Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust

Prindi

Uku Masing

1

10. Nõia olemuse arutlemisi: petturisand ja haige hüpnotisöor

Et ühiskond vajab igasuguseid oskusi, kasutab nende hankimiseks mõeldavaid võimalusi, siis on loomulik, et ravijaid, ennustajaid ja toiduavastajaid - need on nõia kolm päämist ülesannet - ei saa olla ühiskonnas väga palju, ehkki potentsiaalselt võiks säärane olla iga inimene ning mingis mõttes iga oskus soodustab toiduleidmist. See on nüüd üks privaatväide, sellepärast et harilikult šamanismi ei ühendata indiaanlaste haldja või väe otsimisega, vaid on tehtud sellest iseseisev nähe. Minu meelest on see üks kaugemale nihkunud kuju haldja otsimisest. Koik primitiivsed inimesed on ühtlane mass ainult selles suhtes, et kõik tahavad korralikult süüa. Ja et neist muud silma ei hakanud, siis 18.-19. saj. Euroopa teadlaste meelest olid «metsinimesed» või «võsainimesed», või kuidas tahes nad neid nimetasid, üldse säärane kogu olendeid, kelle hulgas indiviide ei olnud - üks oli täpselt teise koopia. Igasugune «Persönlichkeit» nende hulgas puudus. Ja ainult siis nõid või mõni sihukene hakkas kuidagi silma. See aeg on ammu möödas. Ammu on selge, et isiklikud erinevused väikestes kollektiivides on palju teravamad kui suurtes. Mõlemal pool tunnistatakse muidugi üldkehtivaid ideaale, aga see ei muuda midagi. Püsima on jäänud 18.-19. saj. teadurite arvamustest ainult üks vägaveider. Nimelt see, et primitiivsed kollektiivid on väga suurel määral vaimuhaiged. Ja vaimuhaiged selle sõna õiges mõttes. Mõned läksid ju tol ajal nii kaugele, et igasugust animatismi ja looduse viisakat kohtlemist nimetasid vaimuhaiguseks, ehkki ise oma kodumaal peaaegu kultuseni austasid koeri, eriti siis, kui neid vajati mõttetuks rebasejahiks. Kõige olemasoleva - indogermaanid välja arvatud - laastamine ja hukkamine oli nende meelest identne kultuuriga. Eriti nõudis sellist hoiakut looduse suhtes «kõrgelt arenenud tööstusega kultuur», mis tootis klaashelmeid ja muud pudipadi «metsinimestele» või «arengumaadele » kaelamäärimiseks ja suhutoppimiseks toorainete eest, millest toodeti taas sedasama tarbetut prahti. Seda mõttetut laastamist, üksteise võidu (jõu)vankrite tootmist, nende mänguasjade ja mängivate laste majutamiseks garaažide ja hotellide püstitamist praegugi nimetatakse «development’iks».

Kultuuri kõrguse hindamise aluseks sel ajal oli samuti üks asi, mis praegu ikka veel püsib, nimelt naiste ja laste kohtlemine. Kui vanu raamatuid vaadata, siis rahvaid on astestatud selle järgi harilikult, kas naine võib meest sõimata või ei. Siis on kultuur kõrge, kui võib. Kui ei, siis on põhja läinud ja madal «mässa perditionis».

Ja 20. sajandil on sellest säilinud nii palju, et arutatakse päris tõsiselt, kas primitiivsed inimesed kalduvad hüsteeriasse või skisofreeniasse. Asi on muidugi osalt selles, et neile termineile ei ole vaieldamatut definitsiooni ja kui häda suur, siis võib vahel üks kujuneda teiseks ka muidugi. Eriti rakendatakse seda arutlust siis nõidade kohta. Muidugi on tuntav edusamm arutella seda, kas nõiad on skisofreenikud või on hüsteerikud, sest ennemuiste kirjutati kolonialisti-kaupmehe ideoloogia alusel umbes nõnda: nõiad on erakordse intelligentsiga varustatud olendid, kes on avastanud, et oma šarlataniike võtetega nad suudavad ekspluateerida pimedaid masse. Siis nad elavad massi arvel, prassides ja liiderlikult. (Need kaks asja kuuluvad indogermaani härrase tunnustesse,väitjad kordagi ei ole küsinud, kas ka muude rahvaste härra ideaal on identne nende omaga.) Muidugi nad otsivad aina vahendeid ulatuslikumaks despotismiks. Et nad on sihukesed šarlatanid, siis nad paratamatult koledasti ja häbematult vihkavad neid indogermaani kultuuriloojaid. kellel ühes käes on klaashelmeste kott ja teises käes viinapudelite kott ning südamest tahaksid nendega valgustada lihtsaid metsinimesi nende paganluse pimeduses ja paljastada samaanide sihilikke sõgestamisriukaid.

20. saj. aarialased julgevad ise juba sellist pilti ironiseerida. Aga 19. sajandil mõeldi täiesti tõsiselt, et kohalikud nõiad tõesti on targad või kavalad olendid, kes ületavad isegi selle eurooplasest kaupmehe, kes loomulikult on võtnud ette vaevarohke teekonna, et helmeste või viina eest hankida odavalt midagi Euroopas või mujal eriti tulusalt turustatavat.

20. sajandi teoorias on saanud nõiast ta enda vaimuhaiguse enamasti süütu ohver. Sest on ju leitud, et vaimuhaigeid alati ja kõikjal on peetud mingite vägede haaratuiks, olgu siis vägede valituiks või teiste vägede vaenatuiks. Seepärast ei ole nõid enam euroopavaenuline (või «development’i» vastane) petis ega superintelligentne, vaid haige inimene, kelle haiguse kaudu kollektiiv loodab avastada midagi tavalise inimese kaudu avastamatut. Püütakse enamasti näidata, kuidas nõia käitumisest ja olekust järgneb, et ta on skisofreenik.

On palju teateid, kuidas tulevane nõid tõrgub vaimude sunni vastu, märatseb vigastades ennastki, hulgub sihitult ringi ja võitleb nende kurjustega, kes püüavad suunata teda. Näiteks olgu see nganassaani nõid Djühadje, keda esimesel kümnel aastal kurjad haldjad õssitasid sööma kedagi inimest, tapma teatavaid põhjapõtru ja jooma nende verd (kirjeldusest ei saa aru, kas ilmsi); kui ta aga keeldunud, siis teised hääd haldjad vangistavad need kurjusele ässitajad kuskile, kuhu, seda nõid ei tea.

Üks jakuudi naisnõid räägib, et niipea, kui ta meel läheb kurvaks, siis ta äraneetud kuradid peaaegu silmapilk tulevad verisi küüsi ja lõugu ta juurde. Nad on juba käinud ja teinud midagi halba. Sellepärast ei peaks temaga keegi vaidlema või sõnelema, vaid alati tuleks temaga kõnelda lahkelt ja paluvalt, sest kui keegi teda solvab või sunnib mõtlema paha kellestki inimesest, siis need kurjad vaimud ilma nõia otsese käsuta laostavad tema solvaja. Sellest paistab, et nõial on lihtsalt väga hää arvamus oma võimeist, et ta tahab sel kombel alistada ümbrust. Aga ometi on see nõid nii lahke, et ta ei ole võtnud kelleltki tasu ravimise eest.61 Taoliselt mõtlevad kõik nõiad. Yaqui šamaan väidab, et teadmamees võib kahjustada ise tahtmatagi rumalat inimest, kui sel pole oskust kaitsta end, sest teadmine on «vägi».

Häälte kuulmise ja vaimude nägemise võiks ju samuti tõlgendada skisofreenia pinnal. Mulle tundub (see on küll ka osalt terminoloogia küsimus) hüsteeria asjale sobivaim nimetus, hüsteeria koos mitmesuguste foobiatega. Teiseks veel, et skisofreenia on nähtavasti seoses ahendatuse, ängistatusega liialt tiheda asustatuse tulemusena, kui inimesel ei ole maailmas enam ruumi. Seda olukorda primitiivsele korilasele juhtub võrdlemisi harva, isegi talvel mitte, sest ta käib jahil harilikult, korilasel just on avarust ülearuseltki. Muidugi on teateid, mis on tõlgendatavad teiseks või teiseks, ja kindlasti on skisofreenikuidki nõidade hulgas nagunii olemas.

Usk keerukaisse riitustesse ja sundkujutelmadesse kaldub ju väga skisofreenia poole. Ükskõik kumb siis olulisem, tuleb lisada autosugestioon. Kuigi korilased on igapäevases elus väga skeptilised, nad on valmis veenmaometi end ja alistuma hüpnoosile, nagu mistahes foobialegi. Seesama laplane, kes Campbelli loo järgi käis hirmutamas pelglikku eite, sattus ise samuti «kabu»-hirmu, kui teda keegi heidutas ootamatult. Autosugestiooni pinnal kõik vaimuhaiguste vahel tehtavad vahed redutseeruvad ja tavalised vastandid kuuluvad kokku. Oleks ju iseendast loomulik, et kuidagi ei saa pelguda uue asja puhul see inimene, kes on nii enda meelevallas, et võib sisendada end kelleks tahes ja milleks tahes. Mispärast peaks laplane ehmuma, kui ta võib uskuda kõige võimatumaid asju iseendast ja teistest. Kuid ometi haldjad lahkuvad nõiast juba siis, kui ümberkaudu karjutakse või räägitakse valjusti.

Viimati vist iga nõid jääb päris tõsiselt haigeks, sest see koorem, mida ta peab kandma, läheks igale inimesele liiaks. Päälegi ta ei saa valida, kuhu ta läheb ravima ja kuhu ta ei lähe. Ta peab tegema ka seda, milleks tal ei ole vähematki tahtmist. Ta võib teada väga hästi, et tal ei ole võimalust kuskile metsa saaki soetada, aga ta peab talitama nõnda, et ise hakkab uskuma saagi olemasolu teatavas metsas. Ja säärased toimingud, pääle trummilöömise ja tantsimise, vinguhingamise, kärbseseenesöömise jne paratamatult laostavad psüühika. Ja nõnda nõid teab juba ette, kui ta jõuab teatava vanuseni, siis ta haldjad lahkuvad temast, lähevad otsima kedagi teist. Et asi nõnda on, seda teab ju iga inimene, kes on näidelnud ja elanud sisse tõepoolest oma osasse. See, kes endast on teinud teisi inimesi, võtnud need teised inimesed vastu endasse, sellel on raske saada tagasi endiseks inimeseks. Ja pikapääle ei ole enam öeldav, kes ta on väljaspool mingeid osasid.

