MärksõnaEesti ajalugu

Esseest, selle olemusest ja vajadusest

Prindi

Ants Oras

1

ÄÄRJOONI

Sõnad „essee” ja „esseist” on meil ammugi üldisel tarvitusel. Millal nad meile pääsesid, seda on raske täpsemalt ütelda, kuid tundub, et nad nagu mõnedki muud mõisted toodi meile noor-eestlaste poolt. Meie esimene suurejoonelisem esseist oli Tuglas, kelle „Kriitika” kaheksa osa koosnebki „esseedest”. Tema pikemad kirjutused Vildest ja Petersonist ning meie stiili arengust olid esimesed suuremaid nõudeid täitvad tööd, mille puhul tean tarvitet olevat essee nime.

Katsugem hetkeks analüüsida essee mõistet selle materjali najal, mida meil senini tavaliselt on seotud selle sõnaga. Meie kirjanduslikes ajakirjades seda nime palju ei leidu. „Loomingu” sisukordadest leiame küll „artikleid”, kuid mitte „esseid”. Siiski mäletan vahel just „Loo­mingu” puhul kuulnud olevat nõudeid esseede järele, mille all näib ole­vat mõistet põhjalikumaid monograafiataolisi, rohke faktilise ainesega varustet kirjutusi päämiselt üksikute autorite kohta, üks säärane K. Rumori üle ilmus F. Tuglaselt läbi mitme numbri. Sellele järgnes vaheaeg, ning alles viimasel ajal on jälle hakat avaldama samataolisi töid. Omaaegsed meeldejäävamad Tuglase kriitilised esseed, näit. Tammsaare, Hubeli, Vilde ja Petersoni üle, olid samuti neile saetud piirides mono­graafilist täielikkust taotlevad tööd. Kuigi subjektiivselt varjundet, lähe­nesid nad üldiselt käsitluslaadilt mitmeti teaduslikule uurimusele, erine­des viimasest päämiselt oma meetodi vähemalt ranguselt ja pisut suure­malt voliandmiselt intuitsioonile. Semper, kes on samuti avaldand mitu köidet essee nime kandvaid kirjutusi, on harilikult vähem hoolind akadeemilisest värvingust. Alguses tema esseed (näit. „Näokatteis”) olid esmajoones impressionistlikud visandid kirjanduse ja osalt ka kunsti nähete kohta, kuigi selle impressionismi taga sageli peitus silmapaistvat ja õige täpset asjatundmist, ja kuigi mõttekäigud ei olnud kaugeltki ainult meeleolude dikteerit. Sellegipärast autori elav temperament ja nüansimeel vajas vahenditumat väljendumisvõimalust kui seda oleks luband hoolikas akadeemilis-filoloogiline meetod. Need jooned on jäänd Semperi esseedele ka hiljem iseloomustavaks, sellest hoolimata, et abstraktne mõtlus on hakand ikka rohkem ja rohkem esile pääsma ja et mõnigi tema kirjutus võib pretendeerida väikese uurimuse nimele.

Kuid Semperi isikupärane laad - milletaolist leiame sagedasti näiteks ka A. Annistil - ei ole meil üldiselt saand mõõduandvaks. Mingi „asjalikkus” või „kainus” või ehk õigemini kuivus näib meil olevat nõutavam ja populaarsem. „Loomingut” või „Eesti Kirjandust” lehitsedes („Varamu” ei ole veel kujunend, kuid näib harrastavat sama traditsiooni) leiame tuntudki autoreilt liiga sagedasti kirjutusi, mille päämiseks eesmärgiks näib olevat muretseda entsüklopeediastiililist informatsiooni. Nende kirjutuste kohta tarvitatakse üldsuses meeleldi nime „essee”. See, mida me peagu üldse ei leia, on maailma - kas kirjandusliku või muu - murdumine läbi isiksuse prisma, tõesti isikupärased (seepärast veel mitte tingimata pinnalised) seisukohavõtud, vaimukalt ergutavad vaatlused, kus faktilise materjali seminaritööpärane esitus puudub, selle eest aga pakutakse tulemusi. Ma ei mõtle sääljuures mitte seda tõesti pääliskaudset kirjutustüüpi, millega mõned meie nimekamad realistlikud romaanikirjanikud viimastel aastatel on suutnud vähendada intelligentsi respekti enda vastu. Loogikat on tarvis süvenemist samuti. Küsimus on ainult esitusviisis. Ebamääraste, sihitute paradokside pildumine, olematute sügavuste simuleerimine, nagu seda kahjuks nii tihti leiame Tammsaarel, ei osuta ei asjassetungimist ega loogikat. Sellega võrreldes on kuiv, ettevaatlik faktide paberilepanek ja neist väheste järelduste tegemine kindlasti parem. Kuid pinnalise paradoksaalsuse ja veretu õpetlikkuse vahel on veel mitmeid muid võimalusi. Kuskil vahepääl peitub ideaalne „essee”. Püüame vaadelda seda liiki väljaspool meie oma kitsapiirilist maailmalõiku

