Teemad

MärksõnaEesti ajalugu

Boreaalne platoo

Prindi

Andreas W

1

kõige esmalt on see kultuuride konflikt : jõhker ja ilma lahendita. mina olen konflikti lävi. ma ei tea midagi sellest, kas on veel mõned läved või olen mina ainus. võibolla loomad on. aga nad ei räägi sellest. nad ei taha.
aga mina räägin.
ma õppisin rääkima. teine asi on see, et mitte miski, mida ma ütlen, ei ole üldistus. ma olen surnute eest kõneleja, aga ma kõnelen ainult iseenda nimel. boreaalne kultuur on üksinduse kultuur. ma seisan tühjal lagedal väljal ja päike paistab mulle peale. kõik.
boreaalia nii, nagu ta praegu on, ei toetu etnoloogilistele spekulatsioonidele. ta ei toetu üleüldse mitte millelegi. ta ripub tühjas ruumis, õhu ja päikese vahel. ta on ja ei ole.
kui ma mõtlen endast kui eestlasest, ei ole mul kultuuriajalugu. närused mõnedsajad aastad saksa ja vene laenu peal elamist. väike edasipüüdlik agraar-provintslik maa. kogu siinne kultuur on raske kompressiooni all, et suure maailmakultuuriga ometigi, kasvõi kuidagi sünkrooni jõuda. alalhoidlik klammerdumine kirjasõna tõeväärtuslikkusesse. tuim korralikkuseihalus. see jalg mis adra taga käib etc. bullshit.
ma ei taha sellest midagi teada. see on valge kultuuri naeruväärne ja abitu kõverpeegel. tema taga ei ole valge kultuuri massi ja agressiivsust, neid väheseid väärtusi, mida valge kultuur kannab. ta on nagu kaotatud pastel : tolmune ja mõttetu. parim, mida ta näidata saab, on teadlikolemine sellest, et kusagil toimub miski. nagu ütles linnap : juba eesti 60ndate sünkronisatsioon maailmas kuju võtva op- ja popkunstiga oli peaasjalikult teadlikolemise manifestatsioon, mitte orgaanilistelt kultuurilistelt alustelt käivitunud intensiivne looming. peaaegu kõige muuga on püüdlikult samamoodi.
lõpuks oli mul selge : sellest pindkilest tuleb läbi kukkuda. kui kaua võib vaadata aukartliku imetlusega hispaania renessaans-heliloojat ja madalmaade õlimaalimeistrit. ei saa olla osaline peol, kus kõik teised tunduvad nii suured ja nii auväärsed. mats võtab mütsi pihku ja seisab vaikselt ukse kõrval : oh, mis nüüd mina. kurat.
läbikukkumine pindkilest ei olnud kuidagi planeeritud. see ei allu analüütilisele seletusele. ma konstrueerisin kaua aega mõistuspäraseid struktuure. alati oli nende taga intensiivne teadmine millestki teisest. tuul hangunud viiteväljade tühjadel pindadel. läbiraiutud lihasjätked jääseinte vaikuses. lage liiv ja preerialinnud. miljon teist asja, mis mitte kunagi ei väljendunud. aga mis vältimatult püsisid iga mõistuspärase struktuuri back-stage’is. nad ootasid. neil oli aega.
ei juhtunud midagi erakordset ega katarktilist. ma sain aru, et ma olen tõlge. boreaalse kultuuri tõlge valge maailma keelde. ja et ma ei viitsi enam tõlge olla. tuleb väljendada iseennast, mitte predestineeritud vormi. aitab küll vastutulekutest valedele asjadele. on juba oldud ka.
ei olnud vaja mingit ümberlülitust. asjad olid korrapealt omadel kohtadel, nad olid seal alati olnud. kile oli katki. ma olin seal, kuhu ma kuulusin, sügaval sees. ja mitte enam seal, kuhu ma kunagi polnud kuulunud.