Seda olukorda sihilikult väänavad need muistsed kirjeldused, kus nõid figureerib eurooplaste vaenlasena, türannina, keda kardab kogu hõim, sest neis kirjeldustes on nõid samastatud hoopis teise olendiga, s. о eurooplaste kodumaalt ülituttavate maffia-taoliste salaorganisatsioonide juhiga. Salaseltsidel ei ole aga šamanismi alal pinda. Salaseltsid oma ülikallite ja pühade initsiatsiooniriitustega, mis tänapäeval üpris moes Jungi koolkonna tõttu, tekivad kultuuride piirimail ja neil ei ole midagi tegemist šamanismiga. Nende juhid on tõesti nagu maffia juhid, nende ees kõik värisevad, sest keegi ei tea, mis (vahel üldsusele tundmatul) juhil võib jälle pähe tulla. Keegi ei tea ka, kelle kaudu käsk talle tuleb, sest on mitmeid vahelülisid käskijast täitjani.

Nõida iseloomustab kindlusetus endas ja hõimu kindlusetus tema võimeis. Alati ettevalmistavalt ta peab näitama oma võimu, sisendama seda iseendale ja teistele. Noor nõid peab koguni sageli andma vanemate ees eksami oma suutmistest ja ta ei saa iial kõiki oma atribuute ühekorraga kätte.

Castren juba jutustab, kui skeptilised on jurakid oma nõidade hindamisel ja tollal jurakid ei olnud veel kristianiseeritudki. Nõnda mujal Siberiski. Nganassaani nõid kaotab otsemaid oma autoriteedi, kui ta peres sureb inimesi, sest kui ta omi ei ole suutnud hoida, mida ta saab siis teiste heaks teha. Harilikult seotakse tal silmad kinni, pannakse talle teele tõkkeid, nt nöör seotakse ette, ja kontrollitakse, kas ta kinnisilmi oskab neid tõkkeid «näha» ja nendest mööduda. Peidetakse asju ta eest ja samuti kinnisilmi lastakse teda neid asju otsida. Kui ta seda saab tehtud, siis muidugi ta on sellega ühtlasi iseennast sugereerinud, et ta on võimeline, ja teised on kuidagimoodi teda sugereerinud. Teisest küljest on see, mõistagi, lausa kahtlustamine. Nõid ise oma rännu pöördkohtadel küsib nõu inimestelt, kes võivad koguni sobimatult soovitada.

Enne tõelise nõidumise algust ta peab näitama, et teab, mida ta otse ei tea. Ta on pannud küll rüü selga, manused ülle, aga siis ta peab kirjeldama mõne pere puuslikku täpselt, või ta süüdistab kedagi, et see on säilitanud osi surnu rõivaist, sest surnu rõivad tuleb kõik hävitada nganassaanidel. Kui ta ütlemised ei ole õiged, siis järgneb sellest, et ta haldjad on lahkunud, ta on seks puhuks väeti ja võtab oma rõivad ült. Osavõtjad liiatigi ei tohi sellisel puhul nõiale valetada, et teda protseduuri sundida jätkama, sest kui nad valetavad, siis nad saadavad oma teoga nõia väärale teele, millel ta ei tule toime sellega, mida talt loodetakse või kus ta ohustab iseend samuti nagu kõiki teisi. Muidugi võib ka see vana nõid, kelle juurest haldjad on lahkunud, olla tüliks aaria kolonistidele. Sest eks see vanainimenegi või ikkagi irvitada neid euroopa ateiste, kes paganlikku pimedusse toovad progressiivset valgust viina ja pudukaubaga. Sellise põlguse pärast isegi vana ja vilets nõid muutub jälkjulmaks koletiseks või inimsööjaks nende kolonistide kurtmislugudes, et pole jäänud teist teed: järgmisel aastal tuleb sõjaväega minna sinna, et meie oma väärtuslikku kaupa - kvaliteetseid helmeid ja viina ja inglise tekstiili saaksime turustada sääl. Leidub küll lugusid, milles nõid näitab pilklikule kahtlustajale, et ta ikkagi on väekas. Neis kõigis näib ühine olevat hüpnotiseerimine nõia poolt ning enamasti ka sundus, et hüpnotiseeritu, samuti nagu nõid ise oma «kutsumisnägemuses» astuks väljaspoole üldtunnustatud aegruumi. Kui arvestada olmaga, et ükski šamanistlik «kultuur/keelkond» ei pea primaarseks asju (substantse), vaid sündmusi (protsessi, fenomene), siis ilmselt järgneb, et inimene vallandatakse just talle normaalsest toimimisest. Sellised lood on väga levinenud väljaspool indogermaanset SKE maailma, sageli vapustavad meidki ega ole alati päris selged. Keegi purjus mees pilkab lapi nõida. Kui ärkab, magab merepõhjas, uppunu laip kukla all. Mees tõuseb, vahib ringi, ei saa aru, kus ta on. Näeb randa kumavat. Kahlab sinna, näeb, nõid seisab rannal. Nõia küsimuse pääle mees seletab, kust ta tulnud, ja palub andeks. Loost ei selgu, kas laplase arust mees tõesti oli meres, või nõia sisendatud uimas tundis, et ta on meres. Mansi loos sangar jälitades naist satub lõkke ääres istuva väga räpase taadi juurde, kes käsitleb teda. Sangar ei taha kõneldagi säärasega ning jookseb edasi. Pimeneb, - jookseb kogu öö. Viimati kumab, kuuleb taati küsivat, kas ta sai välja. Ta on kogu öö jooksnud taadi käises ja kulutanud selle karvust lagedaks.

Ühes mongoli loos naine peseb jurtas toidunõusid, mees peesitab väljas, kerib lõnga. Tuleb ta sõber, nõid Saing Sarang ilusal hobusel. Tsogtu tahaks hobust ja nõid on valmis vahetama lõngade eest. Sellest Tsogtu järeldab, et hobune on vilets, tahab teda proovida. Hobune viib ta kõnnumaale, kuskile saarele. Sääl ta abiellub. Tal on kaks poega ja tütar. Naine läheb otsima kütust, isa lastega läheb jõe äärde. Järgneb Placidase loo (AaTh 938) teisend: poisid upuvad, tiiger viib tütre, naine uputab enda. Mehe juuksed murest lähevad valgeks. Ta ei suuda taluda, pistab jooksma ja - istub säälsamas, kus enne. Naine küsib, kas ta ikka peesitab alles, tema olevat toimes juba toidunõudega. Nõid seletab Tsogtule, et kogu elu on selline illusioon. Eriti populaarne on lugu aja relatiivsusest (AaTh 681), Hiinas «Hantani unenäo» nimelisena, pandud juhtuma, kuid analoogseid jutte juba Taujüanmingist. Tüüp ise on - küllap türklaste kaudu ja pärslaste abil - ulatunud Lähis-Ittagi. Siin harilikult kuningas, kellegi targa keelitusel, kastab näo vette, juhtub väga armetuks lihtsurelikuks, kel tuleb taluda mitmesuguseid vähemeeldivaid elamusi. Seitsme aasta pärast, saanuna endiseks, ta maruvihasena tahab tappa tarka, kes mingi teise kunsti varal tal lipsab käest ometi.

Need lood ei pärine Indiast ega sobi nad islamiga. Leidub muidki jutte kellegi töötava ;olendi hüpnotiseerimisest Siberis ja Venemaal. Koik taolised on jutustatud õpetusteks mitmel pinnal: ärgu usaldatagu tingimustetult oma tervemõistuslikku reaalsusemeelt; ärgu peetagu tavalisi soovunelmaid ainupüütavaiks; ärgu omistatagu oma «minale» keskset kohta jne. Ühtekokku: needki lood kirjeldavad inimese lahtiraputamist igapäevasest, tema «ravimist ». Igapäevasesse takerduv inimene psüühiliselt haigeks jääb tingimata (sõltuvalt sellest, kui tõsiselt ta võtab iseenda tunnustatud reaalsust), viimati ka füüsiliselt.

11. Nõid võitlemas haigustega, kutsumus surmana, haldjasnaised

Olen kogu aeg eeldanud, et igimuistsel ajal oli igal inimesel ja igal ülesandel oma «kutsumisnägemus», mis erines tublisti teiste omadest. Üks neist ülesandeist ehk võimeist oli nõia oma, kes pidi ravima haigusi, suutma teataval määral ennustada tulevikku ja tagada ühiskonna teistele liikmetele toitu. Täiesti sõltus loodustingimustest, milline külg neist ülesandeist varjutas, teisi: paikadel, kus elutingimused olid viletsad ja haigused paratamatud, kujunes selleks ravimine jne. Muud «kutsumisnägemused » aegamisi taandusid nõidade omade kõrvalt, sest jäid liialt lihtsaks ja «sisutuks», et neid jutustada iseendale või (vajaduse puhul) teistele. Nõidade omad keerulistusid ja pikkamisi hakkasid mahutama väga suurt osa teatava ühiskonna kultuuripärimuse tervikust. Loogiline käik edasi oleks, et nõidadegi nägemused pidanuksid ajapikku aina enam hakkama sarnlema omavahel. Kuid seda on toimunud ainult osalt, puhuti on tõesti kultuuripärand määranud ette, mida nõid peab kogema oma nägemuses, keda kohtama, kuidas käituma. Puhuti ainult, kuid sääl, kus see tendents on saanud ülekaalu, ei ole enam tegemist nõiaga, vaid nõid on saanud maagiks, kes aina sunnib vägesid, ritualistlikuks preestriks, kellele viimistletud pärimustomp kirjutab ette iga toimingu tegelemisel vägedega.

