Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust

Prindi

Uku Masing

1

Sisu:

I Kuidas on meil tegemist SKEga

II Muinasjuttude kaudu teisiti mõtlemiseks

III Põhierinevuse otsimisest SKE meetodite varal ja selle ajaloost

IV Nõia nimetustest ja indiamaa tarkade ei suuremast tarkusest

V Maagia ja religioon: dünamistlikud hinged ja väed

VI Nõidade ühiskonna karakteristikud

VII Vägede kohtamine ja nende omandamine

VIII Väelt saadud laulud ja loitsud

IX Loodusest sugenevaist hirmudest ja lootustest oimusesse

X Nõia olemuse arutlemisi: petturisand ja haige hüpnotisöör

XI Nõid võitlemas haigustega, kutsumus surmana, haldjasnaised

XII Psühholoogilis-filosoofilist

XIII Lõpetuseks

1. Kuidas on meil tegemist «standardse keskmise eurooplasega» (SKE e SAE)

Õigupoolest meie kõik teame väga vähe maailmast ja iseendast, kuid oleme veendunud, et need terminid või fraasid, mis me oleme lugenud või kuulnud oma sektide ninameestelt (mistahes need sektid olgu) sisaldavad kogu tõe ning nendest piisab, et pidada end täisvereliseks või täisväärtuslikuks inimeseks. Sest me oleme ju kõik kipakad uskuma, et igasugused sellised sõnad on õndsastavad, nagu «absurd», «avangard», «abalienatsioon», «dialektika», «eksistents», «karma», «märk», «müüt», «opositsioon», «struktuur», «tantra», «tekst», «Zen» jne ning lisaks need kõik veel suvakohaselt samastatavad. Ja õndsastus ehk õnn, mida need võimaldavad, ometi ei tähenda viimati rohkem kui - olla noor, rikas, tähtis ja vägev, kuidas tahes, aga igavesti.

On alati olnud sääraseid usklikke, kes oma teistmepõlvest peale surmani välja võivad arutada ühtsama; on sääraseid läbematuid vastupidi jälle ja nii blaseerunuid, kes oma ususõnu sagedasti vahetavad, lootes, et uus õndsastab põhjalikumalt. Ja viimati need väsivad ja tarduvad ühte või teise sõnasse. Siht - olla noor, rikas, tähtis ja vägev - on ise kaunis kesine. Vahendid sihi saavutamiseks on veelgi kesisemad, sest nad ei uimasta ju piisavalt nii täiesti, et inimene iial ei virguks ega kahtleks.

Seda kesisevõitu sihti võib nimetada üldinimlikuks, kuigi ta pole iial olnud kogu inimkonna unistuseks. Kui aga siht on kuulutatud üldinimlikuks, siis tundub inimesele loomulikuna, et vahendidki peavad kehtima kõikjal, olema kasutatavad kustahes ja kunastahes. See tähendab, meie vajame tõepoolest ravimit, millel oleks ükssama toime alati ja kõikjal.

Ainuüksi nõnda sõnastatud lausest juba selgub, et argumentatsioon võib küll olla loogiliselt korrektne, ja ometi on ta väär. Ülemäärasel üldistamisel kaotavad kehtivuse kõik väited. Teatavasti ei ole kõikjal ja alati kasutatavad ühedsamad ravimid ega ühedsamad uimastusvahendid. Me võime ju teeselda ja katsuda uskuda seda. Näiteks nõnda: ennemuiste kasutati küll Arktises koerakelku liikumiseks ja kõrves kaamelit, tähendab, erinevaid vahendeid; kuid tänapäeval me kasutame üldisemat vahendit: me võime sõita lennukiga. Võiks järeldada «korrektselt»: seepärast on olemas selliseid üldkehtivaid ravimeid ja vahendeid. Kuid sedasama lennukit ei saa kasutada külaskäikudeks lähedale. Tähendab, üldise vahendiga ei ole lähikonnas ometi midagi pääle hakata. Ja niisamuti on kõikide muude vahenditega. Mida üldisemad nad on, seda abstraktsemaid kaugusi saab ületada, aga oma elus ja oma ümberkaudu ei kõlba nad kasutamiseks. Liiatigi on teada, et pisikud võivad kasvada immuunseks ja inimesele sugeneda mitmesuguseid allergiaid väga üldiste ravimite kasutamisel. Ja allergiad erinevad: samast ravimist ei tarvitse tuleneda samasugused allergiad.

Meile on sest ajast saati, kui me võime rääkida, et meil on olnud mingit kultuuri, antud alati ameerika, inglise, hindu, saksa ja muid taolisi uimastusvahendeid ehk ravimeid. Meile on tehtud n-ö «vana ja uut». Ning me ise oleme ahnelt ja enamvähem tänulikult himustanud ainu üksi neid intelligentsete rahvaste poolt tulevaid. Meile on alati kuulutatud, et järjekordne ravim, uus vahend säält on just see uusim ja kõige üldinimlikuni. Ja meie ei olegi kahelnud. Meile on alati öeldud, et just see uus on ainu raviv, ainuõndsastav ja ainukehtiv ning me ei ole kahelnud. Tõepoolest oleme ikka ainult tarvitanud sakste vana, olgu see vana siis juugendlik, sada aastat vana või lansseeritud alles kahe kuu eest. Seetõttu, et ta on mujalt saadud, on ta sakste vana ja surnud.

Oleme alati pidanud oma rahvuslikuks omapäraks skisofreenia üliküllust. Vahete-vahel küll natuke imestanud, kuidas indiaanlased või polüneeslased ei reageerinud nõnda ja kuidas võisid olla võimetud nn lääne kultuuri e SKE (standardse keskmise euroopa) ees. Sest Polüneesias surid teatavad rahvad välja, niisama nagu indiaanlased. Need SKE-d on öelnud, et nemad on evolutsiooni tippsaavutis, seega kõige kaugemal ahvidest. Ja kui nad seda põhjendama on pidanud, siis nad on teinud harilikult ikka nõnda, nagu Darwingi tegi - SKE on kõige karvasem inimene maailmas. Darwini arust sellepärast, et Euroopa emane tahtis karvaseid mehi, sest inimene oli küll vahepääl arenenud päris paljaks, aga kuna naised eelistasid karvaseid, siis kasvanud mehed karvasteks tagasi. Ja meie oleme selle seletusega nõustunud. Eks me siis tõtta aina karvasemaks muutuma! Sest see on eurooplase tunnus. Nii nagu Vanas Testamendis on keelatud juuste lõikamine ja habemeajamine, nii keelas Haeckelgi selle ära oma jüngritele.

Veider on aga sääljuures, et nemad isegi pole enam oma pretensioonides nii veendunud nagu 1859. a paiku, siis kui Darwin täävitas, et madalamad rassid, s. t vähem karvased inimesed, surevad anglosakside ees välja justament nõnda nagu kohalik tekstiilitoodang hääbub inglise tekstiili ees.

See oli väga usklik veene, et kõik on saavutatud ja sihi suund on interpoleeritav. Kuid on alati ohtlik, kui inimene väheste andmetega interpoleerib kaugesse tulevikku ning siis väidab, et ta kõike teab, kõik on tal käes juba, nagu arvas Darwin. Clemens Alexandrinuse (u 200 paiku) arust oli inimene tunnetanud kõikide loomade füüsise, mis ilmneb talle sellest, et inimene täpselt teab, kuidas neid loomi kasutada. Näiteks: ta ei lähe jahile härja seljas ega hakka hobusega põllutööd tegema! Hobust veoloomana inimene ei kasuta, sest hobuse füüsiseks ei ole olla tööloom. Ja nii on juhtunud Darwini ennustustega ka: kõik ei ole surnud välja anglosakside ees. Ja nüüd ei ole nemad isegi kõik enam veendunud ei oma süsteeminälja ainuvõimalikkuses ja väärtuslikkuses ega selle ainuõigsuses, sest igas suunas on saavutanud selle piiri, millele on nad pannud nimeks «Entfremdung» või ükskõik, kas «abalienatsioon» või «estrangement» või kuidastahes seda väljendatakse, ikkagi elu puudumise. Selle uue kogemuse eelduseks on muidugi, et nad on oma arust täiesti selgelt määranud, kes või mis on inimene, seega, milline koht ja amet on sellel mõistel ühes abstraktses süsteemis. Kui nad aga tea vad, kes-mis on inimene, siis on nende arust öeldav ka, kes ta ükskord oli ning kuna ta on pattu langenud («entfremdet»), siis teavad nad ka, milline ta tulevikus peale meele parandamist, pöördunult peab jälle olema. Ja need kaks poolust võrrutatakse. See on asja kõige kurvem külg, et tuleb taotella seda, mis inimene kunagi oli, seda olukorda, mille ta on kaotanud, ükskõik mis põhjusel. Nõue ju tähendab ikkagi seda, et tuleb taastada paradiislik iidne kuldajastu. Faktiliselt järgneks, et tuleb emb-kumb: kas minna tagasi emaihhu, siis kui inimene oli alles viskamata eksistentsi, või areneda tagasi just neiks ahvideks, kellest oleme lähtunud ja võtnud kanda enda pääle pattulangemise ehk Entfremdungi. See on SKE elu lõppsaadus. Sellejuures on unustatud kaks asja: esmalt see, et mõiste «inimene» on abstraktsioon, säärast olendit, nagu nende «inimene» ei ole iial eksisteerinud. Nõnda see ei saa olla lähtepunktiks, ega saa ta olla ekstrapoleeritav resultaat. Teiseks puuduseks on see, et vastata küsimusele «mis» või «kes» midagi on, ei ole piisav vastus. Ei ole piisav koguni anorgaanilises keemias. On vaja ja väga oluline küsida: k u i d a s ? Kuidas need aatomid paiknevad molekulis? Kuidas molekulid paiknevad omavahel? Ja kuidas kristallid paiknevad? Millest nad koosnevad, millistest aatomi test, see on vahel täiesti tühine küsimus. Teatavasti on küsimus «kuidas?» bioloogiaski tehtud nüüd mingisuguseks hämmastavaks taasavastiseks, selleks supermoodsaks teadusalaks, mida nimetatakse etoloogiaks ja mis Nobeli preemiatega on viimati ametlikult tunnustatud.

