Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust

Prindi

Uku Masing

1

4. Nõia nimetustest ja Indiamaa tarkadest

Kõigepäält tuleks siis öelda, kust nimetus «šamanism» pärineb. See on evenkikeelne sõna ja sääl on ta «š» või «h»: «ša-» või «ha-man», pika a-ga, rõhk viimasel silbil, üks tunguusi-mandžude sõna, mida olevat kasutanud mongolidki, ainult selle vahega, et esimene vokaal on pikk ja rõhk esimesel silbil. Vaieldakse sõna päritolu üle. Ta võiks olla evenki oma sõna, aga sanskritis ja paalis nimetatakse «samana’ks» budhistlikku askeetigi. See sõna võib olla tohaaride ja uiguuride kaudu sattunud mandžu-tunguusi rahvaste juurde. Loomulikult on neid inimesi, kes väidavad, et kogu šamanism on pärit budhismist, kuna nimetus on pärit säält!

Kas see nimetus on india sõna, ei ole minu meelest ikkagi päris kindel ja palju see ka ei loegi, sest evenki keeles on suur hulk muid, kindlasti omakeelseid termineid. Šamaani nimetatakse «jajau». «nimngan», «idakaan», «ilõkõf»; on ka väga suur hulk verbe toimingu tähistamiseks. Õige mongoli sõna oli «bögä» ja sellest on burjaadi keeles saanud «böö». Türgi keeltes nimetati seda olendit «qam/xam», ja sellest on pärit vene tavaline termin - «kamlanie» - s.t šamaani toimingut. Eskimo termin on «angakok». Samo jeedi keeltes on kamassi «thäzbu»; sölkupi «tutebe, tytebe, cuedžebe, tõdõbõ»; nganassaani «nga, ngõda»; entsi «taar(d)ebe»; juraki (neenetsi) «taadjebe» (-dji- asemel ka -tšji-). On postuleeritud, et see pärineb tüvest «tää- daa-». Samojeedi keeltes on muid nimetusi suur hulk ja seal astendatakse koguni šamaane sõltuvalt sellest, kas ta saab liikuda ainult siin maailmas või saab ka liikuda taevas ja maa all, igal ühel on siis oma eri nimetus, ja šamaani abilistel (neid peab vähemalt üks rituaali aegu olema, harilikult on kaks) on jälle oma nimed. (E. V. Sevortian: Etimologitšeskij slovarj fjurkskich jazõkov.Moskva 1974, lk 168-170.)

Meie vana sõna oli «nõid», aga see oli tõenäoliselt säärane termin, mis mõne rahva meelest oli liiga auline kasutada või hoopis vastupidi, halvustav sõna, et see unustati. Sest jurakid ei nimeta ka oma jumalat õige nimega «Num» vaid nimetavad teda «jiillibambäertje» «elatise- andja», sest Jumalat ei ole ikka sobiv iga kord nimetada ta pärisnimetusega. Nii oli nähtavasti meie nõiaga, sest imelik see on, sõna on olemas veel mansi keeles, sääl on ta «njajt». Pääle selle on ta ainult läänemere-soome keeltes, kõikjal vahepääl puudub, kus ta võiks olemas olla. Puudub hantidelgi, kuigi handi keeles ehk on olemas, aga siis see võib olla saadud mansidelt.

Mulle, kuid vist ainult mulle, tundub võimalik, et siia kuulub ometi ka eenetsi «nojde», mis tähendab last, kelle vanemad ei ela koos. Selline on ka maatütre ja taevapoja poeg Sidõne badasi ngaa, «meid toitev jumal», kes vahendajaks jumaluste ja elusolendite vahel. Nõidu aga oli igasuguseid kategooriaid, igal oma nimetus, ja nendest ehk üks huvitavam on ida-türgi keeltes (Altai ja Sajaani türklased) esinev sõna «arbatši» ja jakuudi keeles vastav verb «arbä». Kuid tähendused erinevad. Türgi keeltes tähendab see umbes seda, mis meil «arbuja», s. t «liisuviskaja, sõnuja, ennustaja, loitsulugeja; meelitaja, muinasjutuvestja»; jakuudi keeles «haigust saatma inimesest selle looma sisse, kes siis ohverdatakse inimese asemel». Selle sõna säilimine kohati poleks imelikum, kui «nõia» kadu permi-mordva keelis.

Nõid ei ole minu arust sugugi sandim sõna kui näiteks «mahatma, riši, joogi, fakiir» või mõned muud nõnda aulised sõnad indogermaani maailmast. Aga ega mul just väga kindlat tunnet pole, et see on üks auline nimetus. Meil kellelgi ei ole, sest oleme harjunud, et kõik teiste nimetused on aulisemad. Eeldame muidugi, et neil aaria nimetusi kandvail olendeil on pakkuda meile midagi alati ja just praegu, sest kõik need rišide ja mahatmade jüngrid käituvad nõnda, nagu oleks nende rišid ja mahatmad tuhandeid aastaid vaikinud ja oma salateadmisi varjanud, aga just praegu on see õige hetk ja tund, nüüd nemad kõik oma teadmised on lagedale toonud selle kaudu, kes neid propageerib Euroopas või Ameerikas. Mispärast see praegune hetk eriti sobiv on rišile või mahatmale, seda nad muidugi ei ütle.

Need on muidugi aulised olendid, nõiad on kõik šarlatanid või veelgi midagi alatumat. Ja päälegi need rišid ja mahatmad jutu järgi õnnistavad meid igasuguste oluliste salateadmistega, s. t juhistega, mida tuleb teha elu täisverelisemuseks või oma igavese jumaliku «mina» ehk atmani täieliseks minastamiseks. Loomulikult ei ole mingisugusel primitiivsel nõial ehk «taadjebe’l» vähematki aimu sellest, mis on üks kõrge ja filosoofiline «mina». Aga rišidel olevat olnud. Harilikult lisaks sellele kuulutatakse veel, et sanskrit on maailmas kõige vanem ja ainus jumaliku päritoluga keel ning seepärast sanskrit sisaldab kogu tõe, mis maailmas olemas. Midagi sellekohast oli ajal, mil algkoolis käisin, kooliraamatus, seisab ehk praegugi ega kao vist iialgi. Ajalugu algas tol ajal pääle ürgindogermaani rahvastega ja vastav veendumus on maailmas nii juurdunud, teda on nii taotud pähe inimestele, et isegi need misjonärid, kes propageerivad islami sufismi või keskaegset kristlikku müstikat, tunnevad end kohustatud tõlgendama oma termineid nii, et nad oleksid identsed upanišadistlik-veedantistlikkudega, sest ainult säärastele terminitele on võimalik saada üldist tunnustust. Juba sellega, kui kuulajatele öeldakse, et tõde, millest ka praegu kuulutan, seda india mahatmad või rišid nimetavad nõnda. Siis järgneb «karma» või «dharma» või «samsara» või «nirvana» või ükskõik mihuke kaunis sõna ning pole viga, kui kuulaja seda sõna esimest korda kuuleb. See auline sõna jääb pidama, mõni samojeedi või türgi sõna muidugi ei jää - need on sihukesed primitiivsed ja prostad sõnad, mis ei loe. Isegi kreeka sõnad ei loe midagi. Mõelda, kui hästi kõlab «karma», mis loeb sinna üks kreeka «moira» või «heimarmene» või ladina «fatum»! Viimane ei ole midagi, seda teab igaüks, mis fataalne on.

Mu jutt on seega hirmus suur ketserlus ja jälk pühaduseteotus. Muidugi on ka jälk pühaduseteotus öelda, et need suured idamaa suurtargad, kelle mõistmisele eurooplased olevat jõudnud alles 20. sajandil selle misjonäri kaudu, kes neid salateadmisi kuulutab, ei ole põrmugi targemad primitiivseist nõidadest, ei filosoofilised ega kirjanduslikumad ega midagi muud. See tähendab, et kui tahetakse õppida, siis võib õppida midagi mõlemalt, sest nad erinevad nii tublisti, et neid ei saa kuidagi moodi samastada ega suruda neid kokku mingisuguseks halliks ja lögaseks üldinimlikuks. Olen koguni ühte sellist raamatut lugenud, kus sioux-indiaanide riitused on ära seletatud upanišadistlikult. Ma ei kavatse küll solvata neid üliaulisi rišisid ega joogisid, kuid vastupidi - ma pole ka mingi nõidade misjonär.

Aga see on nüüd isiklik kogemus - umbes 40 aastat tagasi ma nägin viimast inimest, kes viimseni uskus neid muinasjutte, mida ta ise rääkis ja ta rääkis hästi seetõttu just. Selle inimese kõige imelikum lause oli see, et raadio kohta ütles: «Küll on ikka ime - vaim räägib inimestega.» Mulle sugenes vilets tunne, et mul puudub midagi, ma ei saa iialgi sellise inimese naha sisse, ma ei saa iialgi kogeda seda, mida tema tunneb praegu. Mis see «vaim» talle on ja mida see vaim tema arvates räägib siis raadio kaudu? Kui ma hakkasin uurima natukene ta käest, siis ta sai aru nähtavasti ja sellest pääle ta ei rääkinud mulle mitte sõnagi enam. Arvas, et teda tögan, kui tahan teada saada endastmõistetavat. Kui juhtub, et säärast inimest näete või kuulete, siis on võimalik, et see inimene saab seletada pikemalt ja sellise seletuse sees võib kätkeda midagi sihukest, mida te risi või mahatma jüngrilt üldse ei võigi saada.

