Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust

Prindi

Uku Masing

1

8. Väelt saadud laulud ja võlusõnad

Väga tavaliseks anniks vaimult, väelt on eriline laul. See on nii täiesti inimese eraomand, et teised ei julge ega tohi seda laulda, kuigi nad laulu teavad ja võiksid laulda. Enamasti see laul sureb koos inimesega. Harvemini laul pärandatakse kellelegi, kes ei tarvitse mingil kombel olla sugulanegi. Mõnel indiaani hõimul on see eeldus nit avardatud, et terve tsükkel tekste ja viise koos müüdiga või saagaga väidetakse eraomandiks, mis on saadud unes. Nii näiteks Mohave indiaanidel, kes isegi oma müüdid saavad unenägudest, oli üks surnupõletamisrituaal vastava tekstiga, kus jutustatakse, kuidas seda esimest korda kasutati, lauldi esimese inimese suremise lugu. See on ühe vanaeide eraomand, kes ise enam ei laula. Ta on palganud mehe, kes tal laulu osi laulab, eit ise jutustab. Ja need on vahel nii pikad, et nende esitamiseks kuluks rohkem kui päev. Ja nõnda võib juhtuda, et indiviidi omad ei ole ainult tema isiklikud laulud, vaid kui kokku arvata, siis terve hõimu suuline repertuaar on üksikute inimeste vahel ära jagatud. Teatav osa repertuaari on ühe omand ja kui ta ei ole päritav, siis selle või teise inimese surmaga see rituaal katkeb ja võib asenduda mõne muuga. Üldised rituaalid, mis ei kao, öeldakse saadud maailma algul kunagi ühelt erilise tähtsusega olendilt, kes on andnud korralduse, et seda tuleb pidevalt teha. Analoogne on lugu uute rituaalidega, mis iga üksik inimene võib saada. Nendele võib olla vahele lisatud käske, et seda tuleb tutvustada kõikidele. Ja siis sõltub uue rituaali levik propagandistist, kes seda hakkab levitama. Kui tal on hõimus hää maine ja rituaalil leitakse olevat toime, siis võetakse ta varsti üldiseks. Samuti võib igal klannil olla teatav hulk ainult oma liikmeile kuuluvaid laule. Meil on andmeid taoliselt pinnalt üsna vähe. Audrust pärit Laijaks Martt tunnistab 1641, et talle 25 aasta eest unes ilmunud üks naine, kes laulnud loitsu «Wurm an den Pferden» tõrjumiseks. Kuulsale nõid Pudellile ilmunud unes hall mees, kes õpetanud tarkusi, muuseas ka sõnad «Paggan Paggan minne pirgo», millest nõid järeldab, et see ei olnud kurat.

Huvitav muidugi on, kuidas üks normaalne aaria inimene reageerib, kui hakkab mõtlema tõsiselt seda asja. Tsiteerin jälle Castanedat: «Ma teadsin, et midagi koledasti tähtsat puudus mu hääoluks. Meeste laulmise aegu ma palusin valju häälega Mescalitot (peyotli kaktust) õpetada mulle üks laul. Mu mangumine sulas kokku meeste valju lauluga. Otsekohe kuulsin üht laulu kõrvus, käändusin, istusin seljaga rühma poole ja kuulatasin. Kuulasin sõnu ja viisi mitu korda üle ja kordasin neid, kuni olin õppinud selgeks terve laulu. See oli pikk hispaaniakeelne laul. Siis ma laulsin seda mitu korda rühmale ette. Ja varsti pärast seda tuli uus laul mulle kõrvu. Hommiku saabumiseni olin mõlemat laulu laulnud arvamatu palju kordi. Tundsin, et olen uuendatud, tugevdatud. Laulsin õhinal, kuni ei suutnud enam hääldada sõnu. Tundsin, nagu oleksid laulud mu sees ja vastupandamatult raputaksid mind. Tundsin, et pean minema välja ning leidma Mescalito, muidu läheksin lõhki. Sammusin peyotliväljale, lauldes aina oma laule. Teadsin, et need on isiklikult minu omad, mu ainususe kummutamatu tõestus. Tajusin iga oma sammu. Need kajasid maapinnalt ja kaja põhjustas minus kirjeldamatu eufooria, et ma olen inimene.»

Hiljem ta küsib oma õpetajalt-nõialt, mida need laulud tähendavad. Nõid seletab, et seda peab ta ise teadma, sest kui tema hakkaks tõlgendama neid, siis oleks lugu nii, et nagu ta õppinuks kellegi teise laule. Seda ütlemist õpilane ei mõista ja nõid seletab:

«Sa tunned ju otsemaid, kes on võltsid, kui kuuled inimesi laulmas haldjalaule. Üksnes hingega laulud on haldjalt ja on haldja õpetatud. Muud on teiste inimeste laulude koopiad. Vahel on inimesed koguni säärased petturid, nad laulavad kellegi teise laule ega tea isegi seda, mis need laulud tähendavad.» Meid see asi arvatavasti nii palju ei hämmastakski, et igal inimesel on oma eri laul, kuigi võib-olla meilegi pole enam omane see mõtlemisviis.

Tšuktšidel on igal inimesel tänini isiklik laul ja tants, mida hüütakse tema nimega. Vanemad või lähedased sugulased võivad pääle selle teha lapsele laulu ja kinkida selle talle (taoliselt naaberrahvailgi). Ühes tšuktši jutus nõid sunnib õepoega laulma ja alati peksab teda, sest poisil pole laulda muud kui oma isa laule. Ta lihtsalt kiusab oma õepoega, demonstreerib enese üleolekut. Ja kui ta kord on poisi tuisku kihutanud oma majast, poiss juhtub ühe tundmatu hüti juurde, kuuleb taadi häält kutsuwas teda sisse laulma. Poiss keeldub ja ütleb, et ta ei oska ühtegi laulu. Taat ja eit lubavad talle õpetada, poiss lähebki sinna hütti. Talle antakse trumm ja pulk. Poisi käed tunduvad liikuvat iseendast. Nad siis laulavad koos kolm laulu ja poiss kordab need laulud pärast üksinda üle, niikaua kui need saavad selgeks taile. Poissi keelatakse väljumisel vaadata tagasi, aga kui poiss kummardub hüti eest naha tõstmisel, ta näeb - need ei ole üldse inimesed, vaid karud. Väljas pole tuisku ollagi ja hütistki pole jälge. Järgmisel päeval onu sunnib teda jälle laulma. Algul ta laulab isa laule ja kui onu rahul pole, siis ürgab laulma uusi. Tõuseb maru, hakkab hüti kattenahku päält ära kiskuma. Onul tuleb hirm pääle. Palub katkestada laulmise, lubab poisile oma haldja-rebase, kui poiss peatuks, aga nüüd poiss ei hooli. Siis tulevad karud, onul on hirm, ta poeb oma lemmiknaise ja haldjaga ära koja nukka. Trügib ise muidugi kõige madalamale, et teised jääksid pääle, aga need vahetavad kogu aeg, poevad temale alla, ning sellel pugemisvõistlusel nad kaovad hoopis ära maa alla.