„Essee” tähendab õieti „katse”. Montaigne’i esseed, mille mõjul see sõna ja liik ongi maailmas tuttavaks saand, on sundimatud katsed ennast ja ümbrust vaadelda ning selle vaatluse tulemusi kirjanduslikult kinnistada. Autor ei säe endale piire, ta räägib kõigest, mis teda huvi­tab, kuid ta teeb seda andunult ja pingutumata vaimukusega. Tema ala­tine erksus ja uudishimu, tema tähelepanekute teravus ja formulatsioo­nide tabavus kisuvad kaasa nii mõistuse kui esteetilise meele. Renessansi eluküllus ja avastusrõõm, vaimu nõtkus ja liikuvus teevad tasa süstemaatsuse puuduse. Kontakt autoriga on selle eest seda vahenditum. Trak­taadi formaalsusest, mis sellast vahekorda takistaks, ei ole juttugi. Oleme koos inimesega, mitte loogilise masinaga.

Esimene kuulus inglise esseist on sagedasti Shakespeare’iks peetav Francis Bacon. Ta ei ole nii avameelne kui tema prantsuse eelkäija ega lase lugejat endale nii ligi. Tema koolitet, filosoofiline vaim, mille „aka­deemilistest” võimetest annab tunnistust nii mõnigi ülev ja loogiline tea­duslik (kuid mitte igav) traktaat, peegeldub ka tema esseistlikus tege­vuses. Sest Bacon on väga asjalik. Ta ei uputa meid huvitavate detai­lide rohkusse, vaid esitab neid napilt ja otstarbekohaselt, kuid alati vär­vikalt. Säästlikult reatet ja lühidalt sõnastet ilmekad tõigad teenivad enamasti õpetuse, elutarkade juhiste andmise otstarvet. Mina-stiilist hoidutakse, lastakse kõnelda objektiivsetel andmetel. Järeldused esitatakse kokkusurut sententsidena, mõtteline sisu on erakordselt tihe. Sel­lest hoolimata ei ole inimlik element välistet, sest kõigel on isiklikku tooni ja värvi, olgugi et täielikult puudub familiaarsus. Pedantsuse rek­visiidid on kõrvale heidet, lugeja viiakse konkreetselt esitet kogemusmaterjali kaudu kokkupuutesse eluga. Mõnigi tagasihoidlik, kuid seda mõjuvam poeetiline noot, mitmedki intiimsed tähelepanekud tekitavad tunde, et meie ees siingi on inimene küll kindlamalt distantsi pidav kui Montaigne, kuid siiski akadeemilise õpetaja mantlist ja riigimehe rüüst loobuv ja sellepärast meile tavalisest hoopis lähedasem.