Ja et lugu võib olla nõnda, siis loen ette paar pikemat tsitaati ühe nõia jutust. See indiaan on rääkinud hispaania keeles, üks hispaanlane kirjutas üles ja tõlkis inglise keelde ning mina tõlgin inglise keelest, seega siin on vist säilinud üsna vähe sellest, mida too indiaan ise mõtles. Ja see käib nõnda:

«Iga asi on üks teerada musttuhande tee hulgas, seepärast pead alati meeles pidama, et rada on ainult rada. Kui tunned, et sa ei tohiks astuda edasi, siis sa ei tohi ka mingil tingimusel edaspidi jääda sellesama raja pääle. Et sul oleks vajalist selgust, pead elama ise oma kindla karindi järgi. Ainult siis sa saad aru, et iga rada on vaid üks rada, saad aru, et sa ei ole häbematu iseenda ega kellegi teise vastu, kui lahkud siis temalt, kui seda aga käsib teha sinu süda. (Mida hispaanlasele «corazon» tähendab, kas sedasama ka indiaanile, ma ei tea.) Kuid su otsustus jätkata seda teerada või hüljata see peab olema sõltumatu hirmust või ambitsioonist. Ma hoiatan sind: silmitse teraselt ja järelemõtlikult iga teerada, proovi teda nii palju kordi kui aga sulle tundub tarvilik. Pärast küsi iseendalt ja ainuüksi iseendalt ühtainsat asja. See on üks säärane küsimus, mida tavatseb küsida küll ainult väga vana mees. Mu Heategija kõneles mulle sellest mu noorpõlves. Mu veri oli siis veel liiga tarmukas, et lasknuks mul aru saada sellest. Nüüd ma muidugi mõistan ja ütlen sinulegi, milline see on - kas sellel teel on südant? Kõik teed on alati ühedsamad, nad ei vii kuskile, nad on teed, mis lähevad metsa või metsast läbi. Võiksin öelda, et ma ise oma elus olen kulgenud pikki, pikki teid pidi, kuid pole jõudnud pärale kuskile. Nüüd on mõttekas mu Häätegija küsimus, kas sellel teel on südant. Kui tal on, siis ta on hää, kui tal ei ole, siis ta on kõlbmatu. Kumbki ei vii kuskile, aga teisel teel on südant, teisel pole. Esimene laseb matkata rõõmsalt, kui kulged temal, oled üks temaga. Teine paneb su ära needma oma elu. Esimene teeb su tugevaks, teine nõrgestab sind.» (Castaneda)

Teine on tüüpiline indiaani terve elukirjeldus: «Olla teadmamees ei tähenda midagi püsivat, õigupoolest keegi ei ole teadmamees. Tõepoolest saab inimene teadmameheks üpris üürikeseks hetkeks pärast seda. kui ta on võitnud nelja paratamatut vaenlast. Kui inimene hakkab õppima, siis tal iial pole täit selgust oma eesmärkidest, ta plaan on vigane, ta tahtlus ähmane, ta loodab teatavaid tulemusi, mida ta aga iial ei saa kätte, sest ta ei tea midagi õppimise raskustest. Pikkamisi ta suudab õppida, esmalt piskuhaaval, pärast suurte tükkide kaupa. Ja ta mõtted põrkavad peagi vastamisi enestega, sest see, mille ta õpib selgeks, ei ole iialgi see, millest ta unistas või kujutles ning seepärast ta hakkab kartma. Õpitu ei ole iial see, mida inimene tavatseb oodata. Iga samm õppimisel on uus ülesanne ning hirm, mida inimene seejuures kogeb, hakkab halastamatult paisuma, alistumatult. Ta ettevõtmine muutub lahingutandriks. /Nõnda siis kohtab inimene esimest vaenlast - see on hirm. See tuleb võtta vastu, olla püstihirmus, kuid ometi tuleb minna edasi./ Kui inimene juba kord on võitnud hirmu, siis ta on sellest lahti eluks ajaks, sest hirmu asemele on ta saanud selguse, sellise vaimuselguse, mis kustutab hirmu. Seks ajaks on inimene juba saanud teadlikuks oma soovidest ja teab, kuidas rahuldada neid soove. Ta suudab aimata ette edasisi samme õppimisel ja erk selgus ümbritseb kõiki asju. Inimene tunneb, et midagi enam pole peidul ta eest. /Kuid selgus on teine vaenlane, sest annab inimesele liigse enesekindluse, selle enese kindluse, et ta suudab kõike ja teab kõike. Ja siis hakkab inimene uuesti soperdama: kiirustab seal, kus peaks liikuma aeglaselt ja lii gub aeglaselt sääl, kus tuleks rutata. Tulemuseks on siis viimati, et ta ei saa oma õppimisteel edasi, jääb sellele kohale, kuhu ta jõudnud ja nõia terminiga: temast võib saada sõdur või peiar. Mõlemad on rahul iseendaga alati./ See, kes tahab edasi, peab tegema sedasama, mida tegi hirmuga - ta peab hakkama vastu oma selgusele, kasu tama teda üksnes nägemiseks ning ootama kannatlikult ja kaaluma, enne kui ta astub järgmise sammu. Aga kõigepäält ta peab mõtlema, et see selgus on peaaegu lausa eksitus. Ja siis tuleb hetk, mil ta tai pab, et ta selgus oli ainult üks täpp silma ees ja nõnda ta on saanud jagu oma teisest vaenlasest ning jõuab ta kohale, kus teda midagi ei saa enam kahjustada, kuid see ei ole teps enam eksitus, see ei ole ainult täpp ta silma ees, see on juba tõeline võimus («power»). Sel lel hetkel ta teab, et vägi, mida ta on taotlenud nii kaua, on viimaks ta päralt, sellega ta võib teha, mis talle iganes meeldib. Ta liitlane on nüüd valmis täitma ta käske. Tema soov läheb seaduseks, ta näeb kõike, mis ta ümber, kuid ühtaegu on ta sattunud kokku oma kolmanda vaenlasega - sellesama võimusega. /Kui inimene seda tähele ei pane, et see on ka vaenlane, siis ta vägi muudab ta julmaks ja tuju kaks olendiks, kes ei suuda enam käsutada iseend ega oma väge, ja ta ükskord sureb saamata õieti iialgi teada, mismoodi oleks pidanud kohtlema oma väge. Kui aga inimene taipab seda, et see ka on vaenlane ja tahab edasi minna,/ siis tal tuleb hakata vastu sellelegi tead likult ja tahtlikult. Tuleb aru saada, et võimus, mille ta näiliselt anastanud, pole tõepoolest iialgi tema enese oma. Tal tuleb hoida end kogu aeg lahinguvalmis ja sääljuures targu ja täpselt kasutada kõike, mis ta on õppinud. Kui ta siis suudab näha, et selgus ja võimus oleksid halvemad eksimustest, kui ta on suutmatu ohjeldama iseennast, siis ta jõuab viimaks sellele punktile, kus kõik on vastamisi tasakaa lustatud, siis ta teab, millal ja kuidas kasutada oma võimust ning nõnda siis ta ongi löönud oma kolmandat vaenlast. Muidugi on inimene nüüd juba jõudnud oma õppimisrännaku lõpule. Ja peaaegu seda aimamata kohtab oma viimast vaenlasi - vanadust. See vaenlane on õelam kõigist, on see, keda ta ei jaksa iial võita täiesti, vaid ainult lüüa tagasi. /Inimene tunneb enda väsinud ja ilmtingimata tahab puhata ning siis vanadus virutab ta pikali armetuks olendiks./ Kui aga inimene ajab kestana ült maha oma väsimuse ja elab otsani läbi oma saatuse, siis teda võib hüüda teadmameheks kas või ainult seks üürikeseks hetkeks, mil tal õnnestub lüüa tagasi oma viimast võidetamatut vaenlast. Sellest selguse, võimuse ja teadmise hetkest on inimesele küllalt.»

Ja enda kohta seesama nõid ütleb: «Nõid on nõid ja sõdur on sõdur. Või siis inimene võib olla see ja teine. Leidub küllalt sääraseidki inimesi, kes on mõlemad. Kuid inimene, kes ainult kõnnib elu radu mõõda, on kõik, mis iganes olemas. Praegu ei ole mina sõdur ega nõid. Mu osaks on nüüd veel ainult matkamine radu mööda, mil lel on süda. Mistahes rada see olekski, millel juhtub olevat süda. Sääl ma nüüd lähen ja ainsaks sooviks, mis veel midagi loeb, on käia ära see tee viimase otsani. Ja sääl ma nüüd lähen, muudkui silmitsedes, silmitsedes, tõmbamata hinge. (Hispaania «mirando» tähendab «silmitsedes» ja ka «imetledes»)»."

