MärksõnaEuroopa ajalugu

Futurism

Prindi

A.H. Tammsaare

1

Olete muidugi kuulnud futurismist? See on uus vool kunstis. Tema jaatavad põhijooned on veidi segased, kuid ei­tavad küljed selle eest üliselged. Nad ütlevad: „Maha kõik vana! Maha kõik, mis enne meid on olnud! Maha kõik, mida meie pole teinud! Maha Hellas, renessanss, Shakespeare, Goethe, Dostojevski!”

Futuristid unustavad, et nende peas midagi päris uut ei või olla; kõik on nii või teisiti minevikust päritud, sellest, mis enne neid olnud. Kui nad nüüd minevikule „maha !” karjuvad, siis kõlab see hüüd ka neile enestele. See on hädahüüd !

Ja see hädahüüd tuletab meelde Rooma keisrit, kes kahetses, et inimsool üks pea ei ole, sest siis võiks terve soo korraga hävitada. Nagu näete, unustas roomlane, et ta kogu inimsoo pea raiumisega ka iseenese nupu maha oleks võtnud.

Aga ehk ei pidanudki see keiser ennast inimeseks? Õige! Rooma keisrid olid jumalate järeletulijad, kui mitte jumalad ise; vähemalt said nad surmas jumalateks. Aga ehk oli tal ka aimu üheksateistkümnenda aastasaja üliinimesest? Võimalik! Sest room­lastel oli nii paljustki aimu. Nad olid ajaloo suuremad röövikud, aga rääkisid ainult õigusest, rahvaste õigusest. Selle poolest olid nad täielikud futuristid - tulevikumehed.

Nad hävitasid kõik, mida Rooma kere ei seedinud, aga nad õpetasid ka ilmale, et neil selleks ainult üks õigus oli: rusikas.

Ja siis tuli mees, kes ütles : armasta! Ja vaata: armastuse kuulutajad said suurteks tule- ja mõõgakandjateks. Nad küünisid kõrgemale kui õiguse õpetajad. Armastamine ja armastusest jutlustamine tegi inimese kurjaks. Mida kõrgemale tõusis luulelend armuõnnest rääkides, seda rohkem hakati valmistama sõjariistu nende tapmiseks, kes pidid armastama.

Võim ja ahnus olid vägevamad kui õigus. Nad olid ka vägevamad kui armastus. Õigus pidi valitsema tuhandeaastases riigis, aga ilm tundis ainult rusikat. Ja kõik ütlesid : rusikas on õigus. Armastust upitati troonile kakstuhat aastat, aga rahvad tunnevad ainult raudrusikat. Ja paljud ütlesid: armastus on kurjus.

Seal, kus räägiti kõige sügavamaid sõnu armastusest, valmis­tati ka kõige parem raudrusikas, mis pidi rahvaid hirmus hoidma kui lapsi. Mida armsam laps, seda kibedam vits.

Niisugune on inimesesoo ajaloo saatuse pilge. Eks ei ole see kõik väärt, et talle „maha!” karjutaks? Eks ei ole kõik, mis sünnib, väärt põrmuks saama? Eks ei olnud Rooma keiser tõetundmisele lähedal, kui ta soovis inimsoole ühist pead? See mees oli iseenese kaudu tõtt tabanud: kuri on inimene algusest saadik.

Talle pole sellest küll, et ta oma vastasest võitu saab, ei, ta peab tema hävitama kogu minevikuga. „Maha!” karjub muha­meedlane ja raamatukogud ning kunstikorjandused hävinevad. „Kao!” hüüab kristlane ja terveid rahvaid ühes nende minevikuga pole teps enam. „Hävine!” hõiskab sakslane Löwenile ja Reims’ile ning aastasadade kunstivarandused saavad põrmuks.

Aga Kant ütleb, ilmas olevat kaks imeasja: inimese südame­tunnistus ja tähistaevas. Ja ta ütleb veel: inimene pidavat nõnda talitama, et tema teod võiksid olla teistele seaduse juhtnööriks.

Sa õnnis vanapoiss (vanapoisid on ikka õndsad)! Sa surid õigel ajal, sul polnud vaja oma arvamisi revideerida.

Nüüd aga elame futurismi vallas. Maha minevik! Maha Kant ja tema poolehoidjad! Ja elagu Nietzsche, sest tema räägib üliinimesest, kellel on ainuõigus hävitamiseks, rüüstamiseks.

Aga oh sa armas üliinimene, ehk on ka sinuga lugu niisama kui Rooma keisriga ja futurismiga? Ehk hakkad ka sina heit­lema minevikuga just sellepärast, et tulevik sulle hirmu peale ajab ? Ehk ärkab sinus aimdus, et patt vaimu vastu ei leia andeksand­mist? Kui sa ometi kokku juhtuksid oma kaasvenna Raskolnikoviga, kes pidas omasuguseid satikateks ja kes lõpuks leidis, et ta ise on nende sarnane !

Kas tõesti rääkisid roomlased asjata õigusest ja kas ei ole armujutlus jätnud vähematki märki rahvaste rinda?

Sõjamõtted, 1919

1

2014-02-12

MärksõnaKirjandus

MärksõnaTammsaare