Teemad

MärksõnaEesti ajalugu

Eestipärasest ristiusust

Prindi

Uku Masing

1

Rääkida sellest kui palju tahes, aga iialgi ei jõua kõneleda küllalt, mitte kunagi ei ole võimalik rõhutada liialt, et meie olukord on lootusetu, just samuti nagu juutidel kaks tuhat viissada aastat tagasi. Aga sellest tuleb rääkida, kisendada valjumalt kui Jeeriku pasun ja kriiskavamalt kui too kotkas, kes Aamosele istus Jehoova templi harjal. Tuleks käia ringi nagu Jeruusalemma langemise eeli käisid hullud, kuulutades hirmsat ärarikkumist, sest varem või hiljem jõuab aeg, mil meidki rikutakse ära ja kivi ei jäeta kivile. Praegu säärase kisamise eest saadetakse hullumajja kirja pandamatu prohvetina või antakse kuidagi mõista, et inimesed on tüdinud kuulmast hädaldamisi. Kuid kiuksuvat ratast määritakse ja tuleb kiuksuda nii, et see lõikaks trumminahad läbi kõikidel.

Juudid elasid nagu meie, kahe lohe vahel, kellede elusihiks oli hävitada teineteist ja kumbki polnud parem teisest. Kogu aja oli karta rahva hukkumist teistesse suurematesse, just nagu meilgi. Ja see on üks põhjusi, miks meie suudame paremini mõista Vana Testamendi prohveteid kui näiteks sakslased või venelased. Sest et Assuri ega Egiptuse prohveteil polnud iialgi vaja mõelda sellele, millele juudid pidid mõtlema iga päev, ning kaebama, et kaasmaalased plaksutavad rõõmu pärast käsi, kui aga juhtuvad nägema välismaalast, kes räägib maakeelt natuke võõrapäraselt. Nagu mõni „saksaisand“ mõnedkümned aastad tagasi.

Võime muidugi seletada, et kõik hädaldused on asjatud, kuna oleme juba nii teadlikud iseenestest, et meid võimatu rahvustada ümber. Kuid see on ennatlik väide. Meil ju polda isegi sellest teadlik, et oleme väärtuslikud kas või haruldusena, sest ainult iga kahetuhandes inimene maailmas on eestlane. Meil polda teadlik sellestki, et kõneleme viimasel ajal saksa keelt eestikeelsete sõnadega. See tegelikult on ainus edusamm, mille oleme teinud sest ajast, mil õnnis Schultz-Bertram soovitas meile rääkida poolsaksa keelt ja lootis, et sellisest saksa keelest kujuneb aegamisi üks uus murre, mis võiks huvitada ehk tulevikus aaria soost teadlisigi. Nüüd oleme ju niikaugel, et peaaegu iga saksa mõiste jaoks meil on oma sõna ja neile, milledel pole veel, katsume hankida nad võimalikult pea. Oleme näiteks juba sõnaliselt suutnud eraldada „kaaskannatuse“ ja „kaastunde“. Mis vahe neil peaks olema, seda me veel hästi ei oska seletada, aga loodetavasti aastakümnete pärast oskab seda järgmine põlv. Kui seda üldse tuleb.

Saksa kultuuri uputus on suurem kui kunagi enne. Vanasti nöögati pooliti kartlikult, pooliti kadestades kadakasaksu, kuid nooreestlus seadis sihiks: olles eestlased olla eurooplased. See tähendas esijoones: olla sakslased, sest teised eurooplased meile ikkagi on alles saavutamatus kauguses. Ning rahvas, keda saksastati ja venestati, nähtavasti tegi koolides 1905. paigu otsuse, et nõustutakse ümbervahetamisega ja nõutakse ainult eestlase nime säilitamist. See oli viisakas ja väga väikene nõue, nii et ta vastu kellelgi ei olnud suuremat ütlemist, seda enam, et säärane nimetus ei sisaldanud midagi omapärast. Sest oleme pääle venelaste ainus rahvas maailmas vist, kes end nimetab arvatavasti võõrailt saadud nimega. Sellepärast võidi lubada meile: jääge nimelt päälegi eestlasiks. Sisemiselt see tähendas aga, et saime oma inimestelt käsu mõelda saksa keeles ja saksa mõistetega, seni kui elutunnegi muutub saksapäraseks. Ja see käsk on kogu aja teinud vaikselt tööd meie sisemuses, kuni oleme jõudnud niikaugele, et tulevik „mina saan tegema“ on muutunud meile lubatavaks samal kujul, nagu ta on sakslasil ja teistel rahvastel, ning mitte enam sellel kujul, millelt ta on rahvapärane. On uuristanud enese nii sügavale, et isegi Eesti Kultuurfilmi sõnalises osas üksilugu öeldakse „milline“ relatiivse „mis“ asemel, just nõnda nagu saksa keeles. Ja kui oleme juba jõudnud sinnamaale, et meie relatiivlausedki on saksapärased, mis õigust siis meil üldse veel on väita, et oleme eestlased. Võiks ju öelda, et see on ainult filmitegelaste ja teatavate kraadede viga, kuid sama viga harrastavad meeleldi saksa kasvatuse saanud pastorid ja üldse „peenemad inimesed“.