Arengu kulg on aga mõeldav vastupidigi. On võimalik, et esialgu (või kohati) ainult üksikud otsisid vägesid, kogesid neid, said endale haldjad, väed, oskused. Teisisõnu: igimuiste oli vaid üksikuid olendeid, kes «nõiad» ehk «meistrid» igal alal ning alles hulk aega hiljem (ja ainult paiguti) kõik hõimuliikmed «nõiastusid», olid kohustatud hankima enestele isiklikke vägesid. Mõlema poolt ja vastu võib esitada tõiku. Kuid needki on tõlgendatavad mitmel kombel. Mõned näiteks: eskimotel puudub haldjakompleks ja «kutsumisnägemuse» otsing, kuid nõiad on olemas; orotšeil esineb ka «autošamanismi», hüpnoosi trummeldamise varal. Kas sääsed nähted on igiürgsed või kohalikud teisenemised, kes seda teab! Ei ole mõeldav, et indiaanid umbes 15 000 aastat otsa säilitanuksid ürgse (kui selleks «kutsumisnägemuse » otsimine), Siberi rahvad ja muud «arenenuksid» edasi. Kuid ei ole loomulikum väita ja uskuda just vastupidist, et Siberis säilinuks ürgne, Ameerikas kadunuks. On seepärast mõeldav, et ikka on kõigutud mingi «keskmise» ümber. Asustuse tihedus, toidu küllus või vähesus jne tingisid kallaku üldisele «nõiastumisele» või selle taandumise.

Igatahes boreaalses kultuurkonnas preesterlust ei tekkinud. Ei jõutud selle nõudenigi, et nõidade "kutsumisvisioonid" peavad olema ligikaudu identsed. Üsna vähe leidub jooni, mis esinevad laiemail aladel, või sääraseid, mida võiks kuulutada šamanismi konstitueerivaiks tunnuseiks, milleta teatavat käitumisviisi ei saaks enam nimetada šamanismiks. On umbes 600 nganassaani, on kahe nõia kirjeldused «kutsumisnägemusest». Need on ainult ühel kohal õtse võrreldavad, kuid erinevad säälgi. Djühadiele näidatakse ja seletatakse, Sereptie käest ta juht ja olendid, keda ta kohtab, nõuavad otsemaid seletust, mida ta nähtu tähendab või sümboliseerib. Võiks järeldada, et ta kogeb juba üldtuttavat ennekuuldut, kõikide tunnustatut (nagu kristlased nähtud piltide kaudu võisid seletada, millist pühakut või inglit on kohanud visioonis), kuid ometi selgub, et siingi on asi teisiti. Sereptie ei näe üldse konventsionaalseid, obligatoorseid olendeid ega sündmusi (mille mõtet teadnuks igaüks), vaid need asjad ise end kuidagi ütlevad temale, et ta saab kosta küsitlejaile. Ta on tõepoolest palju ebakindlam kui Djühadie ega ole nii alandlik. Kolmanda nganassaani nõia kirjeldus erinenuks kindlasti nende kahe omast, sõltudes vanusest, psüühikast, kogemusist jne. Nad peavad erinema, sest see nõid, kes kordab olnut, käib täpselt endiste jälis, ei olegi õige nõid. Ta on ainult näinud teisi nõidu, kuulnud neid, võibolla õppinud teistelt kogu nende tarkuse, kuid kõik see ei tee teda veel õigeks nõiaks. Tal peavad olema ka oma pärishaldjad, oma väed, teiste omi ta ei saa omastada. Teiste kordaja, kopeerija on vaid käperdis. Kuid öeldu ei tähenda, et kõikjal ja alati oleks nõutud igalt nõialt täielist originaalsust. Leidub teatavaid jooni, mida kohati peetakse ilmtingimata vajalisiks, elamusi, mida iga uus nõid peab kogema taas.

Mainitud vajaduste pinnal võib nõial olla ülesandeid palju, kohati ta on kujunenud isegi hõimu päälikuks. Nõnda eskimote, jakuutide, mongolite, burjaatide juures ja mujal sääl kandis. On arusaadav ju: kui keegi suudab hõimu kaitsta kurjade vaimude eest, siis võib ta kaitsta ka vaenlaste eest. Pääliku üheks kohuseks jällegi on ettenägelikult korraldada toidu hankimist jne. Ilmtingimata on nõia ülesandeks ka siis, kui ta eurooplaste arust on hõimu päälik, haiguste ravimine ja võitlus surma vastu.

Varem-hiljem primitiivne inimene hakkab arutlema, et kuigi surm näib paratamatu, ta on ikkagi asi, millega leppida ei saa ka siis, kui kõikide muude «halbade nähetega » lepitakse. Siis hakatakse otsima seletusi haigustele ning neid võib avastada kümneid või sadu. Kõige lihtsamad seletused ei tarvitse muidugi olla kõige vanemad ja ürgsemad.

Üpris lihtne seletus näib olevat projektiil (meil nimetatakse lendvaks), mille vaenulik nõid on saatnud haige kehha ja mille teine nõid võib säält kõrvaldada ükskõik mis kombel. Väga paljudel kohtadel väljaimemisega. Aga see kujutlus ei saa olla kuigi vana sellepärast, et säärane uskumus juba eeldab, et keegi on saatnud selle projektiili. Tähendab peab olema inimesi, kes on võimelised toimima nõnda.

On selge samuti, et kõrvuti eksisteeris kaks kujutlust. Nimelt see, et inimesse on asunud mingisugune vaenulik või tujukas vägi, ning see, et keegi kuri vägi on viinud inimese meele ta seest, eksitanud ta tee pääl ära või viinud kuskile mujale. Need mõlemad arvamused ühtaegu esinevad nt nivhidel, aga ka Ameerikas mõnel kohal, sest mõlemad on ühtmoodi tõenäolised ja koguni võiksid olla mõeldavad ühtaegu sama inimese teatava haiguse puhul.

Nõia ülesandeks on siis taastada endine olukord. Emb-kumb, kas see kuri vägi välja saata või minna ja otsida üles inimese kaotsiläinud meel. Siis ta peab oma vahendite ja pärishaldjate abil kolama kõikjal maailmas, kuni leiab selle eksinud või riisutud meele. Loomulikult ta leiab selle kuskil teel Toonelasse või juba Toonela olendite meelevallas. Ja siis jääb kõikidele korilastele tõeliseks küsimuseks see, kuidas on võimalik, et nõid üldse saab tuua tagasi meele. Ja vastuseks saab olla ainult, et nõid on saatnud oma meele otsima teiste vägevatega koos.

Muidugi, veel rängem küsimus on, kuidas saab elusal midagi tegemist olla surnuga, sest nõid on ikkagi elusolend ja kui ta läheb Toonelasse, siis tal on tegemist surnutega. Sest lugu ei ole ju nõnda, et primitiivne inimene oleks esivanemate kummardaja selles mõttes, milles teadlased tahavad, et ta oleks, ja mida meile soovitatakse sisendada ürgomaseks, vaid elusate ja surnute vahel, hoolimata kokkukuuluvusest, on selge piir.

Koguni nii kaugel elavad rahvad, nagu entsid Obi ja Tasi vahel ning nivhid Sahhalinil on ühel arvamisel, et surnute maal on elusad nähtamatud. Kui elusolend satub surnute maale ja tahab rääkida surnutega, siis need ei kuule teda, vaid need arvavad, et on väga külm ja et mingisugused teibad praksuvad või tuli ragiseb, mis tähendab, et pakane tulemas. Ja umbes samasugust asja räägivad Altai-Sajaani türklased ja võib-olla on mongolitelgi selliseid jutte.

Kunagi neilsamul paigul nähtavasti arvati, et nõid, kui ta toob ära säält ühe meele, siis ta peab Toonelasse jätma kellegi asemele, kas ühe oma abilise või ühe oma meele ja sellepärast tal pidi neid olema palju. Sajaani türklastel oli kombeks, et nõid tõotab haige meele eest, mille ta tagasi saab, kellegi teise elusa meele. Ja sääl altai türklane, esimene altai kirjanik Tšivalkon jutustab ühe olulise loo. Ta oli vaeslapsena kasvatada peres, kus perepoeg haigestus. Toodi siis nõid ja nõid lubas, kui sai hinge tagasi tuua Toonelast, sellesama orvu ta asemele. See ei tähenda, et lubatu tapetakse, vaid arvatakse, et inimene, kes on lubatud asemele, üsna varsti nagunii sureb. Tšivalkov pärast jutustab, kuidas ta suure hirmuga jooksis minema, et ta nüüd varsti sureb, läks ja laskis end ristida, et siis kindlasti ei saa Toonelasse teda enam keegi viia. Polüneesias taburikkujatele on oma teo vea taipamine sääraseks sokiks, et ta sureb paratamatult, samuti mõjub siin kellelegi teadmine, et ta on tõotatud Toonela vägedele.

Nõnda siin on kolm vahendit, kuidas saab Toonelast tagasi «meele»: kas nõid peab ise jääma sinna: keegi khaan või surnute valitseja sunnib, et ta nõid peab haige vabastamiseks andma ise oma hinge (Erlik-khaan). Ta võib jätta asemele ka ühe oma meele, tulla tagasi armetuma nõiana. Kõige tavalisemaks seletuseks on see, et nõid on kutsumisnägemuses ise juba surnud või tapetud, äratatakse uuesti üles ja lastakse minna maailma tagasi. Seetõttu, et ta ise on surnud, ei ole ta enam surnute maailmas võõras nagu harilik elus inimene. Ta on samuti oma inimene säälpool nagu siinpool, nii et ta ei ole õieti enam kummaski täiesti, vaid kahe maailma vahepääi.

Seda suremist või taassündi nõia kutsumises on Jungi koolkond katsunud seletada matriarhaalse reministsentsina muidugi, sest kõik, kes surevad ja taassünnivad, need on muidugi emaihust uuesti läbi käinud. Et indogermaanlased ei taha surma tunnistada mingisuguse reaalse nähtena, siis tuleb neil siingi seletada surm embrüonaalseks olekuks. Soomeugrilaste, Siberi rahvaste ja indiaanide eritunnuseks on jälle, et see ei ole üldse inimene, kes surma pääle ei mõtle. Nganassaanid teevad surirõivad juba 7-aastasele ja uuendavad need iga 7 aasta järel. Yaqui nõia arvates on selle elu täieline kaos, kes ei mõtle surmast, sest ainult surm on ta tõeline nõuandja.

Jungi koolkonna ja indogermaanide kirglik soov on minna tagasi emaihhu, jääda sinna pikemaks ajaks ja sündida siis edaspidi mammale meelepärasemaks pojukeseks, keda mamma enam ei tapa. India šaktismi ja tantrismi aluseks on usk, et päämine naisjumalus on kõigepäält kehastunud emas, kes selle adepti sünnitab. Siis ta on selles naises, kelle ta omale võtab šaktiks, ja kolmandal korral ta ilmub mõrtsukana, tähendab tapjana, Kaalina, siis kui adept saab vanaks ja hakkab nagunii surema. Seega siis ideaaliks on igavesti moonduv ema, Magna Mater.