Nagu Bacon, nõnda hiilgas eksaktteaduste alal ka Pascal - nagu temagi, oli ta särav esseist. Mitmeti on need mehed küll vastandid, mil­lest suuremaid oleks raske leida. Inglane on empiirik, kogemusliku maa­ilma avastaja ja korraldaja, prantslane matemaatik ja metafüüsik. Baconi esseed õpetavad praktilist suhtumist ellu, Pascali omad püüavad leida lähtekohti, mis ulatuvad üle kogemuste. „lgavesed küsimused”, usund ei leia briti lordilt palju tähelepanu, kuid prantslast nad huvitavad kirglikult, moodustades kogu tema ilmavaate tuuma ja tipu. Ka Pascali puhul ei või olla juttu familiaarsusest, kuid vorm tema „Pensees”-nimelises köi­tes on vaba, haarav huvi käsiteldavate, elu ja surma puudutavate prob­leemide vastu laseb ta tunnetel esile voolata läbi mõttelise formulatsiooni täpsuse. Just neis tema „katsetes” leiame suurimal määral inimest kõigi tema kartuste ja lootustega.

Kaheksateistkümnenda sajandi Inglismaa loob n. n. „familiar essay” tüübi. Addison ja Steele asutavad ajakirja „Spectator’, mis sundimatult kajastab kõiki kaasaega huvitavaid probleeme, nii abstraktseid kui konkreetseid. Käitumine, elukombed, ajaviited, moenarrused, kirjandus, poliitika peegelduvad nende kergelt sõnastet, teravmeelsetel veergudel. Suhtumine lugejaisse on tuttavlik, tujudele, naljale antakse voli, iga lehekülg täidetakse oma isiksuse atmosfääriga, ilma oma mina kuidagi toonitamata. Sentimentaalne lugu lnkle’ist ja Yarico’st, maadžentlmeni Sir Roger de Coverley mõnusad elamused, klassitsistlikud kirjandusreeglid, käitumine naiste vastu, teaater ja kohvik kõlbavad võrdselt nende esseede teemideks, millede vormivabaduse üle peab pääletükki­matut valvet peenendet, traditsioonikas kultuur. Siit saab tõhusaimat õppust pärastine följeton, kuid viimase juhuslikkusest erineb „Spectatori” laad siiski tugevasti mõlema autor-toimetaja, eriti Addisoni sihi­teadlikkuse tõttu, mis annab kõigele taset, suunda ja ühtsust.

Läheme edasi minevasse sajandisse, jättes kõrvale rea esmajärgulisigi nähteid, et läheneda sellele, mis etendab suurt osa veel praegu­selgi ajal. Prantsusmaa ja Inglismaa - ka tollal Euroopa kultuurseimad riigid - jäävad esseekirjanduse alal mõõduandvaiks. Saksamaa toodab tohutul määral traktaate, uurimusi ja fragmente, kuid pääle mõne hiil­gava erandi, näiteks Lessingi, ei suuda sakslased oma ideid ja välgatusi suruda tõeliselt kirjanduslikku vormi. Saksa „Aufsatz” või „Abhandlung” ei ole inglise „essay” ega prantsuse „essai”, kuigi viimased kaks sõna võivad vahel esineda ka saksa väljendite mõttes. Tuletagem sel puhul meelde John Locke’i „Essay Concerning Human Understanding”, mis muidugi pole midagi muud kui filosoofiline traktaat. Kuid tõelised „essee” meistrid on teissugused. William Hazlitt oma teravajooneliste, tuumakate ja ilmekate kriitiliste kirjutustega, milles lühidalt ja kujukalt tuuakse esile käsiteldavate päämiselt kirjanduslikkude nähete olemus; Coleridge oma kontuuridelt ebamäärasemate, kuid ühtelugu sõnas­tuslikku ja kriitilist geniaalsust helkivate kirjanduse põhiprobleemistiku analüüsidega, kus adekvaatselt tõlgitsetakse luule vikerkaarelisimaid varjundeid; Shelley sügavad ja poeetiliselt inspireerit printsiipidevaatlused; Charles Lambi kord humoorikad, kord diskreetselt mõlgutlevad proosafantaasiad, memuaarpildid, meeleolukajastused, alati nüansitundelised, vabalt mänglevad ja inimlikud. Thomas De Quincey originaalsed, sageli fantastilised, jubedad, luulelised või suurevõtteliselt analüüsivad kirjutused, mis on tihti otsekui proosapoeemid - need kõik kuuluvad üheksateistkümnenda sajandi esimesse kolmandikku. Ükski neist ei seo end kindla konventsiooni raamidega, vaid laseb oma vaimu mitmekülgsusel vormida ja valgustada üsna erilaadilisi ainestikke, järjest tootes kunstteoseid, sama vaheldusrikkaid ja mõnelgi puhul sama meeleolu­kaid nagu parim lüürika. Neis esseedes aja hing leiab ühe oma tõhusamaid ventiile. Tundlikem proosa reageerib kõigesse, mis liigutab mõistust või emotsioone. Keelekultuur ia taktitunne võimaldavad vältida amorfsust, tuimust ja lamedust. Ideed, ilmavaated pääsevad valaust heitma kõiqe mitmekesisemaile teemadele Tol ajal toodeti Inglismaal palju romaane, kuid nn väljapaistvad kui need ongi, julgeks vist vaevalt keegi kinnitada, et nad - iseqi Walter Scotti omad - moodustaksid selle ajastu kirjanduses olulisema osa kui esseed. Vabavormiline, kuid mõõdutundeline, autori ning aja vaimu peenelt edasiandev proosakirjutus kujunes üheks parimaks ja püsivaima väärtuseqa kirjanduslikuks väljendusvormiks. Tema piirides oli õieti kõik võimalik - loogilisim arutlus, subtiilseim eritlus, realistlik elukujutus, tundevirvenduste edasianne. Essee vorm ei keeland ühtki neist menetlustest; nad võisid isegi esineda üheskoos. Peaasi oli, et neid osati sulatada kunstiliseks organismiks. Ning seda kahtlemata osati.