Siin ma ketserina küll arvan, et sedagi asja aetakse endiste meetoditega ning püütakse «kuidas?» kujundada ümber sääraseks, et see ikkagi oleks «mis?» ja «miks?». Sest elusolendi reaktsioonid on viimati taandatavad mõneks põhiliseks. Ja nende põhilistega võib nagu kvantiteetidega jälle rehkendada nõnda nagu aatomite või instinktidega. Kas või kõige lihtsamal kujul, et neid põhilisi on kaks nagu Aristotelesel: tegema ja kannatama, nii et igas toimingus on teatav kvantum tegemist pluss teatav kvantum kannatust jne.

Võiksin nüüd tsiteerida suure hulga SKE tarku, kes on hakanud kahtlema, selleks et tõestada, et ma ise ei aja tühja juttu, sest «nemadki ju ütlevad». Et «nemad» nõnda ütlevad, see ei loe siin asjas palju. Tsiteerin kaht USA antropoloogi (s. t etnoloogi) ainult seepärast, et nad on üsna lühidalt sõnastanud sedasama natukene teisiti. E. Carpenter ütleb: «Mõnede antropoloogide meelest ei ole reaalne maailm see, mida elatakse, vaid on pigemini need basaalsed struktuurid (ehk seadused), mis määravad ilmu vusi. Seega nad taotlevad teha antropoloogiast säärast teadust, mis kuuluks samasse tüüpi, millesse füüsikalised teadused, sest nemadki lükkavad kõrvale ilmuvused ja täävitavad, et tõelus pole ilmuvustes, vaid seadustes, mis valitsevad neid. Mis mind häirib selles lähenemisviisis, kui seda harrastatakse üksipäinis, on see, et ta suundub taju tava maailma hülgamisse, ja isegi primaarse kogemuse hülgamisse. Mulle tundub, et antropoloogilise kirjanduse enamik on säärane. Nende intellektuaalne irdumus lahutab neid olulisest tõelusest, inimtõelusest. Nende jäikus ja žargoon hõõruvad maha kõik eluraasukesed servadelt. Pean pingutama kõiki oma vastuvõtuvõimeid, et rajada nendega seda inimlikku kontakti, mida nad pole võimelised rajama minuga. Tunnen, et enamik neist on eritatud kaugele algsest inimkogemusest sellisesse valdkonda, mida poleks õige nimetada privaatsekski, sest nende autorid tahavad asustada seda valdkonda igasuguse ametlikkusega, ametlikult kehtivaga.»

Sellega on öeldud muidugi, et nn strukturalistlik antropoloogia ei ole ainus võimalik ega ainuõige rada. Ja W. Goldschmidt ütleb nõnda: «Antropoloogia on õpetanud meid, et eri kohtadel defineeritakse maailma erinevalt. Asi pole ainult selles, et rahvail on erinevad kombed, ei ainult selles, et inimesed usuvad eri jumalusi ja ootavad erinevaid hauataguseid saatusi. Asi on pigemini selles, et erinevate rahvaste maailmadel on erinevad kujud. Juba metafüüsilised eeldused erinevad: ruum ei vasta Eukleidese geomeetriale, aeg ei moodusta pidevat ühesuunalist voolu, kausaalsus ei ühtu Aristotelese loogikaga, inimest ei lahutata «mitteinimesest» ega elu surmast nagu meie maailmas. Meie teame midagi nende teiste maailmade kujust pärismaiste keelte loogika kaudu ning müütide ja tseremooniate kaudu antropoloogide vahetalitusel. Meie oma maailmast erinevaisse maailmadesse sisenemise ja seega kogu antropoloogia keskne tähtsus seisneb selles, et see kogemus juhib meid mõistmisele, et ka meie oma maailm on üks kultuuri konstruktsioone. Tähendab, kogedes teisi maailmu meie võime eneste maailma vaadelda säärasena nagu ta on ja seekaudu on meil viivuks võimalik silmata, milline tõepoolest peaks olema Tõeline maailm, see, mis on meie kultuuri konstruktsiooni ja nende teiste konstruktsioonide vahepääl.»

2. Muinasjuttude kaudu teisiti mõtlemiseks

Eeldan, et olete kunagi lugenud mõnd muinasjuttu. Kuitahes vähegi, tingimata eeldate, et muinasjutt peab olema niisugune või naasugune ega oska päriselt öelda, milline siis ta peaks olema. Kui nn lihtsureliku käest küsida, mis asi muinasjutt on, siis kuuleb harilikult kolme asja: jutt rebasest ja hundist (igal juhul rebane esineb selles); siis mõni anekdoot Hansust ja Vanapaganast või seda tüüpi lugu; ja kolmandaks võib olla romaan Lumivalgekesest, Okasroosikesest, Tuhkatriinust ja mõni teine taoline happy-end lugemine, poisikõsõst ja latsõkõsõst nagu Lõuna-Eestis öeldakse.

Võimalik, et oleksite pisut üllatunud, kui teid sunnitakse uskuma, et viimast liiki lood on struktureeritud ning leitud ja kuulutatud kõikide võimalike muinasjuttude «ideekavandiks», millest ilmtingimata tuleb tuletada kõik muud. Kindlasti olete kuulnud Proppi muinasjutu skeemist. (See on üks moes asi või läheb moodi meilgi.) On nimelt ette määratud, kui palju peab muinasjutul olema tegelasi ja millised funktsioonid nendel tuleb täita muinasjutu kestel. Neid on 31 toimingut, öeldakse, et inimkonnal ei ole kuskil ega kunagi olnud võimalik jutustada midagi, mis e i oleks säärane romaan, s. t ei sisaldaks kaotatu või puuduva, olgu see siis plika või poiss või mõni ravim või mõni õun, otsimist, takistusi tee peäl, nende takistuste üle tamist ning viimati õnnelikku abiellumist, millele muidugi järgneb lõppvormelina harilikult: kui nad pole surnud, siis elavad nad igavesti või tänini. Kõik muud muinasjutud proppiaanide järgi on selle pühitsetud põhiskeemi trans formatsioonid, kusjuures isikud ja toimingud on mingite teiste kuidagi taoliste entiteetidega.

Niikaua kui see tundub teile uus, ja Propp on väga huvitav lugeda, kuigi ta tunnistab isegi, et ainult osa muinasjuttude jaoks see kehtib, siis on selge, et nõustuda on raske.

Esmalt on päris kindel ja ilmne, et säärased muinasjutud on kunstlikult ülendatud põhilisteks muinasjuttudeks ainult ühel põhjusel, nimelt sellel, et neid on eelistanud koguda Afanasjev, kelle järgi Propp on oma skeemi teinud. Afanasjevi muinasjuttude kogus seda tüüpi muinasjutud isegi registris moodustavad enamiku. Afanasjev tegi seda aga sellepärast, et nõnda olid juba enne käitunud itaallased, prantslased ja sakslased. Ja muidugi taolisi lugusid tuli eelistada ka, kui neid räägiti Venemaal. Tõepoolest jätkatakse seda moodust praegugi. Inimeste meelest on ikka need kõige ehtsamad muinasjutud, need Lumivalgekesed ja Okasroosikesed. Tahetakse siis selliseid muinasjutte ja tunnistatakse muinasjuttudeks vaid neid, mida võiks nimetada degradeerunud romaanideks ka siis, kui jutustajaile endile need ei oleks kõige meelepärasemad, sest jutustaja käest keegi ei küsi, mis talle kõige rohkem meeldib, vaid: kas ta seda juttu teab, mis käib umbes nõnda.

Ennemuiste oli «loomaeepos» see, mida taga aeti, seega jutte rebasest. Põhjus, miks nõnda toimitakse, on see, et nn rahvas peab olema mingi kirjanduslaadi allikas, olgu siis loomaeepika või romaani. Kui aga see rahvas ei näi olevat säärane, siis tuleb näidata, et ta on säärane - ning nõuda ja korjata ainult selliseid lugusid!