On ainult iseenda petmine, kui kõneleme, et tahame vabaneda sakslusest. Seda ei taha keegi pääle mõne üksiku hullu, nimetu prohveti. Ei tule ju mõelda, et sakslus oleks iseenesest mingi pahe umbes selliselt, nagu baptistidele kirik on Paabeliks. See oleks ainult päratu viga ja ülekohus. Igal rahval ja mõtlemisviisil on oma väärtus, kuid igal rahval ka oma kohused. Ning pole usutav, et mõnele rahvale oleks tehtud ülesandeks sulada ära teise. Venestada kalmõkke on sama andestamtu kuritegu kui itaaliastada araablasi. Sellele tuleb mõelda, kui siunata sakslasi või lääne kultuuri üldiselt. Ja just selle tõttu meil pole mingit vabandust, kui muutume sakslasiks. Oleme ju nii lähedal juba. Ning vabanemine tähendaks niipaljude asjade kõrvaleheitmist ja unustamist, et me ei tulekski vist enam toime sellega. Rahvuslus, millest praegu kõneldakse sageli pole vist sugugi vahendiks meie eestlasiks tegemisele, on seda sama vähe kui nooreestlaste hüüdsõna. Ennem ta on vahend hävitada meie omapära veelgi vähemaks. Oleme tegelikult sisemiselt kujunemas üheks väikseks suguharuks „suures saksa rahvas“. Kas me kanname rahvarõivaid või mitte, ei muuda asja, sest ka hannoverlastel on preislasist erinevad kombed ja švaabid väidavad veel tänapäevalgi, et Goethe lasi Schilleri mürgitada suures kadeduses.

Ainult üks asi protesteerib veel praegugi. Meie esivanemailt ja maastikulisest ning klimaatilisest õhkkonnast päritud elutunne. Ning ta protesteerib nõnda nagu ikka primitiivsete inimeste juures, kelledele nahklehtriga valatakse sisse euroopa kultuuri. Kõik sellised rahvad, kui nad pole küllalt suured, surevad koguni. Suuremad säilitavad väliselt oma olemuse, kuid muutuvad kas germaanlasiks või romaanlasiks. Kuna oleme vähesed arvult, siis meie saatus on juba teada. Kõik katsed täita kurikuulsaid tühje hälle on asjatud seni, kui emb-kumb: kas vabaneme täieliselt sakslusest, või muutume üdini sakslasiks. Hällid pole mitte tühjad mugavuse pärast ega ka mitte kartusel, et rahvas ei taha sünnitada kahuriliha venelaste ja sakslaste vaheliseks viimseks heitlemiseks, suureks võitluseks kahe pimeduse vahel. Need muidugi ka on põhjused. Kuid päämisi on siiski see, et meie ei oska ega taha enam elada. Iniseme nagu haiged loomad, kes on saanud mürki, aietatakse elu mõttetusest ja samas kõrval soovitatakse pää toppida liiva ning üldse mitte mõelda sellele, et ollakse suremas. Kumbki viis ei aita midagi, aitaks ainult see, kui mingi vastumürgiga saaksime teha kahjutuks selle, mida oleme pidanud jooma. Sellepärast ma aastaid juba olen rääkinud suundumisest kuskile itta, ükskõik kuhu. Mitte sellepärast, et sääl oleks iseendast midagi väärtuslikumat, vaid sellepärast, et see on ainuke tõhus tee vabanemisele. Selleks et meil inimesed elu ei võtaks enam pääle pandud kohustusena, kohutava vajadusena, millest katsutakse ennast vedada läbi nii vähese vaevaga kui võimalik ja nii suure auga, kui kuidagi veel sünnis normaalsele inimesele.