Vaatleme viktoriaanlasi. Nendegi esseekirjandus on rikas ja kõrge tasemega ning püsib omaõigusliku kunstivormina. Macaulay ajaloolised ja kriitilised esseed - asjatundlikkuselt sagedasti teaduslikud tööd - jäävad neis osutet erakordsest eruditsioonist hoolimata alati kunstiks. Igaüks neist on pilt täis dramaatilist liikuvust, kindlaid äärjooni ja värvi. Carlyle, kelle stiili ja vaatlusviisi olid pisut rikkund saksa filosoofide ja Jean Pauli mõju, suutis siiski harukordse jõuga ja filosoofilise penetratsiooniga mõnelkümnel leheküljel pakkuda hingeolukordade ja ilmavaadete maale. John Henry Newmani suurepärase dialektikaga käis ühes peen meeleolulis-poeetiline anne, mis tegi tema abstraktsed analüüsid elamuseks. Vabalt juhtis ta lühemais (ja ka pikemais) töis oma proosa kord siia, kord sinna, kohandades seda igakordsele otstarbele ning jättes endale vabaduse ekskurssideks. Teritet, herk humanisti vaim nõudis rohkemat kui impersonaalselt-abstraktseid formuleeringuid. Jõulise hinge ja vaimu küllus ja sageli ka paatos elustavad John Ruskini freskotaoliselt julgeid lehekülgi, kus on ühendet analüüs ja nägemus. Herga „olemus-kaemuse” kvintessentsi pakuvad Walter Pateri kriitilised esseed ja „imaginaarsed portreed”, mis on ilukirjanduslik proosa, samal määral, nagu seda on Flauberti romaanid, kuigi teemiks ei ole luuletet sündmustik, vaid ajastute või isiksuste hing. Võiks peagu öelda, et see on impressionism, kui esseede „fundamental brainwork”, intellektuaalne struktuur ei oleks kõikjal nii täpselt läbimõeldud, loogilised relatsioonid nii äärmise hoolega märgit, kogu alus nii kindel ja nii arvestet. Pateril - ühel artistlikemaid ja ühtlasi õpetetuimaid esseiste, kelle möödund sajand tootis - on täpne mõte ja tundlik joonestik ning värvivalik nii kooskõlas, et pin­naline lugeja esimest võib-olla ei märkagi. Mõttega ei tehta paraadi. Selle loogilisus ja küpsus on endastmõistetavad eeldused, põhijoonis, ilma milleta see taidur üldse ei hakka tarvitama paletti. Meil öeldaks tema esseede kohta vististi, et nad on ilutsus esteeditsev tulevärk (sõ­nad, mida küll võib tarvitada Pateri kõmuhimulisema õpilase Oscar Wilde’i kohta)