See hispaanlane on arvatavasti ainus indogermaan, kes on alandunud hakkama indiaani nõia õpilaseks. Joogide kerjuseid ja Indiasse «mediteerima» minejaid on tuhandeid. Need lugemised, mis hispaanlane on kirjutanud, on muidugi teisipidigi huvitavad. Eriti need kohad, kus indiaan noomib hispaanlast ja õpilane ei ole õpetajaga rahul. Sagedasti on tegemist sääraste mentaliteedi erinevustega, mis näivad päris tühised. Indiaan käsib, näiteks, kõnelda taimedega nende «nägemiseks» enne nende lõikamist.

Hispaanlasele just see on aga väga võõrastav asi. Taimi on vaja suitsetamiseks, vahenditeks vabaneda üld tunnustatud reaalsusekujutelmast. Eestlast see asi ei võõristaks, indogermaanile see toiming tundub koomiline.

Nõidade autobiograafiaid on mitmeid, eriti kirjeldusi, kuidas nad nõiaks said. Kuid kirjutajaid on alati huvitanud nõiakssaamise fakti mihusus, ei aga see, mida nõid ise mõtles sealjuures ja tundis või mida ta praegu mõtleb ja tunneb. See ei ole ühtki antropoloogi huvitanud pääle selle hispaanlase. Vahel tundub, et ta ise on luuletanud endale säärase olendi. Kuid siis ta nõid jagaks talle salateadmisi indogermaanile ainutähtsa ülioivalise «Mina» või initsiatsiooniriituste kohta ega käsiks toimida nii ja teisiti mitteaarialikult.

Ma loen veel ühe väikese proovi näiteks. Popov kirjutab nganassaani nõia Djühadje ütlemisi:

«Seepärast et mul on kolm liigset kehaosa (need on saadud, kui nõid on surnud ja elustatud uuesti), elan ma unes ühtaegu kolmes olekus.» (Vene keeli «sostojanije» missugune nganassaani sõna nüüd sellele vastaks, mida mõtles nganassaan seda sõna öeldes, seda ei saa me iialgi teada ega saanud teada Popov). «Samuti olen nõidumise aegugi ühtaegu kolmes kohas: mul on kolm paari silmi, kõrvu jne. Kuigi ma tänini vaidlen oma haldjatega, et see ei saa tõsi olla, viimati pean ikka tunnistama, et nende sõnad on õiged ja et ma tõepoolest viibin ühtaegu kolmes olekus.»

See mees on ammu surnud muidugi ja kelleltki pole küsida, mis ta selle jutuga mõtles. Tõepoolest küll on paratamatu, et nõidki ei oska seletada kõike. Ka siis, kui nõid tunnistaks õpetamise võimalikuks (seda nad harilikult ei tee) ja nõustuks õpetama. Ja paratamatult ei suuda keegi, kes küsida tahab, taibata kõike, kuitahes innukas ta oleks. Ammugi siis neid asju sõnastada mingis teises keeles või teaduslikus terminoloogias. Näiteks, tolle indiaani jutus väga lihtne sõna, see «corazon». Hispaanlased tarvitavad seda sõna igas võimalikus kohas, nii nagu itaallased oma «amore’t». Ühtegi laulu ei saa olla ilma selle sõnata. Mida see sõna tähendab, seda vist itaal lane ei oska isegi öelda. Ja hispaanlasele on «südamega» täpselt samuti. Mis asja keskuseks «corazon» indiaanile oli, seda ei saa keegi vist iialgi teada, sest indogermaan ei tule mõtte pääle küsida, millist indiaani sõna ta kasutaks või mida ta mõtleb hispaania sõnaga.

Muidugi, on mõttetu arvata või jonnida, et just säärased nõidade jutud kuuluvad mingisuguse kõrgema tõe pinnale. Sellist ambitsiooni ei ole neil nõidadel ega saa olla, sest üks nõia tunnuseid, millest pärast pikemalt: kõik nõiad on enam-vähem skeptilised. Nõid ei saagi kõike öelda, sest ta teab, et inimesele pole saavutatav «tõde» väljaspool inimest, inimene suudab vaid kirjeldada seda mitmel kombel.

Neis ütlemistes ei väljendu šamanismi ekstrakt ja ei ole iialgi lühidalt kirjeldatav, mis asi see šamanism on. Sest «mis» on siin üldse võib-olla võõriti, vääriti, oleks õigem küsida, k u i d a s ta on?

Hiinlased ise (vist esmalt prof. Chang Tun-San, kuigi ma ei tea, kus ja kunas) on väitnud, et nende keeles ja seega filosoofias ei ole iial olnud põhiline «mis», vaid «kuidas», mistõttu ei ole neil arenenud «teadus» (science, s. t tehnika) (C. Kluckhohn koguteoses What is Science? Washington Square Press Book 1076 (New York 1955), 371; A. Huxlev: Tomorrow and Tomorrow and Tomorrow 1956 (On Art and Artists. New York 1960, 123-126). Boreaalse ja indogermaani erinevuseks siis võib veel lisada: boreaalsele on põhiline igavene lähenemine asja (substantsi, essentsi) olule («käima» verbid väga levinenud), indogermaanlasele igavene päralolek asjas («seisma» verbid väga levinud, koguni «understand», «verstehen» jne). Teisele ohuks, et läheneb võõriti; teisele hirmuks, et miski võib liigutada tema välja talle omasest dharmast.

5. Maagia ja religioon: dünamistlikud hinged ja väed

Indogermaani usundiloolased on väga sageli nimetanud šamanismi maagia eriliseks kujuks. Eriti teevad seda need inimesed, kes on püüdnud vastandada religiooni ja maagiat. Indogermaan peab ikka leiutama binaarse opositsiooni. Vaheks väidetakse siin, et religioon on hoiak, on välisvägede kogemine ja nende tunnustamine, olgu või sellega, et neid kardetakse. Maagia vastupidi, on toimimine, katsed mõjutada neid välisvägesid ja kasutada en dale või hõimule mingiks soodsaks tarbeks. Indogermaan suudab kujutella inimest üldse ja iseendki ainult isanda või orjana, kes püüdleb isandaseisust. Ta ei saa leppida seigaga, et seegi binaarne opositsioon on teoreetiline illusioon, et isandki on oma positsiooni ori. Edasi jätkatakse seda teooriat siis harilikult, et maagiast on kujunenud tea dus, religioon on jäänud sellekssamaks, mis enne, alistu miseks «(loodus)vägedele» jne. Arukamad, kes pole nõnda binaarse opositsiooni meelevallas, nägid ammugi, et sää rane vastandamine ei toimeta midagi. Sest siis on, näiteks, võimatu öelda, kas ohvrid ja riitused on religioon või maagia. Ja vastupidi, kui religiooniks jätta ainult müsti line partitsipatsioon, siis võib küsida, kas ükski riitus toimub ilma müstilise partitsipatsioonita. Põhjus on lihtne: kui inimene kogeb mingisuguseid välisvägesid - sellist hoiakut võib nimetada ka animatismiks või dünamismiks jne -, kui ta kogemusest tulenekski kartus ainult, teeb ta otsemaid midagi. Ja seega toimis maagiliselt, et kuidagi vallaneda kogemusest, olgu ta või kartus. Binaarne vaat lusviis - religiooni ja maagia leidmine - on hiline, puhtteoreetiline. Ja animatism, dünamism jne ei ole religioon ega maagia või on mõlemat. Nõnda on ka šamanismiga, ta ei ole religioon ega maagia või siis need mõlemad.

Siit nüüd järgneb üks šamanismi eeldusi ja võib-olla üldse põhieeldus, kui seda otsida. See on - kõige tajutava ja kogetava elusus, võimekus, vaesus. Kui mõelda, et primitiivne inimene oli korilane, siis on loomulik, et ta ei koge kõike ning paljudel ei ole talle erilist tähtsust. Aga pääle välisvägede hakkab inimene varem-hiljem kogema sisevägesid. Ja neid võib olla mitut liiki. Esimesed on poolautonoomsed osad inimesest, sellised nagu juuksed, küüned, sülg, mis võivad kasvada, mida saab lihtsate vahenditega eraldada või eritada kehast. Teised on need osad, mis õigupoolest lahutamatud, kuid mingil moel tea tavad enda olemasolust, nagu keel, silmad, süda j n e . . . Need viimased on äärmuslike indogermaani preestrite poolt ülendatud erilisteks vaim-olenditeks, kes kunagi on tulnud kokku ja moodustanud inimese. (Eksisteeris enne kõrv, eksisteeris enne silm jne, need kord lõid ühte kampa, ja siis hakkas peale üks inimene.) Kolmas rühm sisevägesid on need, mida inimene kogeb kohtudes teisega, olles sunnitud arvestama temaga, need siis, mida inimene kogeb iseendas, kuid ei taipa, kuhu neid lokaliseerida. Ja need on ühteaegu võrreldavad välisvägedega: nad on, aga määrata ei saa, kus nad on. Paraku, siin on kõige ähmasem koht inimmõistuse arutlemisvõime arenemises ehk avaldu mises ja see ei ole nähtavasti enam iial loogiliselt kirjeldatav. Igasugused arvamused on praegu indogermaani indiviidi endaprojitseerimised iidsesse minevikku ja oletused, kuidas see minu «mina» oleks võinud primitiivsena mõelda.