Jakuutidest räägib Sieroszewski:

«Laulik Artamoni laul on säärane, et mehed jäävad lummusesse ega suuda enam reaalsusesse (agasi tulla. Ja naistele tuleb «mänärik» (üks eriline türgi rahvaste ja Põhja-Sibcri liik hüsteeriat). Koik on jõuetud nagu väikesed lapsed. Tema laulust kuivavad puud ja inimesed ecmalgi kaotavad meele pääst. Ühele laulikule, Matšajarile, makstakse selle eest, et ei laulaks, sest tema laulmisel kolmest elusast puust uks puu suri tingimata. Jakuutidel on oinud laulikute võistlusigi. kuid kuulus laulik nagu kuulus šamaangi peab olema tagasihoidlik. Ta ei kelgi iial, ei ägestu, ei laula kõikjal ega laula ilma vajaduseta ja palumata.»

Ja Sieroszewski tsiteerib siis ühe lauliku arvamusi laulmisest:

«Hääl laulikul on hinges alati laulud. Piisab suu avamisest, et taltsutamatu laul kohemaid lendab maailma. Kui ta ei laula, siis lähevad mõtted sassi, rinda ängistab. Hää laulik laulab ka üksinda, seetõttu ta asjad ei laabu ja ta on tavaliselt õnnetu, sest ta ärritab oma lauluga vaime ja pöörab nende tähelepanu enda pääle. Laulikul on niisama võimatu jätta laulmata nagu nõial mitte toimida nõiana. Nõid oma väe eest maksab tervisega, meie oma väe eest maksame õnnega. Lauluga on võimalik tappa. On nii vägevaid laule, et loomulik kord kaotab kehtivuse. Hää laulik ei laula oma parimaid laule sõpradele, inimestele, keda armastab. Ühest juurest nagu puu kolm oksa kasvab kolmesuguseid laule: on inimhinge oks, on inimjumaluse oks ja kuratliku hinguse oks. Viimasest kuivavadki puud.»

Ja see on Ida-Aasias üldine arvamus. Kui vanu Hiina tekste lugeda, Kong Fuzi või neid mehi, siis tundub imelik, mis sääl on kirjutatud muusikast, sest meie meelest on see muusika väga algeline. Seda, mis nemad oma muusikas leiavad, milliseid suuri ja piiramatuid asju, ei oska meie selles muusikas kuulda.

Jakuutide arvamustele taolisi võib leida kõikide türklaste juurest. Ka nende türklaste juurest, kes on nii degradeerunud nagu aserbaidžaani omad. Isegi sääl on laulik (keda nimetatakse sääl «ašõgiks», s. t «armunu» araabia keeles) üks jumaliku inspiratsiooniga olend ja võib väga palju pahandust teha neile, kes kutsuvad teda laulma, kuid neilegi, kes ei kutsu teda laulma. Ja ometi on need laulud, mida on läinud sajandist suur hulk kirja pandud, mõeldavalt magedaimad vaimusünnitised maailmas. Need on harilikult mingisugused pisaratest ja verest nõretavad armastuslood, kus ei ole õieti armastust ka sees enam, vaid on ainult kehtiva fraseoloogia oskuslik kasutamine. Sündmustik on niivõrd algeline, teda peaaegu üldse pole olemas. Kogu lugu on siis täis topitud võitlusi deevidega ja muude igasuguste kuraditega. Korralik sangar nendes lauludes muidugi satub magava kuradi pääle ja kõigepealt ta sellele magavale kuradile ei tee midagi. Seepärast et vaenlasele tuleb enne islami pakkuda. Ta niikaua ootab, kui kurat ärkab üles, siis pakub talle võimalust moslemiks hakata. Kurat muidugi sellega ei nõustu, sest see on kõige lihtsam meetod orjastada ilma võitluseta. Ta peaks nagunii hakkama sulaseks. On aga parem juba surra, kui hakata sulaseks. Siis järgneb üks võitlus, kus muidugi sangar võidab, pääseb jälle tüki maad oma südamedaamile lähemale, ükskõik, kas see deemon daami on ära viinud või mõni teine. Sääraseidki laule peetakse loodust teisendavateks ja maailma vapustavateks, kus mitte midagi enam sees ei ole. Ja öeldakse, et võidulaulmisel kaotanu, kui ta ei sure häbist, siis tapetakse leppekohaselt.

Neenetsite kohta ütleb Castren, et laulu teksti luuletamist peetakse pisikeseks teeneks, kuid laulu laulmist ja hääd ettekannet hinnatakse haruldaseks ja kõrgeks talendiks. Sisule ei esitata suuremaid nõudeid, kui et ta lihtsalt ja hõlpsalt mõistetavalt väljendaks tavalisi tundmusi ja kujutelmi. Seepärast neenetsi lauludel lauldud tekst vahel erineb tunduvalt sestsamast tekstist, kui ta dikteeritakse ilma viisita tekstina. Teksti teisendatakse selleks, et ta sobiks laulu rütmile: võib lisada uusi sõnu, tähenduseta silpe ning muud taolist, panna juurde ja jätta välja. Kogujad lisavad, et ükski inimene, kelle laul üles on kirjutatud nõnda, ei tunnista, et see oleks laul üldse.

Meil on tänapäeval kehtivaks kombeks rõhutada traditsiooni, käsitada rahvalaule lauludest seejuures veel täiesti usutava allikana ning tulemusena väita, et meie laulikud on juba pärit laulikute peredest või õppinud laulud alati teistelt, kellega koos mõisas või kuskil mujal on orjanud. Minu arust tuleb selles väites väga palju kahandada. See nn rahvatraditsiooni pidevuse jutt on ainult piiratud määral õige ja rahvalaule lauludest enestest minu arust ei tohi võtta sõna-sõnalt, sest siis tuleks järeldada ka ju, et Harjus, Virus ja Järvas on eksisteerinud laulikute koole, kus parem seltskond on käinud laule õppimas, aga see laulik, kes nüüd oma laulu esitab, ei oie käinud Harjus õppimas ega Virus viisi võtmas, vaid see on õppinud töölt mõisapõllul ja kuskilt mujalt. Tähendab, parem rahvas, kes mõisas tööl ei käinud, käis Harjus, Virus ja Järvas õppimas. Mispärast mitte mujal Eesti maakondades, seda pole lauludes öeldud, sest ka Saares ja Pärnus või Tartus oleks võinud olla koole. Liiatigi on meilgi laule küllalt, milles väidetakse, et laulud ei ole üldse inimestelt õpitud, vaid on saadud lindudelt, loomadelt või metsast. Ja võib-olla, et neid teisi on rohkem koguni. Esimesi trükitakse rohkem, sest moes on mingisugune perekonnakultus ja pärandusekultus, nagu sellega rahvalaulud muutuksid vanemaks, et nad on isa või ema käest õpitud. On loomulik, et osa laule saadi nõnda, pärandati, küllap aga suurem osa on juhuslik improvisatsioon. Ja et see mujalgi läänemeresoome rahvastega nõnda oli, see ilmneb ühest ilusast loost, mille jutustab Castren. Ta oli läinud Karjalasse, Sotkumaa külla laule otsima. Kuuleb, et sääl on üks väga tark vanaeit, kes väga palju laule teab, aga et ta on väga tige eit. Castren läheb sinna ja kogeb oma naha pääl, et jutt on õige. Vanaeit tõepoolest tuleb luuaga talle kallale. Aga siis, kui ta luua on ära tõstnud ja osatanud Castreni, vanaeit järsku parandab meelt ja hakkab päris viisakalt Castreniga rääkima, et sa tulid siis siia laule õppima! Jutustab talle laulu õppimise kohta loo ühest poisist ja Manalaisest.