Olen mainind ainult üksikuid paljude suurte seast. Neist jätkub, et näha mõningaid ka üheksateistkümnenda sajandi inglise esseele oma­seks jäänd jooni - teemivaliku laiust, käsitlusviisi vabadust, mitmekesi­sust ja ebaformaalsust, isikupärasuse ja kultuurse vormiandmisvõime täht­sust, ühtlasi selgub juba sellest, mis siin nimeteti, essee suur osatähtsus maailma ulatuslikemas kirjanduses. See liik on tänini üks juhtivaimaid inglise kirjanduslikus elus. Nii rikkad kui ei olegi selle maa romaan ja luule, tuleb tippudest kõneldes ikka jälle mainida esseiste. Lytton Strachey irooniline, kuid siiras kunst, mitte halvem pool T. S. Elioti saavu­tustest, mõned Aldous Huxley parimad teosed kuuluvad esseistikasse. Essee kaudu ringlevad, temas formuleeruvad ja kristalliseeruvad ideed, kuid neile jääb sääljuures külge õhustik, milles nad on tekkind, nad ei esine juuretult, vaid psühholoogiline maamuld, milles nad võrsund, on veel nähtav. Essee on see kunstiliik, kus mõtlus ja kujundus saavad lii­tuda kõige intiimsemalt. Endastki mõista vajab esseist arusaavat, küllalt kõrgel kultuurilisel tasemel seisvat publikut, ühel hoobil intelligentset ja sensitiivset. Meistriessee - näiteks Walter Pateri või Lytton Strachey oma - nõuab tajumist nii mõistuse kui närvidega. Tuglas võrdles novelli sonetiga. Sonetiga oleks mutatis mutandis võrreldav ka essee. Suhteliselt väikeses ruumis peab antud olema kunstiline tervik. Õpetet aparaat - kus seda vajatakse - ei tohi olla liiga koormav, artistlik vaist peab eriti täpselt organiseerima ainestiku ja määrama foonivaliku; üht­lasi peab aga mõttelõim, kuigi ehk varjatuna, jooksma algusest lõpuni, loogikat peab tunduma kõiges, kuigi seda ei ole tarvis tähtsalt de­monstreerida - nagu soneti efektid ja puäntid ei tohi olla liiga karjuvad. Sääljuures essee võib sisaldada terve elufilosoofia, materjali terve filo­soofilise süsteemi jaoks. Teiselt poolt ta võib kokkusurut kujul endasse mahutada terve romaani psühholoogilise ainese, nagu mõnigi Pateri või Strachey essee. Mehaaniliselt toodet romaanimonstrumite harrastajail jääb see muidugi taipamatuks. Määratute „mõtteteaduslikkude”, kuigi tihti ebaküpsede konstruktsioonide ahneile neelajaile jääb ta samuti võõraks.