Ja nüüd võtame näiteid usu ja teoloogia alalt. Esmalt mõned mõistelised, mis selgesti näitavad, kuhu tüürime alateadlikult ise oma laeva. Sakslased eraldavad „fühlen“ ja „erkennen“. Meil vanasti polnud midagi taolist ja kui just oli suur häda, ütlesime „tundma“ ja „ära tundma“. Kuid haridus nõudis, et vahe peab olema selgem ja täpsem. Eks tegimegi siis „tundma“ ja „tunnetama“. Praegune põlv kasutab viimast sõna ainult siis, kui tahab täpselt kirjeldada midagi või kui tahetakse näida hästi haritud ja kursis uuema keelega. Järgmine põlv, kui see üldse veel on kõlvuline miskiks, kindlasti suudab juba korralikumalt tarvitada neid mõisteid igapäevases kõneluses. Ning siis oleme jällegi sammu lähemal sakslasile. Häda on just selles, et sõna „tunnetama“ peaks tüve ja vormi järele tähendama hoopis midagi muud, kui filosoofid panevad ta tähendama. Kui meil oli vajadus säärase sõna järele (seda ma ei eita), oleksime pidanud ta panema tähendama seda, mis ta võiks tähendada, ja mitte ütlema, et see on sama asi, mis saksa „erkennen“. Sest nüüd oleme vägistanud oma keelt. Teoloogid on sõna muidugi meeleldi võtnud omaks, sest nüüd ei tarvitse enam kõnelda Jumala tundmisest, vaid tunnetamisest. Teoloogid olid kõik saanud saksa kasvatuse ja kui Piiblis lugesid Jumala tundmisest või äratundmisest, siis pidid selle sõna otsekohe tõlkima saksa keelde, et mõista, millest on juttu. Lihtinimesel, kes säärase vahetegemisega polnud harjunud, polnud vajalik mingi seletus, sest ta mõistis igal juhul asja õieti omalt seisundilt. Kui ütleksime, et ta ei mõistnud, siis peaksime ütlema, et me polnud kristlased enne selle sõna kasutamisele tulemist! Kuna seda ei usu keegi, siis ei jää üle muud, kui tunnistada, oleme selle sõnaga filosoofiliselt muutunud Euroopa orjaks. Me ei tohi mõelda enam eestlase viisil. Sest sellel, kes loeb „tunnetama“, tuleb alati meelde, et see on „erkennen“, ning iialgi ta ei anna sellele seda sisu, mis peaks sõnal olema ta kuju tõttu. Või üks teine näide. Meie rahval oli võimatu kujutella Jumalat isandana, härrana, parunina ning meil polnud sääraste olendite vastu vähimatki aukartust. Sellepärast mõtlesidki meie esivanemad, lugedes Piiblit, et „Issand“ tuleb lugeda nõnda, kui ta on kirjutatud. Kõiki sõnu lugesid nad õieti või nii, kuidas andis nende häälepaelte konstruktsioon, kuid seda sõna nad ei tahtnud tarvitada Jumala kohta. Ning tulemus on see, et meil „Issandast“ on kujunenud umbes samalaadi pärisnimi nagu Jehoova. Kellelegi ei tule ta puhul meeldegi, et see sõna võiks tähendada midagi eesti keeles, enne kui talle see tehakse selgeks. Ning ka siis edaspidi ta ei mõtle sõna tähendusele. Umbes sama juhtus säärase keelendiga nagu „Õnnistegija“. Ka see on kujunenud pärisnimeks, millel pole olemas enam mingit sisulist tähendust, sest ka tema oli rahvale võõras. Selle vastu Lunastaja ja Lepitaja ning säärased sõnad on kujunenud meile raudvaraks, millel on midagi öelda. Samuti oleme vist sakslaste eeskujul õppinud selgeks „armas Jumal“, kuid pole veel jõudnud selleni, et ütleksime „hää Jumal“. On päris huvitavaks probleemiks just viimane väljendus. Miks see meile on vastumeeli ja kuidagi mõjub võõrana. Kas sellepärast, et me rahvas oma põhiolemuselt ei suuda uskuda, et Jumal oleks kuri, ning sellepärast ei pea säärast nimetust vajaliseks? Või pole headus üldse oluline joon meie arvates Jumalale? Midagi peab olema põhjuseks, kuid seda ei tarvitse teada seni, kui see üte pole saanud üldiseks. Aga vähesed meist teavad veel, et vähemalt vanasti ohati: „Oh ilus püha Jumal!“ Selles väljenduses on koos kaks eestlase kõige omasemat adjektiivi Jumala jaoks. Kahjuks on lugu nii, et kui keegi praegu Jumalat nimetaks ilusaks, siis teda peetakse kas originaalitsejaks esteediks või jumalateotajaks või Piibli ja meie usu tühjakstegijaks. Selles väljenduses „ilus“ muidugi sisaldab ka „hea“, kuid ometi ei ole sama ning just see on iseloomustav eestlasele. Samuti nagu prantslasele vist, et ta Jumala poole pöördudes alati ütleb „Teie“, või inglasele, et ta Jumalat sinatab ja kõiki muid teietab. Kellelgi ei tuleks mõttesse sellepärast nimetada inglasi või prantslasi jumalakartmatuiks või uskmatuiks ega oletada, et nad originaalitsevad.