Poiss on võtnud ette saada suureks ja kuulsaks laulikuks ja tõesti käib õppimas paljude kuulsate juures. Koik kuulsad laulikud kinnitavad talle, et temast ei saa eluilmas asja, seda õilsat kunsti ta ei saa iial selgeks. See riivab väga poisi auahnust, seda enam, et ta ainus elu mõte on olnud oskus laulda hästi. Ta jääb norgu ja kurvastab päevad läbi. Mõtleb ja mõtleb ega leia mingit teed, kuidas oma soovi teostada. Kui la nõnda istub norutades, seisab kord ta ees üks võhivõõras mees, kes hakkab väga kaastundlikult pärima, mis tal siis õieti viga. Et ta hääl on nii kaastundlik, võtab poiss ja seletab. Võõras ei tee muud, kui hakkab tal käest kinni ja nad lähevad kahekesi metsa, aina sügavamale laande. Kõige süngemas ja pilkasemas kohas on võõras järsku kadunud. Poiss jääb päris üksinda. Tal ei ole enam auahnust ega selle põhjustatud muremõtteid. Esmakordselt poiss tunneb midagi tõelist ja see muutub lauludeks, nii imelisteks lauludeks, et need pole võrreldavad enam ühegi olemasolnud lauluga. Kui eit oli Castrenile selle loo rääkinud, siis ta ütelnuvat, et Castrengi otsigu parem laule iseenda seest kui Karjalast.

Mõttelt see jutt ei erine palju Winnebago loost, milles poiss läheb öö vai me tahtma, et need talle vägesid annaksid ja kolm korda petetakse teda, kuni ta neljandal korral ei ütle enam, et elu või surm, aga ma pean saama selle, mida tahan, vaid hakkab teistmoodi suhtuma. Sest siingi, kui poiss on jäänud üksi metsa, siis esimest korda ta unustab ära oma sihid ja on ükskord lihtsalt inimene, kes peab leidma kontakti sellega, mis teda ümbritseb ilma mingi tagamõtteta ja muu soovita.

Ja näib, et sellist mõtteviisi on kunagi eksisteerinud Euroopaski, vähemalt üks prantsuse kirjandusajaloolane seletab trubaduuride kohta nõnda, et trubaduur pidi igale laulule leiutama vastse salmi struktuuri koos viisiga. Sedasama struktuuri ei tohtinuvat kasutada keegi teine trubaduur ega selle struktuuri leiutaja või koostaja enam isegi teist korda.

Siis, kui need vormid hiljem tardusid klassikalisteks, tekkisid sihukesed nagu rondellid, villanellid, sonetid, ballaadid ja kõik muud, millel vorm juba kindel ette. Siis, nagu Dante «Vita Nuovast» näha, siis jäi endisest ometi niipalju alles, et Dante iga laulu juurde seletab, milline on selle struktuur, kust algab üks osa pääle, kust algab järgmine ja mis ta selle või teise osaga on tahtnud ütelda. Seega laul on nagu mingisuguse antud teadusliku valemi järgi tehtud, kuigi tõenäoliselt väga sageli valem koostati tagantjärgi. Arvatavasti meil oli koguni eri sõna kunagi olemas (laul oli ühtlasi loits selle inimese jaoks, kes seda otsimas käis), nimelt sõna «õppima». See sõna tähendab lüüdi keeles «taotlema», «taotama», «katsuma» (kas käega või suuga), «püüdma midagi kätte saada» või «maitsta midagi», nii et katsuma ja maitsma on selles sõnas ühendatud (meilgi võib kas rooga «katsuda» või rooga «maitsta») ja tähendab ka «loitsima». Laulude suure tähtsuse rõhutamiseks olgu natukene paarist iseärasusest. Esimene on see, et eriti neenetseil «sjüüdbapts» ise nimetatud eepilistes lauludes, seesama «sjüüdbapts» ise, esineb tegelasena, kes lahkub ühest sangarist, näeb-kuuleb teist või kirjeldab koguni teist kohta, kuhu ta on lennanud või muidu sattunud. Võimalik, et taoliselt isikustatud olid neenetseil kunagi ka mõned muud luuletüübid. Ja seda on teinud ka paljud teised põhjarahvad.

Teine iseärasus on see, et nähtavasti neil puhkudel, mil enam igaüks ei käi otsimas haldjat ehk väge ega saa siis omale laulu, laul ometi on paratamatult ühiskonnas selline nähe, et ta peab moodustama kuidagi inimese eraomandi. Ja siis hakkab väelaulu asendama iseenda või kellegi lähedase saatust kirjeldav laul. Mulle tundub siin, et üheks sääraste laulude tekkekohaks on manside maa, sestnemad nimetavad sääraseid laule lihtsail «maanjšjärog» s.t «mansi-laul». Nende tekst ja viis on eraomand, kuigi teised teavad ja võivad neid laule esitada, aga alles pärast omaniku surma. Neenetsid nimetavad selliseid laule «jääbje’masjoo », s.o «purjus laul». Ja taoliselt vist ketidki. Nimetus ise ütleb, et need laulud on kelkimised iseenda vägevusega. Nendes kirjeldab mees harilikult temale juhtunut, aga liialdab kogu aeg, kui vägev ta on. Need laulud võivad väga pikad olla, kui laulik kirjeldab peaaegu kogu oma elulugu või mõnda kohutavat sündmust oma eluajal, aga need võivad olla ka mõnerealised ainult. Selliseid on ka eskimotel, laplasil, põhja-karjalasil, kus need on kuulsad joig’ud. Neil on nad küll olustiku tõttu tublisti teisenenud ja on muutunud pigemini külaelu päevauudiste kirjeldamiseks, kusjuures küla tähtis tegelane varustatakse igasuguste eepikast pärinevate tunnustega või irvitatakse teda.