Teiseks: seda tüüpi muinasjutud võivad rahuldada küll teismelisi, kel nagu Julial ja Romeol elumõtteks ja sihiks on lahtirõivastumine ja voodissesaamine ning tunahomme ei ole enam midagi. Kuid jutustajad ise on tavaliselt raugavõitu olendid, kellele sihukene ideaal on tublisti naljakas, sest nemad juba teavad, et see õnnelik abielu, mis selle lõpul peab igavesti kestma, ei ole kuigi õnnelik harilikult. Seepärast on paljud maailma kirjanikud enam- vähem kiuslikult jätkanud sääraseid muinasjutte sellega, mis juhtus igavesti õnneliku abielu aegu, näiteks A. Strindberg või J. Erskine. Meiltki võiks mainida ehk P.-E. Rummot siis. Kuid «Tuh(k)atriinu» ei ole eesti muinasjutt, vaid laen sakslastelt 19. saj. Meil on kirjutatud ainult 17 teisendit sellest, Soomes vähemalt poolteistsada. Kaugemal idas see peaaegu üldse pole tuttav. Seal tulevad teistsugused asemele. Kui sellest loost taotella absurdi või häppeninge (ja lugu jätkata saaks ju), siis minu meelest võiks jätkuda ta nõnda, et Prints võib ometi hakata kahtlema, kas ta tõepoolest on saanud Triinu või ometi selle emaku tütre jutu tendentsi kiuste. Või siis, et Triinu kuningannana muutub veel õelamaks ja jõledamaks Krõõdaks kui võõrasema ja tolle tütar. Nõnda Erskine ongi jätkanud juttu. On selge igati, et sellised õnneliku lõpuga lood ei rahulda õieti kedagi vanemat inimest. Ja seepärast öelda, et need just on «rahva» päämised jutud, on mõttetu. «Rahvas» on alati eelistanud seikluslugusid ja anekdoote.

Kolmandaks: see žanr terveni pärineb Kreekast. Sääl ta oli tavaliselt kombineeritud pikareskse seiklusromaaniga. Alles 18. sajandil, aadli ja kodanluse antagonismi tugevnedes seda tüüpi lood muutusid ülihuvitavaks ja eriti populaarseks. Kui vaadata meie oma kirjandust, siis teatavasti ka С R. Jakobson on kirjutanud ühe «Arthuri ja Anna», kus see teema on selgelt välja või esile toodud, ükskõik kumba kadaklikku terminit te eelistate. Aga mis sellel on meiega tegemist, seda keegi Jakobsoni käest ei küsi praegu ega küsinud vist tol ajalgi. Tol ajal vähemalt huvitas mõndki, kas ja kuidas mõisahärra abiellub talutüdrukuga. Tuhandeid taolisi on 19. sajandil kirjutatud Saksamaal ja Inglismaal, nii et neid võib lääguseni lugeda. Põhiskeemid on alati ühed ja samad. Kas aga nende struktuuri peab nimetama muinasjutu põhiskeemiks?

Muidugi tuleb küll möönda, et enamik kriminaaljutte, isegi Asimovi kosmilised kriminaalromaanid, mida pole õige nimetada teaduslikuks fantastikaks, ja nn «armastuselood» on ikkagi populaarsed seepärast, et madalamast kastist olend hangib endale kuidagi tunnustuse sõdureilt või brahmiinidelt, kui kasutada india termineid. See teema näib olevat paratamatu indogermaani maailmas: kastide piirid on nende oma termini järgi nii «otsustavad», et kõik väljamõeldised ja lootused otse või kaudselt sisaldavad liikumise kõrgemale. Liikumine kõrgemasse kasti, seep see on, mida nimetatakse indogermaani lihtrahva «unistuseks paremast inimväärikast elust» ja õndsamast tulevikust. Mõeldav siiski ju oleks, et ka kõik muinasjutud peavad täis olema unistavaid kirjeldusi tõusmisest järgmisse kasti. Sest see on indogermaanile, kes «visatud eksisteerima», ainus enam-vähem lootusetu lootus. Aga selle toimingu vastu tuleb - nende oma terminitega öeldult - astuda otsustavalt välja ja avaldada kuitahes raevukat protesti või anda hävitav vastulöök!

Skeptikul ja minusugusel on väga lihtne irvitada ja küllap ka õigus irvitada, sest nad on läinud nii kaugele, et nad rasestavad kogu universumi mäed, siis suunavad need mäed tuhudesse, kuid see illikallikene produkt on ikkagi üks naeruväärne hiir. Kas kosmos on tõesti ainult selleks, et võimaldada kellelegi indogermaani sulaspoi sile kosida peretütart või vastupidi? Seda siis kõikide kujuteldavate masinate, tähendab maagiliste abinõude ja vahendite taotlusel, sest ilma nendeta ei tuleks selle südantlõhestavalt elulise tähtsusega ja kosmiliselt keskse ülesandega toime. On ju vist kirjeldamatult raske üles anne pääseda järgmisse kasti: on vaja rakendada kogu universum ta vägedega, enne kui täide läheb unistus ainsast võimalikust paremast tulevikust! Ja tuleb vaikida sellest, mis juhtub siis nende abielu seitsmendal aastal. Mõistagi on äärmiselt naeruväärne, kui sihuke olustik formaliseeritakse, strukturaliseeritakse ja ülendatakse mingisuguseks skeemiks, mille teostamine on ühtaegu paratamatu ja sunduslik igale stiihiliselt materialistlikule inimolendile alati ja kõikjal lõpmatult ja igavesti muutu vas, kuid siiski staatilises universumis, milles koguni reliktkiirgus on vaid lokaalne ja tähtsusetu kõrvalekalle indogermaani kastide süsteemist.

Kastisüsteem on ainus püha ja vääramatu loodusseadus - seda väidet võib india teadlasilt kuulda praegugi - ja seepärast on indogermaani meelest ainus m u i n a s j u t u l i n e (nad tunnistavad teistsugustegi saagade, legendide, naljalugude jt olemasolu, kuid püüavad neidki kujundada «reaalselt muinasjutulisiks») muinasjutt või romaan säärane, milles unistatakse seda loodusseadust kehtetustavast imest, mis õigupoolest on võimatu ja saadamatu. Aga kastisüsteemi ometi pole kõikjal, kuigi meilegi indogermaanid on sisendanud, et nad olid olemas, peavad olema, kui - kui üldse tohime nimetada end inimesteks.

Nüüd siis võrdlemisi lühikene konspekt kahest ometi muinasjutust, mis mind mõlemad on natuke hämmastanud. Teid nad ei tarvitse hämmastada, aga ma olen eluajal lugenud tuhandeid indogermaani muinasjutte, tean terve rodu teooriaid ja ühtegi teooriat ei pea piisavaks, kuid neid muinasjutte ma ei osanud kuskile mahutada ja teisele ei tea ma ühtegi lähedalt või kaugelt taolist. Teile võib muidugi tunduda, et kõik muinasjutud on ju nagunii natukene napakad ja seepärast küsimus, kas muinasjutt on rohkem kummaline või vähem kummaline, ei ole eriti oluline - kõik on ühtmoodi lollid. Kommenteerida tuleks neid pikemalt, kuid siis läheks asi jälle väga pikale.

Esimene on üks umbes 130 aasta eest üles kirjutatud neenetsi-juraki muinasjutt:

