuid pealiini kehtestamisega nõukogude filosoofias ja usuvastases propagandas hüljati Kautsky ja Cunowi raamatud ning kuulutati nad marksismi-leninismi ortodokssete seisukohtadega sobimatuiks. Kautsky seostab kristluse teket rooma proletariaadi liikumisega. Niisugune seisukoht tunnistati kahjulikuks, sest see võib tööliste ja talupoegade hulgas tekitada sümpaatiat kristluse vastu. Pealegi ei vaatle Kautsky ristiusku mitte niivõrd klasside võitluse positsioonilt, kui sotsiaalse keskkonna mõju tulemusena, s. t tema vaatlused ei ole «dialektilised», vaid «mehaanilised», see aga on ketserlus. Cunowit süüdistatakse selles, et ta kasutab religioossete uskumuste tekke seletamiseks kodanlike teadlaste ideid, näiteks Taylori animismiteooriat. Ta on positivist, mitte dialektik. Usuvastase propaganda sihid nõuavad, et religiooni käsitataks üksnes kui klassirõhumise vahendit. Teistsugused vaated religioonile kuulutatakse kodanlikuks. Ainult ortodoksne dialektiline materialism annab ainuõige arusaamise ükskõik millise religiooni olemusest. Üks noor nõukogude filosoof kirjutas raamatu religiooni tekkimisest, lähtudes marksistlikust sotsioloogiast. Teose arutelul rünnati ja ähvardati autorit selle eest, et ta ei räägi midagi Lenini vaadetest maagiale ja totemismile. Meeleheites autor laiutab käsi ja hüüab, et üheski Lenini teoses pole sõnagi ei maagiast ega totemismist ja et ta ei tea, mida teha. Selle veidra dialoogi mõte on selge. Lenini teosed on pühakiri, aga pühakirjas peavad kõik küsimused olema juba ette ära otsustatud. Marksismi kõige nõrgem külg on alati olnud psühholoogia ja leninism on psühholoogiliselt veel nõrgem, tahumatum ja elementaarsem demagoogia suure ülekaalu tõttu. Isegi klasside ja sotsiaalsete gruppide psühholoogia on täielikult välja töötamata ning asendatud algeliste moraalsete paljastustega. Siin pole leninistid üldsegi võimelised lähenema asjale intellektuaalsest ja tunnetuslikust aspektist, nende hoiak on jäägitult emotsionaalne. Nii subtiilne ala nagu religioonipsühholoogia on neile täiesti kättesaamatu. Nõukogude usuvastase propagandakirjanduse intellektuaalne tase on väga madal ja selle stiil esteetiliselt väljakannatamatu - see on kõige kehvemat sorti kirjandus Nõukogude Venemaal. Nõukogude usuvastased karikatuurid on harukordselt robustsed, labased ja maitsetud ning kogu oma elementaarsusest hoolimata ikkagi rahvale raskesti mõistetavad. Väljatöötamisel on kõikehõlmav usuvastase võitluse metodoloogia. Antireligioosne propaganda on kohustuslik kõigile ortodoksseks tunnistatud (s. t pealiini järgivatele) nõukogude filosoofidele. Viisaastakuplaanis on sees võitlus religiooniga, igasuguse religiooniga - ei korralda see plaan ju ümber ainult majandust, vaid kogu elu. Seejuures tunnistatakse, et religioossed uskumused on rahva seas väga püsivad, nad on püsivamad kui kõik poliitilise või majandusliku eluga seotu. Just usuvastasel rindel on kommunistide lüüasaamised kõige rängemad. Usuvastast propagandat tehes tuleb arvesse võtta seda, mida nimetatakse religioosseks ebausuks ja eelarvamusteks tööliste ning talupoegade seas. Usuvastase propaganda meetodid peavad sellega arvestama. Kas saab olla kommunistliku partei liige ja ühtlasi usklik kristlane, kas saab ilma kommunistliku maailmavaateta, ilma dialektiline materialist ja ateist olemata, toetada kommunismi sotsiaalset programmi? See on põhiküsimus.

2.

Erinevalt sotsiaaldemokraatidest ei pea kommunistid religiooni privaatseks ega isikliku südametunnistuse asjaks. Vastupidi, nad peavad religiooni ülimalt üldiseks, sotsiaalseks ilminguks: Religiooni tunnistamine igaühe isiklikuks asjaks, mis tähendab südametunnistusevabaduse subjektiivse õiguse tunnustamist, on liberaaldemokraatlike programmide tavapärane paragrahv ning sotsiaaldemokraadid võtsid selle üle liberaalsetelt demokraatidelt. Marx ise ei saanud religiooni eraasjaks pidada, sest ta oli kuulutanud usu «oopiumiks rahvale» - suurimaks tõkkeks töölisklassi ja inimkonna vabastamise teel. Religioon kuulub tema arvates sotsiaalsesse võitlusse. Vene kommunism teeb Marxi vaadetest religioonile konsekventse ja äärmusliku järelduse, mida mõningate liberalismi põhimõtetega sotsiaaldemokraadid teha ei tahtnud. Kommunistid nimetavad sotsiaaldemokraate tavaliselt sotsiaalreetureiks ning peavad neid reetureiks muuseas ka usuküsimuses. Sotsiaaldemokraadid, isegi need, kes end jätkuvalt marksistideks peavad, on võtnud oma parteisse usklikke kristlasi, isegi pastoreid ja teoloogiaprofesssoreid. See aga tähendab, et sotsiaaldemokraatia ei taha olla «maailmavaade», vaid ainult poliitiline partei, sotsiaalsete reformide süsteem. Inglise sotsialismist ma ei räägigi, selles on kristlust rohkem kui marksismi. Kommunism aga tahab olla eelkõige «maailmanägemine», ta on totalitaarne ning sellepärast on usuküsimus talle väga tähtis. Vene kommunism - aga kommunism ongi ju venelaste loodud - rajab kogu oma programmi kindlale «maailmanägemisele». Mitte ainult vene, vaid ka internatsionaalse kommunistliku partei konstitutsiooni § 13 ütleb, et iga kommunistliku partei liige peab olema ateist ja tegema usuvastast propagandat. Parteiliikmeilt nõutakse kõigi sidemete katkestamist kirikuga. Lenin kehtestas täpsed põhimõtted, millest kommunist peab oma suhtumises religiooni kinni pidama. Ta seletab ära, kuidas mõista, et usk on eraasi. Seda on usk kodanlikus riigis. Seal peavad kommunistid pooldama südametunnistusevabadust ja kiriku eraldamist riigist, peavad kaitsma põhimõtet, et usk on igaühe bma asi. Kuid kõik muutub dialektiliselt, niipea kui kerkib küsimus suhtumisest religiooni kommunistlikus parteis, järelikult ka kommunistlikus riigis ja ühiskonnas. Kommunistlikus parteis ei peeta religiooni kaugeltki mitte igaühe oma asjaks, siin on ta kõige ühisem, kõige ühiskondlikum asi, siin nõutakse halastamatut võitlust religiooniga. Kommunist, tõeline integraalne kommunist ei tohi olla usklik, ei tohi olla kristlane. Kommunistliku partei liikmel peab olema kindel maailmavaade, ta peab olema materialist ja ateist, pealegi veel võitlev ateist. Parteisse kuulumiseks ei piisa kommunismi sotsiaalse programmi toetamisest. Kommunism on ühe kindla kristlusele vastandatud usu tunnistamine. Kogu nõukogude kirjasõna kinnitab niisugust kommunismi mõistmist. Kommunistidele meeldib rõhutada, et nad on kristliku, evangeelse moraali, armastuse-, halastuse- ja kaastundemoraali vastased. Ja see on kommunismis võib-olla kõige hirmsam.