Enam-vähem usutav on aga, et sellel pinnal inimene ei suutnud teha ega teinud iial apodiktilisi otsuseid. Ta võis arvata, et sääraseid sisevägesid tal on palju või ainult mõni; võis nad kinnistada mõnesse organisse või lasta liikuda vabalt; võis arvata, et mõni neist suudab lahkuda temast, mõni ei suuda j n e .

Ja ükssama inimene võis kord rääkida nii, teinekord teisiti.

Mu arvamused siin erinevad palju teadlaste omadest, aga ma pretendeerin, et ka minu jutul võib olla tõtt taga.

Ma ei usu, et inimene kunagi pidanuks oma üheks «väeks» ehk hingeks varju, sest selle seos päikese või tulega pidi olema üks esimesi kogemusi. Et aga varju tuleb respektida, on arusaadav, sest inimese varju teotamine on ühtlasi inimese teotamine. Teise inimese pääl tallata ei saa, tema on see, mille valgus toob välja või lükkab tagasi, valguse «väe» olulisi avaldusi. Ta varju pääl saab tallata, et karistada teist. Aga sellest ei järgne, et vari oleks hing. Ja kuigi väga palju hingemõisteid on seotud hingusega, olen veendunud, et inimene kunagi sissehingamisel arvas või lootis, et ta hingab tagasi sellesama hinge, mis ta seest on väljunud. Seegi «hing» oli normaalne, endast- mõistetav, väheoluline, sest ta puudus ainult surnuil, kes enam ei suutnud hingata hinge tagasi.

Aga magaval inimesel oli midagi teisiti. Magav inimene ei näinud, ei kuulnud, kuigi vahel häälitses ja võpatas, ometi unes ta midagi nägi ja toimis ilmtingimata.

On loomulik arvata, et juba primitiivne inimene paigutas selle nn irdhinge oma pähe, sest silmad, kõrvad, nina, suu on pääs. Kui seda ometi uskuda ei taheta, et primitiivne inimene arvas nõnda, siis põhjus seisab selles, et kreeka stoikud vaidlesid hirmsasti teiste vastu, kelle arust hing ehk vaim (mõistus) asus pääs. Nende järgi viibis ta kuskil kõhu lähedal, sest stoikud uskusid, et rahva kõnekäänud ja vanade poeetide ütlemised sisaldavad ürginimlikku absoluutset tõtt alati, eriti rahva ütlemised. Et aga rahvas ütleb: «see ei lähe mul alla», kui ei mõista midagi öeldust või ei taha mõista, siis järgnevat, et mõistlik hing asub kuskil inimese keskpaigas. Selle väite edasiseks tõestamiseks Chrysippos tsiteerib poeete (eriti Homerost), kes on paigutanud mõistuse ja afektid rinda, südamesse, vahelihasse jne. Seda teevad kõik stoikud hoolimata sellest, et kõik mõistlikud inimesed algusest pääle rääkisid, et mõistlik hing ja unes lahkuv hing on pääs. Muidugi on loomulik, et seda lahkuvat, unes puuduvat olendit kujuteldi kuidagi inimese teisikuks ja seetõttu peeti teda ka inimese kõige olulisemaks väeks, mistahes mõttes paarikuks. Ja siin on veel midagi, milles ma ka veendunud olen. Minu arust seda pääs asuvat mõistlikku irdhinge nimetati meie keeles ja arvatavasti mordva ajast juba - «meel». Päris kindel ma ei ole, mida tähendas siis «oim» või «vaim». Võib-olla see asus pulsis oimukohal ja «meel» oli pää sees.

Nagu keeltega ikka, kasutavad inimesed väga kaua teatavaid väljendeid, andmata endale aru, mida need tähendavad, nagu näiteks saarlaste «võta meelest!», mis tähendab aga, et andmed olgu meelevaldsed, «pääst» võetud. Arvan, et teiegi ütlete vahel «meelt lahutama», kuigi see tundub teile mingisuguse arhaismina, aga «meelelahutus» on tunnustatud sõna. Ja kui te mõtlema hakkate, küsima, mida see tähendab, siis saate te alles aru, et see on üks väga imelik väljend. See tähendab ju lihtsalt: te võtate oma mõistuse või oma selle hinge, mis teil pääs, lahutate iseendast. Siis see saab nüüd vabalt toimida ning see ongi «meelelahutus». «Meel» ei ole enam koormatud millegagi, tal on vabadus. Selle asemeL öeldakse vahel ka - «ennast lahutama». Väljend tähendab umbes seda sama, et inimene tükeldab kuidagi enda ning üks osa saab vabaks.

Või koguni «viha lahutama», mis on kahetähenduslik küll praegu, sest esialgu see tähendab, et inimene eraldab oma viha endast ja ei võta teda tõsiselt, saab oma vihast jagu. Aga siis lisati, et ta kellegi kallal lahutab oma viha. Siis võis objektiks sattuda muidugi ka see, kes ei olnud süüdi. Aga nõndagi on viha võetud välja ja lahutatud inimesest.

Paljud organid olid küll elusad ja tähtsad, nt maks, põrn, süda või magu, aga kõik need väed, kes sääl viibisid, olid emotsionaalsed, eriti maks. See oli eestlasele, üldse soome-ugrilastele, põhjarahvastele, türklastele ja imelikul kombel ka semiitidele väga tähtis vägi. Sest semiitidel on näiteks «süda» mõistuse keskus; muil ta oli aga kunagi julguse keskus ainult või lihtsalt «sisemus», sest «südaöö» ja «südapäev» osutavad, et sõnal pole algselt organiga midagi tegemist. Vepsa ja liivi keeles võib öelda, et inimene seisis «karja südames» või «teiste südames», s. t teiste keskel.

Siit järgneb, et emotsioonid ei ole eestlasele nii tähtsad, kui see «meel», mis pää sees, sest kui te hakkate vaatama, kui palju «meel»-väljendeid on eesti keeles, kui palju neid mordva keeles või meie läänemere-soome keelis, siis on need kokku üks lõpmatu uputus. Väljendeid, milles esineb «maks» on hoopis vähe nende kõrval.

Seda, mida «meel» praegu tähendab - nägemis«meel» ja kuulmis«meel» jne - seda ta vanasti üldse ei tähendanud. See on ainult sekundaarne saksa «Sinn»i ülekanne või siis seletati endale nõnda, et see osa inimese intellekti, mis tegeleb nägemise ja kuulmisega jne. Neid nähteid nimetati aga veel 19. sajandil - «võimus» - «nägemisvõimus» ja «kuulmisvõimus», mitte «meel». Nii et sensuaalses mõttes, emotsionaalses mõttes ei ole seda sõna eluilmas kasutatud, kuigi «meel» on muidugi soovi,tahtmist ja taolist tähendanud, sest nendeks on paratamatult vaja intellekti.

Et «lahutatud meel» on ainuke osa, mis võib lõbu tunda, avaldub muiski väljendeis, nagu «mõnu», sest see ei tähenda ka algselt «lõbu», vaid «oskust toimida nõnda, et ülesanne teostuks hõlpsalt». Eestlasele ja soome-ugrilasele on põhieelduseks, et ainult siis, kui tal on kerge, ta «meel lahke», siis on ta õige inimene, tal on «inimese mõnu». Mordvalased toovad oma ohvreid ikka alati «kerge» käega ja «lahke meelega». Tõsidus ei ole mingi väärtuslik asi, seda on inimene sunnitult, tema «meel» ei ole iseendast «tõsine». Seesama kehtib «raskuse» kohta: «raskus» on alati väljaspoolt ja paratamatu, kuid ei ole inimesesisene, teda konstitueeriv tunnus. Ja viimati järgneb, et «meelekergus», «lõbu», «mõnu» eestlase arust ei ole emotsionaalsed, vaid on intellektuaalsed fenomeenid.