Kõige veidramal kombel need laulud esinevad komi soost «häätegijate» («blagodetel’ite») poolt orjastatud ja ümberrahvustatud neenetsite juures, keda nimetatakse siis harilikult «rõbjetnik pasluh». Neenetseilt on ära võetud nende põdrad, nad on saanud komide põdrakarjasteks. Ja nüüd on šovinistid lahkelt neid laule valmis tunnistama ehtsaiks põhja-komi lauludeks. Põhjakomilased olevat säilitanud ehtsa komi traditsiooni, kuigi nende laulude tegelaste nimed on harilikult neenetsi nimed ning «põhjakomid » ise ütlevad, et need on neenetsi laulud. Komide omad pidavat need olema sellepärast, et neis on sotsiaalset tendentsi, mida neenetsi vastavais lauludes ei olevat. Kuid komi teadurid unustavad, et need orjastatud neenetsid ei saanud neid laule enam laulda ilma sotsiaalse tendentsita. Ja kui lugeda, mida Castren kirjutab komide käitumisest sääl maal, siis on päris õige kahelda, kas ükski neist vastseist komi härradest teadis ühtainsatki komilaulu. Muidugi need ei ole siis enam säärased kelkimised nagu neenetsi jääbjemasjood, vaid sulaseks alandatud olendite lootusetud rabelemised, venitamised selles prahis, mis neile veel on jäetud. Nendes inimesed ühtaegu armetult kurdavad ja üsna naeruväärselt kõrgitsevad. Umbes taolisi laule on meiegi rahva loomingus, nii vanas kui uues. Need on säärased, mis ikka algavad kõik «minaga». Mina olen see ja mina olen teinud seda ja seda. See’p see siis on viimane, mis jääb järele haldja või väe otsimisel saadud laulust. Ta degradeerub sääraseks võrdlemisi napakaks kelkimiseks. Ja teda esitatakse väga sageli purjutamise aegu.

9. Loodusest sugenevaist hirmudest ja lootustest oimusesse

Ma ei tea, kas on üldse päris selgeid kirjeldusi, kuidas korilasi on mõjustanud nende ümbruskond. Kui neid on, siis vähe, sest maastik kujutatava objektinagi on üldse üpris hiline kogu maailmas. Hiinas hakati maastikku maalima umbes 700. paiku, Euroopas 1200. paiku või veel hiljem. Enne seda maastikku tähistati lihtsustatult mõnede üksikelementidega. Võib-olla et assüüria kunstis oleks saanud tekkida maastikumaal, sest sääl on sagedasti kujutatud puid ja loomi ja muud taolist. Kuid sääl lõppes see kunst, kui pärslased rajasid oma esimese maailmariigi, sest neile otsemaid oli tähtis ainult inimene ja võib-olla natukene veel hobune. Roomas ja Kreekas ei ole loodust säärasena üldse olemaski, kuigi mõnel seinamaalil raasukesehaaval seda on kasutatud taustaks, ometi tingimisi. Ja ega meiega lugu palju parem ole, sest looduskirjeldused lähevad aina rohkem ära moest kirjanduses ja nad pole kunagi eriti tähtsad olnudki. Tuleb näha või me ise peame nägema kõikjal inimese ümberkujundavat kätt ning see ümberkujundav käsi paneb meid sulguma enamasti iseendasse ja eitama kõike ümberkaudset olematuks. Me eiTundras või metsas liikuv korilane paratamatult pidas ümbritsevat enam-vähem endastmõistetavaks. See, mida meie nimetame looduseks, ei mõju iseendast, aga sunnib inimesele paratamatult pääle mingi hoiaku. Inimene ikkagi sõltus aastaaegadest, ilmadest ja kaugustest. Mitte vähem ega rohkem kui lõunas. Ja on raske öelda, kummal pool tuli rohkem arvestada sellega. Igatahes inimene on palju üksildasem, ja üksildus on nii nagu kaheteraline mõõk. Ühelt poolt inimene eeldas (taolisi lugusid on Siberis kohutavalt palju ja indiaanlastel), et loomadki kodu võtavad välisrõivad ült ja toimivad inimestena. Siis on loomulik, et nende kodu on kontakt nendega täiesti inimlik ja loomulik. Vähemalt teoreetiliselt loom ei ole võõras, kuigi ta praktiliselt võib olla väga vaenulik ja ohtlik. Kuid, vastupidi, üksilduse teine külg on see, et iga tundmatu olend on võõras ja kindlasti kuidagi ohtlik. Ma ei tea, kas kõikidel korilastel on sääraseid lugusid, eriti ohtralt on neid evengelt, milles üheks oluliseks episoodiks on, et sangar juhtub nägema võõrast, ruttab koju teatama, kas naisele või omastele, et ta peab seda võõrast minema tapma. Ja ainsaks põhjuseks, miks see tappa tuleb, on sangari hirm ta ees. Ilmselt saab siis säärane inimene hirmust lahti ainult tapmisega.

Muidugi ei järgne säärastest lugudest, et inimkonnas algselt või korilaste juures vähemalt käinuks kõikide sõda kõikide vastu. Sest nagu evenkidegagi, siis on vist tegemist enamasti hõimudega, kes paremaist tingimusist on tõrjutud säärastesse, kus nad ei tunne ennast hästi enam. Nende ümbrus lõhestab neid, soodustab igasuguseid foobiaid, hüsteeriat ja viimati võib-olla siis ka skisofreeniat. Sest ehmumisega on lugu nõnda, et see ei reageeru igal pool agressiooniks. Aga lapi keeles on sellise ehmumise jaoks eri sõna koguni - «gievccat» ja seda räägitakse juba iidsest ajast. Šotlane J. F. Campbell, kes eeldas, et Sotimaa algelanikud on olnud laplased, käis laplasi vaatamas ja jutustab väga palju selliseid poolanekdoote. Kolta lapi naine jookseb jõkke ja upub, kui teda keegi on ehmatanud; ruija lapi naist, kes tuleb parajasti poest, igasugused kimbud-kambud käes, ehmatab rabakana, kes ta meelest järsku naerab. Naine pistab jooksma, kaotab kõik oma kimbud ja kui ta jälle aru tagasi saab, siis neid ei leia enam, ning peab minema poodi tagasi. Campbelli jutu järgi olnud koguni nõnda, et mõnesid, kellest teada, et nad väga hõlpsasti ehmuvad, teised kasutavad naljategemiseks ja käivad neid ehmatamas sihilikult. Lapi mehed süüdistavad naisi selles, kuid Campbelli teadetest järgneb vähemalt, et mehed pole palju targemad. Inimene ei tarvitse siis hirmu ära reageerida tapmisega. Sellel pinnal on täiesti mõistetav, kuidas jakuudi ühes loos hiid ehmub koledasti, kui näeb sangarit, kes on ainult nii suur, et mahub parajasti hiiule kõrva. Talle on kohutavam omasugustest, et võib olla olemas säärane olend. Ta satub hüsteerikasse, ei tule talle ettegi, et ta selle pisikese võiks tappa. Taolist esineb jakuutide juures kaunis rohkesti. Ja seepärast ongi imelik just, et evengid on teistmoodi. Võib-olla rahvas on loomult juba teistsugune, igatahes kõik ümberkaudsed rahvad vihkavad neid. Seepärast on loomulik, et looduse mõju ja võõra ja tundmatu oma on avastatav kõige selgemini sääl, kus korilane juhtub endale tavalisest täiesti erinevatesse tingimustesse.