«Oli 700 koda. Seal elas 700 meest. Neil oli 7 peremeest, kes aina käisid omavahel külas. Vanimal peremehel oli poeg. See poeg aina magab. Isa sunnib poega, et ta ometi vahel liiguks. Poeg vastab: «Mispärast ma peaksin liikuma?! Ma näen ainult paha und. Kõik teie surete, kui ei ohverda 2 korda 7 põhjapõtra. Mina üksi jään elama.» Isa ei hooli poja jutust põrmugi. Järgmisel hommikul on kogu asula surnud. Poeg veab kokku kõik kojad ja kõik laibad ning lahkub. Käib 7 päeva, siis vaatab tagasi. Näeb veel kogu asulat. Käib veel 7 päeva, siis näeb ainult kahte äärmist hütti. Siis käib kolmanda 7 päeva - ei näe enam midagi. Edasi kõnnib ta 7 kuud söömata ja väsib viimaks nii, et peab puhkama. Kui kaua ta pikali on, seda ta ei tea. Kui uuesti (tajub ümbrust), läheb edasi. Ja viimati juhtub ühele kunagisele asula kohale. Leiab sääl vanu konte, hakkab neid närima ja tuhlab ringi. Leiab 2 hõbekõrvarõngast. Pistab oma kindasse. Siis läheb edasi. Koh tab sõitva naisega. Naine küsib, kas ta on rõngad leidnud. Nooruk on valmis need talle andma, kui naine viiks ta inimeste juurde. Naine saab rõngad, ei võta noorukit kaasa, lööb odaga ja sõidab edasi. Noo ruk on tükk aega oimetu ja siis läheb jälle. Jõuab teisele taolisele asulapaigale ja sääl pääle kontide närimist leiab raudlabida. Selle võtab kaasa ja läheb. Kohtub jälle naisega, kes küsib samuti. Kuid see naine võtab ta kaasa, laseb jutustada kõik, mis talle juhtunud. Ja siis naine küsib: «Kas sa tunned mu põtru?» Nooruk vastab: «Nagu oleks minu isa omade taolised.» Naine seletab: «Sinu isa kosis mind sinule ja andis maksuks need põdrad ja selle labida.» Siis nad hak kavad paariks ja sõidavad ühtede inimeste juurde. Need inimesed koli vad varsti teisale. Karavanis on noorpaar viimane. Üks hõikab noo rukile: «Kes sõidab su seljataga?!» Nooruk vastab, et tema on vii mane ja üksi. Ometi vaatab tagasi. Sel silmapilgul küsija odab teda. Nooruk kukub saanist. Naine peab oma põtru ja nutab. Ta põdrad aga hakkavad perutama teistele järele ja naine sõidab minema. Noo ruk jääb sinna maha. Tuleb järsku ükssilm-üksjalg-ükskäsi vanataat. Lööb noorukit raudkepiga ja ütleb: «Mine koju, kõik su rahvas on elus!» Nooruk peab juhtunut uneks ja sõidab lahkunute jälgedes edasi. Saab kokku oma naisega ja nad elavad nagu enne. Siis kolitakse jäl legi mujale ja kordub seesama lugu. Nüüd aga sõidab naine kohemaid teistele järele, sest ta on juba veendunud, et mees on nagunii tapetamatu ja tuleb varsti järele. . . Siis juhtub kolmas kolimine. Ja jälle kordub seesama. Kui taat teda elustab kolmandat korda, ütleb, et ei elusta enam, käitugu nüüdsest peale mõistlikult. Ja nüüd kui noo ruk jõuab teistele järele, siis ta jääb väljaspoole leeri, öösel rikub kõi kide meeste ammud, lammutab sellesama raudlabidaga kõik nende kojad ning tapab kõik inimesed pääle naise sugulaste. Oma arust ta on tapnud ka selle, kes teda 3 korda on tapnud, kuid otsides selle laipa ei leia ja näeb, et see just on põgenenud. Nooruk hakkab teda jälitama. Kui nad kokku saavad, siis nad kogu talv otsa kaklevad kuni mõlemad surevad. Terve suve otsa nende laibad pehkivad. Sügi sel tuleb seesama üksjalg-ükskäsi-ükssilm-taat ja siunab ainult, et tema vägi on otsakorral ja ta ei saa elustada noorukit. Aga ta korjab selle jääned kotti ja läheb. Siis lükkab kuskil jalaga eemale ühe kivi. Avaneb käik alla pimedusse, kus karjutakse, vilistatakse, lauldakse ja kiputakse taadile kallale, katsutakse rebida talt ära kotti. Aga taat ei lase kotti lahti ja kohmerdab poolpimedas edasi. Kui hakkab kumama valgus, siis ta ümber on alasti inimesed, ilma nahata ja igasuguse katteta, paljad kondid ja irvihambad. Valguskuma pidi taat läheb ühe kojani. Selles kojas sissekäigu vastas istub üks eit. Teisel pool on kaks punnsilma-koletist, kivised. Taat viskab kotitäie eidele tulepuudeks. Eit põletab kondid, puistab tuha oma asemele ja heidab magama sinna. Kolme päeva magamise järel on tuhk tagasi muutunud inimeseks. See inimene aga ei taipa midagi. Ei taipa sedagi, kus ta on. Otsib teed välja ega leia, sest selle koja seinad on kõik raudsed. Siis ta kurdab lugu eidele. Eit tõukab talle jalaga valla tee, kuid nooruk pelgab kahte koletist ja tuleb tagasi ning pärib, kes need on sääl. Naine ütleb: «Need on mu vanemad, muutusid kivideks. Nad ei tee üldse midagi. Mis sa tahad sealt väljast?» - «Tahan minna oma naise juurde!» - «Pead võtma mu naiseks, muidu muudan sinugi kiviks. Varsti tulevad mu põdrad, siis sõidame ära.» Elustatu nõustub. Kolme päeva pärast põdrad tulevadki ja siis nad sõidavad üles. Kõik endised olendid on tee pääl takistamas ja seekord odadega, kuid nad ei taba sellepärast, et sõidetakse. Jõuavad kivini. Nooruk ei jaksa seda paigast liigutada.

Naine tõukab kivi jalaga eemale. Ja siis nad sõidavad sinna, kus esimesel naisel ja ta sugulastel kojad. Nooruk võtab need kaasa ja nad siirduvad kõik ta kunagise asula poole. Kui see hakkab paistma, siis nooruk näeb, et kõik inimesed ja loomad on elus ning kojad nii nagu nad olid enne. Ja siis jookseb vastu seesama üksjalg-taat, kuid teda jälitab nooruki kolmekordne mõrtsukas. Lugu ärritab noorukit nõnda, et ta hakkab meeletult kolkima kõike ettejuhtuvat ning selles segaduses tapab taadigi. Siis ta sõidab oma kahe naisega asulasse, kuid sääl on kõik nagu ta on jätnud loo algul. Kõik on surnud ja laokil. Siis ta naisedki surevad ja nooruk on jälle täiesti üksi.» (M. A. Castren: Ethnologische Vorlesungen, SPB 1857, lk 157-164)

Iseärasusi, võrreldes kõikide indogermaani muinasjuttudega, mida tavaliselt muinasjuttudeks peetakse, on siin muidugi väga palju. Aga mainimisväärsed on ainult mõned üksikud. Esmalt see, et lool pole üldse lõppu. Päätegelasega pole juhtunud midagi säärast, et võiks öelda: nüüdsest pääle ta saatus on kuidagi humanistlikult normaalne. Ei jõua ta üldtunnustatud euroopa haljale oksale (sellele sihile, mis sobib romaani lõpuks) ega saa otsa (nagu sangarid üsna sageli hiina muinasjuttudes). See lugu võiks väga väikeste erinevustega korduda veel mitmes vaatuses ja oleks ikkagi jutt.

Teiseks ja võib-olla selgemaks iseärasuseks, mis teilegi otsemaid silma hakkab: sündmused on kausaalselt seostamata ehk motiveerimata ning tegelaste eelnenud ning pärastised suhted täiesti selgitamata. Et mainida ainult üksikuid punkte: miks peaks see üksjalg üldse hoolitsema nooruki eest, millised on üksjala suhted maa-aluse naisega, kuidas ta säält maapinnale tagasi sai, mispärast see kolmekordne mõrtsukas teda jälitab? Kus ta üldse selle juurde juhtus? Samuti võib küsida muidugi ka iga teise tegelase juures. Seetõttu on siin iga uus episood eurooplase jaoks sensatsioon, ei järgne otse või kaudselt eelnevas juhtunust. Aja kulg on küll normaalne, s. t ei ole nii nagu türgi või mõnedes hilisbudistlikes muinasjuttudes, kus sündmuste toimumiseks kuluks kümneid tuhandeid aastaid, mille kestel ometi inimene jääb aina sekssamaks. Kuid aeg ei ole pidev. Ükski lõpupunkt, ükski episood ei ole lõplik. Isegi surm ei ole lõplik, kuigi taadi surma kohta seda võiks öelda. Aga kes teab, kuidas jutustaja jätkanuks, kui ta pidanuks jätkama veel.

Kolmandaks, neenetsi muinasjuttudes on tavaline, et inimene võib järsku lennata ühest kohast teise, kuigi liikumine on üldiselt väga aeglane ja sihitu. Sangar ei suundu otsima või hankima midagi, ta läheb, sest ta on elus inimene, kes liigub elusoleku tõttu.

Teise loo motiivistik on võrdlemisi levinud, üksik motiive sellest kombineeritakse teisiti ja nad esinevad Siberi põhjarahvastel ehk igaühel. See on üks sölkupi jutt.