Oportunistlike! kaalutlustel soovitatakse teha töölistele usuküsimuses erand. Et töölised pole veel täielikult vabanenud religioossetest eelarvamustest, siis võib neid kommunistlikku parteisse vastu võtta nende usulistele tõekspidamistele tähelepanu pööramata, kui nad toetavad kommunismi sotsiaalset programmi. Kuid intelligentsi esindajate suhtes pole see lubatud. Väga iseloomulik on rootsi kommunisti Höglundi lugu. Höglund püüdis väita, et usk on iga inimese südametunnistuse asi ja et kommunist võib olla usklik kristlane. Selle eest sai ta ägedalt sarjata, väga halvasti kohtles teda usuvastase propaganda peaspetsialist Jaroslavski35, kes tegi selgeks, et kommunismis ei ole usk privaatne asi. Praegu ei tohi kommunistliku partei liige kirikus käia ega ilmutada mingeid religioosseid tõekspidamisi. Veel enam - ta langeb kahtluse alla, kui ilmutab jahedust usuvastases propagandas ja ei ole ateistina sõjakas. Struktuurilt ja adeptide hingelaadilt kujutab kommunistlik partei endast midagi ateistliku sekti taolist, võimu haaranud ateistlikku usulahku. Asjata arvatakse, et Nõukogude Venemaal on usulised tagakiusamised suunatud õigeusu kiriku vastu, mis oli minevikus riigikirik ning monarhia ja reaktsiooniga seotud. Lahkusulised, näiteks baptistid, on kuulutatud veel ohtlikumaks kui õigeusklikud ning nendega võitlemist peetakse raskemaks just sellepärast, et nad olid minevikus ise tagakiusatavad ja et neil puudusid sidemed vana režiimi võimudega. Kommunismi sotsiaalses valdkonnas õigeks pidavaid kristlasi peetakse kahjulikumaks ja ohtlikumaks kristlastest, kes avalikult pooldavad kontrrevolutsiooni ning restauratsiooni. Vabameelne, ateistlik ja materialistlik kodanlane on parem kui kommunismile sümpatiseeriv kristlane, sest kodanlast võib sotsialistlikus ülesehitustöös ära kasutada, ta on «maailmanägemise» suhtes tavaliselt ükskõikne, kuid kristlasest kommunist on kommunistliku maailmavaate terviklikkuse lõhkuja. See formuleering pärineb Leninilt.

Religioonivastase propaganda käsiraamatuis ei peeta usulisi tagakiusamisi soovitavaks. Ateismi eriteadlane Jaroslavski ütleb, et märtreid luua pole kasulik. Kuid tegelikult loovad nad märtreid. Vaimulike elutingimused on muudetud ebainimlikuks, neilt on võetud poliitilised õigused ning elementaarsed inimõigused, nad on paariad Nõukogude riigis. On selge, et usuteenreid püütakse panna sellisesse olukorda, mis teeb nende eksisteerimise võimatuks. Vaimulikud, kelle vastu ei ole tõstetud ühtegi süüdistust, on moraalselt ja materiaalselt väljakannatamatus olukorras. See on mõnikord nii raske, et nad eelistavad vangiminekut. Lisaks sellele on piiskoppe ja preestreid pidevalt arreteeritud, Solovkisse küüditatud ning maha lastud. Kommunistid, kes kirikus käivad, visatakse parteist välja. Nõukogude teenistujad vallandatakse kirikuskäimise eest. Kirikus käia saab ainult salaja, mõnes teises linnaosas või agulis. Enda avalik tunnistamine ristiusuliseks nõuab Nõukogude Venemaal kangelaslikkust ja tihti ka märterlust. Vaimulik tohib oma ameti tõttu rääkida Jumalast kirikus, aga väljaspool pühakoda ta seda teha ei tohi. Religioosset südametunnistusevabadust Nõukogude Venes loomulikult ei eksisteeri. Kirikut riigist eraldaval ja südametunnistusevabadust kuulutaval nõukogude konstitutsioonil pole mingit tähtsust. Vägivaldne ei ole mitte ainult kommunismi igapäevane praktika, vaid tema maailmavaade ja usuõpetus tervikuna. Kui nõukogude võimumeestega rääkida usuvastastest tagakiusamistest, siis ütlevad nad tavaliselt, et usulist tagakiusamist ei ole, et jälitatakse eranditult kontrrevolutsionääre, kelle hulgas aga olevat väga palju piiskoppe, preestreid ja usklikke, ning et kirikule avaldatakse survet sellepärast, et ta on reaktsioonilise ja restauratsioonilise meelsuse koldeks. Kuid selle diplomaatilise seletusega on vastuolus fakt, et kommunistid kõigis kirjapandud dokumentides, mis käsitlevad nende maailmanägemist, nende usku, nõuavad sõjakat võitlust iga religiooniga. Nad ütlevad, et see on teadvust mõjutav ideeline võitlus. Nii kujutas võitlust religiooniga ette Marx. Säärane arutlemine on puhtteoreetiline. Kõige tähtsam on see, et vene kommunistid esindavad praegu võimu, et nende kätes on riik. See on diktatuuriajastu riik ja siinne diktatuur on maailmavaateline, mitte ainult poliitiline ning majanduslik, vaid ka intellektuaalne, ta on diktatuur vaimu, südametunnistuse ja mõtlemise üle. See diktatuur kasutab valimatult kõiki vahendeid. See on ideokraatia, teokraatia pseudomorfoos, üks Platoni utoopia transformatsioone. Selles on juba ette määratud südametunnistuse- ja mõttevabaduse eitamine ning usulise tagakiusamise paratamatus. Nõukogude Venemaal on kõik teoreetilised, ideelised j a filosoofilised diskussioonid, kõik praktilised poliitikaning majandusalased vaidlused märgistatud kui ortodokssed ja hereetilised. Kõigis filosoofia ja poliitika «parem-» või «vasakpoolsetes» kallakutes nähakse ketserlust. Ketsereid mõistetakse pidevalt hukka ja hukkamõistetuid kiusatakse taga. Kuid vahe ortodoksia ja hereesia vahel on religioosne ja teoloogiline, mitte filosoofiline või poliitiline. Kui poliitikat tehakse ortodoksia märgi all, siis saab riigist kirik ning tagakiusamine religioossete tõekspidamiste ja veendumuste pärast on paratamatu. Nii oli see keskaegses kristlikus teokraatias, nii on see nõukogude kommunistlikus teokraatias, Hitleri Kolmandas Impeeriumis ja igas totalitaarsusele pretendeerivas riigis. Joann Julm, tähtsaim isevalitsusliku riikluse teoreetik, lõi õigeusulise riigi kontseptsiooni, mille järgi tsaar peab hoolitsema oma alamate hingede päästmise eest. Kiriku funktsioonid võttis endale ka riik. Kommunistlik võim hoolitseb samuti oma alamate hingede päästmise eest, ta tahab neid kasvatada ainuõndsakstegevas tões ja võim tunneb seda tõde, dialektilise materialismi tõde. Piiramatu kommunistlik võim on kantud vihast kristluse vastu, milles nähakse orjuse, ekspluateerimise, pimeduse allikat. Usuküsimustes on kommunistid