Kui nüüd juba sääraseis pisiasjus on võõras vaim jõudnud meie südamesoonteni, siis pole oodatagi, et ta mujal pole avaldanud oma mõju. Suuremate asjadega on lugu kaugelt halvem. Meie rahvalaulud kõik olid figuratiivsed, nad ei tahtnud iial väljendada mingeid suuri elamusi, vaid keerlesid kirjeldades pisiasjade ümber. Pealeselle iialgi ei olnud tähtis asja reaalsusele vastav kirjeldamine. Kui mitu korda on kõneldud sellest, et asi oli hõbedane ja kuldne korraga, hella südame võib saada erilaselt jne. On tähtis ainult, et laul mõjuks omaette nagu loodud asi ja mitte nagu referaat nende üle. Selletõttu meie rahvalaulud on tõlgitamatud, kasvõi muinasskandinaavia keelde, milles kirjutatud luules ometi nagu meilgi harrastati assonantsi ja alliteratsiooni. Rahvalaulu mentaliteedi tõttu peaksime olema võimelised mõistma kõiki sääraseid asju, mis ka mõeldud figuratiivselt, kuigi mitte just meie moodu. Peaksime olema võimelised nägema idamaiste juttude taha. Kuid oleme nad saanud sakslaste vahetalituse kaudu ja sellepärast idamaised figuratiivselt mõeldud ristiusu tõed on muutunud meile peaaegu nagu mingiks uueks mütoloogiaks. Ristiusk ja ristiusu dogmaatika Idamaal polnud üldse kuidagi seda laadi, nagu teda kujutlevad sakslased. Ükski dogma ei olnud õpetuslause, mis pidi kehtima ainult usuteaduses ja usklikkude inimeste ajudes. Iga dogma oli kokkuvõtlik sümbol kogu maailmavaatele, mis mahutas endasse kõik võimalikud teaduslikud vaateviisid diferentseerimatult. See, kes ütles „homouusos“ kujutles kogu maailma ja kõike, mis võimalik teada maailmast, teisiti kui see, kes pidas õigeks Jeesuse kohta öelda „homoiuusos“. Dogmad olid terve kultuuri lööksõnad umbes nii nagu meil väited selle kohta, et ruum on lõplik ja ruum on lõpmatu. Nende kahe vahel võib esineda sama hoogsaid kisklemisi nagu vanasti Jeesuse olemuse kohta.

Selle tõttu suur hulk probleemiseadeid, mis läänlased püstitanud, on üldse valed. Küsimus, kas Jeesus on ajalooline isik või olemata, ei saa Idamaal olla üldse küsimuseks, sest seal ei olnud olemas mõistet „ajalugu“. Muidugi me võime arutada ta kallal edasi ja tagasi, sest tõestusi on niisama palju võimalik tuua poolt kui vastu, aga ükski evangelist poleks saanud aru sellest, mis säärane kisklemine peaks tähendama. Sellal polnud üldse tähtis muu, kui et oli midagi sündinud, midagi tehtud ja täiesti kõrvaline juba see, kas midagi säärast sündis reaalses maailmas või kujuteldavas. Sest nendegi vahel polnud piire.