«.. . Vanem õde toidab väikest õde kalapüügist. Kui väike on kasvanud suuremaks, tahab väike ise minna jõele. Vanem hoiatab, et ta ei eksiks oskamata tulla tagasi. Noorem tõotab olla valvas. Ta leiab mõrrast saarma. Lööb saarmat teibaga. Saarmas kaob. Tüdruk laseb mõrra tagasi. Järsku tõuseb tuul, hakkab lund sadama. Jäljed on kadunud, ta ei teagi, kust ta on tulnud. Kuid sääl on üks väga tallatud rada. Ta läheb seda pidi, kuigi teab, et see ei ole tema rada. õhtuks jõuab ta ühte tühja hütti, kust hüüdmise pääle ei vasta keegi. Istub, mitte midagi ei tee. (Euroopa muinasjuttudes oleks sel puhul ilmtingimata, mis head ta kõike sääl korraldab või sööb.) Viimati tuleb mees, läidab tule, riputab tule kohale paja, valmistab sööki. Paneb tüdrukule tüki liha puuhalule. Hommikul mees lahkub söömata. Tüd- ruk istub päev otsa hütis, ikka ei tee midagi. Õhtul tuleb mees ja kordub kõik samuti. Kuid nüüd, kui mees on pannud tüdrukule tüki ette, võtab ta tüki tagasi ja sööb selle ära. Tüdruk võtab mehe liha tüki. See tähendab, et sellest pääle on nad naine ja mees. Kui hommi kul mees metsa läheb, ütleb naisele, tehku talle kindad. Tüdruk nutab, sest ta ei oska. Tuleb vanaeit ja pärib põhjust, miks ta nutab. Tüdruk räägib. Eit ütleb: «Ära nuta. Tapa parem mu täiu.» Annab oma noa talle ja tüdruk hakkab täiu tapma. See töö on tehtud, raputab eit oma vanu kindaid ja käsib need riputada üles nööri pääle. Ja sääl lähevad kindad uuteks. Eit ütleb: «Mees võib sulle nüüd öelda, et need pole sinu tehtud, need on mu nõidõe tehtud. Siis ütle oma mehele, et kui sul õde on kuskil, siis juhata mulle ometi teed sinna, ma käiksin vahel ka päevaaegu tal külas.» Aga mees ei ütle õhtul midagi. Järgmisel päeval kordub sama. Ainult sel korral mees tahab ülikonda. Tuleb üks teine eit j n e . . . Kolmandal päeval tahab mees kasukat. Ja saab õhtul selle ka. Kolmanda eide minekul tüdruk läheb välja vaatama, kuhu ta läheb. Ei ole ühtegi jälge, on ainult lumekeeris. Kuid kolmandal õhtul käsib mees võtta kolm kaussi, täita lihaleemega ja viia oma õdedele. Naine ei küsi, kuhu, kuigi mõtleb. Väljub siis nende kaussi dega ja näeb, et rada on olemas. Viib igale eidele, kes ta juures on käinud, ühe kausiga liha. Koik soovivad talle hääd tulevikku ja lapsi. (Siia võiks lugu muidugi lõppeda, Euroopas lõpekski.) Nüüd sünnib neil poeg; kasvab, hakkab juba väljas jooksma. Siis võtab ema ta kaasa metsa oksi korjama. Nad käivad nõnda mitu päeva. Ühel päeval näeb poiss metsas suitsu ja ütleb järsku: «Vanaema on tulnud. Lähme talle külla.» Ema keelab: «Me ei tohi minna, isa võib pahandada.» Poiss lausub: «Ma ei ütlegi isale!» Ja nad lähevad. Hütis on eit ja see keedab seedrioksi. Nad tulevad tagasi. Ja nüüd räägib poiss ise isale hoopis, et nad on vanaemal külas käinud. Ja isa ütleb poisile: «Homme viime talle liha!» Homme nad lähevadki kolmekesi. Viskavad oksad pajast välja ja panevad liha asemele. Päev õtsa on nad eide juures külas. Õhtul, kui nad on tagasi tulemas, palub see vanaema: «Jätke poiss mulle, et saaksin sõnagi lausuda kellelegi. Jätke ta mulle, sest mul pole midagi naerda. Temaga kohe saakski naerda!» Vanemad jätavadki lapse sinna ja lähevad koju. Natukese aja pärast pöörduvad, vaatavad tagasi - pole midagi, ainult tuul hööritab lund. Ja lugu on jälle lõppenud.(A. P. Dulzon: Ketskie skazki, Tomsk 1966, lk 127-131.)

Loo iseloom muidugi ei erine palju eelmisest, on samuti võimatu Euroopas. Lõpp võinuks ju keskel olla, iga tahes ta praegust lõppu ei saa Euroopas iial oodata, sest ei ole öeldud, mis poisist edasi saab. Euroopas oleks ta kuju nenud päätegelaseks. Figuuride ja sündmuste seosetus on seesama, mis eelmises looski. Jutustaja ei räägi midagi sellest, kuhu jäi vanem õde. Kui vanaema ei ole identne kolme nõidõega, kuhu siis need kolm nõidõde jäid? Kes see mees sääl metsas oli? Muidugi võib öelda, et ta on metsavaim. Aga seda pole loos öeldud, ega ole millestki seda ka näha.

Nüüd võib arutleda sellest, et neid inimesi on lastud rääkida nii nagu nad tahavad. Mis juhtuks siis, kui eurooplane esitaks endale omased nõuded jutustajale? Kas siis jutustaja ei käituks just nii nagu eurooplane, tähendab, - muutuks eurooplase meelest normaalseks inimeseks, rää giks muinasjuttu kuidagi teisiti ja Euroopa nõuete järgi korrektsemalt? Seda võib küsida ja küsimusele võib vas tata ka muidugi. Inimene tõenäoliselt räägiks teisiti, kui taipab, mida eurooplane soovib. Aga lugu oleks nii sassis teisel pinnal ning ikkagi poleks eurooplasele meelepärast laadi. Ei sisaldaks ometigi kõike seda, mida eurooplane peab muinasjutule kohustuslikuks. Eurooplasega on säärasel puhul lugu kaunis viletsavõitu, olgu ta siis harimatu (harimata eurooplane ei tea, et muinasjutud võivad teistsugused olla) või olgu ta haritlase eelarvamustega. Siis ta ei taha ju tunnistada, et lood võivad olla ka teisekuju lised. Ta on niisamasuguses olukorras nagu tavaline sek tant, kui peab kuulama pastori jutlust kuskil kirikus. Sektandile puudub sääl näiteks «tunnistamine patu vastu» või on seda liiga vähe, või pole nõnda kõneldud Jeesusest nagu sektant tahaks, et kõneldaks jne . . .

Või samuti hädas nagu nn «lihtne inimene» või «lihtne raadiokuulaja» või «meie lugeja» nagu neid olendeid nimetatakse, kui see ei leia raamatust üht neljast hädavajalisest põhielemendist. Need neli põhielementi teatavasti on esmalt, et loos peab ilmtingimata olema eksimus kehtivate moraalinormide vastu (ükskõik, kas siis vanemate põlgamine või mõne muu kasu taoline ignoreerimine), teiseks on seksuaalsuhete enam-vähem selge kirjeldamine, kolmandaks vähemalt ühe figuuri sadistlik käitumine ja neljandaks vähemalt ühe figuuri tapmine või ta piisavalt inetustamine. Kui üks neist neljast elemendist raamatus puudub, siis on ta nn «lihtinimese» jaoks kesine, kui üht on teise arvel liialdatud, siis raamat ei saa iialgi bestselleriks. Need peavad kõik olema umbes nõnda sees nagu moodsas «Armastuse loos» (või teistes selle järgi tehtuis), kus autor täpselt on teadnud, mis asjad ta peab soetama teosesse, et see raamat läheks. Terve oskus seisab ainult selles, kuidas need kombineerida. Kuid sellekski pole vaja väga palju meetodeid, on ehk 25 meetodit, kuidas neid elemente kombineerida. Muidugi siis kõik lood, mis teisiti, ei tule üldse arvesse kirjandusena või kui muinasjuttude kohta seda öelda, siis sellised ei tule arvesse muinasjuttudena või peab ignoreerima nende olemasolu. Väga paljud eurooplased on öelnud, et indiaanlastel pole üldse muinasjutte, õigupoolest ainult sel põhjusel siis, et need ei ole need, mida nad tahaksid kuulda. Ja viimane asi, mis ka eurooplasele eriti vastuoksa nende lugude juures on ja mida ta tingimata oma lugudest nõuab, on, et pole selget dualismi ehk binaarset opositsiooni. Keda siis taolisis lugudes pidada peategelaseks, kes on päätegelase antagonist, ta kõige kangem vastane? Kes siin on siis positiivne figuur, kes negatiivne? Ja nii on ka indiaanlaste juttudega. Leidub veelgi erinevamaid lugusid, kuid need vajaksid pikka kommenteerimist ja detailset kõrvutamist keskmiste Euroopa omadega. Loodan, et sellest, mis ma öelda tahan, annavad mingi aimu juba need kaks. Aimu sellest, mis sugusel pinnal võib olla «põhierinevus» keskmise euroop lase ja muude inimeste vahel. Kuid siin tuleb nüüd veel üks küsimus või üks probleem: kui on olemas erinevusi, siis on eurooplasele endastmõistetav, et need tulevad taan dada kõik üheks põhiliseks erinevuseks. Üks erinevus peab n-ö olema algpõhjuseks. Erinevuste kallal tuleb nii palju rääkida, neid mitmekordselt sõnastada ümber, et kuidagimoodi kujundada üks nendest algpõhjuseks. Ja siis selle varal erinevus tõepoolest ometi olematustada, sest lihtsustamisega ja ümbersõnastamisega see oletatud algpõhjus, põhiline erinevus läheb nii üldähmaseks, et ta võib põhjustada midatahes. Abstraktsiooni üldähmasus on SKE arust iga inimmõtlemise tippsaavutis. Paraku, üldsõnalised tõed, lööklaused, «tervemõistuslikud avalikud arvamused» või eesrindliku filosoofia väited on nii labased aabitsatarkused, et nad mõjuvad tapvalt isegi SKEle. Seepärast mõistetav ongi, miks «avangardistid» vihkavad mõtlemist ja mõistust. Nad teavad midagi ainult just neist SKE tühjadest mõtlemistippudest.

3. Põhierinevuse otsimisest SKE meetodite varal ja selle ajaloos

Need kaks lugu pidid andma aimu, millisel pinnal avaldub erinevus euroopa indogermaanse ja boreaalse maailma vahel.

On juba üle kahe aastatuhande sellest ajast, mil kreeklasi huvitas küsimus, milles siis üks korralik kreeklane ja barbar erineb ja edasi - mis on nende erinevuse põhjuseks. Juba tol ajal pakuti välja kõik need vastused, mis sellele küsimusele olemas praegugi. Enamasti kõneldi kliimast ja antropoloogilised erinevused (näiteks neegri ja valge vahel) pandi ka kliima arvele. Siis räägiti ühis kondlikust struktuurist. Selle vastu tundsid kreeklased väga suurt huvi (kirjeldasid iga võõra rahva oma), kuigi neil ei olnud olemas mõisteid nagu «kultuur» või «majandus». Muidugi kirjeldati hoolega ka erinevaid kombeid.