Kui nüüd «meel» unes on lahkunud, siis unes lahkunult astub ta kontakti teiste taolistega. See, mida ta unes näeb ja unes teeb, see on tegelemine teiste samasuguste vägedega, mida ta päeval on näinud või ehk nädalaid ja kuid tagasi või kunatahes. Või ei olegi veel näinud ja ehk näeb alles homme. Et tõesti kunagi nii kujuteldi, see järg neb minu arust väga paljudest andmeist. Entsi keeles «teni» tähendab «unenägu, mõistus». Mansi arvamuste järgi on inimesel silmas või pääs silmaloom - «samui» - või silma- ja suuloomad. See on olend (neid on vahel ka 6-7 tükki), kelle inimene võib saata välja, kas ülijuma luse juurde või oma tuttavate juurde, kui tal abi vaja on. Siis need olendid suhtlevad tuttavate taoliste olenditega ja teatavad nendele, et loo sangar vajab abi, tulgu nüüd nad sinna ja sinna teda aitama. Ja need olendid ka ise võivad avastada, kuhu mingi kadunud asi, naine või mõni loom on viidud.

Kui need olendid, kes inimesest lahkuvad une ajal, satuvad kokku teiste taoliste olenditega, siis ei teata ju iial, kas nad on sõbrad või vaenlased. Ükssama vägi võib ajuti käituda hoopis erinevalt, justnagu inimene isegi. Maa ilm ei ole niisugune süsteem, kus ühed olendid on hääd ja teised otsemaid kurjad. Mõni välisvägi on ju muidugi habituaalselt tigedam kui teine, nagu mõned inimesedki on habituaalselt tigedamad teistest. Ja mõni on hoopis indiferentne, teda võib saada sõbraks sama hõlpsalt kui vaenlaseks. Aga ükski sõprus ja vaenlus ei kesta igavesti. Seepärast on inimesele hädavajalik leida olendit, kelle pääle ta võib enam-vähem kindel olla. Alati enam-vähem, sest needki on indiviidid ja ei ole iialgi orjastatavad mingit aaria tüüpi maagiaga. Ja sellepärast on natuke liialdatud isegi see, kui neid nimetada inimese pärishaldjaiks. Õigemini nad on liitlased, aga liitlased võivad vahel käi tuda nõnda, et inimesele lugu põrmugi ei meeldi. Nad või vad inimese «meelt» sundida, võivad tõrkuda, kui inimene neilt nõuab liiga palju, võivad inimest koguni kuritarvi tada ja viimati hukutadagi. kui neil vaja on. Nad on üle loomulikud ja üleinimlikud ainult tingimisi, ainult seepärast, et nad ei viibi inimeste keskel, vaid kuskil maa all, vees või taevas, kus inimene «ilmsi» viibida ei saa. Muidu nad ei erine loomult kaasinimestest, kelle «meeled» samuti ajuti, vahel ühtaegugi, võivad olla abiks või kahjuks.

Ja kui inimesel on sääraseid liitlasi, üks või mitu, siis kasvab inimese meelevägi ning nende liitlaste kaudu tajub, kogeb ja teab asju, mida ta muidu ei hoomaks ega taipaks. Ilmselt on siin keskne teadmine, sest inimese kehaline vägi otseselt ei kasva, inimese emotsioonid ei süvene, inimene läheb ainult targemaks ja vastupidavamaks enamasti väga rängas olustikus. See mentaliteet ei ole omane rahvastele, kes saavad elada vähese vaeva ja jõukuluga.

Muidugi on see kujutlus ise üks illusioon, aga see illusioon ei ole sugugi halvem illusioon, kui see, mis saavutatav dedutseeriva loogika kaudu, kus ühest põhiprintsiibist on matemaatiliselt tuletatud kõik muud. Sest seegi on «seletus», seega illusioon. Inimene on teinud ainult endale süsteemi ja usub selle sisse.

Reaalsus ei ole harilikult see ning reaalsus ei ole muidugi ka see, mida arvasid muistsed inimesed. Ainus, mis ei tarvitse olla illusioon, on see, mida inimene kogeb vahetult, kuid ta kujundab alati sellegi ümber. Kui aga vaatlete iseend, siis saate aru, et unega võib väga imelikke asju juhtuda. Võib-olla olete jäänud (seda on iga inimesega juhtunud, kui ta on väga väsinud) päeval magama, magate õhtuni, ärkate järsku ja arvate, et on hommik ja käitute, nagu oleks hommik.

Inimene võib täiesti veendunud olla pärast hääd und, et asi on teisiti, kui ta tõepoolest on. Samuti on paljud inimesed kogenud sedagi, et arvavad unes nähtut tõeliselt olnuks.

Nii et une ja tegelikkuse vahe ei ole nii selge, kui inimene arvab. Unenäo mõjul inimene kujundab mainitud juhtudel endale teistsuguse reaalsuse, erineva olemasolevast». Siit võib järgneda, et «olemasolevgi» reaalsus on inimese enda kujundatud teises olekus, «ilmsi», ning inimesest sõltumatu reaalsus omakorda on midagi muud. Need unenäo seletused, mis andis õnnis Artemidoros või veel õndsam Freud, need on ka kõik pettused. Saja aasta pärast on kindlasti uusi seletusi ja need on niisama poolikud, sest unenägemine hakkab ju juba loomadest pääle, ega ole inimese eritunnus. Võimalik, et «meel» unenäos tuletab meelde inimesele, et igapäevane maailm on ainult üks võimalikke kirjeldusi, mida ei tohi pidada absoluutselt õigeks!

6. Nõidade ühiskonna karakteristikuid

Selle põhieelduse väljendumiskujud tegelikkuses olid paratamatult väga mitmekesised ja äärmiselt individuaalsed, sest üheski korilashõimudest koosnevas ühiskonnas ei saa esineda mingit süsteemi kohast kihistumist, kohustuste ja ülesannete jaotamist. Igaüks peab oskama ja suutma enam-vähem kõike, kuigi iidajast pääle meeste ja naiste tegevus paratamatult erines veidike, sest mehed polnud suutelised imetama.

See ei tähenda, et kõik korilased olnuksid identsed. Ühe oskused ja võimed erinesid paratamatult teise omadest toiduhankimisel, selle kohtlemisel ja kasutamisel. On loomulik, et igaüks neist taotles võimalikult suurt «meeleväge» ja vaevalt iialgi oli sellega rahul, mille ta saavutanud. Paremaile toitumispaikadele, nt kalajõgede ääres, metsa ja rohtla piirile või tundra ja metsa piirile kogunes muidugi rohkem inimesi, sest loomade teed käisid väga sageli just neilt kohtadelt läbi, kuhu inimesed olid asunud, või otsisid inimesed need üles ja asusid sinna.

Kui suurem hulk sääraseid inimesi elas lähestikku, siis selle salkkonna õnnetuseks ja hukatuseks olnuks, kui kõik ta liikmed olnuksid enam-vähem taolised. Kui me kujutleks ühiskonda, mis peaks koosnema ainult rätsepatest, siis on selge, mida see tähendab.

Selle ohu kaotasid näiteks Põhja-Ameerika indiaanlased põhinõudega, et igal inimesel, mehel ja naisel, peab olema mingi, näiliselt vahel väga tühine või vähese rakendamisvõimalusega eriline oskus lisaks üldharidusele, kui seda nõnda nimetada. Ja nõnda kujunes ühiskond, mida võib pidada täieliseks vastandiks aaria kastiühiskonnale. (Kastiühiskonna põhinõudeks on, et inimesed kastis peavad olema teatava normi koopiad ega tohi iial taotella midagi väljaspool neile määratud dharmasid.)

Indiaani ühiskonnas käsutab ühiskond ja käsutab iga indiviidi erinema teisest võimalikult tähtsal alal, et leiduks igasuguseid meistreid. Üks eskimo nõid seletanud inimese koosnevaks kehast, mõnelt surnult päritud nimest ja hingest, mis olendile annab elu, kuju ja ilme, arutleb lõpetamiseks, et igas külas peab olema võimalikult palju erinevaid amulette, sest «ühetaolisus killustab vägesid, samasus teeb kaitsetuks.»

Teisisõnu, tervik suudab eksisteerida ainult siis, kui temas keegi ei ole kellegi teise või mingi normatiivi koopia. Ühiskond suudab püsida ainult äärmiselt lõhestunud, kuid tervikuna funktsioneeriva organismina.

Üldkehtivad on sellises ühiskonnas väga üldist laadi käitumisreeglid, et keegi ei ohustaks maailma, sest terviku ja ümbruskonna püsimist tuleb tagada endale, muidu on hukatus käes. (Tervik püsib umbes nõnda nagu unenäo «mina», kes säilib, kuigi kogu unenägu - meie meelest - on tema «minameele» killunemine kõigeks ta nähtuks jne.)

Selle hoiaku eriti silmahakkavaks küljeks on respekt kõige inimese tarbeks kasutatava vastu, kuid ka lugupidamine sellest, mis on teinud inimene ise või teised. Nii võib Öelda, et selle ühiskonna põhitunne on respekt olemasoleva vastu. Respekti välisvorme on tihtipääle viimistletud pisiasjadeni.