Suremise ja taassünni või ülestõusmise-taassünni ideoloogia meenutab ju küll natuke kristlust ja Siberi suhtes võiks väita, et kõik need mõtted on nestoriaanide, tähendab Siberi kristlaste kaudu imbunud šamanismi, sest üks mongoli hõim (Er(ke)giid ) oli kristlik. Aga asi ei piirdu ainult Siberiga. Nimelt üks eskimo nõid seletab, et ehkki ükski nõid ei suuda seletada, kuidas või milleks, ta ju ometi võib väe kaudu, mis ta meelemõte saab sila’lt (see on mingi maailma läbiv vägi), eemaldada liha ja vere endalt, nii et jäävad vaid luud. Siis ta peab nimetama kõiki kehaosi, iga konti selle nimega. Selleks ta ei tohi kasutada harilikku keelt, vaid ainult nõidade eri ja püha keelt, mille ta on saanud oma õpetajalt. End vaadeldes nõnda alasti, ilma kaduva ja üürikese liha ja vereta, ta pühendab iseenda sellessamas pühas keeles oma suurele kohustusele selle kehaosa kaudu, mis on seatud panema vastu kõige kauem päikese, tuule ja aja toimele.

Sellele võib lisada eskimotest ja kristlastest kõige kaugema Siberi rahva, nganassaanide kaks umbes sihukest juttu. Esimesest on selge, et inimene on ise kogenud seda, teises on lugu natuke teisiti, kirjeldus võib olla teoreetiline vähemalt osalt. Tulevane šamaan läheb kõrves, kus tema sammudest ei jää jälgi. Eemal on kõrged kivid (sõna võib tähendada ka «mägi»). Kolmandal päeval alles ta jõuab pärale, iga kivi sees on auk ja ühest august ta astub sisse. Sääl sees istub alasti mees ja tõmbab lõõtsa, igal lõõtsal on kolm ava, need pahisevad nii, et mehel kõrvad nagu kurdistuvad. Sepad jalad on laiali ümber tule ja tule kohal on poole maa suurune pada. Sepp küsib, kes tuli, haarab selja tagant kojasuurused pihid ja tõmbab tulevase samaani enda juurde. See ehmub nä, et teeb enda surnuks. Sepp lõikab tal pää otsast, tükeldab keha ja paneb patta. Sääl keeb ta kolm aastat. Põhjapoolsel küljel on kolm alasit, ühelainsal alusel. Sepp paneb lõigatud pää esimesele, teisele, need kumbki ei sobi ta meelest - tuleks vilets nõid ja õel. Siis paneb ta kolmandale, lööb mõne korra haamriga ja haamril on sees auk, pää kargab august läbi. Sellest järeldab sepp, et pää väärib korralikku sepistamist. Võtab pää, vasakuga katsub vett kolmes pajas. Esimeses kahes on sepa meelest vesi liiga soe, kolmandas on paras, nii nagu tervele inimesele kohane. Siis paneb ta pää sinna - see on kohutavalt külm ta meelest. Siis valab sepp anumasse kõik muud kehaosad, kõik lihased eraldi luudest ja selgub, et tulevasel nõial on kaks üleliigset lihast ja üks luu. Sellepärast ta saab ka kolm nõiakostüümi, kolm naist ja elab edaspidi kolmes olekus (igal nõial on mõni liigne kehaosa). Siis ütleb sepp: «Vaa,ta, su üdi on saanud jõeks.» Jogi ongi kojas ja sellel ujuvad tulevase nõia luud eemale. Sepp tõstab nad säält pihtidega kaldale ja need kattuvad uuesti lihaga. Eraldi jääb lihatu, nahatu kolju. Siis käsib sepp: «Loe kirju oma pää sees.»

Ja tulevane nõid teeb seda. Praegu kordub see nõiaga igal aastal uuesti ja lugeda olevat kaunis raske. Sepp katab siis ta pää lihaga, jätkab kere õtsa ja ütleb talle, et on lugenud ära kõik ta juuksed ja õnnistab ta nõiaks, kuni juuksed helevalged ja jalgade nõrkemiseni ta võib elada 200 aastat (nõid-jutustaja lisab muidugi, et ta ise seda ei usu). Sepp võtab ära ta endised silmad siis ja paneb teised, mis nõia arust praegu on tal kuskil naha all. Seepärast ta nõidumisel ei näe loomulike silmadega, vaid nendega, mis tal sääl on asemele pandud. Need on hoopis paremad silmad, sest need näevad kadunud asjugi ja ta loomulikud silmad võivad olla kinni seotud. Siis sepp nimetissõrmega, mis ühteaegu terasnaaskel, puurib läbi ta kõrvad ja ütleb, et ta hakkab kuulma taimede kõnesid. Siis puurib augu kuklasse, nii et ta kuuleks nendegi taimede sõnu, mis selja taga. Ja nii ta on saanudki võime mõista taimede juttu ning imestab isegi selle üle.

Seljataga on mingisugune pisike mätas soo pääl ja rohi, mis selle pääl kasvab. See nagu inimene hoiatab ja juhatab, kuhu nõial tuleb minna, kust otsida inimest, kelle meel on läinud kaotsi või kes ise on kuskile ära eksinud. Ja siis nõid ei tea enam, kas tuul või keegi teine kannab ta ära. Järsku ta seisab kuskil mäeharjal, kus tal hakkab soe ja hubane. Astub sisse ühte kotta ja virgub. Ja selgub, et ta on kodu ema ja isa juures. Siis edasi muidugi see nõid on 7 aastat poolhull. Sõidab sihitult sinna-tänna, laulab, öösel teda kiusavad igasugused vaimud. Seitsme aasta lõpul ilmsi kohtab inimest, kes paneb talle suhukunagi väljalõigatud, keedetud ja karastatud südame. Südame ta oli kaotanud juba enne sepa juurde jõudmist.

On ühe teise nganassaani nõia jutt ka olemas. See on hulga segasem ja osalt küllap konstruitud. Lahkusin sellest kojast ja läksin teise. Usun, see oli mu enda oma. Inimesed istusid tule ümber, mehed teisel, naised teisel pool. Ma ei läinud sisse inimesena, vaid luustikuna. Ma ei tea, kes oli närinud mu paljaks ja kuidas see oli juhtunud. Kui silmitsesin inimesi, ei tundunud nad mulle enam tõelised inimesed, vaid rõivastatud luustikud. Koja põhjas seisis alasi seitsme ninaga. Nägin naist, kes tundus olevat tulest. Nägin meest, kel pihid käes. Naisel oli seitse ava kehas, nendest võttis mees pihtidega rasvatükke nagu tule seest, pani need alasile ja lõi neid haamriga. Kui raud jahtus, pani mees selle tüki tagasi naise sisse nagu tulle. Kuigi Iees põles tuli, mees ei kasutanud seda. Vaatasin ümber, lee kõrval seisis üks naine, kes nahkadega õhutas tuld nii et sädemed tuiskasid. Mees võttis tüki rauda, pani alasile ja lõi oma haamriga, mis kõik ühe varre otsas. Iga löögi puhul tuiskas sädemeid välja läbi suitsuaugu. (Edasine ei ole kuigi selge.) Puhuti sellel tulevasel nõial on puujuurtest kerkinud kaaslane, kes ta käest küsib kõiksugu asju. Edasi osalt nõid seletab ise, osalt kaaslane, hoomatud nähete olemust. Päriselt selgub ainult, et need rauatükid on tulevased ripatsid nõia rüü küljes. Need mees ja naine on nõidade ürgus, kellelt hiljem tuleb paluda luba rõivaste ja trummi valmistamiseks. Tuiskavad sädemed on linnud, nendetaolised hanekujud tuleb panna nõia rüü seljale. Siis lugu jätkub: kui ma astusin sisse luustikuna ja nad sepistasid, siis see t ä h e n d a b , et nad sepistasid mind. Kui lüüakse sääreluid või midagi muud ja tõuseb sädemeid, siis tõuseb üks nõid mu sugupõlves. Väljunult ka see nõid näeb suurt jõge lähedal, pool sellest voolab põhja, pool lõunasse. Põhja poole voolab surnute vesi, lõuna poole laste vesi ja sääl,kus need lahknevad, on koht, kust nõid sukeldub Toonelasse.

Põhja poole voolava veega läheb alla, lõunapoole veega tuleb jälle tagasi siia maailma. Sellest teisest kirjeldusest on ilmne, et sellel mehel ei ole sepistajaga olnud säärast suhet nagu esimesel, kuigi asjast ta teab. Aga ta nähtavasti räägib mingisuguse traditsiooni alusel, mis nõuab suhtlemist kellegi sepistajaga.

Taolisi kujutelmi on aga ka nganassaani ja eskimote vahemaal. Jakuudi nõiad kinnitavad, et luud lahutatakse koost raudkonksuga, puhastatakse lihast, silmad võetakse välja, kõik keha vedelikud visatakse ära, siis kogutakse luud ja ühendatakse raudkõõlustega. Või siis: tulevase nõia lihatükid jaotatakse kõik ära haiguste vaimudele ja surmale. Seepärast nõid on võimeline võitlema nende vastu.

Altai nõid lõigatakse tükkideks ja keedetakse pajas, vahel on keetjaiks ja söÖjaiks need nõiad, kes enne teda, ta omad esivanemad88. Aga enamasti ei ole sääl seppadest juttu. Üks lugu, mis kirjutatud Castreni poolt juba, siiski on. Sääl läheb üks tüdruk Toonelasse otsima oma venna pääd, mis viidud sinna. Tee pääl ta kohtab 40 meest, kes teevad haamreid, 40 saage ja 40 pihte, ning nende haamerdamine on nii kõva, et kõma juba hirmutab eemale. Ja selle sepikoja kümnendas toas põletatakse üht sangarit, põletatakse ainult seepärast, et ta on keeldunud oma feodaalisandatele maksmast tribuut!. Nõnda siin ei ole seppadel õieti mingit ülesannet, kuigi nad esinevad. Siit järgneb aga, et seppade kompleks on Altais olnud Sellega ühenduses on veel kaks tähtsat probleemi. Esmalt juba 1886. üks jakuut seletas või vähemalt usuti juba, venelasedki uskusid, et nõia rõivale on õmmeldud kas metallist või kalevist ribad, samuti jalatsitele ja jumale. Jakuut kinnitas, et need on ühe kurja vaimu keha elemendid. Pärastpoole selgus, et see on nõia oma luustik. Sama kinnitasid ka ketid ja mitmesugused altailased, kui uurima hakati. Nõnda siis nõid kogu aeg kannab oma luustikku.