Keelest ei rääkinud õieti keegi. Barbarite keeled olid teised kõik ja kreeklasi ei ole iialgi huvitanud, mismoodi need barbari keeled on. Mõni üksik sõna on säilinud transkriptsioonis muudest keeltest, nende rahvaste omadest, kellega kreeklased vahetult puutusid kokku ja enamasti samuti indogermaanide.

Needsamad asjad on praegugi olulised. Ajuti või tujuti püütakse üht neist põhjusist ülendada ainukeseks algpõhjuseks. Aga kui nüüd mina omakorda hakkan seda algpõhjust jälitama, siis sellesama meetodiga, ainult uskumata, et on võimalik avastada ühtainsat määravat algtegurit.

Päämisi vahesid indogermaani ja mõnd muud tõugu olendi vahel on see, et indogermaani arvates häälikute kompleks peegeldab või kopeerib nähtusi, seega toodab «teise maailma nähtusi». Seejuures jääb lahtiseks, kas ta peegeldab neid nähtusi, mis tegelikkuses olemas, või neid, mis on juba meelte kaudu inimeses olemas. Igal juhul ta peegeldab neid. Ja selle kõige veidramaks tulemuseks on, et isegi eitavad sõnad muudeti reaalsusteks. Kui te vaatate vene keelt, siis seal on näiteks «ne-» sõnu, mis «ne» eemaldamisel peaksid ka midagi tähendama ja kasutusel olema. Leidub umbes paarkümmend sõna, millel teist positiivset poolt üldse enam kasutada ei saagi, näit «neuk». Saksa keeles, kreeka keeles, ladina keeles on lugu samuti. Näi teks saksa keeles «Unhold». See tähendab seda, et negatiivne, teatavat olemist eitav sõna on samasugune reaal sus indogermaani meelest nagu see positiivne pool. Ja siis astub asi veel ühe sammukese edasi. Näiteks kreeka keeles on nn «alfa privatum» (ilmav, puudujättev) «a-» - see on sama asi, mis inglise ja saksa «un-» ja ladina «in-». Sellega esialgu eitati, öeldi, et midagi puudub. Näiteks isatu lapse kohta öeldi, et see on «apator» («pater» on isa ja «apator» on «isatu laps»). Et aga see sõna ise on autonoomne reaalsus, siis järgnes nüüd, et seda sõna võis kasutada ka kelletahes muu kui lapse kohta. Selle tulemus oli omakorda, et iga võimaliku loogika vastu tähendab «apator» kreeka keeles ka seda isa ja kõiki muid asju, kellel puudub isatunne. Nõnda on kõikide nende kreeka ja indogermaani privaatsete sõnadega.

Teistes keeltes ei hakka see nii silma, aga sanskritis ja kreeka keeles on see täiesti normaalne, et kõikidel säärastel sõnadel on kaks tähendust. Mõnel võib koguni kolm olla. Näiteks kreeka «aphonos»: see peaks õieti olema «tumm, hääletu» ja keh tima kala kohta, kuid see tähendab ka seda, kellel ajutiselt hääl puudub (hääl ära), kellel on mingisugune kurguhaigus, kolmandaks ka seda hääletut olendit, kes halvasti laulab. Loogika ei tulnud enam sihukese keelega toime. Aristoteles kurtis juba seda ja stoikud olid samuti hädas, et kord on «a-» nii ja kord teisiti. Ega lugu praegu pare maks läinud ei ole. Sest igal säärasel loogilisel rühmitamisel hakatakse algsõna tähendust muutma. Kui seesama sõna «apator» võtta, siis esimesel juhul tähendas ta isa kui füüsilist või juriidilist tervikut. Teisel juhul on isal hoopis uus tähendus - siis on isa teatavate tundetoonidega tervik. Kuid need kaks «isa» ei ole identsed, ega saa neid samastada.

Eestlane ei hakkaks iial kasutama «isatu’t» nõnda või kujutlema selle sõna sisu nii, et see tähendaks sedagi, kel ei ole isa tunnet. Aga kreeklasele olid need samad asjad. Ja nüüd läheb asi edasi kõigis indogermaani keeltes. Võidakse tahta näiteks vahet teha kontradiktoorse ja kontraarse vahel nõndamoodi, et inglise keeles näiteks «inhuman» - see on siis ebainimlik. (Siin on inimeseks nime tatud käitumiskompleksi - teatavad käitumisviisid anna vad kokku inimese.) Ja teiseks väljendiks on «not-human», sel puhul ei tähenda «human» mitte seda käitumiskompleksi, vaid inimest kui substantsi. «Not human» on kõik olendid, välja arvatud füüsiline inimene. Kuid sel kombel siis on «inhuman» jälle üks autonoomne reaalsus. Sõna ei kehti ainult inimeste kohta, võib öelda loomadegi kohta või ükskõik mihukese haiguse või taudi kohta, et ta on «inhuman», igale poole on see rakendatav. Säärane asjaolu on soomeugrilasele väga veider üldse. Hää küll, kirjanduse mõjul võib ütelda, et «kuninglik lõvi» veel kuidagi, aga «isalik lõvi» või «emalik lehm» ajaksid naerma, sest need sõnad siin on nihutatud paigast ära. Indogermaani keeltes ei ole midagi iseäralikku, kui lõvi kohta ka «inhuman» öeldakse, «ebainimlik lõvi» siis.

Progress evolveerib protsessi veelgi veidramaks. Inglise keeles ja saksa keeles oldi nii hädas, et otsiti uut selget privatiivi. Siis saksa keeles tehti «-los» ja inglise keeles «-less»: «careless» peaks olema õieti «hooletu», «sorglos». Aga nüüd tuli jälle seesama häda - jälle see sõna läks positiivseks. Hoolt võib olla nimelt kahesugust: seda muret, mis väljaspoolt inimese pääle tuleb ja seda, mis inimesest väljub, kui ta hoolib millestki. Need siis lahutati inglise к «careless» ja «carefree», saksa keeles «sorglos» ja «sorgenfrei». Nagu see «frei» sääl nüüd muudaks midagi. Meie muide kopeerisime kohe: «roostetamatu» asemel nüüd on eesti keeles ka «roostevaba», kuigi keegi ei suuda esimesel pilgul taibata, mis asi see «roostevaba» on. Aga nendele on see arusaadav. Siit muidugi on täiesti arusaadav, miks indogermaanid hädas on oma keeltega.

Sest niisuguse keelega ei ole varsti üldse midagi pääle hakata, milles aina reaalsusi sugeneb juurde ja «sõna/ maailm» kasvab suuremaks või väga erinevaks tähistata vate reaalsuste maailmast ning iseseisvub. Siis peab kirjutama raamatuid sellegi üle, mis on «meaning of meaning», kusjuures «meaning’u» puhul on selge, et see ei ole ainult «tähendus», vaid ka «arvamus». Nii et võib vaielda, mis see väljend tähendab eesti keelde tõlgituna. Igatahes, teose autor ei suuda neid kaht hoida lahus, ajab nad sassi, vehkleb teisest teise ega taipa ise, mida teeb.

Nõnda on minu meelest üks indogermaani keelte põhitunnus: eitatu, puuduva reaalsuseks oletamine. Kui eitatakse mingisuguse nähte või olukorra eksistentsi, siis ülendab indogermaan selle eksistentsi eitamise otsekohe omaette substantsiks. Selle eelduse paratamatuks tulemu seks on nüüd kahekülgne teooria: on olemas häälikute kompleks, mis on vaieldamatult identne nähtusega, või oli kunagi olemas, sest praegune võib olla moondunud. See kompleks peab olema nüüdsest leitav või taastatav. Ja teiselt küljelt tuleneb sellest eeldusest, et inimesed peavad kogema nähtusi identselt, sest muidu ei saa ju keegi kindel olla, kas kogemus ikka on - nagu nad ütlevad - tõepärane või ei ole.

Kreeklasele oli endastmõistetav, et sellised korrektsed häälikukompleksid on kreekakeelsed sõnad. Kui mitte need sõnad, mida ta iga päev kasutas, siis nende ürgkujud, tõelised kujud. (Neid nimetati kreeka к «etümon» ja sealt on pärit muidugi sõna «etümoloogia».) Etümonide avasta- miseks üsna harilikult sõna lahutati kaheks osaks, tunnistati liitsõnaks, otsiti talle vastavad verbid või mõned muud vastavad sõnad, millest ta siis koostatud pidi olema. Nii näit. «aletheia»-tähendab kreeka keeles «tõde» (ka selle alfa privativumiga tehtud) - lahutati etümonideks nõnda, et üks pool oli «ale-», s.t «jooks» ja «tormamine» ja teine «theta», s.t «jumalikkus». Tõde on sellega siis üks «jumalik jooks». Sel ja mõnel muul haruldasemal moel kreeklased siis avastasidki, et indogermaani sõnad või etümonid on algselt korrektsed ja identsed nähtustega.

Praegu ei ole asi muidugi palju targem. Ainult et nüüd on taandutud ürgindogermaani keeleni või on postuleeritud nn nostraatiline keel, kuhu ka semi keeled ja mõned muud on hulka arvatud. Ükski teine rahvas maailmas ei ole nii hädas sellega olnud kui semiidid ja indogermaanid, nad tahtsid tingimata saada kätte selle keele, millega Jumal oli asju nimetanud või esimene inimene. Need pidid olema õiged ja nende sees pidi olema siis täpselt see asi - või see nähtus. Piibel algab ka ju sellega, kuidas Aadam nimed pani asjadele. Koik vanad kommentaatorid arutasid sel puhul, kuidas Aadam võis neid õigeid nimesid teada, kes teda valgustas, et ta ütles täpselt õige nime iga asja kohta! Soomeugrilasele see on üks loll küsimus ja loll jutt täiesti, sest nimi ei ole iialgi identne asjaga. Kuid meil tuleb ometi uskuda, et härrased nõnda arutelles tõesti tegelevad tõeliste teadmistuusadena!