Kui võtta näiteks Jeesuse neitsistsünni lugu, siis on ju teada, et Idamaal oli tavaliseks eelduseks: see kes lunastas maailma, pidi sündima naisest, kelle mehest polnud vaja midagi teada, kes sellepärast, et ta oli võõras ja tundmatu, oli Jumal. Seda ei arvanud üksi juudid, vaid ka foiniiklased ja assüürlased. Kas Jeesus tõepoolest on sündinud nõnda, pole iseendast sugugi oluline, oluline on ainult, et teaksime, mis see lugu pidi tähendama. Iial ei seisnud rõhk sellel, et neitsist sündinu on puhas, kuidagi õilsam ja üllam kui need, kel on teatav isa, vaid rõhk seisnes sellel, et iga võõras ja tundmatu mees asendas Jumala, nii et juba sünnilt laps oli jumalinimene. Uskudes lugu sõnasõnalises kujus, peaks olema tulemuseks ju see, et Jeesus ikkagi ei olnud õige inimene, sest õige inimene ei sünni neitsist. Just igale dogmaatikale, mis rõhutab Jeesuse täielist inimsust, peaks olema vastuvõetamatu selline seletus. Jeesus, sündinuna neitsist, poleks inimene ega Jumal, vaid ainult kurioosum. Absoluutselt võimatu säärane asi iseendast ei ole, sest kui uskuda Einsteini või Jeansi, siis sama võimalik, et tulele pandud potis vesi külmab, kui see, et ta hakkab keema, ainult esimene on niivõrd haruldane võimalus, et ta üldse reaalselt ei tule arvesse ja ikkagi jääks kurioosumiks. Jeesus aga ei või olla juba meie eelduste ja nõuete tõttu mingi kurioosum, ta peab olema Jumal ja inimene. Sest lunastuse käsust inimene võis saada ainult siis, kui Jumal tuli oma loodud asjade sekka ja suri nende käskude nõudel, mis öeldi olevat pärit temalt endalt. Kui Jumal tapetakse Jumala käskude pärast, siis on muutunud naerualuseks need käsud. Kuna aga Idamaadel nõuti, et Lunastaja peab olema tundmatu isaga, siis omistati säärane ideaalne raam ka Jeesuse sünniloole: tema isa ei teata, kuid ta emal oli mees. Rõhutan veel korra, asi ei seisnud üldse selles, kas ema oli neitsi füüsilises mõttes või olemata, neitsi võis tähendada ka templiprostituuti. Ja nagu teame, pidi Paabelis iga naine olema korra oma eluajal templiprostituudiks ja nendega ei olnud tegu mitte omamaalasil, vaid võõrail. Kogu institutsioon oli selleks, et sundida jumalust tulema ja sigitama Lunastaja. Sellepärast teadsid idamaalased vähemalt esimesil kristlikel sajandeil veel väga hästi, mis selle loo omistamine Jeesusele tähendas, ja apokrüüfseist evangeeliumeist (Jaakobuse protoevangeelium, Nikodemose evangeelium) ilmneb veel selgesti, kuivõrd raske oli idamaalasil teha end mõistetavaks rooma juristidele ja kreeka ateistidele.