Sellega ei ole muidugi reaktualiseeritud surmaülestõusmise, või nagu indogermaanid ja Jungi koolkond nimetab, «initsiatsioonidraama», vaid sellega nõid kogu aeg teatab, et ta on ühtaegu elus ja surnud, võimeline toimima mõlemal maal. Väga sageli see luustik on pooleldi linnustatud, selleks muidugi, et nõid võiks vajaduse korral minna taevassegi. Nõid kannab säärast rüüd sellepärast, et ta peab näitama, mida suudab. Kõik need, kes teda näevad, peavad teadma, kes ta on. Ei siis mitte seepärast, et ta oma initsiatsiooni alati peaks veelkordselt lavastama, sest seda mängu pole tal vaja enam teha. Aga taevastele ja Toonela jõududele on tähtis teada juba ette, kes ta on, et nad teda ei puudutaks, või et nad hoiduks ta eest kõrvale.

Seepärast ei ole üldse põhjust siit hakata otsima mingisuguseid tantra-budismi jääneid. Lamaismi tsamtantsus, nn kuraditantsus, esinevad küll ka luustikud. Kuid siin lood on vastupidi: luustikud on pärit Tiibeti šamanismist ja neil pole budismiga mingit tegemist. On teine seik veel, nimelt sepp ise. Sepp peab ilmselt olema hiline, sest enne metalle ei saanud sepal olla sihukesel kohal mingit ülesannet. Kuid metallikultuur Siberis on võrdlemisi vana. Obi-äärsed pronksesemed on vist ajast 1500 enne Kristust ja metallikultuuri keskus ei tarvitse olla Altais ainult. Uuralis on sama hääd ja võibolla veel paremadki võimalused pronksi saamiseks kui Altais ja päälegi on selge, et nt needsamad nganassaanid ei ela ju igimuistsest ajast Taimõris, vaid nad kunagi olid kaugemal lõunas, kus metallikultuuriga hõlpsam oli puutuda kokku. Ja lisada tuleb veel, et handi «tšeepän», mansi «seepän» - «nõid(us)», mis P. Hajdü järgi on komi laen, J. Fazekase arust on «sepp» ja tema arvates sepp oli ka kunagi nõia nimetuseks. Niisamuti on ka täiesti võimalik, et ka «tark» oli kunagi sepa nimetus, sest viimati on ju kõik sepa toimingud kuidagi taolised nõia omadega. Metalli haamerdamine, trummilöömine, lõõts ja trumm, ja me võime rahulikult tunnistada, et sepistamine ei ole meile sugenenud kuskilt Läänest. Läänest on pärit ainult mõni metalli nimetus. «Sepp» on oma, «alasi» on oma sõna ja ka muud, mis sepistusega ühenduses. Uurali-Obi kandis juba 1500 kasutati vaske. Asustus oli küll hõre vahemail, aga sääl (eriti Sverdlovski- Tobolski vahel) kaunis tihe, nii et säält võidi vaske eksportida meilegi. Ei tarvitse läänest olla tulnud vaske suuremal määral; raua suhteski võib vaielda, kust see pärit, võibolla hoopis lõunast.

Iseasi on siinjuures kõik see, mis tulevane nõid näeb oma visioonis. Mõned kirjeldused on peaaegu sellised, mida võib leida hiliskristlikes apokalüpsistes. Võiks jällegi hakata arvama, et kas ei leidu kristluse mõju. Eriti sellepärast, et siin on midagi väga segamini. Osa asju, mida tulevane nõid näeb, tähendavad miskit, s. t on sümboolsed. Näiteks, et hää mees ja naine Toonelas magavad kirvetera pääl; halval mehel ja naisel on mitu härjanahka all ja neil ei ole ruumi nende pääl. Kuid ometi selle Kubaiko loos, kes käib Toonelas, esineb ka kõiksugu muid imeasju, millest osa on täiesti selgelt mõeldud karistuseks teatavat laadi pahadele olenditele. Karistustes ilmneb tõenäoliselt kristluse või budismi mõju, muude asjade suhtes seda arvata ei saa. Sellepärast, et näib olnud iidseks surnule enne haualt lahkumist rääkida kõigest, mis ta tee pääl kohtab. Euroopas oli säärane komme rumeenlaste! ja osseetidel, aga säärane komme on ka neenetsitel, Põhja-Ameerika indiaanidel ja see komme õigupoolest esineb Tiibeti Surnute Raamatus. Komme siis on vanem kui kristlus, ning Sternberg! järgi olemas ka nanaidel ja orotšidel. Ainult kõige kõrgem nõid on suuteline surnut juhatama tee pääl teise maailma. Olnud nõnda, et kui nõid näeb, et surnu läheb jälle kuskile kõrvale, ei lähe õiget teed mööda, siis ta hakkab nutma ja kõik teised nutavad kaasa.

Rumeenlaste ja osseetide puhul on see asi väga imelik, sest taolist toimimist ei ole kuskil indogermaanide juures mujal. Nähtavasti on hunnid, avaarid või mõni veel varem Aasiast tulnud rahvas need, kellelt see tava pärineb. Tähtis oli, et surnu jõuaks õigesse kohta, ei jääks «ula» maa peale kolama.

Ja siit muidugi selgub, et esivanemate kultusest selles mõttes nagu nt Indias, Kreekas, Roomas, ei saa üldse olla juttu. Esivanemad ei ole mingis mõttes jumalused. Nad võivad maa pääl tagasi käia, aga see ei tähenda, et nendest kunagi võiks kujuneda mingi panteon. Olgu siis hõimu või suguharu esivanem pääjumalusena või kuidagi taoliselt.

Tapmine ja taassepitsemine on üks väheseid jooni väheseis nõiakutsumislugudes, mis enam-vähem selge. Muid sääraseid annab otsida. Siiski üks on veel, mis on võrdlemisi levinud. Selles võiks leida budismi või šaktismi, tantrismi mõju. Küllap aga seegi kujutlus on vanem ja ühenduses arvamusega, et korilasel metsas küttimisel võib juhtuda tegemist metsanaistega. Võrdlemisi sageli eeldatakse nimelt, et nõid on abielus oma vägihaldjaga või, kui tal neid mitu, siis ka mitmega. See naine või need naised käsutavad nõia pisemaid abilisi. Umbes nõnda siis nagu metsanaised suhtuvad kütti. Nad hoolitsevad selle eest, et kütil oleks alati saaki. Seda arvamust Sternberg on päris hoolega taga ajanud ja mainib, et teda on jakuutidel, nanaidel, burjaatide!, soridel, teleuutidel, tšuktšidel ja sölkuppidel. Viimaste puhul on huvitav, et nõial on kaks sellist naist. Teine on metsavaimu tütar, kes istub ta saani ees ja juhib seda, teine on veevaimu tütar, kes juhib ta venet. Need võtavad ta kaasa siis, kui šamaanitrummi «elustatakse», ja sel juhul näitavad talle kõike, mis on lõunamaal.

(Neenetsitele ja ugrilastele on lõunapoolne maa (Mortim-muu) eriti tähtis sellepärast, et linnud tulevad lõunast ja lähevad sinna, kus on ainult päike ja kõrb. Miks linnud sinna lähevad, pole seletatud. Ühtede jutu järgi lähevad koguni õiged surnud ka sinna.) Ja burjaatidel koguni ametisse asuva noore nõia ja tema taevase naise pulmi tuleb pidada enne, kui ta üldse nõiaks saab. Toimitakse nõnda: ta asub sinna trummi sisse ja üks mees on valitud trummile isaks, äiaks, kellele tuleb nõial maksta nii nagu oleks ta kosinud selle tütre. Seda on ka neenetsi nõidadel, kui ta oma vaimu kutsub, siis on nad Lehtisalo tõlkes «minu lesed» või «minu armukesed » ja need nimetavad nõida ka «meie armukene». Vahel võib selle asemel neenetsi nõialauludes esineda ka näiteks nii, et «mu suur naine», «mu lesk». «Suur» tähendab siin ka «kõige vanem», siis muidugi esimene naine; või «minu hiiu tütar» või üks nimetus, mida Lehtisalo tõlgib lihtsalt «haldjasemand» (Fee, njeejeerv).

Seda mõtteviisi on ehk olnud kunagi natukene teisel kujul juba kõikidel indiaanlastelgi, sest sääl eeldatakse ka, et nõid kuidagiviisi oma liitlastega samastub, emb-kumb, kas siis liitlane on ta sees või kogu aeg ta ümber. Ka nanaide arust on see naine (ajami), kes tavaliselt viibib ta mütsikellukeses, ühtaegu ta «meelemõistus ».

Aga siin, mis puutub Siberit, võib muidugi arvata, et midagi on budismist pärit, sest burjaatide! toimuvad pulmad kindla rituaaliga ja burjaadid on peaaegu korralikud tantrikud.

12. Psühholoogilis-filosoofilist

Küllap on muidki asju, mis kõikidel boreaalsetel nõidadel kutsumisel ühised. Aga kahjuks lugu on ju nõnda, et kui nõidade vastu huvi on tuntud, siis küsitakse ainult, kas ta on pärinud oma ameti või on ta saanud otsese kutsumuse. Siis mihukesed toimingud peavad olema. On tuntud huvi rituaali vastu, kuid «metsamehest» nõia elamuste vastu ei ole suuremat huvi olnud kellelgi. Ma ei ole ühtegi korralikku kirjeldust lugenud sellest, mida nõid räägib pärast seda, kui ta on mõne hinge tagasi toonud oma arust, mida ta oma meelest vahepääl on teinud ja kogenud. On kirjeldatud ainult seda, kuidas protseduur toimub. Loomulik on küll aga, et seegi kirjeldus ainult noorte nõidade käest oleks eriti huvitav, sest vanad kuidagi tarduvad, neil hakkab korduma ükssama kogemus ja reaktsioon. Või erineb ainult see, et ta käib ühel või teisel kohal ja kohtab mitmesuguseid olendeid vahepääl. Väga pikki kirjeldusi loomulikult on nõia rõivaste, trummi ja kõigi muude atribuutide järkjärgulisest valmistamisest. Ja ravimisprotseduure on isegi Lõuna-Ameerikas vahel kirjeldatud paarikümne lehekülje pikkuselt. Harilikult need kirjeldused lõpevad sellega - vanemal ajal vähemalt -, kui palju tuleb nõiale maksta. Kuigi juba 1880. paiku Siberis nende inimeste, kes olid asjaga täiesti tuttavad, tähendab, kohalike elanike teadete järgi olid nõiad enamasti väga vaesed.