Asja ei teinud paremaks see, kui Darwin rõhutas, et keel on alles võitluses olemasolu eest tekkinud, sest lugu jääb sekssamaks. Nõndagi peaksid need nimed, mis indogermaan pani, täpselt väljendama selle asja olemust või neid elamusi, mis primitiivsel inimesel oli, kui ta asja esmakordselt nägi. Siit hargneb Lucretiuse teooria, et inimesed olid nagu loomad ja hakkasid häälitsustega pääle. Kuri A. R. Wallace sai Darwini vastu sellega hakkama, et ütles, sihukest aega pole maailmas üldse olnud, kus inimene ei kõnelnud, sest enne seda «inimest» ei olnud, kui ei olnud kõnelemist. Wallace’i vastuväiteks oli see, et neil kõige primitiivsematel inimestel, kes vajaksid võib-olla ainult 100-200 sõna, millega ju igapäevases elus toime tuleksid, on ometi 20 000-40 000 sõna keeles, mida neil õigupoolest iialgi vaja ei läheks. Siit järgneks, et keel ei saa tekkinud olla võitluses olemasolu eest ja keel ei saa ka iial olla mingisuguse nähte koopia või täpne väljend. Sõnad saavad siiski olla ainult kuidagimoodi kokkulepitud nimetused. Kuid see vaade indogermaanile hinge ei mahu harilikult. Tal peab olema mingisugune «õige» keel. Ja kui te kuulate vahel, kui sakslane tõsiselt arutab oma soo vahesid, mispärast nisu on «der» ja orashein on «die», siis saate filosoofiat alles kuulda.

Muidugi leidub kreeklasi, kes ise asjast aru said ja hädas olid, aga neid ei oska indogermaanid-filosoofia- ajaloolased kirjeldada ega saanud kaasaegsedki neist aru. Üheski filosoofia ajaloos ei ole asja sellelt pinnalt vaadel dud, kuidas peeti olevaks negatsiooni.

Kõige kurjem mees negatsiooni alal ja kõige vanem oli üks kurikuulus sofist ja skeptik Gorgias (elas umbes 400. paiku). Gorgiast ei oska filosoofiaajaloolased kirjel dada. Kõige tähtsamad väited Gorgiase argumentatsioonis on nende arust kõige tühisemad. Minu teada ei ole keegi kirjutanud raamatut, ülevaadetki negatsiooni suhtumisest. Gorgias tahtis nähtavasti ainult kiusata kõige suuremat idealisti Parmenidest. Parmenidese järgi kõige üldisem mõiste maailmas on «olemine, olev» (kr. k. neutrumi par titsiip olemisest, kreeka к «on»). See on kõige üldisem mõiste ja tema kohta on võimalik öelda, mida keegi tahab. Kuid «on» ei ole kogetav reaalsus, sest kogetav on muut lev, seega «ei ole». Normaalne kreeklane argumentis aga nõnda, et sellele sõnale on ka negatsioon o l e m a s , nimelt «me on». Kui aga keeles on o l e m a s negat- sioon, siis seesama asi peab eksisteerima ka täpselt samuti nagu «o n». Sellest algaski kreeka filosoofia. Kui on või malik öelda «me on», siis peab «me on» ka olemas olema. Sest muidu ei oleks öeldav sihukene asi! Ja nüüd Gorgias kirjutaski raamatu «Olematust ehk loodusest» (Peri tes physeõs ё me ontos). Selles oli näidatud, kuidas kõik väited, mis sellel pinnal tuletatud, on valed. Gorgiast ennast ei ole alles, Aristotelese ja skeptik Sextus Empiri cuse ümberjutustused on alles, nii et päris kindel ei ole, mihukesi sõnu Gorgias ise kasutas. Nende järgi on tema väide «oudeti estin», tähendab «ei midagi on olemas» (s.t ei ole olemas) («ouden» - «ei midagi», «estin» - «on (olemas)»).

Nüüd siis see argumentatsioon, miks lugu on nõn da. Sest esmalt, kui (näit Physise kohta) «estin» kehtiks, siis tuleks temaga määratu kohta öelda emba-kumba: kas ta on see «on» või on «me on» või on mõlemad ühteaegu (neljanda võimalusega, et ta ei ole kumbki, Gorgias ei arvestanud, sellega tegeles alles Sextus Empiricus). Argu- mentatsioon jätkub nõnda: «me on» ei saa See (loodus) olla, sest sõna Physis on olemas, kuid «me on» tähendaks, et ei ole; kuid ühtaegu ei saa olla kahte vastandit. Mingi See ei saa ühtaegu olla olemas ja olematu olla! Siit järg neb, et loodus «me on» ei saa olla. Teisalt on need kaks väljendit vastandid, niisama vastandid nagu öö ja päev (kui üks on olemas, siis teist ei saa olemas olla). Kui Physis oleks «me on», siis tuleks öelda, et ei ole olemas «on», aga «on» on, tähendab ometi ju «on olemas». Ei saa eitada selle sõna olemasolu. Piltlikult, kui See kohta kehtib «öö», siis ei saaks eksisteerida sõna «päev»; kui «m ё о n» kohta tuleb öelda, et see «ei on/ ei olev», kuid kreeka sõna «on» ei tähenda seda. Võib küsida ka, kui Physis «m ё о n», kus eksisteerib siis ta vastand «on»? Argumentatsiooni mõte: Parmenides eksib öeldes, et Physis on «me on», budhistlikult öeldes, et tal puudub svabhäva «olemine ise».

Teiseks Gorgiase argumentatsiooni punktiks on: võiks eeldada muidugi ka, et Physise kohta kehtib «o n», tähendab «olemas olev». Siis näitab Gorgias, et nõndagi lugu on võimatu, sest «on» kohta peaks esmalt ütlema, kas ta on tekkinud millestki (olgu «o n’ist», olgu «m ё о n’ist») või ei ole tekkinud. Kui ta on tekkinud, siis tõeline «on» peab olema veel ühe astme kaugemal. Kui ta aga on tekkimatu, igavesti svabhäva, siis on ta piiramatu ajas ja ruumis. Aeg Gorgiast ja indogermaane ei huvita, pääasjaks on ruum. Kui ta oleks lõpmatu ruumis, siis tähendaks see samapalju, et teda ei ole kuskil ja mida kuskil ei ole, seda ei saa olemas olla. Kui tal äärt ei ole, siis ei ole tal piirajat, kui ta on piiramatu, siis tal pole paika. Et ta ise ennast piiraks, seda ei saa juhtuda, sest piirav ja piiratav peavad erinema. Kest peab erinema sel lest, mis sees, sest muidu ei saa olla sõna «kest». Samuti on liikumise ja liikumatusega, ühe ja paljuga. Need kummutab Gorgias samamoodi. Kui Physis «on», siis võib küsida, kas ta on üks või palju, kas ta on liikuv või liikumatu.

Mõlemad võimalused on võimatud samal kombel nagu tekkinud ja tekkimatu, seega Physise kohta ei kehti «on».

Kogu see argumentatsioon on harilikult filosoofia käsiraamatuis kõrvaldatud tähtsusetuna, seepärast et indogermaanid ei saa ise sellest aru, et nad kõik mõtlevad seda samamoodi nagu need, kelle vastu Gorgias võitles. Saksa raamatutes võite leida väga pikka ja segast juttu, mida kõike «Nichtsein» on, nagu poleks iial pilganud seda targutavat tippmõtlemist keegi kreeklane Gorgias. Meie keeli ei ole lugu kirjeldatav hõlpsalt, sest meie keeles pole iial tuldud mõttele, et «olematu(s)» võib eksisteerida omaette reaalsusena «olemise» kõrval.

Teised Gorgiase argumentatsioonid on sakslaste ja kõigi filosoofiaajaloolaste poolt hästi tunnustatud, sest nad on tunnetusteoreetilised puhtalt. Kui olekski midagi olemas, siis see ei oleks tunnetatav, ega oleks sõnadega, nimedega teatatav. See argumentatsioon on Gorgiasel väga lihtne ja jälle soomeugrilasele kontimööda. Häälikute kompleks ei saa iial tekitada kujutelma nähtusest, vaid lugu on vastupidi - sõnad on tekkinud kujutelmadest. Ei saa aga tekkida täpselt ühtsama kujutelma, sest ükssama asi ei saa olla kahel kohal, minu kujutelmas ja väljaspool, ega saa ühtaegu ükssama asi olla minu kujutelmas ja kellegi teise inimese kujutelmas. Gorgiase arust on nõnda tehtud võimatuks asja/nähtuse tunnetamine. Gorgiasel on õigus - see tunnetamine, mida indogermaanid igatsevad ja tunnetamiseks tunnistavad, on võimatu, sest nende arust peab sõna vastama reaalsusele ja tunnetatu olema identne tunnetatavaga, meie tunnetusesisu seega võiks asendada tunnetatava asja ning iga teise inimese tunnetusesisu olema identne meie omaga.