Kanada ranniku ja tundra eskimod pelgasid metsa nõnda, et nad isegi valgete saatjatega ei julgenud minna metsa tooma puid või otsima säält toitu. Vastupidi indiaanid, kes elasid metsades, ei läinud iial jahile tundrale, nende arvates oli see niivõrd õudne. Hirmu metsa ees on teatavasti väga paljudel rahvastel. Slaavlaste eriomaduseks tunnistatakse, et kõikjal, kuhu slaavlane läheb,ta peab kõigepealt puu ära hävitama, sest puid ta kardab. Paraku pole keegi katsunud sääraste inimeste käest saada kirjeldust, mida nad tunnevad sel puhul, kui peavad metsa minema. Rasmussen, kes ise pool eskimot, kirjeldab küll seda, kuidas eskimo reageerib, kui ta viiakse New Yorki ja ta peab sääl põlvelõhkujate tänava põhjas kõndima. Teistsuguseid on väga vähe. Tean ainult ühte tšuktši Rotheu juttu. Ta on pannud küll ühe tüdruku seda kogema, aga see on ehk ta oma kogemus. Ta sõidab Tšuktšimaalt lennukil lõunasse, hakkab esmalt nägema, et maapinna värvus muutub, ja teab, et säält peab algama mets, kuid kujutlust metsast tal ei ole. Ta jõuab pärale õhtul, vist Habarovskisse, heidab kohemaid magama. Hommikul paistab päike ja ta ei saa kuidagi aru sellest, mis asjad liiguvad tal seina pääl. Viimaks siis teadmiste järgi, mis tal raamatute kaudu on, ta hakkab mõtlema, mis need võiksid olla. Siis alles läheb aknale vaatama ja leiab, et need on lehtede varjud - päike paistab läbi tuules puude. Millised need tõelised tunded sääl on, seda ei saa muidugi ükski inimene kirjeldada. Vist ka meie mitte, kui peaksime terve aasta õtsa jääs olema ega näeks ühtegi rohuliple. Need inimesed, kes muud ei näe, võivad öelda, nagu see eskimo, kes Rasmussenile sõnanud: «Tõelist tarkust saab leida ainult kaugel, kuskil eemal inimestest, väljas suures üksinduses. Ning teda võib saada ainult kannatuste kaudu. Puudus ja kannatus on ainus vahend, mis võib avada inimese meele selle vastuvõtmiseks, mis jääb peidule teistele.»

Kuigi õigeid kirjeldusi pole, siiski neenetsite sjüüdbaptsidest, jaaraptsitest ja teiste Põhjarahvaste taolistest lauludest on ilmne, et nad ei ela antropotsentriliselt, s. t et seda sündmustikku ei saa tõsta kuskile mujale maailma,millisele tahes teisele lavale. See, mis nende lugudes juhtub,saab juhtuda ainult sääl ja ainult nende inimestega. Antropotsentriline maailm on säärane, mille sündmustikku võib tõsta neegrite juurde umber või Austraaliasse või Polüneesiasse ning kõik jääb endiseks. Ümbertõstmine on juba võimalik enamiku türgi ja euroopa eepiliste laulude ja ballaadidega, kus figureerivad enam-vähem kuninglikud või kuninglikuks saavad sangarid ja muidugi ka siis kuninglikud loomad, ükskõik, kas laulik neid loomi on kunagi näinud või ei ole, näiteks lõvi. Vaevalt ükski türklane Altais või Sajaanides on lõvi näinud, aga lauludes ta on olemas.

Mulje võib olla isiklik, kuid nende vaheks on see mu meelest, et neenetsi ja mõned iiri lood on unenäolised. Ja seda ehk seepärast, et nad sõltuvad täiesti loodusest, ei sõltu asulaist või külade seltskonnatõdedest. Asulais on inimestele paratamatult tähtsad igasugused inimväed ja inimeste omavahelised suhted, mis võivad varjutada kõik muu olemasoleva. Tundras, metsas, rohtlas toitu hankivad inimesed võivad unustada külades kehtivad suhted täiesti, eriti siis, kui nad on üksinda. Inimene läheb tähelepanelikumaks, mõtlikumaks, kindlusetumaks, sest need seltskondlikud skeemid, milles inimene saab elada poolteadlikult või automaatselt, ei kehti, need pole rakendatavad ja neil pole viimati mõtetki. Üks iiri sääraseid lugusid on keskaegses Euroopas saanud väga populaarseks, kuid viimati teisendatud nõnda, et selle päätegelasest sai üks tsirkuslik mustkunstnik või kuri nõid - laulik Merlini lugu.

Säärases üksinduses inimene hakkab oletama ja kogema vägesid, kes enam ei tarvitse olla seoses kohalike asjadega ega kohtadega, vaid moodustavad isesuguse elusolendite rühma, kes pole inimesed ega asjad, on mõlemad ega ole kumbki. Nii nagu näiteks mansi meenkvid või misid, kelle kohta ei saa öelda, mis nad on, pole loomad, pole inimesed, elutsevad metsis omaette ühiskonnana. Muidugi ei ole kütt ühtlasi jäänud ilma erootiliste fantaasiateta. Kõigil korilasil on väga palju jutte igasuguseist met-sanaistest, kes käivad nende juures, abielluvad nendega, tagavad jahiõnne. Vahel tulevad elama külla, kuid varemhiljem lahkuvad, sest mees on rikkunud mõnd tabu. Lugu jätkub, kui üldse, selle rumalavõitu mehe surmaga. See tähendab, et Aa Th 400-taolised lood («Luikneiu») on boreaalsed ja lõuna pool esinevad nad ainult reliktidena, kuigi aarialased on valmis just seda lugu tunnistama omaks. Sageli kujutatakse ka nõidade «vägesid» või haldjaid nende naistena. Analoogseid lugusid naistest esineb korilastel harvemini ja kohati ning need on peaaegu eranditult säärased, et karu viib endale ühe marju noppiva naise. Statistikat mu teada pole keegi teinud, põhiliselt peaks aga mu arvamus enam-vähem kattuma tõelise olukorraga.

Kõikide taoliste lugude karakteristikuks on see, et naine on kuidagi vägevam mehest ja abiliseks mehele. Vastupidi on kõikide aariarahvaste võrreldavate lugudega (Aa Th 425-444). Nendes on alati tegemist koletiseks, taadiks või loomaks nõiutud meeskaunitariga. Selle nõiutud meeskaunitariga abiellub üks inimkaunitar isa sunni pääle või muidu tõrkumisi või siis lihtsalt halastusest. Ja viimati oma truudusega päästab sangari kellegi kurja nõia vimma põhjustatud näost ja tegumoest. See on superkuulus Amori ja Psyche lugu. Vastupidist, et mingisugust õudkoledat printsessi keegi päästab nõiutusest, peaaegu üldse ei esine. Ma ei tea ühtegi õiget lugu lõunas säärast, kuigi mõningad kalduvad sellesse suunda. Ja üldse on lõunapoolsetel rahvastel naise ja looma seksuaalne suhe selline kinnisidee, et see on veetud rituaalidesse: Indias ašvamedha ohver, Kreekas Minotaurose müüt ja aadliperede sugupuud. Kreeka aadlikud pärinevad kõik loomaks muutunud Zeusi ja kellegi naise järglastest. Kreeka mütograafid olid hirmsas hädas, kui nad pidid need sugupuud kõik kokku hakatama - Zeusilei jäänud aegagi muud teha kui loomakujuliselt hulkuda aadliperede esiisaks. Kristlastel oli hõlbus nöökida neid müüte, aga aadliperede endaülistamisi pooljumalusteks võeti tõsiselt Kreekas. Pindarosest võib veel lugeda, kui tähtis selline päritolu nendele oli. Mispärast esiisa pidi just loom olema, seda ei seletatud. Sellel pinnal on nüüd eriti ilmne, kui mõttetu on arutella patriarhaalsusest ja matriarhaalsusest. Boreaalset suhtumist võiks nimetada ju patriarhaalseks ja nimetataksegi harilikult selleks, ehkki leidub inimesi, kes otsivad ürgema kultust Siberistki.