Nt jakuudi šamaan oli saanud ainult 5 kopikat protseduuri eest, kui ta vahel paar päeva oli sääl tööd teinud ühe haige kallal. Ja 5 kopikat oli see raha, mis sai ühe jänese naha eest või ühe orava naha eest tol ajal. Väga sageli ei saanud nõid üldse midagi, sest ka see ohvriloom, mille ta laskis mingisugusele haldjale anda, tuli tähistatult vabaks lasta. Sellele lõigati mingi märk kõrva külge või aeti nahka maha kuskilt ja lasti lahti. Teda ei tohtinud tappa ega temaga midagi muud teha, ta pidi elama nii nagu tema soovib. See tava on võrdlemisi üldine Siberis ja Tiibetis, võis juhtuda isegi hobusega nõnda.

Kõikide kirjelduste häda on see, et kirjeldajal on teooria ette valmis, ja kui need kirjeldused kõrvutada, siis ilmneb esmalt see, milles kirjeldajate teooria erineb. Embkumb, kas siis nõid on tembutaja, vaimuhaige, ja sellepärast kirjeldaja registreerib ainult need osad, mis talle näivad õigustavat tema eeldust. Ja kui ta otsima hakkab midagi, siis ta paneb tähele ainult neid seiku, kas ta tahab või ei taha, see ei loe enam kuigi palju. Lugu on umbes niisama nagu arstiga, kes juba ette on kindel diagnoosis ja küsitleb siis ainult neid sümptoome, mis kinnitaksid ta eeldatud diagnoosi. Nende varal alles, nõidade puhul veel hullemini, ta hakkab siis korraldama anamneesi: nõid jutustagu just teatavaist asjust. Enamasti tahetakse ikka nõnda, et vähemalt ühe rahva ulatuses peab kõik ühtlane olema, ja väga harva juhtub mõnesse kirjeldusse märge, et kirjeldaja on näinud teist raviprotseseduuri, mille nõid toimetanud, ning see olnud hoopis erinev eelmisest. Seda juhtub väga harva, et inimene viitsib kahte päält vaadata. Nii objektiivseid kirjeldusi, nagu nt kultustseremooniate kohta, ei ole üldse olemaski. Võibolla neid ei saagi olla, kas nõid isegi suudaks, sest kui ta õpetaks, kui ta dikteeriks oma teadmist säilitamisekski, ta ei saa ju iialgi kõike öelda, ja just ehk kõige olulisemat mitte. Sest ühelgi inimesel ei ole võimalik ühtaegu jälgida iseennast ja kogeda midagi sääljuures. Elamuse kirjeldamiseks peab inimene endast väljas olema päältvaatajana. Tagantjärgi saab ta ainult rekonstruida selle, mis talle meelde on jäänud. Aga see, mis talle meelde jääb, on valik teatavate eelarvamuslike dogmade järgi.

Muidugi oleks võimalik kujutella, et inimene saab enda ka mitmeks teha ja üks osa vaatab teist päält. Aga sel puhul on ju õnnetuseks, et reaalsus voolab kiiremini, kui inimene suudab teda jälgida. Kui te kunagi olete ennast tähele pannud enne magamajäämist just, kui palju teil mõtteid pääst läbi käib, siis järsku tuleb teil pähe, et nüüd vist olete avastanud midagi väga hääd. Niipea kui te selle mõtte mõtlete, ei tea te enam, mida olete avastanud. Ja siis näete ka, kui väga kiiresti käib poolteadlik meeliskelu. Kõik, mis te kogesite, oli loogiliselt väga selge ja liigendatav, aga niipea, kui ta nõnda mööda on, ei ole öeldav seegi üldse, mis asjastki ta oli.

Enda kohta näiteks öelda: olen oma teada kolm korda eluajal rääkinud väga tarka juttu teistele inimestele. Oli ainult kõneleja ja kuulaja, võibolla mõni kõrvaline oleks meeles pidanud. Pärast sellise targa jutu rääkimist mul ei olnud endal meeles, mis ma olin rääkinud. Küsisin nende käest mõni päev hiljem, kui mulle meelde tuli, et midagi imelikku rääkisin. Aga nemad oskasid ainult vastata, et ei mäleta, aga küllap kuuldu nende sees on olemas.

Ei ole ainult sellega nõnda, vaid nõnda on terve reaalsusega. On indogermaanlastelt päritud rumal kujutelm, et reaalsus on kuidagi staatiline, et on üldse teatava sünkroonilise lõikega öeldav, mis ta on. Sest sellel silmapilgul juba, kui see lõige teha, ei ole toda lõigatud reaalsust enam olemas. Liiatigi selles lõikes paratamatult minevikku ja tulevikku pole, kuid reaalsuses ometi ei leidu midagi lahus ajast.

Teadvuse kadu nõia ekstaasis meele irdunult ei ole identne surmaga, selle vältel meel toimib just väga energiliselt ja väga kiirelt. Ja sõltub inimesest, kui oskuslikult ta siis toimib. Kui nõid ekstaasist tagasi tuleb, siis ta mäletab ehk täiesti selgelt ainult viimaseid hetki enne tagasitulekut. On võimalik, et seegi on treenitav, et siis, kui inimene kogu aeg katsub end jälgida, siis ta saabki aina kaugemale-kaugemale tagasi. Kuid kahtlane tundub ometi, kas meenutatu kvaliteet on seesama, mis kogetu oma. See tagasitulek ei tähenda, et inimesel m ä l u taastub,, nagu nimetatakse, vaid ainult seda, et meel taastub.

Nõid peab vahel ju väga kaua meenutama, kes ta on, kus ta on, mis ta on teinud. Ma ei tea, kas te ise seda kunagi olete kogenud, aga seda saab kaunis hõlpsasti ise kogeda, sest kergel kujul võib «mälu kaotada» väga hõlpsasti, aga see ei tähenda, et meel oleks kadunud. Sest selle kestel inimene võib elada täiesti reaalselt, väga intensiivselt: tähendab, kõik värvid on teistsugused, tuul on teistsugune ja inimene on nagu mingisugusest koormast vaba. Tal ei olegi suuremat tahtmist tulla tagasi, hakata meelde tuletama, kes ta on ja mis ta on teinud. Ta ei mäleta ühtegi oma tuttavat ega ühtegi tegemist enam, mitte üht raamatut, mitte midagi ei ole meeles, et ta on ainult üks elusolend ja vastses elus siis. Võih olla, et mõni inimene saab väga kerge vaevaga seda kogeda. Nõia kogemusest eraldab sellist kogemust oluliselt ainult kaks eeldust. Uks eeldus on see, et säärases olukorras meel astub kontakti teiste inimeste või hoopis ebaharilike meeltega. Ja teine eeldus nõial on see, et selles olekus on võimalik toimida kellegi kolmanda või neljanda kasuks, või ka kahjuks. Ja üldeelduseks, et viimane võimalik oleks, tuleb eeldada, et kõik teised inimesed, kes on ümberringi, mõtlevad samuti, et inimese hädade tingijaks on mingi viga või mingisugune eksitus inimese enda meeles. Ja need kaks eelduste eeldust lahutavad meid šamanismist, sellest maailmapildist, mis nõial on. Sest meie ei usu ju seda, et selles olekus oleks võimalik suhelda mingisuguste muude vägedega, kellegi kolmanda või neljanda kasuks. Ja ei saa meile keegi sugereerida, et me hakkaksime uskuma. Nii et, kui ka selline mälukaotus, transsi sattumine, on võimalik, me teeme sellest hoopis teistsugused järeldused. On muidugi huvitav jälgida seda näiteks, et nõiale on hädavajalik teiste inimeste kinnitus või koguni nende haldjate kinnitus, et nad teda toetavad. Seda võite ka ise kogeda, ainult teisel pinnal, kuigi te ei pane harilikult tähele, kuis see on samamoodi. Kui te midagi räägite ja saate aru, et teised inimesed teisse usuvad, siis te saate sammu kaugemale. Teie suudate seda, mida te harilikult ei suuda. Võite rääkida targemini ja selgemini. On nii, nagu oleksite redeli pääl läinud veel ühe pulga kõrgemale või madalamale - sõltub suunast. Tõenäoliselt inimene teab nõnda rohkem ja näeb ka rohkem ning võimatu on öelda, kas see rohkemteadmine ja rohkemolemine oli inimeses endas juba olemas või sai ta selle nende teiste inimeste meeltelt. Üks on aga kindel, et selles olukorras, nii nagu nõia juttudestki ilmneb, enam edasi minna ei tohi. Ei tohi hakata kõrgemaid astmeid taotlema, sest niipea kui inimene siis veel ühe redelipulga võrra tahaks kõrgemale minna, siis ta on maas all otsemaid.