Kolmas Gorgiase argumentatsiooni osa on: kui See olekski tunnetatav, siis tunnetus ei oleks edasiöeldav. Siin on väide, millega indogermaanidki muidu arvestavad. Minu sõnadest ei tarvitse tekkida kellelgi sedasama kujutelma, mis minul endal olemas. Selle väite teiseks pooleks on tõik (Gorgias esitas selle juba, aga keskajal see jälle unustati), et kui oleks nõnda indogermaani soovi järgi, et inimese kujutelm oleks täpne koopia reaalsusest, siis järgneks sellest ühtlasi ka, et inimese igale kujutelmale peab reaalsuses midagi vastama. Ma võin kujutella aga väga palju asju, mida reaalsuses olemas ei ole. Kuid Gorgiase argumentatsioon taotab öelda vastupidistki: kui meil puudub kujutelm millestki või sõna selle miski väljendamiseks, siis ei järgne sellest seigast, et see miski ei eksisteeri. Teisiti: reaalsus ja keel ei ole tautoloogiliselt konformsed või kongruentsed; keel ei ole inimesse paigutatud või paiknenud vähendatud koopia reaalsusest ja teatavate reeglite järgi transformeeritud.

Gorgias ei olnud muidugi ainukene, kes nii kurjalt tavalise indogermaani arvates kohtles tema keelt. Oli teisi küllaltki, ainult need kõik ise eksisid jällegi - ei saanud ise ka oma nähtud vigadest täiesti lahti. Aristoteles sai asjast aru, küsis, kuidas peab siis õieti ühe lause eitus olema. Kreeka keeles on eitusi väga palju, võimalik eitada on väga mitmel kombel. On ilmne, et ta taipas, milles häda on, aga võimalik teha ei olnud temalgi midagi.

Gorgias ei tahtnud öeldagi, kuidas lugu siis on, talle oli oluline öelda ainult, et lugu pole nõnda nagu teised ütlevad. Parmenides võib muidugi inimese ära vihastada põhjani. Aga samuti kõik teised kangekaelsed indogermaanid, kelle järgi sõnad on nähtuste, esemete objektiivselt eksisteerivad teisikud. Siit paistab küll nagu arvaksin, et päävahe on keeles. Kuid räägin sellest seepärast, et indogermaanile on keel praegu nii hirmus tähtis. Ilusat argumentatsiooni näiteks võib kuulda vana ja kuulsa filosoofiaprofessori käest, kuidas lugu on läinud maailmas.

Praegu iga pisema tundevarjundi jaoks olla meil täpne sõna ning see olevat arenguprotsessi tulemusi. Ja siis võrreldakse lugu muusikaga: kui lihtne oli vanaaegne muusika, kui keeruline praegune polüfooniline muusika, mis kõik sellega väljendatav! Säärane professorihärra unustas aga, et need «täpsed» väljendid tundevarjundite jaoks on vaid keele saadused, kuid ei ole mitte tunde saadused. Kui seda taipate, siis taipate, kiri ei taipa, siis on seletada raske. Inimese tunded ei saa areneda ilma et ta neid nimetaks. Kui ta muudest tahab erineda, siis ta peab oma tunnetes aina rohkem pisiasju eristama ja paratamatult neid hakkama nimetama. Nimetused kohe määravad, mihukesed tunded tal on, mitte vastupidi. Alles siis on inimesel tõesti teatav tunne olemas, kui ta selle on sõnaga määranud. Enne on ainult mingi ebamäärane, segane, ähmane elamus.

Aga ka siis kui erinevuse lähtepunktiks oleks üks ainus kõike tingiv põhierinevus, kujuneb erinemine ikkagi lõpuks kompleksiks. Koguni samarakulisil kaksikuil, kui nad satuvad erinevaisse tingimusisse, kujunevad hoopis erinevad kombed, tunded ka viimati. Nõnda ühestainsast, näiliselt päris tühisest tegurist sõltuks ja kujuneks ometi terve kompleks, mida ei saa enam ühe sõnaga öelda. Kuid ka vastupidi: pole võimalik öelda, mis on erinevustekimbu põhitõukeks. Soomeugrilase ja indogermaani vaheks ei tarvitse ju pidada ainult keelelisi seiku, nagu, et ühel keel on flektiivne, teisel aglutinatiivne, et ühel on soo erinevused tähtsad ja kesksed ning teisel ei loe need midagi; et ühel on liitverbide uputus ja teisel need esialgu puudusid üldse. Sellistel verbidel nagu saksa «besprechen, entsprechen, ansprechen, absprechen» jne on igal puhul «sprechen’il» pisut teistmoodi tähendus ja paljudel puhkudel raske öelda, mida siis tähendab põhiverb. Lugu on samuti kõigis indogermaani keelis, ühes rohkem, teises vähem. Nende mõjul meie keeleski mõndki verbi saab kasutada igasuguste adverbiaalidega, nagu «läbi ajama, välja ajama, ära ajama» jne. Samuti on erinevusteks sotsiaalset-majanduslikku laadi nähted, nagu näiteks kastid indogermaani maailmas, kolm vähemalt, või kastide puudumine meil. Kõik need seigad kokku moodustavad viimaks selle erinevuse, mida ei saa enam defineerida üheainsa lööksõna või lausega ega saa öelda, mis oleks siis kõiki muid tingiv «põhierinevus».

Kuid indogermaanid nõuavad, et nendele öeldaks otsekohe, mis on teatava rahva iseloom või selle rahva psüühika; nad tahavad koguni, et see oleks ühe lausega või terminiga öeldud. Kus on kompleksiga tegemist, ei ole säärane nõue rahuldav, liiatigi, need erinevused ei ole kinnistatud ühele rahvale. Näiteks olgu aglutinatiivne ja flektiivne: kas sõna sisekuju on muutlik või sõnale lisatakse aina sufikseid täpsustamiseks, nii nagu käändelõppe jne . . .

Teataval määral on ka indogermaani keeles aglutinatiivsust ja vastupidi on mõnes soomeugri keeles mingil kombel ka flektiivsust, sest meie astmevaheldustki võiks pidada teatavaks flektiivsuseks, sõna sisemiseks muutumiseks.

Sedagi mentaliteeti, mis neis kahes loos ilmnes, ei saa ju iialgi ühe sõnaga öelda. Parema väljendi puudumisel nimetagem seda šamanismiks. See sõna praegu on moes isegi indogermaanide juures. Nad on nii kaugele jõudnud, et isegi oma puhtaarialase Zarathuštra on nad kuulutanud samaaniks, selle kõige kuivema ja tuimema usundi rajaja. Et «šamaan» on auline olend, siis peab ta olema neilgi ning kedagi teist üldtuttavat pole sellele aupostile tõsta. Muidugi on šamanism hädavahend ja ühe külgne liialdus, samasugune hädavahend, kui kogu indogermaani mentaliteeti keegi hakkaks nimetama kastismiks või varnaismiks. Termin oleks õige küll, sest kõigile indogermaani rahvastele on kastid tähtsad. Aga see ei iseloomusta kõike ega tulene sellest kõik muud iseärasused. Selliste terminitega on alati käitutud nõnda, et emb-kumb, kas neile omistatakse liiga avar tähendus, siis võib tõesti ka Zarathuštra teha samaaniks. Või siis antakse säärasele terminile nii kitsas tähendus, et ta sobib ainult väga kitsas piirkonnas, näiteks, et šamaane võiks olia ainult türklaste või evenkide juures. Viimati võib sihukese termini sisustada nõnda, et hakkad vaatama - sellist asja polegi kuskil olemas, nii nagu on juhtunud totemismiga. Totemismi definitsioon, mis läinud sajandil koostati ja mida siis igal kombel katsuti muuta, et ta sobiks mingisuguse reaalse ühiskonnaga, ei sobinud ometi ühegi rahva «usundiks». Totemism oli lihtsalt kujundatud mõiste ja tähendas kompleksi, mida ei ole iial olnud ega saagi olla säärasel kujul.

Šamanismiga võib samamoodi teha, paigutada selle sisse sellised nähtused, mis kunagi üheskoos kõik ei esine. Ja siis võib öelda, et ei ole olnud olemaski šamanismi.

Edasises kirjeldan väga üldjooneliselt seiku šamanismist ehk nõidade mentaliteedist. Ei mitte selleks, et õhutada mistahes nägu «primitivismi» psühhodeelikute kasutamist või muud taolist. Teen seda kahel põhjusel. Esmalt: loomulik tundub ju, et nende olemuses boreaalne mentaliteet avaldub kõige selgemini, paremini kui muinasjuttudes ja lauludes. Teiseks: just nende olemusest ilmneb, et ei ole ühtainsat «tegelikkust» inimesele, vaid neid on palju ning indogermaanide «reaalsus» ei ole absoluutne, vaid on üks inimese tooteist. Seega: üks väga rumalaid toimimisviise on hakata ühe oma toote vangiks ning seda vangihoiakut pidada ainsaks inimesele võimalikuks eksistentsi vormiks, kuulutada seda paratamatu tõena ja uskuda selle sisse. Vabanemisele aitab kaasa mõtisklemine muude võimalike inimtoodete ehk reaalsuste üle.

1

2013-12-10

MärksõnaMasing

MärksõnaMythos