Siin on igatahes enamik lugusid räägitud mehe seisukohalt, aga patriarhaalsusega ei sobi kuidagi, et haldjasnaine ei ole mingis mõttes orjastatud, alandatud ja väheväärtuslik emane. Just tema on valinud mehe ja õpetab meest. Ja mees ei käitu ka patriarhaalselt normaalselt. Mees kohtleb teda ometi omasugusena. Vastupidi, lõunapoolsete aarialaste mentaliteeti võiks nimetada matriarhaalseks. Seda on venitatud viimse piirini Jungi koolkonnas, Robert Gravers-Ranke näiteks, kes on pakse raamatuid kirjutanud valgest või mustast jumalatarist, tahab meestele usutavaks teha, et ema peab ühtlasi olema armukene ja mõrtsukas. Mees on ainult ühe õgija naise ohver kogu eluaeg otsa. See’p see ongi indogermaanlase ja luuletaja ideaal. Nendes lugudes meespoolse inimestumine sõltub täiesti sellest naisterahvast, ehkki mees on igati jumalikum naisest, kes päästab tema. Naine aga saab nõnda viimaks kätte jumaliku mehe, nii et see ei pääse üldse põgenemagi ega saa lahkuda jäädavalt, nagu boreaalseis lugudes haldjasnaine. Ja ometi on need matriarhaalset laadi lood täis igasuguseid alandusi naisele. Naine peab rändama aastaid ja kannatama, olema kindel ja truu sellele kadunud mehele. Alles siis saab ta mehe viimati kindlalt oma meelevalda.

Nende kahe mõtteviisi erinevust ei saa mahutada lööksõnadesse «matriarhaat» ja «patriarhaat», sest need terminid on mõlemad kujundatud aaria pinnal. Boreaalne mees ületab naise, s. t haldja kaudu normaalse inimese piirid. Mediterraanne mees pole üldse enne inimene, kui naine on ta inimeseks teinud, päästnud mehe tema loornsusest ehk needusest. Kui see sõnastada ümber nn looduse pinnale, siis boreaalne mees kontaktis loodusega ületab keskpärasuse, mediterraanne mees kontaktis ühiskonnaga saab keskpäraseks ja kui ta tahab seda keskpärasuse piiri ületada, siis peab ta hakkama mõrtsuksangariks. See on väga pikk ja keeruline asi ning seda nii lühidalt rahuldavalt kirjeldada ei saa, sest tuleks kõrvutada kõik need neenetsi, handi, mansi sangaritüübid näiteks usbeki-tadžiki omadega, pärsia laulude omadega tegelikult. Aga siin tuleb takistuseks oim, et need usbeki ja tadžiki jutud on juba poolkirjanduslikku päritolu ning on raske öelda, mis tuleb rahvast, mis kirjandusest. Handi sangari kohta ammu vanasti S. Patkanov on kirjutanud raamatu. Kuid needsamad handi-mansi sangarid on harilikult olendid, kes pärast muutuvad kohalikeks jumalusteks, õigupoolest nad ei tule inimestena jälle arvesse. Pooluimaseks ja poolvalvsaks ning alati kõikuvaks nende kahe vahel ei tee koriiaskütti ainult üksindus, vaid muudki ta elutingimused. Kuitahes hää tõmbusega olekski hütt, vingu inimene peab ikkagi hingama ja vingu hingamine on teatavasti joogide võte (kuulsad hingamisharjutused ei seisne ju muus, kui süsihappegaasi kvantumi suurendamises inimese saatmiseks uima). Vingu toimet veel võib muuta kütuski, sest kasutatakse väga sageli sookailu, kadakaid, tüümiani ja muud taolist, mida pillutakse lõkkesse, et saada pisut talutavamat suitsu, milles inimene ei tarvitse kohe läkastama hakata. Seda tehti meilgi: vanasti suitsutubades põletati kadakaid näiteks, et ei hakkaks ving nii pähe. Aga ta siis hakkab teisiti pähe. Vingu varal vajub inimene oimusesse, kontakt välisvägedega on saavutatav kogemata, aga inimene võib seda teha tahtlikultki. Muidugi kuulub siia ka tubakasuitsetamine, mille indiaanlased leiutasid või avastasid.

Nõidadest on küllalt kirjeldusi, millest ilmneb, et nõiad kasutasid sedasama menetlust, sest eurooplasi huvitasid just uimastusvahendid, ei mitte uim. Nõid algab oma protseduuri juba väga vanade kirjelduste järgi kummargil tule kohal, kus keeb pada keset sinist suitsu. Kergeusklik eurooplane teadis kindlasti, et sinine suits tähendab kuradit, ja järeldas, et mõni deemon on tulnud nõia sisse, sest sinine suits tõestab ta kohalviibimist. Mõistagi ei olnud säärane toiming kuigi tervislik ja psüühika oli nagunii kaunis labiilne elutingimuste tõttu. Kui inimene võib väga hõlpsasti ehmuda ja siis kaotab nõnda selguse uima ja tegelikkuse vahel, siis tundub talle kõik võimalik ja ühtaegu kõik samuti võimatu. Nii et ta on ühtaegu äärmiselt usklik ja äärmiselt skeptiline.

Rohkem veel kui sookailust (mille juurtki näriti) on teateid muudest vahenditest, eriti palju kärbseseentest. Ja see ulatub välja Mehhikoni, küllap Lõuna-Ameerikas asendavad mingisugused muud seened, kuigi ma ei tea, kui palju troopika alal kasvab kõlvulisi seeni. Ei ole kindel ka see, et kas ühtainsat seent kasutati. Mehhikos kasutatav seen arvatavasti on Psilocybe mexicana, aga see toimelt kuigi palju ei erine kärbseseenest ja mõlemas leidub muskariini, kuigi Psilocybes on muidki ollusi ja pole selge mulle, milles siis toime erineb. Psylocybet suitsetatakse ja hingatakse sisse.