erakordselt nõmedad ja harimatud, kuid nende käitumise määravad ideelised motiivid ning neid käivitab nende endi religioosne usk. Kommunistlik võim ilmutab poliitikas sageli suurt paindlikkust, välissuhetes on ta vahel väga oportunistlik, annab järele majanduspoliitikas, on valmis lubama mõningaid vabadusi kunsti ja kirjanduse vallas. Kommunism muutub ja evolutsioneerub, saab rahvuslikumaks ja kultuursemaks, kommunistlik miljöö muutub üha kodanlikumaks ja see kodanlikustumine on suureks ohuks nii kommunismile kui ka vene ideele üldse. Kuid ühes asjas on kommunism muutumatu, halastamatu, fanaatiline ja jäigalt järeleandmatu - see on «maailmanägemine», filosoofia ja järelikult ka religioon. Kõige süngemad, kivistunumad ja fanaatilisemad on nõukogude filosoofilised ning usuvastase propaganda teosed. Selle kirjanduse dogmatism ületab kõik kristlikus teoloogias olnu. Vahel tundub, et pigem oleks nõukogude võim valmis taastama kapitalistlikud suhted majanduselus kui nõustuma religioosse süümevabadusega, vaba filosoofilise mõtte ja vaimse kultuuriloomega. Sellel usu ja kristluse vihkamisel on sügavad juured ristiusu minevikus. Vene kommunistide kristlusevihkamises on vastuolu, mida ei suuda märgata need, kelle teadvus on kommunistlikust doktriinist mõjutatud. Parim kommunistitüüp - täielikult idee teenimisest haaratud, tohutuiks ohvreiks ja omakasupüüdmatuks entusiasmiks võimeline inimene - saab tekkida ainult inimhinge kristliku kasvatuse, loomuliku inimese kristlikus vaimus ümberkujundamise tulemusena. Kristliku mõjutuse tulemused - otseselt märkamatud ja maisest kõrgemad - jäävad inimeste hinge alles ka siis, kui nad ise teadlikult kristlusest lahti ütlevad või isegi tema vaenlasteks hakkavad. Kui oletada, et usuvastane propaganda hävitab kristluse jäljed venelaste hingest lõplikult, kui hävitatakse igasugune usuline tunne, siis on ka kommunism teostamatu, sest keegi ei soovi end enam ohvriks tuua, keegi ei taha enam elu pühendada isikuväliste eesmärkide teenimisele ning lõplikult pääseb võidule ainult oma huvidele mõtlev ja oma nahka hoidev inimtüüp. See tüüp on juba praegu üsna mõjukas ja kodanlikustumise protsess lähtub temast. Idee järgi poleks kommunism tahtnud teostada mitte üksnes õiglust, vaid ka inimestevahelist vendlust, «kommuniooni » inimeste vahel. Kuid oleks naiivne ja naeruväärne arvata, et vendlus saab inimeste vahel tekkida välise sotsiaalse sunddrilli survel või harjumusest, nagu ütles Lenin. Selleks on tarvis vaimsete süvajõudude toimet. Materialistlik ja ateistlik kommunism on määratud kas läbikukkumisele ja hukkumisele või ta loob masinavärki meenutava ühiskonna, milles inimolevust on raske ära tunda. Ja ikkagi vihkavad kommunistid kristlust ja religiooni, nägemata üldse seda, et nad kristlusele palju võlgnevad, et kogu nende tegevus on rajatud religioosse energia ärakasutamisele religioonivälistel eesmärkidel. Sellel vihkamisel peavad olema sügavamad ja tõsisemad põhjused kui ainult usk religiooni suhtes vaenulikku abstraktsesse teooriasse. Kristlased, kes mõistavad kommuniste hukka ateismi ja usuvastaste tagakiusamiste pärast, ei tohiks kogu süüd veeretada ateistlikele kommunistidele, vaid peaksid suurema osa süüst enda kanda võtma. Nad ei peaks mitte ainult süüdistama ja kohut mõistma, vaid ka pattu kahetsema. Kui palju on kristlased ära teinud kristliku tõe elluviimiseks ühiskonnas, kas nad on püüdnud saavutada vendlust inimeste vahel ilma sellesama vihkamise ja vägivallata, milles nad süüdistavad kommuniste? Kristlaste ja ajalooliste kirikute patud on väga suured ning toovad endaga kaasa õiglase karistuse. Kristuse õpetuse reetmine, kristliku kiriku muutmine valitsevate klasside toetamise vahendiks, on sundinud inimliku nõrkuse tõttu ristiusust lahku lööma neid, kes selle reetmise ja muutmise läbi kannatada said. Prohvetitel, evangeeliumides, apostlite kirjades ja enamiku kirikuisade teostes leiame rikaste ning rikkuse hukkamõistmist, eraomandi eitamist, kinnitamist, et kõik inimesed on Jumala ees võrdsed. Püha Basileios Suure ja eriti püha Johannes Kuldsuu juures võib kohata nii ägedaid arutlusi rikkuse ja eraomandiga seostuvast sotsiaalsest ülekohtust, et Proudhon ja Marx tunduvad nende kõrval kahvatud. Püha Johannes Kuldsuu oli ehtne kommunist, kuid muidugi mitte kapitalistliku või tööstusliku ajastu kommunist. Küllaltki põhjendatult võib öelda, et kommunismi juured on kristluses või juudikristluses.37 Ent varsti algas kristluse tolle ajastu ilmaliku riigiga kohandamise ajajärk. Avastati, et kristlus pole mitte ainult tõde, milles maailm võib ära põleda, vaid et ta võib ilmalikule riigile ka sotsiaalselt kasulik olla. Kristlikud kirikupead, piiskopid ja preestrid hakkasid kaitsma valitsevaid rikaste klasse. Pärispatu õpetusest tehti väärad järeldused, mis nüüd õigustasid igasugust kurjust ja ebaõiglust. Kannatuste ja kitsenduste talumine kuulutati hingepäästvaks, kuid millegipärast pidid sel teel õndsaks saama peamiselt niigi rõhutud, kannatavad ja ahistatud klassid, aga mitte rõhujad ja vägivallatsejad. Kristlikku alandlikkust tõlgendati vääralt ja see andis võimaluse eitada inimväärikust, nõuda alistumist mis tahes sotsiaalsele kurjusele. Kristlust kasutati inimalanduste õigustamiseks, rõhumise kaitsmiseks. Alati peab meeles pidama, et kirikul on kaks erinevat tähendust. Nende tähenduste segiajamisel nüüdisaegse kiriku juures või ühe tähenduse eitamisel on saatuslikud tagajärjed. Kirik on müstiline Kristuse keha, ajaloos Kristuse elu jätkav vaimne reaalsus, tema lätteks on ilmutus Jumala toimest inimesse ja maailma. Kuid kirik on ka ühiskondlik fenomen, sotsiaalne instituut, sotsiaalse keskkonnaga seotud ning selle poolt mõjutatav, ta teeb koostööd riigiga, tal on oma õigus ja majandus ning tema läte on sotsiaalne. Ühiskondliku instituudina, osana ajaloost, on kirik patune, võimeline langema ja kristluse igavest tõde moonutama, tõlgendades ajutist ning inimlikku igavese ja jumalikuna. Kirik on ajalooliselt väga keeruline jumalik