Arutelu selle artikli le

Teemad

Kultuuri­tehnoloogia

Prindi

Kurmo Konsa

1

Sõnad on kõige olulisemad asjad, muidugi metafoorses mõttes, olles tööriistad, tekst, süsteem, ökoloogia. Tihedalt pakitud metafoorid on mõtlemise sondid. Lisaks kolmele mõõtmele (tähistaja, tähistatav ja interpretant) eksisteerivad metafoori ülejäänud mõõtmed kokkukeerdunutena. Nad koosnevad iseendast ja kõigest nagu ruum ja aeg, nagu maailma aluskude ise. Veel lisaks kipuvad nad korduma, jäädes tiirlema neuronvõrkudesse ja sünapsisilmustesse. Tegemist ei ole mitte meemide vaid zahiridega (kuigi tegelikult ongi ainult üks zahir - kõikekatva delokaliseerunud lainefunktsioonina).

(JPEG)

Sõnad, nagu näiteks semiosfäär. Vähemasti minu jaoks. Sõna, mis keerleb kuulina mööda maailma, jäädes mulle igal pool ette. Lisaks sellele on ta keerulise topoloogilise nähtusena (kuigi range topoloogia vist selliseid objekte ei tunnista) ühteaegu minu ees objektina ja minu ümber. Kui siia hetkeks, esialgu prooviks seda tõesti ainult üheks hetkeks, lisada ka selle sõna tähendus (no näiteks nii, nagu seda mõtles Lotman ise), oleme me saanud objekti, mis koosneb omaenda keelest - (nt on Narbi kirjutanud DNA-st ja nägemustest, mis koosnevad omaenda keelest).

(JPEG)

Semiosfäär püüab haarata kõike, tema struktuur, reeglid ja seadused hõlmavad kogu maailma. Ka see, mis on väljaspool semiosfääri piiri, moodustab osa semiosfäärist - loomulikult. Kui kellegi õnnestub tõestada, et on tõepoolest midagi väljaspool semiosfääri, lakkab viimane olemast. Lihtne on näha, et see on identne olemise põhiprobleemiga postkultuurilises tehnomaailmas. Kui me oleme tõesti simulatsioonid arvutis, siis kuidas seda tõestada ja kuidas seda lõhkuda (Matrix, Harlan Ellisoni Mul ei ole suud, aga ma pean karjuma, Dicki looming). Lahendus sellele probleemile peab olema totaalne ja terviklik. Alles siis saame me lahti ka semiosfäärist.

(JPEG)

Tegelikkusel ja tegelikkuse täielikul simulatsioonil ei ole mingit vahet, küsimus on selles, kes ja milleks üldse hakkas rääkima tegelikkusest. Kogu selle semiosfääri jama juures on aga ka üks oluline asi - ta muudab kultuuri kunstlikuks, tehislikuks, matkituks.

Kultuur on semiosfääri üks vorme, monaade. Kõige loomulikumaks, võiks isegi öelda, et kõige looduslikumaks asjaks, mis tänapäeva maailmas meid ümbritseb on küllaltki kümmalisel kombel jäänud kultuur. Kultuur, mis algselt tähendab ju midagi kunstlikku, inimese poolt loodut, tehislikku, looduses leidumatut, inimese loova jõu mõjul sündinut. Mõnedele isegi midagi poeetiliste geeniustega seotut (Blake, Vico) ja mida tihti määratletakse vastandusega looduslikule/loomulikule keskkonnale on jäänud viimaseks kantsiks kesk tehislikkuse platood, Leonardo ilma (Mittelstrass). Inimkarja poolt ümberkujundamata looduskeskkonda pole tegelikult enam ammugi olemas ei Maal ega isegi mitte lähikosmoses. Üksikindiviidide füüsiliselt muutmiselt ollakse uute paljunemistehnoloogiate, geeniprojektide, kloonimise kaudu jõutud inimliigi bioloogilise olemuse muutmiseni. Kodifitseeritud inimteadvuses ei peitu enam ühtegi struktuuri, mis poleks tehislik - sünnimälestused, UFO-röövid, intelligentsed osakesed pesupulbris, nimed polüesterlindil (mida millegipärast kutsutakse marmorjaks).

(JPEG)

Aga: vaadake, selline sõna nagu “loodus” on suhteliselt värske mõiste. Käibel olnud ehk sadakond aastat. Ning tehnoloogia kohta meil analoogne mõiste puudub. (Gibson. Idoru. Lk 213). Jättes kõrvale, vähemalt esialgu, moraali ja väärtused on õige aeg (ja ajastusel tundub siinkohal olevat päris otsustav tähtsus) asuda kultuuri kallale.

1

2004-03-03

MärksõnaMärk

MärksõnaSümbol

MärksõnaTehnoloogia

MärksõnaVõrk