Öeldust ehk selgub, miks sakslased, see kõike veel pooltoorelt süstematiseeriv ja kõlava terminoloogiaga varustav rahvas, on väga harva küündind kirjutama tõesti mõõtu väljaandvaid esseid, ega ole moodustand kuigi tänuväärset lugejaskonda neile vähestelegi, mis nende kaasmaalaste sulest tulnud. Sakslaselt ootad alati pigemini 600-leheküljelist monograafiat mingi pisiprobleemi üle kui paarikümmend lehekülge tõesti peenetundelist ja ühtlasi arukat käsitlust. Lugesin hiljuti ühest inglise teaduslikust ajakirjast, kuidas keegi saksa professor küsimusele, mis ta arvavat A. F. Bradley meisterlikust teosest Shakespeare’i tragöödiate üle, vastas, ta ei hindavat seda suurt, sest selle kirjutamiseks ei olevat tarvis olnud midagi pääle aru. Seda jutustava inglise teadlase mitte väga suurt respekti osutav kommentaar oli, et saksa õpetlased tihti näivad töötavat mitte aruga, vaid millegi muuga. Rootslane professor Henrik Schück iseloomustab kaheksateistkümnenda sajandi esseisti ja inglise nädalakirjade jäljendaja Dalin’i pahemust tema eeskujude Addisoni ja Steele’iga võrreldes, üteldes tema kohta, tal olevat puudund nende armastusväärsus, urbaansus ja humaansus, ta ei olevat kunagi suutnud piirduda vihjega, vaid alati „puht-saksa kombel kriipsutand alla, selleks et lugejad saaksid temast aru.” See kohmakus, kerge, kiire mõtte, erksa tajumisvõime ning proportsioonitunde s. ο. kokkuvõttes ikkagi kultuuri puudus ilmneb ses kodukootud jämedatoimuses ja šabloonilises retoorikas, mis on saksa esseistika tavalisteks ebakohtadeks. Vanemate traditsioonidega peenenärvilisemas Viinis on - õigemini, oli - olukord teine. Sellest annavad tunnistust niisugused nimed Hoffmannsthal ja Stefan Zweig. Kuid üldiselt tuleb essee tippe otsida mujalt - pääle Inglismaa Prantsusmaalt, võib-olla ka Hispaaniast (Ortega y Gasset, Unamuno, de Madariaga), Itaaliast (Croce), Skandinaaviast (Brandes Levertin). Erilist tähelepanu väärib muidugi prantsuse essee. Kuigi vahest vähem intiimne kui inglise oma, ka vahel pisut rohkem kauniskõnesse kalduv, on ta siiski põlise briljantse kultuuri ja intellektuaalse distsipliini õis ja näitab keerukaimategi ainete suveräänset valitsemist. Poeetiline hõng, terav või diskreetne esprii, läbipaistev dispositsioon, nõtkus ja liikuvus tarbekorral äärmusest äärmusse, ilma et sääljuures kaoks tasakaal, oskus antiteeside abil vahedalt esile tõsta teemi äärjooni, konkreetsed illustratsioonid, rütmikas ja täpselt kaalut keel iseloomustavad seda eriti kaheksateistkümnendast sajandist pääle, mil Voltaire, Buffon, d’AIembert ja paljud teised viisid ta hämmastavalt õitsele. Baudelaire, Sainte-Beuve, Renan, teistest robustsem, kuid küllalt peen Taine, subtiilne ja siiski nii selge Paul Valery, virtuooslik Remy de Gourmont, Anatole France, Benda - jätkub neist nimedest, et aimu anda erakordselt kõrgest essee tasemest Prantsusmaal. Siin on ideede läbikäik eriti kiire, nad näivad otsekui iseenesest valanduvat vormeleisse (kuigi võivad põlvneda mujalt), ning julgelt ja kergelt harutetakse lahti probleemis­tikkude sõlmi, kaotamata kerge, koduse, kuid noobli koserii tooni. Prantsusmaal nagu ka Inglismaal on endastmõistetav, et küps esseistika on kirjanduse tippnähteid. Õnnestund romaan võib tulla vitaliteedi ja kogemuste küllusest, hää (mitte esmajärguline) luuletuste sari, vahel isegi vihk mööduvast inspiratsioonivärskusest, kuid köide viimisteldud, vai­mukaid esseid vajab kultuurset, küpse ja ühtlasi andekat isiksust, mis peab olema assimileerind sajandite saavutused.