üks asi sai muidugi kohe väga teiseks. kõik see, mis enne oli kultuuriline ilmaolek, tühik selja taga, lõppes ära. ma asetusin teisele struktuurijoonisele, vahetasin välja enda personaalse tunnetusliku ajadimensiooni. nagu öeldud : eestlasena ei ole mul mingit kultuuriajalugu, milles ma saaks või tahaks oma juuri näha : boreaalina on minu kultuur kümneid tuhandeid aastaid pikk. ta ei ulatu tagasi mitte kirjapandud ürikuid mööda, vaid läbi intuitsiooni ja vaikuse. roots, bloody roots. valge inimese kultuur on tema kõrval nagu lärmav ja laamendav teismeline. mis eriline asi on kaks ja pool tuhat aastat, nagu vanadel kreeklastel näiteks? handi jänesekõrvade peegelornament oli kivi peal juba 6000 aastat tagasi ja on siiamaani kultuuris alles (noh, sellesse näitesse ei maksa klammerduda). aga muud asjad? kunst, kirjandus, muusika? filosoofia? kultuuri baasmootorid. valge maailma suunalt vaadates tunduvad need primitiivsed ja lihvimata, võibolla isegi võluvad oma tooruses ja naturaalses robustsuses, aga kindlasti alles kujunemisjärgus olevatena. värvilised puutoikad. kultuuri lapseiga, age of innocence?
see on sügavalt vale. ma osutan. katsuge kujutleda kultuuri, mis on põhiolemuselt loov kultuur, mitte säilitav kultuur. kus säilivus on küll teatud määral tagatud traditsiooni kõige üldisemate skeemidega, aga kus kõik olulised asjad on persoonikesksed ja tulevad nähtavale läbi tema (või ka ei tule nähtavale, jäävadki isikliku kogemuse sisetsooni), ja lähevad ära koos temaga. kus peaaegu miski ei pärandu automaatselt. iga juurdetulija loob uue endastlähtuva ja võtab selle pärast jälle endaga kaasa. üksinduse kultuur. selle kõige sügavamas tähenduses. kõige üldisemalt öeldes : selles kultuuris ei ole sa miski mees, kui sul ei ole oma laulu või isiklikku vaimu või looma või mingit kes teab mis muud ainult sinuga kaasnevat asja, see tähendab : oma personaalset kogemust. sellist, mis ei kuulu mitte kellelegi teisele. ja millest mitte keegi teine ei pruugi kunagi aru saada. et pole, jah? no mine siis preeriasse ja tule tagasi, kui sul on oma laul (või ükskõik mis muu asi). nii.
see on boreaalne sotsiaalia. seda pole raske ette kujutada. aga mingit võtit asja mõistmiseks see ka ei anna. sest boreaalia ei ole taandatav olemasolevatele asjadele. suurem osa boreaaliast on juba ammu olematu. vana, tark, oma loomuliku eluaja piirile jõudnud väljasurev kultuur. gaasiline ja katkendlik. piirjooned on justkui veel näha. aga siis jälle nagu enam mitte. ikka ainult kujutlus, viirastus, kaja.
boreaalia nii, nagu ta praegu on, ei ole geograafiline mõiste. ta asub lokaalsete tähendustsentritena üksikute peade sees. ta on mõtteline võrgustik, arusaamismudel, mis ei hooli enda lahtiseletamisest ja arusaadavakstegemisest. kestev üksindus nii personaalses kui kultuurilises mõttes. indiaanlased, handid, inuiidid, nganassaanid, udmurdid : nad kõik lähevad vaikselt ära. ja ei jäta endast peaaegu mitte midagi maha. vähemalt mitte midagi arusaadavat. paralleel-tsivilisatsioon, kes kandis oma tarkust pea sees, mitte paberilipakate peal. kodeeritud kontsentratsioon, maailma vastutoime läbistamine. inimene, keda kõige pisemast peale õpetatakse seisma üksi universumi suuruse vastas. lahtine taevas pea kohal. ruum, mille struktuurid avanevad nagu sünaptiline lööklaine. inimene, kes ei kinnitu millegi külge. ja kellel õigupoolest pole mingit selget vormi. ta kodeerib ennast kokku ja lahti. kõik see, mis valge kultuuri meelest on müstiline, lummav või tontlik, kõik see täidab boreaali eluruumi nagu lauad ja toolid täidavad valgete meeste tubasid. kas kohtumine lauaga sunnib valget meest hämmastuma? kas boreaal imestab, kui on nii pime, et ainult kivi valgel näeb lugeda? mõlemal juhul : ei.