ja inimlik protsess, sugugi mitte ainult jumalik, ja tema inimlik pool on olnud patuvõimeline. Kuid Kristuse Kiriku igavene tõde toimib salaja ka kiriku kui suhtelise ja patuvõimelise sotsiaalse instituudi kaudu. Marksistid-leninistid vaatlevad kirikut ainult kui sotsiaalset fenomeni ja instituuti ega näe midagi tema taga. Nad piirduvad vaid välisega, vaimset elu nad ei tunnista, see on nende jaoks ainult epifenomen - kahemõõtmeline lame olemine, millel puudub sügavuse mõõde. Kuid kommunismi tuleb võtta väljakutsena kristlikule maailmale, temas avaldub kõrgeim kohtumõistmine ja arusaam täitmata kohustustest. Kommunistid ise seda ei mõista ega saagi mõistma. Paljastades kristlaste halbu ja vägivaldseid tegusid, teevad nad ise sama halbu ja vägivaldseid tegusid edasi. Nende vastutust vägivallategude eest võib vähendada asjaolu, et nad ei tunne kristluse tõde, kuid nad on vastutavad selle eest, et ei taha seda tõde teada. Väga näitlikud on Heckeri inglise keeles üllitatud teosed.38 Need raamatud jätavad väga segase mulje. Koik oleks selge, kui Hecker lihtsalt kaitseks kommunismi ja kommunistlikku maailmavaadet. Kuid tema suhtumine kristlusse on integraalsete kommunistide omast erinev ning tõenäoliselt oma mineviku tõttu tahaks ta kristlusele jätta ka mõninga positiivse tähenduse, vastandades seda järsult kiriklikule ristiusule. Tema suhtumine kristlusse meenutab ratsionalistlik-moralistlikku tüüpi sektandi suhtumist. Koik, mida Hecker kristlusest räägib, tõendab, et ta ei mõista ega näe sugugi kristluse vaimset ja müstilist külge. Kirik on tema jaoks üksnes sotsiaalne nähtus, keskkonna poolt determineeritud ja ajaloos valitsevate klasside kõigist haigustest nakatatud. Kiriku vaimset külge ta näha ei suuda. Religiooni tekkepõhjuseks peab ta sublimeeruvat hirmu ja seletab religiooni üksnes sotsioloogiliselt. Hecker ei kahtle inimese põlvnemises ahvitaolisest esivanemast, s. t tema loomses päritolus. Et t a kohandab end Nõukogude Venemaal valitseva ja kohustusliku filosoofiaga, on tema vaatepunkt mõistagi dialektiline, ehkki hegeliaanluse omaksvõtmise jälgi pole tema juures näha. Hecker näeb vaid õigeusu kiriku välist külge - rituaale (muidugi märkamata nende varjus sakramente), seost monarhiaga ja orjalikku allumist sellele, vaimulikkonna konformismi. Heckeri täielik siinpoolsus ei lase tal aimata lunastuse ning igavese elu temaatikat. Kristluse väärtus seisneb tema arvates ainult moraalis ja sotsiaalse elu korraldamises. Ning õigeusk osutub kristluse selliseks vormiks, mis pole loonud oma moraali ega parandanud sotsiaalset elu. Religioosne problemaatika on tal täielikult allutatud sotsiaalsele kasule. Ja seetõttu ei esitata ka küsimust tõe kohta. Heckeri juures võib selgesti ära tunda anglosakside pragmatismi, mis sisuliselt on vastuolus absoluutsele tõele pretendeeriva kommunistliku maailmavaatega. Hecker on vene kommunismi apologeet Läänes, kuid integraalseks kommunistiks teda pidada ei saa, tema maailmavaade on eklektiline. Hecker on L. Tolstoi austaja ja kaldub nähtavasti mõistma kristlust nõnda, nagu mõistis seda L. Tolstoi, s. t eelkõige moralistlikult. Heckeril tuleneb see sektantlikust kristlusest. Ise kaldun ma arvama, et ristiusu kivistunud maailmas oli L. Tolstoi kristliku südametunnistuse äratajaks ja tema ajaloolise kristluse kriitikas oli palju õiget. Ma ütlesin juba, et L. Tolstois oli märgata vene nihilismi jooni, mis lubavadki temas näha vene kommunismi eelkäijat. Kuid sellest ei saa järeldada - nagu näib seda püüdvat teha Hecker -, et kommunism viib Tolstoi ideed ellu. Kommunistlik ideoloogia ja eriti praktika on Tolstoi õpetusele polaarselt vastandlikud. Kommunism tähendab äärmuslikku kurjaga vastuhakkamist, äärmuslikku etatismi, vaimustumist tehnilisest tsivilisatsioonist ja tööstusest, lahtiütlemist inimeste loomulikust vendlusest, vahetu seose katkestamist maaga, elu religioosse alge hävitamist. L. Tolstoi õpetuse sisuks on vägivallale mittevastupanemine, riigi, tehnilise tsivilisatsiooni ja tööstuse anarhistlik eitamine, loomuliku vendluse tunnistamine, side maaga, elu usulise alge jaatamine. Kui Hecker ründab Vene õigeusu kiriku minevikku, siis faktiliselt on tal tihti õigus. Pole midagi kergemat kui näidata, et kiriku ja üldse kristluse ajalugu on suurel määral inimlike pattude, reetmiste, languste, häbitu konformismi ajalugu. Constantinusest peale on kirik rohkem allunud ilmalikule riigile kui seda oma võimu alla saanud. Sotsiaalse keskkonna, ühiskondlike sugestioonide ja huvidega seotud religiooni ajaloole on alati rohkem tähelepanu pööratud ning seda on tugevamaks peetud kui lunastuse ja vaimse eluga seotud religiooni ajalugu. Kuid üksnes vaimu nõtrus ja pimedus, üksnes vaimu allutatus väliskeskkonnale laseb sellest järeldada, et mingit lunastust ega vaimset maailma ei ole olemas. Vaieldamatult oli kirik sotsiaalse instituudina Venemaal riigi alluvuses ja koguni riigi poolt orjastatud. Kirik polnud alandavas sõltuvuses riigist mitte ainult Peetri ajal, vaid ka Moskva perioodil. Sama vaieldamatult oli vaimulikkond Venemaal alandavas ja sõltuvas seisundis, ta oli oma juhtpositsiooni kaotanud, eriti pärast kirikulõhet. Eriti madal oli piiskoppide tase. Piiskoppidest, kes tatari ikke ajal ning osaliselt ka Moskva perioodil olid vaimseteks juhtideks, said nüüd ametnikud ja kubernerid, kes ilmalikus aupaistes, ordenitähtede ja -lintidega ehitult, sõitsid ringi tõldades. Piiskopid kiusasid tavaliselt taga munkpühakuid, s. t kõige vaimsemaid inimesi, ja kõiki iseseisva religioosse elu ilminguid. Analoogilist fenomeni võib näha katoliku kirikus. On vaieldamatu, et õigeusu kiriku minevikupatud tuleb revolutsioonis kinni maksta. Kirikumehed ei saanud loobuda ajaloolise kiriku sidemetest vana režiimiga. Kuid selle kõige teadvustamine ei õigusta timukaid. J a protest vanale ilmalikule riigile orjalikult allunud kiriku vastu ei tohi mingil juhul kaasa tuua nõuet, et kirik alluks orjalikult uuele ilmalikule riigile, nimetagu too end kasvõi