Ja et selline respekt kõige välise vastu on mujal maailmas täiesti tundmatu, siis aarialased on suvatsenud seda nähtust nimetada loodusekummardamiseks või loomadekummardamiseks jne. See on pisut halvustav termin nende meelest, sest õigupoolest nad nõuavad, et igas usundis peab ikka nii nagu nendel olema «inimjumalik» panteon. Panteon tähendab neile seda, et üks suur jumal, sellel on poegi ja tütreid, neil on jälle poegi ja tütreid, nii et kasvab neist üks ontlik hõimkond täiesti kataloogitav. Selline on siis õige religioon!

Mis ei käi sellesse kategooriasse, on siis looduse või loomade või mistahes esemete kummardamine.

Ja et lugu tõesti on nõnda, kui äärmusteni respektinõue on viidud, siis näiteks nivhidel Sahhalinil on tihasest säärane lugu: meest pahandab tihane metsas, ta hakkab tihast tõrjuma ja lööb tihase seljast sulgi maha. Iga sulg muutub uuesti tihaseks, kuni tihaseid on nii palju, et mees peab nende eest taganema ja edaspidi on siis aukartlikum igasuguste väikeste loomade vastu.

Ja see on kehtestatud ühiskonnas, kus tõepoolest jahisaagist elatakse. Muidugi ei tohi näiteks loomi rohkem tappa kui näib olevat vaja; püütud looma ei tohi kuidagi julmalt kohelda; puud ei tohi tujuti togida kirvega ja enne ta langetamist tuleb nagunii kõnelda, küsida luba ja pakkuda midagi vastu; korralik inimene küsib istumiseks luba künkalt ja kivilt. Siberis (ja imekombel ka Kaukaasias) jutustatakse ilmselt väga vana korilaste lugu: jahisaak saab otsa sel puhul, kui üks ülbe mees naljategemiseks elusa looma nülgib, torkab tal silmad välja ja laseb ta siis lahti. Seda peetakse nii suureks kuriteoks, et sellest pääle ei ole püütav ükski loom. Ja Kaukaasias ühes narti loos, et selle eest ülijumal karistab neid ülbeid röövleid ja mõrtsukaid ning määrab neile igavese hukatuse selles maailmas, et neid ei jää enam ühtki alles. Aga see kõik on aarialase meelest loodusekummardamine. Kuid nagu märgib näiteks Sternberg nivhide kohta: sel puhul ei ole kummardamisega üldse tegemist, sest seda looma ei austata kuidagi, teda koheldatakse ainult omasugusena.

Teine pool esitatud väitest tähendab, et inimene, tehes midagi, teeb seda ikkagi teatava väe kaudu ja tema tehtu võib sel määral olla ta eraomand, et seda ei saa ega tohi pärandada lastele ega kellelegi muule. See tuleb pärast ta surma hävitada. Ja vastavalt muidugi: lapsele eraomandiks antu on nii täiesti lapse päralt, et vanemal ei ole mingit ütlemist selle asja kohta. On üks väga ilus lugu: indiaanipoisilt tahab keegi osta ta mokassiine, kuid isa käest küsib. Isa ütleb, et need pole tema omad, need on poisi omad, küsigu poisi käest. Poiss on viieaastane.

Siis ta läheb poisi käest küsima, valge arust isa kasutab poissi ettekäändeks. Poiss ei taha müüa ja ta ei saa neid. Ta peab laskma omale uued teha. Ja nõnda ei ole ainult indiaanide, vaid on kõikide niisuguste rahvaste juures. Lapse õigused on niisama suured kui vanainimese õigused, kui tal üldse juba midagi on. Muidugi ei olda nii radi kaalne kõikjal, et inimese surres tuleb kõik põletada. Kohati peetakse loomulikuks, et vanemad enne surma annavad vähemalt osa omandit lastele. On loomulik, et laps ei päri vanema vägesid ja oskusi, kuid eeldatakse, et tal teatav sattumus nendeks on. Ja kui esineb vimma põlvkondade vahel - nagu teda eeldatakse igal pool - siis see on likvideeritud eeldusega, et laps on lähedal vanavanemale. Ta võib saada vanaisa vägesid hõlpsamini kui oma isa omi.

Selle vaateviisi tõttu on säärases ühiskonnas kõik oskused paratamatult enam-vähem ajutised. Kui oskuse omanik sureb, siis võib oskus kaduda jäljetult, kui keegi kogemata ei saa uuesti seda sama väge. On isegi väga kultuurseis piirkondades veel nõnda, näiteks Pueblo Indiaanide puhul. Sääl mõned inimesed oskasid ja olid meistrid. Kui need surid, siis oli kunst kadunud, kuni keegi jälle avastas midagi ja hakkas uuesti tegema neidsamu asju. Nõnda vahel arheoloogid konstateerivad, et kultuur on kuskil punktil langenud, sest need ja need asjad on kadunud. Aga need võivad vahel tüki aja pärast esineda uuesti.

7. Vägede kohtamised j a nende o m a n d a m i n e

Kuigi võib vaielda vastu sellele, kas vägesid kohatakse primaarselt u n e n ä g u d e s , sest neid võib kohata ka mingil muul kombel, on minu meelest ikkagi kõige tõe näolisem, et unenägemine sundis esmalt mõtlema inimest iseendast. Näiteid võib otsida palju ja leiab ka palju, aga ma mainin siin ainult ühe. Ühes neenetsi jutus lähevad vennad jahile ja õele annavad käsu, et ta peab olema 7 päeva vagune. Õde läheb kuuendal päeval välja ja näeb, et vendade jäljed on ühest kohast pääle muutunud loomade jälgedeks. Ja siis kohtab ta üht oma venda, kes on hakanud karuks. Külas tab venda sääl, külastab teda mitu korda. Vend varustab teda paljude asjadega, ehkki on pahane, sest õe tõttu ei ole tal võimalik enam inimeseks tagasi saada. Kui õde oleks päeva pidanud vastu, oleks ta koju tulnud inimesena. Ja kui ta viimast korda õega kokku saab, siis ütleb vend õele: «Nüüdsest pääle meie kohtame teineteist tõenäoliselt ainult unenäos.»

Sedasama näitab seegi, et nõial seotakse silmad kinni, kui ta peab nägema midagi, tähendab - nagu ta magaks ja näeks mingisuguste muude silmadega.

Unenägude ainuväärtuslikkust piirab aga kaks asja: üks on see, et inimene küll saab tahtlikult magada, aga ta ei saa tahtlikult näha und, s. t ta ei saa igal puhul kontakti välisvägedega, kuigi tal muidu ka nende abi oleks vaja. Teine on see, et inimene võib ka muidu sattuda sageli olekusse, mis ei erine palju unest.

Korilane peab sageli paastuma ja kogeb, et nälgimine toob kaasa mingi uima. Korilane peab peaaegu alati piiluma valvsalt loomi, kuulama metsa kohinat, tuule vihinat, rohu ja tuisu hääli ning ainiti vahtima taevast ja puutüvesid. Ja sellega ta kogeb, et tähelepanu pidev keskendumine põhjustab mingi unetaolise oleku, tähendab, lülitab välja teatavad võimed ja jääb üksainus. Ja viimaks ta kogeb ka, et mõnede taimede või seente söömine uimastab selsamal kombel, annab seega inimesele võima luse osa oma meelt lülitada välja ja jätta alles ainult ühe osa, millise tahes ta siis valib. Tähendab, inimene võib võtta ette, et ta nüüd hakkab kuulma. Kui ta kuulma hakkab, siis võib ka lihtne vihmapiisa langemine olla nii nagu keegi oleks lasknud kuskil kõrgelt kukkuda hiiglasuure kivi alla teise kivi pääle. Ja kui ta nägema tahab hakata, siis läheb natukene aega ning ta hakkab nägema niisuguseid väikesi asju väga kaugel, mida ta tavaliselt on või metu nägema. Inimene võib ka palju pisemaid asju näha, kui ta usub, et ta näeb neid. Aga kõigeks on vaja mujalt võtta «meeleväge» juurde. On vist ka katseliselt kindlaks tehtud, et suurusel umbes 1/100 mm juures ehk on piir.

Ja nõnda inimene leiab, et ta võib ka tahtlikult oma vägesid suurendada. Ometi on kõigist neist paigust ilmne, et primaarne oli unenägemine.

Ja sääl näiteks Kanada ja USA põhjaosa indiaanid, on täiesti üldine, et last sest ajast pääle, kui ta kõnelda üldse oskab, pannakse jälgima oma unenägusid. Ta peab pidama neid meeles ja jutustama. Kuni siis vanemad leia vad, et on aeg käes saata teda eemale inimestest nõutama endale väge ehk haldjat, s. о «power-quest» või «guardian- spirit quest» inglise terminoloogias. Enamasti eeldatakse, et kui laps on läinud üksildasele kohale, sääl paastunud, vahel olnud koguni ilma veeta, võimalikult vähese rõi vaga, et ta siis kord unes näeb seda olendit, kes talle edas pidi jääb liitlaseks. See võib juhtuda ka kodus ja siis on laps pikemat või lühemat aega minestuses. Kohati eelda takse, et tulevane pärishaldjas ise tuleb ja hakkab hõikuma last, kes siis läheb tema hüüdmise järel kuskile pimedaks ajaks.

