MärksõnaEuroopa ajalugu

Absoluutsest ja relatiivsest

Prindi

A. H. Tammsaare

1

Keegi vaga mees õpetas meid kord laulma: „Nüüd olen mina põhja leidnud, mis minu ankru kinnitab”

Neis sõnades on väljendatud õieti kogu inimelu mõte: inimene polegi muud teinud, kui otsinud põhja, kuhu kinnitada oma ankur - hingeliselt ja vaimselt muidugi.

Veel praegu peetakse suureks või suurimaks kultuurisammuks asjaolu, et inimene avastas oma kindlaks ankrupõhjaks Jumala, selle kõige­väelise olendi, kes pidi olema kõige algus ja ots. Usus Jumalasse peitus ja peitub ikka veel kõigutamatu kindlus paljudele inimestele elus ja surmas.

Aga varsti ilmus neid, kes ei rahuldunud, et nende hinge ja vaimu ankruplatsiks oleks kõigeväeline. Neile ei olnud sellest küllalt. Nemad ihkasid veel kindlamat kui on jumal, see kõigeväeline. Nemad ihkasid, et nende hinge ja vaimu ankruplats oleks neis enestes.

Nagu võiduhüüe kõlas lõpuks läbi maa­ilma: „Mõtlen, seega olen.“ Mõte oli see, mis pidi olema kõige inimliku aluspõhi ja mõttevõimuga hakati ehitama inimese olemise iga­vest koda. Ühes ehitustööga kasvas inimese mõtte võimsus ja ulatus ja ka usk iseendasse.

Varsti ei ihatud ehitada ankrupõhja mitte ai­nult inimese hingele ja vaimule, vaid kogu maailmale. Püüti leida igavesed ja paratama­tud seadused kõigele, säras see taevas, lendas õhus. ujus vees, ronis maapinnal või hingitses maa all.

Aga kõige suuremas tööhoos kõlas äkki maailma tarkade kõrvu: „Ignorabimus (ei tea)“. See oli kuulmatu hoolimatus, jõhkrus, otse julmus. Inimene oli kõik nii ilusasti kogu maailmas oma mõistuse järele seadnud ja nüüd äkki öelda: ei tea!

Muidugi, leidus nii paljugi, mida inimene veel ei teadnud, aga vähemalt oldi veendunud, et inimese mõistus on võimeline kõik teadma, antagu ainult talle veel mõnigi sajand tööta­miseks mahti.

Kuid mitteteadmise apostlite tõsine julmus selles seisiski, et nad kahtlesid inimmõistuse teadmisvõimes üldse. Nad tormasid inimliku teaduse kindlakspeetud aluste kallale ja hakka­sid neid õõnestama. Ning ennäe! Talad, mil­ledel seisis kogu mõttetöö, lõid kõikuma. Ab­soluutselt kindel alus jäi parimal korral ainult relatiivselt kindlaks.

Seal me nüüd oleme: teadusel on veel ainult praktiline tähendus, mitte rohkem. Seda tea­vad ameeriklased kõige paremini. Nemad ta­pavad autodega rohkem inimesi kui ühes eu­rooplastega Maailmasõda pidades ja nemad ehitavad kahesajakordseid maju, aga oma hinge ja vaimu ankrupõhja otsivad „kristlikust teadusest“.

Nagu inimlik teadus muutus absoluutsest relatiivseks, samuti sündis ka inimliku kõlbelisu­sega. Inimmõistus lõi kategoorilise impera­tiivi, aga see langes või paindus ühes teiste ta­ladega, milledele tugenes inimlik teadus. Kate­goorilisest imperatiivist sai parimal korral hari­lik imperatiiv, mis polnud enam käsuks kogu inimkonnale, vaid ainult käskijale endale.

Samuti sündis kirjanduses ja kunstis. Ini­mene uuris läbi vana Kreeka ja Rooma loo­mingu, niipalju kui teda leiti säilinuna, ja jä­reldas sellest kindlad juhtnöörid, milline peab olema eeskujulik teos, mis on ära seletatud klassikaline. Ja Euroopas leidus küllalt annet, veel enam aga lihtsat nutikust, et luua klassikalist.