kommunistlikuks. Pidades faktiliselt õigeks suurt osa sellest, mida Hecker räägib õigeusust - ja mida võiks öelda ka katoliikluse ning protestantluse mineviku kohta - on tema üldhinnang siiski ekslik ja kogu perspektiivi moonutav. See on paratamatu, sest Heckeri jaoks pole olemas ei vaimu ega vaimset elu. õigeusu kiriku redutseerib ta ainult kombeusuks, väliste rituaalide täitjaks ja vanade ebauskumuste Jaanuseks. Kaasa tunneb ta ainult ratsionalistlikele sektidele. Ometi kujundas ja vormis vene rahva hinge just õigeusu sisemine vaimne elu, mitte ametlik väline kiriklikkus. Asjatult kahandab Hecker kiriku liturgilise elu väliseks kombetäitmiseks, millekski ebausumaagia taoliseks - just liturgias peitub vaimne sügavus ja taevase elu kujutus. Homjakovi õpetus kirikust, s. t õpetus ühisusest ja vabadusest, näib Heckerile alati ja kõikjal realiseerimata jäänud utoopiana ainult seetõttu, et reaalsus ammendub tal empiiriliselt kogetuga, ta ei ole võimeline ontoloogilises mõttes mõistma ideedemaailma olemasolu, mis asub empiirilise maailma varjus, on sellega oposiitne ja ühtlasi selles toimiv. Sellepärast näebki ta kirikus ainult vulgaarset ja patust empiiriat ning ei näe kiriku ideaalset kuju - müstilist Kristuse keha. Kogu XIX-XX sajandi loov vene usuelu Homjakovist ja slavofiilidest alates ning XX sajandi alguse mõtlejatega lõpetades tõi avalikkuse ette ajaloolise vene kiriku patte ja oli oma väljendustes sageli veel teravam kui Hecker. Ütlus, et vene kirik on halvatud, kuulub Dostojevskile. Selleks et päevavalgele tuua too alandav vale, mis valitses kiriku ja vana riigi omavahelistes suhetes, ei olnud vaja ei vene kommunismi ega Heckeri raamatuid. Sellest valest rääkisid alati väga teravalt inimesed, kes olid usklikud ja pidasid end koguni ideaalse monarhia pooldajaiks - Homjakov, J. Samarin, I. Aksakov, Dostojevski, V. Solovjev ja paljud teised. Homjakovist alates püüdles vene loov religioosne mõte usulist reformatsiooni õigeusu pinnal. Vaimuliku hierarhia, eriti piiskoppide-vastased paljastused on tavaline nähtus ka nende õigeusu esindajate puhul, kellel polnud midagi ühist sektantlusega. Nonkonformistid polnud mitte ainult sektandid, vaid ka need vene religioossed mõtlejad, kellele Hecker ei pööra mingit tähelepanu. Ent Hecker ei räägi mitte midagi kiriku tohutust sotsiaalselt positiivsest rollist tatari perioodil, vaestelembusest Muinas-Venes, vene pühaduse positiivsetest ilmingutest. Ta ei mõistnud, et moralismivõõras vene õigeusk kasvatas lõppude lõpuks seesmiselt kä nende venelaste hingi, kes oma teadvuses olid temast lahti öelnud, ta ei mõistnud, et vene õigeusk oli vene rahva hinges esile kutsunud Jumala riigi ja Tema tõe otsingud, oli sisendanud inimlikkust ja kaastunnet, mis vene kirjanduses nii hästi on väljendatud. Hecker ei taipa, et Tšernõševski juures ilmnevad tõelise pühaku ja usuvägilase jooned on pärit tema lapsepõlve ja noorukiea kristlusest. Revolutsioonile eelnes Venemaal ametliku kiriku allakäik, rahva kristliku elu närbumine. Nii on see alati. Formaalsed õigeusklikud näisid tihti pühaduserüvetajaina. XX sajandi alguses toimus usuline taassünd meil väga kitsapiiriliselt, see puudutas pigem kultuurieliidi kui rahva elu. Sellepärast, nagu ma juba ütlesin, jäi see taassünd sotsiaalse mõjuta. Rasputin sümboliseeris vana maailma vaimset laostumist ja revolutsiooni vaimset vältimatust. Kuid Hecker mõistab ja hindab täiesti valesti kõiki neid vene usulis-filosoofilisi liikumisi, mida ta ei suuda siduda ametliku ideelise õigeusuga. Eelkõige kasutab Hecker valesti terminit «jumalaotsimine », mida ei saa rakendada end veendunult kristlikuks pidavate voolude puhul. Rääkides «uuskristlastest» (lubatav termin, sest kõne all on kristlased, kes usuvad uue loova ajastu võimalikkusse kristluses), paigutab ta nende hulka V. Rozanovi, vaieldamatult geniaalse mõtleja ja kirjaniku, kuid kindlasti ristiusu vaenlase, keda pigem võiks nimetada uuspaganaks. Osutada saaks paljudele ebatäpsustele Heckeri arutlustes, sest neid vaimseid nähtusi, millest ta kirjutab, vaatleb ta eemalt, teeb liiga suuri üldistusi, eristamata nüansse ja individuaalseid iseärasusi. Muuseas tuleb öelda, et iga inimene, keda kommunistlik filosoofia on mõjutanud, kaotab võime individuaalset eristada. Absoluutselt ei mõista Hecker isiksuseprobleemi kristlikus teadvuses. Isiksuseprintsiibi kaitsmises näeb ta ilmselt individualimi ja egoismi. Nähtavasti arvab ta, et kui Evangeelium kutsub üles andma elu oma sõprade eest, siis on see suunatud isiksuseprintsiibi vastu. Kuid kristluse aluseks on iga inimisiksuse kui Jumala näo järgi loodu väärtuse tingimusteta tunnistamine, kristlus ei luba kohelda inimest nagu vahendit või tööriista. Just kristlus õpetab, et inimese hing on kallim kui kõik maailma riigid kokku, just kristlus on ülimalt tähelepanelik iga üksiku inimese ja tema individuaalse elu vastu. Inimene oma individuaalsuses ja kordumatuses on kristluse jaoks esmasem ja sügavam reaalsus kui ühiskond. Inimene võib ohverdada ja sageli peab ohverdama oma elu, aga mitte isiksust, isiksuse peab ta endas realiseerima ning ohver on isiksuse realiseerimise tingimuseks. Just isiksusele on antud osaks igavene elu ja isiksus tähendab võitu igaviku üle. Isiksus on vaimne ja religioosne kategooria ning tähistab ülesannet, mis inimese ette on seatud. Isiksus on täiesti erinev indiviidist - bioloogilisest ja sotsioloogilisest kategooriast, liigi ja ühiskonna subordinaarsest osast. Isiksus ei saa olla ei ühiskonna ega maailma osa, ta ei saa üldse millegi osa olla, ta on tervik.39 Ja oma sügavuselt kuulub ta vaimu, mitte looduse maailma. Kommunistliku filosoofia kogu piiratus ja valelikkus on seotud isiksuseprintsiibi mittemõistmisega. See teebki kommunismist dehumaniseeriva, inimvaenuliku jõu. Ühiskonnast, sotsialistlikust ühiskonnast, ja sotsiaalsest klassist, proletariaadist, tehakse ebajumal, aga reaalset inimest eitatakse. Pean ütlema mõne sõna minu vaadete väära tõlgendamise kohta Heckeri poolt. Ilmselt