Sellest näitest ilmneb, et kui vaatame lahtiste, Lääne kaedest vabade silmadega Idasse, siis kõik asjad omandavad hoopis teise kuju. Et asi saaks selgemaks, veel üks näiterühm. - Oleme harjunud Johannese Ilmutamise Raamatu taevakujutelu pidama absoluutseks ning kõneleme aina taevalinnast, mis ehitatud metallist, kividest ja klaasist, räägime taevasest Jeruusalemmast ja Siionisse minekust ning kuidagi ei pane tähele, et kõik need kujutelud on seotud tolle aja ja ruumiga. Nad ei tahtnudki sellal olla absoluutsed ja ainuõiged ning kui keegi oleks tahtnud lasta kinnitada dogmaks, et taevas on linn, siis arvatavasti ta oleks heidetud välja kirikust ketserlikkude vaadete pärast. Kuid me oleme peaaegu kuulutanud selle ketserluse ainuõigeks. Et taevas on linn, on mõistetav ainult suurlinnas elavaile kreeklasile ja ideaalne olustik neile. Selle kõrval oli olemas ka teistsuguseid, nagu Peetruse Ilmutamise Raamatus, milles taevast on kirjeldatud aasana, kus kasvavad puud ja õitseb lilli. Et üks kanoniseeriti ja teine mitte, sõltub lihtsalt sellest, et linlased olid ülekaalus, ning ka sellest, et läänlased sellal ei mõistnud enam, kui figuratiivselt võeti Idamaal kõike. Sest tõeliseks idamaiseks eelduseks on ja oli teatavasti: nii nagu on ülal, nii on ka all, ja ümberpöördult. See tähendab, et kõik olev on selle koopia, mis o n intensiivsemalt ja suuremalt. Kui siis Idamaal keegi oma erikujutelu, olgu see linn või aed või mis tahes, oleks tahtnud lasta teha dogmaks, siis oleks teda nimetatud pedandiks, kitsarinnaliseks ignorandiks, kes taganeb ära üldiseist tõdedest ja hakkab tegema omale väiksemaid väljaandeid neist, et rahuldada oma soove. Alles romaanlaste ja germaanlaste vahetalituse läbi kelledel endil olid teatavad kindlad kujutelud, sai nõuetavaks ka, et ristiusul oleks kindel teise maailma topograafia. Muidu ta poleks suutnud võistelda paganlusega. Ning meie truualamlikult kanname edasi topograafiat, mida keegi pole mõelnudki absoluutsena, nagu ainuõiget ja õndsakstegevat. Sest nii on sakslased õpetanud. Peame sellistel juhtudel alati küsima, kas eurooplased üldse olid võimelised mõistma Idamaad. Alles kui oleme leidnud, et idamaalased ehk siiski mõtlesid teisiti, võime hakata küsima, kuidas siis mõtleme meie. Pole õige sakslaste arusaamisega visata minema ka asi ise, nagu seda tehakse tavaliselt. Kui saksa kirikuloolased tunnistavad, et nad ei mõista ega suuda taibata kislemist „homouusose“ ja „homoiuusose“ vahel, siis meie ei tohi otsustada, et see on ainult tume peatükk ajaloost ja häbiks ristiusule ning ei tohi teha end suuremeelseks ja jätta asi täiesti lahtiseks. See polnud mitte selline kõrvaline küsimus, vaid kui üldse millegagi võrreldav, siis ehk ainult võitlusega sotsialismi ja kapitalismi vahel. Idamaisest makrokosmose ja mikrokosmose vastavuse teooriast järgneb otsekohe usk liha ülestõusmisesse. See oli õpetus, mis kreeklasile ja roomlasile oli äärmiselt ebasümpaatne, ja nad kauplesid sellest nii palju maha, kui said, ja tegid tast õpetuse hinge surematusse. Meiegi oleme võtnud omaks mingi ähmuse õpetuse hinge surematusest ja usume, et seisame „Piibli põhjal“, kui räägime sellest. Seni ei olnud sellest suuremat häda, kui elasime oma hingemõistega idamaisele palju lähemal kui läänemaisele. Häda tuleb alles nüüd, kui meil filosoofia kaudu hakkab levima läänemaine kujutelu hingest ja idealistlikud fantaasiad kehast kui vanglast. Peaksime õieti iga kirikliku õpetuse juures küsima, kas läänlased, s.o. katoliiklased ja protestandid, üldse mõistsid õieti, mida õpetasid idamaised apostlid, idamaist mõtteviisi kasutav Jumal - Jeesus. On päris kindel, nende kristlus on umbes selline nagu meil setu kristlus, s.t. tehtud loomukohaseks ja endistele pärimustele sobivaks. See, mis meile toodud ja mida ühtelugu tuuakse sektikeste näol, on paganus ja võõras paganus. Tõepoolest on setu rahvalaulude ristiusk meile lähemal ning niisama õige kui igasuguste võimalike saksa teoloogide oma. Ning arvan, et väidan õieti, kui ütlen, et selline kristlus, nagu ta oli Idamaal, on ka meile lähemal. Ning alles selle kaudu võime saada Kristuse enese juurde. Mitte ainult, et oleme võtnud omaks võõriti mõistetud ja võõrasse raamistikku asetatud õpetused võõrailt. Tõepoolest on ka nõnda, et koguni meie vagaduselaad kipub iga aastaga enam võõrapäraseks muutuma. Sest meie vagad esivanemad on ikka tahtnud olla nõnda usklikud, nagu olid „saksaisandad“ ning nende lähemad abilised. Nagu neile meeldis „saksaisandate“ naljakas eesti keel, nii neile meeldis ka nende vagadus. Võiks ju muidugi mõelda, et sakslase ja eestlase vagadus ei erinenud, et kõik maailmas on ühtmoodu vagad. Kuid me teame seda väga hästi, et sakslase ja venelase oma erinevad põhjalikult ning et meilgi uuemal ajal püütakse leida, kuidas inglise vagadus erineb sakslase omast ja meid suunata sinnapoole. Sellepärast ei tohi olla ketserlik, kui kõneleme ka oma vagaduselaadist. Looritsa eesti vana usundi iseloomustus võib olla teataval määral Looritsa enda usund. Kuid ühes asjas on tal kindlasti õigus: oleme loomult demokraadid, kui mitte anarhistid selle sõna algses tähenduses. Väga suures ulatuses peaksid olema väärad meie uuemad ajaloolised romaanid, milledes tahetakse meile luua olematut aadlit. Looritsal on õigus selles, et elati kuidagi sümbiootiliselt. See tähendab, et ei tahetud teravat vahet enese ja ümbruse vahel ning ei vääristatud ümbritsevaid kuidagi, võrreldes iseendaga. See on ilmne juba sellest, et pole olemas grammatilist sugu ning sama tõik tõestab, et meie sümbioos loodusega on elavam kui teisil primitiivseil rahvail. See on ka üks neid asju, mis meid eraldab idamaalasist, kus liigitati asju ja inimene selle tõttu tehti valitsejaks looduse üle. Meie vagadus ei taha valitseda ega muuta maailmas midagi, tahame ainult, et meid jäetaks rahule ja lastakse elada segamata. Liigitame ainult küsimusis liikuvaid ja liikumatuid asju. Kaugemale pole tahtnud minna meie esivanemad ja meiegi mitte. Kuid, eraldudes nõnda, pole hinnatud, vaid ainult määratud suguluse lähedus. Kuna me ei saa oma ürgdemokraatliku mõtteviisi pärast tunnistada mingit hierarhiat, siis pole meil ka võimalik tunnistada Jumalat isandaks. Tegime säärasest nimetusest pärisnime! Selle tõttu on meil võõraks seda laadi vagadus, mis esineb Rudolf Ottol, aga ka see, mis omane Karl Barthile. Mõlemad on muutnud inimese Jumala orjaks. Meile on Jumal esijoones midagi vanema ja sõbraliku venna taolist. Alles siis, kui ta tegemised on mõistmatud meile, hakkame kahtlustama, kas neil võõrail ehk pole õigus. Kuid neil ei tarvitse olla ka siis mitte. Sest eestlasele on kindel, et Jumal käitleb teda nagu tema Jumalat ja teisi inimesi. Sama kehtib teiste rahvaste kohta. Igaüks saab Jumalalt seda, mis ta on tahtnud ja andnud teistele inimestele.