Aga paratamatult on kõik, mis sellel pinnal toimub, väga sõltuv suguharudest, üksikisikutest, võib-olla indiviididest veel rohkem kui suguharu üldsusest.

Nganassaani nõid Sereptie Djaruoskin jutustab: «Noorest pääst tavatsesin näha unesid igasuguseist tähtsusetuist asjust nagu iga teinegi inimene. Aga ükskord nägin end minevat teedpidi, kuni jõudsin ühe puu juurde. Mul oli kirves, käisin puu ümber ringi, tahtsin teda langetada. Siis kuulsin häält ütlevat mulle: «Hiljem!» Ja ärkasin.» Pärastpoole ta läheb tõeliselt raiuma seda puud, kui puu juures, mille ta oma teada on raiunud, tal tuleb «kutsumusnägemus». Selle nägemuse üheksa lehekülge pikk kirjeldus lõpeb: «Järsku tuli mul meel pähe. Olin nähtavasti üsna kaua aega lesinud puu juures. Ja nüüd siis langetasin selle puu.»

Umbes samamoodi võiks jutustada indiaangi. Kuid väga imelik on, et säärast võib juhtuda ka Indoneesias. Ühelt Kelimantani (Sarawaki) dajakilt on järgmine jutt: «Iban, kes tahab kohata vaime, et saada neilt erilist soo singut nagu edu sõjateel, haavamatust, mingit võluvahendit, tervise paranemist, toimetab nampoki. Ta lahkub salaja südaööl külast, et keegi ei näeks teda, võtab endale palmileht-mati, natukene riisi ja ande vaimudele. Kohtumiseks valitakse üksildane paik, vahel mäe harjal, vahel kalmistul, vahel metsviigipuu all, kus öeldakse elutsevat vaimud. Sääl ta laotab maha mati ja alustab vaikset val vet. Ta on alasti ja söömata mitu päeva, et äratada vai mude kaastunnet. Vähesed tulevad nampokilt tagasi, ilma et neil oleks jutustada midagi nähtut või kuuldut. Vähemalt mõnd imelikku unenägu on nad ikkagi näinud. Kui ainult seda, siis öeldakse, et vaim on asunud kuskile mujale ja teda polnud sääl paigal. Igal õhtul otsija paneb maha anni ja hüüab palvetades vaime, kuni ta saab mingi ilmutuse. Vanad mehed, kes on sageli käinud nampokil, jutustavad umbes nõnda: esiteks nad tunnevad, et kogu keha on kaetud sipelgaparvega, mis kaovad sama järsku nagu tulid. Siis tulevad hirmsad sadajalgsed ja väänduvad nende jalgade ümber, vigastamata neid. Siis ilmub kohutav inimolend ähvardava näoga, aga haihtub varsti. Pärast seda tuleb see hää vaim, keda nad on hüüdnud appi. Tema tulekul hakkavad ümberkaudsed lehed ja oksad õõtsuma nagu kerge tuule käes. Palvetaja silmad muutu vad kummalisel kombel ja näevad võõristavaid asju.

«Ma olen üks armetumaid inimolendeid, ei ma ela ega ole surnud, seepärast ma tulingi otsima elu ja kaitset sinult.» Ja siis vaim seletab, millist ohvrit vaja, et ta täidaks ini mese soovid. Tavaliselt saab palvetaja mingi võluvahendi, vähemalt unenäos, kui ei saa ilmsi. Tavaliselt unenäos. Mistahes asja unenäos vaim talle osutab: kivi, puutüki või juurt, see muutub siis otsijale võluvahendiks ja vaim annab juhised, kuidas seda tuleb kasutada. Vahel võib see inimene unest ärgata ja antud asi on tal pihus. Ja kui neid koguneb palju, siis neid kantakse kimbus vööl.»

Pääerinevusteks indiaanlastega on selles kirjelduses, et otsijad on täiskasvanud, et nad saavad ainult mingi vägeva vahendi ja ei muud. Indiaanlased saavad tavaliselt kolm asja: mingisuguse vahendi või väe endasse või mingi laulu või kõik kolm. Ja nemadki ei tea, kas see on juhtunud unes või ilmsi. Esialgu on neilgi segajad, kes tahavad hirmutada või pakuvad asju, mis pole midagi väärt. Aga viimati tuleb see õige, millega inimene võib rahule jääda.

Indiaanlastel ei tea enamasti vanemadki anda nõu lapsele, mida ta peab tahtma. Kohati ometi antakse lapsele päris täpsed juhised.

Ja iseloomustav on üks kaunis fantastiline lugu. Isegi jutustaja ja kuulajad kahtlevad, et lugu ikka ei olnud nõnda. See on üks Quinault’ indiaanide jutt:

Poiss otsib jõe ääres paiga, kus kaks puud lähestikku. Nende ristuvate okste sisse ehitab endale okskiige magamiseks. Korjab hulga tulepuid, sööb ainult raasukese, supleb, süütab lõkke, võtab seedripaha ja ronib üles. Esmalt tuleb parv pisikesi linde. Poiss teab, et nende vägi on tühine. Siis tulevad suuremad linnud - kotkas, ronk, öökull - ja needki kaovad, sest poiss ei taha neid. Siis tulevad igasugused maod tule ümber - need ka kaovad. Siis üks krokodillitaoline koletis, saarmad ja muud loomad, nendest ta ka ei hooli. Viimati kuuleb tuule kohinat ja mõtleb, et see on see, kellest ta on kunagi kuulnud. Puud paenduvad ja saabub üks kahe pääga olend, sarved mõlema pää otsas, tähendab, tagumist otsa ei ole loomal olemas - Tšitšalailos. Maa hakkab vankuma ta tulles, nii et poisile tundub, et ta peab mõlema käega kiige äärest kinni hoidma, et ta ei kukuks. Selle koleda olendi suust ja ninast voolab verd ja poiss mõtleb, et seda ta tahab, sest ta on kuulnud, et sellel olendil on eriti kange vägi. Paneb siis seedripaha suhu, kargab alla, lööb käed looma kaela ümber ja kao tab teadvuse. Kui meelemärkus tagasi, siis ta on pikali peaaegu kus tunud tule ääres, suust ja ninast voolab veri, maa on täis tema ja selle eluka verd. Poiss supleb siis jões niikaua, kui vesi ei lähe enam punaseks. Ja nõnda toimub terve kuu aega, et jahutada oma väge. Aga kuu lõpul on vägi ikka veel nii suur, et kui ta vaatab mööduvat põdrakarja, siis see vajub kokku ja ta kohalt tõuseb ainult suits. Poiss on aasta otsa metsas, kuni vägi jahtub nõnda, et loomad ta vaada tes ei kuku. Kui ta koju läheb, hiilib mitu päeva ümber asula, kuni veendub, et ta lähedus enam kedagi ei tapa. Ja ometi on nii ettevaat lik, et oma naise, kes tuleb vastu, käsutab seisma jääma tüki maad eemale ja kõneleb temaga kaugelt, kartes, et naisele juhtub midagi halba.

Kuulajate meelest on siin liialdatud poisi väge ja pole õige, et kellegi vägi võiks nii suur olla, et see põle tab terve karja põtru. Mõned kahtlevad koguni, kas selle loo meelsus on õige, kas selline poiss üldse võis saada seda väge, sest tähtis on meelsus sääl juures.

Ühes Winnebago loos on nõnda jutustatud: «Paastujat, kes himustab öövaime, kolm korda petavad igasugused tühised olendid ja ütlevad, et nemad on öövaimud. Nad õnnistavad teda mitmesuguste võimetega ja kui nad ära lähevad, siis otsija näeb, et need on ainult petised. Neljandal korral ei ütle otsija enam jonnakalt: «Kas või surm, aga pean saama, mida tahan!» Nii on ta kolm korda öelnud. Neljandal korral seisab ta hoopis armetult ja alandlikult nuttes pärast kuuepäevast paastu ja ootab. Ja alles siis saab ta selle, mida ta oodanud on.