Kärbseseent nimetatakse handi keeles «pangk». «ponggö», mordva «panggo». Ja meil seisab Saareste sõnastikus «pääkseen» küsimärgiga. Wiedemannis on «päkk, päka» Boletus, s. t ühe puraviku liigi nimetuseks. Munkacsi järgi on see sõna Iraanist. Iraani «bangha» tähendab taime, eeldatavasti kanepit, mille mahla kasutati narkootilise vahendina ja abortiivumiks. Ja praeguses pärsia ja armeenia keeles see tähendab koerapöörirohtu, Araabias laensõnana tähendab hašišit. On väga kahtlane minu meelest, kas pärslased kunagi vedasid välja hašišit, liiatigi, kui nad seda kauplesidki välja, see üsna varsti ja temperatuuri mõjul ja põhjapool kaotas üldse oma toime. Nüüd on moes vastupidine arvamus. Selle on avaldanud R. G. Wasson. Tema järgi on indogermaani seenesõnad kreeka «spongos», see tähendab «käsn» ja ladina «fungus», inglise «punk, spunk» otsesed soome-ugri laenud. 50 Iraanlaste «haoma» ja hindude superpüha «sooma», millele veedades on hulk hümne, ei ole tema arust muud mitte midagi, kui piripaljas kärbseseen, mida on tambitud uhmrites, söödud ja joodud mahla. See on veeda rituaalis nii äärmiselt tähtis asi, et kunagi üks kuri jumal valvab teda ja teine jumal peab ta inimestele riisuma suure vaeva ja valuga.

Üks seik, mis räägib Pärsia teooriale vastu, on see, et kärbseseent on kasutatud ja austatud üpris ammu juba. On vähemalt 2500 aastat vanu kaljujooniseid Tšuktšimaal, Pegtõmeli jõe ääres. Kaljujoonistel leidub inimesi, kellel on seen pää asemel või pää kohal, kas ühendatud inimese pääga või ühendamata. Sääl leidub sääraseid kärbseseeni, millel küljes käed. Neid on sääl mehi, aga enamasti on nad naised-kärbseseened. Enamik rõivastatud, aga on ka alasti naisi.51 Ja samuti umbes 500. eKr on maiade juurest umbes 30 cm kõrgusi seenekujukesi: väikene inimene kükitab põlvede pääl või on istukil ning tema turjast ja kuklast kasvab välja seenevars ja kübar. Esimene indogermaan, kes neid nägi, see küll kirjeldas, et nad on seene taolised, aga muidugi indogermaanid ei suutnud sellega leppida. Need pidid olema fallosed hoopis, sest indogermaan on harjunud ju maast-madalast Siva lingaga.

Edasi nad suutsid seletada koguni, mis asjaks sääraseid 30 cm kõrgusi istmeid võidi kasutada. Seene kombinatsioonis inimesega ei ole midagi imelist. Nganassaani nõid Djühadje räägib, et temaga kõneleb olend, kes pole puu ega inimene, kuigi on puu ja tal on inimese hääl ja see annab talle 7 ravirohtu. Ja tšuktšidel, kes üldse ühed suured kärbseseene austajad, ,on kärbseseene iga faasi jaoks eri sõna. Sellele, mis pää pistab maa seest välja, millel loor on alles jne. Nad jutustavad, et kärbseseeni sõõnuile ilmuvad kärbseseened mingisuguste ei inimeste, ei kärbseseentena. Nad võivad olla ühekäelised, tatsakad või väga pikad ning neid ilmub alati just nii palju, kui inimene on seeni söönud (taoliselt ka neenetseil). Nad võtavad inimese kaasa, näitavad talle teise maailma kõiki asju ja teevad temaga seejuures kõige võimatumaid tempe. Lasevad ta ronida läbi puude alt ja kivide seest jne. Kõigega tuleb siis inimene toime. Tšuktšid kinnitavad, et need ei ole mitte seenevaimud, vaid need on ikka tõelised seened ise.

Siia võib lisada, et umbes taoliselt kirjeldab Castaneda peyotli ehk Mescalitot. Talle on seletatud, et see ei saa iial olla nõia liitlane, teda ei saa taltsutada kuidagi ega kasutada. Ta jääb alati väljapoole inimest ja ilmutab end igaühele erineval kujul, õpetab erinevalt, kuidas elada, ja annab igaühele ühe laulu või mitu. Hispaanlane on kuulnud, et Mescalito ilmub vahel inimesena, vahel ainult valgusena. Aga siis, kui ta ise viimati näeb Mescalitot, siis see istub, pää teravavõitu nagu karusmari. See teravavõitu pää on kõige imelikum asi nägemuses, sest Siberi rahvad kujutlevad oma vaime alati terava pääga. Muidu on selle inimese nahk nagu kaktuse pind - rohelisi käsnu täis. Silmad on nagu järved, milles kuld virvendab segamini mustaga. Ja seda olendit ümbritseb sinakas valgus. Siis hakkab hispaanlane sellega kõnelema. Küsib kõigepealt ta nime, sest Mescalitot on iga olendi jaoks isesugune nimi. Ja seda tehes ta õiendab oma suu nagu trompeti ta kõrva. Nõnda teistele kuuldamatult ütleb oma nime. Ja siis jääb tast järele ainult inimesekõrgune pimestav valgussammas. Nii et ta on mingisugune inimesekujuline olend, umbes nii nagu tšuktšidel kärbseseen. Aga siis annab nõid kasu õpilasele lõigata peyotli, panna kotti - ja kott läheb aegamisi raskemaks, kui koguselt tohiks olla. Nõid seletab, et põhjus on ainult selles, et Mescalitol on oma kottu kahju lahkuda. Kui nad üle teatava piiri saavad, kus Mescalito maa lõpeb, läheb kott seljas kergeks hispaanlasele. Seesama olend võib aga ilmuda kole kohutavana neile, kes otsivad teda taga selle sihiga, et saada tulu ilma mingit tööd tegemata.

Kui mansi, handi nõidadelt oleks keegi küsinud, kuidas nemad kujutlevad kärbseseent, siis arvatavasti nad oleksid rääkinud umbes samasuguse loo ja eitanuksid ka, et nad üldse on vaimud. Igatahes ei ole seentest ühtki lugu mansidel ja hantidel, milles need esineksid mingite üldtunnustatud vaimolenditena.

See arutelu ühtlasi näitab, et ei ole identne nõia arvamus seenest ega meie arvamus muskariini toimest. Neile on seene kaudu johtuvad ilmutused ainult üks samm pikal teel. Meile muskariini toime takerduks iseendasse ega juhata enam edasi kuskile. Ja just seda erinevust rõhutab Yaqui nõid oma õpilasele alati. Castaneda koguvat elamusi nagu sportlane punkte ja vajavat neile ratsionaalseid seletusi, kuid õige nõia arust on kõik säärased asjad kõrvalised. Oluline on ainult see, mida ta on näinud. Nägemist on väga rõhutatud ja see tähendab, kuidas inimene on teisenenud ja ta tunnetusvõime ehk meel avardunud. Kui sõnastada erinevust piltlikult, siis: kui inimene on saanud ravimit mingi ülesande lahendamiseks, olgu võiunustatu meenutamiseks, siis pole tähtis, kas ta selle ülesande lahendamise käigus on näinud liblikaid või õudseid lohesid, kas need on reaalsed või olemata, kas inimene on kannatanud või rõõmutsenud selle käigus, tähtis on ainult see, kuidas lahendus kujunes ja mida siis inimene tahtis teada ja teada sai. Castaneda esimese kogemuse järel nõid küsib temalt, mida ta on küsinud peyotlilt, ja ei tule hispaanlasele mitte midagi meelde. Ta teab, et on küsinud, aga mida, seda ta ei mäleta. Säärase seene või kaktuse kohta öeldu kehtib ka muidugi iidsete muusikariistade kohta nagu parmupill või trumm. Nende kaudu saadud uim ei ole iial siht, vaid olukord, milles võib hakata taotama mingisugust sihti. Trummi välimuse keerulistamine, väga mitmesugused tabud ta valmistamisel, need püüdlevad determineerida nõia suhtumist ülesandesse ja ka osalejate oma. Sest on tähtis, et vahend ei ole igapäevane, talle tuleb läheneda teisiti.