on veel mitmed asjad. enesestmõistetavad ja irregulaarsed. ma võin neile ju osutada, lihtsate sõnadega ja võrdluses valge kultuuriga. sest boreaalia sisemusest lähtuv seletus ei oleks üleüldse arusaadav. sest see ei olekski seletus. et, arusaamatus on mõistagi vastastikune. kui vaadata boreaaliast valget kultuuri, siis ei saa ka mitte millestki aru. näiteks : kuidas on võimalik nii palju jahvatada ohutusest ja turvalisusest, ja ometi nii vähe rakendada asju, mis seda tagaksid. mitte justkui, enamvähem, vaid päriselt. hapnikumaskide ja termokombinesoonidega langevarjud reisijatele kauglendudel. raadiosidega veekindlad päästevestid laevadel. laugurid kõrghoonetes töötavate inimeste jaoks. praktikas neid ju pole, kuigi nad on olemas. kui tšuktš läheb tundrasse, siis on tal kõik kaasas, mis vaja, et seal ellu jääda. kui indiaanlane ronib puu otsa, siis ta teab ka, kuidas sealt alla saada. ainult valge kultuuri põhistes sootsiumides on võimalik, et inimene ei ole valmis oma keskkonnaga toime tulema, kui see perutama hakkab. nagu rumal laps, no tõesti.
või, mis on tõele lähemal : valges kultuuris inimene ei ole teab mis väärtus. sest teda on piisavalt palju ja ta on küllalt hästi standardiseeritud, et mõni teine mehhaaniliselt samaväärne tühja kohta asetada.
või selline asi. juhtub mingi suur jama, palju surnuid, tuukrid ja politseinikud ja sõdurid aitavad probleemi lahendada. ja siis mobiliseeritakse terve hord psühholooge, kes omakorda aitavad neil, sõduritel, vaimsetest vapustustest üle saada. täiesti arusaamatu asi : mis sõdur see on, kes vajab psühholoogi abi kui ta surnuid näeb? isegi lapsed saavad selliste asjadega hakkama, ja sõjamees ei vaja kunagi kellegi abi, et iseennast paika saada. mida ta siis tegi üksi seal preerias, kui ta isegi nii lihtsat asja ära ei õppinud.
see ongi see asi, mida boreaal ei mõista : teha midagi või olla miski ainult formaalselt, pinnapealselt, justkui. mitte kogu jõuga, nähtamatuses ja indefiniitselt. see on sõnastuseelne veendumus. see ei õpeta elama õiget elu ja ei sisalda endas mingit positiivset programmi. see on tunnetuslik kängar, rahn, mis langeb läbi maailma pinna. ta ei defineeri midagi, ta ainult on. nagu tegevuslik algühik. nagu linnud ja kivid.
muidugi ma räägin liiga palju. seda kõike poleks vaja üleüldse seletada. boreaalias elamine on teadlik väljasuletus. või ka sisse-suletus. kommunikatiivsus ei lähe boreaalile korda, vähemalt mitte valgele kultuurile arusaadavas mõttes. boreaal on rääkiv loom. refleksid intellekti küljes. temaga sobib kokku priit pärna tagurpidiantslast tuntud õunaneelamismudel : kes sööb, see on söödud. boreaaliga on samamoodi : ta neelab alla selle, kes tema alla neelab. tema kultuuriline väljasuremine valge inimese koloniaalsurve all on tõde ainult füüsilises plaanis. muidu aga, valge inimese tähendusega koormatud märgid on talle mänguasjad, ilustused, mida riputada kaela või narta