ahvatleb teda eksiteele minu terminoloogia, sõnad «aristokraatlikkus», «uus keskaeg» jms. Ta peab mind feodaalaristokraatia pooldajaks, niis on üpris naljakas. Meie ajastul tuleks feodaalaristokraatia pooldajat pidada hulluks. Tegelikult pooldan ma klassideta ühiskonda ja just selles osas olen ma kommunismile kõige lähemal. Kuid samal ajal olen ma ka aristokraatliku alge kui inimühiskonna kvalitatiivse alge pooldaja, ma pooldan just nimelt isiksuse, aga mitte mõne klassi või seisuse kvalitatiivsust ja see tähendab, et ma olen vaimuaristokraatia poolt. Klassikuuluvusest tulenevast ebavõrdsusest inimühiskonnas tuleb üle saada, kuid seda enam hakkab silma paistma isiksustevaheline ebavõrdsus. Inimene peab inimesest erinema oma isiklike omaduste poolest, aga mitte sotsiaalse seisundi, klassikuuluvuse või seisusliku positsiooni poolest. Kvaliteet, milleks on isiklik aristokratism, ei või mingil juhul kaduda inimühiskonnast, ning kõige eredamalt tuleb ta esile just klassideta ühiskonnas, siis, kui klasse enam pole, sest klassid varjutavad ning maskeerivad inimestevahelisi kvalitatiivseid erinevusi, muutes need reaalsetest sümboolseteks. Inimese kõrgem positsioon ühiskonnas ei tulenenud tema isiklikest omadustest ega vaimuaristokratismist, vaid sümboolikast, mille ta päris seisusse või klassi kuuludes. Ma pooldan kristlikku personalismi ja üldsegi mitte individualismi, mis on isiksuseprintsiibi suhtes vaenulik. Kodanlik-kapitalistlikus ühiskonnas kaotab isiksus oma eripära ja nivelleerub, teda käsitatakse kui aatomit. Individualism ei sobi kokku inimeste ühinemise kristliku ideega, aga isiksuse realiseerimine eeldab inimeste kokkukuuluvust. Kui ma ütlen, et maailm kulgeb «uue keskaja» poole, siis ei tähenda see tagasipöördumist vanasse keskaega, veel vähem feodalismi. «Uue keskajaga» tähistan ma vaid ühiskonnatüüpi, mis vastupidiselt uusaja individualismile taotleb terviklikkust ja ühtsust ning religioosse alge suurenemist kasvõi sõjaka usuvastasuse näol. Samuti ei mõista Hecker sugugi vene religioosse mõtte uut problemaatikat. Sidemeid katkestamata õigeusu kiriku sisemiste vaimsete traditsioonidega on see problemaatika suunatud kristluse loovatele ülesannetele maailmas. Teravalt püstitati kristliku antropoloogia probleem, aga sellest tulenevalt ka kristliku kultuuri ja kristliku ühiskonna probleem. Vene loov religioosne mõte sünnitas Jumal-inimkonna idee; nagu Jumal-inimene Jeesus Kristus oli Jumala kehastuseks inimeses, nii kehastub kristlikus inimkonnas Jumal kollektiivselt ja ühiselt. Jumal-inimkonnas jätkub Jumalaks kehastumine. See tõstatab probleemi Kristuse tõe ja õiguse kehastumisest inimkonna elus, inimkultuuris ja inimühiskonnas. Lääne kristlik mõte on Jumal-inimkonna kui kristluse olemuse ideed vähe avanud, see on vene kristliku mõtte originaalne sünnitis. Kristliku filosoofia all mõeldakse teandrilist, kristoloogilist filosoofiat. Selles ületatakse nii kreeka ja skolastilise kui ka uusaja ratsionalistliku mõtlemise piirid. Kogu see problemaatika on Heckerile täiesti tundmatu ja arusaamatu. Pragmaatiku ning sotsiaalse utilitaristina otsustab ta vaimu- ja mõtteilmingute tähenduse ja väärtuse üle eranditult vaid käegakatsutavate tulemuste järgi. Kuid maailmas võivad väga aktuaalsed liikumised olla täiesti vaimu- ja mõttevaenulikud, kui inimene on orienteeritud üksnes väljapoole. Võib-olla lahendavad nad küll tähtsaid ülesandeid, need aga on midagi muud kui vaimu ja mõtte palju sügavamad ja kaugemad ülesanded. Vene usulise mõtlemise problemaatika on suunatud kaugemasse tulevikku, kus elulised majandusküsimused on juba lahendatud - igavikku. Hecker võtab oma kaitse alla niinimetatud «elava kiriku» ja eelistab seda loomulikult patriarhi poolt juhitavale õigeusu kirikule. Nagu paljudele Läänes, nii näib ka temale, et «elava kiriku» liikumine on midagi Vene reformatsiooni taolist, et see sarnaneb protestantismile. See on eksitus. Mingit reformatsioonilist liikumist meil revolutsiooni ajal ei olnud. Praegu igasuguse tähtsuse kaotanud «elava kiriku» juhtidel polnud mingeid loovaid religioosseid ideid. See oli vaid teatud osa õigeusu vaimulike adapteerumine kehtiva võimuga - konformism, aga mitte reformatsioon. Andis tunda traditsiooniline kirikliku hierarhia orjalik allumine riigivõimule. «Elava kiriku» tegelased ei vääri mingit lugupidamist ainuüksi sellepärast, et nad kirjutasid salakaebusi patriarhi ja tema kiriku hierarhide peale, et nad olid spioonideks kiriku sees ja lömitasid võimulolijate ees, et nad olid seotud GPU-ga, kust tulid direktiivid «elavale kirikule». Nii taastusid endised suhted kiriku ja riigi vahel, kusjuures ülemprokuröriks oli GPU liige. Mitte kunagi pole ükski reformatsiooniline uuendusliikumine alanud konformismi ja kohanemisega, salakaebuste ja nuhkimisega
-  nende liikumiste kuulutajad tõid ohvriks iseendid, kuid ei ohverdanud teisi. «Elava kiriku» liikumisel polnud mingeid uusi religioosseid ideid, see liikumine ei kuulutanud mitte midagi peale selle, et kirik peab nõukogude võimuga kohanema. See aga pole usuline idee. «Elava kiriku» tegelased ei küündinud isegi selle ideeni, et kommunismis leidub kristlikke tõdesid. Neid ei huvitanud kommunism, vaid võim. Minu usulised ideed on palju radikaalsemad «elava kiriku» omadest, ma usun neist enam uude loovasse ajastusse kristluses, uude Püha Vaimu ilmutusse inimeses. Kuid «elavasse kirikusse» suhtun ma täiesti negatiivselt, sest pean säärast konformismi usuelus lubamatuks. Vene õigeusu kirik peab kehtestama mingi konkordaadi olemasoleva võimuga ja seda püüabki teha metropoliit Sergius. Kirik ei tohi osa võtta poliitilisest võitlusest ja temalt peab võetama kahtlustused sidemetes vana režiimiga. Kuid kirik peab tõusma kõrgemale ilmalikust riigist. Ma peaksin väga õiglaseks, kui kirik mõistaks hukka kapitalistliku režiimi ning tunnustaks sotsialismi tõde ja töötavat ühiskonda. Ent nõukogude režiimi puhul kaotab see igasuguse religioosse mõtte, sest kõik muutub GPU nõuete täitmiseks.

4.