Ta ainuke taganemisvõimalus on kuidagimoodi hakata avardama seda pinda, millele ta on jõudnud. Sest muidu ta kaotab kontakti oma ümbrusega, olgu see ümbrus siis elusad inimesed või inimeste meeled või need haldjad, kellesse need kõik usuvad. Kui ta siis hiljem hakkab mõtlema, on lugu täpselt samasugune nagu see, mida rääkisin oma kolmest kõige targemast jutust. Ta seda ise ka enam ei mäleta, mis see oli, mis ta sees oli rohkem sel korral. Kui teised ka ei mäleta, siis on see igavesti kadunud, sest on väga kahtlane, kas keegi just sama enam kunagi saab tagasi. Võib olla, et nõnda saab mõni kord eluaja kestel üldse kogeda, kui inimene ei oska säilitada ja ehitada edasi. Siit läheb arusaadavaks, miks ja mida nõid pidi õppima, sest umbes sihukesi asju talle õpetatigi ja vahel umbes selliste meetoditega nagu hiljem zen-budismis. Castren räägib ühest neenetsi nõia õpilasest, kes kuidagi ei saanud aru, mis talle seletati. Järsku andis õpetaja talle müksu kuklasse, hästi kõva müksu, ja siis oli õpilasele kõik selge, sest ta nägi - kõik kohad olid vaime täis.Siit võiks nüüd näida, et ma pean kõike säärast reaalseks ehk tegelikuks, kuid see väide oleks lausa väär, sest ta ei tähendaks midagi. Esmalt tuleb ju öelda, mis asi see tegelikkus üldse on. Kõik tegelikkused on illusioonid, ükski tegelikkus ei ole reaalsus, vaid reaalsuse tõlgendus. Reaalsus ise on transtsendentne. Meie endast iialgi välja ei saa ja meie ei saa iialgi ühegi asja sisse. Meil on olemas ainult see, mis meie sees on - immanentne reaalsus ja immanentne reaalsus on tõlgendus. See, mida meil suvatsetakse nimetada tegelikkuseks, ei ole mitte mingis mõttes reaalsus. Kui te hakkate inimest käest küsima, mis see on, siis nad hakkavad kohmerdama «tegelikkuse» kallal ja väga segast juttu nad räägivad. Reaalsusel ei ole ju mitte midagi tegemist puhtseltskondlike suhtumistega: positsiooni hankimine, selle prominentsuse säilitamine või prominentsuse astmele vastav käitumine, mis on sellele tegemist reaalsusega! Ei ole reaalsusel ka midagi tegemist sellega, mida tavaliselt suvatsetakse eluks nimetada. Vana Ado Grenzsteini fraasi järgi - õpi elust enesest, ta on tõsi igavest
-  mis selles fraasis «elu» tähendab, seda Grenzstein ei seletanud ja seda ei oska ükski inimene seletada. Mis see «elu» on? - kas see on maja või auto või televiisor või soome saun, sest öeldakse ju, et kellel kõik need asjad olemas, sellel on rohkem elust. Igatahes need asjad ei ole reaalsus. Usk, et tegelikkus on säärane ja meie mõistus on ainult selle jaoks, et säärast tegelikkust kogeda, et meie meel peab alati funktsioneerima säärase tegelikkuse koordinaadistikus või nendes raamides - see on minu meelest veel lapsikum ja naeruväärsem nõue kui see usk, et reaalsust on alles siis võimalik kogeda, kui meel on lahkunud igapäevasest tegelikkusest, - ükskõik mihukene see igapäevane tegelikkus siis olekski. Viimasel ütlemisel on m õ t e t vähemalt, aga sellel, et reaalsus on mingisuguse linna või mingisuguse küla igapäevane tegelikkus
-  see on jäma ja kõige lapsikum jutt, mis inimene võib üldse oma mõistusega ajada. Sest alles siis, kui inimese meel või «meelemõistus» (nagu meil öeldi, kui «meel» hakkas paljusid asju tähendama) lahkub sellest, siis ta on alles tõepoolest ärkvel ja alles siis võib hakata rääkima, et ta mingis kontaktis on reaalsusega. Niikaua küll, kui inimene usub, et ainult ühiskond ja ainult inimkond on reaalne ja kõik muud asjad on illusioonid - nii kaua võib rääkida seda tavalist juttu, et need ongi tegelikkus. Aga maailm ei ole nii pisike, nagu ta oli sel ajal, kui indogermaanid selle teooria lansseerisid.

Maailm on kohutavalt suur ja inimese kontakt reaalsusega ei ole mitte kontakt seltskondlike seikadega, vaid väga kohutavate asjadega, mis inimesest mitte midagi ei hooli. Kui te tunnistate tegelikkuseks selle, mis teil ümberkaudu, siis peate otsekohe ütlema, et te olete juhusliku teinud absoluutseks. Sest iga olemasolev asi absoluutseks tehtult on täpselt sama mõttetu, nagu keegi tahaks 100 aastat tagasi möödunut tunnistada absoluutseks ja kolida sinna tagasi. On sihukesi fantastilisi romaane isegi, mis isegi New Yorki 1880. paiku peavad elamisväärseks kohaks, võrreldes praegusega. Ometi seegi oli samuti juhuslik nagu praegune. Ja ei ole ühtki inimest arvatavasti, kes tunnistaks absoluutseks sajand tagasi usutud loodusteaduslikku tegelikkust. Ainukene erand on ehk «Eesti Raadio», kes oma «eetris» olemisega ja «eetris » esietendusega ja küllap kõikide muude asjadega elab 100 aastat tagasi vähemalt. Kui te kõik need asjad 100 aastat vanadest raamatutest üles otsite, mihukeses maailmas, tegelikkuses tolleaegne inimene elas, siis te saate kaunis ebameeldiva pildi, ei põrmugi vaimustava. Teiselt poolt, väga kahtlane on, kas mingit alust on praegust pidada absoluutsemaks. Inimese kohta võib öelda, et inimene «ei ole muud kui» magu või suguosad, aga sellest ei järgne, et terve reaalsus oleks magu või suguosad, et tervet universumi tuleb samamoodi mõista ja kontakt universumiga on sellel pinnal võimalik.

13. Lõpetuseks

See, mis ma siin nüüd öelnud olen, võiks olla põhimõtteks boreaalse mentaliteedi pikemal kirjeldamisel, m e n t a l i t e e d i , sest usund või maailmavaade on liialt piiravad ja indogermaanlikud terminid. Kui selle alusel kirjeldada edasi, siis tuleks pilt muidugi tublisti erinev olemasolevaist. Need on mu meelest puudulikud või ekslikud, sest emb-kumb, kas nende koostajate teadmised on ahtakesed, või on nad väljunud tõestama mingit indogermaani teooriat, mis neile miskipärast on meelepärane, oma esivanemate ülistamiseks harilikult. Viimane kehtib muidugi ka arvamuse kohta, sest mina tahan ka näha esivanemaid teatavaina. Võib öelda, et ma tahan neid terviklikumateks näha, kui nad olid, n-ö puhtamate olevustena.

Arvan aga, et ollustena esivanemad tõesti olid puhtamad, nii et puhtam raud, puhtam germaanium või ükskõik, mida tahate võrdluseks võtta. Nad ei olnud veel säärased sulamid, nagu meie oleme. Ei ole mõtet mainida loodusmütoloogiat, sest piiratult on loodusmütoloogia õigustatud. Inimesed olid tõesti vaimustunud päikesest, kõuest, kuumast, puist ja loomadest. Kas või nganassaani lugugi, kuidas igal taimel on päikesejuurteks nöör, mis ühendab seda taime päikesega, kus ta saab kasu ja väe. Aga sellest ei järgne sugugi, et kogu folkloor tuleks tõlgendada nt päikese igapäevase elukäigu kirjeldamiseks: kuidas päike hommikul on pilve taga jne, nii nagu tehti 100 aastat tagasi. Samuti on selge, et alati on olnud midagi euhemeristlikku
-  Euhemeros oli see kreeklane, kes väitis, et kõik jumalad on tekkinud sangaritest, kelle elukäiku on vääriti seletatud -, sest inimestel on kalduvus pidada endast tublimateks muistseid olendeid. Handi-mansi lokaal jumaluste ja sangarite vahe on täiesti ähmane, laplaste suus laulud kaasaegseist pikkamisi kujunesid muinasjuttudeks ja täitusid igasuguste elementidega vanadest müütidest. Respekt silmahakkavate indiviidide vastu oli nii suur, et praegused silmahakkavad olendid samastati muistsetega ja eeldati, et kõikidega on toimunud kuidagi võrreldav protsess. Kuid siit jälle ei järgne esivanemate kultus, ammugi siis sellel kujul, nagu K. Krohn, A. Annist ja E. Roos seda on väitnud. Annistile näiteks oli esialgu tingimata vaja folklooris veriseid viikingi sangareid, hiljem ta leppis orduaegsete pärisperemeestega ja hakkas rääkima Elust, . . . e l u s t enesest, nii nagu õnnis Grenzstein."