Aga ühel ilusal päeval leiti, et klassikalist Kreekat pole vististi kunagi olnud. See mõiste on sündinud meie mõistuse pealiskaudsusest ja meie teadmiste nappusest. Kreeka pole ku­nagi olnud klassikaline, vaid alatiselt keev, kob­rutav, tormitsev, muutlik, püsimatu.

Nõnda kaotasime viimse lootuse, et meiegi võiksime saada kord sõna tõsises mõttes klassikaliseks, nagu olime seda arvatava Kreeka ees­kujul seletanud ja unistanud. Ühes sellega kipume aga kaotama veel enam: kipume kaotama veendumuse üldse, et on olemas mingisugused tunnused või mõõdud, millede põhjal otsustada teoste väärtuse või kaalu üle.

Et see tõesti nõnda on, näitab seegi asjaolu, et Euroopas on arvustus üldiselt muutunud ai­nult reklaamivahendiks. Meie ei taha seda olukorda veel õieti maksvaks tunnistada ja süü­distame teineteist reklaamarvustustes. Me ei ole veel õiged eurooplased. Aga me püüame selleks saada kõigest hingest, mis on üpris loo­giline, arvestades eelöeldut. Ei saa olla vähegi erapooletut arvustust, kui pole mingit ühist arusaamist arvustuse ülesandeist või teoste väärtustest.

Pealegi, kui teadusel lõid kõikuma abso­luutsed alused, siis hakati toonitama tema ka­sulikkust. Loomulik, et kunsti ja kirjandusega peab sündima seesama, kui ka nemad, kaota vad oma absoluutsed tunnused või mõõdud: ka neilt peab hakkama nõudma praktilist kasu, mille võib elu konjunktuuri vahelduvuse tõttu kas või igapäev uuesti ja muudetult kindlaks määrata.

Ja et seda Euroopas ning mujalgi nii laial­daselt viimasel ajal tehakse, siis on see uueks tõenduseks, mil määral oleme kaotanud usu mitte ainult klassikalise kunsti ja kirjanduse olemasolusse, vaid kirjandusse ja kunsti kui omapäraseisse hinge- ja vaimuavaldusisse üldse. Ikka enam ja enam kaldume uskuma, et aja­leht oma juhtkirja ja kuriteo- ning õnnetuse sõnumitega on ainuke õige hinge kosutus ja vaimuvara.

Aga samal ajal, kui isegi sellisel vagal maal, kui on seda Inglismaa, kõrgemad vaimu­likud kinnitavad, et inimesed ei usu enam kõi­geväelist jumalat ja muutuvad uuesti paganaiks, samal ajal, kui mõistuse saavutuste alu­sed on kõigutatud, kui inimesed muutuvad kõlbeliste piiride vastu ükskõikseiks ja kui kunst ja kirjandus kaotavad oma tõsise olemasolemise mõtte, samal ajal püütakse luua uut ab­soluutselt kindlat ja vääramatut elumõtte alust ühe või teise üksiku isiku kõigeväelise tujuna, tahtmisena.

Et see püüe maa maalt ikka enam teostust leiab, see ei tõenda midagi muud, kui et ini­mene kariloomana ihkab nii paratamatult mingit hingelist ja vaimset tuge, kindlat alust, kuhu võiks ometi jälle kord kinnitada oma lo­hiseva ankru. Ta on kõigutatud oma usus ju­malasse, iseenda mõistusse, tundmusse, taht­misse, aga teise inimese mõistust ja tahtmist suudab ta alles uskuda, nagu oleks see vägevam ja kindlam kui kõik muud hinge ja vaimu kind­lused kokku.

Õnn kaasa sulle, inimene, sinu uues usus!

Tänapäevast nr. 3/1937

1

2014-02-12

MärksõnaTammsaare

MärksõnaUsk ja uskmatus