Teatavasti on reaktsioon rütmile, helitugevusele ja heliredelile väga individuaalne. On koguni eurooplasi, kes Indoneesia heliredelit peavad paradiislikuks. Samuti on neid eurooplaste seas, kes on nõus pentatoonikaga, ja meilgi ei ole pentatoonika vastu midagi, aga ma arvan, et meie hulgas on üpris vähe inimesi, kel ei hakka kohe india ja araabia muusikaga. Seepärast polegi veider, et parmupill või trumm võib toimetada rohkem mõnest ülimoodsast pillist, kui inimene neid kasutab autosugestiooniks, sest rütmil ja helidel ei ole otsest füüsilist, s. t keemilist mõju närvikavale. Nende toime ilmselt on rohkem inimese meelevallas kui taimede ja muude ravimite oma. Nõid võib - see, kes sellest samamoodi kirjutab, on eurooplane, Voltzi nimeline mees ühes raamatus Sumatrast - nõid võib nende uimas enam-vähem teadlikult valida tee ja katsuda just neid vägesid, keda arvab vajavat. Kui ta kasutab kärbseseent või muid taolisi vahendeid nagu seal hispaanlane okasõuna või Psilocybet, siis tuleb vähemalt sagedasti arvestada selle ohuga, et saabub vägesid, kes naljatavad nõiaga, takistavad teda või on kuidagi vaenulikud. Sellel pinnal sõltub loomulikult väga palju nõia isikust ja nõia pärisvägedest, sest nagu see Yaqui nõidki ütleb, et mõni võib okasõunaga saavutada seda, teine võib muutuda okasõuna orjaks ja okasõun hävitab ta. Seega sõltub saavutatu iga indiviidi iseloomust. Ja on ammu teada, et meskaliini toimet ei saa üldistada. Kogeti juba eelmisel sajandil, et ühtedele meskaliin raskendab selle koormat, mis inimesele ei meeldi, seda, mis inimesele valmistab «põrgukannatust». Intensiivistab ainult inimese igapäevast olemist ja just neid asju, mida inimene ise endale ei taha tunnistada, kuid teab vigadeks, mis teda vaevavad mõtlematultki. Vastupidi: üks ungari arst on otsustanud, et tema ei katseta teist korda, sest ta ei tahaks teist korda enam sellest paradiisist tagasi tulla, millesse ta on sattunud. Nähtavasti meskaliin selgitab, täpsustab ja avardab just seda, mida inimene poolteadlikult või teadlikult peab endale oluliseks. Just seda, mille vangiks inimene on.

Inimene võib ju lakkamatult tegelda nende juhtudega, mil ta pole toiminud nii, et võiks end tunnistada vastavaks enam-vähem sellele ideaalile, mille ta endale seadnud iseendas või sellele, milline ta tahab näida teistele. Sest inimesel on mitukümmend «mina» ju, aga mida rohkem tal neid on ja kuidas need omavahel suhtlevad, seda raskem on inimesel elada. Nendest vabanemine ei ole suurem nauding kui vastupidine monomaania näiteks - suurusehullustus.

Kõik taolised maaniad on nagu narkomaaniad: teatavast piirist üle inimene ei tule enam toime ilma mingi «rohuta», tal peab mingi vahend olema. Ja nii võib inimene sattuda oma kümne või paarikümne «mina» kaklemise tõttu niisugusesse hätta, et meskaliin viib ta põrgusse. Neil, kel seda võitlust pole, need ta viib siis taevasse ja sellestki on päris reaalseid kirjeldusi. Aldous Huxley on kirjutanud terve raamatu, milles kirjeldab, kuidas meskaliin on avanud ta nägemisvõime, teisendanud kuulmist ja on andnud midagi sellist, mida tema arustkõik müstikud maailmas on nimetanud ekstaasiks. See on Huxley arvamus.

Kuid on üks verivärske katoliiklane, Zaehneri nimeline mees, kel nagu korralikul katoliiklasel ikka on kaks müstikat. Üks on püha ja teine profaanne. See mees on tahtnud ära näidata Huxley eksituse: et Huxley ei ole vahet teinud püha ja profaanse müstika vahel. Huxley väite eksperimentaalseks kummutamiseks on temagi lasknud endale anda meskaliini. Oma raamatule ta on siis lisanud juurde terve protokolli, kuidas mõjus meskaliin talle ja eeldab muidugi, et nõnda peaks ta kõikidele «korralikele inimestele» mõjuma. Tema kogemuses on enamik asju totaalselt naljakad (totally funny). Nende puhul on protokollitud, et tal taltsutamatu naer tuleb peale (uncontrollable laughter); või ta ütleb asjade kohta, et need on «silly» ja «bloody dull». Ja lõpptulemuseks, et tema kogemus ei ole üldse kuidagi konformne religioosse kogemusega, ei ole isegi selle kategoorias. Transtsendentaalne on küll vaid ta transtsendentne jantliku mõttetuse maailm.

Ja Huxley järgi oli ta transtsendentne inimese «mina» ületamise suhtes. Kui seda kirjeldust lugeda, siis võib küsida, kas see mees pole kuulnud Freudist midagi või ei ole ta üldse psühholoogiastki kuulnud sõnagi, sest ta ei pane tähele, mida ta terve selle looga reedab. Nimelt seda, et ta enda põhiolemus on üks jant. Inglased on ju kuulsad selle poolest, et naeravad ka kõige labasema asja üle, millel mingisugust naljakust ega mõtet üldse ei ole. Ja see mees hakkab röökima naerust iga asja üle, mis talle kuidagi on meelepärane. Kui aga asi on kuidagi vastumeelne, siis on see kõik «bloody dull», s. t ainult, et see asi ei aja teda naerma. Ta iseloomustab end ise. On võimalik, et meskaliin mõnele söögihimulisele kõik tühised road teeb paradiislikuks jne. Vähemalt meskaliin, arvatavasti mingil määral ka muskariin ja kõik muud säärased asjad kuidagiavavad selle, mis inimeses endas on põhilise tähtsusega. Huxley’le nägemine-kuulmine, Zaehnerile jant ja ühele mu tuttavale maitsemeel. Taoliselt on nähtavasti kõikide vahenditega. Mõnedele inimestele ei avalda ju muusika üldse mingisugust mõju või ärritab koguni neid. Muusika on nende meelest müra, aga ilma tõelise müra taustata, ilma popmuusikata nad ei taha funktsioneerida elusolenditena ega saa. Arvatavasti ka muskariin muudab paljud inimesed ainult tobedateks ja mõne ajab vaid märatsema.

1

2013-12-10

MärksõnaMasing

MärksõnaMythos

MärksõnaSeened

MärksõnaUsk ja uskmatus