Me oleme jõudnud kommunismi põhiprobleemini - inimese ja ühiskonna suheteni. Heckerile on omased kõik selle probleemi kommunistlikust esitamisest ja kommunistlikust lahendamisest johtuvad nõrkused, mis tähendab, et inimese probleemi sügavuti pole tema jaoks olemas. Kuidas suhtus sellesse probleemi Marx? Marx oli tugev sotsioloog, kuid väga nõrk antropoloog. Marksism tõstatab küll ühiskonna probleemi, kuid mitte inimese probleemi, sest marksismis on inimene ühiskonna jaoks vahend, majanduse tehniline tööriist. Ühiskond on esmane fenomen, inimene vaid epifenomen. Selline inimese alandamine on karjuvas vastuolus Marxi paljastusliku õpetusega inimese elu asjastamisest (Verdinglichung), dehumaniseerimisest. Kahemõtteliseks jääb olulisim küsimus: kas inimese muutmine vahendiks majandusprotsessis oli kapitalistliku ekspluateerimise patt ja pahe minevikus või on see inimesele olemuslik. Määrava tähtsusega on igal juhul fakt, et esimeses marksistlikus kommunismirajamise katses, mida me praegu Venemaal näeme, käsitatakse inimest samuti majanduse tööriistana ja inimese elu dehumaniseerub niisamuti nagu kapitalismiski. Järelikult pole toimunud toda maailmaajaloolist pööret, millele lootsid Marx ja Engels, kommunism aga ei pretendeeri mitte ainult uue ühiskonna, vaid ka uue inimese loomisele. Nõukogude Venemaal räägitakse palju uuest inimesest, uuest hingestruktuurist, ka Venemaal käinud välismaalased armastavad sellest rääkida. Kuid uue inimese teke on võimalik ainult sel juhul, kui inimest peetakse ülimaks väärtuseks. Kui inimeses nähakse ainult ühiskonna ehitamiseks vajalikku telliskivi, kui ta muudetakse majandusprotsessi vahendiks, siis ei peaks räägitama uue inimese tekkimisest, vaid inimese kadumisest, s. t üha süvenevast dehumaniseerimisprotsessist. Inimene on ilma jäetud sügavuse mõõtmest, ta muudetakse lamedaks kahemõõtmeliseks olendiks. Uus inimene on mõeldav ainult koos sügavusemõõtmega, ainult vaimse olendina, sest vastasel juhul poleks üldse inimest, vaid ainult tema ühiskondlik funktsioon. Oma sügavusemõõtmes ei kuulu inimene mitte ainult aega, vaid ka igavikku. Kui inimene on üleni haaratud ajalikust protsessist, kui temas ei ole mitte midagi igavikust tulenevat ja igavikku jäävat, siis kaob lõpuks arusaam inimesest, inimese käsitamine isiksusena. Kommunism oma materialistlik-ateistlikus vormis allutab inimese täielikult ajavoolule, inimene on üksnes mööduv hetk killustatavas ajas ning iga hetk on vaid vahendiks järgmisele hetkele. Seega osutub inimene oma sisemisest eksistentsist ilmajäetuks ja tema elu dehumaniseerub. Marksism toob esile humanismiprotsessi. Marxilt, eriti just saksa idealismist tugevasti mõjustatud noorelt Marxilt, võis oodata uut lähenemist humanismile. Ta alustaski protestiga dehumaniseerimise vastu. Kuid siis kiskus dehumaniseerimisprotsess teda ennast kaasa ning oma suhtumises inimesse sai kommunism kapitalismi pattude pärijaks. Vene marksismis-leninismis on see dehumaniseerimisprotsess jõudnud veel kaugemale ja selle põhjuseks on kogu vene kommunismi tekkesituatsioon. Vene kommunism ei sidunud end kristlusest lähtuva vene humanismi traditsiooniga, vaid vene absolutistlikule riiklusele omase antihumanismiga, mis on alati suhtunud inimesse kui vahendisse. Marksism peab kurjust headuse juurde viivaks teeks. Uus inimene ja uus ühiskond sünnivad kurjuse ja pimeduse kuhjumisest, uue inimese hinge kujundavad negatiivsed afektid - vihkamine, kättemaks, vägivald. See on dialektikaks peetav kurjast vaimust vaevatuse element marksismis. Dialektiliselt muutub kurjus headuseks, pimedus valguseks. Lenin kuulutab kõlbeliseks kõik, mis soodustab proletaarset revolutsiooni, mingit muud headuse määratlust ta ei tunne. Siit järeldub, et eesmärk pühitseb abinõu, iga võimaliku abinõu. Kõlbeline moment kaotab inimese elus igasuguse iseseisva tähenduse. Ja see on kahtlemata dehumaniseerimine. Eesmärgiks, mis õigustab kõiki vahendeid, ei ole inimene, uus inimene ega täiuslik inimlikkus, vaid üksnes uus ühiskonnakorraldus. Inimene on selle uue ühiskonnakorralduse vahend, aga mitte vastupidi. Kommunisti psüühiline tüüp on määratletav eelkõige sellega, et tema jaoks jaguneb maailm järsult kaheks vastandlikuks leeriks - Ahuramazdaks ja Ahrimaniks - pimeduse- ja valguseriigiks ilma igasuguste varjunditeta. See on peaaegu manilik dualism, mis aga tavaliselt kasutab monistlikku doktriini. Proletariaadi osaks on Ahuramazda valguseriik, kodanlusele kuulub Ahrimani pimeduseriik. Viimase hävitamiseks on valguseriigi esindajaile kõik lubatud. Eheda kommunisti fanatism, sallimatus, julmus ja vägivaldsus tulenevad sellest, et ta tunneb end seisvat silmitsi Saatana riigiga, mille olemasolu ta taluda ei suuda. Kuid sealjuures on ta sellest saatanariigist, kurjusest, kapitalismist ja kodanlusest äraspidises sõltuvuses. Ta ei suuda elada ilma vaenlaseta, ilma nende negatiivsete tunneteta, mis tal on selle vaenlase vastu, vaenlaseta minetab ta oma paatose. Kui vaenlast ei ole, siis tuleb ta välja mõelda. «Kahjurite» protsessid ongi seotud vajadusega luua vaenlasi. Kui klassivaenlane lõplikult kaoks ja kui kommunismi jõudmine oleks kerge, siis kaoks ka kommunistlik paatos. Revolutsiooniline paatos on suurel määral seotud negatiivse suhtumisega minevikku. Vahel küsitakse, kui palju kommunism tegelikult kuulub tulevikule ja on suunatud tulevikku. Kahtlemata on ta rohkem tulevikku suunatud kui fašism, mis on täiesti mööduv nähtus, kommunism aga on ülemaailmne probleem. Kuid kommunism on liiga tugevas sõltuvuses minevikust, ta on lausa kiindunud mineviku vihkamisse, ta on liiga kinni kapitalismi ja kodanluse kurjuse küljes. Kommunistid ei suuda vihkamisest jagu saada ja selles on nende peamine nõrkus. Nende viha on alati suunatud minevikule ja minevikust alalises sõltuvuses. Vihkamisafekti mõju all olevat inimest ei saa pöörata tulevikku, uue elu poole. Vaid armastus suunab inimese tuleviku poole, vabastab ta raskeist minevikuahelaist ning on uue ja parema elu loomise lätteks. Kommunistide juures on vihkamine armastusega võrreldes kohutavas ülekaalus. Selles ei saa ainult neid süüdistada, nad on kurja mineviku ohvrid. Antikristlik ja antihumanistlik on nii kommunismi vaim, kommunismi religioon kui ka kommunismi filosoofia. Kuid kommunismi sotsiaalne ja majanduslik süsteem sisaldab suure annuse tõde, mida saab vabalt kristlusega ühitada, igatahes palju enam kui kapitalistlikku süsteemi, mis on kõige kristlusevastasem. Kapitalismi kritiseerides on kommunismil õigus. Ja kapitalismi kaitsjad ei ole väärilised tegelema kommunismi vale paljastamisega, sellega toovad nad kommunismi tõe vaid reljeefsemalt esile. Kommunismi vaimset valet, vaimse orjuse ebatõele tohi- vad tuua päevavalgele üksnes need kristlased, keda ei saa kahtlustada kodanlik-kapitalistliku maailma huvide kaitsmises. Et eelkõige just kapitalistlik süsteem laostab