Vahete-vahel annavad vanemad nõu lapsele, mida tahta. Puhuti vanemad aga on nii edevad, et sunnivad last tahtma aina suuremaid asju, kuni hukutavad lapsed. Või jälle takistavad teda kadeduse pärast, et lapsele ei saaks suuremat väge kui neil enestel on. Ja kõikide taoliste näidete üheks näiteks jälle üks Winnebago lugu:

Isa seletab oma ainsale pojale, ei poeg varsti jääb üksi maailma ja üksinda inimene on täiesti abitu, kui tal pole vaimu - kaitsjal. Poiss paastub hulk aega. Viimaks isa tuleb teda vaatamai ja ütleb: «Kallis poeg, sa oled kaua aega paastunud, kindlasti on vaimud su pääle halastanud ja andnud sulle midagi, parem lõpeta nüüd.» Poeg küll kinnitab talle, et lugu on tõesti nõnda: ta on palju saanud, aga tema paastuks häämeelega edasi. Ta on saanud nimelt väe tappa vaenlasi oma tahtega, saanud pika ea. Vaimud on viinud ta ühte šamaani hütti. Sääl talle on toodud üks surnu ja õpetatud seda elustama. Kõik need võimed on ta vaimude käest saanud ja siis vaimud on öelnud, et ärgu paastugu enam. Kuid nende soovitustest hoolimata poiss paastub edasi. Siis tulevad maa-alused vaimud ja kingivad talle võimeiks võidu sõjas, oskuse ravida haigeid, edu jahil, pika ja täielise elu. Viimaiti on kõik Maa Tegija poolt väega varustatud vaimud andnud otsijale midagi. Kui viimased lahkuvad, siis need ütlevad talle: «Oled paastunud küllalt, jäta nüüd!» Aga poisi suurim soov on, et ta ei sureks. Seepärast ta ei taha lõpetada enne kui talle on antud see vägi. Vaimud käivad teda manitsemas ja palumas, kuid ei suuda teda veenda loobuma sellest soovist. Ja seepärast vaimud otsustavad nõupidamiskojas, et otsija peab surema. Teinud otsuse, nad vaatavad alla ja poiss ongi surnud. Pärast vaimud ütlevad isale: «Ära mõtle sellest asjast enam, mata ta maha. Kõik väed, mida me tõotasime su pojale, anname sulle.» Isa matab poja ja mõlgutab, et vaimud on olnud võimetud veenma mõistlikuks poissi ja neil tõesti polnud enam teha muud. Kui isa mõne aja pärast läheb poja hauale, siis ta näeb sääl puud kasvamas poja päätsis ning teab, et see on ta poeg. Vaimud on nõnda siis ometi andnud poisile võimaluse elada igavesti, sest inimese kujulisena pole võimalik saada surematuks.

Sellest loost võiks paista, et inimene saab paastumisega sundida vaime. Aga ometi ta ei saa sundida, vaid tekitab neis ainult kaastunnet, ja vaimud kingivad või med ikkagi ainult vabast tahtest. Paastumine ei ole mingi maagiline vahend, vaid ainult kommunikatsiooni võimalus. Loo mõttega on kujunenud ka muinasjutt kalurist ja kalakesest, kes naise soove täidab (Aarne-Thompson, 555, Puškini laulu kaudu väga tuttav lugu).

Esialgu inimene, kes oli saanud väe unes või uimas võimu otsides, ei vajanud nähtavasti (või enamasti) edaspidi enam uut kontakti selle olendiga, kes talle võimu oli andnud. Samuti ka see inimene, kes oli saanud «nõia»väe (ravida, ennustada, avastada toitu), ei tarvitsenud vist ka igal üksikjuhul võtta ette pikka teekonda, et tuua tagasi inimese hulkvele läinud või teiste vaimude poolt ära ahvatletud, ära kistud vaimu kuskilt tee päält. Ometi algusest pääle iga vägi, kes on lubanud hakata inimese liitlaseks, annab talle ka juhiseid, kuidas väge tuleb kohelda. Säärastest tavadest kujunes igale inimesele ise oma rituaal. Suguharul võivad olla üldised pühad ja üldised rituaalid, kuid need on ainult üldtarvete rahuldamiseks, olulised väikesed asjad jäävad ikkagi indiviidi eraasjaks.

Kui isiklik siin on kõik, see ilmneb ühe Teton-Sioux’ arutlusist, ja sioux’d on üks rahvas, kel üldrituaalid on nii tähtsad, täidavad pool eluaega. See mees seletab nõnda: «Poisipõlvest pääle olen silmitsenud lehti, puid ja rohtu ega ole leidnud kaht samast. Üldiselt nad küll võivad olla taolised, kui aga uurima hakkad, näed, et nad ometi erinevad natukene. Põhjus, miks Suur Vaim ei tee kaht lindu või looma või inimest täpselt seks-samaks, on see, et Suur Vaim paneb kelletahes siia sõltumatuks isendiks, kes peab ise toime tulema iseendaga. Olen pannud tähele, et igale inimesele meeldib üks teatav loom või taim või maakoht. Kui inimesed hooliksid rohkem niisugustest eelistustest ja otsiksid, mis on sündsaim teha, et muuta end väärsamaks sellele, mis neid säärasel kombel paelub, siis nad saaksid unenägusid, mis puhastaksid nende elu. Inimene otsustagu, milline loom talle meeldib enam kõigist ja jälgigu seda looma, õppigu selgeks ta teed ja kombed, õppigu taipama ta häälitsusi ja liigutusi. Loomad tahavad suhelda inimestega, kuid Suur Vaim ei soovi, et nad teeksid seda otse. Inimene peab vastastikuse mõistmise saavutamiseks tegema suurema poole tööd. Ei ole sünnis, et inimene tõuseb püsti ja läheb midagi nõutama Suurelt Vaimult - Wakan tankalt. Ta peab valmistuma. Kui inimene sulgeb sil mad, ta näeb ometi väga palju. Ta siis siseneb oma meelde ja asjad lähevad selgeks talle, kuid silma ees liikuvad esemed põigataksid ta kõrvale. Seepärast võimuotsija-unenägija teeb oma soovi teatavaks selle kaudu, mida ta näeb suletud silmi. Ta on kaua aega kavatsenud paluda midagi Wakan tankalt ja siis ta otsustab minna üksindusse, mõne kingu harjale või mõnele teisele kõrgele kohale. Kui ta viimaks läheb sinna, siis ta sulgeb silmad ning ta meel on suunatud Wakan tanka ja tema tegemiste poole. Inimesel, kes talitab nõnda, on tavaliselt meeles mõni loom, kes talle meeldiks kaitsjaks ja avitajaks. Keegi ei saa hakkama elus üksinda ja vajalist abi ei ole võimalik saada inimestelt, Seepärast otsib ta abi mõnelt linnult või loomalt, kelle Wakan tanka saadab talle abiliseks. Paljudel loomadel on harjumusi, millest inimene võib õppida, koguni sellest tühisest olmast, et hobused on rahutud maru eel.»

Säärases unes või nägemuses saadud oskused võivad näida päris tühised. Mees, kes on vilunud ronima puude otsa ja raiuma tulepuuks kuivanud oksi säält, oskab ainult seepärast, et tal on haldjaks pesukaru. Mees, kellel haldjaks on angerjas, võib kaua aega ujuda vee all ja püüda sääl kalu ka nagu angerjas. Otsijale ilmunud olendid ei ole reaalsed olendid, need on vaimud, kes saavad otsekohe inimese koetise osadeks, nii et nad viibivad inimese sees. Nägemuses saadud ese indiaanlastel on vahel päris konkreetne. Nt hõljub kuskil linnu sulg inimese juurde või talle satub ette kivikene või mõni oks. Enamasti on need esemed sümboolsed, s. t inimene näeb, et talle antakse teatavate vägede mahutina midagi.

Ja selle võib ta endale pärastpoole valmistada ise või käituda, nagu tal oleksid olemas need väed. Nii näiteks üheksa-aastane Oglala-sioux, kes 12 päeva on olnud meelemärkusetu kodu, on saanud selle aja kestel neljalt maailmakaarelt sümboolselt veega täidetud puukausi (vesi on elustamisvägi), ja vibu (hävitamisvägi), see on saadud läänekaarelt; võimu rohud ja jäähiiu valge tiib ehk Puhastav Tuul, saadud põhjakaarelt; rahupiip, mille kohal täpiline kotkas ja selle abil saab ravida haigusi, on saadud idakaarelt; punane kepp, mille otsast kasvavad oksad, puhkevad lehed, lehtede vahele tulevad linnud ja puu hakkab õitsema, see on saadud lõunakaarelt.

Aga ta ei ole tõepoolest saanud reaalselt ühtegi neist asjust, vaid need on talle lubatud ja ta võib need endale valmistada, võib nende pääle mõelda.

Enamasti inimene ei jutusta oma haldjast ehk väest. Sageli taibatakse aga ta käitumisest teatavail puhkudel, millise väe ta on saanud. Kohati on jälle laps kohustatud kõnelema kõik vanemaile, mis ta on saanud. Nii näiteks Yuma indiaanidel mees näeb unes lumivalget mäge, mille harjal tiirleb midagi sädemeid pilduvat. Hääl käsib tal minna mäe tippu. Ta ronib üles, tuleb tagasi alla ja hääl lausub: «Tubli tegu!» Aga mees jutustab selle loo oma nõiale ja siis nõid ütleb talle: «Rääkimisega kaotasid selle unenäo väe. Nüüd teab seda asja igaüks ja selle unenäo vägi ei tule enam iialgi tagasi sulle.» Võib-olla eestlane oleks reageerinud samuti, sest on palju asju, millest rääkimisel need lähevad tühiseks.

1

2013-12-10

MärksõnaKeel

MärksõnaMasing

MärksõnaMythos