Samast põhisuhtumisest järgneb ka, et me kaasinimest ei kohtle kui objekti, millest peaksime olema kuidagi üle või katsuma vallutada ta. Seda omadust õpetavad meile kõik Läänest tulnud sektid, olgu nad siis kristlikud või poliitilised. Ühegi Lääne usulahu tekkimise põhjuseks pole muud kui auahnus saada Jumala juures parem paik, saada õndsaks. Selleks alandatakse end Jumala ees niipalju kui võimalik ja kuna oletatakse, et Jumal ei või jätta tasumata inimese endaalandust, siis tasu ilmneb juba siinses elus: üleolekus teistest või vähemalt õiguses tunda end üle neist. See on sektide arvates esimene jälg taevariigi rõõmude maitsmisest. Kuna eestlane end nõnda iial ei alanda Jumala ees (meie alandus on hoopis teist laadi), siis talle ei tundu endastmõistetav, et inimese alandamisele Jumala ees peaks kuidagi tasutama samalaadiliselt ja vastupidi. Seniajani on sektid meie õhkkonnas alati pikapeale kaotanud selle joone, kuid, nagu näha, iial mitte täiesti. Ning kuna ise muutume ikka enam sakslasiks, siis sektide eksklusiivsus hakkab saama omaseks meile mis tahes alal, mitte ainult „usulises elus“. Kuna oleme ürgdemokraadid, siis on meile käsud vastumeelt, olgu nad millised tahes. Kui palju on naerdud okupatsioonivägede „käsin-keelan“ meetodit! Ja ometi see muudel maadel oleks tundunud päris endastmõistetav. Kui meie aitame ligimest, siis mitte käsutäitmiseks, olgu siis selle käsu nimetuseks kas või „armastuse käsk“. Aitame teineteist sellepärast, et vähemalt heategemise alal tundub meile õige vana vahetuskaubandus. Eeldame, et see on juba korraks maailma kirjutamatuks, hiina terminoloogia järgi taoks, et inimesed püüavad olla head niikaua, kui on aega olla hea, sest tuleb öö, milles ei saa teha midagi. Selletõttu igale õigele eestlasele on vastumeelt igasugused eetika süsteemid ja nende tagasiviimine Jumalale. Meie tunde järgi ei ole Jumal erilise aktiga käskinud hea olla, sest see tähendaks, et maailmas võiks olla ka teisiti. Vaid: hea olla on iseendastmõista, samuti nagu et elatakse; selleks pole vaja erilist käsuandmist, ei Jeruusalemmast ega Siinai mäelt. Need, kes eksivad maailmakorra vastu, langevad ilma muuta välja juba sellest osadusest, millesse oleme asetatud. Nad pole enam sümbioosis ei kaasinimeste ega loodusega. Sakslasile ja juutidele on omane oletada käsuandmisi ja võidelda enestes, et täita neid käske. Ning inimesed, kes korragi eluajal kõnelevad ka nõnda nende eeskuju järgi, on mürgitatud. Meie oleme vabad inimesed, kes ei pea kujundama endale meelsust, vaid meelsus on antud sellega, et oleme inimesed. Me ei saa tunnistada teravat katket endise ja järgneva vahel, sest meil pole erilist tuleviku kuju keeles ja kogu elu on „igavene nüüd“. Sellepärast pöördumine läänemaisel kujul, s.o. inimene peab enne pöördumist olema võimalikult patune, tal peab olema võimalikult raske saada lahti oma pattudest ning vahe endise ja uue vahel peab olema võimalikult suur, on meile võõras ja levinud vahetevahel ainult taudina, umbes nii nagu katk. Kuna meil pole tulevikku, endist ega alles olematut, siis meie pöördumine võib olla ainult n.-ö. Inimese pinevuskoefitsendi kasv, võime laieneda ja tiheneda, aga mitte muuta oma olemust, nagu oletatakse Läänes, ja Lääne mõjul tavaliselt meilgi nii, et midagi muud kui seda ebamäärast ametlikku pöördumist meil tavaliselt ei nimetatagi pöördumiseks. Võime tegelikult ainult kasvada, mitte muutuda, s.o. areneda selle sõna Läänest tulnud mõttes. Ja viimati, me ei saa tunnistada Jumala ilmutust ainult ühele rahvale maailmas ega seda rahvast pidada valituks, sest see oleks surmahoop meie anarhistlikule demokraatsusele. Peab olema olnud nõnda, et Jumal on end ilmutanud igale maailma rahvale ja alati täiuslikult, kuid täiuslikult mõistnud on teda ainult see, kes oli Jumal ja inimene. Sellepärast on loomulik, et meie rahval pole erilist kirge misjoneerida isikute kaudu ja mõtleme, et raamatute kaudu kuulutada ristiusku on mõjusam kui nende isikute kaudu, kes võõraist rahvaist tahtvad teha nimepoolest ristiusuliste maade orje. Samal põhjusel me ei saa uskuda, et ilmutus oleks lõplik ja leiduks ainult Piiblis, teda on alati: igal ajal ja kõigis paigus.