Mis asja see pidi tähendama, seda Annist katsus ka kuidagi seletada: Elu on ta meelest oma soo ühine elu haldjas, selle elu instinkt ja elu jõud. Aga mis see sugu tähendab, ei ole mitte seletatud. Kas see tähendab ühte ainsat liignime, mida orjal veel ei olnud? Teatavasti meil ei ole üheski perekonnas esivanemate traditsiooni, nii nagu Polüneesias näiteks, kus 30 põlve tagasi loetakse üles. Meil ei ole iialgi sugupuude vastu vähematki huvi olnud ning kümnendas põlves on esivanemast nagunii ju säilinud vähem kui üks tuhandik - sellel ei ole mitte mingit kaalu. Ja seda Annist ka muidugi ei ütle, kas tegelikult see «elu» on siis agressioon või paljunemisvitaalsus jne. Tulemused on niisugused nagu näiteks Annisti «Mehetapja Maie laul». Esimene pool on ära seletatud selleks, et see on reportaaž kunagi kogu Eestimaale kohutavast sündmusest, teine pool, kus Mai otsib varju endale, tuleb teha allegooriaks, tähendama seda, et see rikas ja riknenud tüdruk on kaotanud kontakti loodusega, loodus ei võta teda vastu, õtse nagu see, kui haab või mõni puu teda peidaks, peaks tähendama mingit kontakti. Viimati ta minetab sellegi, sest kui Mai läheb angerjaks merre, siis sääl kontakt ju ei ole kadunud, meri võtab ta vastu. Ometi on selge, mis lugu on selle laulu lõpuga. Sellist on aitioloogilistes müütides küllalt ja küllalt, et teatav inimolend peab muutuma loomaks. Näiteks: laps on kaotanud mingi asja, mida kästi hoida ja ta kardab niipalju, et ta peab muunduma. Roosi «Salme laulu» ehk «Tähe mõrsja» seletus on üks naljakamaid asju maailmas. Kui sama meetodiga hakata «Pikseriista vargust» seletama, et oli üks taluperemees, kelle nimi oli Pikker ja sellel oli üks vägev torupill ja selle üks sulasepoiss varastas, kelle nimi oli Paharett või Tühilane ja kuidagi hakati pilli tagasi hankima, siis: mis küll sellise seletuse mõte peaks olema?! Ometi ilmne on, et lugu seda ei tähenda. Selle tõlgendusviisi liidrid ei vaata väljaspooie läänemeresoome ala, enamasti koguni nad piirduvad ainult Eesti ja Soomega ning on üpris õnnetult armunud skandinaavia elulaadi, mis ju on paleuseks soomlasil. Loorits küll on tahtnud anda suure üldistuse Uurali ühisajani. Tema põhidogmad on: Uurali ajal eestlaste esivanemad olid naiselikud, unistavad, staatilised, austasid esivanemaid, olid kollektiivsed, kummardasid loodust, elasid siis ajatus hämaruses nagu mingid psühhopaadid. Ja seejuures kuldseim aeg oli muidugi kõige esimene. Uuraliaegsed nõiad olid parapsühholoogid ja parapsüühikute võimetega. Permi ajal hakati otsima juba joovastus-vaimustusvahendeid nagu kärbseseent. Esialgu Looritsa järgi anti «loodusele» sümboolselt midagi - seoti üks nöör puu ümber paari oksa vahele ja sellest aitas, hiljem hakati tõotama ohvreid ja tegusid. Seetõttu Looritsa käsitlus on kohati päris kole vägivallatsemine ja väänamine või põhimõtteline olmadeignoreerimine. On täiesti selge, et Uurali ajal pole iialgi kesksed olnud asjad, vaid liikumised. Ja just selle tõttu, et inimene oli dünaamiline, ei saanud kujuneda selgeid ega kohustuslikke süsteeme. Indogermaani staatilisuse igatsemisest ei ole jälgegi. Äärmine individualism kollektiivis võimatustas pisikestegi ja ajutistegi riigikeste tekkimise, neid pole ühelgi Uurali rahval olnud mainimisväärselt. Kui oleks olnud perekondlikku meelsust ja esivanemate kultust, siis paratamatult oleksid need tekkinud. Ühiskondlikult määravaks ei olnud üldse vanemate ja laste suhe. Loorits rõhutab patriarhaalsust muidugi. Vanemate ja laste suhe on oluline ainult indogermaani ühiskonnas. Uurali ühiskonnas, samuti indiaanidel, hiinlastel ja mujal esialgu, on ainus oluline ühiskondlik suhe - vendade ja õdede suhe igas põlvkonnas. Kuigi surnud ja elusad olid rangelt eraldatud, surnuid ei kardetud ega palutud nendelt abi enam kui muudelt: sest kõik maailmaväed, loodusväed, samuti nagu surnud, olid alati tujukad. Tüüpilised on just igasugused tujukad väed, kes aitavad ühtesid, kiusavad teisi või ühtsama inimest vahel aitavad, vahel kiusavad. Ja iga haldja enda privaatne süsteem oli labiilne, ta võis teisel päeval hoopis teist juttu rääkida. Midagi püsis muidugi ükssama: inimene, kes selle kõige taga, oli teatavas mõttes üks ja seesama, kogemused tulid ainult teisiti. Sellises ühiskonnas üldtunnustatud süsteem muidugi oli veelgi virvendavam, sest igaüks lisas midagi ja ignoreeris midagi teiste juttudest. Viimati on Looritsa rängaks puuduseks pääliskaudne formalistlik filoloogia rakendamine tõestama eelarvamusi.

Kaks näidet. Looritsa järgi on meie korralikud esivanemad kõik introverdid. Neil ei ole siis üldse afekte olemas ja ekstravertsust mingil kujul. Sellest järgneb, et sõna «viha» ei ole soome-ugri sõna, vaid on aaria laen.

See on võimalik muidugi, sest sanskriti «visa» võiks tõesti olla sama mis «viha». Aga kui nõnda toimida, siis lõpuks on «vesi» ka aaria laen, sest «vesi» on hetiidi keeleski. Loorits seletab nüüd edasi, et see sõna tähendab ju kolme asja: afekti, rohelist ja mõrudat. Ja algne tähendus olnud roheline mürgine taim, mis nõiale võimaldanud joobumuse. Veel on lisatud, et tõenäoliselt see oli «madar», sellepärast ta arvab, et madar on sama sõna mis «maran», ja «maran» on ühenduses jälle siis «manalaga» jne. Nüüd aga lugu on nõnda, et madarat ei ole minu teada muuks üldse iial kuskil kasutatud kui värvimiseks. Seetõttu ta ongi püha taim ja naise nimetuseks. Rahvalauludes on vahel - see tagab ka, et rahvalaule on skandeeritud: - mari - mürama - taara - tuleb lugeda «mu madara» ja on arusaadav, et «madar» võib kellelegi meenutada naist, sest ta on väga õhuliste õitega. Ometi on täiesti selge, mispärast sellel sõnad on 3 tähendust, ja pole tal mitte midagi tegemist madaraga. Sest on paralleel olemas: mordva «piže» tähendab «roheline, rohekaskollane, vask» ja samojeedi keeltes sama sõna tähendab «sapp» ja «mõru». Selge on, et «viha» algselt ka tähendas sappi. Sapp on roheline ja mõru, nii et kõik kolm tähendust hakkavad kokku üheainsa asja jaoks. Nähtavasti kujuteldi nõnda, et sapi eritamisega on inimene endast ka viha saanud välja, viha asub sapis. Ja organid üldse pääle pää olid kõik emotsioonide asupaigad. Võib öelda, seepärast et «viha» on sidemes mõruga, siis esivanematele ei ole meelepärane olnud tige olla, see on õige, aga see on ka kõik! Teine näide: Loorits leiab, et keeles on väljend «mõnusam põld». Võibolla te ükski ei tea, mis see väljend tähendab, aga Loorits igatahes tõlgib ta «genussbringender » - «naudinguttoov põld» ja siin ei saa enam muud lisada kui ott sa njumma, sest võinuks ometi vaadata, et juba Wiedemann taipas, mis «mõnu» säärases nidemes tähendab. Siin ei ole tegemist seksuaalse naudinguga, vaid see väljend tähendab «kombekam, rohkem kombes või nägusam, moekam, toekam, tublim ja täitsam põld». Sinu põld on mõnusam põld kui minu põld, tähendab sinu põld vastab sellele, mis põllust kujutella tuleb, paremini. Mingisugust Genuss’i siin asjal sees ei ole. Igal sündmusel on ilmselt oma lähenetav piir ja igal asjal ka, kuid see piir või see paleus (kahjuks see sõna on surnud, oleks väga sobiv sõna kreeka typos’e tõlkimiseks) ei ole iial täiesti saavutatav. Ta ei ole siis nagu aarialastele omane norm, dharma, mis väljendub defineeritavalt igas asjas ja mõistes. Meil on nõnda, et piir on olemas, aga ükski reaalne asi maailmas ei ole mingi piir, ta võib ainult lähemal või kaugemal olla, nii nagu võib öelda ka «hästi paha», sest nõnda mõtlemisel vastandtähenduslikud sõnad hakkavad kokku. Et «mõnu» hakkas tähendama ka «lahke, meelepärane, lõbus, sobiv», sellest järgneb hoopis midagi muud. Sellest järgneb, et soomeugrilased, vähemalt mordva ajast alates, on arvanud, et inimese õ i g e olemine, see täitsaolemine avaldub kergemeelsuses, kiirgavas lõbususes, tema mõnus, ning see sõna tähendas ükskord ka laulmist. Inimese «õige» olemine ei avaldu Looritsale meeldivas süngevõitu introvertsuses, milles inimene on täiesti teadlik oma eluinstinktist ja soojätkamise vajadusest, kummardab oma esivanemaid ja seob loodusele paelu puu külge jne. Siit ilmneb selgesti, et aarialastele ja ka Looritsale on oluline m i s? Mis on siin see nauding, aga «mõnu» ei väljenda üldse mingisugust m i s-i, vaid väljendab ainult seda, k u i d as üks asi peaks olema. Minu lapsepõlves ja minu kandis «mõnu» on praegugi selles tähenduses vanemail inimesil alles. Mees võis vikati löe otsast ära võtta ja niita palja varrega, siis öeldi: «teeb niitmise mõnu», mistahes muu toimingu kohta samuti «teeb seda mõnu». Tähendab, väliselt on toiming sinna poole, aga on kaunis kaugel vajalisest. Laulu «mõnu» ei tähendanud seda naudingut, mis inimene ise laulmisel tundis, vaid seda, kui korralikult inimene viisi oskas, tähendab, mis teised sellest laulustarvasid. On olemas suur hulk muidki sõnu, kus on oluline к u i d a s ja ei mitte m i s.

Kui te Looritsa Uurali sõnastiku üle vaatate, siis leiate mitukümmend sõna, mis on täitsa vägivallatsevalt väänatud tähendama mõisteid, mis olid teatavale mõtteviisile dogmadeks. Umbes nõnda, et saa eurooplaseks, aga tunnista, et su esivanemad siiski olid «suurepärased» eestlased. Nõnda ei tohi usundilugu kirjutada, nagu Loorits on teinud, ja nõnda ei tohi Eestile ka eepost teha, nagu seda Annist on teinud - see on ikkagi esivanemate solvamine! Ükskõik, et esivanemad on lahkunud maailmast ning surnute ja elusate vahel on ränk piir, ei järgne ometi, et neid, kes on oma lihtsameelsuse tõttu surnud, tuleb sellepärast hakata teotama, et nad on ära surnud, sest meiegi oma «eesrindliku aaria vaimuga» ja «elu* kummardamisega ei ela igavesti ega instinktsemalt või «suurepärasemalt». Ei ole «mõnus» meie põlve veidraid paleusi projitseerida minevikku ja sel kombel õigustada oma narre ideaale igavesest ajast igavesti kehtivaiks - staatilisiks - dogmadeks ehk dharmadeks. Nende tõeliselt muutumatuks eelduseks oli ainult, et suhtlemisviis, «mõnu», igal juhul peab püüdma olla vastav kõigele aina muutuvale, millega tegemist samuti muutlikul inimesel. See eeldus ei ole dogma, vaid paratamatu vajadus, kui inimene tahab püsida elus ega eelista surma. Surm ei tähenda selles seoses ainult inimese enda õtsa, vaid ka teatava söödava looma või taime täielist hävitamist ja muid taolisi henoilisi akte, mis boreaalse mentaliteedi järgi on lihtlabased tobedad mõrvad või roimad.

1

2013-12-10

MärksõnaMythos

MärksõnaSeened

MärksõnaSurm

MärksõnaUsk ja uskmatus