isiksuse, dehumaniseerib inimelu, muudab inimese asjaks ja kaubaks, siis ei kõlba selle süsteemi kaitsjail süüdistada kommuniste isiksuse eitamises ja inimelu dehumaniseerimises. Et inimese allutas majanduse ja raha võimule just tööstuskapitalistlik ajastu, siis ei sobi selle ajastu adeptidel kommunistidele õpetada evangeeliumitõde «inimene ei ela üksipäinis leivast». Minu jaoks on küsimus leivast materiaalne, kuid mu ligimeste jaoks, kõigi inimeste jaoks on see küsimus vaimne ja usuline. «Inimene ei ela üksipäinis leivast», kuid ka leivast ja leiba peab jätkuma kõigile. Ühiskond peab olema korraldatud nii, et kõigil oleks leiba, ja alles siis kerkib vaimne küsimus inimese ette kogu oma sügavuses. Lubamatu on rajada võitlust vaimsete huvide ja vaimse taassünni eest sellele, et suur osa inimkonnast jääb leivaga kindlustamata. See oleks künism, mis õigustatult põhjustab ateistlikku reaktsiooni ja vaimu eitamist. Kristlased peavad sügava usulise austusega suhtuma inimeste, tohutute inimhulkade igapäevastesse, elementaarsetesse vajadustesse ega tohi neid vajadusi vaimse ülluse kõrgustest ära põlata. Kommunism on kristlastele suureks õppetunniks, mis neile peaks tihti meenutama Kristust ja evangeeliumi ning prohvetlikku elementi kristluses. Suhtumises majandusellu võib näha kaht vastandlikku põhimõtet. Esimene kõlab nii: majanduses lähtu oma isiklikest huvidest - sellega aitad sa kaasa kogu terviku majanduslikule arengule, see on kasulik ühiskonnale, riigile, rahvusele. See on kodanliku majanduse ideoloogia. Teine põhimõte kuulutab: majanduselus teeni teisi, teeni ühiskonda ja tervikut - siis saad sa kõik, mida sulle elamiseks vaja on. Kommunism pooldab teist põhimõtet ja selles on tema tõde. On täiesti selge, et suhtumises majandusellu on teine põhimõte esimesest kristlikum. Esimene põhimõte on sama antikristlik nagu rooma õiguse omandimõiste. Kodanlik poliitökonoomia, mis mõtles välja homo oeconomicus’e ja igavesti kehtivad majandusseadused, peab teist suhtumist utoopiliseks. Kuid homo oeconomicus on mööduv nähtus. Täiesti mõeldav on töö uus motivatsioon, mis vastaks rohkem inimväärikusele. On selge, et see probleem ei puuduta mitte ainult uut ühiskonnakorraldust, vaid paratamatult ka uut inimest, inimese uut hingestruktuuri. Ent uut inimest ei saa mehaaniliselt valmistada, ta ei saa olla teatud ühiskondliku korra automaatseks tulemuseks. Uus hingestruktuur eeldab inimese vaimset ümberkasvatamist. Kommunism on sunnitud suurt tähelepanu pöörama ümberkasvatamise probleemile, kuid selleks puudub tal vaimne jõud. Uut inimest ja uut ühiskonda ei saa luua majanduselu kuulutamisega riigiametnike kohustuslikuks tegevuseks. See on majanduse bürokratiseerimine, mitte sotsialiseerimine. Kommunism sel kujul, mille ta Venemaal võttis, on äärmine etatism. See on kõike oma käpa alla haarav koletu Leviaatan. Nagu ma juba ütlesin, on nõukogude riik maailmas ainus järjekindel ja lõpuleviidud totalitaarne riik. Ta on Joann Julma ideede transformatsioon, vene ajaloolise riikluse vana hüpertroofia uus vorm. Kuid majanduselu mõistmine ühiskonna teenimisena ei tähenda sugugi iga majandusliku subjekti muutumist bürokraadiks ega riigi kuulutamist ainsaks majanduslikuks subjektiks. Kindlasti peab osa kõige suuremast tööstusest kuuluma riigile, kuid sellega kõrvuti peavad majanduslike subjektidena olema lubatud ka inimestevahelised kooperatiivid, töötajate sündikaadid ning üksikisikud, kellelt aga ühiskonnakorralduse tingimustega on võetud võimalus oma ligimesi ekspluateerida. Seejuures jäävad riigile kontrollivad ja vahendavad funktsioonid, mille sihiks on takistada inimese rõhumist inimese poolt. Ma ei sea endale eesmärgiks nende küsimuste üksikasjalikku vaatlemist. Oluline on vaid mainida, et etatism pole ainus uue ühiskonnakorralduse vorm. Inimeste vaimse vabadusega on rohkem kooskõlas pluralistlik kui monistlik sotsiaalne süsteem. Ühiskonna monistlik süsteem viib alati välja türanniani ja inimisiksuse rõhumiseni. Monism ongi marksistliku süsteemi peamine puudus. Igal juhul ei sobi totalitaarse riigi monism kokku kristlusega, sest ta muudab riigi kirikuks. Ning ees seisab kristlaste kangelaslik võitlus ilmaliku riigi absoluutsusenõuetega nii kommunismis kui fašismis. Selles võitluses võib kristlus puhastuda ja vabaneda tsesaropapismi pitserist, mida kirik on kandnud Constantinusest saadik. Kristlust kujutlen ma seostuvat ainult niisuguse süsteemiga - ma nimetaksin seda personalistlikuks sotsialismiks - milles isiksuse kui ülima väärtuse printsiip ühendatakse inimeste vennaliku ühtsuse printsiibiga. Seejuures tuleb teha vahet - kommunism seda ei tee - kas püütakse saavutada õiglust ühiskondlikus elus, mis eeldab sundust, või püüeldakse inimeste vendluse, tõelise ühtekuuluvuse ehk kommunikatsiooni poole, mis eeldab inimese vabaduse ja taevase armu olemasolu.

* * *

Ma tahtsin oma raamatus näidata, et vene kommunism on traditsioonilisem, kui tavaliselt arvatakse, et ta on põlise vene messianistliku idee transformatsioon ja deformatsioon. Lääne-Euroopas oleks kommunism täiesti teistsugune nähtus, vaatamata samale marksistlikule teooriale. Kommunismi traditsiooniliselt venepärasest iseloomust tulenevad nii tema positiivsed kui ka negatiivsed jooned: ühest küljest jumalariigi otsingud, ohvrivalmidus ning kodanluslikkuse puudumine, teisest küljest - riigi absolutiseerimine ja despotism, nõrgalt teadvustatud inimõigused ning ebaisikulise kollektivismi oht. Inimelu kogu täiuse suhtes ei pruugi kommunismi teostamise katse teistes maades kujuneda nii despootlikuks - see kommunism võib olla vähem terviklik ja vähem religioossusele pretendeeriv, oma vaimult sekulaarsem ning kodanlikum. Kommunismi probleemistik soodustab kristliku süüme virgumist, ta peab vallandama loova sotsiaalse kristluse, mida ei tule mõista kui sotsiaalset religiooni, vaid kui kristliku tõe avaldumist sotsiaalses elus. See tähendaks kristliku teadvuse vabanemist sotsiaalsest orjusest. Maailm elab inimese elu ja inimese enda dehumaniseerimise ohus. Inimese olemasolugi on kõigi maailmas toimuvate protsesside pärast ohtu sattunud. Selle ohu vastu aitab ainult inimese vaimne tugevnemine. Kui kristlus tuli maailma, siis kaitses ta inimest deemonitekummardamise ohu eest. Inimene oli kosmiliste jõudude, teda ahistavate deemonite ja loodusvaimude võimuses. Kristlus aitas inimesel vaimselt keskenduda ja allutas tema saatuse Jumalale. Nii loodi võimalus inimese võimuks looduse üle. Nüüd on kristlus taas kutsutud kaitsma inimest ja tema terviklikkust jälle teda piinava demonolaatria eest, vanade kosmiliste ja uute tehniliste jõudude küüsi orjusselangemise eest. Ent seda saab teha vaid taassündinud ja loov kristlus, mis on truuks jäänud oma prohvetlikule vaimule ja pööratud jumalariigi poole.

1

2014-02-21

MärksõnaEuroopa ajalugu

MärksõnaMarx

MärksõnaVenemaa

MärksõnaVoltaire