Muidugi ükski neist asjust ei esine esimest korda maailmas, sest kõik säärast laadi omadused on olnud kuskil. Kuid me ei tea, kas nad on kunagi olnud koos teineteisega sel kujul nagu meie juures. Ning just sellise kompleksina nagu oleme, on meil eriline väärtus ja pole mingit põhjust hinnata enam teisi. Muidugi võidakse öelda, et seegi siin (pole ju nimetatud kõike, mis oleks võimalik) on kuidagi minu isiklik usund ning tuleb vaadata järele,kas ta on kooskõlas Püha Kirjaga. Teatava määrani, mõistagi, iga inimene kirjeldab oma usundit, kuid kõik mainitud jooned on lähedas seoses ja järgnevad lihtsalt üldisest eeldusest, mida mina pole andnud Looritsale ega keegi teine mulle. Selletõttu ainult mõningad tähtsusetud pisiasjad võivad olla mu eriomandus. Ning Püha Kirjaga võrdlemine näitab enamasti alati, et me tegelikult ikka pole sellised nagu juudid või kreeklased, ka need sakslased, kes viimasel ajal jälle freneetiliselt rõhutavad Püha Kirja, pole seda, mis olid juudid või kreeklased. Aga vastupidi neile: meie ei taha kuulutada oma olemust ega oma arusaama Pühast Kirjast absoluutseks, mida peaks levitama teistel maadel ja austatama vähemalt kui üht uut teoloogilist voolu. Meil ei ole seda kurikuulsat faustilist tungi lõpmatusse, mis sakslaste endi arvates iseloomustab neid; juba lihtsalt sellepärast, et meil pole Mefistot, kes säärase maailma vallutamise ja enda ideede kehtimapanemise alles sisendab.

Aga viimati, kõik need kriipsud, mis olen tõmmanud siin, on olemas tõepoolest ainult minu, võib-olla ka mõne teise unistusis. Tõepoolest oleme nii lämmatunud sakslusse, et saksa ristiusk on meile ainus õige kristlus. Kui meie maad ristijad oleksid meie „Jumala“ nimetuse ametlikult asendanud Wodaniga, siis kannataksime sedagi rahulikult edasi ning nimetaksime ususolkijateks kõiki, kes tahaksid panna selle nime asemele mõne omapärase. Aga mida sakslased võivad, võime meiegi. Mis iga rahva endastmõistetavalt tohib, tohime meiegi, sest Jumal pole meid loonud asumaaks sakslasile ega alamaks seisuseks, kelle üle valitseb alatasa esinev „arische Herrenschicht“.

„Protestantlik Maailm“ 1938, nr 1

1

2013-09-23

MärksõnaMasing

MärksõnaPostkolonialism

MärksõnaUsk ja uskmatus