külge. seal nad voolavad tühjaks : hant, kes elab vene võimu all, võtab sirbi ja vasara ja kasutab seda nagu hällikaunistust : sirbi ja vasara sisust ei jää mitte midagi järele. ja nii ikka ja jälle. märkidega koormatud ruum on boreaalile üldiselt läbipaistev. kõik võimalikud tähendused on kõigi võimalike tähenduste taga ega tähenda midagi. lai lage väli. paks must mets. purustatud ja maharaputatud poeetika. tühjaksvoolanud sentimentaalsus. mõistuse imperialism, mis langeb iseenda raskuse ja kohmakuse all kokku.
boreaali ümbritsevad kogu aeg mingid imelikud asjad (need asjad on imelikud tema enda jaoks ka, aga nii peabki olema). imelikest asjadest rääkimine tekitab väljaspool boreaaliat reaktsioone. üks tõenäoline reaktsioon oleks mõelda, et selle rääkimise taga on romantikaihalus. pöördumine kuhugi õndsasse minevikku, kus kõik oli hästi, kuhugi heasse metslusesse. või et see on ainult intellektualiseeritud poos. oleks väga valge inimese moodi niimoodi mõelda.
võtame sellised hüpoteesid käigust maha. see ei ole romantika või iha kaotatu järele või poos või etc. kõik niisugused seletusmehhanismid on kõigest valge inimese mõisteaparatuuri tükikesed, vigased ja liikumatud. ükski neist ei kuulu boreaaliasse. ma liigun oma reflekside ületeravustatud kontaktpinna suunas, ja mind ei huvita ükski väljendumist takistav inimlik üleelamine. ma saan öelda ainult seda, mis tuleb sõnastuseelsest sisemusest, millest ma isegi ise ei tea midagi enne, kui ma seda öelnud olen. kui seda teksti loeksid boreaalid, poleks mul vaja olnud öelda ühtegi sõna. see on kõigest tõlge. ma tõlgin ennast ja seda lahustuvat maailma, millesse ma kuulun. mind ei ole vaja kuulata. ja mind ei ole vaja valesti interpreteerida. see ei ole abiks.
mingis mõttes on boreaalias olemine tõesti pööre, aga mitte suunaga kaotatu juurde, tagasi, vaid edasi, veelgi suuremasse kadumisse. nagu ma ütlesin : see kõik on läinud, me sureme välja. läheme ära võrgustikku, tühja ruumi neuronite ja sünapsite taha, seal ei ole midagi muud kui rõugearmiline päike, ja küüned ja juuksed kasvavad tagurpidi lühemaks.
kõlab hirmutavalt? noh, see on ainult jutt. kui tahad millestki midagi teada saada, tuleb ronida mäe otsa. näiteks lavamäe laele, kuhugi, kus iga koht on keskpaik. seal on teistmoodi lai lage ja see asub päiksele lähemal. muidugi, seal võib pimedaks ka jääda. ja igasuguseid asju võib juhtuda. aga alati võib juhtuda kõike. et mis seos on lavamäe lael olemisel digitaalia ja valge inimese väljamõeldud elektrooniliste seadmete ja igasugu muu tehnoloogilise kila-kolaga? otsene. pole mingit vahet, kas sa seisad liivast või digitaalsest koodist laial lagedal. kas sa oled relvastatud harpuuniga või seoselagundajaga. kas sa sõidad põdra või kuang-viiruse seljas. millisesse suunda ma peaksin osutama? kuidas sa loodad sellest aru saada, stupid white man?
ma seisan teadvuse äärel ja vaatan alla. mul on suitsevast malmist nägu ja ma suundun kogu aeg mitte kuhugi. ja siis veel : kolli ei tohtinud niisama, ilmaasjata teha. võis kere peale saada. ja malakas pidi ikka kaasas olema kui tühja pärast välja läksid. siis ei eksinud ära.

[vihik nr 2 : 2003]

1

2013-04-06

MärksõnaHõim

MärksõnaMasing

MärksõnaMets

MärksõnaPostkolonialism

MärksõnaViirus