Mulle näib, et oleme jõudnud punktini, kus juba saab võrdlemisi kindlalt öelda, miks meie essee esialgu ei taha ikka veel jalule pääseda. Meil ei ole seljataga sajandite saavutusi, eriti siis mitte, kui, nagu viima­sel ajal kombeks, kipume endid Euroopa kultuurkonnast ise välja heitma, toonitades aina oma ja oma ja unustades, et ükski tõesti harit maa - ka mitte Inglismaa ja Prantsusmaa - ei ela ainult enda varast, vaid et ta oma saavutusi näeb seoses kogu õhtumaa kultuuriarenguga. Muidugi võiksime moodustada osa suurest oktsidentaalsest kultuuritervikust, kuid siis peaksime oma taustana nägema pigemini Platonit ja Cicerot ja Dantet ja Shakespeare’i kui oma muinaslinnuseid ning isa Jannsenit. Või veelgi õigemini, peaksime nägema oma tagapõhjana nii ühtesid kui teisi - isa Jannsenit päämiselt selleks, et kiiresti tema tasemest võimalikult kaugele üle jõuda. Me ei olegi temast üldiselt nii ees kui ehk arvame. Hugo Raudsepa vaimukuste vastuvõtt ilmutustena, Hubelile ja Mälgule osaks saand soosing näitavad, et me mõnetigi oleme veel lapsekingis. Kui neist kirjanikest vaimustuda, kuidas saab nautida Valery, Virginia Woolfi, Elioti esseistikat? „Puht-saksa kombel kõike alla kriipsutada, et lugejad saaksid sellest aru” on meil nõue, mille vastu patustajaid - mitte poliitilisel alal - ollakse valmis alavääristama. „lgale i-le punkt hästi tugeva sulevajutusega pääle!” on selles olukorras ainuke vahend, kui tahad leida mõistjaid väljaspool õige kitsast ringi. Me ei ole just ebaintelligentsed - ei, mitte sugugi! Loomulikku aru meil on, me oleme hääd, vitaalset talupojatõugu. Kuid me teeskleme veel „linnakommete” põlgamist vähemalt senikaua kuni meil nende tehnika ei ole kasvõi primitiivseltki käes; on nad käes siis võib-olla läheme organisatsioonimärkide kaitsel välja nende kätteõppimist demonstreerima. Säärane on pisut drastilises esituses meie praeguse olukorra pilt. On üsna rohkesti erandeid, kellele kõik vaimne ja sisemiselt peen ja taktitundeline hakkab otsekui lennul külge, kuid praegu ei ole nende hulk veel küllalt suur, et muuta üldpilti või et võimaldada suurt õitsengut esseele. Mainisin juba algul, et pretensioonikas kuid sisutu paradokslemine - siingi ühe omaduse, nimelt vaimutsemise, allakriipsutamine, et mitte jääda nägemata, kui vaimukad me oleme! - ja teiselt poolt kuiv, ebaisikupärane konstateering on meie n. n. esseede üldisemad pahed. Meie ebatasase arengu juures, kus taseme vahed ka intelligentsis on ebanormaalselt suured, juhtub õnneks ka paremat, kuid seda ei soodusteta. Olen veendund, et meil leidub rida potentsiaalseid ilmekaid esseiste, kellele meie aja­kirjad peaksid ainult teemide ja käsitlusviisi valikus andma suuremaid vabadusi, et kasvatada seda meie vaimse täisealisekssaamise vaatekohalt nii hädatarvilikku kirjanikuliiki. ütlen „kirjanikuliiki”, sest essee on kaht­lemata kirjandus. Olukord ei ole lootusetu, senikaua kui on ehtsaandelisi inimesi, kes endi taga tunnevad olevat mitte ainult meie oma lühikest kultuurilist minevikku (Lembitu kultuuriga, olgu ta kui suur tahes, meie otsest kontakti enam ei saavuta), vaid ka seda, mis on meiegi pärisosa, s. o. kogu oktsidendi vaimseid varandusi. Õhutagu neid pisut rohkem, andku neile enam voli, vabadust ja ruumi meie ajakirjad, ärgu kärbitagu seda, mis neis isikupärast (sest miks peaksime alati elama ainult objektiivsete andmete leivast ja mitte vahel ka vaimust), ning võib-olla õpib ka publik väärtusi vajama, kui ta nendega kord on kodunend. Seda, mida õieti veel ei tuntagi, ei osata tahta ega nõuda!

Akadeemia 5/1938

1

2014-02-12

MärksõnaEuroopa ajalugu

MärksõnaKirjandus

MärksõnaTammsaare